MÄLESTUSTEKST KUI KOGUKONDLIKU IDENTITEEDI MANIFEST Mõttearendusi baltisaksa autobiograafiakirjanduse põhjal

Transcription

1 MÄLESTUSTEKST KUI KOGUKONDLIKU IDENTITEEDI MANIFEST Mõttearendusi baltisaksa autobiograafiakirjanduse põhjal Maris Saagpakk Mälestustekstide kirjutamine on saanud vabanenud Eestis sagedaseks. Ühe inimese lugu on osa suuremast ja üldisemast loost ning see teadmine annab autoritele indu ja jõudu. Kirjeldatav aines ehk inimese läbielatu ja tehtu ei pea olema eriline ja ainukordne. Tavalise inimese tavaline elu tõuseb huviorbiiti näitena lähiminevikus toimunust. Viimase aja kirjandus-, kultuuri- ja ajalooteaduslik huvi autobiograafiate kui aja märkide vastu annab tunnistust soovist jõuda lähemale minevikus aset leidnud sündmuste emotsionaalsele küljele. Kuidas tajuti ja tunnetati erinevaid sündmusi ning kuidas soovitakse seda järeltulevatele põlvedele jäädvustada? Missugune osa elust tundub ülestähendamist vääriv ja miks? Missuguseid ühiseid ja/või erinevaid mõttemalle ning tõlgendusmustreid leiame ühte põlvkonda kuulunud inimeste tekstidest? Lootuses leida vastused neile ja paljudele teistele mentaliteediloolistele küsimustele on viimase 20 aasta jooksul võõrsil ja Eestiski läbi uuritud ulatuslikke tekstikorpusi. Käesolevas artiklis käsitletakse baltisakslaste autobiograafiaid aasta Umsiedlung i-järgsest ajast ning vaadeldakse Artikli aluseks olevat uurimistööd on toetanud Eesti Teadusfond (grant nr 6150) ja Robert-Bosch-Stiftung. 947

2 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest seda maailma, mis lugejale nende tekstide vahendusel avaneb. Võib öelda, et sunniviisiline ümberasumine määras baltisakslaste kogukonna vaiksele hääbumisele. Kuigi baltisakslased suutsid veel aastakümneid säilitada oma identiteedi ka väljaspool Balti kodumaad, ei olnud baltisaksluse püsimajäämine muutunud oludes siiski võimalik. Baltisakslastega toimunu pole seejuures mingi erandlik nähtus, samasugune käekäik on tabanud paljusid pagenduse valima pidanud rahvaid või kogukondi. Varem või hiljem tuleb aeg, kus sulandutakse teise rahva sekka. Seega võib öelda, et Umsiedlung il on baltisakslaste mälestustes biograafilise katkestuse (vrd Kõresaar 2005, 2. ptk, eriti lk ) tähendus. Baltisakslaste elukeskkond jäi maha nende Balti kodumaale. Kodused maastikud, linnad, mõisad, surnuaiad, saksa mõjutuste pitserit kandvad linnad; Baltimail valitsenud kombed, tavad ja eluviis; siinsed põlisrahvad, kelle käekäigu üle oli sajandeid kaasa räägitud kõik see, mis määratles baltisaksluse, tuli maha jätta. Algul oli vähemalt idee ja nn Hitleri kutse, mis motiveeris ja toetas, kuid juba varsti osutusid algsed visioonid ees ootavatest suurtest uutest ülesannetest vaid sõjapropagandaks. Teisest küljest näitas Baltimail pärast Nõukogude okupatsiooni algust toimunu baltisakslastele selgelt, et nende valitud tee oli küll valus, kuid ainuvõimalik (vrd Jürjo 2000: 134). Kuigi võiks arvata, et baltisakslastel oli mitmeski mõttes lihtsam, sest nad läksid tagasi Saksamaale, mis polnud küll Heimat, aga oli siiski keeleliselt ja kultuurilisest omane Vaterland, oli baltisakslaste kohanemine Saksa oludega siiski vaevanõudev protsess. Eriti just identiteedi ja väärtushinnangute seisukohast ei olnud sisseelamine Saksamaal baltisakslaste jaoks sugugi valutu. Baltimail olid siiski valitsenud mõneti teised kombed ja väärtushinnangud, mida Saksamaal alati ei tahetud vastuvõetavaks tunnistada. Osalt eraldus baltisaksa kogukond vabatahtlikult seltsielu ja huvitegevuse sfääri, mille tulemuseks oli aga näiteks baltisaksa seltside, organisatsioonide, arhiivide jne edukas tegevus. Ametialases tegevuses oli sulandumine ja kohanemine Saksamaa oludega muidugi eluline vajadus, mida eirata polnud võimalik. Kohanemise valulikkus oli kindlasti igal üksikjuhul erinev. Üks oluline tõukejõud baltisaksa seltsitegevuse käigushoidmiseks oli mure põlvkondade sideme katkemise pärast. Lapsed ja lapse- 948 Maris Saagpakk lapsed pidid ühest küljest suutma sulanduda uutesse oludesse, kuid ka baltisaksluse ajaloolisi traditsioone ning väärtushinnanguid edasi kandma. Just selles mõttes muutub aktuaalseks mälestuskirjandus ja selle osa baltisaksluse olemuse lahtiseletajana, väärtustajana ning edasiandjana. Baltisakslased kui suuline rahvas inimesed, kes olid harjunud põlvest põlve jutustama ja kuulama lugusid, 1 rakendasid oma loo jutustamise kogukondliku püsimise vankri ette. Seega on 20. sajandi teisel poolel kirjutatud baltisaksa mälestuste olulisimaks sõnumiks arusaam iseenda elust kui ühe baltisakslase tüüpilisest elust. Endaga toimunut esitatakse näitena kogukondlikust ajaloost. Selle väite aluseks on 50 avaldatud või käsikirjalist mälestusteksti, mida allpool käsitleme. Avaldamata materjalid pärinevad Eesti, Läti ja Saksamaa arhiividest ning raamatukogudest. 2 Kuigi vaatluse all olevad autobiograafilised tekstid on mõeldud eelkõige lähedastele lugemiseks, on ometi tegemist katsega tõusta kõrgemale isikliku elu seikadest ja faktidest ning mitte jäädvustada niivõrd iseendaga toimunut, kuivõrd oma aega laiemalt. AUTOBIOGRAAFILINE TÕDE JA KOLLEKTIIVNE MÄLU Kollektiivne mälu on kultuuriteadustes juba ammu kasutatud mõiste. Maurice Halbwachsi järgi on see hõlmanud näiteks 1 Vrd Gero von Wilpert: Baltlased on minevikku vaatavad inimesed. Mitte ühegi teise rahva juures ei ole isiklik saavutus sedavõrd allutatud päritolule. Baltlane ei küsi: mida ta teeb?, vaid: mis perekonnast ta pärineb? (2005: 125.) 2 Kõige rohkem leidub avaldamata autobiograafilisi tekste Lüneburgis asuvas Carl Schirreni Ühingu arhiivis. See organisatsioon on Saksamaal elavate baltisakslaste hulgas väga tuntud ja pälvinud suure usalduse. Seetõttu on baltisaksa perekonnad oma lähedaste autobiograafiad ilmselt eelkõige just selle ühingu arhiivi andnud, kuigi tegemist ei ole teadusasutusega ja selles ühingus töötavad vabatahtlikena baltisaksa vanadaamid. Lisaks Lüneburgi arhiivile leidub huvitavaid tekste ka Marburgis Herderi Instituudi arhiivis, Riias Otto Bongi Läti Ülikoolile annetatud kogudes, samuti Eestis arhiivraamatukogudes. 949

3 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest müüte, traditsiooni, ajaloolist teadvust, arhiiviteavet, kaanoneid, mälestusmärke, perekondlikku kommunikatsiooni, elukogemust jne. Halbwachs lähtub eeldusest, et igal sotsiaalsel grupil on ühine mälestuste kogum ehk kollektiivne mälu, mis tekib ühise tegutsemise ja jagatud kogemuste ning koos läbielatu pinnal. Mingi kogukonna jaoks oluliste mälestuste tuumast moodustub omamoodi sõltumatu süsteem, mis mõjutab kollektiivi iga liikme tegelikkuse tajumise ja mäletamise viisi. Üksikisiku mälu on aga Halbwachsi käsitluses omakorda üheks konkreetseks vaatepunktiks kollektiivsele mälule. (Halbwachs 1967 (1950): 31.) Kuna iga inimene kuulub erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse, kogevad kõik ühiskonna liikmed oma sotsiaalsete võrgustike kaudu erinevaid grupispetsiifilisi mõttemustreid ja mineviku mõtestamise viise. Seega ei tingi mälestuse individuaalset olemust mitte mäletamine kui selline, vaid iga indiviidi erinevate grupikuuluvuste kombinatsioon ja sellest tulenev mälestuse erinev vorm ja sisu (Halbwachs 1985: 23). Ameerika sotsioloog Jeffrey Olick on teinud vahet kogetud ja kollektiivse mälu vahel. Kogetud mälu on sotsiaalselt ja kultuuriliselt mõjutatud individuaalne mälu; kollektiivse mälu mõiste sisaldab endas sotsiaalseid institutsioone ja ühiskondlikke minevikukujutuse tavasid ehk laiemas mõistes inimese loodud kogu tekstilist ja märgilist maailma (Olick 1999, tsit. Erll 2005: 250). Olicki pakutud terminoloogiline eristus on tähtis mälu-uurimise neis valdkondades, kus kaasatakse uuemate aju-uuringute tulemused ehk mälu võimaluste ja võimekuse analüüs. Mälu kui üksikisiku aju funktsioon saab olla vaid individuaalne. Üldjuhul on aga kogutud ehk individuaalne ja kollektiivne mälu pidevas vastastikuses mõjus. Kultuuris luuakse kahe mäluvälja seosed erinevate infokandjate abil, mis võivad olla kirjalikud, visuaalsed, suulised, märgilised. Üksikisiku mälestused on heaks näiteks sellest, kuidas isiklik muutub avalikuks ja kuidas avalik omakorda mõjutab isiklikku. Kaasaegsete mälestused saavad kollektiivse mälu osaks vaid siis, kui need on avaldatud ja leiavad tee avalikku teabesse. Teisalt saab üksikisik meedia ja isikliku suhtlemise kaudu osa sotsiokultuurilisest infopagasist ning see mõjutab tema mina- ja maailmapilti (vrd Erll 2005: 251). 950 Maris Saagpakk Individuaalse ja kollektiivse mälu hermeneutiline andev-võttev ringmäng on põhjuseks, mispärast on kultuuriuuringutes tõstetud kesksesse huviorbiiti just infokandja. Samuti tuleb toonitada, et kultuuriline artefakt mingi tekst, pilt, mälestusmärk on uurijale kergemini käsitletav ühik kui ühiskondlikud või individuaalsed hoiakud või seisukohad. Mälestustekstid on seega individuaalse ja kollektiivse mäluvälja infokandjad, milles autor esitab enese elatud elu teatud ühiskonna, kogukonna, aja ja koha (ehk siis: teatud kultuuri) esindajana. Inimkogukondade olemuses on luua tähendusi ja kokkuleppeid, millega määratletakse oma mina ja selle mina juurde kuuluv maailmapilt. Slavist ja kultuuriteoreetik Michael Fleischer on käsitlenud kultuuri kui isikutevahelise suhtlemise sisemist korda tagavat süsteemi, mis loob maailmapilte kui teist tõelisust ; maailmapiltide loomiseks, organiseerimiseks ja vahendamiseks vajab kultuur sümbolite süsteeme (vrd Fleischer 2001: 352). Kultuuri kui avatud süsteemi peamisteks toimemehhanismideks on normatiivsus, hierarhia, suhestatus ja traditsioon (Fleischer 2001: ). Uudset ja kõrvalekalduvat kodustatakse vanade ja vastuvõetavaks tunnistatud normide suunas. Kultuuri- ja mentaliteediloolise uurimuse kontekstis on autobiograafiline tekst eelkõige mingi ajastu toimimismehhanismide, hoiakute ja arusaamade peegliks. Neist tekstidest saab teada, mida mõtleb autor oma ajast ja inimestest, millises valguses kujutab ta oma elu ja kaasaegseid. Selline teadmine on kultuuriloo vaatenurgast sama oluline kui n-ö tõeliselt asetleidnud sündmuste uurimine. Mälestustekstides kajastatud hoiakud ja arvamused, aga ka nende tekstide stilistiline ülesehitus (näiteks metafoorid, perspektiiv, liigendus, viited) annavad teavet autorite kultuurilise kuuluvuse ja enesemääratluse kohta. Viimase olulise aspektina tuleb esile tõsta mälestustekstide suurt lugejamenu ning auditooriumi lugejakäitumist. Kirjandusteadlased võivad küll rõhutada autobiograafia kui kirjandusteose fiktsionaalsust, tavalugeja loeb mälestustekste enamjaolt selleks, et teada saada, kuidas asjad t e g e l i k u l t olid et leida teksti kaudu autobiograafiline tõde. Mälestustekst kui mitteakadeemilise huvi objekt ja kirjandus- või kultuuriteadlase lähenemine samale tekstile erinevad teineteisest suuresti (vrd ka Erll 2005: 263). 951

4 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest KOLLEKTIIVNE MÄLU BALTISAKSA AUTOBIOGRAAFIATES Käesolevasse analüüsi kaasatud baltisaksa autorid käsitavad oma mälestustes enda rolli tihti kui krooniku oma. Kirjutamise esmaseks eesmärgiks on üles tähendada enda ja oma kogukonna minevik ning selle kaudu oma maailmapilt. Väga paljudes tekstides on pikalt osundatud ajalooallikaid oma kodukoha ajaloost, põhjalikult kirjeldatud baltisakslaste mentaliteedi ja kogukondliku kooselu reeglitega seonduvat, tihti on esitatud pigem hoiakuid ja vaateid kui fakte. See kahandab küllap nende tekstide väärtust ajalooallikana, kuid viitab püüdlusele rüütada mälestusteraamatu kuube omalaadset õpikut baltisakslaseks olemisest. Kuigi Baltimaad ei asu geograafiliselt Saksamaast väga kaugel, suurendas emotsionaalset kaugust kaotatud kodumaast külma sõja aegne täielik eraldatus. Samuti puudusid enamikul baltisakslastest kodumaale maha jäänud lähedased, kelle kaudu oleks kodumaa tänapäev omandanud mingigi aktuaalsuse. Umsiedlung oli siiski sedavõrd täielik ja lõplik. Arvestades sellist tausta, on mõistetav, et tekstides kajastatud maailm on tugevalt idealiseeritud ja negatiivseid aspekte on vähe. Kujutatu pidi sobituma kirjutamise eesmärgiga: luua järeltulevatele põlvedele pilt maailmast, kust pärinevad autori arusaamad ja väärtushinnangud, ning teha seda sel moel, et ka lapsed selle omaks võtaksid. Ikka ja jälle kohtame tekstides kirjeldusi, mille juurde käib kommentaar: nii oli Baltimail tavaks. Teatava fooni ja suhtumise teksti loob autor juba oma mälestuste pealkirjaga. Nii leidub täiesti neutraalseid pealkirju: Roman von Antropoff, Mälestused (Lebenserinnerungen), Robert von Erdberg, Saatus ei tõmba sirgeid jooni (Das Schicksal zieht keine geraden Striche), Agnes von Baranow, Elu kaleidoskoobis (Im Kaleidoskop des Lebens). Samas on palju pealkirju, mis rõhutavad kodumaa kaugust ja eraldatust, selle kuulumist mingisse teise taustsüsteemi: Valentine von Krause, Väike linn maailma veerel (Kleine Stadt am Rande der Welt), Hermann Grußendorff, Viimased aastad (Die letzten Jahre), Camilla von Stackelberg, Tuulde lennanud lehed: Mälestusi vanast Baltikumist (Verwehte Blätter), Theophile von Bodisco, Ühest hääbuvast maailmast (Versun- 952 Maris Saagpakk kene Welten). Hulk autoreid peab aga vajalikuks juba pealkirjas rõhutada oma baltimaist päritolu. Avaldatud tekstide puhul võib siinkohal muidugi oma osa olla ka kirjastusturul. Baltikumi mainimine pealkirjas tekitas tähelepanu võimalikus huvi- ehk lugejategrupis, kuhu kuulusid peamiselt endised baltlased, kuid ka teised selle regiooni vastu huvi tundvad inimesed. Seda laadi pealkirjad on: Wilhelm Neuendorff, Vana baltlase mälestused (Erinnerungen eines alten Balten), Leocadie Broederich, Balti minevikust (Aus baltischer Vergangenheit), Ilse Andrea Koch, Mälestuse saar: Baltikum (Eiland der Erinnerung: Baltikum), Elisabeth Bernewitz, Balti saatus (Ein baltisches Schicksal), Heinrich Lienz, Baltisakslase läbielamised (Erlebnisse eines Deutschbalten). Pealkirjadest järgmine kirjakoht, kus autor enda kavatsusi ja soove pisut pikemas vormis lahata saab, on eessõna. Autobiograafiliste tekstide eessõnad on kohtadeks, kus autor loob sideme oma lugejaga. Lugejale antakse teada, mis on olnud autori eesmärk, arvatav sihtgrupp, kirjutamise ajend, milliseid allikaid on kasutatud, millises olukorras on ta kirjutamise hetkel. Baltisaksa autorid mainivad tihti oma mälestusteraamatute eessõnas, et kirjutamise põhjuseks ei ole mitte nende särav elu- või edulugu, vaid Balti päritolu. Näiteks kirjutab Tallinnast pärit Ilse Andrea Kochi (sünd. 1925) oma mälestusteraamatu eessõnas: See raamat siin ei tekkinud vaid sentimentaalsest igatsusest selle lapikese maa järele, mis vaid minu mälestustes elab; see raamat tahab rohkem kui kronoloogilises järjestuses minu lapsepõlve- ja noorusmälestusi talletada... See, kes minu kodumaad Baltikumi tunneb, kes seal sündinud ja elanud või ka võõrana sealkandis reisinud, teab, et sellest maastikust ei saa enam eales vabaks, selle võlu saadab igaüht kogu elu. (Koch 1965: 7.) Riialane pastor Alexander Burchard ( ) kirjutab: Minu mälestused on teadlikult väga isiklikud. [---] Ma ei tahtnud mitte minu aja lugu, vaid ainult oma elu lugu kirjutada. Siiski arvan ma, et mõned peatükid võiksid olla laiema tähtsusega, ning et minu saatuse kirjeldus võiks anda pildi ühest balti elust. (Burchard s.a.: 2.) 953

5 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest Tallinnas sündinud viimane Üksnurme mõisaomanik Roman von Antropoff ( ) kirjutab kõrges vanuses oma elule tagasi vaadates: Ma olen 78-aastane ja mu elu on sattunud perioodi, mis on kaasa toonud ülimalt palju muutusi poliitilisi, sotsiaalseid ja eetilisi. Nii tahan ma mulle jäänud jõudeaega kasutada selleks, et panna kirja mõned mälestused ja tähelepanekud. Nii tehes lähtun ma ka oma armsa minia Anny soovist, et ma jutustaksin, kuidas vanal heal ajal elati. Sest mina veel nägin seda aega vana head aega, ja ma saan seda samm-sammult tõestada, millal ja kuidas ta mööda sai. Sellel ajal lasus rahuliku iseenesestmõistetavuse aura, kõik oli nii, nagu alati oli olnud, ja polnud põhjust arvata, et miski kunagi muutuks. Igapäevased väikesed toimetused ja kogukonna kokkuhoidev vaim olid elu sisuks. (Antropoff [1947]: 1.) Antropoffi osutatud kirjutamisajendit võib pidada iseloomulikuks. Autor rõhutab selle aja erilisust, millest ta pärineb. Tekstikatkes leiame ka väljendi vana hea aeg. Antropoff mainib, et ta kirjutab oma minia õhutusel, seega mitte eneseanalüüsi või lahendamata ja settimata minevikukoorma kergendamiseks, vaid ennast ning oma kogukonda puudutava ajaloolise teabe edasiandmiseks. Muidugi ei tohi unustada, et autorite sellekohaseid määratlusi ei saa alati lõpliku tõena võtta. Autobiograafia kirjutamine on suur töö ja nõuab kirjutajalt valmidust oma eluga tegelda. Ilma sisemise valmisolekuta ei hakka keegi kirjutama. Samas on oma elulooga tegelemine ääretult enesekeskne tegevus, seega on juba Augustinusest peale autobiograafiaid kirjutades püütud tuua ettekäändeks mõni väline põhjus. Küll aga võib sisemine ajend olla kantud ka muudest aspektidest kui enesekesksus. Baltisaksa autobiograafid näevad end peamiselt baltisaksa kogukonna maailmapildi edasiandjana, nad tunnetavad kohustust olla mineviku ja oleviku ühenduslüli. Väga täpselt on Antropoff sõnastanud baltisakslaste valdavat maailmataju 20. sajandi alul: kõik oli nii, nagu alati oli olnud. Viimane lause tõstab esile baltisaksa argielu täitnud sündmused suguvõsa ja sõpradega läbikäimine ning argipäevaaskeldused. See oli oluline ja sellest piisas! Pealkirja Mälestused kohta kajastab autor väga palju baltisaksa ajalugu, eestlaste ja sakslaste suhteid, aadli keerukat aukoodeksit, 954 Maris Saagpakk muutes nii oma elu sündmused vaid üheks teksti mitmest peateemast. Autor on asunud kirjutama selleks, et tema lapsed ja nende lapsed autori baltisakslaste hiilgeaegade maailmapilti ning hoiakuid paremini tundma ja mõistma õpiksid. Kaugel endisest kodumaast on kogu elu teistsugune ning sellest tulenevalt küpseb autorites arusaam: minul on teadmine, mis järeltulevail põlvedel puudub, minu kohus ja auvõlg on edasi anda oma teadmist kogukonna minevikust. Kirjandus ja siinkohal omandavad mälestused erilise tähenduse muutus ainsaks paigaks, kus endist elustiili ja eluviisi täielikult kujutada ning uuesti läbi elada võis. On võimalik, et võõristus ümbritseva keskkonna suhtes tugevdas autorite kirjutamissoovi. Tekstidest nähtub, et Saksamaal peeti baltisakslaste hoiakuid ja vaateid tihti häbematuks, kohatuks ja võõraks. Esimese põlvkonna pagulased on säärastest hinnangutest sageli üle, kuid järgmistele põlvkondadele on see juba raskem. Tõsiasi, et minevikust kajastatakse eelkõige head, näitab, et enese kujunemisteed, oma väärtushinnanguid peetakse elujõuliseks ning järeletegemist väärivaks. Autobiograafiliste tekstide kohta võib öelda, et need annavad lugejale mingisse gruppi kuulumise tunde, otsekui oleks tal palju esivanemaid. Just seda taotlebki baltisaksa mälestuskirjandus toetada järeltulevate põlvede baltisaksa identiteedi kinnistumist. Nii näiteks kirjutab Hugo Wittrock ( ) oma mälestusteraamatu eessõnas: Nende ülestähenduste peaeesmärgiks on ja jääb kodumaa-armastuse alalhoidmine meie järeltulevate põlvede südames. (Wittrock 1950: I.) Kirjutamise ajendiks pole seega pelgalt iseenda isik ja enda saavutatu, vaid grupikuuluvuse kuulutamine. Baltisakslus tuuakse välja kui oma identiteedi põhijoon ning see pakutakse välja ka järeltulijatele. 955

6 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest MÄLESTUSED JA BALTISAKSLUSE AJALOOLINE ROLL Maurice Halbwachs on viidanud mälestuste ja ajaloo põhimõttelisele vastuolule: Möödunud sündmuste koondamine ühtseks pildiks on võimalik ainult juhul, kui see eristatakse nende gruppide mälust, kes antud perioodi mäletavad. Selleks tuleb katkestada side sündmuse juurde kuuluva sotsiaalse miljööga ja üksikute eludega psühholoogilisel tasandil ning alles jätta vaid sündmuse kronoloogiline ja ruumiline põhiskeem. (Halbwachs 1967: 73.) Seega ei ole mõistlik eeldada tänapäevase või ka kirjutamisaegse ajalooteaduse levikut mälestustekstidesse. Mälestused kui üksikisiku emotsionaalne ja erapoolik pilk ajaloole ning ajaloolise uurimuse laiem ja ratsionaalsem vaatenurk ei pea küll olema vastuolus, kuid ei pruugi ka kattuda. Nagu juba mainitud, on paljudes baltisaksa autobiograafide tekstides üheks oluliseks teemaks oma kodukoha ajalugu või laiemalt baltisaksa ajalugu. Ülaltoodud mõttekäiku arvesse võttes ei ole üllatav, et tegemist ei ole viidetega kirjutamisaegse Baltikumi ajaloouurimise täpse historiograafilise seisu kohta, vaid edastatakse ikka vanu klišeesid endist kui kultuuritoojatest, saksluse vaimu hoidjatest jms. Nii rõhutab näiteks Friedrich von der Ropp ( ) oma perekonna pikki traditsioone: Ilmale tulin ma Dauzogiris 21. oktoobril 1879 perekonnas, mille ajalugu ulatub tagasi ordurüütlite aegadesse. Me kuulume sellesse ordu ajalukku, mis tänapäeval aina enam ja enam unustusse vajub. (Ropp 1961: 8.) Edasi kirjeldab ta oma vaatenurgast baltisakslaste ajaloolist osa ja asendit: Pärast seda kui ordu Lutheri nõuandel reformatsiooniajal laiali saadeti, sai rüütelkonnast koos saksa kaupmeeste ja kodanikega Baltimaades põliselanike üle valitsev kõrgkiht. Vaid väga harva tuli ette saksa kogukonna segunemist põlisrahvaga, kuid sakslased vahendasid neile Lääne kultuuri, jättes neile nende keele ja omapära, ning kaitsesid neid Idast tulevate ohtude eest. (Samas.) 956 Maris Saagpakk Selle avalduse eesmärgiks on tekitada lugejas aukartust ja rõhutada, et vanu hoiakuid tuleb endiselt au sees hoida. Gregor von Glasenapp ( ) püüab oma tekstis määratleda baltisakslaste olemust ja arutleb järgmiselt: On õige väide, et me olime truud Vene alamad ja seetõttu on meil baltlastel kolm isamaad: 1) maa, kust me pärineme ja mille keelt me räägime Schilleri ja Goethe maa; 2) suur Vene impeerium, mis meid kaitses ja piiramatuid arenguvõimalusi pakkus. Me tundsime end seal kõikjal kui kodus. Alates tavalisest õpetajast, käsitöölisest ja kaupmehest kuni kindralite, admiralide, professorite ning akadeemikuteni; 3) meil oli provintsiriik oma seaduste ja maamarssalitega, kes allusid otse keisrile. Nii suutsime Balti riikides 20 aastat varem kui mujal suures Vene riigis lõpetada talupoegade pärisorjuse. (Glasenapp 1938: 8.) Glasenapp kirjeldab pärisorjuse lõpetamist, justkui oleks see tema põlvkonna eluajal toimunud sündmus, ehkki ta ise on märksa hiljem sündinud. Sellise hoiakuga tahab autor rõhutada baltisaksa ühtsustunde rajanemist ajaloolistele alustele. Baltisaksluse idee püütakse välja tuua selle ajaloolises arengus, mis on ühtlasi nii taust, põhjendus kui õigustus nii mõnelegi baltisakslasi teistest sakslastest eristavale omadusele. Nii arutleb näiteks Liivimaalt Aprikist pärit pastor Viktor Grüner ( ) oma mälestustes selle üle, miks baltisaksa teoloogia on nii vähekonfliktne ja uuenduslik, ning laiendab oma üldistuse kogu baltisaksa kogukonnale: Meie aukartus eelnevate põlvkondade tehtud töö ja nende hoiakute ees oli selleks liialt suur, et kahetsuseta minevikus tehtu kõrvale heita ning kiirustades ning mõtlematult kiriku endisaegsete ülesannete revideerimist nõuda. (Grüner 1957: 75.) Autor ütleb, et baltisaksa teoloogiaüliõpilased ei pidanud sobivaks kahelda ja vastu vaielda alati kehtinud dogmadele. See oli baltisakslasele loomuvastane. Kindlasti suurenes see tunne koos baltisakslaste ohutundega. Ajaloole toetumine rõhutab ühest küljest veel kord kogukondliku kuuluvuse osa, teisalt annab ajalugu ka häid ja tavainimese jaoks ümberlükkamatuid tõestusi ning tõendeid. Mitmed 957

7 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest autobiograafiauurijad on viidanud sellele, et tavainimese paneb mälestusi kirjutama tihti mingi kriis või mõra oma identiteeditunnetuses. 3 Seda võib laiendada ka oma kogukonna identiteeditunnetusele. Baltisaksa autorid kasutavad ajaloost kõneldes tihti võimalust esitada oma versiooni möödunust. Analüüsitud tekstid olid enamjaolt piisava ajalise vahega kirjeldatud sündmuste suhtes, nii et autoritel oli võimalus üle vaadata oma kunagisi hoiakuid. Mõned autobiograafid teevad seda, teised mitte. Tavapärane on baltisaksluse ülimuslikkuse teesi väljakäimine ja selles suhtes ei toimu erilisi muudatusi. Kuna see on üks baltisaksa identiteedi põhijooni, ei peaks see meid üllatama. Tekstidest leiab aga ka näiteks varjamatuid juudivastaseid avaldusi, natsi-saksamaa poliitika ülistamist, eestlaste ja lätlaste vaimse ning kõlbelise piiratuse rõhutamist, mis mõjub sõjajärgse aja muu trükisõna ja Saksamaal valitsenud üldise ühiskondliku hoiaku taustal kummalise ning kohatuna. Siin avaldub korrektiivideta varasem, muutuste-eelne maailm, mida autorid kõrges eas iseendale ja oma lähedastele kirjutades siiralt edasi annavad. Must valgel kirjapanduna tundub nii enda kui oma kogukonna ajalugu just nagu silutuna, lahti ja vasturääkimistest vabaks kirjutatuna. Mõned autorid on siiski ka peatunud mõttel, et nende kirjapandu võib järeltulevatele põlvedele tunduda kummastav. Sellised tundmused lahendatakse erinevalt. Üks võimalus on öelda, 3 Mälestused peaksidki autorite seiskohast vaadates aitama ajalugu õigesse valgusesse nihutada, pakkudes järeltulevatele põlvedele korrektset ajaloopilti. Kollektiivsest vaatepunktist kaitsepositsioonile asunud autorite iseloomustamiseks sobib Klaus Mülleri tähelepanek, kes väitis oma uurimuses homoseksuaalide autobiograafiatest: Soov enda identiteedi järele tekib enamasti seal, kus miski vajab lahtiseletamist: keelatud või valesti mõistetud tunnete juures. (Müller 1991: 164.) Just tunne, et mind/meid ei ole õigesti mõistetud, tundub paljude autorite puhul olevat kirjutamise ajendiks. Keerulised, segavad aspektid oma rahva ajaloos on autori jaoks tajutavad kui mõrad oma rahva identiteedis. Autobiograafia kirjutamine võib sellisel juhul autorit aidata, vasturääkivusi siludes ja probleemidele oma vaatenurgast lahendusi ning vabandusi otsides läbitakse sisemise puhastumise teekond. Iseenda kirjapandud elu ja olustik tundubki autobiograafile ja ka lugejatele raamatuks kirjutatuna, tekstina õige eluna: on ju nüüd piiritletud elu mõte märksa selgemalt, kui ta seda tegeliku eluloo jooksul oli (vrd Schmitz-Emans 1995: 300). 958 Maris Saagpakk et Balti maailma kommete ja olude juurde kuulus ka see, et talumehed suudlesid proua pastori ja ka pastoritütre varrukat. Siiski ei maksa idas valitsenud kombeid lääne mõõdupuuga mõõta, nagu seda teeb liivimaalanna Lenore Kühn ( ) (Kühn 1983: 19). Teist võimalust kasutab Rudolf von Hoyningen- Huene (1902?), kes käsitleb oma mälestustes Baltikumis elanud rahvuste suhteid ning ütleb, et lätlaste linnaosa peeti räpaseks ja haisvaks. Autor kommenteerib: Sellised hoiakud [---] tunduksid meile tänapäeval kõrgid, ebasotsiaalsed või lihtsalt jahmatavad. Toona ei tajutud neid sellisena. Nad vastasid aja vaimule. [---] Balti aadel tundis end lääne kultuuri kandjana ja kaitsjana idas. [---] Suhe rahvaga oli sõbralik, heatahtlik ja patriarhaalne nagu igal pool Euroopas sel ajal. (Hoyningen-Huene s.a.: II-5.) Ajalooliste kirjelduste kõrval on oluline osa ka majade, tänavate, hoovide, esemete kirjeldustel, n-ö kohamälul. Autorite kodumaatunne liigub aste-astmelt väiksemate territoriaalsete üksuste poole esmalt kogu Baltikum, siis provints, linn või küla ja lõpuks vanematekodu ümbrus. Eelkõige näib baltisaksa kodumaatunne olevat seotud maastikega ja küladega, aga ka linnadega ning linnades eriti kirikutega. Kuna paljud autorid elasid oma tekstide kirjutamise ajal juba moodsas maailmas, kus inimesed liiguvad rohkem ja elavad oma elu jooksul enamasti mitmes kohas, tundsid nad vahel ka igatsust endisaegse paiksema elustiili järele. Üksikasjaderohked kirjeldused loovad otsekui kulissi kirjeldatavale, teisalt aga tõendavad lugejale, kuivõrd ehedalt ja värskelt on autoril kogetu veel meeles. Samuti osutab kirjelduste lisamine soovile tuua lugeja ette maailma, mida pole kirjutamise ajal võimalik külastada. Peale kõige muu toonitavad kodukoha kirjeldused tekstitasandil baltisaksa tugeva territoriaalse kuuluvuse tunnet. Baltisakslane oli kodumail viibides eelkõige Rigenser, Dorpatenser, Revaler, või kui tõusta ühe suurusjärgu võrra kõrgemale, siis Livländer, Kurländer, Estländer. Baltisakslane, Deutschbalte sai temast alles kodumaalt lahkudes. Samuti rõhutab kodupaiga armastus möödunud aegade erinevust kirjutamise ajal kogetud moodsa maailma tavadest. 959

8 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest Lüganuselt pärit Erika Pfannschmidt ( ) kirjeldab tunnet, mis teda haaras, kui ta nägi esimest korda oma esivanemate kodupaika: Kummaline tunne valdas mind, kui sõitsin sellel maastikul, justkui oleks ma siin juba viibinud ja justkui võtaks mind vastu nähtamatud jõud. Meie tänapäevased nomaadinimesed, kes juba enne sõdade raputusi olid üsna juurtetud, ei ole seda tunnet küllap kogenud. Meie kodu on kõikjal ja mitte kusagil. (Pfannschmidt 1967: 9.) Pastor Wolfgang Gaethgens ( ) rõhutab samasuguse mõttekäigu ajel oma kodukoha Riia tänavaid täpselt kirjeldades, et just need paigad on olnud tema isiksuse kujunemise ja küpsemise taustaks ning eelduseks: Mind on alati saatnud tunne, et olen sündinud ja üles kasvanud selles ajalooliselt erilises paigas. Mineviku märgid äratasid minus elavat huvi, ja kuigi ma ajaloo üksikasju vaid aegamööda teada sain ning hõlmata suutsin, ei väsinud ma iial selle kohta pärimast. [---] Nii äratasid minu kodumaja ja selle ümbrus minu loomusega poisis suurel määral ajaloolise teadvuse. (Gaethgens s.a.: 4.) Autor rõhutab, et ümbrus, arhitektuur, maastik koos balti mõtte- ja elulaadiga vormis ja kujundas balti inimesi. Enda ajaloolise tausta tunnetamine on oluliseks identiteedi osaks. Tõsiasi, et oldi osa millesti suurest, tekitab uhkust ja tõstab enesekindlust. Ilse Andrea Koch kirjutab: Vanaema oli see, kes äratas meie lapsesüdametes väga varakult armastuse ja austuse oma kodumaa vastu. Ta lasi meil osa saada meie perekonna ajaloost, mis kuulus Baltikumi vanimate hulka. Sellest kuulda oli kingitus, and, mis meie teadvust vormis ja lõi kokkukuuluvustunde, mis kestab tänapäevani. (Koch 1965: 9.) Oma mälestustega jätkab autor traditsioonide vahendamise ahelat. Teda ennast juhatas juurte juurde vanaema, nüüd on autori kord toimida samuti ja luua ühendus enda isikus talletatud kodumaa ning võõrsil sündinud järeltulijate vahel. 960 Maris Saagpakk Samamoodi teeb Erika Pfannschmidt, kes oma Mälestuste eessõnas kahetsevalt kirjutab: Jah, tahan veel kaugemast minevikust alustada ja oma esivanematest jutustada, mis vanemate jutustustest ning pärimusest mulle on vahendatud, sest on nukker olla pika ajalooga perekonna esindaja, mille nimedest on jäänud vaid kauge kaja. (Pfannschmidt 1967: 3.) Baltisaksa autobiograaf oli sõjajärgsel Saksamaal oma mälestusi kirja pannes keerulises olukorras. Paljud olid kaotanud suure osa oma dokumentidest ja paberitest ning pidid toetuma vaid mälule. Autobiograafia kirjutamisel tavapärased abimaterjalid, nagu kirjad, eri laadi ülestähendused, pildid, olid paljudel kaduma läinud või siis veel väga vähesel määral alles. Seega, olgugi et autobiograafia kirjutamist mõjutab alati kirjutaja hetkeolukord, suureneb selle mõjuri osa, kui peale mälu muud eriti kasutada ei olegi. Mälu on aga meie elava organismi osa, mälus ei ole sahtleid, mida saaks selleks välja tõmmata, et täiesti usaldatavalt möödunut talletada. Just kirjad, märkmed, päevikud võivad viia kirjutaja kahtlevale mõttele, et ehk polnudki kõik ikkagi nii, nagu praegu mäletan. Kui kirjutamise ajal selline tagasilülitusvõimalus puudub, on autor veelgi enam kammitsetud oma minast, mis talle kirjutamishetkel on omane. Kuna mäletamine ei saa eales olla absoluutne, kõikehõlmav ja eksimatu, viib vähene kahtlemine mõttele, et autor on eriti veendunud oma esitatava õigsuses ehk tekst on suurem kui elu. Tekst võimaldab luua tähendusi. Baltisaksa autori autobiograafiline tekst ei ole pelgalt möödunud elu ja kadunud aegade kirjeldus, vaid on dokument, manifest ning sõnum. Kahtlemata on analüüsitud tekstide autorite jaoks baltisakslus nende identiteedi kese. Riigisakslaste teadmatus või ka huvipuudus Baltikumist pärit hõimuvendade vastu suurendas kibestumistunnet ja kaotusvalu. Teisalt olid needsamad tunded baltlaste omavahelise aktiivse läbikäimise taustaks. Nagu pagulased ikka, otsivad baltisakslased tuge sarnase saatusega inimestelt. Kuigi sõna pagulased peaks kasutama siiski mööndustega baltisakslaste pagulus (juhul kui nad jäid paikseks Saksamaal) oli kindlasti eriline, võrreldes kas või Baltimailt samuti bolševike eest põgenenud eestlaste, lätlaste ja leedulastega. Kuid omamoodi oli see Saksamaa kui Teise või algse kodu ootamatuna vastu lahmatanud ja

9 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest hedus küllap ikkagi ehmatav ja eelkõige pettumust valmistav. Nii ei lahustugi baltisakslaste tugev grupitunnetus suurde sakslusesse, vaid jääb püsima. Meinhard Bernsdorff ( ), kes sündis Riias ja pidas Läti Vabariigi ajal põllumehe ametit, kirjeldab neid tundeid väga väljendusrikkalt: 23. novembril olid siis asjad niikaugel! Selle maaga, mis oma elanikke nii erilisel moel oli kujundanud, tuli jumalaga jätta. Maaga, mida me kõik armastasime, millega me pidevast eluvõitlusest hoolimata või just selle tõttu tugevalt seotud olime. Ilma selle eluvõitluseta poleks meie rahvakild eales saavutanud seda sisemist kindlust ja jõudu, et kõik need sajandid seal töötada ning kultuuriväärtusi luua. Side kodumaaga ei olnud meie jaoks paljas sõnakõlks, see tähendas tõsist pühendumist. [---] Kirjeldatu tõttu võis ehk nende inimeste [baltisakslaste] eluvõitlus ja sellest tulenenu tunduda kõrvalseisjatele raskesti mõistetav, sest nad ei adunud kõikide sündmuste omavahelisi seoseid. Üleoleva muigega võis kõrvaline vaatleja pidada baltlasi utopistideks, hilinenud idealistideks, inimesteks, kes ei suuda oma minevikuga leppida ega end sellest lahti rebida. Kui pealiskaudsed peavad küll sellised kriitikud olema, kui nad ei mõista, mis toimus enamikus meist kõigi nende aastate, aastakümnete jooksul alalises kooselus teise riigi-rahvaga, esmalt venelaste, siis lätlastega alalises võitluses oma emakeele eest, saksa kirikute ja koolide eest, oma laste tuleviku eest. (Bernsdorff 1982: 112.) Bernsdorffi teksti põhitoon on positiivne, elujaatav, kantud rõõmust, et tema pere suutis sõja üle elada. Uhkustundega kirjutab ta ka oma majaehitusest pärast sõda, pingutusest kõigist raskustest hoolimata endale uus elamine, uus eksistents luua. Lugeja tunneb, et autor ei ole elanud kerget elu, kuid teksti üldtonaalsus on ometi helge. Tsiteeritud lõik on selles tekstis üsna erandlik. Huvitav on seejuures, et kibestunud ja nukker, sügava sisemise läbielamisega kirjutatud tekstilõik ei puuduta mitte autori enese tehtud, mitte tema enese tegude mittemõistmist, vaid baltisaksa kogukonna oma. Baltisaksa kogukonna 20. sajandi enesekohase retoorika kaanonisse kuulub kindlasti Bernsdorffi kasutatud võitluse motiiv. Nii leiame väga sarnase hoiaku ka Margarete von Gersdorffi ( ) tekstis: Kui vähe teadis neil aas- 962 Maris Saagpakk tail saksa rahvas sakslastest Baltikumis, kes põlvkondade viisi oma saksluse eest võitlesid ja surid (Gersdorff 1955: 13). Tekib tunne, justkui oleks võideldud kõige pärast ja kogu aeg saksa keel, saksa väärtushinnangud, sakslaste positsioon, usk, või siis kokkuvõtvalt meie laste tulevik, kõik see oli pideva võitluse objektiks ajal, mida ometi tagasivaates nimetatakse ka idülliks ja õnneajaks. Baltlaste jaoks polnud see aga paradoks. Võitluse rõhutamine õigustab konservatiivsete väärtuste taastootmise vajadust. KOKKUVÕTTEKS Autobiograafilised tekstid pakuvad lugejale sissevaateid teiste inimeste kogetusse. Seetõttu on need subjektiivsed dokumendid ajast ning talletavad ühest kindlast perspektiivist vaadatuna ühe inimese elatud elu. Enamik baltisaksa autobiograafiakirjutajatest käsitavad oma kaotatud kodumaad ja kodumaal veedetud eluperioodi oma isiksuse tuumana, identiteedi kandva osana. Baltisaksluse teatepulga kandja osa kohustab autoreid nende valduses olevat teavet edasi andma. Varasemate põlvkondade väärtushinnangud, kombed ja traditsioonid olid Balti kodumaal edasi kandunud loomulikul teel, omamoodi infokandjateks minevikust olid nii tänavad, kirikud, mõisad, saksakeelne elukeskkond, raamatud ja eelkõige muidugi inimesed. Muutunud oludes, eemal kodumaast, oli baltisakslus taandunud kodusesse sfääri ning seltsiellu. Seetõttu tunnevad autorid vajadust kirjeldada seda aega, milles nemad kasvasid nendeks, kes nad on nüüd. Kirjutada, et selgitada ja teada anda endast, aga ka neid ümbritsenud inimestest ja oludest. Kirjutada ühe baltisakslase lugu, manifestiks välismaailmale ja õpikuks lastele. Kirjandus E r l l, Astrid Literatur als Medium des kollektiven Gedächtnisses. Astrid Erll, Ansgar Nünning. Gedächtniskonzepte der Literaturwissenschaft: Theoretische Grundlegung und Anwendungsprinzipien. Berlin New York: Walter de Gruyter, S

10 Mälestustekst kui kogukondliku identiteedi manifest F l e i s c h e r, Michael Kulturtheorie: Systemtheoretische und evolutionäre Grundlagen. Oberhausen: Athena H a l b w a c h s, Maurice Das Gedächtnis und seine sozialen Bedingungen. Frankfurt am Main. (Originaal Les cadres sociaux de la mémoire. Paris) H a l b w a c h s, Maurice Das kollektive Gedächtnis. Stuttgart J ü r j o, Indrek Täiendusi baltisakslaste ümberasumise ja Eestisse jäänud sakslaste saatuse kohta NKVD arhiiviallikate põhjal. Umsiedlung 60: Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. Koost. Sirje Kivimäe. Tallinn: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis, lk K õ r e s a a r, Ene Elu ideoloogiad. Tartu: Greif M ü l l e r, Klaus Aber in meinem Herzen sprach eine Stimme so laut: Homosexuelle Autobiographien und medizinische Pathographien im neunzehnten Jahrhundert. Berlin: Verlag Rosa Winkel O l i c k, Jeffrey K Collective memory: The two cultures. Sociological Theory, Vol. 17, pp S c h m i t z - E m a n s, Monika Schrift und Abwesenheit: Historische Paradigmen zu einer Poetik der Entzifferung und des Schreibens. München: Wilhelm Fink Verlag W i l p e r t, Gero von Baltische Literatur: Thesen und Hypothesen. Jahrbuch des baltischen Deutschtums. Lüneburg: Carl- Schirren-Gesellschaft, S Autobiograafilised tekstid A n t r o p o f f, Roman von [1947]. Lebenserinnerungen. Carl- Schirreni-Ühingu arhiiv B a r a n o w, Agnes von Im Kaleidoskop des Lebens. Carl- Schirreni-Ühingu arhiiv B e r n e w i t z, Elisabeth von [50er Jahre]. Mehr Glück als Verstand: Ein baltisches Schicksal. Carl-Schirreni-Ühingu arhiiv B e r n s d o r f f, Meinhard [1982]. Lebenserinnerungen. Carl-Schirreni- Ühingu arhiiv B o d i s c o, Theophile von Versunkene Welten: Erinnerungen einer estländischen Dame. Weissenhorn: Anton H. Konrad Verlag B r o e d e r i c h, Leocadie Helene s.a. Aus baltischer Vergangenheit. Herder-Institut Marburg, Broederich 1 B u r c h a r d, Alexander s.a. Erinnerungen. Bethel bei Bielefeld. Carl- Schirreni-Ühingu arhiiv E r d b e r g, Robert von s.a. Das Schicksal zieht keine geraden Striche: Erinnerungen. Carl-Schirreni-Ühingu arhiiv 964 Maris Saagpakk G a e t h g e n s, Wolfgang Theophil s.a. Erlebtes und Durchdachtes. Herder-Institut Marburg, Nachlässe, Gaethgens, Wolfgang Theophil, Idf. Nr. 1, S G e r s d o r f f, Margarete von Meine Lebenserinnerungen. Carl- Schirreni-Ühingu arhiiv G l a s e n a p p, Gregor von Selbstbiographie. Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond, f 49, m 1 G r ü n e r, Viktor (1957). Aus meinem Leben. Carl-Schirreni-Ühingu arhiiv G r u ß e n d o r f, Hermann s.a. Die letzten Jahre: Erinnerungen an Riga. Carl-Schirreni-Ühingu arhiiv H o y n i n g e n g e n. H u e n e, Rudi von Erinnerungen an Erlebtes mit meinem Bruder Bernhard. Hoyningen gen. Huene von. Erinnerungen aus dem Baltikum. Braunschweig: Selbstverlag K o c h, Ilse Andrea Eiland der Erinnerung: Baltikum. Rottenburg Neckar: Selbstverlag K r a u s e, Valentine von Kleine Stadt am Rande der Welt: Wesenberg Bethlehem K ü h n, Lenore Erinnerungen an Livländisches Landleben. Lüneburg: Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk L i e n z, Heinrich [um 1947]. Erlebnisse eines Deutschbalten bei der Umsiedlung Carl-Schirreni-Ühingu arhiiv N e u e n d o r f f, Wilhelm 1969/1970. Bewegtes Leben: Erinnerungen eines alten Balten. Saaremaa arhiivraamatukogu P f a n n s c h m i d t, Erika Erinnerungen. Carl-Schirreni-Ühingu arhiiv R o p p, Friedrich von d Zwischen gestern und morgen: Erfahrungen und Erkenntnisse. Stuttgart: J. F. Steinkopf Verlag S t a c k e l b e r g, Camilla von Verwehte Blätter. Vaihingen Enz: Siedler W i t t r o c k, Hugo Ein bewegtes Leben. Lübeck MARIS SAAGPAKK (sünd. 1973) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli saksa keele ja kirjanduse gümnaasiumi ja inglise keele põhikooli õpetajana 1998, saanud samas magistrikraadi saksa filoloogias 2001, filosoofiadoktor Tallinna Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakonna saksa keele õppetooli lektor a-st Akadeemias on temalt ilmunud artikkel Meie ja nemad baltisaksa avaldamata mälestuskirjanduses (2006, nr 3, lk ). 965

11 KIRJANDUSLIKKUS, FIKTSIONAALSUS JA VÕIMALIKKUDE MAAILMADE TEOORIA Marina Grišakova Kirjanduslikkuse ja fiktsionaalsuse mõisted on juba pikemat aega olnud teoreetiliste arutelude keskmes (vt näiteks fiktsiooni loogika teemale pühendatud ajakirja Poetics erinumbrit (1979, nr 1 2), filosoofilisi käsitlusi, nagu Woods 1974; Merrel 1983; McCormick 1988; Sutrop 2000; kirjandusteadlaste klassikalisi töid: Cohn 1999; Doležel 1998; Pavel 1986 jt; kirjanduslikkuse kohta vt Alexandrov 2007; Harshav 2007; Miall 2007; Miall, Kuiken 1998; Pilkington 2000; Scholes 1982 jt). Selles ei ole midagi imelikku, sest just need on võtmemõisteteks nii humanitaarteadlaste institutsionaalsel enesemääratlemisel kui ka väiksemate teoreetiliste probleemide lahendamisel ning teiseste mõistete (nagu narratiivsus ) defineerimisel. Narratiivsus on vaid osalt kirjanduslikkusega kattuv, ühtlasi on ta ka kummatigi ajalooliselt seotud fiktsiooni (kui kirjandusliku mittereferentsiaalse narratiivi, Cohn 1999) kitsama tähendusega ning seetõttu seostatakse teda sageli ekslikult fiktsionaalsusega laias mõttes. Need mõisted on pärit eri traditsioonidest ja vaatamata oma põhitähenduste osalisele kattumisele on neil siiski erinevaid varjundeid. Esimene termin on oma tekkimise eest tänu võlgu PRIIT PAJOS. Eskiis maalile Keldris (2000) Minu sügav tänu David Hermanile, Brian McHale ile (Ohio osariigi ülikool) ja Jan Alberile (Freiburgi ülikool) kommentaaride ja abi eest. Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi grandi 7166 toetusel. 967

12 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria slaavi teoreetikutele (vene vormikoolkond, Praha strukturalism), teine on levinud eelkõige läänemaailmas. Vahetevahel kasutatakse neid tänapäeva teoreetilises kirjanduses rööpselt, mis toob endaga kaasa tähenduste asendamise ja segiajamise. Käesolev artikkel ei taotle nende mõistete ammendavat seletust ja eristust. Vastupidi, ma lähtun sellest, et nende lõplik määratlemine on võimatu, sest tegu on tõlgenduslike terminitega, mitte teoreetiliste konstruktidega: nad viitavad ajalooliselt muutlike kultuuripraktikate teatud kogumile ja järelikult ei ole nende sisu kindlaks määratud. Nagu õigusega märgib Peter Steiner, on ajalooliselt välja kujunenud termineid raske asendada kitsamate ja täpsematega: Need ei kujune välja mitte seetõttu, et nad kirjeldaksid oma objekte teistest märgistustest täpsemalt, vaid tänu oma semantilisele elastsusele võimele olla kasutatud eri moel, tihti lausa vasturääkivalt. Seega on need väljakujunenud kontseptid vastavate ajalooliste segmentide multiperspektiivsed, ajaülesed esitused (Steiner 1984: 40). Ennem võiks proovida luua rea kobarmääratlusi, andes need tunnused, žanrilised ja tekstuaalsed elemendid, mis on omased kirjandusele teatud ajastutel ja teatud kirjandusvooludes (vt Harshav 2007). Kõigest sellest hoolimata on katsed neid mõisteid eristada ja määratleda olulised ning endiselt päevakorral. Kirjanduslikkuse mõiste kahjustamine toob endaga kaasa kirjanduse lahustumise kirjandusvälistes diskursustes (kirjandust vaadeldakse kui institutsionaalset konstrukti või kui sotsiaalset dokumenti), fiktsionaalsuse mõiste kahjustamine aga kahtluse fiktsionaalse, mittetõsise diskursuse vajalikkuses. John Searle i arvates on kirjandus vaid lugeja poolt mingi diskursuse suhtes võetavate seisukohtade kogum, mis pole küll päris meelevaldsed (Searle 1979: 59). Need protsessid kohtavad vastupanu traditsioonilisemalt häälestatud kirjandusteadlastelt, kes näevad kirjanduse autonoomsuse idees oma tegevuse institutsionaalset alust. Kuid lahtiütlemine kirjanduse autonoomsusest ei pea tingimata endaga kaasa tooma kirjandusliku (esteetilise) diskursuse lahustumist ja diskrediteerimist: vastupidi, esteetilise funktsiooni vabastamine reifitseerivatest (olemuslikest) määratlustest võib tõsta selle staatust kultuuris. Siinsete märkmete eesmärgiks ongi teatud aja- 968 Marina Grišakova looliste varjundite väljatoomine ja nende kahe paradigmaatilise mõiste (mis ilmselt on teineteisega komplementaarses suhtes) võrdlev analüüs. * Mõistet kirjanduslikkus (nagu ka tähenduselt lähedasi poeetilise ja esteetilise funktsiooni mõisteid; Jakobson kasutab veel ka mõistet poeetilisus (poeticity)) samastatakse sageli teatud formaalsete tunnuste kogumiga, mis eelduse järgi määravad ära kirjanduse (kunsti) spetsiifika ja võimaldavad eristada kirjanduslikku (esteetilist) objekti teistest objektidest. Selline essentsialistlik kirjanduslikkuse määratlus on lihtsustatud. Robert Scholes näiteks märgib, et Jakobsoni järgi erineb kirjanduslik lausung mittekirjanduslikust oma suunatusega teatele : see rõhutab, kriipsutab alla oma formaalset struktuuri. Selle tulemusena, kirjutab Scholes, on meil läbipaistmatu, tihedalt struktureeritud eneseküllane objekt kantilik puhta, mittehuvitatud vaatluse objekt. Jakobsoni arusaama järgi, väidab Scholes, kõik teised kirjanduse aspektid (tunnetuslik, õpetuslik jne) ainult varjutavad esteetilise objekti algset puhtust (Scholes 1982: 21). Scholes utreerib ja täiendab siin Jakobsoni ütlusi. Poeetilise funktsiooni ajalooline liikuvus ja kinnistamatus üht liiki tekstide külge teeb võimatuks puhta esteetilise objekti iseeneses olemasolu. Kirjanduslikkuse mõiste õigeks mõistmiseks pole olulised üksnes Šklovski ja Jakobsoni terav-poleemilised isoleeritud seisukohad, nagu arvab Scholes ( võte on kirjanduse peategelane ; vorm loob enda jaoks sisu ), vaid ka kogu vene vormikoolkonna ja Praha strukturalismi kontekst. Tuleks võtta kuulda, mida räägivad autorid ise: Ei Tõnjanov, Mukařovský, Šklovski ega mina keegi meist ei ole kunagi väitnud kunsti eneseküllasust. Me oleme vaid püüdnud näidata, et kunst on üks sotsiaalse struktuuri lõimitud osa, üks komponent, mis on vastastikmõjus kõikide teistega ja on muutustele aldis, sest nii kunstivald kui ka tema suhted teiste sotsiaalse struktuuri osalistega on pidevas dialektilises muutumises. (Jakobson 1981b: 749.) 969

13 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria Jakobson pillas kirjanduslikkuse kohta vaid paar lühikest märkust essees Tänapäeva vene poeesia, kus tegeles luule eriomaste võtetega : kirjanduslikkus on see, mis kirjandusteose kirjanduslikuks teeb (Jakobson 1979: 305). Kuid seda mõistet kasutades suutis Jakobson ära tabada vormikoolkonna võtmemotiivi (kirjandusele ja kunstile seesmiselt omaste seaduspärasuste uurimine), mis tagas terminile pika elu ja tõhususe. Sünonüümsed või lähedased mõisted (poeetiline ja/või esteetiline funktsioon, poeetilisus) toetavad ning täiendavad kirjanduslikkuse mõistet. Jakobsoni klassikalises skeemis (1960. aasta artikkel Lingvistika ja poeetika ) on poeetiline funktsioon üks kuuest kommunikatiivsest funktsioonist, mis eri intensiivsusega osalevad igas suhtlusaktis. Kirjandustekst ei ammendu kirjanduslikkuse ega poeetilise funktsiooniga. Teisalt ei ole kirjandusel monopoli poeetilisele funktsioonile: see on valdav kirjanduses, kuid ei välista tema olemasolu teistes diskursuseliikides. Mukařovský rõhutas, et esteetiline funktsioon mitte ainult ei kaasne teiste funktsioonidega, vaid mõjutab ja reorganiseerib neid aktiivselt: ta võib kaasa aidata ühe ülekaalus oleva funktsiooni eristamisele, võib asendada kaotatud funktsiooni (nt religioossel talitusel kaasatud esemete praktilise kasutamise funktsioon, mis muutuvad puhtesteetilisteks objektideks) või vabastada objekti kaasnevatest funktsioonidest (teatraalsus võib vabastada mõned žestid argistest varjunditest) (Mukařovský 1979). Oma aastatel kirjutatud artiklis Mis on luule (esimest korda avaldatud tšehhi keeles) määratleb Jakobson poeetilisust järgmiselt, rõhutades ühtaegu selle suhtelist autonoomsust ja tähendust terviku osana: Poeetiline funktsioon, poeetilisus on, nagu formalistid rõhutasid, element sui generis, mida ei saa mehaaniliselt taandada teistele elementidele. Seda on võimalik eraldi välja tuua ja teha sõltumatuks, nagu erinevad võtted kubistlikul maalil. Kuid see on erijuht [---]. Enamasti on poeetilisus vaid tervikliku struktuuri osa, kuid see on hädavajalik osa, et kujundada teisi elemente, ja määrab ära terviku olemuse. Nagu õli ei ole ei roog ise ega juhuslik toidulisand, mehaaniline koostisosa; see muudab toidu maitset... (Jakobson 1981b: 750.) 970 Marina Grišakova Selline arusaam poeetilisest või esteetilisest funktsioonist ei ole sugugi essentsialistlik vastupidi, olles piisavalt lai ja avatud, aitab ta kaasa erinevatele kontaminatsioonidele. Võtte eneseküllasust väitis kõige radikaalsemalt Šklovski ( vorm loob enda jaoks sisu ). Kuid ka Šklovski jaoks ei ole võte ise oluline, vaid üksnes osana suuremast süsteemist, näiteks kunstist kui erilisest vastuvõtu vormist. Formalism tugines algusest peale vastuvõtu psühholoogial: kunsti mõistel oli formalistide jaoks antropoloogiline ja tajumuslik alus (vt selle kohta Erlich 1980: ; Svetlikova 2005). Eelmise sajandivahetuse vastuvõtupsühholoogia ja psühhiaatria (nt Pierre Janet) tundsid suurt huvi automatismi, somnambulismi ja erinevate mitteteadvustatud tegevuste vastu. Siit Šklovskit haaranud mõte (võimalik, et Bergsoni filosoofia vahendusel) tavamõtlemise automatiseerumise ja kunsti vastuvõtu deautomatiseerumise kohta: Asi läheb meist mööda justkui pakitult, me teame koha järgi, mida ta hõivab, et ta on olemas, kuid näeme vaid tema pealispinda ; kunsti eesmärgiks on anda asja kui kujutluse tunnetus, mitte äratundmine (Šklovski 1929: 12 13). Võte on oluline kui asja vastuvõtu intensiivsuse ja kestuse viis, eseme väljaviimine vastuvõtu automatismist. Mukařovský rõhutas samuti esteetilise üleelamise tajumuslikku alust: rütm, mis põhineb vereringluse ja hingamise korrapäral; ruumilised vormid ja plastika, mis on seotud keha asetusega ruumis; värvuste täiendamine või kontrast maalikunstis; raskuskeskme stabiilsus skulptuuris jne. Holenstein arvab, et formalistlik kirjanduslikkuse mõiste sarnaneb Husserli eideetilise abstraktsiooni mõistega, mida määratletakse kui esemelisuse vastuvõttu, mis teeb vastuvõetavast esemest eseme (1976: 102). Jakobsoni poeetilise funktsiooni määratlemine kui suunatus väljendusele või teatele on Holensteini järgi fenomenoloogiline, sest eeldab vastuvõtva vaatleja olemasolu. Niisiis, nagu näitasid formalistid ja seejärel strukturalistid (Greimase Struktuurne semantika põhineb Merleau-Ponty vastuvõtufenomenoloogial) on pertseptiivsed ja fenomenoloogilised efektid keeles ja kirjanduses tähendusloome mehhanismide ergutajaks: Parallelismi eesmärgiks, nagu üldse kujundlikkuse ülesandeks on eseme ülekandmine selle tavavastuvõtu sfäärist uue 971

14 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria vastuvõtu sfääri, s.t omapärane semantiline nihestatus (Šklovski 1929: 20). Seega on pertseptiivsed ja semantilised mehhanismid osalt samakujulised, nende vahel on olemas teatud struktuurne rööpsus. Erinevad Šklovski kirjeldatud süžeeloome võtted (astmeline ülesehitus, parallelism, kordus, raamistus) on seotud ühelt poolt lahenduse edasilükkamise efektiga (mõnuprintsiibi teostamine), lõpuga viivitamise, süžee tähenduse manifestatsiooni edasilükkamisega (samasuguseid ideid arendab psühhoanalüütiline narratoloogia, vrd Brooks 1984), teisalt kasvava semantilise keerukuse, tähenduse mitmekesistumise ja tähendusloome intensiivistumisega. Poeetilise funktsiooni ülemvõim referentsiaalse üle ei kaota referentsiaalsust ära, vaid muudab selle mitmetähenduslikuks (Jakobson 1981a: 42). See ambivalentsus sünnitab terve rea poeetilisele teatele iseloomulikke pihustusi: Topelt-tajutud teade leiab vastuse kahestunud adressandis, kahestunud adressaadis ning lisaks kahestunud referentsis, nagu on veenvalt esitanud sissejuhatused erinevate rahvaste muinasjuttudele, näiteks tavalises Majorca jutuvestjate sissejuhatuses: Aixo era y no era (See oli ja ei olnud). (Samas.) Tartu koolkonnas arendati Jakobsoni arusaama poeetilisest funktsioonist kui ekvivalentsusprintsiibi projektsioonist selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele edasi ideeks sekundaarsest modelleerivast süsteemist, kus iga märk kannab täiendavat semantilist koormust ja aktiveerib terve võrgustiku (supralingvistilisi) semantilisi lisaseoseid. Ka Mukařovský kirjutas sellest, et kõik kunstiteose materiaalsed osised on tähenduslikud ja teatud seoses empiirilise tegelikusega, tänu millele teos avab vaatajale (lugejale) kaudse ligipääsu tunduvalt avaramatesse maailmadesse kui tekstis vahetult kirjeldatud (representeeritud) ja selle kommunikatiivseks sisuks olev maailm (Mukařovsky 1979: 75 83). Mukařovský järgi on need vormid kahetise, antropoloogilise ja sotsiaalse päritoluga. Just need, kirjanduslikkuse mõiste performatiivsed aspektid on tänapäeva empiirilises kirjandusteaduses päevakorda tõusnud (Miall, Kuiken 1998; Miall 2006 jt). Empiiriline (kognitiivne) kirjandusteadus vaatleb kirjanduslikkust kui teksti võimet kutsuda lugejas esile tugevaid tajumuslikke ja kognitiivseid reakt- 972 Marina Grišakova sioone, mille alusel tekst tuvastatakse kui kirjanduslik: detsentreerimine, s.t võime võtta omaks võõras perspektiiv, elada sisse võõrasse vaatepunkti; kummastamise/rekontekstualisatsiooni tsükkel, mis lülitub sisse teatud tekstielementide välja toomisega (foneetilise, intonatsioonilise, semantilise); jutustuse episoodide dünaamiline struktureerimine jne. Osa tekstielementide rõhutamine lõhub vastuvõtu automatismi ja arusaamise ühetähenduslikkuse, selle tekitatud mõistmisambivalentsuse ja ebaselguse tunne toob kaasa tõlgendusliku nihke: pärast teatud kõhklust, mis on seotud sobiva tähenduse otsingutega, tekib lugejal uus arusaam antud tekstikatkest, s.t uus kogemus rekontekstualiseerub uue tõlgenduse valguses. Selline tõlgenduse uuendus on seotud ka episoodide vahetusega jutustuses, kus on vaja kooskõlastada lühiajalise ja pikaajalise mälu pingutusi. Selle empiirilistel eksperimentidel põhineva teooria autorid seostavad seda Jakobsoni kirjanduslikkuse mõiste ülevaatamisega lugeja vastuvõtu valguses. Lõpuks, vene formalistide ja Praha strukturalistide tõlgenduses on poeetiline (esteetiline) funktsioon sotsiaalne fakt: teatud objektide ja nähtuste kunstiks tunnistamine on sotsiaalse kokkuleppe tulemus. Mittekunstiline (mittepoeetiline) ese võidakse vastu võtta kui kunstiline (poeetiline) ja vastupidi: kunstilisus, antud eseme lülitatus poeesia valda on meie vastuvõtuviisi tulemus (Šklovski 1929: 9). Mukařovský järgi võib iga asi või tegevus, kas looduslik või inimtegevuse tulemus, saada esteetilise funktsiooni kandjaks (1979: 1); kuigi mõned objektid või objektide klassid on enamjaolt esteetilised, ei ole esteetiline funktsioon sellest hoolimata määratud objekti teatud omadustega (samas: 18). Vormikoolkonna arengu kontekstis ei osutu oluliseks mitte võte ise, vaid tema kui terviku (teksti, kirjandusliku või sotsiaalse süsteemi) osa funktsioon. Kirjanduslik süsteem on dünaamiline, pidevalt muutuv tänu igale uuele tekstile või isegi fragmendile (Tõnjanovi artiklid Kirjanduslik fakt, Kirjanduslikust evolutsioonist ja eriti Jakobsoniga koos kirjutatud teesid Kirjanduse ja keele uurimise probleemid, kus saussure likule süsteemi sünkroonia ja diakroonia seisundi eristusele vastandatakse idee diakroonia sünkroonias, s.t ettekujutus sellest, et süsteemi sünkroonias sisalduvad erinevad diakroonilised tasandid ja mine- 973

15 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria viku ning tulevase arengu elemendid; vt ka Steiner 1984: paleontoloogilistest ja bioloogilistest metafooridest formalistidel). Teatud žanri, võtet või kõnelist konstruktsiooni tajutakse kirjandusliku või mittekirjanduslikuna ainult teatud kirjandussüsteemi piires, mis on eelnevate süsteemide jätkuks ja eituseks. Süžeetus võib saada kontrasti põhimõttel kirjanduslikkuse kehastuseks pärast süžeelisuse pikaajalist valdamist kirjanduses. Tänu formalistide ideele kirjanduse arengu suhtelisest immanentsusest ja autonoomsusest sai võimalikuks pädevalt uurida kirjanduslikke ja mittekirjanduslikke jadasid (nt kirjandus ja olme, kirjanduslik biograafia ja argikäitumine, olme estetiseerimine); nähtuste uurimine, mis asetsevad esteetika ja tehnoloogia piirimail (filmikunst); kunstilise ja dokumentaalse teksti võrdlemine (nt kirjaniku päevikute ja kirjade võrdlus tema kunstilise proosaga Eichenbaumi töödes). Kõiki neid suundi arendati edasi Tartu koolkonna töödes. Üks Juri Lotmani peateemasid, mis jätkab formalistide ja Jakobsoni uurimusi, on informatsiooni kasv kunstilises tekstis (vt nt peatükki Tekst kui tähendusloome mehhanism raamatus Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture, Lotman 1990). Kunstilises tekstis ilmneb eriti selgelt keele loov funktsioon, võime toota ja säilitada uusi tähendusi, tänu millele tekst on kultuurimälu salvestajaks. Oma raamatus (Grishakova 2006) püüdsin ma samuti tõestada, et tekst mitte ainult ei aktiveeri juba kultuuris olemasolevaid tõlgendusfreime, vaid loob ka uusi freime, mis kristalliseeruvad ja saavad osaks kultuurist. Just seetõttu, nagu arvab Jeremy Bruner, laieneb uue, huvitava autori (powerful storyteller) mõju nii lugeja individuaalsele tundlikkusele kui ka kultuurile tervikuna: Hesiodose väljavahetamine Homerose vastu, sisemise seikluse sünd Laurence Sterne i Tristram Shandy s, Flaubert i vaatelisuse [perspectivalism] tulek või Joyce i argipäise ülistus [ epifaniseerimine, epiphanizing of banalities] kujundavad meie arusaamu igapäevategelikkusest. (Bruner 1991: 12.) Seega ei ole kirjanduslikkuse mõiste immanentne: sellesse on sisse kirjutatud terve hulk varjundeid, mis on seotud kirjanduse psühholoogiliste, sotsiaalsete, performatiivsete funktsioonidega. Kui mingeid vormielemente, žanritunnuseid või kommunikatiiv- 974 Marina Grišakova seid strateegiaid kasutatakse (tajutakse) kirjanduslikuna ( esteetilisena ) kas juhuslikult, pidevalt või universaalselt, viitab see kasutusviis (tajumus) laiemale sotsiaalsele ja antropoloogilisele kontekstile. Kindlaid strateegiad ja konventsioone (nagu reflektor ehk peegeldav teadvus, vaatepunktide paljusus, autori ja jutustaja lahutamine) peetakse eelkõige kirjandusliku kommunikatsioni tunnusteks. Ajalooline (diakroonne) lähenemine võimaldab kirjeldada kirjanduslikkuse ja fiktsionaalsuse lõimumisvorme ning uurida, kuidas sellised strateegiad ja konventsioonid fiktsionaalsuse laia ja hägusat välja struktureerivad. * Fiktsionaalsus laias mõttes ühendab endas argised ja terminoloogilised tähendused, mis on tuletatud sõnast fiction. Viimasel on järgmised tähendused: väljamõeldis, pettus, fiktsioon; teoreetiline konstruktsioon; kirjandus tervikuna; ja lõpuks kõige enam levinud žanrimääratlusena kunstiline proosa tervikuna või Dorrit Cohni järgi, mittereferentsiaalne jutustav kirjandus (Cohn 1999). Mõnedes keeltes puudub fiktsiooni üldnimetus, aga järelikult ka ühemõtteline etümoloogiline seos kunstilise jutustuse ja väljamõeldise vahel, samuti seos laiema filosoofilise tähendusega teoreetiline fiktsioon. Selle viimase tähenduse nimetas Hans Vaihinger raamatus Die Philosophie des Als Ob (Leipzig, 1911) printsiibiks justkui. Cohn määratleb seda kui inimesele omast teadlikku ja järjekindlat kusagilt mujalt ülevõetud mõistete ja otsustuste kasutamist maailma kohta eesmärgiga seda paremini mõista (1999: 4). Mõnikord seostatakse seda printsiipi arusaamaga kunstist kui maailma mängulise omandamise vahendist, põhimõte make-believe, mis on iseloomulik nii mängule kui ka kunstile (vt Ryan 1991; Walton 1990). Ka Juri Lotman on viidanud kunsti sarnasusele mängu mudelitega. Nagu mäng eeldab ka kunstiline käitumine praktilise ja tingliku (sümboolse) sünteesi. Praktilisel käitumisel on praktiline, materiaalne eesmärk (nt metsas kaardi järgi tee leidmine), tinglik käitumine on suunatud informatsiooni omandamisele, mida võib ka praktilistel eesmärkidel kasutada (nt kujuteldava marsruudi paikapanek kaardil). Nii mäng kui ka kunst annavad tinglikule olu- 975

16 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria korrale ajutise lahenduse. Mäng on suunatud oskuste ja vilumuste omandamisele, kunst aga ümbritseva maailma mängulisele omandamisele (Lotman 1967). Fiktsionaalsus on erilises žanrilises tähenduses kitsam kirjanduslikkusest, sest kirjeldab ainult kunstilist proosat kui erilist kommunikatsiooni vormi ja viitab kunstilise proosateose teatud eristusmärkidele ja tunnustele: paratekstuaalsed signaalid (pealkiri, epigraaf jne), mõtlemise ja teadvuse representatsioon, autori ja jutustaja lahutamine, ebausaldatav jutustus jne (vt Hamburger 1973; Cohn 1999; Nünning 2005). Teine omadus, mille alusel fiktsionaalseid tekste (ütlusi) eristatakse mittefiktsionaalsetest, on referentsiaalsus ja tõe kriteerium. Vaatamata selle kriteeriumi laiale levikule ja tõhususele on fiktsionaalse teksti määratlemine mittereferentsiaalsena lihtsustus ja seostub fiktsiooni negatiivse varjundiga väljamõeldisega. Esiteks, denotaadi puudumine ei tähenda referentsi puudumist nagu klassikalises filosoofilises ükssarviku näites: kui me pole kunagi näinud ükssarvikut, siis see ei tähenda, et meil ei ole sellest ettekujutust. Kaudse referentsi mõiste ja tähenduse ning osutuse eristus (Sinn ja Bedeutung Fregel) laiendab juba oluliselt referentsiaalse valda ja muudab fiktsionaalse-mittefiktsionaalse opositsiooni polaarsest graduaalseks (astmeliseks). Seega iseloomustab nii kirjanduslikkust kui ka fiktsionaalsust graduaalsus, ebaühtlane jaotatus kultuuriruumis. Asi ei ole ainult selles, et fiktsionaalses tekstis tegutsevad väljamõeldud olevused tihti tegelikes ajalis-ruumilistes raamides, ega selles, et faktuaalsetes tekstides võib ette tulla fiktiivseid konstrukte. Asi on selles, et puuduvate referentsiaalsete freimide (Harshav 2007) vald on tunduvalt laiem kui kirjanduse vald: see haarab kogu arvamuste, oletuste ja hüpoteeside sfääri selle kohta, mis pole meile antud otseses kogemuses ega toetatud vaatlusega. Ajaloolasel, antropoloogil ning sotsioloogil tuleb tihti tegemist teha puuduvate referentsiaalsete freimidega ja nad on sunnitud looma oma uurimisobjekti isoleeritud tunnistuste, vaatepunktide ja hajutatud häälte põhjal. Seetõttu on see kirjanduslikkuse või fiktsionaalsuse kriteerium, mida pakub Benjamin Harshav (kirjanduslik tekst projitseerib oma sisemist referentsivälja ) samuti suhteline. Mitte ainult kirjanduslik tekst ei projitseeri oma sise- 976 Marina Grišakova mist referentsivälja (loob ja samal ajal suunab selle juurde), vaid ka erinevad tunnistajate/pealtnägijate tekstid (keskaegsed tekstid, reisikirjeldused, mis sisaldavad fantastilisi antropoloogilisi või geograafilisi detaile; UFOde kirjeldused, müstilised ilmutused ja mõningad filosoofilised tekstid) projitseerivad samuti referentsi sisemist välja, tihtipeale vägagi idiosünkraatilist. Kui see argument ei ole küllaldane fiktsionaalsuse valla laiendamiseks, siis ta vähemalt laiendab seda teadmise valda, millele, nagu ka fiktsionaalsele teadmisele, on kohaldamatu tõesuse kriteerium see on võimalikkuse ja tõenäosuse vald. Selles vallas (võimalike maailmade teooria), mis ilmselt vajab veel täpsemaid uuringuid, toimuvad teatud sündmused ja toodetakse lahendusi, mis on ühtaegu olulised nii filosoofia kui kirjandusteaduse jaoks: fiktsionaalsuse filosoofia on vältimatult segatud fiktsiooni kirjanduslikkusega niipea kui ta kirjandusliku teksti poole pöördub (Loriggio 1996: 147). Erinevus mõistete kirjanduslikkus ja fiktsionaalsus vahel ei osutugi nii põhimõtteliseks, kui tunnistada, et kirjandusteksti eriline ülesehitus on seotud tähedusloome eriliste mehhanismidega, s.t referentsiga. Vahetute referentsiaalsete freimide puudumist korvab kirjandustekstis täiendav struktureeritus ja semantiline tihedus, mille abil luuakse representatsiooni objekt. Võimalikud maailmad on kirjanduses erilisel moel üles ehitatud ja juba seepärast erinevad modaalse loogika võimalikest maailmadest (vt Doležel 1998). Pierre Ouellet asjakohase märkuse järgi võetakse aruteludes fiktsionaalsuse üle tavaliselt aluseks empiiriline reaalsus kui antus, millega võib fiktsionaalsust võrrelda ja vastandada. See eeldus põhineb intuitiivsel ettekujutusel tegelikust maailmast kui üsna püsikindlast ja ennustatavast võrreldes fiktsiooniga (Ouellet 1996). Fiktsioon on see, mis räägib vastu meie ettekujutustele asjade tavalisest käigust (vrd minimaalse kõrvalekaldumise põhimõte M.-L. Ryanil). Sellise lähenemise heuristiline väärtus ei ole eriti suur: fiktsionaalne maailm langeb sel juhul osaliselt kokku tegelikuga ja osaliselt hälbib sellest. Samas on ka empiiriline maailm meile paljudes oma ilmingutes arusaamatu ja tundmatu, sisaldab palju määramatut ja ettearvamatut ja me täiendame tihti oma ettekujutusi maailmast fiktsionaalsete konstruktsioonide abil. Reaalsus ja fiktsionaalsus on tihedalt põimunud 3 977

17 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria ja teatud fiktsionaalsed konstruktsioonid on enam-vähem püsivad ja aktsepteeritud. Sherlock Holmes ja Russelli tuntud mitteeksisteeriv Prantsusmaa kiilaspäine kuningas on täiesti erinevad nähtused. Samal moel, nagu ülalpool öeldud, ei ole ka teksti kui esteetilise objekti omadused talle immanentselt omased tunnused, vaid antropoloogiliste, kommunikatiivsete ja sotsiaalsete tegurite keerulise vastasmõju tulemused; selle objekti üldisesse semioosiprotsessi sukeldumise jäljed. Seega on viljakam vaadelda kunstilist (esteetilist) teksti vastandamata seda reaalsusele, vaid kui erilisel moel organiseeritud reaalsuse osa, mis modelleerib ja representeerib reaalse maailma teatud aspekte imaginaarse(te)st vaatepunkti(de)st. Kunstitekst kui semiootiline nähtus ühendab endas fiktsionaalsuse presumptsiooni kui teatud maailmas positsioneerumise tüüpi ja autopoieesist (iseorganiseerumine poeetilise funktsiooni abil). Just seetõttu jätkab kirjanduslikkuse mõiste vaatamata kriitikale (tihti ühekülgsele) kooseksisteerimist mõistega fiktsionaalsus. Nii näiteks kattuvad kahes hiljuti avaldatud monograafias kirjanduslikkus ja fiktsionaalsus relevantsuse mõiste kontekstis. Richard Walsh määratleb fiktsionaalsust kui erilist keelekasutuse viisi (2007: 15). See määratlus kattub peaaegu sõna-sõnalt Jakobsoni poeetilise funktsiooni määratlusega. Edasi tugineb Walsh fiktsionaalsuse määratlemisel Grice i implikatuuri mõistele ja relevantsuse printsiibile. Grice lähtus sellest, et kommunikatsioonis teadet mitte niivõrd ei dekodeerita, kuivõrd ehitatakse üles implikatuuride, seoste abil, mis on võimalik tänu ühisele kommunikatsioonilisele kontekstile. Sperber ja Wilson (1986) arendasid Grice i ideid edasi. Nad väidavad, et teate ülesehitamine inferentside, järelduste abil ei ole mitte sekundaarne, vaid põhiline kommunikatsiooni viis. Kommunikatsioonis ei ole oluline mitte tõe, vaid relevantsuse kriteerium viide vastavale suhtluskontekstile. See kontekst ei ole alati silmanähtav ega ligipääsetav, kuid lähtudes teate relevantsusest taastab adressaat konteksti või valib arusaamiseks sobiva konteksti. Konteksti loob teade ja seda korrigeeritakse kommunikatsiooni käigus. Propositsionaalne tõe kriteerium on kommunikatsioonis allutatud relevantsuse konteks- 978 Marina Grišakova tuaalsele, pragmaatilisele kriteeriumile. See on eriti tuntav fiktsionaalses suhtluses, kus propositsionaalse teadmise osa on tihtipeale minimaalne, kontekst puudub, kuid väga oluline on aimuste ja järelduste osa, mille abil teade lõpuni ehitatakse. Teate eelnevate osiste relevantsus suurendab järgnevate relevantsuse astet: adressaat on sunnitud looma tähendust järk-järgult, hajusate, mitmetähenduslike ja keerulisel moel üksteisega seotud stiimulite põhjal. Walsh aga ei viita, et aastal Adrian Pilkington, toetudes Sperberi ja Wilsoni teooriale, juba kasutas relevantsuse printsiipi kirjanduslikkuse nähtuse seletamisel (2000). Pilkington vaatleb Jakobsoni määratlust kui essentsialistlikku, tuginedes põhiliselt tema lingvistilistele töödele ja ignoreerides kirjanduslikkuse mõistmise laiemat konteksti, millest ma rääkisin ülalpool. Siiski on Pilkingtonil õigus selles, et mõiste kirjanduslikkus on formalistidel ja Jakobsonil ebapiisavalt esitatud ja ei ole piisavalt välja toodud poeetilise funktsiooni seos teiste (kommunikatiivsete) funktsioonidega. Pragmaatiline lähenemine, kirjutab Pilkington, võimaldab vaadelda kirjanduslikkust kui erilisel moel kulgevat kommunikatsiooniprotsessi, näidata, kuidas teksti struktuursed eripärad suhestuvad esteetilise väärtusega ja milles kirjanduslik kommunikatsioon eristub mittekirjanduslikust. Oma mõtte kinnituseks esteetilise kogemuse tagasitulevast või korduvast iseloomust, mis on vajalik enim relevantsete tõlgenduste väljavalimiseks, toob Pilkington tsitaadi Nabokovi Loengutest kirjandusest: Kummalisel kombel mõni ei saa raamatut lugeda, ta saab seda ainult üle lugeda. Hea lugeja, põhilugeja, aktiivne ja loov lugeja on ülelugeja (Pilkington 2000: 105). Pilkingtoni lähenemine näitab, et lugeja kontekstuaalsed aimused ja järeldused on seotud teksti struktuursete iseärasustega. Kirjanduslikkuse ja fiktsionaalsuse mõistete seos ilmneb ka vaidlustes historiograafia postmodernistliku teooria ümber, muu hulgas Hayden White i teostes. Nii White kui ka tema kriitikud kasutavad historiograafilise kirja vormidest rääkides mõisteid kirjanduslikkus ja fiktsionaalsus sünonüümidena. Samas rõhutab White pidevalt, et teda huvitab historiograafilise teksti vorm, ja väldib relevantsuse probleemi kriteeriumi, mille alusel fiktsionaalsed tekstid traditsiooniliselt eristatakse faktuaalsetest. 979

18 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria Tema kriitikud (vt nt Doležel 1999) aga keskenduvad just referentsiaalsusele. White i oponentide poleemika teravik on suunatud ketserlikule referentsiaalsete (ajalooliste) ja mittereferentsiaalsete (kirjanduslike) tekstide võrdlusele, mis nende arvates diskrediteerib ajaloolase elukutset. Vaidluses historiograafia teooria üle toimub samuti märkamatu mõistete kirjanduslikkus ja fiktsionaalsus asendus. Nii näiteks märgib Ansgar Nünning, vaieldes White ile vastu ja viidates kirjandusteksti teatud iseärasustele, mis üldjuhul ei ole omased historiograafilisele tekstile (paratekstuaalsed signaalid, tegelase mõtlemise ja teadvuse representatsioon, autori ja jutustaja dissotsiatsioon/lahutamine jne), et süžeelisus on omane ka mittefiktsionaalsetele tekstidele argijutustusele ja ajalehereportaažile, s.t ei ole kirjanduslikkuse ja fiktsionaalsuse tunnuseks. White i-poolne historiograafia ja kirjanduse vahelise erinevuse eitamine tugineb põhjendamatul ja tõestamatul intriigistamise [emplotment] võrdsustamisel kirjanduslikkuse ja fiktsionaalsusega (Nünning 2005: 34). Siin ühitatakse kaks opositsiooni: 1) kirjanduslikkus/mittekirjanduslikkus (formalistidel on süžeelisus üheks kirjanduslikkuse eristusmärgiks), ja 2) aprioorselt, referentsiaalsuse tunnuse alusel määratletav fiktsionaalsus/mittefiktsionaalsus (kirjandustekst on fiktsionaalne, ajalehetekst mittefiktsionaalne; lähemal vaatlusel ei pruugi ühe fiktsionaalsus ja teise mittefiktsionaalsus olla nii väga silmatorkavad). White, tuginedes eelkõige Northrop Frye klassikalistele töödele süžeede mütoloogilisest päritolust, kasutab ka vene vormikoolkonna ja Jakobsoni töid ning üht nende kirjeldatud süžeelise ülesehituse liiki troobi lahtihargnemist süžeeks historiograafiliste süžeede tüpoloogia loomisel. Šklovski kirjeldab sellist hargnemisliiki oma Proosa teoorias (nt Jutustuse ja romaani ülesehitus ), Jakobson Tänapäeva vene poeesias. Arusaam süžeest kui lahtihargnevast poeetilisest skeemist, mis kujundab materjali ümber, tuleb formalistidelt, mida White ka oma Metaajaloos osundab (White 1985 [1973]: 6) aasta artiklis Ajalooline tekst kui kirjanduslik artefakt, kus ta kommenteerib Metaajaloos esitatud mõtteid historiograafia poeetilisest vormist ja kirjandusliku ning ajaloolise kirja ühisest päritolust, viitab White Jakobsoni artiklile Lingvistika ja poeetika ning poeetilise funktsiooni määratlusele (ekvivalentsusprintsiibi projektsioon selekt- 980 Marina Grišakova siooni teljelt kombinatsiooni teljele). Kui Jakobsoni binaarne opositsioon (poeesia ehitub metafoorsel printsiibil, proosa metonüümilisel) tundub White ile lihtsustusena, siis tropoloogilise ülekande kui kirjandusliku tekstiloome põhimehhanismi idee näib talle viljakana (White 2002: ). Vaidlusel White i ajaloo tekstuaalse ja diskursiivse tõlgenduse üle on ka eetiline mõõde: White i oponendid rõhutavad otseste tunnistuste ja tõendite olulisust, aga see tähendab dokumentide traditsioonilise uurimise meetodeid teatud ajaloofaktide (nagu näiteks Holokaust) kindlakstegemisel. Tuleb siiski märkida, et White i tõlgendus ei ole mitte preskriptiivne, vaid deskriptiivne: White ei kirjuta ajaloolasele ette kindlaid reegleid, vaid kirjeldab olemasolevaid historiograafilisi praktikaid, mis kord lähenevad kirjanduslikele praktikatele, kord eemalduvad neist. Metaajalugu käsitleb tervikuna 19. sajandi historiograafiat. Oma uuemates töödes kirjutab White modernistlikust tundlikkusest ja kirja vormidest 20. sajandil (nt White 1992). Eitamata dokumentaalsete tunnistuse osa, puudutab ta olulist probleemi: mil määral tõlgenduse vorm dikteerib materjali valikut ja paigutust? Dokumentaalsete tunnistuste ja otseste tõendite uurimine on oluline ajalooliste faktide kindlakstegemisel, kuid see ei ole piisav avaramate tõlgenduste esitusel ja ühitamisel, mille käigus saavad oma tähenduse faktid (nt Teise maailmasõja vastukäivad versioonid). White i arvates on oluline hermeneutiline operatsioon, mis võimaldab ajaloolasel välja töötada teatud seletusskeemi (emplotment), mis ühendab väiksearvulisi, laiali paisatud, verifikatsioonile või vahetule vaatlusele allumatuid fakte. Sellistel juhtudel allutatakse alasti faktuaalsus, kus kõik faktid on objektiivsed ja samaväärsed, seletusskeemile, kus ühed faktid omandavad suurema, teised väiksema tähenduslikkuse. Kirjandusliku funktsiooni dünaamilise mõistmise kontekstis tuleb Hayden White i tõlgendust ajaloo vaatepunktist revideerida: süžeelisus ja kirjanduslikkus ei ole historiograafia absoluutseks tunnuseks, vaid ilmnevad eri ajastutel erineval määral. Niisiis, kirjanduslikkus funktsioneerib teoreetilises diskursuses endiselt fiktsionaalsuse kõrval. Kirjanduslikkus kannab endas nii institutsioonilist kui ka tekstoloogilise analüüsi traditsiooni. Seetõttu on Benjamin Harshavi arvates see mõiste 981

19 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria vaatamata tema määratluste puudulikkusele ikka veel perspektiiviks, mis võimaldab võrrelda kirjanduslikke ja mittekirjanduslikke tekste ning vaadata üle kirjanduse kui niisuguse mõiste. Sellise ülevaatamise vajadus tekib iga uue revolutsiooni käigus kirjandusteaduses ja lingvistikas, olgu selleks diskursusanalüüs, metafooriteooria või lõpuks ka aastate narratiivse pöörde ilmumine. Need revolutsioonid osutavad iga kord, et nähtused, mida peeti kirjanduslikuks, on kirjandusest tunduvalt laiemad. Samas, vajadus pidevalt vaadata üle mõiste kirjanduslikkus kui fiktsionaalsuse suhtes korrelatiivne, toob välja kirjandusliku diskursuse struktuursed, pragmaatilised, kommunikatiivsed ja performatiivsed iseärasused. * Lõpetuseks tahaksin peatuda tekstil, mis sai minu jaoks hiljuti huvitava lugemiskogemuse allikaks Kazuo Ishiguro romaan Ära lase mul minna (Never Let Me Go), et näidata, kuidas erilised fiktsionaalsed efektid on seotud teksti ülesehitusega, s.t kirjanduslikkusega. Nagu eespool öeldud, on väheviljakas vaadelda fiktsionaalsust vastanduses reaalsusega : seda tuleks vaadelda kui osa kultuuris ringlevatest hüpoteesidest, ettekujutustest ja aimustest maailma kohta, kuid mis võib sisaldada ka individuaalseid, idiosünkraatilisi fiktsioone, mis kas saavad või ei saa kultuuri osaks. Fiktsionaalsust võiks määratleda kui kindlate (kirjanduslike või mittekirjanduslike) diskursuste suhet teadmiste kogumisse, mis on kindla ajastu kultuurides või sotsiaalsetes gruppides antud ja silmanähtava teadmisena aktsepteeritud (üldkultuuriliste ettekujutuste kogum, mida Umberto Eco nimetab entsüklopeediaks ; vt ka Schmidt 1980). Kirjandus kasutab inimeste (lugejate) loomulikku kalduvust aktsepteeritud teadmist usaldada ning sellele oma argipäevases tegevuses loota, s.t uskuda fiktsioone. Kirjandusteos on selliste fiktsioonide stimulaatoriks, kuid samas seab nad kahtluse alla ning uuristab nende usaldusväärsust. Selle tulemusena kaotab reaalsus osaliselt oma vaieldamatu silmanähtavuse, fiktsioon seevastu aga muutub reaalsemaks. Kunstitekst võimaldab näha ümbritsevat maailma uut moodi. See uus vaade saavutatakse konstrueerimise, 982 Marina Grišakova vaagimise ja loomisega teksti vastuvõtu ning tõlgenduse käigus, mitte teatud aimuste ja hüpoteeside otsesõnu väljaütlemisega. Ishiguro romaani tegevus hargneb mitmes osalt kattuvas võimalikus maailmas. Informatsiooni nende maailmade kohta saame samm-sammult: lugeja informeerituse aste läheneb järk-järgult jutustaja omale. Jutustajaks on naine, kes tüdrukuna oli ühes suletud õppeasutuses ja praegu töötab põetajana. Esmapilgul on tekst üles ehitatud tavalisi pinge (suspense) ja üllatuse (surprise) võtteid kasutades, mis, nagu näitas Meir Sternberg (1978), on narratiivseteks universaalideks: algul on lugeja ligipääs informatsioonile tugevasti piiratud, kuid tasapisi ilmnevad üha uued detailid, kuni lõpuks teatud kriitiline, pöördeline sündmus avab meile toimuva tähenduse. Esmane informatsioon võimaldab naturaliseerida olukorda kättesaadavate stsenaariumide raames (jutustajal ei saa olla lapsi; teda kasvatatakse mingis erilises privilegeeritud õppeasutuses; ta on ilmselt vaeslaps ja/või invaliid; ta põetab doonoreid, kelle hulgas on palju samasuguste institutsioonide kasvandikke nagu see, kus tema kasvas) ja oodata, et ootamatuse efekt on seotud pinge lõpuga ja lugejale avaneb ligipääs kinni hoitud informatsioonile. Situatsiooni realistlikuna tõlgendamist provotseerib ka viide tegevuse ajale ja kohale: Inglismaa, 1990ndate lõpp. Kuid jutustuse käigus on lugeja sunnitud üle elama mitu Gestalt i nihet (Gestalt shifts; Ouellet 1996: 87) ja korduvalt üle vaatama oma prognoosid. Tuleb välja, et romaani alguses kirjeldatud lapsi, kes omandavad haridust Hailshamis, valmistatakse ette organidoonoriteks; seejärel selgub, et need lapsed on kloonid. See informatsioon naturaliseerib need jutustuse detailid, mis ei sobitu esmasesse naturaalsesse seletusskeemi: kooli lõpetamise järel veedavad lapsed mingi aja mahajäetud farmis; nad võtavad oma saatust, s.t vajadust hakata ohverdama organeid, elada üle üks, kaks või kolm operatsiooni ja seejärel lõpetada (complete, s.t surra, ilmselt tehniline žargoon), täiesti rahulikult (vähemalt minajutustus ei sisalda protesti või meeleheite jälgi). Ükskõiksust või valu ja surmaga leppimist võib seletada kloonitud teadvuse iseärasustega. Samas see informatsioon (jutustaja kindlakstegemine kloonina) denaturaliseerib, teeb kummaliseks need detailid, mis tunduvad loomulikud naturaalses seletusskeemis, kui romaanis kirjeldatud maailma võetakse vastu kui inimeste oma: 983

20 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria soov omada lapsi, perekonda, töötada ilusas büroos, leida oma vanemad jne. Kõik need soovid on aga väljendatud pigem poolteadvustatud liigutuste ja tegudega: tüdruk sirvib erootikaajakirju, otsides naist, kelle järgi teda klooniti (kuulduste põhjal kasutatakse selleks tihti prostituute ja teisi ühiskonna marginaalseid liikmeid); ta tantsib meloodia Never Let Me Go saatel, kujutades ette, et tal on süles laps, jne. Minajutustus ei ava nende liigutuste tähendust meile lõpuni: jutustaja teadvuses on need vaid impulsid, kuigi nende tähendus on lugejale selge inimliku tõlgenduse raames. Sellised jutustaja teadvuse iseärasused (oma tegude pool- või mitteteadvustatus, impulsiivsus) võimaldavad seda identifitseerida lapse teadvusena. Sellisel juhul taasesitab teksti narratiivne ülesehitus (informatsiooni peetus ja astmeline, järkjärguline esitus) lapselikku teadmise/mitteteadmise dialektikat: laps võib palju teada, aga ei pruugi kõigest aru saada. Näiteks seksi ja surma tähendus võib talle jääda kättesaamatuks ka sel juhul, kui tal on olemas väline info nende nähtuste kohta. Samasuguses olukorras võib olla ka lugeja, kui tal ei ole võimalusi (kontekstuaalseid või tekstuaalseid) teksti adekvaatselt tõlgendada. Teisalt, jutustaja teadvust iseloomustab ratsionaalsus, kontroll oma tegude üle ja emotsioonide peaaegu täielik puudumine: see on enam-vähem objektiveeritud väliste sündmuste kirjeldus, mis loob distantseerituse, jutustaja ja lugeja vahelise teatud võõrandumise efekti. Selle tulemusena võib endale ette kujutada teksti erinevaid tõlgendusi. Romaanis luuakse lapse teadvuse mudel, kloonid on nagu lapsed, keda täiskasvanud, inimeste maailm kasutab ära oma eesmärkidel, kuritarvitades nende teadmatust ja usaldust, töödeldes nende teadvust ja tehes nad tundetuks surma vastu. Et kogu seda tegevust pühitseb üllas eesmärk (haigete ja surijate päästmine, kes vajavad elundeid), viitab romaan tänapäeva teravatele eetilistele probleemidele, mis ei ole seotud mitte ainult kloonimisega, vaid ka näiteks laste kasutamine enesetapjaterroristidena ja lapse asendiga täiskasvanute kultuuris üldse. Teine tõlgendus võib tugineda kloonide maailma teatud distantseeritusel: vaatamata nende teatud inimlikkusele on nende kunstlik maailm ja ükskõiksus surma suhtes võõrad ning võib-olla ka potentsiaalselt ohtlik inimeste maailmale. Võimalik, et just nende osa- 984 Marina Grišakova line sarnasus inimestega teeb nad võõraks ja ohtlikuks. Ja lõpuks: lugeja võib teksti vastu võtta kui manipulatiivset ja destruktiivset: kuna kloonide teadvuse kohta ei ole midagi teada, on püüd seda inimese omaga kohandada vägagi riskantne. Tekst manipuleerib lugeja teadvusega, hoides teda alul lapselikus teadmatuses, seejärel pakkudes välja efektse, kuid kunstliku seletuse kõigele toimuvale. Seda struktuuri võib vaadelda kui allegooriat lugeja enda seisundile. Lugeja samastatakse jutustajaga: rõhutatult distantseeritud vaatepunktist avab tekst lugejale tema enda saatuse, millel ei ole ei seletust ega mõtet (sündida, kannatada, surra) ja kus autor on jumala rollis. Seega, just tänu teksti erilisele kompositsioonilisele ja narratiivsele ülesehitusele realiseerub temas pinge võimaliku (tekstuaalse) inimmaailma (näiteks kloonide inimlikud kasvatajad ja õpetajad), kloonide võimaliku maailma ja tänapäeva tsivilisatsiooni tekstivälise maailma vahel. Kazuo Ishiguro romaan nagu igasugune kunstitekst mitte ainult et võimaldab erinevalt tõlgendada ja hinnata temas esitatud maailma, vaid on ka allikaks ja virgutajaks hüpoteesidele ja arvamustele tekstivälise maailma kohta. Kirjanduse võimalikud maailmad ei sarnane mitte modaalse loogika maailmadega, mis põhinevad aktsepteeritud ja silmanähtavate faktide suletud kogumil, vaid inimliku vastasmõju tajumuslike ja eluliste maailmadega, nagu neid kirjeldab fenomenoloogiline sotsioloogia ja filosoofia. Elumaailmad (Lebenswelten) on vaid osa sotsiaalsest maailmast ning inimeste koostoime sümboolsest korrast, kus teadmine omandab sotsiaalselt objektiveeritud teadmise vormi: Seda, mis on ühiskonnaelus teadmisena aktsepteeritud, tajutakse kui teadmise objektiga kattuvat. Aktsepteeritud teadmine kindlustab raamistiku, kus seni teadmatu muutub tulevikus uueks teadmiseks (Berger, Luckmann 1967: 66). Nendes maailmades pole faktide kogum, mida tajutakse kui antud ja silmanähtavaid, mitte suletud ja hästi struktureeritud, vaid heterogeenne, liikuv, pidevalt muutuv tingliku terviklikkuse kogemuse mõjul, olles ümbritsetud võimaliku, tõenäose, määramatu probleemse vallaga. Kunst ja kirjandus apelleerivad just nimelt sellele, lahendamata epistemoloogiliste ja ontoloogiliste probleemide vallale. 985

21 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria Kirjandus A l e x a n d r o v, Vladimir E Literature, Literariness, and the Brain. Comparative Literature, Vol. 59, No. 2, pp B e r g e r, Peter L., Thomas L u c k m a n n The Social Construction of Reality. New York: Doubleday&Company B r o o k s, Peter Reading for the Plot: Design and Intention in Narrative. Cambridge: Harvard University Press B r u n e r, Jerome The narrative construction of reality. Critical Inquiry, Vol. 18, pp C o h n, Dorrit The Distinction of Fiction. Baltimore London: Johns Hopkins University Press D o l e ž e l, Lubomir Heterocosmica: Fiction and Possible Worlds. Baltimore: The Johns Hopkins University Press D o l e ž e l, Lubomir Fictional and historical narrative: Meeting the postmodern challenge. Narratologies: New Perspectives on Narrative Analysis. Ed. David Herman. Columbus: Ohio State University Press, pp E r l i c h, Victor Russian Formalism: History Doctrine. The Hague Paris New York: Mouton Publishers G r i s h a k o v a, Marina The Models of Space, Time and Vision in V. Nabokov s Fiction: Narrative Strategies and Cultural Frames. (Tartu Semiotics Library 5.) Tartu: Tartu University Press H a m b u r g e r, Käte The Logic of Literature. Bloomington: Indiana University Press H a r s h a v, Benjamin Literariness revisited: A contemporary manifesto. Harshav, Benjamin. Explorations in Poetics. Stanford: Stanford University Press, pp H o l e n s t e i n, Elmar Roman Jakobson s Approach to Language: Phenomenological Structuralism. Bloomington London: Indiana University Press J a k o b s o n, Roman 1981a. Linguistics and Poetics. Jakobson, Roman. Selected Writings. Vol. III. The Hague Paris New York: Mouton Publishers, pp J a k o b s o n, Roman 1981b. What is Poetry? Jakobson, Roman. Selected Writings. Vol. III. The Hague Paris New York: Mouton Publishers, pp J a k o b s o n, Roman Selected Writings. Vol. V. The Hague Paris New York: Mouton Publishers L o r i g g i o, Francesco Fictionality, narration, and the question of genres. Fiction Updated: Theories of Fictionality, Narratol- 986 Marina Grišakova ogy, and Poetics. Eds. C.-A. Mihailescu, W. Hamarnen. Toronto Buffalo: University of Toronto Press, pp L o t m a n, Juri 1967 = Lotman riĭ. Tezisy k probleme Iskusstvo v r du modeliru wih sistem. Trudy po znakovym sistemam, 3, s L o t m a n, Yuri M Universe of the Mind. A Semiotic Theory of Culture. Bloomington Indianapolis: Indiana University Press M c C o r m i c k, Peter Fictions, Philosophies, and the Problems of Poetics. Ithaca: Cornell University Press M e r r e l, Floyd Pararealities: The Nature of Our Fictions and How We Know Them. Amsterdam: Benjamins M i a l l, David S Literary Reading: Empirical & Theoretical Studies. New York: Peter Lang M i a l l, David S., Don K u i k e n The form of reading: Empirical studies of literariness. Poetics, Vol. 25, pp M u k a ř o v s k ý, Jan Aesthetic Function, Norm and Value as Social Facts. Ann Arbor: Michigan University N ü n n i n g, Ansgar How to distinguish between fictional and factual narratives: Narratological and systemtheoretical suggestions. Fact and Fiction in Narrative: An Interdisciplinary Approach. Ed. Lars-Åke Skalin. Örebro, pp O u e l l e t, Pierre The perception of fictional worlds. Fiction Updated: Theories of Fictionality, Narratology, and Poetics. Eds. Calin-Andrei Mihailescu, Wilad Hamarneh. Toronto Buffalo: University of Toronto Press, pp P i l k i n g t o n, Artur Poetic Effects: A Relevance Theory Perspective. Amsterdam Philadelphia: John Benjamins Publishing Company R y a n, Marie-Laure Possible Worlds, Artificial Intelligence, and Narrative Theory. Bloomington: Indiana University Press S c h m i d t, Siegfried J Fictionality in literary and non-literary discourse. Poetics, Vol. 9, No. 5 6, pp S c h o l e s, Robert Semiotics and Interpretation. New Haven London: Yale University Press S e a r l e, John Expression and Meaning. Cambridge: Cambridge University Press S p e r b e r, Dan, Deirdre W i l s o n Relevance: Communication and Cognition. Oxford: Blackwell S t e i n e r, Peter (ed.) The Prague School: Selected Writings, Austin: University of Texas Press S t e i n e r, Peter Russian Formalism: A Metapoetics. Ithaca London: Cornell University Press 987

22 Kirjanduslikkus, fiktsionaalsus ja võimalikkude maailmade teooria S t e r n b e r g, Meir Expositional Modes and Temporal Ordering in Fiction. Bloomington: Indiana University Press S u t r o p, Margit Fiction and Imagination: The Anthropological Function of Literature. Paderborn: Mentis S v e t l i k o v a, Ilona 2005 = Svetlikova Ilona. Istoki russkogo formalizma: Tradici psihologizma i formalьna xkola. Moskva: NLO Š k l o v s k i, Viktor 1929 = Xklovskiĭ Viktor. O teorii prozy. Moskva: Federaci V a i h i n g e r, Hans Die Philosophie des Als Ob: System der theoretischen, praktischen und religiösen Fiktionen der Menschheit auf Grund eines idealistischen positivusmus. Leipzig W a l s h, Richard The Rhetoric of Fictionality: Narrative Theory and the Idea of Fiction. Columbus: The Ohio State University Press W a l t o n, Kendall Mimesis as Make-Believe: On the Foundations of Representational Arts. Cambridge: Harvard University Press W h i t e, Hayden Metahistory. The Historical Imagination in Nineteenth-Century Europe. Baltimore London: The Johns Hopkins University Press W h i t e, Hayden Historical emplotment and the problem of truth. Probing the Limits of Representation: Nazism and the Final Solution. Ed. Saul Friedlander. Cambridge; Mass. London: Harvard University Press, pp W h i t e, Hayden The historical text as a literary artifact. Narrative Dynamics: Essays on Time, Plot, Closure, and Frames. Ed. Brian Richardson. Columbus: The Ohio State University Press, pp W o o d s, John The Logic of Fiction: A Philosophical Sounding of Deviant Logic. The Hague: Mouton MARINA GRIŠAKOVA (sünd. 1961) on lõpetanud Tartu ülikooli vene ja slaavi filoloogia alal 1985, filoloogiamagister 1993, filosoofiadoktor 2006 (Tampere ülikool). Töötanud Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika laboris Juri Lotmani juhendamisel ; maailmakirjanduse õppetooli lektor a-st 1993, vanemteadur a-st Akadeemias on temalt ilmunud artikkel Varane ja hiline Lotman: Dell Hymes Tartu-Moskva koolkonna töödest (2004, nr 1, lk 21 32). 988 KARTESIAANLIKUD KOMMUNIKATSIOONIKÄSITLUSED NING NENDE ÖKOLOOGILINE ALTERNATIIV Silver Rattasepp Käesolevas essees tulevad võrdluse alla mõningad levinud seletused selle kohta, mis on keele ja kommunikatsiooni aluseks või nende võimaldajaks. Põgusa analüüsi objektiks on valitud evolutsioonipsühholoogiast ja generatiivlingvistikast pärinevad käsitlused. Eesmärgiks on analüüsida nende lähenemiste filosoofilisi ja mõistelisi eeldusi ning lõpuks nende kõrvale lühidalt välja pakkuda veel üht võimalust mõista seda, kuidas keel nähtusena kujuneb ning areneb. Analüüsi läbivaks liiniks on nn kartesiaanliku dualismi ilmingud nii evolutsioonilises lähenemises kui ka generatiivlingvistikas. Neid kahte esmapilgul küllaltki lahus seisvat uurimissuunda analüüsides on ju esimese uurimisobjektiks looduslike kommunikatsioonisüsteemide kogu mitmekesisus, teisel vaid inimeste pärusmaaks oleva keele analüüs üritan näidata, et siiski võiks mõlema käsitluse üheks vaikimisi eelduseks pidada kartesiaanlikku inimese eraldamist loodusest. Essee lõpuosas põgusalt puudutatud ökoloogiline lähenemine lähtub katsest mõtelda kommunikatsiooni alustest viisil, mis ei rajaneks tugeval eristusel inimeste ja teiste elusolendite vahel. Sellel on kaks peamist alust: arengusüsteemide teooria (Oyama 1985, Oyama jt 2001) ja kognitiivlingvistika (Lakoff, Johnson 1999, 2003 [1980]). Essee üheks motoks on Nelson Goodmani tõdemus, et maailmast võib olla ühekorraga rohkem kui üks tõene kirjeldus või versioon ning et me ei saa üht versiooni kontrollida, võrreldes seda 989

23 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus kirjeldamata, kujutamata, tajumata maailmaga (Goodman 1978: 4). Järgnev teadusfilosoofiline analüüs ei pretendeeri lahkama käsitletud empiiriliste teaduste spetsiifilisi tulemusi rõhuasetus on kontseptuaalsel küljel, täpsemalt sellel, kuidas asjade kirjeldamise viisid võivad muuta meie arusaamist neist. Igasugune seletus, olgu teaduslik või mitte, koosneb mõningas mõttes kahest poolest: teatud sorti kogemuslik, empiiriline osa ühelt poolt ning mõisteline raamistik, tähendust luua aitav struktuur teiselt poolt. Inimesed loovad mõistmist ja tähendust vaid nende kahe poole ühenduse abil. Igal terminil ja terminoloogilisel süsteemil on ühtlasi oma kujunemislugu, mistõttu asjade mõtestamise viisid justkui kannavad endas oma minevikku, iseenda kujunemisprotsessi. Igasugune uurimistegevus igasugune katse midagi mõista tähendab kasutada mingit kontseptuaalset süsteemi, loomaks uuritavate nähtuste vahel seoseid ning seeläbi tähendust. Sama kehtib muidugi ka teaduslike seletuste puhul, mille erijooneks on, et mõlemad pooled andmed ja nende tõlgendused on nii täpselt läbi töötatud, kui on uurijate võimuses. Muutmaks andmeid mõistetavaks, tuleb need asetada mõistelisse raamistikku, mis on võimeline seletatavaid nähtusi sääraselt mõistetavaks tegema, et seletus on vastuvõetav teatud professionaalsete uurijate kogukonnale. Iga seesugune protsess on ühtlasi ka refleksiivne, toimub liikumine, mille kaudu see, mida on kasutatud süsteemi genereerimiseks, on perspektiivi muutmise teel tehtud osaks sellest süsteemist, mille ta on ise loonud (Hayles 1999: 8). Teisisõnu: igasugune struktuursel viisil nähtuste analüüsimine mõjutab vaadeldavat nähtust refleksiivselt, muutes mõistesüsteemi sisemised seosed osaks vaadeldavast nähtusest endast. Ent sama toimub ka vastupidiselt: iga vaadeldav nähtus mõjutab paratamatult viise, kuidas teda tõlgendatakse. Nii toored taju- või katseandmed kui ka puhas kontseptuaalne struktuur on iseenesest tähenduseta ja õõnsad. Teooriad ja seletused on nende kahe poole vahelise dialoogi, tõlkimise, läbirääkimise tulemused. Nagu tõdevad George Lakoff ja Mark Johnson: Meie jaoks ei ole tõde ilma mõistmiseta. Igasugune tõde peab olema inimomaselt kontseptualiseeritud ja mõistetavas vormis, et olla meie jaoks tõde. Kui miski pole tõde 990 Silver Rattasepp meie jaoks, kuidas me siis üldse aru saame, et tegemist on tõega? (Lakoff, Johnson 1999: 106). Niisiis, analüüsides siin evolutsioonilist ja keeleteaduslikku seletust kommunikatsioonile, katsuksin näidata, kuidas mõningad osad sellest mõistelisest raamistikust, millesse faktid on asetatud ja mis neid omavahel ühendab ja neist sidusa, mõistetava narratiivi loob, rajanevad kartesiaanlikul dualismil. KOMMUNIKATSIOON KUI ADAPTATSIOON Glendower: Võin vaime sügavustest manada. Tulipea: Noh, eks võin minagi, võib igaüks; kuid kas nad tulevad, kui kutsute? Shakespeare, Kuningas Henry Neljas. Tlk G. Meri. Ühed mõjukad ja olulised kommunikatsiooni tõlgendused lähtuvad evolutsiooniteooriast. Nende käsitluste kohaselt on igasugune kommunikatsioon olgu liigisisene või liikidevaheline adaptiivne, ning on abiks liigi säilimisele. Samas on Marc D. Hauseri väitel inimkeele evolutsiooniliste algete uurimine olnud märksa vähem levinud kui teiste elusolendite kommunikatsioonisüsteemide uurimine (võimalike põhjuste kohta vt Hauser 1998: 3, 32). Üks klassikaline evolutsiooniline seletus kommunikatsioonile pärineb sotsiobioloogiast. Tolle lähenemisviisi rajaja Edward O. Wilson defineerib kommunikatsiooni nõnda: Kommunikatsioon toimub, kui ühe organismi (või raku) tegutsemist või tema poolt edastatud märguannet tajub teine organism (või rakk) ja muudab seetõttu käitumise tõenäosust viisil, mis on adaptiivne ühele või mõlemale poolele. Adaptiivse all pean silmas seda, et signaliseerimine, reaktsioon, või mõlemad, on teatud ulatuses loodusliku valiku poolt geneetiliselt programmeeritud. Kommunikatsioon ei ole mitte signaal ise ega ka reaktsioon, vaid nende kahe vaheline suhe. (Wilson 2000 [1975]: 176.) Puudutan siinkohal vaid neid punkte sotsiobioloogilistest väidetest, mis on käesoleva essee raames olulised. Palju vaidlusi põhjustanud sotsiobioloogiast annab hea ülevaate Segerstråle (2000). 991

24 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus Sotsiobioloogilisi seletusi võib sageli pidada ajalootuks, ning samas pretendeerivad nad ka kultuurideülese seletuse staatusele: inimesele rakendatuna ei peaks uurimise objektiks olema mitte spetsiifilised kultuurilised praktikad, vaid evolutsiooni käigus välja kujunenud inimuniversaalid, mis on näilise kultuurilise mitmekesisuse tegelikuks, neid ühendavaks aluseks. Sotsiobioloogilisi tõlgendusi iseloomustab sageli meelevaldsus selles osas, milliseid nähtusi mõistetakse adaptiivsena ning seeläbi looduslikuna (mis sageli tõlgendub ümber normaalseks ) ja milliseid mitte. Nii näiteks postuleerib Wilson muuhulgas konformismi geenid (2000 [1975]: 562), altruismi, isekuse ja pahatahtlikkuse geenid (samas: 118) ja loomingulisuse geenid (samas: 564), ent teisalt väidab, et osa inimese probleemist on, et rühmasisesed reaktsioonid on ikka veel tahumatud ja primitiivsed (samas: 565) ning et osa sellest [hüpotaalamuse ja limbilise süsteemi] aktiivsusest on tõenäoliselt iganenud, olles relikt kohastumisest kõige primitiivsemate hõimuorganisatsiooni vormidega (samas: 563). Sotsiobioloogia tänapäevane järeltulija, evolutsioonipsühholoogia on sisuliselt samasuguse väitelise ülesehitusega, viies seletatava universaalse bioloogilise kultuurisituatsiooni ajas tagasi pleistotseeni ajastikku, inimkonna hälli. Inimese olemuse seletamiseks tuleb uurida, kuidas inimmõistus on leidnud lahendused adaptiivsetele probleemidele, mis esinesid korrapäraselt pleistotseenis (Tooby, Cosmides 1992: 22) ehk siis ajal, mil kujunesid välja esimesed küttimise ja korilusega tegelevad Homo sapiens id. Teisisõnu, tegelda tuleb küsimusega mis andis meile selektiivse eelise savannis ringi kõndides? (Hauser 1998: 36). Eelduseks on, et just sel ajaperioodil toimus mingit sorti fundamentaalne murrang, inimkonna revolutsioon, mille tagajärjeks on inimkultuur ning kõrvalnähtuseks inimese evolutsiooni seiskumine, nii et bioloogiline baas, millele kultuur on üles ehitatud, on seesama, mis kujunes välja küttidel ja korilastel pleistotseeni ajal. Niisiis on väidetavalt kõik organismi tunnused (kaasa arvatud kommunikatsioon, nagu ülalpool defineeritud) adaptiivsed nähtused, mis aitavad organismidel ellu jääda ja edukalt paljuneda. Kõrge adaptiivsusega tunnused kanduvad organismist organismi geenide abil, ning organismi ontogeneetiline kasv on vaid selle etteantud plaani realiseerimine. Nii on E. O. Wilsoni definit- 992 Silver Rattasepp siooni järgi kommunikatsioon vaid säärane käitumine, mis suurendab osaliste kohastumust, sellal kui edastatud sõnumi täpne sisu on kõrvaline. Igale tunnusele omistatakse ka tema geneetiline baas informatsioon, mis on DNAst loetud ning mille põhjal tunnus üles ehitatakse. Ilmnebki, et kommunikatsiooni ainus eesmärk on panna organismid käituma viisil, mis suurendaks edukate geenide valiku tõenäosust. Teisisõnu, igasugune kommunikatsiooniakt on ühelt poolt manipulatiivne, teiselt poolt deterministlik, geneetiliselt ettemääratud programmi realiseerimine. Kõik muu on kõrvaline, kaasa arvatud organism ise. Brian Goodwin kirjeldab säärast organismivaba evolutsiooniteooriat humoorikalt nõnda: Organism [on] justkui läbipaistev poeaken, kus geneetilised kaubad on välja pandud otse looduslikult valiva ostja ette, kelle poolt sobivate toodete valimine sisuliselt tekitab need spetsiifilised kaubapakid, mida meie kutsume mõne liigi isenditeks (Goodwin 1988: 102). Sääraste mõjutamist ja muutumist rõhutavate käsitluste allikaks on matemaatilised kommunikatsioonimudelid, mis töötati välja kahekümnenda sajandi keskpaiku. Selle tagajärjel muutus ühik või üksus, mida kommunikatsiooni puhul uuritakse, kirjeldavast käskivaks. Formaalloogikas ja varases analüütilises filosoofias (näiteks loogiline positivism) on tüüplauseks kirjeldav lause. Säärane lause on lahus oma tähistatavast, selle struktuur võib küll vastata asjade omavahelistele suhetele maailmas, ent ta ei määra ega mõjuta neid suhteid mitte mingil viisil ta on pelk mudel, representatsioon. Ka kommunikatsioon selliste lausete abil ei mõjuta ega muuda maailma ning sõnumi vastuvõtja ülesandeks on selle tõlgendamine, sõnumist tähenduse väljasõelumine, ning (kui tarvis) lause struktuuri vastavuse kontrollimine olukorraga maailmas. Sääraselt mõtestatud kommunikatsioonis kasutatakse tähistussüsteeme, mis on maailmast eraldiseisvad, formaalsed ja abstraktsed. Suhe kommunikatsiooniosaliste vahel on passiivne ja endassetõmbunud. Ent seoses matemaatilise kommunikatsiooniteooria väljatöötamisega olukord muutus. Shannoni ja Weaveri klassikalises teoorias on tüüpiliseks ühikuks hoopis teist laadi teade käskiv sõnum. Kommunikatsioon toimub siis, kui sõnumi vastuvõtja väljundis toimub vastuvõetud sõnumi tulemusena muutus 4 993

25 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus (Kay 2000: 23 24, 127). Teisisõnu, kommunikeerida tähendab mõjutada vastuvõtjat. Kommunikatsiooni aluseks on saatja edastatavad signaalid, mille eesmärgiks on füüsiliselt maailmas midagi ümber korraldada. Enam ei ole sõnumi vastuvõtmisel oluline selle tõlgendamine või vastavuse kontrollimine asjade seisuga maailmas, vaid selle ajel iseenda väljundi (nt käitumise) muutmine. Suhe kommunikatsiooniosaliste vahel on aktiivne ning vastastikku mõjuv. Küberneetikaklassik Heinz von Foerster on arendanud mõtet, et selle muutuse taga võivad olla institutsionaalsed ja poliitilised tegurid. Nimelt töötati matemaatiline kommunikatsiooniteooria välja Teise maailmasõja ajal ja vahetult pärast seda peamiselt USA sõjaväe laborites ning selle rahastamisel. Sõja ajal kipub teatud sorti keelekasutuse viis käskimine või kamandamine valitsema teiste (kirjeldavate, küsitlevate, hüüatuslike) üle. [---] Käsutuslaad võib eksisteerida ainult triviaalses süsteemis, kus eeldatakse, et väljund on eranditult determineeritud sisendi, antud juhul käsu poolt (von Foerster 1980: 20, tsiteerinud Kay 2000: 23 24). Adaptsionistlikesse seletustesse on säärast käskivat teooriat märksa lihtsam kaasa haarata kui kirjeldavat. Wilsoni definitsioon ongi heaks näiteks käskivast kommunikatsiooniteooriast, kus kommunikatiivsed on vaid need suhtlusaktid, mille tulemusel üks või mõlemad pooled muutuvad (adaptiivsuse kasvu läbi). Adaptsionistlike seletuste juures võib esile tuua veel ühe kurioosse aspekti. Hoolimata nende geenikesksest lähenemisest tundub, et nende arusaamad geenide toimemehhanismidest ja loomusest klapivad halvasti kokku paljude geneetikute ja molekulaarbioloogide omadega (vt nt Richardson 1998; Griffiths, Gray 1994). Tänapäeval on levinud pigem just evolutsiooniteooriast, mitte geneetikast või molekulaarbioloogiast pärinevad teadmised geenide rollist organismi ülesehitamisel. Griffiths ja Knight tõdevad, et enamik filosoofe arutleb rahulikult molekulaarbioloogia filosoofiliste ja eetiliste implikatsioonide üle, kasutades kontseptsioone geenide kohta, mis pärinevad evolutsioonilisest bioloogiast (Griffiths, Knight 1998: 253, autorite rõhutused). Kuid, väidavad nad seejärel, paljud väited geenide kohta, mida laiemas intellektuaalses kogukonnas peetakse truismideks, ei kannata kriitikat, 994 Silver Rattasepp ning kirjeldavad, kui radikaalselt arusaam geenide toimest, mis pärineb molekulaarbioloogiast, õõnestab populaarset pilti geneetikast, mis on rajatud evolutsioonilisele arusaamale geenidest kui pärilikkuse kandjatest (samas: 253). Mõned uskumused, mida nad peavad levinuks, aga mis osutuvad molekulaarbioloogia valguses ekslikuks, on järgmised: (1) DNA sisaldab endas programmi organismi arenguks; (2) geenid on isepaljunevad ühikud ja (3) geenid on peamised või ainsad loodusliku valiku kandjad. Sarnaselt Griffithsi ja Grayga tõdevad ka Jablonka ja Lamb, et molekulaarbioloogial on seni olnud hämmastavalt vähe mõju evolutsiooniteooriale laiemalt, ent molekulaarbioloogia on näidanud, et paljud vanad geneetilise süsteemi kohta käivad eeldused, mis on tänapäevase neodarvinistliku teooria aluseks, on ekslikud (2005: 1). Neist ekslikest eeldustest peamine on arusaam geenist kui lihtsast põhjuslikust mõjurist (samas: 6). Nad kirjutavad: Geneetikud ise mõtlevad ja räägivad nüüd (enamiku ajast) geneetilistest võrgustikest, mis koosnevad kümnetest või sadadest teineteist vastastikku mõjutavatest geenidest, ning mis üheskoos mõne tunnusjoone arengut suunavad. Nad mõistavad, et see, kas mõni tunnusjoon [---] areneb või mitte, ei sõltu enamikul juhtudel erinevusest ühesainsas geenis. See sõltub paljude geenide, valkude ja muud sorti molekulide vahelisest interaktsioonist, nagu ka keskkonnast, kus üksikindiviid areneb (Jablonka, Lamb 2005: 6). Geene ei saa enam pidada sisemiselt stabiilseteks, diskreetseteks DNA-ahela segmentideks, kuhu on kodeeritud informatsioon valkude tootmiseks ja mida truult kopeeritakse. DNA struktuuri ülalpidamiseks ning transkribeerimise edukuse tagamiseks on kasutusel terve hulk keerukaid mehhanisme stabiilsus on terve süsteemi, mitte ühe geeni tunnuseks. Samuti ei saa geene pidada autonoomseteks üksusteks, mis on alati ühe ja sama mõjuga. Kas mõnel geenil üldse on mõju, milline see mõju on ja kus ning millal see avaldub, sõltub paljudest teistest geenidest ja keskkonnast. Sellel DNA-ahela osal, mida tavapäraselt geeniks nimetatakse, on tähendus vaid süsteemi kui terviku kontekstis. Ja kuna see on nii, ei saa öelda, et ühel geenil oleks mõne tunnuse jaoks alati kindel mõju. (Jablonka, Lamb 2005: 7; vt ka Dupré 2004: 334: Ei ole mingit võimalust määratleda DNA juppide käitumist või funkt- 995

26 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus siooni sõltumatult detailsest kirjeldusest nende eksisteerimise bioloogilisest kontekstist. ) Kui nüüd võrrelda generatiivlingvistikat ja evolutsiooniteooriat, leiame huvitavaid paralleele. Evolutsioonilisest seisukohast pole mitte ainult kommunikatsioon, vaid kogu organism tervikuna üles ehitatud abstraktsete propositsioonide geenide põhjal. Oluline on vaid nende geenide adaptiivne väärtus ja nende roll organismi ülesehituses: konkreetse organismi tegelik ontogeneetiline areng keskkonnas on kõrvaline, efemeerne. Organismi edukus ja ellujäämine sõltuvad sellest, kui täpselt talle kaasa antud komplekt geene on vastavuses keskkonnaga, millesse ta satub: kas nad suudavad ehitada organismi, mis edukalt paljuneb (loe: vastab oma keskkonnale) või ei suuda (loe: vastavus on puudulik). Niisamuti on analüütilises filosoofias tähendust sageli mõistetud abstraktse ja propositsioonilisena. Generatiivlingvistika seisukohalt on kommunikatsiooni aluseks süntaktilised struktuurid, ja pragmaatika viib ebakindlusesse ning subjektiivsusesse. Ka adaptsionistlikes käsitlustes, nagu sotsiobioloogia ja evolutsioonipsühholoogia, kohtame samasugust paralleeli generatiivlingvistika eeldustega. Meenutades taas kord E. O. Wilsoni kommunikatsioonimääratlust, näeme, et vaid edastatava teate mõju kohastumisele on oluline teisisõnu, tähtis on, et edastatav sõnum oleks säärases vormis, mis põhjustab eri poolte adaptiivsuse kasvu. Sõnumi täpne sisu ja tähendus, samuti kommunikatsiooniakti toimumise konkreetne kontekst ja kulgemine on kõrvalised, pinnapealsed nähtused, mis kaovad vastava tegevuse lakates. Ent kommunikeerimise tõeline olemus, eesmärk suurendada kohastumist, on üldkehtiv. 996 KOMMUNIKATSIOON KUI SÜNTAKSIREEGLITE REALISEERING Silver Rattasepp See leiutis toob ju nende hingedesse, kes seda on õppinud, unustuse, sest nad hülgavad mäletamise ning usaldades kirjapandut, meenutavad välise, võõraste märkide põhjal ja mitte seestpoolt, iseenesele toetudes. Niisiis pole sa leiutanud mäletamise, vaid meenutamise rohu. Thamose sõnad Theuthile kirjamärkide leiutamise puhul. Platon, Phaidros 275a. Tlk M. Lepajõe. Noam Chomsky formalistliku keelekäsituse kohaselt on keelekasutus formaalloogiliste süntaksireeglite põhjal toimuv abstraktsete sümbolitega manipuleerimine. Täpsemalt: formaalne keel on sümbolite süsteem, kus üksiksümboleid nähakse iseseisvate keeleliste elementidena ning korrektselt vormistatud sümbolijadasid lausetena; sümbolite kombineerimise printsiibid ning sümbolijadade teisteks sümbolijadadeks transformeerimise printsiibid moodustavad formaalse keele süntaksi. (Lakoff, Johnson 1999: ) Formaalse keele sümbolid on tähenduseta, tähenduse tekkeks on vaja sümboleid ja süntaksit tõlgendada. Tõlgendus seisneb seoste leidmises sümbolijadade ja maailma või selle mudeli vahel. Mis nendeks keele formaalseteks elementideks olla võiksid, selle suhtes üksmeel puudub. Tomasello (2004: ) on koondanud nimekirja säärastest eri autorite poolt välja pakutud elementidest ja funktsioonidest ega leia nendevahelisi ühendavaid tunnusjooni. Alljärgnevalt analüüsitud keeleteooriad võib kokku võtta järgmise viie punkti abil (mugandatud Lakoff, Johnson 1999: 392, 408, järgi): 1. Keha ja keel on oma olemuselt fundamentaalselt erinevad. Keel on abstraktsete sümbolite loogiline kogum, sel pole mingit pistmist kehalisusega ega tegutsemisega keskkonnas. 2. Universaalse mõistuse autonoomia. Töötades omaenda loogiliste reeglite alusel, ei ole mõtlemine ega keel kuidagi seotud millegi kehalisega, nagu emotsioonid või motoorika. 3. Keel ja ratsionaalne mõtlemine on inimloomuse vääramatud osad. Inimese teeb eriliseks ja kõikidest muudest elusolenditest erinevaks tema keelevõime ning kuna keel on loo- 997

27 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus giliste reeglite kogum, siis seetõttu on seda ka ratsionaalne mõtlemine. 4. Keel ja mõtlemine on formaalsed nähtused. Võime ratsionaalselt mõelda on võime manipuleerida representatsioone formaalsete reeglite alusel, mis neid mentaalseid sümboleid ühendavad. 5. Mõtlemine on keeleline. Pärast nn keelelist pööret on kogu maailm üle ujutatud keelest, keel struktureerib inimese mõtlemist ning on kogu tema maailmatajumise aluseks. Need eeldused moodustavad tervikliku, sidusa süsteemi, mis on olnud 20. sajandi analüütilise keelefilosoofia märgatava osa ning seeläbi ka temaga seotud muude valdkondade üheks aluseks. Neist järeldub veel mitu asjaolu: kui ratsionaalsus on inimuniversaal, mille abil kõik inimesed mõistuslikult mõtlevad, ja kui mõtlemine on keeleline, siis peab eksisteerima ka universaalne keel. Ja kui ratsionaalne mõtlemine on formaalne sümbolitega manipuleerimine, on seda ka keel ning järelikult ka universaalne keel. Siit omakorda järeldub, et sellel keelel peab olema ka universaalne grammatika nii olemegi jõudnud Chomsky tuntuma panuseni keeleteadusse, universaalse grammatikani. Eeltoodud punktidest järeldub generatiivlingvistika jaoks veel üks asjaolu: keel on autonoomne võime. Autonoomne, kuna formaalse ja universaalse süsteemina peab ta olema sõltumatu kõigest keha ja ajuga seotust, nagu mälu, tähelepanu, tajumine, liikumine ja žestid, sotsiaalne interaktsioon, kultuur jne. Süntaks on inimaju autonoomne võime või omadus, mis loob keele kogu süsteemi, kasutamata midagi iseendast väljaspool olevat, olles samas ka ratsionaalsuse aluseks. Kuidas aga ette kujutada säärase omaduse või võime väljakujunemist evolutsiooni käigus ühel liigil, Homo sapiens il? Selleks on postuleeritud eriline, inimese ajus asuv süntaksimoodul ehk keele omandamise aparatuur (language acquisition device), mis on kõigepealt algseisus ning mille seesmised parameetrid keele omandamise käigus lihtsalt kinnistatakse (Chomsky 2002: 16; Jackendoff 2002: 90 94). See moodul peaks kasutama oma ülesehitamiseks sisendina vaid geneetilist infot. Muud sisendid, näiteks keel, mida laps kasvamise käigus kuuleb, üksnes aktivee- 998 Silver Rattasepp rivad või realiseerivad keelemooduli sisemist struktuuri. Tekib küsimus, et kui keel koosneb oma olemuselt just nimelt grammatilistest konstruktsioonidest, siis kas ja kuidas mõjutavad keelemoodulit sel juhul motoorika, tähelepanu, mäletamisvõime või emotsioonid kas keelemoodul on neist nähtustest neuroloogiliselt eraldatud? Kui sellised neuroloogilised sidemed on olemas, muutub keele autonoomsus ja formaalsus küsitavaks. Nagu väga paljud keeleteadlased, on ka Chomsky rõhutanud keele eripäraselt inimlikku loomust. Ent kui keelevõime kuulub vaid inimestele, muutub küsitavaks selle eksisteerimine inimese eellastel, kellel peaks sel juhul olema midagi protosüntaksi taolist. Keelevõime teket ongi nimetatud selleks inimese revolutsiooniks, mis graduaalset evolutsiooniprotsessi eirates on inimese loodusest väljutanud. Kuna Chomsky filosoofia a priori kartesiaanlikud eeldused ei lase tal tunnistada, et olemas võiks olla protokeeli või et teistel primaatidel või inimeste eellastel (rääkimata teistest elusolenditest) võiks olla midagi keeletaolist, katsub ta probleemi eest kõrvale põigelda. Inimkeele [---] näiline bioloogiline isolatsioon peab leidma seletuse evolutsiooniteoorias, kuid mitte looduslikus valikus, sest on veel sellised võimalused, nagu mitteadaptiivsed modifikatsioonid ja struktuuri determineeritud selekteerimata funktsioonid (Chomsky 2002: 46 47, autori rõhutus), ning viimase võimalusena neuronite organiseerumise printsiibid, mis põhinevad kõige sügavamal tasandil füüsikaseadustel (Chomsky 1966: 59). Üleüldse on keelemooduli evolutsiooni arengut looduslikule valikule omistada täiesti ohutu, senikaua kui me mõistame, et selles väites puudub sisu, et see ei tähenda muud kui uskuda, et neile nähtustele on olemas loomulik seletus (Chomsky 1968: 83). Põiklevaks võib pidada ka Chomsky hilisemat taktikat väita, et neuroloogia või molekulaarbioloogia ei ole lihtsalt veel nii kaugele arenenud, et võiks teooriaid universaalsest grammatikast või süntaksimoodulist empiiriliselt tõestada. Hiljuti on Chomsky väitnud, et keele põhilised omadused [---] toimivad bioloogilise evolutsiooni tulemusena viisil, mille mõistmisest me oleme veel kaugel (Chomsky 2002: 46) ja praegused teadmised jäävad aju ja kõrgemate vaimsete funktsioonide, kaasa arvatud keele, ühendamisest kaugele (samas: 61). Talle sekundeerib Ray Jacken- 999

28 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus doff: Ma arvan, et hetkel pole lootustki mõista vähegi detailselt neid imetlusväärseid kaudseid mehhanisme, mille abil Universaalset Grammatikat geneetiliselt edastatakse. Võib-olla viiekümne aasta pärast... (Jackendoff 2002: 90). Kergesti võib jääda mulje, nagu oleks generatiivgrammatika teadusena jõudnud sellise täiuslikkuseni, et seda ei ole enam mõtet kriitiliselt analüüsida, sellal kui teised teadused on temast maha jäänud ning alles hakkavad sellele tõendeid leidma. Paljud inimesed [---] spekuleerivad keele evolutsiooni üle, arvestamata enamasti sellega, mis keelest tegelikult teada on, kirjutab Jackendoff (samas: 231) näilises veendumuses, et universaalse grammatika postuleerinud keeleteadusel on igal juhul õigus ning kõik teised teadused peavad sellega arvestama. Siiski tuleb küsimusele keelemooduli evolutsioonilisest ja neuroloogilisest loomusest otse vastu astuda: tuleb küsida, kas selle eksisteerimine on üldse võimalik. Tomasello (2004: ) toob ära hulga hämmastavalt mitmekülgseid, väidetavalt kaasa sündinud ehk geneetiliselt determineeritud keelelisi nähtusi, mida süntaksimoodul peaks sisaldama. DNAs peaks seega sisalduma täpne informatsioon loomaks valke, mis omakorda tekitavad süntaksimoodulisse kõik need väljapakutud süntaktilised ja keelenähtused, mis seejärel keele omandamise käigus kinnistuvad. Sealjuures, nagu juba mainitud, puudub igasugune üksmeel, mida täpselt keelemoodul just sisaldama peaks. Tundub, et iga uurija võib vabalt määratleda UG [universaalse grammatika] viisil, mis parajasti käsil oleva väitluse seisukohast sobib, tõdeb Tomasello (2004: 643). Ning kõik need keelenähtused peavad olema ühelt poolt täielikult genotüübis spetsifitseeritud, ent teiselt poolt olema tekkinud väljaspool looduslikku valikut. Samuti on küsitav, kas midagi süntaksimoodulisarnast üldse saab ajus eksisteerida. Süntaksimoodul näib vastavat Jerry Fodori (1983) poolt välja käidud ajumoodulite üldistele tunnustele, nagu näiteks mooduli lokaliseeritus (koosneb vaid talle pühendatud neuroloogilisest arhitektuurist), tema toimimine automaatselt, ja tema ontogeneetiline determineeritus (moodul areneb just talle omases tempos ja järjekorras). Ent nagu tõdeb Jesse Prinz, ei ole väga palju tõendeid, et modulaarsuse hüpoteesi pooldajate poolt modulaarseks peetud võimed on tugevalt lokaliseeri Silver Rattasepp tud, tõendid moodulite kaasasündinud loomusest on liialdatud ja nõnda edasi (Prinz 2006: 24, 27). Ka J. ja J. B. Panksepp peavad aju modulaarsust üheks evolutsioonipsühholoogia seitsmest surmapatust, mis ei ole leidnud neuroloogidelt kinnitust. Nad tõdevad, et iga uurija kohustuseks, kes postuleerib sääraseid mooduleid, peaks olema pakkuda välja usaldusväärseid strateegiaid nende moodulite olemuse esiletoomiseks. Ilma selleta [---] on targem võtta eelduseks, et enamik sotsio-modulaarseid funktsioone ilmuvad epigeneetiliselt (Panksepp, Panksepp 2000: 115). Tahaksin nüüd esitada veel mõned järeldused, mis tulenevad äsjakirjeldatud arusaamast keelest kui formaalsest süntaksireeglite süsteemist, mida kannab moodul inimajus. 1. Kõik lausungid peavad eksisteerima enne nende realisatsiooni kõnes näiteks mõtete (mentaalsete representatsioonide) kujul, sisaldudes vähemalt osaliselt süntaksimoodulis; 2. kõnelemine on kodeerimisprotsess, kus mõte tõlgitakse formaalsesse keelesüsteemi ning edastatakse kehalise aparatuuri, näiteks häälepaelte abil; 3. lausungi koostamisel võib ebaolulisena kõrvale jätta suhted teiste inimestega, väljendusviisid ja lausumise kontekstid, samuti näoilmed, hääletoonid jms (Ingold 2000: 399). Tuleb tõdeda, et praktilistes elusituatsioonides, kus kõnelemist kasutatakse, ei kehti sisuliselt mitte ükski neist kolmest punktist. Kõnelemine on toiming, praktiline tegevus, miski, mida tehakse ja mis omandab tähenduse kontekstis, milles toimub kõnelemise akt. Küll aga kehtivad ülaltoodud järeldused ühes konkreetses situatsioonis: nimelt kirjutatud tekstide puhul. Tõepoolest paistab, et just kirjutatud tekstid eksisteerivad iseseisvalt ning et üleskirjutatud sõnad on tummad ja vaikivad seni, kui neid ei loe konkreetne lugeja. Kirjutatud tekst vastaks justkui punktile 1: ta eksisteerib enne oma lugemist, oma realisatsiooni. Samuti vastab ta punktile 2: tegemist on autori ideede tõlkimisega kirjasüsteemi, mis seejärel enam autori kohalolekut ei vaja. Samuti vastab see punktile 3: kiri ei suuda edastada hääletoone ja näoilmeid. Ajas tagasi vaadates on võimalik konstrueerida keelekäsitluste ajalugu ja genees. Algsed kõnelemisviisid, dialektid, tegelikud kontekstilised keelepraktikad hakkasid võtma formaalset kuju seo- 1001

29 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus ses kirjutamise tekkega. See protsess sai erakordse jõu seoses grammatikute tegevusega ja hiljem trükikunsti leiutamisega: üleskirjutamisest sai õigesti kirjutamine, mis käis kodifitseeritud grammatikareeglite alusel. Kujunes välja täiesti uudne ja varasemast tuntavalt erinev, tänapäevane arusaam keelest kui üldisest süsteemist või struktuurist, mida jagavad kõik inimesed, ning mille kohaselt erinevad dialektid on vaid selle üldise struktuuri spetsiifilised, ent juhuslikud realiseeringud. Tänu kõnelemisviiside formaliseerimisele ja seejärel selle formaliseeritud keele ehk õigekirja massilisele levimisele trükikunsti arenedes kujunes välja arusaam universaalsest keelest kui formaalsest süsteemist. Niisiis, just kirjasüsteemid annavad meile need mõisted ja kategooriad, mille abil me mõtleme kõneldud keele struktuuri üle, mitte vastupidi. Teadlikkus keele struktuurist on kirjasüsteemide arengu tagajärjeks, mitte selle eelduseks. Kirjutamine ei ole kõne ülesmärkimine, vaid pakub mõistelise mudeli kõneldud keele mõtestamiseks. David Olson kirjeldab erinevaid arenguid kirjutamisviisides ning jõuab järeldusele, et nendest muutustest ei järeldu, nagu oleksid [süntaktilise] kirja leiutajad teadnud, mis on sõnad, ning püüdnud neid seejärel kirjas esitada. Asi võis olla just vastupidi. Kirjutamisalased leiutised dikteerisid ette sellist sorti lugemisviisi, mis võimaldas keelt näha koosnevana omavahel süntaksiga ühendatud sõnadest. Kirjutamine pakub seeläbi mudeli kõne loomiseks (lugedes) ja sisemiseks teadmiseks, et kõne koosneb grammatilistest ühikutest ehk sõnadest. (Olson 1996: 77, autori rõhutus.) Kui see protsess oli lõpule jõudnud, kui kõnelemispraktikatest oli saanud paikapandud kogum süntaksireegleid, kui rääkimisest oli saanud kodifitseeritud süsteem, mis on kirjas sõnaraamatutes ja grammatikareeglite brošüürides, algas vastupidine protsess: seda süsteemi hakati omistama loodusele, läks käima naturaliseerimisprotsess, mille tulemusena hakati otsima üleüldist võimet keeleks kui inimese väljakujunenud omadust. Selle otsingu tulemusena mõeldigi välja universaalne grammatika, mis on ühe inimaju osa, keele omandamise aparatuuri funktsiooniks. Tekkis arusaam keelevõimest kui universaalist, mida jagavad kõik inimesed ning mis on justkui konteiner, millesse sisestatakse ning 1002 Silver Rattasepp mille abil kinnistatakse konkreetne kõneldav keel, ehkki ta ise on vaid arbitraarne, kokkuleppeline pinnavirvendus universaalse grammatika üldkehtival struktuuril. Säärast üldist taktikat on N. Katherine Hayles nimetanud tagantkäe-platonismiks, kus maailma lärmakast paljususest saadakse lihtsustatud abstraktsioon [ja] järgmise sammuna tehakse ümberpöörd ning abstraktsioon kehtestatakse algse vormina, millest maailma paljusus tuleneb (1999: 12 13). KARTESIAANLIK DUALISM JA LOODUSE-KULTUURI LÕHE Tõelisus on tihedasti kootud kangas. Maurice Merleau-Ponty, Taju fenomenoloogia. Eelkirjeldatud kujutlusel keelest kui formaalsest süsteemist on kaugeleulatuvad tagajärjed. Üldlevinud seisukohaks on, et just keel eristab inimesi ülejäänud elusolenditest. Kõikide keele evolutsiooni kohta käivate teoreetiliste lähenemiste lähtekohaks on see, et inimeste käsutuses on kommunikatsioonisüsteem, mis on fundamentaalselt erinev kõikidest teistest looduslikus maailmas esinevatest kommunikatsioonisüsteemidest, kirjutab Marc D. Hauser (1998: 63). Talle sekundeerib Wilson: Kommunikatsiooni evolutsiooni suurim veelahe lasub inimese ja umbes kümne miljoni ülejäänud liigi vahel (Wilson 2000 [1975]: 177). Inimkeel on lisaks ka kultuuri alus, selle võimaldaja ja peamine kandja. Inimene elab keeles või keele poolt loodud maailmades, ta on endakootud tähistusvõrkudesse püütud loom (Geertz 2007 [1973]: 79), keel struktureerib ja piirab tema maailmapilti need väited on tänapäeval üldlevinud, ning on vahest kõige kompaktsemalt kokku võetud Wittgensteini Loogilis-filosoofilise traktaadi punktiga 5.6: Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele (1996 [1921], autori rõhutus). Kuid need väited on võimalikuks saanud just tänu ülalkirjeldatud konstruktsioonile, mille abil keelest kui nähtusest kõrvaldati kõik, mis tema praktilisse kasutamisse puutus, ning seeläbi ka kõik see, mis ühendab inimeste kommunikatsiooni paljude muude elusolendite omaga. Miimika, žestid, näoilmed, osutamine, inimeste pidev tähelepanu kommunikatsiooniaktides teiste suhtes ühesõnaga, kõik peale sõnavara 1003

30 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus ja seda ühendavate formaliseeritud seoste asetati samasse rolli kõnelemisega: nende ülesandeks on olla keele väljendusvahendid, mitte tema struktuuri olemuslikult määravad või mõjutavad tegurid. Ent just need on ühenduseks, mida inimeste kõnepraktikad jagavad paljude teiste elusorganismide kommunikatsioonivormidega. Niisiis oleme jõudnud inimkeelest mõtlemises paradoksini: esmalt viiakse keelest välja kõik, mis ühendab seda teiste elusolendite kommunikatsiooniviisidega. Seejärel väidetakse, et just seesama keel on see, mis eristab inimesi teistest loomadest. Nii ilmnebki, et evolutsioonilist ja generatiivlingvistilist lähenemist võib pidada teatud mõttes sama mündi kaheks küljeks, kumbki kinnitab ja toetab teineteist. Nii toimus evolutsioonipsühholoogia kohaselt minevikus, pleistotseeni ajastikus murrang, mille tulemusena tekkisid tänapäeva inimesed ning astusid ajaloo teele, jättes bioloogilise evolutsiooni seljataha. Samas on ratsionaalsel mõtlemisel põhinev objektiivsuse ideaal samuti rajatud inimese eraldamisele oma keskkonnast, kergitades ta looduse ning omaenda füsioloogia kohale. Objektiivse mõtleja vaatepunkt ei oleks justkui mingil moel piiratud tema kui bioloogilise organismi parameetrite ja ajalooga, nagu ka mitte asjaoluga, et ta elab paratamatult kindlas kultuuris. Nõnda on ratsionaalselt, objektiivselt mõtlevad inimesed justkui kerkinud maailma kohale, vaatepunktile eikuskilt (Nagel 1986). Säärane murranguline vaatepunkt on võimalik tänu universaalsele mõistusele või ratsionaalsusele, mis on väidetavalt kõikidele inimestele omane ning mis leiab oma kõige selgema väljenduse keeles. Selle ratsionaalsuse uurimine läbi keele sisestruktuuride analüüsi ongi nii analüütilise keelefilosoofia kui ka generatiivlingvistika pärusmaaks. Torkab silma, et tavapäraselt selgitatakse teiste loomade kommunikatsiooni peaaegu eranditult vaid evolutsioonilisest ja geneetilisest vaatepunktist lähtudes, aga inimkeele puhul tehakse seda harva (või räägitakse geneetikast ja evolutsioonist vaid kui kultuuri võimaldajatest ) ning pakutakse selle asemel pigem seletusi, mille kohaselt eksisteerib vaid inimeste pärusmaaks olev keeleja kultuurimaailm. Nii toetavad mõlemad lähenemisviisid kartesiaanlikku arusaama, et kõik elusolendid peale inimeste on loo Silver Rattasepp duslikus maailmas kinni, piiratud selle deterministliku toimimisega, sellal kui vaid inimene on kerkinud loodusliku maailma kohale. Inimese kui loomariigist eraldunud liigi ajalugu (Diamond 2002 [1997]: 36, minu rõhutus) algas hetkest, kui ta vabanes deterministlike loodusseaduste kütkeist ning asus maailma ajaloos ainukordsele ajaloo- ja kultuuriteele. Säärase mõtteviisi algseks ajendiks oli püüd ühendada kaht põhimõttelist seisukohta, mis näivad vastuolulised, ent millest kummastki ei taheta loobuda. Nendeks on ühelt poolt gradualistlik evolutsiooniteooria, ning teiselt poolt usk, et inimesed on kõikjal põhimõtteliselt ühesuguste võimetega, ega ilmuta olulisi vaimseid erinevusi. Ent kui kõik inimesed on selles mõttes sarnased, et nad jagavad üldist võimet kultuuriks või keeleks, siis peavad nad erinema murranguliselt kõikidest teistest olenditest, kes selleks võimelised ei ole. Ning järelikult pidid meie esivanemad tegema mingil hetkel läbimurde ühest olekust teise, loodusest inimsusse, kultuuri (Ingold 2006: 268). Kartesiaanlik eraldusjoon füüsilise ja vaimse maailma vahel on moondunud looduse ja kultuuri vaheliseks vastanduseks ja kohas, kus ajalugu eraldub evolutsiooniprotsessist, peaks seega olema ainulaadne, elu evolutsioonis pretsedenditu punkt, kus meie eellased oleksid justkui ületanud tõelise inimsuse künnise ning asunud seilama ajaloo voolul. Ometi on küllaltki lihtne leida argumente, mis ilmselgelt näitavad keele erilisust ja ainulaadsust. Marc D. Hauser toob välja hulga tsitaate prominentsetelt teadlastelt, kes pooldavad keele ainukordsuse teesi. Nii tõdes juba T. H. Huxley, et artikuleeritud kõnelemise oskus on kõige tähtsam inimesi eristav tunnusjoon, ning sealt edasi leiame samasuguseid väiteid vääramatu järjepidevusega: keel on unikaalne inimomane võime, kõnelemine on üks vähestest peamistest võimetest [---], mis eristab meid teistest loomadest, keel on sama ilmselgelt erinev teiste loomade kommunikatsioonisüsteemidest, kui elevandi lont on erinev teiste loomade ninasõõrmetest (Huxley 1863; Mayneux, Kandel 1991; Denes, Pinson 1993; Pinker 1994 viidatud Hauseri (1998: 33) järgi). Tahaksin osutada ühele aspektile, mille kõik need tõdemused eelduseks võtavad. Ilmselgelt ei ole midagi erilist ühe olendi teis- 1005

31 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus test olenditest erinevaks pidamises. Nii tõdeb ju ka Steven Pinker, et elevandi lont on võrreldes teiste olendite ninasõõrmetega eriline. Aga inimeste teistsugususest räägitakse peaaegu alati teatud spetsiifilisel moel: teda ei peeta lihtsalt järjekordseks unikaalseks olendiks teiste seas, vaid me kipume mõtlema inimesest kui millestki enamast. Sellal kui elevandid on lihtsalt loomad, on inimene justkui loom pluss veel midagi. Selleks veel millekski on pakutud mitmeid erinevaid võimeid, millest kõige levinumad on olnud näiteks keelevõime, tööriistade valmistamise võime, kõige üldisemalt aga võime kultuuriks. Selle arusaama kohaselt on vaid inimesed jagunenud justkui kahe maailma vahel: füüsilise, loomaliku maailma ning kultuurilise, keelemaailma vahel. Formuleeringuid säärasest mõtteviisist leiab ohtralt, olgu siinkohal ära toodud neist kaks. Ernst Mayr tõdeb, et oleks lihtsameelne ja ohtlik pidada inimest pelgalt bioloogiliseks olendiks, nagu poleks ta midagi muud kui loom [---] inimene on unikaalne liik selles mõttes, et bioloogilisele pärandile lisandub suur hulk kultuurilist pärandit (Mayr 1982: 81 82). Ning Theodosius Dobzhansky sõnastab selle seisukoha sama selgelt, väites: Inimesel on nii loomus kui ka ajalugu. Inimese evolutsioon koosneb kahest komponendist, bioloogilisest ehk orgaanilisest ning kultuurilisest ehk üleorgaanilisest. (Dobzhansky 1962: 18.) Niisiis seisneks sellisel juhul inimese erilisus milleski, mis jääb väljapoole looduslikku maailma, sellal kui kõikide teiste elusolendite erilisus põhineb nende morfoloogia, käitumise jms erinevuses teistest loomadest. Kui nüüd aga räägitakse inimesest kui loomast, kui materiaalse maailma osast, ei tule kõne alla mitte tema liigiomased tunnusjooned, mis teda teistest loomadest eristavad, nii nagu seda tehakse muude elusolendite puhul, vaid see, mille poolest inimesed on teistest loomadest eristamatud. Tuleb välja, et kõikide muude elusolendite loomus seisneb nende olendite liigiomastes tunnustes, mis eristavad neid teistest elusolenditest, kuid inimeste bioloogiline loomus on hoopis selline, mis ei seisne tema liigiomastes tunnustes, vaid hoopis selles, mis ühendab teda kõikide teistega. Sellega me oleme jõudnud kummalise järelduseni, et inimest ei kujutata mitte loomalikkuse spetsiifilise manifestatsioonina, vaid erilise inimomase olemuse mani- Silver Rattasepp festatsioonina, mis on üldistatud loomalikkuse substraadile peale surutud (Ingold 1990: 210). Asjade sel viisil mõistmine on kooskõlas juba antiikajal tekkinud olemise suure ahela maailmapildiga, mille kohaselt on kogu elusloodus jaotatav lineaarsesse gradatsiooni kõik olendid maailmas oleksid otsekui asetatud redelile, mis viib kõige madalamast kõige kõrgema olemisvormini, ning mida mööda need olendid madalast loomalikkusest ratsionaalsete vaimuolendite maailma poole ronivad (Lovejoy 1960 [1936]). Selles ahelas asub inimene täpselt keskel, üleminekupunktis ahela alumisest, animaalsest või loomsest otsast ülemisse, vaimsesse poolde. Inimene on seega jaotatud kahe erineva maailma vahele, olles ühe jalaga ühes, teisega teises. See juba antiikajast pärinev mudel pakkus eeskuju ka René Descartes ile, kui ta postuleeris füüsilise maailma kõrvale sellest eraldiseisva vaimumaailma dualistliku eristuse, mis tänapäeval kannabki tema nime: kartesiaanlik dualism. Kuigi nüüdisaegses bioloogias enam jumalale kohta ei leidu ja evolutsiooni ei nähta ka suunatud liikumisena ega teleoloogilise edenemisena, on jäänud see uskumus püsima, kui kõne alla tuleb inimene ja tema suhe teistesse olenditesse. Inimene oleks justkui ikka jäänud tollesse üleminekupunkti, kus loomast saab vaimuolend. Tolleks vaimseks pooleks on inimeste puhul keel ja universaalne ratsionaalne mõtlemine. Ülaltoodud tsitaadid keele erilisusest on niisiis võimalikud vaid geneerilist loomalikkust postuleerides, millega on piiratud kõik elusolendid peale inimese. Inimese loomus on aga selle üldistatud substraadi vastand inimeseks saab olend vaid siis, kui jagab teda eluslooduse kohale kergitavat kultuurivõimet. Taas kord oleme jõudnud juba varem kohatud tautoloogiani selleks et kirjeldada inimest erilisena, kirjeldatakse inimest kõigepealt erilisena

32 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus KASVAVAD ELUSOLENDID MUUTLIKUS MAAILMAS Ja kuulekate lastena katkem oma isade alastus soodsa tõlgitsuse mantliga. Alexander Ross, Arcana Microcosmi. Milline võiks siis olla veel üks võimalus, mille saaks seada generatiivlingvistika ja evolutsioonilise käsitluse kõrvale või pigem nende vahele? Kui evolutsiooniline käsitlus keskendub peaasjalikult, nagu nimigi ütleb, kommunikatiivsete nähtuste evolutsioonile, siis generatiivlingvistika pigem keele kui sellise tunnustele ning selle kujunemisele ontogeneesi käigus. Oleks huvitav mõelda võimaliku seletuse peale, mis suudaks haarata need kaks poolt ühtsesse raami. Üheks sääraseks võimaluseks oleks vaadelda kommunikatsiooni kui aktiivsete olendite kehastunud tegevust, mille eesmärgiks on rikkalikus keskkonnas kogemust jagada: osutada, näidata, pöörata tähelepanu eesmärgiga imiteerida ja taasavastada. Selline lähenemine vaatleks kõiki kommunikatsioonisüsteeme dünaamiliste arengusüsteemide omadustena, mis kujunevad välja praktilise tegevuse käigus. Võimaluse kommunikatsiooni säärasel viisil täpsemalt mõtestada pakuvad kognitiivlingvistika ning arengusüsteemide teooria. Tahaksin seda käsitlust nimetada ökoloogiliseks. Sellise ökoloogilise lähenemise üheks oluliseks tuumaks on üks spetsiifiline arusaam keskkonna ja organismi seostest. Organismi ja keskkonda peetakse üheks jagamatuks ja lahutamatuks tervikuks, ning mitte staatiliseks, vaid eluprotsessi kulgedes muutuvaks ja arenevaks tervikuks ehk arengusüsteemiks. See on erinev traditsioonilisematest ökoloogiatest, mis jagavad maailma kaheks olemuslikuks, teineteist välistavaks pooleks: organismi siseseks (vaimsed seisundid, genotüüp) ja organismi väliseks (füüsiline keskkond). (Ingold 2007: ) Hea ülevaate käsitlustest, kus organismi ja keskkonda nähakse ühtse, lahutamatu tervikuna, pakub Palmer (2004). Tim Ingold võtab seda sorti ökoloogilise vaate kokku, kaldudes küll veidi metafüüsilisse poeesiasse: Orgaaniline elu, nagu mina seda kujutlen, on aktiivne ja mitte reaktiivne, terve suhete välja loov lahtilaotumine, milles olendid tekivad 1008 Silver Rattasepp ning kus nad omandavad just neile omase vormi, igaüks suhetes teistega. Selle vaate kohaselt ei ole elu mitte etteantud vormide realiseerimine, vaid just protsess ise, mille käigus vorme luuakse ning püsivana hoitakse. Sellesse protsessi haaratuna ning seda edasi kandes tõuseb iga olend esile ainulaadse teadlikkuse ja tegutsemise keskmena: selle genereeriva potentsiaali, milleks on elu ise, kokkukoondumisena mingis kindlas punktis. (Ingold 2007: 236.) Üheks ökoloogilise lähenemise tuumikmõtteks on, et mitte ükski nähtus ei saa eelneda teda tekitavale protsessile. Sääraselt sõnastatuna võib väide tunduda ilmselgena, ning on raske uskuda, et keegi võiks seda ekslikuks pidada. Ometigi ilmneb, et seletused organismide arengu mehhanismidest on sageli implitsiitselt üles ehitatud just vastupidisele arutluskäigule. Nagu oleme juba näinud, peetakse puhta geneetilise informatsiooni kujul eksisteerivaks näiteks keele omandamise aparatuuri, mis eelneb organismi igasugusele arengule ning mis muutub kõneldava keele vastuvõtmise jaoks sobivaks mooduliks ajus. Samuti eelneb organismide kasvule ja tegevusele keskkond, maailm, mida sageli nähakse suuresti inertse taustsüsteemina, mille pinnal organismid tegutsevad. Susan Oyama võtab probleemi kokku tõdedes, et sääraste käsitluste kohaselt vorm, või selle tänapäevane kandja, informatsioon, eksisteerib enne interaktsioone, milles ta ilmneb, ning mida tuleb organismi edastada kas geenide abil või keskkonna poolt (Oyama 1985: 27). Esitan siin vaid paar esialgset mõttelõnga. Alustada võiks tähelepanekuga inimese ontogeneetilisest arengust, et lapse võime kõnelda ei teki vaakumis, vaid kerkib esile rikkalikult struktureeritud keskkonnas, kus laps aktiivselt liigub ja millega ta on tugevas sensoorses seotuses. Ta on ka ümbritsetud suurest hulgast kogenud kõnelejatest, kes toetavad keeleõpet lapse häälutuste tõlgendamise teel, lähtudes parajasti käimas oleva situatsiooni pinnalt, kui ka tähelepanu juhtivate žestide abil, mida nad ise kasutavad. Nõnda häälestuvad (Gibson 1979: ) kasvavad organismid üheaegselt nii häälemustritele, maailma-keele suhetele kui ka lausungikontekstidele, ning kasutavad neid tähelepanu ja tegevuse juhtimiseks (Dent 1990: 679). Lähtudes arengusüsteemide teooriast, võiks keele arengut pidada protsessiks, kus nii kõnelemiseks vajalik bioloogiline aparatuur kui ka kõnelemine

33 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus ise kui oskus arenevad vastastikustes seostes ning neid koostatakse ja häälestatakse ontogeneesi käigus üheskoos (Oyama jt 2001: 4 5). Sellisel juhul ei oleks keel mitte kätteõpitud sõnavara, mis kinnistab ja mida struktureeritakse universaalse süntaksi abil, vaid keelt luuakse ja taasluuakse lapse kasvades arengukontekstides, mille on loonud kõnelemise praktiseerijad (Ingold 2001: ). Järgmiseks tähelepanekuks võiks olla, et aktiivsete organismide keskkonnas liikudes ei ole nende füüsiline keha ainus, mis liigub. Märksa olulisemana liigub hoopis nende tähelepanu. Organismid vaatavad, kuulavad, tunnevad lõhna, ühesõnaga märkavad ja pööravad pidevat tähelepanu nii konkreetsetele huviobjektidele kui ka oma tegevuse kontekstidele. Nad on intentsionaalsed ning tegutsevad pidevalt selle nimel, et oma keskkonnast olulist välja sõeluda ning seda mõtestada, seeläbi oma keskkonda iseenda suhtes struktureerides ja liigendades. Tajumine ei ole asi, mis juhtub meiega või meie sees. Tegemist on asjaga, mida me teeme (Noë 2004: 1). Tegutsemise tuumaks on pidev ajas kulgev tagasisidering, kus iga liigutust saadab tähelepanu sellega kaasnevate muutuste osas, ning dünaamiline reageerimine ja kohanemine muutuvate, esilekerkivate situatsioonidega. Sama käib ka kommunikatsiooni kohta. Kõnelemise näol ei oleks sellisel juhul tegemist sisemiste formaalsete representatsioonide ümbertõlkimisega füüsiliselt edastatavasse meediumisse (näiteks häälepaelte abil), vaid pidev oskuslik ja tähelepanelik tegutsemine, mis toetub nii ümbritseva keskkonna parameetritele, kõneleja kehale kui selle liikumisele, mis on multisensoorne ning mis on arengu käigus õppinud end kontekstitundlikult häälestama (multisensoorse kommunikatsiooni kohta vt Finnegan 2002). Kasvava arengusüsteemi jaoks ei ole keskkond probleemide allikas, mida lahendatakse organismi sisse peidetud ratsionaalse mõistuse abil. Keskkonnast saab probleemide lahendamise tugi või telling, millele toetudes tegeldakse reaalse maailma praktiliste vajadustega. Probleeme lahendatakse tähelepaneliku maailmauurimise teel. Ei etteantud keelestruktuurid ajus ega geneetilises koodis antud info üksinda ei taga toimetulemist. Kasvava organismi seisukohast lahendab probleeme süsteem aju-organismkeskkond, mis kasutab häbitult ära vastava keskkonna pakuta Silver Rattasepp vaid tellinguid (Clark 1998: 45): kasutab ära teisi tegutsejaid, otsib aktiivselt kasulikke sisendeid, kujundab ümber oma arvutusülesandeid ning laeb omandatud teadmisi välja maailma (samas: 87). Tellinguteks võivad olla igasugused keskkonna omadused ja parameetrid, mille toimimisega enam-vähem alati ühel ja samal viisil võib organism reaalajas tegutsedes turvaliselt arvestada ning seeläbi oma kognitiivset koormat kergendada. Maailm on iseenda parim representatsioon (samas: 46). Säärasteks tellinguteks võivad olla ka kogenud kõnelejate poolt tekitatud keelelised märgid. Olgu kirjutatud või kõneldud kujul, on sõnad ja sümbolid inimeste rajatud struktuurid, mis muudavad ning võimendavad meie mõtlemis- ja arutlusviise. Keel on peamiselt keskkonna struktureerimise vorm, mitte infovoog, mida oleks tarvis erinevatesse sisemistesse koodidesse ümber tõlkida. Sõnad ja laused töötavad stabiilsete tugedena, millele keerukad mõtteprotsessid saavad toetuda. Need võimaldavad keskkonnaga aktiivses tajumuslikus hõivatuses oleval inimesel markeerida oma keskkonna osiseid sellisel viisil, mis teeb võimalikuks kiirelt ja vahetult kogetavat situatsiooni ümber tõlgendada, hõlmata tähelepanusse uusi aspekte või nende omavahelisi seoseid ümber tõlgendada. Sõnad on ankrud mõtete meres (Clark 2005: 238). Arusaam kommunikatsioonist kui info edastamise protsessist ehk kui representatsioonide ülekandmisest ühest organismist teise, mis on paljude kommunikatsiooniteooriate pärisosaks, on samuti üles ehitatud kartesiaanlikelt alustelt. Selle kodeerimisedekodeerimise printsiibile rajatud seisukoha järgi peab üks pool esmalt kasutama ühtsesse repertuaari kuuluvaid märgisüsteeme, tõlkimaks oma siseilma välisteks signaalideks, ning vastuvõtja peab sama protsessi seejärel tagurpidi läbi tegema. Ent vaid kahe antagonistliku maailma eeldamisel on üldse vajalik idee tajutud nähtuste ümberkodeerimisest keelde, mille tõesus peitub maailmaga vastavuses oleva representatsioonide mudeli loomises. Vastavalt sellele levinud seisukohale keel ja teised kollektiivsed representatsioonivormid, olles avalikud, objektiivsed ja sotsiaalsed, toimivad sillana teadvuste vahel, mis on privaatsed, subjektiivsed ja individuaalsed, hoides neid ühteaegu teineteisest lahus ja toimides nendevahelise suhtluskanalina (Ingold 1986: 260). Vaid siis, kui subjekti iseolemist samastada privaatsfääriga, tema enda 1011

34 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus ajju suletud maailmaga, mis eelneb sotsiaalsete suhete võrgustikus toimuvale kasvamisele, saab säärane kodeerimispõhine arusaam kommunikatsioonist võimalikuks. Ent arusaam informatsioonist kui omavahel loogiliselt seotud representatsioonide jadast, mis vaid mudeldab ja peegeldab välist, reaalset maailma organismi ajus, ei sobi kokku siin põgusalt kirjeldatud ökoloogilise vaatega organismidele. On selge, et dünaamiline arengusüsteem, omamata säärast välise reaalsuse vastu seatud sisemaailma, ei saa kommunikeeruda formaalsete representatsioonide väliseks tõlkimise, edastamise ja sisestamise teel. Kui sa vihas karjud, siis karjumine ongi sinu viha, mitte aga väljendusvahend, mis sinu viha kannab. Häält ei murta sinu vaimsest seisundist lahti ega saadeta teele nagu sõnumit pudelis, mis heidetakse helide ookeani lootuses, et keegi korjab selle ehk üles. Karje kajad on sinu enda olemise võnked, kui see keskkonda paiskub (Ingold 2007: 244). Kommunikatiivsed märgid saavad olla aktiivselt tegutseva, tähelepaneliku, oma keskkonnas oskuslikult tegutseva organismi jaoks viitadeks, mille alusel ta suunab ja jätkab oma tegevust. Nii näiteks ei ole toiduvalmistamise retseptis leiduv käsk sulatada võid mitte formaalne informatsioon, mis lugemise teel mentaalseks representatsiooniks muutudes on maailma ühe aspekti tõeseks mudeliks ning annab seeläbi kokale teavet, mida edasi teha, vaid viide, teetähis, mille abil praktilise toiduvalmistamisega hõivatud kokk liigub uuele tegevusrajale. Retsept ei sisalda mingit infot selle kohta, kuidas teha tuld, kuidas kasutada panni, ega mingit muud säärast maailma mudeldavat informatsiooni. Retsepti algne kirjutaja on pigem eeldanud, et tema asi on vaid anda kokale teeviitasid ja märguandeid kriitilistes kohtades, kus kokka tuleb suunata toidu edukaks valmimiseks vajalikele uutele tegevustele. Retsept pole niisiis mitte toidu representatsioon abstraktse informatsiooni näol, mida kokk süntaksimoodulit omava olendina suudab muuta sisemiseks, mentaalseks representatsiooniks, vaid kogum viitasid ajas kulgeva toiduvalmistamistegevuse ristmikes, mis aitavad kokal kui praktilisel tegutsejal jõuda soovitud tulemuseni. (See mõttearendus on põhjalikumalt esitatud artiklis Ingold 2001: ) On ilmne, et seistes retsepti ees üksinduses ja ilma mingi varasema kogemuseta, väljaspool säärast ühiskondlikkust, ei suuda 1012 Silver Rattasepp kokk toitu valmistada. Et olla oskuslik kokk, peab ta olema seda õppinud ta peab olema tähelepanelikult jälginud ja imiteerinud teisi oskuslikke tegutsejaid. Ta peab koka tegevusse sisse kasvama. Oskuslik tegutsemine ei seisne sellisel juhul mentaalse representatsiooni konverteerimises kehaliseks tegevuseks, vaid organismi rikkalikes keskkondades kasvades toimunud häälestatuses praktilisele tegevusele, mis leiab aset olukorras, kus oskuslikud praktikud jagavad oma kogemust ja tähelepanu, toetudes pidevalt keskkonna poolt võimaldatule. Kirjandus C h o m s k y, Noam Cartesian Linguistics. New York: Harper & Row C h o m s k y, Noam Language and Mind. New York: Harcourt, Brace & World C h o m s k y, Noam On Nature and Language. Cambridge: Cambridge University Press C l a r k, Andy Being There: Putting Brain, Body, and World Together Again. Cambridge, Mass.: The MIT Press C l a r k, Andy Beyond the flesh: some lessons from a mole cricket. Artificial Life, vol. 11, no. 1/2, pp D e n t, Cathy H An ecological approach to language development: an alternative functionalism. Developmental Psychobiology, vol. 23, no. 7, pp D i a m o n d, Jared 2002 [1997]. Püssid, pisikud ja teras: inimühiskondade erinevad saatused. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus D o b z h a n s k y, Theodosius Mankind Evolving. New Haven: Yale University Press D u p r é, John Understanding Contemporary Genomics. Perspectives on Science, vol. 12, no. 3, pp F i n n e g a n, Ruth Communicating: The Multiple Modes of Human Interconnection. London and New York: Routledge F o d o r, Jerry Modularity of Mind: An Essay on Faculty Psychology. Cambridge, Mass.: The MIT Press G e e r t z, Clifford 2007 [1973]. Tihe kirjeldus: tõlgendava kultuuriteooria poole. Vikerkaar, nr 4 5, lk G i b s o n, James J The Ecological Approach to Visual Perception. Boston: Houghton Mifflin G o o d m a n, Nelson Ways of Worldmaking. Indianapolis: Hackett Publishing Company 1013

35 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus G o o d w i n, Brian Organisms and minds: the dialectics of the animal-human interface in biology. What is an Animal? T. Ingold (ed.). London: Unwin Hyman G r i f f i t h s, Paul E.; Russell D. G r a y Developmental systems and evolutionary explanation. The Journal of Philosophy, vol. 91, no. 6, pp G r i f f i t h s, Paul E.; Robin D. K n i g h t What is the developmentalist challenge? Philosophy of Science, vol. 65, no. 2, pp H a u s e r, Marc D [1996]. The Evolution of Communication. Cambridge, Mass.: A Bradford Book, The MIT Press H a y l e s, N. Katherine How We Became Posthuman: Virtual Bodies in Cybernetics, Literature and Informatics. Chicago & London: The University of Chicago Press I n g o l d, Tim Evolution and Social Life. Cambridge: Cambridge University Press I n g o l d, Tim An anthropologist looks at biology. Man, New Series, vol. 25, no. 2, pp I n g o l d, Tim The Perception of the Environment: Essays in Livelihood, Dwelling and Skill. London and New York: Routledge I n g o l d, Tim From the transmission of representations to the education of attention. The Debated Mind: Evolutionary Psychology versus Ethnography. H. Whitehouse (ed.). New York: Berg, pp I n g o l d, Tim Against human nature. Evolutionary Epistemology, Language and Culture. N. Gontier, J. P. van Bendegem, D. Aerts (eds.). Dordrecht: Springer, pp I n g o l d, Tim Kultuur, loodus, keskkond. Sammud eluökoloogia poole. Acta Semiotica Estica, IV, lk J a b l o n k a, Eva; Marion J. L a m b Evolution in Four Dimensions: Genetic, Epigenetic, Behavioral, and Symbolic Variation in the History of Life. Cambridge, Mass. & London: A Bradford Book, The MIT Press J a c k e n d o f f, Ray Foundations of Language: Brain, Meaning, Grammar, Evolution. New York: Oxford University Press K a y, Lily E Who Wrote the Book of Life? A History of the Genetic Code. Stanford: Stanford University Press L a k o f f, George; Mark J o h n s o n Philosophy in the Flesh: The Embodied Mind and its Challenge to Western Thought. New York: Basic Books L a k o f f, George; Mark J o h n s o n 2003 [1980]. Metaphors We Live By. London: University of Chicago Press 1014 Silver Rattasepp L o v e j o y, Arthur O [1936]. The Great Chain of Being. Cambridge, Mass.: Harvard University Press M a y r, Ernst The Growth of Biological Thought: Diversity, Evolution and Inheritance. Cambridge, Mass.: The Belknap Press of Harvard University Press M e r l e a u - P o n t y, Maurice 2006 [1945]. Phenomenology of Perception. London and New York: Routledge N a g e l, Thomas The View From Nowhere. Oxford: Oxford University Press N o ë, Alva Action in Perception. Cambridge, Mass. & London: The MIT Press O l s o n, David The World on Paper: The Conceptual and Cognitive Implications of Writing and Reading. New York: Cambridge University Press O y a m a, Susan The Ontogeny of Information: Developmental Systems and Evolution. Cambridge: Cambridge University Press O y a m a, Susan; Paul E. G r i f f i t h s ; Russell D. G r a y Introduction: What is developmental systems theory. Cycles of Contingency: Developmental Systems and Evolution. S. Oyama, P. E. Griffiths, R. D. Gray (eds.). Cambridge, Mass. & London: A Bradford Book, The MIT Press P a l m e r, Daniel K On the Organism-Environment Distinction in Psychology. Behavior and Philosophy, vol. 32, pp P a n k s e p p, Jaak; Jules B. P a n k s e p p The Seven Sins of Evolutionary Psychology. Evolution and Cognition, vol. 6, no. 2, pp P r i n z, Jesse J Is the Mind Really Modular? Contemporary Debates in Cognitive Science. R. J. Stainton (ed.). Oxford: Blackwell Publishing P l a t o n Teosed I. Tartu: Ilmamaa R i c h a r d s o n, Robert C The organism in development. Philosophy of Science, vol. 67, pp. S312 S321 (Supplement. Proceedings of the 1998 Biennial Meetings of the Philosophy of Science Association, part II) R o s s, Alexander Arcana Microcosmi. London S e g e r s t r å l e, Ullica Defenders of the Truth: The Sociobiology Debate. New York: Oxford University Press T o m a s e l l o, Michael What kind of evidence could refute the UG hypothesis? Studies in Language, vol. 28, no. 3, pp T o o b y, John; Leda C o s m i d e s The psychological foundations of culture. The Adapted Mind: Evolutionary Psychology and 1015

36 Kartesiaanlik ja ökoloogiline kommunikatsioonikäsitlus the Generation of Culture. J. H. Barkow, L. Cosmides, J. Tooby (eds.). Oxford: Oxford University Press, pp W i l s o n, Edward O [1975]. Sociobiology: The New Synthesis. Cambridge, Mass.: The Belknap Press of Harvard University Press W i t t g e n s t e i n, Ludwig 1996 [1921]. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tartu: Ilmamaa SILVER RATTASEPP (sünd. 1978) on TÜ semiootikaüliõpilane. PRIIT PAJOS. Eskiis maalile Valvurid (2000) 1016

37 Igor Kotjuh KÕNELEVAD SÕNAD Poeem Igor Kotjuh Tõlkinud Aare Pilv Mind ümbritsevad vaikivad verbid, kirjutas aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat aastal. See luuletus on minu jaoks omalaadne võlukepike, mille imeline toime puhub sõnadesse vaimu, hingestab nad. Võib Brodskit armastada, võib temaga vaielda või teda tähelepanuta jätta ikka jääb ta iseendaks punapäiseks r-i põristavaks imelapseks, iseõppijaks, elukutselt geoloogiks, kutsumuselt poeediks, põgenikuks, kes elas üle koletise surma, seega võitjaks mitte just halvim lõpplahendus näidendile. Eesti kirjandusloos aastast, alajaotuses Uusim kirjandus. Luule loetletakse mõnesid noori lootustandvaid luuletajaid: Karl Martin Sinijärv, Aare Pilv, Triin Soomets, Elo Viiding, François Serpent, Jürgen Rooste, Kristiina Ehin. Mis tuttavad nimed! Kuid kuskil peas käib visalt: nälgivad verbid, alasti verbid, tegusad verbid, tummad verbid... Salman Rushdie romaanis Häbi sattusin sellisele lausele: Kuulujutt on nagu vesi. See otsib maapinna hapramaid paiku, kuni leiab väljamurdmispunkti; seega on see vaid aja küsimus... Tavatu ja seepärast ootamatu kujund. Originaalsuselt võrreldav Võssotski lauluga, kus kuulujutud riimusid kärbestega. Rushdie raamatu tagakaanel selgitatakse, et lugejal on tegu inglise kirjanikuga, kes aga on sündinud Indias. Teda nimetatakse kahe maailma asukaks Ida ja Lääs, kaks kultuuri, mõlemat tunneb ta nii seest- kui väljastpoolt. See omakorda tuletab mulle meelde teise raamatu, türgi kirjaniku Orhan Pamuki romaani Lumi tagakaant, tuletab meelde, kuidas seda teost reklaamitakse kui [tsitaat] Lääne ja Ida vahelise konflikti mängu ja fantasmagooriat [tsitaadi lõpp]. Huvitav, kes kirjutab ja kontrollib neid raamatuannotatsioone. Sest välja tuleb vaat mis: mõlemad romaanid on avaldanud sama kirjastus Peterburi Amphora avaldasid nad Pamuki Lume, 2007 Rushdie Häbi. Esimeses raamatus kasutasid nad väljendit Lääs ja Ida, teises Ida ja Lääs. Kas sõnad said otsa? Või on see mingi kullimäng? Kui loed mitut raamatut korraga, muutub maailm eredamaks, mitmekesisemaks silme ees elustuvad kõikvõimalikud kujundid ja tegelased, sealhulgas autorid ise. Tekivad kaasahaaravad paralleelid ja lõikumised. Vikervärvid. Eesti kirjandusajakirja Looming viimases, s.t aasta detsembrinumbris ilmus minu eestikeelse luulekogu Teises keeles arvustus. Selle autor on seesama Jürgen Rooste, kellest oli juttu tollessamas eesti kirjandusloos kui uue põlvkonna lootustandvast luuletajast (seal oli ka tema foto: kõhn kiilanev nooruk

38 Kõnelevad sõnad naeratava näoga, ajamata habemega). Raamatu koostajad olid selgeltnägijad: umbes viie aasta jooksul on rüblik ja mürgeldaja Rooste tõesti saanud korralikuks luuletajaks, tal on õnnestunud saada isegi riigi tähtsaim kirjanduspreemia raamatu eest, mis algab luuletusega Milleks on vaja luulet? Kuid asi pole selles. Asi on selles, et tolles minu eestikeelse luulekogu arvustuses püüab Jürgen visalt näidata minu aadlipäritolu kas või vaimses mõttes Kotjuh tegeleb õilsa harrastusega. Selles mõttes, et Kotjuh on äärmiselt elegantne oma kirjanduslikus tegevuses, ta on teadlikult kohal oma luuletustes, kirjutab täie vastutustundega. Kuid asi pole isegi mitte selles, vaid selles, et Jürgen, nagu mulle näib, kirjutas selle arvustuse selleks, et jutustada endast, arvustus oli ettekäändeks, et selle autor võiks avada iseenda mina, ühesõnaga oma südant puistata. Ja mida Jürgen muu hulgas selles arvustuses otsekui möödaminnes endast räägib: et ta on poolharitlane, grafomaan ja ametnik ja midagi pole sinna parata. Jah, otse nii kirjutaski. Ja need sõnad kuuluvad tunnustatud luuletajale, laureaadile, mainekatel Lääne-Euroopa kirjandusfestivalidel osalejale, lõppude lõpuks ka Moskva edumeelse ajakirja Vozduh autorile. Ja nüüd küsimus: kui hea luuletaja kirjutab oma teenetest ennast madaldaval toonil, aga oma tsunftikaaslasest ülistavalt, kas ei tuleks sellest otsida mingit riugast? Mida ta tegelikult Kotjuhi luuletustest arvab? Teen lugejaile ettepaneku veel kord minu värsside juurde pöörduda ja oma otsus langetada. Kuid Brodski tuletab nende oma verbidega mulle aina meelde Majakovskit. Ainult ma ei suuda kuidagi meenutada, mida nimelt. Raamatutel ja unenägudel on üks sarnasus ja üks erinevus. Sarnasus seisneb selles, et raamatud ja unenäod toetuvad kujutlusvõimele Erinevus on selles, et raamat pakub tegelasi, mis püsivad tema kaante vahel, kuid unenäos võib kohata korraga mitme raamatu autoreid ja tegelasi. Huvitav on mõelda ka kujutlusvõime enda loomusest. Kas tal on samad omadused ärkvelolekus ja magamise ajal? Kas kujutlusvõimel on öö- ja päevarežiim? On see nüüd hea või halb, aga minu aju, see mu aju töötab pingsalt isegi siis, kui magab. Kelleks on saanud seesama Karl Martin Sinijärv tollestsamast kirjanduslooraamatust? Õige! Figureerinud riiklikus telekanalis, kus ta on mitu hooaega juhtinud saadet kaunitest kunstidest, valiti meie kangelane Eesti Kirjanike Liidu esimeheks. Igor Kotjuh See pole unenägu. Ma tean, et Venemaal oleks see põhimõtteliselt võimatu juhatada 35-aastaselt riigi peamist kirjanike organisatsiooni. Asi on selles, et meil on vähe neid, peale noorte, kes üldse söandavad kultuuri juhtida. Ja veel tsiteerib kirjastus Amphora Daily Telegraphi: Orhan Pamuk kuulub nende kirjanike hulka, kelle jaoks Nobeli preemia on otsekui loodud. Kust veel seda võetakse? Mis mõõdupuude järgi? Pärast preemia saamist on kerge öelda otsekui loodud, kuid kes võtaks ennustada järgmisi laureaate? Kui kogu asi oleks eluloos (seda küll vaevalt), oleks minu kandidaat lähemaks viieks aastaks LAVi luuletaja Breiten Breitenbach. See mees kirjutab suurepäraseid etnosotsiaalse suunitlusega luuletusi, ehitab need üles rikkalikus lausestuses, külvab heldelt kujundeid, kaunistab neid rahvuslike motiividega. Võta või jäta kõrgema proovi luule. Abiellus valge tütarlapsega ning osutus reeturiks ja rahvavaenlaseks. Lahkus kodumaalt. Nüüd elab kahes kodus Ameerikas ja Euroopas. Kui 1021

39 Kõnelevad sõnad Breitenbach saab kunagi nobelistiks, millistele maailmakaartele osutatakse tema taastrükkide kaantel? Minu pooleteiseaastane poeg äratab mind õlast puudutades, tahab, et me vaataksime koos tema lemmikraamatut Esimesed sõnad. Esimesed mitte omaduse, vaid aja poolest. Neist sõnadest algab tema tutvus ümbritseva maailmaga. Ta tonksab sõrmega erinevaid pilte, vaatab mulle väljendusrikkalt silma, et ma annaksin piltidele hääle. See on jänes. See on banaan. See on auto, vastan ma tema palvele. Ja ise arvestan samal ajal: millise tulemuse võiks saada, kui kasutada võimalikult palju sõnu sellest raamatust luuletuse kirjutamiseks. Siis saaks seda teksti nimetada Esimene luuletus. Kui selle kirjutaks kogenud autor, kas oleks ootuspärane, et sünnib meistriteos? Kas on võimalik neist aja poolest esmastest sõnadest kirjutada omadustelt esmane teos? Kes selle käsile võtaks? Luules meeldib mulle kõige rohkem läbimõeldus. Eesti kirjandusloos mainitud Aare Pilv ja Kristiina Ehin kahtlemata annavad endale aru, mida nad teevad. Nende luuletajatega on väga huvitav kirjandusest ja luulest vestelda. Mäletan, kuidas kord rääkisime Kristiinaga mitu tundi järjest, muuhulgas küsisin temalt, kas on vaja raamatus ära näidata tekstide kirjutamisdaatumid. Ta ütles, et tema seda ei tee, kuna tema raamatud ilmuvad üsna tihti, umbes üks igal aastal. Kuid tema järgmises raamatus, Kaitsealas, olid luuletused koos päevikumärkmetega. Aarega oleme samuti restoranis suhelnud. Kristiinaga hiina restoranis, aga Aarega itaalia omas. Ja kõike seda Tartus, kus me tollal õppisime. (Kristiina oli tulnud Raplast, Aare Viljandist, mina Võrust.) Kunst Igor Kotjuh on rahvusvaheline. Vene luuletaja kohtub eesti luuletajatega meretagustes restoranides. Muuseas, ka sellest jõudsime Aarega rääkida. Me võrdlesime luulet võrguga, mida punuvad luuletajad nagu ämblikud üle kogu maailma. Muuseas, olen tõlkinud vene keelde palju Kristiina luuletusi, ja Aare on tõlkinud eesti keelde mõned luuletused sellessamas luulekogus, mida Jürgen Loomingus arvustas. See maailm on väga väike, kuid kirjandusilm on veelgi väiksem. Mida ühist saab olla näiteks Orhan Pamuki ja Kristiina Ehini vahel? Väga lihtne! Kristiina ema Ly Seppel on tõlkinud eesti keelde sellesama Orhan Pamuki romaani Lumi. Laias laastus on kõik luuletajad ja kirjanikud omavahel sugulased, küsimus on vaid selles, kui kaugelt. Sest kõik me sõltume vajadusest ennast väljendada lause, sõna ja tähega. Loominguline kontseptsioon määrab sugulusläheduse. Peterburi filoloog Darja Suhhovei ütles midagi sellist, et eesti luuletaja François Serpent is, kes hiljem on hakanud esinema tagasihoidliku pseudonüümi fs all, on taaskehastunud Moskva luuletaja Kirill Medvedev, kes loobus kirjanduslikust karjäärist edu tipul. Kes olen sel juhul mina, kui ma olen teinud fs-i luuleraamatu tõlke vene keelde ja Medvedevi raamatu tõlke eesti keelde? Manaja? Vaimude küsitelija? Nõid? Välja ilmusid piibliallusioonid. Õige vastus: kõigis oma hüpostaasides olen ma eelkõige inimene

40 Kõnelevad sõnad Muuseas, ma naudin Piibli lugemist, mulle on teatud määral omane mõte, et kõik inimesed on omavahel sugulased ja Jumal nende (minu) Isa. Kuid sellest kõnelesin kaudselt juba üle-eelmises stroofis. Aga kuidas on Elo Viidinguga (ikka tollestsamast eesti kirjandusloo raamatust)? Kummalisel moel on tal olemas luuletus, mis ristub nondesamade Brodski verbidega ja millegi samasugusega Majakovskil (senini pole veel meelde tulnud, millega just). Selle Viidingu luuletuse pealkiri on Eraelu erakordne tähtsus, minu arvates kuulub ta tingimata eesti keeles kirjutatud parimate luuleteoste viisikusse, kui mitte kolmikusse. Selles luuletuses on Viiding isikustanud nimisõnad: Mees läheb tööle. Vastu tulevad rinnad, kõht / vaimne tervis, sääred, tuharad... Need read on hämmastavad, need värsid näitavad, et luule pole ainult dekoratiivne kunst, milles sõnad on laeka läikimalöömiseks. Luule on veel ka elavad sõnad ja helid, mis ärgitavad mingitele tegudele, vähemasti mõtisklusele. See teeb Viidingu paradoksaalsel moel sugulaseks Majakovski ja Brodskiga. Ja taas pean ma kordama kunst on rahvusvaheline. Ja lisama sellele ega tunne ajalisi piire. Tunnen uhkust, et olen selle Viidingu luuletuse vene keelde tõlkinud. Esitada õnnestunud luuletuse valemit on edutu ettevõtmine. Edutu, sest on võimatu kirjeldada ideaalset tulemust. Milline ta on? Et neid värsse armastataks, tuntaks ja mõistetaks kõigil mandreil? Selleks peavad nad olema humaansed ja vabad kohalikust postmodernismist. Maailmas pole eriti palju selliseid teoseid, osa neist kuulub piiblikaanonisse Taaveti laulud, Saalomoni õpetussõnad ja Jeesuse mäejutlus. Nii jõuame uute küsimusteni: kui kohane on võistelda näiteks nende kolme mehega, rääkida pärast neid sellest, et on vaja hoiduda eemale kurjast ja kiinduda heasse? Mille poole üldse loomingus püüelda? Milleks kirjutada luulet? Juba mitu aastat esitan seda küsimust erinevatele luuletajatele, suheldes nendega festivalikuluaarides või minnes nendega kuhugi restorani. Ma küsin neilt seda silmast silma, et Igor Kotjuh näha vestluskaaslase REAKTSIOONI. Kolme aasta jooksul olen küsitlenud umbes tosinat luuletajat. Milleks kirjutada luulet? Olen kuulnud väga erinevaid vastuseid. Kõige ootamatum minu jaoks: ei tea. Hämmastav, kui luuletaja EI TEA, miks ta luuletusi kirjutab. Ma ei saa sellest aru. Mulle on alati tundunud, et luule on mõtestatud tegevus. Tuleb välja, et see veendumus polegi nii endastmõistetav ega üleüldine. Kõige ilmekam oli sellesama Triin Soometsa vastus lühikeste lüüriliste luuletuste autor, sealtsamast eesti kirjandusloo raamatust. Ta andis mu küsimusele kolm vastust, iga järgmine, nagu mulle näis, kasvas välja eelmisest. Alguses ütles ta ei tea. Järele mõelnud, ütles, et see on mingitmoodi seotud kosmosega. Seejärel pidas taas pausi ja lisas: sest ma ei saa mitte kirjutada. See kolmas vastus on kõige populaarsem, olen ka ise sellega solidaarne kirjutan, sest see on minu jaoks samasugune vajadus nagu söömine ja magamine

41 Kõnelevad sõnad Ja selle pika luuletuse, sisuliselt poeemi, kirjutasin seepärast, et ei saanud teda kirjutamata jätta, mul oli tahtmine jutustada sellest, millised hääled asustavad mu pead, kuidas nad omavahel põimuvad. Kuna tegelasi on palju, pidin kasutama suurvormi. Luules mõjuvad mulle julged mõtted ja ootamatud kokkulangevused. Näiteks ükskord pidin pead murdma, kellele ikkagi kuuluvad read minu metafüüsika, minu / metamatemaatika. Need read võinuks kirjutada nii eestlanna Doris Kareva kui Vera Pavlova Venemaalt. Miskipärast tundus mulle, et need kirjutas Vera Pavlova, kuid ei, need kuuluvad Doris Karevale. Jällegi, aitäh Larissa Joonasele, kes tõlkis Kareva luuletuse vene keelde, mis tegi nähtavaks kahe poetessi vahelise loomingulise suguluse. Milliseid raamatuid pean ma õnnestunuks? (Ütlen kohe ära, et mu vastus on väga subjektiivne.) Neid, mis ärgitavad mind ennast midagi kirjutama. Kallid daamid ja härrad! Mul on rõõm teile esitleda käesoleva teose tegelasi! Saage tuttavaks: Jossif Brodski, Karl Martin Sinijärv, Aare Pilv, Triin Soomets, Elo Viiding, François Serpent, Jürgen Rooste, Kristiina Ehin, Salman Rushdie, Vladimir Võssotski, Orhan Pamuk, Breiten Breitenbach, Igor Kotjuh, Vladimir Majakovski, Ly Seppel, Darja Suhhovei, Kirill Medvedev, Taavet, Saalomon, Jeesus, Doris Kareva, Vera Pavlova, Larissa Joonas. Igor Kotjuh IGOR KOTJUH on eestivene luuletaja ja literaat. Ta on sündinud aastal Võrus ukraina-valgevene-vene-eesti juurtega perekonnas, samas linnas koolis käinud, õppinud Tartu ülikoolis eesti filoloogiat, alates ülikooli lõpetamisest 2006 elab vabakutselisena Võrus, tegutseb ka kultuuriajakirjaniku ja kriitikuna. Kotjuh oli aastal loodud eestivene kirjandusrühmituse Tuulelohe / Vozdušnõi Zmei juht, selle laialimineku järel toimetab aastast samanimelist kirjandusalmanahhi ja netiportaali ning nende juurde kuuluvat eestivene kirjutajate debüüdisarja. Need on praegu olulisimad noorema põlvkonna eestivene kirjanduse koondajad. Kotjuh tegeleb ka tänapäeva eesti ning vene kirjanduse vastastikuse vahendamisega (raamatuna on ilmunud fs-i luulekogu 2004 venekeelne tõlge ning ilmumas on eestikeelne Kirill Medvedevi luuletuste kogumik Kotjuhi tõlkes). Kotjuh on avaldanud luulekogud Kogda nastupit zavtra? (2005) ning Teises keeles (2007; tõlkinud autor ja allakirjutanu) viimase eest sai ta Bernard Kangro kirjandusauhinna ning oli Kultuurkapitali tõlkepreemia nominent. Luuletajana liigub Igor Kotjuh eesti ja vene kirjandustraditsioonide vahealal (ise liigitab ta ennast kuuluvaks eestivene sünteeskirjandusse ). Eestipärane on kindlasti tema suhtumine vormi veel tänapäevalgi mõjub tema vabavärsilisus vene luule kontekstis uudsena. Samas aga on tema toon ja sisuline hoiak selline, mida võib muidu kohata pigem vene kui eesti luules. Seda tooni iseloomustab suhtumiste tõsidus ja kirglikkus, otsene isiklik avatus ilma rolliliste või tekstiliste kaitsemaskideta, kohati emotsionaalne kõrgeletõstetus, mis ometi jääb mingis mõttes galantseks. Vene lugeja jaoks jääb Kotjuh aga sellegipoolest lääneliku põhitooniga poeediks. Selle kõigega liitub omakorda Kotjuhile iseloomulik esseistlik lähenemisviis. Niisugusest komplektist on välja kasvanud ka Kotjuhi autorižanr esseem (ehk lüüriline arutlus). Siinne tekst pole otseselt esseem (sest esseemil on ka kindel vorm), kuid kuulub laadi poolest nendega ühte. A. P

42 Alur Reinans ROOTSI EESTLASED AASTAL Alur Reinans Aastatel põgenes Eestist Rootsi, kas otse või Soome kaudu, umbes isikut, nende seas eestlast ja eestirootslast. Eestlased olid esimene suurem põgenike grupp, kes jäi Rootsi püsivalt; sõja ajal suurel hulgal Rootsi põgenenud või evakueeritud norralased, taanlased ja soomlased läksid enamuses sõja lõppedes koju tagasi. Eestist põgenenutega algas seega sisseränd Rootsi pärast Teist maailmasõda, mis on oluliselt muutnud nii Rootsi demograafilist olukorda kui ühiskonda üldiselt. Eestlased olid ka aastate lõpul suurim välismaalaste grupp Rootsis, kuni sisseränd Soomest kasvas suuremaks. Sisserännu tähendust sõjajärgse Rootsi arengus arvestades on üllatav, kui vähe on uuritud eestlaste Rootsi saabumist ja kohanemist. Trükis on vist avaldatud ainult üks väike sotsioloogline uurimus, mis seda küsimust käsitleb (Merendi 1952). Nii ei olnud aga asi mõeldud. Tegelikult läbi viidud ulatuslik ankeetküsitlus Rootsis elavate eestlaste hulgas aastate algusest on aga seni jäänud avaldamata. Nimelt õnnestus eestlasest sotsioloogil Heino Tarm-Tombachil aastal organiseerida ulatuslik uuring eestlaste kohanemisest Rootsis üldnimetuse all aasta rahva- ja kutseloendus eestlaste kohta Rootsis. Uuringu algatas Tombach eesmärgiga kirjutada selle põhjal doktoritöö. Tal õnnestus saada nii Välismaalaste Komisjoni, mis tollal oli Rootsi keskne organ ka põgenikke puudutavates küsimustes, kui ka Tööturuvalitsuse ulatuslik toetus. Otseselt need ametkonnad uuringut ei rahastanud, vaid selleks sai Tombach abi teaduslikult fondilt. Küll aga on Välismaalaste Komisjon kaasa aidanud valimi tegemisel, samuti andmete kontrollimisel ja täiendamisel. Tööturuvalitsus aga andis 1028 Tombachi käsutusse ruumid uuringuandmete töötlemiseks, samuti nn arhiivitöölisi selleks. Alul on juttu ühest, hiljem kuni kolmest arhiivitöölisest, kes töötasid Tombachi juhtimisel aastaid. Tombach ise oli sel ajal riigiametis ja oma töö eest uuringuga tasu ei saanud. Hiljem töötas Tombach Stockholmi ülikooli sotsioloogia institutsioonis lektorina aastani on säilinud Tombachi koostatud aruanded töö käigust. Sama aasta jaanuaris kirjutab Tombach, et uurimuse tabelid on valmis, osa kaarte joonistatud ja et ta loodab esitada uurimuse raporti oma doktoritööna sama aasta oktoobris aasta sügisest on pärit märkus, mille järgi doktoritöö pidi esitatama aastavahetusel 1960/61. On ka säilinud uurimuse osaline ja visandlik sisukord aastast, mis näitab, et Tombach töötas ka siis veel selle materjaliga. Mingit raportit uuringutulemuste kohta ei ole ta aga kunagi esitanud, samuti ei ole tema materjali hulgas säilinud käsikirja uuringutulemustega. Olemas on ainult mustandikatkeid mitmest peatükist, sealhulgas ka 19-leheküljeline sissejuhatus masinakirjas, milles Tombach annab ülevaatliku pildi uurimistöö käigust. Olemas on ka väga suur hulk igasugu tabeleid, suur osa neist täitmata. Säilinud tabelite väärtus pole suur, sest on võimatu määratleda, kas need on täielikud ja mida nad täpselt sisaldavad. Kas on kunagi olemas olnud täielikum käsikirjavariant või miks töö uuringuandmetega pooleli jäi, ei ole teada. Heino Tombach suri aastal. Tema järelejäänud paberid, sealhulgas eestlaste-uuringu materjalid, säilisid tema sugulaste juures, kes aastate alul andsid need üle Eesti Kõrgkoolidevahelisele Demouuringute Keskusele, kus need ka praegu asuvad. Stockholmi Ülikooli Balti uurimiskeskuse toel otsustas Demouuringute Keskus aastal teha Tombachi uuringu algmaterjali kättesaadavaks, sisestades selle arvutisse. Tombachi kavandatud uuringu materjal koosneb kahest osast. Esiteks aasta Rootsi rahvaloendusest pärit andmed kõikide Eestis sündinud ja Rootsis elanikuna registreeritud isikute kohta, ehk siis Tombachi nimetatud kogu-uuring ; ja teiseks valikuuring, ankeet, mis hõlmab ühe viiendiku Rootsis aastal elanud eestlastest. 1029

43 Rootsi eestlased aastal KOGU-UURING aastal toimus esimene rahvaloendus Rootsis pärast Teist maailmasõda. Ühtlasi on see esimene rahvaloendus Rootsis, kust võib leida andmeid Eestist tulnud põgenike kohta. Rahvust Rootsi rahvaloendites ega ka muidu rahvastikustatistikas ei näidata, küll aga esineb sünnimaa ja kodakondsus. Kodakondsust ei saa aga eestlaste puhul kasutada, sest eestlaste kodakondsus oli registreeritud väga erinevalt. Rootsi oli ju tunnistanud Eesti liitmist N. Liiduga ja aastal anti korraldus koguduste kantseleidele (sel ajal oli Rootsi kirik riigikirik, kelle kogudustele oli delegeeritud elanikkonna registreerimine) registreerida eestlasi nimetuse all N. Liidu kodanik. Tegelikult oli siiski suurem osa eestlastest registreeritud kui (endine) Eesti kodanik või kui kodakondsusetu. 1 Sünnimaa tuli aga eeskirjade järgi registreerida sündimise ajal kehtinud jaotuse järgi, kuid siiski arvestades ka isiku enda soovi. See tähendab, et ka enne Eesti iseseisvumist sündinud isikud on registreeritud Eestis sündinutena. Kokku oli aasta rahvaloenduse andmeil Rootsis (31. XII 1950) Eestis sündinud isikut. Ei saa välistada, et Eestis sündinud isik on analoogselt kodakondsuse registreerimisega registreeritud kui N. Liidus sündinud; tõenäoliselt on see viga aga aasta loenduse puhul väga väike. Küll juhtus hiljem, aastail, et rahvastikuregistri pidajad omavoliliselt muutsid Eestis sündinu sünnimaa N. Liiduks. Eestis sündinud isikute hulgas on loomulikult ka eestirootslased ja Eestis sündinud teistest rahvustest isikud. Arvesse ei ole aga võetud väljaspool Eestit, peamiselt siis Venemaal sündinud eestlasi. Viimaseid võis olla umbes 1000 isikut, Eestis sündinud teistest rahvustest isikuid võib-olla umbes sama palju. Tombach sai Rootsi Statistika Keskbüroolt laenata kõigi aasta rahvaloenduse töötlemisel valmistatud Eestis sündinud isikute aukkaardid (kolm tükki iga isiku kohta) ja tegi neist koopiad, mis jäid tema valdusse. Aukkaardid sisaldavad kõik rahva- 1 Ankeedi andmeil on aasta rahvaloenduses Eesti kodanikest registeeritud 37% kui (endine) Eesti kodanik, 21% kui N. Liidu kodanik ja 41% kui kodakondsusetu Alur Reinans loenduses esinevad andmed, välja arvatud isikut otseselt identifitseerivad andmed. Sünnipäev on aga antud, samuti elukoht (kiriku)koguduse täpsusega. Teised rahvaloenduses esinevad andmed on töökoht ja perekonnaseis. On ka isiku kodakondsus, mis annab aga üksnes niipalju informatsiooni, et võimaldab eristada Rootsi kodanikud ülejäänutest. Rahvaloenduse andmete töötlemine toimus ilmselt nii, et aukkaartidel olevad andmed kirjutati välja paberile ja tabelid koostati käsitsi nende väljakirjutuste põhjal. Demouuringute Keskuse valduses olevate Tombachi materjalide hulgas on niihästi suur arv aukkaarte, aukkaartidelt väljakirjutatud andmeid kui ka käsitsi koostatud üksikasjalikke tabeleid Eestis sündinud isikute kohta. Nii on olemas ka näiteks vanusejaotus üheaastastes vanuseklassides (rahvaloenduse trükitud andmeis on Eestis sündinud antud ainult väga laias vanusejaotuses). Tombachi poolt rahvaloenduse andmeil koostatud tabelid on ammendavad ja kasutatavad, olemasolevate aukkaartide kasutamine ei annaks midagi uut. Rootsi rahvaloenduste tabeleid lugedes peab tähele panema, et need rahvaloendused näitavad juriidilist elanikkonda, mitte faktilist nagu enamikul maadel. See tähendab, et Rootsi rahvaloendused näitavad isikute arvu, kes rahvaloenduse päeval (käesoleval juhul 31. detsember 1950) olid registreeritud Rootsi elanikena, mitte seal tegelikult elavaid isikuid. Isikud, kes tegelikult on Rootsist lahkunud, aga on veel registreeritud elanikuna, on seega rahvaloenduses arvestatud Rootsi elanikuna. Tegelikult Rootsis olevat inimest, kes aga ei ole registreeritud rahvastikuregistris, ei ole arvestatud. See asjaolu mõjutab oluliselt aasta rahvaloenduse andmeid Eestis sündinud isikute kohta. Ühenduses külma sõjaga, eriti aga Korea sõjaga pingestunud poliitiline olukord põhjustas nimelt selle, et paljud eesti (samuti ka läti) põgenikud lahkusid Rootsist. Samal ajal muutsid ülemeremaad oma immigratsioonitingimusi, hõlbustades sõjapõgenike sisserändu. Väljaränd Rootsist kasvas aastal, kuid eriti aastal. Viimasel aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu kodanikud 18% kogu ametlikust väljarändest, aastal koguni 24%. Selle tõttu on mõne aasta jooksul Rootsi rändestatistika kommentaarides antud Balti riikide kodanike väljarände suurus: aastatel eraldi Eesti, Läti ja Leedu kodanike kohta, 1031

44 Rootsi eestlased aastal ROOTSI SISSE- JA VÄLJARÄNNE Tabel 1 Alur Reinans siis, et tegelik Eestis sündinute arv Rootsi elanikkonnas aasta lõpul võis olla umbes , mitte , nagu näitab aasta rahvaloendus. Aasta Kogu Rootsi ränne Väljarändest... kodakondsusega sisse välja Eesti Läti Leedu baltlasi * * Kursiivis esitatud andmed on oletuslikud. aastatel kokkuliidetult baltlaste nimetuse all. Tabelis 1 on nende aastate väljaränne jaotatud eri Balti maade vahel, lähtudes varasemate aastate jaotusest. Rootsist lahkunud eestlased ja lätlased siirdusid peamiselt Kanadasse ning USAsse aastast langes baltlaste väljaränne järsult ja oli järgnevatel aastatel tagasihoidlik. Registreeritud väljarännuaasta ei vasta aga alati tegeliku väljarändamise aastale. On tõenäoline, et suur lahkujate arv aastal ei vasta tegelikule väljarändele, vaid et see toimus suurel määral juba aastatel , ilma et Rootsist lahkujad oleksid end rahvastikuregistrist välja registreerinud. Ühenduses aasta rahvaloendusega toimus tavalisest täpsem registrite kontroll, ja selle käigus avastatud tegelikult maalt lahkunud isikud registreeriti väljarändajatena aastal. See tähendab siis ka, et a rahvaloenduse järgi Eestis sündinute üldarv võib sisaldada paar tuhat isikut, keda tegelikult enam Rootsis ei olnud. Võib oletada, et tegelik Eesti kodanike väljaränne Rootsist aastal võis olla umbes 500 isikut, see tähendaks 1032 ANKEETUURING Huvitavaim osa Tombachi materjalist on ankeetuuring, mille ta viis läbi ühe viiendiku Rootsis elavate eestlaste hulgas. Valim Ankeediks valiti välja kõik eestlased Välismaalaste Komisjoni registris, kes olid sündinud ükskõik mis kuu või aasta kuupäeval. Valimi tegemist sünnikuupäeva järgi põhjendab Tombach sellega, et nii oli kõigil, kes ankeedi said, lihtsalt võimalik nentida, et ta tõesti on valitud selle mõõdupuu järgi ja mitte mingil muul põhjusel. Valim oli seega üks viiendik kõigist. Kuna Välismaalaste Komisjon oli varem ühe teise grupi puhul leidnud, et inimesed olid sageli oma sünnipäevaks üles andnud mingi tähtpäeva (näiteks 1. jaanuar või jaanipäev), siis kardeti, et ka eestlaste puhul võib esineda selline viga. Selle kontrollimiseks koostati kõigepealt nimekiri kõigist eestlastest Välismaalaste Komisjoni keskse registri järgi, mis tol ajal hõlmas kokku isikut. Sealjuures valiti välja ainult eestlased, mitte eestirootslased. Aruannetest ei selgu, kuidas määratleti mõiste eestlane või kuidas täpselt valik rahvuse järgi toimus, kuidas tõmmati piir siis, kui abielupooled olid eri rahvustest, jne. Ilmselt pidi aga registris olema mingi märge rahvuse kohta; tõenäoliselt olid eestirootslased eraldi märgitud, sest nende puhul rakendati soodustusi (nii said eestirootslased Rootsi kodakondsuse kiiremini). Kui oli sedastatud, et eestlaste sünnipäevad on jaotatud ühtlaselt, kirjutati kaartidele välja kõik isikud, kes olid sündinud kuupäevani, ja need kaardid nummerdati. Andmeid kontrolliti teise Välismaalaste Komisjoni registri, elamislubade registri põhjal. Elamisluba Rootsis elamiseks pidi tol ajal olema kõigil välismaalastel alates 16. eluaastast, ning nendel lastel, kellel ei olnud vanemaid Rootsis. Ebaselguse puhul kontrolliti andmeid 1033

45 Rootsi eestlased aastal rahvastikuregistri ja teiste allikate abil. Lõplik valim hõlmas Tombachi andmeil 2615 isikut. Andmeid ei ole selle kohta, kui paljudel juhtudel nenditi, et keskregistrist välja valitud isik on Rootsist lahkunud, et ta tegelikult ei kuulunud valimisse jne. Tombach nimetas oma uurimust Rootsi aasta rahvaloenduse ametlikust nimest lähtudes aasta rahva- ja kutseloenduseks eestlaste kohta Rootsis, motiveeris ja kirjeldas seda aga kui uurimust eesti pagulastest. Tegelikult kuulub valimisse ka isikuid, kes ei tulnud Rootsi põgenikuna, vaid lahkusid Eestist juba varem; nende hulgas on näiteks ka Eesti diplomaate. Ilmselt kuuluvad valimisse Rootsis viibinud eestlased, kes Välismaalaste Komisjoni keskregistri loomise ajal aasta suvel ei olnud Rootsi kodanikud; enne seda Rootsi kodakondsuse saanud eestlased ei saa valimisse kuuluda, küll aga pärast registri loomist Rootsi kodakondsuse saanud, sest nende kohta registreeritud andmed olid alles, kuigi neid enam ei uuendatud. Andmete kogumine Andmete kogumine, s.t valimi tegemine, ankeetide väljasaatmine, vastuvõtmine, samuti andmete täiendamine toimus Välismaalaste Komisjoni ja Tööturuvalitsuse abil ning nimel; nii kasutati Välismaalaste Komisjoni ümbrikke ja vastused tulid saata Tööturuvalitsusele, ankeedile lisatud kaaskirjale oli alla kirjutanud Tööturuvalitsuse peadirektor jne. Tombach püüdis teadlikult jätta muljet, et tegemist on ametliku ankeediga, lootes sel teel võita vastajaskonnas suuremat usaldust. Ta tutvustas ankeeti ulatuslikult ka Rootsis ilmuvas eestikeelses ajakirjanduses ning eesti organisatsioonide kaudu, saades sellele kõigi ringkondade toetuse. Eestikeelne ankeet oli trükitud, oli ka olemas rootsikeelne ankeet, mis aga oli stensileeritud, s.t šablooni abil paljundatud ja selle tõttu halvemal paberil. (Ja see põhjustas raskusi andmete sisestamisel aastal, sest tihti oli kiri laiali valgunud.) Ilmselt saadeti ankeet välja mõlemas keeles, vähemalt leidub vastuseid, kus on täidetud ankeet mõlemas keeles. Isikuandmed, s.t nimi ja aadress, olid kättesaadavad ainult Välismaalaste Komisjoni töötajatele, kes kirjutasid aadressid ümbrikutele ja saatsid need välja. Välja saadetud ankeedid olid 1034 Alur Reinans märgitud numbriga. Ankeedile oli lisatud Tööturuvalitsuse aadressiga ümbrik, mida ankeedi vastaja sai kasutada ilma postikuludeta. Ankeet saadeti Tööturuvalitsusse, kus Tombach ja tema kaastööline selle registreerisid ja kontrollisid, kas see on korralikult täidetud. Puudulike andmete korral kirjutasid nad vastajale täiendavate küsimustega kirja ja saatsid selle Välismaalaste Komisjonile koos vastava ankeedi numbriga. Selle numbri järgi tuvastasid komisjoni töötajad ankeedi saatnud isiku ja saatsid talle kirja edasi. Nii saadeti Tombachi andmeil välja 600 kirja täiendavate küsimustega. Ankeedile vastaja isik oli seega Tombachile põhimõtteliselt salastatud. Neile, kes teatud aja järel ei olnud vastanud, saadeti kuni neli meeldetuletust. Algselt saadeti ankeet välja 14. novembril 1953 ja andmed pidid kehtima 15. novembri kohta. Tegelikult kestis andmete kogumine mitu kuud, sündmusi pärast 15. novembrit aga arvesse ei võetud. Tombachi andmeil vastas ankeedile 2423 isikut ehk seega 92,7% ankeedi saanuist. Kõik arvestatud vastused ei ole aga täielikud, kuid olid Tombachi hinnangul siiski kasutatavad. Tombach arvas, et ankeedid olid täidetud paremini, kui ta oli oodanud. Vastamata jätnud 192 isiku hulgas oli Tombachi andmeil 128 meremeest ning 21 isikut, kes elasid vanadekodus või olid haiglas, sh vaimuhaiglas, jne. Ainult 43 isikut keeldus vastamast või saatis vastuse, mida Tombachi hinnangul ei olnud võimalik kasutada. Kaudselt täidetud ankeedid Tombach väidab oma ülevaates uuringu käigust, et tegelikult on andmeid kõikide valimisse kuuluvate isikute kohta. Nimelt kasutas ta kaudseid teid andmete saamiseks nende isikute kohta, keda ei leitud üles või kes jätsid vastamata. (Nende hulgas, kelle aadress Välismaalaste Komisjonil puudus, on palju meremehi, samuti Rootsi kodakondsuse saanud isikuid, kelle andmed Välismaalaste Komisjoni registris loomulikult võisid olla vananenud.) Andmete täiendamine toimus nii, et Tombach esiteks võrdles valimisse kuuluvate isikute andmeid samade isikute andmetega rahvaloenduses. Tehniliselt tähendas see ilmselt seda (täpne kir- 1035

46 Rootsi eestlased aastal jeldus küll puudub), et Eestis sündinud isikute aukkaartidelt kirjutati välja sünnipäeva järjekorras rahvaloendusandmed kõikide kuupäeval sündinud isikute kohta. Samasugune nimekiri tehti valimisse kuuluvatest isikutest ja sel viisil oli peaaegu täielikult võimalik tuvastada valimisse kuuluvad isikud rahvaloenduses. Kui ankeediandmed puudusid või ei olnud täielikud, täiendati neid rahvaloenduse andmetega. Kui andmed erinesid, saadeti vastavale isikule ka täiendavaid küsimusi. 358 ankeedi saanud isikut ei olnud rahvaloenduse materjalis. Enamikul juhtudel peab olema tegemist välismaal (s.t mitte Eestis) sündinutega. Teiseks oli Tombachil võimalik kasutada Välismaalaste Komisjoni ametnikke, et täiendada või kontrollida andmeid komisjoni registrite ja arhiivis olevate andmete põhjal. Kuidas see täpselt toimus, säilinud materjalidest ei selgu. Tõenäoliselt nii, et isikute kohta, kes üldse ei olnud vastanud, täitsid Välismaalaste Komisjoni ametnikud ankeedi neil kasutada olnud andmetega nii palju kui võimalik. Puudulike andmete või nende andmete puhul, mida sooviti kontrollida, on ilmselt Tombachi töötajad täitnud rootsikeelse blanketi olemasolevate andmetega ja siis saatnud selle Välismaalaste Komisjoni ametnikele täiendamiseks või kontrollimiseks. Mingit aruannet, kui paljudel juhtudel seda tehti, ei ole leitud. Ilmselt on tegu vähemalt isikuga. 153 juhul on täidetud blanketist selgelt näha, et seda on kogu ulatuses teinud Välismaalaste Komisjoni ametnikud. Nendel juhtudel on tavaliselt ka märgitud blanketile, kui kaugele (ajaliselt) komisjoni andmed ulatuvad. Nimelt oleneb see sellest, millal isik viimati oma elamisluba uuendas. Kuna elamisluba anti tavaliselt viieks aastaks, tähendab see, et paljudel juhtudel on andmeid ainult aastani (kui luba anti esimest korda aastal, siis pidi seda uuendama aastal ja järgmine kord alles aastal; töö ankeetidega toimus küll aastal, aga ilmselt tihti enne, kui uus elamisloa taotlus oli sisse tulnud.) Näiteks on peaaegu kõigi kohta olemas täpne Rootsi jõudmise kuupäev; ilmselt leidub see esimeses ülekuulamisprotokollis või esimeses elamisloa taotluses ja järelikult saab kasutada kõiki ankeete, kui tahetakse kaardistada põgenike Rootsi jõudmist. Kui tegemist on aktuaalse, s.t tähendab aasta elukohaga või tööga, on küsitav nende kaudselt täidetud ankeetide kasutamine, mille 1036 Alur Reinans andmed ei ulatu aastani. Selliseid kaudseid täidetud ankeete peab olema rohkem kui tuvastatud 153, teiste puhul ei ole aga võimalik kindlaks teha, kas tegemist on kaudsete või isikult endalt saadud andmetega, mida on täiendanud või kontrollinud Välismaalaste Komisjoni ametnikud. Paaril juhul on ankeedi andmete töötlemisel täitnud Tombachi kaastöölised teise pereliikme täidetud ankeedi järgi: nendel juhtudel on kas üks abielupool täitnud abikaasale saadetud või vanem lapsele saadetud ankeedi oma andmetega. Andmete töötlemine Tombachi juhtimisel Andmete töötlemisest pärast ankeetide kontrollimist ja täiendamist täpsemat kirjeldust säilinud ei ole. Üldsõnaliselt on juttu ankeetide koodimisest, samuti mainib Tombach, et iga ankeedi kohta stantsiti viis aukkaarti. Ilmselt aga koostati analüüsiks vajalikud tabelid käsitsi, s.t aukkaartidele sisestatud andmed kirjutati välja paberile erinevates kombinatsioonides vastavalt soovitud tabeli sisule, lõplik tabel aga koostati nende väljakirjutuste põhjal käsitsi. Ilmselt kasutati just sellist tööviisi, sest aukkaardilugejaga tabelite koostamine oli (küll kindlam, aga) kallis, seevastu tööjõud oli Tombachi käsutuses tasuta. Ankeedi andmed on kooditud otse ankeedi blanketile, osaliselt on kasutatud täiendavat lehte, kuhu on kantud ka näiteks rahvaloendusest võetud andmed vastava isiku kohta. Oma analüüsi kavatses Tombach rajada võrdlusele nelja erineva ajalõike vahel, seepärast on üritatud üles märkida andmed isiku töö- ja elukoha kohta 31. XII 1944, 31. XII 1947, 31. XII 1950 ja 15. XI aastal. On säilinud suur hulk aukkaarte; tõenäoliselt koostati veel uusi aukkaarte, kuhu siis sisestati andmeid algselt viielt aukkaardilt vastavalt sellele, mis andmeid taheti ühes tabelis kasutada. Veel on olemas palju aukkaartidelt välja kirjutatud pikki kirjeid ja nende põhjal koostatud tabeleid, osaliselt täidetud, paljudel juhtudel aga ka täitmata. Ilmselt samast tabelist on tehtud ka eri versioone. Valmis tabeleid on ainult erandjuhtudel võimalik kasutada, tavaliselt ei ole võimalik tuvastada, kas tabel on täielik ja mida seal näidatud andmed täpselt sisaldavad. Vähemalt tundub olemasole- 1037

47 Rootsi eestlased aastal Alur Reinans vate käsitsi koostatud tabelite tõlgendamine olevat keerulisem kui uute tabelite koostamine tänapäevaste abivahenditega. Andmete sisestamine aastal Koostöös Stockhomi Ülikooli Balti uurimiskeskusega otsustas Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus aastal sisestada Tombachi kogutud ankeedid arvutisse ja teha see materjal soovijaile kättesaadavaks. Andmete sisestamine osutus oodatust keerulisemaks; eriti tülikad olid arvukad Välismaalaste Komisjoni paari töötaja täidetud rootsikeelsed blanketid, sest need olid kirjutatud laialivalguva tindiga rootsikeelsetele stensileeritud blankettidele ja olid niimoodi raskesti loetavad. Peale ankeedis leiduvate andmete sisestati ka aasta rahvaloendusest võetud andmed, kui neid esines (näiteks väljaspool Eestit sündinud isikute puhul neid ei ole), samuti osa Tombachi poolt ankeedi alusel kooditud andmeid. Sisestamisel kasutati ulatuslikult Tombachi kaastööliste blanketile kantud geograafilisi koode, lähtudes sellest, et Tombachi kaastöölistel oli aastal tunduvalt kergem tuvastada erinevaid kohanimesid tolleaegse haldusjaotuse järgi kui aastal Tallinnas seda teha. Teiste andmete puhul on üldiselt järgitud ankeeti kantud andmeid; mõnikord on küll eelistatud hilisemaid parandusi algselt täidetud andmetele, pidades silmas, et sellise muudatuse tegemiseks pidi olema mõjuv põhjus. Kokku on sisestatud 2604 isiku andmed, kes vastavad valimi mõõdupuule olla sündinud kuupäeval ja olla aastal vähemalt 16 aastat vana (sündinud a või varem). Arv on seega 11 isiku võrra väiksem, kui Tombachi andmeil oli isikuid lõplikus valimis. Vahet ei ole võimalik täielikult seletada. Kuue isiku puhul on tegemist lapsega, kes aastal ei olnud 16 aastat vana, kuid olid ilmselt Välismaalaste Komisjoni registrites iseseisvate isikutena; paaril juhul ei olnud ankeet loetav. Kas on ka mõni ankeet kaduma läinud või ei saanud Tombach siiski (vähemalt kaudseid) andmeid kõikide valimis olevate isikute kohta, ei ole võimalik ütelda Probleeme valimiga Vanusejaotus Valim hõlmab Rootsis elavaid eestlasi, kes loenduse tähtpäevaks 15. novembriks 1953 olid saanud 16-aastaseks. See tähendab, et kõige nooremad valimisse kuuluvad isikud olid aastal seitsmeaastased (sündinud 1937). Välismaalaste Komisjoni keskregistrisse, samuti elamislubade registrisse kanti aga üldiselt ainult 16-aastased ja vanemad. Kuni 15-aastased lapsed olid registreeritud koos vanematega, mitte aga iseseisvate isikutena, välja arvatud juhul, kui nende vanemaid Rootsis ei olnud. Registreerimisel näiteks aastal ei kantud seega iseseisvate isikutena registrisse neid isikuid, kes olid sündinud aastal või hiljem. Küll aga pidid sellised lapsed, kellel ei olnud Rootsi kodakondsust, taotlema 16-aastaseks saamisel elamisluba. Ilmselt oli väga tavaline, et elamisluba 16-aastaseks saamisel ei taotletud. Loomulikult ei taotlenud elamisluba ka need lapsed, kes olid (koos vanematega) saanud Rootsi kodakondsuse enne oma 16. sünnipäeva aasta uuringu valim tehti aga registrisse kantud isikute hulgast ja lapsed, kes ei olnud 16-aastaseks saanuna elamisluba taotlenud, jäid valimist välja. See tähendab, et isikud vanuses aastat (sündinud ) on uuringus alaesindatud. Ei ole andmeid, kas selline 16-aastaseks saades elamisloa taotlemata jätmine oli paikkonniti erinev, s.t kas elamisloa taotlemist kontrolliti erinevalt näiteks suurtes ja väikestes asulates, mis tundub aga võimalik. Ei saa seega välistada, et valim aastaste hulgas ei ole esinduslik kogu vanusegrupile eestlaste hulgas. Rahvus Valimis on kriteeriumiks, et valitu oli eestlane. Kuidas Välismaalaste Komisjon sealjuures määratles mõistet eestlane või kuidas see oli märgitud komisjoni registrites, ei ole teada ankeedi hulgas puudub teave rahvuse kohta 19 juhul. Ülejäänutest on 2421 juhul rahvuseks antud eestlane (94%). Kuigi uurimus ei pidanud hõlmama eestirootslasi, leidub neid siiski valimis; ka 1039

48 Rootsi eestlased aastal Välismaalaste Komisjoni täidetud ankeetide puhul tuleb ette, et komisjonis on ankeeti märgitud rahvuseks eestirootslane, kuigi valimi tegemisel oli iskikut käsitatud eestlasena. 103 isiku rahvuseks on rootslane või eestirootslane, leidub ka sakslasi ja teisi rahvusi. Ankeedi töötlemisel on Tombach käsitanud kõiki valimisse kuuluvaid isikuid, kes olid aastal Eesti kodanikud, eestlastena. Ta on sõnastanud reegli, et valitud isik, kes esitab oma rahvuseks midagi muud kui eestlane, tuleb uuringust välja jätta ainult sel juhul, kui ta aastal ei olnud Eesti kodanik. (Üheksa eestlast on ankeedis märkinud, et nad aastal ei olnud Eesti kodanikud, mis kõikidel neil juhtudel tundub ebatõenäoline.) Iseenesest on piir eestlaste ja eestirootslaste vahel hägune. Nendest, kes end ankeedis ise eestirootslaseks nimetavad, peab kolmandik oma emakeeleks (ainult) eesti keelt; on neid, kelle abikaasa on eestlane, jne. Võib ka oletada, et osa neist, kes aastal Rootsis nimetasid end rootslaseks, oleks varem Eestis elades pidanud end eestlaseks. Igatahes on selge, et eestirootslaste osatähtsus Eestist Rootsi põgenenute hulgas on palju suurem kui see umbes neli protsenti, millega nad uurimuses esinevad. Ankeeti ei saa järelikult täitsa kindlasti mitte kasutada eestirootslaste kirjeldamiseks; küsitavam on, kas isikud, kes end eestlaseks ei nimeta, tuleks uurimusest välja jätta või käsitada Välismaalaste Komisjoni esialgset valikut määravana, keda pidada eestlaseks. Abielupooled Nii nagu valim tehti, peaks ootuspäraselt umbes ühe viiendiku teise eestlasega abielus isiku puhul olema täidetud ankeet ka abikaasa kohta. Selliseid juhuseid esineb materjalis 246, seega 123 paari. Seda asjaolu peab silmas pidama, kui töödelda andmeid, mis käsitlevad perekonda. EESTLASED ROOTSIS Kokku on Tombachi materjalis 2604 täidetud ankeeti, mis siis viiega korrutades annab vähemalt 16-aastaste eestlaste arvuks Rootsis aasta novembris isikut. Nendest ütleb 1040 Alur Reinans Tabel 2 ROOTSI EESTLASKOND (VANUSES 16 ) AASTAL EESTIST LAHKUMISE AASTA JA ROOTSI TULEKU MAA JÄRGI (ankeedi andmed korrutatud viiega) Maa, kust tulnud Rootsi Eesti Soome Saksa- Muu Tead- Kokku maa maa mata Kokku % end olevat tulnud Rootsi otse Eestist, 25% on tulnud Soome kaudu, 10% Saksamaalt, 3% mingilt muult maalt ja 2% kohta ei ole andmeid, kust nad Rootsi tulid. Suur enamik aastal Rootsis elanud eestlastest on põgenikud aastatest Kuid nende hulgas on ka neid, kes olid lahkunud Eestist juba varem, samuti on üksikuid, kes on Eestist lahkunud aastal või hiljem (vt tabel 2). Väites, et suur enamus (96%) Rootsi eestlaskonnast aastal on Eestist põgenenud aastail, ei ole arvesse võetud varem Rootsi tulnuid, kes aastaks olid juba saanud Rootsi kodakondsuse. Nende koguarv on tõenäoliselt siiski ainult mõnisada. Valimi järgi otsustades oli aastal Rootsis ka mõnikümmend eestlast, kes põgenesid Eestist aastal või hiljem, varasemaid põgenejaid on rohkem. Nii on valimis naine, kes lahkus Eestist juba aastal, ilmselt Saksamaale, kust tuli Rootsi aastal, olles siis endiselt Eesti kodanik ja võis sellisena valimisse kuuluda. Saksamaalt Rootsi tulnute hulgas on suhteliselt rohkem aastail Eestist lahkunud isikuid, sealhulgas mitmeid ilmselt (järel)ümberasumisega Eestist lahkunuid

49 Rootsi eestlased aastal Tabel 3 ROOTSI EESTLASKONNA UMBKAUDNE SUURUS JA MUUTUMINE RÄNDE TULEMUSENA AASTATEL Tuli juurde Eestist Soo- Saksa- Mujalt mest maalt Lahkus Rootsist Oli aasta lõpul Rootsi statistika ja Tombachi ankeedi andmete põhjal on võimalik umbkaudu arvestada eestlastest põgenike üldarvu Rootsis Teise maailmasõja järgsetel aastatel (vt lähemalt Reinans 2006). Arvestused tabelis 3 on tehtud eeldusel, et Rootsist aastail lahkunud olid tulnud Rootsi otse Eestist või Soome kaudu. Tabelis ei ole arvesse võetud eestirootslasi (keda algselt oli isikut). Kõige suurem, umbes isikut, oli Rootsi eestlaskond aastail , kui sisseränne Saksamaalt oli juba alanud, väljaränne ülemeremaadesse aga veel mitte. Tabelis antud arvud tähendavad, et ligemale 40% esmalt Rootsi (otse või Soome kaudu) põgenenuist läks Rootsist edasi, peamiselt Kanadasse. Tabelis 3 esitatud andmed Rootsist lahkunute kohta eri aastatel lähevad lahku ametlikest Rootsi statistikas antud arvudest (tabel 1). Põhjus on, et Rootsi statistikas on jälgitud aastat, millal lahkumine ametlikult registreeriti, siin aga on üritatud näidata, millal lahkumine tõenäoliselt tegelikult toimus. Loomulikult muutsid eestlaste arvu ka surmad ja sünnid. Esimestel aastatel surnute arv oli aga väike ja toodud numbreid oluli Alur Reinans selt ei muuda. Rootsis sündinud põgenike laste arv on umbkaudu teada (vt allpool); nende näitamise tabelis teeb tülikas küsimus, kuidas esitada lapsi, kellel ainult üks vanem on põgenik Eestist, igal juhul ei saa neid lugeda põgenikeks. Nagu öeldud, oli Eesti põgenike arv Rootsis kõige suurem aasta paiku. Eesti põgenike üldarv, kes pärastsõjaaastail on Rootsis olnud, on suurem, arvatavalt Vanusejaotus 1953 Joonisel 1 on näidatud Rootsi eestlaskonna jaotus vanuse ja soo järgi aastate alul. Kõik vanused on antud aasta seisuga. Halli ja musta pinna vahe näitab umbkaudu eestirootslasi, kes a olid juba saanud Rootsi kodakondsuse; seal on aga ka selleks ajaks Rootsi kodakondsuse saanud eestlased, nende hulgas paarsada eesti naist, kes on rootslasega abielludes automaatselt saanud Rootsi kodakondsuse. 3 Valge ja tumeda pinna vahe näitab peamiselt pärast rahvaloendust ja enne a ankeeti Rootsist väljarändajana registreeritud isikuid. Vanuses aastat on ka selgelt näha nooremate alaesindatus valimis, mis tuleneb elamislubade taotlemata jätmisest. Eestist põgenenute vanusejaotus on ebaühtlane kahe selge tipuga: esimene vanuses aastat (1944. aastal) ja teine vanuses aastat. Suur arv 20. eluaastais on loomulik meeste puhul, kelle hulgas on ju palju (Soome kaudu) tulnuid, kes ei tahtnud teenida Saksa sõjaväes; see vanusegrupp on aga selgelt rohkearvuline ka naiste puhul, kuigi paar aastat vanem. Põgenike hulgas on tugev meeste ülekaal, ja seda just noorte hulgas. Ankeedi andmeil oli aastal Rootsis umbes 1100 meest ja ainult 600 naist vanuses aastat, s.t see vanusegrupp, kes tõenäoliselt oli kõige rohkem mõjutatud mobilisatsioonist. Üle 55 aasta vanuseid oli põgenike hulgas väga vähe; kõrgemas vanuses Eestis sündinud 2 Rootsis elanikuna registreerimise eeldus on vähemalt üheaastane (kavandatud) elamine Rootsis. Tõenäoliselt on ka mingi (väike) arv põgenikke, kes lahkusid Rootsist, ilma et nad kunagi oleksid elanikuks registreeritud. 3 Selline reegel kehtis aastani. 1043

50 Rootsi eestlased aastal Alur Reinans Joonis 2. Rootsi eestlaskond aastal Rootsi tuleku maa, soo ja aasta vanuse järgi. Joonis 1. Rootsi eestlased aasta ankeedi ja a rahvaloenduse andmeil. isikute hulgas on palju Rootsi kodanikke, s.t nendes vanustes on eestirootslaste osakaal suurem. Tõenäoliselt oli Eestist lahkunud eestirootslaste vanusejaotus võrdlemisi normaalne, s.t lahkus peaaegu kogu rahvusgrupp, kuna põgenenud eestlaste hulgas olid ülekaalus noored, nagu on tavaline väljarändajate hulgas, isegi kui katsuda elimineerida soomepoiste osatähtsust. Vanusejaotus erineb tugevasti Rootsi tuleku maa järgi, s.t kas põgeneti otse Eestist, tuldi Soome kaudu või mujalt (peamiselt Saksamaalt). Vaata joonis 2. Soome kaudu tulnute hulgas on selgelt valdavaks grupiks noored mehed, otse Eestist tulnute hulgas (kes aastal veel Rootsis alles olid) on aga keskealisi rohkem nii meeste kui naiste hulgas. Vanemate inimeste osatähtsus on suurem mujalt (Saksamaalt) tulnute hulgas, mis võib oleneda sellest, et sealt tulnute hulgas on rohkem isikuid, kes lahkusid Eestist juba enne sõda või aastail Laste madal arv tuleneb selle vanusegrupi alaesindatusest valimis Perekonnaseis Eesti põgenike hulgas oli palju vallalisi, mis on iseenesest loomulik, kui arvestada põgenike vanusejaotust. Rootsi kogurahvastikuga võrreldes suhteliselt suur vallaliste osa iseloomustab aga Eestis sündinud isikuid Rootsis ka hiljem (vt Reinans 1999) aastate alul ei mõjutanud vabaabielus elamine eriti perekonnastatistikat. Joonis 3 näitab eestlaskonna perekonnaseisu aastal. Abielus isikute puhul on näidatud, kas ka nende abikaasa elab Rootsis; kui mõlemad abielupooled elavad Rootsis, siis sedagi, kas abikaasa oli aastal Eesti kodanik. Viimane jaotus näitab üldiselt pärast Eestist lahkumist teisest rahvusest isikuga sõlmitud abielude osatähtsust. Kõikidest abielus olevatest isikutest on umbes kümnendik neid, kelle abikaasa ei olnud Rootsis: enne Eestist lahkumist abiellunute hulgas 12,9% meestest ja 9,8% naistest. Ankeedis ei ole küsitud lähemalt põgenemisega seotud asjaolusid; spontaansetest kommentaaridest näeb (naiste puhul), et mitmel juhul on abikaasa arreteeritud või mobiliseeritud esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, meeste puhul võib oletada, et paljud on põgenenud otse sõjaväest. 1045

51 Rootsi eestlased aastal Alur Reinans Joonis 4. Aastatel Rootsi tulnud isikud, kes abiellusid aastail , esitatuna abikaasa rahvuse järgi. Joonis 3. Eestlased Rootsis aastal perekonnaseisu järgi. Meeste suur arvuline ülekaal eestlaste hulgas Rootsis veel aastal oli vallalisi mehi vanuses aastat isikut rohkem kui samas vanuses vallalisi naisi, on põhjuseks meeste ja naiste abiellumise mustri erinevusele. Vallalisi on meeste hulgas rohkem ja palju tavalisem on abiellumine teisest rahvusest isikuga (joonisel 4 isik, kes ei olnud Eesti kodanik aastal). Joonisel 4 on näidatud eestlaskonna perekonnaseis abikaasa rahvuse järgi, kusjuures andmed on jaotatud abiellumisaja järgi. Joonis hõlmab ainult aastail Rootsi tulnud isikuid, peamiselt seega otse Eestist või Soome kaudu põgenenuid, kes on pärast Rootsi tulekut abiellunud. Teisest rahvusest abiellujate osakaal kasvab Rootsis elatud aastatega, samal ajal on ka abiellujad Rootsi tulles olnud nooremad. Võib ka tähele panna, et kui eesti meeste hulgas on sagedane soomlasega abiellumine, ei ole 1046 valimis ühtegi soome mehega abiellunud naist. See peegeldab muidugi meeste suurt ülekaalu vallaliste hulgas. Peab ka tähele panema, et joonised 3 ja 4 näitavad olukorda aastal Rootsis elanud eestlaste hulgas. Et ligemale 40% algselt Rootsis olnud eestlastest rändas edasi, oli abiellumise muster kõigepealt kindlasti teine, s.t abiellumine teise eestlasega oli tavalisem, kui joonised näitavad. On ju väga tõenäoline, et edasirändajate hulgas oli vähe rootslasega abiellunud inimesi. (Järgneb) 1047

52 PAADILUGU Eestirootslaste aerude ja tuule jõul liikuvatest paatidest Jorma Friberg Vormsi paaditüübid Vänja (vt joonis 1): pikkus 8 12 jalga (2,45 3,65 m), laius 3 4 jalga (0,92 1,22 m). See oli peaaegu samasugune paat nagu Noarootsi ruup (vt joonis 6 ja 7), kuid natuke väiksem. Snita (vt joonis 2): pikkus jalga (3,05 4,57 m), laius 4 5 jalga (1,22 1,52 m). See oli ümarapõhjaline, kiiluta ja täävideta aerupaat, mille vööris ja ahtris olid peeglid. Paaditüüp pärineb arvatavasti Rootsist ja on laialt levinud nii Soomes kui Eestis. Eesti põhjarannikul on ta tuntud kui eistukk (ekstock tammepakk ). Mõlemat paaditüüpi kasutati rannalähedaseks kalapüügiks ja mitmesuguste kaupade transportimiseks kaldalt laevadele ja vastupidi. Julla (julln, jullen; vt joonis 3): pikkus jalga (3,05 3,65 m), laius 4 5 jalga (1,22 1,52 m). See oli väike peegelahtri ning kiiluga aeru- ja purjepaat. Jullad olid kasutusel põhiliselt rannapüügil ja kandsid kuni 400 kg kalalasti. Võib öelda, et jullad olid ruupade väikeõed: ruup oli arvatavasti üks vanemaid paaditüüpe Vormsil. Ruup (rupa; vt joonis 8): pikkus jalga (4,57 6,1 m) ja laius 6 7 jalga (1,83 2,13 m). Suuremaid ruupi kasutati kaugematel püügiretkedel ja kala transportimiseks Haapsalusse. Purjestus PRIIT PAJOS. Eskiis maalile Küürakas (2003) Algus eelmises numbris. 1049

53 Paadilugu Jorma Friberg koosnes fokist ja priitpurjest. Masti toetasid lisaks mastipiidale ka vandid ja staak. Ruubad olid kasutusel aastate lõpuni, mil mootorpaadid nad tasapisi kõrvale tõrjusid. Luup (slup): ruubast suurem ühemastiline kahvelpurjega lahtine paat, mis oli kasutusel veel 19. sajandi lõpus. Teated luupidest on puudulikud. Üks viimaseid luupe oli kasutusel kuni aastani inimeste ja kaupade vedamiseks Vormsilt Haapsalusse, eriti laadapäevadel. Luubi istmed olid paigutatud parraste äärde, peale võis ta võtta inimest. Osmussaar Hakkasime Vene merekaarti vaatama, et uurida randumisvõimalusi. Juba hämardus ja pärast pikki tunde tuulevaikuses olime näinud väikese saare kabelit ja tuletorni silme ees seismas. Nüüd tuli õhtubriis ja andis meile väheke hoogu juurde. Siin peaks olema üks sadam, aga kus? Äkki muutus vesi kollakaks ja me eristasime selgelt põhjakive ja õõtsuvaid adrupuhmaid. Valmistusime just väikeseks põhjapuuteks, kui märkasime üht kalapaati merele minemas. Heiskasime lootsilipu. Kõikjal meie ümber paistis madalikke. Üritasime merele tagasi minna sama teed, kust tulime. Siis kalapaat pöördus, meile vehiti ja osutati kätega. Vallasime, Mejt sai hoogu juurde ja me uskusime, et saame hakkama, kuid tugevate kätega sõutud kalapaat oli täiesti meie kannul ja üks mees hüüdis rootsi keeles: Valla rohkem! Üks suur kivi on teie ees. [---] Paat tuli Mejti poordi ja loots astus pardale. Tema kõnnak mööda tekki oli uhke nagu viikingil ja ta käis oma paljaste jalgadega kindlalt nagu tarepõrandal. Polnud üldsegi lihtne siseneda sadamasse kohalt, kus ta pardale oli astunud. Sai lõputult luhvata, vallata, luhvata, vallata (Engström 1952: 37). Niimoodi kirjeldab rootsi kunstnik ja kirjanik Albert Engström aasta juuli lõpul toimunud sõitu Osmussaarele, rootsi maalikunstniku Anders Zorni kutteri Mejt pardal. Neile kahele oli seltsiks veel soome maalikunstnik Akseli Gallen-Kallela ja mõned tekipoisid. Nad seilasid Osmussaarele Tallinnast Paldiski kaudu ja jätkasid oma teekonda Haapsallu. Ühtlasi külastasid nad Vormsit. Nende reisi üheks eesmärgiks oli teha lähemat tutvust rootslas- Joonis 1. Vormsi vänja

54 Paadilugu Joonis 2. Vormsi snita. tega, kes elasid Eesti rannikul ja saartel. Kõige sügavama mulje jättis neile Osmussaar. Osmussaar Odensholm, Holmen, Vånback või lihtsalt Backan, nagu põlised elanikud oma kodusaart kutsuvad, on meresõidu ajaloos oma asukoha tõttu tähtsat rolli mänginud. Asetseb ta ju kaubateede ääres ja on heaks orientiiriks nii itta kui läände seilajatele. Juba ammust ajast oli osmussaarlaste kohuseks laevu lootsida. Esmakordselt mainitakse saart Taani kuninga Valdemari meretee kirjelduses u aastal. Teadlaste arvates on nimi antud jumal Odeni järgi, kuid on ebaselge, miks oleks pidanud saart just selle nimega kutsuma aastal mainitakse ürikutes esimest korda rootslastest saareelanikke, kes tegelevad lootsimisega aastast on teada ka viie rootsi talumehe nimi: Steffen Hansson, länsman Jürgen, Mat Jorma Friberg tyes Larsson, Jasper ja Peter. Osmussaar vallutati Rootsi poolt aastal ja jäi selle valdusesse kuni aastani 1628, mil saar läks Haapsalu lähedal asuva Uuemõisa (Nyhove) alla, kuna Gustav Adolf müüs Haapsalu linna ja lossi koos kõikide mõisatega riigitaalri eest maamarssal Jakob De la Gardiele aastal mainitakse järgmisi Osmussaare elanikke: Albert Jürgenson, Ambros Bent, Bertes Jurgen ja Peet, Jespers Hindrich, Staffans Hindrich, Staffans Hans, Pers Lars. Niisiis oli saarel selleks ajaks kaheksa talu. 17. sajandil asusid saarele elama mehed Sandhamni skääridelt Rootsist. Pärimuse järgi põlvnevad just Stavased (Staffans) ja Erkased (Eriks) nendest suguvõsadest. 17. sajandil oli Osmussaarel vahelduva eduga 5 10 talu. Noarootsi kirikuõpetaja saarekülastuste tava sai alguse kirikhärra Isaac Haslebladi ajal umbes aastal. Külastuse ajal (prästhålde) juuli viimasel pühapäeval peeti jutlust, ristiti lapsi ja loeti surnuaial eestpalveid aasta jooksul lahkunutele. Kirikuõpetaja käis saarel üks kord aastas Eestimaad laastanud katk tegi Osmussaarel suurt hävitustööd. Kadus mitu talu: Petes, Krupes ja Hintas, samuti perekonnanimed Hindrik, Simas ja Lars. Kirikuraamatute järgi suri saarel ligemale 60 inimest aastal registreeriti saarel viis perekonda, kokku 25 elanikku aastal alustas tööd Osmussaare esimene kivist tuletorn. Pärast varingut asendati see puitpaagiga ja a ehitati uus kivist tuletorn (Peetsalu 2006: 45) rajati Jeesuse kabel, mis pühitseti sisse 3. septembril. Ühele kabeli puutahvlile on üles tähendatud seitsme saarel elava perekonna nimed: Brus, Stawas, Niggors, Erkers, Marks, Nybondas ja Greis, kes püsisid saarel veel eelmise sajandini aastal ehitati Osmussaarele uus majakas, mis seisis püsti aastani 1941, kui saar anti üle sõjaväele aastal otsustati saarele kool rajada. Oktoobri lõpus saabus ka õpetaja koos oma perega. Johan Nymann, keda osmussaarlased isiklikult soovisid, oli pärit Noarootsist Klottorpi külast. Ta pidas tol ajal ka päevaraamatut, millest esitan mõned väljavõtted. Peamiselt püütakse siin räime, turska, lesta ja kilu. Turska püüan ma ise konksuga, ja lasin endale valmistada ka lestavõrgud. Esimesel suvel, kui mul oli ainult neli võrku, müüsin juba paarsada lesta. 1053

55 Paadilugu Jorma Friberg Joonis 3. Vormsi julla. Nüüd on mul 7 võrku. Kilu soolatakse sisse koos ürtidega, tavaliselt pipra, loorberi ja nn Gewürtz iga. Mul on ka väike kartulimaa, lehm ja paar lammast. [---] Pärast igapäevast kooli- ja kirikutööd on tursapüüdmine üks meeldiv, tervislik ja samal ajal kasulik tegevus. [---] Hommikuti, päikesetõusu ajal lähen esimese asjana Pålandele, et kaluritelt mõned räimed või heeringad söödaks saada. Siis lähen väikese paadiga merele ja püüan tavaliselt keskpäevani. Seejärel tulen koju, puhastan kalad ja soolan sisse. Nii need päevad mööduvad. Kartuleid saime parasjagu enda tarbeks, paljud olid ussitanud. Lehma ja lammaste heina oleme saanud, kuid on ka juurde ostetud roogu ja põhku Sutlepast ja heina Nõvalt. Kõige raskem on seda saarele saada sügiseste ilmadega. Ükskord loovisime terve päeva Gränsast Osmussaarde. Maikuus käisin sumpadega Tallinnas. Viimasel aastal on heaks sissetulekuks tursapüük. Suitsetatud tursad müüme Haapsalu kõrtsmikele poolteist kopikat tükk. Samuti müüsin ühe fjerdingu [neljandiku] lesta Br. Andersile ja ühe kaheksandiku Nilsas Johanile Nömkulli külast. Peale selle veel pool tünni soolaturska. Kokku tegi see 30 rbl. Samuti on meie Singeri-masin 1054 Joonis 4. Osmussaare ruup. ennast tagasi teeninud. Mu naine on õmmelnud saare meestele üleriideid (Nymann 1959: 6) aastal algas saare talude pooleksjagamine. Vaid Marks ja Nibondas jäid jagamata aastal müüdi kogu saar välisettevõtjatele, kellel oli plaan asutada saarele kalatööstus ja kivimurd. Osmussaarlased väitsid endil olevat kirjutamata seaduse järgi õiguse maale, kuid ei saanud siiski talusid vabaks osta aastal müüdi saar jälle, ilma et talumehed oleksid saanud kaasa rääkida. Sellele vaatamata jätkus elu saarel tänu heale kalasaagile veel aastaid aasta 12. juunil olid elanikud sunnitud lahkuma, et teha ruumi Punaarmeele. Siia paigutati suurtükivägi: Osmussaarest pidi koos Hankoga saama Soome lahe lukk. Kõik saare kivimüürid ja ka Odeni kivi kasutati kindlustuste ehitusmaterjaliks. (Odeni kivi asus kabelist meetri kaugusel kagus ja legendi järgi oli see Odeni hauakivi või kivi, millele ta astus, kui liikus Eesti ja Soome vahel.) Elukohad hõivati sõdurite majutamiseks aasta sügisel vallutas Eesti Saksa armee ning Osmussaare ümber käisid ägedad lahingud. Alles detsembris tõrjuti 1055

56 Paadilugu Vene väed saarelt välja ja aasta kevadel avanes külaelanikel võimalus koju naasta. Saar oli tundmatuseni muutunud punkrid ja kahurid, pommilehtrid ja traattõkked. Külas olid paljud majad viga saanud või hävinud aastal põgenesid küla allesjäänud noormehed Saksa mobilisatsiooni eest väikestes paatides Rootsi aasta veebruaris põgenes küla ülejäänud elanikkond Soome ja sealt edasi Rootsi. Põgenikud idast asusid ajutiselt saarele ja hakkasid tegelema põllupidamisega. Alles aastal said esimesed kunagised osmussaarlased külastada oma sünnikodu, kus vanast asustusest olid alles vaid kaks maja: Marksi talu rehi ja Erkase laut, milles Nõukogude sõjaväelased hoidsid loomi. Võib öelda, et Osmussaarel tunti ainult kiilpaate, mille mereomadused olid paremad kui ümara- ja lamedapõhjalistel paatidel, ning need ehitati klinkerplangutusega kõige väiksematest alustest kuni moodsate mootorpaatideni välja. Väikestel aerupaatidel polnud tüüri, samuti puudusid neil floorid ja põrandad. Kõigil paatidel oli kiilu kaitseks paaditald (drae), mis koosnes kolmest osast. Vööri ja ahtri omad tehti kõveraks kasvanud kase- või saarepuust ja kinnitati kadakanaaglitega. Raudnaelu ei saanud kasutada, sest need võisid kivide taha kinni jääda ja ära tulla (Julius Brus SOFI, 21954). Ruup (vt joonis 4) oli väike peegelahtriga aerupaat, kuid erines siiski Vormsil tuntud ruupadest, eelkõige ahtri poolest. Paati mäletati juba igiammustest aegadest, aga hilisemal ajal, s.t aastate keskpaigas seda igas peres enam polnud. Alles olid nad veel neis peredes, kus käidi rannavetes ahingupüügil. Samasugused ruubad olid kasutusel Spithamis ja ka Roslepas. Niisuguse paadiga võis merele minna ainult siis, kui lainetust ei olnud juba väikeste lainete korral pidi saarele tulles vööri alati mere poole keerama ja lainetele vastu hoidma. Muidu võisid suuremad lained paadi vett täis lüüa või vastu kive visata ja lihtsalt purustada. Tursapaat (torskbåt; vt joonis 5), kiilu pikkus umbes 12 jalga (3,65 m), oli terava vööri ja ahtriga aerupaat. Teravaotsalised paadid kandsid Osmussaarel nimetust hois- ēndad b ōtja selline konstruktsioon oli saarel valdav. Tursapaat oli ühemehepaat, mis tähendas seda, et igal perekonna meessoost liikmel oli tavaliselt oma paat. Nagu paadi nimigi viitab, käidi sellega põhiliselt avamerel tursanööriga (torsk vaive) turska püüdmas. Alusel oli üks 1056 Joonis 5. Osmussaare tursapaat. Jorma Friberg kinnine piit keset paati ja üks väike äravõetav laualapp ahtris, mille all hoiti kas siis söögikotti või kampsunit. Paadi tüürpoordi ehk parema parda reelinguliistule oli naelutatud looma säärekont (bodbain lauakont ) ning üle selle jooksis tursanöör, et see paadi pardasse sisse ei sooniks. Mõnikord juhtus, et 5 6 tunniga tõmmati paati kilo turska. Teinekord ei pruukinud seda terve päevagagi saada. Igal talul oli varasemal ajal tavaliselt ka üks siiavõrgupaat (siknäde b ōt). Kui siig saare juurest ära kadus, vajus ka paaditüüp unustusse. Selle kiilu pikkus oli 14 jalga (4,27 m). Paadil oli kaks piita: üks kesklaevas, teine ahtris, ning paadi liikumapanemiseks kasutati kaht aerupaari. Lestavõrgupaat (flun-näde b ōt): kiilu pikkus 17 jalga (5,18 m). Kolme aerukohaga purje- ja aerupaati kasutati varasemal ajal põhiliselt lestapüügiks. Hiljem muutus see universaalpaadiks, millega käidi nii tursa- kui räimepüügil, eriti siis, kui räimepüügiks mõeldud spetsiaalne võrgupaat kasutuselt kadus. Lestavõrgupaadiga tehti ka sõidud saarelt mandrile, kasutades pärituule korral priitpurje. Piitasid oli algselt neli, millest esimesed kaks ja viimane olid kinnised. See kehtis kõikide suuremate paatide kohta. Võrgupaat (legge-b ōt): kiilu pikkus 21 jalga (6,4 m). See oli väljanägemiselt samasugune kui lestavõrgupaat, kuid väheke suurem. Kolme aerukohaga purjepaati kasutati räimepüügiks ja tihti ka mandril käimiseks. See oli ainus paaditüüp, millel kasutati raapurje ja mis kuulus iga talu laevastikku. 19. sajandi lõpu poole hakkasid nad aga seoses kilupüügi kasvuga vähehaaval kasutuselt kaduma. Kilupüük tõi kaasa ka uue paaditüübi, mis võeti üle saarest ida poole jäävate alade eestlastest kalameestelt

57 Paadilugu Kilupaat (kilo-b ōt): kiilu pikkus jalga (6,1 6,4 m) aastal ostis Johannes Erkas oma esimesed kiluvõrgud. Teised talud tegid sedasama ja saarel moodustati kolm püügimeeskonda. Kord tuli üks võõras kalakaupmees Osmussaarele nelja purjepaadiga, mis inspireerisid kohalikke sedavõrd, et aastal ehitati viis kilupaati ning varsti veel kaks. Paadiehituseks vajamineva materjali pidid osmussaarlased mandrilt tooma, sest saarel kasvasid vaid mõned lehtpuud ja kadakad. Need väga omapärase vöörtäävi kujuga kahemastilised kilupaadid olid kasutusel kuni Eesti iseseisvumiseni. Kilu püüti triivvõrkudega ja müüdi Paldiskisse. Triivpüük oli küllaltki raske, sest võrgujada kõige kaugemad osad võisid omavahel sassi minna ja tormi tõustes oli neid tülikas uuesti paati saada. Hiljem sellest loobuti ja kiluvõrgud pandi merre ankurdatult. Paadiehituspalgid toodi maalt (lånde) ja saeti käsitsi laudadeks (ski). Pärast hööveldamist võeti kange lihasoola vesi (kättlåka), kasteti lauad sellega üle ning jäeti tükiks ajaks seisma. Kui lauad olid parasjagu seisnud, võeti need kahekaupa ja aurutati tule kohal, kuni nad muutusid pehmeks. Pehmeid laudu sai nüüd painutada, nii kuidas parasjagu vaja oli. Kui need kiilule ja täävidele kinni naelutati, siis said nad uue nimetuse ei öeldud enam ski ( laud ), vaid bodvärke ( laudis ). Tursapaadi laudise tegemiseks kulus viis päeva ehk üks lauakord päevas. Kaared raiuti sisse ja valminud paat tõrvati algul väljast ja seejärel seest. Siis jäi valmistada veel aerud, tullid ja iste (tuffte). Kui paat valmis, viidi see randa. Paate ehitati tavaliselt tühjal ajal (tomtien) märtsis-aprillis, kui kalapüük polnud veel alanud ja aega oli küllalt. Erilisi paadimeistreid saarel polnud, iga mees oli iseendale meister. Kuid leidus ka selliseid, kel pöial oli keset peopesa, s.t paadiehitamiseks pöörduti mõne oskajama poole. Parimad paadiehitajad olid Ärkose, Brusi ja Graisa talust. Marksi talus tehti ka ilusaid paate, aga need lekkisid kole palju. Seepärast nimetati neid lekipüttideks (läkobittar) aastatel oli osmusaarlastel ka kaks jaala ehk hülgepaati (sälabota). Ühe nimi oli Rapit ja see kuulus Brusi, Marksi, Nibondasi ja Stavase talule. Teine oli Davuttka ning kuulus Nigosi, Ärkose ja Graisa peremeestele. Purjestus olnud sama Joonis 6. Noarootsi ruup. Jorma Friberg sugune nagu Ruhnu jaaladel. Julius Brus pole neid ise näinud, aga teab, et nende kiilu pikkus oli umbes 30 jalga. Juba siis, kui tema isa ühega neist sõitis, hülgepüügiretkedel enam ei käidud, käidi vaid maalt küttepuid toomas (Julius Brus s. a., lk 43). Ruhnu Eesti rannarootslaste asualadest oli Ruhnu (rts k Runö, Ruhnu murdes Ruun) kõige lõunapoolsem ja ühtlasi kõige eraldatum. Ruhnu on Eesti maismaast 65 km ja Saaremaast 55 km kaugusel, lähim maismaa saarele on 37 km kaugusel asuv Kolka nina Kuramaal. Saar ise on 5,5 km pikk ja 3,5 km lai, pindala ca 12 km 2. Rannad on laugjad, välja arvatud saare idaküljel, kus kõrgub liivakallas u 3,5 m ü.m. Kuigi Ruhnu lähedalt kulges tähtis Riia laevatee, ei leidunud saarel suurematele laevadele sobivat sadamat ning randuda tuli väiksema paadiga, mis eraldatust veelgi süvendas. Ruhnu ainus küla, mida nimetati lihtsalt byn ( küla ), asus saare keskel aastatel oli külas 20 suurt ja 6 poole väiksemat ta- 1059

58 Paadilugu lukohta, kusjuures 20 suuremast kohast 17 oli jagatud kahe pere vahel. Pärast maareformi aastal, mille käigus talundite arvu suurendati 49-ni, oli külas 22 jagatud ja 5 jagamata talu. Veel oli saarel kirikla, kus asus ka kool, kaks kirikut, tuletorn ning veel mõned vähem tähtsad hooned aastal oli Ruhnul 270 elanikku (Nordisk : 1225), aastal 282, neist 277 rootslased (Kapsta s.a). Administratiivseks keskuseks oli Kuressaare. Esimesed kindlad teated rannarootsi asustuse kohta saarel pärinevad aastast, mil Kuramaa piiskop Johannes kinnitas oma vabaduskirjas Ruhnu rootslaste õigust elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi: Kundt sey Jedermennichlik, dat den Swedischen Luden, dede dath beflaten eilandh Runen bewanen, hebben wij gnediglich vorgunnett, dat ze scholen ere guden nah Swedischem rechte besitten (olgu kõigile teada, et me lubame armuliselt Rootsi kodanikele, kes elavad veest ümbritsetud Ruhnu saarel, vallata oma omandust Rootsi õiguse järgi; Nordisk : 1225). Elanike põhitegevusaladeks olid ilmselt kogu asustusaja vältel hülge- ja kalapüük ning maaharimine. Eriti iseloomulik oli ruhnlastele tegelemine hülgepüügiga, mis eristas neid muu hulgas peaaegu kõigist teistest Eesti rannarootslastest. Oma eluviisilt kuulusid ruhnlased Läänemere viimaste elukutseliste hülgeküttide hulka aastate alguses, kui Eesti vetes püüti aastas umbes 1500 hüljest, läksid neist ruhnlaste ja kihnlaste arvele tervelt pooled (Postimees, 1934, nr 106, lk 5). Hülgepüük jagunes traditsiooniliselt kolmeks. Talvel, tavaliselt alates jaanuari keskpaigast, kui jää oli juba küllalt tugev, peeti jahti jalgsi mööda jääd, seejuures võis üks jahiretk kesta terve nädala. Oli rangelt kindlaks määratud, milliste talude mehed millisesse kolmest talvisest hülgepüügisalgast (Ruhnu murdes selser) kuuluvad (Klein 1924: ). Kevadpüügile (nn jääreis, rn isboatsreisa), mis kestis jääminekust kuni aprilli lõpuni, mindi kõige suuremate paatidega (ibid., lk 271). Kaasa võetud väiksemaid paate kasutades püüti hülgeid, kes karjakaupa üksikutele jääpankadele kogunesid. Viljakoristuse lõpust kuni oktoobri keskpaigani kestnud sügispüügil, mis ulatus varem Soome ja Venemaa rannapiirkondadeni, kütiti rannas või kividel lebavaid hülgeid (Schantz 1967: 130) aastal ruhnlaste laialdane 1060 Joonis 7. Noarootsi ruup aastatest. Jorma Friberg jahiõigus siiski kaotati ja edaspidi tegutsesid hülgekütid Riia lahe piires (Klein 1924: ). Et hülgeküttimisega kaasnesid mitmed ohud, sellest annab tunnistust aasta Kustbonile saadetud kiri, kus seisab, et kaks meest pole jää triivimise tõttu enam saarele tagasi pääsenud. Sa- 1061

59 Paadilugu mal ajal tuul aina tugevnes, muutudes juba tormiks. Kaheksa noormeest võtsid ette päästeoperatsiooni ja läksid hädalisi paadiga ära tooma. Mure oli suur, kui ka neid endid järgmine päev tagasi polnud. Möödus tervelt kaks nädalat, enne kui merelt kuuldi püssipauke. Kõik olid elus ja terved (F. D. 1921: 54). On juhtunud, et kütid on pidanud kehvade ilmaolude tõttu lausa kuid kodust eemal viibima. Ükskord ootasid nad Abrukal ilma paranemist sügisest kuni jõuludeni. Õnne tõi püsiva jää tekkimine ja nad pääsesid pärast pikka ootamist koju. Iga kord aga ei pruukinud see nii kiiresti minna, eriti kui kütid sügisretkede ajal Soome lahel viibisid. On teada juhus, kui väga külm talv kaanetas mere ja neil tuli Ingerimaal kevadeni oodata. Hülgerasva mainitakse juba eelnimetatud Kuramaa piiskopi vabaduskirjas kui maksuobjekti ja samas kui maksuvahendit kirikukümnise tasumiseks. Sama kehtis ka Rootsi ajal. Vene impeerium ja Eesti Vabariik makse sel kujul enam siiski vastu ei võtnud, kuid hülgerasv jäi kuni aastateni ruhnlaste põhiliseks eksportkaubaks, mis tõi sisse suurema osa sularahast (Klein 1924: 236). Lastud hüljeste rasv jagati kõigi paatkonnaliikmete vahel võrdselt, nahk kuulus aga laskjale (ibid., lk 264). Hülgejahi kõrval oli kalapüük vähem tähtis meeste tegevusala, milleks kasutati väiksemaid (lådjo, varasemal ajal ka hoapa) ning keskmisi paate (nätebeto, hiljem motorbeto), tavalisi ja triivvõrke, nootasid, angerja- ja tursapüügiks ka põhjaõngi. Püüti angerjat, turska, lõhet, räime, kilu jm (Steffensson 1976: 75 76) aasta paiku varustati kalapaadid purjedega (Aman 1992: ) ning aastate alguses mootoritega. Põllumajanduseks on sobiv eelkõige Ruhnu lääneosa lauskmaa, saare idakülg on kõrgem ja metsane. Saarel kasvatati põhiliselt rukist, otra ning eraldi asuvatel põldudel kartulit. Nagu teisteski rannarootsi külades, nii oli ka siin põllumaa kuni talude sundkorras kruntideks jagamiseni küla ühisomandis. Seejuures oli igal talul ühismaast kasutada oma suurusele vastav osa, mis oli aga aja jooksul pärandamiste, abiellumiste jms tulemusena jagunenud paljudeks väikesteks, üksteisest eraldi paiknevateks põllusiiludeks. Ühest küljest tähendas see seda, et maa oli võrdlemisi ausalt jagatud kõigil oli umbes ühepalju nii head kui halba põllumaad, teisest küljest tegi see tegeliku 1062 Jorma Friberg põlluharimise aeganõudvaks ja vähetasuvaks (Aman 1992: 276). Põllutööd, samuti muud igapäevatööd talus olid kuni aastateni põhiliselt naiste ülesandeks, meeste traditsiooniliseks tegevusalaks jäi hülgejaht. Lisaks põlluharimisele peeti kariloomi, aga neid oli saarel nii palju, et kõigile ei jätkunud õieti toitu. Ühes talus võis olla kuni kuus hobust, viis-kuus lehma, peale selle veel vasikaid, lambaid jm. Välismaailmast eraldatuse tõttu säilisid Ruhnu kultuuris mitmed omanäolised jooned, mida ei leidunud isegi teistes rannarootsi külades. Tähelepanu väärib, et talude pärandusõiguse üle otsustamine võis teatud juhtudel üle minna kogukonnale, s.t mingil põhjusel peremeheta jäänud tallu võis kogukonna otsusega elama asuda mõni sobivas eas mees teisest talust. Vana feodaalõiguse traditsioonide jätkumisele saarel viitab ka see, et kuigi pärast talude vabaksostmist kuulus iga talu formaalselt kindlale peremehele, ei olnud tegelikult kellelgi õigust oma kinnisvara müüa (Klein 1924: 102). Kõik talud olid riigilt vabaks ostetud aastaks, Ruhnu talupojad ei kuulunud ühegi mõisa alla (Aman 1992: 278). Enne Eesti Vabariigi loomist oli saarel ainus väljastpoolt tulnud isik kirikuõpetaja, kui mitte arvestada abielu tõttu saarele sattunuid. Räägiti ainult rootsi keele ruhnu murret. 20. sajandi esimestel kümnenditel jätkus elu küllaltki traditsiooniliselt. 18. sajandil kasutati pikkade sügiseste hülgepüügiretkede ajal suuremaid paate. Need olid lahtised, 7 8 meetri pikkused suurpaadid ehk ristipurjetajad (durboat ehk tvarsjegel). Keset paati seisis ahtri poole kallutatud mast, millele heisati raapuri. Vajaduse korral kasutati veel lisapurje. Suurpaadist on tehtud ka üks mudel, mis ripub Ruhnu vanas kirikus. Kui täpne see mudel on, seda on nüüd juba raske öelda. Veel on kujutatud ruhnlaste ennemuistset paati ühel kiriku aknal oleval klaasimaalil. Aga see on tugevasti stiliseeritud ega anna põhjust arvata, et just sellised nad kunagi välja nägidki. Ernst Klein väidab oma suurteoses, et need vanad, lahtised, s.t tekita suurpaadid, mis kandsid ühte suurt raapurje, olid Rootsi idaranniku saarestikus Roslagenis kuni 18. sajandi lõpuni kasutusel olnud suurpaatide sarnased. Veel ütleb ta, et suurpaatide otsesed järeltulijad olid samasuguse kerekujuga, kuid tunduvalt väiksemad võrgupaadid (nädebot). 1063

60 Paadilugu aastast on Rootsi riigiarhiivi kohturaamatus sissekanne ühe purunenud suurpaadi kohta, mille mahutavus oli 24 sülda. Ümberarvutatult teeb see 6 8 rasket lasti (svår läst), kui üks raske last on 2450 kg. Mõõtekirjad aastatest ütlevad kaheksateistkümne Roslageni suurpaadi kohta, et nende kandevõime oli 6 10 lasti. Pooled neist mõõdeti 7-lastiseks. Need suurpaadid vedasid liivakive aastal Sveaborgi kindlustusele Helsingi lähedal (Andersson 2000: 38). Sellest võib järeldada, et Ruhnu ja Roslageni suurpaadid võisid ainult eemalt sarnased paista, sest on ebatõenäoline, et 7 8-meetrine Ruhnu paat suutnuks kanda 17- tonnist lasti. Soome ajalehest Helsingfors Tidningen ( ) võib lugeda, et 14. mail 1860 klaariti sadamas kaks ruhnlaste lahtist paati. Ühe paadi vanem oli J. Ullis ja teise oma F. Isaks. Mõlemad paadid lahkusid lastita. Järgmistel maikuu päevadel klaariti kümme Eesti paati või jahti, millest kaheksal oli lastiks sool. Huvitav, miks ruhnlased soola kaasa ei ostnud? Ning veelgi huvitavam: kas nad olid Helsingis juba uute jaaladega või veel vanade suurpaatidega? Väiksematest Ruhnu paatidest oli hoapen (4 1, 2 m) üks vanimaid paaditüüpe, pärit arvatavasti 18. sajandist. Hoapen oli teravaotsaline ja ehitatud klinkertehnoloogias. Täävid, kiil ja looskiil tehti tavaliselt tammest, laudis (goanga) männi- või kuuselaudadest. Paadil oli kaks paari aere ja ka priitpuri. Purjetades tüüriti paati aeruga. Ühe tuntuma hoapen i ehitas Melderiks kutsutud mölder. Kui paat valmis sai, oli see kohe meistriteos, mille kuulsus elas veel kaua saarel edasi. Kui mingit hästi tehtud käsitööd esitleti, siis öeldi tavaliselt ikka, et töö on sama hästi tehtud kui Melderi hoapen. Ernst Klein arvab, et see Melder oli Ruhnule tulnud arvatavasti Saaremaalt ja tema õige nimi oli Jurry Mellers. Tema ehitas aastal saarele ka esimese tuuleveski. Ruhnu paadid teeb omapäraseks see, et parda ülemine laud naelutati alati eelviimasest lauast sissepoole. Teistel eestirootslaste aladel ega mujalgi Eestis niisugust tehnoloogiat ei kasutatud. Isegi Soomes ja Rootsis pole ma midagi analoogilist kohanud. 1 süld (mahuühikuna) = 2,83 m 3. Toim Jorma Friberg Seevastu Eesti Rahva Muuseumi fotokogu uurides avastasin oma üllatuseks samasuguseid ehitusjooni Kuramaa liivlaste paatidel. Teisest küljest on päris loogiline, et nende detailid omavahel sarnanevad. Ruhnust Kuramaa rannani on kõige lühem meretee ning juba ammust ajast käidi seal igal aastal maksu maksmas. Håpa, huap tähendab paljudel rootsikeelsetel aladel väikese paadiga tagurpidi, tüüri kasutades edasi liikuma (Russwurm 1969: 329). Botnia lahe idakaldal tehti håpen i-nimelisi, aerupaariga paate Rootsi õukonnale kuni aastani. Samas kasutati håpen i nime nii Soomes tehtud paatide kui ka Soomes ja teistel soomlaste asustatud aladel valmistatud õmmeldud laudisega jõepaatide (forsbåtar) kohta. Soome näite põhjal võib kindlalt öelda, et see nimetus on rootsi keelde üle võetud soomekeelsest haapio st (eesti haabjas). Ruhnu hoapen i-sarnast merepaati on kasutatud ka mujal Eesti rannikul. Põhjarannikul kutsuti seda aabiks, haabjuks ja jullaks (Mäss 1996: 155). Mis teed pidi see Ruhnu saarele jõudis, on selguseta. Hoapen i järeltulijaks sai lodi (lådja) 1 (4 1, 3 m), mis oli samuti Ruhnu moodi klinkerplangutusega ning peegelahtriga paat. Millal esimene selle tüübi esindaja saarel ehitati, on kahjuks teadmata. Samuti on lodja nime pärinemist raske seletada, kuid suure tõenäosusega on see eesti ja vene päritolu. Peipsil purjetasid lodjanimelised alused arvatavasti juba 14. sajandist alates, kuid need veesõidukid erinevad Ruhnu omadest igas mõttes. Sama võib öelda ka Rootsi mereväes kasutatud aerupaatide kohta (nimetus samuti lådja), mis olid 12 m pikkused ja peaagu 4 m laiused, kaheksa lauakorra kõrgused ja kaheksa aerupaariga paadid, millele sai heisata ka purje. Neid paate kasutati peamiselt laevameeste vedamiseks mereväebaasidesse (Högman s.a). Ruhnu lodja vöörtääv tehti tavaliselt tammest, kiiluplank männist ja laudis kuusest. Männist ahtripeegel kinnitati tugeva kniiga kiiluplangu külge. Laudis koosnes mõlemas pardas kuuest lauast. Kaared painutati tammest või raiuti kõveratest okstest. Mõlemal pool kiiluplanku oli kaks rautatud jalast, et hülgepüügil 1 Lodi (lodio) tähendas soomerootsi keeles vana ekstock i, võis aga tähendada ka suur, paks ja laisk naine. Vt Wessman

61 Paadilugu oleks paati kergem jääle tõmmata. Igas paadis oli kaks paari aere, purjeks neljakandiline linane priitpuri, tüüriks kasutati aeru. Kaks ülemist lauda värviti valgeks, et hülgejääl saakloomadele nähtamatuks jääda. Lodja kasutusala oli lai: suviti püüti kala, veeti kive rannaveest jahta desse ja talviti peeti hülgejahti. Karmidel talvedel, kui meri jäätus, käidi Ruhnult Saaremaal ka posti järel, lohistades lotjasid mööda jääd Kuressaarde ja tagasi. Nii toimiti eelkõige ohutuse mõttes ilma halvenedes võisid jääolud väga kiiresti muutuda ja jää purunedes osutus selline moodus ainukeseks pääseteeks. Paljudest Teise maailmasõja eelsetest eestirootslaste paaditüüpidest on lodi ainus, mis on tänu Rootsis asuvale Põhjamaade Muuseumile (Nordiska Museet) tänapäevani säilinud. Pikematel kala- ja ka hülgepüügiretkedel kasutati võrgupaate (nädebot). Nendest püüti põhjaõngedega turska ja angerjat, võrkudega räime ja kilu ning veeti lestanoota. Võrgupaatide pikkus oli 6 7 m, laius 1,5 m. Ehitusel kasutati tammepuud täävideks ja kiiluks, kereplangud olid kuusest või männist. Kaared raiuti kõveratest puudest ja kinnitati kadakast naaglitega. Paadi sisustus piidad ja paadipõrand oli eemaldatav aastate lõpus taandus võrgupaatide kasutus mootorpaatide ees. Mootorpaadid ehitati enam-vähem samasugused kui võrgupaadid. Muutused olid eelkõige ahtritäävi kujus. Paat tehti natuke laiemaks, samuti vööri ülemine osa, et see paremini lainet võtaks. Jaalad olid kõrge vööri ja ilusa kujuga. Nad olid umbes kümne meetri pikkused ja kolme meetri laiused lahtised rannasõidupurjekad. Ruhnlaste jaalad olid oma tahapoole kaldu oleva besaanmasti ja kahvelpurjega juba kaugelt kergesti äratuntavad. Tagumine mast (bakomstmaste) seisis keset laeva ja kahvelpurje poom ulatus pikalt üle ahtri. Lühem vöörimast seisis otse ja kandis priitpurje ja fokki. Viimase tarvis oli üle laeva nina viidud pukspriit ehk kliiverpoom. Vähese tuule korral tõsteti besaanmasti nelinurkne topipuri. Suuremalt osalt oli jaal lahtine laev, kuid vöörist kuni kesklaevani kinni ehitatud. Herman Lundborg kirjeldab oma väikeses reisijutustuses Runöbilder upptecknade sommaren 1900 (Ruhnu pildid, üles tähendatud suvel 1900) jaala järgmiselt: See oli üks lai kahemastiline paat, tekita ja küllaltki omapärase väljanägemisega. Esimene pool oli kaetud tõrvatud purjeriidega ja selle alla olid laiali laotatud 1066 Jorma Friberg õled ja tekid, mis täitsid magamiskoha aset pikkadel hülgepüügiretkedel, millega mehed põhiliselt tegelesid. Ruhnule toodi see paaditüüp Soome lahe idapoolsest saarestikust aastatel, kui ühel püügimeeskonnal õnnestus sealt üks jaal osta ja Ruhnu toimetada. Üldiselt levis jaal (jaala) Soomest Eesti põhjarannikule 19. sajandi keskpaiku. Nende lastivõime oli tonni. Põhjarannikul erinesid need siiski Ruhnu omadest eelkõige kajuti asukoha poolest. Ruhnu jaaladel oli nn kajut ehk tjalde 2 kesklaevast vööri poole, teistel enamjaolt ahtris. Ülejäänud aladelt taandusid jaalad 19. sajandi lõpus, kui hakati ehitama järjest suuremaid ja tekiga laevu. Ruhnul aga oli selline areng esialgu võimatu, sest kõik laevad pidid olema parasjagu nii suured, et rahvas jõuaks need talveks kaldale tõmmata. Tol ajal oma lahtiste, raapurje kandvate suurpaatidega hülgeid küttides leidsid ruhnlased, et Soome lahe saarte ja randade elanikud kasutavad hoopis moodsama purjestusega paate, mis olid merekindlamad ja teisteltki omadustelt palju paremad kui nende endi omad. Kaasa toodud mudeli järgi ehitati mitmekümne aasta jooksul kümneid jaalasid. Nendele oli tavaks panna peale ilusate naisenimede ka nimesid, millest oli tunda parajat huumorimeelt. Näiteks: Tiffelgoan (Kartulipõld), Svart (Must), Grita (Pada), Kiäln (Täkk), Råoarsen (Punatagumik) jms. Vanade jaalade nimed pärandati alati uutele ja mõnda neist kutsuti ka kahe nimega. Paate ehitati alati keset saart, Buldersi talu taga metsaserval. Mitmed tööd, nagu kaarte raiumine ja laudise triivimine, tehti talgu korras. Suurim pidu toimus alati siis, kui valmis jaal käru peal Pärsi randa veeti. Üks mees laulis ees venekeelset laulu ja teised valmistusid sõna idiot kuuldes tõmbama. Laul on järgmine: Aido peenoshka hohny ahti jasti loona rassamma pajdiot. Idiåt, idiåt, idiåt,... (Steffensson 1987: 48). Thomas Dreijer mäletab seda natuke teistmoodi. 2 Kumer ruhvikatus. Nimetus pärineb ajast, mil paatidel kajutid ja muud tekiehitised puudusid ning ööseks seati puri piki laeva üle raa, et see magajaid vihma ja tuule eest kaitseks. 1067

62 Paadilugu Ai do penoska hohnje, ras e lona, ras sama paidiot. Idiot! Idiot! Idiot! (Dreijer: SOFI, 16951). Aeg-ajalt tehti puhkepause, ringi käisid õllekannud. See oli tõeline rahvapidu, kuhu oli kokku tulnud suurem osa külast. Pärsile jõudes võeti paat vankrilt maha ja mindi koju tagasi aastate lõpus hakati ehitama juba suuremaid ja merekindlamaid jahte (jahta sid) ning viimased jaalad läksid teenitud puhkusele. Suur- ja Väike-Pakri Kaua aega tagasi olid saared kaetud suurte okaspuumetsadega. Siis tuli Poola ja rüüstas maad ning põletas kõik, mis sai, ja ka metsale pandi tuli otsa. See põles seitse aastat, mõnede arvates ainult kolm aastat. Nüüd polnud ainult mets, vaid ka muld ja turvas ära põlenud. Stäinsve kivi Väike-Pakri lõunaosas ei olnud enne tulekahju kõrgem, kui et ulatus ilma raskusteta parajasti peale istuma. Aga kui suur tuli kustus, oli see kolm meetrit maapinnast kõrgemal. [---] Kui tuli kustus, puhus tormituul peaaegu kõik tuha merre ning järele jäid ainult kivid ja kruus. Siis tulid seitse inimpaari Dalarnast ja külvasid tuha sisse rukki. Nii saidki saared nime Rukkisaared [Rågöarna] (Söderbäck 1940: 31). Nii kõlab rahvapärimus Pakri saarte asustamise kohta, mis ei pruugigi väga vale olla. Kirjalikesse tekstidesse ilmusid saared esimest korda aastal, kui Taani kuningas Erik Klipping kinnitas kloostri maaomandused, mille hulka kuulusid ka insulae Rogoy. Kuidas sel ajal saartel asustusega oli, ei saa kahjuks ürikutest teada. Pärast Jüriöö ülestõusu müüs Padise kloostri abt Nicolaus Suur-Pakri saare viiele Rootsi talupojale 34 marga hõbeda eest. 16. sajandil käisid lagunevat orduriiki rüüstamas mõlemad suured lähinaabrid, Venemaa ja Poola, ning arvatavasti on nimelt need rüüstamised ja põletamised andnud pärimusele ainest. Russwurm arvab siiski, et eelneva loo võib kirjutada venelaste arvele, kui nad 1068 Jorma Friberg aastal Harjumaad laastasid (Russwurm 1969: 140). Sellegipoolest hoiab rahvapärimus Poolast kindlalt kinni. Ka järgnenud sajandid tõid Pakri saartele hävingut ja kannatusi. Üks neist oli väikese halli vanamehena kujutatud katk, mis nagu kõik muudki hädad olevat saartele saadetud mõisahärra poolt. Paljud olla näinud, kuidas katkuvana tuhaaugust tõusis. Teised teadsid rääkida, et katk pidavat saartele saabuma paadiga. Kui katkust võitu saadi, tegi rahvas edasi oma tavapärast tööd nii maal kui merel: hariti põldu, kasvatati loomi, püüti kala. Kõigepealt nõudis mõisavalitseja von Ramm maksu. Kui ta aga teotööd nõudma hakkas, tuli õiguse nõudmiseks pöörduda valitsuse poole. Suur-Pakri talupojad on mitu korda õigeks mõistetud. Ja neil oli, millele toetuda abt Nicolause müügileping ning mitme valitseja kinnitus nende õiguste ja kohustuste kohta. Väike- Pakri talupoegadel polnud midagi selletaolist ette näidata, nende üle oli mõisnikul suurem voli. Talupojad elasid Suur-Pakri saarel, mida nad ise nimetasid Västr-äi, kolmes külas. Nagu nimigi ütleb, oli Suurküla (Stor-bi) kõige rahvarohkem. Rahvaarvult järgmine oli Rannaküla (Åsbi või Strand-bi) saare läänekaldal ja kõige väiksem oli Lepikuküla (Bisagid-bin või Asko-bin). Saarel oli aasta andmetel kokku 197 inimest. Väike-Pakri (Östr-äi Ida-saar ) kahes külas oli kokku 160 inimest. Saare idakaldal asus Väikeküla (Lill-bi) ja läänekaldal Suurküla (Stor-bi). Aegade jooksul on rahvaarv püsinud enamvähem samal tasemel. Pakrilasi iseloomustas noor Noarootsi kooliõpetaja Johannes Pöhl aastal järgmiselt: Pakrilane on läbi ja lõhki meremees (loe: kalamees), keda näeb peaaegu alati merel oma väikeses lahtises paadis, kust teda ka vägevad tormid ei suuda eemale hoida. Ennevanasti purjetati päris tihti oma lahtiste paatidega ka üle mere Soome tavaliselt soola järele. Põllutööga tegelevad peamiselt naised, kuid siiski peab mainima, et nad oskavad purjede ja aerudega sama hästi ümber käia kui mehed. Loomult on pakrilane uhke. Sõna Teie ei kasuta ta mitte kunagi. Oma saarel tunneb ta end täieliku valitsejana ning oma huvide eest seistes on ta erakord- 1069

63 Paadilugu selt visa ja vastupidav ega kohku tagasi ka käsivõitlusest (Danell 1907: 189). 20. sajandil kasutati saartel vastavalt ranniku ja mere iseloomule põhiliselt kolme tüüpi paate. Kõige väiksem neist oli lotsk (lootsik), mis on oma olemuselt sarnane Noarootsi ruuba ja Vormsi vänja ga. See lamedapõhjaline, kahe laua kõrgune aerupaat, mida kasutati saartevahelises madalas rannikuvees, on siiski ahtrikonstruktsioonilt eelnevatest erinev. Nimekuju lotsk pärineb suure tõenäosusega eestikeelsest lootsikust, mis on omakorda arvatavasti laenatud venekeelsest nimetusest lodka või loodotška. See omakorda võib olla üle võetud hoopis läti murdekeelest, kus sõna ločiks (ka ločka) tähendab haavapuuvenet ehk haabjat ja on tuletatud tegusõnast ločit painutama (Mäss 1996: 149). Väike-Pakri Suurkülas oli tavaks teha kividest paadilautrid, milleni kaevati kuni 150 meetri pikkused kanalid. Need olid viie meetri laiused ja cm sügavused, mis väga madala veega võisid ikkagi kuivaks jääda. Sama olukord valitses ka Suur-Pakri idaküljes olevas sadamas, mida kutsuti maggjäna ks. Siin seisid paljude talude paekivist võrgumajad, mis olid ümbritsetud kiviaedadega. Lootsikuga merele pääsemisega tavaliselt raskusi ei tekkinud, küll aga kiilpaadiga, mis istus sügavamalt vees ja takerdus põhja. Aeg-ajalt juhtus, et niisugused väikesed paadid ehitati talgu korras. Tallu, kus paadimaterjal oli valmis varutud, kutsuti neli meest, ja tööga võis pihta hakata. Tavaliselt valmis paat paari päevaga. Iga kord ei pruukinud lõpptulemus kõige ilusam välja näha, aga kui ta vett pidas, siis kõlbas küll (Stahl 1972: 11). Lootsiku mõõtmed olid umbes järgmised: pikkus 3 m, laius 1,25 m ja pardakõrgus 30 cm. Põhi valmistati 4 cm paksustest plankudest, mis ühendati raudklambritega. Põhjale kinnitati puupulkade abil täävid ja seejärel võis paigaldada laudise. Valminud lootsikul oli viis aeru, millest kaht paari kasutati aerutamiseks ja üht tüürimiseks. Ilusatel hilissuvistel õhtutel, kui meri oli peegelsile, võis saartevahelises väinas näha tulesid vilkumas. Need olid angerjapüüdjad, kelle lootsikutele oli kinnitatud tuluserauad (stidejene), milles põlesid tõrvased pilpad. Kõik pidi toimuma hiirvaikselt ei tohtinud aerutada, edasi liiguti ahinguga põhjast tõugates Jorma Friberg Teised kaks paaditüüpi olid kiilpaadid, mida kutsuti lihtsalt sigäl-båt iks (segelbåt purjepaat ). Üks oli suurem ja teine väheke väiksem, vastavalt suurel merel ja rannikumerel kalastamiseks. Johannes Pöhl nimetab neid storbåt iks ja lillbåt iks ehk suurpaadiks ja väikepaadiks (Pöhl s.a: U28994). Ennevanasti olid ka pakrilastel suured kahemastilised paadid jaalad, mida kasutati kaupade transportimiseks kaugematesse paikadesse ja salakaubaveoks. Peamised salakaubaartiklid olid sool ja tuletikud, mida toodi Soomest. Kui salakaubitsemine kadus, kadusid ka jaalad ning 19. sajandi lõpuks polnud neist ühtegi järel. Avamerepüügi arenedes ehitati jaalade asemele juba eelnimetatud suurpaadid, mis olid 18 jala pikkuse kiiluga ja 6 jalga laiad. Kolme aerupaariga ja priitpurjedega kahemastiline kalapaat leidis kasutust isegi heinaveol Pakri saartele nii saartevahelises väinas olevatelt laidudelt ja Kappa saarelt kui ka mandrilt. Eelkõige kasutati neid aga avamere kalapüügiks saartest km kaugusel. Üle-eelmisel sajandivahetusel olid need paadid pakrilaste tähtsaimaks meresõiduvahendiks. Pöhl kasutab paadi iseloomustamiseks isegi väljendeid üks parimaid Eesti kalapaate [---] ja võis purjetada kõvemates tormides (Pöhl s.a: U28991). Purjetades pidi paadis alati olema kividest või malmist ballast, mis tuule tõustes paigutati ümber tuulepealsele küljele. Paat oli ehitatud nagu kõik klinkerplangutusega paadid ja laudis koosnes seitsmest lauakorrast. Laua ülelapi nimetuseks oli fal. Laudade vahele pandi puuvilla või paksemat riiet ja seda kutsuti sil iks. Väiksemal paadil oli kaks aerupaari, purjestuseks priitpuri ja fokk. Kalapüügi arenedes tehti paatidele väikseid parandusi, et nende kasutamine oleks lihtsam ja otstarbekam. Paadiehitusel nagu ka majaehitusel ei tohtinud kasutada puid, mille sees oli emaoks (moderkvist), sest siis võis ehitis tuleroaks saada. Emaoksaks nimetati sellist oksa, mis oli kasvanud allapoole. Teiste andmete järgi oli see põhitüvest välja kasvanud ja eraldi tüve moodustanud puuharu. Kord oli üks vanamees hoiatusest hoolimata siiski sellist materjali paadiehituseks kasutanud. Paat sai natukene suur ning paari aasta pärast müüs ta selle maha. Ostjad paigaldasid sellele mootori, aga ühel päeval süttis mootor põlema ja kogu paat põles ära. Uut paati ehitades pandi 1071

64 Paadilugu ahtertäävi tapi sisse raha, et kogu ettevõtmist õnn ja hea sissetulek saadaks (Söderbäck 1940: 66). Vanimad paadid, mis 20. sajandi alguseks olid juba ammu tarvituselt kadunud, leidis Per Söderbäck ühest Suur-Pakri aidast Lepikukülas. Esimene leid oli kasutusel riiulitena. See kujutab endast kahest palgist väljaraiutud ja omavahel ühendatud õõnsust, mida kutsuti saarte peal rupp iks. Alus kogupikkusega 4,5 meetrit oli tehtud männipuust. Laius ja kõrgus olid vastavalt 0,7 ja 0,22 meetrit. Teine rupp avastati aastaid hiljem Rannakülast ühe talu pööningu põrandast. Selle pardad olid maha raiutud, et ülejäänud põrandaga tasapinnas olla. On arvatud, et neid kasutati Suur-Pakri saarel lehmade veoks üle väikese lombi nimega Hinkvik-vadi. Kuid tõenäoliselt kasutati neid rohkem kalapüügil (Söderbäck 1940: 196). Vihterpalu Enne kui Vihterpalu jõe lõunakaldale aastatel mõis rajati, asus siin Vippali küla. Veel 19. sajandilgi võis viljapõldudel näha lademetes endiste taluahjude kivisid. Mõisa laiendamisel juhtus aastal sama mis sisemaal asunud Tamme küla puhul (Tammes) talupojad sunniti mujale elama minema. Vihterpalu ümbruse rannakülades Kurksest Keibuni olid kasutusel enamvähem samasugused paadid nagu Pakri saarte ja Paldiski kaluritel. Seega ei hakka me nende konstruktsioonil lähemalt peatuma. Põllupidamiseks oli maa kehvavõitu, ainult Kurkses oli see natuke viljakam. Seega oli kalapüük ka siinsetele talupoegadele tähtsaks sissetulekuallikaks. 19. sajandil tuli Pakri lahte (Rågervik) suurte parvedena räime, seda püüti aga ka rannast 4 5 km kaugusel ning Gräsgrundi lähedalt. Mõnikord ööbis Gräsgrundil kuni 20 paatkonda. Sajandivahetusel tuli vetesse suurtes kogustes kilu ja merel võis kohata väga palju paate Nõvalt Paldiskini välja. Püügihooaeg kestis augustist sügiseni, mil kala oli kõige rammusam ning ühe mõõdu eest maksti 5 6 rubla. 20. sajandi esmakümnendil kadus kilu siinsetest vetest aastateks. Sama toimus ka räimega. Sellele vaatamata käisid Hiiumaa kalurid Pedase ninas rüsadega räime püüdmas aastatest alates olid taas head kilusaagid, aga raha ei saadud enam nii palju kui endistel aegadel Jorma Friberg Põlluharimise ja kalapüügi kõrval tegeldi ka meritsi kaubavedudega, kuid väiksemas ulatuses kui Noarootsis ja Vormsil. Ühe näitena võiks mainida üsna avantüristlikku reisi Krimmi sõja ajal aastal purjetas viis meest oma rukkilastis laevaga Rootsi, et vahetada rukis soola vastu. Neil õnnestus Inglise mereblokaadist mööduda, kuid Rootsi skäärides tõusis torm ja nende kuut (skuta) purunes. Nad pääsesid vaevu eluga ühele väiksele skäärile. Pärast kolme päeva suutsid nad mööduva laeva tähelepanu endale tõmmata ja nad toimetati Stockholmi. Ühel meestest olid mõlemad jalad ära külmunud, kuid heade inimeste juures said nad hinge tõmmata. Peagi kuulis õnnetusest Oskar I, kes kutsus mehed kuningalossi ja tutvustas neid kuningannalegi. Kui talupojad olid kuningale vanu psalme ja laule laulnud, lubas kuningas kinkida neile uue laeva koos soolalastiga. Tagasiteel pidasid inglased seilajad kinni, kuid need näitasid kuninga kaitsekirja, mille peale neid pukseeriti kuni Osmussaareni ja lasti siis koju purjetada. Need viis meest olid Johan Palmcron, Riberg, Tomson, veel keegi Palmcron ja üks mees Maisve külast (Aman 1992: 349). Naissaar Esmakordselt mainib seda saart kui Terra Feminarum it umbes aastal Bremeni Adam. Järgmisena võib leida saare nime (Narigeth) kuningas Valdemari Taanist Eestisse purjetamise juhises aastast on teateid saarel elavatest inimestest. Naissaarlased erinesid teistest eestirootslastest peamiselt selle poolest, et saar taasasustati alates aastast Osmussaare, Hiiumaa, Eesti mandri ja Soome lõunaosa perekondadega. Sellest tulenevalt puuduvad neil igivanad traditsioonid ja on ka teadmata, kas uusasukatel oli kontakte rahvaga, kes kuni aastateni saarel elas. Teisest küljest olid naissaarlased aastatel puhtjuriidiliselt ning mõnel määral ka praktilises mõttes Tallinna elanikud. Mehed viibisid päris palju linnas, kas kala müües või lootsimist vajavaid laevu oodates. Paljudel oli ka maja Kalamajas ning mõned perekonnad kolisid juba 20. sajandi alguses linna elama. Lootsimine oli kõige aktiivsem 19. sajandil ja 20. sajandi algul aastal, kui lootsiamet riigistati, kaotas see naissaar

65 Paadilugu laste jaoks oma tähtsuse, ehkki mõned neist töötasid edasi lootsina. Nende kahe ameti kõrval oli veel kolmaski, millest lugu peeti, nimelt meremeheks olemine. Elanikkonna moodustasid rootsi- ja eestikeelsed perekonnad ning sellest tingituna polnud neil ühtset rahvariietust nagu teiste asualade eestirootslastel; pidulikel puhkudel kanti tavaliselt kõige moodsamaid linnariideid. Linna lähedus soodustas ka üldist arengut. Paatide motoriseerimisega tehti algust juba aastal, seevastu näiteks Vormsil alles aastate alguses. Enamik rahvast elas saare lõunarannikul Lõunakülas (Storbin). Põhjaosas oli Jurka küla (Jorkas), idaküljes Tagaküla (Bakbin) ja edelarannal Mätasatame ja Lillängin. Saarel oli aegade jooksul põhiliseks elatusallikaks kalapüük ja laevade lootsimine. Mõlemad eeldasid mitte lihtsalt paatide, vaid väga heade merepaatide ehitamise ja kasutamise oskust. Lestavõrgupaat (ekstock, buttnätsjulle, flundernätsbåt) oli saarel üks väiksemaid kiilpaate, pikkus 16 jalga ja laius 6 jalga. Sellega lasti 3 6 kilomeetri kaugusel kaldast lestavõrke vette või püüti konksudega turska. Sobiva ilmaga kasutati edasiliikumiseks ka priitpurje, mis asus vöörtäävi juures. Paat oli kasutusel aastatel , mõnede arvates kuni aastani Räimevõrgupaat (stremingsnätibåt, strömmingnätsbåt): pikkus 20 jalga (6,1 m), laius 7 jalga (2,13 m). See raapurjega paat oli lestavõrgupaadi eelkäija ja kadus kasutuselt ajavahemikus Viielauapaat (fembrädersbåt): pikkus 20 jalga, laius 7 jalga (6, 1 2, 13 m). Kasutati räime- ja kilupüügiks, mahutas kuus võrguankrut, igal neist üle saja sülla ankruotsa, 3 viisteist võrgupoid, kive ja kuni tuhat kilo kala. Neid paate hakati ehitama aastal, kuid Esimese maailmasõja alguses aastal, kui naissaarlased olid jällegi sunnitud kodudest lahkuma, lõppes ka nende paatide ajalugu. Fembering ( viislaid ): pikkus umbes 26 jalga, laius 8 jalga, ahtripeegli laius 6 jalga. See paat oli suurem kui tavalised kalapaadid, sest seda kasutati põhiliselt kala transportimiseks Tallinna ja soola toomiseks Helsingist. Vahel tuli viia ka reisijaid Tallinnast 3 Otsteks nimetatakse igasuguseid nööri ja köisi Jorma Friberg Porkkalasse. Viislaid ehitati tavaliselt mitme peale kahe-kolme taluperemehega. Nende paatide aeg sai ümber aastatel, kuid naissaarlane Leander Berg olla veel aastal endale sellise linnareisipaadi ehitanud, millega vedas Tallinna kilu kuni aastani. See viislaid erines mõnel määral oma eelkäijatest. Et Naissaar asus tähtsa laevaliikluse keskpunktis, oli saarel palju lootse. Lootsimisel kasutati erilisi lootsipaate, mis kannatasid kõvemat tuult ja suuremaid laineid. REKONSTRUKTSIOONID RANNAROOTSI MUUSEUMIS Vormsi rupa (ruup) nimega Gättor Rannarootsi muuseumi ülesehituse algusperioodil käis pidev etnograafilise materjali kogumine. Suurelt osalt see ka õnnestus, kui jätta kõrvale tõsiasi, et väärtuslikum oli juba ammu leidnud tee teiste muuseumide hoidlatesse. Kalapüügi, rannikurahva ühe tähtsaima elatusala kohta leiti nii mõndagi eksponeerimist väärivat, kuid üht kaalukamat eksponaaditüüpi, mis iseloomustaks ka merendust, oli juba hilja otsida. Jutt on kalapaatidest, mida võis näha vaid fotodel. Siiski polnud aeg veel pöördumatult ümber: oli võimalik kasutada veel elavate kalurite-paadimeistrite mälestusi ja oskusi, taasloomaks kunagist traditsioonilist aeru- ja purjepaati. Toonased muuseumi tulihinged käisid nii mõnegi eaka paadiehitaja jutul, kuid vastuseks said ikka: Otsige keegi noorem, kes selle valmis teeks! Ühel heal päeval aastal räägiti mulle sellest murest. Minule kellel polnud kunagi olnud mingit suuremat pistmist ei paatide ega purjetamisega. Kuigi kasvasin ranna ääres, olid kokkupuuted mere ja paatidega ENSV piiritsoonis juba eos keelatud. Kõigele vaatamata tehti kiire ettepanek omandada Rootsis paadiehitusoskused, et siis vanaisa juhtnööride järgi ajalooline Vormsi paat muuseumiõuel valmis ehitada. Otsustamisega oli kiire, sest koolitunnid teisel pool Läänemerd olid juba alanud. Pärast kaheaastast õpingut ja eksamitööd 7 meetri pikkuse Ida-Botnias asuva Vaasa saarestiku võrgupaadi valmis meisterdamist tuli naasta Haapsallu. 1075

66 Paadilugu Osa materjalist laudis, kiil ja mast ootas juba ees. Lisaks tuli otsida täävid, kniid ja kontkaarteks kõverad männioksad ja -tüved. Juba enne oli valminud ka esimene variant tulevase paadi teoreetilisest joonisest, mille siis Oskar Fribergi täpsustuste järgi ümber tegin. Eelkõige sai korrigeeritud vöörtäävi kallet ja kuju. Samuti lisasime emapuule ehk kiilule juurde kaks tolli sügavust, uskudes, et triivinurk nii loovimisel paraneb. See on muidugi kompromiss triivimise ja paudi kiiruse vahel. Pikk ja sügav kiil aitab paremini kursil püsida, kuid aeglustab pautimist ning suurendab paadi pöörderaadiust. Kiilu ja täävid panin üles aasta suvel, pärast parajat kimbatust, kust leida õige kõverusega täävipuu ja kniid. Käes oli ju suur suvi ja sel ajal üldjuhul tarbepuitu, veel vähem paadiehitusmaterjali ei varuta. Läksin riskile. Pärast mitmeid kilomeetreid rabapealsetel ja metsas leidsin ka sobivad männid. Värske puidu töötlemisel on suurim raskus see, kuidas niiskus ühtlaselt puidust välja saada, ilma et puit pragunema hakkaks, eriti kui on tegemist paksema materjaliga. Kuivamine tuli hoida suhteliselt aeglase ja stabiilsena. Täävid ja kniid tuli väikese varuga mõõtu hööveldada ning pidevalt tärpentini ja külmpressitud linaõli seguga üle pintseldada. Seda sai tehtud kogu aeg, kuni paadi lõpliku valmimiseni, ja tuleb tunnistada, et aitas küll. Kui kiil ja täävid olid rihitud ja mallkaared üles pandud, oli järg laudise käes. Ennevanasti tehti paate peamiselt silmamõõdu järgi, s.t ilma mallkaarteta, kuid aeg-ajalt kasutati ka üht mallkaart, mis naelutati kiilule umbes esimese kolmandiku kohale vööri poolt arvestades. Selle abil pandi paika paadipõhja kuju ja ülejäänu tehti juba silma järgi. Niisugune töö eeldab aga suuremat vilumust, mida ühe paadi valmistamisega veel ei omanda. Saavutamaks täpset vastavust joonisel kujutatuga ja paadi parraste sümmeetriat, kasutasime mitut mallkaart. Muuseumikülastajate silme all paati ehitades pidi arvestama ka tavapärasest rohkemate töötundidega, aga seda, et kõik see jutustamine ja küsimustele vastamine niivõrd palju ehitusprotsessi pikendab, ei osanud küll ette kujutada. Esialgse plaani järgi pidi laudis suve lõpuks valmis olema. Tegelikult jõudsin realiseerida vaevalt 20%. Olin sunnitud üle vaatama ehituse ajakava, ja kuna nii või teisiti oli tegemist laiemale publikule mõeldud üritusega, 1076 Joonis 8. Vormsi ruup. Jorma Friberg siis polnud ka liigsel kiirustamisel ja talvel ehitamisel erilist mõtet, sest sel perioodil satub rahvast muuseumisse harva. Pärast kuuekuulist pausi, aasta veebruaris pühkisin tööriistadelt tolmu maha ja hakkasin esmalt kohe mööda metsi 1077

67 Paadilugu jalutama, et vajalik kogus kaarematerjali kokku saada. Noarootsi ja Variku metsaomanikud lasid heameelega oma oksahunnikuid sorteerida. Peale selle tuli leida veel paar korralikku palki ja laudadeks saagida, sest varem metsamajandist tellitud laudadest läks hea hulk praaki. Kaks ilusat palki leidsime Haapsalu eeslinnast Panfilovkast. Suurim häda asulasiseste hoovipuudega on see, et eranditult kõik nad on täis taotud naelu pesunööride kinnitamiseks. Saekaatrimehed ei taha sääraste palkide saagimisest midagi kuulda. Siiski saeti palgid laudadeks ja viimased lauakorrad pandi paika. Laudade kinnitamisel kiilu ja täävide külge kasutati vanasti raudnaelu, hiljem juba kuumtsingitud lamedaid paadinaelu. Kontkaared (vräger) kinnitati kere külge kadakast naaglitega. Meie saime kasutada juba tänapäevaseid kinnitusvahendeid: messingist kruvisid ning vasest naelu ja seibe. Ruup lasti vette 1. augustil aastal. Rahvast kogunes üllatavalt palju ja enamik sai pärast nimepanemise tseremooniat elamuse pisikesest paadisõidust. Lapsuke ristiti Vormsis levinud naisenimega Gertrud, mis kohalikus murrakus kõlab Gättor. Ruuba ristiemaks oli vormsilanna ja Rannarootsi muuseumi juures tegutsevate neljapäevadaamide eestvedaja Agneta Tomingas, kelle neiupõlvenimi oli Öman. Järgmisel nädalal paigaldati taglas ja tehti esimesed proovisõidud. Esimese pikema merematka tegime Osmussaarele, et paigutada endise küla lähedale infotahvel. Puhus paras nordvesti tuul ja loovimine läks päris ilusti. Kui olime jõudnud Paralepa liitsihil mõned miilid Voosikurgu poole purjetada, muutus tuul püsimatuks ja keerutas hea tükk aega, kuni otsustas lõpuks meile ikkagi vastu puhuda. Tunnid kulusid, aga kaabeltausid kogunes väga vaevaliselt. Oma osa meie kannatuse proovilepanekule lisas Voosikurgu hoovus. Õhtu lähenedes otsustasime sõita Norrby sadamasse ööbima. Kui kohale jõudsime, oli meri täiesti plekk. Vaatamata vintsutustele oli suur rõõm valminud kätetööd vanaisale hindamiseks näidata. Pärast rohkem kui 55-aastast vaheaega seisis ruup taas kord Norrby skäre kivimuuli ääres. Tunne ja vaatepilt oli igatahes suurepärane. Järgmisel varahommikul andis Dirhamis viibiv kalur Ants Kari telefoni teel head nõu kiiremas korras teele asuda, sest puhus kena pärituul. Polnudki muud teha, kui kraam kokku ja merele. Nüüd 1078 Jorma Friberg me lausa lendasime Osmussaare poole. Mõnikord on aga heal pärituulel väike viga, eriti kui ta suund on väga täpselt ahtrist. Siis hakkavad väikesed kerged paadid lainetel lengerdama ja kui purjel on poom, võib see tahtmatult teise poordi üle tulla. Sel juhul võib tähelepanematus parajalt pahandust tuua. Üks tahtmatu halsivahetus toimuski siis, kui möödusime Telise neemest põhjas asuvast Hanekivi madalast. Uus halss andis automaatselt ka uue kursi ja suunas meid otse madala peale. Tegutsesime kiiresti, saime purje ja poomi paremasse pardasse tagasi ja edaspidi tuult enam väga ahtrisse ei lubanud. Tegime väikese vahepeatuse Roosta rannas; sealt jätkus sõit, kuni Ants Kari meid Dirhami ja Osmussaare vahel sleppi võttis ja sihtkohta toimetas. Tagasiteel Bakkanilt oli tuul jällegi vaibunud, mistõttu pidime taas sõitma kakuamipaadi slepis lähimasse sadamasse ehk Dirhami. Otsustasime mõned päevad sobivamat ilma oodata, et siis Haapsallu seilata. Haapsalu ja Dirhami vahe on linnulennult vaid 28 kilomeetrit, kuid ilmaolud võivad neis paigus märgatavalt erineda. Kui Haapsalus polnud tuult peaaegu ollagi, siis Dirhamis oli seda rohkem kui vaja. Üritasime mõned korrad, kuid pöördusime sama targalt sadamasse tagasi. Üks kord oli tuule kiirus alla 5 m/s ja suund igati soodne, kuid vanad loodesuunalised lained olid sedavõrd suured, et Gättor ei saanud piisavat hoogu üles, et nendest üle rühkida, isegi mitte aerude abil. Lõpuks saabus kauaoodatud ilm ja siis olime umbes seitsme tunniga Haapsalus tagasi aasta augustis oli kord Väike-Pakri käes, et Väikeküla endise koha tähistamiseks infotahvel paigaldada. Eelmisest aastast õppust võtnud, arvestasime piisava ajavaruga ja lootsime, et ilmad püsivad stabiilsed. Et väljasõidupäeval puhus priske põhjakaare tuul, siis otsustasime, et paat tuleks mööda maismaad saartele lähemale toimetada. Kuna aga head slippi kusagil silma ei hakanud, olime lõpuks kunagises rootslaste külas Kurkses, kus Gättori vette saime. Sealgi tuli oodata, kuni tuul õhtupoole järele andma hakkas. Võtsime ühe rehvi sisse ja suuna Väike-Pakri (Västr-äi) peale. Järgmisel päeval, 20. augustil 2001 paigaldasime sildi ja purjetasime Kurksesse tagasi, et mõned mehed maale panna. Varuplaanina oli meil võimalus sealtsamast ruup treilerile tõmmata ja Haapsallu sõita, aga ilm oli väga soodne meritsigi kulgemiseks. Kella ühe paiku päeval panime kursi mandri ja saarte vahelt 1079

68 Paadilugu otse Kolviku (Koleks) nina peale. Kaardi järgi on Suur-Pakri lõunakülje ja mandri vahel suhteliselt madal, aga talurahva kalapaatidele peaks vett peaaegu kõikjal jaguma. Sellele vaatamata pidime ühe korra liiva peal jalaga hoogu juurde andma. Kui Kolvikust möödusime, hakkasime juba järgmisi maanukke peilima ikka samamoodi, nagu see sajandeid on käinud. Vahe seisnes ainult selles, et meil oli kaasas ka väike merekaart ja kompass. Ainukese puudusena peab mainima seda, et nn merekaart oli üks kiletatud valguskoopia, mis hõlmas mereala vaid Paldiskist Kolvikuni. Edasi pidime juba käsikaudu minema ja silmad hästi lahti hoidma. Nähtavus oli väga hea ja tuul puhus kirdest 4 5 m/s. Oli lausa lust sõita paat kiikus lainetel nagu häll ja varsti olidki kahel mehel silmad kinni. Ausalt öeldes oli ka mul kui tüürimehel vahepeal silmade lahtihoidmisega päris tegu. Siis aitas und silmist peletada jälle peotäis parajalt jahedat merevett. Spithami ja Dirhami neemedest möödudes oli tunda, et ka tuul on väsimas ja järjest vaiksemaks jäänud. Lootus ühe soojaga Väike-Pakrilt läbi Kurkse Haapsalusse purjetada hakkas kustuma. Me polnud veel Ramsholminigi jõudnud, kui päike juba looja läks. Tuult oli veel minimaalselt. Keerasime vööri Paslepa viiki ja aerutasime sadamasse. Paari päeva pärast tegime ilusa sõidu presidendi residentsist mudakuurorti ning suuremad sõidud olid ka selleks hooajaks ümber. Need on Gättoril olnud ühed pikemad retked. Tavaliselt on ette võetud päevaseid sõite ja selleks puhuks sobib Vormsis Sviby sadam kõige paremini. Hülgepüügi lodi Ruhnult aasta maikuus valmis väike näitus Rannarootslaste väiksemad meresõiduvahendid, kus joonistuste ja fotode abil sai ülevaate juba aastakümnete eest kadunud paatidest ja nende peamistest kasutusaladest. Tundus, et fotodest ja teistest kahemõõtmelistest väljendusvahenditest ei piisa, et sellest teemast ülevaadet anda. Seega tuli eksponeerida ka midagi käegakatsutavat. Tekkis mõte valmistada üks väiksemat sorti rannarootslaste paat lausa näitusesaalis. Sobivaimaks osutus hülgepüügi lodi Ruhnult, kuna ühte sellist säilitatakse Rootsis Põhjamaade Muuseumis. Ideaalis oleks näitusesaali võinud kaunistada just see paat, 1080 Jorma Friberg mis aastate keskpaigas leidis oma tee Ruhnult Rootsi fondihoidlasse. Et aga nii suure eseme deponeerimine oleks igatpidi tülikas olnud, pidime leppima sellega võimalikult sarnase koopiaga. Et see ka teoks saaks, oli vaja originaaliga silmast silma kohtuda. Muuseumis selgus väikese üllatusena, et varahoidlad on Stockholmist üsnagi kaugel. Nädalavahetus hakkas lähenema, kuid kõik sujus siiski hästi, välja arvatud muidugi see, et kohtumine lodjaga oli äärmiselt lühiajaline. Kuna lodjast polnud varem ühtegi joonist tehtud, pidin kohapeal käepäraste vahenditega võimalikult palju infot koguma. Kui kolmveerandtunnine audients lõppes, olid instrumendid pliiats, paber, tollipulk ja fotoaparaat, kuumad. Tavaolukorras oleks vahenditest ja ajast täiesti piisanud, et korralik üldpilt saada. Kuna aga paat asus valgustamata hoidlas, kus olid vähemalt kolme-neljakorruselised suured raudriiulid ja kuhu oli paigutatud kümneid teisigi paate, siis raskendas see ülesannet tublisti. Suuremat tähelepanu pöörasin eelkõige paadi ülemise laua konstruktsioonile ja kinnitusviisile, samuti jalaste ja ahtripeegli mõõtudele ja kujule, kaarte põhimõõtudele, kaugusele üksteisest jne. Paadil olid ka aerud kaasas ning ümber masti rullitud puri, mida polnud võimalik lähemalt uurida, sest seda ei olnud lihtsalt kusagil lahti rullida. Üldiselt oli paat väga heas seisukorras, kui jätta arvestamata kuivamisel tekkinud praod plangutuses. Pimedus ja paks korbatanud tõrvakiht ei võimaldanud näha, mis puitu oli paadi eri osade valmistamisel kasutatud. Laudise puhul oli tegemist kindlasti okaspuiduga, kuid täpsemalt polnud võimalik midagi öelda. Lodja kaht ülemist lauda polnud ka tavapäraselt valgeks värvitud, vaid kogu paadi pinnatöötlus oli tehtud üksnes tõrvaga. Ma kahtlustasin, et ehituse käigus tekib mitme detaili kohta hulgaliselt küsimusi, seetõttu püüdsin võimalikult rohkem jäädvustada. Aga siiski avastasin ehituse käigus nii mõnigi kord enese nõutult seismas ja üritamas kohapeal kogetule fotodelt ja märkmetest kinnitust leida. Kõige suuremat muret tekitas küsimus, kui ümar või õigemini kui terav on lodja vöör pealtvaates. Tagantjärele tundub, et see saigi liialt teravaks vormitud. Ehitusel kasutasin peamiselt männipuitu. Vitskaared on nii tammest kui ka saarest. Täävid ja kiiluplank on ühendatud kada- 1081

69 Paadilugu kast naaglitega ja paari roostevabast terasest poldiga. Paat valmis aasta varakevadel ja veeskamisel nimetasin ta süsimusta priitpurje ja valgete parraste järgi Mustvalgeks (Shwat-hwitan). Põhiliselt on paati kasutatud jaala parraste igasuvise tõrvamise juures ja mõnikord on ta täitnud ka slepipaadi ülesannet. Üksinda on ta purje all olnud vaid Haapsalu tagalahel. Need vähesed katsetused näitasid, et sellistel väikestel paatidel kasutatakse purje eelkõige väga sobiva tuule korral ja loovimisi sellega ette ei võeta. Vastu tuult on lihtsam ja kiirem moodus edasi liikuda aerutades aasta veebruaris toimusid ekstreemmatkajate eestvõttel väikesed katsetused talvistes oludes. Et meil puudus tahtmine paati kaugemale transportida, siis suundusime Haapsalust Rohukülla, kus kõigi arvestuste kohaselt pidid olema sobivad tingimused. Tuli selgusele jõuda, kui raske või kerge on sellise paadiga liikuda mööda jääd ja rüsis ning veest jälle jää peale saada. Kui olime Rohukülla jõudnud, ei paistnud vaba vett aga kusagilt, nii et tuli suunduda otse praamiteele. Lodi lükati äsja Reeda poolt lahti sõidetud farvaatrisse ja rüsist läbipääsemisega tehti algust. Prooviti nii üht kui teist võtet, kuid paat ei liikunud paigast. Siis aga tõmbas üks mees vöörist pootshaagiga ja teine lükkas aeruga ahtrist takka ning edu oli märgatav. Forsseerimine õnnestus, kuigi pikka vahemaad läbides võib see väga kurnav olla. Need katsetused tehti eelseisva Ruhnu jääretke tarvis, mis toimub siis, kui tulevased talved on piisavalt külmad ja Liivi laht tervenisti jääga kattub. Ruhnu jaal Vikan Pärast suhteliselt suurt tähelepanu äratanud Vormsi ruuba ehitust tekkis mõte võtta käsile natuke suurema paadi ehitamine. Üheks ajendiks oli muidugi see, et ruuba ehitamise käigus oli sageli jutuks eestirootslaste tava käia aeg-ajalt kõrgemate võimukandjate juures oma õigustele-vabadustele kinnitust nõudmas. Andsime välja veksli, et valmiva paadiga käiakse ära Rootsi kuninga juures. Üsna pea sai selgeks, et nii väikese alusega, nagu algselt kavandatud (6, 2 2, 2 m), ei ole see mõeldav Jorma Friberg Toona, aastal, kui viis Vormsi meest kuninga jutule sõitsid, polnud neil lihtsalt muud väljapääsu kui kasutada omaenda paati, mida Rootsi ajakirjanduses isegi pähklikooreks nimetati aasta augustis Valge Daami pidustuste ajal andsid endast märku kunagi mõeldud mõtted sõidust kuninga juurde ja nii otsustasimegi, et mõte tuleb teoks teha. Tagantjärele on palju kordi öeldud, et õlleklaasi taga tulnud ideed tihtipeale nendeks ka jäävad. Olles juba mõnda aega uurinud rannarootslaste viksimaid meresõiduvahendeid, mõistsime, et selleks reisiks on kõige sobivam rekonstrueerida ruhnlaste kasutatud jaal. Tuligi asuda koguma materjali Eesti ja Rootsi muuseumidest ja arhiividest, sest ühtegi jaala pole säilinud. Viimased jaalad oli Ruhnul kasutusel aastate lõpul ja mehi, kes neid veel oma ihusilmaga olid purjetamas näinud, oli elus vaid käputäis. Neid, kes jaala olid ka valmis ehitanud, me ei suutnudki leida. Siiski õnnestus leida piisavalt pärimust, et seada kokku küllaltki tõetruu pilt. Teadupärast oli Ruhnust 19. sajandi keskpaigast alates kujunenud tõeline keeleteadlaste ja etnograafide magnet. Tänu neile ja ka paljudele niisama turistidele on säilinud küllaldaselt fotosid, mis said jaala taasloomise aluseks. Samuti on jaaladest tehtud mitmeid mudeleid, mida sai üksikasjalikult uuritud. Üks neist ripub Ruhnu vanas kirikus. Tuntumad mudelivalmistajad olid Isak Strömfelt ja Henrik Lorentz. Tasapisi hakkasid meil ilmet võtma joonised ja poolmudel, mille järgi sai arvestada materjalikoguseid ja ehituse maksumust. Samal ajal käisid võimaliku sponsori otsingud. Mõne aja pärast tutvustasimegi kogu projekti Tallinnas Tele2-le. Meie plaan Rootsi kuningale kiri viia pakkus telekommunikatsiooniga tegelevale ettevõttele huvi. Tänapäeval piisab vaid klahvivajutusest, et sõnum kohale toimetada, kuid ennevanasti võttis teate edastamine nädalaid ja päris kindlasti nõudis ka suurt füüsilist pingutust. 27. veebruaril 2002 langetati kiilupuu Enby metsas Noarootsis ja kirjutati kännu otsas paberitele alla. Aprillis koorisime palgid ära ja saagisime materjali mõõtu. Käes olid niisiis kiil, täävid ja laudis. Vanasti tehti kiil ja täävid võimaluse korral tammepuust. Laudiseks kasutati peale tamme ka saart. Uuemal ajal tehti jaalade veepealne osa vahel ka männilaudadest. Meil polnud 1083

70 Paadilugu Joonis 9. Ruup aastast Joonis ajakirjast Fäderneslandet Jorma Friberg erilist põhjust saart ja tamme kasutada, sest sellistesse rasketesse jääoludesse, kus õhuke jää võiks laudise läbistada, polnud plaanis sattuda. Ennevanasti algas paadimaterjali varumine kohe pärast uue paadi valmimist. See tähendab, et igal talvel raiuti mõni puu ja saeti käsitsi laudadeks ning pandi kuivama. See oli raske ja aeganõudev töö ja ega sellega liigselt ei kiirustatudki, sest tavaliselt pidasid jaalad vastu aastat. Mõni tammine kiilupuu võis seista aastat, enne kui teda tarvis läks. Paarikümne aasta vanused paadid lekkisid juba tublisti ja olid üksjagu pehkinud. Nende viimaseks, igati auväärseks ülesandeks jäi osaleda jaanitules mererannal. Enne seda eemaldati paatidelt väärtuslikud rautised ja ka mõned suuremad poldid ning pandi uue jaala tarvis kõrvale. Uuemal ajal ehk siis pärast aastat tehti igale jaalale kõik uued sepised. Siis võis hakata paadiehituskuuri pikemaks tegema ning kiiluletäävidele kuju andma. Puudusid veel mastid, poomid, tengad ja mis kõige murettekitavam kaarematerjal. Kuid sellele saime üllatavalt lihtsalt lahenduse. Ühele raadiojaamale intervjuud andes ütlesin muu hulgas, et kui metsaomanikud näevad oma metsades kõverikke mände, siis andku sellest meile teada. Ega neid teateid kõverikest palju tulnudki. Kui mu mälu ei peta, siis ainult üks, mille juurde kõlas jutt: Ma vaatasin, et mul metsas olid mõned sellised. Kas te saate neile järele tulla, need on juba saetud? Nii ütles Aare Kink Tõrvaaugult Viljandimaalt. Me lihtsalt ei suutnud uskuda neid oli täpselt nii palju kui meil vaja ja mõni jäi isegi üle. Hiljem saime teada, et ta oli neid soomände üksinda Niva ja vintsi abil metsast välja vedanud. Osa tüvede läbimõõt oli üle 35 cm ja aastarõngaid nii tihedalt nagu lehti lauluraamatus. Müts maha. Maikuu lähenes. Elusuuruse joonise järgi valminud mallkaared panime kiilule ritta ja siis täävid püsti. 5. mail 2002 käis muuseumi avamas ja jaala ehitust isiklikult kaemas Tema Majesteet koos abikaasaga, rääkimata Eesti ja kohalike omavalitsuste tähtsamatest tegelastest. Kuulnud, et me tahame alusega talle aasta pärast külla purjetada, võis kuninga ilmest välja lugeda: Ei, ma ei usu, et te sellega hakkama saate. Pidime tööle pihta andma, sest tegemist oli avaliku üritusega. Uudistajate-külastajate küsimustele kogu aeg vastuseid andes libi- 1085

71 Paadilugu sevad väärtuslikud töötunnid lihtsalt käest. Suve lõpuks oli kereplangutus valmis ja kaarte sisseraiumisega algust tehtud. Kahjuks saabus talv liiga järsku ja läks kohe väga käredaks, nii et puutöid polnud enam võimalik kütmata kuuris jätkata. Kolisime tuppa saarepuust plokke, knaape ja juhverseid voolima. Vahepeal käisime jälle metsas, sedakorda maste, poomi ja priite toomas. Kuna peale kaarte on jaala kere üheks ristitugevduseks ka kolm piita, mis tuleb kere külge kinnitada tugevate kniidega, siis otsustasime mastideks ja muuks tarvilikud kuused langetada koos juurtega. Kniid said korralikud. Samal ajal alustasime ka purjeõmblemisega. Riideks otsustasime valida Duradon Extra kunstmaterjali, mis on täpselt puuvillase purjeriide väljanägemisega, aga mitu korda vastupidavam. Nüüd tuleb tunnistada, et oleksime võinud isegi õhema materjali valida. Grootpurje 36 ruutmeetrit ja 25 kilogrammi annab ikka sikutada. Priitpurje ja fokiga saab lihtsamalt hakkama. Purjepinda on kokku 71,45 m 2. Nii Soomes kui Rootsis olid jaalad ja ka teised talupojapurjekad enamjaolt kõik kõvasti üle purjestatud. Üritati ju isegi kõige nõrgemaid tuuli ära kasutada. Kui tuul tugevnes, tõmmati seile jälle koomale või koristati nad hoopiski ära ja vastutuule korral jäädi ankrusse paremat ilma ootama. Tuulevaikuse korral kasutati sadamates manööverdamisel ka aere. Tol ajal teadsid meeskonnad, mida ja millal teha. Liigitross, soodid ja vallid on samuti kunstkiust. Mitmesuguste toodete seast valisime välja ühe, mille väljanägemine on äravahetamiseni sarnane naturaalse kanepise köiega. Need valikud tegime puhtpraktilistel kaalutlustel, sest kogu jooksvat taglast ei jaksaks ju iga paari aasta tagant välja vahetada. Vettelaskmine algas 16. mail Kuna oli reede, siis ootasime laupäeva ära ja tõukasime vastsündinud Vikani 4 vette. Väljasõiduni oli jäänud 41 päeva. Päevad ja osalt ka ööd olid rabelemist täis, sest peaaegu kogu sisustus ning ruhv oli veel tegemata. Ka mastid ja purjed polnud veel viimast lihvi saanud. Plaani järgi pidid katsetused ja proovisõidud algama umbes kuu enne suurt merereisi. Tegelikkuses kujunes kõik tüsilikuks! Kui me esimene kord kai juurest lahkusime, ilmnes tõsiasi, et all on tagurpidi 4 Vikan viigerhüljes (rn murdes) Jorma Friberg vint. Vahetasime selle kiiresti õige vastu, aga teisel, natuke pikemal sõidul, kui 22-hobujõuline pruugitud Saab korralikult soojaks läks, tegime ühe koleda avastuse: pilsivette satub õli. Karter oligi ühe külje pealt õline ots ümber ja tagasi. Kuidagi ebaõiglane tundus olukord sellel jaanilaupäeva õhtul, kui Haapsalu jahtklubis peetavast peost mööda podistasime ja küünarnukkideni õlisse sukeldusime. Nii nagu enam-vähem kõigil alustel, on ka Vikani mootori kõrval ja all vähe ruumi ning me ei saanudki täpselt aru, millest see leke on tingitud. Pidime kraanaga mootori välja tõstma. Kartused osutusid tõeks, kuna karteril oli peaaegu 12 cm pikkune imepeenike pragu sees. Väljasõiduni jäi 62 tundi. Jaanipeojärgsel päeval pole vist lootustki mõnd elusat keevitajat leida. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Muuseumi naabruses elab Taavet, kes lasi haava sirinal kinni ja mahlad jäid pidama. Tänu nendele vahejuhtumitele olime sunnitud vastu võtma otsuse, et Rootsi tuleb siiski ainult ühemastilisena purjetada. 26. juunil 2003 võtsime korralikult seotud ja tembeldatud postikoti pardale ja sõit läks lahti. Öö Dirhamis, ja siis otse Hangö peale. Ålandi saarestikus oli kõikide ööbimiseks väljavalitud sadamatega kokku lepitud ja igal pool võeti meid vastu kuuma saunaga. Sõit sujus kavakohaselt: oli päikest, vihma ja tuult. Kõike oli parasjagu vaheldumisi, ükshaaval ja mõnikord ka kõike korraga. Kõige vesisem oli saabumine Stockholmi ja kuningalossi juurde. Õnneks oli paar päeva aega varustuse kuivatamiseks, misjärel võis koduteele pöörduda. Sandhamnis täiendasime varusid, uurisime põhjalikult prognoosi, konsulteerisime kogu teekonna meid saatnud Martha kapteni Hillariga ja panime kursi Vilsandile. Pärast 22 tundi kestnud ülesõitu läbi uduse öö astusime Jaagarahu sadamas maale ning näitasime piirivalvele näod ette. Samas püüdsime ette kujutada, milline elu siin aastakümnete eest käis. Seejärel roomasime Käkirahu silmast sisse ja elektriliini alt läbi Vilsandile. Silma järgi otsustades ei saanud mastitopil ja juhtmel palju vahet olla. Igatahes nüüd, kui jaalal on ka teine mast peal, me seda kohta katsetama ei lähe. Kuigi seal liiklevad peamiselt mastideta alused, oleks siiski hea kaardilt vaadata, kus ja kui kõrgel mingid takistused asuvad. Enne kojujõudmist külastasime ka Sõru ja Triigi sadamat ning sügisel tutvustasime Vikanile n-ö kodusaart. 1087

72 Paadilugu Nüüdseks on käidud nii Riias kui Piiteris: ikka neis kohtades, kus ruhnlased omal ajal käisid. Usun, et üks jaala ehitamise eesmärkidest tutvustada nii kodus kui ka kaugemal kunagist puupaadi- ja talurahvakultuuri on enam-vähem täidetud. Seda, mille pärast vanasti jaalasid ehitati, s.t hülgeküttimist, pole meil plaanis olnudki. KOKKUVÕTE Rootslased on Eesti rannikul ja saartel elanud arvatavasti tuhat aastat. Teise maailmasõja sündmused sundisid neid oma kodudest lahkuma. Paljud võtsid selle raske teekonna teisele poole Läänemerd ette omatehtud paatidega. Paadiga nad olid tulnud ja paadiga läksid. Lahkumiseks kasutatud paatidest teame päris palju, aga millistega nad siia saabusid? See on küsimus, millele vastust leida pole üldsegi kerge. Läänemerd ümbritsevate maade arheoloogiliste leidude ja kroonikakatkete põhjal võib teha vaid oletusi. Lihtsate kalurite ja loomapidajatena ei ole nad eriti palju dokumente tulevastele põlvedele jätnud ja tavaliselt ei kirjeldata dokumentides paatide välimust. Äärmisel juhul on tolliraamatutes mõnikord täpsustuseks lasti suurus või märge, kui on tegemist lahtise paadiga. Neid paate, mida nad kalastades iga päev kasutasid, tolli- ja muudest raamatutest ei leia. Paatide suurusest ja kujust sai selgema ettekujutuse sajandeid hiljem, kui laiemalt hakkas levima fotograafia. Esmatähtsad pildistamisobjektid on olnud eelkõige inimesed, arhitektuur ja üldvaated. Inimeste tegevuse jäädvustamisel on pildile jäänud ka kalapaadid, mis on paraku enamasti meeste ja naiste taga varjus, mistõttu paadi tervikkuju võib vaid ette kujutada. Teisest küljest on inimeste järgi võimalik aimata paatide suurust, tänu millele ongi tänapäeval võimalik juba ammu kadunud paate rekonstrueerida. Võib öelda, et alates 19. sajandi lõpust on võimalik paate dokumenteerida. Esimesed joonised paatidest pärinevad siiski alles aastatest ja neidki on vähesel hulgal. Suurimaid pingutusi on selles vallas teinud Nils Tiberg Uppsala Keele ja Rahvamälu Instituudi arhiivist, kes küsitles Rootsi ümber asunud rannarootslasi. Lisaks lasi ta oma kodukandi paate üles joonistada ka vanadel randlastel, kaluritel, paadiehitajatel, lootsidel ja laevakaptenitel Jorma Friberg Osa joonistusi meenutavad vägagi muistseid kaljujooniseid, teised on aga meisterlikult läbitöötatud pildid. Teades, et randlaste igapäevaste töövahendite hulka pliiats ja paber ei kuulunud, on seda huvitavam jälgida suhteliselt väikeste joonistuste täpsust ja detailirohkust. Eriti paistavad oma meisterlikkusega silma naissaarlased. Eesti randades on aegade jooksul olnud palju eriilmelisi aeruja purjepaate. Ühtesid nimetati nende kasutusala järgi toskbot, sik-nädebot, flun-nädebot, legge-bot, säl-bot, kilobot jne, teisi konstruktsiooniliste iseärasuste järgi fembrädersbåt, fembering, durboat, tvarsjegelboat, storbåt ja lillbåt. Mõnedel oli aga nimi, mis oli tõenäoliselt üle võetud kohalikust ehk eesti keelest: rupp, rupa, ruup. Viimased olid levinud eelkõige Noarootsi, Riguldi, Vormsi, Osmussaare ja Hiiumaa rootslaste seas. Miks aga sarnase nimega paadid üksteisest nii palju erinesid, ei ole teada. Kui väiksemad paadid säilitasid oma kuju ja otstarbe väga pika aja jooksul, kohati kuni aastateni, siis suuremad paadid tegid läbi muutusi või asendusid uute kalastusvõtete levimise tõttu täiesti uute mudelitega. Mootorite laialdasem kasutuselevõtt vähendas suuremate purje- ja aerupaatide tähtsust veelgi ning nõukogude režiimi elasid üle vaid väga üksikud ja ainult väiksed paadimudelid. Lähimate Läänemere-naabritega võrreldes on meie võimalus 19. ja 20. sajandi paatidest millimeetri täpsusega koopiaid teha samahästi kui olematu. Minu rekonstruktsioonide kohta võib aga öelda, et umbes sellised võisid nad kunagi välja näha. Kirjandus A m a n, Viktor (toim.) En bok om Estlands svenskar. Kulturhistorisk översikt. B. 4. Stockholm: Kulturförendingen Svenska Odlingens Vänner A n d e r s s o n, Kaleb Då Birkas blev folkhögskola. Kustbon, nr 5/6, lk 6 A n d e r s s o n, Yngve En katastrofal storm år 1820 informerar om sjöfarten i Singö socken. Rospiggen B o m a n, Alrik (koost.) Gambyn. En Eslandssvensk by : Historik och minnen. Stockholm: Rickul/Nuckö Hembygdsförening

73 Paadilugu B r u s, Julius. SOFI [Institutet för språk och folkminnen], säilik nr D a n e l l, Gideon Om svenskarna i Östersjöprovinserna. Nordisk tidskrift D r e i j e r, Thomas. SOFI, säilik nr E. N Jaan den pratsamme. Kustbon, nr 5/6, lk 9 E n g s t r ö m, Albert Anders Zorn. Stockholm: Albert Bonniers Förlag F. D Brev från Runö. Kustbon, nr 13, lk 54 G o r d o n, Ernst Runö. Svenskön i Rigaviken. Stockholm H e d m a n, Jörgen Stämningar och ställningstaganden hos Estlandssvenska bönder under stora Nordiska kriget. Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aastaraamat XI Stockholm H e d m a n, Jörgen Flyttningsrörelser inom och utom Estlands svenskbygd: rymlingarna. Kustbon, nr 3, lk 10 H ö g m a n, Hans. Lodja: J o h a n s e n, Paul Nordische Mission, Revals Gründung und Die Schwedensiedlung in Estland. Stockholm K a p s t a, Märt. Ruhnu saare kronoloogia. K l e i n, Ernst Runö, Folklivet i ett gammalsvenskt samhälle. Uppsala: J. A. Lindblads Förlag L a g m a n, Kristjan. SOFI, säilik nr L a i d, Erik Om nargöbornas strömmings- och skarpsillfiske. Svio-Estonica XIV. Lund L i n d s t r ö m, Jonathan Ormsöböndernas klagomän i Sverige Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aastaraamat XI Stockholm M e l l b e r g, Bosse Bruksbåten allmogebåten i den sydvästra skärgården. Skärgård, nr 4 M e l l b e r g, Bosse Rekonstruktion av en ålderdomlig båttyp. Skärgård, nr 4 M. N Något om sjöfarten på Ormsö. Kustbon, nr 2, lk 14 M ä s s, Vello Uppunud laevu otsimas. Tallinn: Valgus M ä s s, Vello Muistsed laevad, iidsed paadid. Tallinn: Horisont N o r d i s k familjebok :e bandet Retzius Ryssland. Stockholm: Nordisk familjeboks förlags aktiebolag N y m a n n, Johan På Odensholm. Dagboksanteckningar av Klockare Johan Nymann. Kustbon, nr 4, lk 6 P e e t s a l u, Peeter Eesti majakamaailm. Tallinn: Olion P ö h l, Johannes. Nordiska Museets Arkiv R a b b, Torsten Ekstocken alla båtars moder. Skärgård, nr Jorma Friberg R o s e n N o r l i n, Margit Nargö, Bilder från Saltsjöbaden R u s s w u r m, Carl Eibofolke oder Die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö. Hannover Döhren: Verlag Harro v. Hirschheydt S c h a n t z, Gunnar Runö. Minnen som agronom och präst. Stockholm: Aktiebolaget Tryckmans S c h m i d t, Erik Naissaare põlised perekonnad. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus S o o m, A De estlandssvenska Ormsö- och Nucköböndernas kamp mot det feodala oket under 1600-talet. Svio-Estonica XIII, lk 13 S t a h l, Anton Båtar och båttyper på Rågöarna. Kustbon, nr 1, lk 11 S t e f f e n s s o n, Jakob Livet på Runö. Stockholm: LTs förlag. [Jakob Steffensson Elu Ruhnul. Tallinn: Olion] S t e f f e n s s o n, Jakob Båtar på Runö. Föreningen Allmoge Båtar. Träbiten 58 S ö d e r b ä c k, Per Rågöborna. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner U r k u n d e b u c h 1955 = Svante Jakobsson. Den första förekomsten i skrift av namnen Nucke och Wormse. Est-, Liv- und Curländisches Urkundebuch, band II, MCCXCVIII W e s s m a n, V. E. V Samling av ord ur östsvenska folkmål. Helsingfors W i e s e l g r e n, Per Ortnamn och bebyggelse I Estlands forna och hittillsvarande Svenskbygder Ostharrien med Nargö. Lund JORMA FRIBERG (sünd. 1973) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli (1997) ja täiendanud end Skeppsholmens Folkhögskola s ( ). Alates aastast töötab Rannarootsi muuseumis, põhiliseks uurimisvaldkonnaks merendus. Korraldanud eestirootslaste käsitöö- ja merendustraditsioonide tutvustamiseks ning taaselustamiseks mitu paadiehitusprojekti. Viimati ilmus artikkel Turu Akadeemia juures tegutseva Saarestiku Instituudi ajakirjas Skärgård (2004, nr 1). 1091

74 LUGU VOJEVOOD DRACULAST Fjodor Kuritsõn Tõlkinud ja kommenteerinud Enn Ernits Muntjanimaal 1 oli vojevood, 2 kreeka [katoliku] usku kristlane, kelle nimi oli Dracula valahhi keeles, 3 meie keeles aga Kurat. 4 Ta oli väga kuritark; 5 nii nagu ta nimi, selline oli ta elugi. PRIIT PAJOS. Eskiis maalile Põrguvärk (2000) Skazanie o Drakul voevod. Skazanie o Drakulevoevode. Skazanie o Drakule. Podgotovka teksta i kommentarii. S. Lurьe, perevod O. V. Tvorogova. (Biblioteka literatury drevneĭ Rusi 7: Vtora polovina XV veka.) Sankt-Peterburg, 1999, s , Muntjanimaa Munteenia Mägismaa ehk Suur-Valahhia, Eestist veidi suurem maa-ala Lõuna-Rumeenias, Valahhia idaosas Doonau ja Karpaatide vahel. Tänapäeval Rumeenia viljaait, keskus Bukarest. Käesolevas loos on Muntjanimaa all mõeldud aastal tekkinud Valahhia riiki, mis koosnes Suur- ja Väike-Valahhiast (vastavalt Munteenia ja Olteenia). 15. sajandi teisel poolel muutus riik Türgi vasalliks. 2 Vojevood (rum. voevod, lühendatult vodǎ) siin: Valahhia asevalitseja. Sõna on slaavi päritolu. 3 Valahhi keel rumeenia keel (kirjakeel on tekkinud Dako- Rumeenia murde Valahhi murraku alusel). 4 Dracula Valahhia valitseja Vlad III Dracula ehk Drǎculea (1431/1432 paiku 1476), kelle hüüdnimi tähendab rumeenia keeles ka kuradit. 5 Originaali zlomudrь väga julm ja tark on ainukordne sõna vanavene keeles ja moodustatud analoogia põhjal sõnaga zlohitryĭ kuri- 1093

75 Lugu vojevood Draculast Ükskord tulid tema juurde Türgi saadikud ja kui olid sisenenud, tegid omal viisil kummardusi, kuid ei võtnud mütsi peast. Dracula küsis nende käest: Miks te niimoodi toimisite: tulite suure valitseja juurde ja riivasite julmalt tema au? Nad vastasid selle peale: Valitseja, nii on meil ja meie maal kombeks. Ja ta ütles neile: Nüüd tahan mina teie seadusele tuge anda, et te sellest kõvasti kinni peaksite. Ta käskis nende mütsid raudnaeltega pea külge lüüa ning lasi nad siis minema sõnadega: Minge ja öelge oma valitsejale, et ta võib olla harjunud teie poolt taluma sellist auhaavamist, kuid meie ei ole harjunud, ning ärgu sundigu oma kommet peale teistele valitsejatele, kes seda ei taha, aga omal maal pidagu sellest kinni. 6 Selle peale vihastas sultan 7 väga ja tungis Draculale suure väega kallale. Too aga kogunud kokku oma sõjaväe, niipalju kui oli, ning andis öösel türklastele vastulöögi ja tappis neid arvutult. Kuid Dracula ei saanud väheste inimestega tohutu sõjaväe vastu ja taganes. Ta hakkas kõiki, kes lahingust naasid, üle vaatama: kes oli rindu haavatud, sellele avaldas ta austust ja tegi temast kangelase; kes aga oli selga haavatud, selle käskis ajada pärakut pidi teibasse, öeldes: Sa pole kellegi mees, vaid memm! Kui ta ükskord läks türklaste vastu, ütles oma sõjaväele: Kes mõtleb surmale, see ärgu tulgu minuga kaasa, vaid jäägu siia. Seda kuulnud, läks sultan suure häbiga minema, kaotas arvukalt sõjaväge ega julgenud enam astuda Dracula vastu. Sultan saatis Dracula juurde saadiku, et talle andamit makstaks. Dracula avaldas saadikule sügavalt austust, näitas talle kogu oma varandust ja ütles: Ma ei ole ainuüksi valmis maksma sultanile andamit, vaid tahan kogu oma sõjaväega ja kogu rikkusega minna tema juurde teenistusse, ning nõnda nagu ta käsib, nõnda ma teda kaval (Odesski 2001; kirjanduse loetelu leidub artiklis Kes oli Dracula tegelikult? ). 6 Hiljem on samasugust lugu jutustatud Vene tsaari Ivan Groznõi ehk Julma ( ) kohta (Skazanie : 576). 7 Originaalis kasutatakse samu Venemaal käibivaid ametinimetusi, nagu carь tsaar jt. Aastatel valitses Türgit sultan Mehmet II Suur ( ), kes hõivas 1453 Kontantinoopoli ja kuulutas selle oma riigi pealinnaks (tänapäeval Istambul) ning vallutas Serbia, Bosnia, Albaania jt Fjodor Kuritsõn ka teenin. Sa ütle sultanile edasi, et kui tulen tema juurde, siis ärgu sultan lubagu oma maal teha minu ja minu inimeste vastu mingisugust kurja, ning ma tulen otsekohe sinu järel sultani juurde ja toon andamit, ning tulen ka ise tema juurde. Sultan, kuulnud oma saadikult, et Dracula tahab tulla tema juurde teenistusse, avaldas talle austust ja jagas heldelt kingitusi. Sultanil oli hea meel, sest sellal pidas ta sõda idamaalastega. 8 Ta laskis otsekohe igas linnas ja kogu maal teada anda, et kui saabub Dracula, siis ei tohi talle mingisugust kurja teha, vaid talle tuleb austust avaldada. Sõjaväe kokku kogunud, asus Dracula teele 9 ning teda saatsid sultani ihukaitsjad, kes avaldasid talle suurt austust. Tema aga, liikunud viis päeva sultani maal, pöördus ootamatult tagasi ja hakkas rüüstama linnu ja külasid, vangistas ja tappis ülirohkesti; ajas osa türklasi teibasse, teised raius pooleks ja põletas ära, samuti ka rinnalapsi. Midagi ei jätnud ta alles, laastas kogu maa tühjaks, ülejäänud aga, kes olid kristlased, ajas oma maale ja pani sinna elama. Ja võttis kaasa ülirohkesti sõjasaaki, naasis koju, lasi sultani ihukaitsjad minema austusavalduste saatel, öeldes: Minge ja teatage oma sultanile [kõigest], mida olete näinud: nii palju kui suutsin, teda ka teenisin. Kui talle minu teenistus meeltmööda on, siis tahan teda nii kaua teenida, kuipalju on mul jaksu. Sultan ei suutnud tema vastu midagi ette võtta, vaid põgenes häbiga. 10 Dracula vihkas sedavõrd kurja omal maal, et kui keegi sooritas mingi kuriteo [olgu see siis] vargus või rööv, vale või ebaõiglus, siis polnud tol mingit elu[lootust]; olgu ta siis suursugune aukandja või vaimulik või munk või lihtinimene; isegi kui tal oli suur varandus, ei saanud ta surma lunastada, just nii hirmuäratavalt karm 11 oli Dracula. 8 Mehmet II pidas tollal sõda ka turkmeenide Akoyunlu riigiga, mis eksisteeris aastatel kas osaliselt või täielikult tänapäeva Türgi, Iraagi, Iraani, Aserbaidžaani ja Armeenia territooriumil. 9 Vlad III tungis Türgi territooriumile aastal ja käis selle läbi piki Doonau jõge kuni Musta mereni. 10 Vladi III saatis esialgu edu, kuid aastal tuli tal vastu võtta kaotus. 11 Vanavene grozenь karm, ähvardav. 1095

76 Lugu vojevood Draculast Tema [maal oli] ühes kohas läte ja kaev ning selle kaevu ja lätte juurde tuli kokku palju teid paljudest maadest ning palju inimesi käis sellest kaevust ja allikast vett joomas, sest see oli külm ja hea maitsega. Dracula asetas selle kaevu juurde inimtühjas kohas suure peekri, imeilusa ja kullast, et igaüks, kes tahtis vett juua, jooks selle peekriga, mille ta pidi panema tagasi oma kohale, ja kuigi sellest oli möödunud palju aega, ei söandanud keegi peekrit varastada. Ükskord saatis Dracula kogu maale käsu, et kõik, kes on kas vanad ja jõuetud või kuskilt vigased, või ka vaesed, tuleksid tema juurde. Ta juurde kogunes tohutul arvul kerjuseid ja hulguseid, oodates temalt palju almuseid. Tema käskis kõigil koguneda selleks ehitatud suurde tarre ning käskis neile anda süüa ja veini nii palju, kui süda lustib; nii nad siis sõid ja lõbutsesid seal. Dracula tuli ise nende juurde ja küsis nende käest: Mida te veel tahate? Nad vastasid talle üheskoos: Seda teab, valitseja, ainuüksi jumal ja sina, mida sulle Jumal paneb pähe. Ta küsis nende käest: Kas te tahate, et ma teeksin teid muretuks siinilmas ja midagi ei läheks enam tarvis? Nemad aga, oodates temalt midagi suurt, hüüdsid üheskoos: Tahame küll, valitseja! Sellepeale käskis Dracula tare lukustada ja põlema süüdata; ning kõik põlesid tuhaks. Siis ütles Dracula oma ülikutele: Teadke, miks ma nõnda tegin: esiteks, ärgu inimesed enam kurvastagu, [sest] me maal pole enam kerjuseid, vaid kõik on rikkad; teiseks, ma vabastasin nad ise [vaevast]: keegi neist ärgu enam kannatagu siinilmas vaesuse või haiguse pärast. Kord tulid Dracula juurde kaks ladina 12 munka Ungarimaalt almust koguma. Ta käskis nad teineteisest eraldi panna, kutsus siis ühe neist enda juurde ja näitas talle hoovi, kus oli ülitohutul arvul inimesi rattale tõmmatud ja teibasse aetud, ning küsis talt: Kas ma olen toiminud õigesti ja kes on need teibasseaetud? Munk kostis vastu: Ei, valitseja, sa teed kurja, kui mõistad inimesi halastamatult surma; valitseja peab olema armuline. Need teibasseaetud on märtrid! Siis kutsus Dracula enda juurde teise munga ja küsis tema käest sedasama. Too vastas: Sa, valitseja, oled jumalast seatud kurjategijaid surma mõistma, kuid heategija- 12 S.t katoliku Fjodor Kuritsõn tele tasuma. Kuid need inimesed on teinud kurja ja on karistatud nende tegude pärast. Dracula, kutsunud esimese munga enda juurde, küsis tema käest: Miks sa ometi oled kloostrist ja oma kongist lahkunud ning käid suurte valitsejate juures, kui sa midagi ei taipa? Ise sa nüüd ütlesid, et need inimesed on märtrid; ma tahangi sinust teha märtri ning sa oledki koos nendega märter. Ta käskis munga pärakut pidi teibasse ajada, kuid teisele käskis anda viiskümmend kuldtukatit, öeldes: Sa oled mõistusega inimene. Ja käskis viia ta vankriga Ungarimaa piirile. Ükskord saabus Ungarimaalt keegi kaupmees Dracula linna. Ja jättis oma vankri vastavalt tema korraldusele linnatänavale ühe kivimaja ette ja kauba vankrile, aga ise läks majja magama. Keegi tuli ja varastas vankrist 160 kuldtukatit. Kaupmees tuli Dracula juurde ning teatas talle kulla kadumisest. Dracula kostis seepeale: Mine, täna öösel leiad oma kulla üles. Ja käskis otsida varast kogu linnast, öeldes: Kui te varast üles ei leia, hävitan kogu linna. Ja käskis samal ööl tuua ja asetada vankrisse oma kulla ja lisada veel ühe kuldraha. Kaupmees tõusis üles ja leidis kulla ning luges selle üle korra ja teisegi ning leidis ühe liigse kuldraha; ning läks Dracula juurde ja ütles: Valitseja, ma leidsin oma kulla üles, kuid see üks kuldraha pole minu oma, vaid on liiast. Samal ajal toodi sinna varas koos kullaga. Dracula ütles kaupmehele: Mine rahus! Kui sa ei oleks mulle kõnelnud kuldrahast, siis oleksin olnud valmis su ajama teibasse koos selle vargaga. Kui mõni naisterahvas rikkus abielu võõra mehega, siis käskis Dracula tal häbeme ära lõigata, naha [seljast] maha nülgida ja ta paljalt samba külge siduda, naha aga riputada samba otsa turuväljakule linna keskel. Ja neidudel, kes olid kaotanud neitsilikkuse, samuti ka leskedel: ühtedel lõigati ära rinnad, teistel aga nüliti häbemelt nahk ning torgati neile häbemesse tuliseks aetud raudora, et see otsapidi suust välja tuleks. Ja selliselt, paljalt samba külge seotult seisid nii kaua, kuni ihu ja kondid lagunesid koost või said lindudele roaks. Kord mööda teed sõites märkas Dracula ühel vaesel mehel seljas viletsat katkist särki ja küsis tema käest: Kas sul naist on? Too kostis vastu: On küll, valitseja. Dracula käskis: Vii mind enda poole, et näeksin. Ning ta nägi naist, kes oli noor ja terve, ning küsis mehelt: Kas sa siis ei külvanud lina maha? 1097

77 Lugu vojevood Draculast Mees kostis vastu: Mul on külvatud palju lina, isand. Ning näitas talle palju lina. Dracula ütles naisele: Miks sa laiskled oma mehe juures? Ta peab külvama ja kündma ning sind kaitsma, kuid sina pead oma mehele kaunid, nägusad rõivad valmistama, aga sa ei taha talle isegi särki teha, kuigi oled keha poolest terve. Sina oled süüdi, mitte su mees: kui su mees poleks lina maha külvanud, siis oleks olnud tema süüdi. Ja käskis naisel käed otsast raiuda ja ta surnukeha teibasse ajada. Kord lõunastas Dracula teibasse aetud inimeste surnukehade all; neid oli arvukalt ta laua ümber; ent tema sõi nende keskel ja tundis sellest mõnu. Kuid ta teener, kes ta ette roogi asetas, toppis oma nina õudset lehka taluda suutmata kinni ja kallutas pea kõrvale. Dracula küsis tema käest: Miks sa nõnda teed? Teener kostis vastu: Valitseja, ma ei suuda taluda sellist õudset lehka. Dracula käskis ta otsemaid teibasse ajada, öeldes: Seal hakkad sa kõrgel viibima ning lehk ei ulatu sinuni. Ükskord saabus Dracula juurde Ungari kuninga Mátyási 13 saadik, mitte tühine inimene, vaid ülik, päritolult poolakas. Ja Dracula käskis tal istuda koos endaga lõunalauda laipade keskele. Ja tema ees seisis pikk, jäme, üleni kullatud teivas. Ja Dracula küsis saadiku käest: Milleks ma olen valmistanud sellise teiba? Ütle mulle. Saadik heitus väga ja ütles: Ma arvan, valitseja, et keegi ülikuist on sinu ees patustanud ja sa tahad teda surma saata väärikamalt kui teisi. Dracula kostis vastu: Sa räägid õiget juttu; sa oled suure valitseja, kuninga saadik, selle teiba olengi teinud sinu jaoks. Too aga vastas: Valitseja, kui ma tegin midagi, mis on surma väärt, siis toimi nagu tahad, sest sa oled õiglane kohtumõistja mitte sina pole süüdi minu surmas, vaid mina ise. Dracula puhkes naerma ja kõneles: Kui sa poleks vastanud nõnda, oleksid sa kindlasti juba selle teiba otsas. Ja avaldas talle suurt austust, ning jaganud talle kingitusi, laskis ta minema sõnadega: Sa võid tõepoolest käia saadikuna ühe suure valitseja juurest teise suure valitseja juurde, sest sa oskad suurte valitseja- 13 Mátyás I Corvin ehk Mátyás Hunyadi ( ) Ungari kuningas aastatel Sõjas Türgi vastu vallutas teiste alade hulgas ka Valahhia Fjodor Kuritsõn tega rääkida, teised aga ärgu söandagu, vaid õppigu esialgu, kuidas tuleb suurte valitsejatega vestelda. Selline komme oli Draculal, kui tema juurde saabus saamatu saadik sultani või kuninga juurest ning ei suutnud vastata ta riuklikele küsimustele, siis ajas ta teibasse, öeldes: Sinu surmas pole süüdi mitte mina, vaid sinu valitseja või sina ise. Minu kohta ära räägi midagi paha! Kui su valitseja teades, et sa oled lühikese aruga ja kogenematu, läkitas sind minu kui väga targa valitseja juurde, siis tappis sinu see valitseja; kui sa aga ise, harimatu, söandasid tulla minu juurde, siis tapsid sa end ise. Siis valmistas ta saadiku jaoks pika, üleni kullatud teiba ja ajas ta teibasse, aga tema valitsejale pani need jutud ühes muuga kirja, et edaspidi ei läkitataks väga targa valitseja juurde lühikese aruga või harimata meest. Meistrid valmistasid Draculale raudtünnid, tema täitis need kullaga ja heitis jõkke. Ent meistrid käskis ta hukata, et keegi peale tema nimekaimu, kuradi, tehtud salasepitsusest teada ei saaks. Ükskord tungis talle kallale kuningas Mátyás oma sõjaväega; 14 Dracula astus talle vastu; ja kohtus temaga ning nad mõlemad heitlesid, ja reeturid omade hulgast võtsid Dracula elusalt kinni. Ja Dracula oli toodud kuninga juurde, ja too käskis ta heita vanglasse. Ta istus seal Visegrádis 15 Doonau ääres neli miili 16 Budast 17 üles- 14 Tegelikult vallutasid aastal Valahhia ja selle pealinna Sultan Mehmet II Suure väed. Vlad III alustas sissisõda, kuid katse tappa sultanit ebaõnnestus. Seejärel oli ta sunnitud otsima abi Ungari kuningalt, kuid viimane laskis ta tõenäoliselt väljamõeldud süüdistuse põhjal vangistada. Oletatakse ka kuninga salasobingut sultaniga (Skazanie : 576). Vangistuse kestuse ja raskuse kohta on erinevaid arvamusi. Ilmselt oli tegu koduarestiga. 15 Visegrád linnus tänapäeva Budapesti lähedal Doonau paremal kaldal. Oli Ungari kuningate residents. Kuningas Mátyás I Corvini ajal ehitati jõeäärne linnus suvepaleeks. 16 Miil Vana-Vene pikkusmõõduna 7,5 km. Jevrosini käsikirjas Visegrádi ja Buda vahelist kaugust ei mainita, kuid see on kirjas Zabelini ja Rumjantsevi kogus leiduvates käsikirjades (Skazanie : 576). 17 Buda ja Pest olid aastani enne Budapestiks liitumist eraldi linnad Ungaris. Buda paikneb Doonau mägisel paremkaldal ja Pest tasasel vasakkaldal. 1099

78 Lugu vojevood Draculast voolu 12 aastat. Kuid Muntjanimaal pani [kuningas] ametisse teise vojevoodi. 18 Kui too vojevood suri, saatis kuningas vanglasse Draculale sõna, et kui ta tahab saada taas Muntjanimaa vojevoodiks nagu varem, siis võtku ta vastu ladina usk, aga kui millegipärast mitte, siis koolgu vanglas. Dracula eelistas igavesele ja igavikulisele maailmale ajutise maailma maiseid rõõme ning taganes õigeusust ja taganes tõest, loobus valgusest ja võttis omaks pimeduse. Oh häda, ta ei suutnud taluda ajutisi vangistusraskusi, vaid avas tee igavestele piinadele, loobus meie õigeusust ja võttis omaks katoliku väärusu. Kuningas andis talle tagasi mitte ainuüksi Muntjani vojevoodi ameti, vaid andis talle naiseks oma lihase õe, 19 kes sünnitas kaks poega. 20 Ta elas veel veidi, umbes kümme aastat, 21 ja suri siis nõnda selles väärusus. Temast räägitakse, et vanglas istudes ei jätnud ta maha oma julmi kombeid, vaid püüdis hiiri või ostis turult linde ja hukkas neid ühed ajas teibasse, teistel lõikas pea otsast, kuid ülejäänud laskis, suled välja kitkutud, minema. Ta õppis õmblema ning elatus sellest vanglas. Kui kuningas vabastas Dracula vanglast ja tõi ta Budasse ning andis talle maja Pestis Buda vastas, ja ta polnud veel jõudnudki kuninga juurde, õnnestus ühel kurjategijal joosta ta hoovi ja seal peitu pugeda. Jälitajad saabusid kohale ning hakkasid kurjategijat otsima ja leidsid ta üles. Siis hüppas Dracula püsti, haaras oma mõõga ning sööstis kivimajast välja ja raius kurjategijat kinni hoidval vahimehel pea otsast, kuid kurjategija enda laskis vabaks; ülejäänud aga panid plagama ning jõudsid kohtumõistja juurde 18 Aastatel valitses Valahhiat Türgi sultani Mehmet II Suure soosik, Vlad III poolvend Radu cel Frumos Kaunis (enne ), sh aastatel võimuvõitluses vaheldumisi Basarab III Laiotǎ cel Bǎtrâniga ( Vana ) (? 1480). Vt ka märkus Enamasti räägitakse Ungari kuninga Mátyás I Corvini onu- või täditütrest, kelle nimi olnud Ilona Szilágy de Horogszeg (surnud pärast 1497; vt Bassaraba family). 20 Teistel andmetel oli Vlad III-l teisest abielust vaid üks poeg nimega Mihnea I Rǎu. 21 Kui esitatud ajavahemik on õige, siis Vlad III abiellus teist korda aasta paiku Fjodor Kuritsõn ja rääkisid talle juhtunust. Kohtunik läks kõigi võimukandjatega kuninga juurde Dracula peale kaebama. Kuningas saatis [kellegi] Dracula juurde pärima: Miks sa ometi sooritasid sellise kuriteo? Tema aga vastas nõnda: Ma pole teinud midagi kurja, vaid ta tappis ennast ise: nõnda hukkub igaüks, kes tungib röövellikult nagu kurjategija suure valitseja majja. Kui ta oleks tulnud minu juurde ja teatanud [juhtunust], siis oleksin selle kurjategija oma majast ise üles leidnud; oleksin ta kas välja andnud või talle armu heitnud. [Sellest] jutustati kuningale. Kuningas puhkes naerma ja imestas tema iseloomu üle. Dracula lõpp oli selline: ta elas Muntjanimaal, kui ta maale tulid türklased ja hakkasid rüüstama. Dracula andis neile vastulöögi ning türklased pistsid põgenema. Dracula sõjavägi hakkas neid halastamatult raiuma ja ajas neid taga. Dracula ise kihutas suurest rõõmust mäe otsa, et näha, kuidas türklasi raiutakse, ja eraldus sõjaväest; tema lähikondlased pidasid teda türklaseks ning üks neist lõi teda odaga. Tema aga, nähes, et teda hakkavad tapma omad, lõi mõõgaga maha viis tapjat, kuid teda ennast oli läbistanud juba mitu oda, ning nii ta tapetigi. 22 Kuningas võttis oma õe koos kahe pojaga kaasa Ungarimaale Budasse. Üks poeg elab kuninga juures, teine aga oli Oradea 23 piiskopi juures ning suri meil, ent kolmandat poega Mihaid, kõige vanemat, nägime siinsamas Budas ta oli põgenenud türgi sultani juurest kuninga juurde; olemata veel abielus, pani Dracula ta ühe tüdrukuga kokku elama. 24 Moldaavia Ştefan 25 pani kuninga tahtel 22 Vlad III hukkumise kohta aastal leidub ka teisi versioone (vt Kes oli Dracula tegelikult? ). 23 Oradea kindlus alates 10. sajandist ja piiskopkond 11. sajandist tänapäeva Rumeenia loodeosas. 24 Vlad III pojad esimesest abielust olid Mihai ja Vlad, teisest abielust aga Mihnea cel Rǎu Paha (surnud 1510), kes valitses Valahhiat lühikest aega aastatel ja Vihati ülikute poolt, mistõttu põgenes Transilvaaniasse, kus mõrvati Sibiu katedraali ees (vt Mihnea cel Rǎu). 25 Moldaavia Ştefan (u ) 14. sajandi keskpaiku tekkinud Moldova vürstiriigi valitseja ehk hospodar Ştefan Suur, kes valitses aastail Oli Moskva suurvürst Ivan III liitlane ja tütre kaudu ka hõimlane. 1101

79 Lugu vojevood Draculast Muntjanimaal ametisse ühe vojevoodi poja Vladi-nimelise. 26 Oli ju too Vlad olnud noores eas munk, pärastpoole aga vaimulik ja abt kloostris, hiljem lahkus vaimulikust seisusest ja hakkas vojevoodiks ning abiellus, võttis endale naiseks vojevoodi lese, [vojevood,] kes oli olnud lühikest aega pärast Draculat ja kelle tappis Moldaavia Ştefan; selle lese võttis naiseks. 27 Ja veel nüüdki on Muntjanimaa vojevoodiks too Vlad, kes oli olnud munk ja abt aasta 28 veebruari 13. päeval [olen selle] kirjutanud esmakordselt, ent aasta 29 jaanuari 28. päeval kirjutasin mina, patune Jefrosin, 30 teist korda ümber. Fjodor Kuritsõn dis kinni, kuid tal õnnestus Krimmi khaani toel juba sama aasta sügisel vabaks saada. Kuritsõnit on viimast korda saatkonna ürikuis nimetatud aastal. Saatuslikuks sai see, et ta oli nn Moskva hereetikute ringi juht. Sellesse kuulus samuti ta vend Ivan-Volk. Toonase õigeusukiriku reformijad eitasid munkluse vajalikkust, kritiseerisid kolmainsuse printsiipi ja loodud asjade (ikoonide) kultust aasta kirikukogu mõistis ketserid hukka ja saatis nad (sh Ivan-Volgi) tuleriidale, kuid Fjodori nime karistatute hulgas polnud. Fjodor Kuritsõnile omistatakse oletamisi ka filosoofiline ja grammatiline traktaat Laodikia läkitus, kusjuures pole selge, kas tegu on originaalteose või tõlkega. Mõistatuseks on jäänud ka selle teose idee. FJODOR KURITSÕN (sünni- ja surmaaeg teadmata) on eespool esitatud Dracula-loo oletatav autor. Ta tegutses Moskva riigis suurvürst Ivan III ( ) saatkonnas djakina ja tal oli aastatel oluline osa Venemaa välispoliitika kujundamisel. Aastail viibis Ungaris ja Moldaavias, kus pidas läbirääkimisi kuningas Mátyás I Corvini ja hospodar Ştefan Suurega koalitsiooni loomiseks Poola-Leedu vastu. Tagasiteel Moskvasse võtsid türklased Moskva saadiku Belgoro- 26 Vlad IV Cǎlugarul Munk (1425 ja 1430 vahel 1495) Vlad III poolvend või poeg, kes valitses Valahhiat aastatel ja (Skazanie : 576; Vlad IV Cǎlugǎrul). 27 Vlad IV Munk on olnud abielus Rada-Samarandaga ja Maria Palaiologinaga (pärastine nunn Eupraxia; vt Bassaraba family; Vlad IV Cǎlugǎrul). Kummagi seost Valahhia teiste valitsejatega pole õnnestunud tuvastada. Pärast Draculat valitsesid Valahhiat Basarab III Laiotǎ aastatel (vt ka märkus 18), Basarab IV Ţepeluş cel Tânǎr ( Noor ) aastatel ja väga lühikest aega Mircea aastal. 28 S.o aastal. 29 S.o aastal. 30 Jefrosin (15. sajandi teine pool) Vologda oblastis Valgjärve ääres vepslaste aladele rajatud Kirillo-Belozerski kloostri munk, raamatute ümberkirjutaja. Temaga seostub kuus käsikirjalist kogumikku, mis sisaldavad peale usutekstide ilukirjandust ning ajaloo-, geograafia-, astronoomia-, zooloogia-, meditsiini-, numismaatika- jm alaseid tekste (Lurje 1996a: 55 56)

80 KES OLI DRACULA TEGELIKULT? Enn Ernits PRIIT PAJOS. Eskiis maalile Inimese tegemine (2000) Paljusid on lummanud iiri kirjaniku Bram (õieti Abraham) Stokeri ( ) aastal kirjutatud romaan või selle põhjal vändatud filmid julmast vampiiride pealikust Draculast (Stoker 1993a, 1993b). Selle prototüübi, ühe Kesk-Euroopa keskaegse väikeriigi valitseja eriline julmus on virgutanud arvukate veriste lugude sündi. Neid hakkas ilmuma saksa, vene, itaalia jt keeltes juba peatselt pärast valitseja surma või isegi juba varemgi. Kõige vanem teadaolevatest lugudest on ilmunud saksa keeles aastal. Draculast on aegade vältel ilmunud ohtrasti kirjasõna, samuti vändatud palju filme (vt McNally, Radu 1972: 209jj). Akadeemia käesolevas numbris avaldatav Lugu vojevood Draculast on kirjutatud 15. sajandi lõpul vanavene keeles (teksti vt näiteks Skazanie ). Lugu vojevood Draculast on anonüümne. Selle tõenäoliseks autoriks peetakse Moskva diplomaati Fjodor Kuritsõnit (Lurje 1996b: 98jj). Saadik võis kuulda lugusid Draculast Ungaris ja Moldaavias viibides. Esimesena on Kuritsõni autorlust oletanud Kuressaares sündinud baltisaksa päritolu keeleteadlane Aleksandr Vostokov ( ) juba aastal; temaga on olnud nõus ka hilisemad uurijad, teiste hulgas tuntud vanavene kirjanduse uurija Jakov Lurje ( ). Asjaomase Dracula-loo pani paberile munk Jefrosin hiljemalt aastal Kirillo-Belozerski kloostris (Lurje 1996a: 55). See asub praeguse Vologda oblasti territooriumil juba vanavene kroonikatest tuntud Valgjärve ääres vepslaste kunagisel asualal. Loos vojevood Draculast jutustatakse peaaegu kiretult anekdootlikke kilde keskaegse Valahhia riigi valitseja Vlad III Dracula (u ) julmustest. Näilise erapooletuse tõttu on jäänud

81 Kes oli Dracula tegelikult? mõneti ebaselgeks teose mõte, ning hiljem on eri uurijad tõlgendanud seda erinevalt. Saksakeelsetes lugudes on rõhutatud üksnes Vladi ebainimlikke julmusi, sest kohalikud sakslased olid nende kõige suuremad ohvrid. Ent nii vene loos kui ka itaalia humanisti Marco Antonio Bonfini ( ) kirjutatud Ungari kroonikas ilmneb teatud kaksipidisus: ühelt poolt kirjeldatakse erapooletult julmusi, teisalt aga rõhutatakse valitseja õiglast meelt, peale selle käsitab Kuritsõn teda suure valitsejana (Lurje, Grigorenko 1988: 508). See näib osutavat julma, kuid õiglase valitseja ihalemisele, mis oli Bütsantsist lähtunud ideedele teatavasti iseloomulik. Märgatavalt heledamates toonides kui mujal levisid lood rumeenlastel, kes jätsid Dracula julmused erilise tähelepanuta ning pidasid teda õiglaseks valitsejaks ja isamaa kaitsjaks võõrvallutajate eest (vt ka allpool). Mida võiks teada meil üsna vähe tuntud Rumeenia piirkonna Valahhia (rumeenia k Ţarǎ Româneascǎ rumeenlaste maa ) kohta? See Eestist mõnevõrra suurem riik praeguse Rumeenia lõunaosas oli 15. sajandil kahe suurriigi, Türgi impeeriumi ja Ungari kuningriigi pidevate vallutuste objekt. Valahhia oli muudetud sõdade tallermaaks. Kord võitis Türgi, kord Ungari, ning väikeriigi poliitikud pidid iseseisvust säilitada püüdes laveerima nende kahe vahel. Teiseks võitlesid seal nagu toona teisteski riikides suguvõsad võimu pärast, kolmandaks aga võitlesid keskvõim ja kõrgaadlikud kontrolli üle riigis. Kiriklikult ristusid Valahhias Rooma katoliku religiooni, Bütsantsi õigeusu ja islami huvid. Valahhia tekkis 14. sajandi esimesel poolel kunagise Rooma provintsi Daakia territooriumil. Seal elasid eripärast indoeuroopa keelt rääkivad daaklased, kes kuulusid traakia hõimuliitu. Daakia keelekujust on praeguseks säilinud kuningate Decebaluse ja Scorilo nimesid sisaldav kirjutis ühel vaasil, poolsada taimenimetust ühes traktaadis ning paarsada koha- ja isikunime. Rumeenia keeles on säilinud vähemalt paarsada daakia substraatsõna (Haarmann 2002: 59 60). Rumeenlased on üldiselt uhked oma daakia päritolu peale. Daakiasse tungis aegade vältel sisse goote, hunne, slaavlasi, avaare, ungarlasi, sakslasi jt, kellest osa (avaarid, kumaanid jt) saavutas maal aeg-ajalt ka ülemvõimu sajandil kujunes romaniseerunud daaklaste, slaavlaste ja teiste hõimude põhjal välja rumeenia rahvas ning keel. Tekkisid feodaalsed pisi Enn Ernits riigid. Umbes samal ajajärgul allutati osa Valahhiast Bulgaariale. Tollal võeti vastu kreeka õigeusk ja ühes sellega sai kirjakeeleks kirikuslaavi keel. 13. sajandi esimesel poolel oli olemas isegi Valahhia-Bulgaaria riik sajandil oli Valahhia vaheldumisi suuremal või vähemal määral Ungari ja Türgi ülemvõimu all. Tõeseid andmeid Vlad III kohta on vähe. Ka täpne sünniaeg jääb meile teadmata. Selleks pakutakse tavaliselt 1431./1432. aastat, ent välistatud pole see aastani Selged on ta üsna lühikese valitsemise perioodid. Vlad III valitses Valahhiat 15. sajandil kolmel korral: 1448., ja aastal. Enamasti väidetakse, et ta sai hüüdnime Dracula ehk Drǎculea, mis tähendab draakonipoega, oma isalt Vlad II Draculilt. Rumeenia keeles seostub määrava ul-liitega drac draakon ladina draco ga. Isa oli noore mehena astunud aastal toonase Ungari kuninga Zsigmondi, hilisema Saksa kuninga ja Saksa-Rooma keisri Sigismundi rajatud Draakoni ordusse (Societas Draconis), mille eesmärgiks oli kaitsta Ida-Euroopat islami ekspansiooni eest. Vlad II lasi draakonikujutise teha ka oma pitsatile, lippudele, rõivastele jm. Usutav tundub aga ka rumeenia teadlase Aurel Rǎduţiu seletuskatse, mille järgi on tegemist kirikuslaavi keelest laenatud rumeenia tüvega drag- armas. Vlad III eluajal (1475) on ürikutes kasutatud nimevorme Dragwlya ja Dragkulya. See ja teised tõigad lubavad uurijal pidada Vlad III õigemaks lisanimeks Dragolea (Rǎduţiu 1996). Helitu häälikuga nime tekkes ja levikus olevat süüdi kohalikud saksid. Siinkirjutaja arvates on kunagiste nimekasutajate teadvuses segunenud eri nimekujud ja tähendused draakonipoeg, kuradipoeg ning armas. Vladi eluaegsed kirjeldavad teda keskmist kasvu, kuid lihaselise, mustade juuste ja roheliste silmadega mehena. Erinevalt Stokeri romaani peategelasest selle prototüübil vampiirlikke jooni pole kirjeldatud. Et säilitada rahu ja kindlustada liitu Türgiga, saatis Vlad II Dracul truualamlikkuse märgiks oma kaks poega Türgi sultani juurde pantvangideks: ühe teate järgi tulnud ta sultanile isiklikult andamit tooma, kuid ei äratanud usaldust ja vangistati, teise järgi aga tunginud koos poegadega Türgile kallale (McNally, Radu 1972: 38). Valitseja pääses vabadusse alles pärast seda, kui oli 1107

82 Kes oli Dracula tegelikult? andnud oma pojad pantvangideks (Semjonova 2006: 74). Vladi ja Radut hoiti 4 6 aastat kinni Egrigözi kindluses Väike-Aasia lääneosas Kütahya lähedal. Seal õppis noor Vlad türgi keelt, aga ka talle hiljem iseloomulikuks saanud julmust. Türklased olid omandanud Bütsantsi künismi, mille järgi elu oli odav ning moraalsus tarbetu (McNally, Radu 1972: 39). Vlad III sünnikohaks peetakse sageli Rumeenia keskosas asuvat Sighişoarat (sks Schässburg). Rumeenia reisijuhid viitavad isegi ühele majale, kus ta isa Vlad II olevat lühikest aega elanud, ent tegelikult on hoone rajatud alles 17. aastasajal (vrd McNally, Radu 1972: 35; Vlad III Drǎculea). Seega jääb julma valitseja sünnikoht teadmata, nagu on palju muudki mõistatuslikku toonases Valahhias, kus ei peetud ei riigi- ega kloostrikroonikaid. Igatahes oli Vladi isa enne valitsejaks saamist mingi kõrge riigiametnik osaliselt Ungari ja Saksa kolonialistidega asustatud Transilvaanias (rumeenia Ardeal; sks Siebenbürgen), mille piirides paiknes ka Sighişoara. Ungarlased mõrvasid kuningas János Hunyadi ( ) käsul Vlad II ja ta vanema poja Mircea II. Pärast seda lasti viimase poolvendadest pantvangid vabaks. Mõlemad ihkasid saada Valahhia valitsejaks aastal õnnestuski see Vladil, kuid ta sunniti juba samal aastal kahe kuu pärast võimust loobuma. Nukuvalitsejaks pandi Vladi kaugem sugulane Vladislav II, kelle vanaonu oli Dan. Põlatud Vlad III põgenes kõigepealt Moldaaviasse oma onu Bogdan II juurde, pärast selle tapmist aastal aga Transilvaaniasse, kus ta esialgu elas Sighişoaras, hiljem aga Sibius (sks Hermannstadt). Seal võis ta saada teada Kontantinoopoli langemisest türklaste kätte (vt McNally, Radu 1972: 42). Kasutades ära Vladi kustumatut viha uue sultani Mehmed II vastu, andis Hunyadi talle andeks. Ungari aitas türklased Valahhiast välja ajada. Vlad III tungis sinna sõjaväe eesotsas, ning tapnud aastal Vladislav II, asus ise riigitüüri juurde. Kaheksa aastat kestnud valitsemisaeg oli täis julmusi. Vlad III omandas, tõsi küll, alles pärast surma, rumeenia keeles lisanime Ţepeş teibasseajaja ja türgi keeles Kazıklı Bey teibasseajaja isand või Kazıklı Voyvoda teibasseajaja-vojevood (vt Vlad III the Impaler). Julmur tasus kõigepealt kätte ülikutele, kes olid üles näidanud truudusetust ta isa vastu. Ühe osa laskis ta teibasse ajada, 1108 Enn Ernits teised pani vangi, kolmandad saatis ühe kindluse taastamistöödele. Teibasseajamise kombe oli ta üle võtnud türklastelt. See polnud aga ainuke piinamis- ja hukkamisviis. Süüalustel võidi raiuda ära jäsemed, torgata silmad välja, neid võidi surnuks kägistada ja põletada. Sellest ei pääsenud ei rikas ega vaene, kaasa arvatud vaimulikud. Eriti vihatud olid võõramaa kaupmehed, kellena tegutsesid peamiselt Transilvaania linnade Sibiu ja Braşovi sakslased (McNally, Radu 1972: 46, 58). Oma julmusega sai Vlad jagu küll Valahhia ebakindlast olukorrast tingitud kuritegevusest ja korruptsioonist, kuid nõnda tegutsedes leidis ta vähe poolehoidjaid ning seda rohkem vastaseid. 19. sajandist peale hakati Vladi aga pidama rumeenia rahvuskangelaseks kui kindlameelset võitlejat iseseisvuse, üleüldise korra ja õigluse eest. Tänapäevani kasutatakse Rumeenias kuritegevuse puhul ütlust Issand küll, Ţepeş, kus oled sa?. Tegelikult pärineb see ühest rumeenia klassiku Mihai Eminescu ( ) luuletusest. Eriti vaimustatud oli Vlad III vägitegudest lähiaja diktaator Nicolae Ceauşescu ( ), kes laskis teda välja paista kas enda otsese eelkäija või vaimse isana (vt Vlad III the Impaler) aastal hääletasid televaatajad Vlad III 100 suurima rumeenlaste hulgas 12. kohale (vt 100 greatest... ). Välispoliitiliselt orienteerus Vlad III eelkõige Ungarile, kuid samal ajal pidi ta maksma Türgile andamit. Esialgu tehti seda korrapäraselt. Vlad III jätkas võitlust Türgi ülemvõimu vastu. Näiteks purustas ta aastal türklaste mehelise sõjaväe. Kui järgmisel aastal, mil Dracula kindlustas muide Bukaresti (rumeenia Bucureşti), vallutasid türklased Serbia, ning olid Valahhia ohtlikus läheduses. Seetõttu hakkas Vlad pidama läbirääkimisi Transilvaaniaga ühiste sõjakäikude üle. Ta soovis, et ka Ungari, kellele kuulus Transilvaania, toetaks nende liitu. Nii see aga ei läinud. Kasutades asjaolu, et Türgi pidas sõda mitme riigiga, keeldus Vlad aastal Türgile andamit maksmast ja laskis tema juurde lähetatud kuldnat nõudvad saadikud teibasse ajada (Semjonova 2006: 75) aasta talvel pidas Vlad julma sissisõda Türgi ülemvõimu vastu aasta suvel tegi Vlad sõjakäigu Doonaust lõunasse. Ta üritas ühel ööl tungida sultani laagrisse, et ta tappa, kuid see ebaõnnestus. Sultan Mehmed II Suure juhtimisel vallu- 1109

83 Kes oli Dracula tegelikult? tas meheline armee Valahhia. Taganemisel laskis Vlad oma külad maha põletada, kaevud mürgitada ja türgi sõjavangid teibasse ajada. Valahhia ülikud läksid paraku üle sultani poolele. Samal aastal upitati võimule Vladi poolvend Radu cel Frumos ( Kaunis ). Vlad lootis ühineda Ungari vägedega, kuid kuningas eelistas rahu. Seepärast varjus ta koos naisega Poienari kindlusse, mis jäi toonasest pealinnast Târgoviştest loodesse. Türgi sõjaväe eesotsas suundus Radu Kaunis kindlust vallutama. Vladi abikaasa, kelle nimi pole teada, olevat heitnud end kindlusemüürilt jõkke, kuid Vlad ise pääses põgenema (vt Vampirismus). Jäänud liitlasteta, lootis ta ikka Ungari kuninga Mátyás I Corvini abile. Loodetud abi jäi aga saamata. Tõenäoliselt alusetu reetmissüüdistuse põhjal heideti Vlad vangi Buda lähedal olevasse Visegrádi kindlusse. Vangistuse kestus pole teada; üksnes Kuritsõni loos on väidetud, et tosinaks aastaks. Samuti pole selge, kas tegu oli nn koduarestiga või millegi tõsisemaga. Igatahes vahetas sel perioodil Vlad usku: kreeka õigeusklikust sai katoliiklane, mis võimaldas tal abielluda kuningas Mátyás I sugulasega, kellega tal sündis kaks poega. Perekond elas esialgu Ungaris oma majas Pestis, hiljem aga Transilvaanias Sibius ja aastal sõdis ta kuninga juhtimisel türklastega Horvaatia pinnal (vt McNally, Radu 1972: 132). Seetõttu aitasid ungarlased ta aastal veel kord võimule. Poolvend Radu Kaunis oli paari aasta eest surnud ja Valahhia asevalitsejaks oli pandud kaugem sugulane Basarab Laiota ( Vanem ), kelle ungarlased nüüd põgenema sundisid. Ent Vladile antud valitsusaeg jäi üürikeseks, sest toetajate vähesuse tõttu oli tal üsna väike sõjavägi (vist alla 4000 mehe). Juba kahe kuu pärast tungisid talle ja ligikaudu 300 isikust koosnevale ihukaitsele Bukaresti lähedal kallale türklased. Kõik peale ühe ihukaitsja, kes suutis jalga lasta, võeti vangi. Ihukaitsjad aeti teibasse. Vladil olevat kas samal aastal või järgmise aasta alul raiutud pea otsast ja saadetud see trofeena mee sees säilitatuna mesi takistab ju roiskumast Istanbuli. Teise variandi järgi olevat Vlad langenud hoopis türklastega võitlemise päevil omade käe läbi. Väideti, et Vladi surnukeha maetud Bukaresti lähedasel järvesaarel asuva Snagovi kloostri kirikusse aastal avati altari lähedal asuv haud, kuid sealt ei leitud Vladi maiseid jäänuseid, 1110 Enn Ernits vaid üksnes härja luid ja daaklaste esemeid. Seepärast pole sugugi kindel, kas ta ongi sinna maetud. Küll aga avastati sama kirikus leiduvast hauast üks peata surnukeha, mis kuulus ülikule. Niisiis on võimalik, et vaenatu laip võidi mingil põhjusel teisaldada alles hiljem (vt McNally, Radu 1972: 183jj). Lõpetuseks lühidalt Valahhia edasisest saatusest. Valahhia jäi sajanditeks Osmani riigi vasalliks. Alles aastal sai ta Türgi autonoomseks osaks ja 30 aastat hiljem ühines personaaluniooniks Moldaaviaga aastal nõustuti Valahhia ja Moldaavia ühinemisega Rumeenia vürstiriigiks, mis kuulutas end aastal iseseisvaks aastal liidendati sellega Transilvaania, Bukoviina ja Bessaraabia aastal pidi Rumeenia loovutama Nõukogude Liidule ja teistele naabritele suuri alasid, sealhulgas Bessaraabia ja Põhja-Transilvaania. Kirjandus B a s s a r a b a f a m i l y. Vt genealogy.euweb.cz/balkan/basarab.html ( ) H a a r m a n n, Harald Lexikon der untergegangenen Sprachen. (Beck sche Reihe 1456.) München: C. H. Beck g r e a t e s t R o m a n i a n s. Vt en.wikipedia.org/wiki/100 greatest Romanians ( ) K u s k o v 1998 =Kuskov Vladimir V. Istori drevnerusskoĭ literatury. Izdanie 6-e, ispravlennoe i dopolnennoe. Moskva: Vysxa xkola L u r j e 1996a =Lurьe,. S. Kuricyn Fedor Vasilьeviq. Literatura drevneĭ Rusi: Biobibliografiqeskiĭ slovarь. Pod redakcieĭ O. V. Tvorogova. Moskva: Prosvewenie, Uqebna literatura, s L u r j e 1996b =Lurьe,. S. Kuricyn Fedor Vasilьeviq. Literatura drevneĭ Rusi: Biobibliografiqeskiĭ slovarь. Pod redakcieĭ O. V. Tvorogova. Moskva: Prosvewenie, Uqebna literatura, s L u r j e, G r i g o r e n k o 1988 = Lurьe,. S., Grigorenko, A.. Kuricyn Fedor Vasilьeviq. Slovarь kniжnikov i kniжnosti Drevneĭ Rusi. Vyp. 2 (vtora polovina XIV XVI v., q. 1. A K.) Otvetstvennyĭ redaktor D. S. Lihaqev. Leningrad: Nauka, s

84 Kes oli Dracula tegelikult? M c N a l l y, Raymond T., Florescu R a d u In Search of Dracula: A True History of Dracula and Vampire Legends. New York, Greenwich: New York Graphic Society M i h n e a c e l R ǎ u. Vt en.wikipedia.org/wiki/mihnea cel R%C4%83u ( ) O d e s s k i 2001 =Odesskiĭ Mihail. Krovavyĭ nь smeĭster XV veka: Drakula i ego gosudarstvo v drevnerusskom Skazanii. Solneqnoe spletenie Vt www. plexus.org.il/texts/odessky krovav.htm ( ) R ǎ d u ţ i u, Aurel Zum Namen Dracula. Zeitschrift für Siebenbürgische Landeskunde, Bd. 19, H. 2, S Vt www. siebenbuergen.de/zs/volltext/zfsl pdf ( ) S e m j o n o v a 2006 = Semenova L. E. Kn жestva Valahi i Moldavi : Konec XIV naqalo XIX v. Moskva S k a z a n i e = Skazanie o Drakule. Podgotovka teksta i kommentarii. S. Lurьe, perevod O. V. Tvorogova. (Biblioteka literatury drevneĭ Rusi 7: Vtora polovina XV veka.) Sankt-Peterburg S t o k e r, Bram 1993a. Dracula. Tõlkinud [ja eessõna] Hans Luik. Tallinn: Kupar S t o k e r, Bram 1993b. Dracula 1. Inglise keelest tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Koolibri V a m p i r i s m u s. Vt histor.ws/seppdepp/057.htm ( ) V l a d III D r ǎ c u l e a. Vt de.wikipedia.org/wiki/vlad III Drǎculea ( ) V l a d I I I t h e I m p a l e r. Vt en.wikipedia.org/wiki/vlad III Dracula ( ) V l a d I V C ǎ l u g ǎ r u l. Vt fr.wikipedia.org/wiki/vlad IV C%c4%83lug %c4%83rul ( ) ENN ERNITS (sünd. 1945) on õppinud Eesti Põllumajanduse Akadeemias veterinaarmeditsiini ja Moskva Veterinaaria Akadeemias veterinaarpedagoogikat , kaitses Eesti veterinaarkõrgharidusest veterinaariakandidaadi kraadi 1981 ja veterinaarmeditsiini doktori kraadi Töötab Eesti Maaülikooli morfoloogia osakonna dotsendina, õpetades peamiselt koduloomade anatoomiat. PRIIT PAJOS. Eskiis maalile Vennad (2006) 1112