Haridus- ja Teadusministeerium. Koostanud Urmas Sutrop ja Jüri Valge

Transcription

1

2

3 Haridus- ja Teadusministeerium Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa Koostanud Urmas Sutrop ja Jüri Valge Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2008

4 Ettekanded Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna asutamise 20. aastapäevale pühendatud konverentsil aprillil 2008 Väike-Maarjas Eesti Keele Instituut Emakeele Selts Haridus- ja Teadusministeerium Keeleinspektsioon Väike-Maarja Gümnaasium Väike-Maarja Vallavalitsus Keeletoimetaja Külli Kuusk Kujundaja ja küljendaja Merle Moorlat Fotod Ellu Mois Fotode töötleja Sander Samuel Trükitud AS Pakett trükikojas ISBN

5 Sisukord Saateks 7 Ain-Elmar Kaasik (Tartu ja Tallinn). Avasõnad 11 Jüri Sild (Väike-Maarja). Tervitus konverentsile 15 Eevi Ross (Tallinn). F. J. Wiedemanni keeleauhind ja selle laureaadid 17 Huno Rätsep (Tartu). Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann ja eesti keel 27 Larissa Mukovskaja (Peterburi). Ferdinand Johann Wiedemann Venemaal 37 Pille-Riin Kriisa ja Tanel Kiislar (Tartu). Wiedemanni jälgedes: Eesti ja idapoolsed hõimurahvad tänapäeval 59 Mati Erelt (Tartu). Eesti keele tüübist ja keelekorraldusest 67 Urmas Sutrop (Tallinn ja Tartu). Kust algab eesti keel? 81 Alli Alas ja Kertu Rebane (Väike-Maarja). Pealkirjad maakonnalehes Virumaa Teataja 97 Jüri Valge (Tartu). Keelekesksetest riigiprogrammidest 113 Ilmar Tomusk (Tallinn). 20 aastat Eesti keelepoliitikat 129 Tõnu Tender (Tartu). Kolm on kohtu seadus.!? ELi mitme keelsuspoliitika suundumustest 145 Eberhard Winkler (Göttingen). Saksa keel teaduskeelena 163 Raimo Raag (Uppsala). Kuninglik rootsi keel 177 Janīna Kursīte ja Ērika Krautmane (Riia). Riigikeel Lätis: probleeme ja lahendusi 197 János Pusztay (Szombathely). Ungari keele olukord ja tulevik ELis 209 Pirkko Nuolijärvi (Helsinki). Soome ja rootsi keel Soomes eile, täna ja homme 221 5

6

7 Saateks Käesolev kogumik toob lugeja ette viisteist ettekannet, mis peeti 16. ja 17. aprillil a Väike-Maarjas toimunud konve rentsil Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa. Nii, nagu autorid kellele siinkohal suurim tänu koostöö eest on oma ettekandeid artikleiks kirjutades säilitanud põhilise aprillikuus öeldust, on kogumiku koostajad püüdnud võimalikult vähe sekkuda autorite loomingusse. Ilmselt on aga omal kohal väike selgitus, miks niisugune konverents ning miks just niisugusel kujul. Nii konverentsi aja, koha kui ka temaatika valiku kahtlemata olulisim põhjus oli see, et täitus 20 aastat Wiedemanni keeleauhinna asutamisest. Auhinna idee, selle elluviimine ning ka viimastel aastatel keeleauhinnaga ja selle ümber toimunu on tihedalt seotud Väike-Maarjaga. Konverentsi eesmärgiks oli meenutada keeleauhinna tekkelugu, esitada seni vähe tuntud tahke Wiedemanni elust ja tegevusest, austada nii elus olevaid kui juba lahkunud asutajaid ja laureaate ning loomulikult ka astuda samm edasi keeleauhinna kui protsessi mitte üks kord aastas toimuva piduürituse arendamisel. Konverentsiga seoses sai statuudi, tehti valmis ning jõudis omanikeni ka Haridus- ja Teadusministeeriumi asutatud laureaadimärk. Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind ei seisa muust Eesti keele-elust eraldi. Kasvanud tänuväärsest kodanikualgatusest riigi kõrgeimaks tunnustuseks eesti keelele selle uurimisele, korraldamisele, õpetamisele, propageerimisele või kasutamisele kasu toonud inimesele, on auhinna veelgi olulisem ülesanne osutada jätkuvat hoolivust eesti keele suhtes, hoida emakeeleteema aktuaalne nii auhinnakandidaatide esitamise, nende tutvustamise, valimise, auhinna 7

8 kätteandmise kui ka teiste ürituste (keeleauhinna keelepäevad, keeletammiku kasvatamine, trükised) kaudu. Tähtis on seegi, et emakeelega seotuks ei peetaks ainult selle teaduslikku uurimist, vaid ka teisi auhinna statuudis viidatud aspekte keelekorraldusest keelepoliitika ning keeleteemalise rahvusvahelise koostööni. Üks konverentsi eesmärke oli rõhutada ja demonstreerida eesti keele võimalusi toimida rahvusvahelise teadusliku suhtlemise keelena. Eestikeelsete ettekannetega esinenud 6 välisriigi teadlastele oli see võimalus pidada eestikeelne ettekanne ning otsida eestikeelses arutelus lahendusi Eesti ja oma kodumaa ühistele keeleprobleemidele. Eestil ei ole kuidagi võimalik emakeelse saarekesena edasi kesta keset lingua franca le siirdunud Euroopat. Soome-, rootsi-, ungari-, läti-, vene-, eesti- ja muukeelne Euroopa on võimalik ainult ühiselt tehtavate pingutuste tulemusena. Ilusad deklaratsioonid paljukeelsest ja -kultuurilisest maailmajaost tuleb muuta tegelikkuseks. Loodetavasti aitavad konverentsil kuuldud mõtted ning ka see rahvusvaheliselt levitatav kogumik kaasa sellele, et teadvustatakse ja otsitakse lahendust osalenud maade emakeeleprobleemidele. Pole midagi, mis takistaks Eestit olemast nende otsingute esirinnas. Kindlasti mõjutas konverentsi toimumiskoha valikut soov ja väljakutse korraldada rahvusvaheline üritus väljaspool Tartut ja Tallinna, kus rutiinset professionaalsust asendas teha tahtmise rõõm ja südamlikkus (mis ei tähendanud asjatundlikkuse puudumist). Väike-Maarja kui parnassi, Lurichi ja naisekandmise poolest tuntud kultuuri- ja spordikeskuse jaoks oli keelekonverentsi korraldamine järjekordne samm koha kindlustamiseks Eesti keelekaardil. Konverentsiga seoses valmis Väike-Maarja muuseumis ülevaatenäitus keeleauhinna laureaatidest, uue puu sai juurde keeletammik. Konverentsi olulisimate tulemuste hulka millest osa juba saavutatud ja osa saavutatakse loodetavasti seda kogumikku 8

9 lugedes kuulub kahtlemata õpilastega seostuv. Õpilasettekanded, sh eriti ajalehepealkirjade käsitlus, olid hoolega tehtud. Lisaks on võimalik, et tähelepanelikult ette kandeid kuulanud Eesti Noorte Keeleorganisatsiooni liikmete kaudu, samuti kõikidele gümnaasiumidele saadetava ettekandekogumiku kaudu jõuab paljude Eesti õpilasteni konverentsi peamisi sõnumeid ning emakeeletunni tähtsamaid eesmärke: arusaam, et tänapäevane eesti keel on kasu tamiskõlblik ning arenemisvõimeline kultuurkeel, mille probleemid ei erine põhimõtteliselt naabermaade emakeelte omadest, et selle säilitamiseks on vaja tööd (ka aega, raha, tarkust jne), aga ka armastust. Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastatud konverentsi tegi teoks korraldustoimkond, kuhu kuulusid Urmas Sutrop (Eesti Keele Instituut), Helle Metslang (Emakeele Selts), Karl Pajusalu (Tartu Ülikool), Ilmar Tomusk (Keeleinspektsioon), Tiina Vaiksalu (Väike-Maarja Gümnaasium), Ilve Tobreluts (Väike-Maarja Vallavalitsus) ja Jüri Valge (Haridus- ja Teadus ministeerium). Meeldivat lugemist ja kohtumiseni järgmisel Wiedemanni-konverentsil! Jüri Valge konverentsi korraldustoimkonna esimees 9

10

11 Avasõnad Ain-Elmar Kaasik Eesti Teaduste Akadeemia Lubatagu mul praegusel keskhommikul või on vanade eestlaste ajaarvamise järgi juba ennelõuna? kasutada mulle osutatud suurt au ja pakutud meeldivat võimalust öelda avasõnad Wiedemanni keeleauhinna kahekümnendale aastapäevale pühendatud konverentsile Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa. Eesti keeles mida kasutame oma argielus ja tänasel-homsel konverentsilgi rääkijaid pole just palju. Sellest hoolimata pole eesti keel väike keel. Eesti keel on arenenud keel: selles on mahukas ilukirjandus, eesti oskuskeel võimaldab mõelda, rääkida ja kirjutada nii humanitaariast, sotsiaal- ja loodusteadustest kui ka meditsiinist. Kõik saavutatu, kõik need võimalused on loodud suhteliselt lühikese aja jooksul, võib öelda, et kohati tormilise kiirusega. Oma panuse sellesse edusse on andnud ka need 28 laureaati, kes kahekümne aasta jooksul Wiedemanni keeleauhinna on pälvinud. Ning loomulikult ka paljud teised, kelle töö eesti keele kallal algas palju aastaid varem. 11

12 Ferdinand Johann Wiedemann, kellest täna tuleb juttu veel eraldi ja pikemalt, oli Haapsalus sündinud rootsi juurtega baltisakslane. Tartu ülikooli lõpetas ta aastal õigusteadlasena, akadeemikuks sai aga Peterburis soome-ugri keelte alal. Küllap räägitakse täna veel sellestki, et Wiedemann oli ka folklorist ja etnograaf. Minul on aga kohane meenutada mõnda Wiedemanni kaasaegset, kes kahtlemata mängisid olulist rolli nii eesti keele kui ka kogu rahvusteadvuse ja kultuuri kujunemisel. Mõtlen siin muidugi mõista mitmeid teisi baltisakslasi. Wiedemannist 37 aastat varem, a sündis Tallinnas krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel. Oma üsna ebatavaliste huvide tõttu on teda ka hulluks krahviks nime tatud. Oma raamatutega Aiawite peergo walgussel ja Willem Nawi ello-päewad kuulub Mannteuffel eestikeelsele ilukirjandusele alusepanijate hulka. Wiedemanni lähedane kaasaegne Georg Julius Schultz- Bertram on temast 3 aastat noorem. See pastori perekonnas sündinud mees sai Tartu ülikoolis meditsiinidoktoriks, praktiseeris arstina Peterburis ja Eestiski, kogus aga ka eesti rahva luulet ning selgitas Kalevipoja-pärimustega seotud kohti. Kahtlemata oli tema üks nendest seda näitab nii säilinud kirjavahetus kui ka Õpetatud Eesti Seltsis aastal peetud kõne, kes mõjutasid Kreutzwaldi asuma meie rahvuseepost looma. Ilmselt oli tema roll üsna suur ka Kalevipoja avaldamisel. Veel noorem baltisakslane oli a samuti Tallinnas sündinud Adalbert Hugo Willigerode; pastor, kes on läinud ajalukku muu hulgas esimese ja teise üldlaulupeo ühe korraldajana ning eestikeelse talurahvalehe toimetajana. Kahtlemata võiks seda rida jätkata, aga ma piirduksin esitatud tagasivaadetega. Siit paistab põhjendus väitele, et meie kultuuri aluseks on eesti keelde tõlgitud saksa kultuur. Soovimata seda väidet üle tähtsustada nagu mõnikord 12

13 kiputakse tegema, tahaksin kultuurist rääkides rõhutada selle sünteetilist, mitmest allikast lähtuvat ja arenevat olemust ning tihedat seotust seda olulises osas kandva keelega. Wiedemanni nimi ja akadeemiku tegevus seovad eesti keelt ja keeleauhinda baltisaksa kultuuriga. Keeleauhinna tekkimine ja areng on aga vahest parim näide selle kohta, kuidas üksikisiku(te) emakeelealane algatus jõuab rahva ja riigi tegevusjuhiseks aastal mis oli ju üsna hiljuti ei kasutatud ilmselt veel sõna osalusdemokraatia. Keegi ei käskinud, kusagilt ei tulnud juhtnööre. Irma Sild oli tavaline noor keskkooliõpetaja, Jüri Sild Energia kolhoosi esimees. Ometi sündis nende peas keeleauhinna idee siinsamas Väike-Maarja kodus. Ja kindlasti mitte ainult peas, vaid ka südames. Loomulikult on väga oluline, et algatuse elluviimist on toetanud algul kolhoos, hiljem Väike-Maarja vald, Eesti Keele Sihtasutus ja teisedki. Kuni aastal jõudis kätte aeg kuulutada keeleauhind Eesti riigi omaks. Konverentsiks on ilmunud voldik, kus kõik 28 senist laureaati on ära märgitud. On meeldiv, et paljud neist võtavad siinsest arutelust osa ning saavad kahe päeva jooksul pakkuda nii oma arvamusi tehtu kohta kui ka tulevikunägemusi. Keel on arenev organism. Kuigi eesti keel on suhteliselt lühikese aja jooksul kujunenud arenenud kultuurkeeleks, ei tähenda see, et areng oleks lõppenud. Elav keel võtab alati vastu mõjusid teistest keeltest. On kõikide keelekasutajate, eelkõige aga keeleinimeste ülesanne selgeks teha, kust läheb piir spontaanse keelearengu ning asjatundlikkust eeldava keelekorraldustegevuse vahel. Wiedemanni keeleauhind antakse teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel. Kahtlemata on kõik need valdkonnad olulised ning väärivad tähelepanu ja toetust. Eesti Teaduste Akadeemia ja loomulikult enda poolt soovin edu nii eesti keelega tegelemisele kui algavale konverentsile! 13

14

15 Tervitus konverentsile Jüri Sild Wiedemanni keeleauhinna asutajaid Head Wiedemanni keeleauhinna laureaadid! Lugupeetud külalised Ungarist, Lätist, Saksamaalt, Rootsist, Soomest, Venemaalt ja muidugi Eestist! Armsad väikemaarjalased ja kõik eestimaalased! Austatud korraldustoimkond! Minul keeleauhinna ühe asutajana on täna eriline päev. Väikesest veenirest on saanud veerikas jõgi. Neid mõtteid ja ideid, mida 20 aastat tagasi mõtlesime, on edasi arendatud ning areng jätkub. Tol kaugel ajal ei toetatud piisavalt keeleteadlasi ega hoolitud eesti keelest. Toimus venestamine. Oli suur oht, et koos avatavate fosforiidikaevandustega tuleb Eestisse võõrkeelset migranti. Eestlaste visast võitlusest fosforiidikaevanduste vastu võttis osa ka Rakvere rajooni Energia kolhoosi rahvas. Aasta kestnud ettevalmistuse järel peeti aastal Energia kolhoosi algatusel ja korraldusel teaduskonverents Inimene ja keskkond. Osalejaid oli Eestist, Lätist ja Leedust, laiemaks eesmärgiks oli teadvustada 15

16 looduse haavatavust, kitsamaks aga tõrjuda Eestisse fosforiidikaevanduste rajamise ideed. Samal ajal toimus Eestis ka elav arutelu alul keeleseaduse vajalikkuse, hiljem selle projekti üle. Just niisuguses, keskkonna ka keelelise ning inimese enda hoidmise kontekstis tekkis ja arenes mõte asutada keeleauhind. Sooviks oli tunnustada Eesti keeleteadlasi ning juhtida tähelepanu eesti keelele, mis nagu väljendus Rootsis paguluses elanud ja hiljem Wiedemanni keeleauhinna saanud Valev Uibopuu oli okupatsiooniaastail meie iseseisvusaate põhikomponente. Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna sünni juures oli palju andunud inimesi. Eriline tänu kuulub mu abikaasale Irma Sillale, Rudolf ja Malle Rimmelile. Tänan põhikirja koostamisest osa võtnud Mart Remmelit, Paul-Erik Rummot, Joel Sanga ja Mart Susi! Kahjuks pole kõiki neid enam meie hulgas. Iga-aastasest keeleauhinna määramisest on osa võtnud kümneid keeleteadlasi ja kõrgkooliõppejõude, keeleametnikke. Siiras tänu neile kõigile! aastal andsime keeleauhinna üle tollasele Eesti Vabariigi presidendile Lennart Merele. See toimus samas saalis, kus täna oleme alustamas oma konverentsi. Soovin konverentsile edu, osavõtjaile häid muljeid. Jõudku need teie kodudesse! Ühtlasi tahaksin tänuks Wiedemanni keeleauhinna heaks kahekümne aasta jooksul tehtu eest anda lilled oma abikaasale Irma Sillale, vähemalt 20 keeleauhinna auaadressi kirjutanud Malle Rimmelile ning meie kroonikule Eevi Rossile. 16

17 F. J. Wiedemanni keeleauhind ja selle laureaadid Eevi Ross Emakeele Selts Henn Saari, Hella Keem, Erich Raiet, Pent Nurmekund, Rein Kull, Valev Uibopuu, Rudolf Karelson, Uno Liivaku, Nikolai Baturin, Paul Saagpakk, Lennart Meri, Juhan Peegel, Eduard Leppik, Mari Must, Huno Rätsep, Tiiu Erelt, Uno Mereste, Ellen Uuspõld, Ülle Viks, Eduard Vääri, Valdek Pall, Mati Hint, Helju Vals, Viivi Maanso, Haldur Õim, Heldur Niit, Kristiina Ross, Mati Erelt See on Wiedemanni keeleauhinna ões- ja vennaskond, ülekaalukalt vennaskond 23 Energia kolhoosis aastal asutatud eraalgatusliku keeleauhinna laureaati ja viis riigi keeleauhinna laureaati alates aastast Nimekiri on avatud. F. J. Wiedemanni keeleauhind tõstab esile inimesi, kellel on väljapaistvaid teeneid eesti keele ees selle uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel. 17

18 Mis ajal sündis eraalgatuslik Wiedemanni keeleauhind? Elasime tollal Eesti NSVs, Nõukogude Liidu seaduste ja Moskva korralduste järgi. Oli perestroika ~ uutmise ja glasnosti ~ avalikustamise aeg. Eestlaste suhtarv rahvastikus oli kahanenud sõjajärgselt 97,3%lt 61,5%ni. Meis oli ärganud ohutunne ja hakkas ärkama iseolemise tahe aasta fosforiidisõda, Mati Hindi poleemilised kakskeelsuseteemalised artiklid, eesti keelele riikliku tagatuse riigikeele staatuse nõudmine, laulva revolutsiooni algus aastal, sinimustvalge väljatulek, Rahvarinde teke ja kõik teised meid sügavalt mõjutanud ja liigutanud sündmused ühelt poolt ning teiselt poolt Moskva-meelse Interrinde asutamine. Viimase suurriiklikud nõudmised saatsid ähvardava kajana kogu meie ärkamisaega. Tasub ehk meenutada ka aasta sügisesi allkirjade kogumise suuraktsioone, need ei pruugi enam meeles olla: Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni toetuseks anti allkirja ja ajalehtedes ilmunud Eesti NSV keeleseaduse projekti poolt allkirja (90,35% allkirjade koguarvust). Keele seaduse toetus- ja vastukirjade ettepanekuid lugesid kahe nädala jooksul 23 Keele ja Kirjanduse Instituudi töötajat. Kirjades avaldus rahva sügav armastus oma emakeele vastu ning eesti keele ja rahvuse püsimajäämiseks lootus. Kahjuks on need tuhanded ajaloolised asitõendid kadunud. Küsimus on kuhu? Eesti NSV keeleseadus võeti vastu ENSV Ülemnõukogus 18. jaanuaril 1989, kuid see ei toonud keelerahu. Kahjuks pole keeleumbsõlmi suudetud lahti harutada tänaseni, ka Eesti Vabariigi keeleseaduse järgi. 18

19 Mis viis Energia kolhoosi põllumehed auhinna asutamiseni? Energia esimees oli põllumajanduskandidaat Jüri Sild. Majan dil läks hästi, põhitegevuse kõrval suudeti muudki olulist korda saata: korrastati Lasila mõis ja avati seal algkool ning aastail ennistati Mädapea mõis, mis võttis tervelt neljandiku Energia aastakäibest. Fosforiidisõja kajana toimus rahvusvaheline keskkonnateemaline konverents Agroökoloogia probleemid. Edasi kavatses Jüri Sild astuda veelgi julgema sammu, asutada Virumaal veel ühe kultuuriauhinna (eeskujuks E. Vilde kolhoos, kes juba aastal andis välja kirjandusauhinda, mis Vinni valla kultuurkapitali toel toimib edukalt seni). Abikaasa Irma Sild, kes teadis ingerisoome rahva ja keele saatust, kes oli õppinud vene koolis ning kes tajus eesti keele ohtlikku olukorda, tegi ettepaneku asutada keeleauhind, mille saaksid ühiskonnas tuntud inimesed, ilusa ja korrektse eesti keele kasutajad, või emakeeleõpetajad, kelle õpilased paistavad silma kauni emakeele oskusega. Irma Silla visiooni alusel on Wiedemanni keeleauhinna saanud aastal EV president Lennart Meri eesti keele ja sõnakunsti kõrge tasemelise kasutamise eest. Teine soov, et selle pälviksid koolis töötavad emakeele tegevõpetajad, on seni täitumata, kuigi näiteks aastal valiti aasta õpetajaks just eesti keele õpetaja. Võtmeisikuks nii auhinna kujunemisel ~ kujundamisel kui ka selle väsimatul tutvustamisel ajakirjanduses sai Rudolf Rimmel, luuletaja, ajakirjanik, Jüri Silla õe Malle mees. Rudolf Rimmel oli võitleja aastal oli üks tema sihte tagada eesti keelele õiguslik kaitse, riigikeele staatus: eesti keele prioriteet ja inimesele ükskõik mis tasandil asjaajamistes seadusega tagatud eestikeelne toimetulek. Tol ajal oli eelisõigus vene keelel ja selles keeles pidi tihti toime tule ma nii laps kui rauk. Sama aasta novembris saatis Rudolf Rim- 19

20 mel ENSV Kirjanike Liidu aastakoosolekule kirja Keel ja rahvusprobleemid ; see loeti ette ja seda refereeriti aja lehes Sirp ja Vasar. Jaanuaris 1988 on ta kirjutanud konstitutsiooni vastavasisu lise täiendusparagrahvi ning veebruaris 1989 saatnud Lennart Merele, Paul-Eerik Rummole ja Hando Runnelile ning Kirjanike Liidu juhatuse presiidiumile kirja eesti rahva genotsiidi ja keele teemal. Viimases tutvustab ta ka Jüri Silla kavatsust luua üks kultuuriauhind. Ka Rudolf Rimmel oli iseeneses jõudnud otsusele, toetajateks ajakirja Noorus kolleegid, et see peaks olema keeleauhind. Tema kirjadest loeme: Mina isiklikult pean rahvuse keelt kõigest kõige tähtsamaks: võta keel, kaob ka rahvas. Sama mõtet kordab ta oma Viimses kujundis aastal. Rudolf Rimmel tegutses ka edasi tõhusalt, kontakteerus Keele ja Kirjanduse Instituudi juhtidega ja juba 16. märtsil sai tulevane auhind endale sümboolse tähise Wiedemanni nime ning valmis põhikirja algvariant. Koos istusid siis Paul-Eerik Rummo, Mart Remmel, Joel Sang, Mart Susi ja Rudolf Rimmel. Samal ajal polnud sugugi endastmõistetav, et Energia põllumehed kahtlusteta soostuvad toetama keeleauhinda. Kuid pinged, mis tekkisid Eestis keeleseaduse ümber, olid samas teada-tunda igal pool. Seepärast tegigi Jüri Sild 20. veebruaril juhatusele ettepaneku toetada keeleseaduse elluviijaid igal aastal rublaga. Kuu aja pärast asutas juhatus juba auhinna enda: Preemia suurus on rbl, mis antakse välja igal aastal 30. märtsil (Wiedemanni sünnipäeval) toimkonna ettepanekul. Meie keeleelu jaoks nii tähtsad otsused olid koosolekute päevakorras kõige viimase punkti jooksvaid küsimusi all, enne seda oli tarvis läbi arutada vastavalt 16 ja 12 pakilist kolhoosielu küsimust. Kuid tähtis oli otsus. Ning emadepäeval 14. mail 1989 sai esimese Wiedemanni keeleauhinna kätte Henn Saari. Pidulik sündmus ennistatud Mädapea mõisas oli peensusteni läbi 20

21 mõeldud ja toimis muutmatult igal emadepäeval aastani. Traditsiooniks kujunes, et laureaat pidas kõne ja istutas tamme algul Mädapeale, hiljem Väike-Maarjasse. Iga laureaat sai Rudolf Rimmeli sõnastatud auaadressi, mille nahkkaane oli teinud Naima Suude (president Lennart Merele Henno Käo) ja kujundanud Malle Rimmel, väga tagasihoidlik, kuid kodanikujulge naine, kes oli aastal seisnud Toompeal plakatiga Eesti keelele eluõigus Eestimaal! Missugune on olnud Wiedemanni keeleauhinna käekäik aastatel ? Selle kulgu võib mõtteliselt jagada neljaks ajalõiguks. 1. Algusaeg, mida Jüri Sild iseloomustab nii: püüdsime üldsusele teadvustada eesti keele surutud seisu ja tunnustada neid inimesi, kes tegid tol ajal tööd kopikate eest. Kolhoosi määratud preemia võrdus peaaegu tavalise teadustöötaja aastapalgaga. Emakeeleteaduse vaiksed suurused (Henn Saari määratlus) said väärilise tasu. 2. Juba iseseisvunud Eestis jõukas Energia kolhoos lagunes. Jüri Silla pingutused auhinda jätkata päädivad Väike- Maarja valla volikogu otsusega moodustada järjepidevuse alusel Wiedemanni keeleauhinna fond. Nii et Energia inimestelt palju raha nõudnud ja hoolega ennistatud Mädapea ei osutunud toitvaks emaks. Aastad olid rasked, õnneks ei jätnud Jüri Silda maha missioonitunne a võtab laureaat Mari Must möödunu tabavalt kokku: Ma olen sügavalt liigutatud ja uhke, et mind on peetud selle eesti keeleinimeste kõige mainekama autasu, Wiedemanni auhinna vääriliseks, ja on imetabane ja tore, et seda auhinda on pidanud võimalikuks välja anda ja kümme aastat hinges hoida eesti maarahvas. Eesti keelt vapralt teeninud 21

22 inimestele anti au, raha anti napilt karmide majandusolude tõttu. Samas hakkas auhind üldsusele juba tuttavaks s a a m a. 3. Auhinna väärtust oskasid ajas hinnata Asta Õim ja Toomas Väljataga Eesti Keele Sihtasutusest ning aastal sai Jüri Sild endale partneriteks nii rahastamisel kui korraldamisel eesti keelega seotud inimesed. See oli oluline samm. Otsustati luua F. J. Wiedemanni keeleauhinna fond annetuste ja toetuste hankimiseks. Tekkis aga bürokraatlikke viivitusi ja 20. mail 2000 asutasid Jüri ja Toomas Sild F. J. Wiedemanni Keeleauhinna Sihtasutuse, mis pole seni lakanud olemast ja aastal toetas väljaandmist veel Haridus- ja Teadusministeerium, ning ka korraldamises oli tunda juba riigi kätt. Väärikate laureaatide auhind muutus aastatega suuremaks. 4. Tegelikult oli juba a juunis EV peaministri Mart Laari ja Euroopa keeleaasta korraldamise komitee liikmete kohtumisel jõutud kokkuleppele, et tarvis on hakata välja andma riiklikku keeleauhinda eesti keele säilimisele ja arendamisele kaasa aidanud isikutele. Jüri Valge informeerib sellest Jüri Silda kui eraalgatusliku Wiedemanni keeleauhinna asutajat ja hoidjat ja sihtasutuse juhatuse liiget ning a sügisel on jõutud otsusele, et eraalgatuslik keeleauhind arendatakse riiklikuks. Riigikogu seadustas F. J. Wiedemanni keeleauhinna kui riigi autasu 15. oktoobril Laureaadi määrab EV valitsus keeleauhinna komisjoni ettepanekul ning auhind antakse kätte Eesti Vabariigi sünnipäeval 24. veebruaril. Kevadel toimub Väike-Maarjas hulk jätkuüritusi, mis kannavad veel eraalgatusliku aja vaimu. Väärikad laureaadid saavad elutööväärilise auhinna. Nii on meil kahe võimaliku keeleauhinna asemel üks: riigil on paremad rahavõimalused, eraalgatuslikul olid väljakuju- 22

23 nenud traditsioonid, ja mis seal salata, ihaldusväärne kaasavara F. J. Wiedemanni nimi. Kirjandusauhindu antakse Eestis aastas välja enam kui ühe käe sõrmi. Kuidas eriliselt hinnata silmahakkavaid noori keeleteadlasi? Väljapaistvaid emakeeleõpetajaid? Neid, kelle keele mõjuväljas on tuhandeid inimesi ajakirjanikke? Jne. Heategu sünnitab heateo. Aga kas alati? Kui Wiedemanni keeleauhind sündis, peeti seda ainulaadseks kogu maailmas. Erakordne on, et eesti keele andunud harijat hindas eesti põllumees, kes kunagi oli oma maast ja varast täiesti ilma jäänud. Andis nüüd omast ära heatege vuse korras. Hiljem liitusid seniste andjatega veel teisedki. Ja paljud abistasid mitmel muul moel. Sellest heateost on välja kasvanud vähemalt kaks tähelepanu äratavat tegu: 1. Nurmekunna nimeline Germanistika Sihtasutus Rakveres, mille kutsus ellu Wiedemanni keeleauhinna laureaat Pent Nurmekund, aluseks ühe miljoni rublane õe pärandus. Selle raha eest said germanistikatoetusi paarsada Virumaa inimest, sest siis Pent Nurmekunna sõnade järgi kui keegi teine talle tähelepanu ei pööranud, olid virulased need, kes talle keelepreemia andsid. 2. Wiedemanni fond Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures, mille asutasid aastal Wiedemanni keeleauhinna laureaadid eesti keele õppe ja rahvusliku kasvatuse toetuseks ja millesse on paljud inimesed aastate jooksul annetanud. Kakskümmend aastat on möödunud keeleauhinna asutamisest. Kadunud on Energia kolhoos. Kolhoosi suurte rahadega ennistatud Mädapea mõis on erakätes. Unustatud on kunagised Wiedemanni keeleauhinna asutamise poolt hääletanud. 23

24 On veelgi mõningaid kahtlusi, et kõik heateod ei jõua pärale. Kas näiteks Wiedemanni laureaadi Mati Hindi annetus Inju mõisas asuva lastekodu toetuseks on tuulde läinud, kui vastavad tõele kuuldused Inju mõisa uuest müügiohust? Kas on oht, et heategevus muutub meie riigis müügiobjektiks? Kuidas iseloomustada laureaate, parematest parimaid? Selleks peaks olema Setu laulik, kes paneks laureaadid oma ülistuslaulu sisse, ja see võib veel tulevikus sündida. Meenutame siin hetkeks koos neid, keda meie seas enam pole. HENN SAARI: esimese laureaadina sünnilt sobilikult virulane. Rein Kulli sõnutsi keelenõuandjate keelenõuandja. Mitmekülgne teadlane ja paljude huvidega, nt luges partituuri. REIN KULL: Saari on nimetanud teda ühena kahest, kes pikemat aega kujutas endast eesti terminoloogia keskust ( teine oli Tiiu Erelt). HELLA KEEM, ERICH RAIET, RUDOLF KARELSON: emakeeleteaduse vaiksed suurused, nagu on öelnud Henn Saari. Erich Raieti ja Rudolf Karelsoni alustatud tööd pärjab auga eelmisel aastal lõpuni ilmunud Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. Suurest murdekogujast Hella Keemast meenutan siin hoopis tema isamaalist tegu a-tel , kui ta eesti rahva saatuseaastail organiseeris eesti poisse ja tüdrukuid mitte relvile, vaid Akadeemilise Emakeele Seltsi jaoks oma kodumurdes üles kirjutama endisaegset eluolu. Just nende Hella Keema organiseeritud tekstidega tegeles viimaseil eluaastail kogu oma elu murdeid uurinud MARI MUST: Võru tekstid ilmusid 2005, Mulgi käsikiri valmis tema elutee lõpul. 24

25 VALEV UIBOPUU ja PAUL SAAGPAKK: eesti keele edendajad eksiilis; Valev Uibopuu Meie ja meie hõimud (1984) oli meie jaoks värske vaade soome-ugri rahvastele, Paul Saagpakul oli inglise keel selleks vahendiks nagu Wiedemannil saksa keel, et suure keele varal näidata eesti sõnavararikkust. EDUARD VÄÄRI: liivlaste suur sõber ja oodatud külaline, Eesti Keele Kaitse Ühingu asutaja. JUHAN PEEGLIL kulus Eesti NSV ajal 25 aastat, et jõuda Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna loomiseni. Tema mälestus jäädvustuks parimini, kui Wiedemanni auhinna pälviks üks eesti ajakirjanik, kes oma mõtteid selgelt, korrektselt ja stiilselt väljendab. PENT NURMEKUND: ajakirjanik Rein Siku sõnadega ennastunustava andmise ja igavese hariduspüüde sümbol. Eesti Vabariigi president LENNART MERI: Hando Runneli sõnul Eestimaa eestkõneleja; tema selge mõte, keelepuhtus ja kujundlikkus võiks olla eesmärk, milleni oma keelt h a r i d a aastal ütles Rudolf Rimmel: Paljud teenekad keeleinimesed on pärgamata, kuid eks ole Wiedemannil sünnipäev ka kõigil järgmistel aastatel aastal ütleme: Paljud teenekad keeleinimesed on pärgamata, kuid eks ole Eesti Vabariigil sünnipäev ka kõigil järgmistel aastatel. 25

26 The Wiedemann language award and its laureates The F. J. Wiedemann language award is given to outstanding Estonian linguists and people who teach, organize and look after the Estonian language, also to those who use it correctly and creatively. There are few countries in the world where a mother-tongue award is issued. This tradition was initiated by the board of the collective farm Energia in Rakvere district (now West-Virumaa), headed by the chairman of the board Jüri Sild in At that time Estonia had not yet regained its independence (this happened in 1991), and the language was under strong Russian pressure. The award wished to raise the appreciation of the Estonian in society. The idea was presented by Irma Sild, teacher of Väike-Maarja school, and wife of Jüri Sild. A journalist and author, Rudolf Rimmel, played a remarkable role in initiating the issuance of the language award. Over the years, this private initiative turned into a prestigious award. After the collapse of the collective farms in the early 1990s, the financial side became the sole responsibility of Jüri Sild s new agricultural firms and his family until 1999 when the Foundation of the Estonian Language and in 2002 also the Ministry of Education and Research offered support. Since 2003 the award bearing the name of the famous academician F. J. Wiedemann ( ) is a state award. Between 1989 and 2008 the F. J. Wiedemann language award has been given to the following people (in chronological order): Henn Saari, Hella Kreem, Erich Raiet, Pent Nurmekund, Rein Kull, Valev Uibopuu, Rudolf Karelson, Uno Liivaku, Nikolai Baturin, Paul Saagpakk, Lennart Meri, Juhan Peegel, Eduard Leppik, Mari Must, Huno Rätsep, Tiiu Erelt, Uno Mereste, Ellen Uuspõld, Ülle Viks, Eduard Vääri, Valdek Pall, Mati Hint, Helju Vals, Viivi Maanso, Haldur Õim, Heldur Niit, Kristiina Ross and Mati Erelt. 26

27 Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann ja eesti keel Huno Rätsep Eesti Teaduste Akadeemia Ma ei tea 19. sajandist ega varasemast ajast ühtki keeleteadlast, kes oleks nii palju eesti keele uurimisel ja tema ainestiku talletamisel korda saatnud kui akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann. Kahekümnendast sajandist võime tema kõrvale seada üksnes Andrus Saareste, Johannes Aaviku ja Johannes Voldemar Veski. Ta sündis 30. märtsil aastal Haapsalus raesekretäri Johann Gottlieb Wiedemanni pojana. Päritolult ja elulaadilt oli akadeemik tavaline baltisakslane, kelle suguvõsas puudusid aadlitiitlid ja kelle emakeel oli saksa keel. Eesti keelt õppis Ferdinand Johann lapsepõlves. Majateenijad olid eestlased ja kodus kõneldi nii saksa kui eesti keelt. Perekonnas peeti keeleoskusest lugu. Juba tema isal olevat olnud kuus keelt suus. Pojast sai ajapikku tõeline polüglott. Enne kooliminekut oli talle õpetatud natuke prantsuse ja vene keelt. Koolis tulid neile lisaks veel ladina, inglise, kreeka ja heebrea keel. Ülikoolis kasutas ta kõiki võimalusi, et 27

28 oma keeleoskust täiendada ja uusi keeli juurde õppida. Tema tuttavad ja sõbrad on väitnud, et ta võis kõnelda kahekümnes, isegi kolmekümnes keeles. Seega võime Wiedemanni seada kõrvuti XX sajandi eesti polüglottide Uku Masingu, Pent Nurmekunna, Paul Ariste ja Villem Ernitsaga. Ülikooli tuli noormees advokaadiks õppima, ent loobus peagi sellest kavatsusest ja lõpetas ülikooli vanade keelte vanemõpetaja kutsega. Tollal ülikoolides fennougristikat ei õpetatud. Oli küll olemas eesti keele lektor, kelle ülesandeks oli eeskätt pastoriks pürgivate saksa soost üliõpilaste eesti keele oskust kohendada, ent Wiedemanni õpiajal oli lektorikoht vakantne. Wiedemann kuulus nende akadeemikute hulka, kes polnud kaitsnud ühtki väitekirja. Doktoritiitli sai ta alles aastal, kui Tartu ülikooli nõukogu valis akadeemiku oma audoktoriks. Kaua aega, kuni viiekümne neljanda eluaastani oli Ferdinand Johann Wiedemann vanade keelte, eeskätt kreeka keele ülemõpetaja, algul seitse aastat Miitavis, seejärel aastast peale Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Tartu ülikooli õppejõud on ta olnud ainult ühe aasta. Kohe pärast ülikooli lõpetamist vakantset õpetajakohta ooda tes õpetas ta privaatlektorina araabia keelt. 1 Professori ametitiitlit pole ta kunagi kandnud. Seda lünka täita püüdes valis Tartu ülikool lugupeetud soome-ugri keelte uurija aastal, tema 75. sünnipäeval oma auliikmeks. Soome-ugri keeleteadlaseks koolitas ta end õpetajatöö kõrval ise. Alates aastast pidas Wiedemann sageli ettekandeid Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ühingus, muuhulgas ka eesti keelest. Minu teada neid eesti keele alaseid ettekandetekste säilinud pole. Eesti keele kaudu jõudiski ta soomeugri keeleteadusse ja leidis üldist tunnustust mari, komi ja udmurdi keele grammatika koostajana. Just neid töid arvesse 1 Wiedemanni ülikooliajast lähemalt Huno Rätsep, Ferdinand Johann Wiedemann ja Tartu Ülikool. Emakeele Seltsi aastaraamat 51, 2006, lk

29 võttes valiti kreeka keele ülemõpetaja Wiedemann Peter buri Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks. Esimene tööülesanne akadeemias tõi ta eesti keelele lähemale. Ta pidi äsja surnud akadeemik Sjögreni liivi keele sõnaraamatu ja grammatika koostamise lõpule viima. Kui see töö viie aasta pärast valmis sai, tuli akadeemia korraliseks liikmeks tõusnud Wiedemannil seada endale uus põhiülesanne. Näikse, et selles tal suuri kõhklemisi polnud. Tolleaegsetes tingimustes pikkade keeleuurimisretkede tegemine kaugele itta oli tema eas liiga kurnav. Loomulik oli uurida eesti keelt, sest seda oskas ta juba lapsest saati. Tol ajal esikohal oleva Eduard Ahrensi grammatikaga polnud ta rahul ja oli seda akadeemia bülletäänis teravalt kritiseerinud. Kui tunnistad teise töö kehvaks, siis tee ise parem. Ja lõpuks, retked Peterburist eesti keele alale ainestikku koguma olid kodumaareisid, kohtumised omaste, sõprade ja tuttavatega. Kui hästi oskas Wiedemann eesti keelt, selle kohta pole kaasaegsete hinnanguid silma puutunud, sest arvatavasti kasutas ta suhtlemisel eesti haritlastega saksa keelt. Ühtki eestikeelset kirjutist ta minu teada pole avaldanud. Eestikeelseid lühemaid kirju on aga säilinud. Üks nendest, 75. sünnipäeva puhul Eesti Kirjameeste Seltsile läkitatud tänukiri on järgmine. Kõrgeste auustatud Eesti Kirjameeste-seltsile. Teie olete soowinud, austatud Kirjameeste-selts, minu ammeti-juubeli päewaks mind üpris wäga kena wiisi auustada ja rõõmustada ühe lauluga, mis igaweste oma luuletajale auuks ja meie armsa Eesti keelele iluks saab olema. Ma palun teid, selle auu ja rõõmu eest, mis Teie mulle olete teinud, minu kõige südamlikuma tänu wastu wõtta. Peeterburis 25. Sept Akadeemikus F. J. Wiedemann. 2 2 Eesti Kultuurilooline Arhiiv. Fond 14 3:6/10. 29

30 See on kirjutatud täiesti tolle aja kirjakeele nõuete kohaselt. 19. detsembril aastal pidas Wiedemann akadeemias ettekande eesti keele uurimise vajalikkusest ja esitas oma uurimiskava järgnevateks aastateks. Ta oli otsustanud koostada põhjaliku eesti-saksa sõnaraamatu ja kirjutada nii kirjakeelt kui murdeid hõlmava eesti keele grammatika, kusjuures ainestiku, analüüsi ja ortograafia samasus pidi kujundama neist terviku. See oli liivi sõnaraamatu ja grammatika koostamise kogemuste kasutamine palju ulatuslikumal eesti keeleainesel. Wiedemann taotles akadeemialt raha uurimisretkedeks. Matkade alguspunktiks oli ju Peterburi ja Eestis oli ta suviti mitu kuud. Maad mööda liikudes tuli palgata hobusega küüdimees, raha kulus ka öömajale ning toidule. Pikemad peatused olid ette nähtud Tartus, kus ta töötas nädalaid Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus. Võib arvata, et ta lootis tööd lõpule viia 5 6 aastaga, ent tegelikult kulus kava teostamiseks viisteist aastat, s.o kolm korda rohkem. Kui Wiedemann aastal tööd alustas, oli ta 56-aastane, kui ta grammatika käsikirja lõpetas ja trükki andis, oli ta 70 aastat vana. Aastatel 1861 kuni 1868 käis ta igal suvel Eestis ametlikul uurimisretkel. Tema murdematkad hõlmasid kogu eestlaste ala Hiiumaast Narvani, Kuusalust leivudeni. See oli vanemale mehele tolleaegseid liikumisvõimalusi arvestades küllaltki väsitav ettevõtmine. Tavaliselt alustas ta matka Tartust, Tallinnast, Türilt või Haapsalust, neis linnades elas tal lähedasi sugulasi, kelle juures sai kauem peatuda. Asulast teise liikus ta hobuküüdiga, ööbis enamasti kiriklais, kus oli võimalik ka süüa saada ja kuhu kutsuti talle sobivaid keelejuhte. Wiedemann pidas aastakümneid reisipäevikut, aastast kuni aastani. Sellest on masinakirjas koopia Kirjandusmuuseumis. Kahjuks on murdematkadele pühendatud osa kõige napisõnalisem. Kuupäevale lisaks on mainitud peatuskohta, enamasti ka vastuvõtja nime, muud märkmed 30

31 käivad söömise ja seltskonna kohta. Talupoegadest keelejuhtidest pole tavaliselt sõnagi. Pole ühtki nime, rääki mata kogutud murdeainesest. Natuke pikemalt on kirjeldatud kohtumisi eesti haritlastega, kellelt ta sai rohkesti murdeainestikku. 3 Olgu reisipäeviku näiteks murdematk 27. juulist 1863 kuni 4. augustini Selle kohta on päevikus peale kuupäevade viis lauset. 27. juulil läks ta teele Türilt koos hea tuttava Rath lefiga ja jõudis õhtuks Maarja-Magdaleenasse. Järgmise päeva õhtul jõudis ta Simunasse, kus oli koos suur seltskond. 29. juulil töötas ta ilmselt Simunas ja 30. juulil jõudis Wiedemann Väike-Maarjasse, kus ta leidis eest kolm daami, oma kunagist õpilast. Ta ööbis Väike-Maarjas ja sõitis 31. juulil edasi Kullaarule Gebhardti juurde. Nähtavasti peatus ta seal pikemalt, alles 3. augustil jõudis ta Kuusallu ja 4. augustil Tallinna. Niisiis 145 aastat tagasi oli akadeemik Wiedemann Väike- Maarjas, see oli 30. juulil (vana kalendri järgi) Need endised õpilased, kes teda vastu võtsid, pidid olema õpilased sellest kaugest ajast, kui Wiedemann Tartus üliõpilasena oma korteriperemehe ja tulevase äia Sokolowski tütarlaste erakoolis keeli õpetas, sest nii Miitavi kui Tallinna gümnaasium olid poistekoolid. Võib-olla kuulus mõni neist õpilastest Väike-Maarja pastori perekonda. Rohkemat Wiede manni viibimisest siin me ei tea. Reisipäevikus on 30. juuli all lause: In Klein-Marien, wo ich drei Schülerinnen fand. 4 Eesti-reiside esimesel poolel kulus akadeemikul rohkesti aega Võru murde tundmaõppimisele. Siin oli talle esimeseks abiliseks üliõpilane Jakob Hurt, kellelt ta võttis reisipäeviku andmeil otse võru keele tunde. Aastate jooksul sai Jakob 3 Wiedemanni murdematkadest pikemalt Paul Ariste, F. J. Wiedemanni uurimisretked. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 51. Ajaloo-Keeleteaduskonna töid. Tartu 1957, lk J. F. Wiedemann. Reisipäevikud Koopiad 153, lk 6. 31

32 Hurt talle eesti haritlastest kõige lähedasemaks. Hurt õppis ülikoolis teoloogiat ja tast sai kirikuõpetaja. Wiedemannilt õppis ta keeleteadust ja me võime õigusega nimetada Jakob Hurta Wiedemanni õpilaseks. Võib-olla oli ta sel alal ainus. Wiedemann jagas Jakob Hurda vaateid sedavõrd, et kui Hurt suure tüli järel aastal Eesti Kirjameeste Seltsist välja astus, siis saatis Wiedemann oma auliikme diplomi seltsile tagasi. Keeleteadusse süvenes Hurt sedavõrd põhjalikult, et aastal kaitses ta Helsingi ülikoolis eesti keele alal doktoriväitekirja, sedagi aitas Wiedemann korraldada. Polnud suur saladus, et akadeemik oleks tahtnud näha teda oma järglasena akadeemias, selleks see väitekirja kaitsminegi, ent venestusajast põhjustatud sisetülid akadeemias tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale. Ferdinand Johann Wiedemanni ja tolleaegsete eesti haritlaste vahekorda kujundas teataval määral see, et Wiedemann oli keeleteadlane ja tema jaoks oli eesti keel ikkagi eeskätt uurimisobjekt, objektkeel. Sügavamal uurimisel oli see keel talle lähedaseks saanud, kuid Wiedemanni emakeel oli ikkagi saksa keel ja rahvuskaaslased sakslased. Sageli ilmneb, et eesti haritlased olid talle kõigepealt keelejuhid, kellelt sai vajalikku informatsiooni. Kindlasti pidas ta lugu Jannsenite perekonnast, Friedrich Reinhold Kreutzwaldist ja muidugi eriti Jakob Hurdast, kuid mingi piir nende vahel oli olemas. See ilmneb eriti selgesti Wiedemanni mälestuste käsikirjas 5, kus lehekülgede kaupa kirjeldatakse tuttavate baltisakslaste käekäiku, külaskäike nende juurde; seevastu Jannsenile ja Kreutzwaldile on pühendatud vaid korraks mõni rida, kus tõstetakse esile nende abi keelejuhtidena. Eestlaste kultuuri- 5 Ferdinand Johann Wiedemann. Nachrichten und Aufzeichnungen von und über Personen meiner Verwandtschaft, Erinnerungen aus meinem Leben, zusammengetragen St. Petersburg 1858 u. ff. Käsikirja koopia Kirjandusmuuseumis, originaal Tallinna Ajaloomuuseumis (Acc. II 1050). 32

33 püüdlustes jäi Wiedemann ikkagi kõrvalseisjaks. Eriti selgesti avaldas Wiedemann oma seisukohti neis asjades aastal Õpetatud Eesti Seltsi väljaandes ilmunud artiklis Ehstnische Dialekte und ehstnische Schriftsprache. Ta kirjutas: Kas rahvas on juba nii kaugele arenenud, et võib võõra kultuurkeele (nagu sakslased ladina keele) maha jätta ja sealtpeale oma rahvuskultuuri taotada, see on küsimus, millele ta peab ise vastuse leidma, sest tema üksi peab kandma enneaegsusest või hilinemisest tuleva kahju. Seepärast ei saa olla ei mu kavatsus ega ülesanne uurida või otsustada, kas eestlased praegu just sellisel teelahkmel seisavad. Nende eneste seas ei puudu arusaajad ja haritud mehed, kes selle üle otsustagu. 6 Eesti haritlased suhtusid akadeemikusse suure lugupidamisega ja panid keelevaidlustes nii mõnigi kord lootused temale: küll Wiedemanni grammatika annab õige lahenduse. Kui grammatika lõpuks aastal ilmus, pettuti, sest norme määrava käsiraamatu asemel oli erapooletu eesti keele ehituse kirjeldus kõiki tema avaldusvorme silmas pidades. Kuigi Wiedemanni elu suursaavutised eesti keele grammatika ja sõnaraamat ei täitnud kõiki lootusi, said neist ometi eesti keeleteaduse alustalad, mida tunti ja kasutati rahvusvahelises fennougristikas ja millel baseerusid tulevaste uurijate tööd. Tema grammatika jäi, esialgu, valdavaks muutuva noorgrammatilise suuna varju; selles kuulutati ainuliselt oluliseks grammatika ajaloo selgitamine. Wiedemann oli aga teadlikult hoidunud pikematest keeleajaloolistest käsitlustest, leides, et enne seda tuleb keelt põhjalikult kirjeldada. Alles 20. sajandi teisel poolel hakati tema grammatikat kõrgemalt hindama, kuid selle mahuka teose põhjalik kõrvutav analüüs ootab praegugi tegijat. 6 Ferdinand Johann Wiedemann. Ehstnische Dialekte und ehstnische Schriftsprache. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft VII. Dorpat 1871, lk

34 Hoopis teisiti käis tema sõnaraamatu käsi. Sellest sai keelemeestele ja kirjanikele omamoodi piibel. Järgnevad sõna raamatud tuginesid enamasti Wiedemanni sõnaraamatule. Kui XX sajandi algupoolel hakati koostama õigekeelsussõnaraamatuid, valiti sõnaainest Wiedemannist. Johannes Voldemar Veski kasutas eesti terminoloogia rajamisel Wiedemanni sõnaraamatu materjali. Oskussõnade komisjonides alustati sobiva termini otsinguid sellest, et vaadati järele, mida ütleb Wiedemann. Johannes Aaviku aastal ilmunud uute sõnade sõnastikus on pooled murdesõnad ja nendest neli viiendikku pärit Wiedemanni sõnaraamatust. Kui aastate algul asuti eesti murdeid süstemaatiliselt uurima, s.o jätkati seda, mida akadeemik Wiedemann oli 60 aasta eest alustanud, siis seati sõnavara kogumise aluseks Wiedemanni sõnaraamat. Selle raamatu konkurent nägi ilmavalgust alles XX sajandi keskpaiku Andrus Saa reste Eesti keele mõistelise sõnaraamatu näol. Ja sellegi veel ulatuslikuma sõnakogu esikaanel kuulutatakse, et raamat sisaldab kõigepealt Wiedemanni sõnaraamatu ainestikku. Kummaline, et võime tutvuda Wiedemanni elu pisidetailidega, kuid me ei tea konkreetselt midagi sellest, kuidas suutis akadeemik üksinda (ilma büroo, sektori või instituudita), ainult paberi, pliiatsi ja sulepea abil luua nii keerulise koega raamatud. Kogutud materjal, mustandid ja käsikirjad on kadunud, tõenäoliselt hävinud. Akadeemik oli nii tagasihoidlik, et häbenes oma igapäeva kirjatööst midagi tulevastele põlvedele sorida jätta. Aga ikkagi on ta tore, armas vanahärra ja minule väga meele järgi, kinnitab Lydia Koidula aastal. 34

35 Academician Ferdinand Johann Wiedemann and the Estonian language The mother tongue of the Baltic German Ferdinand Johann Wiedemann who came from Haapsalu was German. He learnt to speak Estonian already in his childhood, for his domestic servants were the Estonians and his domestic languages were both German and Estonian. According to the information of his contemporaries, he became a polyglot who knew languages already in the university where he worked mainly at mastering various languages. He became a teacher of Latin and Greek first in Miitavi, and then in Tallinn. While earning his bread in this profession, he trained in his free time himself unto a researcher of the Fenno-Ugric languages whose research work turned out to be so conspicuous that Wiedemann was elected as a member of the St. Peterburg Academy of Sciences. When Wiedemann started to research the Estonian language, he was already a 55-year old regular academician. On December 19 he presented at the departmental meeting of the academy his plan for researching the Estonian language, with the composition of the Estonian-German dictionary and the descriptive Estonian grammar including all the language forms as his primary task. It took 15 years for him to carry his plan into action. The Estonian grammar was published by his seventieth birthday, the dictionary had been published six years earlier. Wiedemann recorded almost all his books and writings in German. To my mind, he has not published a single written work in Estonian, let alone any books. We can get an idea of his practical Estonian skills based upon his letter of thanks to the Estonian Society of Scribes it corresponds totally to the use of written Estonian of the time. Wiedemann made the dialect research trips to Estonia during 7 years, and covered the whole language area of the 35

36 Estonians. He pioneered that. According to the data of his travel diary, the academician stayed in the venue of our conference in Vaike-Maarja on June 30, According to the common belief, Wiedemann liked the Estonian language, but it was not his mother tongue, but first of all the language he researched, the target language. After all, he described it in German. Therefore the Estonian intellectuals were for him most of all the German-speaking informants whom he esteemed very highly, but whom he did not mention much in his memories. Jakob Hurt who was his Voru language teacher and a student of theology became by virtue of his teaching, encouragement and support, a Doctor of the Estonian Linguistics. It can be understood that in such a position Wiedemann remained a benevolent spectator of the Estonian educational and cultural endeavours. His dictionary and grammar became the main sources of the international Fenno-Ugric data. 36

37 Ferdinand Johann Wiedemann Venemaal Larissa Mukovskaja Peterburi Riiklik Ülikool Wiedemanni ja Venemaa vahelistest suhetest rääkides tuleb eelkõige nimetada Sankt-Peterburgi Keiserlikku Teaduste Akadeemiat ja keskenduda ajale, mil Wiedemann seal tegutses. Wiedemann saabus Peterburi aastal ning elas ja töötas siin kuni oma surmani aastal. Wiedemann saabus Peterburi pärast tema valimist alguses erakorraliseks, hiljem korraliseks akadeemikuks. Wiedemanni Peterburi-perioodist on kirjutanud küllaltki üksikasjalikult Paul Ariste oma raamatus Ferdinand Johann Wiedemann 1. Kirjeldatav periood kujunes keelemehe jaoks suurte teadussaavutuste realiseerimise ajaks ja tõeliseks tähelennuks. Selle tõestuseks on tema publitseeritud tööd. Wiedemanni sidemetele akadeemiaga pandi alus juba aastal, see tähendab aastaid enne tema Peterburi 1 Ariste, P. Ferdinand Johann Wiedemann. Tallinn

38 saabumist. Nimetatud aastal esitas Andreas Johan Sjögren Wiedemanni käsikirja Demidovi konkursile. Demidovi konkurss oli väga populaarne aastal teatas akadeemia teadussekretär Demidovi konkursi komisjoni istungil järgmist: Iga aastaga järjest kasvav Demi dovi preemia taotlejate arv on pannud akadeemiale kohustuse suhtuda üha rangemalt ja nõudlikumalt mitte ainult autasude omistamisse, vaid ka konkursile esitatavatesse töödesse enestesse. 2 Demidovi konkursile esitati ainult trükitud töid, käsikirju lasti konkureerima vaid erandkorras. Kui käsikiri võitis autasu, siis autorile maksti preemiaraha alles pärast käsikirja publitseerimist aasta 12. aprillil esitas Wiedemann konkursile sürjakomi keele grammatika käsikirja, millele anti positiivne hinnang ning toodi esile töö autorit aastal esitas Wiedemann Demidovi konkursile töö Mari keele grammatikast aasta 18. aprillil hinnati Wiedemanni tööd Demidovi konkursi võiduauhinna poole summa vääriliseks ning talle eraldati veel lisaks 1500 rubla töö publitseerimiseks. 4 4 aastat hiljem 17. aprillil aastal autasustati teda taas poole auhinnasumma ulatuses käsikirja Udmurdi keele grammatika eest. Samuti eraldati 500 rubla töö kirjastamiseks. 5 Demidovi preemiat anti välja 34 korda, viimast korda aastal. Nimetatud aastal kuulus konkursi komisjoni 16 akadeemikut, nende hulgas ka Wiedemann. 8 komisjoni liiget olid ise kunagised konkursilaureaadid. 6 2 Мезенин Н. А. Лауреаты Демидовских премий. Л., 1987, C Журнал Министерства народного просвещения. С-Петербург часть 44. октябрь. III. С Петербургский филиал архива Российской Академии Наук (ПФА РАН). Ф 1, оп 1а, д 74, л 15; оп 1, д 102, л 60 об. 5 Ibid. ф 1, оп 1а, д 82, л ; Мезенин Н.А. Лауреаты Демидовских премий. Л. 1987, С Мезенин Н. А. Лауреаты Демидовских премий. Л. 1987, C

39 Wiedemanni teened ei jäänud tähelepanuta aastal valiti Wiedemann Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. Korrespondentliige ei saanud rahalist toetust akadeemialt ning tal ei olnud ka mingeid kohustusi akadeemia ees. Keiserlikus Teaduste Akadeemias olid selleks ajaks juba toimunud struktuurimuutused. Akadeemia koosnes kolmest suurest üksusest: esimene Teaduste Akadeemia ise; teine kirjasõna osakond (endine Vene Akadeemia); ja kolmas ajaloo- ja muinsusosakond. Teaduste Akadeemias endas oli omakorda kolm osakonda: füüsika-matemaatika-, ajaloofiloloogia- ning vene keele ja kirjasõnaosakond. Akadeemia koosseisus oli 21 akadeemikut, 10 adjunkti ja määramata arv erakorralisi akadeemikuid. Akadeemia põhikirja järgi pidi ajaloo-filoloogiaosakond uurima paljurahvuselise Venemaa kultuuripärandit. Valitsus vajas statistika, demograafia ja keeleteaduse töid. Uute alade hõivamine Aasias ja Kaukaasias tekitas vajaduse tunda hõivatud alade rahvaste traditsioone, kombestikku, folkloori, kirjandust ja keeli. Asudes aktiivselt uurima eelnimetatud valdkondi, koges akadeemia juba esimestel sammudel päris tõsiseid raskusi, kuna puudusid vajalikud teadmised ja spetsialistid aasta septembris saatis rahvahariduse minister Norov akadeemiasse Püha Sinodi ülemprokurörilt Protasovilt saadud Taaveti psalmide tšuvašikeelse tõlke käsikirja. Ta palus vajaduse korral parandada tõlkevead. Norovi palvet ei saadud täita, kuna mitte ükski filoloogia sektsiooni liikmetest ei andnud oma nõusolekut parandada tõlget tšuvaši keele oskamatuse tõttu. Käsikiri saadeti parandamata kujul tagasi. 7 7 Bulletin de la Classe Historico-Philologique. S-Peterbourg Col. 143; М. Ф. Хартанович. Ученое сословие России. Императорская Академия наук второй четверти XIX века. С-Петербург 1999, C

40 1843. aastal loodi Venemaal elavate mitteslaavi hõimude lingvistika ja etnograafia korralise akadeemiku lisaametikoht. Sellele ametikohale asus tunnustatud teadlane Andreas Johan Sjögren aastal Sjögren suri ja akadeemia pidi valima väärilise järeltulija. Venemaa Teaduste Akadeemia Arhiivi Sankt-Peterburgi filiaalis säilitatakse materjale, mis on seotud Wiedemanni erakorraliseks ja korraliseks akadeemikuks valimise protseduuriga ning Wiedemanni Peterburisse tuleku asjaoludega. Võib öelda, et Venemaa Teaduste Akadeemia Arhiivi Sankt-Peterburgi filiaalis säilitatavaid Wiedemanniga seotud materjale ei ole kaasaegses historiograafias küllalt väärikal viisil kirjeldatud. Dokumente ja käsikirju hoitakse nii erifondides kui ka laiali paisatult teiste teadlaste fondides. Mitme külgseid ajaloolisi tõendeid sisaldavad ajaloo-filoloogia- ja füüsika-matemaatikaosakonna istungite ning akadeemia üldkoosolekute protokollid. Peterburi-perioodi algusele on pühendatud aastal Emakeele Seltsi Aastaraamatus 51 ilmunud M. Jermakova artikkel Baltisakslane Peterburi Keiserlikus Teaduste Akadeemias. F.J. Wiedemanni arhiiv. 8 Paraku nii mõnedki selles artiklis toodud järeldused ja kommentaarid võivad tekitada segadust ja anda mõneti vale pildi nende aastate sündmustest. Sooviksin märkida, et Maria Jermakova artiklis esitatud arhiivimaterjalide loetelu ei ole ammendav. Ka minu esitatav töö ei pretendeeri tervikkäsitlusele. Wiedemanni valimine akadeemikuks võib tekitada mitmeid küsimusi inimestel, kes ei tunne akadeemia põhikirja, akadeemia tegevliikmeks valimise protseduuri ja tolle aja teaduselu korraldamise põhimõtteid. Üks neist: kuidas üks Revali gümnaasiumi vanemõpetaja võis saada akadeemi- 8 Jermakova, M. Baltisakslane Peterburi Keiserlikus Teaduste Akadeemias. F. J. Wiedemanni arhiiv. Emakeele Seltsi aastaraamat 51, Tallinn 2006, lk

41 kuks, kui tal polnud teadusdoktori kraadi? Ehkki ta oli olnud mitu korda Demidovi konkursi laureaat ja oli teaduste akadeemia liige. Vastus võib olla ainult üks. Tol korral oli hädasti vaja teha uurimistöid mitteslaavi keelte ja etnograafia valdkonnas. Ametikoht, mida seni oli edukalt täitnud Sjögren, oli vakantne. Ja teiseks, selleks ülesandeks oli olemas ette valmistatud inimene andekas ja suure töövõimega ning sooviga uurida just nimelt neid keeli. Akadeemikute koosseis oli akadeemia põhikirjaga rangelt reglementeeritud. Riigipalgaliseks akadeemikuks võidi valida ainult põhikirjas nimetatud erialadel. Soome hõimude keelte ja etnograafia eriala ei kuulunud põhikirjas loetletud erialade hulka. Akadeemia võis põhikirja 34. paragrahvi järgi suurendada akadeemikute koosseisu. Kuid niisuguse tegevliikme töötasu ei maksnud riik, vaid vajalik raha võeti akadeemia omavahenditest, see oli niinimetatud majandussumma, mis oli tegelikult mõeldud teistel eesmärkidel kasutamiseks. Seega, kui akadeemia oli nõus niisugusele töötajale maksma palka oma vahenditest, võis ta vajaliku teadlase tööle võtta. Eeltoodud fakte on vaja teada, et edaspidi mõista, kuidas arenesid sündmused aastal, ajal kui Wiedemann erakorralise akadeemiku ametikohale valiti ja kinnitati. Kas teaduskraadi olemasolu oli vajalik, saamaks akadeemiku ametikohta? Akadeemia ajaloos oli varemgi olnud juhtumeid, kui välismaa gümnaasiumide nooremõpetajad kandideerisid otse korralise akadeemiku ametikohale. Näiteks aasta 5. mail toimusid akadeemiku valimised ja kohale kandideeris Berliini gümnaasiumi adjunkt Nauck. Seoses eelnimetatud valimistega märkis Sankt-Peterburgi Ülikooli professor Nikitenko oma päevikusse järgmist: Võib-olla me tõepoolest kiirustame liialt, tehes gümnaasiumi adjunkti otse korraliseks akadeemikuks. 9 Gümnaasiumiõpetajal ei 9 Е. В. Соболева. Борьба за реорганизацию Петербургской Академии наук в середине XIX века. Л C

42 pidanud olema doktorikraadi. Järelikult eksisteeris võimalus saada akadeemikuks ka inimesel, kes seisis teadusredelil ülikooli professorist allpool. Kuivõrd doktorikraad oli vajalik eeltingimus, et saada professori kateedrit. Ülikooli teadlaste jaoks oli see küllaltki solvav kord ja tekitas neis teravat vastuseisu. Tuleb märkida, et ülikooli professori palk oli akadeemikupalgast kõrgem. Tol ajal võis teaduskraadi saada ainult ülikoolis ning see oli ülimalt raske ja pikaajaline protsess. Akadeemia teaduskraade ei andnud. Arhiivi materjalidest selgus, et kogu akadeemia eksisteerimise aja jooksul kasutati vaid üks kord võimalust valida akadeemiku ametikohale inimene, kelle eriala ei kuulunud põhikirjas loetletud erialade hulka, ning maksta sellele inimesele palka nn majandussummadest. Selleks ini me seks oli Wiedemann aasta 12. septembril kirjutas akadeemik Schiefner kirja, millele kirjutasid hiljem alla veel 3 akadeemikut Brosset, Dorn ja Böhtlingk. Kirjas on välja toodud Wiedemanni teadusteened. Tolleks ajaks oli Wiedemann publitseerinud 3 grammatikat: sürjakomi keele grammatika, mari keele grammatika ning udmurdi keele grammatika koos väikese sõnas tikuga. 10 Kõigi kolme grammatika trükikulud kandis aka deemia. Wiedemann ise töötas sel ajal ulatusliku mordva keele grammatika kallal. Idasoome keeltega paralleelselt tegeles ta ka läänesoome keeltega. Taas kirjastatakse akadeemia kuludega kaks Wiedemanni tööd, mis muu hulgas käsitlesid ka eesti keelt. 11 Schiefneri kirjas tuuakse esile ka 10 Versuch einer Grammatik der syrjänischen Sprache. Reval 1847; Versuch einer Grammatik der tscheremissischen Sprache. Reval 1847; Grammatik der wotjakischen Sprache nebst einem kleinen wotjakischdeutschen und deutsch-wotjakischen Wörterbuche. Reval Uber die neueste Behandlung der ehstnischen Grammatik. Bulletin historico-philologique. S-Petersburg T. XIII. 3-7 = Mélanges russes. S-Peterbourg T. II. P ; Ueber das Wotische in seiner Stellung zum Ehstnischen. Bulletin historico-philologique. S-Peterbourg T. XIII = Mélanges russes. S-Peterbourg T. III. P

43 teised Wiedemanni soome-ugri keelte uurimused. 12 Kirjas on nime tatud ka teisi Wiedemanni lingvistikauurimusi. 13 Wiedemanni huvidering laienes ka botaanika valdkonda. Oma suvepuhkuste ajal koos vanemõpetaja Weberiga valmistasid nad kirjatöö, mis märgiti ära ka Demidovi konkursil. Selles töös püüab Wiedemann seletada mõningaid taimenimetusi. 14 Akadeemikute kirjas rõhutatakse, et pärast Sjögreni surma on akadeemias mitteslaavi lingvistika valdkonnas tunnetatav tühimik. Sjögren ise oli tunnustanud mitmeid kordi Wiedemanni kui soome keelte uurijat. Akadeemikute kirja lõpus on öeldud me ei saa märkimata jätta veel seda, et aastal valis akadeemia Wiedemanni lingvistika korrespondentliikmeks ja saatis talle läbivaatamiseks kõik Aasia Muuseumis säilitatavad mordva ja mari keeli puudutavad materjalid. Kirjas avaldavad akadeemikud lootust, et Wiedemanni akadeemikuks valimisel võtaks akadeemia enda kanda ka Wiedemanni ja tema pereliikmete Peterburisse ümberkolimise kulud ja tagaks teadlasele pealinnaväärilise palga. 15 Wiedemann kirjutab aasta lõpus oma kirjas Schiefnerile järgmist: 12 Ueber die früheren Sitze der tschudischen Völker und ihre Sprachverwandschaft mit den Völkern von Mittelhochasien. Reval 1838; Die Tscheremissen. Arbeiten der kurländischen. Gesellschaft für Literatur und Kunst Die Umwandlung der alten römischen und griechischen Sprache zu ihrer jetzigen Gestalt. Arbeiten der kurländischen Gesellschaft 1847; Was kann man aus den Sprachen auf die Völker Schliessen? Rede zum Actus im Gymnasium Reval 1851; Das Verhältniss der neugriechischen Sprache zum Altgriechischen Programm Beschreibung der phanerogamischen Gewächse Ehst-, Liv- und Curlands. Reval ПФА РАН, ф 2, оп 17, д 25, л 4, 4 об, 5, 6, 6 об (saksa keeles); 7, 7 об, 8, 8 об, 9, 9 об, 14, 14 об, 15, 15 об (vene keeles). 43

44 Minu ümberasumine Sankt-Peterburgi sõltub järgmistest tingimustest: 1 Kui akadeemia põhikiri nõuab, et akadeemia uus liige omaks adjunkti staatust, mitte korralise või erakorralise akadeemiku tiitlit, siis mina pean paluma, et lisaks üürirahale, mis on, nagu ma olen kuulnud, assignaatides 1200 rubla, määrataks mulle vähemalt erakorralise akadeemiku palk. Mul on ükskõik, missuguse tiitli kandjana ma võin tegeleda oma armastatud alaga, mind ei kannusta tiitlid, ma vajan endale vaid majanduslikku kindlustatust Wiedemann jätkab: 3 Praegu kasutan lisaks 1800-rublasele palgale sama suurt pensionisummat ning soovin, et ma saaksin 1800-rublast pensioni ka Peterburis elades, sõltumata minu tulevase palga suurusest. Ehkki minu tulevane palk kujuneb sama suureks kui minu praegune palk ja pension kokku, ei ole see küllaldane, et tagada mulle Peterburis samaväärsed majanduslikud võimalused. 4 Soovin, et minu surma korral pärast viieaastast tööaega akadeemias, arvestataks mulle määratud 1000-rublane hõberahas makstav palk ümber minu perekonna pensioniks. Kui ma jääks elama siia ja jätkaksin oma praegusel ametikohal töötamist, siis minu praegune pension kasvaks ühe viiendiku võrra; ma kaotaksin pensioni kasvu, kui lahkuksin praeguselt töökohalt. Ma tekitaksin oma perekonnale sellega kahju, sest perekonnale makstaks sel juhul mitte kasvavat pensioni, vaid Peterburi töötasust arvestatavat pensioni. Soovin, et minu esitatud tingimustest ei jääks muljet, justkui ei vastaks akadeemia uusliikmetele pakutavad tingimused minu teenetele. Sama vähe kui ma muretsen raha pärast, ma muretsen ka aunimetuste ja tiitlite pärast. Minu ainus mure seisneb selles, et minu Peterburis viibimise ajal tagataks mulle majanduslikud võimalused, et ma ei peaks kerge- 44

45 meelselt loobuma oma praegusest kindlast ametikohast ning tekitama seeläbi kahju oma perekonnale oma lemmiktegevusse kiindumuse tõttu. 16 Kas Wiedemann küsis liiga palju nõusoleku eest sõita Sankt-Peterburgi? Kirjadest selgub, et töötades Revali gümnaasiumis sai ta assignaatides 1800 rubla ja sama palju pensioni, kokku assignaatides 3600 rubla. Oma ümberasumisel Peterburisse küsis ta palgaks 1000 rubla hõberahas ja palus, et säilitataks tema Revalis saadav pension. See on assignaatides 1700 rubla rohkem, lisaks akadeemia makstavad korterikulud assignaatides 1200 rubla aastast oli akadeemiku aasta töötasu kuni 5000 rubla, adjunktidel kuni 2500 rubla. Saanud erakorralise akadeemiku ametikoha, tõusis nende palk 1000 rubla võrra. Arves tagem, et Wiedemann oli tol ajal 51-aastane, tal oli pere, kelle eest tuli hoolitseda. Tema küsitav summa räägib vaid tema tagasihoidlikkusest ja suurest soovist tegeleda oma lemmik alaga, kahjustamata oma peret aasta 11. jaanuaril valis akadeemia üldkoosolek Wiedemanni Keiserliku Teaduste Akadeemia erakorraliseks akadeemikuks. Akadeemia arhiivis säilitatakse Rahvahariduse Ministeeriumi, akadeemia ja Dorpati õpperingkonna vahelist kirjavahetust Wiedemanni teenistuslehe liikumise, tema töötasu määramise ja pensioni säilitamise kohta. 17 Akadeemia presidendi kirjades rõhutatakse, et tol perioodil oli erakordselt raske leida nii soome kui ka ida keeli tundvat teadlast. Akadeemia eelistab soome keeli kui tol ajal tunduvalt vähem uuritud ja vähem teaduslikult kirjeldatud keeli. Selle kinnituseks olgu toodud tsitaat akadeemia presidendi kirjast rahvahariduse ministrile: Silmas pidades, et tervest maailmast oleks võimatu leida teadlast, kes ainuisiku- 16 Ibid. л 16, 16 об, 17 (vene keeles), 18 (saksa keeles). 17 Ibid. л 3, 3 об, 10, 11, 11 об, 12, 12 об, 21, 22, 22 об, 23, 23 об, 24, 25, 25 об,

46 liselt tunneks kõigi Venemaal elavate mitteslaavi hõimude keeli ja kultuuripärandit, ning arvestades asjaoluga, et üks Aasia rahvaste ajalugu ja kirjasõna tundvatest akadeemikutest juba tegeleb Kaukaasia hõimudega, on raske mitte nõustuda akadeemia ettepanekuga. Pöördun Teie Kõrgeaususe poole palvega paluda Tema Keiserlikul Kõrgusel kinnitada akadeemia põhikirja paragrahvi 35 põhjal kolleegiuminõunik Wiedemann Venemaal elavate soome hõimude filoloogia ja etnograafia eriala erakorraliseks akadeemikuks tema valimise päevast, see on aasta 11. jaanuarist. Palun maksta talle töötasu 1000 rubla hõberahas aastas akadeemia majandussummadest ja tagada talle edaspidi riigikassast makstav pension õpetajana 25-aaastase töötamise eest. 18 Läbi aegade oli suureks auks olla Keiserliku Teaduste Akadeemia akadeemik. Üldjuhul, kui teadlasest sai akadeemia liige, pidi ta 2 aastat teenima adjunktina, alles pika aja möödudes võidi talle tema teeneid tunnustades anda korralise akadeemiku staatus. Wiedemanni ametikarjääri edenemine on muljetavaldav. Iseenesestmõistetavalt polnud tema nii kiire nimetamine erakorraliseks akadeemikuks lihtne. Arhiivitoimikutes säilitatakse Wiedemanni käega kirjutatud saksakeelset kirja aasta 11. septembrist ning selle hilisemat venekeelset tõlget: Keiserlikule Teaduste Akadeemiale Teaduste akadeemia bülletäänide ja erateadete kaudu on minuni jõudnud kuuldused, et mind on valitud selle aasta alguses soome hõimude erakorralise akadeemiku ametikohale. Seega on see kõigile teadaolev uudis. Sellest ajast on möödunud juba peaaegu pool aastat, kuid valimistulemused on siiani kinnitamata. Niisugune olukord on tekitanud minus suurt segadust. Osaliselt olen ma ise kaalutlematult nõrgendanud igasuguseid mind siin hoidnud sidemeid, 18 Ibid. л 12 об. 46

47 et kuulekalt järgida sedavõrd auväärset kutset, juhul kui see mulle esitataks Seetõttu ma loodan, et Keiserlik Teaduste Akadeemia ei pea mind pealetükkivaks ja kannatamatuks, kui ma paluks akadeemial olla nii lahke ja teavitada mind, kas minuni jõudnud kuuldused minu valimisest omavad tõepoolest mingit tõepõhja? Ja kas mul oleks põhjust valmistuda Peterburisse kolimiseks? Või võib minu valimine mainitud ametikohale jääda kinnitamata ja ma pean sel juhul uuesti kindlustundega sisse elama oma endistesse suhetesse. 19 Wiedemanni valimisest möödub pool aastat, kuni ta ameti kohale kinnitatakse. Akadeemia president kirjutab veel ühe kirja vürst Vjazemskile, kuni tuleb lõplik vastus. 17. oktoobril tuleb rahvahariduse ministri vastus akadeemia presidendi krahv Bludovi nimele: Armuline härra krahv Dmitri Nikolajevitš, Härra Keiser käsib härrade ministrite komitee otsusele toetudes: kinnitada Revali gümnaasiumi vanemõpetaja ja kolleegiuminõunik Wiedemann Keiserliku Teaduste Akadeemia Venemaal elavate soome hõimude filoloogia ja etnograafia erakorraliseks akadeemikuks ja tagada talle erakorralise akadeemiku aastapalk 1000 rubla 72 kopikat hõberahas, mis makstakse akadeemia majanduslikest summadest, lisaks maksta talle aastapensioni 514 rubla 60 kopikat hõberahas Kiri jätkub: Siinkohal pean oluliseks teatada, et Wiedemannile polnud võimalik taotleda kõrgemat erakorralise akadeemiku ametikohta kohe pärast tema valimisi, kuna tema vallandamine Revali gümnaasiumi vanemõpetaja ametikohalt ei saanud toimuda enne õppeaasta lõppu. Kahel ametikohal samaaegse töötamise ja kahe palga saamise puhul ei ole 19 Ibid. л 18 (saksa keeles), 19, 19 об, 20 (vene keeles). 47

48 tal õigust säilitada praegu saadavat pensioni, nagu Teie, armu line härra, taotlesite. 20 Seega võime tõdeda, et Wiedemanni lõplik ametisse määramine pidurdus, kuna alles õppeaasta lõpus oli võimalik taotleda riigikassast makstava õpetajapensioni säilitamist. Samuti on vaja silmas pidada, et akadeemia eelarve koostamisel tuli nüüd arvestada Wiedemannile palgaks makstava rahaga omavahenditest, mis oli varem muuks otstarbeks mõeldud. Eeltoodu põhjal ei saa kuidagi nõustuda Maria Jermakova artiklis tehtud järeldusega, justkui oleks Venemaal vohav bürokraatia põhjustanud Wiedemanni ametisse määramisega viivitamist aasta 1. oktoobril toimunud ajaloo-filoloogiaosakonna istungil tehti teatavaks, et Aleksander II kinnitas Wiedemanni Venemaal elavate soome hõimude filoloogia ja etnograafia erakorraliseks akadeemikuks. 21 Nüüd olid täidetud kõik Wiedemanni finantsnõudmised ning järgiti kõiki juriidilisi ettekirjutisi. Värskelt valitud akadeemik võis kolida Peterburisse. Pisut vähem kui kahe aasta pärast kirjutasid kolm akadeemikut, järgides Keiserliku Teaduste Akadeemia põhikirja, uue soovituskirja Wiedemannile, nüüd juba korralise akadeemiku ametikohale määramiseks. Muuhulgas öeldakse kirjas: Osakond valis härra Wiedemanni erakorraliseks akadeemikuks, vaatamata sellele et korralise akadeemiku ametikoht oli vakantne. See juhtus nii seetõttu, et akadeemia tavaliselt ei söanda äsja akadeemiasse saabunud teadlasele kohe pakkuda kõrgeimat kraadi, kui seda ei tingi mingid erakorralised asjaolud. Nüüd, mil Wiedemann on akadeemias peaaegu 2 aastat töötanud, peavad allakirjutanud oma 20 Ibid. л 23, 23 об. 21 Bulletin historico-philologique. S-Peterbourg T. 15. P 48,

49 kohuseks Tema kõrgeaususe härra presidendi nõusolekul ja põhikirjale toetudes teha ettepanek valida Wiedemann lahkunud Sjögreni korralise akadeemiku ametikohale, mis on loodud akadeemia majandussummadega. Akadeemikud toonitavad: Loomulikult pole allakirjutanutel võimalik mitte väljendada oma kahetsust, et põhikiri ja akadeemia rahalised vahendid ei võimalda tagada igale erakorralisele akadeemikule, arvestades nende teeneid, korralise akadeemiku õigusi ja toetust. Isegi juhul, kui korralise akadeemiku ametikoht oleks vakantne ja oleks vanemaid erakorralisi akadeemikuid, loodame, et keegi neist ei sooviks sel põhjusel takistada noorema erakorralise akadeemiku teed edaspidisel arengul, keda asjaolud selles suhtes soosivad. Kirjale kirjutasid alla akadeemikud Brosset, Stephani ja Böhtlingk aasta 19. augustil valis ajaloo-filoloogiaosakond Wiedemanni ühehäälselt korraliseks akadeemikuks. 23 Kaks nädalat hiljem toimunud akadeemia üldkoosolekul hääletas 27 osalejast 24 Wiedemanni poolt ja 3 andis oma vastuhääle. Kogu akadeemia ajaloo jooksul toimus vaid üks kord ühehäälne valimine. Tavaliselt on olnud paremal juhul alati 3 kuni 5 vastuhäält. 24 Niisugune hea tava jätkub ka tänapäeval mõnes maailma akadeemias, sealhulgas ka Vene ja Prantsuse akadeemias. 4. detsembri üldkoosolekul teatati, et keiser Aleksander II on kinnitanud Wiedemanni Venemaal elavate soome hõimude filoloogia ja etnograafia korraliseks akadeemikuks. 25 Arhiivimaterjalide hulgas on suures koguses ainest, mis kajastab Wiedemanni töid ja kohustusi akadeemias. Tema akadeemilised kohustused on sedavõrd laiad ja huvid seda C 22 ПФА РАН, ф 2, оп 17, д 25, л 31, 31 об, 32, 32 об, 33, 33 об, 34, 34 об. 23 Ibid. л 36, 37, Ibid. л ПФА РАН, ф 1, оп 1а, д 100, л

50 võrd sügavad, et ainuüksi protokollide kronoloogiline loet elu hõlmaks paljusid lehekülgi. Seepärast esitlen minu arvates kõige huvitavamaid, võib-olla pisut ootamatuid fakte tema akadeemiaperioodist. Siinjuures püüan vältida teaduse mehe ammu tuntud elulooandmeid, mida on kajastatud publitseeritud töödes. Wiedemann tegi metoodilisi töid, töötas välja juhendeid ja korraldas etnograafiaekspeditsioone aasta 7. veebruaril toimunud ajaloo-filoloogiaosakonna istungil teatas Vene Geograafia Seltsi sekretär, et selts teeb ettepaneku välja anda etnograafiliste vaatluste läbi viimise käsiraamat. Nimetatud küsimuse lahendamiseks koostati akadeemia komisjon koosseisus Böhtlingk, Wiedemann, Schiefner ja Veljaminov-Zernov. Komisjon töötas välja juhtnöörid, kuidas teostada etnograafilisi uurimusi Venemaal aasta 18. aprillil pööras akadeemik Baer ajaloo-filoloogiaosakonna istungil tähelepanu Venemaa erinevatesse regioonidesse teaduseks peditsioonide korraldamise kasulikkusele, et tundma õppida kõige kaugemate ajalooepohhide inimrassideni ulatuvaid muistiseid. Selle küsimuse läbivaatamine usaldati erikomisjonile, mille koosseisu kuulus ka Wiedemann. Ta avaldas soovi osaleda vene muistiseid uurivates ekspeditsioonides. Jutt käis järgmistest piirkondadest: Uuralist lõuna poole jääv madalik, Jekaterinburgi lähedal asuv nõgu; Krimmi kaudu Tamani ja edasi Pontose-Kaspia steppi. 27 Wiedemann suundub Balti kubermangudesse ekspeditsioonidele lingvistiliste eesmärkidega juba järgmisel suvel pärast tema valimist erakorraliseks akadeemikuks ja pärast elama asumist Sankt-Peterburgi. Akadeemia toetab tema 26 Записки Императорской Академии наук. С-Петербург Т. 1, кн. 1. С Ibid. кн. 2. С

51 retki raha liselt. Ekspeditsioonide ja teaduslike uurimistööde käigust esitab Wiedemann aruandeid osakonna koosolekutel. Tema aruandeid sisaldavad järgmised protokollid: 24. september 1858, 13. september 1861, 5. september 1862, 28. august aasta 4. detsembri ajaloo-filoloogiaosakonna istungil kuulati Wiedemanni ettekannet, mis puudutas võru-eesti kõnekäändude uurimistulemusi Dorpati kreisis aastat hiljem esitas Wiedemann taas oma reisiaruande ja juba järgmisel kevadel teatas ta, et soovib järgneva suve pühendada läänemeresoome kõnekäändude lingvistilisele uurimisele Liivimaal. Tolle suve lõpus annab ta juba aru oma reisitulemustest nimetatud piirkonda. Aasta hiljem, aasta septembris esitab Wiedemann osakonna istungil oma järjekordse reisiaruande Balti kubermangudes toimunud lingvistiliste uurimistööde kohta aasta 18. augustil räägib ta eesti keelematerjali kogumisest ja kreevinite kohta käivate andmete otsimisest. 31 Eeltoodu põhjal ei saa kuidagi nõustuda mõne autori väitega, justkui oleks Wiedemann olnud kabinetiteadlane. Wiedemann kogub keeleainest eesti keele grammatika koostamiseks ja aasta augusti lõpus informeerib ta kolleege oma teaduskomandeeringust Lõuna-Eestisse. 32 Järg nevad kolm aastat pühendab ta eesti keele sõnaraamatu ja grammatika koostamisele. Töö käigus jõuab tema käsu- 28 Bulletin historico-philologique. S-Peterbourg T. 16. C 77; Отчет Императорской Академии Наук по Физико-математическому отделению и Историко-филологическому отделению за 1861 г. С-Петербург С 12, 35; Bulletin de l Academie. S-Peterbourg T. 4., N 6. P. 328; Записки Императорской Академии Наук. С-Петербург Т.2., кн. 2. С 104; Ibid Т. 4., кн. 1. С Ibid. кн. 2. С 231, Ibid. Т.4., кн. 1. С 86; Ibid. кн. 2. С 232, 233; Ibid Т. 8., кн. 1. С 51, Ibid Т. 18., кн. 1. С 110, Ibid Т. 21., кн. 1. С

52 tusse hulgaliselt niinimetatud rahva välis- ja siseelu kajastavat ainestikku vanasõnad, mõistatused, kõnekäänud ja muu sarnane. Olles 70-aastane, palub keelemees, et teda komandeeritaks aasta kevadel Dorpatisse, kus ta soovib töötada Õpetatud Eesti Seltsi käsikirjadega ning külastada eestlastega asustatud piirkondi. Sama aasta sügisel esitab Wiedemann osakonna istungil oma kirjatöö eestlastest. Töö sisaldab umbes 3000 vanasõna, lisaks mõistatusi, linnuhäälte ja teiste helide kirjeldusi ning mängude, kommete, majapidamistoimingute, ilmaennustuste, ravivahendite, ebausu kommete kirjeldusi. 33 Suurtulemuseni jõudis Wiedemann aasta 23. augustil ta esitles ajaloo-filoloogiaosakonna koosolekul eesti sõna raamatu käsikirja. 34 Sõnaraamat otsustati trükkida viiesajas eksemplaris. 13. septembril moodustati sõnaraamatu trükkimise korralduskomisjon, kuhu kuulusid Brosset, Wiedemann, Schiefner. 35 Veel enne trükkimist saavutab sõnaraamat teadusringkondades suure populaarsuse. Sellest räägib järgmine fakt: aasta 5. detsembril teatab Schiefner, et Elias Lönnrot, kes tol ajal koostas ulatuslikku soome keele sõnaraamatut, otsustas oma sõnaraamatusse lisada keeleainestikku võrdleva osa. Ta palus saata endale Wiedemanni sõnaraamatu juba valminud osi. Lönnroti palve täideti aasta 13. novembril esitles Wiedemann osakonna koosolekul eesti keele grammatika esimest osa. 37 Aasta hiljem esitles ta juba teist osa aastal näeb ilmavalgust tema Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung 33 Ibid Т. 25., кн. 2. С 182; Ibid Т. 26., кн. 2. С Ibid Т. 10., кн. 1. С 50, Ibid Т. 10., кн. 1. С 51, Ibid Т. 12., кн. 2. С 205, Ibid Т. 23., кн. 1. С 145, Ibid Т. 25., кн. 1. С

53 der anderen Dialekte. Järgmisel, aastal ilmus Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. Akadeemia oli pidevalt ametlikes ja teadussuhetes teiste ülikoolide, teadusseltside, Peterburi Vaimuliku Akadeemia ja teiste kirikuõppeasutustega. Vaimulik Akadeemia pöördus tihti akadeemia poole, et saada teaduskonsultatsioone ning muinaskeelte tõlkeid aasta detsembris palus Peterburi Vaimulik Akadeemia abi vanajuudi keelest tõlgitud Püha Luuka ja Püha Johannese evangeeliumi retsenseerimisel. Selle ülesande täitmine usaldati Wiedemannile. 39 Oma akadeemikukarjääri jooksul jõudis Wiedemann usku matult palju. Ainuüksi järgnevate tööde retsensioonide loetelu on hämmastav: Djakk Bagini käsikiri Kasutatavate sõnade lühisõnaraamat sürja keele tõlgetega ; Hajtanovi käsikiri Sürja-vene sõnaraamat ; Popovi Ust-Sõsolski kohtuprotsessi ülestähendused ja Laste sürja keele aabits ; tatari- ja araabiakeelsed kirjutised, mõeldud kasutamiseks Tambovi kubermangu tatari õppeasutustes; kapten Popovi käsikiri Vene-sürja täieline sõnaraamat ; N. A. Rogovi käsikiri Permi-vene ja vene-permi sõnaraamat ; vaimulik Blinovi töö Lõdzon. Udmurdi laste aabits ; saksa keelest eesti ja rootsi keelde tõlgitud Evangeelsete Teenijatüdrukute Komitee selgitused ; Mevesi töö Kirjanduslikud külalised Venemaal ; õigeusklike soomlaste õpiku käsikiri (koostanud Peterburi Vaimuliku Seminari soome keele õpetaja); Radlovi töö Lõuna-Siberi türgi-tatari hõimude keelte grammatika kohta; 39 ПФА РАН, ф 1, оп 1а, д 88, л 161; Bulletin historico-philologique. S-Peterbourg Т. 11. С 339,

54 Radlovi käsikiri Põhja-türgi-tatari kõnekäändude foneetikauuringud ; Tsagareli Osseetia etüüdid (svanikeelsed tekstid); parun Uslari kogutud materjalid tabasarani keelest; Popovi kasutatavate palvete, Apostlite tegude, Keisrite pühaliku kroonimise jutluse sürjakeelne tõlge. Arvan, et kellelgi pole vastuväiteid, kui nimetada Wiedemanni töövõimet imetlusväärseks. Kuid Wiedemann väärib imetlust ka kolleegina. Ta tutvustas akadeemiale algajate uurijate töid, nende hulgas olid ka Jakob Hurda tööd. Wiedemann avaldab oma lugupidamist teadusmaailmas tuntud kolleegidele aasta 13. novembril seoses akadeemik Schiefneri surmaga, kellest oli eelnevalt juba palju juttu, pakkus Wiedemann oma teeneid, et kirjutada ülevaade lahkunud kolleegi teadustegevusest. 11. detsembril ajaloo-filoloogiaosakonna koosolekul esitaski ta ettekande Schiefneri elust ja tegevusest. Ettekanne publitseeriti akadeemia väljaandes. 40 Oma ettekande lõpus pean vajalikuks välja tuua veel ühe olulise Wiedemanni-käsitlustes esineva küsitavuse. On väidetud, et Wiedemann elas Peterburis Vassili saarel 10. Liinil majas number 11 (Savitševi maja). On siiski palju põhjusi, mis seavad selle väite kahtluse alla. Nimelt on teada fakt, et Wiedemann palus akadeemialt raha korterikulude katteks. Peaaegu kõik akadeemia tegevliikmed elasid akadeemia majades, see tähendab akadeemiale kuuluvates majades. Nagu nähtub raamatust Sankt-Peterburgi üldine aadressi raamat, koos Vassili saare, Peterburi ja Viiburi poole ja Ohtaga. Viies osas. Sankt-Peterburg (I osa, lk 31), elas Soome hõimude keelte ja etnograafia korraline akadeemik, tegevriiginõunik Ferdinand Johann Wiedemann 40 Записки Императорской Академии Наук. С-Петербург Т. 36, кн. 1. С 342,

55 Vassili saarel Suur-Neeva kaldapealsel majas number 1. Tolleaegsele aadressile vastab tänapäeval aadress Leitnant Šmidti kaldapealne, maja number 1. Wiedemanni nimi on aadressiraamatus kõrvuti õukonna, riigi juhtkonna, Rahvahariduse Ministeeriumi ja Keiserliku Teaduste Akadeemia edindajate nimedega. Maja, kus Wiedemann elas, on klassikalises stiilis ehitatud hoone, mille peafassaadi kaunistab võimas nelja sambaga dooria portikus. Arhitekt Zahharovi suurepärase lahendusega proportsioonid ja täius likud arhitektuurivormid esitlevad 19. sajandi unikaalset elumaja Neeva kallaste panoraamis. Paljude aastakümnete jooksul on selles kaldapealses majas elanud silma paistvad teadusinimesed. Tänapäeval kutsuvad peter burlased seda maja akadeemikute majaks. Maja pea- ja külgfassaadile on pandud 26 mälestustahvlit kuulsate inimeste nimedega. 55

56 Петербургский период Ф.И. Видемана Петербургский период Ф.И. Видемана неразрывно связан с Санкт-Петербургской Императорской Академией наук. Ученый приезжает в столицу в 1857 году и живет и работает здесь до самой своей смерти в 1887 г. Но начало связям Ф.И. Видемана с Академией было положено еще в 1844 году, когда он впервые представляет на Демидовский конкурс рукопись грамматики зырянского языка. В 1846 г. на конкурс представлен его Опыт грамматики черемисского языка, в 1850 г. - Грамматика вотяцкого языка. Все три грамматики были опубликованы на средства Академии, последние две отмечены Демидовской премией. В 1854 г., как закономерное следствие признания заслуг Ф.И. Видемана, происходит избрание его членом-корреспондентом Академии наук. В этот период правительству Российской империи были необходимы научные разработки в области статистики, демографии, филологии. Освоение новых территорий в Азии и на Кавказе требовало знания восточных языков, литературы, фольклора, обычаев местных народностей. Историко-филологическому отделению Императорской Академии наук было предписано заняться исследованием многонационального культурного наследия России. В 1843 г. было создано дополнительное место ординарного академика по классу лингвистики и этнографии неславянских племен, в России обитающих. Это место занял уже признанный ученый А.И. Шегрен. В 1855 г. Шегрен умирает и перед Академией встает задача выбора преемника. Санкт-Петербургский филиал Архива Российской Академии наук хранит протоколы собраний и мате- 56

57 риалы, связанные с процедурой выбора Ф.И. Видемана в экстраординарные и ординарные академики, документы и письма, воссоздающие события и обстоятельства переезда ученого в столицу. Сохранившиеся документы раскрывают загадку, как старший учитель Ревельской гимназии (даже, если он был трижды представлен Демидовской премии и являлся членом-корреспондентом Академии), не имея ученого (докторского) звания, мог стать академиком, и как Академия за всю историю своего существования только один единственный раз использовала данное ей право избрать на должность академика ученого, специальность, которого (филология и этнография финских племен России) не отвечала уставу, и назначить ему жалованье из своих собственных экономических сумм. Архивные данные хранят свидетельства об обязанностях, выполняемых Ф.И. Видеманом в Академии; о финансировании его служебных поездок в балтийские губернии, во время которых собирался материал для Эстонско-немецкого словаря и работ по грамматике эстонского языка; о большом объеме рецензируемых работ по самым разным языкам; об участии в разработке планов экспедиций и невероятной активности и влечении к любимому предмету своих занятий, как писал сам ученый в письме к академику А. Шифнеру в 1857 г. 57

58

59 Wiedemanni jälgedes: Eesti ja idapoolsed hõimurahvad tänapäeval Tanel Kiislar, Pille-Riin Kriisa Tartu Tamme Gümnaasium Soome-ugri keelte kõnelejaid on Euroopa Liidus pisut üle 20 miljoni ehk peaaegu kahekümnendik kogu rahvastikust, Venemaal aga ligi kaks miljonit ehk pisut enam kui sajandik rahvastikust. Suure rahva keskel elavad väikesed rahvad vajavad sugulaste tuge. MTÜ Fenno-Ugria Asutus on katusorganisatsioon Eesti ühendustele ja asutustele, kes on huvitatud koostööst meie hõimurahvastega. Fenno-Ugria loodi aastal aastal keelasid okupatsioonivõimud asutuse tegevuse, kuid aastal organisatsioon taasasutati. Fenno-Ugria Asutusel on liikmesorganisatsioone 50 ringis. Nende seas on kohalikke omavalitsusi, kõrgkoole, loomingulisi liite, rahvuskultuuri seltse, raamatukogusid ja muuseume. Asutusel on kaks allüksust: Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus ja Hõimukeskus. Esimeseks ülesandeks on anda välja infolehte ja teisi trükiseid, mis seotud soome-ugri maailmas toimuvaga. 59

60 Teiseks ülesandeks on korraldada hõimurahvaid tutvustavaid üritusi ja korraldada soome-ugri rahvaste koostööd. Infokeskus haldab ka Fenno-Ugria Asutuse raamatukogu, mis asub Tallinnas, ning koostab Fenno-Ugria kodulehekülge ( Asutuse eesmärgid: tugevdada sidemeid Eesti ja teiste soome-ugri ja samojeedi (uurali) rahvaste ja maade vahel; toetada uurali rahvaste taassündi, nende kultuuri, edendada haridust ja teadust, aidata areneda soome-ugri keeleteadusel Eestis; arendada uurali rahvaste omavahelisi suhteid kultuurivaldkonnas; propageerida hõimurahvaste kultuuri, nende maailmavaadet, looduslähedust; aidata hõimurahvastel igapäevaelus ja enda kultuuri arendamisel kasutada oma kultuuripärandit, mida hoitakse muuseumides, arhiivides. Fenno-Ugria tegevussfäärideks on: koordineerida koostööd sugulasrahvaste vahel ja organiseerida infovahetust nii Eesti asutuste kui ka sugulas rahvaste vahel ja propageerida nende rahvaste kultuuri Eestis; osutada vahendavat abi mitmesuguste majanduslike kontaktide loomisel soome-ugri vabariikidega; soodustada suhete arenemist Eesti ja Vene Föderatsiooni koosseisus olevate soome-ugri rahvaste vahel; organiseerida õpetajate täienduskursusi, koordineerida soome-ugri rahvustest abiturientide vastuvõttu Eesti kõrgkoolidesse (alates aastast on Eesti kõrgkoolides õppinud üle 200 Venemaa soomeugrilasest üliõpilase, magistrandi ja doktorandi, keda aastal mari sangari päeval võttis vastu ka Eesti Vabariigi president Lennart Meri); 60

61 organiseerida hõimupäevi, kongresse, konverentse, festivale, kontserte ja näitusi. esindada eestlasi soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitees aastal toimus Tallinnas soome-ugri maailmakongress, mis oli juba neljas omataoline. Kongressi peakorraldajaks oli MTÜ Fenno-Ugria Asutus aasta juuni lõpul leidis aset viies soome-ugri maailmakongress Hantõ-Mansiiskis. Hõimupäevad on üks tähtsamaid kultuurisündmusi soomeugri maailmas. Eestis hakati neid tähistama 78 aastat tagasi seoses otsusega, et aastal toimub neljas soome-ugri kultuurifoorum. Hõimupäevade traditsioon katkes aastal, kuid taastati aastal Eestis asuvate ungari organisatsioonide initsiatiivil aastast alates sai hõimupäevade põhiorganisaatoriks Fenno-Ugria Asutus. Hõimupäevi tähistatakse igal aastal oktoobrikuu kolmandal nädalalõpul. See idee kinnitati aastal Helsingis toimunud kolmandal ülemaailmsel soome-ugri rahvaste kongressil a hõimupäevade raames, mis olid pühendatud Fenno-Ugria Asutuse aastapäevale, korraldati Eesti Rahva Muuseumis näitus nimega Põhjala värvid saami käsitööst ja saami esemekogudest. Eesti Rahva Muuseum on Eesti suurim soome-ugri rahvaste esemekogude tutvustaja ja säilitaja, kogudele pandi alus juba aastal. Hõimupäevi korraldati pea kümme aastat Kloostri Aidas, nüüd on üritused põhiliselt KuKu klubis. Hõimupäevad süvendavad rahvusliku enesemääratluse, soome- ugri rahvaste hulka kuuluvuse tunnetamist, aitavad eestlastel põhjalikumalt tutvuda sugulaskeeli rääkivate rahvastega. Kuna hõimupäevade traditsioon põhineb soome-ugri rahvaste keelel ja kultuuril, võimaldab see meil suurendada austust oma keele ja kultuuri vastu. Kui Venemaal elavad soome-ugri 61

62 rahvad külastavad Eestit ja tunnetavad neile osutatud tähelepanu, hakkavad ka nemad rohkem hindama oma rahvuslikku kultuuri. Hõimupäevad aitavad soomeugrilastel tunda end tähtsamana, kaitsta end suurte naaberrahvaste mõju eest, mis hävitab rahvustunnet. Hõimupäevad võimaldavad ka koostööd erinevate soome-ugri rahvaste vahel, mis, kui ajalukku vaadata, on aidanud paljudel soome-ugri väikerahvastel ellu jääda. Hõimupäevade üritused on osavõtjaile tasuta. Samal ajal on kõigil soovijatel võimalus toetada soome-ugri rahvaid hiljuti loodud Lennart Mere Veelinnurahva rahastu kaudu. Selle asutas Fenno-Ugria Asutuse juhatuse kaua-aegne esimees dr Tõnu Seilenthal 20. juunil aastal eesmärgiga põlistada väljapaistva riigi tegelase ja soome- ugri rahvaste uurija mälestus, samuti toetada loomingulist ja ühiskonnakasulikku tegevust soome-ugri rahvaste heaks. Fenno-Ugria Hõimurahvaste Klubi koosolekud toimuvad Tallinnas Eesti Keele Instituudi saalis iga kahe nädala tagant kolmapäeviti. Klubi töötab alates aastast. Haridus- ja Teadusministeeriumi Hõimurahvaste programmi toetusel on aastast alates välja antud üle 30 raamatu. Vahendeid jaotades annab programmi nõukogu ees õiguse väljaannetele, mis on soome-ugri rahvaste keeltes. Publitseeritud on raamatuid mokša, udmurdi, komi, mäe mari, niidumari ja karjala keeles. Eesti kirjanik Arvo Valton on koostanud soome-ugrikeelseid luuleantoloogiaid, kus on paral leelselt ka tõlked eesti keelde. Tema koostatud neljaosalises raamatusarjas Soome-ugri luuleklassikat on esindatud komi, mari ja udmurdi kirjanike looming, samuti represseeritute koolkonna klassikute ja sõjajärgsest põlvkonnast pärit soome-ugri poeetide looming. Veel on Arvo Valton koostanud raamatusarja Väikeste rahvaste suur kirjandus. Selles on esindatud udmurdi, neenetsi ja komi kirjanike luule ja proosa. Kõige enam on raamatuid välja antud 62

63 udmurdi keeles. Väga märkimisväärse panuse on andnud Nadežda Ptšelovodova, kes on tõlkinud eesti klassikat udmurdi keelde. Tänapäevasest soome-ugri lüürikast on välja antud noorte udmurdi poeetide ja kahe komi poetessi luule kogud. Aastatel toimunud noorte soome- ugri kirjanike konve rentside ja seminaride tulemusena ilmus aastal luule- ja proosakogumik Neiu ja karu. Antakse välja ka hõimurahvaste programmi kirjanduspreemiat, mille saab kirjanik, tõlkija, kirjandusteadlane või hõimurahvaste esindaja, kes on oma tööga aidanud säilitada ja arendada soome-ugri keeli. Hõimurahvaste programmi prioriteedid on: soodustada uurali põlisrahvaste keelte kasutamissfääri laienemist, sealhulgas hariduse arengut nendes keeltes; aidata hõimurahvaste noortel tunnetada end etnilise kultuuri ja keele kandjatena; soodustada uurali põlisrahvaste kultuuri laiemat levikut ja populariseerimist, samuti mitmekülgseid kontakte nii kultuuri kui muudes valdkondades; soodustada rahvusliku iseteadvuse kasvu uurali põlisrahvaste hulgas aastal loodi Tartu Ülikooli juurde Paul Ariste soomeugri põlisrahvaste keskus. Keskusele on antud akadeemik Paul Ariste ( ) nimi, tunnustamaks õpetlase panuse suurust soome-ugri haritlaskonna kujundamisel ja humanitaarteaduste vallas. Professor Ariste aspirante võib kohata õpetajatena peaaegu kõigis soome-ugri maade ülikoolides. Paul Ariste keskuse ülesanneteks on: aidata soome-ugri üliõpilastel adapteeruda Eestis ja säilitada sidet kodumaaga; 63

64 organiseerida emakeeleõpe kohustusliku ainena kõigile soome-ugri üliõpilastele; valmistada üliõpilased ette teaduslikeks, majanduslikeks ja poliitilisteks kontaktideks erinevate kultuuriregioonide esindajatega. On meeldiv tõdeda, et eestlaste abi ja toetus idapoolsetele hõimurahvastele on mitmekülgne. 64

65 In the footsteps of Wiedemann: Estonia and the eastern kindred peoples nowadays There are slightly over 20 million Fenno-Ugric language speakers in the European Union or almost a 1/20 of the whole EU population, but in Russia there are almost two million Finno-Ugric language speakers or slightly over the hundredth of the Russian population. The small nations living in the midst of a big nation need the support of their relatives. NPO Fenno-Ugria is the central umbrella organisation for the Estonian societies and establishments interested in a collaboration with our kin nations and whose activies are mainly aimed to strengthen the ties between Estonia and other Finno-Ugric and Samoyed nations and countries, and propagate the culture and worldview of our kin nations. The Fenno-Ugria organises the tribal days, congresses, conferences, festivals, concerts and exhibitions. The fourth Finno-Ugric World Congress, organised mainly by the NPO Fenno-Ugria, was held in Tallinn in The tribal days are one of the most important cultural events of the Finno-Ugric world. Since 1991 the Fenno-Ugria has been the main organiser of the Pan-Fenno-Ugrian days. A look into the history reveals that the Pan-Fenno-Ugrian days enable cooperation between various Finno-Ugric peoples and have helped several Finno-Ugric minority peoples to survive. The sessions of the Fenno-Ugria Kindred Peoples Club are being held in the hall of the Estonian Language Institute in Tallinn on Wednesdays each fortnight. The Club has been active since With the aid of the Estonian Kindred Peoples Programme more than 30 books have been published in the languages of the Finno-Ugric peoples since The books in the Mok- 65

66 sha, Udmurt, Komi, Hill Mari, Meadow Mari and Karelian languages have been published. Also the literary award of the Estonian Kindred Peoples Programme is being issued. The priorities of the Kindred Peoples Programme include favouring the development of the education and culture and the increase of the national self-assurance amidst the Ural indigenous nations. In 1999 a Paul Ariste Centre for Indigenous Finno-Ugric Peoples was set up in the Tartu University, with an aim to help the adaptation of the Finno-Ugric students in Estonia and maintain their relations with their homeland, organise the mother tongue study as a compulsory subject for all the Finno-Ugric students and prepare the students for the scientific, economic and political contacts with the representatives of various cultural regions. It is a pleasure to acknowledge that the Estonian aid and support of the Eastern kin nations is versatile. 66

67 Eesti keele tüübist ja keelekorraldusest Mati Erelt Tartu Ülikool Eesti senisest tihedamad kontaktid ülejäänud Euroopaga ning üleilmastumine kajastub muu hulgas eesti keeles toimuvates muutustes, eriti sõnavara muutumises, kuid mingil määral ka keele grammatilise ehituse nihetes. Nagu ikka seisab keelekorraldajate ees küsimus, milliseid grammatilisi muutusi aktsepteerida, milliseid mitte. Üks vahendeid (ehkki kaugeltki mitte ainus) selle hindamiseks on keeletüpoloogia. Tüpolooge huvitab keelte ehitus, mitte päritolu. Keeletüpoloogia püüab ühelt poolt välja selgitada kõikidele keeltele ühiseid jooni, nn keeleuniversaale. Teiselt poolt üritab keeletüpoloogia kindlaks määrata keelenähtuste varieerumise võimalikke piire ning liigitada keelenähtused ja keeled ise ehituse järgi tüüpideks. Teades keeletüüpi ja seda, kuidas tüübid muutuvad, oskame paremini ka keelt korraldada. Pole sugugi juhus, et keelekorraldusteoreetik Valter Tauli oli ühtlasi tuntud keeletüpoloog. Teisest küljest, kui keeleuuendajal Johannes Aavikul oleks omal ajal kasutada olnud keele- 67

68 tüpoloogia andmeid, oleks ta ehk nii mõnegi oma uuendusettepaneku tegemata jätnud. Keeled muutuvad pidevalt, üks tüüp läheb üle teiseks. Ühelt poolt toimub see keelesiseste tegurite toimel, teiselt poolt keelekontaktide mõjul. Seetõttu mingitest puhastest keeletüüpidest on peaaegu võimatu rääkida, ikka on keeles mitme tüübi jooni. Keelt peetakse mingisse tüüpi kuuluvaks tavaliselt domineeriva tüübi joonte alusel. Vahel on põhitüüpi koguni lausa võimatu kindlaks määrata. Sel juhul on tegu segatüüpi keelega. Selle järgi, missuguse grammatikatasandi nähtusi liigitatakse, eristatakse fonoloogilist, morfoloogilist ja süntaktilist tüpoloogiat. Tuntumad on morfoloogiline ja süntaktiline tüpo loogia. Siin peatun vaid süntaktilisel tüpoloogial ja selle seosel süntaksikorraldusega. Põhilised lausetüübid (ehk lause põhitüübid) maailma keeltes on sihiline lause, nt Juhan ehitab suvilat, ja sihitu lause, nt Juhan magab. Tüüpiline sihiline lause väljendab tege vust ja tema komponentideks on lisaks verbile (V) tegijat märkiv sõna, mis enamasti esineb alusena (S), ning tegevusobjekti märkiv sõna (O), nt Juhan (S) ehitab (V) suvilat (O). Sihitus lauses seostub verbiga ainult üks osaline, mis toimib alusena, nt Juhan (S) magab. Kõige olulisemad süntaktilised tüpoloogiad käsitlevad nende elementide järjestust, vormistust ja süntaktilisi omadusi. Järjestust käsitleb sõnajärjetüpoloogia, vormistust jm lauseliikmetüpoloogia. Sõnajärjetüpoloogia Sõnajärjetüpoloogia esitas aastatel ameeriklane Joseph Greenberg (1963). See tüpoloogia võtab keelte liigitamise aluseks sihilise lause põhisõnajärje. Mingi keele põhisõnajärjeks peetakse järjestust, mida keel kasutab iseseisvas 68

69 jaatavas väitlauses, kus tegija on kuulajale teada ja tegevusobjekt uus, nagu meie näites Juhan (S) ehitab (V) suvilat (O). Näitest ilmneb, et eesti keele põhisõnajärg on SVO. Muud tüüpi lausetes on võimalik kasutada ka teistsugust järjestust, nt lauses, kus kuulajale teadaolevat märgib sihitis, alus aga annab edasi uut infot, võib see järjestus olla OVS: Selle suvi la (O) ehitas (V) Juhan (S). See, et eesti keeles on peale põhisõnajärje veel muid sõnajärjekombinatsioone, võimaldab nimetada eesti keelt paindliku sõnajärjega keeleks. Niisiis, eesti keele sõnajärg on paindlik, kuid põhisõnajärg on seejuures SVO, üks kahest maailma keeltes kõige rohkem esinevast sõnajärjetüübist. Teine on SOV, mida kasutavad ka kõik kaugemad soome-ugri keeled. Keeled, kus esineb üks neist kahest sõnajärjetüübist, moodustavad kokku üle kolmveerandi kõigist keeltest. Põhisõnajärg on oluline selle poolest, et väidetavasti oleneb põhisõnajärjest, eriti aga V ja O omavahelisest järjestusest ka muude ühendite järjestus. Nii kasutavad OV-keeled tavaliselt laiendi järel paiknevaid kaassõnu ehk tagasõnu, nt laua all, VO-keeled aga eessõnu, nt vene za ruljom. OVkeeltes on omastavaline täiend põhisõna ees, VO-keeltes aga järel. Ja nii edasi aastatel arvati, et see vastavus ulatub selleni, et ideaalses VO-keeles on mis tahes laiend põhja järel, s.o sõnajärg on täiesti progressiivne, ideaalses OV-keeles aga põhja ees, s.o sõnajärg on läbinisti regressiivne. Enam päris nii ei arvata. Kindlasti ei olene nt omadussõnalise täiendi (väike poiss) asend sellest, kas tegu on VO- või OV-keelega. Mingid vastavused siiski jäävad, nt juba mainitud kaassõnade ja omastavaliste täiendite positsiooni olenevus põhisõnajärjest. Kuid seegi vastavus võib olla rikutud. Kui lause põhisõnajärg muutub, siis kaasnevad sellega muutused ka teiste ühendite järjestuses. Kuid need kaasmuutused ei pruugi toimuda kohe, vaid järk-järgult. Ka ei pruugi need muutused olla 69

70 ainult ühesuunalised, mõnel juhul võib areng olla ka oodatule vastupidine. Nii tekib keeltes sageli esinev olukord, et põhisõnajärg on küll üht tüüpi, aga teistes ühendites on osaliselt või valdavalt teisele keeletüübile omane järjestus. Arvatakse, et praegused SVO-tüüpi keeled on kunagi varem olnud SOVtüüpi keeled. See kehtib ka eesti keele ja üldse läänemeresoome keelte kohta. Põhisõnajärg on muutunud küll SVO-ks, aga teiste ühendite sõnajärg on muutunud vaid osaliselt. Eesti keeles on enamik kaassõnu tagasõnad, nt (laua) all, (maja) taga, seega varasemale OV-tüübile vastavad sõnad. Eessõnad, nt üle (aia), vastu (aeda), ja kahepaiksed sõnad, nt mööda (teed) ~ (teed) mööda, moodustavad umbes veerandi kõigist kaassõnadest (Grünthal 2003: 57). Suhe eessõnade kasuks vaevalt niipea muutub, sest kaassõnade üks põhiallikaid on praegugi omastavas käändes täiendi järel paikneva põhisõna mingi vorm kaassõnastumas on nt (käte) jõul, (häda) sunnil jms. Siiski mõningate eessõnade, nagu läbi või üle, tähenduse laienemine tähendab tegelikult eessõnade kasutusala laienemist tagasõnade kasutusala kitsenemise arvel. Olen kaugel sellest, et võõrmõjulisi eessõnakasutusi läbi raadio, läbi direktori või üle arvuti/interneti propageerida ja soovitan eelistada senist kasutust: raadio kaudu, direktori kaudu ja arvuti/interneti kaudu (Erelt 2006: 50 51). Kuid samas arvan, et kui eeldada vastavust lause põhisõnajärje ja kaassõna asendi vahel, siis ei saa seesugust muutust ka mingiks katastroofiks pidada ja seda pidevalt eesti keele allakäigu näitena serveerida. Selgemini kui kaassõnade puhul on nihkeid VO-tüübi suunas märgata mitmesuguste määrusevormiliste järeltäiendite kasutuse näol: piletid kontserdile, kreem juuste väljalangemise vastu. Tüpoloogiliselt on selline kasutus põhjendatud, kuigi piiri tasuks pidada siingi (Erelt 2006: 92 93). Tüpoloogiaga saab mõnikord päris kenasti seletada mõne keelekorraldusliku otsuse paikapidamatust. Näiteks Martin 70

71 Ehala (1999) on põhjendanud, miks Aaviku omaaegne uuendusettepanek, nn no-genitiiv (pruut no vend = venna pruut) läbi ei läinud. Nimelt keeltes, kus laiend on üldjuhul põhja ees, ei saa omastavaline täiend nihkuda põhja järele enne, kui seda on teinud omadusõna, näitav asesõna ja järgarvsõna. Eesti keeles püsivad aga kõik need laiendid nimisõna ees: ilus tüdruk, see tüdruk, esimene tüdruk. Seega OV-järjele vastav venna pruut on ainuvõimalik. Keelekorralduslike otsuste tegemist komplitseerib vahel see, et suulises kõnes esineb tendentse, mis kirjakeele arengu seisukohast pole kuigi ootuspärased. Tüüpilistes VO-keeltes on küsisõna lause algul. Nii on see ka eesti keeles, nt Kas sa lähed koju? Kuid sellele käib vastu tendents kasutada lause lõpus küsijätku, nt Lähed sa koju või. Lauselõpuliste küsisõnade kasutus on omane pigem OV-järjele, seega tegemist on oodatule vastupidise arenguga. (Kõnekeeles on peale küsijätku või ~ vä levinud veel kolmaski võimalus küsimuse väljendamine pelgalt intonatsiooni abil, nt Sa lähed koju? Küsisõnata väljendusviis on levimas ka kirjalikku keelde, küsimust vormistab sel juhul vaid küsimärk.) Niisiis on eesti keel oma põhisõnajärjelt küll VO-tüüpi keel, aga kaugeltki mitte puhas VO-keel. Keeletüpoloogia aitab sõnajärjemuutusi hinnata, kuid mingi väljendi heakeelsuse täielikuks hindamiseks on mõistagi vaja rakendada muidki kriteeriume. Lauseliikmetüpoloogia Teine oluline süntaktiline tüpoloogia on lauseliikmetüpoloogia, mis käsitleb sihilise ja sihitu lause liikmete vormistust ja süntaktilisi omadusi. Eesti keeles, meie sugulaskeeltes ja ka indoeuroopa keeltes vormistatakse sihitu lause alus S ja sihilise lause tegija (märgi- 71

72 me seda seekord A-ga, sest see ei pruugi alati alusena realiseeruda) harilikult ühtmoodi, s.o nimetavas käändes, vrd Juhan (S) magab ja Juhan (A) ehitab suvilat (O), sihitis aga neist erinevalt. Paljudes keeltes on olemas spetsiaalne sihitise kääne akusatiiv, eesti keeles on selleks eelkõige osastav ja omastav kääne. Niimoodi toimivaid keeli nimetatakse käände järgi nominatiivseteks ehk nominatiiv-akusatiivseteks keelteks. Kuna sihilise lause tegija on samasugune ja käitub samamoodi kui sihitu lause alus, siis peetakse ka teda aluseks. Teine väga levinud keeletüüp on selline, milles ühtne aluse kääne puudub. Sihitu lause alus vormistatakse nagu sihitis (õigemini, tavaliselt jäetakse vormistamata), sihilise lause tegija aga saab hoopis omaette vormistuse, mida nimetatakse käände järgi, mida selleks tihtipeale kasutatakse, ergatiiviks, ja keeli vastavalt ergatiivseteks keelteks. Ergatiivsed on näiteks indiaani keeled, kaukaasia keeled, baski keel. S S A O A O Nominatiivne tüüp Ergatiivne tüüp Nende kahe keeletüübi vastandus ei pruugi avalduda ainult (või koguni üldsegi mitte) käändevormistuses, vaid ka sõnajärjes ja ühildumises ning süntaktilises käitumises. Näiteks nominatiivse keeletüübi puhul on enamasti nii sihitu kui ka sihilise lause alus enne verbi ja mõlemad alused ühildavad endaga verbi. Nii on ka eesti keeles: Mees ehitab suvilat. Mees magab. Mehed ehitavad suvilat. Mehed magavad. Ergatiivsete keelte puhul on ühised omadused aga sihitu lause alusel ja sihilise lause sihitisel. Päris puhtaid nominatiivseid ja ergatiivseid keeli on suhteliselt vähe. Väga paljudes keeltes on nii nominatiivse kui ka 72

73 ergatiivse süsteemi jooni, mõnes keeles võib olla muudegi süsteemide jooni. Eesti keel on nominatiivne keel. Samas on eesti keeles leitud ka ergatiivse keelesüsteemi jooni. Sama on väidetud soome keele kohta (Itkonen 1974/1975). Osa ergatiivseid jooni ei avaldu mitte käändekasutuses, vaid süntaktilistes omadustes. Niisugusel juhul on tegu süntaktilise ergatiivsusega. Süntaktiline ergatiivsus avaldub nt ma-tegevusnime kasutuses. Sihitus lauses Juku läks sööma on ma-tegevusnime tegevussubjektiks Juku, sihilises lauses Juku viis hobuse sööma aga sihitis hobune. Seega ühtmoodi käituvad sihitu lause alus ja sihilise lause sihitis. Teine näide. Tegevust väljendavate liitsõnade täiendosa lähtub kas sihitisest, nt pesupesemine pestakse pesu, või sihitu lause alusest, linnulaul lind laulab, aga mitte sihilise lause tegijast, nt lapsepesemine või lapsepesu tähendab ikka seda, et last pestakse, mitte aga seda, et laps peseb. Selge vahe on liitsõna ja sõnaühendi vahel. Lahkuvormistatud sõna ühend lapse pesemine võib tähendada nii seda, et last pestakse, kui ka seda, et laps peseb. Ergatiivse süsteemi jooneks on peetud ka osastavas käändes aluse (osaaluse) kasutust olemasolulauses. Olemasolulause on teatavasti eriline sihitu lause tüüp, mis väljendab alusega tähistatu olemasolu (mingis kohas või mingil ajal), nt Aias kasvab lilli (S). Osaalus paikneb verbi järel ega ühilda verbi arvus. Seega kõigi vormistusomaduste poolest nii oma käändelt, asendilt kui ka ühildumiselt sarnaneb niisugune alus sihitisega. Olemasolulause vastandub tavalisele ehk normaallausele, nt Lilled kasvavad aias, kus alusega tähistatu olemasolu juba eeldatakse, mitte ei väideta. Normaallauses toimub kõik nominatiivse keelesüsteemi mängureeglite kohaselt. Selliseid lauseid, kus sihitu lause alus vormistatakse mingitest asjaoludest lähtuvalt kord sihilise lause alusega (tegijaga) üht moodi, 73

74 kord sihitisega ühtmoodi, nimetatakse kaheti sihituteks keelteks. Asjaolud, mis tingivad sihitu lause aluse vormistuse kord üht-, kord teistmoodi, võivad olla semantilised või teatestruktuurilised. Paljudes keeltes oleneb aluse vormistus sellest, kui agentiivne ehk aktiivne alus on. Agentiivne alus vormistatakse nagu sihilise lause agent, mitteagentiivne nagu sihitis. Selliseid kahetise intransitiivsusega keeli on nimetatud aktiivseteks keelteks. Teistes keeltes oleneb sihitu lause aluse vormistus pigem teatestruktuuriga seotud asjaoludest. Eesti keel kuulub niisuguste kaheti sihitute keelte hulka. S1 S2 A O Kaheti sihitu süsteem Lõpuks, nii nominatiivse kui ka ergatiivse süsteemiga keeled kipuvad sageli vormistama tajujat või tundeseisundis olijat (kogejat) ning omajat mitmel moel. Ka eesti keeles vormistub niisugune osaline kord nagu tegija, nt Ma armastan hobuseid, kord nagu objekt, nt Mind huvitab ratsutamine, kord alaleütlevas või alalütlevas käändes määrusena, nt Mulle meeldivad hobused. Mul on väike maja. Seegi rikub ideaalset nominatiivset süsteemi. Võib niisiis öelda, et eesti keel on lauseliikmetüpoloogia järgi nominatiivne keel, kuid sugugi mitte puhas nominatiivset tüüpi keel, vaid temas leidub nii ergatiivseid kui ka muid jooni. Keelekorralduslikust seisukohast oleks kasulik teada, mis süsteemi suunas keel liigub, et kujundada suhtumist muutustesse. Siin on vastakaid seisukohti. Eesti uurijad on väitnud, et nominatiivset süsteemi rikkuvad jooned on hilistekkelised 74

75 (Rätsep 2002 [1981]). Mujalt leiame aga seisukoha, et kogu Euraasias on toimunud areng ergatiivselt süsteemilt nominatiivsele (Givon 1979, Blake 2001). Eesti keele areng kaugemas minevikus vajaks täiendavat uurimist, kuid kui vaadata lähimineviku ja praeguseid suundumusi, siis peaks eesti keele areng pigem kinnitama globaalset trendi ergatiivselt süsteemilt nominatiivsele. Eesti keeles on võimalik kasutada jaatavas olemasolulauses nii osaalust kui ka täisalust, nt Aias kasvab lilli / Aias kasvavad lilled, ilma et mingit olulist tähenduserinevust oleks märgata. Pole näha ka osaaluse osakaalu suurenemist. Aaviku omaaegne suuresti soome keele eeskujust lähtuv võitlus osastava käände suurema kasutuse eest pole andnud tulemusi. Nominatiivse lausetüübi poole paistab suunduvat ka kogeja- ja omajalausete areng. Aavik oli üks esimesi, kes lausetüübi Mul on maja ja auto kõrvale pakkus nominatiivse tüübi Ma oman maja ja autot. Tänapäeval on nominatiivne lausetüüp omamissuhte väljendamisel laialt levinud ega ilmuta mingit kahanemistendentsi (Erelt, Metslang 2006). Ka nominatiivse kogejaga lausetüübi Ma armastan metsas jalutada kasutus näikse allatiivse kogejalausega Mulle meeldib metsas jalutada võrreldes mõnevõrra kasvavat (Erelt, Metslang 2006). Nominatiivsele tüübile peetakse tunnuslikuks ka personaalse passiivi kasutust. Meiegi umbisikulise tegumoe puhul näikse areng olevat ikka rohkem personaalse passiivi poole kui vastupidi. Sellest annab tunnistust kas või see, et sageli lisatakse impersonaalsesse lausesse konkreetne tegija pooltkonstruktsiooni kujul, millega faktiliselt nullitakse konstruktsiooni umbisikuline tähendus, nt Sõnajärjetüpoloogia on loodud ameeriklase Joseph Greenbergi poolt. Kas praegune nominatiivistumine on mingi universaalse keelestruktuuriga seotud trendi tulemus või mitte, seda on raske öelda. Igal juhul on nominatiivsus üks nn Euroopa keskmise standardi tunnusjooni ja kui mitte keelesisesed 75

76 tegurid, siis vähemasti tihedad kontaktid inglise keelega kui eriti tüüpilise nominatiivse süsteemi keelega suunavad ka eesti keelt üldise nominatiivistumise poole. Nominatiivistumisnähtused ei vääri küll propageerimist, küll aga arvestamist ja ehk senisest vähem teravat hukkamõistu. Kirjandus Blake, Barry J Global trends in language. Linguistics 39: 5, Ehala, Martin No-genitiivi võimalikkusest keeletüpoloogia taustal. Artikleid ja arhivaale II. Tallinn, Erelt, Mati Lause õigekeelsus. Tartu. Erelt, Mati, Helle Metslang Estonian Clause Patterns from Finno-Ugric to Standard Average European. Linguistica Uralica XLII: 4, Givon, Talmy On Understanding Grammar. New York: Academic Press. Greenberg, Joseph Some universals of grammar with particular reference to the order of meaningful elements. Joseph Greenberg (ed.), Universals of Language. Cambridge, MA: MIT Press, Grünthal, Riho Finnic adpositions and cases in change. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 244.) Helsinki: The Finno-Ugrian Society. Itkonen, Terho 1974/1975. Ergatiivisuutta suomessa. Virittäjä 4, ; 1, Rätsep, Huno 2002 [1981]. Eesti keele arengutendentse. Huno Rätsep, Sõnaloo raamat. Tartu: Ilmamaa,

77 On the type of the Estonian language and corpus planning The Estonian language has witnessed and is witnessing both lexical and grammatical changes. The corpus planners have to select the changes that are acceptable and those that are not. One of the means that helps to do it is linguistic typology. The present paper focuses on syntactic typology and its relation to the language planning. There are two main patterns of clauses in the world languages transitive clauses, e.g. Juhan (S) ehitab (V) suvilat (O) Juhan is building a summer cottage, and intransitive clauses, e.g. Juhan (S) magab Juhan is sleeping. Word order typology deals with the ordering of constituents in the clauses and the typology of marking of grammatical relations with the case and syntactic behaviour of the constituents. In word order typology the languages are classified on the basis of the so-called basic word order, i.e. the word order of the affirmative declarative pragmatically neutral transitive main clause. There are two widespread patterns of the basic word order in the world s languages (S)VO and (S)OV. The relative order of V and O determines the ordering of other pairs such as adpositions and nouns, nouns and adjectives, and so on. The basic word order in the Estonian clause is (S) VO. However, other constructions also reveal the ordering that is characteristic of the earlier (S)OV type; for example, most adpositions are postpositions, most modifiers occur in the pre-noun position, etc. The continuing trend towards the (S)VO ordering is evident in the broadening of the sphere of use of the prepositions (raadio kaudu > läbi raadio over the radio ), the use of the post-noun substantive modifiers in the form of adverbials (piletid kontserdile tickets for the concert ), etc. Because it is a manifestation of a global trend, language typology allows corpus planning to respond more 77

78 leniently to such changes. However, in order to judge whether an expression represents good usage, it is still necessary to apply some more criteria in addition to typology. From the perspective of relation-marking typology the Estonian language belongs to the nominative languages where the subject (S) of the intransitive clause and the agent of the transitive clause take an identical marking the nominative, as opposed to the different marking of the direct object, e.g. Juhan (S) magab and Juhan (A=S) ehitab suvilat (O). However, Estonian reveals also some features of the ergative system of marking, i.e. the system which identifies the subject of the intransitive clause and the object of the transitive clause as opposed to the direct object. Some of the ergative features are not realized in the case marking but in the syntactic behaviour of the clause elements. For example, the agent of the ma-infinitive is expressed either by the subject- NP of the intransitive clause (Juku läks sööma Juku went to eat ) or by the object-np of the transitive clause (Juku viis hobuse sööma Juku took the horse to eat ). Also, the modifying component of the compounds expressing action proceeds either from the subject of the intransitive clause (lind laulab the bird sings > linnulaul birdsong ) or from the object of the transitive clause (pestakse pesu laundry is washed > pesupesemine laundering ). The partitive subject in the existential clause (Aias on lilli There are some flowers in the garden ) has been treated as an example of ergative case-marking. The ideal nominative system is also violated by clauses with the oblique-case experiencer or possessor (Mulle meeldivad hobused I like horses, Mul on väike maja I have a little house ). The Estonian language is developing towards a more consistent nominative system. It is evident in the fact that there is no significant semantic difference between the partitive and the nominative subject-np in the existential clauses (Aias on 78

79 lilli ~ lilled There are some flowers in the garden ~ There are flowers in the garden ), in the possibility to use the nominative clause pattern instead of experiental and possessive patterns (Ma armastan hobuseid I like horses Ma oman maja ja autot I have a house and a car ), and in the passivization of impersonal constructions (Sõnajärjetüpoloogia on loodud Joseph Greenbergi poolt Word order typology was created by Joseph Greenberg ). It is difficult to say whether the nominativization is conditioned by the global trend of internal development of the language or not. However, the nominative system is one of the features of the Standard Average European, and if not the language-internal factors, then maybe close contacts with the English language as a typical nominative language are turning the Estonian language into a more nominative language. There is no good reason to support this trend, but there is no reason to condemn such usage either. 79

80

81 Kust algab eesti keel? Urmas Sutrop Eesti Keele Instituut Tartu Ülikool Küsimusele Kust algab eesti keel? polegi nii lihtne vastata. Mõne arvates algab eesti keel esimeste eestikeelsete kirjalike mälestistega, teiste arvates koos rahvuse tekkimisega, kolmandate jaoks algab eesti keel Eesti asustamisega jääaja järel. Koos kirjalike mälestistega sünnib kirjakeel, koos rahvusega rahvuskeel. Et leida vastus küsimusele Kust algab eesti keel?, tuleb esiteks vastata küsimusele, mis üldse on keel. Teiseks peaks meil olema arusaamine sellest, mille poolest keel erineb murdest. Neile küsimustele vastuseid otsides peame arvestama ka teooriatega, mis kirjeldavad keele arengut, nt keelepuuteooria, laineteooria, kontaktiteooriad. Kirjutises olen kasutanud ka kolmanda rakenduslingvistika konverentsi teesides Keel ja murre (Tallinn, 2004) avaldatud mõtteid. 81

82 Kuidas defineerida keelt? Inimkeel on kommunikatiivne märgisüsteem, mis jaguneb tähendusega morfeemideks, mis jagunevad omakorda tähen duseta foneemideks. Loomade kommunikatsioonisüsteemid nt mesilaste tants, hallvareste peiehäälitsused, kassi ja tema peremehe suhtlus, primaatidele õpetatud Ameerika viipekeele elemendid sisaldavad küll tähenduslikke osiseid, morfeeme, aga need on analüüsimatud ega jagune foneemideks, millest saaks moodustada suurt hulka morfeeme. Aga sellise keele üldise määratlusega ei saa defi neerida keeli, nii nagu me seda oma igapäevases suhtluses teeme eesti keel, soome keel, vene keel, inglise keel, gruusia keel. Üheksateistkümnendal sajandil defineeriti keelt vastastikuse mõistmise/mittemõistmise alusel. Kui kaks inimest suutsid omavahel kohe suhelda, siis nad kõnelesid sama keelt, kui suhtlus oli võimalik lühikese kohanemisaja järel (nt üks nädal), siis kõnelesid nad sama keele murdeid. Kui nad aga ka teatud kohanemisperioodi järel omavahel suhelda ei suutnud, siis oli tegemist erinevate keelte kõnelejatega. Selle alusel väideti, et on olemas soome keel ja selle murded eesti, soome, liivi, karjala jt. Eesti keelemurre jagunes omakorda kaheks peamurdeks Tallinna ja Tartu omaks. Kuigi eesti, soome ja liivi keelt peetakse praegu omaette keelteks, ei ole keeleteadlaste hulgas siiski üksmeelt, kui palju läänemeresoome keeli tegelikult on olemas (vt tabel 1). Segaduse põhjuseks on raskused keelte ja murrete eristamisel. Eesti ja Venemaa keeleteadlased on siiski üldiselt aktsepteerinud, et meil on seitse läänemeresoome keelt. Enamasti defineeritakse keelt veidi anekdootliku algoritmi alusel: keel on määratud armee, laevastiku ja kiriku abil. Selline määratlus on heas vastavuses klassikalise laineteooriaga, mis väidab, et ühtsest murrete kontiinumist kujunesid 82

83 Tabel 1. Läänemeresoome keeled KEEL ALLIKAS Europaeus 1863 Décsy 1965 Meillet ja Cohen 1952, Korhonen 1981 Laanest 1975 ja 1982, Lytkin 1975 ja Viitso 2008 Raun jt 1965 ning Vogelin ja Vogelin 1977 Rédei 1988 Grimes, toim ning SURI (2008) 1. Soome Vadja Eesti Liivi Vepsa Karjala Isuri Lõunaeesti + 9. Lüüdi Aunuse (livvi) Meä (tornedaleni) Kveeni + Gordon

84 (poliitiliste) jõukeskmete ümber välja paigad, mille keelekasutus levis lainena ümbritsevatele aladele ja muutis kontiinumi diskreetseks. Kui me tahame otsida näiteid, siis tuleks meie pilgud heita Skandinaaviasse. Rootsi ja taani keel ning Norra keeled on pigem armee ja laevastiku sünnitatud. Rootsi murded erinevad omavahel rohkem kui Skandinaavia kirjakeeled. Kiriku osa on Skandinaavia keelte kujunemisel väike. Kui me aga vaatame Balkani poole, siis näeme, et serbia ja horvaadi keel on serbohorvaadi keelest saadud kunstlikult. Ortodoksse kiriku mõjualal nimetatakse seda keelt serbia keeleks ja katoliku kiriku mõjualal horvaadi keeleks. Muha meedlastest serbohorvaate kutsutakse aga moslemiteks. Ja nad ei kõnele justkui kumbagi, ei serbia ega horvaadi keelt. Bosnias kasutatakse nende kohta ka nimetust bosnjakid (boš njakid), kes kõnelevad bosnjaki keelt. Ka flaame ja hollandlasi eristab eelkõige kirik. Hollandlased on valdavalt protestandid, flaamid aga katoliiklased. Kui vaatame lähemale, siis näeme, et vene õigeusku setudel on head võimalused oma murde keeleks kuulutamisel, sest eestlased on valdavalt luterliku taustaga. Osseedid, kes ei taha elada Georgias, on vene õigeusku, põhirahvusest grusiinid aga gruusia õigeusku. (Siin on küll ka keeled erinevad, osseedi keel on indoeuroopa keeli, gruusia keel kartveli.) Lisaks jõukeskustele (armee, laevastik, kirik) katkestavad murrete kontiinumi looduslikud tõkked (jõed, mäed, orud, mered, liigendatud rannajoon), inimgruppide liikumine (rahvaste ränded, sõjad) ning depopulatsioon (pudelikaelaefekt, katkestatud tasakaal), mille põhjusteks võivad näiteks olla nakkushaigused, nälg, sõjad, vulkaanipursked, põud ja üleujutused. Keele määratlemiseks on väga oluline sotsiaal-psühholoogiline kriteerium, mis pärineb Edward Sapirilt. Selle järgi on murre või murrak keel, kui selle murde kõnelejad 84

85 psühholoogiliselt seda selleks peavad. Seegi annab setudele hea võimaluse saavutada setu keele tunnustamine ka teiste poolt. Setudel on keele tunnustamiseks olemas nii religioosne (vene õigeusk) kui ka psühholoogiline kriteerium. Lõunaeesti Võru murde kõnelejatel pole aga kumbagi kriteeriumi täidetud. Kui setudel on psühholoogiline usk oma keelesse üldine, siis võrukestel on see usk olemas ainult Võru instituudi ümber koondunud eliidil. Üldiselt käib keelega kaasas ka oma territoorium. Mingit keelt kõneldakse reeglina kindlal territooriumil, väike hulk vastava keele kõnelejaid võib paikneda hajusalt või enklaavidena teiste keelte territooriumil. Vähesed erandid kinnitavad ainult reeglit. Sinti ja romi keelte kõnelejad on väljarändajad Indiast ja seega sekundaarselt oma territooriumi kaotanud. Sarnane olukord on ka juutidega, kes lisaks ajaloolisele territooriumile kaotasid ka oma keele, mis asendus saksa keele ja slaavi keelte põhjal kujunenud jidiši variantidega ning hiljem taaselustatud heebrea keelega. Aga ei saa nemadki ilma territooriumita. Nõukogude Liit moodustas aastal Kaug-Idas juudi autonoomse oblasti. Praegu on seal juute 1,2% elanikkonnast. Oblasti keelelisest situatsioonist saab paremini aimu Interneti vahendusel oblasti kodulehekülg ( on kolmkeelne vene, inglise ja hiina. Juutlust markeeritakse sellega, et oblasti nime kirjutatakse heebrea tähtede sarnaseks stiliseeritud kürilliliste tähtedega. Ka Iisraeli riik loodi kunstlikult. Sarnaselt Eesti, Läti ja Leeduga on Iisraelis elanikkonna grupp, kes nõuab vene keele kuulutamist teiseks riigikeeleks. Oma territooriumi olemasolu ei tähenda veel omariikluse ega autonoomia olemasolu. Teisalt tunnustatakse põliste vähemusrahvuste olemasolu oma territooriumil. Näiteks Hiina Rahvavabariik tunnustab hani enamuse kõrval 55 vähe musrahvust ja keelt. Lisaks on Hiinas arvukalt tunnustamata etniliste vähemuste esindajaid ning väga palju immi - 85

86 Joonis 1. Eesti keele kõneleja 86

87 grante, kes ei moodusta põlisvähemusi. Ethnologue i andmebaasi järgi kõneldakse Hiina Rahvavabariigis 235 keelt. Seega tunnustatakse ametlikult ainult iga neljandat Hiinas kõneldavat keelt aastal oli Hiinas 91,2 miljonit vähemuskeelte kõnelejat (6,5 % kogu elanikkonnast). Ameerika Ühendriikides on 562 föderaalselt tunnustatud indiaani- ning Alaska põlisasukate hõimu, keda on kokku 1,7 miljonit inimest. Igal hõimul on oma keel. Samas ei ole kõigil oma territooriumi. Paljud elavad föderaalsetes või osariikide reservaatides, paljudel ei ole oma maad. Seejuures on keskvõim reservaate sulgenud (eelkõige Oklahomas) ning mitmete indiaanihõimude olemasolu on ametlikult kuulutatud lõppenuks (vt Wilson 1976). Keel ja murre Keelt on püütud defineerida ka lingvistiliselt. Artiklis Keel ja murre defineerib Frederick B. Agard keelt Saussure ist lähtuvalt, kasutades keele ja kõne eristust (Agard 1971). Keel vastab inimkeele süvastruktuurile ja moodustab selle keelereeglite kogumiku, mille abil on võimalik genereerida lõpmatul hulgal grammatiliselt õigeid lauseid, mis vastavad keele pindstruktuurile. Saussure i eristuses vastab pindstruktuurile kõne, mis võib olla nii suuline kui ka kirjalik. Agardi lähenemine põhineb äratundmisel, et klassikaline vastastikuse mõistmise/mittemõistmise kriteerium pole keele/keelte eristamiseks piisav. Selleks on vaja kasutusele võtta strukturaalne kriteerium: kaks üheaegset lingvistilist struktuuri on sama keele murded või iseseisvad keeled. Kahe lingvistilise struktuuri võrdlemise aluseks on fonoloogiliste ja semantiliselt sarnaste morfeemide regulaarsete vastavuste piisavalt suur hulk. Kui sellised vastavused puuduvad, siis on kohe tegemist eraldi keeltega. Kui aga süsteemid on küllalt suure 87

88 hulga tähenduslike keeleühikute (morfeemide) vastavusega, mis välistab laenud naaberkeeltest, siis on vaja veel kahte sõltumatut kriteeriumi (fonoloogilist ja morfoloogilist), et neid süsteeme klassifitseerida eraldi (sugulas)keelteks või murreteks. Süsteemipaar, mis moodustab fonoloogilise ja morfoloogilise kriteeriumi alusel ühe keele murded, ei vaja edasiseks analüüsiks leksikaalset kriteeriumi. Sellel mudelil on paar väga olulist järeldust, nt keele X murre võib sisaldada keele Y elemente (laensõnad) oma alamsõnavaras. Strukturaalse kriteeriumi alusel näitab keelesüsteemide süvastruktuuride erinevus keelte erinevusi ning pindstruktuuride erinevus sama keele murrete erinevusi. Selline analüüsi skeem annab lingvistiliselt põhjendatud tulemused ning sellel on olulisi eeliseid vastastikuse arusaadavuse ja/või ajaloolise kriteeriumi (keelepuu mudel) rakendamise ees. Kahjuks ei rakendata keelte määratlemisel lingvistilisi kriteeriume. Olulisemaks jäävad psühholoogilised kriteeriumid rahva enesehinnang ning rahva käsutuses olev jõud (armee, laevastik ja kirik). Tänapäeva maailmas on enamasti vaja, et keelt tunnustaksid ka teised, mitte ainult selle keele kõnelejad. Kahjuks ei arvesta keeleteadlased lingvistilisi kriteeriume ning kipuvad murretest või muudest keelevariantidest tegema uusi keeli. Nt on Ethnologue andmebaasi lisandunud jinglise keel (Yinglish), mida kõnelevad eelkõige New Yorgi juudid. Tegemist on jidiši, eelkõige leksikaalsete mõjudega (Ameerika) inglise keele pruugiga. Kui me õpime koolis, et ülemsaksa murretest kujunes saksa keel ja alamsaksa murretest hollandi keel, siis on see väga lihtsustatud pilt. Ethnologue andmebaas registreerib 20 ülemsaksa keelt. Nende 20 hulka kuuluvad nt standard-saksa keel, mida me saksa keeleks peame, baieri keel, švaabi keel, idajidiši keel ja läänejidiši keel. Lisaks veel 15 alamsaksa keelt, nt idafriisi, mis ei ole seotud friisi keelega, hollandi, afrikaani ja flaami. Idafriisi keelt peetakse üldiselt alamsaksa koloniaalmurdeks friisi aladel. 88

89 Üldisem küsimus arvukate uute saksa keelte juures on ikkagi see, kui paljud neist on murded ja kui paljud neist on keeled. Kui me süstemaatiliselt rakendaksime strukturaalseid kriteeriume saksa keelealal, siis ilmneks, et enamik erinevusi on ainult keele pindstruktuuris ning keelte arv väheneks oluliselt. Sama käib ka uute soome keelte kohta Ethnologue i andmebaasis. Seejuures on huvitav, et uute keelte lisamiseks Ethnologue i andmebaasi tuleb täita vastav ankeet, milles on oluline punkt näidata erinevusi võrreldes lähedaste murretega. Ankeedi küsimustikuga saab Ethnologue i toimetajalt (vt Corrections). Lingvistiliselt ei ole põhjendatud, kui pindmiste erinevuste põhjal peetakse murret iseseisvaks keeleks. Kui me aga asume relativismi positsioonidele, siis on olemas traditsioon, mis käsitleb iga täisväärtuslikku keelesüsteemi keelena, olgu see siis keel, murre või murrak, seejuures tegemata vahet keele süva- ja pindstruktuuri vahel. Tegemist on Edward Sapiri relativismiga, mille kohaselt iga murre on keel ja iga keel on murre. Nt saksa murded on murrakute suhtes keeled, saksa keel on ülemsaksa keele murre, ülemsaksa keel on läänegermaani keele murre, läänegermaani keel on germaani keele murre, germaani keel on indoeuroopa keele murre (vt Sapir 1949: 83 88). Me võiksime ka Sapirist edasi minna ja väita, et indoeuroopa keel on nostraatilise keele murre. Selline relativism ei aita meil aga keelt ja murret defineerida ega eristada. Samas pidas Sapir keelt, kultuuri ja rassi üksteisest sõltumatuteks (vt selle kohta Sapir 1921: ). Kust algab eesti keel? Kui me lähtume keelepuuteooriast, siis eesti keel algab pärast algläänemeresoome keele jagunemist eesti, soome, 89

90 liivi jt keelteks. Aga sellist jagunemist ei ole ju kunagi toimunud. Need, mis on jagunenud, on murded, tänapäevased keeled on tekkinud nende rekombineerumise tulemusena. Tiit-Rein Viitso (2008: 64 jj) järgi on tänapäevane eesti keel kujunenud läänemeresoome lõunaeesti harust/peamurdest, maa haru põhjaeesti, idaeesti ning kirde-eesti peamurdest ja läänelaadoga haru ranniku-eesti peamurdest (joonis 2). A B C D E F G H I J K L M N O P Q R LIIVI EESTI VADJA SOOME ISURI KARJALA VEPSA Joonis 2. Läänemeresoome murded ja keeled Tiit-Rein Viitso järgi. Liivi keel (A); eesti keel: lõunaeesti (B), põhjaeesti (C), idaeesti (D), kirde-eesti (E), ranniku-eesti (G); vadja keel: pärisvadja (F), Kukkuzi (J); soome keel: läänesoome (H), idasoome (I); isuri keel (K); karjala keel: põhjakarjala (L), lõunakarjala (M), aunuse (N), pärislüüdi (O), Kuud äŕve (P); vepsa keel: põhjavepsa (Q), pärisvepsa (R). 90

91 Sama käib ka saksa keele kohta, mis on kujunenud saksa murrete ja/või (hõimu)keelte rekombineerumise tulemusena (vt Stedje 1999: 51 52, König 1996: 60). Hiline alggermaani keel jagunes läänerühmaks (goodid), põhjarühmaks (Skandinaavia keeled), Elbe rühmaks, Weser-Rheini rühmaks ja Põhjamere rühmaks. Lihtsustatult on saksa keel kujunenud germaani keelte Elbe rühma baieri hõimukeele ja allemanni hõimukeele ning Weser-Rheini rühma frangi hõimukeele kokkusulamise tulemusena. Alamsaksa ja hollandi keel on kujunenud Weser-Rheini ja Põhjamere rühma hõimukeelte sulandumisest. Põhjarühmast on kujunenud inglise ja friisi keel. Seega ei saa me keelepuu mudelit kasutades eesti keele algust määrata. Me saame aimu meie hõimukeelte lahknemisest ja sulandumisest. Me ei tohi unustada ka naaberkeelte (vene, läti, rootsi, aga ka muinasvene, muinasbalti, muinaspõhjala jt) mõjusid. Kui me aga lähtume kontaktiteooriatest, siis võime pidada eestlaste ja eesti keele alguseks neid inimesi ja nende inimeste keelt, kes saabusid siia jääaja lõppedes lõunast või edelast pärast mandrijää taandumist. Kunda kultuuri kandjad olid eestlaste kauged esivanemad ning nende keelest säilinud sõnad on eesti keele vanimad mälestusmärgid. Näiteks kohanimed Peipsi ja Pärnu, loomanimetus konn, geograafilised mõisted neem ja saar, kehaosade nimetused liha, nisk turi, selg ning sõnad nagu hull, nüri, higi ja sugu. Kolmeteistkümnendal sajandil kõneldi tänapäeva Eesti territooriumil arvukaid hõimukeeli ja nende murdeid. Vaevalt meil mingit ühisnimetajat enda kohta oli. Läänemeresoome hõimukeeled moodustasid murrete kontiinumi, mil les oli ainult üks järsk ja terav murdepiir. See oli piir Põhjaja Lõuna-Eesti keelekujude vahel, mille põhjustas jääaja järel Peipsi järvest Pärnu lahte voolanud ürgne Emajõgi. Laiad jõevooluga täidetud ürgorud, järved ning neid ümbritsevad 91

92 sood olid aastatuhandeid inimesele läbimatud. Ainult külmadel talvedel sai liikuda mööda jääkaanega kaetud taliteid. Ometi pidas kroonik Henrik meie nii lõuna kui ka põhjapoolseid muinasmaakondi ühtseks ja kutsus meie maad Eestiks Estonia, ning rahvast eestlasteks Estones. Me ise olime maarahvas, rannarahvas ja hiljem ka linnarahvas. Me hakkasime end eestlasteks pidama ja oma maavillast keelt eesti keeleks kutsuma alles pooleteise sajandi eest. Saja aasta eest tahtsime juba eurooplasteks saada ning samas ikka eestlasteks jääda. Kirjandus Agard, Frederick B Language and dialect: some tentative postulates. Linguistics 65 (1): Corrections. Ethnologue Online. Vaadatud 21. aug asp#corrections Décsy, Gyula Einführung in die finnisch-ugrische Sprachwissenschaft. Wiesbaden: Harrassowitz. Europaeus, D. E. D Vorläufiger Entwurf über den Urstamm der indoeuropäischen Sprachfamilie und seine vor-indoeuropäischen Abzweigungen, namentlich die finnisch-ungarische. Helsingfors. Evrejskaja avtonomnaja oblast. Oficial nyj portal organov gosudarstvennoj vlasti. Vaadatud 18. aug Gordon, Raymond G. Jr., toim Ethnologue: languages of the world. 15th ed. Dallas: SIL International. Grimes, Barbara F., toim Ethnologue: languages of the world. 13th ed. Dallas: Summer Institute of Linguistics, Inc. 92

93 König, Werner dtv-atlas zur deutschen Sprache: Tafeln und Texte. 11. Aufl. (dtv-atlas, 2490.) München: Deutscher Taschenbuch Verlag. Laanest, Arvo Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Laanest, Arvo Einführung in die ostseefinnischen Sprachen. Hamburg: Buske. Language family trees: Indo-European, Germanic, West, High German. Ethnologue Online. Vaadatud 21. aug asp?subid=90069 Language family trees: Indo-European, Germanic, West, Low Saxon-Low Franconian. Ethnologue Online. Vaadatud 21. aug Language family trees: Uralic. Ethnologue Online. Vaadatud 21. aug Languages of China. Ethnologue Online. Vaadatud 25. aug asp?name=cn Yinglish. Ethnologue Online. Vaadatud 21. aug Lytkin, Vasilij Il ič Osnovy finno-ugorskogo jazykoznanija: pribaltijsko-finskie, saamskij i mordovskie jazyki. Moskva: Nauka. Meillet, A., Cohen, Marcel Les languages du Monde. Nouvelle édition. Tome 1. Paris: Champion. Raun, Alo, Francis, David, Vogelin, C. F., Vogelin F. M Languages of the world: boreo-oriental fascicle one. Anthropological Linguistics 7 (1): Rédei, Karol Uralisches etymologisches Wörterbuch. Wiesbaden: Harrassowitz. 93

94 Sapir, Edward Language: an introduction to the study of speech. San Diego, New York, London: A Harvest Book. Harcourt Brace & Company. Sapir, Edward Dialect. Selected writings in language, culture, and personality. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press, lk Stedje, Astrid Deutsche Sprache gestern und heute. 4. Aufl. (Uni-Tachenbücher 1499.) München: Wilhelm Fink Verlag. SURI 2008 = Uurali keeled. Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus. Vaadatud 21. aug Viitso, Tiit-Rein Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Koost. ja toimet. Karl Pajusalu, Urmas Sutrop ja Pire Teras. Tartu ja Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Vogelin, C. F., Vogelin, F. M Classification and index of the world s languages. (Foundation of Linguistic Series.) New York, Oxford: Elsevier. Wilson, James The original Americans: U. S. Indians. (Minority Rights Group Report, 31.) London: Minority Rights Group. 94

95 Where does the Estonian language begin? It is not so easy to provide an answer to the question Where does the Estonian language begin?. Does the Estonian language begin with the written memories, with the creation of the nation, or the settlement of Estonia after the Ice Age? In order to answer the question, we should also agree regarding the issue what is the language at all. Then we should understand how does the language differ from the dialect. In the process of trying to find the answers to these questions we have to consider also the theories describing the development of the language, for example the language tree theory, wave theory, contact theories etc. We assume that the language and a nation are related to a territory. It can be immediately defied by a statement that the Gypsies and the Jews are not related to a territory. Yet both nations have their own historic country of origina, where they are/were forced to emigrate. Now we have reached an important concept the others. On the thirteenth century numerous kin languages and their vernaculars were being spoken at the present Estonian territory. They had hardly any common denominator for themselves. The Fenno-Baltic kin languages made up a continuum of vernaculars with only one sudden and edged boundary of the vernacular. It was a boundary between the Northern and Southern Estonian linguistic forms, caused by the pristine River Emajogi flowing after the Ice Age from the Lake of Peipus to the Gulf of Pärnu. Wide pristine valleys filled with the river flow, lakes and the surrounding bogs had been for several millenia impervious to men. It was possible to move along the winter routes covered by the ice cover only in cold winters. But the Chronicler Henry of Livonia considers both our Southern and also Northern prehistoric counties unitary 95

96 and calls us with the name Estonia and the nation as Estonians Estones. We were the country people, inshore people and later on also the townspeople. We begun to regard ourselves as Estonians and speak the Estonian language only one and a half centuries ago. Already a hundred years ago we wanted to be the Europeans and still remain the Estonians at the same time. 96

97 Pealkirjad maakonnalehes Virumaa Teataja Alli Alas, Kertu Rebane Väike-Maarja Gümnaasium Sissejuhatus Inimene elab sõnade ookeanis nagu kala vees, on öelnud meediaprofessor Marju Lauristin. Just seetõttu on oluline, et mainitud keskkond oleks võimalikult puhas. Iga meediasõnumi ülesandeks on informeerimine. Edastatav teave peab olema tõene, selles peavad puuduma hinnangud, et mõjutamine oleks eetiline. Inimene otsustab ise, mida loeb. Seega tuleb arvestada lugejat, just tema mõistmisvõimet. Uurimise aluseks valisime Lääne-Virumaa maakonnalehe Virumaa Teataja ning uuritavaks materjaliks kõige atraktiivsema tekstiliigi pealkirjad. Vaatluse alla võtsime Virumaa Teataja jaanuarikuu numbrid, kokku 21. Välja jätsime omaloomingu leheküljed ja lühiuudised nupud, mis olid väga lühikesed. Eeltöö tegemisel lähtusime Külliki Kase meediaõpikust ja Liisi Pooli õpilasuurimusest Sporditeemaliste 97

98 artiklite pealkirjad Postimehes (ilmunud Keelekaitsjas 2003) ning Ellen Uuspõllu ja Argo Mundi Õpetustest ja harjutustest algajale keeletoimetajale (2006). Lisaks kasutasime Õigekeelsussõnaraamatut ja Sünonüümisõnastikku. Uurimus on jagatud viide peatükki. Selline jaotus võtab kokku pealkirjade kirjutamise nõuded ning süstematiseerib uuritava materjali. Kokku vaatlesime 357 artikli pealkirja vastavust nõuetele. Eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas maakonnaleht Virumaa Teataja järgib pealkirjadele esitatavaid nõudeid. Eeldasime, et mõningaid eksimusi pealkirjastamisel on esinenud, näiteks seda, et pealkirju sõnastades esineb ülepiltlikustamist, mis raskendab mõistmist. Eri liiki tekstidel on oma keelespetsiifika, nii ka publitsistlikel. Muidugi peab tekst, sealhulgas pealkiri, olema vastavuses õigekeelsusnõuetega, väljenduslikult selge ja ühemõtteline ning hõlpsasti loetav. Et autori individuaalstiili tuleb aktsepteerida, siis tegime minimaalseid parandusi ja püüdsime neid lugeja seisukohalt ning nõudeid arvestades korrigeerida. Eesmärgiks oli reaalvariandi alt tuua välja parem võimalus. 1. Nõuded pealkirjadele Pealkiri võtab lugeja jaoks lühidalt kokku loo sisu ja püüab äratada huvi artikli vastu. Lisaks liigendab ta lehekülgi ja aitab juhtida lugeja pilku leheküljel. Iga pealkiri peab olema iseseisev tervik, mis ei vaja mõistmiseks teksti või lisapealkirja lugemist. Pealkirja soovitatav pikkus on 5 7 sõna, kokku 45 tähemärki. Pealkiri võidakse harilikult tuletada artikli juhtlõigust, millest jäetakse järele põhitegelane ( kes? ) ja tema tegevus ( mis juhtus? ). Kolmas keskne kategooria on tavaliselt kuidas? või kus?. Aeg, hinnang ja muu selline ei kuulu 98

99 pealkirja. Pealkirjas peaksid lauseliikmetest alati olema alus ja öeldis, eelistatavalt aktiivne verb. Pealkirja kirjasuuruse valikut mõjutab kolm olulist tegurit: kirja loetavus, lehe iseloom ja kirja kasutatavus. Kirjaliikide hulk ja suurus on tavaliselt määratud ajalehe stiiliraamatus, neid ei varieerita numbrist numbrisse. Suuruse määramisel arvestatakse loo asukohta leheküljel, teksti pikkust ja tekstiploki laiust. Lehe kujundusstiili luues välja valitud kindlate kirjasuuruste kordamine tagab korrektsema, süsteemsema mulje. Sobiv pealkiri: on 5 7 sõna (kuni 45 tähemärki); on arusaadav ka ilma teksti lugemata; arendatakse juhtlõigust viimase lihvina; sisaldab alust ja aktiivset verbi; on täpne, selge, lööv, tähelepanu tõmbav; mõistetav piltlikkus on lubatud. 2. Pealkirjade pikkus aasta jaanuarikuu Virumaa Teatajas väljusid sõnade arvu poolest pikkusele esitatud nõuete raamidest (5 7 sõna) 139 pealkirja. Kokku oli vaadeldavaid pealkirju 357. Pealkirju, mis ületasid ülempiiri (7 sõna) oli 11, nende seas üks 11-sõnaline pealkiri (kõige pikem). 8-sõnalisi pealkirju oli 8. Pealkirjade lühiduse nõuded on mõeldud selleks, et võimaldada lugejal kirjatükki kergemini haarata. Samas tuleb jälgida, et pealkirjad ei muutuks liiga lühikeseks. Sõnade arvu alampiiri (5 sõna) järgivaid pealkirju oli 357st 120. Vähem kui 5 sõnaga oli pealkirjastatud 128 artiklit. Kolmesõnalisi pealkirju oli 29, kahesõnalisi 4, 4-sõnalisi 95. Lühemad pealkirjad ei ole alati kuigi suur viga, sest sageli 99

100 on tegemist lühiuudistega, mille pealkirju polegi mõtet pikemaks sõnastada. Tuleb aga silmas pidada, et tähtsamad koostisosad pealkirjast välja ei jääks (sellest pikemalt 4. peatükis) Sobiva pikkusega pealkirjad Pealkirjades, mis äratavad tähelepanu ja on arusaadavad, on 5 7 sõna ja kuni 45 tähemärki. Rakvere linnavalitsus hakkab puid maha võtma (14,3). Sulgudes olev esimene number tähistab siin ja edaspidi aasta jaanuarikuu lehenumbrit, teine number sel päeval ilmunud Virumaa Teataja lehekülge, kust pealkiri pärineb. Tsiteeritud pealkiri vastab pikkusnõuetele, sest sõnu on 6 ja tähemärke (k.a sõnavahed) 44. Lisanäiteid: Timo Simonlatser lõpetas aasta särava võiduga (1,2). Sõnu on selles pealkirjas 6 ja tähemärke 45. Pronksiöö täitis Kunda sadama rahakotti (7,1). Sõnu on 5 ja tähemärke 37. Madis Kalmet teeb Kohatu visiidi (10,7). Sõnu on 5 ja tähemärke 34. Kõik need pealkirjad vastavad pikkusnõuetele nii sõnade kui tähemärkide arvult Liiga pikad pealkirjad Määri küla sportlik pere hoiab kokku nii jooksurajal kui ka palliplatsil (15,1). Pealkirjas on 11 sõna (4 sõna rohkem kui soovitav) ja 70 tähemärki. Pealkirja võiks sõnastada ümber, tihendades lõpuosa. Üks variant võiks olla järgmine: Määri küla sportlik pere hoiab kokku kõikjal. Nüüd on pealkirjas 7 sõna ja 43 tähemärki, mis sobib normidega. Pealkiri on lühem ja enam lugema kutsuv, sest lugeja tahaks teada, kus nad kokku hoiavad ja millega tegelevad. Jääle ei tohi minna Peipsil, Pihkval ja Lämmijärvel (13,3). Pealkirjas on 8 sõna ja 52 tähemärki. Et lause vastaks normi- 100

101 dele, peaks seda lühemaks tegema. Näiteks nii: Jääleminek on keelatud Peipsil, Pihkval ja Lämmijärvel. Pealkiri koosneb nüüd 7 sõnast ja 51 tähemärgist. Või: Suurematel veekogudel on jääleminek keelatud. Sõnu on 5 ja tähemärke 44. Põhiinformatsioon on antud ja artikli lugemisel selgub täpselt, kus?. Petturite jõuk põhjustas riigile kahju üle 16 miljoni (15,1). Pealkirjas on 8 sõna ja 53 tähemärki. Lühem variant oleks: Petturid põhjustasid riigile miljonites kahju. Nüüd on pealkirjas 5 sõna ja 46 tähemärki. Huligaan lõhkus filmi jaoks rajatud Eesti-Vene piiri (4,1). See pealkiri koosneb 8 sõnast, 52 tähemärgist. Pealkiri võiks ümbersõnastatult olla näiteks: Huligaan lõhkus filmi jaoks rajatud objekti. Nüüd on pealkirjas 6 sõna ja 42 tähemärki. Lugemisel selgub täpsemalt, mis lõhuti. Maalija või joonistaja? Tütre ja ema loomingu dialoog (5,11). Pealkiri koosneb 8 sõnast, tähemärke on 53. Esimene pool pealkirjast tahaks vist olla küsimus, kuid puudub küsimust alustav sõna kas? Teisest poolest selgub, et tütar ja ema on loomingulises dialoogis ehk kahekõnes. Kas nad vaidlevad? Sellele näib viitavat pealkirja esimene pool. Tundub, et pealkiri on laialivalguv. Ühelauseline pealkiri parandaks mõistetavust ja sobiks ka pikkusenõuetega. Perekond Kivisild pälvis Hansapanga ja Arno Tali Sihtkapitali tunnustuse (6,2). Selles pealkirjas on 9 sõna ja 82 tähemärki. Pealkiri on nii informatiivne, et lugejal kaob vajadus artiklit lugeda, sest olulisim teave on kätte saadud. Pealkirja üks ülesanne on tekitada huvi, seepärast võiks selle sõnastada järgmiselt: Perekond Kivisild pälvis kahekordse tunnustuse. Nüüd on pealkirjas sõnu viis ja tähemärke 46. Lugejal aga tekib huvi teada saada, mis peitub kahekordse tunnustuse taga ja mille eest see saadi. 101

102 2.3. Liiga lühikesed pealkirjad Liiga lühikesed pealkirjad ei anna artikli sisu kohta piisavalt infot. Lajos kavandab uusi hooneid (11,1). Pealkirjas on 4 sõna ja 27 tähemärki. Laiendatud pealkiri võiks olla: Aktsia selts Lajos kavatseb ehitada uusi hooneid. Sõnu on nüüd 6 ja tähe märke 48. Kõik lugejad ei pruugi teada, kes või mis on Lajos, seetõttu on sõna aktsiaselts informatiivsuse seisukohalt oluline. Baruto teenis teise võidu (11,8). 4 sõna ja 25 tähemärki. Pikem variant võiks olla järgmine: Sumoproff Baruto teenis teise võidu. Nüüd on sõnu 5 ja tähemärke 35. Veteranide võrgunaiskond aasta parim (4,8). Sõnu on 4, tähemärke 36. Sellest pealkirjast puudub öeldis, mille lisamine on kerge. Veteranide võrgunaiskond oli aasta parim. Nüüd on pealkirjas 5 sõna ja 40 tähemärki. Salla koer pandi magama (4,3). Sõnu on 4, tähemärke 23. Artikkel on lühike, seetõttu võib pealkirjaga leppida. Üldiselt vastab Virumaa Teataja jaanuaris 2008 ilmunud artiklite pealkirjadest pikkusnõuetele täielikult 218 pealkirja. Rohkem on eksitud alampiiri reegli vastu (kokku 128 korral), vähem ülempiiri vastu (kokku 11 korral). Tavalisim eksimuse põhjus oli see, et pealkiri ei olnud piisavalt informatiivne, harvem oli see üle koormatud. 3. Pealkirjade mõistetavus Pealkiri on üks loetavamaid ajalehežanre. Üle 90% inimestest, kes ajalehe kätte võtavad, loevad kõigepealt läbi pealkirjad. Pealkiri peab andma lühidalt edasi kõige olulisema artikli sisust. Seetõttu peab see olema kergesti mõistetav. Selguse huvides tuleb vältida pealkirjades lühendite kasutamist. 102

103 Pealkirjades ei kasutata nimesid, välja arvatud juhul, kui nimi on üldtuntud (isik, riik, linn, organisatsioon). Sageli pole isiku nimi nii tuntud, et seda võiks kasutada juba pealkirjas. Vaadeldud ajalehtedes puudub pealkirjast nimi 315 artiklil. Peab tunnistama, et seda reeglit ei ole märkimisväärselt eiratud. Kokku oli vaadeldavaid pealkirju 357, neist 42-s esinesid isikunimed. On oluline, et pealkiri sisaldaks ainult ühte fakti. Seda nõuet oli järgitud kõigis Virumaa Teataja jaanuarikuu numbrites. Ka omadussõnadega ei tohiks liialdada, sest need on sageli hinnangulised. Pealkirjas peab aga hinnang puuduma. Ka selle nõude vastu oli eksimusi vähe. Hinnangulisus ja arva mused olid jäetud reeglina artikli sisusse Lühendid artiklite pealkirjades a jaanuaris oli lühendeid kasutatud 8 korral. Traditsiooniliste lühendite kõrval oli kasutatud kahte vähetuntud lühendit. Traditsioonilised, seega ka üldmõistetavad lühendid olid järgmised: EL (Euroopa Liit), IRL (Isamaa ja Res Publica Liit), MK-etapp (maailmakarikaetapp), GP (grand prix ehk suur auhind), CO 2. ENPA presidendiks sai Hispaania sotsialist (15,4). Poliitikahuviline võib küll teada, mis on ENPA, kuid tavalugeja jõuab selles selgusele alles siis, kui loeb juhtlõiku. ENPA on Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. AEO ettevõtja uus staatus Euroliidus (11,7). Alles lugedes saab inimene aimu, mis on AEO. Juhtlõigus on antud AEO ingliskeelne vaste authorised economic operator. See on seotud maksu- ja tolliametiga. Lugejahuvi tõstmiseks mõistetamatud lühendid ei sobi Nimed artiklite pealkirjades Pealkirja reegel nõuab, et kui on tegemist vähetuntud inimestega, ei ole soovitatav kasutada ainult perekonnanimesid. 103

104 Kui nimi on üldtuntud, siis ei tekita pealkirja mõistmine raskusi: niisiis, üldsusele tundmatuid isikunimesid ei tohiks kasutada. Isikunime asemel on õigem kasutada ameti nimetust. Maakonnalehe puhul tuleb arvestada ka seda, et maakonnas on oma kohalikud kuulsused. Tuntud isikunimede näiteid: Timo Simonlatser ( sportlane), Madis Kalmet (näitleja, lavastaja), Peeter Oja (näitleja), Maret Ani (tennisist), Tõnis Lukas (poliitik), Kaido Höövelson ehk Baruto (sumomaadleja). Kohaliku tähtsusega isikunimed: Andres Jaadla (Rakvere linnapea), Oleg Gross (ärimees), Jaak Uudeküll (sportlane), Aime Tops (õpetaja). Mõned näited: Putin võib veel kauaks võimule jääda (14,5). Putin on üle maailma tuntud poliitik, seepärast piisab ka perekonnanime kasutamisest. Kui on tegemist vähetuntud inimestega, siis pole soovitav kasutada ainult perekonnanimesid. Ansip läheb Kiisleriga presidendi juurde (14,5). Kui Ansip on tuntud kui peaminister, siis Kiislerist ei teatud tol hetkel suurt midagi. Reegli järgi tulnuks lisada ka eesnimi Siim-Valmar. Kuigi pealkiri läinuks sel juhul pikemaks (7 sõna), jäänuks see lubatud piiridesse. 4. Pealkirjade sõnastuslik külg Kõige olulisem lauseliige on öeldis. Selle puudumisel võib pealkirja mõistmisega tekkida probleeme. Öeldiseta pealkiri võib anda väärinfot (lugeja eeldab, et juttu tuleb millestki muust) ega tarvitse kutsuda artiklit lugema. Vaadeldud pealkirjade seas puudus öeldis 36 pealkirjas. Teiseks oluliseks lauseliikmeks on alus, mis väljendab tegijat. Alus puudus 28 pealkirjas. 104

105 4.1. Öeldiseta pealkirjad Näiteid: Veteranide võrguvõistkond aasta parim (4,8). Pealkirja lugedes tekib tunne, et keegi lihtsalt unustas tegusõna vahele trükkida. Juurdemõeldavaks öeldiseks on tegusõna on. Et pealkiri pole väga pikk, tulnuks see sõna sinna ka vahele trükkida. Sama kehtib ka järgmiste pealkirjade kohta: Jaak Strandberg heas hoos (5,12); Laura Rohtla Albu suusasõidul neljas (9,8); Võrreldagu ka: Plaanitava töölepinguseaduse primitiivne ideoloogia (9,11). Öeldisega variandid: Plaanitavat töölepinguseadust iseloomustab primitiivsus ~ Plaanitav töölepinguseadus on algeline. Isaduse muutumine tänapäeval (10,11). Öeldisega variant: Isadus on tänapäeval muutumas. Väärika mehe lihtsad unistused (12,2). Öeldisega variant: Väärikal mehel on lihtsad unistused. Sada aastat väärika õpetaja sünnist (17,6). Öeldisega variant: Väärika õpetaja sünnist möödus sada aastat. Panime tähele, et öeldiseta pealkirjad on kergesti kohendatavad nõuetele vastavaks. Nii et selle nõude (öeldise olemasolu) järgimine ei ole raske Aluseta pealkirjad Alus (tegija) puudus pealkirjades, milles öeldis oli umbisikulises tegumoes, seega tingis aluse puudumise öeldise vorm. Sellised pealkirjad on ebamäärased, sest tegevus küll on, kuid tegija jääb tundmatuks, ebaisikuliseks Liiga piltlikud pealkirjad Kuna pealkiri on retooriline võte tähelepanu võitmiseks, võib kasutada kujundlikku sõnastust, kuid ei tohi unustada, 105

106 et liigne piltlikkus võib lugejat eksitada või segadust tekitada. Rõhutame nõuet, et pealkiri peab olema arusaadav ka ilma teksti lugemata. Mõnel juhul on see kujundlik võte (piltlik sõnastus) täiesti omal kohal. Sobivad piltlikud pealkirjad on näiteks järgmised. Võsavillemid murdsid neliteist lammast (1,3). Lugejal ei teki raskusi mõistmaks, et võsavillem on hunt. Võsavillem on eufemism ehk peitesõna. Salla koer pandi magama (4,3). Pandi magama tähendus ei tekita segadust, sest on arusaadav, et koer surmati. Neljajalgsed sõbrad peavad oma loomaarstiga harjuma (18,7). Neljajalgne on üldmõistetav sõna, see tähendab looma. Piltlikkusega on üle pingutatud järgmistes pealkirjades: Närvilised primaadid tõmblevad söögitoas (18,5). Probleeme tekitab võõrsõna primaadid (zooloogias esikloomalised; siiski ka poolahvid, ahvid ja inimesed). Kust nad söögituppa said? Miks nad tõmblevad (see on muide ka stiilihälbega sõna)? Artikli juures on pilt, millel on kujutatud inimesi. See toob selgust: loomastunud inimesed. Artikli juhtlõigust selgub, et juttu tuleb komöödiast, mille pealkiri on Söögituba, ja et sellest on tehtud kaks eripalgelist lavatõlgendust. Alapealkirjast selgub, et tõmblemine tähendab argisebimist. Et pealkiri pole arusaadav ilma teksti lugemata, selgus ka klassikaaslaste küsitlemisest. Pakuti järgmisi tõlgendusi: Sööklas on kõva lärm. Kasvatamatud lapsed tõmblevad; võideldakse söögi pärast, sest kõik on näljased ja kombed unustanud; närvilised tähtsad tegelased jooksevad edasi-tagasi söögitoas ja kamandavad; järelikult ollakse Indias, sest mujal oleksid ahvid kuuli saanud (10. klassi õpilased). Ilmselt aidanuks mõistmisele kaasa see, kui sõna söögitoas oleks pandud jutumärkidesse, mis andnuks infot, et tegemist on näidendiga. Muidugi tulnuks siis kasutada ka suurt algustähte. 106

107 Gümnaasium kaotas teadlase ära (3,1). Kuidas saab gümnaasium teadlast ära kaotada? Niisiis, kas jäi teadlasest ilma, lasi teadlasel kaotsi minna, nagu ajal saab kaotsi minna lasta, või teadlane kõrvaldati? Küsitlusest selgus, et õpilased mõistsid lauset ühtmoodi: gümnaasiumist lahkus andekas õpetaja või õpilane. Lisame keelekriitilise tõlgenduse ühelt noormehelt: Eks need teadlased on jah rohkem sellised tarbe esemed. Küllap direktor ta koduteel kusagile rohu sisse pillas. Artiklist selgub, et sõna teadlase all tuleb mõelda teadlase büsti, mis läks kaduma. Üleliigne on ka sõna ära, sest kaotama tähendabki millestki ilma jäämist. Ettevõtlikud araablased karjatavad turiste (13,7). Mida siis nende turistidega tehakse? Sõna karjatavad tekitab hämmingut ja segadust. Õpilaste tõlgendusi: turistidele antakse võimalus erakordseid asju proovida (seiklusturism), tegelevad turistidega; araablased nöörivad rumalaid turiste, pressivad neilt igasuguse kaubaga raha välja. Viimane variant ongi õige, sest artiklist selgub, et araablased meelitavad turiste igasugust pudi-padi ostma. Selline mõjutamine on turistide kontrollimine ehk karjatamine. Jalgpallurid katsuvad tugevaid vastaseid (21,8). Mis neist ikka katsuda, parem oleks võtavad mõõtu, õpivad tundma, tutvuvad tugevate vastastega, võitlevad tugevate vastastega, mängivad tugevate vastastega. Klassis läbi viidud küsitlusest Kuidas mõistad pealkirju sina? selgus, et pealkirja mõistmisega polnud probleeme. Pakuti välja ka variant, et katsumise asemel võiks kasutada katsusid jõudu tugevate vastastega. Et tegemist on võistlemisega, said kõik aru. Euroopa noorteliiga pallurid madistasid Väike-Maarjas (4,8). Probleem on sõnas madistasid. Esimene sünonüüm, mis meenub, on mürgeldama, seejärel ka skandaalitsema, huligaanitsema. Artikli põhjal on õnneks siiski tegemist võistlemisega. Küsitletud said aru, et Euroopa noorte- 107

108 liiga pallurid käisid Väike-Maarjas võistlemas, kuigi võib ka mõelda, et nad huligaanitsesid. Sportlasegagi juhtub igasuguseid asju. Ühe küsitletu kommentaar oli järgmine: Kas Väike-Maarjas oli jälle mingi madin? Loodan, et spordihoone aknad jäid terveks. Küsitavad on ka isikustamised sellistes pealkirjades nagu: Keemiatehas tahab rajada tsemenditehase (3,4). Tehas rajab (?) tehase. Kaev paisutas kirikus suure tüli (11,1). Kõnnitee viis linna ja maja kemplusesse (18,4). Üldiselt oli ülepiltlikustamisi siiski vähe. Enamikus pealkirjades doseeriti kujundlikkust nii, et see mõistmist ei seganud. Sõnavalikule tuleks siiski enam tähelepanu pöörata, et vältida mitmemõttelisust Sõnakordused Eesti keele õpetaja on korduvalt hoiatanud sõnakorduste eest. Tõepoolest, lause sujuvat rütmi häirivad vormi- ja sõnakordused. Seetõttu tuleb neid vältida. Floralased mängivad treeningmänge (11,8) Floralased harjutavad treeningmängudes. Mesimummu mängutoas võib oma lapsega tasuta mängida (12,10) Mesimummu mängutoas võivad vanemad lastega tasuta lõbutseda. Porkuni lahingus langenute elulood jäädvustatakse kirjasõnasse (13,3) Porkuni lahingus hukkunute elulood jäädvustatakse kirjasõnas. Eesti Vabariigi esimene sünnipäev möödus vabas riigis (14,7) Sõna vabariik on niigi liigtarvitatud. Piisab sõnast riik, eriti siis, kui õnnestub vältida sõnakordust. 108

109 4.5. Bürokraatiakeele ilmingud Kõigepealt nominaalstiil ehk nimisõnatõbi, mille peamine sümptom on mine-vormiga liialdamine. Laienemine tagab võimaluse turul edasi tegutsemiseks (12,5) Laienemine tagab võimaluse turul edasi tegutseda. Tavapärane kuusepõletamine taandus mälestusküünla süütamiseks (4,6) Tavapärase kuusepõletamise asemel süüdati mälestusküünal. Bürokraatiakeelest pärinevad ka teatavad trafarettväljendid, mille liigkasutamist tuleks ohjeldada. Sellised on: sujuvas joones (> sujuvalt); rekordiline kogus; käis läbi raskuste (> raskustega); kitsaskohti stamp (puue, puudus, raskus); peamine arengumootor; lõpusirgel; heas hoos (korduvalt kasutatud); juures on stamp, milleta saab läbi. Ostja hindab auto juures üha enam universaalsust (10,1) Ostja hindab üha enam auto (mille?) universaalsust Sõnajärje probleeme Vale, inglispärane sõnajärg võib moonutada teatestruktuuri. Ingliskeelses lauses sisalduv aja- või kohamäärus asetseb neutraalse ütlemise korral lause lõpus. Eesti keeles aga tõmbab lause lõpus paiknev määrus endale rõhu. Teate lähtepunkt (see on eeldatavalt tuntu) ja uus info (see on tundmatut väljendavate elementide paiknemine lauses) allub kindlatele seaduspärasustele. Teadet alustatakse tuntuga, tundmatut väljendav element paikneb lause lõpus. Sellest lähtudes võiks muuta sõnajärge järgmistes pealkirjades: Tippmuusikud esitavad Monteverdi loomingut (15,6). Rõhulises positsioonis on Monteverdi loomingut. Lugeja seisukohalt on tähtsam info selles, et esinevad tipp- 109

110 muusikud, s.t et toimub kõrgetasemeline kontsert. Niisiis: Monteverdi loomingut esitavad tippmuusikud. Vabadussammast saab toetada linnakantseleis (10,5). Rõhu all on sõna linnakantseleis (kus?). Olulisem teave on sõnas vabadussammast, mida saab toetada linnakantseleis. Niisiis: Linnakantseleis saab toetada vabadussammast. Praktika välismaal annab kindlust tööturul (6,6). Rõhutatud on sõna tööturul (kus?), sobivam oleks olnud asetada rõhulisse positsiooni sõna kindlust. Praktika välismaal annab tööturul kindlust. Politseinikud tulevad teedele ja tänavatele (7,3). Teedele ja tänavatele vastab küsimusele kuhu? Olulisem info on sõnas politseinikud, seega tulnuks see paigutada pealkirja lõppu. Teedele ja tänavatele tulevad politseinikud. Seega peaks meeles pidama, et eesti keeles tõmbab endale tähelepanu lause lõpp, ja arvestama seda seaduspärasust ka pealkirjade sõnastamisel. 5. Pealkiri tähelepanu köitjana Pealkirja esmaülesandeks on püüda lugeja tähelepanu. Paljud inimesed loevadki ainult pealkirju ning kui see silma torkab, siis asutakse lugema artiklit. Pilku püüavad erinevad kirjasuurused või erinev trükivärv. Lubatud võtted on kirjas ajalehe stiiliraamatus. Virumaa Teataja lehekülgedel on päevasündmuste puhul kasutatud suuremaid pealkirju (tähekõrgus 1 cm), vähemtähtsate sündmuste puhul on ka pealkiri väiksemas kirjas (0,3 0,7 cm). Selline jaotus tõstab esile fookuslood (tähtsamad artiklid), mis tavaliselt ka läbi loetakse. Virumaa Teataja jaanuarikuu numbrites oli pealkirjastamisel kasutatud ainult musta trükivärvi, siniselt olid trükitud rubriikide nimetused. Olulise esiletoomiseks kasu- 110

111 tati taustvärve. Muidugi olid värvikirevad mitmesugused reklaamtekstid. Olgu mainitud, et Virumaa Teataja võitis aastal alla se trükiarvuga lehtede seas kujundusauhinna. Kirjandus Kask, Külliki Meediaõpetus. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Avita. Pool, Liisi Sporditeemaliste artiklite pealkirjad Postimehes. Keelekaitsja. Eesti Keele Kaitse Ühingu kogumik nr 3. Tartu, Uuspõld, Ellen; Mund, Argo Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale. Tartu Ülikooli eesti keele õppetool. 111

112 Headlines in the county paper Virumaa teataja (The Virumaa Herald) The article is based on the analysis of 357 newspaper headlines, with an aim to find out whether the used headlines correspond to the conditions ensuring their suitability. A suitable title should contain 5-7 words, it should be understood on its own, it should proceed from the leading paragraph, and contain a subject and an active verb, being clear and attrative and not excessively figurative. Both the headlines meeting the requirements and ignoring them have been analysed, in case of the latter also the amendment proposals have been made. Specifically the excessively long and short headlines, the understandability of the headlines, including the use of the abbreviations and the names in these, and the wording of the headlines have been covered. The cases with excessive imagery have been described longer. Without denying the suitability of the imaginative headlines like the Timber wolves broke down fourteen sheep, it has been found that the sentence Nervous primacies are twitching in the dining room is unfit as a headline due to its excessive imagery. Also the word repetitions, phenomena of the bureaucratic language, word order issues (including the impact of the English language) and the measures turning the headline unto an attractive one (the size of the font, printing colour) have been covered. In conclusion it has been acknowledged that from the analysed headlines of the Virumaa Herald about two thirds fit into the advisable length limits. There is incomplete informativeness, the usage of unexplained abbreviations and unknown names, and excessive imagery. The most common formulation errors include most often the substantive disease, clichés and word repetitions. 112

113 Keelekesksetest riigiprogrammidest Jüri Valge Haridus- ja Teadusministeerium Kõikides Eesti Vabariigi põhiseadustes esimesest kuni praeguseni on kinnitatud meie riigi tähtsaima ülesandena säilitada eesti rahvust ja eesti kultuuri. Alates möödunud aastast on neid põhiülesandeid täpsustatud: põhiseadusesse on kirjutatud vajadus säilitada ka eesti keelt. Riik rahva tahte järgijana ning põhiseaduse täitjana peab seega keeleküsimustega tegelema. Üks võimalus seda teha on algatada keelele suunatud riigiprogramme ning tagada võima lused neid ellu viia. Riigiprogramm on tervik, mis koosneb tegevuskavast (koos eesmärkide, nende põhjenduste ja teostamis-/teostamatusriskidega), selle kava elluviimist korraldavast juhtkomiteest või nõukogust, programmi täitmiseks vajalikust maksumaksja rahast ning programmi täitjatest. Programmi puudumine ei pruugi tähendada, et mingi alaga ei tegelda: eraldi, iseseisvalt, suhteliselt juhuslikke võimalusi kasutades võivad eri ametkonnad ning eri osavaldkondade spetsialis- 113

114 tid vajalikku tööd teha ka ilma riikliku kavata. Riigiprogramm võimaldab nii spetsialiste kui raha koondada, tagada eri aspekte arvestava ühistöö kaudu eesmärkide saavutamise suurimat ratsionaalsust ning kindlustada riigi rahaliste võimaluste piires programmis ette nähtud tegevuste finantseerimise. Viimasel ajal on rahalise kindlustatuse suunas ka liigutud (mitte küll programmide koostajate soovitud määral!), eelnevaist aastaist on aga piisavalt näiteid, kus regulaarsed rahastamisvõimalused leiti alles palju aega pärast programmi käivitumist. Omaette väärtus on juba sellel tegevusel, mis toimub programmi koostamisel. Aasta jooksul mis on suhteliselt tavaline programmi kokkupanemise aeg analüüsitakse kõiki kõnealuse valdkonna probleeme ja vaetakse võimalusi (sageli võib aega kuluda rohkemgi). Mida enam huvikonfliktideni ulatuvaid probleeme sel ajal lahendatakse, seda sujuvamalt kulgeb programmi elluviimine. Eelnevast tulenevalt hõlmab selline sünnitamistegevus suurt hulka oma ala asjatundjaid, kelle hulgas eristub kolm peamist rühma: erialaspetsialistid, programmivaldkonna riigiametnikud ja juristid. Iga programmi algatamiseks peab muidugi olema sisuline põhjus: riigil/ühiskonnal on vaja mingit eesmärki saavutada, see vajadus on teadvustatud ning on olemas reaalsed võimalused selleni jõudmise nimel midagi ette võtta. Reaalsus tähendab siin seda, et ei aega, inimesi ega raha ole mitte liiga vähe (piisavalt pole neist ühtki niikuinii mitte kunagi). Kuna nii riik kui ka ühiskond koosnevad konkreetsetest inimestest, siis on äärmiselt oluline, et eespool mainitud kolme rühma esindajad on programmi vajalikkuses ühel meelel ja suudavad kokku leppida sisus ning eesmärkide saavutamise viisides. Viimasel ajal on üha tähtsamaks muutunud juristide roll, sest programmide kaudu maksumaksja raha eest tekitatav intellektuaalne omand peab olema selgelt fikseeritud reeglite toel kogu rahvale ka kättesaadav. Esimesed käsit- 114

115 letavatest programmidest rakendusid aastal, varem niisuguseid pikaajalisi programme ei olnud. Konkreetsed põhjused, mis otsustajatele programmide koostamiseks tõuke võivad anda, on mitmesugused. Eraldi tehtud tegevused võivad olla jõudnud niisugusele tasemele, et edasi minna saab ainult neid ühendades ja ühiste eesmärkide saavutamiseks koos tegutsedes. Võib olla toimunud ka vastupidine: mingi programmi osa on nii palju iseseisvunud, et otstarbekas on luua selle jaoks eraldi programm. On ka päris uusi alasid, millega riik varem polegi tegelnud. Loomulikult on niisuguseidki programme, mille koostamist on tagant tõuganud kas rahvusvaheline surve või rahvusvahelistest kontaktidest tekkinud võimalused. Riigiprogramme on Eestis kümneid ning neid on seni järjest juurde tulnud. Järgnevalt käsitletakse osa keelekesksetest (s.o keelega oluliselt seotud) programmidest. Neist mitmete tänaseni jätkuvate programmide tekkeajaks on 90-ndate aastate lõpp, mil riigil tekkisid võimalused neid käivitada. Järgnevas ei käsitleta Eesti keele arendamise strateegiat ( ), mida kohati on tahetud programmiks nimetada. Pigem on see siiski raam, mis hõlmab paljusid keelealaseid tegevusi. Ei käsitleta ka Muukeelse elanikkonna keeleõppestrateegiat ja riiklikke integratsiooniprogramme, mille taust, maht, rakendamise tingimused ja eesmärgid on siin vaadeldavatest programmidest oluliselt erinevad. Keelekesksed riigiprogrammid võib tinglikult jagada kolme rühma: eesti keelele tervikuna, sh eelkõige eesti kirjakeelele suunatud programmid; eesti keele erikujudele suunatud programmid; Eestist välja (rahvuskaaslastele või teistele maadele/keeltele) suunatud keeleprogrammid. 115

116 Nendele lisaks on olemas programme, mille koostamise põhiline alus pole küll olnud keel, kuid mille juures keelel on oluline osa: Kihnu kultuuriruum ( ) ja Saarte pärimuslik kultuurikeskkond ( ). Esimese rühma teedrajavateks tegevuskavadeks on a käivitunud Eesti keel ja rahvuskultuur ( ) ning sellele järgnenud Eesti keel ja rahvuslik mälu ( ). Praegu koostatakse viimasele jätkuprogrammi. Selline järgnevus on hea näide valdkonnakäsitluse arengust ning konkretiseerumisest: keele ja mälu programmi integreeriti aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt aastatel 2002 ja 2003 rahastatud programm Keeletehnoloogia ja Eesti Keele Instituudi sõnaraamatud. Sõnaraamatud jäidki Eesti keele ja rahvusliku mälu eesti keele moodulisse, keeletehnoloogia jaoks aga algatati a iseseisev programm a programmist erinevalt ei tegele praegu elluviidav ka keelekogudega, sest nende jaoks loodi eraldi programm Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud ( ). Riigiprogrammi Eesti keel ja rahvuslik mälu ( ) eesti keele moodul hõlmab kolme põhisuunda: krestomaatiliste suurteoste ettevalmistamist ja väljaandmist (sh Eesti kirjakeele seletussõnaraamat I VII, ÕSid, Eesti-vene sõnaraamat, Eesti X-keele sõnastik ; Eesti keele etümoloogilise sõnaraamatu väljaandmise eeltööd ja murdetekstide korrastamine, digiteerimine ja publitseerimine), keelekorraldust ja oskuskeelt (keelenõustamine, keelekasutuskäsiraamatute koostamine, keelekorralduse andmebaaside arendamine, ESi keeletoimkonna ja Eesti Terminoloogiaühingu toetamine) ning eesti keele ja kultuuri populariseerimist ja keelehoiakute arendamist. Praeguseks on iseseisvunud ka terminoloogiaalane tegevus, mille jaoks aastast alates on oma programm. Et eesti keel püsiks maailma kõige enam arenenud keelte hulgas, tuleb sellele luua ühiskonna vajadusi rahuldav keele- 116

117 tehnoloogiline tugi. Keeletehnoloogiat peab Eesti keele arendamise strateegia ( ) üheks eesti keele alase tegevuse võtmevaldkonnaks ning seetõttu ongi alates aastast olemas iseseisev riigiprogramm Eesti keele keeletehnoloogiline tugi ( ). Programmi raames arendatakse keeleressursse ning tarkvara, mille liitmisel luuakse keeletehnoloogiliste rakenduste prototüübid, võimaldamaks arvuti ja inimese suulist eestikeelset infovahetust. Mitte väga kauges perspektiivis on see eesti keele edasikestmise paratamatu tingimus. Programmi eesmärgid ja oodatavad tulemused seostuvad kõnesünteesi, kõnetuvastuse, inimene-masin dialoogisüsteemide, grammatikakorrektori, infootsinguliste lahenduste, masintõlke ja leksikograafi töökeskkonnaga (sh sõnaraamatute koostamine). Riigiprogramm Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud ( ) hõlmab kokku 12 liiki kogusid (arheoloogilistest ja numismaatilistest kuni mütoloogiliste ja zooloogilisteni), nende hulgas keelevaldkonnaga otseselt seotud eesti keele kollektsioonid ja rahvusteaviku kogud, samuti rahvaluule ning kultuuriloolised kogud. Programmi põhieesmärgiks on tagada kogude säilimine, korrastamine, arendamine ning kasutusvõimaluste kaasajastamine. Eesti keele alal tähendab programmi elluviimine seda, et inventeeritakse kollektsioone (sedelkartoteegid, helilindistused) ja luuakse elektroonilised andmebaasid, digiteeritakse kustuvad helilindistused jm. Programmi aktuaalsust näitab aastail neljas Eesti teadusraamatukogus tehtud uuring: 75% ilmunud eestikeelsetest trükistest on halvas seisus või kahjustunud, 21% vajab viivitamatut restaureerimist aasta on toonud juurde kaks otse eesti kirjakeelele suunatud programmi. Need on Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtimisel ellu viidavad Eestikeelse terminoloogia toetamine ( ) ja Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine ( ). Terminoloogia- 117

118 programmi mis on suguluses Eesti keele ja rahvusliku mälu eesti keele mooduliga raames viiakse ellu 9 keelestrateegias valdkonnale püstitatud eesmärki: arendatakse eestikeelset oskussõnavara, toetatakse terminikomisjone, aidatakse koostada erialakeeleõpikuid, soodustatakse terminiloomet, koostatakse ja antakse välja terminisõnastike kriitilisi ülevaateid, levitatakse oskuskeeleinfot, korraldatakse oskuskeelekoolitust, toetatakse osalemist rahvusvahelises terminoloogiatöös ning vastavas teadustegevuses. Veel enne programmi ametlikku algust viidi a ellu samade eesmärkidega lootsprojekt, mille kogemusi on programmi koostades arvestatud. Selle programmi olulisemateks üksikülesanneteks on arendada sõnaraamatute koostamise ühtset virtuaalkeskkonda ja koostada mitmekeelne haridusterminoloogia sõnaraamat. Emakeelse terminoloogia arendamine loob võimaluse seda kasutada, mh eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel ja väljaandmisel. Mis omakorda tähendab seda, et kõrgharidust omandavad inimesed saavad seda teha eesti keeles, saavad ka eesti keeles oma erialast mõelda ja rääkida. Lootsprojekti aasta on siingi möödas ning kavandatud programmi järgi peaks viie aasta jooksul koostatama ning välja antama kuni 50 eestikeelset tipptasemel sisuga ning korrektses kirjakeeles kõrgkooliõpikut (2007. aasta konkursi alusel õnnestus sõlmida leping järgmiste õpikute koostamiseks: Farmakognoosia, Sõna ja tähendus. Leksikaalse semantika õpik kõrgkoolidele, Üldmaateaduse õpik, Üldfüüsika õpik, Harilikud diferentsiaalvõrrandid, Soojustehnika, Tugevusõpetus, Metsanduse alused ). Oluline on see, et vastupidiselt üpris laialt levinud arusaamale keel on vaid keelespetsialistide asi hõlmab kõnealune programm kõiki teadusalasid: täppisteadusi, keemiat ja molekulaarbioloogiat, tehnikateadusi, arstiteadust, geo- ja bioteadusi, põllumajandusteadusi, sotsiaalteadusi ja humanitaarteadusi. 118

119 Eesti keele erikujudele on eelkõige suunatud praegu ellu viidav riigiprogramm Lõunaeesti keel ja kultuur ( ), mis on samanimelise, aastail realiseeritud tegevuskava jätkuks. Eesti keele lõunaeesti erikujudele (Võru, Mulgi ja Tartu murre) ja nende kasutusaladele (nii keelelises kui geograafilises mõttes) suunatud programmil on neli valdkonda: tänapäeva kultuur, ajakirjandus, kooliharidus ja teadusuuringud. Seejuures on murdekeel, selle uurimine ning kasutamise toetamine kõiki valdkondi ühendav. Kultuurimooduli 5 allosast on neli otseselt seotud murdelise keelekasutusega (kirjandus, näitekunst, heli- ja filmikunst), pärimuskultuur kaudsemalt. Meediamoodul hõlmab trükiajakirjandust (eelkõige Uma Leht), raadio- ja TV-saateid ning ka Interneti-ajakirjandust. Oluline on koolihariduse moodul, mille raames toetatakse õppevahendite väljaandmist, õpetajate ettevalmistamist ja täiendusõpet, tegelikku õppetööd koolides ning klassivälist tööd. Keeleteaduse mitmeid valdkondi hõlmavate uuringute hulgas on otseses mõttes nähtavamad kohanimeuuringud, mille tulemusi kasutatakse murdekeelsetel maanteesiltidel. Programmi toel töötab Tartu Ülikooli lõunaeesti keele ja kultuuri uuringute keskus. Kõnealuse programmi käivitamine väljendab olulist muudatust eelkõige ametlikus, aga ka avalikus suhtumises murdekeelde ja selle kasutusse: need kujutavad väärtuslikku kultuuripärandit, on eesti kirjakeele allikaks ja kohaliku identiteedi kandjaks. On meeldiv, et alguses valdavas osas Võru murdele keskendunud programmi toel on kohalikku identiteeti väärtustav tegevus laienenud ka Tartuja eelkõige Mulgimaale. Setomaa riiklik kultuuriprogramm ( ) toetub aastail ühe aasta kaupa kavandatud ning rahastatud tegevuskavadele ja nende elluviimisel kogetud võitudele ja kaotustele. Pikemaajalise riigiprogrammi koostamist tõukasid tagant ka vajadus toetada setu leelo esitamist 119

120 UNESCO vaimse ja suulise pärandi meistriteoste nimekirja ning lõunaeesti keele ja kultuuri programmi eeskuju. Viimase struktuurist lähtudes ongi setu kultuuriprogramm kokku pandud. Seejuures on loomulikult arvestatud nii setu omapära kui lähedase naaberprogrammi olemasolu. Suuremat tähelepanu on pööratud pärimus- ja omakultuurile, lisatud on kogukonna osa, millega püütakse säilitada traditsioonilist eluviisi ja väärtustada seda noorte hulgas. Nii keele, hariduse, teadusuuringute kui meedia valdkonnas tegutsetakse analoogiliselt lõunaeesti keele ja kultuuri programmiga (mis hõlmab ka setu temaatikat), tehes viimase elluviijatega vajadusel ja võimalusel koostööd. Keelega seotuks, aga ilmselt mitte keelekeskseteks, võib pidada ka riigiprogramme Saarte pärimuslik kultuurikeskkond ( ) ning Kihnu kultuuriruum ( ). Keeleliste tegevuste väiksem roll on tingitud sellest, et põhjaeesti murrete kasutusalal, millele programmid on suunatud, ei ole murdekeele erinevused eesti kirjakeelest nii suured, kui äsja käsitletud Lõuna-Eesti aladel. Käsitletavate kultuurivaldkondade poolest on mõlemad programmid lähedased setu kultuuriprogrammile ning omavahel üpris sarnased: hõlmatakse pärimuskultuuri ja kogukondi, pärimuspõhist uusloomingut, keelt ja haridust ning teadus- ja arendustegevust toetavaid tegevusi. Ka see, mida tehakse saarte murde alalhoiuks, kattub eelesitatuga: õppekavad ja -vahendid, õpetamine koolis jne. Kui Kihnu kultuuriprogrammis on tugevasti rõhutatud (ja see ka ellu viidud) meediategevust (ajaleht, raadiosaated), siis üldises saarte programmis seda ala otseselt esile tõstetud ei ole. Mõlema programmi algatamise oluliseks taustateguriks oli Eesti ühinemine UNESCO vaimse ja suulise kultuuripärandi kaitsmise konventsiooniga 5. jaanuaril 2006 ning Kihnu kultuuripärandi kandmisega vastavasse nimekirja. 120

121 Eestist välja suunatud keeleprogrammidest on vanim hõimurahvaste programm, mille esimene kehtivusperiood algas juba aastal ( Riiklik abiprogramm uurali (soomeugri ja samojeedi) põlisrahvaste keelte ja kultuuride toetuseks ( ) ) ning praeguseks läheneb lõpule Hõimurahvaste programm II ( ). Nagu ütleb programmi nimigi, taotletakse selle kaudu hõimurahvaste keelte kasutussfääri laiendamist (et vältida või pidurdada assimileerumisprotsessi) ning noorte identifitseerumist oma kultuuri ja keele kandjatena. Programmi kaudu on antud stipendiume hõimurahvaste noortele Eesti kõrgkoolides õppimiseks, toetatud emakeelse kirjanduse koostamist, väljaandmist ning levitamist, vahendatud emakeelset (eelkõige marikeelset) hõimurahvaste elu puudutavat infot. Oma projektide kaudu on hõimurahvaste programmid ulatunud abistama kõiki soome-ugri rahvaid (peale soomlaste ja ungarlaste). Kui me tunneme hõimukeelte olukorda ning aitame kaasa selle paranemisele, siis soodustab see kahtlemata eesti keelt tähtsustava väärtussüsteemi kujunemist Eestis; sellel on suur pedagoogiline ja ka poliitiline tähendus. Lisaks arendatakse selle programmi kaudu tänapäevasel kujul edasi aastate aktiivse hõimuliikumise ideid. Väga mitmekülgseid tegevusvaldkondi hõlmab Rahvuskaaslaste programm. Programm väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi elavate eestlaste toetamiseks ja koostööks ( ), ulatudes konsulaarküsimustest kuni kiriklike protseduurideni. Programmi keeleosa on kirjas Eesti keele arendamise strateegias ( ) : Aidata välismaal olevatel eesti kogukondadel ja hajaeestlastel säilitada võime eesti keeles suhelda, et nende võimalik repatrieerumine oleks lihtsam ja võimalused levitada välismaal Eestile soodsat infot suuremad. Ülesande täitmiseks toetatakse eesti keele ja keeles õpetamist välismaa koolides ning väliseestlaste õppimist Eestis, väliseestlasi hoitakse kursis eesti 121

122 keele arengusuundade ja Eesti keelepoliitikaga (korraldades selleks ka keelepäevi), talletatakse ja uuritakse väliseestlaste keelekasutust aastal on paljude spetsialistide osavõtul alanud uue rahvuskaaslaste programmi ettevalmistamine aastast alates on olemas Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programm ( ). See on suunatud eelkõige välismaistele üliõpilastele ning eesmärgiks on tagada mh eesti keele oskuse kaudu Eesti tuntus ja positiivne kuvand maailmas, huvi Eesti vastu, Eesti kontaktid teiste maadega. Programmil ei puudu julgeolekupoliitiline aspekt ning seda on nimetatud ka pehmeks diplomaatiaks. Selle programmi kaudu lähetatakse välismaa kõrgkoolidesse eesti keele lektoreid (2005 Göttingen, 2006 Glasgow, 2007 Varssavi), koostatakse ja saadetakse õppematerjale, antakse stipendiume eesti keele ja kultuuri õppeks, korraldatakse konverentse Eesti keel ja kultuur maailmas ja õpetajate/õppejõudude täiendusõpet ning palju muud. Üpris kaugele on jõudnud läbirääkimised eesti keele ja kultuuri lektoraadi avamiseks Ukrainas (Lvivis) ning veel ühe lektoraadi avamiseks Venemaal (Moskvas koostöös Tartu Ülikooliga). Paljutki sellest, mida eelneva kolme programmi kaudu praegu tehakse nende juhtkomiteedes kokku lepitud plaani järgi ja suhteliselt stabiilselt rahastatult (rahvuskaaslaste programmil on kuni viimase ajani siiski kindlam rahastus puudunud), tehti ka enne programmide heakskiitu. Nii on Eesti kõrgkoolides alates aastast kuni hõimurahvaste programmi käivitumiseni õppinud rohkem kui sada soomeugri noort, toetatud on eesti keele õpet Ungaris ja lektoreid on saadetud Vilniusse, Peterburi ja Pariisi, korraldatud väliseestlaste keelepäevi, keeleuuringuid, abistatud koole ning keelekursusi ja toetatud ESTOsid. Programmide elluviijaid on palju. Seda teevad kõrgkoolid, teised teadusasutused, muuseumid, seltsid, kohalikud oma- 122

123 valitsused. Ükskõik aga, mil viisil loetelu jätkata, ikka jõuame üksikisikuteni, kellest sõltub, kas tema institutsioon mingit keelevaldkonna programmi täites on aktiivne või mitte. Esitatu kirjeldab väga üldiselt olemas olevaid keelekeskseid riigiprogramme. E-riigile kohaselt leiduvad nii programmide tekstid, juhtkomiteede koosseisud, toetatud projektid ning mitmed muud materjalid programme haldavate ministeeriumide, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi kodulehtedel. Sealt leiab ka taotluste blanketid, millele oma soov ning võimalused keeleprogrammides osalemiseks kirja panna. Võimalik, et osa keelekeskseid riigiprogramme, mille eesmärgid saavutatakse, kunagi lõpevad (käsitletutest ei tundu küll ükski selline olevat). Kindlasti tehakse programme aga juurde. Nimetan kolme võimalikku uut programmi, millest on viimasel ajal päris palju räägitud, kirjutatud ning mille algatamiseks kohati ka üpris palju tehtud. Kõigepealt väärtusarendusprogramm. See juba aastal vajalikuks tunnistatud programm siis küll identiteediprogrammi nime all on siiani käivitamata. Keelestrateegia tegemise käigus eesti keele mainekujundust mõjutama kavandatud programmi koostamine on osutunud arvatust oluliselt keerulisemaks, sest selle temaatika on laienenud keeleküsimustelt kogu ühiskonna väärtussüsteemi puudutavaks. Päris paigal asjad siiski ei seisa: üht-teist on saavutatud eesti keele ja rahvusliku mälu programmi kaudu, mõndagi programmideväliselt ning nüüd minnakse uuele ringile, et otsida programmile ka ametlikku heakskiitu. Septembris 2008 peetaval rahvusvahelisel konverentsil Ühiseid väärtusi otsides on kavas tuua programmi projekt aruteluks avalikkuse ette. Soodsate keelehoiakute programmi temaatika haakub kahtlemata võimaliku väärtusarendusprogrammi sisuga. See oleks aga konkreetsem, enam keelele suunatud ning seetõttu ka probleemivabam. Programm võiks toetada eestikeelse 123

124 laste kirjanduse loomist ja väljaandmist, eestikeelse arvutitarkvara arendamist ning eestikeelsete arvutimängude tegemist ja levitamist, niisuguse arvamuse kujundamist, et eesti keelt sobib kasutada kõikides valdkondades. Väga tihti võib kuulda ütlust, et seda või teist ei saa eesti keeles öelda (eestikeelse tarkvara kasutamisest rääkimata!). Pole kahtlustki, et asi pole keeles, vaid ütlejas. Aeg-ajalt on räägitud ka Eesti keele õppe programmist, kuigi täpset ettekujutust selle programmi sisust ja eesmärkidest pole nähtavasti kellelgi. Liiatigi toimub eesti keele õpetamine ja sellega seotu praegugi planeeritult kas hästi või halvasti, on ise küsimus! Elemente võimalikust uuest riigiprogrammist, tegelikult ideid nende elementide kohta on aga liikvel küll. Programm peaks suunama õpilasi emakeelega tegelema ning juba mitu kuud ongi olemas noorte keeleorganisatsioon. See peaks puudutama ka õpetajaid, sest kahtlemata on eesti keel kooli tähtsaim õppeaine kõiki teisi aineid peale võõrkeelte õpetatakse selle abil ning vastavalt on eesti keele õpetaja kõige tähtsam õpetaja. Uue programmi kaudu peaks saama võimalikuks vaba enesetäiendussemester õpetajatele, õppekavaarendus, eesti keele õppematerjalide koostamine jpm. Kui a lõpus tehti kokkuvõtteid keelestrateegia elluviimise esimesest perioodist, siis üks seireraportis tehtud ettepanek oli, et mitme piiratud sisu ning piiratud rahastusega programmi asemel võiks eesti keele piirkondlike erikujude jaoks olla üks kogu riiki hõlmav tegevuskava. Seega Lõuna-Eesti, saarte ja Kihnu programmide asemel võiks olla oluliselt mahukam kava kogu Eesti jaoks. Põhjenduseks toodi see, et murdetegevus on elavnenud mujalgi peale nimetatud kohtade (näiteks Kodaveres). Seni pole uuest programmist siiski asja saanud: plusside kõrval on ideel ilmselt ka miinuseid, eelkõige võimalus, et väheneb tähelepanu ja koos sellega ka rahastus praegu tugevalt toetatavale Lõuna-Eestile. 124

125 Ideaalis on programm, selle koostamine ja elluviimine nagu sood läbiv laudtee, mis on sirge ning kulgeb ühelt soosaarelt, vahe-eesmärgilt, teisele, kolmandale ja nõnda edasi keskkonnas, mis pole tee ning teel käija jaoks kõige soodsam. Tegelikkuses tuleb aga programme koostada ja realiseerida siksakitades, ühtesid eesmärke teistele eelistades, eri huviliste vahel kompromisse tehes ning naabervaldkondadega konkureerides. Eesti keele huvides on, et siksakid oleksid võimalikult sirged. Kirjandus Eesti keele arendamise strateegia ( ). Eesti keele arendamise strateegia ( ). Elluviimine ( ). Programmid: Eesti keel ja rahvuskultuur ( ). Hõimurahvaste programm ( ). Lõunaeesti keel ja kultuur ( ). Eesti keel ja rahvuslik mälu ( ). Rahvuskaaslaste programm ( ). Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud ( ). Hõimurahvaste programm II ( ). Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programm ( ). Lõunaeesti keel ja kultuur II ( ). Eesti keele keeletehnoloogiline tugi ( ). Seto riiklik kultuuriprogramm ( ). Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine ( ). Eestikeelse terminoloogia toetamine ( ). Kihnu kultuuriruum ( ). Saarte pärimuslik kultuurikeskkond ( ). 125

126 Language centred national programmes The support of the State is necessary in order to maintain and develop all the utilisation functions of the Estonian language. One possibility to guarantee it is to initiate the national programmes. The national programme is an integrated whole, consisting of the plan of action (with goals, their justifications and risks of execution/impracticability), the managing committee arranging the realisation of the plan, programme financing plan and executors of the programme. Language centred national programmes can be conditionally divided into three groups: the programmes directed to the Estonian language as a whole, including first of all the ones directed to the Estonian written language, the programmes directed to the specific forms of the Estonian language (and related to them), the programmes directed outwards from Estonia (to compatriots or other countries/languages). The specific language centred national programmes, covered by the article are as follows: Estonian language and national culture ( ) Estonian language and national memory ( ) Humanitarian and scientific collections ( ) The technological support of the Estonian language ( ) The composition and publication of Estonian HEI textbooks ( ) The support of the Estonian terminology ( ) South-Estonian language and culture ( ) South-Estonian language and culture II ( ) 126

127 Seto national culture programme ( ) Kihnu cultural space ( ) The traditional cultural environment of the islands ( ) Programme for Kinred People ( ) Programme for Compartiots ( ) Programme for Kinred People II ( ) The programme of the academic foreign study of the Estonian language and culture ( ) In case of the covered programmes their goals, structure, circumstances of their composition, and the achieved goals have been described. The relations between the programmes have been pointed out and the development possibilities have been considered. It is possible to find a more detailed material regarding the covered programmes from the web sites of the Estonian Ministry of the Education and Research and from the Ministry of Culture. The value development programme, the programme of forming the favourable language tendencies, the Estonian language study programme and the national programme aimed at the regional specific forms (dialects) of the Estonian language have been considered as probable new coherent national programmes of the Estonian language. 127

128

129 20 aastat Eesti keelepoliitikat Ilmar Tomusk Keeleinspektsioon Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 28. juunil Kuid juba aasta 18. jaanuaril oli ENSV Ülemnõukogu vastu võtnud ENSV keeleseaduse, mis kuulutas eesti keele riigikeeleks. Seaduse 1 määras: Eesti NSV riigikeele, vene keele ja teiste keelte kasutamise korra sätestab käesolev seadus. Seadusega sätestati eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise õigus, kuid tagati ka venekeelse asjaajamise ja suhtlemise võimalus. Peamine nõue oli aga see, et ka venekeelsed asutused pidid tagama eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise. ENSV keeleseadus kehtestas eesti keele oskuse nõude kõikidele üksikisikutega suhtlevatele isikutele nagu juhtivtöötajad, riigiasutuste, ühiskondlike organisatsioonide, õigus süsteemi, korrakaitse- ja järelevalveorganite töötajad, meditsiinipersonal, ajakirjanikud, teenindus- ja kaubandustöötajad, side- ja päästetöötajad. Juhtivtöötajatele kehtestati nõue suhelda alluvaga viimase valitud keeles, teenindaja pidi suutma suhelda kliendiga selle 129

130 valitud keeles. Seadus sätestas, et tõkestada ja halvustada üksikisiku keelevalikut on keelatud ja seaduses ette nähtud juhtudel karistatav. Seaduse rakendamiseks anti välja ka vastav juhend, mille kohaselt pidid kõik üksikisikutega suhtlevad töötajad omandama tööks vajaliku eesti keele oskuse aasta 1. veebruariks. Peatselt käivitati eesti keele kategooriaeksamite süsteem, mis andis aastaks enam kui keeleoskuse tunnistuse omanikku, kellest enamiku puhul ei saanud rääkida tegelikust eesti keele oskusest. Miks keeleõppe tulemused niivõrd kasinaks jäid? Nõnda ambitsioonika eesmärgi saavutamine eeldanuks riiklikult koordineeritud täiskasvanute keeleõppe süsteemi loomist, mida kahjuks ei tehtud. Keeleoskuse omandamiseks ette nähtud aeg 4 aastat oli liiga napp, et seadusesse kirja pandud eesmärke saavutada. Üldlevinud oli välisabist finantseeritav projektimajandus, mille tulemuslikkust hinnati ennekõike selle alusel, kui efektiivselt raha kulutati. Õppurite keeleoskust aga ei arvestatud, kui hinnati kulutuste efektiivsust, järelevalve keelefirmade töö kvaliteedi üle oli puudulik. Puudulikult hinnati töötajate keeletaset. Kategooria eksam ei võimaldanud inimese keeleoskusest objektiivset pilti saada, sest eksam ei olnud standardiseeritud. Kategooriate nõuded olid üldsõnalised ning keeleoskuse hindamise ja eksamikorralduse kohta puudusid ühtsed juhendid, mistõttu keeleoskust hinnati ja kategooriaid omistati subjektiivselt. Kõik sõltus paljudest teguritest, millel seos inimese tegeliku keeleoskuse hindamisega puudus (eksami sooritamise aeg ja koht, eksamineerija kvalifikatsioon ja isikuomadused, vastamise järjekord jne). A C-kategooria eksamil kontrolliti ainult rääkimisoskust, D F-kategooria eksamil kontrolliti kirjalikku keeleoskust grammatikaharjutuse või etteütluse 130

131 kaudu, mis ei näita tegelikku kirjaliku teksti koostamise oskust. Eksamineeritava keeleoskust kontrolliti ette teada eksamipiletite abil, mis ei vasta tänapäevasele arusaamale keeleoskuse hindamisest. Eksamisse suhtuti põhimõttel lähen kohale, mingi tunnistuse ikka saan. Ja tavaliselt ka sai, sest kui inimene oli juba kohale tulnud ning eksamitasu maksnud, ei saanud teda ju tühjade kätega ära saata. Riiklikult koordineeritud keeleõppe süsteemini jõuti aastaks. Selleks ajaks oli ka selge, et senise eksamisüsteemiga jätkata ei saa. Ka Eestit toona külastanud teiste riikide testispetsialistid andsid kategooriaeksamitele hävitava hinnangu aastast käivitus tasemeeksamite süsteem, mis on eelmisest märksa objektiivsem. Kuid oma probleemid on sellelgi. Ka siin on eksami edukalt sooritanute hulgas inimesi, kes tegelikult eesti keelt ei oska. Nii mõnigi tasemeeksami sooritanu on Keeleinspektsioonile esitanud keeletunnistuse, mis tõendab, et töötaja oskab eesti keelt kesk- või kõrgtasemel, kuid kõnelemise eest on ta eksamil saanud null punkti. Seega on eksamisüsteemi usaldusväärsuse suurendamiseks võimalik veel palju ära teha. Kuna keeleeksam on tasuta, on inimestel praegu võimalik oma keeletaset piiramatu arv kordi kontrollida lasta. On inimesi, kes on ühe ja sama keeletaseme eksamil käinud kümme või enamgi korda, eksamitulemustest aga nähtub, et keeleõppega pole eksamivahelisel perioodil tegeldud. Esialgse plaani kohaselt pidid kategooriatunnistused seoses uue eksamisüsteemi käivitumisega kaotama kehtivuse aastal. Pärast pikki ja tuliseid vaidlusi otsustati need kehtetuks tunnistada alates aasta 1. juulist. Siis pikendati nende kehtivust aasta 1. jaanuarini. Seejärel võeti tunnistuste kehtivuse lõpptähtaeg seadusest üldse välja, mis tähendas nende tähtajatult kehtima jätmist aasta veeb- 131

132 ruaris jäeti kategooriatunnistusi käsitlev seadusesäte Riigikogu otsusel aga keeleseadusest hoopis välja ning seetõttu ei ole võimalik neid tööalase eesti keele oskuse tõendamiseks arvestada. Kuna kategooriatunnistuste omanikud üldjuhul eesti keelt nõutaval tasemel ei oska, on keeleinspektorid enamiku neist tasemeeksamile suunanud aasta 1. juulil jõustus Eestis uus eesti keele eksamite süsteem, mis põhineb Euroopa Nõukogu keeleõppe raamdokumendil. Valitsusel tuli selleks ajaks välja pakkuda lahendus mida teha keeletunnistustega, mille riik on täiesti seaduslikult välja andnud, kuid mis ei näita õigupoolest mitte midagi. Valitsuse uue määrusega viidi alg-, kesk- ja kõrgtaseme tunnistused automaatselt kooskõlla EN keeleõppe raamdokumendil põhinevate keeletasemetega, kuid kategooriatunnitusi uute keeletasemetega kooskõlla ei viidud. Valitsus tegi põhjendatud otsuse jätta keeleametnikele õigus suunata keeleoskamatud tunnistuseomanikud korduseksamile. Vaatamata sellele, et meil juba 13 aastat kehtib uus keeleseadus ning kategooriaeksamite korraldamine lõpetati 9 aastat tagasi, on teema ikka veel aktuaalne. Enam kui inimest on sooritanud eesti keele tasemeeksami, kuid paljud kategooriatunnistuste omanikud ei ole vahepealsel perioodil oma keeleoskust parandanud ning see ongi tunnistustega seotud pingete peamine allikas. Valitsuse otsus nõuda töötajatelt keeletunnistusele lisaks ka keeleoskust on pälvinud paljude venekeelsete poliitikute kriitika ning pahameele. 132

133 Lühidalt praegu kehtiva keeleseaduse rakendamise probleemidest aasta 21. veebruaril võttis Riigikogu vastu uue keeleseaduse, mis jõustus sama aasta 1. aprillil. Seadus sätestas, et Eesti riigikeel on eesti keel, ühelegi teisele keelele mingit staatust ei antud, kõik teised keeled peale eesti keele kuulutati võõrkeelteks. Üheks vaidlusteemaks uues keeleseaduses sai rahvasaadikute keeleoskuse nõue. Algselt sätestas keeleseaduse 5 ainult isikutega tööalaselt suhtlevate töötajate eesti keele valdamise ja kasutamise nõude. Neile lisati 16. mail 1996 Riigikogu ja kohaliku volikogu liikme eesti keele oskuse nõue. See tekitas venekeelsete poliitikute hulgas palju pahameelt, protsessi sekkus ka OSCE toonane vähemusrahvuste ülemkomissar Max van der Stoel. Vaidlused rahvaesindajate keelenõuete üle toimusid kuni aasta novembrini, mil need tühistati. Keelenõudest loobumine võib tunduda demokraatlikuna; nõude tühistamise pooldajad kinnitasid, et meil tuleb poliiti kuid usaldada, sest kui nad juba end volikogu või Riigi kogu liikmekandidaadiks üles seavad, siis küllap nad ka eesti keele selgeks õpivad. Kinnitati ka, et valija on piisavalt tark ega hääleta keeleoskamatu poliitiku poolt. Praktikas see kahjuks nõnda pole läinud. Praegu Riigikogusse kuuluvatel mitte-eestlastest poliitikutel on tööks vajalik eesti keele oskus olemas, kuid mitmetes omavalitsustes, kus volikogusse kuuluvad nii eestikeelsed kui ka venekeelsed poliitikud, on keele nõudest loobumine tekitanud üksjagu segadust. Kuna hulk Ida-Virumaa omavalitsuspoliitikuid ei valda rahvaesindajana tegutsemiseks piisavalt eesti keelt, kasutavad nad volikogu istungitel ja komisjonides vene keelt. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt peavad volikogu istungid toimuma eesti keeles, kuid kui volikogusse 133

134 on seaduslikult valitud eesti keelt mitteoskavad inimesed, on eestikeelset koosolekut väga raske korraldada. Eesti keelt kõnelevad poliitikud on aga tõstatanud õigustatult küsimuse miks nad peavad volikogu koosolekutel vene keeles töötama. Venekeelsed poliitikud omakorda küsivad, et kui seadus neilt eesti keele oskust ei nõua, miks nad siis valituks osutudes järsku eesti keelt oskama ja eesti keeles töötama peavad? Mõne aasta eest kirjeldati Narva linnavolikogu töökorraldust järgmiselt: enne ametlikku eestikeelset koosolekut korraldati mitteametlik venekeelne koosolek, kus kõik küsimused kõigile arusaadavas keeles läbi arutati. Ametlikul eesti keelsel koosolekul seetõttu pikalt juttu ei aetud, seal hääletati ja vormistati otsused. Oluline probleem on ka see, kui volikogusse valitakse eesti keelt mitteoskav inimene, kes seejärel volikogu esimeheks saab. Ta peaks suutma volikogu koosolekut eesti keeles läbi viia, kuid seadus temalt eesti keele oskust ei nõua. Kui aga eesti keelt mitteoskav poliitik nimetatakse volikogu otsusega linnapeaks või vallavanemaks, tulevad esile hoopis teistlaadsed probleemid. Nendele ametikohtadele laieneb avaliku teenistuse seadus ja seega peaksid nad oskama eesti keelt kõrgtasemel. Kui vastne linnapea pärast ametisse määramist ka hakkaks usinasti eesti keelt õppima, siis suure tõenäosusega ta oma ametiaja lõpuks nõutava keeleoskuse tasemeni ei jõua. Eesti keele oskus ei ole paljude poliitikute ega ka nende valijate jaoks see kriteerium, mille alusel kandideerimis- või hääletamisotsuseid tehakse. Samuti on põhjendamatu panna valijale lisakohustus hinnata, kas poliitiku keeleoskus ikka võimaldab tal valituks osutudes oma tööd edukalt teha. Seetõttu oleks mõistlik rahvaesindajate keelenõue kas või mingisuguselgi kujul valimisseadustes taastada. Mitmete juristide arvates jääb keeleseaduse reguleerimisalast välja ka valimisreklaami temaatika. Nii võibki juhtuda, 134

135 et ühtedele valijatele lubatakse võõrkeelses valimisreklaamis kiriku ehitamist, sama reklaami eestikeelne tõlge aga teatab, et erakonnal on kavas ehitada hoopis staadion. Seetõttu vajaks ka valimisreklaami keelsuse küsimus reguleerimist valimisseadustes. Huvitav on olnud ka arutelu avalike huvide üle keeleseaduses aasta keeleseaduse esialgses versioonis avalikest huvidest juttu ei olnud. Sellest lähtuvalt laienes keeleseadus ühtviisi nii avalikule kui ka erasektorile. 14. juunil 2000 lisati keeleseadusesse aga OSCE ekspertide ettepanekul 2 1, millega piirati keeleseaduse reguleerimisala erasektoris nn avalike huvidega. Avalike huvidena kirjutati seadusesse ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, rahvatervis, tervisekaitse, tarbijakaitse ja tööohutus. Seega leidsid OSCE eksperdid ja nendega koos ka toonane seadusandja, et erasektoris võib eesti keele kasutamist nõuda vaid mainitud valdkondades. Huvitav on märkida, et tervisevaldkonda mainiti avalike huvide loetelus lausa kaks korda, kuid hari dus, mis on olulisemaid avalike huvide valdkondi üldse, jäi loetelust välja, kuna Eestit nõustanud OSCE eksperdid pelga sid, et riik võib selle kaudu hakata liigselt mõjutama venekeelset haridussüsteemi. Haridus toodi avaliku huvina keeleseadusesse alles aasta veebruaris, võitlus selle eest kestis seega ligi seitse aastat. Seoses avalike huvidega on tekkinud aga veel üks probleem. Kolmveerand aastat tagasi ( ) jõustus põhiseaduse muudatus, mille kohaselt peab riik tagama ka eesti keele säilimise läbi aegade. Seega on eesti keel, selle korrektne kasutamine ning kaitse, põhiseaduslikult sätestatud avalik huvi. Kuna aga keeleseaduse avalike huvide loetelus 135

136 keelekaitset avaliku huvina mainitud ei ole, siis vaidlustas üks äriühing Keeleinspektsiooni ettekirjutuse, millega teda kohustati järgima eesti kirjakeele normi, teisisõnu parandama vead ajalehe veebiväljaandes. Seega osutus tõeks põhiseaduse täiendamise käigus väljaöeldud kahtlus, et ainult eesti keele lisamine põhiseadusesse ei taga veel eesti keelele piisavat kaitset, selleks tuleks tõenäoliselt muuta ka teisi seadusi. Seetõttu tasuks kaaluda eesti keele kaitse lisamist keeleseaduse avalike huvide valdkonda. See annaks riigile keeleseaduse täitmise järelevalves rohkem võimalusi nõuda ka erasektoris korrektset ning normikohast keelekasutust. Pean siin ennekõike silmas ajakirjandusväljaandeid. Paar sõna vene õppekeelega kooli eesti õppekeelele ülemineku probleemidest aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus nägi ette, et aastaks 2000 minnakse vene õppekeelega gümnaasiumis üle eestikeelsele õppele. 15 aastat tagasi seadusesse kirjutatud esimesest ülemineku lõpptähtajast on möödunud 8 aastat. Vaatame, mis selle ajaga on toimunud. Esimesed 4 5 aastat ei tehtud eriti midagi, tähtaja lähenedes aga märgati, et vene kool iseenesest eestikeelseks ei muutu. Selgus, et varem nii kaugena tundunud tähtajaks ei jõuagi enam midagi teha aastal hakati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) rakendussätteid üle vaatama. Paragrahvi 52 esimeses lõikes kohustati muutma muukeelse põhi kooli õppekava ja koolikorraldust nii, et see tagaks aastaks 2007 kõigile põhikooli lõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles. Kui seda seaduse sätet oleks toona tõsiselt võetud, siis enamikku probleemidest, millega me praegu vene koolis kokku puutume, enam ei eksisteeriks. 136

137 Teises lõikes määrati kindlaks, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eesti õppekeelele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal seega siis möödunud õppe aastal. Aastal 2000 kirjutati täpsemalt lahti ka see, mida tähendab eestikeelne õpe: kool on eestikeelne juhul, kui 60% õppetööst toimub eesti keeles a märtsis lisati seadusesse säte, mis muudab eestikeelsele õppele ülemineku veelgi sujuvamaks: gümnaasiumi õppekeel on eesti keel, kuid gümnaasiumiastmes ja selle üksi kutes klassides võib õppekeeleks olla mis tahes keel. Kui kooli hoolekogu ning kohalik omavalitsus leiavad, et kool ei ole eestikeelsele õppele üleminekuks valmis, annab seadusemuudatus neile võimaluse pöörduda vabariigi valitsuse poole taotlusega jätkata õppetööd vene keeles. Alles aastal, seega 9 aastat pärast otsust eesti õppekeelele ülemineku kohta, täiendati seadust nõudega, et kool peab oma arengukavas ette nägema vajalikud ja võimalikud meetmed eestikeelsele õppele üleminekuks. Kahjuks jäi tegevus eestikeelsele õppele üleminekul tagasihoidlikuks ka pärast uue tähtaja määramist. Kuni aastani valitses arusaam, et eestikeelsele õppele üleminek on iga omavalitsuse ja kooli enda asi ning riik ei peaks sekkuma eesti keeles õpetatavate ainete valikusse ega ka ülemineku viisidesse ehk siis sellesse, mitme aine kaupa ja mis aastal üleminek tegelikult teoks saab. Vastuseta aga jäi terve rida olulisi küsimusi? Mida tähendab lause alustatakse üleminekut eesti õppekeelele? Kui kaua üleminek kestab ja millal lõpeb? Millest arvestatakse 60% kas tundide üldarvust või õppeainete arvust (on ju õppeained tunniplaanis väga erineva mahuga)? Kas eesti keeles õpetatavad ained otsustab kool, kohalik omavalitsus või ministeerium? Alles viimase aasta jooksul on üleminek eestikeelsele õppele reaalselt alanud, kuid probleemid pole sellega lõppenud. 137

138 Et oma ainet eesti keeles õpetada, peab õpetaja oskama eesti keelt kõrgtasemel. Selliseid pedagooge on vene koolis vähe. Sajad õpetajad peavad oma keeleoskust märgatavalt parandama, tõenäoliselt vajab vene kool ka hulgaliselt uusi õpetajaid. Siiski on protsess alanud ja see väärib tunnustamist. Omaette küsimus on venekeelne põhikool, mis pidanuks aastaks 2007 tagama, et selle lõpetajad oleksid valmis edasi õppima eestikeelses gümnaasiumis. Põhikool aga seda nõuet ei täida. Olen seisukohal, et peamised probleemid saavadki alguse eesti keele õppe madalast tasemest vene põhikoolis. Muutes gümnaasiumi eestikeelsemaks, tuleks samal ajal tegelda ka põhikooliga. Lõpetuseks Probleeme, mida poliitikutel ning keeleametnikel on tulnud 20 aasta jooksul lahendada, on kaugelt rohkem, kui selles ettekandes oli võimalik käsitleda. Mainitagu neist vaid järgmisi: vaidlus avaliku ja erasektori keeleoskusnõuete kehtestamise üle; asutuste pitsatite, templite ja kirjaplankide keelekasutus, avaliku teabe ja reklaami keel, võõrkeelsete telesaadete ja filmide tõlkimise küsimus ning keeleseaduse täitmise järelevalve õiguslikult korrektne sätestamine keeleseaduses. Keelepoliitika on meie riigi jaoks niivõrd oluline valdkond, et enne iga otsuse tegemist tuleks põhjalikult kaaluda, kas see on mõistlik ja vajalik ning kas me oleme valmis seda ellu viima. Kas me oleme valmis panustama sellesse piisavalt? Otsused keelepoliitikas mõjutavad väga suurt hulka inimesi, seetõttu tuleks hoiduda keelepoliitika muutmisest päeva poliitilistel kaalutlustel. Aeg-ajalt Eesti venekeelses meedias ilmuvad keele- ja kodakondsuspoliitikat kritiseeri- 138

139 vad artiklid või arvamused on normaalne osa ühiskondlikust debatist, kuid need ei pea alati viima keelekasutust reguleerivate õigusaktide muutmiseni. Iga keelepoliitika valdkonnas tehtud otsusega peaks aga kaasas käima mõju- või riskianalüüs. Väliseksperdid on paljudes valdkondades meist vaieldamatult pädevamad, kuid kui üks põhimõte kehtib hästi Prantsusmaal või Hollandis, ei pruugi see töötada Eestis. Seetõttu tasub välisekspertide soovitused enne nende rakendamist alati põhjalikult Eesti kontekstis läbi kaaluda. Mitmete arvamusliidrite meelest on eesti keele positsioon juba piisavalt kindlustatud. Levimas on mõtteviis, et eestikeelne haridus võib-olla polegi täisväärtuslik ja seetõttu peaksime oma lastele andma hoopis ingliskeelse hariduse. Juba 10 aasta eest käidi välja mõte, et eestikeelne teadus pole maailmas konkurentsivõimeline ning Eestil tuleks liikuda ingliskeelse teaduse ja kõrghariduse suunas. Samuti on juba kümne aasta tagant pärit mõte sellest, et eesti keele kasutamine ettevõtete nimedes pärsib ettevõtluskeskkonda. Meie ärimehed on seda ideed praktikas edasi arendanud, väites täna, et äris ja reklaamis müüb ainult inglise keel, aga eesti keel ei müü. Ilmekaks näiteks on siin ärinimed Tallinna kesklinnas: CocaCola Plaza, Basso Lounge, Deja Vu Lounge, Bierstube, Bikers Stoori Pub, Depeche Mode, The Englishman Pub, The Lost Continent, St. Patrick s Pub, The Crystals of Old City, Reval Inn Tallinn, O Malleys Irish bar, African Kitchen, Baltic Amber jpt. Hämmastust tekitab ka see, milliseid nimesid on eesti vanemad hakanud oma lastele panema. Toon vaid mõned näited ajavahemikus pandud nimedest. Poisid: Kalli-Christal, Delfy Martin, Ergas-Ever, Stever Trinity, Ben Trygve, Luca, Markus Maximus, Miron, Shazad-Imran, Tarvi Junior, Maldis-Sveno, Raen-Even, Wan Ingar, Adrian 139

140 Wayne, Ivory, Moje, Quentin Kiernan, Sammo, Simar, Vladimir Teine, Mäverik, Ceiro, Xander. Tüdrukud: Aprilia-Viktoria, Melonia-Arelia, Maerut Mannjaana, Felytcia Gabriela Hüatcintra, Aminat-Toita, Daniela-Ester, Dorely, Krislyn Cassandra, Loreen-Ether, Nora Lorelei, Marri Marie, Mia Crysel, Eliis-Meredy, Färidä, Gerret Gristean, Günel, Myrell, Mio Lize, Teiloora, Sinea, Marcella-Flavina, Aphelandrea, Charlyz Vihmapisar, Bibi, Tregetter, Elluli, Al-Dra. Neid nimesid lugedes võib hõlpsasti mõista, miks Riigikogu võttis aasta lõpus vastu nimeseaduse, mis keelab panna lastele nimesid, mis sisaldavad numbreid või mittesõnalisi tähiseid, mis pole eraldi või koos perekonnanimega kooskõlas heade kommetega või mis oma keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobivad. Nüüd ei saa keegi panna oma lapsele nimeks Peeter Esimene, Lennart Meri või Aita Leida Kuusepuu. Rääkides keelepoliitikast, peetakse üldjuhul silmas mitteeestlastele suunatud keelepoliitikat. Eesti keele elujõulisuse, avaliku keelekasutuse kvaliteedi ning meie keele püsimajäämise otsustame aga meie eestlased. Tegelik ja reaalne oht eesti keelele ei ole mitte niivõrd selles, kuidas mitte-eestlased eesti keelt oskavad ja mida nad sellest arvavad. On selge, et paljudel ametikohtadel töötamise eeltingimuseks on eesti keele oskus ning kahjuks on edusammud selles valdkonnas oodatust nõrgemad. On arusaadav, et eesti keele õppimine on paljude jaoks raske ning kohustus riigikeelt õppida võib tekitada vastumeelsust. Ometi pean ma eesti keele püsimajäämise seisukohalt märksa ohtlikumaks neid tendentse, mida me võime täheldada eestlaste keelehoiakute muutumises. Süvenemas on ükskõiksus ja kohati koguni tõrjuv hoiak eesti keele suhtes, mis väljendub ennekõike avaliku ruumi 140

141 võõrkeelestumises ning avaliku keelekasutuse kvaliteedi languses. Seega kui seni on meie keelepoliitika olnud suuresti mitte-eestlaste keskne, tuleks edaspidi palju enam tähelepanu pöörata eesti keelele kui emakeelele. 141

142 20 years of the Estonian language policy The constitution of the Republic of Estonia was adopted on June 28, But already on January 18, 1989 the Supreme Soviet of the ESSR adopted the Language Act of the ESSR that declared the Estonian language as the language of the State. In order to apply the Act an instruction was issued and according to that all the employees communicating with the people had to acquire the command of the Estonian language required for their work by February 1, Yet, the shortcomings in language training arrangement and in the language command control did not enable to adhere to the Act and thereby the fruit of the failures of that time has to be tasted also currently. On February 21, 1995 the Parliament of Estonia adopted a new Language Act. The act prescribed initially only the requirement of the command and use of the Estonian language for the employees, engaged with the business communication with the people, but in 1996 also the requirement of the Estonian language command for the members of the Parliament of Estonia and the local municipal council was added. It gave rise to much consternation amongst the Russian language speaking politicians. Also Max van der Stoel, who was then the OSCE Supreme Commissary of the national minorities was involved in the process. Due to the pressure of the OSCE experts the language requirement for the representatives of the people was cancelled in 2001, but the problems have remained, as in several local authorities the Estonian politicians have to work in the Russian language due to the insufficient language skills of their colleagues. Also the language of the political media is the contact point of the language and politics. As the election advertising remains in the field of regulating the constitutional laws, 142

143 it can not be controlled by the Language Act as a common law by the decision of the Supreme Court, and therefore the regulations of the advertising language of the Language Act do not apply to the election advertisements. Therefore the election advertisements are often in the Russian language with absolutely no Estonian translation at all. In order to solve the problem the election laws must be changed. The Language Act was improved in 2000 by the suggestion of OSCE with a regulation, limiting the field of regulating the Language Act in a private sector with a public interest. As the experts of OSCE did not wish the Estonian authorities to control the language use in Russian private schools, education was omitted from the list of public interests. It was added there after a long and labourious procedure only in In the academic year of 2007/2008 a transition to a partial teaching in the Estonian language begun in the Estonian Russian schools. According to the plan of the Government, in the following years the teaching of the Estonian literature, social studies, music studies, Estonian history and geography in the Estonian language is going to be launched. The process of a transition to a study in the Estonian language begun already in 1993, according to the initial plans it had to end by 2000 with a full transition of the Russian grammar school to the Estonian language of instruction. The variances in the educational political goals of the political parties, the absence of the transition schedule and discussions regarding the volume and content of the instruction in the Estonian language stretched the transition period considerably longer, compared to the expected one, but this has exerted a negative impact on the success of the teaching in Estonian in schools with the Russian language of instruction. Besides the above mentioned problems, the discussions over the validation of the language requirements in the pub- 143

144 lic and private sector, the language use of the seals, stamps and letterheads of the companies, requirements to individual and business names, the language of the public information and advertising, the translation issue of the foreign TV programmes and movies, and a legally proper validation of the Language Act adherence supervision have been holding a significant position in the past 20 years of the formation of the Estonian language policy. While mentioning the language policy, the language policy aimed to non-estonians is being generally implied to. The vitality of the Estonian language, the quality of the public language usage and remaining of the language are still being decided by the individuals for whom Estonian is a mother tongue. The deepened indifference and sometimes even a discouraging attitude regarding the Estonian language, mostly expressed by the use of foreign language in the public space and the decrease in the quality of the public language use have been endangering the Estonian language. 144

145 Kolm on kohtu seadus.!? ELi mitmekeelsuspoliitika suundumustest Tõnu Tender Haridus- ja Teadusministeerium Sissejuhatuseks Akadeemik F. J. Wiedemann oli mitmekeelne inimene. Ta olevat osanud saksa ja eesti keele kõrval u keelt, nt kreeka, ladina, prantsuse, inglise, itaalia, hispaania, rootsi, heebrea, araabia, süüria, kaldea, pärsia (iraani), armeenia klassikalist kirjakeelt grabarit, mitut soome-ugri keelt jne (Ariste 2005: 9 22; Rätsep 2006: 281 jj). Seetõttu on asjakohane käsitleda F. J. Wiedemanni keeleauhinnale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil ka mitmekeelsuse teemat. Järgnevalt annan põgusa ülevaate Euroopa Liidu (EL), täpsemalt Euroopa Komisjoni (EK) mitmekeelsuspoliitikast, selle põhimõtetest ja eesmärkidest. Selgitan, mida tähendab ELi ametliku keele staatus. Ma tutvustan EK mitmekeelsuse voliniku vastutusala, EK keelepoliitika meetmeid ja EK mitme keelsuspoliitika kohta tehtud kriitikat. 145

146 ELi mitmekeelsuspoliitika põhimõtetest ja eesmärkidest Keelepoliitika on valdkond, mis kuulub liidu liikmesriikide pädevusse, mitte ELi ühtsete poliitikate hulka, st selles valdkonnas kuulub otsustusõigus liikmesriikidele. 1 Näiteks põllumajanduspoliitikat (nn jagatud pädevusega valdkond), sh kurgi kõverust ja porgandi diameetrit, on senini reguleerinud ELi ranged reeglid, 2 kuid keelepoliitikat mitte. Põhjus: liikmesriigid erinevad üksteisest oma ajaloo, rahvastiku ning keele- ja kultuuritraditsioonide poolest. ELi on peetud eeskätt majanduslikuks koosluseks, kuid viimastel aastatel on üha enam rõhutatud, et mitmekeelsuse tunnustamine kuulub liidu põhiväärtuste hulka. ELi mitmekeelsuspoliitika eesmärgid on: a) keelelise mitmekesisuse säilitamine ja edendamine liikmesriikides; b) ELi kodanike keeleoskuse suurendamine vähemalt kahe võõrkeeleni. 3 Esimene eesmärk kajastub ELi lepingus 4 ning rõhutab, et liit 1 Liidu toimimise seisukohalt kõige olulisemates valdkondades on liidul ainupädevus nt toll, siseturu konkurentsieeskirjad, rahapoliitika eurotsoonis, kaubanduspoliitika. Jagatud pädevus on liidul ja liikmesriikidel nt siseturu, põllumajanduse ja kalanduse, keskkonna, tarbijakaitse, transpordi, energeetika ja veel mitmes liidu toimimiseks olulises valdkonnas. Keelepoliitika valdkonnas, mida ei ole aluslepingutes eraldi nimetatud, kuid mis kuulub kultuuri ja hariduse alla, saab EL võtta meetmeid liikmesriikide tegevuse toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks, kuid ühtseid reegleid liikmesriikide keelepoliitika kujundamiseks kehtestatud ei ole. EL tunnustab liikmesriikide keelevaldkonna teemalisi õigus akte, kui need on kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega ega takista ELi toimimist (vt Tomusk 2002; 2001). 2 Vt Sirje Rank (2008), Euroopa Liit loobub kõvera kurgi keelust, Äripäev , a1dc45d0- dc50-4d5d-8ad2-9c9e589e1627#continue 3 Vt EK tegevuskava 2003, EK uus mitmekeelsuse raamstrateegia 2005, Commission of the European Communities 2007 ja Kõrgetasemeline mitmekeelsuse töörühm Euroopa Liidu Teataja 17. dets 2007, 2007/C 306/01 Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asu- 146

147 austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Sellega vastandub EL oma identiteedi ja eripära kujundamisel teadlikult Ameerika Ühendriikidele, mille moto E pluribus unum järgi on riiki ja kodanikke ühendavaks elemendiks just ühine keel (Wawra 2006). Euroopa Liit deklareerib oma olemust: EL ei ole erinevusi vähendav sulatusahi, vaid koht, kus mitmekesisus on rikkus. Teine eesmärk, kodanike võõrkeeleoskuse suurendamine, tuleneb praktilisest vajadusest tagada ELi kodanike liikuvus ja liidusisese suhtlemise lihtsus, nt töö- ja huvialased kontaktid liikmesriikide ja nende kodanike vahel. Euroopa Liidus on praegu (2008) 27 liikmesriiki ja 23 ametlikku keelt: bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel. 5 Lisaks 23 ametlikule keelele kasutatakse ELis Euroopa Nõukogu (EN) regionaal- või vähemuskeelte harta (1992) definitsiooni arvestuse aluseks võttes u 60 regionaal- või vähemuskeelt. 6 Iga liikmesriik sätestab ELiga ühinedes, milline tema territooriumil kasutatav ametlik keel (riigikeel) tuleks kuulutada ELi ametlikuks keeleks, neid võib olla ka rohkem kui üks. tamislepingut, sõlmitud Lissabonis 13. detsembril 2007, europa.eu/johtml.do?uri=oj:c:2007:306:som:et:html. 5 Vt 6 Regionaal- või vähemuskeelte arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid, nt Euroopa mitmekeelsuse ja keeleõppe uurimiskeskuse Mercator kodulehekülje andmetel on neid u 60, vt org/minority-languages/facts-figures; EK kirjaliku tõlke peadirektoraadi peadirektor Karl-Johan Lönnrothi Tartus Sunrise-seminaril peetud ettekande andmetel (lk 29) on selliseid keeli erineval viisil tunnustatud piirkondlikke põliskeeli (regionaalkeeli e piirkonnakeeli) vähemalt 40, vt 147

148 Kas liidu ametlikud keeled on võrdsed? Mida tähendab ELi ametliku keele staatus? ELi mitmekeelsuspoliitika taust on kindlaks määratud liidu asutamislepingus. Euroopa Liidu Nõukogu määruses nr 1/1958 fikseeriti liidu keelesüsteemi toimimise põhimõtted ning 50 aasta jooksul ei ole soovitud või juletud neid põhimõtteid muuta. EL tunnustab kõik ametlikud keeled omadeks ning annab neile võrdse positsiooni (Lönnroth 2008: 30). ELi õigusaktid jõustuvad alles siis, kui need on tõlgitud liidu ametlikesse keeltesse ning avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Liidu kodanikel on õigus pöörduda kirjalikult ELi ametlikus keeles ELi institutsioonide ja organite poole: Euroopa Parlamendi, ombudsmani, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Kohtu jne poole ning saada samas keeles ka vastus. 7 ELis tõlgitakse esmajärjekorras dokumente, mis on olulised kodanike ja ettevõtete õiguste ja kohustuste seisukohalt, samuti tekste, mis toetavad kodanike ja ELi suhtlust (nt veebilehekülgede mitmekeelsuse tagamine). Kui a moodustasid tõlgitud tekstidest enam kui poole erinevad aruanded ja mitteseadustekstid, siis a tõlgiti valdavalt õiguslikke tekste, teiste (mitteseadus)tekstide osakaal oli u 15% (Lönnroth 2008: 34). Õigusaktide jt dokumentide tõlkimine eeldab süsteemset oskuskeele arendamist, mis on keele elujõu seisukohast tähtis teema. Iseküsimus on tõlgete keeleline kvaliteet, lühikesed tõlketähtajad ei võimalda sageli tõlketekste viimistleda. Euroopa Parlamendi (EP) Eestist valitud liikmed Tunne Kelam, Marianne Mikko, Siiri Oviir, Katrin Saks, Toomas Savi ja Andres Tarand saavad ametlikel istungitel sõna võtta 7 Vt 148

149 eesti keeles. 8 Väljaspool ametlikke istungeid teiste EP kolleegidega suheldes paraku eesti keele oskusest ei piisa. 9 Eesti ministridki, osaledes Euroopa institutsioonides toimuvatel ametlikel istungitel, saavad kasutada suurt hüve: esineda emakeeles eesti keeles. Kõikide liikmesriikide esindajad ei pruugi säärast hüve hinnata, nad ei pruugi emakeeles esinemist eeliseks pidada. Nt Brüsselis Justus Lipsiuse nimelises hoones peetud haridusnõukogul 10 (kus siinse kirjutise autorgi viibis) avaldas Hollandi haridus minister kõnepuldis arvamust: Loodetavasti tulevikus kasutatakse sellistel nõupidamistel üht keelt, olgu siis esperanto, ladina või inglise. Selline seisukoht pani kohalviibijad sumisema, tekitas neis vastuseisu. 7 Vt 8 Szombathely professor János Pusztay on kirjutanud, et kui näiteks Eesti saadik kasutab oma õigust EP plenaaristungil eesti keeles sõna võtta, on Ungari saadikul kaks võimalust: kas kuulata ungari- või ingliskeelset tõlget. Enamik valib inglise keele, kuna nii läheb sisu vähem kaduma. Ungari keelne tõlge sama toimib ka vastupidises suunas sünnib ingliskeelse põhjal, kuid ajaline hilinemine on nii suur, et tõlk ei suuda edasi anda iga lauset, iga mõtet. Sel viisil võib Eesti saadiku sõnum kaotsi minna. Seega valitakse vahendajakeel, mis võib endaga kaasa tuua mitmesuguseid kõrvalmõjusid. Ülalpool mainitud praktilistel põhjustel kaotatakse varem või hiljem tõlge kolmandatesse keeltesse, kuna see on mõttetu ja ka kulukas. Seetõttu langeb ka väikeste keelte prestiiž. Niikuinii suhtlevad juba praegu nii saadikud, poliitikud kui ka spetsialistid ELi foorumitel mingis kolmandas, enamasti inglise keeles (Pusztay 2007). 9 EP ametlike koosolekutegi ajal esineb probleeme sünkroontõlke tagamisega: mõnikord juhtub, et koosolekuruumis ei ole piisavalt tõlkekabiine. Andres Tarandiga juhtub seda tihti tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis. Teistpidi on tal nii keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuskomisjonis kui ka sotsiaaldemokraatide fraktsiooni koosolekutel kogu aeg olnud eestikeelne tõlge, sest neid koosolekuid peetakse suuremates istungisaalides. Siin mängib põhirolli raha ja esinduslikkus: mitteametlikel töögruppidel ei ole üldse sünkroontõlke võimalust. Vt Aili Künstler Euroopa parlamendi keeleseis usutlus EP liikme Andres Tarandi assistendi Julie Clancieriga, Sirp Haridusnõukogu ehk haridusküsimuste nõukogu, millel osalevad liikmesriikide haridusministrid. 149

150 Jupiteril ja härjal on vahe! Tavaline riigiametnik, kes on ELi (EK) mõne töörühma liige siinse kirjutise autor esindab Eestit EK mitmekeelsuse töörühmas, peab suhtlema võõrkeeles. EK töökeeled 11 on inglise, saksa ja prantsuse keel. Kas säärast poliitikat kus kirjalikult võib ELi institutsioonide poole pöörduda 23 ametlikus keeles ning vastuski peab olema samas keeles; kus kõik õigusaktid tõlgitakse igasse ametlikku keelde, sõltumata selle keele kõnelejate arvust 12 ; kuid EKs on kasutusel kolm töökeelt: inglise, prantsuse, saksa võib pidada liidu ametlike keelte võrdse kohtlemise poliitikaks? Võib-olla oleks asjakohane parafraseerida Georg Orwelli: kõik keeled on võrdsed, kuid mõned veel võrdsemad, st ELi institutsioonide töökeeltena eelistatakse suurema kõnelejaskonnaga keeli? Siinkohal tuleks arutada, kas tegelikkuses oleks võimalik ja otstarbekas, et ELi kõik 23 ametlikku keelt oleksid ELi institutsioonide töökeeled. See eeldaks, et igas ELi institutsioonis peaksid pidevalt kättesaadavad olema 23 keele tõlgid. 13 See oleks tõenäoliselt võimatu. Sel juhul peaks tõlkide armee märksa suurem olema, samuti oleksid märksa suure mad nende koolitamis-, palga-, tõlkekabiinide rajamise kulud jne. See muudaks töö- ja otsustamisprotsessi veelgi aeganõudvamaks ning ülikulukaks (tõlkide ja tõlkijate arvust ning kuludest tuleb põgusalt juttu allpool). Teine, 11 Karl-Johan Lönnrothi (2008) soomekeelses ettekandes oli kasutatud terminit työkielet, ing procedural languages, tõlkes oli eesti vasteks menetluskeeled. Varem on eesti vastena tarvitusel olnud ning siinses kirjutiseski on kasutusel termin töökeeled a oli ELis neli ametlikku keelt (prantsuse, saksa, itaalia, hollandi), a oli neid juba 23; a töötas EK tõlketeenistuses 24 ametnikku, a töötas EK kirjaliku tõlke peadirektoraadis u 2500 inimest; a tõlgiti u lehekülge teksti, a tõlgiti 100 korda rohkem, st u lehekülge (Lönnroth 2008: 31). 13 Rõhutan selguse huvides, et tõlgi ja tõlkija töö on erinev. Tõlkija töötab kirjalike tekstidega, tõlk vahendab suulist teksti kellelegi kolmandale mõnes muus keeles. 150

151 puhtalt teoreetiline võimalus oleks see, et paljud EK töötajad oskaksid 23 keelt. Paraku ei ole seegi tõenäoline: nelja-viie või veel enama keele valdamine ehk polüglotism on mõne keeleteadlase arvates individuaalne, isegi erandlik nähtus (Dulitšenko 2004: 26). EK hooneteski ei kõnelda (ei osata?) alati kõiki kolme ametlikku töökeelt, nt EKd turvavad ametimehed (valloonid?), kes EK külalistega suhtlevad, pruugivad enamasti prantsuse keelt. 14 Need, kel on võimalus kasutada asjaajamises oma emakeelt, on võrreldes võõrkeele pruukijatega eelisseisundis. Et kõrvaldada keelelist ebavõrdsust ning saavutada rahalist kokkuhoidu, esitati mõned ettepanekud. Näiteks Taani oli aastal ELi liikmeks saades valmis järeleandmiseks, et taani keel ei peagi ELi ametliku keele staatust omama. Kuid seda juhul, kui ametlike keelte arvu vähendatakse kaheni need oleksid inglise ja prantsuse keel ning inglise keelt emakeelena kõnelejad kasutaksid prantsuse keelt ja prantsuskeelsed inglise keelt. Nii britid kui ka prantslased lükkasid selle ettepaneku kohe tagasi (Oakes 2002: 375). EK mitmekeelsuse volinikust ja tema vastutusalast EK president José Manuel Barroso tõi keelelise mitmekesisuse teema EK tööülesannete hulka. 15 Sellega on EL mitmekeelsuspoliitika olulisust veelgi tähtsustanud täitis EK hariduse, koolituse, kultuuri ja mitmekeelsuse eest vastutava voliniku (European Commissioner for Education, 14 Kohati võib ette tulla meeldivaid üllatusi. Jaanuaris 2008 kontrollis Brüsseli lennujaama ametnik minu reisidokumenti. Seda tagastades ütles ta mulle eesti keeles: nägemist! 15 Seda on peetud ELi järjepidevama ning terviklikuma keelepoliitika loomise alguseks. 151

152 Training, Culture and Multilingualism) ametikohta Slovakkia esindaja Ján Fige. Rumeenia ja Bulgaaria liitumisel ELiga 1. jaanuaril 2007 sai keeleline mitmekesisus eraldi poliitikavaldkonna staatuse, mille eest määrati vastutama uus volinik rumeenlane Leonard Orban. 16 Enne seda selgitas komisjoni president Barroso Euroopa Parlamendile (EP) mitmekeelsuse voliniku mandaati. 17 EP Sotsialistide rühma (PES) juht Martin Schulz soovitas selle asemel volinikku, kes tegeleks etniliste vähemuste kaitsega. Barroso lükkas ettepaneku tagasi (EP sotside kriitika 2006). Barroso juhitava EK koosseisu volitused kehtivad 31. oktoobrini Kas pärast uue EK koosseisu ametisse asumist säilib miltmekeelsuse voliniku ametikoht volinike arvu on soovitud kärpida? Asi ei ole veel selge. Volinik Orbani mitmekeelsusesimused (prioriteedid) on: edendada keeleõpet ja soodustada ühiskonna ja majanduse mitmekeelsust; võimaldada juurdepääsu ELi õigusaktidele kodanike emakeeles. Poliitiliselt keskendub mitme keelsuse voliniku ametikoht peamiselt võõrkeeleõppe edendamisele. Võõrkeeleõppe edendamine toetab töötajate liikuvust ( mobiilsust) ja äri konkurentsivõimelisust, kuid ka regionaalehk piirkonnakeelte, vähemuskeelte, vähem kasutatavate keelte ning uussaabujate keeleõiguste rõhutamist. Administratiivselt kuuluvad mitmekeelsuse voliniku vastutusalasse kirjaliku tõlke peadirektoraat ( Directorate-General for Translation), suulise tõlke pea direktoraat (DG for Interpretation) 16 Vt volinik Orbani kodulehekülge, barroso/orban/index_et.htm 17 Uue mitmekeelsuse voliniku ametikohta on kritiseeritud ebamäärasuse ning mitmetähenduslikkuse tõttu. Väidetud on sedagi, et nimetatud ametikoht kattub osaliselt teiste EK volinike vastutusaladega. EK on ise tunnistanud, et keelelise mitmekesisuse portfell on lähedalt seotud teiste ELi poliitikavaldkondadega, nagu kultuur, haridus, teabevahetus, sotsiaalpoliitika, tööhõivepoliitika, õigus, vabadus, turvalisus jne. 152

153 ja ametlike väljaannete kantselei (Office for Official Publications of the European Communities), samuti mitmekeelsuse poliitika üksus (Multilingualism policy unit EAC-C-5), mis kuulub hariduse ja kultuuri peadirektoraati (DG for Education and Culture). Kokku töötab neis Wikipedia andmeil u 3400 inimest. 18 EK kirjaliku tõlke peadirektoraadis (asukohaga Luksemburgis) töötab u 2500 inimest, see on tõenäoliselt maailma suurim avalik keeleteenistus, kuid pole ainus. Kõikidel ELi institutsioonidel on oma tõlkeüksused 19 ning neis kokku töötab enam kui 5000 tõlkijat (Lönnroth 2008: 32). Kõik ELi keeleteenused sh nii tõlkijate kui ka suuliste tõlkide palgad lähevad ELile aastas maksma 1,1 miljardit eurot, mis on umbes üks protsent ELi kogukuludest (Lönnroth 2008: 32). Mitmekeelsuspoliitika meetmetest 20 EK rakendab uusi meetmeid keeleõppevajaduse teadlik kuse suurendamiseks, innustab kodanikke keeli õppima, parandab kodanike juurdepääsu keeleõppele ning jagab teavet keeleõppe kogemuste kohta. EK ja Euroopa Nõukogu kuulutasid aasta Euroopa keelteaastaks, rõhutades sellega keelte tähtsust. Pärast seda on igal aastal, 26. septembril tähistatud Euroopa keelepäeva, et tuletada inimestele meelde keeleõppe vajalikkust, tutvus- 18 Vt 19 Vt Tõlkimine Euroopa Liidus tõlkide ja tõlkijate tööülesanded ELi eri institutsioonides: Euroopa Parlamendis, Euroopa Liidu Nõukogus, Euroopa Komisjonis, Euroopa Ühenduste Kohtus, Euroopa Kontrollikojas, Euroopa Keskpangas, Tõlkekeskuses, 20 Mitmekeelsuspoliitika meetmed, vt document/99/18 153

154 tada Euroopas kõneldavaid keeli ning innustada ELi kodanikke elukestvale keeleõppele. Kogu Euroopas toimub sel päeval tuhandeid üritusi, kus tutvustatakse keeleõppe loomingulisi võimalusi aastal kinnitas EK 45 uue meetmega tegevuskava (EK tegevuskava 2003), et edendada keelelise mitmekesisuse alast koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega a sügisel esitasid liikmesriigid aruande selle kohta, kuidas keelelise mitmekesisuse edendamise tegevuskava on rakendatud a on Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta. Koostamisel on hariduse ja migratsiooni roheline raamat, mis sisaldab ka keeleteemat. Haridus- ja koolitusprogrammide meetmed, mis edendavad liikuvust ja piiriülest partnerlust, ärgitavad osalejaid keeli õppima. ELi kultuuriprogrammid toetavad kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Meediaprogramm rahastab kinos ja teles näidatavate Euroopa filmide dubleerimist ja subtiitritega varustamist. 21 EK arvates on oluline koguda selles valdkonnas ideesid ja ettepanekuid liikmesriikidelt ja huvirühmadelt, et uus poliitika peegeldaks nende huve. See on toimunud ja toimub küsitluste teel, samuti on oma seisukohad esitanud Kõrgetasemeline mitmekeelsuse töörühm (2007) ja keelelise mitmekesisuse teemaline ministrite konverents ( Brüsselis). Kõik need ideed saavad aluseks teatisele, milles visandatakse keelelise mitmekesisuse uus strateegia (strateegia esitatakse aasta teisel poolel) Üksikasjalikum teave sisaldub EUROPA portaali hariduse ja koolituse veebilehel. 22 Keelelise mitmekesisuse poliitiline töökava, vt rapid/pressreleasesaction.do?reference=memo/07/80&format=ht ML&aged=1&language=ET&guiLanguage=en 154

155 EK mitmekeelsuspoliitika kriitikat ELi, täpsemalt EKd on kritiseeritud selle eest, et tal on palju aastaid puudunud järjekindel ja terviklik keelelise mitmekesisuse poliitika. 23 Kriitikute arvates on ELi moraalseks kohustuseks aidata leevendada majandustegevusest tulenevat kahju nii looduskeskkonnale, mida EL ulatuslike keskkonnaprojektide kaudu teebki, kui ka väikese kõnelejaskonnaga keeltele ja kultuurikeskkonnale. Suur osa EK keelepoliitilistest meetmetest on suunatud formaalharidusele, seega võib tulevikus tõusta just suurema kõnelejaskonnaga keelte inglise, prantsuse, saksa ja hispaania keele võõrkeelena oskajate osakaal. Kuid see väljavaade puudutab üksnes suure kasutajaskonnaga keeli. Valikuvõimalus eri keelte, sh väiksema kõnelejaskonnaga keelte õppimiseks järjest väheneb ( Eurobaromeeter 2005, Eurobaromeetri eriuuring 243). Seda on tauninud Euroopa Parlament (EP), kes kritiseeris EKd (EK uut mitmekeelsuse raamstrateegiat 2005) just seetõttu, et too seab ELi kohustuseks peamiselt seaduste jms dokumentatsiooni liikmesriikide riigikeeltesse tõlkimise, kuid mitmekeelsuse säilitamiseks ja arendamiseks oleks vaja ellu viia selgemat keelepoliitikat ning seada asjakohased prioriteedid. EP töödokumendis on esile toodud, et vaatamata paljudele määrustele ja eeskirjadele pole ELi institutsioonide ega liikmesriikide tasandil legaalselt siduvat, terviklikku keelepoliitikat (Working Document 2006: 9). Samuti heidetakse ette, et otsetoetuste kaotamine (nn B-eelarve kaudu) märgistab mõtteviisi nihet avatud turu poole, kus väikestel keelekogukondadel tuleb konkureerida suurte keeltega (Working Document 2006: 5). 23 Nt aastatel toetas poliitika ELi ametlike keelte õppimist, 21. sajandi esimesel kümnendil on eesmärgiks soodustada kõikide keelte, sh regionaal- või vähemuskeelte, kuid ka sisserändajate keelte ja suurimate maailmakeelte õppimist (Kõrgetasemeline mitmekeelsuse töörühm 2007: 1). 155

156 EP liikme, kultuuri- ja hariduskomisjoni esimehe Katerina Batzeli kriitika järgi on EL asutanud mitmekeelsusega tegelevaid institutsioone, kuid ei ole senini loonud mitmekeelsuse edendamise meetmeid. Mitmekeelsusest peab saama kõikehõlmava poliitika osa. 24 Ljubljana (Sloveenia) Ülikooli lingvistikaprofessori Marko Stabej arvates 25 toimub ELis keelte vahel võidujooks, nn külm sõda. ELis kasutatakse vaid suurema kõnelejaskonnaga keeli, vähemkasutatavad keeled tõrjutakse kõrvale. Neid ei tohiks jätta ainult liikmesriikide hooleks. EL toetab mõningaid võrgustikke, kuid need ei paku pikaajalisi lahendusi. Vajalik oleks ELi tasemel kokkulepe, et kõik keeled võiksid püsida ja areneda. Liikmesriikide seisukohad mitmekeelsuse küsimustes on kohati erinevad. Alljärgnevalt paar näidet Brüsselis peetud ELi liikmesriikide ministrite keelelise mitmekesisuse edendamise konverentsilt. Itaalia toetas EK põhimõtet, et liidu kodanikud peaksid lisaks emakeelele õppima kahte võõrkeelt. Ungari minister märkis, et Ungaris on kahe võõrkeele õpe veel kauge tulevik, seal on eesmärgiks õppida lisaks emakeelele (ungari) üht võõrkeelt. Põhjus: ungari keel on kaunis, aga isoleeritud teised rahvad seda keelt ei räägi. Kreeka leidis, et vaja oleks programmi, mis toetab väikese kõnelejaskonnaga keelte õpet. Saksamaa arvates ei vaja EL mitmekeelsuse edendamiseks suurt üle-euroopalist programmi. Jne. 24 Katerina Batzeli ettekandest Brüsselis EK mitmekeelsuse voliniku L. Orbani ja ELi eesistujariigi Sloveenia kokku kutsutud ELi liikmesriikide ministrite keelelise mitmekesisuse edendamise konverentsil Ühine tahe. 25 professor Marko Stabej ettekanne Elu mitme keelega riigis Brüsseli konverentsil. 156

157 Lõpetuseks Selgitamist vajab veel pealkiri: Kolm on kohtu seadus.!? Ettekande pealkirja lõpus seisab esmalt punkt. Sellega nenditakse stoiliselt paratamatust, et ainult kolm keelt on Euroopa Komisjonis töökeelena esile tõstetud, kuna 23 keelt ei saa üheaegselt ühes organisatsioonis-institutsioonis töökeelena kasutusel olla. Hüüumärk väljendab üllatust, rõhutab hämmastust: ainult kolm keelt olulise eesmärgi mitmekeelsus saavutamiseks! Samas soodustab selline poliitika suure kõnelejaskonnaga keelte kasutamist. Küsimärk. Kas valik on õige? Kas nii jääbki? EK kolme ametliku töökeele inglise, prantsuse ja saksa triumviraat ei pruugi igikestev olla, see võib laguneda ning moodustuda uus, kuid välistatud ei ole ka diktaatori esilekerkimine. EK loosung emakeel pluss kaks võõrkeelt tähendab karmi konkurentsi ning võitlust teise-kolmanda võõrkeele positsiooni pärast: esimene on loomulikult inglise keel. Küsimus ELi mitmekeelsuse tuleviku kohta jääb päevakajalisena püsima. Ladina keeles, Euroopa kunagises lingua francas oleks see traditsiooniline: Quo vadis, ELi mitmekeelsuspoliitika? Arvestades ELi (EK) praegust keelepoliitilist olukorda, tuleks eelnev küsimus sõnastada järgnevalt: How are you Europäische Union Politique Linguistique? Kirjandus Ariste, Paul Ferdinand Johann Wiedemann. Kolmas trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Commission of the European Communities Final Report. High Level Group on Multilingualism. ISBN , Luxembourg: Office for Official Publications of the European Communities. 157

158 Dulitčenko, Aleksandr Nil mortalibus arduum est! ehk kui palju keeli suudab inimene ära õppida? Maailmakeele otsinguil ehk interlingvistika kõigile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, EK tegevuskava EK teatis KOM(2003) 449 lõplik versioon. Keeleõppe ja keelelise mitmekesisuse edendamine: tegevuskava aastateks EK uus mitmekeelsuse raamstrateegia EK teatis KOM(2005) 596 lõplik. Komisjoni Teatis Nõukogule, Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Uus mitmekeelsuse raamstrateegia. EP sotside kriitika Socialists criticise new commissioner s portfolio, vt enlargement/socialists-criticise-new-commissioner-portfolio/article Eurobaromeeter 2005 = Europeans and languages Special Eurobarometer 237 Wave European Commission. This survey was requested and coordinated by Directorate-General Press and Communication. Fieldwork: May June Publication: September en.pdf Eurobaromeetri eriuuring 243 Eurooplased ja keeled kokkuvõte. sum_et.pdf Euroopa Liidu Teataja 17. dets 2007, 2007/C 306/01. vt 06:SOM:ET:HTML Euroopa Nõukogu regionaal- või vähemuskeelte harta

159 langues.asp?l=ee Kõrgetasemeline mitmekeelsuse töörühm Lõpparuanne. Lühiversioon. Künstler, Aili Euroopa parlamendi keeleseis usutlus EP liikme Andres Tarandi assistendi Julie Clancieriga, Sirp ew&id=5818&pop=1&page=0 Lönnroth, Karl-Johan Monikielisyys Euroopa unionissa kallista utopiaa vai toimivaa käytäntöä? Mitmekeelsus Euroopa Liidus kallis utoopia või elujõuline praktika? Tartus Sunrise-seminaril peetud ettekanne, vt Mitmekeelsuspoliitika meetmed, Oakes, Leigh Multilingualism in Europe: an Effective French identity Strategy? Journal of Multilingual and Multicultural Development, Vol 23, No 5, Orban, Leonardi kodulehekülg, Pusztay, János Keel, oskused, suveräänsus. Sirp, , nt&task=view&id=5370&itemid=2 Rank, Sirje Euroopa Liit loobub kõvera kurgi keelust, ajaleht Äripäev , Default2.aspx?ArticleID=a1dc45d0-dc50-4d5d-8ad2-9c9e589e1627#continue Regionaal- või vähemuskeelte arv. Mitmekeelsuse ja keeleõppe uurimiskeskuse Mercator andmed, mercator-education.org/minority-languages/facts-figures 159

160 Rätsep, Huno Ferdinand Johann Wiedemann ja Tartu Ülikool. Emakeele Seltsi aastaraamat 51 (2005), Siiner, Maarja, Tender, Tõnu ja Vihalemm, Triin Piir kondlike keelekujude tunnustamisest Eestis ja Prantsusmaal Euroopa Liidu keelepoliitika taustal. Emakeele Seltsi aastaraamat 53 (2007), Tomusk, Ilmar Eurointegratsioon ja Eesti keelepoliitika. Magistritöö. Tallinna Tehnikaülikooli humanitaarteaduskonna humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi haldusjuhtimise õppetool. Tomusk, Ilmar Eesti keelepoliitika põhimõtted ja dünaamika eurointegratsiooni ning rahvusvaheliste inimõiguste kontekstis. Doktoritöö. Tallinna Tehnikaülikooli humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituut. Tallinn: TTÜ kirjastus. Tõlkimine Euroopa Liidus, chapter/15 Wawra, Daniela United in Diversity: British and German Minority Language Policies in the Context of an European Language Policy. Language and Intercultural Communication. Vol 6, No 3&4. Working Document Working Document of the European Parliament on the Communication from the Commission to the Council, the European Parliament, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions on a New Framework Strategy for Multilingualism COM(2005) 596 final, 160

161 Three is the Act on Courts of Law.!? About the tendencies of the EU multilingual policy. In my publication I provide an overview of the multilingual policy of the European Union (EU), in particular the multilingual policy of the European Commission (EC): its principles and goals; I will explain what does the status of an official EU language mean; I introduce the field of responsibility of the EC Multilingual Commissioner, the measures of the EC language policy and the criticism regarding it. Language policy is a field belonging unto the competence of the member countries. EU has 27 member countries and 23 official languages. Each member country prescribes in the process of joining the EU, which of official languages used in its territory (state language) should be declared as the official EU language (there may be more than one such language). The status of the official EU language means primarily that the legal acts of the EU will be translated to the official languages, and the legal acts of the EU will be valid only after they have been translated to the official languages of the Union and published in the Official Journal of the European Union. The citizens of the Union have a right to turn in an official EU language in written to the EU institutions and administrative bodies and receive also the answer in the same language. At the same time there are three working languages used in the EC: English, French and German, i.e. as the working languages the languages with a bigger amount of speakers are being preferred. Can such a policy be considered as a policy of equal treatment of the official languages of the union? In fact it is not possible to use all the 23 official EU languages as the working languages of the EU institutions. It should necessitate that the translators of 23 languages should be constantly available in each EU institution. It would change the working and decision 161

162 making process even more time-consuming and extremely expensive. EU has been considered first of all an economic community, but during the latter years it has been increasingly emphasised that the acknowledgement of multilinguality belongs unto the principal values of the union. EU has acknowledged the relevance of the language policy: the President of the EC José Manuel Barroso brought the subject of the language diversity unto the tasks of the EC. During Ján Fige held the post of the EC Commissioner responsible for the education, training, culture and diversity. In January 2007 when Romania and Bolgaria joined the EU, the language diversity obtained a separate political field status, with a new commissioner Leonard Orban appointed to be responsible for that. The position of the multilingual commissioner has been disapproved due to the uncertainty of its tasks, and it has been also asserted as if the post were to coincide with the field of responsibility of another EC commissioners. According to the critics, EU has established the institutions dealing with the multilingual issue, but has not yet been able to create the measures to improve it. The European Parliament (EP) has found that in order to maintain and develop the multilinguality of Europe, a more defined language policy and setting of the priorities would be required. The recent policy favours only the languages with a bigger number of users. EP has noted, that in spite of the various statutes and regulations there is no legally binding integrated language policy neither at the EU institutional nor member country level. The Commissioner Orban has emphasised that the measures of the EU only enrich and support, but do not replace the activity of the member countries in the field of multilinguality. 162

163 Saksa keel teaduskeelena Eberhard Winkler Göttingeni ülikool 0. Teema Saksa keel teaduskeelena kuulub paratamatult palju suuremasse konteksti, mida võiks kirjeldada kui saksa keele rahvuslikku ja rahvusvahelist tähendust. Ettekandes esitatakse arengusuundi, mis osutavad saksa keele tähenduse taandumisele mitmes kontekstis, eriti teaduses. Võib paista loomulikult pikantne, et saksa keele puhul leidub probleeme, mida annaks küll teatud reservatsioonidega kõrvutada väikeste keelte situatsiooniga. Kuid on ka eriomaseid saksa probleeme, mida kajastatakse käesolevas ettekandes. Sooviksin kõne all olevat probleemi selgitada ühe triviaalse näitega: kahe kuu eest oli ühe suure Saksa ajakirja juures, mille trükiarv on üle , Prantsuse kosmeetikafirma L Oréal tasuta tooteproov. Milleks see toode hea on, on pakendi tagaküljel kirjas prantsuse, inglise, hispaania, itaalia ja isegi hollandi keeles, kuid mitte saksa keeles pakendil puudub absoluutselt igasugune saksakeelne tekst. Ma oletan, et kui seda oleks levitatud Eestis, oleks sellel pakendil eestikeelse tekstiga kleebis lõppeks tahab ju firma oma toodet 163

164 võimalikult palju müüa ning selleks peab ostja teadma, milleks ta seda kasutada saab. Firma võib oma kavatsuse teostada loomulikult ka Saksamaal, kuid miks ei pea see firma siis vajalikuks saksakeelset tootekirjeldust? 1. Saksa keel oli 20. sajandi alguseni üks kahest-kolmest maailma levinumast teaduskeelest, 1920ndate paiku statistikate põhjal olulisim, ja seda mitte ainult humanitaarteadustes, vaid loomulikult ka loodusteadustes aasta Journal of the American Chemical Society s kirjutatakse üliõpilastelt nõutavate keeleteadmiste kohta järgmist: Certainly it should be insisted that a reading knowledge of German be required of every student majoring in chemistry in college. French can hardly be accepted as a substitute... (Ammon 2000: 60). Saksa keel oli rahvusvaheliste loodusteaduslike referaatajakirjade keel ning oli kasutusel lingua franca na, millesse tõlgiti näiteks venekeelsed pealkirjad ingliskeelsele lugejale (id. 62). Sarnane staatus oli saksa keelel ka humanitaarteadustes: meenutagem kas või indogermanistikat ja selle järeltulijaid, eraldi seisvaid filoloogiaid ja ajaloolist keeleteadust: Pokorny Indogermanisches etymologisches Wörterbuch oli samuti kirjutatud saksa keeles, nagu ka Vasmeri Russisches etymologisches Wörterbuch, Endzelīnsi Lettische Grammatik, das Reallexikon der indogermanischen Altertumskunde, das Handbuch der Orientalistik, der Grundriss der klassischen Philologie, Grundriss der iranischen Philologie või Grundriss der romanischen Philologie romaani filoloogiaga tegeldi, muide, 19. sajandil saksa keeles. Üsna sarnane oli olukord ka minu valdkonnas, fennougristikas. Kuni 20. sajandi teise pooleni kirjutati enamik suuri käsi- ja sõnaraamatuid saksa keeles või paralleelselt ka saksa keeles. Mainida tahaksin näiteks viimast suurt Etymologisches Wörterbuch des Ungarischen aastaist. Viimane soome keele etümoloogiline sõnaraamat Suomen sanojen alkuperä, 164

165 samast aastakümnest sisaldab saksakeelseid tähendusvasteid ja Mägiste Estnisches etymologisches Wörterbuch, ainus tõeliselt suur ja ulatuslik, on samuti ilmunud saksa keeles. Muukeelseid käsiraamatuid on saksa keelde tõlgitud, näiteks ungari keelest Péter Hajdú ja Péter Domokosi Die urali schen Sprachen und Literaturen. Peaaegu kõik, mis 19. sajandil Venemaa akadeemias soome-ugri keelte ja rahvaste kohta avaldati, oli kirjutatud saksa keeles, meenutagem kas või näiteks Castréni, Schiefnerit, Sjögreni, Ahlqvisti ja Wiedemanni. Saksa keele dominantsuse põhjustest teaduses võib välja tuua vähemalt kaks. 1. Sel ajal olid loodus- ja humanitaarteadused saksa keeleruumis juhtival kohal, nad olid suuna andjaks ning neil oli kaalu kogu maailma mastaabis. 2. Saksakeelsed või saksakeelsest kultuurist mõjutatud piirkonnad olid kuni 20. sajandi alguseni märkimisväärselt suuremad: alates Venemaa akadeemia rajamisest kuni 19. sajandini oli Venemaa teadus, nagu ka vaimu- ja kultuurielu Baltikumis ning Austria-Ungari keisririigis väga tugevate saksa mõjudega, seda eriti põhjusel, et osa teadlasi ning kultuuritegelasi olid kas sakslased või austerlased. Skandinaavia maades ja Baltikumis oli oluline roll religioonil, kuhu kristlus jättis luterluse näol sügavad jäljed. 2. Saksa keele kui teaduskeele allakäik on kindlasti seotud mõlema maailmasõja ja natsionaalsotsialismiga (vt Ammon 2000: 68 jj). Asi sai alguse pärast Esimest maailmasõda saksa ja austria teadlaste boikoteerimisest, kui rajati rahvusvahelisi teadusorganisatsioone, kuhu Saksamaa ja Austria teadusseltsidele oli juurdepääs suletud. Sellele vastas Saksa pool rahvuslikust kõrkusest ja trotsist ajendatuna omapoolse boikotiga. Tagajärjeks oli see, et rahvusvahelistes suhetes, nii konverentsidel kui ka mittesaksa teadusseltsides, loobuti 165

166 saksa keele kasutamisest. Selle ja eeskätt ingliskeelsete referaatajakirjade rajamise tõttu kannatas saksa keel ka avaldamiskeelena suurt kahju. Nimetatud põhjustel tekitatud Saksamaa ja Austria ning saksa keele isolatsioon suurenes natsionaalsotsialismi ajal veelgi siis, kui juudi soost teadlased olid sunnitud riigist lahkuma. Kuni aastani pagendati vähemalt 1617 teadlast, kes asusid ümber peamiselt ingliskeelsetesse riikidesse (id. 72 jj). Natsionaalsotsialistlik poliitika puudutas nüüd teravalt ka saksakeelset teadusmaastikku, sest pahatihti kuulu sid need, kes maalt välja saadeti, just oma ala eliiti. Alles jäid eelkõige keskpärased teadlased. Neid, kes Saksamaal veel tippteadusega tegelesid, kas kiusati taga või siis kasutasid natsionaalsotsialistid neid ära poliitilistel eesmärkidel. Sellega seoses ei sattunud isolatsiooni mitte ainult saksa keel kui teaduskeel, vaid kehva olukorda sattus ka saksakeelse teaduse tase, kuna kadus kontakt rahvusvahelise tippteadusega. Pärast Teise maailmasõja lõppu jätkus saksa keele kui teaduskeele osakaalu langus rahvusvahelistes teadusseltsides; saksakeelne teadus oli madalseisus ka Saksamaal ning saavutas oma varasema taseme hiljem, sedagi osaliselt. Selleks ajaks oli inglise keel end loodusteadustes juba kehtestanud, selle vastu ei protestinud ka saksakeelsed teadlased. Kuid nii mõneski humanitaarteaduste valdkonnas nimetagem lisaks germanistikale ja Saksa ajaloole ka filosoofiat, teoloogiat, muusikateadust, klassikalist filoloogiat või klassikalist arheoloogiat ning väikseid erialasid, nagu näiteks soome- ugri filoloogia, oli saksa keelel võimalik oma head positsiooni säilitada kuni raudse eesriide langemiseni. Sealtpeale vähe nes saksa keele osakaal märkimisväärselt ka Kesk- ja Ida-Euroopa maades, kus tal traditsiooniliselt oli olnud kindel koht. Ka fennougristika kasutab viimasel ajal meeleldi inglise keelt, käsitledes samas paljutki sellist, mis on saksa keeles juba ammugi teada. 166

167 3. Seega on mitmeid objektiivseid ja arusaadavaid põhjusi, miks saksa keel on pidanud oma algsetest positsioonidest loobuma. Palju räägib selle poolt, et saksa keel oleks oma varasema positsiooni kaotanud ka ilma natsionaalsotsialismi ja maailmasõdadeta, sest ingliskeelsete maade majanduslik potentsiaal on mitmeid kordi suurem, uurimistulemused oluliselt mõjuavaldavamad ning ka nende maade investeeringud teadusse ja uurimisse on palju suuremad. Ära tuleb märkida ka asjaolu, et saksa keelt räägitakse ainult Euroopas ja mitte teistel kontinentidel, nagu näiteks hispaania või prantsuse keelt. Niisiis olen üsna kaugel sellest, et siin endise suursugususe kaotust taga haletseda või selle üle kaevata. Üsna sarnase arengutee on läbinud ka näiteks prantsuse keel ja seda ilma natsionaalsotsialismi või kaotatud maailmasõjata. Mis on aga tõepoolest kahetsusväärne ning mis saksa keelt teadus- ja kultuurkeelena üleüldse prantsuse, hispaania, vene või ka itaalia keelest selgelt eristab, on alljärgnevad nähtused, ja needki on loomulikult seotud lähiajalooga. 1. Eriti just loodusteaduste valdkonnas, aga ka näiteks majandusteaduses ja sotsioloogias on Saksamaal toimuvatel konverentsidel saanud tavaks rääkida inglise keeles, olgugi et enamik või isegi eranditult kõik osalejad on saksakeelsed. Kampaaniad saksa keele kasutamiseks töökeelena äparduvad just saksa poole huvipuuduse tõttu (nii näiteks sotsioloogias, aasta ülemaailmsel kongressil, Ammon 2000: 74). See tähendab, et nendes valdkondades puudub saksakeelne keskkond, mille tagajärjeks on omakorda, et ka saksakeelne terminoloogia järk-järgult mandub. Oma valdkonnas, see tähendab humanitaarteadustes, olen ma hästi tuttav Saksamaal konverentsidel osalenud väliskolleegide kaebustega, kes selleks puhuks olid oma saksa keele teadmisi värskendanud, kuid seejärel seisid silmitsi tõsiasjaga, et sakslased rääkisid konverentsil inglise keelt. 167

168 Ka germanistika konverentsidel ning isegi germanistika erialaajakirjades on inglise keele kasutamine tõusuteel. 2. Suurte Saksamaa teadusorganisatsioonide komisjonides, nagu näiteks DAADis [= Saksa Akadeemiline Välisvahetus] või DFGs [= Saksa Teadusuuringute Ühendus], räägitakse inglise keeles isegi siis, kui tegu on rahvuslike, st oma riigi projektidega. Viimastel aastatel DFG organiseeritud teadusliku pädevuse hindamine on olnud peaaegu eranditult ingliskeelne. Kõik avaldused ja taotlused pidid olema vormistatud inglise keeles see on gigantne ja kulukas programm, pakkumaks tegevust Saksamaal elavatele inglise emakeelega inimestele. 3. Humboldti poolt Saksa ülikoolile antud näo praegune reorganiseerimine järgib kõiges Ameerika eeskuju alates erialade nimetustest ja ülikoolihariduse eesmärkidest kuni sümboliteni välja viimasel ajal on Ameerika päritolu rituaalid Saksa ülikooli sisse imbumas. Eeskuju võetakse Ameerika süsteemist, olenemata sellest, et muutusega võib kaasneda ka kvaliteedi langus või et Saksamaal on sellised traditsioonid juba ammu kadunud. 4. Inglise keele kasutamine sageneb ka eri laadi suhtlemissituatsioonides. Üks mu Berliini kolleeg kirjutas mulle isiklikult inglise keeles, et paluda mult artiklit vaatamata sellele, et mul on täiesti tüüpiline saksa nimi. Külalisi tervitatakse ainult inglise keeles, ka siis, kui nad saksa keelt oskavad: keeleoskust enam ei uurita ega küsitagi. Postiaadressid on inglise keeles. Usutakse, et kui pakkuda ingliskeelset ülikooliharidust ja uurimisvõimalust, siis see meelitab Saksamaale rohkem üliõpilasi ja noori teadlasi, ega arvestata sellega, et Saksamaale tullakse huvist Saksamaa ja saksa, st saksakeelse kultuuri ja teaduse vastu ning et võib-olla tahetakse siin ka saksa keelt õppida. Sama kehtib ka välismaal. Heaks näiteks on siinjuures minu kolleeg Göttingenist, kellega ma hiljuti Tartus käisin ning 168

169 kes seal ainult inglise keeles rääkis. Minu vihjele, et tema ettekannet olid kuulamas inimesed, kes oskavad saksa keelt paremini kui inglise keelt ning seepärast nad diskussioonis praktiliselt ei osalenud, vastas tema seepeale küsi musega, et miks nad, st mittesakslased, seda siis ometi ei öelnud. Minu vastusele, et inglise keel pole just igas teadusvaldkonnas kõigi asjade mõõdupuuks, küsis ta, et kas ma tahan tagasi kolmandasse Reichi. Sellise arusaama korral pole saksa keelest kui teaduse keelest enam peaaegu jälgegi järel. Kui vaadata teadusmaastikust kaugemale, hakkavad silma näiteks järgmised nähtused. 5. Saksamaa pole kuigi tõsiselt püüdnud saksa keelt, mis on ikkagi levinuim keel Euroopa Liidus, töökeelena laiemalt sisse seada. 6. Telekanal Deutsche Welle, mis algselt oli kavandatud saksa keelse telekanalina ja mis on nähtav kogu maailmas, edastab pooled oma saated inglise keeles, ja just seetõttu, et Saksamaa usub sellega rohkem vastukaja leidvat. 7. Kuni viimaste aastateni (st kuni umbes aastani) polnud immigrandid Saksamaal kohustatud saksa keelt õppima. Nad said osa Saksa sotsiaalsüsteemi hüvedest, kuid ei pidanud selleks mingeid vastuteeneid osutama. Selle põhjenduseks toodi asjaolu, et immigrante ei taheta ning ka ei tohi assimileerida, mis viis aga selleni, et Saksa suurlinnades on tänapäeval omamoodi kapseldunud getod, mis kultuurilistel või religioossetel põhjustel teadlikult kõigele saksapärasele vastu seisavad. 8. Slogan id ja kaasaegsete tehnikatoodete nimetused või muud moodsad tehnikasaavutused on alati ingliskeelsed või vähemalt keeles, mida Saksamaal inglise keeleks peetakse, nn Denglisch [D- + Englisch]. Silmapaistvaim näide on mobiiltelefoni nimetus, saksa keeles Handy sõna, mis inglise keeles ei eksisteeri. Või veel kaks näidet slogan ite 169

170 kohta looduskaitsjatelt (vt Dieter 2004: 149): Birding for kids peab tähendama ornitoloogiat lastele ja Greening our children s future muudame tuleviku meie laste jaoks rohelisemaks. Kumbki toodud näidetest pole inglise keel, kuid saksakeelsena poleks need piisavalt tänapäevased. 9. Gümnaasiumides levib üha enam suhtumine, et inglise keelest kui ainsast võõrkeelest piisab, seda tuleb aga võimalikult laiahaardeliselt õppida. Nii õpetatakse paljudes koolides teatud õppeaineid ainult inglise keeles, näiteks geograafiat, mille tagajärjeks on see, et õpilased saksakeelseid nimetusi enam ei õpi ega tea. See on aga igati loogiline, sest ülikoolis õppimiseks pole saksakeelset terminoloogiat sageli enam vajagi, nagu ma juba eelnevalt välja tõin. Loomulikult esineb sarnaseid nähtusi ka teistes riikides. Kuid siinkohal on jutt riigist, mis vähem kui 100 aasta eest seadis rahvusvaheliseks teaduskeeleks just selle, oma keele, mille kasutajaskond on Euroopas (välja arvatud Venemaal) ka tänapäeval suurima kõnelejate arvuga ning mis samal ajal kuulub maailma kümne suurima keelekogukonna hulka. Vaatamata sellele loobub see riik ilma vähimagi vajaduseta paljudes valdkondades oma rahva emakeelest. 4. Kõigi kirjeldatud juhtumite puhul on äratuntav paljude sakslaste, esmajoones haritud ringkondade, intelligentide ja poliitilistelt vaadetelt liberaalide või vasakpoolsete haiglane suhtumine saksa keelde. Saksa keelt peab see osa elanikkonnast ajast mahajäänuks, vanamoodsaks ja tagurlikuks, peaaegu et isegi folkloori kuuluvaks. Saksa keelt nähakse keelena, mida sobib kasutada mitteametlikus sfääris, st saksa keel kui saksa väikekodanlaste provintsikeel. Saksakeelne teadus oleks sellistele vaadetele vastavalt vanamoodne, stagneerunud ja mitteinnovatiivne. Selline lojaalsusetus emakeele vastu on loomulikult seotud väära või olematu rahvusteadvu- 170

171 sega: Saksamaal peetakse enda sakslasena tundmist ja/või selle üle uhke olemist tagurlikuks. Ja see nõrk rahvusteadvus on mõistagi 20. sajandi esimese poole ajaloo tagajärg. Kuna Saksamaa allakäigu põhjustas parempoolne poliitika, dikteerivad alates Teisest maailmasõjast just vasakpoolsed, mis on õige, mis vale ja mis on poliitiliselt korrektne. Halb ja poliitiliselt ebakorrektne on igal juhul kõige sellise rõhutamine, mis on saksalik ja saksapärane; sinna hulka kuulub ka saksa keel. Just seetõttu ei nõuta immigrantidelt saksa keele õppimist ning seepärast tunnevad paljud sakslased end rahvusvahelistes suhtlussituatsioonides saksa keelt kasutades ebamugavalt. Tihti kasutatakse inglise keelt ka põhjusel, et ei tuvastataks kõneleja saksa päritolu. Just seetõttu loobub Saksa pool ametlikult saksa keele kasutamise propageerimisest rahvusvahelises suhtluses ega kasuta rahvusvahelistes teaduskomisjonides saksa keelt. Sellisel oma rahvusliku identiteedi eest põgenemisel peab mõistagi olema poliitiliselt korrektne ja asjakohane eesmärk. Teaduslikus mõttes annab sellele vastuse Ameerika, kuigi nagu teada Ameerika-vastasus on Saksamaal väga levinud ning endine liidukantsler Gerhard Schröder võitis tänu sellele Riigipäeva valimised aastal. Kuid Ameerika on just see teaduse ja majanduse edumudel, Ameerika on see, mida Saksamaa enam pole, kuid kunagi oli. Ameerikast eeskuju võtmine lubab saada osa selle edust ja saavutada taas Saksamaa kunagine suurus ning suursugusus. Teadustulemusi peetakse Saksamaal alles siis tähelepanuväärseks, kui need saavutavad ameerikaliku superlegitimitatsiooni: kõik peab olema võimalikult ameerikalik, just seepärast ja eriti ka ülikool. Keeleliselt on eesmärgiks inglise keele oskus, ollakse uhke, kui suudetakse oma n-ö suurepärast inglise keele oskust tõendada pandagu tähele, inglise keele, mis kindlasti ei kuulu maailma kõige raskemini omandatavate keelte hulka. Pealegi on reeglina tegu vaid sellega, mida 171

172 Saksamaal inglise keeleks peetakse, nn Denglisch i või teaduskasutuses BSEga (bad simple English): mõlema puhul on tegu inglise keele variantidega, mille peale igal inglise keelt emakeelena kõnelejal juuksed püsti tõusevad. Mõlemal juhul, nii teadusliku kui keelelise variandi puhul, on tegu pagemissihtidega, ebareaalsete soovmaailmadega, mille reaalsuseks muutmisel usutakse, et Saksa tegelikkus jäetakse seljataha ning muututakse osaks paremast, moodsamast, edumeelsemast maailmast. Päris alusetu see väide pole, sest Saksa haritlaste emigreerumine välismaale on viimastel aastatel tõusuteel erinevalt 20. sajandi 30. aastatest on seekord tegu vabatahtliku põgenemisega. Ideoloogilised vastuolud, mis ebalojaalse hoiaku tõttu emakeele vastu tekivad, tõrjutakse muidugi täiesti kõrvale. Nimetaksin siin vaid kolme. 1. Keskkonna- ja looduskaitse on Saksamaal äärmiselt oluline, progressiivne ja moodne, keelekaitse, st keelehoole seevastu on erakordselt mahajäänud (Dieter 2004: 143). Ühe konnaliigi ohustatuse pärast mingis teatud Saksamaa paigas diskuteeritakse ägedamalt, visamalt ja tõsisemalt kui genitiivobjekti kadumise üle ühes suures keelekogukonnas. 2. Globaliseerumise vastu on just vasakpoolne poliitika kriitiliselt meelestatud. Samas on ta majanduse kõrval olulisim inglise keele eest võitleja. 3. Kui areng jätkub samas suunas, viib see paratamatult ühiskonna lõhestumiseni, kus ühele poole jääb see osa elanikkonnast, kes intellektuaalselt on võimeline sellest üle saama, ning teine osa on see, kes seda ei suuda, kes jääb n-ö õhku rippuma ja ühiskonna edusammudest osa ei saa. Just selle ühiskonnaosa eestkostjatena vasakpoolsed end näevadki. 5. Ma ei taha mingil juhul vaidlustada teatud kiiresti arenevate, eeskätt loodusteaduslike distsipliinide vajadust ja soovi 172

173 ühtse teadus- ning erialakeele järele. Miks peab see aga kehtima igas teadusvaldkonnas, teaduslikes kontaktsituatsioonides ja teistel elualadel ja miks ei võiks olla valdkondi, kus keelterohkus oleks võimalik, lubatud ja soovitud lõpuks on keelte õppimine ju iseenesestki juba väärtus omaette kuid selle küsimuse üle ei diskuteerita peaaegu enam üldse. Tagajärjeks on aga see, et peaaegu mitte keegi ei taha enam tegelda võõrkeeltega, küsides, kas inglise keelest siis ei jätku, et avastada maailma. Seda, et keele otstarve on palju suurem kui vaid tühipaljas info vahendamine, et keelega on seotud teised kultuurid, mõtteviisid ja mentaliteedid, mis keele kaudu avanevad ja on tugevalt seotud rahvuse ning tema ajalooga, seda mõistetakse Saksamaal väga harva. Pole ka ime, sest sakslastel puudub rahvusteadvus ning oma ajaloo eest soovib ta kõige meelsamini põgeneda. Saksamaal ei saada aru ka sellest, et mitte sisu pole alati kõige tähtsam, vaid sageli on kõige tähtsam vorm, nt keel, mis loob muusika. Kui vorm on kehv, ei tajuta sisu sageli üldse. Üks asi on selge: kui saksa keel edaspidigi nii hoogsalt oma tähtsust kaotab, siis pole see enam saatus, vaid Saksamaa omaenese süü läbi tekkinud viga. Ning lõpetuseks veel L Oréali tooteproovist: et tõeliselt moodsast maailmast osa saada, pole Saksamaal saksa keelt tarvis, seepärast ka ei mingit saksakeelset tootekirjeldust. Kirjandus Ammon, Ulrich Entwicklung der deutschen Wissenschaftssprache im 20. Jahrhundert. Debus et alii, Debus, Friedhelm & Kollmann, Franz Gustav & Pörksen, Uwe (Hgg.) Deutsch als Wissenschaftssprache im 20. Jahrhundert. Vorträge des Internationalen Symposiums vom 18./19. Januar Mainz, Stuttgart. 173

174 Dieter, Hermann, H Does Denglish dedifferentiate our perceptions of nature? Gardt, Andreas & Hüppauf, Bernd (ed.) Globalization and the future of German. Berlin, New York

175 Deutsche als Wissenschaftssprache Die Essenz meines Vortrags über das Deutsche als Wissenschaftssprache war, dass trotz der Größe des deutschen Sprachraumes (in Europa Russland ausgenommen mit der größten Sprecherzahl, zugleich zu den 10 größten Sprachgemeinschaften der Welt gehörend) und trotz der Traditionen, die die deutsche Wissenschaftssprache ohne jeden Zweifel besitzt (gerade um die Jahrhundertwende 19./20 Jahrhundert) der Gebrauch des Englischen in wissenschaftlichen und nichtwissenschaftlichen Kontexten in jeder Hinsicht stark zugenommen hat und das Deutsche praktisch verdrängt hat. Dafür gibt es spezifisch deutsche Gründe, die sich von denen in anderen Ländern deutlich unterscheiden. Der Niedergang des Deutschen als internationale Wissenschaftssprache hat mit den Kriegsereignissen des 20. Jahrhunderts zu tun, aber auch mit der viel größeren wirtschaftlichen und wissenschaftlichen Bedeutung des angelsächsischen Raums. Dass aber das Englische heutzutage in Deutschland ein derartiges Prestige besitzt, ist nicht primär einer offensiven Expansion des Englischen von seiten seiner Sprachträger oder einer wirklichen Notwendigkeit (wie das ja z. B. in den naturwissenschaftlichen Fächern durchaus der Fall ist) geschuldet, sondern hat damit zu tun, dass sich bestimmte Teile der deutschen Bevölkerung in den verschiedensten wissenschaftlichen und nicht-wissenschaftlichen Kontexten ohne Not des Englischen bedienen. Der Hintergrund dafür ist ein gebrochenes Verhältnis der Deutschen zu ihrer deutschen Identität und zu ihrer Nation und das Bedürfnis, aus dieser nationalen Identität zu fliehen: Mit deutsch wird primär Rückständigkeit assoziiert, Modernität dagegen ist englisch und Amerika. Amerika ist DAS wissenschaftliche und wirtschaftliche Erfolgsmodell, Amerika ist das, was Deutschland nicht mehr ist, aber mal war, und die Orientierung an Ame- 175

176 rika verspricht, Teil dieses Erfolges zu werden und wieder an die alte Größe Deutschlands anschließen zu können. Wissenschaftliche Ergebnisse werden in Deutschland erst dann als relevant erachtet, wenn sie die Superlegitimation des Amerikanischen haben: Alles muß so Amerikanisch wie möglich sein, deshalb besonders auch die Universität. Sprachlich ist dieses Ziel das Englische; man ist stolz darauf, unter Beweis stellen zu können, dass man Englisch beherrscht. Häufig handelt es sich dabei in aller Regel nur um das, was man in Deutschland für Englisch hält, das sogenannte Denglisch (D + Englisch), oder im Wissenschaftsbetrieb das BSE bad simple English beides Sprachformen des Englischen, die jedem englischen Muttersprachler die Haare zu Berge stehen lassen. Die ideologischen Widersprüche, die sich mit dieser illoyalen Haltung der Muttersprache gegenüber auftun, werden in Deutschland vollständig verdrängt. 176

177 Kuninglik rootsi keel Raimo Raag Uppsala ülikool See, kes tunneb Rootsi olusid, tohiks olla teadlik sellest, et Stockholmi vanalinnas on kuninglik loss, et kuninga poole pöördudes ei sobi öelda teie, sinast muidugi rääkimata, vaid Tema Kuninglik Kõrgus või äärmisel juhul Kuningas, et leidub isik, kes on kuninglik ihuarst, et on olemas Kuninglik Teaduste Akadeemia ja koguni mõned nooblimad ettevõtted, kes kuninglike õuevarustajatena tarnivad kuninga kojale oma kõrgetasemelist kaupa, et positsioonikamaid rootslasi aeg-ajalt kutsutakse mõnest kuninglikust vastuvõtust osa võtma ja et need rootslased, kellele kutse sellisele vastuvõtule ei ole saabunud ja kellel tõenäoliselt ei ole suurt lootust sellist kutset eales saadagi, võivad ikkagi kuningliku rühiga oma eluteed rännata, kuninglikku elu elada ja soovi korral oma sugulastele-sõpradele-töökaaslastele kuninglikke söömaaegu korraldada. 177

178 1. Normeeritud kirjakeel ehk normikeel Aga kuninglik rootsi keel? Ega ometi Rootsi kuningas mõelnud välja rootsi keelt? Veidi lihtsustatult võib vastata, et nii see omal ajal tõepoolest oli. Täpsuse huvides tuleks siiski lisada, et rootsi normikeel on lähtunud kuningast. Mis ja miks see toimus, selleni jõuan pea. Enne pean tegema ühe olulise täpsustuse. Rootsi keele all mõtlen seda rootsi keelt, mida kasutatakse kuningriigi avalikus elus nii kõnes kui kirjas. Kõrvale jätan muud rootsi keele allkeeled: kohamurded, sotsiaalmurded, oskuskeeled ja erikeeled. Koondan tähelepanu sellele rootsi keelele, mida kuuleb kuningriigi poliitilistes esindusorganites, ametiasutustes, teeninduses ja kaubanduses; sellele keelele, milles kirjutatakse romaane, luulet, erakirju, blogisid ja elektronkirju ja milles kuulutatakse kirikukantslist jumalasõna; sellele keelele, mis kõlab raadiost, televiisorist, teatrilavalt. Seda keelekuju õpetatakse kuningriigi koolides nii rootsi emakeelega õpilastele kui nendele, kellele rootsi keel ei ole emakeel, vaid teine keel. See on ühtlustatud ja kindlaksmääratud reeglitega keelekuju. Sellist korraldatud keelekuju nimetatakse eesti keeles tavaliselt normitud kirjakeeleks. Kasutan samas tähenduses sõna normikeel. 2. Rootsi keel = rootsi normikeel Normikeel on iga keele kõige tähtsam allkeel. See avaldub kasvõi selles, et me sundimatult ja järelemõtlematult kipume samastama normikeelt kogu keelega. Kui ma teatan, et teenin oma igapäevast leiba Uppsala ülikoolis eesti keelt õpetades, siis on igaühele, kes seda kuuleb, ütlematagi selge, et ma õpetan eesti normikeelt, mitte mulgi kohamurret, võro kiilt, Maarjamõisa arstide ametikeelt, Väike-Maarja Gümnaa- 178

179 siumi õpilasslängi või Tallinna kurjategijate salakeelt. Eesti normikeel kui eesti keele kõige üldisem ja kõige tähtsam allkeel esindab eesti keelt tervikuna; osa väljendab tervikut ehk, nagu ladina keeli öeldakse, pars pro toto. Niisamuti on rootsi ja teiste keelte puhul. Minnes mõnele keeltekooli rootsi keele kursusele, õpime seal lugema, kirjutama ja kõnelema rootsi normikeelt, mitte Põhja-Dalarna kohamurret, millest, muide, stockholmlane saab niisama ladusalt aru kui tallinlane Võru kohamurdest. 3. Alguses oli hõimukeel Kuidas tekib normikeel ja kuidas tekkis rootsi normikeel? Kõikide keelte ajaloos on olnud ajajärk, mil seda keelt kasutati üksnes suulises suhtluses. Keelt, mida suulise keele ajajärgul kõneldi, nimetame hõimukeeleks. Täpsem oleks sellest siiski kõnelda-kirjutada mitmuses, sest kindlasti polnud keel ühtne kogu oma levikualal. Kui me oleksime tol ajal võinud liikuda ühest kohast teise, oleksime kindlasti avastanud, et paikkonna A keelepruuk erines mõneti paikkonna B pruugist. Samas ei seganud keelelised erinevused vastastikust mõistmist. Järgmise paikkonna poole suundudes võinuksime kogeda, et keelelisi erinevusi tuleb juurde. Sellegipoolest mõistame paikkonna C elanike keelt ikka veel üsna hästi ja võib-olla ka paikkonna D keelt, aga kui me lõpuks jõuame paikkonda E või F, siis on erinevusi paikkonna A keelepruugiga võrrelduna kogunenud juba niivõrd palju, et meil paikkonna A keelepruugist lähtudes tekivad tõsised raskused paikkonna E või F elanikest arusaamisega umbes nagu Tallinnast Vahtsõliina poole liikudes. Rootsi keele ajaloos esindab hõimukeelte ajajärku niinimetatud ruunirootsi periood. See algas umbes aastal 800 ja kestis umbes aastani Praeguse Rootsi alal elas tol 179

180 ajal neli põhilist hõimu: daanid, jöötad, svead ja jämtid. Neist moodustus hiljem rootsi rahvas. Ruunirootsi ajajärgu alguses toimus esimene ulatuslikum, sisuliselt kõige tähtsam sündmus rootsi keele ajaloos: seni vaid kõneldud keelt hakati kasutama kirjas, tekkis rootsi kirja keel. Võeti kasutusele omaette kiri, ruunikiri. Ruuni kirja kasutati peamiselt selleks, et puutükkidele lõigata teateid. Harvem varustati tarberiistu, näiteks mõõku ja amulette omaniku nime või võlusõnadega. Lisaks tarvitati ruunikirja surnud sugulaste mälestuse jäädvustamiseks kivisse raiutud järelehüüdega. Nagu sellel ruunikivil, mille tekst teatab: Ragnfrid laskis püstitada kivi Björni, oma ja mehe Kättilmundi poja, mälestuseks. Jumal aidaku tema hinge ja Jumala ema. Ta langes Virumaal. Ja Åsmund raius [ruunid]. Åsmund Kåreson (Asmundr Karason) on tuntud ruunikivimeister, kellelt on teada kümmekond ruunikivi. Ta tegutses Uppsala lähistel aastatel, nii et kivi on võrdlemisi täpselt dateeritav. Asukoht on Lunda kihelkond, mis jääb Uppsalast umbes nelikümmend kilomeetrit kagusse. 4. Ruunikirjakeele võistlejaks saab ladinakirjaline kirjakeel Järgmine ajajärk rootsi normikeele ajaloos algab 13. sajandi esimesel veerandil. Perioodi nimetatakse vanarootsi perioodiks. Siis hakkas ruunikirjaga võistlema ladina kiri. Ladina kirja kasutati üsna ulatuslikult: pandi kirja Rootsi maakonnaseadused (landskapslagarna), mitmesugused õigusliku sisuga dokumendid, mõned ristiusulegendid (Fornsvenska legendariet), Moosese viie raamatu kokkuvõtted koos kommentaaridega, mõned värssides rüütliromaanid, ilmalikud laulud (Eufemiavisorna) ja niinimetatud Eriku riimkroonika. 180

181 Rootsi alal asutatud kloostrites tõlgiti rootsi keelde üpris arvukalt usutekste ja loodi algupärast kirjandust. Oma jõuku se, raamatukogu suuruse ja tekstitoodangu ulatuse poolest paistis eriti silma Vadstena klooster (asutatud 1384), Pirita kloostri emaklooster. Vadstena kloostri raamatukogus leidus enam kui 1500 käsikirjalist raamatut, millest 450 on säilinud ja on suuremalt jaolt tallel Uppsala ülikooli raamatu kogus. Vadstena kloostri skriptooriumis sündisid muu hulgas Püha Birgitta ilmutuste tõlge rootsi keelde, mõni jutlustekogu, püha kute elulood ja muud usulist hingekosutuskirjandust. Lugeda ja kirjutada oskasid tol ajal peamiselt vaimulikud, lisaks mõned suurnikud ja kaupmehed. Lihtrahva hulgas elas ruunikirja traditsioon siiski mõnda aega edasi. Hiliskeskaegne rootsi kirjakeel polnud sugugi ühtne. Eri paikkondades loodud tekstid kajastavad kohalikku keelepruuki ja kirjutaja isikupära. Kaugeltki mitte kõik, kes hiliskeskajal rootsi keeles kirjutasid, polnud rootslased. Eri paikkondade keelepruugi jooni võib täheldada näiteks kümnes meie päevini säilinud maakonnaseaduses. Neid on tavaks jagada kahte rühma. Ühes on viis Svea, teises neli Göta seadust, lisaks eraldiseisev Guta ehk Gotlandi seadus. See jaotus kajastab ruunirootsi keeleala liigendust. Seniajani jaotatakse rootsi murdeid Svea ja Göta murreteks. Vanim maakonnaseadus, Vanem Västgöta seadus (Äldre Västgötalagen), pärineb umbes aastast Vanarootsi perioodi teisel poolel võib hakata kõnelema algelises seisundis Rootsi riigist. Riigi eesotsas oli valitud kuningas, aga tema osa riigi valitsemises ei maksa üle tähtsustada. Kuninga ülesanne oli juhtida riigi kaitset ja rahuajal tagada sisemine kord. Iga maakond oli küllaltki iseseisev üksus, mida juhtis lagman ehk seadusemees. Maakondade iseseisvus avaldub juba selles, et igas maakonnas kehtis oma seadus. Iga kuningas pidi pärast kuningaks valimist Mora 181

182 kivide juures Uppsala külje all isiklikult külastama igat maakonda, et saada maakonna kinnitust oma kuninglikule seisundile. Kinnituse saamine ei olnud tühine vormitäide: Rootsi ja üldse kogu Skandinaavia hiliskeskaegne ajalugu kujutab endast lõputut ja keerulist võimuvõitlust kuningatiitli ümber eri suurnike perekondade vahel. Sedamööda, kuidas kuninga võimupiirid järk-järgult laienesid, muutusid troonipretendentide salasepitsused üha pingelisemaks ja intriigide punumise võime aina leidlikumaks. Kuninga asjaajamine toimus kantselei abil. Selles hakkas kujunema rootsi kantseleikeel, mille eeskujusid on leitud ladina, alamsaksa ja taani traditsioonist. On märkimisväärne, et kuningas Magnus Eriksson, kes valitses Rootsis 1319 (1331/32) 1364, Norras ja Skånes , sätestas oma maa- ja linnaseaduses, et kõik kohtuotsused ja ostulepingud peavad olema kirjutatud rootsi keeles. Selleks sammuks oli ka põhjust, sest suuremates kaubalinnades etendasid tolleks ajaks juhtivat osa peamiselt alamsaksa aladelt pärinevad kaupmehed ja käsitöölised. See kehtib ka Stockholmi kohta, kus võeti vastu otsus, et linna magistraadis ehk linnavalitsuses peavad vähemalt pooled kohad olema varutud rootslastele, kuigi sakslastest linnakodanike arv oli rootslaste omast juba suurem. Tugevasti saksamõjuliseks muutus muidugi ka rootsi keel Rootsi keeleajaloolase Elias Wesséni väitel pärineb kolm neljandikku rootsi keele sõnadest keskalamsaksa keelest (arvestus käis 20. sajandi keskpaiga rootsi keele sõnavara kohta). 5. Tekib rootsi normikeel 14. sajandi lõpus, aastal 1389, valiti Taani ja Norra kuninganna Margarete ka Rootsi-Soome kuningannaks. Tekkis Kalmari unioon Taani, Norra ja Rootsi-Soome liitriik. Et 182

183 taanlased püüdsid Norrat ja Rootsi-Soomet oma huvidele allutada, osutus liitriik üsnagi ebapüsivaks. Rahulolematus taanlaste poliitikaga kasvas vahel õigegi suureks ja viis mitme ülestõusuni. Ajuti unioon isegi katkes, kuid taastati uuesti. Alles aastal 1523 läks rootsi suurnikel korda Taanist- Norrast lõplikult lahku lüüa. Rootsi-Soome kuningaks valiti noor Gustav Eriksson, kes oli juhtinud Taani-vastast võitlust. Rootsi ajaloos on ta tuntud Gustav Vasana. Et kuningas koondas kogu võimu enda kätte, isiklikult sekkus valitsemise pisiasjadesse ja üldse valitses riiki väga karmikäeliselt, sai ta endale hüüdnimeks Gustav Türann. Gustav Vasaga algab uus ajajärk rootsi normikeele ajaloos: vanem uusrootsi periood. Perioodi algus langes kokku mitme pöördelise sündmusega: trükikunsti levik, luteri usu tulek ja rootsi rahvusriigi loomine. Juba aastal 1526 ilmus rootsi keeles Uus Testament ja 1541 täispiibel, niinimetatud Gustav Vasa piibel. Rootsi keeles olemasolevatest rööpsetest murdejoontest kasutasid piibli tõlkijad järjekindlalt neid jooni, mis erinesid vastavatest taani keele joontest. Näiteks paljudes grammatilistes tunnustes ja sõnade lõpus esineb nii taani kui vanarootsi keeles e; nüüd hakati Rootsis e asemel sihiteadlikult kasutama a-d: Tabel 1. e ja a vaheldus taani ja rootsi keeles Taani keeles Rootsi keeles Tähendus bære bära kandma bruger brukar pruugib højrøstet högröstat valjuhäälselt rasende rasande raevuv, raevukas maler målare maaler vælger väljare valija høne höna kana 183

184 Rootsi keeles võeti kasutusele ka mõned uued tähemärgid: seniste taanipäraste æ, ø ja a asemel vastavalt ä, ö ja å. Nende abil taheti ka kirjapildis alla kriipsutada taani ja rootsi keele erisust. Neid muutusi algatas Rootsi kuningas Gustav Vasa ja tema lähikond. Taotluslikult taheti suurendada vahet rootsi ja taani keele vahel, et rõhutada rootsi keele eripära ja iseseisvust häirivalt lähedase taani keele suhtes. Kuninga kantselei kaudu levisid muutused üle kogu kuningriigi. Kuninga keele juurutamist toetas 16. sajandi lõpus kehtestatud korraldus, et kõik trükised pidid läbima tsensuuri. Tsensuur oli nii sisuline kui keeleline. See lõpetati aastal, mil kehtestati trükivabadusseadus, mis on üks neljast praegu kehtivast Rootsi põhiseadusest. Tsensuuriga saavutati puhtgrammatiliselt ja ka kirjaviisis tõepoolest teatud ühtlus. Kuid tsensuurile vaatamata tuli trükistes ette päris palju kõrvalekaldeid kuninglikust keelenormist. Täpselt nagu mujal Euroopas, harrastasid ka Rootsi kuningriigi trükkalid keelehoolet, ajasid oma keelejoont nii kirjaviisi kui näiteks käänamise ja eriti pööramise puhul. Sõnavara suhtes pigistas tsensuur küll silmi kõvasti kinni. Kuigi kuningas Gustav ja tema järeltulijad Rootsi troonil ikka nõudsid, et kirjutataks puhast rootsi keelt, kubisesid tolleaegsed trükised saksa, prantsuse ja ladina sõnadest ja väljenditest. Öeldu käib eriti ilmalike tekstide kohta ja see olukord kestis sajandeid. Kuningas Gustavi rootsi keelt levitati mitmeti. Kiriku kantslist loeti koguduse liikmeile kuninga ja muude võimukandjate käsud ja korraldused ette. Sealjuures joondusid võimukandjad oma määrusi kirjutades otse loomulikult keelekuju järgi, mille oli kindlaks määranud kuningas. Selle eest hoolitses muidugi ka tsensori valvas või poolvalvas silm. Kuninga keeles peeti jutlusi ja igal jumalateenistusel loeti piiblist epistlit. Kui 17. sajandil hakati Rootsis asutama talurahvakoole ja gümnaasiume, siis õpetati neis muidugi mitte 184

185 ainult kuninga keelt, vaid ka kuninga keeles. Kirjaoskuse leviku seisukohast oli eriti oluline kuningas Karl XI aastal kehtestatud kirikuseadus. Selle järgi oli iga kirikuõpetaja kohustatud ilmutama hoolt selle eest, et tema kihelkonna noorsugu õpiks raamatust lugema. Selle seaduse tõttu saavutati Rootsis varakult väga kõrge kirjaoskuse tase. Täpselt niisamuti Eesti- ja Liivimaal, mis tol ajal kuulusid Rootsile. Ka siin rajati Rootsi ajal nii talurahvakoole kui gümnaasiume. Et kuningas Karl XI kirikuseadus jäi Eesti- ja Liivimaal jõusse aastani 1832, niisiis ka pärast Põhjasõda ja Eesti alade liidendamist Venemaaga, mängis see seadus esmatähtsat osa kirjaoskuse edendamisel ka eesti ja läti talurahva hulgas. 6. Normikeele jätkuv täiendamine ja ühtlustamine Järgnevatel sajanditel laienesid rootsi keele kasutusvaldkonnad järk-järgult. Neli aastat enne Põhjasõja algust peeti Uppsala ülikoolis esimesed rootsikeelsed loengud; senine õppetöö oli toimunud ainult ladina keeles. Arutati kirjaviisi reformi ja jätkati tööd rootsi keele ühtlustamise ja täiendamise nimel. Juba Gustav II Adolfi ajal oli kuninga õukonna ja riigi haldusaparaadi püsivaks asukohaks saanud Stockholm. Stockholmi oli rajatud kõik keskasutused, millest mitmed tegutsevad tänapäevani. Kuningriigi pealinnas tekkis jõukas kodanike kiht ja kujunes omaette kõnekeel, mille otseseks eeskujuks oli kuningakojast lähtuv keel. Jõukusega kipub aga kaasnema hea maine, nii et see kuninglikul alusel tekkinud Stockholmi kodanluse keelepruuk hakkas andma tooni kogu kuningriigis. Aastal 1786 asutas kuningas Gustav III Rootsi Akadeemia, mille esmaste eesmärkide hulka kuulus rootsi keele puh- 185

186 tuse, jõu ja kõrguse edendamine. Kaks aastat hiljem rajas sama kuningas pealinna esimese rootsikeelse teatri, Kuningliku Draamateatri ehk Dramateni. Aastal 1807 kehtestatud kooliseadusega seati Rootsi koolide kõikidel tasemetel sisse kohustuslik rootsikeelne õpetus. Varem oli kõrgemate klasside õpetus olnud ladinakeelne. Uus kord sillutas tee rootsi kirjanduse vabanemisele ladina eeskujudest. See areng oli eriti tuntav 20. sajandil, mil rootsi keele lausestus jätkuvasti lihtsustus ja muutus enam argikeelepäraseks. Rootsi õukond ja aadel olid 17. ja 18. sajandil suuresti kakskeelsed: rootsi keele kõrval kõneldi ja kirjutati vabalt ja ladusalt prantsuse keelt. Selle tulemusena on rootsi keeles ikka veel kasutusel ohtralt prantsuse laensõnu. Aga prant suse mõju rootsi keelele avaldus ka teisiti. Senise raskepärase ladina ja saksa stiili asemel hakati üha enam omaks võtma prantsusepärast kergemat, selgemat ja arusaadavamat väljendusviisi. Akadeemiad, nii Gustav III asutatud Rootsi Akadeemia 1 kui juba varem rajatud Kuninglik Teaduste Akadeemia (Kungliga Vetenskapsakademien; asutataud 1739) ja eriti Kuninglik Humanitaarteaduste Akadeemia (Kungliga Vitterhets Historie och Antikvitets Akademien; asutataud 1753), püüdsid kanda hoolt rootsi keele korralduse ja puhtuse eest. Avaldati normeerivad sõnaraamatud ja grammatikad. Ka prantsuse laenkeelendite mugandamine allutati reeglitele. Aastal 1906 viidi läbi õigekirja reform, mis puudutas juba rootsi omasõnu. Reformipooldajad taotlesid tegelikult õigekirja ulatuslikumat uuendamist. Nende väitel jäi kirjaviisi reform poolele teele toppama, sest jätkuvasti kirjutati ja 1 Võimalike eksiarvamuste vältimiseks olgu mainitud, et Rootsi Akadeemia (Svenska Akademien) asutas küll kuningas Gustav III, kuid see on täiesti iseseisev ühendus, mis ei kuulu kuningale ega ole tema teenistuses. Akadeemial on kaheksateist (eluaegset) liiget, kes on kas teadlased, kirjanikud või (harvem) kultuuritegelased. Rootsi Akadeemia on rahvusvaheliselt kõige enam tuntud ühendusena, mis annab aastast Nobeli kirjandusauhinda. 186

187 kirjutatakse ikka veel paljusid rootsi sõnu umbes nii, nagu neid hääldati 16. ja 17. sajandil ja mitte hilisema häälduse kohaselt: stjärna täht, skjorta särk, ljus valgus, hjul ratas. Rootsi keeles kirjutatakse näiteks š-häälikut umbes neljakümnel eri moel, millest tabelis 2 toodud üheksateist viisi on kõige tavalisemad. Tabel 2. š-hääliku tavalisemad kirjutamise viisid rootsi keeles Kirjamärk Näide Tähendus ch charm sarm g geni geenius ge garage garaaž gi religiös usklik j just õige, õiglane rds gärdsgård tara, aed rs kors rist s barnslig lapsik sc fascinerande paeluv, lummav sch schack male sh shorts lühikesed püksid si pension pension sj sju seitse sk sked lusikas skj skjorta särk ssi profession elukutse ssj ryssja rüsa, mõrd stj stjärna (taeva)täht ti lektion (õppe)tund Enamikul tähemärkidel on mitu eri hääldust, e-tähel neli või viis ja g-tähel neli. Ei tohiks üllatada, et rootsi keele õigekiri on tõeline katsumus väga paljudele kuningriigi kooliõpilastele ja muidugi ka nendele välismaalastele, kes püüavad rootsi keelt õppida. 187

188 7. Pärast Teist maailmasõda on palju muutunud Pärast Teist maailmasõda on jätkunud püüdlus vabaneda ametliku keele kantseleilikust väljendusviisist. Keele lihtsustamise vajadust on rõhutatud eriti kahe tekstitüübi puhul: juriidilised tekstid, kaasa arvatud seadused ja kohtuotsused, ning ametiasutuste kirjalikud pöördumised elanikkonna poole, s.t mitmesugused teadaanded, eeskirjad ja plangid. Suuresti lihtsustunud on ka kõnetlussõnade kasutamine. Varasem kõnetlussüsteem jälgis väga täpselt asjaosaliste ühiskondlikku positsiooni ja omavahelist sotsiaalset distantsi. Tuli pidada meeles, keda pidi kõnetama tema tiitliga, keda tuli kõnetada eesnime või perekonnanimega või tiitli ja perekonnanimega ning kellele võis öelda teie ja kellele sina. Kõnetlussõna teie, rootsi keeles ni, ei olnud vanasti sugugi mitte lugupidamist avaldav sõna, selle eesmärk oli vastupidine: rõhutada distantsi ja näidata seisust, vahel ka sulaselget alavääristavat suhtumist sellesse, keda teietati. Nüüdseks on selle kõnetlussüsteemi asemele asunud üldine sinatamine. Alates aastatest võib iga rootslast sinatada, välja arvatud kuningat ja kuninga perekonna liikmeid. Kuningas on ja jääb Tema Kuninglikuks Kõrguseks. Ka 20. sajandil on rootsi normikeel allunud mitme võõrkeele mõjule. Enne Teist maailmasõda lähtusid võõrmõjud peamiselt saksa keelest, pärast sõda aga inglise keelest. Viimase kuue-seitsme kümnendi vältel on rootsi keel võtnud vastu õige mitusada inglise laensõna ja laenväljendit. Selle võimsa laensõnade tulva põhjus ei ole mitte ainult üldtuntud asjaolu, et inglise keel on 20. sajandi jooksul tõusnud maailma majanduse, poliitika ja kultuuri, eriti massikultuuri, liiderkeeleks. Teine põhjus lähtub Rootsi keelepoliitikast, täpsemini öeldes hariduspoliitikast: juba aastal otsustati Rootsis seada kõikides koolides sisse esimese kohustus- 188

189 liku võõrkeelena inglise keel. Selle poliitika tulemusena kuuluvad rootslased nüüd nende Euroopa rahvaste hulka, kelle kohta võib öelda, et nad tulevad inglise keeles hästi toime. Rootslaste hea inglise oskus on avanud tee rootsi keele taan dumisele inglise keele ees mõnes kasutusvaldkonnas. Hargmaiste ettevõtete Rootsi kontorites ei kasutata enam rootsi keelt asjaajamise keelena, seal käibib hoopis inglise keel. Mõnel pool kõnelevad isegi nende ettevõtete rootsi töötajad omavahel peamiselt inglise keeles. Veelgi enam on tunda inglise keele ülemvõimu teaduse vallas: Rootsi kuningriigis pole aastate algusest saadik loodusteaduste ja tehnika alal kaitstud ühtegi rootsi keeles kirjutatud doktoriväitekirja, kõik on ingliskeelsed (humanitaarteadustes, näiteks ajaloos, kirjandusteaduses ja rootsi keeleteaduses valitseb seevastu kindlalt rootsi keel). Ka massikultuuri mõnes kitsamas sektoris on juba aastakümneid kasutusel inglise, mitte enam rootsi keel. Nendesse nähtustesse on rootsi keelekorraldajad seni suhtunud külma rahuga, usaldades täiesti, ühe Uppsala ülikooli rootsi keele professori sõnutsi, keele iseparanevat võimet. Nii nagu rootsi keel suutis jääda rootsi keeleks hiliskeskajal ja varasel uusajal, kui rootsi keelt väga võimsalt mõjutas keskalamsaksa keel, ja 18. sajandil, mil prantsuse mõjulaine käis üpris kõrgelt üle rootsi keele, ollakse veendunud, et kuninglik rootsi keel suudab nüüdki vastu panna. 8. Rootsi keeleseaduse tulek Alles päris viimastel aastatel on Rootsi avalikus elus hakatud kõnelema vajadusest kaitsta rootsi keelt. See arutelu algas seoses sellega, et aastal 2000 ratifitseeris Rootsi kaks Euroopa Nõukogu konventsiooni: Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ja Euroopa piirkondlike ja vähemus- 189

190 keelte harta. Ratifitseerimise tulemusena seadustas Rootsi ametlikeks vähemuskeelteks juudi, romi, saami, rootsisoome ja meäkeele. Nende viie keele ametlikeks vähemuskeelteks tunnistamisega tekkis veidi kummastav olukord: kuningriigis oli viis seadustatud vähemuskeelt, aga puudus riigikeel. Rootsi põhiseadustes ajaloolistel põhjustel on neid koguni neli (Regeringsformen valitsemisseadus, Successionsordningen troonijärgluse seadus, Tryckfrihetsförordningen trükivabadusseadus, Yttrandefrihetsgrundlagen sõnavabaduspõhiseadus ) ja muudes seadustes pole ühegi sõnaga puudutatud riigikeele küsimust ega rootsi keele õiguslikku seisundit. Seni oli rootsi keele seisund tegeliku riigikeelena olnud endastmõistetav ja kaudne, ega olenenud õiguslikust alusest. Viie ametliku vähemuskeele seadustamisega tekkis niisiis õiguslik tasakaalutus vähemuskeelte ja rootsi keele vahel. Sellelt pinnalt tõusiski avalik arutelu, mille tulemusena valitsus tellis riikliku uuringu rootsi ja ametlike vähemuskeelte vahekorrast. Uuringu koostanud komitee ülesanne oli ka töötada välja keeleseaduse eelnõu. Uuring ja selles sisal duv keeleseaduse eelnõu avaldati aasta märtsi keskpaiku. Kui seaduse eelnõu edasise menetluse käigus heaks kiidetakse, muutub rootsi keel kuningriigi peakeeleks (huvudspråk). Keeleseaduse eelnõus määratakse kindlaks, et riigil ja munitsipaalvõimudel on eriline vastutus kaitsta ja edendada rootsi keelt, ametlikke vähemuskeeli ja rootsi viipekeelt. Rootsi kohtute, ametkondade ja muude ühiskondlike organite ametlik keel on rootsi keel. Ametlikku vähemuskeelt võib kasutada siis, kui see on sobiv (får användas när det är lämpligt). Ühiskondliku sektori keelepruuk olgu hoolitsetud, lihtne ja arusaadav (vårdat, enkelt och begripligt). Kohtud ja muud ametkonnad peavad kasutama selget keelt (klarspråk). Igal ametkonnal lasub eriline vastutus selle eest, et tema vas- 190

191 tutusalal luuakse ja kasutatakse rootsikeelseid oskussõnu, ja selle eest, et terminid on avalikkusele kättesaadavad. Eraldi paragrahvis määratakse kindlaks, et Rootsi ametlik keel rahvusvahelises suhtluses on rootsi keel. Need isikud, kes Euroopa Liidus esindavad Rootsit, peavad kasutama rootsi keelt ja tõlgi abi, kus see on kättesaadav; kaaluvatel erandjuhtudel võib Rootsit esindav europarlamendi saadik või Rootsi euroametnik kasutada ka teist keelt. Keelte kättesaadavus üksikisikule on samuti riigi- ja munit sipaalvõimude vastutus. Igaühel, kes elab Rootsis, on õigus õppida, arendada ja tarvitada rootsi keelt. Sama kehtib ametliku vähemuskeele kõnelejale ja rootsi viipekeele kasutajale. Neile, kel on muu emakeel kui rootsi keel, ametlik vähemuskeel või rootsi viipekeel, võimaldatakse arendada ja tarvitada oma emakeelt. Seaduse eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks asjaomastele ametkondadele, ametivõimudele ja avalikele ühendustele. Selleks oli neil aega vähemalt kolm kuud. Laekunud arvamused võivad põhjustada täpsustusi ja muudatusi seaduses, enne kui see saadetakse ekspertiisiks põhiseadusliku järelevalve nõukokku ning edasi riigipäevale, Rootsi parlamenti. Niisiis võtab veel aega, enne kui Rootsi keeleseaduse eelnõu keeleseadusena jõustub, aga ilmselt koidab siiski üsna varsti see päev, mil kuninglik rootsi keel saab ametliku seisundi osaliseks ja muutub kuninglikuks rootsi riigikeeleks. Kirjandust Abukhanfusa, Kerstin; Brunius, Jan; Benneth, Solbritt (red.) Helgerånet. Från mässböcker till munkepärmar. Stockholm: Carlsson Bokförlag, Riksarkivet/Stockholms medeltidsmuseum. 191

192 Barðal, Jóhanna; Jörgensen, Nils; Larsen, Gorm; Martinussen, Bente Nordiska. Våra språk förr och nu. Lund: Studentlitteratur. Bergman, Gösta Kortfattad svensk språkhistoria. Stockholm: Prisma. Eisenstein, Elizabeth L The Printing Press as an Agent of Change. Communication and cultural transformations in early-modern Europe 1 2. Cambridge, London, New York, Melbourne: Cambridge University Press. Holmbäck, Åke; Elias, Wessén Svenska landskapslagar: tolkade och förklarade för nutidens svenskar 1 5. Stockholm: Geber. Kloss, Heinz Die Entwicklung neuer germanischer Kultursprachen seit , erweiterte Auflage. (Sprache der Gegenwart. Schriften des Instituts für deutsche Sprache 37.) Düsseldorf: Schwann. Larsson, Inger Svenska medeltidsbrev. Framväxten av ett offentligt skriftspråk. Stockholm: Norstedts. Loman, Bengt Sprachliche Standardisierungsprozesse in Skandinavien. Sociolinguistica 2, Lönnroth, Lars; Delblanc, Sven Den Svenska Litteraturen. Från forntid till frihetstid Stockholm: Bonniers. Mattheier, Klaus J Die Herausbildung neuzeitlicher Schriftsprachen. Sprachgeschichte. Ein Handbuch zur Geschichte der deutschen Sprache und ihrer Erforschung. 2., vollständig neu bearbeitete und erweiterte Auflage. 2. Teilband. Berlin, New York: Walter de Gruyter, Melin, Jan; Johansson, Alf W.; Hedenborg, Susanna Sveriges historia. Koncentrerad uppslagsbok, fakta, årtal, kartor, tabeller. Fjärde upplagan. Stockholm: Prisma. Nationella minoriteter i Sverige (Proposition 1998/99:143). aspx?nid=37&dok_id=gm

193 Pettersson, Gertrud Svenska språket under sjuhundra år. En historia om svenskan och dess utforskande. Lund: Studentlitteratur. Santesson, Lillemor Tryckt hos Salvius. En undersökning om språkvården på ett 1700-talstryckeri med särskild hänsyn till ortografi och morfologi. (Lundastudier i nordisk språkvetenskap 37.) Lund: Lund University Press. Teleman, Ulf Ära, rikedom och reda. Svensk språkvård och språkpolitik under äldre nyare tid. Stockholm: Norstedts Ordbok. Teleman, Ulf Tradis och funkis. Svensk språkvård och språkpolitik efter Stockholm: Norstedts Ordbok. Värna språken förslag till språklag. Betänkande från Språklagsutredningen. (Statens offentliga utredningar 2008:26.) Åhlén, Marit Runmärkt. Från brev till klotter. Stockholm: Stockholms medeltidsmuseum, Riksantikvarieämbetet. 193

194 Det kungliga svenska språket Sammanfattning Genom valet av Gustav Eriksson (Vasa) till riksföreståndare 1521 och kung över Sverige 1523 inleddes en nationell integrering av de områden som utgjorde Vasatidens Sverige. Integreringen, även den språkliga, utgick från kungens kansli. Det riksskriftspråk som skapades i det kungliga kansliet byggde på skrivar- och översättartraditionen i de medeltida klostren, främst Vadstena, moderkloster till Piritaklostret i Tallinn, men kom att skilja sig från denna i vissa hänseenden. För att ge språket en mer äktsvensk prägel undveks sådana språkformer som kunde verka danska. Sålunda ersattes ändelsen e i infinitiv med a. Grafiskt framhävdes svenskans egenart gentemot danskan genom att vokaltecknen å, ä och ö infördes i Gustav Vasas bibel (1541). Riksskriftspråket spreds över hela riket genom skolorna och inte minst kyrkan, där bibelspråket tjänade som rättesnöre. I slutet av 1500-talet infördes en kunglig censor med uppgift att granska allt tryck såväl innehållsligt som språkligt. Denna censur avskaffades först Stockholm blev under 1600-talet säte för hov och statsförvaltning. Det högstatusspråk som utvecklades i huvudstaden blev utgångspunkten för den talade rikssvenskan. Successivt vidgades svenskans användningsområden. I slutet av 1600-talet hölls de första föreläsningarna vid Uppsala universitet på svenska och under 1700-talet uppstod en läsande publik för tidningar och tidskrifter. År 1807 blev svenskan erkänd som skolämne på alla nivåer i skolväsendet och ersatte på de högre nivåerna latinet. År 1906 genomfördes den senaste stavningsreformen. Från mitten av 1900-talet har svenskans användningsområden minskat. I vissa domäner har engelskan vunnit starkt fotfäste (i bl.a. populärkulturen) eller tagit över helt (exv. teknisk och naturvetenskaplig forskning, delar av näringslivet). Sedan år 2000 har Sverige, efter 194

195 det att landet ratificerat Europarådets minoritetsspråkskonvention, fem officiella minoritetsspråk: finska, samiska, meänkieli (tornedalsfinska), romani och jiddisch. Däremot har landet inget lagstadgat officiellt språk. För att komma till rätta med denna obalans, tillsattes en statlig utredning med uppgift att utarbeta ett förslag till en språklag som ska göra svenska till rikets huvudspråk. Ett lagförslag skickades 2008 på remiss och kan förväntas bli godkänt i Sveriges riksdag. Därmed kommer den kungligt skapade rikssvenskan att bli officiellt språk i kungariket Sverige. 195

196

197 Riigikeel Lätis: probleeme ja lahendusi Ērika Krautmane* Läti ülikool Läti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 4 sätestab, et Lätis on riigikeeleks läti keel. 1 Vene ja inglise keel ning teised keeled peale liivi keele 2, mis on ainus autohtoonne vähemuskeel Lätis, on võõrkeeled. Läti keelt peab oma emakeeleks 58% Läti elanikest, aastal oli läti keele kõnelejate arv tunduvalt suurem: 77%. 3 Negatiivsete tendentside aluseks on nii nõukogude aja intensiivne venestuspoliitika kui ka madal iive. Viimase aastakümne jooksul väheneb läti emakeele kõnelejate arv igal aastal umbes viie tuhande inimese (0,3%) võrra sellepärast, et lätlastele sündinud laste arv on ainult umbes pool sellest, mis oleks vajalik, et sündivus võrduks surevusega. 4 * Koostanud Janīna Kursīte (Läti Ülikool), tõlkinud ja ette kandnud Ērika Krautmane. 1 Latvijas Republikas Satversme. Saeimas kanceleja. 2006, lk 5. 2 Riik tagab liivi keele ja kultuuri säilitamise ja arendamise. Latvijas Republikas Valodu likums, I. Mežs. Latviešu valoda statistikas spogulī. Rīga, 2004, lk 3. 4 I. Mežs, samas, lk

198 Sellises dramaatilises demograafilises olukorras (lisaks pidev vene keele surve) tuleb läti keelel riigikeelena vastu pidada tugevale survele nii seestpoolt kui ka väljastpoolt. Kuigi läti keeles ilmub üle 200 ajalehe, üle 300 ajakirja, igal aastal trüki takse umbes 2500 raamatut, on 5 lätikeelset telekanalit (tõsi küll, kolm neist kasutab osaliselt ka vene keelt) ning u 20 raadiojaama, ei piisa sellest, kui võtta arvesse ka seda, et Euroopa Liidu riigina on Läti suurima vähemuste osakaaluga: 40 50%. 5 Teoreetiliselt peaks ametlikus igapäevasituatsioonis riigi- ja omavalitsusasutustes, tööl eraettevõttes, sealhulgas teenindussfääris piisama läti keele oskusest. Kahjuks ei ole reaalses elus nii 6 ega ole lähimas tulevikus põhjust loota, et piisab läti keele oskusest, näiteks teenindussfääris töötades. Kuigi vene keel ei ole Euroopa Liidu riikide keel ega Läti riigi ametlik keel, domineerib see ikka kindlalt ja kahtlemata seitsmes suuremas Läti linnas ja paljudes Ida-Läti valdades mitte ainult eraettevõtetes, vaid ka paljudes riigi- ning omavalitsusasutustes. Eelkõige tuleneb see sellest, et Lätis elab veidi üle poole elanikest (1,2 miljonit) seitsmes suuremas linnas, kus mittelätlaste ehk venekeelsete inimeste osakaal on 60%. 7 On selline olukord, et riigi- ja omavalitsusettevõtetes, riigiasutustes, kus riigikeeleseadus määrab piisavalt rangelt läti keele mõju, töötavad absoluutses enamuses lätikeelsed inimesed. Samas domineerivad eraettevõtetes sageli just venekeelsed töötajad ning seal valitseb täielik vene keele 5 Valsts valodas politikas pamatnostādnes gadam. Rīga, 2005, lk 7. 6 On silmnähtav, et tarbimissfääris hakkab läti keel kaotama varasemaid positsioone. Aina sagedamini kõnetatakse kauplustes, juuksurisalongides, kohvikutes klienti vene keeles, ja isegi siis, kui klient esitab küsimuse riigikeeles, kõlab vastus ikka vene keeles. I. Mūrniece. Kur paliek latviešu tiesības? Latvijas Avīze, , lk 3. 7 Suuremates linnades (eriti Riias) ning Latgales oskab rohkem elanikke vene keelt kui läti keelt. I. Mežs, samas, lk

199 ülekaal. Läti keelt kasutatakse paljudes eraettevõtetes (välja arvatud teenindussfääris) peaaegu sama harva kui inglise või saksa keelt, sest selleks pole praktilist vajadust. Kui võtta arvesse, et umbes 70% kõigist töötavatest inimestest saab palka Läti erasektorist ja ainult 30% riigi- ja omavalitsusasutustest, riigiettevõtetest, siis pole raske näha, kumb keel domineerib Läti tegelikus keeleruumis. Tuleb võtta arvesse ka seda, et ajalooliselt on kujunenud olukord, kus absoluutses enamuses on venekeelsed sellised olulised valdkonnad nagu transport, tööstus, ehitus, suurtes linnades ka teenindus. Teenindussfääris tugevdab vene keele ülekaalu paradoksaalsel moel see, et viimase viieteistkümne aasta jooksul on ainult ligi 30% lätikeelsete koolide lastest valinud teiseks võõrkeeleks vene keele. Oleks just nagu hea, et igapäevaolukorras ei suuda paljud lätikeelsed noored minna üle vene keelele; samas aga siiski halb, sest pärast kooli lõpetamist ei võeta neid Läti suuremates linnades justkui seaduslikult teenindussfääri tööle. Seda ainult sellepärast, et nad ei oska vene keelt, mida räägib enamik tarbijaid ja teenindussüsteemi kliente. Need noored, kes ei räägi vene keelt, on sageli sunnitud otsima tööd väikelinnas või maal, kus on palju madalam elatustase kui suurtes linnades. Või siis lähevad nad tööle Iirimaale, Inglismaale, Saksamaale, sest enamik noori on koolis omandanud inglise ja saksa keele. Võrdsuse tagamiseks Läti tööjõuturul peaks riik tagama ka tasuta vene keele kursused, sest pole võimalik ühtäkki leida Läti koolidele 1000 vene keele õpetajat. On võimalik ka teine lahendus: tuleks vastu võtta seadus, mis keelaks mitte võtta tööle lätikeelseid inimesi sellistel juhtudel, kui töökollektiivis on vähemalt 50% vene keele rääkijaid, kes saaks siis piisaval tasemel tagada venekeelsete klientide, tarbijate teeninduse vene keeles. Vene keele oskus võiks olla kohustuslik nendes ettevõtetes, ja seda võiks 199

200 nõuda ainult neilt töötajailt ja nendes kaubandusettevõtetes, millel on kaubandussuhted Venemaaga. Kuid need või muud ettepanekud võivad veel kauaks jääda ettepaneku tasemele, sest alates riigikeeleseaduse vastuvõtmisest aastal 2000 võib riik väga vähe sekkuda keele vali kusse erasektoris, kuhu on kogunenud 70% kõigist Läti töötavatest inimestest. Riik on määranud riigikeele oskuse taseme ja astme ainult 1,5%-le kõigist Läti erasektoris esindatud elukutsetest, nagu näiteks arst, meditsiiniõde, raamatupidaja, poemüüja, taksojuht jne kokku 60 elukutset. Ülejäänud 98,5%-l juhtudest ei määra tavaliselt vene keelt kõnelev tööandja töötajale üldse riigikeele oskuse taset. Tege likus elus tähendab see, et Lätis kujunevad peaaegu ükskeelsed töökollektiivid kas siis ainult lätikeelsed või ainult venekeelsed. Esimesed riigiasutustes ja omavalitsustes, teised erasektoris. Tegelikult ei pea väga paljud lätlased, eriti need, kes elavad suurlinnades, läti keele kasutamist iseenesestmõistetavaks. Vestluses venelasega või teisest rahvusest vene keelt kõneleva inimesega lähevad nad üsna kiiresti üle vene keelele. 8 Sellesarnane probleem tundub olevat ka Eestis. Siin võib viidata a detsembris ilmunud Tallinna ülikooli professori Martin Ehala artiklile umbkeelsetest eestimeelsetest. Ehala kirjutas, et Eesti ajaloos on paraku rahvusvaheliseks suhtluskeeleks olnud kas saksa või vene keel ja eesti keel on pikka aega olnud köögikeel, kodune keel. Peab täielikult nõustuma Martin Ehala järeldusega, et globaliseeruvas maailmas on selline hoiak pikaajalises perspektiivis eesti keelele hukatuslik ja normaalseks ühiskonna funktsioneerimiseks on vaja, et selle liikmed, vähemalt osaliselt, asuksid ühes ja ühtses 8 Kui etniliselt mobiliseerivad tegurid, näteks sõda ja otsene oht ei ole aktuaalsed, domineerib ajalooliselt lätlases viisakas järeleandmine muulasele. : A. Veisbergs. Globālais un nacionālais. Valoda Diena, , lk

201 informatsiooniväljas. 9 Sedasama võib öelda ka läti keele kohta. Tõepoolest, kui lähimas tulevikus, mil nii Eestis kui Lätis suureneb puuduva tööjõu tõttu ka sisserändajate vool, ei saa eesti ja läti keel omal maal ainsaks suhtluskeeleks, muutuvad need vähemuskeelteks. Olukorras, kus venekeelse tööjõu osakaal erasektoris ja suurlinnade elanike hulgas ulatub isegi 90%-ni (kusjuures venekeelsed on täielikult kindlustatud vene massisuhtlusvahenditega televisiooni, raadio, ajakirjandusega), pole õige nimetada venekeelseid Lätis vähemuseks. Televisioonis on Baltijskij kanal, mis varustab venekeelsete päevauudistega tervet Baltikumi. Nii Lätis kui ka Eestis ja Leedus saab vaadata suurt hulka Vene telekanaleid ja Valgevene telekanalit, kuid samas ei saa Lätis vaadata (välja arvatud piirialal) Eesti ja Leedu kanaleid. Koos Leedu kolleegidega oleme püüdnud rääkida sellest mõlema riigi telekanalijuhtidega, kuid asi pole paigast liikunud. Lätis töötab viis lätikeelset telesaatjat, täielikult lätikeelne on aga ainult 1. kanal, teistes kinnistub kas filmide või diskussioonisaadetega vene keele domineerimine. Kuna need pole aga riigikanalid, saab ainult suure vaevaga mõjutada, mida ja kuidas seal näidata. Hiljuti näidati teises vaadatumas Läti telekanalis Latvijas neatkarīgā televīzija (LNT) Venemaal tehtud seriaali Smerš (tõsi küll, lätikeelsete subtiitritega), milles on heroiseeritud osakonda Smertj špionam (Surm Spioonidele), mis tegutseb edukalt mingis abstraktses Balti riigis, võib arvata, et Leedus. Seriaalis oli küllaga verd ja selgelt šovinistlikku Vene propagandat suhteliselt tugevas kunstipärases ja ideoloogiliselt mõjuvas kastmes. Aga meie oleme ju demokraadid, me laiutame ainult käsi. Või siis paremal juhul piiratud rahaliste ressursside tõttu, aga ka iseenese ettevõtmatuse tõttu ei suuda me 9 M. Ehala. O bezjazykih estonofilah. Delfi

202 vastu panna kuigi paljut, mis kasvataks oma riigi kodanike patriotismi. Tulles tagasi riigikeele olukorra juurde Lätis, tuleb järeldada, et vene keele ülekaal suuremates Läti linnades ja Läti idaosa (Latgale) valdades on viinud vene keelt mitterääkivate, st lätlaste diskrimineerimiseni töökohal ja tööajal ning teenindussfääris. Mida teha? Muuta jälle riigikeeleseadust? Vaevalt küll, sest ei ole prognoositav, missugused muudatused tuleksid seadusesse, kusjuures on teada, et kus on palju kära, seal on vähe villa. Kõigepealt on vaja muudatusi mitte riigikeeleseaduses, vaid sellega seotud Läti ministrite kabineti määrustes, Läti administratiivkoodeksis, Riigikeele Keskuse põhikirjas. Riigikeele Keskuses, mis igapäevaelus valvab riigikeele kasutuse järele, töötab ainult 16 riigikeele inspektorit terve riigi peale. 10 Riigikeele inspektori palk oli möödunud aasta lõpuni lihtsalt naeruväärne, kui mitte öelda traagiline: 190 latti (mis on 4232 Eesti krooni) kuus. Nüüd on see tõstetud 375 latini (8352 Eesti krooni), kuid suure inflatsiooni tõttu ja võrreldes keskmise palgaga Lätis ei motiveeri see siiski häid asjatundjaid selles ametis töötama. Administratiivkoodeksi ja kohtumenetluse abil tuleks saavutada tööandjate arusaamade muutumine. Tähtis on see, et muutuks arusaamine sellest, et ei tohi diskrimineerida lätikeelseid vene keele kasutuse nõudmisega olukordades, kus see ei ole hädavajalik või kus see ei ole õigustatud Mingi positiivne liikumine on siiski märgatav, sest a töötas Riigi keele Keskuses 12 inimest. : A. Višņakova. Vot, nezinu tadu vardu. Vakara Ziņas, , lk Kahjuks on praegune Tööandjate Konföderatsioon huvitatud ainult kasumist, mis toob viivitamatu majandusliku tulu. Kriitilise olukorra kohta on kirjutanud ettevõtja Vilis Vītols: Tööandjate Konföderatsiooni surve suurendada läti keele mittekõnelejate arvu Lätis võõrtööliste sissetoomise teel /../ Kui me ei valeta endale, siis teame, et tegelikult on kõne all kahekultuuriline Läti, kus vähehaaval ja visalt surutakse aina rohkem peale 202

203 Justiitsministeerium on nõustunud täiendusega, mille töötas välja Riigikeele Keskus koostati nimekiri erasektori elukutsetest 12, kus nõutakse riigikeele oskust, näiteks mikrobussijuht, ettekandja, kelner jne. Veel ei ole saavutatud nõusolekut, kuid Riigikeele Keskus esitas ettepaneku, et ka erasektoris töötavad juuksurid, maaklerid, erakooliõpetajad ja veel teiste elukutsete esindajad peaksid oskama läti keelt. Järgnevalt tuleks veidi peatuda liivi keele staatuse ja teise läti kirjakeele latgali keele staatuse juures Lätis. Liivi keel on riigikeeleseaduses defineeritud autohtoonse vähemuse keeleks, mida tuleb toetada. Kerge kirjutada tuleb toetada, kui ei ole enam peaaegu üldse selle keele kõnelejaid. Seega piisab riigile ühe liivi programmi rahalisest toetamisest. Liivi sihtprogramm toetab erinevaid liivi ettevõtmisi, väljaandeid, sealhulgas liivi aastaraamatu väljaandmist. Selle programmi toetusel toimuvad ka liivi keele laagrid. Programmi Liivlased Lätis eesmärgiks on säilitada ja arendada liivi keelt, kultuuri ja ajaloo pärandit, kaasata see tänapäeva kultuuri, rahvamajandusse ja sotsiaalsetesse protsessidesse, luua tingimusi etnose identiteedi tugevdamiseks ja vabaks arenguks vastavalt Läti põhiseadusele ja rahvusvahelistele normidele. 13 Programmi finantseeritakse peamiselt Läti riigi eelarvest. Riik toetab liivi etnost etnilise identiteedi, keele ja omapärase kultuuri säilitamise püüdlustes. 14 Peab märkima, et aastal finantseeriti riigi pikaajalist sihtprogrammi Liivlased Lätis latiga, mis ei ole piisav ja millest vene kultuuri. Mitmekultuurilisus ei tähenda ei eesti ega leedu, poola või rootsi kultuuri sissetoomist. Venemaa võitleb kõigi võimalike vahenditega oma impeeriumi taastamise eest. : V. Vītols. Par valodu un multikulturālismu. Latvijas Avīze, , lk Amatu un profesiju iedalījums atbilstoši nepieciešamajam valsts valodas prasmes līmenim un pakāpei privāto iestāžu, organizāciju un uzņēmumu darbiniekiem. 2. lisa a eeskirjadele Nr Lībieši Latvijā gads. Programma. 2008, lk Lībieši Latvijā, samas, lk

204 jätkub ainult kõige hädavajalikumateks vajadusteks liivi kultuuri ja keele säilitamisel. Mis puutub latgali kirjakeelde, siis see on olnud olemas 300 aastat ja kujunes sellepärast, et osa Läti idaosast kuulus Poola koosseisu. Seejärel kuulus see Läti riigi kujunemiseni tsaari Venemaa ajal eraldi Vitebski kubermangu. Ühine, standardiseeritud kõnetraditsioon ei jõudnud Latgales välja kujuneda, küll aga kirjaviisitraditsioon. Aastatel 1865 kuni 1904 kehtis tsaarivõimu keeld kirjutada latgali keeles ladina tähtedega. Sel perioodil, mil kehtis kirjakeelekeeld, oli see kasutusel käsikirjalises kirjanduses. Uus latgali kirjakeele keeld järgnes nõukogude ajal. Alles aastate algusest tegutsevad kahes suuremas Latgale linnas Rēzeknes ja Daugavpilsis aktiivselt kirjastused, mis avaldavad teoseid latgali kirjakeeles. 15 Latgale koolides ja kõrgkoolides on latgali keel valikaine, mille valivad küll üksikud. On olemas ja areneb latgali kirjandus. Noorem üliõpilaste põlvkond, mis tuleb Latgalest, võitleb just viimastel aastatel latgali kirjakeele suuremate õiguste eest ja eriti riigi toetuse eest. Riigikeeleseaduses on küll kirjutatud, et riik kindlustab latgali kirjakeele säilitamise ja arendamise 16, tegelikult aga ei tee riik selle arendamise nimel midagi. Võib aru saada ametnike ja Riigikeele Komisjoni ning teiste riigiasutuste küllaltki reserveeritud suhtumisest. Vastates Latgale Üliõpilaste Keskuse kirjale riigi ebapiisava toetuse kohta latgali kirjakeele ja latgali kultuuri arengule, kasutas haridus- ja teadusministeerium üldsõnalist lauset: Latgali kirjakeele arengule tuleb pöörata suuremat tähelepanu Täpsemalt latgali keele ja kirjanduse arengust vt J. Kursīte, A. Stafecka. Latgale: valoda, literatūra, folklora. Rēzekne, paragrahv. Läti Vabariigis garanteeritakse läti keele, ka murrakute ja latgali kirjakeele kasutamine kõigil kultuurialadel. Latvijas Republikas Valodu likums, I.Mūrniece. Par Latgali visaugstākajā līmenī. Latvijas Avīze, , lk

205 Kindlustada läti keele kasutamist riigikeelena see ei edene just eriti hästi. Lisaks tuleks veel ka teist kirjakeeletraditsiooni toetada. Kas see ei killusta rahalisi ressursse, ja mis veel tähtsam tekitab separatistlikke tendentse Latgales? Kaudselt toetavad seda separatismi nn vene parteid, mis on esindatud Läti seimis, ning ebaselgete eesmärkidega jõud ja ühingud. Samas minna teed, mida aastate teisel poolel läks Kārlis Ulmanis keelata vähemusrahvaste koolid, keelata latgali kirjakeel, ohtlik on ka see. See eraldaks Latgale lätipärasest, sest latgalitele on latgalipärane oluliseks lätipärasuse ja isamaalisuse osaks. Üks oluline küsimus on uudissõnade, uute terminite loomine. Kui läti keelde võetakse kõik uute tehnoloogiatega seotud inglise või mingi teise keele sõnad, otsimata või loomata läti omasõnu, muutub läti keel tõepoolest köögikeeleks. Selliseks keeleks, mida kasutatakse sellisel tasemel, nagu näeme seda 19. sajandi lõpu väljarändajate järglaste puhul Siberis või siis lääneriikide diasporaas. Lätis on juba kaks aastat korraldatud konkurssi aasta parima ja väljendusrikkaima uudissõna ning mitte-sõna ehk halvima sõna leidmiseks. Siiski ei ole sellistest konkurssidest palju abi ega ole abi isegi palju tõsisemast toetusest meie riigikeeleseaduse näol, kui koos seadustega ei muudeta ka oma mõtlemist ega teadlikkust riigikeele tähtsusest. Meie ja kõik need, kes astuvad üles läti või eesti riigikeele säilitamise eest võimalikult kõigis funktsioonides ja elusfäärides, meenutame valgeid vareseid. Valged varesed on harul dased linnud, kellest võib aeg-ajalt vaimustuda nende eksootilisest välimusest ja haruldusest. Aga elus domineerivad tavalised varesed praktilised, sihikindlad, kes ei mõtle palju ega muretse selle pärast, et vähe malt 50% olemasolevast 6700 keelest võib pidada ohustatuks. Mustad varesed asuvad ohustamata keelte juurde. Tuletan meelde, et valge vares oli kunagi preislaste väljasurnud balti rahva ühtsuse 205

206 ja tarkuse sümbol. See on sümboolne ja samal ajal kõhedust tekitav sõita ekspeditsioonil mööda praegust Kaliningradi oblastit ja teada, et peaaegu iga künka all on preislaste luid, et loodusmaastik on praegugi suurel määral nende kujundatud, et noored kaliningradlased, meie seisukohalt venekeelsed, venelased, otsides oma teist identiteeti või isegi oma uut identiteeti, peatuvad sageli preisipärase juures uurivad preisi keelt, tõstavad üles selle, mida enam ei ole. Ei tahaks, et kolmesaja aasta pärast jääks meie kultuurist, keeltest ainult kirjakeelemälestised ja ainult kuskil väikeses, kauges endise Läti ja endise Eesti külas suhtleks paar peret kodus veel teiste poolt unustatud läti või eesti keeles. Seda ei tohi lubada mitte ainult mõttes, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. 206

207 Kopsavilkums Latvijas valsts Satversmes 4.pants nosaka, ka Latvijā latviešu valoda ir valsts valoda. Krievu, angļu un citas valodas, izņemot līvu valodu, kurā runā vienīgā autohtonā minoritāte, Latvijā ir svešvalodas. Latviešu valodu par dzimto valodu atzīst 58% Latvijas iedzīvotāju, 1935.g. latviešu valodas runātāju skaits bija krietni lielāks un sastādīja 77%. Negatīvajām tendencēm pamatā ir gan padomju laikos piekoptā intensīvā rusifikācijas politika, gan arī zemā dzimstība. Kaut gan krievu valoda nav ne Eiropas Savienības valstu valoda, ne Latvijas valsts oficiālā valoda, tā pārliecinoši joprojām dominē Latvijas 7 lielākajās pilsētās un daudzos Latvijas valsts austrumdaļas pagastos ne tikai privātuzņēmumos, bet arī daudzos valsts un pašvaldību uzņēmumos. Valsts un pašvaldību uzņēmumos, valsts iestādēs, kur Valsts valodas likums pietiekami stingri nostiprina latviešu valodas ietekmi, absolūtā vairākumā strādā latviski runājošie, savukārt privātuzņēmumos tieši krieviski runājošo īpatsvars bieži vien ir dominējošs. Privātuzņēmumos valda pilnīga krievu valodas pašpietiekamība. Latviešu valodu daudzos privātuzņēmumos (izņemot apkalpojošo sfēru) lieto gandrīz tikpat reti kā angļu vai vācu valodu, jo tam nav praktiskas nepieciešamības. Ja ņem vērā, ka aptuveni 70% no visiem strādājošajiem Latvijā strādā privātajā sfērā un tikai 30% strādā valsts un pašvaldību iestādēs, valsts uzņēmumos, tad nav sarežģīti ieraudzīt, kura no valodām dominē reālajā valodu telpā Latvijā. Tāda pieeja ilgākā laika perspektīvā ir postoša latviešu valodai un Latvijas valstij, kur normālai sabiedrības funkcionēšanai vajadzīgs, lai tās locekļi, vismaz daļēji, atrastos vienā un vienotā informācijas laukā. 207

208

209 Ungari keele olukord ja tulevik ELis János Pusztay Lääne-Ungari Ülikooli Savaria Ülikooli Keskus 1. Võitlus ungari keele eest: Keeles elab rahvus Tänapäeval umbes 13 miljoni ungarlase keel sai ametlikuks keeleks alles aastal, pika võitluse järel sajandi vahetusel alanud keeleuuendus oli õigupoolest vastus Herderi hoiatavale ennustusele. Herder, kes teadis täpselt, tänu Schlözeri Göttingeni teaduslikule koolile, missuguste keeltega on ungari keel suguluses, tundis selle päritolu, väitis aastal tulevikku silmas pidades: [Ungarlased] elavad siin praegu slaavlaste, sakslaste, rumeenlaste ja teiste rahvaste keskel, moodustades väiksema osa elanikkonnast, aasta sadade pärast on vaevalt võimalik nende keelega kohtuda. Ennustuse allikas on tegelikult pärit Ungarist: Miklós Oláhi teos pealkirjaga Hungaria (1568, Ádám Kollár andis välja aastal). 18. sajandi teisel poolel Viinis Habsburgide õukon nas teenistuses olnud nn ihukaitsjad-kirjanikud (teenis tus kehtis 209

210 muidugi ihukaitsja ameti kohta ega laienenud kirjanduslikule tegevusele) rõhutasid emakeele tähtsust. Üks neist, György Bessenyei, kelle nime kannab tänapäeval kõrgkool tema Ida- Ungari sünnikodus, väljendus järgnevalt: Iga rahvus omandas teaduse omas keeles, aga mitte kunagi võõrkeeles. 19. sajandi esimese poole rahvusliku liikumise, mida ärka misajaks nimetame, lipukirjaks oli emakeele toetamine ja arendamine. Ärkamisaja tunnuslause Keeles elab rahvus seostub krahv István Széchenyi kui kõige suurema ungarlase nimega. Tema ettevõtmisel otsustati aastal rajada Ungari Teaduste Akadeemia, mis hoolitseks ungari keele eest ja viljeleks teadust ja kunste ungari keeles. Saksa keel mängis ungari keeleuuenduses väga tähtsat osa. Sel ajal veel puristlik saksa keel oli eeskujuks, et keeleuuendus peab tuginema emakeelele ja mitte võõrsõnade ülevõtmisele. Samas nagu see juhtus ka eesti ja läti või Kesk- Euroopa regioonis koduste slaavi keelte (tšehhi, slovaki, sloveeni, horvaadi) puhul mitmesaja, kui mitte öelda mitme tuhande saksa otsetõlke kaudu moderniseeriti ungari keelt. (Sel teel toimus Kesk-Euroopa keeltes märkimisväärne semantiline ja mõtteviisiline homogeniseerumine, mille põhjal võime rääkida ka keelelistest keskeuropismidest (vt Pusztay 2003). 2. Keelte tulevik: Koos keelega sureb rahvus? Krauss (1992) sõnastab erinevad ennustused (mille võtab kasutusele ka UNESCO): optimistlik: aasta paiku sureb välja või jõuab vahetult väljasuremiseelsesse staadiumisse 50% hetkel räägitavatest keeltest; pessimistlik: ainult 10 20% põlisrahvaste keeltest elab üle järgmised aastat; 210

211 90 95% keeltest sureb saja aasta jooksul välja või satub tõsiselt ohustatud olukorda; kõigest mitteohustatud keelt jääb püsima, eelkõige need, mida vanemad lastele edasi annavad (need on enamasti need keeled, mille rääkijaid on rohkem kui 1 miljon, võib-olla ka mõni muu keel). Pool maailma elanikkonnast räägib 20 kõige levinumat keelt. 96% maailma keeltest kasutab 4% maailma elanikkonnast. Pooltel keeltest on vähem kui , neljandikul keeltest on vähem kui 1000 rääkijat (Grenoble 2006: 138). Kõige pessimistlikumate ennustuste kohaselt jääb püsima ainult keelt, need millesse Microsofti tarkvarad ja Nokia mobiiltelefonide menüüd jne tõlgitakse (Rannut 2003). Keelte tulevik sõltub mitmetest teguritest: demograafiline olukord; üleilmastumise surve; keelte toimimine/kasutamine, millel omakorda on teatud tingimused: - poliitilised eeldused; - erialased eeldused (keelte rakendatavus: nt terminoloogia); - psühholoogilised eeldused (kas elanikkond tahab keelt kasutada) Demograafiline olukord ELi liikmesriikidest ühe osa keeled on nn väiksed keeled st keele rääkijate arv on väike. Kesk-Euroopa regioonist kuuluvad nende hulka eesti, läti, leedu, sloveeni; kuid ei tšehhi, slovaki ega ka unga ri kuulu nn suurte keelte hulka (keelekasutajate arvust lähtudes on ungari keel maailma keelte hulgas ko h a l). 211

212 Kokkuvõtvalt on demograafiline olukord ebasoodus ja muuta seda on raske, seetõttu mängivad ka ülejäänud tegurid olulist osa keele püsimajäämises Keeleline/kultuuriline imperialism Maailma ja teatud suurvõimude majanduslikes ja ühiskondlikes protsessides on tunnetatav määratu globaliseerumise surve. Tekkisid mõrvarkeeled (killer languages) ja mõrvartsivilisatsioonid. Maailma mastaabis on selliseks mõrvarkeeleks inglise keel (täpsemalt, selle globaliseerunud variant; Briti inglise keel on üks suurimaid globaliseerumise ohvreid), kohalikus mastaabis valitseva enamuse keel. Rõhuva assimilatsioonipoliitika heaks näiteks on Venemaa, kus käib põlisrahvaste teadlik venestamine, ei-hooli-assimilatsioonipoliitika näiteks sobib ka Ungari: rahvusvähemusi ei kiusata küll taga, aga riik ei tee ka pingutusi nende säilitamiseks Keelekasutuse poliitilised eeldused Siia kuulub keele staatuse poliitiline määratlemine (nt keeleseadus ja selle ellurakendamine). See on eriti tähtis rahvusvähemuste ja põlisrahva puhul. Seadused peavad tagama, et haridus, kultuur, meedia, asjaajamine toimiks rahvuskeeles Keelekasutust takistavad tegurid Nende hulgas tuleb kõigepealt nimetada riigi assimilatsioonipüüdlusi. Kaasnevaks ilminguks on, et rahvusvähemustes, põlis rahvastes tugevdatakse alaväärsustunnet, teisejärgulise kodaniku tunnet. Rahvusvähemused pannakse uskuma, ja luuakse ka vastavad tingimused, et nende karjäärivõimalused emakeeles on piiratud või lausa võimatud. Nagu me Venemaa soome-ugri rahvaste näitel näha võime, viib see mitmesaja aasta pikkune protsess keelelise/etnilise nihilismini, mille tulemusena rahvusvähemused või põlisrahvad loo- 212

213 buvad oma keelest, neil on soodumus keerata selg eelkäijate kultuurile, assimileeruda Keelekaotuse põhjused Kui üks keel võtab üle teise keele funktsioone üha enamatel kasutusaladel, mandub väljasurutud keele sõnavara ja grammatika, äärmuslikul juhul võib kõnealune keel ka välja surra. Keele surm ei tulene tingimata keele mandumisest: keel võib kaduda ka arenenud grammatilise ja sõna varalise struktuuri puhul, kui vastava keele kasutajad hakkavad kasutama teist keelt. Tähtis küsimus: kas rahvas tahab kasutada oma emakeelt ja millist tulevikku nähakse. Suhtumine emakeelesse on manipulatiivsel viisil mõjutatav. Kui segaabieludes elavatele vanematele korrutatakse, et kakskeelsus on mentaalselt kahjulik, siis kasvatavad nad lapse üles ühes keeles, riigikeeles. Kui rõhutatakse, et koolis piiratakse emakeelset õpetust, kuna see mõjub kahjulikult riigikeeles toimuvale kõrghariduseks valmistumisele, siis vanemad ütlevad lahti emakeelsest haridusest. (Ma ei pea rõhutama, et mõlemad seletused on põhjendamatud ja tüüpiliselt ükskeelse või ükskeelsuse suunas püüdleva ühiskonna argumendid.) 2.6. Keele arengutase: terminoloogia Keelekasutus sõltub keele arengutasemest. See tähendab eelkõige terminoloogia olemasolu või puudumist. Keele püsimajäämiseks on lootust juhul, kui keelt kasutatakse elu kõigis valdkondades, seega mitte ainult pere keskel, vaid ka asjaajamises, majanduses ja poliitilises elus, lisaks ka teaduselus (vt punkt 2.5). See on elementaarne keeleline inimõigus, et riigi kodanikul on võimalus emakeeles asju ajada ja tal on emakeelne ligipääs poliitilise, majandusliku, kultuurilise ja teadusliku elu saavutustele. 213

214 Ungaris ei ole terminoloogia loomine, reeglistamine, vastupidiselt mitmete teiste EL riikide praktikale, institutsiooniline, st ei ole vastavaid institutsioone. Nt EL terminoloogia loomise eest oli aastaid vastutav Õigusministeeriumi üks osakond, kuid hiljuti see suleti. Olukorra parandamise huvides astusime Szombathelys mitmeid olulisi samme. Hiljuti asutasime Ungari Keele Termi noloogia Nõukogu (a Magyar Nyelv Terminológiai Tanácsa MaTT), mille ülesandeks on ungari terminoloogiauuringute ja terminoloogia kasutamise koordineerimine see pole seni veel õnnestunud. Aasta tagasi rajasime Lääne-Ungari Ülikooli Savaria Ülikooli Keskuse filosoofiateaduskonnas Terminoloogia Inno vatsiooni Keskuse (Terminológiai Innovációs Központ TermIK), mille ülesandeks on edendada terminoloogiauuringuid, korraldada konverentse, publitseerida väljaandeid. Ülikooli uralistika õppetool annab koostöös rakenduslingvistika õppetooliga välja Terminologia et Corpora nimelist võõrkeelset sarja. Uralistika õppetool ja juba mainitud Terminoloogia Innovatsiooni Keskus (TermIK) annavad koos välja ungarikeelset Terminologia et Corpora Supplementum nimelist sarja. 3. Kas ungari keel on ohus? SWOT-analüüsi põhjal nendime, et eksisteerivad järgmised soodsad tingimused (tugevused): iseseisva riigi riigikeel; vajalik kasutajate arv; seadustega tagatud staatus, keelekasutus kõigis valdkondades: haridus, asjaajamine, kultuur, teadus. 214

215 Samas on ka rida ebasoodsaid tingimusi (nõrkused): kas ühe või mitme keskuse ungari keel? See tähendab probleemi eelkõige terminoloogia kujunemises, kuna Ungari piiridest väljaspool Slovakkias, Rumeenias, Ukrainas, Serbias elavad ungarlased kujundavad terminoloogiat kohaliku riigikeele mõjul ja see erineb olulisel määral emamaa keelekasutusest; ungari keele ebamugav olukord ELis (ELi institutsioonides tagaplaanile surutud kasutus; ELi terminoloogia kujundamise koordi neerimatus Ungaris), mille tagajärjeks võib olla ühest keele kasutusalast (rahvusvaheline poliitika) loobumine; ungari keele kui teaduskeele nõrkus: tehnoloogia, loodusteaduste ja meditsiini valdkonnas ilmunud ungarikeelseid publikat sioone ei arvestata teaduslike tulemustena. Selle tagajärjeks on väljakujunemata terminoloogia, st keele kasu tusalast loobumine; keele riknemine ühiskondlikus mastaabis. Sarnaste tendentsidega võime kohtuda ka teistes riikides. Rootsis räägitakse tõsistel teaduslikel ja poliitilistel teemadel juba inglise ja mitte rootsi keeles. Soomes sünnivad ka filoloogia doktoriväitekirjad juba tihti inglise keeles. Soome parandusettepanek on lootustäratav: teadust peab tegema emakeeles, ingliskeelseid tõlkeid peaks riik finantseerima. 4. Uuring ungari keele tuleviku kohta Uurimusele eelnes samateemaline Eestis ja Soomes läbiviidud uuring (Kaivapalu, Muikku-Werner 2000), mille käigus muu hulgas otsiti vastust ka küsimusele, kas on võimalik, et tulevikus on Eestis ja Soomes inglise keel riigikeeleks, ja 215

216 kuidas näevad küsitletud eesti ja soome keele tulevikku ühinevas Euroopas. Selle uuringu põhjal sooritasin ühe avatud ja ühe kinnise küsimustikuga päringu kõrgkooli I ja IV kursuse erinevate erialade (emakeel, võõrkeel, ajalugu, erinevad loodusteadused) üliõpilaste hulgas. Kinnine küsimustik sisaldab küsimuste kõrval ka eesti ja soome üliõpilaste antud vastuseid, ungari üliõpilased pidid nende hulgast ühe või mitu välja valima. Avatud küsimustik, mida täitsid 93 üliõpilast, sisaldas ainult küsimusi. Toon välja avatud küsimustikust kaks küsimust ja neile antud vastused. Kas ungari keel jääb püsima? Jah: 52 (55,9%), vastused peegeldavad mingil määral ka ebakindlust, loetleti lisatingimusi (nt peab kaitsma ja hooldama). Ei: 4. Ebakindel: 31 (33,3%) nemad expressis verbis ei avaldanud arvamust ungari keele tuleviku kohta. Tüüpilised vastused: väiksem roll, mandub, keele tulevik sõltub meist, ei tea. Muu: 5 ilma igasuguse seisukohavõtuta peab hooldama ja kaitsma. - Ühel juhul vastus küsimusele puudus. Kas on võimalik, et inglise keel on tulevikus ametlikuks keeleks Ungaris? Ei: 69 (74,2%) Jah: 16 (17,2%): - naised: 20% - mehed: 7,7% Ebakindel: 8 (8,6%) 216

217 5. Ungari keele kaitseks Kahtlemata on ilmnenud ebasoodsad märgid. 19. sajandi alguses rajati akadeemia selleks, et arendada ungari keelt ja hoolitseda selle keele eest. Nüüd on uus aeg, uued tingimused aga meie suhtumine emakeelesse ei tohi muutuda, peame oma kohust täitma. Hiljuti astus ka Ungari Teaduste Akadeemia (MTA) üles ungari keele kaitse huvides. Nüüd on juba ka vajadus operatiivse programmi järele, ja seda saavad luua ainult MTA ja kõrghariduse instituudid. Soovitus Kesk-Euroopa riigid algatagu oma keelte vastastikust õpetamist, et oleks vajalikul hulgal keeli oskavaid spetsialiste. Selle abil on võimalik aeglustada ükskeelsusele viivat protsessi. Kesk-Euroopa riigid koostöös vanade ELi liikmesriikidega, kelle keel on niisamuti ELi foorumitel tagaplaanile surutud nagu keskeurooplaste omagi algatagu oma keelte poliitilise kasutamise tugevdamist, et oleks võimalik tõlkida igast keelest igasse keelde. See samm, millega kahtlemata kaasnevad suuremad väljaminekud, tõstab keele prestiiži. See on elutähtis eelkõige väiksearvuliste rahvaste puhul nagu eesti, läti, leedu ja sloveenia. Maailmas suunatakse palju, kuigi mitte piisavalt palju raha biodiversiteedi säilitamisele. Kultuuride, keelte diversiteet väärib vähemalt sama palju tähelepanu. 217

218 Kirjandus Grenoble, Lenore A Endangered languages. In: Brown, Keith et al. (eds.): Encyclopedia of Language and Linguistics. 2 nd edition, Vol. 10. Elsevier, lk Kaivapalu, Annekatrin ja Muikku-Werner, Pirkko Soome ja eesti (üli)õpilaste arvamusi emakeelest. Emakeele Seltsi aastaraamat 44 45, Tartu, lk Krauss, Michael The world s languages in crisis. Language 68/1:4 10. Pusztay, János Közép-Európa: nyelvi konvergenciatáj? Fejezetek a nyelvi egységesülés vizsgálatához. Dissertationes Savarienses 30, Szombathely, lk 137. Rannut, Mart Postmodern Trends in Current Language Development. In: Metslang, Helle & Rannut, Mart (eds.): Languages in development. Muenchen: Lincom Europa, lk

219 A magyar nyelv jelen és jövője az EU-ban A reformkor jelszava: Nyelvében él a nemzet volt. A magyar nyelv védelme és fejlesztése érdekében alapították meg a Tudományos Akadémiát. A világ nyelvi sokszínűsége veszélybe került. Ennek egyik oka, hogy a nyelvek nagy része a beszélők létszáma szerint kis nyelv, egy másik ok a globalizáció, illetve a soknemzetiségű államok asszimilációs politikája. Egy felmérés során megvizsgáltuk, milyennek látják magyar főiskolai hallgatók, egyetemisták a magyar nyelv jövőjét, illetve elképzelhetőnek tartják-e, hogy az angol lesz a hivatalos nyelv Magyarországon. A válaszadók nagyobbik része optimista volt a magyar nyelv jövőjét illetően, de néhány százalékuk a magyar nyelv fokozatos eltűnésével számol, s lehetségesnek tartja az angolnak mint államnyelvnek a bevezetését. Végül egy javaslat: az újonnan csatlakozott államok kezdeményezzék egymás nyelvének oktatását, egyúttal azt is, hogy az EU különböző intézményeiben az eddiginél nagyobb arányban használhassák valamennyi tagállam nyelvét, s a fordítások közvetítő nyelv nélkül történjenek. Ez természetesen többlet költségekkel jár, de a nyelvi és kulturális diverzitás fenntartása legalább annyi figyelmet érdemel, mint a biodiverzitás. 219

220

221 Soome ja rootsi keel Soomes eile, täna ja homme Pirkko Nuolijärvi Kodumaiste Keelte Uurimiskeskus Keele staatus on nüüdisajal kuum teema peaaegu igas keelekeskkonnas, kus kasutatakse enamuskeelena inglise, hiina keele eri variantidest või teistest maailma suurkeeltest erinevaid keeli. Olgu keele kasutajaid rohkem või vähem, keele seisund ühiskonnas sõltub ikka kõigepealt sellest, kas ja kuidas on poliitikas osalevad inimesed keelest teadlikud ja keelepoliitikat ellu viivad. See kehtib nii enamus- kui ka vähe muskeelte kohta. Keelekorraldus, mida mitmed sotsiolingvistid peavad keele poliitika sünonüümiks, jaguneb tavaliselt kolmeks: esimene ja juhtiv osa on staatusekorraldus, teine korpusekorraldus ja kolmas keeleõppekorraldus. Viimastel aegadel on neljandaks saanud keeletehnoloogia korraldus, mida tihti nähakse keelepoliitika iseseisva osana, kuigi selle eesmärgiks on tagada keelele keeletehnoloogiline tugi (Rannut, Rannut & Verschik 2003: ). 221