ALVAR LOOG. da keegi. Mida poetess sellega mõtles? Oli see ehk prohvetlik ettekuulutus peatselt meiegi õuele saabunud postmodernismist,

Transcription

1 DRAMATURGIA OTSIB (PEA)TEGELASI: SUURTE SURNUTE VÄRSKE VERI Ajalugu dramaturgilise toorainena XXI sajandi algusaastate eesti teatris Loone Otsa Koidula vere näitel ALVAR LOOG Kõnelda sellest, mis ei ole kunagi juhtunud, pole mitte üksnes ajalookirjutaja ülesanne, vaid ka iga kultuuriinimese loovutamatu õigus. Oscar Wilde Loone Ots, Koidula veri. Lavastaja: Ain Mäeots. Kunstnik: Liina Tepand. Valguskunstnik: Airi Eras. Muusikalised kujundajad: Loore Martma, Toomas Lunge ja Ain Mäeots. Liikumisjuht: Marika Aidla. Osades: Ragne Pekarev, Rein Pakk, Tanel Jonas, Raivo Adlas, Martin Kõiv, Marika Barabanštšikova, Ott Sepp, Alina Karmazina, Merle Jääger, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Indrek Taalmaa, Marko Mäesaar. Esietendus 11. IV 2008 Vanemuise suures majas. 1. Koidula comeback Jannsen-Michelsonina Üle paarikümne aasta tagasi, vahetult enne oma elu lõppu, kirjutas Betti Alver: Üht lootust ma vajan, olen alati vajand et iial ei alga julm lobisev sajand ( ) et ka painatud elu ei paadu ei pleegi, et me suuri surnuid ei kaman- da keegi. Mida poetess sellega mõtles? Oli see ehk prohvetlik ettekuulutus peatselt meiegi õuele saabunud postmodernismist, sellest lobisevast sajandist, mis hakkas kõige muu kõrval tagantjärele dekonstrueerima ja devalveerima ka tema enese siirast humanismi ning usku vanamoodsalt sirgeseljalistesse väärtustesse? Ning kes on ikkagi need suured surnud, kelle tuleviku pärast Alver veel eluõhtul südant valutas? Ehk oli üks neist Lydia Koidula ( ): Eesti esimene naisluuletaja, Alveri enese otsene esiema meie poetesside mõttelises sugupuus. Koidula, kes on igaühele tuttav ning ehk ka mõnevõrra sümpaatne kohustusliku koolihariduse ajaloo ja kirjanduse algastmest, laulupidude repertuaarist ning sajakrooniselt rahatähelt. See voolujoonelise välimuse, poeetilise nime ja traagilise elusaatusega naisterahvas, kelle isik on (rohkem küll oma sõnade, mitte tegude pärast) jäänud tänaseni eesti rahva ilupüüdluste, vabadusejanu, vaimsuse ja patriotismi võrdkujuks. 28

2 Keiser Aleksander II Ott Sepp ja Lydia Jannsen Ragne Pekarev. Kui Eesti varasem ajalugu oli peamiselt traumaatilise sisuga, selles andsid tooni negatiivsed kogemused (näiteks kaotatud lahingud, orjapõlv) ja olematud eeskujud, siis Koidula oli üks esimesi positiivseid kangelasi, kellele kuulub tänini soe koht meie rahva kollektiivses teadvuses. Koidula kui bränd seisab eestlaste rahvustunde nurgakivina samas kaalukategoorias Kalevipojaga; tema isik on oma olemuselt peaaegu samavõrd müütiline, tema elu ja karakter tunduvad niisama kirjanduslikud kui nimi, mis ongi tegelikult pseudonüüm. Paljuski just selle poeetilise pseudonüümi toel väljus Lydia Jannsen juba elades osaliselt inimlikust mõõtkavast ning saavutas hiljem postuumse võidu nii oma ajastu kui ka surma üle. Koidula kuvand, mis oli väidetavalt juba tema eluajal kirjaneitsile omaselt sile ja süütu, on ka hilisemate biograafide poolt puhastatud suuremal või vähemal määral kõigest madalast (kaasa arvatud kehalisusest). Koidula kui inimese ja müüdi suurusest annab aimu juba tema kaasaegse Ado Reinvaldi üteldu: ta ei olnudki nagu inimene, vaid nagu hingeõhk kõrgemast maailmast. Loone Otsa Koidula veri, mis võitis aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel ergutusauhinna ning esietendus aasta aprillis Ain Mäeotsa lavastuses Vanemuise suure maja laval, näitab meile, kuidas kirjaneitsi kaotab üksteise järel oma (füsioloogilise) lapsepõlve, süütuse, südame, kodumaa, lapse, liikumisvõime ja viimaks ka elu. Kaasaegsete poolt jumalikustatud ning ajaloo poolt mütologiseeritud Koidula asemel seikleb selles näidendis pigem preili Jannsen/proua Michelson. teater muusika kino 29

3 Koidula on meie teatrilavasid tegelasena külastanud ka varem. Kõigepealt meenuvad Aino Undla-Põldmäe Viru laulik ja Koidula (Draamateater, 1969 ja 1982), Mati Undi Vaimude tund Jannseni tänaval (Pärnu Draamateater, 1984) ning Urmas Lennuki Koidula (Emajõe Suveteater, 2007). Tema biograafia ainetel valminud näidenditest on siinkirjutajale teada veel Artur Adsoni Lauluisa ja kirjaneitsi (1930) ja Hella Wuolijoki Koidula (1932). Samuti võiks sellesse nimistusse lisada Jaan Krossi mononäidendi Pöördtoolitund (Draamateater, 1979). Loone Otsa tekst kujutab enesest vastupidiselt eelnimetatute pieteeditundest kantud (ning seega pigem müüti toestavale) hoiakule hoopis deidealiseerivat alternatiivajalugu, provokatiivset fantaasiat Koidula elu ja loomingu teemadel. Teatri kodulehel on teose þanrimääratluseks märgitud lennukas fantaasia, autori käsikirjas fantastiline fragmentaarium, kavalehel ning plakatil rääkimata lugu. Tegu on postmodernistlikus süntaksis kirjutatud tekstiga, mis võtab eelduseks ja lähtepunktiks juba varem räägitud loo ; teatud biograafilis-müütilise narratiivi, mis oma üldtuntuses moodustab ühe vähim vaidlustatud osa eesti rahva kollektiivsest ajalooteadvusest. Loone Ots ütles esietenduse-eelsetes usutlustes meediale, et tema fantaasia sai tiivad mõttest, et mis siis kui Juhan Liiv oli tõesti Aleksander II ning Lydia Koidula poeg, nagu ta psüühiliselt segastel aegadel ise veendunult väitis. Sealt edasi on autor fantaseerinud peamiselt Koidula elu teemadel, minnes tema ametliku biograafiaga metoodiliselt vastuollu seal, kus see valgete laikude tõttu vähegi võimalik. Koidula veri täidab kujutlusvõime toel augud ajaloos, vastab mänglevalt mitmele seni vastuseta küsimusele. Pole ime, kui korraks vilksatab lugeja/vaataja teadvuses hiiliv kahtlus, et äkki see kõik oligi nii. Seesama ketserlik uitmõte näib paeluvat ka autorit, kes ütleb näidendis Hugo Treffneri suu kaudu Juhan Liivile: Liiv, sina oled mu oma lobaga ära tapnud. Minust haige inimese teinud. Mõnikord mõtlen, et ehk on sul õigus. Äkki on nii, et sina räägid tõtt, aga mina olen nii loll, et ei saa sellest aru? Aga võimalus, et Loone Ots oma kirjapandut ajaloolises mõttes ise tõsiselt võtab, ei ole vist siiski eriti suur (olgugi et selle avaliku tunnistamise järel ei ootaks teda vastupidiselt Liivile mõni kinnine raviasutus). Ent miks on see näidend siis ikkagi kirjutatud; mida autor meile ütelda tahab, kui nüüd korraks vanamoodsalt küsida? Julgeksin pakkuda, et tegu on eelkõige vorminõudliku narratiivipuslega ajalooliste faktide ning fantaasia omavahelisel kokkusobitamisel. Seega peaksime sisu asemel nautima eelkõige vormi, kui veel kord vanamoodne olla ning neid kahte siinkohal mõtteliselt teineteisest lahutada. Teisalt laenab see (teatri)tekst oma huviväärsuse ning kunstilise kõnekuse üksnes asjaolust, et protagonist on ajalooline kangelane. Nii vormivõttestik kui ka autorihoiak muutub tähenduslikuks üksnes sellel foonil, et tegu on just nimelt kangelase ning pealegi veel pooleldi müütilise kangelase, mitte tavalise inimese või antikangelasega. Koidula veri on ajastuomane tekst, selles valitsevad ootuspärased koodid ja stiilivõtted: kerge provokatsioon, iroonia, paroodia, pastišš, madaldamine (läbi kehalisuse ning loomupäraselt inimliku), demüstifitseerimine, rohkem või vähem mõõdukas grotesk, psühholoogiline kerg(l)us, fragmentaarsus jne. Autori sooviks ei näi olevat õiendada arveid ühegi ajaloost laenatud karakteriga, küll aga ajaloo kui diskursusega laiemalt. Koidula veri on karneval ajaloo kitsastel ja umbsetel tänavatel, millega kaasatantsimine eeldab audi- 30

4 Lydia Jannsen Ragne Pekarev ja Johann Voldemar Jannsen Rein Pakk. tooriumilt nii kompleksivaba vaimu kui ka kultuurilooalaseid eelteadmisi. 2. Ajaloo valeraha Soovime ja tunnistame seda või mitte, aga me elame postmodernistlikul ajastul, hingame sellele omast vaimsust sisse ja välja. Postmodernistliku kultuuriepohhi valitsev hoiak ning asjadest rääkimise viis on mänguline dekonstruktsioon, mis kujutab enesest otsekui kõigi inimlikku päritolu nähtuste isikute, tõdede, mõtete, teoste jne moodsat verifikatsiooniprintsiipi, nende sotsiaalse olemasolu ning legitiimsuse tingimust üleüldse. Suuri autoriteete, lõplikke tõdesid ja kõikehõlmavaid metanarratiive ehk igasugust monoteismi pelgav kaasaeg tarvitab dekonstruktsiooni vaimse viirusetõrjeprogrammina. See ei lase isikutel, ideedel ja nähtustel, sh müütidel ning kultustel, inimlikust mõõtkavast välja kasvada, omandada totalitaristlikke jooni. Dekonstruktsioonis segunevad seega vaba vaim, profülaktika ning kaua paisu taga hoitud loomupärane lammutuslust. Võitlus üleisikulise ja universaalse Tõe vastu on peaaegu alati ühtaegu ning eelkõige võitlus Ajalooga. Kõigist suurtest narratiividest on ajalugu kõige suurem; ajalugu on igasuguse korra, nii sümboolse kui ka tegeliku, vundament. George Orwell lausub oma totalitaristlikus utoopias 1984 tsiteerimisväärselt: See, kes valitseb olevikku, valitseb minevikku, ja see, kes valitseb minevikku, valitseb tulevikku. Olgugi et Eesti riigis ning Euroopa kultuuris laiemalt inimesi hetkel ajaloo abil eriti ei represseerita, elame siiski mitmeski mõttes mälutürannia ajastul. Ajalugu on liiga palju, see on liiga kõikjalolev, pealetükkiv ja autoritaarne. Keegi ei jõua enam mäle- teater muusika kino 31

5 tada, isegi mitte miljonimängijad, ajaloolastest endist rääkimata. Ometi toimib võime mäletada ning mäletamisväärseks peetut tunnistada (akadeemilise) avalikkuse silmis meie harituse ning vaimsuse peamise mõõdupuuna. Võitlus ei käi enam ammu selle nimel, et ajalugu saaks ilusam. Samuti pole ajaloo kirjutamine enam väheste väljavalitute (kolleegiumid ja tsensorid) õigus ning kohustus. Kui varem vaadati isehakanud ajalookirjutajatele kui valerahatrükkijatele (sest nii raha kui ka ajalugu kujutab enesest poliitilise võimu ja sotsiaalse tegelikkuse nurgakivi), siis meie lobisev sajand koguni armastab ja vajab seda laadi valeraha: et ajalugu ning sellega ka tegelikkust saaks rohkem, et oleks mille vahel valida, et oleks midagi igale maitsele. Seega astub inimene suure Ajaloo vastu välja, asudes selle totalitaarset diskursust omapoolsete täienduste toel murendama. Postmodernismi teeneks on inimese osaline vabastamine mitte üksnes Tõest, Ilust, pühadustest jne, vaid ka Ajaloost. Ideaalilähedaselt täiuslikes sõna- ja trükivabaduse tingimustes kuulub ajalugu rahvale. Meil on võimalus enesele ise ajalugu valida või koguni kirjutada; igaüks evib võõrandamatut õigust esitada (eeldatavalt/väidetavalt) toimunu kohta oma versioone, mis erinevad kokku võttes üksteisest üksnes oma ebatõenäolisuse astme poolest. (Nii nagu tohime avalikkuse ees karistamatult kuulutada, et Päike keerleb ümber Maa või universum loodi täpselt seitsme päevaga, võime ka väita, et näiteks Auschwitzi pole kunagi toimunud või et Adolf Hitler oli tegelikult transvestiitlike kalduvustega naine; ja kui keegi arvab teisiti, siis pole see mitte Tõde, vaid kõigest eriarvamus.) Enam pole ajalugu, on ajalood: ühe sündmuse või isiku kohta on palju lugusid üksteisele vastukäivaid lugusid, omavahel ühitamatuid lugusid, mis loovad ühtepidi müra juurde, ent teisalt tühistavad üksteist, annavad vabamat õhku. On hakatud aru saama, et tõe ja fiktsiooni eristamine osutub võimalikuks üksnes jumalikust vaatepunktist, mida meil inimestena kuskilt võtta ei ole. Meil on üksnes inimlik vaatepunkt või täpsemalt inimlikud vaatepunktid, mida on sama palju kui inimesi. Varem suuresti poliitilise sisu ja teadusliku vormiga ajalugu ei salga enam eriti oma lähisugulust ilukirjandusega: pole Tõde, on tõlgendused; vähesed raudkindlad faktid seob üheks ikkagi inimlik fantaasia. Ometi ei taandu tegelikkuse ja fiktsiooni suhe sotsiaalses sfääris alati postmodernistlikule vabamängule. Eakamad meist on küllap kõik kogenud kunagise kommunistliku diktatuuri ajaloolaste ning ajakirjanike, nooremad tänase turumajandusliku massimeedia igapäevast vägivalda tegelikkuse, terve mõistuse ja ajaloo kallal. Ent lobiseva ajastu ajaloolisel ainesel põhinev narratiivne kunst on paljude jaoks veelgi hullem. Sest sellel pole üldse mingeid reegleid ega seega ka universaalset koodi, mille dešifreerimine juhataks lõpuks ikkagi objektiivse Tõe juurde; see ei keela otseselt midagi ja lubab kõike või peaaegu kõike, sealhulgas täiesti karistamatult suuri surnuid kamandada. Teisalt osutab see auditooriumi vastureaktsioon paradoksaalsele nähtusele: inimesed võtavad kunsti tegelikkuse peeglina sageli tõsisemalt kui ajalooraamatuid või massimeediat in 1 Meie kaasaja narratiivseid kunste (kirjandust, teatrit ja mängufilmi) tõmbab dramaturgilise ainese otsinguil üha enam ajaloo juurde. Ent keskeltläbi ei huvita neid enamasti ajaloo diskursus (selle võim või tõepretensioonid), vaid üksnes objektid, needsamad suured surnud või sündmused. Kunst otsib ajaloost dramaturgilist pinget, mida pu- 32

6 Friedrich Reinhold Kreutzwald Jüri Lumiste ja Lydia Jannsen Ragne Pekarev. has fiktsioon eraldi võetuna ei suuda enamasti pakkuda. Üleelusuurusi ideid, karaktereid ja sündmusi esitada sooviv kunst toimib ökonoomselt ja efektiivselt, laenates need ajaloost ehk elust enesest. Otsitud üleelusuuruse kvaliteedi tagab neile, sõltuvalt objektist, ajaloo müüdivabriku aastakümnete- või koguni aastasadadepikkune töö. Seoses ajaloolis-biograafilise ainese järsu suurenemisega narratiivsetes kunstides võib väita, et fiktsionaalsuse mõiste ise on muutunud: dokumentalism ja fantaasia tungivad teineteise territooriumile, elutõde ja kunstitõde saavad üheks. Veel aastakümnete eest akadeemilise humanitaaravalikkuse meeli vallanud küsimus autorsusest on (pseudo-)dokumentaalkunsti ajastul asendumas märkamatult küsimusega protagonistist. Me kõik teame, et suurem osa öeldust/kirjutatust on tähelepanuväärne ning tähenduslik üksnes ütleja isiku tõttu: sõnad vajavad lisaks objektile ka subjekti ja lausumiskonteksti. Vastasel juhul on nad lihtsalt keelelised ühikud, teater muusika kino 33

7 mis ei kanna eneses eraldi võttes mingit informatsiooni, psühholoogiast ning dramaturgilisest pingest rääkimata. Isikustatud sõnad, teod ja sündmused on aga taotletud eetilisele, esteetilisele, sotsiaalsele ja/või emotsionaalsele mõjule seda lähemal, mida tuntum on nende subjekt. Sama printsiibi järgi toimib ka igasugune massimeedia: selleks, et inimene tänavalt pääseks uudistesse, et teised temast üldse midagi kuulda tahaksid, peab temaga juhtuma midagi väga erakordset ning seega ületab see sündmus avalikkuse lävepaku üksnes oma erakordsuse, enamasti erakordse traagilisuse tõttu. Seevastu tuntud inimese puhul piisab uudisekünnise ületamiseks üpris vähesest, laiem auditoorium on valmis lugema ka tema uuest koerast, soengust, autost jne. Jääb mulje, et narratiivne kunst on sellel suure nõudluse ajastul, mil meelelahutus- ja kultuuritööstus oma pideva pakkumisega seda nõudlust ise kultiveerib, üha rohkem hädas auditooriumis huvi äratava protagonisti leidmisega, kes suudaks sündmuste objekti ning tunnete ja mõtete subjektina anda neile üleelulise mõõtme. Oidipusi, Hamleteid, Fauste ja Onegineid ei sünni iga päev. Õigupoolest ei ole neid maailma kirjanduses, v.a lastekirjanduses Pipi Pikksukk, Karlsson, Harry Potter pärast Teist maailmasõda enam peaaegu ühtegi esile kerkinud. Pakuksin, et viimased nägid ilmavalgust eelmise sajandi teisel ja kolmandal kümnendil: (Josef) K, Josef Švejk ja Ostap Bender. Möödunud sajandi keskpaigast tänasesse ulatuva ajastu kõige monumentaalsemaks kirjandustegelaseks on siinkirjutaja meelest Samuel Becketti Godot, kes ei vasta aga formaalselt karakteri miinimumnõuetele (eesti kirjandusest jääb viimaste kümnendite jutuloomingust sõelale eelkõige Mehis Heinsaare härra Paul, kelle karakteri kandvus tugineb omakorda paljuski mitteidentsusele iseendaga ning mittekoherentsusele ümbritseva tegelikkusega; ta on pigem karakteri negatiiv kui karakter). Umbes Charlie Chaplini aferistist hulkurist alates eelistavad suured kangelased neil päevil, hoolimata oma sageli literatuursest sünnipärast, elukeskkonnana hoopis ajakohasemaid ehk visuaalsemaid meediume koomiksit ja filmi: Superman, Batman, James Bond, Rambo, Darth Vader, Beavis ja Butthead, Mr. Bean, Forrest Gump jpt. Teisalt on nii produtsendid kui ka stsenaariumikirjutajad hakanud mõistma, et toimiv tegelaskuju on rohkem väärt kui tegevuskeskne narratiiv ehk lugu ise kui selline. Mõnega neist (näiteks James Bond, Ämblikmees, Simpsonid, Seksi ja linna seltskond jne) võiks kas või börsile minna. Turg dikteerib, et õnnestunud tegelaskuju seiklused ei piirdu tänapäeval kõigest ühe teosega nagu enamasti varem: kandvate karakteritega menukast üksikteosest saab suure tõenäosusega seriaal ehk sageli suhteliselt ühismõõdutute seeriate rodu, mille seob tervikuks ning müüb auditooriumile maha just protagonist või protagonistide ansambel, kelleks/milleks võib õigupoolest olla ka näiteks loom ( Komissar Rex ), asutus ( Kiirabihaigla ), sõiduvahend ( Lahingulaev Galaktika ), maja ( Õnne 13 ) vms. Ent kust selliseid tegelasi ikkagi pidevalt võtta? Nii laenavad kirjandus, teater ja film protagoniste üha rohkem ajaloost. Sest ajalooline karakter toimib tänuväärse konksuna, mille otsa saab lugusid riputada. Ja need lood ripuvad: rahval on huvi neid lugeda ja vaadata. Ajalooline karakter lisab narratiivile alati seksapiili, kõditab auditooriumi tegelikkusetaju, ajalooteadvust ning fantaasiat, sageli ka personaalset või rahvuslikku identiteeti. Ajaloost laenatud müüt, tegelikust elust võetud intensiivsus ning kunstile omane tinglikkus moodustavad esteetilise kokteili, mille maitserikkus 34

8 Lydia Jannsen Ragne Pekarev ja Johann Köler Martin Kõiv. jääb meisterliku segamise korral tavalisele fiktsioonile enamasti püüdmatuks. Ka raamatumüügi edetabelid näitavad puhta fantaasia devalveerumist: inimesed armastavad ilukirjandusliku luule või proosa asemel lugeda üha rohkem biograafiaid ning päevikuid. Nii näiteks on Eestis viimase mõne aastaga arvukate elulugude kõrval ilmunud menukalt ka terve hulk kirju ning päevikuid sisaldavaid raamatuid: Tuglased, Alver, Panso, Tubin, Lotman, Alliksaar, Laretei, Vahing, Õnnepalu/Tode jt. Sama nähtuse teise avaldumisvormina võiks esile tuua seltskonnaajakirjanduse ja blogide suure populaarsuse. Kui mingi osa lugejatest on alati väitnud, et lektüürina tundub ajalugu huvitavam (ning ka kasulikum ja õpetlikum) kui ilukirjandus, siis märkimisväärselt paljudel juhtudel ei pea ega saagi seda eristust enam teha. Turule orienteeritud narratiivsed kunstid pakuvad fantaasiat ja ajalugu nüüd otsekui hambapasta ning pesupulbri reklaamidest tuntud suhtega 2 in Ajaloo kullatolmu kastetud dramaturgia Eesti lavadel Võitluses sotsiaal-poliitilise olukorra vastu argielus (diktatuur, tsensuur, venestamine) pöördusid eesti dramaturgia ja teater möödunud sajandi 80. aastate keskel äkki jõulisemalt kui kunagi varem oma rahva ning kultuuri ajaloo poole. Mitmete ajaloolisel ainesel põhinevate näidendite lavastused, näiteks Madis Kõivu ja Vaino Vahingu Faehlmann (Vanemuine, 1982), Mati Undi Vaimude tund Jannseni tänaval (Pärnu Draamateater, 1984), Juhan Saare Valge tee kutse (Noorsooteater, 1985), Nikolai Baturini Kuldrannake (Ugala, 1986) jt ei kujunenud sündmuseks üks- teater muusika kino 35

9 nes teatrimaailmas, vaid ühiskonnas laiemalt. Teater oli sel hetkel parim, kui mitte ainuvõimalik koht, kus ajada oma rahvuslikku asja: stimuleerida kultuurimälu ja kultiveerida rahvustunnet. Hoolimata rahvuskehandi füüsilisest ja vaimsest lagunemisest ning soodsatest oludest (tsensuuri puudumine) ei leia me midagi sellist möödunud kümnendi eesti teatrist: varjusurmas oli nii omadramaturgia kui koos sellega ka kohalikku kultuurilugu peegeldavate näitemängude kirjutamine ning lavastamine; üksikute eranditena tõusevad mälust esile vaid Jaanus Rohumaa Ainus ja igavene elu (Linnateater, 1996) ning Toomas Suumani Liivad (Rakvere Teater, 1997). Võib öelda, et käimasolev kümnend on toonud selles vallas ennenägematu ning etteennustamatu elavnemise. Viimasel viiel hooajal on Eesti lavadel esietendunud lavastused kohalikest kunstnikest ( Külmetava kunstniku portree, Põrgu wärk, Kits viiuli ja õngega, Ratsukäik, Mälestused. Unenäod. Mõtted ), kirjanikest ( Ennola, Under, Koidula, Koidula veri, Võlg, Tänu tulemast!, Keiserlik kokk, Suur mees väikeses linnas, Geeniuste algkursus, Mu luiged, mu mõtted, Ah tsusku külh, Endspiel ), muusikutest ( Pauluse kiriku kellad, Ernesaks ja Oamats, Georg, Ruja ), teatritegelastest ( Adolf Rühka lühikene elu, Teatriromanss, Teatriparadiis, Voldemar ), poliitikutest ( President 1939, Kindral, Kadrioru vanad, Meri ja Orav ) ning teadlastest ( Sigma Tau-C705 ). Meie mail elanud ajalooliste isikute tegemistel põhinevad veel järgmised sel ajajärgul lavale pandud näitemängud: Henrik, Taarka, Keisri hull, Reigi õpetaja, Vastutuulelaev, Vihterpalu valss ning Kevadtalv Pisut kaudsemal moel võiks sellesse nimistusse lisada veel Johannese passiooni ja Proffeti. Nende ridade kirjutamise ajaks on välja reklaamitud, et peagi jõuab publiku ette veel mitu eesti kultuuriloo ainetel valminud teatriteksti: Mälestusmärk. Rekonstruktsioon, Linnapea ning Kristjan Jaak ja Eduards. Ettevalmistamisel olnud muusikal Pronksivalu, Welcome to Estonia! lükkub poliitilise olukorra stabiliseerumise (l)ootuses edasi. Seega tervelt nelikümmend lavastust viie aasta jooksul, mis püherdavad kas otsesel või kaudsel moel meie endi lähiajaloo kullatolmus, laenavad oma protagonisti(d), dramaturgilise laetuse ning kronotoobilise seksapiili tegeliku elu ja müüdiloome risttolmlemisest! Tinglikus mõttes võiks neile lisada veel samal ajal lavastuseks saanud sõjaainelised teatritekstid, mis räägivad küll nimetutest kangelastest, ent põhinevad ajaloodokumentidel ning reaalsete inimeste mälestustel: Minust jäävad ainult laulud, Volli, Misjonärid ning Kangelane. Elavnemine pole toimunud mitte ainult eestiaineliste dokumentaallavastuste vallas. Kui varasematel aastatel jõudis meie lavadele aastas üldse kokku ca kolm-neli ajaloolistel karakteritel või sündmustel põhinevat näitemängu, siis viimasel viiel hooajal ületavad selle arvu juba üksnes mitte-eesti ainesel põhinevad teatritükid: Savonarola tuleriit, Cyrano de Bergerac, Võimalik kohtumine, Vabamõtleja, Vincent, Syrrealistid, Värvide igatsus, Boulgakoff, Adolf, Elvis oli kapis, Ma olen iseenda naine, Ainult võltsid jäävad ellu, Tom Cruise ja liblikad ning Rasputin. Eelnimetatud sõnalavastustele lisandub samast ajast veel neli ajaloolisi karaktereid kasutavat tantsulavastust ( Sigmund & Freud, Piaf, Nixon ja Alegria y dolor ) ning viis tööd muusikateatri vallast ( Cyrano de Bergerac, Barbara von Tisenhusen, Kolme neitsi maja, Mi- 36

10 Harry Jannsen Tanel Jonas ja Benjamin Liiv Raivo Adlas. na Napoleon!, Wallenberg ning Marilyn ). Samu tendentse võib täheldada ka kohaliku filmitööstuse toodangus. Kui varasema paari kümnendi jooksul valmis ühtekokku vaid paar ajaloolistel isikutel või sündmustel põhinevat mängufilmi ( Need vanad armastuskirjad, Minu Leninid ), siis viimase mõne aastaga on neid kogunenud ennenägematu hulk: August 1991, Kohtumine tundmatuga, Libahundi needus, Georg, Oma Maapäev ning Taarka. Reservatsioonidega võiks siia nimekirja lisada ka Jan Uuspõld läheb Tartusse. Kohe on tulemas Detsembrikuumus. Lisaks on eestlaste osalusel valminud teistes riikides Balti torm ja Samas olgu veel lisatud, et Eestis kogub samal ajal huvipakkuva tendentsina üha hoogu teatrilavastuste tootmine eelkõige filmidest või televisioonisaadetest tuntuks saanud ainesel. Viimastel hooaegadel on publiku ette jõudnud Suvitajad, Hermese kannul, Pehmed ja karvased saavad jalad alla, Mõmmi ja aabits, Marukoerad, Sügissonaat, Pidusöök, Stalker ja Bluusivennad.) Tulles nüüd tagasi rahvusliku kultuuriloo ainetel valminud näidendite ja lavastuste tähelepanuväärse kvantiteedi ning suhteliselt suure publikumenu juurde, võib väita, et need on elavdanud nii meie teatripilti, kultuurimälu kui ka rahvuslikku identiteeti. Kuna valdav enamik neist on uued tekstid, saab kahtlemata rääkida ka nende otsesest seotusest eesti dramaturgia uue tõusuga. Institutsioonilisest küljest võiks märkida, et eestiaineliste dokumentaalnäidendite tellimine ning lavastamine on seni toimunud peamiselt projektiteatrite eestvõttel. teater muusika kino 37

11 Carl Robert Jakobson Tanel Jonas. 5. Ikooni ja müüdi tagaküljel, teispool head ja kurja Otsides viimase aja ajalooaineliste draamade ühisnimetajat, võib sellele suurema vaevata osutada nii autoripositsioonis, karakteriloomes kui ka üldises kujutamislaadis. Ühel või teisel moel, suuremal või vähemal määral on need kõik postmodernistlikud tekstid, mille lobisev üldhoiak rakendab suured, keskmised ning kohati ka päris väikesed surnud üheaegselt nii metoodilise müüdipurustuse kui ka meelelahutuse vankri ette. Valitsev moraalirelativism kohustab ning ajaline distants võimaldab kangelaste kujutamist väljaspool eetilisi kategooriaid. See on omakorda väga mugav nii dramaturgi, lavastaja, näitlejate kui ka publiku jaoks. Ajaloolised tegelased asuvad seega otsekui teispool head ja kurja, aeg on lunastanud nende võimalikud patud ning deheroiseerinud võidud. Ja see, mis sellisel kohtlemisel üldse järele jääb, on inimene ise oma (antud juhul kas pooleldi või täielikult külge poogitud) isiksuslike eripärade, rõõmude, murede, hirmude, soovide ja veidrustega, mille presenteerimisel ning kujutamisel ajavad dramaturg ja lavastaja enamasti taga eelkõige koomilist efekti. Küllap arvatakse, et naer mitte üksnes ei müü, vaid justkui vabastab peale auditooriumi ka ajaloolise tegelase nii müüdi koormast, ikoonilisest üheplaanilisusest kui ka ajaloo tolmust, annab karakterile elusa ning inimliku mõõtme. Ehkki enamik selles stiilis tekste püüdleb dokumenteeritud ajalooliste käibetõdede ning fantaasia sidumisel samaaegselt ka tõsisema ning kergema ainese (sealhulgas ka kõrge ning madala) segamisele, kohtab tõelist paatost või traagikat siiski harva ja ka siis on 38

12 Hugo Treffner Indrek Taalmaa. neid lisatud otsekui maitseaineks. Ka psühholoogiline sügavus jääb väljapoole seda laadi dramaturgia ambitsioone; tegelased on otsekui reeglina natuke ühekülgsed ja karikeeritud (võtkem kas või Kivastiku ja Kivirähi pseudoajalooliste näidendite tegelaste viinalembus). Siin ei esitata tõsiseid küsimusi ega püüta neile vastata. Publik ei saa enamasti teada midagi uut, kavalehel sisaldub sageli rohkem ajaloolises mõttes huvipakkuvat informatsiooni kui näidendi tekstis või lavastuses. Kõigele lisaks ei oska ei autor ega lavastaja peaaegu mitte kunagi ajaloolise müüdiga peale sihitu ning kulunud vormivõtetele tugineva purustamise midagi muud ette võtta. Näidates ajaloolist suurkuju otsekui negatiivis (ehk inimesena nagu me kõik ), on müüti lõhutud lihtsalt läbi uue müüdi loomise. Mingis mõttes sobivad Loone Otsa Koidula veri ning Ain Mäeotsa lavastus hästi eelesitatud kirjeldusega. Ka siin annavad tooni pigem koomilised tegelased, peaaegu igast stseenist on püütud midagi naljakat välja pigistada. Kogu rikkalik tegevus jääb suuresti vaid sõnade ja väliste sündmuste pinnale; karakteriloomes pole eriti psühholoogiat (kui, siis Eduard Michelson ja Benjamin Liiv, natuke ehk ka Jannsen ning Jakobson). Koidula ise asub seal kuskil vahepeal; kohati jäi mulje, et ei autor ega lavastaja olnud osanud tema suhtes mingit seisukohta võtta (mis ei ole mõistagi üldse halb): nii koomika kui traagika sumbusid peategelase puhul hämaratesse pooltoonidesse. Teisalt üritab Koidula veri vähemalt tekstina minna tavapärasest veelgi kaugemale. Ajaloolise müüdi dekonstruktsioon ei piirdu siin üksnes üldinimliku eksponeerimisega (nagu näi- teater muusika kino 39

13 Eduard Michelson Riho Kütsar ja Lydia Jannsen Ragne Pekarev. teks meestegelaste viina- ja/või naistelembus jms), vaid läheb ka kangelanna füsioloogia ja seksuaalsuse kallale, mis on sedavõrd kõnekam, et tegu on ikkagi kirjaneitsiks ning rahvuse emaks kutsutud pooleldi müütilise naisterahvaga. Ometi pole selles lähenemises siiski ka Koidula enese puhul midagi päris uut ja ennekuulmatut, sest kas või juba aastal ilmunud ning kolm aastat hiljem tõlgituna eesti lugejateni jõudnud biograafia Tähelend esmatrükis omistas Aino Kallas koidulaulikule tahtenõrkuse kõrval ka kleptomaaniat, mis küll hilisematest kordustrükkidest välja on jäetud. Lavastuse kavalehel kirjutab autor Loone Ots oma näidendi kohta apologeetiliselt, et tegu pole mitte epateerimisega, vaid avameelse meenutusega, et isegi koidulaulik oli lihast ja verest naine, kelle elus olid kõik normaalse bioloogilise naisusega seotud hetked, nagu menstruatsioon, defloratsioon või rasedus, ning lisaks mitmed momendid, mida ükski naine kogeda ei sooviks. Nojah, mida selle meeldetuletusega siis peale hakata? Või juhul kui juhtume seda sorti infovahendusele üldse mingit väärtust omistama, peaksime veelgi enam rõõmustama, kui keegi missioonitundlik inimene märkaks kirjutada näidendi, kus tuletataks meile meelde (ning hiljem lavastuslike vahenditega ka näidataks), et Koidula või keegi teine tema kaliibriga poolmüütiline tegelane käis tegelikult iga jumala päev üllatus, üllatus! peldikus. Või tuleks Koidula veres näha ajaloolise karakteri rakendamist essentsialistliku feminismi vankri ette (ehkki otseselt näpuga näitaval kujul leiab näidendist hoopis viiteid sotsiaalse feminismi baasprogrammile)? Tundub, et 40

14 Sofia Perovskaja Alina Karmazina. Alan Proosa fotod mitte. Sest laias laastus ning suurelt üldistades pole Koidula veri midagi rohkemat kui seesama epateerimine postmodernistlik mäng suurte surnute nime ning ajaloolise müüdiga, mida Loone Ots nimetab samas publiku emantsipeerimiseks (!?). See muidu igati tavaline ning nii kunstilisuse, originaalsuse kui ka meelelahutuslikkuse kriteeriumide kohaselt täiesti keskpärane lugu laenab oma huviväärsuse ning kõnekuse üksnes ajaloost. Kõik karakterid, tegevuskohad, sündmused, tsitaadid on siin suuremal või vähemal määral ajaloost üle võetud; autori panust ning ambitsioone tuleks hinnata üksnes selle järgi, kuidas need on omavahel toimivaks tervikuks seatud. Ja selle eest võib Loone Otsa ainult kiita. Samas pole Loone Ots teinud saladust (vt videoklipp intervjuuga teatri kodulehel), et tema sooviks oli eelkõige inimesi ärritada, provotseerida neist välja emotsioone, mida teatrisaalist muidu tavaliselt ei leia. Autor avaldab koguni lootust, et temast saab esimene inimene, keda Vanemuise laval tomatitega loobitakse. Võimalik, et ma pole piisavalt keskmine teatrikülastaja, ent minu jaoks puudusid nii selles näitemängus kui ka lavastuses skandaalsed aktsendid. Kardan, et ka valdava enamiku ülejäänud publiku jaoks jäi Koidula vere lavaletulek selleks natuke hiljaks. Veel mõned aastad tagasi (mil näidend on tegelikult kirjutatud) oleks mõju ehk tugevam olnud. Näidendi/ lavastuse kõige kurioossem stseen on Koidula külaskäik Kreutzwaldi juurde lootuses, et igapäevaelus arstina töötav Viru laulik aitaks vahepeal abielueelset patuelu elanud kirjaneitsil kirurgilise sekkumise kaudu uuesti süütust taastada. Aga see on ühtlasi nii paberil kui ka teater muusika kino 41

15 Vanemuise laval kogu Koidula vere kõige naljakam koht. Ma küll ei märganud, et mõni teatrikülastaja oleks tomateid loopinud või uksi paugutades lahkunud. Kavalehel äratrükitud pöördumises küsib Loone Ots nii iseendalt kui ka kõigilt vaatajatelt: Kas tohib eestlane näidata (ja vaadata) oma rahvuskangelanna füsioloogiat? Kuidas hoiduda sealjuures vulgaarsusest ja odavusest? Aga miks peaks üldse näitama, küsiksin vastu? Kas näitama näitamise enese pärast, et pooleldi normatiivsel madaldamisel ja demüstifitseerimisel oleks (olgugi et ilma vulgaarsuse ja odavuseta ) otsitud põhi käes; et juba ammu sisemist hoogu ja mõtet kaotav seksuaalrevolutsioon leiaks sellega veel ühe tabu, mida väheste puritaanide nurinaks murda; hapra ning mitte midagi piirava piiri, millest suurte ja poriste saabastega välklampide valgel üle astuda? Teisalt võitleb Loone Ots ametliku müüdi ning ajalooga tegeliku ajaloolise Tõe nimel, nii vanamoodne kui see kõige muu foonil ka ei tundu. Tema südamesooviks näib olevat rehabiliteerida Eduard Michelson, kes on lätlasena Koidula biograafia ning eestlaste üldise ajalooteadvuse silmis koidulauliku kaasana ikka pigem kahjuri kui armastava ning hooliva abikaasana paistnud. Siin on aga mitmeski mõttes tegu sissemurdmisega lahtisest uksest, sest samadest põhjustest ajendatuna kirjutas Artur Adson juba aasta novembrikuu Loomingus (lk ) Koidula kirjadele tuginedes sellest, kui õnnelik ja harmooniline nende kooselu vastupidi levinud (ehk eelkõige Aino Kalda ja Hella Wuolijoki levitatud) arusaamale siiski oli. Kirjaneitsist, kelle ametlik armastus on tema kodumaa, saab näidendis naine, kes armastab eelkõige oma seaduslikku abikaasat. Peale arveteõiendamise Koidula ajaloolise müüdiga püüab Loone Ots dekonstrueerida tagantjärele ka saksa biidermeierlikust (hilis-)romantismist mugandatud eesti rahvusromantilist kirjandust, mille üks esimesi ning kindlasti suurimaid maaletoojaid oli Koidula. Aleksander II suu kaudu on hetkeks igaviku perspektiivist esteetika kaalukaussidele asetatud eakaaslastest/nimekaimudest Koidula Vainulilled ja Baudelaire i Kurja lilled ning pole raske aimata, kumma luulekogu väärtusele (ning ühtlasi teise väärtusetusele) mõõtmistulemused üheselt osutavad. Kui Koidula eraeluliste seikade dramatiseerimisel on selles näidendis fantaasia iga mõtleva inimese jaoks ajaloolisest tegelikkusest selgelt eristatav, siis poetessi loomingut puudutavates küsimustes võltsib Loone Ots fikseeritud minevikku, andmata seejuures vähimatki vihjet, et tegu on temapoolse ning siinkohal mitte enam mängulise, vaid puhtalt moonutava lisandusega. Näidendist jääb nimelt mulje, et Koidula ei kirjutanud Kroonlinna aastatel enam suurt midagi, ning mille kirjutas, selle põletas. Samas teab iga Koidula loomingu ja kirjanduse ajalooga lähemalt tuttav inimene, et just võõrsil elatud aastad olid Koidula algupärase luule õitseaeg; sel loomingujärgul vabanes tema lüürika biidermeierliku saksa kirjanduse mõjust ja omandas isikupärase ilme. Kui ma Koidula verele dramaturgiliselt üldse midagi tõsiselt ette heidan, siis just nimelt järjekindlusetust, mis avaldub mängulise ja deidealiseeriva dekonstruktsiooni suubumises idealiseerivasse isikudraamasse. Anekdootliku alternatiivajaloona esitatud koidulauliku elu igapäevane operett moondub stseenide kuludes üha enam ajaloolist autentsust taotlevaks tragöödiaks. Müüt, mida avastseenis suure lammutuslustiga purustatakse, saab finaalis kõrgele postamendile tagasi seatud. Minu silmis on Koidula veri hea 42

16 näidend, ent pigem lugemisdaama, mille mitmed voorused lähevad laval paratamatult kaotsi. Olgu lisatud, et originaalversioonis on Koidula verel veel kahe erineva epiloogi ja proloogi kujul antud raamjutustus, mida Vanemuise lavastus mõistetavatel põhjustel pole kasutada saanud. Loone Ots on nutikalt põiminud omavahel mitmeid ajaloolisi isiksusi, ideid ning teoseid. Peaaegu kõigele hämarale ajaloos on antud loogiline vastus. Peaaegu, sest nii näiteks ei leidu näidendis vähimatki seletust asjaolule, miks Juhan Liiv pidas end Aleksander II pojana just Poola kuningaks, kelle missioon on selle paljukannatanud slaavi rahva vabastamine Vene Keisririigi ikke alt. Ain Mäeotsa lavastus tõi tekstist esile nii koomikat kui traagikat, psühholoogilist veenvust ja narratiivset voolavust, ent hoidus peaaegu täielikult igasugusest dekonstruktsioonist. Siit küllap ka põhjus, miks keegi tomateid loopima ei kippunud. Olemaks skandaalne, vajaks lavastus paksemaid värve. Kas või näiteks Koidula-aegse teatri tavapraktikat, et mehed mängivad naiste osi. Ning mängivad tugevalt üle. Palju oleks andnud teha ka kostüümide ja dekoratsioonidega, mis käesoleval juhul hoidsid siiski madalat profiili. Küll aga nägi Vanemuise suures saalis head näitlejateatrit; seda jagus nii suurtesse kui ka väikestesse rollidesse. Finaalis polnud Mäeots suutnud panna vastu kiusatusele kasutada Koidula tekstile loodud pala Eesti muld ja eesti süda Ruja esituses (solist Urmas Alender, kes hilisema põgenikuna oli samuti varem oma loomingus suuresõnaliselt kuulutanud, et eelistab võõrsil elamisele suremist armastatud kodumaal), taustaks ajaloolised kaadrid (1946) sellest, kuidas Koidula maetakse Kroonlinnast ümber Tallinna. Asjaolus, et võimule tulnud kommunistid koidulauliku Vändra, Pärnu või Tartu asemel just Tallinna mulda ümber sängitasid, peitub äärmiselt huvitav võimusemiootiline probleem, mis Mäeotsa ei ole paelunud. Lavastus lõpeb pisaraid ning muid pitsitusi väljameelitava akordiga nii sõnas, helis kui pildis. Just siis tundsin selle teatriõhtu jooksul esimest korda, et tahaks tomateid loopida. Ja mul oli kahju Koidulast, kes polnud tegijate silmis isegi nii palju respekti ära teeninud, et tema elust rääkivas alternatiivajaloolises näidendis/lavastuses tema ajalooline isik rahule oleks jäetud. Lõpus astus kunst ikkagi mälu ja ajaloo teenistusse, ehkki lubas meile alguses ainult kõiki nii ajaloo subjekte kui ka objekte vabastavat karnevali. Me saime segamini suurt tsirkust ja suurt tragöödiat, pulli ja pateetikat, mis täiesti maitsetul moel üksteist tühistasid. Ei meeldi mulle seda sorti postmodernistlik biidermeier. teater muusika kino 43