Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat. Annales litterarum societatis Esthonicae

Transcription

1 Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat Annales litterarum societatis Esthonicae 2006

2

3 Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2006 Annales litterarum societatis Esthonicae 1838 Tartu 2008

4 Toimetus: Kadi Kaß, Janet Laidla, Marju Luts-Sootak, Marten Seppel, Kersti Taal Keeletoimetus: Katrin Soon Resümeed: Rachel J. K. Grace, Janet Laidla Küljendus-kujundus: Meelis Friedenthal Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kultuurkapital Esikaanel: Õpetatud Eesti Seltsi asukoht ülikooli vanas hoones Suurturu ja Rüütli tänava nurgal 19. saj II poolel. Autoriõigus: Õpetatud Eesti Selts 2008 ISSN on Tartu 2008

5 Sisukord Artiklid Toivo Ü. Raun: Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes Summary: National identity in Estonia and Finland Kaido Laurits: Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis Summary: The Cultural Autonomy of Ethnic Minorities Act and the German Cultural self-government in the Republic of Estonia, Olev Liivik: Rahvus- ja naispoliitika Nõukogude Eestis: Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaadi rahvuslik ja sooline kooßeis Summary: Nationality and gender politics in Soviet Estonia: the nationality and gender of the members of the Estonian Communist Party Central Committee, Janet Laidla: Thomas Hiärn ja tema Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajalugu Summary: Thomas Hiärn and his Estonian, Livonian and Latvian History Kaarel Vanamölder: Täiendusi ja mõtisklusi maanõunik Otto Fabian von Wrangelli ajaraamatu osas Summary: Thoughts and additions to the chronicle of Otto Fabian von Wrangell Ljudmila Dubjeva: Ajalooteadus Tartu ülikoolis 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul Summary: Historical science at the University of Tartu at the end of the 19th century and the beginning of the 20th century

6 Sirje Tamul: Annetustest Tartu linnale ja ülikoolile 19. sajandil 140 Summary: Donations to the City and the University of Tartu in the 19th 155 century Meelis Maripuu: Saksa okupatsioonivõimude kinnipidamiskohad Eestis Summary: Detaining institutions of the German occupational forces in Estonia, Kalervo Hovi: Murrang Prantsuse Idaeurooopa liidupoliitikas Kas oli olemas Balti paralleel? Summary: The breakthrough of French East-European policy, : was there a Baltic parallel? Tiina Vähi: Ülevaade eesti nõiaprotseßide uurimisest 194 Summary: Overview of the research on the Estonian witch trials 225 Kersti Taal: Peterburi eestlased Õpetatud Eesti Seltsis 227 Summary: The St. Petersburg Estonians at the Learned Estonian Society 246 Kokkuvõtted Tiit Rosenberg: Saksa kolonistid Baltikumis sajandil 247 Eero Medijainen: Ajalooline vale neutraliteet Tartu rahulepingus Martti Veldi: Teedest ja kommunikatsioonist Kagu-Eestis muinasaja lõpus ja keskajal Urmas Sutrop: Taarapita nimest (Kotljarevski jälgedes) 258 Piret Õunapuu: Eesti Rahva Muuseumi asutamisest ja algusaastatest 259 4

7 Lauri Mälksoo: Õigus ja poliitika tsivilisatsioonide kokkupõrkes : Dorpati/ Jurjevi/Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse profeßorid ja nende argumendid Ken Kalling: Kutsekojad Eestis (1924) Riina Rammo: Muinas- ja keskaegse rõivastuse uurimisest Eestis arheoloogilise materjali põhjal 266 Heiki Valk: Õpetatud Eesti Seltsi tegevus aastal 268 Summary: The Learned Estonian Society in

8

9 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes Toivo Ü. Raun aasta revolutsioon suunas arenguid nii Eestis kui Soomes kuni tsaaririigi lõpuni, osutudes tähtsaks ajalooliseks pöördepunktiks a sündmuste tulemusel taastati Soome autonoomia, riigis seati siße moodne parlamentaarne kord ja kehtestati esimesena Euroopas mõlema soo hääleõigus. Muutused Eestis ei olnud nii radikaalsed, kuid siiski tähendusrikkad. Osalemine revolutsioonilises liikumises laiendas oluliselt inimeste mõttemaailma. Jätkuvale poliitilisele survele vaatamata oli revolutsioonijärgne elu tunduvalt vabam. Majanduslikult ja sotsiaalselt moderniseeruv ühiskond mitmekesistus, selle tagajärjel kasvas kultuuriline ja poliitiline pluralism. Kramplikult isevalitsuse põhimõttest kinnihoidvad tsaarivõimud ei suutnud mõista ühiskonna kiiret arengut, eriti sellistes impeeriumi edasijõudnud osades nagu läänepoolsed piirimaad. Üks tähtsamaid a revolutsiooniga seotud kogemuste tagajärgi nii Eestis kui Soomes oli etnilise, poliitilise ja sotsiaalse teadlikkuse kasv rahva seas. Moderniseeruvale ühiskonnale on iseloomulik, et ühtne identiteet asendub järk-järgult mitme omavahel konkureeriva identiteediga. Üheaegselt eksisteerivad näiteks rahvuslik, sotsiaalne, sooline, regionaalne ning usuline identiteet. Käesolevas analüüsis keskendun võrdlevalt rahvuslikule identiteedile Soome lahe kahel kaldal. Terminit identiteet kasutan laiemas tähenduses, nagu seda 1 Artikkel on varem ilmunud ingliskeelsena: T. U. Raun. National Identity in Finland and Estonia, Ostseeprovinzen, Baltische Staaten und das Nationale. Festschrift für Gert von Pistohlkors zum 70. Geburtstag. Ed N. Angermann, M. Garleff, W. Lenz. Münster 2005, lk Eestikeelse versiooni rõhuasetus on teistsugune, täiendatud on ka dokumentatsiooni. 7

10 Toivo Ü. Raun teeb Anthony D. Smith, oluliseks pean nii identiteedi kultuurilist kui ka poliitilist komponenti. 2 Artikli aluseks oleva võrdluse asjakohasuses võib muidugi kahelda, viidates eeskätt Eesti ja Soome küllaltki erinevale sotsiaalsele arengule aastasadade jooksul. Soomes jäid põliselanike kõrgemad ühiskonnakihid püsima, isegi kui suur osa neist rootsistus, kuid mis kõige tähtsam talupoegade pärisorjastamist ei toimunud Soomes kunagi. Siiski toimus moderniseerumine nii Eestis kui Soomes 20. sajandi algul jõuliselt ja üsna võrdses tempos. Sarnasus saab eriti selgeks, kui võrrelda Eestis ja Soomes toimunut ülejäänud Vene impeeriumiga, kõrvutades näiteks linnastumist puudutavaid näitajaid, tööstuse arengut ja raudteede võrgu väljakujunemist. Hämmastavalt sarnane oli Soomes ja Eestis ka lugemisoskuse areng, mis saavutas kõige kõrgema taseme kogu Vene riigis aastal oskas Soomes lugeda 98,8% elanikkonnast (15-aastased ja vanemad), aastal olid vastavad näitajad Eestimaa kubermangus 95,3% ja Liivimaal 92,0% (10-aastased ja vanemad) sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli eestlaste kirjaoskuse tase isegi soomlaste omast kõrgem, tõenäoliselt seetõttu, et urbaniseerumine toimus Eestis kiiremini kui Soomes. 4 Tuleb siiski nentida, et tolleaegne lugemisoskuse üldandmestik annab hariduse edenemisest mõneti petliku pildi. 19. sajandi rahvaloendustes tunti huvi ka hariduslike saavutuste kohta ja huvitaval kombel esitati nii Eestis kui Soomes sama küsimus: Kas teil on rohkem kui algharidus? Soomes olid hariduslikud erinevused soomeja rootsikeelse elanikkonna vahel suhteliselt väikesed: a oli rohkem kui algharidusega 11,7% rootsi keelt kõnelenud ja 3,5% soome 2 A. D. Smith. National Identity. Reno 1991, lk Suomen tilastollinen vuosikirja, 10, 1912, lk 46-47; Н. А. Троиницкий. Первая всеобщая перепись населения Российской империи, 1897 г. Т Санкт- Петербург Т XXI, lk 100, 103; Т XLIX, lk 56, a rahvaloenduses ei olnud kirjutamisoskust puudutavat küsimust. Kui aga võrrelda varasemaid (1881) ja hilisemaid (1922) Eesti ala andmeid Soome omadega, on eestlastel kirjutamisoskuses selge edumaa kuni mõlema riigi iseseisvumiseni. Vt H. Reiman. Kirjaoskus ja haridus Eestis. Eesti Statistika 1937, nr 183, lk 51; Suomen tilastollinen vuosikirja, lk 46-47; T. U. Raun. The Development of Estonian Literacy in the 18th and 19th Centuries. Journal of Baltic Studies, 1979, nr 10, lk

11 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes keelt kõnelenud vastanutest (15-aastaßed ja vanemad). Eestis aga viitab baltisakslaste ja eestlaste võrdlus aasta rahvaloenduse andmete põhjal juba kahe grupi vahelisele kuristikule. Eestimaa kubermangu sakslastest (10-aastased ja vanemad) oli 29,5% omandanud rohkem kui alghariduse, eestlastest ainult 0,4% (74-kordne vahe). Nagu arvata, oli linnades erinevus väiksem: Tallinnas olid vastavad näitajad 30,4% sakslastest ja 1,2% eestlastest, Tartus aga 41,1% ning 3,9%. 5 Sellised arvud aitavad mõista, miks oli baltisakslastel nii raske näha eestlasi potentsiaalse kultuurrahvana. Rahvußuhted teravnesid pärast aasta revolutsiooni mõlemal maal, kuid Soomes valitses tugev motivatsioon moodustada ühtne rinne tsaarivõimu venestamispoliitika ja surve vastu. Sotsiaalne lõhe ülem- ja alamkihtide vahel oli tunduvalt väiksem kui Eestis, eriti seetõttu, et puudus pärisorjuse traagiline pärand. Soome aadel oli põhiliselt administratiivne eliit ja omas erinevalt baltisaksa aadlist väga vähe maid. On eriti tähelepanuväärne, et märgatav osa rootsikeelsest eliidist soomestus keeleliselt 19. sajandi teisel poolel sellele nähtele ei ole Eestis paralleeli. 6 Eestis ja Lätis aga tekitas mõisate hävitamine ja ulatuslik vägivald rahvusliku kriisi. Juba varemgi õhus olnud pinged tugevnesid märgatavalt. Baltisakslastele oli aasta hirmuaasta (Schreckensjahr); oldi arvamusel, et venestamispoliitika ja sotsiaaldemokraatlik õpetus on pärismaalased eriti lätlased eksiteele viinud. 7 Eestlaste mällu jäi püsima karistußalkade toores tegevus ning sajad inimohvrid. Pärast revolutsiooni Eestis domineerinud hoiaku võttis kokku Juhan Luiga, kes väitis, et puudub Balti Runeberg, s. t baltisakslasest juhtiv kuju, kes suutnuks Baltikumis eri rahvusgruppe ühendada ning lepitada. 8 5 Suomen tilastollinen vuosikirja, lk 46-47; H. A. Троиницкий, Первая всеобщая перепись, Т XXI, lk 100, 103; Т XLIX, lk 56, R. Alapuro. Peasants in the Consolidation of the Finnish State: The Rise of a Non-dominant Ethnic Group. Roots of Rural Ethnic Mobilisation. Ed D. W. Howell et al. New York 1993, lk 147, A. v Transehe-Roseneck. Die lettische Revolution Bd. Berlin J. Luiga. Baltlased ja haridus. Mäß ja meelehaigus. (Eesti mõttelugu). Tartu 1995, lk ; J. Luiga. Baltlased ja meie. Samas, lk

12 Toivo Ü. Raun Lähenedes nüüd rahvusliku identiteedi küsimusele, alustagem traditsiooniliste eliitide analüüsiga: käsitleda tuleb rootsikeelset aadlit ja bürgerlust Soomes ning vastavaid sotsiaalseid gruppe baltisakslaste seas Eestis. 20. sajandi alguseks oli traditsioonilise eliidi võimupositsioon mõlemas ühiskonnas käest libisemas, see areng kajastus ka demograafilistes näitajates. Rootsi keele kõnelejate osakaal Soome rahvastikus kahanes ajavahemikul ,3%-lt 11,8%- ni, samal ajal kasvas rahvastiku üldarv vaatamata emigratsioonilainele jõudsalt (2,06 miljonilt 2,92 miljonini). 9 Baltisakslaste osakaal rahvastikus kahanes ka Eestis märgatavalt, langedes aastatel ,3%-lt 3,5%-le. Kuigi hiljem Tsaari-Venemaal uut rahvaloendust enam ei teostatud, on selge, et baltisakslaste demograafiline olukord ei paranenud ka edaspidi. 10 Vanade eliitide nõrgenemine oli eriti ilmne linnades, kuhu soome ja eesti maarahvas maßiliselt suundus aastal moodustasid rootsi keelt kõnelevad isikud vaid 26,6% Soome linnarahvastikust (1880. a oli see näitaja veel 38,2%). Baltisakslaste osakaal Eesti linnades langes veelgi kiiremini, olles a ainult 11,2% (1881. a oli see näitaja peaaegu kolm korda kõrgem 29,3%). 11 Kahe rahvusgrupi demograafilise kängumise põhjused olid Soomes ja Eestis suuresti sarnased: kasvav emigratsioon, suhteliselt madal sündimus ning kadakate arvu vähenemine. Rootsistumine või saksastumine osutus ühiskonnaredelil tõusvatele eestlaste ja soomekeelsete soomlaste jaoks järjest vähem kütkestavaks. 12 Aadel oli olnud ajalooliselt juhtival positsioonil nii siin- kui sealpool Soome lahte, kuid baltisakslaste positsioon püsis tsaariaja lõpuni tunduvalt vankumatumalt. Balti rüütelkondade maapäevad kestsid 9 Suomen tilastollinen vuosikirja, lk T. U. Raun. Estonia and the Estonians. 2. ed. Stanford 2001, lk 271. Aastal 1921 oli baltisakslaste osakaal iseseisvas Eestis vaid 1,7%. 11 Suomen tilastollinen vuosikirja, lk 43; T. U. Raun. Estonia, lk 273. Soome pealinnas Helsingis oli rootsikeelse elanikkonna vähenemine sel ajavahemikul eriti silmatorkav: 52,3%-st aastal kuni 35,1%-ni aastal. Vt Helsingin kaupungin tilastollinen vuosikirja, 37, 1948, lk V. Malinen. Suomen ruotsalainen kansanaineksen kehitys väestotilaston valoßa. Valvoja, 33, 1913, lk 105; T. U. Raun. Estonia, lk 72; M. H. Haltzel. The Baltic Germans. Rußification in the Baltic Provinces and Finland, Ed E. C. Thaden. Princeton 1981, lk 150; Postimees, 5. august

13 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes edasi, aga pärast aasta revolutsiooni kehtestunud uus demokraatlik valimißüsteem kaotas Soome aadlike poliitilise võimu. Sellele erinevusele vaatamata reageerisid traditsioonilised eliidid nii Soomes kui Eestis uuele olukorrale sarnaselt, asudes kaitseseisundiße ja pöörates üha rohkem tähelepanu oma etnilise grupi jõudude koondamisele. Tahes-tahtmata tõusis rahvusküsimus nüüd järjest rohkem päevakorda. Soomes osutus uus ajajärk aadlile ja bürgeritele vähem vapustavaks, kuna neil oli juba varasemate aastakümnete maapäevadel kujunenud talupojaseisusega suhtlemise kogemus. Siiski on iseloomulik, et elitaristlik rootsi partei ei lävinud rootsi keelt kõnelevate maßidega enne, kui üldise hääleõiguse kehtestamine selle möödapääsmatuks muutis. 13 Baltisaksa eliidile aga kujunes suureks šokiks Riigiduuma süsteemi tekkimine ja võimukaotus mitmes linnas, eriti muidugi Tallinnas. Vastupidiselt Soome olukorrale puudusid Eestis mainimisväärsed saksa soost alamkihid, kellele kohalik aadel ja bürgerlus oleksid uutes tingimustes toetuda võinud aasta revolutsiooni järgsel ajastul rõhutasid rootsi ja baltisaksa ideoloogid nii Soomes kui Eestis oma ajaloolist mißiooni vahendada lääne tsivilisatsiooni vilju vähemarenenud põlisrahvastele. On iseloomulik, et 20. sajandi algul vihjas selline argument tihti raßilisele üleolekule, eriti germaanlaste aarialust esile tõstes näiteks väitis Artur Eklund, et germaani raßiliste tunnustega rootslased moodustasid Soome kultuurilise ning poliitilise selgroo sajandi algul käibinud arusaama järgi kuulusid soomlased ja eestlased mongoliidseße raßi ja pärinesid seega alaväärsest tõust. Nende mitte-indoeurooplus õigustas veelgi rohkem traditsiooniliste eliitide kultuurivahendaja rolli. Selline hoiak toetas soomerootslaste etnilist isoleerumist, säilitamaks rootsikeelne, seega kõige tugevam sild Lääne-Euroopa kõrgema tsivilisatsiooniga. 15 Soome lahe teisel kaldal väljendas sarnaseid mõtteid baltisaksa ideoloog Theodor von Berent, rõhutades saksa kultuuri ülemuslikkust võrreldes Baltikumi 13 M. Klinge. Kaksi Suomea. Helsinki 1982, lk A. Eklund. Ras, kultur, politik. Svenskt i Finland. Helsinki 1914, lk 2, V. Malinen. Suomen ruotsalainen, lk

14 Toivo Ü. Raun pärismaalaste saavutustega. Ajakirjas Baltische Monatßchrift nimetas Berent eesti ja läti rahvuste olemasolu ajalooliseks anomaaliaks, mis on võimalikuks saanud vaid baltisakslaste heatahtlikkuse ja eestkoste tõttu. Normaalses ajalooarengus pidanuks sellised väikesed etnilised grupid juba ammu aßimileerumise tõttu kaduma. 16 Tuleb meeles pidada, et selline mõtteviis oli tolleaegses Euroopas omane kõigile suurrahvastele, olenemata poliitilisest hoiakust. Isegi Karl Marx ja Friedrich Engels rääkisid oma kirjutistes väikerahvastest kui etnilisest prügist. 17 Berenti arutelu on siiski vastuoluline ja iseloomustab baltisakslaste dilemmat ajal, mil vene rahvuslus samuti kasvamas oli. Kuigi Berent vandus truudust tsaarile ja Vene riigile, mainis ta samal ajal uhkusega kahte miljonit sakslast kui jõutegurit (Machtfaktor) Venemaa riigielus vihje, mis vaevalt küll tsaarivõimudele meelepärane oli. 18 Baltisakslaste demograafiline olukord oli murettekitav, ajalooliselt tähtis sißeränne Saksamaalt oli praktiliselt lõppenud nõnda tunti erilist vajadust oma jõudude koondamiseks. Vabam seltsielu oli aasta revolutsiooni tähtsamaid tulemusi, mida baltisaksa rahvusgrupp ära kasutama ruttas. Aadli ja linna juhtivate kodanike eestvedamisel organiseerus baltisaksa kogukond rahvuslikul alusel esmakordselt ajaloos ja asutas igas balti provintsis kultuuriühingud (Deutsche Vereine). Nende ühingute näol oli paljuski tegu haridußeltsidega, kuna nende peategevus oli suunatud äsja seadustatud emakeelsete erakoolide ülalpidamisele. Kultuuriühingute liikmete arv tõusis maksimumini aastal, hõlmates 25% etnilistest sakslastest kogu Baltikumis tegu oli ennenägematu sotsiaalse mobiliseerumisega. Eesti seltsid jäid sellistest näitajatest kaugele aastast 16 T. v. Berent. Nationale Kultur. Baltische Monatßchrift, 63, 1907, lk , W. Connor. The National Question in Marxist-Leninist Theory and Strategy. Princeton 1982, lk T. v. Berent. Nationale Kultur, lk E. v. Stackelberg-Sutlem. Ein Leben im baltischen Kampf. München 1927, lk 127; J. v. Hehn. Das baltische Deutschtum zwischen den Revolutionen von 1905 und Hrsg A. Ezergailis, G. v. Pistohlkors. Köln 1982, lk 46-47; F. Kinkar. Lehekülg Eestimaa kultuuriloost. Baltisaksa haridußeltsid Tallinn 2000, lk

15 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes hakkas aga liikmeskond aeglaselt kahanema. Esimese maailmasõja ajal otsustas Vene valitsus kultuuriseltsid sulgeda. On siiski tähelepanuväärne, et samal ajal kui liikmeskond kahanes, tõusid seltside tulud aasta-aastalt. Liikmete arvu languse põhjused on jäänud ebaselgeks, kuid võib oletada, et paljudel baltisakslastel olnuks ebamugav kuuluda organisatsiooni, mida tsaarivõimud võinuks kergesti natsionalistlikuks tembeldada. 20 Baltisaksa kultuuriühingute tegevuse tähtsaimad tulemused olid eelkõige psühholoogilist ja moraalset laadi, ühingute töö ergutas initsiatiivi rohujuuretasandil. Tundus, et baltisakslased ei pidanud enam tsaarivalitsuselt abi paluma, vaid said ise oma tuleviku kujundamises aktiivselt osaleda. Teine baltisakslaste tegutsemismotiiv oli soov rahvusrühmana säilida. Pärast aasta revolutsiooni tajuti, et keeleline aßimileerumine Baltikumis hakkas toimuma järjest rohkem senisele vastupidises suunas üha valitsevamaks said kohalikud keeled. 21 Kuidas mõjutas pärast aastat muutunud poliitiline olukord traditsiooniliste eliitide rahvuslikku identiteeti? Demokraatlike valimiste ajastul tekkis Soomes uus kultuuriline identiteet, mis hõlmas nüüd tervet rootsi keelt kõnelevat elanikkonda. Samal ajal tugevnesid kultuurilised sidemed Rootsiga ning idee germaanlaste raßilisest üleolekust kerkis tugevamini esile. Mõned nooremad soomerootsi haritlased kavandasid isegi uut poliitilist ühendust Rootsiga, kuid nende vaated jäid siiski selgelt vähemuße. Valdav enamik soomerootslasi ei näinud vastuolu rootsi kultuurilise ja etnilise identiteedi ning üld-soome poliitilise identiteedi vahel. 22 Ühesõnaga, rootsikeelne eliit leppis uue poliitilise olukorraga, kuid lootis siiski Soome avalikus elus küllaltki tähtsat osa mängida. Et arutelud sel teemal olid tolleaegses Soomes võimalikud, ilmneb profeßor Eemil Nestor 20 F. Kinkar. Lehekülg Eestimaa, lk 120; B. Hollander. Der Deutsche Verein in Livland. Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1931, Riga 1930, lk 110; J. v. Hehn. Das baltische Deutschtum, lk C. E. Stroehm. Der Deutsche Verein in Estland. Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1931, Riga 1930, lk 115; E. v. Stackelberg. Nationale Verbände. Reval 1908, lk 41; Der Deutsche Verein in Livland, seine Aufgaben und sein bisheriges Wirken. Riga 1908, lk M. Klinge. Ruotsinkielisten 1910-lukua. Germanismia ja konservatiivisuutta. M. Klinge. Vihan veljistä valtiososialismiin. Porvoo 1972, lk

16 Toivo Ü. Raun Setälä artiklite seeriast ajakirjas Valvoja ( ), kus ta lahkas selliseid raskesti määratletavaid termineid nagu rass, keel ja rahvus. Setälä väitis veenvalt, et üks rahvas (kansa) võib rääkida rohkem kui üht keelt, nagu Šveitsis või Soomes, ning lisas, et Soomes on kaks rahvust (kansallisuus), kellel on kaks erinevat emakeelt. 23 Oma teises artiklis purustas Setälä müüdi raßilisest ja etnilisest puhtusest, rõhutades, et kõik rahvad ja rahvused on segapäritolu, kaasa arvatud soomlased ise. 24 Pärast aasta revolutsiooni tekkis baltisakslaste eliidil uus etniline ja kultuuriline identiteet, mis sidus neid palju konkreetsemalt rahvuskaaslastega mitte ainult Baltikumis, vaid ka mujal Vene impeeriumis ja kogu maailmaski. Ilmselt pakkus selline uus perspektiiv väikesele ja hääbuvale vähemusele lohutust, kuid tuleb rõhutada, et baltisakslased ei käsitlenud end ise kunagi vähemusena aastal võttis üks baltisaksa ajakirjanik sellise hoiaku tabavalt kokku: Baltlastena me ei ole mitte midagi, sakslastena aga kõik; /... / sakslastena ühe kõrgelseisva kultuurrassi liikmed, baltlastena üks massikild ja geograafiline mõiste. 25 Baltisaksa diskursuses korduvad pidevalt vihjed sakslaste vaimsele ja moraalsele üleolekule Baltikumis, väidetavalt on baltisakslaste suurimaid teeneid kõrgema inimlikkuse juurutamine Läänemere idarannikul. Iseloomulikult nimetas August Bielenstein, tuntud baltisaksa pastor ja literaat Kuramaal, baltisaksa püüdlusi 19. sajandi teisel poolel humaanseteks, aga läti ja eesti omi rahvuslikeks, s. t kildkondlikeks ning kitsarinnalisteks. 26 Sarnaselt Soome kõrgkihile arvasid baltisakslased, et nad moodustavad olulise vaimse silla Baltikumi ja lääne kultuuriruumi vahel. Poliitiliselt pidid baltisakslased aga antud olukorras eriti ettevaatlikud olema ning nende seisund jäi tsaariaja viimastel aastatel vastuoluliseks. Sidemete rõhutamine kahe miljoni etnilise sakslasega 23 E. N. Setälä. Rotu, kieli ja kansalliset ryhmitykset. Valvoja, 31, 1911, lk 1-9, ; 35, 1915, lk Setälä oli soome keeleteaduse ja kirjanduse professor Helsinki Ülikoolis aastatel Samas, lk [A. Stellmacher.] Am Scheideweg. Politische Betrachtungen zur heutigen Lage des Deutschtums in den baltischen Provinzen. Riga 1906, lk A. Bielenstein. Ein glückliches Leben. Riga 1904, lk

17 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes Vene riigis tekitas keskvalitsuses sügavaid kahtlusi. Näiteks tembeldasid tsaarivõimud ja vene ajakirjandus Eestimaa rüütelkonna sekretäri Eduard von Stackelberg-Sutlemi katse korraldada a veebruaris Tallinnas Venemaa sakslaste kongreß reeturlikuks ja pangermaanlikuks. Kongreßi toimumine keelati ära. 27 Potentsiaalselt veelgi plahvatusohtlikum küsimus oli saksa talupoegade võimalik siirdumine Vene impeeriumi sisemaalt Balti provintsideße. Oma hilisemas memuaarteoses kirjutab Stackelberg-Sutlem, et tema ja teised juhtivad baltisakslased nägid väljapääsu kitsikusest ainult Baltikumi uues koloniseerimises, kuid valitsevates oludes ei olnud selline ettevõtmine laiemas ulatuses teostatav. Saksa kolonistide arv jäi piiratuks (umbes aastal 1914) ja enamik neist paigutati Läti aladele, kus baltisaksa-läti rahvußuhted olid pinevamad. 28 Vaatamata domineerivale peßimismile, kinnitasid baltisakslased pidevalt avalikes sõnavõttudes ja kirjutistes oma lojaalsust tsaarile ja Vene riigile ning kaitsesid autonoomia põhimõtet. Kuivõrd baltisaksa eliit Esimese maailmasõja eelsetel aastatel Saksamaa poole pöördus, jääb ikka veel vaieldavaks. 29 Võrreldes vanade eliitide kahaneva seisundiga, oli eestlaste ja soome keelt kõnelevate soomlaste demograafiline olukord 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul positiivne. Nende osakaal rahvastiku üldarvus tõusis mõne protsendi võrra (Soomes aastatel ,7%-lt 87,8%-ni ja Eestis aastatel ,8%-lt 90,6%-ni). Nagu varemgi mainitud, oli rahvastiku juurdekasv eriti kiire linnades. 30 Emigratsioon tegi muret Soome lahe mõlemal kaldal, Eestis oli ka sündivus küllaltki madal, kuid iive jäi siiski positiivseks. Nii Soomes kui Eestis tõi aasta revolutsioon esile sügavad sotsiaalsed lõhed ühiskon- 27 E. v. Stackelberg-Sutlem. Ein Leben, lk 149; J. v. Hehn. Das baltische Deutschtum, lk E. v. Stackelberg-Sutlem. Ein Leben, lk 141; J. v. Hehn. Das baltische Deutschtum, lk Võrdle näiteks: C. L. Lundin. The Road from Tsar to Kaiser. Changing Loyalties of the Baltic Germans, Journal of Central European Affairs, 1950, nr 10, lk ja G. v. Pistohlkors. Die Deutschbalten. Probleme einer Obersicht vor dem Ersten Weltkrieg. G. v. Pistohlkors. Vom Geist der Autonomie. Aufsätze zur baltischen Geschichte. Köln 1995, lk Suomen tilastollinen vuosikirja, lk 43; T. U. Raun. Estonia, lk

18 Toivo Ü. Raun nas. Soomes ei puudunud palju kodusõja puhkemisest. Nõnda võib väita, et klaßiteadvus või sotsiaalne identiteet konkureeris tugevalt rahvusliku identiteediga. Jätkuv moderniseerumine tõi endaga kaasa sotsiaal-majanduslike erinevuste suurenemise ühiskonnas. Algaval demokraatlikul ajastul hoomasid soomekeelsed rahvuslikud ringkonnad uusi võimalusi oma kultuuriliste pürgimuste elluviimiseks. Ei olnud juhus, et juba aastal asutati Soomluse Liit (Suomalaisuuden Liitto), mille eesmärgiks oli soome keele ja kirjanduse arendamine ning soome rahvusteadvuse tugevdamine. Kõige konkreetsemaks sihiks oli kultuurilise sõja pidamine rootsi keele ikka veel domineeriva positsiooni vastu Soome ühiskonnas ja kõhkleval seisukohal olijate veenmine, et soome keel kõlbab kultuurkeeleks. 31 Ka Eestis on jälgitav sarnane kultuurilist võitlust puudutav diskursus, erinevalt Soomest olid siinsel lahinguväljal vastamisi kaks suurrahvaste kultuuri. Siiski oli aasta revolutsiooni järgne ajajärk märkimisväärselt vabam ja emakeelse kultuuri viljelemiseks soodsam kui eelnevad aastakümned (kadus eeltsensuur, eluõiguse sai eestikeelne alg- ja keskharidus). 32 Eestlaste enesekindlus väljendus selgesti ajakirjanduses, kus nenditi näiteks, et eestlased ei pea enam toetuma baltisakslastele või Vene valitsusele, vaid ainult omaenda sisemisele jõule. Ka majanduslik konkureerimine baltisaksa kodanlusega sai nüüd täiesti võimalikuks. Rahuldusega täheldati, et kadakasakslaste osakaal linnades hakkas lõpuks kahanema, kuna viimased taipasid üha enam, millises suunas uued tuuled puhuvad. 33 Majanduslikult paremini kindlustatud eestlus oli käimasolevas kultuurivõitluses järjest konkurentsivõimelisem. Rahvusliku identiteedi edendamise vaatevinklist oli eriti lootustäratav emakeelse hariduse osaline tagasitulek riigikoolideße ja emakeelsete erakoolide rajamine alates aastast. Hariduse vallas sai kultuurivõitlus eriti nähtavaks. Peeter Põld kirjeldab toonast olukorda Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tartu tütarlastekeskkooli 31 K. Tarasti. Suomalaisuuden Liitto Porvoo 1966, lk T. U. Raun. The Estonians and the Rußian Empire, Journal of Baltic Studies, 15, 1984, lk Päätükikene rahwuslisest wõitlusest. Postimees, 24. märts 1912; Saksa ollus Baltimaade linnades. Postimees, 5. august

19 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes algusaastate tegevuse ülevaates. Põld juhib tähelepanu seigale, et baltisakslased püüdsid üsna agreßiivselt meelitada eesti soost lapsi uuteße saksakeelseteße erakoolideße ning see nõudis eesti haridustegelaste kiireid vastukäike. 34 Üldiselt oli eesti haridußeltside tegevusel samasugune psühholoogiliselt värskendav mõju nagu saksa seltsidelgi. Eesti pedagoogiline mõte ja emakeelse hariduse ideoloogia said nendel aastatel kindla aluse. 35 Teisest küljest tuleb märkida, et takistusi eesti keele või eesti keeles õppimiseks oli mitmeid ning neid käsitletaval ajajärgul ei kaotatud. Riigikoolides oli suur puudus pädevatest eesti keele õpetajatest, eesti keele tunnid jäid tavakoolide õppekavast välja ja eesti keele õppimise eest pidid lapsevanemad lisatasu maksma. 36 Ka keskvalitsus ei vaadanud eestikeelseid erakoole hea pilguga, nende koolide lõpetajatel ei olnud otsest õigust Vene riigis edasi õppida, kuigi Peeter Põllu hinnangul olid näiteks Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekeskkooli lõpetajad võimelised vastavad riigieksamid sooritama. 37 Tuleb veel meeles pidada, et eesti haritlased vaidlesid jätkuvalt keskkoolide õppekeele üle. Peeter Põld ja Villem Reiman kaitsesid emakeelse keskkooli põhimõtet, Mihkel Kampmann soovitas aga kasutada gümnaasiumi viimasel kolmel aastal õppekeelena vene keelt, et valmistada õpilasi ette ülikooliõpinguteks ning edasiseks eluks. 38 Hinnates soome keelt kõnelevate soomlaste ja eestlaste rahvuslikku identiteeti pärast aasta revolutsiooni, tuleb tõdeda, et olukord olid traditsiooniliste eliitide omast oluliselt erinev. Soomlastele ja eestlastele ei olnud rahvusküsimus midagi uut ega kardetavat, rahvusliku eneseteostuse võimalustest haarati uutes tingimustes vaimustunult kinni. Kuigi baltisakslased ja soomerootslased kahtlesid kahe läänemeresoome rahva võimes luua euroopalikku kõrgkultuuri 34 P. Põld. Eesti Nooresoo Kaswatuse Seltsi Tütarlaste Keskkool Tartu 1916, lk F. Kinkar. Eesti haridußeltside ajaloost. Tartu 1996, lk Eesti keel ja eesti meel. Päevaleht, 23. august 1911; Eesti keele õpetamise asjus keskkoolides. Postimees, 9. detsember P. Põld. Eesti Nooresoo, lk Awalikud koosolekud hariduse-asjus Tartus 31. märtsil ja 1. aprillil Eesti Haridußeltside Aastaraamat, 1, 1909, lk 14-15, 30-32,

20 Toivo Ü. Raun (või pigem eitasid seda), juurdus soomlaste ja eestlaste kultuuriline identiteet järjest sügavamalt. Kiiresti kasvav intelligents väljendas kultuurilist identiteeti kirjanduses, kunstis, muusikas aasta traagilise kodusõja taustal võib kergesti järeldada, et rahvuste ja ühiskonnaklaßide lõimumine Soomes ei õnnestunud, kuid laiapõhjalised maßiorganisatsioonid, mis koondasid tihti erinevaid sotsiaalseid gruppe, toimisid edukalt kogu artiklis käsitletava perioodi vältel. 39 Üldine hääleõigus ja moodsa esinduskogu tekkimine Soomes lõid Vene impeeriumis ainulaadse võimaluse modernseks poliitiliseks eluks. Soome parlamendi ja Vene keskvalitsuse vahel kujunes aga patiseis, mis kestis praktiliselt tsaariaja lõpuni. Kuigi poliitilised arvamused ja ideoloogilised vaated läksid silmatorkavalt lahku, valitses poliitiliste parteide vahel üksmeel Soome autonoomia küsimuses leiti, et seda tuleb jõuliselt kaitsta ja arendada. Enamiku eestlaste jaoks jäid aktuaalseks aastal püstitatud eesmärgid laialdane kohalik autonoomia ja demokraatia. Nende eesmärkide teostamine oleks aga võimalik olnud ainult uues demokraatlikus ja föderatiivses, s. t detsentraliseeritud Vene riigis aasta Eesti Haridußeltside konverentsil väljendas Jaan Tõnisson, eesti mõõdukate juhtfiguur, oma nägemust Eesti poliitilisest tulevikust järgmiselt: Pärisrahwaste kultura tõusmisest ei ole aga Wene riiklisele mõttele wähemat hädaohtu karta: wäikerahvad on ju nii pisikesed, et nemad Wene rahva ärawõitmisest undki ei wõi näha. Eesti rahwas ei saa teisiti, kui ta peab kõigest jõuust püüdma, et meie kodumaa alati Wene riigi osaks jääks, sest meie kodumaa ärawõitmine mõne muu riigi poolt oleks meile kõige suuremaks õnnetuseks. 40 Väljend mõni muu riik viitab ilmselt Saksamaale. Niisiis moodustasid Tõnißoni arvates eestlased ja lätlased Balti provintsides Venemaa läänepiiri omamoodi kaitsevalli ja seetõttu pidanuks tsaarivalitsus nende mõõdukaid pürgimusi toetama. Autonoomia suhtes 39 Miten suomalisista tuli suomalaisia? Kansa liikkeeßä. Toim R. Alapuro et al. Helsinki 1989, lk 5-6; R. Alapuro ja H. Stenius. Kansanliikket loivat kansankunnan. Samas, lk Eesti Haridußeltside Aastaraamat, lk 8. 18

21 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes olid eriarvamusel ainult eesti enamlased, kes pooldasid tsentraliseeritud riigisüsteemi ja mõistsid rahvust ajutise nähtusena. 41 Mitmed paralleelid rahvusliku identiteedi arengus Eestis ja Soomes ning geograafiline lähedus tõstatavad küsimuse vastastikustest seostest ja mõjudest. Nagu varasematel aegadel, toimusid eestisoome kokkupuuted pärast aastat peamiselt haritlaste kaudu, neile lisandusid nüüd Soomes maapaos viibivad eesti poliitilised põgenikud. Nagu varemgi, oli eestipoolne huvi sidemete arendamise vastu tunduvalt suurem kui soomepoolne, kuna Soomel oli partnerina rohkem pakkuda. Meenutades Bobrikovi aega enne aastat, avaldasid mõned soomlased isegi kahtlust, et Soome siirdunud eestlased võisid olla Vene riigi spioonid. Siiski oli sellele ajastule iseloomulik Soome-Eesti Liidu asutamine Helsingis aastal kahe maa üliõpilaste poolt. Seltsi eesmärgiks kuulutati hõimutunnete süvendamine ja tihedamate sidemete sõlmimine kahe rahvuse vahel. Tsaarivõimud aga jälgisid selle organisatsiooni tegevust umbusklikult, Eesti-Soome Liit suleti aastal süüdistatuna separatistlikes püüdlustes. 42 Soomlaste ja eestlaste teadmised teineteise maade kohta ei olnud veel kuigi sügavad, aga aastatel ilmus kaks raamatut, esimene Eestis ja teine Soomes, mis panid aluse olukorra muutumisele: Mihkel Martna jt. Soome ning Hilma Räsäneni Suomenlahden takaa. Mõlemad teosed rõhutasid, et kahe rahva suhteid tuleb parandada. 43 Igal juhul arenes eesti-soome kultuuriline suhtlus eeskätt tänu Noor-Eesti tegevusele sel perioodil märgatavalt, loodi tugev alus tulevase iseseisvusaja veelgi tihedamatele sidemetele. Nooreestlastele avas side Soomega uue tee vaimsete horisontide laiendamiseks saksa ja vene kultuuri vahenduseta T. U. Raun. The Estonians, lk T. Karjahärm. Eestlaste regionaalse identsuse ajaloost. Looming, 1995, nr 5, lk ; K. Alenius. Ahkeruus, edistys, ylimielisyys. Virolasten Suomi-kuva kansallisen heräämisen ajasta tsaarivallan päätymiseen (n ). Oulu 1996, lk , 186; S. Zetterberg. Suomi ja Viro Helsinki 1977, lk M. Martna et al. Soome. Tallinn 1909, lk 3-4; H. Räsänen. Suomenlahden takaa. Piirteita Viron entisyydestä ja nykyisyydestä. Helsinki 1910, lk Vt näiteks: I. Talve. Noor Gustav Suits Soomes Tulimuld, 1953, nr 4, lk

22 Toivo Ü. Raun Rahvusliku identiteedi võrdlev analüüs Eestis ja Soomes pärast aasta revolutsiooni toob esile nii sarnasusi kui ka erinevusi. Mõlemal juhul pidid kitsikuße jõudnud traditsioonilised eliidid nüüd arvestama rahvusluse kasvava jõuga ja sellega teatud määral kompromiße tegema. Mõlema maa eliidid üritasid õigustada oma juhtivat positsiooni ühiskonnas nii ajalooliselt kui kaasajal, viidates enda tsiviliseerivale kutsumusele. Vaatamata ajalooliselt tugevamale seisundile oli baltisakslaste olukord ohtlikum ning haavatavam kui soomerootslaste oma. Baltisakslaste osakaal kohalikus ühiskonnas oli palju väiksem ja suhted põliselanikega murettekitavamad. Nii eestlased kui soome keelt kõnelevad soomlased said aasta revolutsioonist tõukunud sündmustest märgatavat kasu, kuid Soome olukord oli autonoomia taastamise ja radikaalsete poliitiliste uuenduste tõttu tunduvalt soodsam aasta revolutsioonile järgnenud aastad tõid esile ühe olulise erinevuse Soome ja Eesti ühiskonnas. Soomes osutus võimalikuks luua kodaniku- ehk territoriaalidentiteet, mis hõlmas nii soomekeelse kui rootsikeelse rahvastiku. Eestis aga oli ajalooline ja sotsiaalne lõhe, kui mitte öelda kuristik, liiga lai ning kogu maad haaravat identiteeti ei tekkinud. Kuigi üksikud hääled Esimese maailmasõja eel (nt Arnold Haßelblatt) rääkisid lepitavalt kodumaa ühisest huvist, väljendas Ernst Seraphim samal ajal baltisakslaste traditsioonilist ja valitsevat üleolevat hoiakut eestlaste ja lätlaste suhtes. 45 Lõpuks tuleb meeles pidada, et kuigi rahvusliku identiteedi tähtsus sel ajajärgul kasvas, ei olnud see kaugeltki ainuvalitsev, vaid pidi konkureerima mitme teise kiiresti moderniseeruvas ühiskonnas esilekerkiva identiteediga. Ettekanne 16. märtsil 2005 ÕES-i koosolekul. 45 A. Haßelblatt. Kulturbestrebungen des estnischen Volkes. Deutsche Monatßchrift für Rußland, 2, 1913, lk 612; E. Seraphim. Die baltischen Provinzen in der zweiten Hälfte des 19. Jahrhunderts. Deutsche Monatßchrift für Rußland, 1, 1912, lk

23 Rahvuslik identiteet Eestis ja Soomes National identity in Estonia and Finland Summary The Revolution of 1905 had a profound impact in both Estonia and Finland and set the tone for development until the end of the tsarist regime. This article offers a comparative analysis of the evolution of national identity on both sides of the Gulf of Finland in the years , a time of rapid socioeconomic modernization and increasing cultural and political pluralism. This growing convergence as developed peripheries in modern times renders the comparison apt despite historical differences (e.g., declaßing of elites in Estonia, absence of serfdom in Finland). By the early twentieth century the traditional elites in the two societies the Swedish-speaking and Baltic German nobility and burghers were in decline, both demographically and in terms of their power position in society. After the upheavals of 1905, these groups shared a mood of defensiveneß but were now forced to think more in ethnic and national terms rather than social ones. In both cases the ideologists of these elites streßed their historical mißion of bringing civilization to the peasant maßes and their continuing role as a bridge to the higher cultures of Europe. In addition, the Baltic Germans organized on a national basis for the first time, establishing cultural unions (Deutsche Vereine) to promote German-language education. This initiative reflected a new ethnic and cultural identity which included ties to the two million Germans in the Russian Empire and the entire German-speaking world. The Baltic Germans, however, had to tread cautiously here in an era of growing Rußian nationalism, especially regarding the explosive ißue of new German colonization in the Baltic region. In Finland a new cultural identity also emerged as the Swedish-speakers closed ranks in the post-1905 democratic era and also placed more emphasis on their connections to Sweden. 21

24 Toivo Ü. Raun For the Finnish-speaking Finns and the Estonians, whose demographic situation was much more positive than that of the traditional elites, the post-1905 years brought a stronger sense of selfconfidence and new opportunities for political participation and cultural advancement. Finnish became increasingly competitive with Swedish as a cultural medium, and the cultural aßimilation of Estonians into the German world began to reverse itself. Private Estonian-language schools, permitted after 1905, played an important symbolic role in this proceß. The defense of Finland s autonomy and a growing desire for the establishment of a similar system in Estonia dominated political thought among the ethnic majorities in the two cases. Cultural ties between the Estonians and the Finnish-speaking Finns also deepened during this period, substantially aided by the considerable number of Estonian exiles living in Finland after the Revolution of Despite the numerous similarities in the evolution of national identity in the two cases, a key difference was revealed in the post-1905 era. In Finland a civic or territorial identity increasingly developed, including both Swedish- and Finnish-speakers. In Estonia, in contrast, the historical and social gap between the Baltic Germans and Estonians had been too wide for too long to be readily bridged in modern times. 22

25 Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis Kaido Laurits Käesolevas artiklis antakse ülevaade aasta Eesti Vabariigi vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse sätetest ja põhimõtetest, samuti nimetatud seaduse põhjal ellukutsutud Saksa Kultuuromavalitsuse kui institutsiooni olemusest ja ülesehitusest maailmasõdade vahelisel perioodil. Vähemusrahvuste kaitse nõue tõusis erilise aktuaalsusega päevakorda Esimese maailmasõja ajal ning järel. Ka alanud 21. sajandil on vähemuste õigusliku seisundi küsimus küllaltki aktuaalne, sest teatavasti võivad vähemustega seotud probleemid tänapäevalgi muutuda üsna kiiresti rahvusvaheliseks konfliktiallikaks. Seetõttu tuleb rahvuste vaheliste suhete edukat reguleerimist ning vähemusrahvuste oskuslikku ja kõiki pooli rahuldavat integreerimist pidada nii riikidevaheliste heanaaberlike suhete, kui ka veelgi enam riigi sisemise stabiilsuse tagatiseks. Taust: vähemuste kaitse küsimus rahvusvahelisel areenil Teatavasti tegelesid esimesed vähemuste kaitset käsitlevad dokumendid mitte etniliste, vaid usuliste vähemustega. Sellega seoses nimetatakse kirjanduses esimese positiivse vähemusõigusena enamasti aasta Nürnbergi või ka aasta Augsburgi usurahu leppeid. Punkte vähemuste kaitseks sisaldas ka 30-aastase sõja lõpeta- 23

26 Kaido Laurits nud Westfaali rahuleping aastast Kuni 18. sajandi lõpuni tegeles vähemuste kaitse pea eranditult religiooßete vähemuste kaitsega. Alles 19. sajandil, mil tekkisid natsionalism ja rahvusmõte, nihkus raskuspunkt vähemuste kaitse alal rahvuslike vähemuste kaitsele. Rahvusvaheline vähemuste kaitse tänapäevases tähenduses teostus esmakordselt aastal Viini kongreßil, mille lõppaktis nähti Venemaal, Austrias ja Preisimaal elavatele poolakatele ette teatud autonoomia ja kohustati nimetatud riike poolakate kultuurilisi vajadusi silmas pidama. 1 Korraldamaks usuvähemuse kaitset, tehti sama kongreßi raames Saksa Liidu nõukogule kohuseks arutada võimalusi juudiusulise kodanikkonna olukorra parandamiseks. Sarnast põhimõtet rakendati aastal Pariisi kongreßil Moldaavia ja Valahhia ning aastal Berliini kongreßil Bulgaaria, Montenegro, Rumeenia, Serbia ja Türgi kohta. 2 Esimese maailmasõja tulemusel lagunesid Euroopas territoriaalselt suured paljurahvuselised impeeriumid ning nende aladel tekkisid arvukad uued (samuti paljurahvuselised) riigid. Nüüd tõusis rahvusküsimus eriti teravalt päevakorrale. Kuigi võrreldes aastaga oli vähemusrahvuste liikmete arv Euroopas langenud 54 miljonilt 16,8 miljonile, 3 ei olnud vähemuste kaitse küsimuse tähtsus sellega sugugi mitte vähenenud. Pigem muutus see üha aktuaalsemaks ning leidis ka laiemat kõlapinda aastal loodud Rahvasteliidu initsiatiivil leiti olevat vajalik sõlmida samal aastal toimunud Pariisi kongreßil tunnustatud uute või ka territoriaalselt laienenud riikidega nn vähemuste kaitse lepingud. Peamiseks põhjuseks nimetatud lepete sõlmimiseks ei olnud siiski mitte niivõrd mure vähemusrahvuste kultuuri säilitamise pärast, kui soov vältida uusi rahvusvahelisi konflikte Euroopas. Neis lepinguis kindlaksmääratud kohustusi loeti võrdseks vastavate riikide põhiseaduslike normidega, millega ei tohtinud vastuolus olla ükski teine norm. Peamiseks kohustuseks nimetatud kaitselepingute alusel oli kõigile elanikele täieliku elu ja vara 1 C. Haßelblatt. Minderheitenpolitik in Estland: Rechtsentwicklung und Rechtswirklichkeit Hamburg 1996, lk A. Piip. Vähemusrahvused. Põhiseadus ja Rahvuskogu. Rahvuskogu Üldkoosoleku Juhatuse Väljaanne. Tallinn 1937, lk C. Haßelblatt. Minderheitenpolitik, lk

27 Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus kaitse kindlustamine, tegemata vahet nende sünni, rahvuse, keele, raßi või usu alusel. Vähemusrahvuseße kuuluvad kodanikud said õiguse enamusrahvusega samadel alustel luua ja ülal pidada oma hoolekande-, usulisi ja ühiskondlikke asutusi, koole jne, õiguse tarvitada neis oma emakeelt ja teostada vabalt usulisi kombeid. 4 Lepingud olid tähtajatud ning kehtisid vaid vastavate elukohariikide kodanikest vähemusrahvuste liikmetele, mitte aga välismaalastele. 5 Esimene ning kõigile järgnevatele eeskujuks saanud vähemuste kaitse alane leping sõlmiti liitriikide (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan) ja Poola vahel 28. juunil 1919 Versailles s. Järgnevad lepingud Tšehhoslovakkiaga, Jugoslaaviaga (sel ajal Serbia-Horvaatia-Sloveenia Kuningriik), Rumeeniaga, Kreekaga jne erinesid sellest vaid detailides. 6 Eesti Vabariik (sarnaselt teistele Balti riikidele ja Soomele) deklareeris esialgu Rahvasteliidu ees, et nii juba kehtivate seaduste läbi kui ka olemasolevas õiguspraktikas on vähemusrahvuste õigused juba piisaval määral kaitstud. Vastavat vähemusrahvuste õigusi puudutavat deklaratsiooni peeti seepärast üleliigseks. 7 Lisaks viidati asjaolule, et Eestil polevat kohustust anda oma vähemusrahvuste kaitset Rahvasteliidu kontrolli alla, sest ta ei ole iseseisvunud tänu Versailles rahulepingute süsteemile ja Pariisi rahukonverentsile, millega vähemuste lepinguid otseselt seostati septembril 1921, enne Rahvasteliitu vastuvõtmist, oli Eesti esitanud küll selle nõukogule resolutsiooni, milles avaldati valmisolekut astuda 4 A. Piip. Vähemusrahvused, lk W. Keßler. Die Gescheiterte Integration. Die Minderheitenfrage in Ostmitteleuropa Ostmitteleuropa zwischen den beiden Weltkriegen ( ). Stärke und Schwäche der neuen Staaten, nationale Minderheiten. Hrsg H. Lemberg. (Tagungen zur Ostmitteleuropa-Forschung). Marburg 1997, lk M. Scheuermann. Die Minderheitenpolitik des Völkerbundes in Ostmittel- und Südosteuropa in den zwanziger Jahren. Magisterarbeit. Institut für Osteuropäische Geschichte Justus-Liebig-Universität Gießen. Gießen 1994, lk 24; D. Willoweit. Minderheitenrecht und nationale Autonomie. Staatliche Einheit und nationale Vielfalt im Baltikum. Festschrift für Prof. Dr. Michael Garleff zum 65. Geburtstag. Hrsg G. v. Pistohlkors, M. Weber. München 2005, lk 37; V. Made. Eesti ja Rahvasteliit Kaks algust: Eesti Vabariik ja aastad. Artiklite kogumik. Koost J. Ant. Tallinn 1998, lk M. Scheuermann. Die Minderheitenpolitik, lk V. Made. Eesti ja Rahvasteliit, lk

28 Kaido Laurits viimasega läbirääkimisteße, täpsustamaks oma vähemuste kaitse rahvusvaheliste kohustuste ulatust ning selle rakendamise üksikasju, 9 kuid läbirääkimised Eesti ja teiste Balti riikidega vältasid üle aasta ning aastal Rahvasteliidu liikmeks saades ei andnud ükski neist riikidest oma vähemusdeklaratsiooni üle. Alles 17. septembril 1923 jõuti kõnelustega lõpule, selle tulemusel esitas Eesti Vabariik Rahvasteliidu Nõukogule lõpuks oma vähemusdeklaratsiooni. Nõukogu võttis teadmiseks Eesti poolt 28. augustil 1923 esitatud andmed vähemuste olukorra kohta riigis (Eesti oli viidanud põhiseaduse paragrahvidele 6 20) ja luges Eesti aasta määrused vähemusrahvuste kaitselepingute üldpõhimõtetele vastavateks. Samas säilitas nõukogu õiguse uusi andmeid nõuda ja Eesti vähemusrahvuste küsimust uuesti arutusele võtta sel juhul, kui Eesti lakkab vähemusrahvuste kaitselepingute põhimõtteid rakendamast. Erimeelsuste korral pidi otsuse tegema alaline Rahvusvaheline Kohus Haagis. 10 Vähemusdeklaratsiooni vastuvõtmine tähendas seda, et Eesti kuulus Rahvasteliidu vähemusrahvuste järelevalve süsteemi alla, seoses sellega said vähemused õiguse esitada valitsuse suhtes Rahvasteliidule petitsioone resp. kaebusi. Rahvasteliidu mõju Eesti Vabariigi vähemusteõigusele ei tohiks siiski ülehinnata. Rahvusliku kultuurautonoomia mõiste ja idee tänapäevases mõistes said alguse 19. sajandi lõpu 20. sajandi alguse Austria-Ungari Keisririigist, mis oli tüüpiline paljurahvuseline riik Euroopas ning kus sotsiaaldemokraatia üha enam aktuaalseks muutuvatele vähemusküsimustele intensiivselt vastuseid otsis. Juba aastal võttis Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei Brünnis vastu resolutsiooni, kus leidis vastukaja personaalse rahvuskultuurilise autonoomia põhimõte. 11 Enim on rahvusliku autonoomia (Nationale Autono- 9 A. Piip. Vähemusrahvused, lk ; V. Made. Eesti ja Rahvasteliit, lk 59-60; I. Rajasalu. Eesti Vabariik ja vene kogukonna poliitiline stabiliseerumine. Kaks algust, lk II Riigikogu protokollid. II istungjärk (1923). Tallinn, s.a, vg ; A. Piip. Vähemusrahvused, lk H. Kruus. Rahvusautonoomia. (Poliitiline kirjastik nr 6). Tartu 1917, lk

29 Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus mie) mõistet 12 seostatud Austria sotsiaaldemokraatide Karl Renneri ( ) ja Otto Baueriga ( ), kes töötasid üksikasjaliselt välja rahvusliku (kultuur)autonoomia teoreetilised alused. Tegemist oli uudse kavaga, kuidas ühelt poolt rahuldada vähemusrahvuste nõudmisi ja teisalt tagada kodanike lojaalsus paljurahvuselises riigis. Renner ja Bauer lähtusid ideest, et rahvuslikud kultuurifunktsioonid (sh emakeelsed koolid, arhiivid, muuseumid, raamatukogud, teatrid) peavad olema iga rahvuse enda korraldada ja valitseda ning tegid ettepaneku moodustada nn rahvuslikud kuuriad, mis rajaneksid täielikult omavalitsuslikele alustele. Nimetatud kuuriad pidid olema valitud vastavate rahvuste liikmete poolt ja nad oleksid omanud avalik-õiguslikku võimu oma rahvusliikmete suhtes. 13 Liikmestaatus neis autonoomsetes üksustes pidi sõltuma ainuüksi indiviidi vabast tahtest, st inimesele jäeti oma rahvuse määratlemise osas vaba valik. Autonoomsete rahvuslike institutsioonide võimupiirid pidi kindlaks määrama põhiseadus ning nende sißetulekud pidid pärinema ühiskondlikest allikatest, kohalikult omavalitsuselt ja riigilt. 14 Kuna paljud rahvused elasid Austria-Ungari Keisririigis hajutatult ning segamini teiste rahvuste liikmetega, siis pidi rahvuslik autonoomia erinevalt territoriaalsest autonoomiast olema rajatud isikulisele ehk personaalprintsiibile (Personalautonomie). 15 Üksikisik pidi kõigepealt olema liidetud rahvuse ja alles seejärel riigi külge. Rahvuse asutamine juriidilise isiku ja avalik-õigusliku institutsioonina oli Renneri järgi igasuguse rahvußuhete korralda- 12 Rahvusliku autonoomia mõiste ja olemuse kohta vt lähemalt D. Willoweit. Minderheitenrecht, lk K. Aun. Vähemusrahvuste kultuurautonoomia Eestis. Tagapõhjast ja teostumisest. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. Tallinn 1991, nr 1, lk K. Aun. Rahvusriigi kriitika II. Akadeemia, 1989, nr 9, lk K. Aun. Vähemusrahvuste kultuurautonoomia, lk Rahvusliku (kultuur)autonoomia üldistest teoreetilistest alustest annab üsna hea ülevaate M. Mintz teoses: Die nationale Autonomie im System des Minderheitenrechts unter besonderer Berücksichtigung der Rechtsentwicklung in den baltischen Randstaaten. Riga Renneri teooria kohta vt D. Willoweit. Minderheitenrecht, lk