TOIMETAV ÕPETAJA. Peeter Olesk

Transcription

1 TOIMETAV ÕPETAJA Peeter Olesk Järgnevat võib võtta ka kui jutustust põhimõttel asümptootiline narratiiv. Narratiivil on mitu tähendust, millest siia on valitud järgmine: asjade ja sündmuste ning inimeste kirjeldus olulisemate episoodide kaupa selle järgi, missugused seosed tekivad nende suhtes kirjeldajal. See ei tähenda, nagu oleks selline narratiiv läbinisti isiklik. Ta on objektiveeriv ja objektiveeritav sedamööda, kuidas lugeja hakkab kirjeldaja käitumist taipama. Asümptootiline on selline narratiiv, mis püüab jõuda ainele võimalikult lähedale, sellega kokku siiski langemata. Geomeetrias on asümptootiline näiteks Descartes i ( ) leht (Feuille de Descartes), kolmandat järku joon, teatud kuupvõrrandi graafik. Niisugune on secco-tehnikas meie korteri esikus, teostajaks aastal Toomas Kanter (1951). Kirjanduses leiab midagi selletaolist Friedebert Tuglaselt ( ), kelle novellikogu Unelmate maa: Tõe ja kujutluse päevik (1942) alustab katketetsükkel Kujutluspäevikust ( , 1941). Selle esimene osa kirjeldab rongi, mis kihutab vikerkaare alla, sinna ometi jõudmata. Selline motiiv ei pruugi olla tingimata traagiline ega isegi eleegiline nagu Ernst Ennol ( ) luuletuses Rändaja õhtulaul (1910). Ta võib olla ka irooniline nagu Aleksander Suumani ( ) pealkirjata luuletuses aastast 1963, mille viimane värss ütleb väga aforistlikult: ja minek on lõpmatu eemaldumine. Ta võib olla koguni pööraselt pillerkaaritav nagu Artur Alliksaarel ( ) tsüklis Tikutõmbeid kottpimedas galeriis, mille keskel algab üks osa värsiga Olen meri, millel puudub Lugu on kirjutatud ajakirja Akadeemia 200. numbri ilmumise puhul. 2557

2 Toimetav õpetaja äär. Igal juhul nimetaksin ma vormildasa asümptootilise narratiivi näitena esseed kui katset öelda tundmused tõest välja, olemata kindel, kas nii jääbki. Käesoleval juhul on asümptootilise narratiivi aineks seos ajakirja Akadeemia taastamise ning tema kolleegiumi ühe liikme, Tartu ülikooli vene kirjanduse õppejõu dotsent Valeri Bezzubovi ( ) 1 vahel ning paljud nendest seostest, mis tekivad mõlemaga minul. Enamikku nendest seostest ma dokumenteerida ei saa, sest me ei vahetanud ajakirja taastamise aegu temaga kirju ega tähendanud oma jutte päevikusse. Niisiis võin ma ka eksida. Ent õigus tõele ligineda on eksistentsiaalne, tema rikkumine on kuritegu. Vana ajalehekülg on sagedasti tõesti kas külg või riba. Tapeedialus. Rebitud välja- lõige järjehoidjana raamatu vahel. Roaretsept. Ajalehtede säilitamiseks aastakäikude kaupa ja algusest lõpuni peab olema väga kannatlik ning jõukas isegi siis, kui sa neid ei köida. Sul peab jätkuma ruumi. Ajakirjade köitmine on tehniliselt lihtsam, kuid rahaliselt kulukam. Minu sõpradest oli Paul Ariste ( ) õieti ainus, kes muretses ajakirjade nn raamatukoguköite pärast kuigi see polnud kerge isegi tema sissetulekute juures. Ent see riba või number võib juhtida su maailma, mille piire sa aimata ei oska. Nii on juhtunud ka ajakirjaga Akadeemia. Minu vanaisa advokaat Lui Oleski ( ) isiklik raamatukogu oli suur juba eelmise sajandivahetuse aegu. Trükiseid leidus seal viies keeles eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse omas. Vene kirjanike Tolstoi, Tšehhovi ja Gorki teosed olid hangitud kogututena ja köidetud nahka. Otsustades selle järgi, mis on jäänud alles, pidid olema köidetud ka ajakirjade aastakäigud. Kuidas võis niisugune kogu välja näha, sellest võib lugeja saada ettekujutuse fotolt, kus Karl Menningu ( ) abikaasa Irmgard Menning seisab 1 Peeter Olesk, Sõnad, mida ta enam lugeda ei saa: Valeri Bezzubovist mõeldes. Keel ja Kirjandus, 1991, nr 6, lk ; seesama, Kodu-Eesti, pagulas-eesti, Välis-Eesti, küüditatud Eesti. Välis-Eesti, XV aastakäik, 2005, lk 52; Blokovskiĭ sbornik XIII: Russka kulьtura XX veka: Metropoli i diaspora. Tartu, 1996, lk 7, Peeter Olesk oma kodus raamaturiiuli ees. 2 Menning polnud vaid Lui Oleski eakaaslane, ta oli ka perekonnasõber. Enamik sellest varast põles Tartu tulekahjudes 1941, kui hävis seegi korter Riia mäel, mis kuulus kahasse teistega Lui Oleski vanimale tütrele, advokaat Olli Oleskile ( ). Alles jäid pudemed, mis olid varem viidud Tallinnasse tema töökohta Luise Muist tuppa, muist kuuri. Lui Oleskist jäänud trükistele lisandusid aga ka need, mida olid soetanud tema ja Minni Kurs-Oleski ( ) neli tütart. Aastatel nad raamatuid isa kombel ei kogunud. Piirajaks sai raha õigemini selle krooniline nappus. Ent ometi on minu ja Juta Oleski (1947) ema Maja Oleski ( ) 3 pärandi hulgas põlemiste, kitsikuse, vangisolemise ja hulkumise kiuste säilinud ka ajakirja Akadeemia sõjaeelsed numbrid ( ). Mitte kõik ja ka mitte köidetuna, kuid siiski nõnda, et pole kahtlust: neid on ostetud järjepanu ning neid on hoitud. Nendel aastatel töötas ema kooliõpetajana Mustvees. Ajakirja numbrid pidid jõudma seega sinna, kuhu sai Tartu poolt maanteed pidi ainult Saare kõrtsi juurest ja raudteed pidi esiti laiarööpmelisega Tapale, siis Sonda ning sealt kitsarööpmelisega Mustveesse. Aga need numbrid on seal olnud ja ma usun, et mitte ainult meie ema üürikorteris aastatel ei loetud kunagist Akadeemiat nõnda nagu siis värsket Loomingut, Loomingu Raamatukogu ja Keelt ja Kirjandust või muud. Tolleaegsele koolipoisist kutsikale oli Akadeemia raskepärane, sest enne kõike muud oli ju kogu juriidiline, poliitiline ning ajalooalane sõnavara fundamentaalselt teine ning akadeemilist kooli polnud kunagise progümnaasiumi ealine läbi teha võinudki. Akadeemia kuulus minusuguste jaoks ajalukku, kuid mitte hauda. Omaealistest polnud tema sisu üle rääkida kellegagi (vähemasti ma ei osanud seda), vanematest polnud teda paljud ilmselt lugenudki. 2 Kalju Haan, Leida Laidvee, Karl Menningu memoriaalkogu Kirjandusmuuseumis. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed: Uurimusi ja materjale IV. Tartu, 1966, lk Peeter Olesk, Mis on sõdade sõnum? Postimees, 17. IV

3 Toimetav õpetaja Kuidas sündis mõte ajakiri Akadeemia taastada, seda pole mul kusagilt vaadata. Minule rääkis asjast Hando Runnel, kes ei pidanud selgitama suurt midagi. Oli vaieldamatu, et vanalt aluselt, Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu kureerituna ja sagedusega 8 10 korda aastas teda avaldada ei saa, sest niisugust liitu polnud ja eeskujuna tuli arvesse üksnes Loomingu jt sagedus kord kuus. Kuigi aasta sügistalvel oli Eesti Vabariigi territoorium endiselt okupeeritud, annekteeritud ja koloniseeritud, taastati siiski Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevus põranda alt maa peale ning sama tegid järk-järgult teisedki organisatsioonid (kuigi mitte ilma kõhklusteta). Ent jääda ootama akadeemilise silla kujunemist seltside ja korporatsioonide vahel oleks olnud rumal ning nii sündiski jätkuv Akadeemia kirjanike kuukirjana just Tartus. Linnas, kus eestlus oli 19. sajandi keskpaiku sündinud. Pärast aastal alanud uut okupatsiooni said siin tegutseda Tartu Riikliku Ülikooli ja hiljemini ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia kirjastusgrupid. Alates aastast hakati Tartus trükkima Emakeele Seltsi aastaraamatut, aastast 1958 ajakirja Keel ja Kirjandus ja aastast 1960 Emakeele Seltsi jätkväljaannet Kodumurre. Nende toimetused asusid vormiliselt siiski Tallinnas nagu ka ajakirjal Sovetskoe finno-ugrovedenie (1965 ; praeguse nimega Linguistica Uralica). Ainsana asus toimetus Tartus ajakirjal Eesti Loodus (1958 ). Iseseisvat kirjastust meie linnas aga polnud. Võõrale ja nooremale on see irratsionaalne, kuid siinkirjutajagi on viinud Keelt ja Kirjandust trükkinud trükikoja käsilao tsehhi juhatajale jõuludeks pudeli konjakit. Toimetuse liige ei pääsenud Tallinnast tulema, kuid preemia oli lubatud... Kui palju kordi tegi sedasama Paul Ariste, kes oli veendumuse ja kogemuse poolest karsklane, ei oska ma öelda, sest see ainus kord, mil ma temaga trükikoja tootmisosakonna juhataja juures käisin, ta daamile pudelit ei viinud. Kuid kindlasti tegi Paul Ariste ära väga palju selleks, et rahvuslikud raamatud ja akadeemiline perioodika ilmuksid ka anastatud Eestis aastal polnud veel selge, millal võiks Tartusse iseseisev kirjastus sündida ja kui kestvaks ta jääb. Ajakiri toimetuse asukohaga Tartus oli aga mõeldav, sest tollase perestroika järelkaja Eesti NSVs möönis alternatiive. Jutt ei ole aastast 2560 Peeter Olesk , mil Tartu ülikooli vana kohviku kaminasaalis katkestasid anonüümsed ettekirjutajad kõnekoosoleku Kuhu läheb eesti kultuur?, ja kui Kajar Pruul sellest kirjutas, muudeti tema ülevaate pealkirja. Ammugi ei räägi ma aastast 1982 ehkki just siis ilmus Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumis ettevalmistatuna, kuid kirjastuse Eesti Raamat väljaantuna faksiimile Juhan Smuuli ( ) Muhu monoloogist Hea meremeeste Hoidja. Selles väljaandes on korralikult legendeeritud ja 1:1-le reprodutseeritud kogu Juhan Smuuli asjaomase monoloogi käsikiri. Tollal Nõukogude Liidus sellise publikatsiooni analoogi ei olnud, vaevalt oli seda mujalgi. Valmis ta muide aga EKP KK sekretäri Rein Ristlaane (1933) toetusel. Tema käis aastal Kirjandusmuuseumis Juhan Smuuli 60. sünniaastapäeva üritusi ette valmistamas ja siis see kava kooruski. Jutt on aastast 1988 pärast Vaino Väljase (1931) määramist EKP KK 1. sekretäriks. Vaino Väljas pole mitte Eestist Venemaale läinud vanemate laps. Samamoodi ka näiteks Johannes Käbin ( ), kes oli küll sündinud Virumaal Kalvis, kuid läks vanemate tõttu teisele poole Narva jõge, sest seal jätkus vabamat maad. Või siis Saaremaalt Pöidest pärit Aleksei Müürisepp ( ), kvislingite Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees nagu hiljem Käbingi. Vaino Väljast ei ole võimalik käsitada Venemaa eestlasena. Nendes asjades tegid Eesti eestlased vahet. Ühes peres Miidurannal (küla Tallinna lahe ääres Kaasiku talu ja Haabneeme vahel), kus ma olin omainimene, kommenteeriti millalgi Tšehhoslovakkia invasiooni (1968) järel elavalt, kuidas tookordne EKP KK 1. sekretär Johannes Käbin rääkis telereportaažis Kuusalu kandist, et põllud on siin kiivized. Käbin teadis seda ilma Stalinitagi. Miiduranna pererahvale oli seesama tuntud juba lapsepõlvest, neil oli kodust tuttav ka Kivipõld. Aga nalja tegi neile see, kuidas okupatsioonifunktsionäär rääkis propagandasaates nagu avastusest asjast, mis oli rannaäärsele inimesele igapäine asi põlvest põlve. lk Kajar Pruul, Üliõpilaste diskussioon. Looming, 1986, nr 1, 2561

4 Toimetav õpetaja Kui aastal moodustati Eesti Looduskaitse Selts, siis sai selle juhatuse esimeheks ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist ( ). Tema on sündinud Kesk-Volgal, Simbirski kubermangus. Sünnikohalt vaieldamatu Venemaa eestlane, ametipostilt kollaborant marionetiriigis. Oli siis ja oleks ka tagantjärele absurdne oodata temalt nõukogude korra kukutamist. Tema, samuti tema kolleegi Arnold Greeni (1920) elamist Tallinnas Nõmmel, ei valvatud aga nii, nagu seda tehti nende ülemuse Valter Klausoni poolt hõivatud maja ja aiaga. Ent kindlasti oli Tõnurist nomenklatuurne. Ometi on tõsiasi, et need rahvuslased, kes tahtsid Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsist avaramat toetuspinda, nõustusid sellega, et Edgar Tõnurist on Looduskaitse Seltsi liikmetele kasulik juht. Ja tema ei öelnud oma kasulikkusest ära. Tema enese sisemonolooge ma ei tunne, temasuguste kasutajate omi küll. Kui aastal asutati Eesti Õpetajate Meeskoor, siis olid asutajad sisimas uhked seeüle, et koori nime keskel puudus lühend NSV. Tean seda, sest käisin Heinrich Valgu (1936) ateljeest Pika jala tornis Tallinnas ära toomas tema kavandit koori lipule. Samamoodi olid juba varem uhked ka Eesti Looduskaitse Seltsi asutajad, sest sellegi ühenduse nimes puudus NSV. Minule kirjeldas seda tunnet agronoom Herman(n) Lipp ( ), kes oli Saksa okupatsiooni aastail Järva maavanem oli ta Venemaal vangis, seejärel Harjumaal Kosel õpetaja. Maavanemana ta teadis võimu koridore ja korruseid. Mida ta arvas Edgar Tõnuristist kui NLKP-lasest, võib arvata. Aga koos teiste looduskaitseaktivistidega oli ta käinud selle nlkp-lase juures arutamas Eesti Looduskaitse Seltsi praktilisi asju ning oli rahul Tõnuristi selge toetusega. Kollaborandist funktsionäär ei hakanud initsiatiivi karistama. Vastupidi, ta kinnitas, et need ja need asjad (jutt käis seltsi emblemaatikast) tuleb ära teha, ja leidis selleks raha. Herman Lipp ei kirjeldanud Edgar Tõnuristi vihaga. Ta tegi seda möönvalt. Aastal 1988 oli ajakirja Akadeemia taastamiseks vaja mööndust analoogilisele kollaborandist funktsionäärile, sest vormistamise poolest oli tegemist ikkagi uue ajakirjaga. Jääda tema käivitamiseks vajalikke otsuseid ootama Moskvast oleks olnud truualamlik 2562 Peeter Olesk lollus. Aasta ei olnud enam 1972, mil avaldati NLKP KK otsus Kirjandus- ja kunstikriitikast (otsust ennast siis ei avaldatud, ajakirjas Looming jm ilmus otsuse anonüümne referaat). Tolle otsuse valgusel said aga võimalikuks niisugusedki väljaanded nagu Kirjandus kriitiku pilguga: Artikleid, arvustusi ja aastaülevaateid (I V; ) Kalju Kääri ( ) koostatuna; Endel Mallese, hiljemini tema ja teiste sisustatud aastaraamat Зstonska literatura v [ ] godu ja ma oletan, ka Endel Mallese koostatud eestikeelne aastaraamat Kirjanduse jaosmaa [ ] ( ). Otsus tuli ülevalt ja kasutati keskelt allapoole ära aastal ei saanud tulla ülevalt alla mingit otsust lubada Akadeemiat uuesti välja anda. Tahtmine algas altpoolt, mõnevõrra ka seetõttu, et tollast Loomingut sai kahtlustada fraktsioneerimises kirjanike keskel. Looming on Kirjanike Liidu ajakiri ja peab sellisena olema avatud liidu kõigile liikmeile samal kombel nagu iga liidu koosolekki jah, kahtlemata tingimusel, et sa ei lõhu ei koosolekut ega ajakirja. Patustamist selle põhimõtte vastu oli põhjust ette heita siis, nagu on olnud ka varem ja hiljem ning mitte ainult Loomingu puhul. Tean seda omast käest juba aastast 1986, mil ka mind ei avaldatud nii, nagu see oleks olnud loomulik. Loomulik, s.t käsikiri osakonnatoimetaja lauale ja sealt trükikotta. Et seda ei tehtud, hakkasin ma Peedul andma välja käsitsi kirjutatud toimetisi FF (Fundamentaalne filoloogia). Viis lehekülge numbris, on seda ilmunud rohkem kui aasta. Lugejaid kümmekond. Kui siis järjekordselt ei tahtnud Loomingu toimetus minu käsikirja näha, teatas Ain Kaalep, et tema oma käsikirja sinna avaldamiseks ei anna. Ometi ei hakanud Akadeemia uuesti ilmuma kontraväljaandena. Kirjanike Liidu poolt ilmusid tolleks ajaks Looming (1923 ), Loomingu Raamatukogu (1957 ) ja Keel ja Kirjandus (1958 ). Nad kõik avaldasid kirjutisi ja tõlkeid ka väljaspool kirjandust. Neid polnud tarvis lõhkuda. Neid tuli täiendada ning nimelt niiviisi, et kirjanduse eestkoste all saaksid kokku ka vaimne kultuur Tartus, teaduslik kogemus laias maailmas ja erinevad hoiakud koherentsi piires. Meil ei olnud aega selliseid kategooriaid etümoloogiliselt lahti seletada. Oli vaja olla tegevteoline ning teo käega katsutavaks 2563

5 Toimetav õpetaja sihiks pidi olema ajaloolise Eesti Vabariigi sidumine perestroika lõpu poolses Eesti NSVs oma riigi uue iseseisvusega. Ega keegi sel ajal niisuguse kohustuse võtmise eest vannet küsinud! Oli tarvis, et Eesti Vabariik ei oleks muuseum, mille uksevalvuriks on kas okupant või kollaborant. Järelikult oli tarvis leida mööndatav kollaborandist funktsionäär, kes oleks jaganud Horatiuse vaateid. Vaino Väljase isikus oli selline olemas. Ta käis pärast ametissenimetamist ka Tartus ja oli rõõmus, kui nägi Tartu ülikooli vana kohviku ees oma lennukaaslast dotsent Valeri Bezzubovit. Oi, Valeri! hõikas ta oma tudengiaja sõpra märgates. Ja Valeri Bezzubov lõi see on nüüd küll täiesti metakeeletu väljend! sellest rääkides nurru. On usutav, et ta ei läinud kohvikusse kogemata. Arvatavasti tahtis ta proovida, kas tudengiaegne ühise praepanni tunne on äratuntav. Oli. See ei tarvitsenud olla ainuke põhjus. Olime koos Valeri Ivanovitšiga nii ma meie õppejõudu ja oma sõpra kutsusin Tartu ülikooli aulas ka siis, kui seal esines NSVL TA president Anatoli Aleksandrov ( ). Kellegi lehma lellepoja kaudu (vene keeli tro rodnoĭ brat) oli ta Tartu ülikooliga koguni seotud. Ei Valeri Bezzubovit ega mind suunanud aulasse (mis oli pilgeni täis, meie seisime rõdul) mingi käsk. See ei olnud osavõtt marsist töörahva pühal või revolvriparaadil. Rääkimata Valeri Ivanovitši eest mind huvitas, kuidas räägib teadusest mees, kes oli üks NSVL tuumaprogrammi juhtivaid insenere. Ta rääkis vabalt ehk peast, paludes alguseks võtta telekaamerate valgustid maha. Temale oli see päevakorrapunkt, meile seiklus. Tema teadis, et tema julgeolek peab olema tagatud, meie teadsime, et julgeolek tähenduses KGB peab olema vihatud. Kuid me tahtsime näha kõrgemat võimu teaduses lähemalt. Usun, et aastal tahtis Valeri Ivanovitš näha kõrgemat võimu Eesti NSVs lähemalt umbes niisamuti. Ta ei tahtnud sellelt võimult midagi, sest selle, mida ta vajas (ämma korteri vahetamine Kohtla-Järvelt Tartusse), oli ta juba saanud. Ta tahtis kontrollida, kas selle võimu üks kandjaid mäletab inimesi enne võimu. Mäletas. Ligikaudu sedasama koges füüsikateoreetik ja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige aastail Madis Kõiv (1929), kui ta vististi 1996 või aasta hiljem jäi Tartu Ülikooli Raamatukogu uue kirjanduse näitusetuppa üksi. Sinna pidi tulema 2564 Peeter Olesk Eesti Vabariigi president Lennart Meri, Madise ea- ja ülikoolikaaslane. Olin Madise jutte Lennart Merest tudengina kuulnud ning näinud, kuidas näeb välja kaare kõverdumine vastupidiseks. Madis näitas seda meile Peedul käe pealt. Teadsin, et ta väldib võimukandjaid. Koguni väga kategooriliselt. Ja seda enam olin ma imestunud, kui nägin presidendi sisenemisel lugejatest tühjaks tehtud tuppa just Madist. Lennart Meri ei teadnud selle ruumi riiulitest ega riiulipealsetest midagi, ta viibis seal esimest korda. Madis Kõiv seevastu teadis, ta oli alaline käija. Kaks eakaaslast teretasid teineteist ka kättpidi ja ajasid mõne sõna juttu. Madis kahtlemata mäletas toda, kellega ta kätles. Ruumist väljaspool olles küsis Lennart Meri aga minult, kes see mees oli, kellega ta seal rääkis... Kuid Akadeemia uuestisünniks oli tarvis leida altpoolt inimene, kellega kollaborandist funktsionäär räägiks operatiivselt. Kes pääseks kiiresti niisugusele jutule, mille tulemusena hakkaks ajakiri tõepoolest ilmuma. Oli vaja inimest, keda Vaino Väljas usaldaks, kuid mitte ainult laua taga, vaid ka laua peale pandud paberil. Tartu Riikliku Ülikooli maailmakirjanduse kateedri juhataja Harald-Heino Peep ( ), kaks päeva Vaino Väljasest vanem, jäi kõrvale põhjustel, mida ma ei tea. Hilisem Tartu ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet (1945) tundis Vaino Väljast päevilt, mil too oli NSVLi erakorraline ja täievoliline suursaadik Venezuelas ( ). Kuid Jüri Talvet oli ma tsiteerin new left. Valeri Bezzubov oli, tagantjärele mõtiskledes, old left. Inimene, kellele autunne oli mõistetav ka pärast Kaukaasiat Eestis. Sedalaadi hoiakutest rääkides kasutas Valeri Ivanovitš venekeelseid sõnu nagu näiteks po tьemnomu. See pidi tähendama, et pätt tuleb maha lüüa nurga taga, jälgi jätmata. Rida nendest inimestest, kes oleksid pidanud nurga taha olema toimetatud, oli pikk, kuid ma ei kirjutanud seda üles (liiatigi ei tulnud ta kunagi jutuks tervenisti korraga) ega hakka mälu järgi spekuleerima. Ent jalutades Jakobi mäest Tartu ülikooli botaanikaaia tagant, Supilinna ja Tähtvere mõisa piirilt üles, keeldus Valeri Ivanovitš tulemast minuga Harald Peebu poole. Mina võisin minna oma õpetaja poole ka ette teatamata. Kui suur erand see oli, pole mul aimu, kuid see kehtis Harald-Heino Peebu surmani. Pidasin loomulikuks, et see 2565

6 Toimetav õpetaja pole probleem ka kahe kolleegi ja eakaaslase vahel. Kummatigi oli. Ma ei armasta seda sinu Peepu, ütles Valeri Ivanovitš vene keeles, ja kui ma ka küsisin, miks, siis vastus on meelest läinud. See siirus, mis polnud kunagi labane, ent oli alati usaldav, võlus usutavasti ka neid, kes polnud nii lähedased nagu mina. Ja meiegi lähedus sündis juhtumisi. Aasta oli ehk 1974, kui järjekordselt tuli Tartusse Eesti NSV Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi esteetilise kasvatuse sektori juhataja Kalju Leht (1926). Nagu ikka, ööbis ta hotellis silmakliiniku taga, Vallikraavi nõlval. Tol ajal oli tal kavas komplekt vene kirjanduse õpikuid eesti koolidele niisugusel kujul, et see oleks targu desovetiseeriv. Kalju Leht pidi hotellis saama kokku Valeri Bezzuboviga ja mind ei kutsutud juurde asja arutama. Mind oli vaja näha ja näidata ning ma teadsin, et kohal on ka Valeri Bezzubov. Olin varemini ostnud Teaduse raamatupoest artiklikogumiku NSVL TA kirjavahetajaliikme ja diplomaadi Nikolai Fedorenko (1912) 60. sünnipäevaks. Fedorenko oli orientalist, kes aastail oli NSVL suursaadik ÜROs ja hiljem ajakirja Inostranna literatura peatoimetaja. Raamat tema tähtpäevaks kandis pealkirja Izuqenie kitaĭskoĭ literatury v SSSR ja on ilmunud Moskvas aastal. Selles raamatus leidub ka artikkel Leonid Andrejevi ( ) retseptsioonist Nõukogude Liidus. Eeldasin lihtsameelselt, et järelikult peab seal olema juttu ka Valeri Bezzubovi tööst, kuid ei. Otsustasin, et mulle pole seda raamatut enam vaja, kuid Valeri Ivanovitšile ehk on, ja kinkisin selle talle. Ta oli kohmetu ja tahtis raamatu välja maksta. Vastasin, et kingitust välja ei maksta, ning Kalju Leht toetas mind. Mitte kohe, vaid umbes kümmekonna aasta kuludes said meist sealtpeale sõbrad. See ei olnud sõprus perest peresse. Sünnipäevi vastastikku korrapäraselt ei tähistatud. Ent see oli alati otsekohene jutt ilma rindkeret lahti kiskumata. Valeri Bezzubovi juhatas teadusesse üks tema õpetajatest, vene kirjanduse kateedri juhataja aastail , tookordne dotsent, hiljem Leningradis (Peterburis) professor Boris Jegorov (1926). Temalt sai Valeri Bezzubov koos põlvkonnakaaslase, nüüdse professori Sergei Issakoviga (1931) oma esimese teadusliku publikatsiooni (1954) teema, Tartu Ülikooli Raamatukogus leiduva Aleksander Gribojedovi (1794 v ) kirja kommenteerimise Peeter Olesk Ülikooli toimetiste vastav köide 5 on antud ladumisele aasta novembris. Järelikult pidid Valeri Bezzubov ja Sergei Issakov oma artikli ette valmistama 3. kursuse tudengitena. Hiljem pühendus Valeri Ivanovitš Leonid Andrejevi ja tema ajastu uurimisele, kuid ta tundis ausalt ka vene nõukogude kirjandust ning temaaegset teatrit. Uurimustest Andrejevi kohta sugenes kandidaadiväitekiri Leonid Andrejev ja vene realism XX sajandi algul (1968). Vene tsaariaegne realism oli siis, nagu tollal öeldi, kaitstav ehk dissertaabel, Andrejev ise poleks olnud. Väitekirjast edasi kogunesid artiklid, millest aastal ilmus Tallinnas venekeelne raamat Leonid Andrejev ja vene realismi traditsioonid. Algne pealkiri oli teine ja haruldaselt on see raamatu impressumis ka ära toodud: Leonid Andrejev ja teised. Allusioon Gorkile ( ) on vaieldamatu ja nii see oligi mõeldud: Valeri Ivanovitš tahtis käsitleda Andrejevit kõrvutavalt. Aga nüüd, 1988./1989. aastal, polnud vaja mitte niivõrd Andrejevi-uurijat, kuivõrd inimest, keda usaldaksid nii Akadeemia taastajad kui ka EKP KK tegelased. Kes need tegelased ja funktsionäärid nimeliselt kõik on, me ei teadnud. Meie usaldasime Valeri Ivanovitši, sest teadsime, et ta on patrioot, aus teadlane ja mitte konjukturist. Vaino Väljas pidi teadma sedasama. Oli tarvis, et nad saaksid asjalikult kokku. Selleaegses mõistes kateedrist Valeri Ivanovitš telefonikõnet Vaino Väljasele võtta ei tahtnud. Arusaadav ametiasutus jälgib helistamisi ja võib, kui tahab, korraldada ka nende jälgimist. Helistada Vaino Väljasele avalikust telefoniputkast oleks olnud jabur, sest me pidime ju isekeskis ka nõu pidama. Nii sattuski, et Valeri Ivanovitš helistas meie numbrilt (mutatis mutandis) meie vanast korterist Kreutzwaldi Selles korteris olid elanud hilisem Tartu Riikliku Ülikooli üldajaloo kateedri juhataja professor Jaan Konks ( ) oma perega ning nende järel dotsent Jaak Põldmäe ( ) ja Asta Põldmäe (1944) oma perega. Telefonikõnes lepiti kokku kohtumise aeg, teema oli juba varem teada. Nõnda polnud Valeri Bezzubov ajakirja Akadeemia puhul mitte ämmaemand, küll aga äiaisand. Ta mõistis, et teda polnud vaja 5 Ajaloo-keeleteaduskonna töid. (Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 35.) Tallinn, 1954, lk

7 Toimetav õpetaja mitte konkursi korras, vaid loomuldasa, ega kõhelnud. See ongi patrioodi tunnus. Ühel hetkel oli vaja ajakirja Akadeemia osakondlikku jaotust. Istusime taas meie vanas korteris ja panime selle koos Mart Oravaga (1958) paika. Mitte nii, et vaatasime lakke, sest seda oli tarvis kohe ja mitte igaks juhuks, vaid asja lõpuleviimiseks. Akadeemia on mõeldud rahvusvahelisena mõlemal suunal, Eestist välja ja sealt sisse. Kuid ta ei ole mõeldud läbikäiguhoovina. Maa, kus ta toimib, on Eesti. Järelikult oli vaja jaotust, mis kindlustaks meie huve, ent oleks arusaadav ka võõrastele. Ilma pikema jututa sündisid siis teemaosakonnad universalia, humaniora, socialia ja naturalia. Teadlikult ladina keeles, kuid kaheldamatult eestikeelse sisuga. Jah, Mart Oraval on etteheiteid mulle ja minul on neid talle veelgi rohkem. Samavõrd me oleme teineteist ka toetanud, kõige rohkem kolmandate poolte huvides. Tollal polnud meil mahti arveid klaarida, sest ühine asi tuli ellu viia. Nõnda sündis dünaamiline tasakaal portfellide arvus väga kiiresti, kuna küsimuse iga portfelli paksusest jätsime targu tulevikuks. Mine tea, millal me oleme targemad! Toimetav õpetaja on isikulooliselt niisiis Valeri Ivanovitš. Õpetaja kahtlemata, sest alates aastast ta ennekõike õpetas Tartu ülikoolis vene ja vene nõukogude kirjandust. Tema Andrejevi-uurimustest teadis eestikeelne tudeng juhtumisi, muust samavõrd. Need olid loeng ja eksam, mis juhtisid kokku alati seikleva tudengi ja tudengiseisust mäletava, kuid õppejõuna range dotsendi. Toimetaja oli Valeri Ivanovitš paratamatuse poolest. Mitte vahetpidamata, kuid tihtigi on vaja täita kohust rohkem kui mõõdetud. Tema kuulus näiteks Tartu Riikliku Ülikooli Toimetiste venekeelsete alaseeriate Töid vene ja slaavi filoloogiast: Kirjandusteadus ning Valitud artiklid Blokist toimetuskollegiumi- Käesoleval puhul võib Mart Orav kinnitada, et tal pole ei siis ega hiljem olnud mingit soovi ega vajadust Peeter Oleskiga arveid klaarida. Samuti pole ta tulnud selle peale, et arvuliselt täpselt välja rehkendada oma nn etteheidete hulka. Sellega ehk võrreldavat minupoolset hoiakut võiks pigem iseloomustada (mõistev) naeratus või (sõbralik) muie. M. O Peeter Olesk desse ja oli neist mitme brošeeritud köite vastutavaks toimetajaks. Samal kombel pidas ta loomulikuks toetada ka ajakirja Akadeemia taastamist, sest oli vaja oma väljaannet. Sellel kõigel on aga ka üldisem plaan. Vähesed on pööranud tähelepanu sellele, kust on õieti pärit Thomas Kuhni ( ) käsitlus paradigmade revolutsioonist 6 ehk teaduse pöörangulisest dünaamikast ehk intellektuaalse turbulentsi juhtimisest. Kuhn oli seotud ülesandega talletada USA tuumaprogrammi ajalugu ühenduses kvantfüüsika arenguga. Tema üldistused rajanevad väga kogemuslikul ainestikul. Materjalil, mille pealt võib ainult aimata, kuidas sina võid anda teisele enda arvates küll selge ülesande, ent tema ei tea juba ette, kuidas seda lahendada, ja sina ei tea, mis saab pärast seda, kui see ülesanne on lahendatud. Samalaadsest ülesandest räägiti ka nõukogude tuumauurijate keskel, kuid uut teadusloo projektsiooni sellest minu teada sündinud ei ole. 7 Ent kõikvõimalikud seda laadi uurimistööd, millel tekib puutumus huvidega rahvusliku julgeoleku ja/või sõjalises vallas, jäävad oma loomu poolest niikuinii ositi salajaseks ja neid ei õnnestu lõpuni käsitleda isegi mitte suurte paradigmaatiliste kategooriate kaudu (nagu revolutsioon seda kahtlemata on) kaudu. Madis Kõiv ütles kord kõigest ühe lause selle kohta, miks ta loobus ühest tööst, mida tegelikult oli vaja, aga mis läks vastuollu tema põhimõtetega. Kuidas sa hiljemini viitad tööle, mida pole? Kuidas sa tsiteerid vaikimist? Ajakirjadega on lugu teine. Kui need vaikivad, siis on põhjuseks kas preskriptiivne tsensuur või finantsavarii. Meie tänapäevaste ajakirjade hulgas on ilmselt kõige rohkem kirjutatud Keele ja Kirjanduse arenguloost ning pandagu tähele: seda on teinud peamiselt tema esimene peatoimetaja aastail Thomas S. Kuhn, Teadusrevolutsioonide struktuur. Tartu, Vrd V. L. Ginzburg, Kak razvivaets nauka tema raamatus O fizike i astrofizike: Statьi i vystupleni. Moskva, 1985, lk Vt näiteks V. A. Davidenko, On umel davatь l d m sqastьe uspexnogo truda. Vospominani ob Igore Vasilьeviqe Kurqatove. Moskva, 1988, lk

8 Toimetav õpetaja Olev Jõgi ( ) ise. 8 Mitte nii väga teised. Ka see on aspekt, mis teadusloo senistes üldisemates käsitlustes näikse puuduvat. Ajakirjas Akadeemia saavad kirjandus, kunst ja teadus kokku omal maal. Mitte läbirääkimisteks, vaid loomuldasa. Et see alates aastast 1989 iga kuu teoks on saanud, selle taga oli siis nii tahtmine kui ka hea tuul. Tähtveres, 10. novembril 2005 PEETER OLESK (sünd. 1953) on õppinud Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ; töötanud pärast ülikoolilõpetamist õpetajana Tallinna 21. Keskkoolis , toimetajana kirjastuses Eesti Raamat , Kirjandusmuuseumi vanemteadurina ja direktorina , Eesti Vabariigi rahvastikuministrina ning kultuuri- ja haridusministrina , Tartu Ülikooli Raamatukogu direktorina , olnud Riigikogu IX koosseisu liige ; Tartu ülikooli õppejõud ja Akadeemias on ta avaldanud kirjutise Füüsika õpetamisest (2005, nr 7, lk ), humoristliku dialoogi Kaks meest on rohkem kui kaks meest (2002, nr 11, lk ), arvustuse raamatusarja Tartu ülikooli ajaloo küsimusi kohta (2002, nr 12, lk ) ning väidelnud Vello Helgi ja Jaan Isotammega (2001, nr 6, lk ). Akadeemia kolleegiumi liige a-st Vt näiteks Olev Jõgi, Hetki ja viipeid: Neljas valik kriitikat. Tallinn, 1988, lk , JÜRI KASK (1970) 2570

9 Alan Turing ARVUTUSMASINAD JA INTELLEKT Alan Turing Tõlkinud Elo Luur 1. JÄLJENDUSMÄNG Panen ette arutada küsimust Kas masinad suudavad mõelda?. Alustuseks tuleks määratleda terminite masin ja mõtlema tähendus. Definitsioonid võiks ehk sõnastada nii, et nad peegeldaksid võimalikult täpselt nende sõnade tavakasutust, kuid seesugune lähenemine on ohtlik. Kui teha sõnade masin ja mõtlema tähendus kindlaks nende tavapärast kasutust uurides, on keeruline vältida järeldust, nagu peaks küsimuse Kas masinad suudavad mõelda? tähendust ja vastust otsima rahvaküsitlusetaolise statistilise uuringu abil. See oleks aga absurdne. Selmet definitsiooniga vaeva näha, asendan küsimuse teise, esimesega tihedalt seotuga, mis on väljendatud suhteliselt ühemõtteliste sõnadega. Küsimuse uut kuju saab kirjeldada mängu kaudu, mida nimetame jäljendusmänguks. Mängijaid on kolm mees (A), naine (B) ja küsitleja (C), kelle sugu pole tähtis. Küsitleja ei viibi ülejäänud mängijatega samas ruumis. Tema seisukohalt on mängu eesmärk teha kindlaks, kumb kaasmängijaist on mees, kumb naine. Küsitlejale esinevad nood siltide X ja Y all ning mängu lõpus ütleb ta kas X on A ja Y on B või X on B ja Y on A. Küsitleja tohib A-le ja B-le küsimusi esitada järgmisel viisil: Computing Machinery and Intelligence. Mind. New Series. Vol. 59. No. 236, October 1950, pp C: Palun, kas X ei ütleks, kui pikad juuksed tal on? Oletagem, et X on tegelikult A, nii et A peab vastama. Tema seisukohalt on mängu eesmärk juhtida C eksiteele. Seega võiks ta vastata: Mul on poolpikk poisipea ja pikimad salgud on nii paarikümnesentimeetrised. Et hääletoon küsitlejat ei aitaks, peab vastuse andma kirjalikult või mis veel parem trükituna. Ideaalsel juhul kasutataks ruumidevaheliseks suhtluseks teleprinterit. Veel üks võimalus on lasta küsimused ja vastused edastada vahendajal. Kolmanda mängija (B) seisukohast on mängu eesmärk küsitlejat aidata. Tema parim strateegia on ilmselt vastata ausalt ja lisada repliike nagu Naine olen mina, ära kuula teda!, aga kuna mees võib teha samasuguseid märkusi, pole naise omadest eriti kasu. Nüüd küsime: Mis saaks siis, kui A osa täidaks masin? Kas sellisel juhul teeks küsitleja valesid otsuseid sama sageli kui inimestega mängides? Need küsimused asendavadki algse Kas masinad suudavad mõelda?. 2. UUE PROBLEEMI KRIITIKA Võib tekkida kaks küsimust: Mis on uue kujuga küsimuse vastus? ja Kas selle uue küsimuse kallal üldse tasub juurelda?. Viivitamatult hakkame juurdlema neist viimase kallal, katkestamaks lõputu sarnaste küsimuste ahela. Uuel probleemil on see eelis, et inimese füüsiliste ja intellektuaalsete võimete vahele tõmmatakse üsna selge joon. Ükski insener ega keemik ei väida end olevat võimelise looma inimnahast eristamatut materjali. Kunagi võidakse sellega ehk hakkamagi saada, aga isegi kui eeldada, et selline leiutis on kättesaadav, ei tundu kuigi mõttekana mõtlevat masinat niisuguse kunstliku ihu abil inimesesarnasemaks muuta. Probleemile antud kuju kajastab seda asjaolu mängus kehtestatud tingimustes, mis ei luba küsitlejal teisi võistlejaid näha ega katsuda ega nende häält kuulda. Väljapakutud kriteeriumi mõningaid muid eeliseid võiks demonstreerida näidisküsimuste ja -vastustega. Niisiis: K: Palun kirjutage mulle sonett Forthi sillast. 2573

10 Arvutusmasinad ja intellekt V: Seda ärge minult lootke. Luuletada pole ma kunagi osanud. K: Liitke omavahel ja V: (Umbes 30 sekundit pausi, millele järgneb vastus) K: Kas te malet oskate? V: Jah. K: Minu ainus malend laual on Ke8. Sinu omad on: Ke6 ja Va1. Sinu käik. Mis sa käid? V: (15 sekundi pärast) Va8 matt. Küsimuste-vastuste meetod näib sobivat käsitlema peaaegu iga meid huvitavat inimese püüdluste ala. Me ei taha nuhelda masinat tema suutmatuse pärast hiilata iludusvõistlustel ega inimest selle eest, et ta võiduajamises lennukiga alla jääb. Meie mängus pole niisuguste võimete puudumisel tähtsust. Tunnistajad võivad soovi korral küll praalida oma võlude, jõu või kangelaslikkusega, aga küsitleja ei saa nõuda nende omaduste demonstreerimist tegelikkuses. Mängu võidakse ehk kritiseerida põhjendusega, et olukord on tugevalt masina kahjuks. Kui inimene katsuks teeselda masinat, siis ilmselgelt jääks ta esinemine haledaks. Kohe reedaksid teda aeglus ja ebatäpsus aritmeetikas. Kas masinad mitte ei teosta midagi, mida tuleks nimetada mõtlemiseks, mis aga käib hoopis teistmoodi kui see, mida nimetame mõtlemiseks inimese puhul? See vastuväide on vägagi kaalukas, kuid meil pole tarvis sellega oma pead vaevata juhul, kui masina saab sellegipoolest konstrueerida jäljendusmängu rahuldavalt mängima. Võidakse rõhutada, et inimkäitumise jäljendamine pole masina jaoks jäljendusmängus võib-olla mitte parim strateegia. See võib nii olla, kuid vaevalt on sellel erilist mõju. Igatahes pole siinkohal kavas arutada selle mängu teooriat ja me eeldame, et parim strateegia on püüda vastata nii, nagu teeks seda inimene. 3. MÄNGUS KASUTATAVAD MASINAD Alan Turing Samuti tahame lubada võimalust, et insener või inseneride rühm konstrueerib töötava masina, mille tööpõhimõtet ta aga rahuldaval viisil seletada ei mõista, kuna see on ehitatud suures osas eksperimentaalsel meetodil. Viimaks tahame masinate hulgast välja arvata tavapärasel viisil sündinud inimesed. Kõigile kolmele tingimusele vastavat definitsiooni on keeruline sõnastada. Näiteks võidakse nõuda, et inseneride rühma liikmed oleksid kõik samast soost, aga kuna terviklikku indiviidi on arvatavasti võimalik üles ehitada ka ütleme inimese ainsast naharakust, poleks see nõue küllaldane. Kui see õnnestuks, oleks tegemist igati kiiduväärse biotehnoloogilise suursaavutusega, ent me ei tahaks pidada seda mõtleva masina konstrueerimiseks. See asjaolu sunnib meid loobuma nõudest, et lubatud on igasugused tehnoloogiad. Eriti varmalt oleme selleks valmis aga seetõttu, et meie praeguse huvi mõtlevate masinate vastu on tekitanud teatud kindlat tüüpi masin, mida tavaliselt nimetatakse elektronarvutiks või digitaalarvutiks. Seetõttu lubame oma mängus osaleda ainult digitaalarvutitel. Esmapilgul paistab antud kitsendus väga järsk. Katsun näidata, et tegelikult see nii ei ole, selleks aga pean lühidalt seletama nende arvutite loomust ja omadusi. Võiks lisada, et masinate samastamine digitaalarvutitega, nagu ka meie mõtlemise kriteerium, osutuvad mitterahuldavaks vaid siis, kui (vastu minu ootusi) selgub, et arvutid ei suuda mängus hästi esineda. Praegu on olemas juba mitu töökorras digitaalaarvutit ja võib küsida: Miks ei võiks otsekohe katset teha? Mängu tingimusi täita oleks lihtne. Kasutada võiks mitut küsitlejat ja pärast teha kokkuvõte kui tihti mängijad õigesti identifitseeriti. Lühidalt vastates: meid ei huvita, kas kõik digitaalarvutid saaksid mängus hästi hakkama, ega seegi, kas seda suudaksid hetkel olemasolevad arvutid, vaid kas on kujutletavaid arvuteid, mis mängiksid hästi. See on aga kõigest lühivastus. Hiljem vaatleme kõnealust küsimust teises valguses. Kuni me pole täpsustanud, mida peame silmas sõna masin all, pole esimeses paragrahvis tõstatatud küsimus küllalt täpne. Loomulikult me tahame oma masinates lubada igasugust tehnoloogiat

11 Arvutusmasinad ja intellekt 4. DIGITAALARVUTID Digitaalarvutite taga peituvat ideed võiks seletada nii, et need masinad on mõeldud läbi viima igasuguseid selliseid toiminguid, mida on võimeline teostama ka nn inimarvuti. Inimarvuti peab järgima kindlaid reegleid, millest tal pole voli mingilgi määral kõrvale kalduda. Oletame, et need reeglid on ette antud raamatus, mida muudetakse iga kord, kui antakse uus ülesanne. Samuti on tal piiramatu paberitagavara oma arvutuste tarvis. Korrutamised ja liitmised võib ta teha ka lauaarvutil [desk machine], kuid see pole tähtis. Kui kasutada definitsioonina ülalesitatud seletust, tekib arutluses lõpmatu tsükli oht. Seda väldime seeläbi, et anname ülevaate vahendeist, millega soovitud tulemus saavutatakse. Tavaliselt saab digitaalarvuti juures eristada kolme osa: (i) Mälu [Store]. (ii) Täitevüksus [Executive unit]. (iii) Juhtimine [Control]. Mälu on informatsiooni talletamiseks ja vastab inimarvuti puhul nii arvutuste tegemiseks mõeldud kui reegliraamatu trükkimiseks kasutatud paberile. Niivõrd kui inimarvuti arvutab peast, vastab osa arvuti mälust ka inimese mälule. Täitevüksus viib läbi mitmesuguseid arvutustehteid, mis on masinati erinevad. Enamasti saab teha kaunis pikki tehteid, nagu näiteks Korruta omavahel ja , kuid mõned on võimelised ainult kõige lihtsamateks, nagu Kirjuta 0. Mainisime, et arvuti reegliraamatut asendab masina puhul üks osa mälust. Seda nimetatakse siis käsutabeliks. Juhtimise ülesanne on vastutada, et käsud täidetaks veatult ja õiges järjekorras ta on konstrueeritud nii, et see juhtuks tingimata. Informatsiooni talletatakse mälus tavaliselt mõõdukalt väikeste kimpudena. Näiteks ühes masinas võib kimp koosneda kümnest kümnendnumbrist. Erinevaid infokimpe sisaldavas mälus on mälu osadele teatud süsteemi järgi omistatud arvud. Tüüpiline käsk võiks kõlada nii: 2576 Alan Turing Võta mälust arv kohalt 6809 ja liida arvule, mis asub kohal 4302, ning aseta tulemus viimati mainitud kohale. Ilmselgelt ei käi see kõik inglise keeles. Tõenäolisemalt toimub see mingil moel kodeerituna, näiteks kujul sedastab, millise tehte peab arvudega teostama. Antud juhul on tegu ülalkirjeldatud tehtega, nimelt... liida arvule.... Silma torkab, et käsk koosneb kümnest numbrist ja moodustab seega väga sobivalt ühe infokimbu. Tavaliselt tagab juhtimine käskude täitmise vastavalt kohtade järjekorrale, kuhu nood on talletatud, kuid samuti tuleb ette käske laadis: Nüüd täida käsk kohalt 5606 ja jätka sealt või Kui kohal 4505 asetseb 0, täida järgmisena käsk kohalt 6707, vastasel korral aga mine edasi järgmise käsu juurde. Viimati mainitud käsutüübid on iseäranis olulised, sest nende abil on võimalik korrata ühte tehete jada aina uuesti mingi teatud tingimuse rahuldamiseni, täites seejuures iga korduse puhul üha uuesti samu, mitte uusi käske. Toome ühe olmelise näite. Kui ema tahab, et Tommy käiks igal hommikul kooli minnes kingsepa juures kontrollimas, kas ta kingad on korda tehtud, võib ta seda paluda igal hommikul uuesti. Teine võimalus oleks panna koridori üles kingade kontrollimist nõudev silt, mida Tommy hommikuti kooli minnes näeks ning milles oleks kirjas ka see, et kui kingad käes, tuleb silt maha võtta. Lugeja peab võtma tõsiasjana, et digitaalarvuteid saab konstrueerida vastavalt kirjeldatud põhimõtetele ja et nii nad ongi konstrueeritud ning et nad tegelikult suudavadki väga täpselt imiteerida inimarvuti tegevust. Inimarvuti käsutuses olev reegliraamat on muidugi käepärane väljamõeldis. Seda, mida on vaja teha, peavad ehtsad inimarvutid tegelikult meeles. Kui tahta, et masin imiteeriks mingi keerulise tehte läbiviimisel inimarvutit, peab viimaselt pärima, kuidas tema seda teeb, ning seejärel tõlkima vastuse käsutabeli kujule. Tavaliselt nimetatakse käsutabelite konstrueerimist programmeerimiseks. Programmeerida masin sooritama tehet A tähendab masinasse sobiva käsutabeli sisestamist, mispeale masin hakkab soovitud tehet sooritama. 2577

12 Arvutusmasinad ja intellekt Digitaalarvuti põnev variant on juhuslikkuse elemendiga digitaalarvuti. Sellele saab anda täringu viskamist või mõnd samaväärset elektroonilist protsessi sisaldavaid käske. Näiteks: Viska täringut ja pane saadud arv kohale Vahel kirjeldatakse seesugust masinat nii, nagu tal oleks olemas vaba tahe (ise ma seda väljendit siiski ei tarvitaks). Masinat jälgides pole tavaliselt võimalik kindlaks teha, kas ta kasutab juhuslikkust või mitte, sest samasuguse tagajärje võib esile kutsuda sellega, et pannakse valikud sõltuma numbritest arvu π kümnendkohtades. Enamik olemasolevaist digitaalarvuteist on lõpliku mäluga. Teoreetiliselt pole midagi keerulist ka piiramatu mäluga arvuti idees. Loomulikult saab korraga kasutuses olla siiski ainult mingi lõplik osa sellest. Samamoodi saab korraga konstrueerida ainult mingi lõpliku mahuga mälu, kuid vajaduse korral saab seda aina suurendada. Niisugused arvutid on teoreetiliselt eriti huvitavad ning edaspidi nimetame neid piiramatu mahuga arvutiteks. Digitaalarvuti idee on juba vana. Sellega sarnase masina analüütilise masina nime all mõtles kunagi välja Charles Babbage, Cambridge i Lucase matemaatikaprofessor aastail , kuid see jäi tal pooleli. Kõik olulised ideed olid Babbage il olemas, aga tollal polnud tema masina valmisehitamine just kõige ihaldatavam väljavaade. Kindlasti võinuks saavutada inimarvutist suurema kiiruse, jäädes ometi ligi sajakordselt alla Manchesteri masinale, mis on niigi üks aeglasemaid moodsaid masinaid. Talletussüsteem pidi tulema puhtmehaaniline ning koosnema ratastest ja sedelitest. See, et Babbage i analüütiline masin pidi olema täiesti mehaaniline, aitab meil vabaneda ühest ebausust. Suurt tähtsust omistatakse sageli asjaolule, et nii nagu närvisüsteem, on ka moodsad digitaalarvutid elektrilised. Kuna Babbage i masin seda polnud ja kuna kõik digitaalarvutid on mingis mõttes ekvivalentsed, ei saa elektri kasutamisel olla teoreetilist tähtsust. Signaalide kiire liikumise juures on tõepoolest tavaliselt mängus elekter, nii et pole midagi üllatavat, et seda mõlemas seoses kohtame. Ometi närvisüsteemi puhul on elektri kõrval vähemalt sama tähtsad ka keemilised nähtused ning teatud arvutite talletussüsteem on suuremalt jaolt akustiline. Seega on seos elektriga pelgalt väga pea Alan Turing liskaudne sarnasus. Pigem peaks niisuguste sarnasuste leidmiseks otsima matemaatilisi analoogiaid funktsioneerimisel. 5. DIGITAALARVUTITE UNIVERSAALSUS Eelmises punktis jutuks olnud digitaalarvutid kuuluvad diskreetsete olekutega masinate sekka. Ühest kindlast olekust teise liiguvad nad äkiliste hüpete või plõksudega. Olekud on üksteisest parasjagu nii erinevad, et ei pea arvestama võimalusega neid omavahel segi ajada. Rangelt võttes pole selliseid masinaid olemas. Tegelikult on liikumine alati pidev, kuid paljusid masinaid on kasulik pidada diskreetsete olekutega masinateks. Näiteks valgusti lüliti puhul on mugav kujutleda, et see peab olema kas kindlalt sisse või kindlalt välja lülitatud. Olemas peavad aga olema ka vahepealsed asendid, kuigi enamasti pole tarvidust neile mõelda. Diskreetsete olekutega masina näiteks võime tuua ratta, mis pöörleb ümber oma telje 120 kaupa sekundis, mida saab aga välise hoova abil peatada; lisaks on olemas lamp, mis ratta teatud asendi korral süttib. Abstraktselt saab masinat kirjeldada järgmiselt: masina sisemine olek (mida kirjeldab ratta asend) võib olla q 1, q 2 või q 3. Sisendsignaal võib ollai 0 võii 1 (hoova asend). Sisemise oleku igal ajahetkel määravad ära eelnev olek ja sisendsignaal vastavalt tabelile: Sisemist olekut on võimalik väljapoole näha ainult väljundsignaalide (valgus) järgi, mida kirjeldab tabel: Olek q 1 q 2 q 3 Väljund o 0 o 0 o 1 See on tüüpiline diskreetsete olekutega masina näide. Niisuguste tabelite abil saab neid kirjeldada tingimusel, et võimalike olekute arv on lõplik. 2579

13 Arvutusmasinad ja intellekt Võib tunduda, et masina algolekut ja sisendsignaale teades on alati võimalik ennustada kõiki tulevasi olekuid. See meenutab Laplace i seisukohta, et universumi täielik olek mida iseloomustavad kõigi osakeste asendid ja kiirused ühel ajahetkel peaks võimaldama ennustada kõiki tulevasi olekuid. Meie ennustus on aga Laplace i omast tunduvalt teostatavam. Universumi kui terviku süsteemile on omane, et üsna väikesed vead algtingimustes võivad osutuda tohutult mõjukaks. Ainsa elektroni nihe ühe triljondiku sentimeetri võrra mingil ajahetkel võib määrata, kas inimene aasta pärast laviinis hukkub või pääseb sellest eluga. Meie poolt diskreetsete olekutega masinaiks nimetatavate mehaaniliste süsteemide olemuslik omadus on, et midagi niisugust ei juhtu. Isegi tegelikult olemasolevate füüsiliste masinate puhul rääkimata ideaalmasinatest annab piisavalt täpne teadmine oleku kohta ühel ajahetkel piisavalt täpse teadmise selle kohta, mis saab edasi mis tahes sammul. Nagu öeldud, kuuluvad digitaalarvutid diskreetsete olekutega masinate klassi. Kuid sellistel masinatel on võimalikke olekuid määratu hulk. Näiteks Manchesteris praegu töötava masina olekute arv on umbes , s.t umbes Võrdluseks: rattal meie varasemas näites oli kolm olekut. Pole keeruline mõista, miks peab olekuid olema nii tohutult palju. Arvutil on mälu, mis vastab inimarvuti kasutuses olevale paberile. Kõiki sümbolikombinatsioone, mida võidakse kirjutada paberile, peab saama talletada ka mällu. Oletagem lihtsustatult, et sümbolitena on kasutuses ainult numbrid 0 9. Käekirja muutlikkust ei arvestata. Oletagem, et arvutil on kasutada 100 paberilehte, millest igaühele mahub numbrilist rida. Sel juhul on olekuid ehk Nii palju olekuid on kolmel Manchesteri masinal kokku. Logaritmi alusel 2 olekute arvust nimetatakse tavaliselt masina mälumahuks. Järelikult on Manchesteri masina mälu maht umbes ja meie rattamasinal umbes 1,6. Mitut masinat kokku pannes saame masina, mille mälumahu leidmiseks tuleb algsed mahud kokku liita. Nii saab võimalikuks väita, et Manchesteri masinal on 64 magnetriba, millest igaühe maht on 2560 ja kaheksa elektronlampi mahuga Mitmesugused muud mäluliigid küünivad mahult 300-ni, mis kõik kokku teeb Alan Turing Kui on olemas tabel diskreetsete olekutega masina olekute kohta, on võimalik masina tegevust ennustada. Kahtlemata saab sellise arvutusega hakkama ka digitaalarvuti. Eeldusel, et see protsess võtab tal piisavalt vähe aega, suudab digitaalarvuti jäljendada igasuguse diskreetsete olekutega masina käitumist. Jäljendusmängus saaks siis osaleda kõnealune masin (B-na), mida jäljendaks digitaalarvuti (A-na), ning küsitleja ei suudaks neil vahet teha. Loomulikult peavad digitaalarvuti mälumaht ja töökiirus olema küllaldased. Pealegi tuleb arvuti iga uue masina imiteerimiseks uuesti programmeerida. Digitaalarvutite eriline võime jäljendada kõiki diskreetsete olekutega masinaid teeb nad universaalseteks masinateks. Selliste masinate puhul on oluline, et jättes kõrvale nende kiiruse erinevate arvutusprotsesside tarbeks pole tarvis luua erinevaid uusi masinaid. Üks, igaks olukorraks sobivalt programmeeritud digitaalarvuti tuleb kõigi arvutustega toime. Selle kõige tõttu on kõik digitaalarvutid mingis mõttes ekvivalentsed. Nüüd võiks pöörduda tagasi 3 lõpus tõstatatud mõtte juurde. Siis avaldasime arvamust, et küsimuse Kas masinad suudavad mõelda? peaks asendama küsimusega Kas on võimalik kujutleda digitaalarvuteid, mis oleksid jäljendusmängus edukad?. Soovi korral võime viimase sõnastada pealtnäha veel üldisemalt ja küsida: Kas on olemas diskreetsete olekutega masinaid, mis oleksid edukad? Kuid universaalsuseomaduse valguses on selge, et mõlemad küsimused on ekvivalentsed järgmisega: Võtame ühe konkreetse digitaalarvuti C. Kas on tõsi, et kui seda arvutit muuta võimaldada piisav mälu, tõsta küllaldaselt töökiirust ja varustada ta sobiva programmiga, suudaks C jäljendusmängus A rolli rahuldavalt täita, kusjuures B osas oleks inimene? 6. VASTANDLIKUD ARVAMUSED PÕHIKÜSIMUSES Nüüd on pind ette valmistatud ja edasi oleme valmis arutama küsimust Kas masinad suudavad mõelda? ja selle variatsiooni, mille tõime ära eelmise punkti lõpus. Küsimuse algkujust ei tohiks me siiski päriselt loobuda, kuna asendusküsimuse kohasuse osas võidakse olla erinevatel, vähemalt ärakuulamist väärivatel arvamustel. 2581

14 Arvutusmasinad ja intellekt Asja teeb lugejale lihtsamaks minu isikliku arvamuse selgitamine. Kõigepealt kõneleme küsimuse täpsemast kujust. Usutavasti on umbes 50 aasta pärast võimalik programmeerida arvuteid mälumahuga umbes 10 9 jäljendusmängus nii osavaks, et viieminutilise küsitluse järel suudab keskmine küsitleja mängija õigesti ära arvata maksimaalselt 70% tõenäosusega. Minu meelest on algne küsimus Kas masinad suudavad mõelda? nii mõttetu, et ei vääri arutamist. Ometi usun, et sõnakasutus ja üldised õpetatud vaated on sajandi lõpus niivõrd muutunud, et saab rääkida masinate mõtlemisest, ilma et keegi seda nähtust eitama hakkaks. Veel usun, et mul pole põhjust neid oma arvamusi varjata. Levinud seisukoht, et teadlased liiguvad edasi vaid tõestatud faktide toel ega lase end mõjutada tõestamata oletustest, on sootuks ekslik. Eeldusel, et tõestatud faktidel ja oletustel tehakse selget vahet, ei saa midagi halba juhtuda. Oletused on isegi äärmiselt tähtsad, kuivõrd nad võivad viia väga kasulike uurimissuundade esilekerkimiseni. Nüüd vaatame ka teistsuguseid arvamusi. (1) Teoloogiline vastuväide. Mõtlemine on inimese surematu hinge funktsioon. Surematu hinge on Jumal andnud kõigile meestele ja naistele, aga loomadele ja masinatele mitte. Järelikult ei suuda loomad ega masinad ka mõelda. Mina ei suuda selle vaatekohaga üheski osas nõustuda, kuid katsun siiski teoloogiliselt vastata. Argument oleks veenvam, kui inimesed ja loomad asetataks ühte klassi, sest elusa ja elutu vahel on minu meelest suurem erinevus kui inimese ja looma vahel. Ortodoksse seisukoha meelevaldsus saab selgemaks, kui mõelda, kuidas see tunduks mõne muu religioosse kogukonna liikmetele. Mida arvavad kristlased moslemite seisukohast, et naistel polegi hinge? Ent jätkem see küsimus sinnapaika ja pöördugem põhiargumendi juurde tagasi. Näib, et see seab kahtluse alla Kõigevägevama kõikvõimsuse. Tuleb tunnistada, et teatud asjad ei seisa tema võimuses näiteks panna üks võrduma kahega, kuid kas peaksime uskuma, et tal pole vabadust anda elevandile hing, kui ta seda heaks arvab? Arvatavasti teostaks ta seda võimu muutuste kaudu, mis varustavad elevandi selle hinge vajaduste teenimiseks sobivalt arenenud ajuga. Täpselt samasuguse argumendi võib esitada ka masinate puhul. Võib ju tunduda, et nendega on teine lugu, kuna nende puhul on seda väidet keerulisem 2582 Alan Turing alla neelata. Kuid see tähendab ainult seda, et meie meelest peaks Kõigevägevam hinge andmist nendes tingimustes veel sobimatumaks. Kõnealustest tingimustest teeme juttu edaspidi. Ega me masinaid ehitades Tema võimu hingi luua lugupidamatult rohkem anasta kui lapsi sigitades: pigem oleme mõlemal juhul hoopis Tema tahte tööriistad, kes varustavad Tema loodud hinged eluasemega. 1 Ent see on pelgalt spekulatsioon. Teoloogilised argumendid mille toetuseks neid iganes ka kasutataks mind eriti ei veena. Minevikus on need tihti ebarahuldavaks osutunud. Galilei aegadel väideti, et Koperniku teooria kummutamiseks piisab kahest kirjakohast: Ja päike püsis paigal [---] ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva (Joosua 10:13) ja Sa rajasid maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti (Psalmid 104:5). Meie tänapäevaste teadmiste valgel osutub niisugune argument mõttetuks. Ent ajal, mil neid teadmisi veel polnud, oli ta mõju hoopis teine. (2) Peidame pea liiva alla. Oleks liiga kohutav, kui masinad hakkaksid mõtlema. Loodetavasti ja usutavasti pole nad selleks võimelised. Nii julgelt väljendutakse harva. Samas puudutab see väide enamikku meist, kes me nendel teemadel mõtteid mõlgutame. Meile meeldib uskuda, et mingil peenel viisil seisab inimene ülejäänud loodust kõrgemal. Parim moodus on näidata inimest paratamatult kõrgemalseisvana, kuivõrd sel juhul pole karta, et ta oma valitseva positsiooni kaotaks. Ilmselgelt on sellise suhtumisega seotud ka teoloogilise argumendi populaarsus. Intellektuaalide killas on see suhtumine tõenäoliselt üsna laialt levinud, kuna mõtlemisvõimet väärtustavad nad teistest rohkem ja kalduvad selle olemasoluga põhjendama inimese kõrgemalseisvust. 1 Võib-olla on see arvamus ketserlik. Aquino Thomas (Summa Theologica, Bertrand Russelli osundus, Russell 1940: 480) väidab, et Jumal ei saa inimeselt tema hinge võtta. Kuid see ei tarvitse tuleneda Tema võimete piiratusest, vaid inimhinge surematusest, mille tõttu seda pole võimalik hävitada. 2583

15 Arvutusmasinad ja intellekt Kuna minu meelest pole see argument piisavalt sisukas, ei nõua ta ka kummutamist. Pigem sobiks lohutus, mida võiks ehk pakkuda hingede rändamine. (3) Matemaatiline vastuväide. Matemaatilises loogikas on mitmeid tulemusi, mille abil saab näidata diskreetsete olekutega masina võimete piiratust. Tuntuim neist tulemustest on Gödeli teoreem (Gödel 1931), mille kohaselt on igas piisavalt võimsas loogilises süsteemis võimalik formuleerida väiteid, mida ei saa süsteemi raames ei tõestada ega ümber lükata, kui just süsteem ise ei osutu vastuoluliseks. Mõneti sarnaste tulemustega on esinenud Church (1936), Kleene (1935), Rosser ja Turing (1937). Lähemaks vaatluseks on neist tulemusist sobivaim viimane, sest samal ajal kui teisi saab kasutada võrdlemisi kaudsetes argumentides, viitab see otseselt just masinatele: näiteks kui rakendaksime Gödeli teoreemi, vajaksime lisaks vahendeid, kirjeldamaks loogikasüsteeme masinate ning masinaid loogikasüsteemide seisukohalt. Kõnealune tulemus aga viitabki olemuselt digitaalarvuti tüüpi, piiramatu mahuga masinatele. Selle kohaselt pole niisugused masinad teatud asjadeks võimelised: isegi kui arvuti on programmeeritud vastama jäljendusmängu laadis küsimustele, jääb alati ka selliseid, millele ta vastab valesti või ei suuda üldse isegi piiramatu aja jooksul vastust anda. Muidugi võib niisuguseid küsimusi olla palju ning ühe masina poolt vastuseta jäänud küsimuse võib rahuldavalt ära vastata mõni teine. Loomulikult peame hetkel silmas pigem kas-küsimusi, mitte küsimusi stiilis Mida te arvate Picassost?. Päris kindlasti ei suuda masinad vastata sellist tüüpi küsimustele: Kui meil on tegu masinaga, millel on järgmised omadused:..., siis kas see masin vastab mingisuguselegi küsimusele jaatavalt?. Punktiiri asemel on mõne masina kirjeldus standardkujul näiteks nagu see on ära toodud viiendas paragrahvis. Kui kirjeldataval masinal on küsitletava masinaga mingi võrdlemisi lihtne suhe, siis on võimalik näidata, et vastus on kas vale või ei tule seda üldse. See ongi matemaatiline tulemus: väidetavasti tõestab see, et masinatel on puudusi, mis inimintellektile omased ei ole. John Barkley Rosser ( ), Ameerika loogik. Tõestas a Gödeli I mittetäielikkuse teoreemi tugevama kuju. Toim Alan Turing Lühidalt saab sellele argumendile vastata järgmiselt: kuigi on tõsi, et iga konkreetse masina võimetel on piirid, pole kuidagi tõestatud väidet, et inimintellektil neid pole. Ent minu arvates ei saa seda vaadet sugugi nõnda kergel käel kõrvale heita. Kui selline masin vastab mingile sobivale otsustavale küsimusele, siis me teame, et ta vastus peab olema vale, ning see annab meile teatud üleolekutunde. Kas tegu pole mitte illusiooniga? Kahtlemata võib see tunne olla üsna loomulik, kuid üle ma seda ei tähtsustaks. Tihtipeale vastame ka ise küsimustele valesti, nii et ülim rahulolu masinate ekslikkust kinnitavate tõendite üle pole õigustatud. Pealegi saame oma üleolekut tunda ainult konkreetse seljatatud masina suhtes, kuivõrd kõiki masinaid korraga me võita ei saaks. Lühidalt öeldes võib leiduda targemaid inimesi mis tahes konkreetsest masinast, aga samas võib mõni muu masin omakorda olla targem sellest inimesest, jne. Arvatavasti oleks enamik matemaatilise argumendi pooldajaid valmis jäljendusmängu teemal mõtteid vahetama. Kahe eelneva vastuväite toetajaid ei huvita aga tõenäoliselt mitte mingisugused kriteeriumid. (4) Teadvusest tulenev argument. Seda argumenti väljendab imehästi professor Jeffersoni kõne aastast Tsiteerin: Ajuga ei saa masinat võrdsustada enne, kui mõni masin kirjutab soneti või kontserdi teda valdavate mõtete ja tunnete toel, mitte sümboleid juhuslikult ritta seades ehk siis juhul, kui ta mitte ainult et ei loo teost, vaid ka ise teab, et ta seda on teinud. Ükski mehhanism ei suuda tunda (ja mitte üksnes tehislikult signaliseerida mida on lihtne saavutada) heameelt oma edust ja kurvastust oma lampide läbimineku pärast; teda ei liiguta meelitused, ei tee õnnetuks eksimused, ei kütkesta seks, ei vihasta ega aja meeleheitele see, kui ta ei saa oma tahtmist. (Jefferson 1949.) Selle argumendi valgel tundub, et meie test ei tõesta midagi. Antud arusaama kõige äärmuslikuma kuju kohaselt saab ainult siis olla kindel, et masin mõtleb, kui ise ollakse see masin ja tuntakse end mõtlevat. Siis saaks neid tundeid maailmale kirjeldada, aga muidugi poleks keegi õigustatud sellest hoolima. Inimesega on selle vaate kohaselt samamoodi ainus võimalus olla kindel, et inimene mõtleb, on ise olla see inimene. Antud vaatekoht on õigupoolest solipsistlik. Seda toetada võib ju olla kõige loogili- 2585

16 Arvutusmasinad ja intellekt sem, aga see raskendab mõttevahetust. Samal ajal kui A kaldub arvama, et A mõtleb, aga B mitte, usub B, et B mõtleb, aga A mitte. Et mitte selle küsimuse üle vaidlema jäädagi, lepitakse tavaliselt viisakalt kokku, et kõik mõtlevad. Kindlasti ei taha professor Jefferson jääda äärmuslikule ja solipsistlikule seisukohale. Tõenäoliselt oleks ta üsna meeleldi valmis tunnistama jäljendusmängu testina. Sageli kasutatakse mängu (ilma mängija B osaluseta) praktikas viva voce nime all, tegemaks kindlaks, kas vastaja tegelikult saab küsimustest aru või on õppinud vastuseid papagoina järele kordama. Kuulame üht niisuguse vestluse katket: Küsija: Kas teie soneti esimesse ritta Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita ei sobiks sama hästi või pareminigi kevadepäev? Vastaja: Rütm läheks sassi. Küsija: Aga talvepäev? See sobiks rütmiga. Vastaja: Jah, aga talvepäeva moodi ei taha ju keegi olla. Küsija: Kas hr Pickwick ei meenuta mitte jõule? Vastaja: Mõnes mõttes küll. Küsija: Aga jõulud on ju talvel ja vaevalt hr Pickwick sellist võrdlust pahaks paneks. Vastaja: Nalja teete. Talvepäeva all peetakse silmas ikka mõnd tüüpilist, mitte näiteks jõululaupäeva moodi erilist talvepäeva. Ja nii edasi. Mida kostaks professor Jefferson, kui sonetimasin viva voce l niimoodi vastata oskaks? Ma ei tea küll, kas ta peaks sellise masina vastuseid üksnes tehislikeks signaalideks, kuid vaevalt ta nii küllaldasi ja väljapeetud vastuseid andvat masinat lihtsa saavutusena kirjeldaks. Lihtsana saab käsitada masina seda osa, mis sisaldab endas soneti esituse lindistust ja lülitusmehhanismi, millega selle aeg-ajalt mängima saab panna. Lühidalt kokku võttes minu arvates on enamikku teadvusest tuleneva argumendi toetajatest võimalik solipsistliku seisukohavõtu asemel veenda oma arusaamast loobuma. Tõenäoliselt oleksid nad sel juhul valmis meie testi heaks kiitma Alan Turing Ma ei tahaks jätta muljet, nagu poleks teadvuses minu meelest midagi mõistatuslikku. Näiteks igasugune püüd teda lokaliseerida on mõneti paradoksaalne. Aga ma ei leia, et selles artiklis tõstatatud küsimustele vastamiseks peab need mõistatused tingimata enne ära lahendama. (5) Mitmesuguste omaduste puudumisest tulenevad argumendid. Need argumendid on kujul Ma küll möönan, et masinad on võimelised kõigeks selleks, mida te maininud olete, aga on olemas asju, milleks nad eales võimelised ei ole. Toon ära valiku sellest, mida masin väidetavasti ei suuda: Olla heasüdamlik, leidlik, ilus, sõbralik (lk 2588), algatusvõimeline, huumorimeelega, teha vahet õige ja vale vahel, teha vigu (lk 2588), armuda, nautida maasikaid vahukoorega (lk 2588), panna kedagi endasse armuma, kogemustest õppida (lk ), kasutada sõnu õigesti, mõelda iseendast (lk 2589), olla sama mitmekesise käitumisega kui inimene, teha midagi tõeliselt uut (lk ). (Leheküljenumbrid viitavad puudustele, mis artiklis edaspidi põhjalikumalt käsitlusele tulevad.) Tavaliselt neid väiteid ei põhjendata. Minu arvates põhinevad nad suures osas teadusliku induktsiooni printsiibil. Inimene näeb elu jooksul tuhandeid masinaid ja selle alusel, mida ta nende juures tähele paneb, teeb ta hulga üldisi järeldusi. Nad on koledad, igaüks neist on ette nähtud täitma oma väga piiratud eesmärki, iga vähimalgi määral teistsuguse otstarbe seisukohalt on nad kasutud, iga konkreetse eksemplari käitumine on äärmiselt ühekülgne jne jne. Loomulikult jõuab inimene järeldusele, et kõik see on masinatele paratamatult üldomane. Suurelt jaolt seostuvad nimetatud piirangud enamiku masinate pisikese mälumahuga. (Eeldatavasti laieneb mälumahu idee mingil kombel peale diskreetsete olekutega masinate ka muudele. Täpne määratlus pole oluline, kuna me ei pretendeeri oma arutlusega matemaatilisele täpsusele.) Mõni aasta tagasi oli digitaalarvutitest alles õige vähe kuulda ja kui mainiti nende omadusi nende ehitust kirjeldamata, tekitasid nad sügavat umbusku. Arvatavasti tulenes seegi teadusliku induktsiooni põhimõtte rakendamisest. Seda tehakse muidugi tihtipeale ebateadlikult. Kui kõrvetada saanud laps kardab tuld ja näitab oma hirmu üles selle vältimisega, rakendab ta minu arvates teadus

17 Arvutusmasinad ja intellekt likku induktsiooni (samas saab tema käitumist muidugi kirjeldada ka mitmel muul moel). Inimkonna tegemised ja tavad ei tundu teadusliku induktsiooni rakendamiseks kuigi sobiva materjalina. Usaldusväärsete tulemuste saavutamiseks peab uurima väga suurt osa aegruumist. Vastasel korral võime (nagu paljud inglise lapsed) otsustada, et kõik räägivad inglise keelt ja prantsuse keelt õppida on tobe. Siiski pean lisama paar märkust seoses paljude jutuks olnud puuduvate võimetega. Suutmatus nautida maasikaid vahukoorega tundub lugejale ehk tühisena. Võimalik, et masina saaks panna niisugust hõrgutist nautima, ent seda üritada oleks totter. Kõnealuse võime puudumise juures on aga tähtis, et see seostub ka mõningate teiste võimete puudumisega nt sellega, et inimese ja masina vahel on keeruline saavutada samasugust sõprust kui kahe valge- või kahe mustanahalise inimese vahel. Väide, et masinad ei saa vigu teha, näib veider. Tekib kiusatus vastukaaluks küsida: Kas see teeb neid halvemaks? Kuid katsugem olla mõistvamad ning üritagem aru saada, mida selle väitega tegelikult mõeldakse. Kõnealust kriitikat on minu arvates võimalik seletada jäljendusmängu abil. Väidetavasti suudab küsitleja masinat inimesest eristada paljalt aritmeetikaülesannete andmisega. Masina paljastaks ta äärmine täpsus. Vastus sellele on lihtne: (mängu jaoks programmeeritud) masin ei püüaks neid ülesandeid õigesti lahendada. Küsitleja segadusseajamiseks teeks ta meelega vigu. Mehaaniline viga ilmutaks end arvatavasti ebasobiva otsuse näol selle kohta, millist aritmeetilist viga teha. Isegi see kriitika tõlgendamise viis pole piisavalt mõistev, kuid meil pole ruumi sel teemal pikemalt peatuda. Minu meelest toetub see kriitika kahe vealiigi segiajamisele. Ühed on funktsiooni-, teised järeldusvead. Funktsioonivead tulenevad mingist mehaanilisest või elektrilisest rikkest, mille tõttu masin ei käitu enam nii, nagu ette nähtud. Filosoofilistes arutlustes kiputakse eirama võimalust seesuguste vigade tekkeks, seega on juttu abstraktsetest masinatest. Need on pigem matemaatilised väljamõeldised kui füüsilised objektid. Määratluse järgi pole need funktsioonivigadeks võimelised. Selles mõttes võime tõepoolest öelda, et masinad ei saa kunagi eksida. Järeldusvead saavad tekkida ainult siis, kui masina väljundsignaalidele omistatakse mingi tähendus Alan Turing Näiteks võib masin välja trükkida matemaatikavõrrandeid või ingliskeelseid lauseid. Kui trükitud lause on väär, on masin teinud järeldusvea. Ilmselgelt pole mingit alust väita, et masin säärast viga teha ei saa. Ta võib korduvalt trükkida ainult 0 = 1. Või mitte nii vastakas näide: masin võib järelduste tegemiseks kasutada teaduslikku induktsiooni. Tuleb arvestada, et aeg-ajalt viib selline meetod ekslike tulemusteni. Väitele, et masin ei suuda mõelda iseendast, saab vastata muidugi ainult juhul, kui on võimalik tõestada, et masin üldse millestki mõtleb. Siiski näib masina tehete aines midagi tähendavat vähemalt nende inimeste jaoks, kes sellega tegelevad. Näiteks kui masin püüab lahendada võrrandit x 2 40x 11 = 0, võiks tekkida kiusatus kirjeldada seda võrrandit masina ainese osana sellel hetkel. Selles mõttes võiks masin kahtlemata olla ise enda aineks. Masinapoolset abi võib kasutada talle programmide loomise juures või ennustamaks, millist mõju avaldab tema struktuuri muutmine. Oma käitumise tulemuste jälgimine võimaldab tal oma programme ümber teha nii, et teatud eesmärk oleks tõhusamalt saavutatav. Tegu pole utoopia, vaid lähituleviku võimalustega. Kriitika, et masinate käitumine pole mitmekesine, võib ümber sõnastada nii: masinate mälumaht pole piisav. Üsna hiljuti oli isegi tuhandenumbriline mälumaht väga haruldane. Kõik siinkohal kõne all olnud kriitilised mõtted on sageli teadvusest tuleneva argumendi maskeeritud vormid. Kui keegi väidab, et masin suudab mõnda neist asjust teha ja kirjeldab ka, millist meetodit too võiks selleks kasutada, ei avaldaks see tavaliselt mingit erilist muljet. Arvatakse, et see meetod (mis igatahes peab olema mehaaniline) on tegelikult üsna algeline. Võrdle eespool Jeffersoni tsitaadis sulgudesse pandud märkusega. (6) Leedi Lovelace i vastuväide. Kõige üksikasjalikum informatsioon Babbage i analüütilise masina kohta pärineb leedi Lovelace i mälestustest (Lovelace 1842), kus ta ütleb: Analüütiline masin ei pretendeeri millegi algatamisele. Ta suudab teha kõike, mida me oskame käskida tal teha (leedi Lovelace i kursiiv). Lauset tsiteeriv Hartree (1949: 70) lisab: See ei tähenda, nagu poleks võimalik ehitada selliseid elektroonilisi seadmeid, mis mõtlevad ise või millele oleks võimalik tekitada bioloogilises mõttes tingitud refleksi, mis oleks aluseks õppimisele. Virgutava ja erutava 2589

18 Arvutusmasinad ja intellekt küsimuse selle kõige põhimõttelisest võimalikkusest on tõstatanud viimasel ajal aset leidnud areng, aga tollal ehitatud või projekteeritud masinatel näis see omadus puuduvat. Selles asjas olen Hartreega täiesti nõus. On tähelepandav, et ta ei väida, nagu poleks kõnealustel masinatel seda omadust olnud. Ta pigem nendib, et leedi Lovelace i käsutuses olnud tõendid ei õhutanud teda selle omaduse olemasolusse uskuma. On täiesti võimalik, et mingis mõttes see omadus neil masinail ikkagi oli. Oletame, et mingil diskreetsete olekutega masinal on see omadus olemas. Analüütiline masin oli universaalne digitaalarvuti, nii et vastava mälumahu ja kiiruse olemas olles oleks saanud teda sobiva programmi abil panna kõnealust masinat imiteerima. Ei krahvinnale ega Babbage ile tulnud see argument ilmselt pähegi. Igatahes ei olnud nad kohustatud väitma kõike, mida oleks olnud võimalik väita. Seda teemat käsitleme uuesti punktis Õppivad masinad. Üks leedi Lovelace i vastuväite teisend sedastab, et masin ei suuda iial teha midagi tõeliselt uut. Hetkeks võime selle pareerida kõnekäänuga Pole midagi uut siin päikese all. Kuidas olla kindel, et loodud originaalteos pole lihtsalt õpetuste külvatud seemne idanemise või üldtuntud põhimõtete järgimise tulemus? Parem teisend on: masin ei suuda iial üllatada. Antud juhul on tegu otsesema väljakutsega ja samamoodi tuleb sellele ka vastata. Mind üllatavad masinad väga sageli. Suurelt jaolt tuleb see sellest, et minu arvutustest ei piisa otsustamaks, mida masinalt oodata, või pigem on asi selles, et kui ma arvutusi teengi, siis kiirustades, riskides ja lohakalt. Vahest ütlen ma endale: Arvatavasti on pinge siin samasugune kui seal; igatahes eeldame, et see nii on. Tihti ma muidugi eksin ja kuna eksperimendi lõpuks olen oma oletused unustanud, siis ongi tulemus üllatav. Selle mööndusega teenin ära noomituse oma inetu teguviisi eest, kuid see, et ma neid üllatusi tõepoolest kogen, seisab väljaspool kahtlust. Ma ei loodagi, et see vastus kritiseerijat vaigistaks. Tõenäoliselt ütleb ta, et need üllatused on tingitud minu loovast mõttetegevusest ega anna põhjust tunnustada nende eest masinat. Seega jõuame tagasi teadvusest tuleneva argumendi juurde ja üllatusemõttest hoopis kaugele. Seda argumentide jada tuleb pidada suletuks, kuid ehk väärib märkimist, et millegi üllatavaks pidamine nõuab igal 2590 Alan Turing juhul loovat mõttetegevust olgu üllatava sündmuse allikaks siis inimene, raamat, masin või miski muu. Seisukoht, et masinad ei suuda üllatada, on minu arust tingitud eksiarvamusest, millele on eriti vastuvõtlikud filosoofid ja matemaatikud. Nad eeldavad, et niipea kui vaim mingi faktiga kokku puutub, tulevad kohe pähe ka kõik faktist tulenevad järelmid. Paljudel juhtudel on see eeldus väga mugav, kuid liiga kergesti ununeb, et see on väär. Loomulikul moel järgneb sellest uus eeldus, et paljas andmete ja üldprintsiipide alusel järelmite kindlakstegemine pole midagi väärt. (7) Närvisüsteemi pidevusest tulenev argument. Muidugi pole närvisüsteem diskreetsete olekutega masin. Väiksemgi viga neuronile mõju avaldava närviimpulsi suuruse kohta käivas informatsioonis võib oluliselt mõjutada väljamineva impulsi suurust. Võidakse väita, et seetõttu ei saa diskreetsete olekutega süsteemilt oodata, et ta oleks võimeline närvisüsteemi käitumist imiteerima. Tõsi ta on, et diskreetsete olekutega masin on pidevast erinev. Kuid jäljendusmängu tingimustest kinni pidades ei saa küsitleja seda erinevust kuidagi ära kasutada. Olukorda saab selgemaks teha mõne lihtsama pideva masina abil. Selleks sobivad hästi diferentsiaalanalüsaatorid (kindlat tüüpi mitte diskreetsete olekutega masinad teatud sorti arvutuste tegemiseks). Osa neist annab vastused trükitud kujul, nii et mängu jaoks on nad päris sobivad. Digitaalarvuti ei saa ennustada diferentsiaalanalüsaatori täpseid vastuseid, kuid igatahes oleks ta võimeline andma õiget tüüpi vastuseid. Näiteks kui ülesanne on öelda π väärtus (mis on umbes 3,1416), oleks mõistlik teha juhuslik valik selliste väärtuste vahel nagu 3,12; 3,13; 3,14; 3,15; 3,16 (näiteks) tõenäosustega 0,05; 0,15; 0,55; 0,19; 0,06. Sellistel tingimustel oleks küsitlejal väga keeruline diferentsiaalanalüsaatorit digitaalarvutist eristada. (8) Reglementeerimata käitumisest tulenev argument. Sellist reeglistikku, mis üritaks kirjeldada, mida inimene kõikvõimalikes olukordades tegema peaks, pole võimalik paika panna. Võtame näiteks reegli, et punase fooritulega peab peatuma, rohelisega aga edasi minema: ent mis siis saab, kui mingi rikke tõttu põlevad mõlemad korraga? Võib ju otsustada, et kõige ohutum oleks paigale jääda. Ometi võib sellest otsusest hiljem probleeme tulla. 2591

19 Arvutusmasinad ja intellekt Kõigiks võimalikeks, isegi kõigest valgusfooriga seotud juhtudeks ei saa käitumisreegleid ette näha. Olen selle kõigega nõus. Eeltoodu põhjal väidetakse, et me ei saa olla masinad. Katsun nüüd selle argumendi uuesti esitada, aga ma pelgan, et õiglaselt ma sellesse küll ei suhtu. See kõlaks umbes nii: Kui igal inimesel oleks olemas kindel tegutsemisreeglistik, mille abil oma elu korraldada, poleks ta muud kui masin. Aga kuna niisugused reeglid puuduvad, ei saa inimesed masinad olla. Silma torkab jaotamata keskmine termin. Päris nii seda ehk ei sõnastata, kuid sisu on sellegipoolest sama. Siiski võib esineda teatavat segadust mõistete tegutsemisreeglid ja käitumisseadused vahel. Tegutsemisreeglite all pean silmas eeskirju nagu punase tulega jää seisma, mille järgi tegutsetakse ja millest ollakse teadlikud. Käitumisseaduste all mõtlen aga inimese kehale rakenduvaid loodusseadusi, nagu näiteks kui sa teda näpistad, siis ta kiljatab. Kui panna tsiteeritud argumendis väljendi tegutsemisreeglistik, mille abil oma elu korraldada asemele teine käitumisseadused, mis ta elu korraldavad, poleks see jaotamata keskmine termin enam ületamatu. Sest meie arvates pole asi mitte ainult nii, et käitumisseadustele allumine tähendab olla masin (mitte küll tingimata diskreetsete olekutega masin), vaid ümberpöördult niisugune masin olemine sellistele seadustele allumist just tähendabki. Täielike käitumisseaduste puudumises on end siiski raskem veenda kui täielike tegutsemisreeglite puudumises. Neid seadusi on võimalik avastada ainult teadusliku vaatlusega ja me ei kujuta ette olukorda, milles võiks öelda: Me oleme piisavalt otsinud. Niisuguseid seadusi pole olemas. Seda, et mis tahes selline väide pole õigustatud, võime näidata ka veenvamalt. Oletame, et kui need seadused on olemas, siis me nad kindlasti ka avastame. Sel juhul oleks muidugi ka dis- Ingl. k undistributed middle. Üks tuntumaid süllogistlikke eksijäreldusi, sageli kasutusel eksliku arutluse sünonüümina. Kategooriline süllogism on kehtiv vaid sellisel juhul, kui ta keskmine termin (termin, mis esineb mõlemas eelduses) on vähemalt ühes esinemiskohas jaotatud; kui see nii pole, on tegu kehtetu järeldusega. Keskmine termin on jaotatud, kui ta on asendatav teiste, spetsiifilisematega: nt lauses Kõik imetajad on loomad on imetajad jaotatud, kuna selle asemele võib panna kassid, koerad jne, loomad aga jaotamata. Toim Alan Turing kreetsete olekutega masina puhul võimalik vaatlusega avastada piisavalt palju selleks, et ennustada masina käitumist tulevikus ja seda mõistliku perioodi ütleme 1000 aasta vältel. Kuid see ei paista sedamoodi olevat. Tegin Manchesteri masinale väikese programmi, mis kasutab mälust ainult 1000 ühikut ja mis seisneb selles, et kui sööta masinale üks 16-kohaline arv, siis vastab ta kahe sekundi jooksul teise samasugusega. Eks katsuge nende vastuste järgi programmi nii hästi tundma õppida, et osata veel proovimata väärtustele vastuseid ennustada. (9) Meeltevälisest tajust tulenev argument. Oletatavasti on lugeja meeltevälise taju ideega tuttav ja teab, mida tähendavad selle neli ilmingut, nimelt telepaatia, selgeltnägemine, ettetunnetamine ja psühhokinees. Need häirivad nähtused näivad trotsivat kogu meie harjumuspärast teaduslikku mõtlemist. Küll tahaks neid kahtluse alla seada! Kahjuks on vähemalt telepaatia kohta statistilisi tõendeid kuhjaga. Väga raske on oma mõtteid nende uute faktidega sobitada. Nende olemasolu tunnistamisest kummituste ja kollide uskumiseni ei tundu olevat enam pikk samm. Esimesena minetaksime arusaama, et meie keha liigub lihtsalt vastavalt tuntud füüsikaseadustele ja mõnedele küll veel avastamata, kuid osalt samasugustele seadustele. Pean seda üsna tugevaks argumendiks. Võiks vastata, et paljud teaduslikud teooriad näivad praktikas kehtivat vaatamata vastuolule meeltevälise tajuga; kui see viimane unustada, saab vägagi kenasti hakkama. See on kaunis vilets lohutus ja karta on, et just mõtlemine on seda sorti nähtus, mille puhul meelteväline taju puutub eriti asjasse. Veidi konkreetsem meeltevälisel tajul põhinev argument võiks olla selline: Mängime jäljendusmängu nii, et vastajateks on telepaatiliste võimetega inimene ja digitaalarvuti. Küsimus võiks olla nt Mis masti kaart on mu paremas käes?. Telepaatia või selgeltnägemise teel vastab inimene õigesti 130 korral 400-st. Masin pakub huupi ja ütleb õige masti 104 kaardi puhul ja nii teebki küsija vastajad õigesti kindlaks. Siinkohal tekib üks põnev võimalus. Oletagem, et digitaalarvutil on olemas juhuslike arvude generaator, mida ta vastamisel loomulikult ka kasutab. Kuid sel juhul alluks see juhuslike arvude generaator küsija psühhokineetilistele võimetele. Selle tagajärjel võib masin vastata õigesti sagedamini, 2593

20 Arvutusmasinad ja intellekt kui tõenäosuse järgi arvata võiks, nii et ikkagi ei suudaks küsija vastajaid õigesti identifitseerida. Samas võiks ta õige otsuse langetada küsimusi üldse esitamata selgeltnägemise abil. Kõik on võimalik, kui mängu tuleb meelteväline taju. Telepaatia olemasolu mööndes tuleb meie testi kitsendada. Muidu võiks küsija sama hästi kõnelda iseendaga ning üks võistlejatest kuulata pealt, kõrv vastu seina. Kõigile nõuetele vastaks olukord, kus võistlejad viibiksid telepaatiakindlas ruumis. 7. ÕPPIVAD MASINAD Lugeja vist juba arvab, et mingeid väga veenvaid positiivseid argumente mul oma vaadete toetuseks esitada polegi et kui oleks, ega ma siis vastuargumentide ekslikkuse näitamist nii põhjalikult ette võtnuks. Nüüd esitan oma tõendused. Naaskem hetkeks leedi Lovelace i vastuväite juurde, mille kohaselt suudab masin teha ainult seda, mida tal teha kästakse. Võiks öelda, et inimene sisestab mingi idee masinasse, mispeale too teatud määral reageerib ning on seejärel taas liikumatu nagu klaverikeel, mida on puudutanud haamrike. Veel ühe võrdlusena võib tuua kriitilisest väiksema aatomikatla: sisestatav idee vastaks väljastpoolt sisenevale neutronile. Iga seesugune neutron põhjustab teatava häire, mis lõpuks raugeb. Kui aga aatomikatelt piisavalt suurendada, hakkab siseneva neutroni põhjustatud häire aina edasi kanduma ja võimenduma, mille tagajärjel aatomikatel hävib. Kas midagi analoogset võib sündida ka vaimu või masinaga? Tundub, et inimvaimu puhul on sellesarnane nähtus olemas. Enamuse vaim jääb alla kriitilise piiri, s.t vastab kriitilisest väiksemale aatomikatlale. Ideega kokku puutudes vastab niisugune vaim sellele keskmiselt vähema kui ühe ideega. Vähesed ületavad kriitilise piiri mingi ideega kokku puutudes võib sellisest vaimust vallanduda terve teistest, kolmandatest ja kaugematest ideedest koosnev teooria. Tundub, et loomade vaim jääb üsna kindlasti alla kriitilise piiri. Küsime kirjeldatud analoogiast lähtuvalt: Kas on võimalik ehitada kriitilist piiri ületav masin? Võime appi võtta ka võrdluse sibulakoorega. Vaimu või aju funktsioonide puhul on olemas teatud operatsioonid, mida saab 2594 Alan Turing seletada puhtmehaaniliselt. See ei vasta tegelikule vaimule see on nagu koor, mis tuleb tõelise vaimu kättesaamiseks eemaldada. Ent selle all on järgmine eemaldamist vajav koor jne. Kas nii jätkates jõuame kunagi selle päris vaimuni või leiame viimase koore tühja olevat? Viimasel juhul on kogu vaim mehaaniline. (Diskreetsete olekutega masin ta seejuures siiski ei oleks. Seda oleme juba arutanud.) Eelmised kaks lõiku ei taha olla veenvad argumendid. Pigem võiks neid kirjeldada kui ilukõnet usu õhutamiseks. Tõeliselt rahuldav toetus 6 alguses väljendatud vaatele saabub alles selle sajandi lõpus, mil kirjeldatud eksperiment võimalikuks saab. Mida aga on seni võimalik ütelda? Mida peaks praegu katse õnnestumise heaks tegema? Olen juba selgitanud, et küsimus on ennekõike programmeerimises. Ka inseneriteadus peab arenema, kuid vaevalt see aspekt meie nõudmistele alla jääb. Aju mälumahtu hinnatakse kuni kahendnumbrile ehk bitile. Mina kaldun isegi väiksemate väärtuste poole ja usun, et kõrgemat tüüpi mõtlemise juures on sellest mahust kasutusel ainult väga väike osa. Suurem osa kulub ilmselt visuaalsete muljete säilitamiseks. Oleks üllatav, kui jäljendusmängu rahuldavaks läbiviimiseks vähemalt pimeda inimese vastu mängides läheks vaja rohkem mahtu kui (Pange tähele, et Encyclopaedia Britannica 11. väljaande maht on ) 10 7 on isegi hetkel olemasoleva tehnika juures vägagi saavutatav mälumaht. Tehete sooritamise kiirust suurendada pole võib-olla vajagi. Kaasaegsete masinate osad, mida võib pidada närvirakkude analoogideks, töötavad umbes tuhat korda kiiremini kui närvirakud ise. Nii saavutataks ohutusvaru, mis korvaks mitmel moel tekkivad kiiruskaod. Seega jääb meie mureks see, kuidas neid masinaid mängu jaoks programmeerida. Oma praeguse töökiiruse juures edeneb programm päevas umbes 1000 numbri jagu, nii et 50 aasta jooksul järjekindlalt töötades saaks umbes 60 inimest selle tööga valmis eeldusel, et miski sellest ei lähe prügikasti. Soovitav oleks kasutada mingit kiiremat meetodit. Tahtes jäljendada täiskasvanud inimese vaimu, peame süüvima protsessi, mille tulemusel see oma praegusesse olekusse on jõudnud. Tähelepandavad on kolm osist: 2595

21 Arvutusmasinad ja intellekt (a) vaimu algolek nt sündides, (b) läbitud haridustee, (c) muud mitte haridusena kirjeldatavad vaimule osaks saanud kogemused. Kas ehk ei võiks täiskasvanu vaimu simuleeriva programmi asemel luua sellist, mis simuleerib lapse oma? Kui seda siis sobivalt harida, oleks tulemuseks täiskasvanu aju. Eeldatavalt on lapse aju midagi kirjatarvete kauplusest soetatava märkmiku taolist üsna lihtne mehhanism ja palju puhtaid lehti. (Mehhanism ja kirjutamine on meie arvates peaaegu sünonüümsed.) Loodetavasti sisaldub lapse ajus nii väike mehhanism, et sellega sarnane on hõlpsalt programmeeritav. Hariduse andmiseks kuluvat tööd võib esimeses lähenduses hinnata umbes sama mahukaks, kui see on lapse puhul. Seega oleme jaotanud oma probleemi kaheks osaks lapsprogramm ja hariduse andmine, mis on omavahel väga tihedalt seotud. Esimesel katsel me head lapsmasinat arvatavasti ei saavuta. Tuleb võtta masin ja proovida, kui edukalt on ta suuteline õppima. Siis võib proovida järgmist ja võrrelda, kumb on parem. Sel protsessil on ilmne seos evolutsiooniga ja seda näitlikustavad järgmised paralleelid: Lapsmasina struktuur = pärilik materjal Muutused lapsmasinas = mutatsioonid Looduslik valik = eksperimentaatori hinnang Siiski on loota, et antud protsess on evolutsioonist kiirem. Kõige kohastunumate ellujäämine on eeliste mõõtmiseks aeglane meetod. Eksperimentaatoril peab jätkuma taipu seda protsessi kiirendada. Samavõrd tähtis on asjaolu, et ta ei sõltu ainult juhuslikest mutatsioonidest. Avastades mingi nõrga koha põhjuse on eksperimentaator tõenäoliselt võimeline välja mõtlema mutatsiooni, mis selle nõrga koha parandaks. Masinat ja tavalist last ei ole võimalik täpselt ühtemoodi õpetada. Masinal pole näiteks jalgu, nii et välja söepange täitma teda saata ei saa. Samuti pole tal ilmselt silmi. Kuidas nutikad insenerid neid puudusi ka ei korvaks, kooli seda olendit ikkagi ei pane kindlasti hakataks tema üle naerma. Teda tuleb õpetada eraldi. Jal Alan Turing gade, silmade jne pärast muretsema ei pea. Helen Kelleri näide tõestab, et hariduse andmine on võimalik juhul, kui õpetaja ja õpilase vahel on võimalik mingisugunegi mõlemasuunaline kommunikatsioon. Õpetamist seostatakse tavaliselt karistuse ja kiitusega. Sel põhimõttel saab ehitada või programmeerida lihtsamaid lapsmasinaid. Masin peab olema niisugune, et karistussignaalile eelnenu tõenäoliselt enam ei korduks, samal ajal kui kiitussignaal suurendaks selleni viinud tegevuse kordumise tõenäosust. Need määratlused ei eelda masinalt mingisuguste tunnete olemasolu. Ühe sellise lapsmasinaga olen juba katseid teinud ja mul õnnestus talle ka üht-teist selgeks õpetada, kuid tõeliselt õnnestunuks seda katset õpetamismeetodi mitteortodokssuse tõttu pidada ei saa. Heal juhul saab karistuse ja kiituse kasutamine moodustada vaid ühe osa õpetamisprotsessist. Üldiselt on nii, et kui õpetaja suhtleb õpilasega ainult nende kahe vahendi abil, ongi need karistused ja kiitused kogu viimaseni jõudev informatsioon. Kui õpitavat teksti oleks võimalik avastada ainult läbi kas-küsimuste esitamise ning iga ei tähendaks laksu, siis ajaks, mil lapsel Casabianca peas, oleks tal olemine juba õige kibe. Järelikult on vaja ka mingeid muid, ükskõikseid kommunikatsioonikanaleid. Nende olemasolul saab masinat karistuste ja kiituste kaudu õpetada mingis, nt sümbolite keeles antud käske täitma. Käsud antakse edasi läbi ükskõiksete kanalite. Selle keele kasutamine vähendaks oluliselt vajalike karistuste ja kiituste arvu. Lapsmasinale sobiva keerukuse osas ollakse eriarvamustel. Seda võidakse püüda kooskõlas üldprintsiipidega võimalikult lihtsaks ajada. Teisalt võidakse masinale sisse ehitada 2 terviklik loogiliste järelduste süsteem. Viimasel juhul hõivaksid definitsioonid ja propositsioonid suure osa mälust. Propositsioonide Helen Keller ( ) oli kurttumm (õppis hiljem rääkima) ja pime ameeriklanna, kes oma puudest hoolimata omandas hariduse ja sai poliitiliseks aktivistiks. Ta kirjutas ka mitu raamatut. Toim. Felicia Hemansi ( ) luuletus. Toim. 2 Pigem küll sisse programmeerida, kuivõrd meie lapsmasin programmeeritakse digitaalarvuti keskkonnas. Loogikasüsteemi ei pea aga ära õppima. 2597

22 Arvutusmasinad ja intellekt staatus oleks mitmesugune, nt kindlakstehtud faktid; oletused; matemaatiliselt tõestatud teoreemid; autoriteetide väited; väljendid, millel on propositsiooni loogiline vorm, kuid mis pole usutavad. Teatud propositsioone võib kirjeldada imperatiividena. Masin peab olema ehitatud nii, et kohe, kui imperatiiv liigitatakse kindlakstehtuks, järgneb automaatselt vastav tegevus. Kujutleme selgituseks olukorda, kus õpetaja ütleb masinale: Tee kohe oma kodused ülesanded ära. Sellest lähtudes lisatakse Õpetaja ütleb: Tee kohe oma kodused ülesanded ära. kindlakstehtud faktide sekka. Teine selline fakt võiks olla: Kõik, mida õpetaja ütleb, on tõsi. Neid omavahel ühendades võime jõuda selleni, et imperatiiv Tee kohe oma kodused ülesanded ära saab kindlakstehtud faktiks ning masina ehitusest lähtudes hakataksegi ülesandeid tegema, ning see tagajärg on väga rahuldav. Masina kasutatavad järeldusprotsessid ei pruugi kõige nõudlikumaid loogikuid rahuldada. Näiteks ei pruugi masinal olla tüüpide hierarhiat. See aga ei pea tähendama, et tüüpidega eksitakse samamoodi nagu ei kiputa alla kukkuma piirdeta rannakaljult. Sobivad imperatiivid (mida väljendatakse süsteemide siseselt, mis aga ei moodusta osa reeglitest, millele süsteem allub) nagu Ära kasuta teatud klassi juhul, kui see pole õpetaja poolt mainitud klassi alamklass on samasuguse mõjuga nagu Ära mine liiga ääre peale. Nagu ülaltoodud näites (koduste ülesannete tegemine), saab jäsemeteta masin alluda ainult üsna intellektuaalset laadi imperatiividele. Tähtsamad neist reguleerivad, millises järjekorras mingi loogikasüsteemi reegleid rakendatakse. Asi on selles, et igas loogikasüsteemi kasutusstaadiumis on võimalik valida väga paljude erinevate sammude vahel, mida loogikasüsteemi reeglite poolest on lubatud rakendada. Nende valikute alusel saab teha vahet hiilgava ja armetu, mitte aga veatu ja eksliku arutleja vahel. Niisuguste imperatiivideni viivad propositsioonid nagu Kui tuleb juttu Sokratesest, kasuta Barbara süllogismi või Kui on tõestatud, et üks meetod on teisest kiirem, siis ära aeglasemat kasuta. Osa neist võib pärineda autoriteetidelt, kuid on ka neid, mis võivad olla masina enda loodud, nt teadusliku induktsiooni teel. Barbara on Aristotelese loogikas esimesse figuuri kuuluv süllogism kujul: Kui kõik inimesed (B) on surelikud (A), ja kõik kreeklased (C) on inimesed (B), siis kõik kreeklased (C) on surelikud (A). Toim Alan Turing Mõnele lugejale tundub idee õppivast masinast ehk paradoksaalne. Kuidas saavad reeglid, mille järgi masin töötab, muutuda? Need peaksid ometi masina võimalikke reaktsioone täielikult kirjeldama, ükskõik milline on ta ajalugu ja milliseid muutusi ta läbinud on. Reeglid on seega ajas täiesti muutumatud. See on tõesti tõsi. Paradoksi seletab see, et õppimisprotsessis muutuvad reeglid pole kaljukindlad ja pretendeerivad üksnes lühiajalisele kehtivusele. Võrdluseks võib võtta Ameerika Ühendriikide põhiseaduse. Õppiva masina puhul on sageli nii, et selle õpetaja on masina sees toimuvast üsna suures teadmatuses, olles samas siiski mingil määral suuteline oma õpilase käitumist ennustama. Eriti peaks see kehtima läbiproovitud ehituse (või programmiga) lapsmasinast kujuneva masina hilisema hariduse puhul. See erineb selgelt masina abil arvutuste tegemise tavaviisist: siis on eesmärgiks saada selge ettekujutus masina olukorrast kogu arvutuse vältel. Mainitud eesmärgi saavutamiseks tuleb kõvasti pingutada. Arusaam, et masin suudab teha ainult seda, mida me oskame käskida tal teha, 3 näib sel taustal veidrana. Enamiku masinasse sisestatud programmide toimel hakkab masin tegema midagi mõistetamatut või käituma meie meelest täiesti juhuslikult. Eeldatavasti on arukale käitumisele omane teatud lahknemine arvutuste tegemiseks vajalikust täiesti distsiplineeritud käitumisest, aga see lahknemine pole siiski nii suur, et põhjustaks juhuslikku käitumist või tegevuste mõttetut kordamist. Inimliku ekslikkuse välistamine loomulikul teel, s.t erilise treeninguta, on teine tähtis jäljendusmänguks ettevalmistatava masina õppeprotsessi tulemus. (Siinkohal võiks lugeja otsida paralleele vaatekohaga lehekülgedel 2596 ja 2597.) Õpitud protsessid ei kindlusta 100% kindlat tulemust; oleks see nii, poleks neist enam võimalik vabaneda. Õppiva masina juures peaks leiduma oma koht ka juhuslikkusel (vt lk 2578). Mõne probleemi lahendamisel on juhuslikkusest palju abi. Oletame näiteks, et on vaja leida arv vahemikust , mis võrdub oma numbrite summa ruuduga. Võime alustada arvust 51 ning liikuda seejärel edasi 52 juurde ja nõnda edasi kuni sobiva arvu leidmiseni. Teisalt võiks arve valida ka juhuslikult ja 3 Võrdle leedi Lovelace i väitega (lk 2589), milles puudub sõna ainult. 2599

23 Arvutusmasinad ja intellekt jõuda sel teel sobivani. Selle meetodi eeliseks on, et proovitud väärtuste hulgas pole tarvis järge pidada, puuduseks aga see, et mõni väärtus võib mitu korda läbi käia mis pole aga oluline juhul, kui lahendusi on rohkem kui üks. Süstemaatilise meetodi puuduseks on, et otsimine võib alata võimalike väärtuste hulga sellisest tohutult pikast osast, kus otsitavat ei sisaldu. Õppimisprotsessi võib aga pidada õpetajat (või mõnd muud kriteeriumi) rahuldava käitumisvormi otsimiseks. Kuna rahuldavaid lahendusi on arvatavasti hulgaliselt, näib juhuslik meetod süstemaatilisest parem. Pandagu tähele, et see on kasutusel ka analoogilises protsessis evolutsioonis. Süstemaatiline meetod poleks seal võimalikki. Kuidas saakski erinevate läbiproovitud geenikombinatsioonide seas nende kordumise vältimiseks järge pidada? On loota, et kunagi suudavad masinad inimesega võistelda kõigil puhtalt intellektuaalsetel aladel. Ent millest alustada? Isegi seda on keeruline otsustada. Paljude meelest oleks parim mingi väga abstraktne tegevus näiteks malemäng. Võidakse jääda ka arvamusele, et kõige õigem oleks varustada masin parimate võimalike meeleorganitega ning õpetada see inglise keelt rääkima ja sellest aru saama. Õpetada võiks samamoodi nagu tavalist last asjadele osutades ja neid nimepidi nimetades jne. Jällegi ei tea ma, mis oleks õige, aga arvatavasti peaks proovima mõlemat lähenemisviisi. Kaugele tulevikku me ei näe, aga tööd on igatahes veel palju ees. Kirjandus B u t l e r, Samuel Erewhon. London. Chapters 23 25: The Book of the Machines [eesti keeles: Eikugasil. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: Perioodika, 2003] C h u r c h, Alonzo An Unsolvable Problem of Elementary Number Theory. American Journal of Mathematics, vol. 58, pp G ö d e l, Kurt Über formal unentscheidbare Sätze der Principia Mathematica und verwandter Systeme, I. Monatshefte für Mathematik und Physik, Bd. 38, S H a r t r e e, Douglas R Calculating Instruments and Machines. New York 2600 Alan Turing K l e e n e, Stephen C General Recursive Functions of Natural Numbers. American Journal of Mathematics, vol. 57, pp , J e f f e r s o n, G The Mind of Mechanical Man. Lister Oration for British Medical Journal, vol. i, pp L o v e l a c e, Countess of Translator s notes to an article on Babbage s Analytical Engine. Scientific Memoirs, ed. by R. Taylor, vol. 3, pp R u s s e l l, Bertrand History of Western Philosophy. London T u r i n g, Alan M On Computable Numbers, with an Application to the Entscheidungsproblem. Proceedings of the London Mathematical Society, Series 2, vol. 42, pp (corrections: Proceedings of the London Mathematical Society, Series 2, vol. 43 (1937), pp ) A. M. TURING JA MÕTLEMISVÕIMELISED ARVUTID Inglise matemaatiku ja loogiku A. M. Turingiga on seotud vähemalt kaks mõistet, mida tõenäoliselt tunnevad paljud, kellel on tulnud kokku puutuda arvutiteadusega: Turingi masin ja Turingi test. Tema järgi on nime saanud ka Turingi auhind kõrgeim tunnustus, mida annab rahvusvaheline Arvutusmasinate Assotsiatsioon (Association for Computing Machinery) väljapaistvate saavutuste eest arvutiteaduses. Kes oli Turing? Alan Mathison Turing sündis 23. juunil 1912 Londonis. Tema isa töötas koloniaalametnikuna ja seetõttu veetsid vanemad suurema osa ajast Indias, jätnud Alani ja tema vanema venna Johni Inglismaale perekonnatuttavate juurde. Võib-olla tekitas just poisipõlves kogetud üksindus Turingis eluaegse huvi inimaju toimimise vastu kuidas luua kujutletavat maailma, kui reaalne maailm tundub vastumeelne? Turingi andekus ja originaalsus avaldusid varakult, kuid koolis sai ta ühtelugu pahandada: oma kehva käekirja pärast, vigade eest inglise keeles ja vahel isegi sel puhul, kui lahendas matemaatikaülesandeid õpetajast erineval viisil või tegi keemiakatseid enda kavandatud plaani kohaselt. Ometi õnnestus tal võita kõik auhinnad oma Sherborni kooli matemaatikavõistlustel just tänu tavapäratule mõtlemisele a asus Turing õppima matemaatikat Cambridge i ülikooli King s College is, saades nüüd lõpuks võimaluse takistamatult järgida 2601

24 Arvutusmasinad ja intellekt kutsumust ja arendada oma ideid. Algul huvitus ta eeskätt kvantmehaanikast, tõenäosusteooriast ja loogikast a kevadel kuulas Turing Max Newmani matemaatika aluste kursust, kus käsitleti matemaatik Kurt Gödeli töid. Gödeli mittetäielikkuse teoreemi kohaselt on igas piisavalt võimsas loogilises süsteemis võimalik formuleerida väiteid, mida ei saa süsteemi raames ei tõestada ega ümber lükata, kui just süsteem ise ei osutu vastuoluliseks (vt ka eeltoodud artikkel, lk 2584). See ajendas Turingit juurdlema lahenduvuse probleemi üle. Arvutiteaduse alused a tõestas ta oma töös (avaldati 1937) Arvutatavatest arvudest, rakendusega lahenduvusprobleemile (On Computable Numbers with an Application to the Entscheidungsproblem), et ei eksisteeri universaalset meetodit, millega saaks määrata arvutatavust, ja järelikult on matemaatikas alati mittelahenduvaid ülesandeid. Oma seisukoha näitlikustamiseks võttis ta kasutusele hüpoteetilise mehhanismi, nn Turingi masina. Turingi masin on matemaatiline abstraktsioon, seda võib kujutleda koosnevana lõpmatust lindist, kust saab lugeda ja kuhu kirjutada sümboleid, lugevast-kirjutavast peast, sisemälust ning käskude tabelist (programmist). Seega on Turingi masinal samad põhiomadused mis programmjuhtimisega arvutil. Turing väitis, et selline masin suudab lahendada suvalise probleemi, mille lahendamiseks leidub algoritm (Turingi masin on seega algoritmi intuitiivse mõiste formaliseering), ning näitas ka, et Turingi masina peatumise probleem on mittelahenduv. Lahenduvust oli varem lambda-arvutuse abil uurinud Ameerika matemaatik Alonzo Church, kuid Turingi käsitlus oli lihtsam ja arusaadavam. Turingi artikkel algatas diskussiooni automaatide teooria üle ja andis teoreetilise aluse numbriliste arvutite loomiseks aastatel. Turing jätkas õpinguid Ameerika Ühendriikides Princetoni ülikoolis, kus süvenes loogikasse, algebrasse ja arvuteooriasse. A. Churchi juhendamisel omandas ta a doktorikraadi. Krüptoanalüüs Tagasi Cambridge is, hakkas Turing a tegelema kodeerimise ja krüptimisega. Teise maailmasõja puhkedes asus ta tööle valitsuse kodeerimisosakonnas Bletchleys. On kindel, et Turingi suurepärased ideed koodide dešifreerimisel ja selleks arvutite loomine säästsid sõjas palju inimelusid. Koos teise matemaatiku Gordon Welchmaniga õnnestus tal luua arvuti Bombe, mis a suutis lahti muukida kõik Saksamaa Õhujõudude arvuti Enigma kodeeritud salakirjad. Dekodeerimine oli üpris raske ülesanne, sest Enigma genereeris pidevalt muutuvaid koode Alan Turing Turingi osavõtul loodi a programmjuhtimisega arvuti Colossus, millel oli koodide dešifreerimisel tähelepanuväärne roll a oli Turing hakanud dekodeerimisel rakendama statistilisi meetodeid töötas ta pool aastat Ameerika Ühendriikides, kus samuti tegeles dekodeerimisega. Kõik need tööd olid kuni aastateni rangelt salastatud. Digitaalarvutid ja programmeerimine Pärast sõda, aastatel töötas Turing Teddingtonis Rahvuslikus Füüsikainstituudis arvuti ACE (automatic computing engine) loomisel a kutsus Max Newman, kellest oli saanud Manchesteri ülikooli matemaatikaprofessor, Turingi sinna lektoriks a nimetati Turing sama ülikooli arvutite osakonna asejuhatajaks. Seal osales ta digitaalarvuti Madam (Manchester Automatic Digital Machine) loomisel ja kirjutas sellele arvutile mitmeid programme, kasutades selleks alfabeetilisnumbrilist koodi a koostas ta maleprogrammi. Kuna tol ajal polnud veel olemas vajaliku võimsusega arvutit, siis asus ta ise arvuti rolli ja täitis instruktsioone vastavalt programmile, mistõttu kulutas ühele käigule ligi 90 minutit. Ainsa üleskirjutatud mängu oma kolleegi vastu ta igatahes kaotas. Tehisintellekt ja lõpetamata tööd aastal avaldas Turing ajakirjas Mind oma artikli Arvutusmasinad ja intellekt. See on tema teine teedrajav töö, mis ennustab ette arvutite rakendamisega seotud probleeme. Artiklis käsitletud probleemid moodustavad tänapäeval tehisintellekti 1 keskse uurimisala. Turingi testi tunnustatakse seniajani kui ühte võimalust otsustada, kas masinal on intellekt või mitte. Küsimus, kas masin võib mõtelda, ei ole Turingi arvates piisavalt täpne. Selle asemel peaksime küsima, kas masin suudab olla edukas jäljendamismängus (suudab läbida Turingi testi). Turing uskus, et selliseid masinaid on võimalik luua, ja esitas oma artiklis õppiva masina idee. Viimastel eluaastatel huvitasid Turingit bioloogia matemaatilised probleemid. Tema eesmärgiks oli ühendada olemasolevad bioloogilised teooriad matemaatika ja arvutitega, et luua universaalset mõtlemis- 1 Terminit tehisintellekt kasutatakse kahes tähenduses: 1) uurimissuund, mis tegeleb inimese intellekti uurimise ja modelleerimisega arvutitel (tehisintellektisüsteemide loomisega), 2) tehisaru, arvuti suutlikkus jäljendada vaimset tegevust. (Vrd Eesti Entsüklopeedia, 9. kd, 1996.)

25 Arvutusmasinad ja intellekt võimelist arvutit, mis ei tegutseks rangelt ja samm-sammult etteantud algoritmi järgi, vaid õpiks ja areneks nagu elusorganismid. Turing suri ootamatult 7. juunil Tema kõrvalt leiti poolik õun, milles leidus tsüaniidi. Arvati, et tegu on enesetapuga, kuigi tema ema oli veendunud, et poeg polnud lihtsalt piisavalt ettevaatlik koduste kemikaalidega. Loebneri auhinnavõistlused Mis sai edasi? Esimene programm, mis valmis inspireerituna Turingi testist, oli a loodud Eliza (autor Joseph Weizenbaum). Programm suutis inimesega pidada dialoogi inglise keeles, kasutades suhtlemisel lihtsaid etteantud malle, aga öeldut tegelikult mõistmata. Näiteks kui inimene alustas lauset sõnadega minu ema, siis võis Eliza vastata: Räägi veel midagi oma perekonnast. Alates aastast viiakse läbi Loebneri auhinnavõistlusi ( kus programmid ( juturobotid ) püüavad läbida Turingi testi. Dr Hugh Loebner on pannud välja kuldmedali ja kopsaka rahalise auhinna programmile, mis tuleb toime Turingi testiga. Siiani on igal aastal siiski saadud välja anda ainult pronksmedalit kõige inimlähedasemale programmile. Kuni aastani nõuti võistlusel, et programm oskaks arendada vestlust üksnes piiratud teemadel, seejärel aga piirang kaotati a võitis Loebneri auhinna (pronksmedali) programm Jabberwacky ( mis leiab konteksti sobivaid suhtlusmustreid ja erinevalt varasematest reeglipõhistest juturobotitest õpib kasutajatelt saadud tagasisidest. Peab siiski rõhutama, et selliste programmide ainus eesmärk on võimalikult arukalt vestelda, mitte aga näiteks probleeme lahendada. Kas arvutid on mõtlemisvõimelised? Tehisintellektis on Turingi testile pööratud võrdlemisi vähe tähelepanu. Tähtsamaks on peetud intellekti aluseks olevate põhimõtete väljaselgitamist, et luua inimestele kasulikke programme. Näiteks on praeguseks olemas sadu ekspertsüsteeme, mis suudavad kindlas ainevaldkonnas anda spetsialistidele kasulikku nõu: abistada arste haiguste diagnoosimisel, keemikuid ainete struktuuri määramisel, arheolooge leidude dateerimisel jms. Vaieldamatult suudavad arvutid praegu täita paljusid seesuguseid ülesandeid, millega varem tulid toime ainult inimesed: mängivad malet ( tõestavad teoreeme (nt TTÜ arvutiteaduse professori Tanel Tammeti loo- Alan Turing dud programm Gandalf, juhivad autot, tõlgivad tekste, mõistavad ja sünteesivad kõnet mitmes keeles jms. Tehisintellekti kritiseerimisel on vahel kasutatud argumenti, et inimkäitumine ja -mõtlemine on mitteformaalne ning seda ei saa käsitada üksnes faktidest reeglite abil loogiliste järelduste tegemisena. Tegelikult ei pea inimese vaimset tegevust modelleeriv arvutiprogramm tingimata olema üles ehitatud kui käskude järjend, vaid eeskujuks võib võtta näiteks närvivõrgu struktuuri. Sellise programmi alusel suudab arvuti õppida ja areneda, järjest oma teadmisi täiendades. Viite niisugusele arvutile leiame ka Turingi artiklist. Tehisintellekti lähem tulevik võiks olla personaalsete assistentide loomine (mida Sheffieldi ülikooli arvutiteaduse professor Yorick Wilks nimetas oma Tartu ülikoolis a veebruaris peetud loengutes kompanjonideks). Sellised kompanjonid (kas või lemmikloomakujulised robotid) võiksid abistada üksi elavaid vanureid, aidates näiteks televiisorist huvitavaid saateid valida, e-kirju saata ja lugeda, telefonikõnesid pidada. Või kujutleme koolilapse ranitsasse mahtuvat kompanjoni, mis annaks nõu, hoiataks ohtude eest, aitaks valmistada õppetükke, otsida veebist infot, seda vajaduse korral võõrkeelest tõlkides, ning mis alati ütleks vanematele, kus laps viibib. Mõtlemisvõimelised arvutid on kindlasti kasulikud, kuid unustada ei tohi ka tehisintellekti arendamises kätkevaid ohtusid. Kas inimesed on valmis vastu võtma tehisolendeid, mis on niisama võimekad kui nad ise? Kas on kindel, et tehisintellekt ei välju tulevikus inimese kontrolli alt? Need, kes loovad mõistusega arvuteid, kannavad ühtlasi vastutust selle eest, et tehisintellekt ei saaks kunagi inimesele ohtlikuks. Kaugele tulevikku me ei näe, aga tööd on igatahes veel palju ees. (A. M. Turing) Mare Koit

26 MAAJAMAA MUUTUMISI Ott Kurs Tänapäeva inimene kui bioloogiline liik on pärit Aafrikast, kus ta tekkis umbes aasta eest. Seejärel asustasid inimesed piki rannikuid ida poole liikudes kogu Vana Maailma ja Austraalia (vt Metspalu, Tambets 2004). Läänepoolkera maismaa, mida 16. sajandil hakati kutsuma Ameerikaks ning mis loodustingimuste alusel jaguneb Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandriks, kultuurilt aga Põhja- ja Ladina-Ameerikaks, sai oma esimesed elanikud Vanast Maailmast. Suurte mandrijäätumiste ajal, mil praeguse Beringi väina kohal oli maa- ja jääsild, oli inimestel võimalik siirduda Aasiast Põhja-Ameerikasse. Et viimane selline võimalus avanes umbes aasta eest, siis tõsteti varasemais arheoloogilisis ja asustusloolisis töödes ümberasumise algusena esile just seda perioodi. Ameerika algasukate kultuuride ja keelte eriti suur mitmekesisus on aga sundinud uurijaid asustuse alguse palju kaugemasse minevikku viima. Nii paigutati see nelja aastakümne eest aasta taha. Mis puutub edasiliikumise suundadesse, siis osa siirdlasist pidi liikuma otse idasse, pannes nii aluse inuittide (eskimote) asustusele (Zubov 1963: 108, 111). Teiste hõimude liikumissuunaks pidi jääma lõuna. Neist küttidest ja kalureist kujunesid rohkearvulised indiaani hõimud. Uuemate keeleuuringute tulemused viitavad aga veelgi varasemale rändele, mis pidanuks toimuma ehk koguni kuni aastat tagasi (Keelteatlas. 2000: 133). Seda kinnitavad ka USA South Carolina ülikooli arheoloogi Al Goodyeari uurimused (Hankewitz 2004). Ta avastas a mais tammest, männist, kirsist ja kastanist moodustunud puusöekihi, mis oli tekkinud madala temperatuuriga tules vähemalt aastat tagasi. JÜRI KASK (1970) 2607

27 Maajamaa muutumisi Ott Kurs PÕLISELANIKE AMEERIKAST Põhja- ja Lõuna-Ameerika tasandikualadelt Kanada, USA, Brasiilia, Argentina ja Uruguay maa-alalt on põlisrahvad kadunud või reservaatidesse surutud. Rohkem on neid säilinud Vahe-Ameerikas, eriti selle kitsaimas ja mägiseimas osas, ning mägises Lõuna-Ameerikas Andides ja Guajaana mägismaal. Põlisrahvaste osakaal kogurahvastikust on Mehhikos 14%, Belizes 11%, Guatemalas 60%, El Salvadoris 10%, Hondurases 6,7%, Nicaraguas 4%, Panamas 8,3%, Columbias 1% (mestiitse 58%), Venezuelas 2% (mestiitse ja mulatte 69%), Guyanas 6%, Ecuadoris 20%, Peruus 47%, Boliivias 71%, Tšiilis 7,5%, Costa Ricas 1%, Surinames 1,8%, Brasiilias 0,4%, Argentinas 0,1%, Paraguays 3% (guaraniikeelseid mestiitse 90%) ja Uruguays 0% (mestiitse 5%). Loetletud riikides on ametikeeleks enamasti hispaania, Brasiilias portugali, Surinames hollandi, Belizes ja Guyanas aga inglise keel. Lisaks on Boliivias ja Peruus ametlikuks tunnistatud ka ketšua ja aimaraa ning Paraguays guaranii keel (vt Der Fischer : 75, 339, 340). Põliselanike ülekaaluga Guatemalas on hispaania keel küll riigikeel, kuid sellele lisaks kasutatakse igapäevaelus veel 23 kohalikku keelt (L état du monde : 388). Omaette huvitav on 105 miljoni elanikuga Mehhiko liitriik, kus püütakse ka indiaani kultuuri edendada. Nii iseloomustataksegi Mehhikot kui ühtsust mitmekesisuses, mis tugineb põlisrahvaste ja hispaania kultuurile ning nende segunemise tulemusel tekkinud mestiitside kultuurile (Sommerhoff, Weber 1999: 63 74). Riigi lõunapoolmikku koondunud põlisrahvaste (joonis 1) ja nende keelte õigusi tagavad mitmesugused üleriigilised ja osariikide seadused (Comisión nacional ; Ley General ). Et Mehhiko põliselanikud elavad kompaktselt enam kui asulas (Legislación indígena ) ja on maapiirkondades ikkagi valdavas enamuses, arutatakse avalikult üha enam indiaani omavalitsusüksuste (hisp. k municipios) moodustamist (vt nt Ventura Patiño 2003). Mehhikos on indiaanlastel suurem osakaal Yucatáni (59% rahvastikust), Oaxaca (48%), Quintana Roo (39%), Chiapase (28%), Campeche (27%), Hidalgo (24%), Puebla (19%), Gurrero (17%) ning San Luís Po Joonis 1. Mehhiko põlisrahvad on koondunud riigi lõunapoolsesse ossa (Lenguas y culturas ). tosí ja Veracruzi osariigis (15%; Diversidad etnolingüística 2004). Lõunaosariikides on alasid, kus nad moodustavad rahvastikust üle 66% (Sommerhoff, Weber 1999: 93). Arvestuse aluseks on kultuurilised ja keelelised, mitte tõutunnused. Viimaste järgi moodustavad indiaanlased neljandiku või koguni kolmandiku rahvastikust. Mehhiko põlisrahvaste nimekirjas märgitud 93 keelt (Lenguas y culturas ) kuuluvad valdavalt nelja keelkonda: náhatli ehk asteegi (24%), maaja (13,2%), misteegi (7,2%) ja sapoteegi (7%), millest väljapoole jääb veel 83 muud keelt (Der Fischer : 296). 2609

28 Maajamaa muutumisi Ott Kurs MAAJAMAA LOODUSOLUDEST JA AJALOOST Maaja keelkond jaguneb tšoli-tsotsili, huasteegi, jukatani (Yucatáni), tšuhi-kanhobali ja kitšee-mami alarühmaks (joonis 2). Esimest neist on nimetatud ka tšoli-tseltali ning kolmandat ekslikult, hispaania keele mõjul ka jukateegi (sub-familia yucateca) allkeelkonnaks (Keelteatlas. 2000: 216). Pika ja kuulsusrikka ajaloo ning rikkalike kultuurimälestistega maajade põhiosa elab viie riigi maa-alal Kesk-Ameerika maakitsusel (joonis 3): Mehhiko Chiapase, Tabasco, Campeche, Yucatáni ja Quintana Roo osariigis, Belizes, Guatemalas ning sellega piirnevail Hondurase ja El Salvadori aladel. Kokku on selle Maajamaaks või Maaja maailmaks kutsutud (vt nt Eltringham, Fisher, Stewart 2001) piirkonna pindala u km 2 ja elanike arv , kellest tänapäeval kasutab esivanemate, maaja keelt ca Kõige enam on maajasid Guatemalas, kus nad moodustavad üle 60% rahvastikust. Pärast sealsete kitšeemaajade pealinna Utatláni (kitšeepäraselt Gumarcaah) vallutamist hispaanlaste poolt a koostati müütide käsikiri, mis hiljem sai nime Popol Vuh ehk Nõupidamiste raamat (vt Popol Vuh ). Selles leidub rohkesti ainest kitšeede ühiskonnast ja kombestikust enne Hispaania vallutusi. Väljaspool Maajamaad ehk rahva põhilist tuumikala elab maajasid veel kahes Kirde-Mehhiko osariigis: Veracruzis ja San Luis Potosís. Need eraldiseisvad maajad on huasteegid, kelle omakeelne nimi on teenek (Huastecos de Veracruz ; Huastecos de San Luis Potosí ). Maajamaa on loodusoludelt väga vaheldusrikas, hõlmates mäestikke ja tasandikke, vihmametsi ja kuivalasid, vaikseid järvi ja kärestikulisi jõgesid ning eriilmelisi mererannikuid. Ajalooline Maajamaa jaguneb neljaks suureks looduspiirkonnaks (vt joonis 3): 1) Vaikse ookeani suhteliselt kitsas rannikumadalik (hisp. k Planicie Costera) lõunas; 2) suurte järvedega (Amatitlán, Atitlán, Izabal, Guaja, Ayarrza), tegevvulkaanidega, omapäraste taimede ja loomadega (ketsal 2610 Joonis 2. Maaja keelkond ja selle alljaotused (Lenguas y culturas ). jm kuulsad linnud) kõrgmäestikuala (Tierras Altas) Guatemalas, Chiapases, El Salvadoris ja Hondurases; 3) jõgedest (Grijalva, Holmul, Hondo, Sarstún, Mopán) läbistatud eriti elustikurikkad ulatuslikud niisked troopilised ürgmetsad ehk lõunapoolsed tasandikud (Tierras Bajas del Sur: Guatemala, Hondurase ja Chiapase põhjaosa, Tabasco ja Yucatáni poolsaare lõunaosa); 4) lubjakivipinnasega kuivema kliimaga Yucatáni poolsaare põõsastikuline ja ravimtaimederikas põhjaosa (Tierras Bajas del Norte), kus karstinähtuste tõttu koguneb vesi maa-alustesse koobastesse, moodustades niiviisi mahukaid mageveekogusid ehk nn cenote sid. Nimetus on tuletatud maajakeelsest sõnast tz onot (Coe 2005: 17). 2611

29 Maajamaa muutumisi Maajade varasem ajalugu jaotatakse arhailiseks ( ekr), eelklassikaliseks (2500 ekr 250 pkr), klassikaliseks ( ) ja järelklassikaliseks ajajärguks (900 kuni Hispaania vallutuseni). Klassikalist perioodi on nimetatud ka Maaja Vana Impeeriumi ja järelklassikalist Maaja Uue Impeeriumi ajaks, kuigi ühtset, keskvõimule allutatud impeeriumi ega riiki pole neil tegelikult olnud; eksisteerisid linnriigid koos neile kuuluvate maa-aladega. Nagu igal pool ja igal ajal maailmas, oli ka maajade ühiskond täis vastuolusid, vaenamisi ja sõdu. Linnades elasid koos kultuseteenrite, õpetlaste, sõjameeste ja ametnikega ka käsitöölised ja kaupmehed. Ühiskonna majandusliku aluse ja põhilise osa rahvastikust moodustasid aga talupojad, kes arendasid välja troopilise alepõllumajanduse. Lisaks kultuuri ajalistele nihetele on maajade arengus täheldatavad ka ruumilised nihked mäestike ning tasandike ja selle osade vahel. Kui arhailise ja eelklassikalise kultuuri keskused paiknesid Chiapase, Guatemala ja El Salvadori mäestikualal, siis edaspidi õitses kõrgkultuur juba Guatemala, Belize, Chiapase ja Yucatáni poolsaare lõunatasandikel. Sellest annavad tunnistust Copán, Tikal, Palenque jt linnad. Lõpuks järelklassikalisel ajajärgul said määravaks Yucatáni põhjatasandikud, kus domineeris 16 linnriiki. Veel tänapäevalgi imetletakse Chitzén Itzá, Uxmali, Tulumi jt linnade püramiide jm suurehitisi. Vaid kitsal Vaikse ookeani rannikumadalikul puudus eriline osa maajade ajaloos. Maajamaal on sadu vanu linnu, millest osa oli veel suhteliselt hiljuti tihedate metsade peidus ning üldsusele tundmatud. Nii avastas USA rändur John Lloid Stephens alles aastail Copáni, Palenque ja Uxmali linna varemed (Fryd 1958: 45). Tänapäeval korraldatakse tähtsamate ehitusmälestiste vaatamiseks umbes 2400 km pikkusi retki nn Ruta Maya l ( Maaja tee ), mille läbimiseks kulub bussi või maastikuautoga paar-kolm nädalat (Man et al. 2001: 44 46). Monumentaalarhitektuuri kõrval arendasid maajad välja ka oma kirjasüsteemi (piltkiri) ja kalendri. See on aga juba omaette teema, millel ma käesolevas kirjutises ei peatu. Hispaanlased hakkasid maajasid alistama aastal 1511, kuid vallutamine kulges hoopis raskemalt kui asteekide riigi tuumikalal praeguse Mehhiko südames. Nii vallutati Yucatáni pool Ott Kurs saar põhilises osas alles aastaks 1550, kuid poolsaare sisemuses, Peténi järve lähedal säilis Tayasali iseseisev maaja riik kuni aastani Ajapikku maaja poliitiline eliit assimileerus ning liitus hispaaniakeelsete ladiinodega (ladinos), põliselanikest talupojad jäid aga alles (Sommerhoff, Weber 1999: 77) ning tõusid aeg-ajalt oma rõhujate hispaanlaste ning nende järglaste vastu üles. Viimane suurem ladiinodevastane ülestõus puhkes aastal 1847 ning kandis nime Kastide sõda. Kahe aasta jooksul vallutati kogu Yucatáni poolsaar, v.a Mérida ja kindluslinn Campeche. Vihmaperioodi tavalisest varasema saabumise tõttu ruttasid neid linnu piiranud maaja talupojad oma maisisaaki päästma. Nii suutsid sajandite jooksul maajade maid omandanud ladiinodest suurnikud hacienda de ehk suurmaavalduste omanikud oma võimu päästa. Ladiinode alustatud repressioonide tulemusel vähenes Yucatáni poolsaare maajadest elanike arv umbes kaks korda (Noble et al. 2002: 894). Poolsaare idapoolseil sisealadel pidasid üksikud ülestõusnute rühmad vastu aga aastani 1902 (Sommerhoff, Weber 1999: 77). Järgnevalt vaatleme tänapäevast olukorda Maajamaa põhilistes halduspoliitilistes üksustes. CHIAPAS JA GUATEMALA Maaja kultuur tekkis lõunapoolsetel mägiplatoodel, kust umbes aastal 1000 ekr hakati siirduma Yucatáni tasandikele, mille soine pinnas kuivendati põllumajanduse viljelemiseks (Haywood 2000: 104). Maajamaa mägine lõunapoolmik jäi tihedalt asustatuks ka hilisemal ajal ning on seda praegugi. Mägise pinnamoega Chiapase osariik Mehhikos ja selle naaberriik Guatemala moodustasid koloniaalajal koos teiste praeguste Kesk-Ameerika riikidega (v.a Belize ja Panama) Guatemala kindralkapitanaadi ning aastail Kesk-Ameerika Ühendatud Provintside föderatsiooni. Aegade jooksul rändas sinna hulgaliselt maata talupoegi ja hidalgo sid (aadlikke), kes seal endale massiliselt põliselanikele kuulunud maid haarasid ning neil siis tulutoovat indigo ja kakao tootmist arendasid (Kübler 1979). Nii kaotasid sealsed indiaanlased oma kogukonnamaad ning muutusid ise peoonideks (hisp. k peón sulane, moonakas ). 2613

30 Maajamaa muutumisi Joonis 3. Maajamaa looduspiirkonnad (Mapas históricos. 2005). Vaatamata kõigele ladiinodesse sulandumisele, ümberasumisele linnadesse ja ulatuslikule väljarännule on see valdavalt mägine piirkond suuresti säilitanud oma põlisrahvastiku. Pärast Kesk-Ameerika riikide moodustumist on ladiinode juhitava ning põliselanikke ekspluateeriva ühiskonna tugevdamiseks soodustatud sisserändu Euroopa maadest. Nii rändas aastail Guatemalasse rohkesti sakslasi, kelle hulgas oli ka nt Karl Sapper ( ). Läinud sinna sugulaste jälil ning elanud Guatemalas aastail 2614 Ott Kurs , naasis Sapper siiski kodumaale, kus temast sai tuntud maateadlane (vt Scurla 1978: ). Nagu eespool märgitud, moodustavad mägipiirkondade maajad mitu rühma. Keeleliste erinevuste tõttu peavad need rühmad omavahel suhtlema hispaania keeles km 2 suuruse Chiapase osariigi elanikust moodustab ligi kolmandiku põlisrahvastik, kes kasutab igapäevaelus 11 keelemurret: tsotsili (hisp. k tzotzil) ja tseltali (tzeltal), soki (zoque), tohholobali (tojolobal), tšoli (chol), mami, motšoo (mochó), hakalteegi (jacalteco), lakandooni (lacandón), tšuhhaa (chujá) ja kanhhobali murret (kanjobal) (Chiapas en Internet. 2004). Täpsemad arvandmed nende rühmade kohta puuduvad. Seetõttu on võimalik järgnevalt vaadelda vaid nende levikut. Keelelised lähisugulased tsotsilid (omakeelselt winik otik) ja tseltalid (winik atel) elavad mäestikus San Cristóbal de Las Casase linna lähedal: tsotsilid linnast loodes ja edelas, tseltalid aga kirdes ja kagus. Seoses ülerahvastusega on mõlemast rühmast rännatud välja Chiapase tasandikualale, Lacandóni selvasse (põlismetsa). Umbes elanikuga San Cristóbal de Las Casases valdavad ladiinod, kelle majandusliku ja poliitilise kontrolli all on kogu piirkond (Noble et al. 2002: 893). Tsotsilid ja tseltalid on tegelikult nende peoonid. Osa neist on rännanud otse linna külje alla, moodustades seal niiviisi suuri põliselanike kogukondi (Tzotziles, Tzeltales. 2004). Tohholobalid (tojolwinik otik) elavad tsotsilidest ja tseltalidest ida pool, Chiapase vaheldusrikka pinnamoe ja kliimaga aladel ning elatuvad nagu teisedki põliselanike rühmad põllumajandusest (Tojolabales. 2004). Tšolide (winik) asuala paikneb Chiapase loodeosas, kus nad moodustavad % piirkonna rahvastikust (Choles. 2004). Chiapase Sierra Madre mäestikus, Campeche ja Quintana Roo osariigis, Belizes ning eriti Guatemalas elavad mamid (mam), kellest paljud on kaotanud oma identiteedi ja püüavad liituda ladiinodega. Mamide naabrid on tšuhhaade, kitšeede, kaktšikelide, motšoode ja hakalteekide rühmad (Mames. 2004). Chiapase ja Guatemala metsaalal, Usumacinta ja Salinase jõe ääres elavad lakandoonid (hach winik), kes jagunevad põhja- ja 2615

31 Maajamaa muutumisi lõunapoolseks rühmaks (Lacandones. 2004). Nad põgenesid sinna ladiinode eest 19. sajandil ning isoleerisid ennast ülejäänud maailmast kuni aastateni. Chiapase tsotsili- ja tseltalimaajad vallutasid 1. jaanuaril 1994 Zapatista Rahvusliku Vabadusrinde (EZNL = Ejército Zapatista de Liberación Nacional) juhtimisel kohalike ladiinode kantsi San Cristóbal de Las Casase linna. Ülestõusnud nõudsid majanduslikke, poliitilisi ja kultuurilisi õigusi nii maajadele kui ka kõikidele teistele Mehhiko põlisrahvastele (Coe 2005: 253). Pärast kümmekond aastat kestnud võitlust põliselanike õiguste eest Chiapases andsid EZNLi juhid augustis 2003 enda rajatud haldussüsteemi üle tsiviilvõimudele (Der Fischer : 297), kes peavad jätkama demokratiseerimist osariigi rohkem kui 30 omavalitsuses km 2 suuruse ja elanikuga Guatemala põhirahvastikust on vähe andmeid. Ka Hispaania vallutuste ajal oli siinne mägipiirkond tihedalt asustatud. Umbes pool Kesk- Ameerika arvatavast asukast elas tänapäeva Guatemala alal (Krutzinna 2003: 18). Põliselanike tänapäevastest suurematest rühmadest on teada kitšee-, mami-, kaktšikeli ja kektšimaajad ning suurima levikuga keeled kitšee (Der Fischer : 186) ja kaktšikeli keel. Nende asualale rajati Hispaania vallutuste ajal Quetzaltenango (Xela), mis on nüüdisajal Guatemala suuruselt teine linn. Guatemala läänepiiril mamide, tseltalide ja tohholabalide naabruses elavad tšuhhid (Chuj. 2004) ning riigi idaosas ja Copáni lähedal Hondurase lääneserval tšontalid (Los Mayas Hoy. 2004). Turistidele mõeldud raamatuis nimetakse veel tsutuiili-(tzutuhil), pokomami- ja tšortiimaajasid (vt nt Guatemala Belize. 2000: 48 50). Tsutuiilid elavad kompaktselt Atitláni järvest lõunas, pokomamid eraldiseisvate rühmadena pealinna Ciudad de Guatemala lähistel ning tšortiid suuremal maa-alal Guatemala ja Hondurase piiril (Eltringham, Fisher, Stewart 2001: 555). Kui Mehhikos leiavad põlisrahvad järjest rohkem tunnustamist, siis tagasihoidliku majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arenguga Guatemalas olid põliselanikud veel üsna hiljuti täiesti maha surutud. Nii oli Guatemala lõunapoolseil tasandikel kohalikku põllumajandust uurinud Granada ülikooli professor Rafael Machado Santiago kuulnud vaid kolmest põlisrahva 2616 Ott Kurs kirjakeelest (Rafael Machado Santiago suuline teade Ott Kursile ). Olen USAs Indiana ülikoolis töötavalt Indrek Pargilt saanud järgmise iseloomustuse umbes 20 Guatemalas kõneldava keele kohta: Väga üldiselt võib sealset hetkeolukorda võrrelda väiksemate põlisrahvaste olukorraga Nõukogude ajal, kui ametlikult oli igale keelele loodud ortograafia, välja antud parema või halvema kvaliteediga sõnaraamat ja avaldatud imepisikestes tiraažides (sest keegi nagunii ei ostnud) juturaamatuid lastele, kuid igapäevaelus oli asjaajamiskirjakeeleks vene keel. Guatemalas on ametlik riigikeel hispaania keel, kuid kõrvalisemates kohtades, kus põlisrahvas enamuses, käib praktiline asjaajamine ka kohalikes keeltes. Kirjalik asjaajamine on siiski kõikjal hispaaniakeelne. Kuni viimase ajani oli väga suur osa põlisrahvast kirjaoskamatu, viimasel ajal on kirjaoskus (peamiselt hispaania keeles) mitmesugustel põhjustel kiiresti levima hakanud. Viimase 15 aasta suurim saavutus põliskeelse kirjaoskuse suunas on olnud ühtsustatud maaja keele õigekirja loomine. Kui varem kirjutas iga keeleteadlane ja misjonär õigekirjas, mida ise paremaks pidas, siis IPA (International Phonetic Alphabet rahvusvaheline foneetiline alfabeet) põhimõtetel ühtlustatud tähestiku iga tähte hääldatakse igas keeles ühtemoodi. Samuti on tsentraliseeritult välja antud või kohe varsti ilmumas peaaegu iga keele grammatika ja sõnaraamat, mille kvaliteet aga keeleti kõvasti kõigub. Näiteks q eqchi (kektši) keele grammatika on äärmiselt pinnapealne ja suisa puudulik, samas kui sõnaraamatule võib panna hindeks tubli kolm plussi. Kõige suurem põliskeelset kirjandust välja andev organisatsioon on praegu (nagu ka minevikus) kirik. Pikim traditsioon on ilmselt USAs paikneval KSÜ-l ehk Keeleteaduse Suveülikoolil (Summer Institute of Linguistics SIL), mis nimele vaatamata tegeleb keeltealase uurimistööga peamiselt piibli tõlkimist ja misjonäride ettevalmistamist silmas pidades. KSÜ peab ülal aadressil asuvat maailma parimat keelte andmebaasi, kust saab küllaltki am- 2617

32 Maajamaa muutumisi mendava ülevaate paljudes maaja keeltes lähiminevikus välja antud kirjasõnast. Viimasel ajal on ka katoliku kirik rohkem põliskeelset kirjandust välja andnud, peamiselt vastukaaluks USA-mõjuliste evangeelsete protestantide propagandale. Olukord varieerub suuresti ka keeleti ja kogukonniti. Näiteks kektšide seas, keda paremini tunnen, jookseb lõhe piki usutunnistust. Katoliiklased peavad oma teenistusi sajaprotsendiliselt kektši keeles, ka piibel (viimane Uue Testamendi tõlge on lihtsalt suurepärane) ja lauluraamat on emakeelsed. Seevastu evangeelsed protestandid, keda on tänapäeval indiaanlaste seas üle poole, peavad oma teenistusi hispaania keeles. (1980. aastate algul andis sõjavägi paljudele maajadele valida, kas hävitatakse terve küla või nad hakkavad protestantideks. Tollane president Ríos Montt oli fanaatiline fundamentalist, kes kasutas kodusõda usuliseks puhastustööks. 1 ) Kektši katoliiklased on seega küllaltki rahvuslikult meelestatud, näiteks kannavad nad alati rahvarõivaid, samas kui protestandid on varmamad keelt ja kombeid vahetama. Kodusõja kaheks peamiseks tulemuseks oligi ühelt poolt Guatemala saamine ainsaks riigiks Ladina-Ameerikas, kus protestandid moodustavad rahvast üle poole, ja teiselt poolt indiaani keelte kõnelejate suhtarvu langemine mõnekümne aasta eelselt 60 protsendilt 40 protsendile praegu (Indrek Park Ott Kursile ). Täpsustuseks tuleks märkida veel järgmist. Guatemala maajade raskeim ja veriseim ajajärk algas 29. mail 1978, mil Alta Verapazi maakonna kektšikeelses linnas Panzoses avasid sõdurid tule rahumeelsete demonstrantide pihta, tappes üle 100 mehe, naise ja lapse. Maajade olukorda halvendas veel asjaolu, et Guatemalas mässama hakanud marksistlikud ladiinod, kes üldiselt 1 Kindral José Efraín Ríos Montt (sünd. 1926, mõnedel andmetel 1924) oli Guatemala president 23. märtsist 1982 kuni 8. augustini Tema ajal mõrvati üheteistkümnes indiaanikogukonnas igaühes kuni 350 inimest, kusjuures iga viies ohver oli laps (vt Der Fischer : ). Ríos Montt kandideeris presidendiks veel a lõpus, kuid Guatemala riigipeaks valiti siiski Óscar Rafael Berger Perdomo (sünd. 1946), kes on pärit Belgiast sisserännanud rikaste maaomanike perekonnast (Der Fischer : ). O. K Rigoberta Menchú Ott Kurs suhtusid maajade kultuuri üleolevalt, olid valinud oma valitsusvastaste rünnakute baasiks just maajadega asustatud läänepoolse mäestiku, kus indiaani talupojad pidid neid varustama toidu ja peavarjuga. Guatemala sõjaväelaste juhitud ning USA administratsiooni toetatud julgeolekujõud ja hävitussalgad alustasid põliselanike vastu metsikut terrorit, mille käigus küüditati üle miljoni inimese, tapeti ning kadunuks jäi maajat (Coe 2005: 253). Olukord muutus alles detsembris 1995, mil maajade suhtes vähem vaenulik Guatemala valitsus sõlmis mässuliste põhirühmadega rahu. ÜRO egiidi all peetud läbirääkimistel rõhutati inimõiguste ja põlisrahvaste identiteedi kaitsmise vajadust. Juba a oli Maaja Keelte Akadeemia (Academia de las Lenguas Mayas) viinud Guatemalas läbi ortograafia standardiseerimise ning põlisrahvaste keeli hakati õpetama mitmes tuhandes koolis. Maajad hakkasid kujundama ka oma poliitilist parteid, mis on ennekuulmatu Ameerika maades, kus põlisrahvastik kuulub marginaalsete rahvarühmade hulka (Coe 2005: 255)

33 Maajamaa muutumisi Guatemalast on pärit kuulsaim maaja Rigoberta Menchú Tum (pildil), Nobeli rahupreemia laureaat aastast jaanuaril 1959 Guatemalas sündinud kitšeemaaja Rigoberta Menchú Tum on 31. jaanuaril 1980 koos 36 teise indiaanlasega Hispaania saatkonna ees tapetud põliselanike õiguste ja maade eest võitleja Vicente Menchú Pérezi tütar. Pärast ema Juana Tum K otoja ja venna tapmist põgenes Rigoberta Menchú 19. aprillil 1980 kodumaalt Mehhikosse, kus jätkas omakorda võitlust põliselanike õiguste eest a avaldas ta raamatu Me llamo Rigoberta Menchú y así me nació la conciencia (Mina, Rigoberta Menchú ehk kuidas tekkis minu teadvus) ning seejärel hulga deklaratsioone ja artikleid a sai ta UNESCO preemia ning valiti aastail ülikooli audoktoriks (Fundación Rigoberta Menchú Tum. 2004). YUCATÁN JA SELLE ÄÄREALAD Lubjakivise maapinnaga tasasel Yucatáni poolsaarel (suurimad kõrgused on u 300 müm) on kolm Mehhiko osariiki (Yucatán, Campeche, Quintana Roo), mis hõlmavad kokku km 2. Veel üsna hiljuti oli Yucatáni poolsaar mahajäänud põllumajanduspiirkond, rannikul tegeldi kalapüügiga ning kuivemas põhjaosas eksporditava sisalkiu (henequen) tootmisega. Poolsaare niiskema siseosa (selva) põliselanikud olid eriti vaesed ja suurematest keskustest ära lõigatud (Bassols Batalla 1981: 173). Seoses kunstkiu kasutuselevõtuga vähenes maailmaturul nõudlus sisalkiu järele ning Yucatánil hakati arendama turismimajandust ja ehitama teid. Nii rajati aastail seni tagasihoidliku majandusliku arenguga Quintana Roo Kariibi mere liivarannikuile võimas turismitööstus eesotsas kuulsa keskusega Cancúnis (Noble et al. 2002: 945). Sel viisil leidsid tööd ka suures vaesuses elanud indiaanlased. Kuid koos sellega hakkasid nad ka tugevamini assimileeruma. Tänapäeval elab poolsaarel kokku üle inimese, kellest ligikaudu kolmandik kuulub põliselanike hulka. Tänu tasasele pinnamoele on sealsete maajade omavaheline suhtlemine alati hõlpsam olnud kui mäestikus, mistõttu murdeerinevused peaaegu puuduvad. Nii oleksid Yucatánil teoreetiliselt parimad 2620 Ott Kurs võimalused maajade omakeelse kultuuri arendamiseks. Poolsaare maajad ongi viimastel aastakümnetel, alates aastast, innukalt arendanud oma kirjakeelt. Aastal 1981 loodud tähestikku täiendati a (Brody 2004), misjärel see tuli laiemalt kasutusele. Põhiline uurimis- ja arenduskeskus asub Méridas. Enne Hispaania vallutust a kandis linn maajapärast nime Thó, mis omakorda tuleneb vanemast nimest Ichkansihó (Mérida sotsiaalantropoloogi Miguel A. Güémezi kirjalik teade Ott Kursile ). Tugevaim positsioon on Yucatáni maaja keelel samanimelises osariigis (Briceño Chel 2004), mille keskuseks ongi Mérida. Selle nn autonoomse ülikooli (Universidad Autónoma de Yucatán) juures tegutsev maaja kultuurikeskus korraldab keeleõpikute, sõnaraamatute (nt Diccionario ) ning maajakeelse ilukirjanduse väljaandmist. Mujal Yucatáni poolsaarel tegeldakse maaja keele ja kultuuri õpetamise ning uurimisega Campeche ja Quintana Roo ülikoolis. Põlisrahvastiku suurele osakaalule vaatamata on Yucatáni koolides maaja keelt võimalik õppida siiski vaid algastmel (Güémez Pineda 2003). Kõige paremini on maaja keel säilinud kõrvalistes maakohtades (Güémez Pineda 2000), kus seda pruugitakse kõnekeelena. Taastamaks seda linnadesse kogunenud maajadel, kes on muutunud kaks- või koguni ükskeelseks (hispaaniakeelseks), korraldatakse nt Méridas ja teistes keskustes maaja keele kursusi, mida on võimalik võtta ka interneti vahendusel. Toogem siinkohal mõningaid näiteid Yucatáni maaja keelest: a sina, abal ploom, abalkan oblikas, ajal äratama, akkúun paigaldama, aklax kääbus, aktáan ees, vastas, am ämblik, anil asend, aak keel, aal laps, poeg, áak kilpkonn, áalkab jooksma, a al ütlema, jutustama, bak liha, baak kont, luu, baak juurduma, embama, baax lööma (Diccionario ). Yucatane 37,3 por ciento ku t aano ob maaya ixtak ho op éel ha ab ti o ob ts o okole Oaxaca, Chiapas, Quintana Roo e Hidalgo 1 (Güémez Pineda 2003). Selle maajakeelse lausega tahan 1 Yucatáni [osariigis], kus 37,3% üle viieaastastest lastest räägib maaja keelt, on olukord parem kui Oaxacas, Chiapases, Quintana Roos ja Hidalgos. 2621

34 Maajamaa muutumisi ma rõhutada, et kuigi rahva ja keele nimena on hispaaniakeelse maya eeskujul hakatud kirjutama ja rääkima maia dest, on siiski õigem nimekuju maaja, mis tuleneb sõnadest máay kurnama, nõristama ning ja vesi. Tähenduseks oleks seega kurnatud vesi, mis tuleneb Yucatáni looduse omapärast, kus lubjakivipinnas ei lase kujuneda maapealseil veekogudel ning vesi filtreerub maa-alustesse koobastesse, kust seda siis ammutatakse. Yucatáni poolsaare äärealade põlisrahvastest tuleb nimetada veel naftarikka osariigi Tabasco ( km 2, kokku ligi elanikku, pealinn Villahermosa) keskosa viies omavalitsusüksuses elavaid tšontale (omakeelselt yokot anob), kes on keeleliselt väga lähedased tšolidele ja tšortiidele. Seoses tšontalide suhteliselt väikese osakaaluga osariigi rahvastikust kasutavad nad teise keelena hispaania keelt (Chontales de Tabasco. 2004). Yucatáni maaja keel on levinud ka Belizes (aastail Briti Honduras, mille liitmist 23. departemanguna taotles kaua aega Guatemala; km 2, kokku elanikku), eriti selle põhjaosas, kuhu nende esivanemad põgenesid Kastide sõja ajal. Muud maajade rühmad Belizes on mopanid ja kektšid (Eltringham, Fisher, Stewart 2001: 562). KOKKUVÕTTEKS Ameerika põlisrahvaste rühmadest kuuluvad maajad tugevamate hulka. Maajade põhiline asuala ehk Maajamaa hõlmab kolm Mehhiko osariiki (Yucatán, Campeche, Quintana Roo) Kariibi mere ja Mehhiko lahega piiratud Yucatáni poolsaarel ning sellest edelasse jääva Chiapase ja Tabasco osariigi, samuti Guatemala ja Belize riigi ning El Salvadori ja Hondurase lääneserva. Selle umbes km 2 suuruse piirkonna pinnamood ja kliima on väga vaheldusrikas: põhjapoolmikus valdab tasane põõsastike ja ürgmetsadega Yucatáni lubjakiviplatoo, keskosas tulemägede ja järvedega Sierra Madre mägialad ning lõunas kitsas Vaikse ookeani rannikumadalik. Maajamaa kuulsate varemete Copáni (Honduras), Tikali (Guatemala), Palenque (Chiapas), Chichén Itzá ja Uxmali (Yucatán) jt kohal olid kunagi suured linnad, mis 2622 Ott Kurs hävisid salapäraselt juba enne aastat 1200 pkr. Põhiosa muistsete maajade kuulsate astronoomide, arhitektide ja kalendriloojate järglastest säilis ka pärast hispaanlaste vallutusi 16. sajandil. Tänapäeval kasutab umbes Maajamaa elanikust esivanemate keelt üle inimese: Guatemalas, Mehhikos ning ülejäänud mõnisada tuhat Belizes ja Hondurases. Territoriaalselt ja kultuuriliselt jagunevad maajad kaheks: Lõuna-Guatemala ja Chiapase mägimaajad ning Yucatáni poolsaare, Tabasco, Põhja-Guatemala ja Belize tasandikumaajad. Käitumuslikult võiks mägi- ja tasandikumaajasid ehk võrrelda vastavalt Kaukaasia ja Volgamaa põlisrahvastega, kes kuuluvad Venemaa koosseisu. Kuni viimase ajani puudusid tihedamad sidemed mägi- ja tasandikumaajade vahel. Mägimaajade võitlus, paiguti isegi relvavõitlus oma majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste eest aastail tõi kaasa vajaduse omavahelise koosöö arendamiseks. Suurt osa selles etendas kitšeemaaja Rigoberta Menchú Tumi (sünd. 1959) sihipärane tegevus, mis viis maajade hääle maailma avalikkuseni. Praegusel ajal on omavahel rohkem konsolideerunud tasandikumaajad, kelle juhtiv kultuurikeskus asub Méridas. Teatud edusamme omavahelises koostöös on viimasel ajal märgata ka mägimaajadel, eriti Guatemalas, kus rahva majanduslik ja sotsiaalne olukord oli kõige raskem. Hiljutised ilmingud annavad lootust, et olukorra edasisel paranemisel võiks Guatemalast kujuneda isegi tänapäeva Lõuna-Aafrika Vabariigi tüüpi riik, kus omaaegsete kolonisaatorite levitatud keele ja kultuuri kõrval võiks kindel koht olla ka põlisrahvaste keeltel ja kultuuridel. Kirjandus B a s s o l s B a t a l l a, Á = Bassols Batalь, Anhelь, Зkonomiqeska geografi Meksiki. Moskva: Progress. 183 s. B r i c e ñ o C h e l, Fidencio Lengua e identidad entre los mayas de la península de Yucatán. sociolin/lengua.html

35 Maajamaa muutumisi B r o d y, Michal A la letra un microanálisis de grafemas variantes en maya yucateco actual. sociolin/brody.html C h i a p a s e n I n t e r n e t. chiapas/index.htm C h o l e s. seccion= C h o n t a l e s d e T a b a s c o. seccion= C h u j. n a/perfiles/chuj.html C o e, Michael D The Maya. Seventh edition, fully revised and expanded. With 186 illustrations, 20 in colour. London: Thames & Hudson. 272 pp. C o m i s i ó n n a c i o n a l para el desarrollo de los pueblos indígenas D e r F i s c h e r Weltalmanach Zahlen, Daten, Fakten Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag Sp. D e r F i s c h e r Weltalmanach Zahlen, Daten, Fakten Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag. 799 S. D i c c i o n a r i o Básico Español Maya Español Mérida: Yucatán México: Maldonado Editores. 134 pgs. ( mx/diccionario/index.html ) D i v e r s i d a d e t n o l i n g ü í s t i c a. php?id seccion= E l t r i n g h a m, Peter, John F i s h e r, Iain S t e w a r t The Maya World. London New York Ringwood Toronto Auckland: Rouh Guides. 601 pp. F r y d 1958 = Frid, Norbert. Ulyba wa s Gvatemala (putevye oqerki i zarisovki). Moskva: Geografgiz. 368 s. F u n d a c i ó n R i g o b e r t a M e n c h ú T u m. display&ceid= 1&meid=7. &file=index&func= display&ceid=2&meid= G u a t e m a l a B e l i z e Clermont-Ferrand: Michelin Travel Publications. 384 pp. G ü é m e z P i n e d a, Miguel A La lengua maya en Yucatán: una perspectiva sociodemográfica G ü é m e z P i n e d a, Miguel A Consideraciones sobre la lengua maya en Yucatán Ott Kurs H a n k e w i t z, Sten A Teadlane: inimene võis Ameerika mandril olla juba aastat tagasi. Eesti Päevaleht H a y w o o d, John Maailmanhistorian Atlas. Köln: Könemann Verlagsgesellschaft GmbH. 240 S. [ Mayat ja atstekit, lk ] H u a s t e c o s d e V e r a c r u z Teenek. mx/index.php?id seccuio= H u a s t e c o s d e S a n L u i s P o t o s í Teenek. gob.mx/index.php?id seccuio= K e e l t e a t l a s Tallinn: Koolibri. 224 lk K r u t z i n n a, Benjamin (ed.) Central America. London, Basingstoke and Oxford: Macmillan Ltd. 699 pp. K ü b l e r, J Guatemala. Kleine Enzyklopädie. Weltgeschichte. Bd. 1. Leipzig: VEB Bibliographisches Institut, S L a c a n d o n e s. seccion= L e g i s l a c i ó n i n d í g e n a nacional e internacional. seccion= L e n g u a s y c u l t u r a s del México moderno. Índice por lenguas L é t a t d u m o n d e. Annuaire économique et géopolitique mondial Paris: La Découverte. 668 p. L e y G e n e r a l de Derechos Lingüísticos de los Pueblos Indígenas. Jueves 13 de marzo de L o s M a y a s H o y. hoy.htm M a m e s. seccion= M a n, John, Chris S c h ü l e r, Geoffrey R o y, Nigel R o d g e r s Mööda maailma: Teejuht kõige põnevamatesse paikadesse. S. l.: Karrup. 224 lk M a p a s h i s t ó r i c o s. hist1.html M e t s p a l u, Mait, Kristiina T a m b e t s Aasia asustamine kaasaegse inimese poolt: tulvavesi piki India ookeani rannikut. Ülo Mander, Ott Kurs (toim.). Geograafilisi uurimisi aastatuhande vahetusel. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, nr 89.) Lk N o b l e, John, Susan F o r s y t h, Ben G r e e n s f e l d e r, Morgan K o n n, Monica L y o n, James L y o n, Michele M a t t e r, Alan M u r p h y, Andrew Dean N y s t r o m, Vivek W a g l é, Allison 2625

36 Maajamaa muutumisi W r i g h t Mexico. Melbourne Oakland London Paris: Lonely Planet Publications pp. P o p o l V u h. K i t š e e m a i a d e r a a m a t Tartu: Ilmamaa. 239 lk S c u r l a, Herbert (ausgewählt und eingeletet von) Durch das Land der Azteken. Berichte deutscher Reisender des 19. Jahrhunderts aus Mexiko und Guatemala. Berlin: Verlag der Nation. 528 S. S o m m e r h o f f, Gerhard, Christian W e b e r Mexiko: Geographie, Geschichte, Wirtschaft, Politik. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft. 396 S. Z u b o v 1963 = Zubov, Aleksandr A. Qelovek zasel et svo planetu. Moskva: Geografgiz. 175 s. T o j o l a b a l e s. seccion= T z o t z i l e s, T z e l t a l e s. seccion= V e n t u r a P a t i ñ o, María del Carmen Disputas por el gobierno local en Tarecuato, Michoacán, Comunidad indígena, instituciones del gobierno y partídos políticos. Zamora: El Colegio de Michoacán. 239 p. Ott Kurs lk ), Tartu teadlased ja Vene Geograafia Selts (koos Linda Kongoga, 1996, nr 11, lk ), Kakskeelne Lotring (1997, nr 10, lk ), Turgi riikide kohanimed (1998, nr 5, lk ), Endel Varep asulastiku uurijana (2000, nr 8, lk ), Krimmitatarlaste tänane päev (2002, nr 1, lk 78 88), Salme Nõmmik: Aeg, ruum, ideed (2002, nr 3, lk ), Afganistan ja afgaanid (2002, nr 8, lk ), Kreeklased Krimmis (2004, nr 7, lk ); lisaks 15 arvustust ning järelsõnu ja tõlkeid. OTT KURS (sünd. 1939) on lõpetanud Tartu ülikooli geograafiaosakonna aastal. Geograafiakandidaat a Tartus. Tartu ülikooli inimgeograafia erakorraline professor, Helsingi ülikooli audoktor. Akadeemias avaldanud artiklid Eesti Vabariigi asendi ja piiride uurimisest (1990, nr 6, lk ), Ingeri põliselanike saatus (1990, nr 7, lk ), Krimmitatarlased (1991, nr 2, lk ), Hõimud hääbumas: Karjalased Ida-Karjalas (1992, nr 1, lk ), Edgar Kanti teaduspärand (1992, nr 3, lk ), Euroopa ruumiline taassünd (1992, nr 5, lk ), Halduspoliitilised ruumid (1992, nr 12, lk ), Eesti piirid Euroopa riikide taustal (1993, nr 3, lk ), Sakslased Venemaal (1993, nr 7, lk ), Poliitgeograafia arengulugu (1993, nr 12, lk ), August Tammekann teaduses ja kultuuris (1994, nr 8, lk ), Etnilised vähemused ja uusasukad Eestis (koos Eiki Bergiga, 1995, nr 2, lk ), Johannes Gabriel Granö Eestis (1995, nr 5, lk ), Poliitgeograafia Eestis (1996, nr 1, lk ), Marid ja Marimaa (1996, nr 7,

37 VALIK UKRAINA LUULET Juri Andruhhovõtš, Natalka Bilotserkivets, Jaroslav Dovgan, Oleg Lõšega, Marta Potšõnaiko Tõlkinud Harald Rajamets ja Ain Kaalep Juri Andruhhovõtš DIDAKTILINE ETENDUS BOGUSLAVSKI TEATRIS Sügava mulje jättis Lvivis see, kuidas üks näitleja avas sarku inimeste luustikega; kui kirikut teatriks ümber ehitati, oli unustatud keldrikorruselt ammused koolnud ära toimetada. I. Krõpjakevõtš Aus publik, kergelt raputavaks mõnuks, et tekiks terav värskus südameis, nüüd esitame maa alt leitud konte. Hea publik, kõik me tallame siin luid Ajaloolised uidangud Lvivis JÜRI KASK (1969) kui põrandat. Need lamavad, nii kõvad kui maja vundament, siin meie all ja neil on juurteks nähtamatud tuled. Las nende luude valgus täita teid. 2629

38 Valik ukraina luulet Teil loožides on õdus nagu süles ja trambib väljamüüdud galerii; nii tormakalt te plaksutate käsi, kui oleksid nad surnud teie süül. Hea publik, tasem! (Lühtrilt tilgub vaha... ) Las surnud olla surnud, neil ükskõik, ent meie raiad inimkonna kehal küll näljas, geniaalsed, elus veel. Siis päästke meid! Lornjettidega näete me galateade kõhna veretust. Siis andke leiba, siduge meil haavu eks ole me kui inimesed kõik. Siin mängime küll kuningaid ja printse, ent, seljas kotjad pleekind keebid, siit meil tuleb ööks mansardidesse minna, et magada seal, sängiks mõni laud. SILMAMOONDAJA ROMANSS Olen igatsusest hobusena peru mine ära minust, kibe tusk ja mure: minu armastus on läinud kuskil Turul renessansi ja baroki vahel kaotsi. Olen igatsusest väsinud ja haige, sellest leierkastil mängin teile lugu. Minu kallim kadus ära keset Turgu kolme sajandi eest laadapäeva käras. Taas ta edvistab ehk lihunike juures, kes seal leti taga kõrguvad kui rahnud, nuge põlle vastu pühivad ning aina, silmad kissis, teda vahivad kui kõutsid Või ehk uljaspea, kes müütab küpseid kirsse, patust musi-marja röövida talt püüab? Või on kaval kaupmees toredasse siidi äkki mähkinud mu truudusetu imme? Ah, seal turul on ju ahvatlusi palju! Seal näed asju, mida unedki ei näita. Vahest on mu puhas, armas tüdruk meelitatud Musta Kivimajja? Või ta ise tardunud on kiviks ning nüüd seisabki seal kui Diana. Öösiti ent kivist nooli ammub, teadmatusse kaotatu, mu akendesse. Trallallaa trallallalla trillallalla trilla tralla tiide liide alleaa... KASARM Valik ukraina luulet me ei näegi teda õieti ega tea milline ta on me ju jookseme tast enne koitu välja tagasi tuleme kui juba pimedaks läheb kindel see et ta on kivihoone veel nüüdki on tal küljes husaarirügemendi tallide hobusehigi ja heinte lõhna näib et tal on kivist trepid aga kui kõõbime ta igavesti musta põrandat klaasitükkide ja nüride žiletiteradega siis näib nagu kraabiksime suure valaskala selga kes on madalikule kinni jäänud novembri pimeduses kell kuus hommikul luikab äratuse pasun lahutades igamehe tema öisest tüdrukust ja kapralite kähedate ähvarduste saatel 2631

39 Valik ukraina luulet hüppab teine rühm alla esimesele pähe me ei suuda kuidagi silmi avada ja käed sirutuvad ikka veel tüdrukute poole kes ujuvad ära ja nõnda algab päev HAUAKAMBER ja näe olemegi kokku tulnud terve suguselts kui kalmistuteenrid lõikasid ära ebakindla kiire meist viimase järel olime taas koos nagu parimatel aegadel kui olid börsimängud fiakrisõidud ballid pühapäeviti linnaäärses klubis lamame kõval põrandal marmorise kupli all mis on raske langenud lehtedest ja vihmaveest kuid ikkagi viisakas seltskonnas paremal käel suhrumagnaat vasakul ooperitenor me ei kuule kuidas voolab vesi kohiseb tuul aga mõnikord sügaval ööajal võpatame kui noored lõugavad siivutut laulu minnes hilja tantsuõhtult töölisaguleisse HAIGLA me jääme üha kergemaks kell kümme hommikul pärast protseduure läheme välja kõik ühesuguste flanellist pidžaamadega meie liigutustes on aina enam kaaluta olekut kõnnime vana mõisa pargis mängime doominot vee ääres kipsist suplejanna juures pärast lõunat mängime doominot palateis Valik ukraina luulet sanitar tõreleb vahel kedagi kes on muuseumivaibale kalossidega jälgi teinud mängime doominot vaatame aknast välja vahel kantakse kasvuhoonest ja lehtlast mööda kedagi keda katab jäik tärgeldatud lina sööme õunu meie silmis on ikka enam selgust hilja ööni jutustame tasakesi anekdoote samal ajal kuulame millal lõpuks ilmub metsavööndist see pimestav kaugsõidu-ekspress ILUAIA OTSIMINE Veel natuke ja sa lähed hulluks õnnest, et võid läbi tungida neist põõsaist. Maasikas, kordad sa, vaarikas, sõstar, murakas, sarapuu, karusmari! Ja taas, nagu loitsides, algusest peale. Ehmatatud linnud tiirlevad mõne aja ning siis istuvad sulle õlgadele. Sipelgad ronivad üles su jalgade tüvesid mööda. Veel natuke ja sa hakkad värisema naudingust surra neis põõsastes, silitades sooje rebaseid, kes jooksevad sul üle raja; veel natuke ja sa astud üle... Iluaia piiri pole näha. Seda võimalik et ei olegi, ehk küll vana Peetrus seisab nagu hirmutis,

40 Valik ukraina luulet peletades aiast eemale igasugu jätiseid, kes ihkavad maiustada õuntega... Ükskord ilmneb, et su ekslemine pole olnud asjatu. Jättes teravate okste külge särgi ja naha jäänused, rabeled ikkagi läbi, tihkeimasse hapniku ja valguse saali! Nagu ennegi sosistad siis otsekui loitsides: Leeder, lodjapuu, mustikas, kibuvits, sirel! Tunned ära iga soonekese lehtedel ja iga marja ning liivatera, sest kõigel on oma nimetus nagu maa peal, nõnda ka taevas. Natalka Bilotserkivets ME EI SURE PARIISIS Ma suren Pariisis neljapäeva õhtul. César Vallejo juba unuvad jooned ja lõhnad ja värvid ja helid väsib silm kustub kuulmine hülgab sind lihtnegi rõõm oma hingele järele sirutad nägu ja käsi aga kõrge on liiga ta lend enam püüda ei saa ega jäägi siis muud kui vaid vaksal kus viimast perrooni lahusolu hall vaht täidab paisuva pilvena ning minu kaitsetuid peopesi ähmaseks pühkida püüab ja mu huultele roomab nii vastikult magus ja soe jäänud armastus on aga tarbetu seegi nüüd näib Valik ukraina luulet ja provintslikul asemel nutsin ma väsinuks ennast sirel aknasse vilksas nii põlglikult roosa ja peps rongi rütm oli ühtlane armunud vaatasid loiult kuidas hingeldas räpane lavats su raskuse all aga labane vaksalikevad küll vaiksemaks jäi me ei sure Pariisis jah nüüd mina tean seda kindlalt sel provintslikul asemel higi ja pisaraid täis seda konjakit sulle ka kindlasti keegi ei anna ega trööstida meid enam kellegi suudluski või enam pimedus ringe ei tee Mirabeau silla all liialt oleme solvanud loodust ja kibedalt nutnud liialt armunud nii et mõnd armukest häbistas kirg liialt värssegi loonud poeete nii põlates iial nemad tõesti ei luba meil surra Pariisis ja vettki Mirabeau silla all nemad piiravad tihkes konvois ROOS Nüüd aeg on kohver pakkida ja minna. Ei teagi, mida võtta, nii et saaks küll kerge kandam, aga siiski leida võiks kohe kõike, mis on tarvis sul. Eks paar-kolm harja, seep ja käterätik. Ja puhas pesu, et kui tuleb hetk, mil armukest või Jumalat sa kohtad, sa oleks puhtas pesus nii või naa. Umbrohus ühes unustatud nurgas on taevalikus tihnikus üks roos. Just nagu Blake i müstiline kujund roos, kelle armuihaldus on tõuk

41 Valik ukraina luulet Lill avab oma nõidusliku üsa ning väriseb ja ilmsalt eirab mind. Ja kogu luule ainult norg ja häbi, oh armas, kallis, õnnetuke lill... VASIKANAHKA JOPE See oli siis, kui impeeriumid olid juba üsna mädad ja viimased tapetud langesid viimastele müüridele ja sina sattusid esmakordselt teisele poole müüri perestroika, tulevaste liidrite kohtumine, kuidas meil üles ehitada Euroopat ja muu plää-plää Euroopa ülikoolide haljal-haljal rohul. Jää sinna, kui võid, ütles sulle su tüdruk, ära tule siia tagasi, siin pole oodata midagi head (nii lõpuks läkski). Kuid sa tulid tagasi: seljas kollane nahkjope, ostetud täiturult Liverpoolis viimase viie naela eest, mis säästetud busside ja tasuliste tualettide pealt tänu tugevaile jalgadele ja õhtustele põõsastele metsikute kollaste õite terava lõhnaga. Sa ei suutnud teda ostmata jätta ta oli juba retro; vahest oli ta koguni kakskümmend aastat peetud ja mõni vana krõnks oli teda kandnud juba kuuekümnendail, ning kulunud vasikanahale olid jäänud mälestused kommuunist ja hipist, biitlitest ja marihuaanast. Rinnataskus oli alles sedel telefoninumbriga; see ajas sind lausa närvi, sest põhimõtteliselt oleksid võinud millal tahes helistada ja teada saada, mis on saanud tollest krõnksust, oli ta siis Paul, John või George, ja miks tema jope nüüd oli müüki sattunud viie naela eest Liverpooli täiturul. Sinu tüdrukule (aga see olin mina) hakkas ta silma otsekohe, sest te võisite teda kanda kordamööda. Valik ukraina luulet Ja oli midagi liigutavat liiga laius õlgades ja liiga pikis varrukais ja tõelise mehe lõhnas, kui ilus poisikäsi lebas ta lamedal päevitunud kõhul (tüdruk aga oli juba rase, teist kuud), ning ülal pilvede vahel ujusid kollases allveelaevas tummad ilmsüütult tapetud vasikad. Jaroslav Dovgan *** Inimsilmad on nagu õunad täis valgust. Laman sügavas valguses maa peal. Minu kohal nagu palve seisab mu vari. *** Sai tuhaks paber mina elan ikka. Sark, mets ja raamat tules tuhaks said, kuid mina elan veel. Tean ise vaid, et minu süüst see raamat kuskil rääkis. *** Sellest ma ei sure veel, et maailmas tuleb sõda, ennem sellest, et ei pea minu värsi väärseks teda

42 Valik ukraina luulet Ta ju oh mu vaev ja rist! Ta ju Issand halastaja! Kalla kähku peeker täis, valget voodit kasta vaja. Rohi õitseb, paljas maa, langeb rohelisi tähti. Lõikab silmi. Küla ka meenub: praaliti seal tihti. Surma-parka, et ta nii pole minu värsi väärne, sinu peekri tühjaks joon... Valge voodi Lethe värav. Sellest ma ei sure veel... *** Pea meeles, et siin ja näe seal kasvasid puud. Ja ka sinu tare on puu ja savi. Ja kui suvel õhtuti sätite end muldrikule või pingile istuma ja heietate mälestusi, pea meeles, naabrite aknaist jälgitakse sind ja seda, mis teil toimub. Kardinate tagant vaatavad siis need puud, mis seal ja siin kunagi ammu kasvasid Oleg Lõšega TALV TÕSMENÕTSJAS Laul 212 Nii palju kõrkjasse kasvanud supertähti... Kusagil seal laulab Tom Jones haljast-haljast rohust. Sellisel ööl mängivad kaneeliga ülepuistatud kännuseened männikus kuupaistel ringmängu. Kuidas tahaksin ma minna tagasi seda Linnuteed, künda lahti veel sooja tolmu... Sellisel ööl avanevad suurimad ooperiteatrid neile, kes merel, neile, kes ei maga. Ella Fitzgerald võiab end sinise saviga... Me ei kao selles maailmas! Iialgi, iialgi ei hakka ma nukrutsema otsekui puu kummargil üle vee... Laul 352 Valik ukraina luulet Kui te nii väga ihkate hubasust, kui te nii väga tahate sõnakesegi juttu ajada, kui te nii väga tahate kas või natukestki soojust, siis ärge minge puude juurde, seal teid ei mõisteta, kuigi arhitektuur on neil lihtsalt kosmiline ja korstnaist keerdub läbipaistvat suitsu... Ärge minge nende pilvelõhkuja-mägede juurde: tuhandendalt korruselt võidakse teile pähe puistata hõõguvaid süsi. Kui teil on juba säherdune valu sooja saada, 2639

43 Valik ukraina luulet siis minge lumme tuisanud juurviljaaeda, seal tara ääres on mädarõika üksildane tare... Ja näe, ongi mädarõika kehvake tare. Kas valgust paistab? Paistabki, ta on alati kodus. Koputage mädarõika tare aknale, koputage uksele, koputage ja teile tehakse lahti. Laul 55 Maga, mu armsake, kõik uinub, joonud vastu ööd jõest piima. Äratuskella numbrilaud on kasvanud kuiva kõrkjasse, tukub... Su kätki naeratas lahkumiseks lumivalget naeru, hakkas tuules kõikuma, rippudes unede varal taeva küljes... Ma palmitsen sul homseks juuksed, hommikul kummardun su üle, härmas, paelad eredad, purpurpunased... Maga, mu armsake, kõrkja majas põleb küünal, minu, kodutu läidetud. Jää on ülal su kohal, jää on su all. Leek soojendab mälu üles... Laul 4 Veel on jäänud suur põhjata toober... Veel, kui tuhnida sahtlites, võib end nõelaga torgata. Ilma põhjata sõrmkübar. Veel minu mäletuses värskelt värvitud nahad laiali laotatud ahju peal ja põrandal. Kõikjal mahajätmise, karusnaha ja leiva lõhn. Talv, ära mine meilt ära. Alles eile räägiti mulle Valik ukraina luulet püünistest ja lõksudest Tõsmenõtsja ümbruses kus rebane, kus mäger tõmmanud välja verise käpa. Ära mine meilt ära toon sulle oma turjal Nadvirna tagant mägesid ja teen kõrge valli ümber. Toon sulle tuule Dnisteri tagant. Ära mine meilt ära. Las ümbruskonnas kõik pealegi künda ja külvata ja las aiad õitseda, aga sina jää meiega. Jahimehed tulevad tagasi, koerad ei jää vait ja jälle tühjade kätega... Marta Potšõnaiko Karm mõte kasvab sõnaks oodates juhust paisata segi mu maad ja ilma... *** *** Silla teen ämblikuvõrgust kannatuskuristiku kohale ja püüan vähemalt mõttes teisele kaldale jõuda... Saabub päev ja me kõik jätame maha oma kummituslaeva käimaks kohmakal kõnnil mööda tallatud teid. *** Tõlkinud Harald Rajamets

44 Valik ukraina luulet Poole tee peal tabas Sinu pilgu igavik... Ära löö minu sõnu risti, ära otsi neist teesklust, sest juba me käime rajal, kus kõneleb pilk... Siin on hämarus mahe, siin igal sõnal on kaal... Ja Sina, kas söandad sellest lävest astuda üle? *** *** *** Ellen Dovgani reaaluse toel tõlkinud Ain Kaalep JURI ANDRUHHOVÕTŠ (sünd. 1960) on luuletaja, prosaist, esseist ja tõlkija; elab Ivano-Frankivskis. Aastail oli Ukraina Kirjanike Assotsiatsiooni asepresident. Luulekogud: Taevas ja väljakud (1985), Kesklinn (1989), Eksootilised linnud ja taimed (1991), Laulud Mertvõi Piveni jaoks (2004), Eksootilised linnud ja taimed lisaga India (2002; siit on tõlgitud ka siinse valiku luuletused); proosateosed: Rekreatsioonid (1992), Moskoviaad (1993), Perversioon (1996), Kaksteist võru (2003); esseekogumikud Desorientatsioon paikkonnas (1999) ja Minu Euroopa (2001, koos A. Stasjukiga). Ta on tuntud ukraina kirjandusliku rühmituse Bu-Ba-Bu patriarh. Rühmitus asutati aastal Lvivis ja korraldas kontserdiga luuleõhtut. Bu-Ba-Bu esindas protesti tolleaegse ühiskonna vastu; ühena esimestest ukraina kirjanduses taastas see karnevali- ja bufonaaditraditsiooni. Andruhhovõtš on 20. sajandi lõpu ukraina luule üks eredamaid isiksusi. Ta looming mõjutab ukraina kirjandusprotsessi, suuresti tänu temale on hakatud Läänes huvituma ukraina kaasaegsest kirjandusest. Tema teoseid on tõlgitud poola, inglise, saksa, vene, ungari, soome jt keeltesse. Valik ukraina luulet NATALKA BILOTSERKIVETS (sünd. 1954) on luuletaja ja kriitik. Elab Kiievis. Tema luule on üks paremaid uusmodernistliku suuna väljendusi ukraina kirjanduses. Luulekogud: Ballaad alistumatuist (1976), Minu südame maal (1979), Maa-alune tuli (1984), November (1989), Allergia (1999). JAROSLAV DOVGAN (sünd Mõkõtõntsi külas Ivano-Frankivski lähedal, kus elab ka praegu) lõpetas a Gorki-nimelise Kirjandusinstituudi Moskvas. Praegu Ivano-Frankivski kirjastuses Lileja-NV toimetaja. Ta abikaasa on eestlanna Saaremaalt. Tema loomingu allikaks on meditatsioon. Luulekogud: Tšõslobog (1989), 1999 (1997), Vaatleja (2004). Luulet on tõlgitud vene, rootsi ja inglise keelde. Siinsed luuletused on tõlgitud kogust Vaatleja. OLEG LÕŠEGA (sünd Tõsmenõtsjas Ivano-Frankivski lähedal) on luuletaja, prosaist, esseist ja tõlkija. Elab ja töötab Kiievis. Luulekogud: Suur sild (1989), Lumele ja tulele (2002); tõlkinud hiina keelest Vanahiina jutustused (1990, koos I. Zujeviga). Loomingus on tunda ida meditatiivsete praktikate mõju, eriti tema müsteeriumis Sõber Li Bo, vend Du Fu... Enim on tema loomingut mõjutanud vanahiina filosoofia ja luule ning sajandi angloameerika kirjandus. Ta on tõlkinud T. S. Elioti, Ezra Poundi, Mark Twaini jt töid aastal sai Lõšega PEN-klubi iga-aastase preemia parima luuleraamatu eest, mis on tõlgitud inglise keelde The Selected Poems of Oleh Lysheha (1999, tõlkinud James Brasfield). MARTA POTŠÕNAIKO (sünd Žulõni külas Lvivi oblastis) on lõpetanud Franko-nimelise Lvivi ülikooli füüsika erialal ning aspirantuuri Ukraina Teaduste Akadeemia juures asuvas matemaatikainstituudis. On matemaatikaõpetaja Lvivi tehnikaülikoolis. Luulekogud: Vaikinud sammud (1997), Alandlikkuse lävi (2004). Viimasest pärinevad ka siin tõlgitud luuletused. * Ellen Dovgani koostatud autoritutvustuste (v.a M. Potšõnaiko) allikas on Pleroma 2005: Väike Ukraina aktuaalse kirjanduse entsüklopeedia (2000). Täname E. Dovgani abi eest tõlgete avaldamisel. Toimetus

45 SÜNDMUSI JA AASTAL Koostanud Voldemar Juhandi JAANUAR. 20. (7.) Peterburis üldine tööliste streik. 21. (8.) Riias algab streik. 22. (9.) Peterburis laiaulatuslikud meeleavaldused tänavail, kokkupõrked rahvahulga ja sõjaväe vahel, mitusada surnut. Tartus õhtul tööliste meeleavaldus raekoja ees; kogunemisel pole otsest eesmärki; politsei ajab demonstrandid laiali. 24. (11.) Moskvas üldine streik. Ajalehed Peterburist jäävad tulemata trükitööliste streigi tõttu. 25. (12.) Riias streigivad kõik vabrikud. Tallinnas üldine streik; avalikke maju lõhutud ja põletatud. 26. (13.) Tallinnas tööliste koosolekud; streigiküsimused, asemikkude valimine. Ajalehed ei ilmu. JÜRI KASK (1970) I Aasta Seltsi üleskutse. II ja aasta sündmusteloend. [Tartu:] Aasta Seltsi väljaanne, 1930, lk Originaalis leidub teksti ees järgmine märkus: Alljärgnev sündmustiku ülevaade on koostatud (üliõp. V. Juhansoni [Juhandi] poolt) üldiseks orienteerumiseks vastavate tähtpäevade mälestamisel, samuti ka mälestiste koostamisel aasta Seltsi jaoks. Kuupäevade märkimises on aluseks võetud uus kalender, kuna sulgudesse on paigutatud ka vana kalendri daatumid. Avaldame kronoloogia keeleliselt veidi redigeeritult. 2645

46 Sündmusi ja aastal ( ) Riias verised kokkupõrked sõjaväe ja tööliste vahel. 27. (14.) Tallinnas tööliste saatkonna läbirääkimised vabrikuvalitsusega ei anna kokkulepet. Tööliste kokkupõrked sõjaväega: päeval sadamas, öösel Lutheri vabriku juures; surnuid ja haavatuid. Tartus meeleavaldused tänavail (alaealiste hulga poolt); lõhutakse üks viinapood. 28. (15.) Tallinnas Lausmanni heinamaal tööliste koosolek, säält liigutakse Mayeri vabriku juurde, kus tahetavat alustada tööd; teel tekib kokkupõrge sõjaväega, üks tööline saab surma. 29. (16.) Peterburist tulevad jälle ajalehed. Riias alanud töö mõnedes vabrikutes. Tallinna tulnud sotnja kasakaid. 30. (17.) Salkkond rüüstajaid Jägala mõisas. Narvas algab streik. Tallinnas rahulik; kasakad uulitsail; trükikojad töötavad jälle. 31. (18.) Siseminister Svjatopolk-Mirski lahkub ametist; uueks siseministriks saab A. Bulõgin. Tallinnas jätkub streik. VEEBRUAR. 1. (19. I.) Moskvas jätkub streik. Hiatsintov valitakse Tallinna linnapeaks. Narvas linavabrikus streik. 2. (20. I.) Tallinna väiksemais vabrikuis algab töö, suuremais kestab streik. Tööliste koosolekud on keelatud. 4. (22. I.) Pärnus streik Waldhofi ja Papiniidu vabrikus; tänavail demonstratsioonid; põleb maha üks avalik maja. Laupa mõisas moonakate streik; nõuavad palgakõrgendust. 5. (23. I.) Viljandis nõuavad kaupmeestesellid koosolekul tööaja lühendamist. Tallinnas loodetakse kokkulepet tööliste ja vabrikantide vahel; streik jätkub osaliselt. 6. (24. I.) Tallinnas alustanud tööd peaaegu kõik vabrikud. Pärnus üldine streik. 7. (25. I.) Pärnu streikijaile antakse teada, et nende nõudmisi ei võeta vastu. Tartus otsustab üliõpilaste koosolek katkestada õppetöö rahutute aegade pärast. 9. (27. I.) Pärnu tulnud rood soldateid; mõnedes vabrikutes alustatakse tööd. 11. (29. I.) Šidlovski komisjon määratakse uurima töölisrahutuste põhjusi. Riias jätkub streik; vabrikuis soldatid. Tallinnas jõutakse kokkuleppele tööliste ja vabrikantide vahel; streik on lõppemas; kuberner revideerib vabrikuid. 13. (31. I.) Tallinna vabrikuis algab töö Sündmusi ja aastal 15. (2.) Järvamaal mõisates tööliste tõrkumisi; nõutakse palgakõrgendust. 17. (4.) Eestimaa vabrikutööstuse komisjon otsustanud lubada töölisvanemate instituudi sisseseadmist. Suurvürst Sergei Aleksandrovitš surmatud. Ülikooli nõukogu otsustab, et pole võimalik alustada õppetööd. 19. (6.) Tartus üliõpilaste koosolekul otsustatakse streikida poliitilistel põhjustel 1. septembrini. 20. (7.) Tartus katkestatakse töö mitmes vabrikus. Tööliste salgad uulitsail. Üliõpilaste protestikoosolek aulas 1000 osavõtjaga. Riias streigib töölist. 22. (9.) Tartus streigivad trükikodade õpipoisid. 23. (10.) Mukdeni lahing. Tallinna raudteevabrikus lühendati teedeministri käsul tööpäeva 9 tunnini. 24. (11.) Valga raudteevabrikus algab streik, streikijad sunnivad ka linnatöölisi lõpetama tööd; tööliste koosolek. Tartu trükikodades lõpeb streik. 25. (12.) Tartus pannakse maksma määrused, mille järgi on keelatud koosolekud ja relvade kandmine. 26. (13.) Tartus pagaritööliste streik. Valgas jätkub tööseisak. Raudteel pannakse maksma sõjaseadus. MÄRTS. 1. (16. II.) Valgas lõpeb raudteetööliste streik; nõudmisi ei täidetud. 2. (17. II) Tallinnas puhkeb uuesti streik; nõutakse 9-tunnist tööpäeva. Lutheri vabrikus ajavad töölised vabrikust välja kaks inseneri; tekib kokkupõrge sõjaväega. 3. (18. II.) Manifest rahvaesinduskogu asutamisest. Ukaas senatile, millega rahvale luba anti koosolekuiks kokku tulla oma seisundi üle nõu pidama ja palvetega ministrite nõukogu poole pöörduda. Tallinna suuremais vabrikuis seisab töö; vabrikandid ähvardavad vallandamisega. Kokora mõisa töölised streigivad, nõudes palgakõrgendusi ja tööpäeva lühendamist. 4. (19. II.) Peterburis tööliste rahutused. Tallinna vabrikuvalitsused lubavad täita tööliste nõudmisi 9-tunnise tööpäeva suhtes. Kokora mõisas sünnitavad streikijad korratusi. 6. (21. II.) Tallinnas jätkub osaliselt streigiliikumine; Volta vabriku töölised nõuavad tööpäeva lühendamist Dvigateli eeskujul, kus see lühendatud 9 tunnini. Streik Räpina paberivabrikus. 7. (22. II.) Tartus maalrite, raamatuköitjate ja teiste käsitööliste koosolek, kus otsustatakse tööpäeva lühendada 10 tunnini. 2647

47 Sündmusi ja aastal 8. (23. II.) Tallinnas alustatud osaliselt tööd. 10. (25. II.) Tartus lihunikkude streik. 13. (28. II.) Viljandis pagaritööliste streik. Tartus levitatakse mitmesuguseid kihutuskirju. Vasulas mõisatööliste streik, nõutakse paremat töötasu. Tallinna puuvillavabrikus alanud töö; Lutheri vabrikus kestab tööseisak. 14. (1.) Tallinnas tööliste rongkäik endise kuberneri Bellegarde korteri juurde ja sellele aadressi üleandmine. 15. (2.) Alatskivil mõisatööliste rahutus; kokkupõrkel mõisas saab surma üks tööline; põletatakse maha mitu heinaküüni. 16. (3.) Riiginõunik Lopuhhin nimetatakse Eestimaa kuberneriks. Streigid Kastre, Mäksa ja Kurista mõisas. 17. (4.) Kuropatkini asemele Linevitš vägede ülemjuhatajaks. 18. (5.) Ruuna mõisas umb. 80 meest sünnitanud korratusi; lõhutud mõisa ehitisi, üks rehi maha põletatud. 19. (6.) Tallinnas leivatööliste streik. Tartus kutsuvad lendlehed streikima naisteenistujaid. Nõos rüüstatakse kroonu viinapood. Kuremaa mõisas tõrguvad töölised. 20. (7.) Tallinnas streigivad pagarid; salkkond tislereid liigub töökodadest töökodadesse, sundides lõpetama tööd. 21. (8.) Koerus ärevus; levitatakse lendlehti, mõisnikule saadetud nõudmiskirju. Luunjas streigivad töölised, ühes võõraste relvastatud meeste salgaga tungitakse mõisa, kuid aetakse laiali sõdurite poolt. 23. (10.) Alatskivil vangistatakse 7 talupoega. Pukas katkestavad mõisasulased töö, esitades mitmesuguseid nõudmisi. Kaiavere mõisas streik, nõutakse palgakõrgendust; soldateid tulnud. Luua, Kudina ja Kaarepere mõisas käärimine tööliste hulgas. 24. (11.) Lutheri vabriku administratsioon teatab töö alustamisest. 25. (12.) Kurista mõisas streigitakse; nõutakse palgakõrgendust. 26. (13.) Toolamaal rahutus; lõhkumised mõisas, saeveski põletatakse, mõisnik saab haavata. 28. (15.) Krabi mõisas lõhkumised; peaaegu kõigis Võru ümbruskonna mõisais streigitakse. Kuigatsi mõisas lõhutud mõisakontorit. Tallinnas Dvigatelis seisab jälle töö. Ruuna mõisas sünnitavad töölised korratusi; süüdatakse mõisa küün. Liivimaa kubermangus pannakse maksma kõvendatud valvekord. 29. (16.) Vääna mõisas 150 meest sünnitamas segadusi; kogunenud mõisa õuele, nõuavad palgakõrgendust. Moisekatsis [s.t Moostes] kokkupõrge rahva ja soldatite vahel Sündmusi ja aastal 31. (18.) Lustivere ja Kalliküla mõisas tõrguvad moonakad; nõuavad paremat töötasu. APRILL. 1. (19. III.) Rahutused Moisekatsi [Mooste] mõisas. Kokkupõrke tagajärjel tööliste ja soldatite vahel mitu haavatut. 3. (21. III.) Tartus streigivad rätsepatöölised ja sepad; korraldavad miitinguid. Krootuse mõisas streik. 4. (22. III.) Toolamaal vangistatakse 30 talupoega. Partsi mõisas takistab politsei rahvahulgal sünnitamast korratust. Rahutused Räpinas, Ahjal ja Kaagveres; saadetud kohale sõjaväge. 5. (23. III.) Tartus kestab rätsepate streik; mõned streikijad vangistatud. Liivi- ja Kuramaa kohta kuulutatakse maksma erakorraline valvekord. Vigalas tööliste tõrkumine. Mõniste mõisas jäetud seisma töö. 9. (27. III.) Tallinna töölisvanemate koosolek abikassa-küsimusest. 10. (28. III.) Pärnus streigivad rätsepatöölised ja tislerid. Vana- Põltsamaa mõisas tööseisak; tulnud kasakad. 12. (30. III.) Tallinna mõnedes vabrikutes hõõrumised; Dvigatelis ja Wiegandi vabrikus vägivallatarvitamine meistrite kallal. Streigib 1000 töölist. 14. (1.) Dvigatelis algab töö. 21. (8.) Maarja-Magdaleenas [s.t Koerus, sks St. Marien-Magdalenen] levitatakse revolutsioonilisi lendlehti; ümbruskonna rahvas ärevuses. 30. (17.) Ukaas ususallivusest. MAI. 1. (18. IV.) Varssavis tänavademonstratsioonil kokkupõrge rahva ja sõjaväe vahel. Alatskivil sünnivad mitmesugused korrarikkumised; lõhutud telefoniliin; levitatakse lendlehti. 4. (21. IV.) Tallinnas streigivad rätsepad ja naisõmblejad; nõuavad paremaid töötingimusi. 7. (21. IV.) Kirikuis kuulutatakse usuvabaduse manifesti. 8. (25. IV.) Järvamaal Kuie mõisas streigivad töölised (tulunduslikkudel põhjustel); mõned streikijad vangistatud. Streik Raekülas. 9. (26. IV.) Maarja-Magdaleenas [Koerus] kolmes mõisas rahutused; saadetud Paidest sõjaväge. 10. (27. IV.) Kadrinas streigivad moonakad; nõuavad palgakõrgendust. 2649

48 Sündmusi ja aastal 13. (30. IV.) Tallinnas jäetakse töö seisma kell 12 maipidustuste pärast. Öösi rahvakogunemine Russalka juures; linna suunduv rongkäik aetakse laiali. Tallinnas likvideerub rätsepate streik kokkuleppega. 14. (1.) Tallinnas tööliste rongkäik ja koosolek, mis aetakse laiali. Tööseisak Dvigatelis ja hoburaudteel. Pärnus tahavad mõned töölised takistada tööd sadamas; nad vangistatakse. 15. (2.) Voorimeeste streik Tartus; nõuavad linnavalitsuselt töötingimuste parandamist. Putkaste mõisa töölised tõrguvad; nõudmised: lühem tööpäev ja palgakõrgendus. 16. (3.) Tallinnas nõuavad kaupluste-teenistujate salgad õhtul uulitsail poodide sulgemist; mõned ässitajad vangistatakse, kuid rahvas vabastab nad politsei käest. Streik Perila, Pada ja Raasiku mõisas. 17. (4.) Streik Pihkvas; nõutakse lühemat tööpäeva. 19. (6.) Tori mõisa moonamehed streigivad. Tartus lõpeb voorimeeste streik. Tõrkumine Raadi mõisas. 20. (7.) Raasiku mõisas streigitakse, teiste mõjul. 21. (8.) Peterburis asutatud Liitude liit. 22. (9.) Streik Kurna ja Sausti mõisas. 26. (13.) Streigitakse Mädapea ja Vohnja mõisas. 27. (14.) Tsushima juures hukkub Vene laevastik. Tallinnas öösi (vastu 15. maid) rahvakoosolek 200 osavõtjaga Russalka juures; politsei ajab laiali, 4 isikut vangistatakse. 28. (15.) Pagarisellide streik Tallinnas. 29. (16.) Tallinna pagarisellide koosolek Stroomi metsas. Ekspresside streik. Tallinnas kuberner kutsub enese juurde töölisvanemad, et hoiatada töölisi sünnitamast korratusi. Kõrgepalu mõisas tõrkumine. JUUNI. 2. (20. V.) Tallinna linnavolikogus arupärimine politseimeistri tegevuse kohta 1. mai ööl. Rahvahulga meeleavaldus raekoja ees linnavol. Teemantile. 4. (22. V.) Tallinnas Valdeku metsas tööliste koosolek; kolm kõnet töölisküsimusest. Streik Valkla mõisas. 9. (27. V.) Tallinnas Mayeri vabrikus streik. 13. (31. V.) Tallinnas ajab politsei laiali maalrite koosoleku Valge tuletorni juures. 14. (1.) Tallinna, Valka ja mujale tuuakse kasakaid. Sündmusi ja aastal 15. (2.) Tallinnas Mayeri vabrikus viiesajameheline tööliste hulk takistamas töötamist; administratsioon vallandab kõik töölised. 16. (3.) Lääne-Nigulas streigivad Väike-Lähtru töölised; soovivad lühemat tööpäeva ja paremat kohtlemist. 20. (7.) Tartus avatakse põllutöökongress Tõnissoni juhatusel. 21. (8.) Kuusiku mõisas streik, valitseja haavab üht töölist revolvrikuuliga. 26. (13.) Tallinnas Mayeri vabrikus alustatakse tööd. 28. (15.) Mäss Musta mere laevastikus. Haapsalus raudteetööliste streik; alustavad jälle tööd, kui lubatud lühendada tööpäeva. JUULI. 1. (18. VI.) Tallinnas nõuavad poesellid raekoja ees poodide sulgemist kell 7 õhtul. 3. (20. VI.) Viljandi kihelk. Vana-Võidu mõisas streik ( VI.) Vigalas kokkupõrked politsei ja rahva vahel (rentnikkude väljatõstmisel); tuleb kasakaid; vangistamisi. 6. (23. VI.) Eestimaa kuberner sõidab Kunda-Malla valda vaigistama rahutusi. Tallinna tööliste meeleavalduslik kogunemine Nõmmel; möödub rahulikult. 7. (24. VI.) Tallinna tööliste rongkäik ja pidustused ( osavõtjaga) Mustamäel; kõned ja muusika. 10. (27. VI.) Kunda tsemendivabrikus tööliste rahutus. Alatskivi mõis põleb. 12. (29. VI.) Dvigatelis streigib 500 meest protestiks kaastööliste vallandamise vastu. 18. (5.) Tallinnas streik Keileri trükikojas. 19. (6.) Kunda-Malla vallas rahutused, arreteeritud 7 meest (6. 9.) Semstvokongress Moskvas. 22. (9.) Tallinnas arreteeritakse poliitilisil põhjusil isikut. Läbiotsimine Teataja trükikojas. 23. (10.) Laiusel saadavad mitusada talupoega märgukirja ministrite nõukogule. 26. (13.) Tallinnas otsustab töölisvanemate koosolek asuda ametiühisuste asutamisele. 28. (15.) Tallinnas katoliku surnuaial tööliste koosolek. Linnas vangistatud mitu isikut

49 Sündmusi ja aastal 31. (18.) Dvigateli töölised katkestavad töö; koosolekul otsustatakse nõuda hiljuti vangistatute vabastamist. AUGUST. 1. (19. VII.) Tallinnas streigivad kõik vabrikud; nõutakse hiljuti vangistatud tööliste vabastamist; rohked kogunemised tänavail, mis aga aetakse sõjaväe poolt laiali. 2. (20. VII.) Riias streikijat. 3. (21. VII.) Tallinna kõigis vabrikutes algab töö ( VII.) Tallinnas poliitiliste vangide näljastreik. 6. (24. VII.) Tallinna tööliste koosolek Nõmmel; kihutuskõned; nõutakse vangistatud tööliste vabastamist. Õhtul kokkupõrge kasakatega; kasakaohvitser ja politseimeister saavad haavata. 7. (25. VII.) Eestimaa kuberneri teadaanne kogunemiste keeld. 8. (26. VII.) Portsmouthi rahuläbirääkimiste algus. Tallinna tulnud osakond kasakaid ja pataljon jalaväge. 9. (27. VII.) Tallinnas puuvillavabrikus streik; nõutakse palgakõrgendust ja tööpäeva lühendamist; töölised on vabrikus päeval ja ööl. 13. (31. VII.) Ülevenemaalise talupoegade ühingu asutamiskoosolek Moskvas. 15. (2.) Tallinna puuvillavabrik tööliste tõrkumise pärast suletud määramata ajaks. 16. (3.) Pärnus streik linna tapamajas. 18. (5.) Liivimaa uus kuberner Zvegnintsev jõuab Riiga. 19. (6.) Manifest riigivolikogu asutamisest. 20. (7.) Valgas provotseerivad sotsiaaldemokraatlikud proklamatsioonid streikima raudteevabriku töölisi. 21. (8.) Voldi mõisas esitavad töölised nõudmised omanikule; see kutsub politsei. 29. (16.) Rahu Vene ja Jaapani vahel. 30. (17.) Tallinnas algab Voltas streik, mis laieneb ka teistele vabrikutele. SEPTEMBER. 1. (19. VIII.) Tallinnas streik veelgi laienenud. Wiegandi vabrikus koosoleku ajal lastud kasakate pihta. Tulekahju Tudu mõisas. 4. (22. VIII.) Tallinna tööliste koosolek Nõmmel laiali aetud. Wiegandi ja Johansoni paberivabrikus alustatud tööd Sündmusi ja aastal 5. (23. VIII.) Portsmouthi rahu. Dvigatelis lõpetatakse puuvillavabriku kasuks olnud kaastundmusestreik. 6. (27. VIII.) Tallinna vabrikud alustavad tööd. Tulekahjud Pootsi ja Mündi mõisas. 11. (29. VIII.) Tallinna puuvillavabrikus algab pika vaheaja järel töö. 19. (6.) Tallinna trükikodades streik. 22. (9.) Vigala laadal korrarikkumised; raskelt pekstud üht politseinikku; tuletõrjujad rahvast rahustamas ( ) Semstvo- ja linnadekongress Moskvas. 25. (12.) Moskvas avatakse linna- ja maaesindajate kongress. 27. (14.) Dvigatelis streigivad sepad; põhjuseks konflikt meistriga, kelle vallandamist nõutakse. 29. (16.) Lihula ümbruse mõisais tulekahjud. Rääbises põleb maha mõisa karjalaut ühes loomadega. OKTOOBER. 2. (19. IX.) Dvigatelis kokkupõrge meistri ja tööliste vahel; üks tööline haavatud. 3. (20. IX.) Dvigateli valitsus otsustanud sulgeda vabriku tööliste korratuste pärast. Viru- ja Läänemaal käärimine ja tulesüütamised. 5. (22. IX.) Tartus otsustab üliõpilaste koosolek alustada õppetööd. 9. (26. IX.) Põletamised Vaivara ümbruskonnas. Algab üldine raudteestreik. 10. (27. IX.) Moskva vabrikuis levib streik. 11. (28. IX.) Tallinnas kubermanguvanglas vangide rahutus; likvideeritakse tuleandmisega; mõned haavatud. 13. (30. IX.) Tartu ülikoolis katkestatakse loengud. 19. (6.) Dvigateli administratsioon vallandab töölisi. Tallinna puuvillavabrikus pannakse ametisse veel 10 uut linnavahti. 20. (7.) Algab Venemaa raudteede poliitiline üldstreik. Dvigatelis tööseisak; töölised on vabrikus, kuid ei tee tööd; demonstratsioonid. 21. (8.) Voltas osaline streik, Dvigateli töölised otsustavad alustada tööd. 22. (9.) Ülevenemaaline raudteeteenistujate kongress Peterburis. 23. (10.) Tallinna suuremais vabrikuis algab streik. Tartu ülikoolis algab õppetöö. 24. (11.) Peterburi vabrikuis streik. Saaremaal paljudes mõisates põletamised. 2653

50 Sündmusi ja aastal 25. (12.) Moskvas konstitutsioonilis-demokraatlise (kadettide) partei asutamiskoosolek. Voltas streik, protestiks ühe töölise ja meistri vallandamise vastu. 26. (13.) Peterburis töölissaadikute nõukogu asutatud. Tallinnas raudteeteenistujate streik ja koosolek Estonias. Rongide liiklemine seisab. 27. (14.) Peterburis kindralkub. Trepovi kuulutustes ähvardatakse tarvitada vägivalda tekkivate korratuste mahasurumiseks. Tallinnas Dvigatelis algab streik poliitilisil põhjusil; tänavail töölistehulgad, lõhutakse viinapoode, röövimisi relvakauplustes; gaasivabrik rikutakse; raudteevabriku tööliste koosolek. Tartus otsustavad üliõpilased oma koosolekul streikida kuni poliitilise olukorra selgumiseni. 28. (15.) Konstitutsioonilis-demokraatliku partei (kadetid) asutamine. Tallinnas organiseeritakse omakaitset, korravalve antakse tööliste kätte. Estonias linnavolikogu asemikkude, töölisvanemate ja raudteelaste esindajate ühisel koosolekul otsustatakse nõuda asutava kogu kokkukutsumist, trükivabadust ja poliitiliste vangide vabastamist. 29. (16.) Madruste mäss Liibavis. Ülevenemaaline üldstreik. Tallinnas Lausmanni heinamaal tööliste koosolekud; läbirääkimised tööliste ja linnavalitsuse vahel korravalve asjus; turuplatsile kogunenud rahvahulgale avatakse (ootamatult) tuli sõjaväesalga poolt, kümmekond surnut ja haavatut; terve linn on ärevuses. Tartus rohkearvuline rahvakoosolek aulas revolutsiooniliste meeleavaldustega. 30. (17.) Vabaduse-manifest. Tallinna kuberneri teadaanne: kõik korrarikkumised surutakse maha kõige valjemate abinõudega. Tartus rahvahulgad tänavail, postijaama platsil tuleandmine purustajate salgale; üks surnu, mitu haavatut. 31. (18.) Tallinna linnavolikogu erakorraline koosolek arutab 16. okt. sündmusi. Eestimaa kuberneri teadaanne mõtteavaldamise vabadusest. Tartus üldine elevus; 17. okt. manifest võetakse vastu suurejooneliste demonstratsioonidega; rahvahulgad tänavail. NOVEMBER. 1. (19. X.) Pobedonostsev lahkub ametist. Tartus lõhutakse ja kistakse maha keisripilte ja riigikulle ametiasutustes. Aulas koosolekud. Korravalve on sotsiaaldemokraatide käes. Pärnus kooliõpilaste rahutused; koole suletud. 2. (20. X.) Tallinnas 16. okt. langenute matused. Estonias miiting (riigikorra küsimused). Tartus 17. okt. postiplatsil surma saanu matuse puhul mitmetuhandeline rongkäik; demonstrandid on ehitud punaste paelte ning lippudega Sündmusi ja aastal 3. (21. X.) Peterburis nõuab sajatuhandeline rahvahulk vangistatute vabastamist. Tartus rahuneb meeleolu; aulas üliõpilaste koosolekud; töölised asuvad tööle. 5. (23. X.) Balti raudteedel lõpetatakse streik (kesktoimkonna korraldusel). Narvas ja Valgas revolutsioonilised meeleavaldused ( X.) Tallinnas suur miiting Estonias (riigikorra küsimused). 6. (24. X.) Krahv Witte ministrite nõukogu esimeheks. 7. (25. X.) Teataja loobub ilmumast protestiks trükivabaduse kitsendamise vastu. Narva vabrikud hakkavad streikima; tööliste koosolekud, meeleavaldused. 8. (26. X.) Tartus tööliste asemikkude nõupidamiskoosolek (streigikassaküsimus). Tallinna töölised otsustavad alustada tööd. Valgas Sädes rahvakoosolek. Tallinnast suundub maale rüüstama 50-meheline salkkond; röövides läbitakse kümmekond mõisat. 9. (27. X.) Tallinna vabrikuis alanud töö. Tööliste koosolek (protestid mustasaja vastu). Tartu seminaristid otsustavad streikida. 12. (30. X.) Eestimaa kuberner Lopuhhin vallandatud. Tartus rahvakoosolek (rahvaste enesemääramisõiguse nõudmine). Viljandis esimene rahvakoosolek. 15. (2.) Tallinna ja Peterburi vahel katkestatakse rongide liiklemine; raudteelased streigivad. Töölissaadikute nõukogu Peterburis kuulutab välja üldise streigi; see teostub ainult osaliselt. 16. (3.) Tallinnas osaline streik. 17. (4.) Tallinnas raudteeteenistujate miiting; nõutakse sõjaseaduse kaotamist. Töölisvanemad otsustavad streikida, kuni kaotatakse sõjaseadus. 18. (5.) Tallinna tööliste miiting Dvigatelis (8 10 tuhande osavõtjaga); arutatakse päevakorralisi streigiküsimusi ja valitakse streigikomisjon. 19. (6.) Pärnus rahvakoosolek 2500 osavõtjaga. Valgas asutatakse rahvakoosolekul sotsiaaldemokraatlik ühing. Viljandis miiting (6. 13.) Kolmas semstvo ja linnade kongress Moskvas. 20. (7.) Tallinna raudteevabriku töölised otsustavad lõpetada streigi. Narvas lõpetatakse tööseisak. Tallinnas sadamatööliste streik. Valgas Liivimaa juurdeveoraudteel streik. 21. (8.) Pärnus Elisabeti kirikus sünnitab segadusi salkkond töölisi; pastor on sunnitud põgenema. 22. (9.) Valgas rahvakoosolek. 2655

51 Sündmusi ja aastal 24. (11.) Tallinnas sadamatööliste streik; nõuavad kindlaid töövahekordi ettevõtjaga. 25. (12.) Tallinna raudteelaste koosolek Estonias (ülevenemaalise raudteelaste organisatsiooni Tallinna osakonna esimene peakoosolek). 26. (13.) Tallinnas võtab Lutheri vabriku tööliste koosolek omaks sotsiaaldemokraatliku töölispartei programmi. Sotsiaaldemokraatide koosolek (konflikt ülevenemaalisuse ja rahvuslikkuse põhimõtte pooldajate vahel). 27. (14.) Tallinna sadamatöölised alustanud tööd. 28. (15.) Riias algab posti- ja telegraafiametnikkude streik. Tähtveres süüdatakse kaks mõisa ehitist: tekib tuleandmine tuletõrjujate ja rahva vahel. 29. (16.) Balti konstitutsioonilise partei (asutamis)koosolek Tallinnas. Töölisvanemate koosolek otsustab saata esindaja Peterburi töölissaadikute nõukokku. DETSEMBER. 2. (19. XI.) Narvas tööliste meeleavaldus ning kokkupõrge tragunitega. 3. (20. XI.) Tallinnas algab posti- ja telegraafiteenistujate streik. Viljandis ja Rakveres rahvakoosolekud. Tartu eesti seltside ühine koosolek Taaras. Tartu Maarja kirikus kallaletung pastorile (kirikus segadus). Narvas kokkupõrge tööliste ja sõjaväe vahel ( XI.) Kuressaares nekrutite rahutus. 5. (22. XI.) Liivimaal pannakse maksma sõjaseadus. Tartu reaalkoolis rahutus; lõhkumisi kooli ruumes. Kurna valla täiskogu otsustab ette võtta uue vallavalimise üldise hääleõiguse alusel. 7. (24. XI.) Ajutine määrus tsensuuri kaotamise kohta. 8. (25. XI.) Tallinna vabrikutööliste üldine koosolek ( tööliste vastaste boikoteerimise küsimus). Kukulinnas paneb paarikümnemeheline salkkond toime röövimisi maapoes ja mõisas. Tartu Aleksandri gümn. õpilased otsustavad katkestada õppetöö ( XI.) Riias üldine streik protestiks sõjaseaduse maksmapaneku vastu. 9. (26. XI.) Eesti rahvameelse eduerakonna asutamiskoosolek Tartus. Vändras miiting 2500 osavõtjaga. 10. (27. XI.) Tartus lõpeb postiametnikkude streik ( XI.) Tartus ülemaaline rahva-asemikkude koosolek; aula- ja Bürgermusse -koosolekud. Sündmusi ja aastal 11. (28. XI.) Baltimaale otsustatakse sisse seada kindralkuberneri instituut. 13. (30. XI.) Tallinna töölisvanemate koosolek otsustab boikoteerida kuberneri. Nekrutite tõrkumine. 14. (1.) Tallinnas vangistatakse postkontori ülem ja postiametnikkude organisatsiooni vanem. Haapsalus streigivad nekrutid, saadavad sõjaministrile nõudmistekirja. 15. (2.) Töölissaadikute nõukogu ja teiste töölisorganisatsioonide ühine manifest, milles kutsutakse välja võtma hoiusummasid pankadest ja loobuma maksmast riigimakse. Tallinnas otsustab nekrutite koosolek alustada tõrkumist. Pärnus rahva rongkäik ning meeleavaldused poliitilise kohtuprotsessi puhul. 16. (3.) Peterburis töölissaadikute nõukogu liikmete vangistamine. Tallinna postiasutises alustatakse osaliselt tööd. 17. (4.) Sotsiaaldemokraatide koosolek Tartus otsustab boikoteerida Postimeest. Valga jaamas teevad mässulised takistusi põgenevaile mõisnikele. Pärnus meeleavaldused tänavail; politsei on võimetu takistama. 18. (5.) Valgas ja Võrus tõrguvad nekrutid. 19. (6.) Moskvas algab streik; töölissaadikute nõukogu üleskutse relvadega vastuhakuks. Tallinna vabrikuil punased lipud riigilippude asemel. 20. (7.) Kuressaares rahvakoosolek. 21. (8.) Tallinnas kõigis vabrikuis algab streik. Tapal kokkupõrge rahva ja sõjaväe vahel relvavaguni juures, mida taheti rünnata; üks pääletungija saab surma. Pärnus naiste rongkäik kreisiülema korteri juurde ja vägivallatarvitamine pristav Hahni kallal. Tallinna linnavalitsusest heidetakse välja Lender, Päts ja Pung. Sollogub nimetatakse Baltimaade ajut. kindralkuberneriks. 22. (9.) Moskvas suurem relvadega vastuhakk valitsusvõimudele. Tallinnas õpilaste rahutused; raudteelased otsustavad katkestada rongide liiklemise. 24. (11.) Manifest duuma valimisõiguse laiendamise kohta. Tallinna linnas ja maakonnas pannakse maksma sõjaseadus. Vangistamised. Kõik lehed jäävad ilmumata. Volta vabrikus valdade saadikute koosolekul vangistatakse 20 isikut (talupoega). Tartus otsustab tööliste koosolek katkestada töö kaheks päevaks. Tallinnas on lõppenud postiametnikkude streik

52 Sündmusi ja aastal 25. (12.) Üldine poliitiline streik. Tartus verine kokkupõrge rahvahulga laialiajamisel kasakate poolt; mitu haavatut. Valka jõuab kindral Orlov ja lõpetab revolutsionääride võimuaja. 25. XII. 2. I. ( XII.) Talupoegade ja tööliste relvastatud salgad käivad maad mööda põletades ja rüüstates. Paljud mõisad põletatakse maani maha, mõnesid lõhutakse. Mõisnikkude, mõisavalitsejate ja teiste kallal pannakse toime vägivallategusid, nad põgenevad oma elukohtadest. Viinapoodide rüüstamised. Valdades valitakse uusi vallaametnikke. 26. (13.) Tallinna ja Narva vahel on kohati lõhutud raudtee; Lagedi ja Jõhvi jaama juures rongiõnnetused. 27. (14.) Tallinnas vangistatakse 70 isikut. Uus Aeg, E. Postimees ja Teataja suletakse. 31. (18.) Tallinna uulitsail keelatakse liikumine kella 7-st õhtul kella 6-ni hommikul JAANUAR. 3. (21. XII.) Tallinna jõuab kindral Bezobrazov sõjaväesalkadega. 5. (23. XII.) Narva jõuab esimene mereväepataljon. 7. (25. XII.) Kindral Bezobrazov suundub Tallinnast karistussalkadega maale. 9. (27. XII.) Uus kindralkuberner Sarantšov tulnud Tallinna. Karistussalk Pärnu-Jakobis (mahalaskmised). Sõjaseadus pannakse maksma ka Järva-, Lääne- ja Virumaal. 11. (29. XII.) Karistussalk Uuemõisas ja Harmis (mahalaskmised). Sotsialistide-revolutsionääride partei esimene üldine kongress Venemaal. 12. (30. XII.) Karistussalk Paides (mahalaskmised). 13. (31. XII.) Lokutas ja Säreveres sõjakohus (mahalaskmised, ihunuhtlus). 14. (1.) Väätsa vallas sõjakohus (mahalaskmised). 16. (3.) Sõjakohus Ruhjas, Kabalas, Kolga-Jaanis ja Lihulas (mahalaskmised) (3. 5.) Karistussalk Lustiveres (ihunuhtlus, mahalaskmised). 17. (4.) Sõjakohus Valgus ja Heinastes. Sündmusi ja aastal 18. (5.) Tallinnas vangistatakse arstid Köhler, Lüüs ja Masing. Sõjakohus Võisikul (mahalaskmised). 20. (7.) Sõjakohus Olustveres (mahalaskmised) (7. 9.) Viljandis läbiotsimised, vangistamised, mahalaskmised. 21. (8.) Uudised, Olevik ja Sakala suletakse. 22. (9.) Tallinnas hakkavad töötama kõik vabrikud pääle Dvigateli. Viljandis lastakse maha 45 inimest ( ) Viljandis hulgalised mahalaskmised (von Siversi poolt). 21. (11.) Sõjakohus Iisakus (ihunuhtlus). 26. (13.) Von Siversi lendsalk Tännassilmas (mahalaskmised). Sõjakohus Vigala Velises ja Märjamaal (mahalaskmised). 27. (14.) Karistussalk Laiusel, Jõgeval ja Peningis (ihunuhtlus) ( ) Sõjakohus Luua vallas. 28. I. 2. II. ( I.) Karistussalgad Jüri kihelkonnas. 29. (16.) Sõjakohus Märjamaa alevis. 30. (17.) Sõjakohus Kongotas (ihunuhtlus). 31. (18.) Karistusvägi (Bezobrazov) jõuab Tartu; läbiotsimised, vangistamised. Sõjakohus Nissis ja Leedis [orig.-s: Leedes] (ihunuhtlus). VEEBRUAR. 1. (19. I.) Sõjakohus Amblas (ihunuhtlus, mahalaskmine), Tõrvas ja Perilas (ihunuhtlus). Laevas lastakse maha kolm meest. Peterburi vene ajalehtedes Tartu seltskonnategelaste protest karistussalkade tegevuse vastu. 2. (20. I.) Tallinnas laiaulatuslikud läbiotsimised. Karistussalk Ulilas (ihunuhtlus). 3. (21. I.) Bezobrazov lahkub Tartust. Sõjakohus Märjamaal (mahalaskmised, ihunuhtlus), Järva-Jaanis, Haapsalus, Tõstamaal ja Võllas (ihunuhtlus). 4. (22. I.) Tallinnas tabatakse salaorganisatsioon; vangistatakse 15 inimest. Sõjakohus Alatskivil ( I.) Von Sivers Luke ja Meeri mõisas. 5. (23. I.) Sõjakohus Peetris (mahalaskmised). 6. (24. I.) Tallinnast saadetakse ära esimene osa väljamõistetuid. 7. (25. I.) Raplas lastakse sõjakohtu poolt maha 4 inimest. 8. (26. I.) Sõjakohus Piirsalu mõisas, Loonas ja Haapsalus (ihunuhtlus)

53 Sündmusi ja aastal 9. (27. I.) Sõjakohus Haapsalus. 10. (28. I.) Karistussalk Kadrinas (ihunuhtlus). 13. (31. I.) Sõjakohus Vana-Antsla vallamajas. 16. (3.) Bezobrazov Kohilas (mahalaskmised). Sõjakohus Kose ja Hageri kihelkonnas (ihunuhtlus). 17. (4.) Bezobrazov jõuab Tallinna, et lahkuda Baltimaalt. 20. (7.) Viljandi vabrikutes alustatakse (kahekuulise vaheaja järele) tööd. Kindral Orlov, lõpetanud rahustamise, jõuab Valka. 24. (11.) Sõjakohus Vana-Koiolas ja Räpinas. MÄRTS. 1. (16. II.) Sõjaväljakohtute tegevus lõpetatakse Baltimaal. Karistussalk Haljalas. 6. (21. II.) Karistussalk Kirna mõisas (ihunuhtlus). 12. (27. II.) Eestimaa uus kuberner Bašilov jõuab Tallinna. 13. (28. II.) Sõjakohus Rakvere vallamajas. 15. (2.) Tallinnas tabatakse (sotsialistlik) salaorganisatsioon lendlehtede valmistamisel; tegelased vangistatakse. 19. (6.) Sõjakohus Tallinnas mõistab surma mitu inimest. 18. (5.) Duuma valimised algavad. 23. (10.) Virulane suletakse. 28. (15.) Tallinnast lahkuvad viimased rahustama tulnud madrused. APRILL. 5. (23. III.) Vene-Eesti erakonna esimene koosolek Tallinnas. 20. (7.) Liivimaal valitakse riigivolikogu liikmeiks J. Tõnisson, O. Rütli, K. Ozoliņš ja A. Brehmer. 23. (10.) Karistussalk jõuab Hiiumaale. 27. (14.) Eestimaal valitakse riigivolikogu liikmeiks P. Paptšinski, K. Hellat ja A. Lubi. 28. (15.) Eestlastest riigivolikogu liikmed saadavad telegrammi valitsusele sõjaseaduse kaotamise nõudega. MAI. 5. (22. IV.) Lahkub Witte ministeerium; asemele Goremõkini kabinet, Stolõpiniga siseministri kohal. 6. (23. IV.) Riigi uued põhiseadused avaldatud Sündmusi ja aastal 10. (27. IV.) Riigivolikogu kokkuastumine. 14. (1.) Narvas tööliste meeleavaldused naistöölise-revolutsionääri matuserongi puhul; tööd ei tehtud. Tallinna vabrikuis seisab töö; rahutusi ei olnud. 27. (14.) Lender kinnitatud Tallinna linnapääks. JUUNI. 1. (19. V.) Tallinnas töötatööliste esimene koosolek; valitakse töölissaadikute nõukogu. 15. (2.) Tallinnas töötatööliste nõukogu esimene koosolek. 18. (5.) Tallinnas alustab tegevust töötatööliste nõukogu büroo. 20. (7.) Dvigatelis tööliste koosolek (tööpuuduse küsimus). 21. (8.) Baltimaa trükitööliste ametiühisuse esimene koosolek Tartus. Riigivolikogule esitatakse arupärimine Baltimaade asjas. Joh. Goldberg mõistetakse surma. 25. (12.) Pärnus maalt väljamõistetu (Niguli) ärasaatmise puhul rahva meeleavaldused; Nigul jäetakse saatmata. 26. (13.) Tallinnas ei anna kuberner luba töötatööliste koosoleku pidamiseks. 27. (14.) Sõjakohus lõpetab Tallinnas tegevuse. JUULI. 3. (20. VI.) Tallinnas metallitööliste koosolek ametiühisuse asutamiseks. 5. (22. VI.) Tallinnas puutööliste ametiühisuse asutamiskoosolek. 9. (26. VI.) Rakveres n.n. maaküsimuse koosolek. 16. (3.) Päevaleht suletakse ajutiseks. 21. (8.) Ukaas riigivolikogu laialisaatmise kohta. Goremõkini kabineti lahkumine; Stolõpin peaministriks. 23. (10.) Viiburis riigivolikogu liikmete koosolek; Viiburi üleskutse. 24. (11.) Peterburis suletakse poliitilisi organisatsioone ja vabameelseid ajalehti. 25. (12.) Riigivolikogu tööpartei ja sotsiaaldemokraatliku rühma üleskutse Vene sõjaväele ja laevastikule võidelda rahvaesindusliku korra eest. Tallinnas vangistatakse M. Raud lendlehtede levitajana. Balti kindralkuberneri nõukogu esimene koosolek. 28. (15.) Viljandis läbiotsimised ja vangistamised. 30. (17.) Mäss Sveaborgi kindluses. Narvas Zinovjevi vabrikus streik; nõutakse palgakõrgendust, 2661

54 Sündmusi ja aastal 31. (18.) Vastseliinas nõuti ülekuulamisele 17 meest (talupoega). AUGUST. 1. (19. VII.) Madruste mäss Kroonlinnas. 2. (20. VII.) Madruste mäss Pamjat Azoval Tallinna sadamas. 4. (22. VII.) Peterburis kuulutatakse välja üldine streik protestiks riigivolikogu laialisaatmise pärast. 9. (27. VII.) Kreenholmis alustatakse streiki (Peterburi mõjul). 11. (29. VII.) Tallinna mõnedes vabrikutes meeleavaldusstreik Pamjat Azova madruste vangistamise puhul. 13. (31. VII.) Tallinnas jätkub streik; juurde tulevad puuvillavabrik, Johansoni ja Lutheri vabrik. 15. (2.) Tallinnas lõpeb streik. 16. (3.) Tallinnas vabastatakse 14 poliitilist vangi. 18. (5.) Narvas jätkub streik; Kreenholmis tööliste vägivallatarvitamine direktori kallal; 40 meest vangistatakse. (Tallinna metallivabrikus ja Voltas algab streik. Vangistatakse mitu isikut, nende hulgas neiu Martna.) Kroonlinnas mõistab sõjakohus surma 10 inimest. Tallinnas lastakse maha 17 Pamjat Azova madrust. 19. (6.) Kreenholmi vabrik suletakse konfliktide pärast tööliste ja vabrikuvalitsuse vahel. Tallinnas paljastatakse Rohuaia tänaval salatrükikoda keelatud kirjandusega; sellega ühenduses vangistatakse 8 isikut. 21. (8.) Tallinnas töötavad kõik vabrikud. 25. (12.) Tartus avatakse Vanemuine. SEPTEMBER. 1. (19. VIII.) Avaldatakse määrus sõjaväljakohtute asutamise kohta. 3. (21. VIII.) Kreenholmis jätkub streik; mõned töölised vangistatud. 7. (25. VIII.) Virulane suletakse. 8. (26. VIII.) Kreenholmi vabrik alustab tegevust. 10. (28. VIII.) Kõos (Viljandimaal) mõistab sõjakohus surma kaks inimest. 14. (1.) Tallinnas algab esimene mõisaterüüstamise protsess. 22. (9.) Stolõpini seadus Vene külakonnamaade müügi kohta. 23. (10.) Üliõpilaste koosolek Tartus otsustab alustada õppetööd. 26. (13.) Tallinnas algab teine mõisaterüüstamise protsess. OKTOOBER. Sündmusi ja aastal 1. (18. IX.) Aug. Lintor rüüstamises süüdistatud, surmatakse sõjakohtu otsusel Tallinnas. 4. (21. IX.) Tallinna töötatööliste nõukogus läbiotsimine; ei leita midagi lubamatut. 5. (22. IX.) Pärnus lastakse maha sõjaväljakohtu otsusel kaks röövimises süüdistatud isikut; ümbruskond on ärevuses. 9. (26. IX.) Kreenholmis streik (tulunduslikud nõudmised). 10. (27. IX.) Tallinnas arreteeritakse 2 töötatööliste nõukogu liiget. Avatakse Liivimaa kubermangunõukogu ( IX.) Kreenholmi vallandatud tööliste hulgas vangistamised. 12. (29. IX.) Tallinnas algab kolmas mõisaterüüstamise protsess. Avatakse karskuskongress. 27. (14.) Tallinnas üleskutsed 16. okt. mälestamiseks sotsiaaldemokraatidelt. 29. (16.) Tallinna vabrikuis seisab töö möödunud aasta 16. okt. mälestamiseks; rahvakogunemistel vaikne. NOVEMBER. 1. (19. X.) Möller-Zakomelski nimetatud Baltimaade kindralkuberneriks. 13. (31. X.) Tallinnas algab neljas mõisaterüüstamise protsess. Avatakse Eestimaa kubermangunõukogu. 15. (2.) Viljandis mõistab sõjakohus surma viis Õisu viinapoe riisumises süüdistatud isikut. 18. (5.) Rakveres proklamatsioonid sõjaväljakohtute vastu. 23. (10.) Tallinnas algab viies mõisaterüüstamise protsess. 24. (11.) Tallinnas vangistatakse 11 inimest. 28. (15.) Balti kindralkuberner keelab ihunuhtlust ja põletamist tarvitada karistamisel. DETSEMBER. 16. (3.) Viljandis lastakse maha sõjakohtu otsusel A. Pärn, keda süüdistatakse viinapoe rüüstamises (3. 4.) Pärnus sotsiaaldemokraatlikud lendlehed-üleskutsed; nendega ühenduses vangistusi

55 Sündmusi ja aastal 19. (6.) Tallinna töötatööliste nõukogu liikmeile keelatakse viibimine Baltimaal. 20. (7.) Tallinna töötatööliste nõukogu suletakse kindralkub. käsul; süüdistatakse sotsialistliku kirjanduse levitamises. 30. (17.) Tallinnas vangistatakse Karl Roger, kes leitakse levitamas lendlehti Lootuse saalis. VOLDEMAR JUHANDI (a-ni 1935 Juhanson; 21. IV 1906 Valgas 10. VI 1970 Eestis) oli sündinud Valgas raudteeteenistuja Peeter Juhansoni peres. Ta õppis Valga linna algkoolis, elas koos vanematega Permi kubermangus Šadrinski linnas, kus sai alghariduse ja käis ka reaalkoolis. Jätkas õpinguid Valga Poeglaste Gümnaasiumis , õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas ajalugu ning oli ajaloo-keeleteaduskonna kaugõppe ja eksternatuuri nimekirjas , jõudmata diplomini. Töötas Hans Kruusi ja Peeter Tarveli juhitud Aasta Seltsi teadusliku tööjõuna ja V 1940 VII 1941, elas vanematekodus Valgas, oli TRÜ Teadusliku Uurimise Instituudi vanemlaborant ajaloo alal VII IX 1941 (uurimisülesandeks a sündmused), Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse teaduslik tööjõud ühistegevuse ajaloo alal , jätkates juba aasta kevadel Hans Kruusi kutsel alanud materjalikogumist ja vastava teose ettevalmistamist; oli Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo kabineti vanemlaborant ülesandega uurida Tartu ülikooli tegevust Saksa okupatsiooni ajal. Oli Valgamaa Üliõpilaskogu, hiljem Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ( ; ka seltsi arhivaar), samuti oli tegev Akadeemilises Ajaloo Seltsis, Eesti Kirjanduse Seltsis jm. Avaldanud artikleid üliõpilasliikumise ajaloost ja a sündmustest Eestis. Eesti Ajalooarhiivis säilib ta mustandkäsikiri aasta revolutsioon Põhja-Eestis (I XI; ). Ka on tema kogutud materjal olnud aluseks koguteose Punased aastad: Mälestisi ja dokumente aasta liikumisest Eestis I (Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932) koostamisel. JÜRI KASK (1970) 2664

56 Lauri Kettunen KOLMAS EESTI-RETK Lauri Kettunen Tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Valge TAAS KODAVERES Teised soomlased läksid laevale, aga kaks rongile, mis viis nad Kiltsist veel kaugemale Voldi jaama. Sealt pääses kõige otsemat teed Kodaverre. Ranna mõisa kahehobusetõld oli saadetud jaama vastu. Niimoodi rappudes sõitsimegi läbi Maarja- Magdaleena kaunite järvemaastike Kodavere metsasemate paikade poole, millele juba õlgkatusega majalobudikud ja muus mõtteski algelisem kultuur oma jälje oli jätnud. Jutukas küüdimees rääkis humoristlikke lugusid aasta mässusündmustest. Oli proovitud võtta rahva kätte kas või üksainuski mõis, kuid moonamehed olid lõpuks rahule jäänud härra sigarikarbiga, mille nad tühjendasid ja teise, vähem sündsa ainega täitsid. Mu mõrsja saavutas Ranna mõisas allgemeinen Beifall i (üldise menu), mille paiste langes minulegi. Mina nimelt olin selles peenes seltskonnas kogu soosingut kaotamas, ja pole imestadagi, nagu eespool on juba selgunud. Jalgrattagi sobivus härrasmehele oli nii ja naa. Ma ei kolinud nüüdki mõisasse, käisin seal vaid lõunal ja õhtuid veetmas. Algus eelmises numbris Siis tuligi juba jaanipäev ja selle tähistamisest on jäänud mõndagi meelde. Mõis oli korraldanud oma alamatele pühade laupäevaks jaanitule, millest ka härrasrahvas osa võttis. Selles ei olnud midagi imelikku. Tuli nagu Soomes, vanadest tõrvatünnidest tehtud, vaid öö oli meie, soomlaste arvates jaaniöö kohta harjumatult pime, olgugi et soe. Viin ja õlu, millega kõiki mõisa poolt lahkelt kostitati, oli peaasi. See viis minema kõik argipäevase, koguni selle sapi, mida moonamehed ja sulased tundsid kui mitte just härra, siis vähemasti töödejuhataja ning võibolla kupjagi vastu. Meeleolu tõustes üha kõrgemale rabati parunihärrast uljalt kinni ja tõsteti teda hurraatades kolm korda üles. Mu pruut küll rääkis olevat näinud, et kui järgmisel tööpäeval rannaäärsel põllul künti ja härra mööda läks, olevat talle selja taga rusikat näidatud. Vahest oli see siiski kupjale mõeldud. Tõsi küll, härra autoriteet moonameeste keskel ei saanud väga kõrgel olla, sest kuulsin tema kohta võrdseks tegeva halvustamisega öeldavat va Saag, kuigi suu sisse öeldi alati ärra, isegi armuline ärra, või tituleeriti teda koguni paruniks. Tema ise kangemat kraami ei pruukinud, kuid töömeeste jaoks oli tal alati viinapudeleid kapis. Ta ütles, et saab lasta teha kõik tööd sortsu viinaga odavamalt, ja töömees paistis pidavat seda väikeseks austusavalduseks, kui sai napsi härralt eneselt. Ega Saag seda meetodit ise ei olnud välja mõelnud, oli ta ju oma õppetunnid saanud õige paruni mõisas. VILLEM ERNITS Jaanipäeval, või oli see kohe selle järel, tuli meile, kahele soomlasele, huvitav külaline. See oli just kooli lõpetanud gümnasiast kihelkonna servalt Jõe vallast 30 ja ütles oma nimeks V i l l e m E r n i t s 31. Ta rääkis julgelt ja päris arusaadavalt s o o m e keelt. 30 Jõe vald likvideeriti aastal, seega sündis Ernits tõepoolest Jõe vallas, kuid Kettuse külaskäigu ajaks oli tema sünnikoht Nõva küla juba ammugi Pala valla osa (ning on seda muide tänini). 31 Villem Ernits 16. VII V 1982; keeleteadlane (slavist) ja karskus- ning hõimutegelane; Asutava Kogu ( ) ja I Riigikogu ( ) liige, Tartu ülikooli eradotsent ja õppeülesandetäitja

57 Kolmas Eesti-retk Oli raamatute abil õppinud. Viletsavõitu riides poiss, kulunud gümnasiastivorm seljas, aga paistis vägagi terane. Nõndamoodi, ta pidi just sel kevadel olema lõpetanud gümnaasiumi ja kuldaurahaga (kuldmedaliga). Keeleküsimused huvitasid teda väga. Kui küsisin, kelleks ta mõtleb ülikoolis õppida, vastas ta tõsiselt ja häbenemata, et tahab saada p r o f e s s o r i k s. Neile, kes tunnevad Villem Ernitsat ja neid on Soomeski palju, ei tarvitse mul rääkida temast enamat; neile, kes ei tunne, ei maksa alustadagi, sest rääkida oleks nii palju. Ernits kuulub Eesti tähelepanuväärsuste hulka. Ta on sattunud mu teele risti ja põiki nii siin- kui sealpool merd, olen teda julgustanud, talle kaasa tundnud, noominud ja kirunudki, aga pidanud teda alati oma sõbraks. Tartus nägin teda esimest korda üliõpilasena ühes armetus toas, mille üks nurk oli loobitud täis raamatuid (kuidas võis ta olla juba siis jaksanud hankida neid niisuguse hunniku!). Teises nurgas oli suur leivaahi. Majarahvas ei olevat kasutanud ruumi muuks kui leivaküpsetuseks ja toiduhautamiseks ning kogu üür oli vaid paar rubla kuus. Soovitud raamatut otsis ta juba siis! kaua, pöörates kogu hunniku pahupidi. Andsin talle nõu hankida kas või kõige odavam raamaturiiul. Kui kohtasin teda paar nädalat hiljem tänaval, jooksis ta mind mu suurepärase idee eest tänama ta oli ostnud riiuli ja ladunud oma raamatud sinna. Kallas pidas Ernitsat lausa geeniuseks ja üritas hiljem teda mõjutada oma koduski, Tartu lähedal asuvas ruumikas kivi- (vaheaegadega ), ja Varssavi ülikooli eesti ja soome keele lektor; üliõpilaste organiseerija, Üliõpilaste Lehe ( ) loojaid ja esimene peatoimetaja. Lisaks paljule muule on Ernits kuulus oma keelteoskuse poolest. Oma käega täidetud (10. I 1956) kaadriarvestuslehel on ta küsimusele Missuguseid võõrkeeli ja NSVL rahvaste keeli valdate? vastanud: Paremuse järjekorras: vene, poola, soome, saksa, ungari, inglise, ukraina, valgevene, bulgaaria, rootsi, läti, ladina, kreeka, tšehhi, slovaki, serbia, leedu, sloveeni, vanaslaavi, karjala, vepsa, liivi, vadja, esperanto, prantsuse, sanskriti, mordva, mari, lapi, norra, daani, islandi, itaalia. (Vt EAA, f R-271, n 1K, s 480.) 2668 Lauri Kettunen majas 32. Just siis pidi Ernits olema sooritanud lõpueksamid ülikoolis, peaaineks slavistika, ent samal ajal pühendus ta, läbi ja lõhki idealist, nagu ta oli, täielikult karskusaate teenimisele 33. See aade viis ta korraks Ameerikani välja 34. Seal käis ta muu hulgas Fordi jutul, sai oma töö eest ka palju raha, mis aga tema väljanägemisest ei paistnud; vastupidi räägiti, et ta andnud hädasolijatele oma viimasegi. Kui tal endal mingi juhuse tõttu muu oligi korras siis vähemalt paksud villased sokid tolgendasid läikima löömata kingade ja püksisäärte vahelt ikka välja. 32 Sirje Oleski teatel valmis Oskar ja Aino Kalda soome arhitekti Valter Thomè projekti järgi ehitatud maja Tartu servas praeguses Raja tänavas a ning meenutas Aino Kalda sünnikodu Kiiskiläs. Maja oli oma aja kohta väga moodne (vannitubade ja keskküttega; viimane ei hakanud küll korralikult tööle). Peres kutsuti kodu Kallasteks. Elada said Kaldad majas vähe, sest O. Kallas siirdus a diplomaatilisele tööle ning pere asus elama välismaale. Maja müüdi Tartu linnale; hiljem ostis selle Jaan Kaplinski emapoolne vanaisa Jaan Raudsepp. 33 Villem Ernits tutvus karskusideedega mh Postimehes Soome uudiseid tõlkides ja toimetades (eriti mõjutas teda Leeni Ploompuu Miks oleme karsked? ). Postimehes avaldas ta oma esimesed karskusteemalised artiklid ja tõlked; aastal ilmus Ernitsa venekeelne brošüür Iz istorii borьby protiv alkogolizma u зstov a sai Ernits Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna liikmeks; oli ta selle esimees. Ernits osales Alkoholismivastase Maailmaliidu kongressidel a Torontos ja a Winona Lake is (USA) ning korraldas Eesti Karskusliidu juhina 18. ülemaailmse karskuskongressi läbiviimist Tartus (1926). Asutava Kogu ja I Riigikogu liikmena võitles Ernits aktiivselt, kuid tulemusteta keeluseaduse kehtestamise eest (vt Anu Ernits, Villem Ernits ( ) karskusliikumise juhina. Kultuuriloost noorteadlaste pilguga II. Koostanud Merle Talvik. Tallinn, 2004, lk 45 52). 34 Villem Ernitsa Ameerika-reiside kohta on levinud legenditaolisi kuuldusi; näiteks on Tiit-Rein Viitso kuulnud Oleg Mutilt meenutust sellest, kuidas New Yorgist tagasisõidule asutanud Ernits, kinni makstud laevapilet taskus, aurikust maha jäi, sest oli sadamas raamatupoes lugemisse süvenenud (järgmisel katsel eskortis saatkonna töötaja ta sõbralikult otse laevale). Ernits ise on saatnud Postimehele oma reiside kohta väga põhjalikke ja asjalikke märkmeid, näiteks a reisi kohta Kümne päevaga Tartust New-Yorki (EAA, f 2111, n 1, s 9401). 2669

58 Kolmas Eesti-retk Kõige halvem oli see, et teda ei võetud enam päris tõsiselt isegi karskustegelaste hulgas. Ja kui eelarvamus tavateadvuses on jõudnud märgistada mehe kui natuke naeruväärse, on tal kõigest raskem olla edukas eelarvamuslikus teadusmaailmas, kuigi ta koos oma narrustega ehk just sinna oleks pidanud kuuluma. Ernits oskas küll ja oskab tohutul hulgal keeli, mida ta on muu hulgas kasutanud mitmesugustel rahvusvahelistel kongressidel. (Ernits räägib kiiresti ja pidevalt žestikuleerides. Omal ajal rääkis praegune professor Väinö Auer 35 mulle, et olevat näinud Riia üliõpilaskongressil ühte kummalist eestlasest delegaati, kes rääkis suure innuga ja käega otsekui takti lüües. Kõne keskel oli ta lips hakanud maha kukkuma ja kukkunudki. Noormees oli võtnud vaid lipsu hajameelselt kätte ja hakanud kravatt peos žestikuleerima. Kes see muu oleks saanud olla kui Ernits, kuigi Auer nime ei mäletanud.) Tema peas oli ka lugupidamist äratav hulk teadmisi ka korrastatud teadmisi, aga tähtsusetu, vaevalt elatust andev eesti ja soome keele lektori koht Varssavi ülikoolis näib olevat olnud tema kõrgeim ja esialgu viimane nähtav võit sellel teadusliku võidujooksu teel, millel ta gümnasiastina oli kavatsenud pikema jututa kihutada professoriks. Siiski, pidin unustama, et Ernits sai iseseisvusaja algusaastatel Tartu ülikooli slaavi keelte eradotsendiks 36 ja pidas loenguidki, kuni vähehaaval 35 Väinö Auer 7. I III 1981; soome geoloog ja paleontoloog (doktoriväitekiri 1920); a-st 1922 Helsingi ülikooli dotsent, a-st 1929 professor; Argentina valitsuse teenistuses Patagoonias, a-st 1957 Helsingi ülikooli geoloogia ja paleontoloogia professor; sooritanud uurimisretked Kesk-Euroopa (1925) ja Kanada (1926) soode uurimiseks, maailmakuulus Tulemaa ja Patagoonia uurija (Tulimaata tutkimassa: Kuvia ja kuvauksia suomalaisen Tulimaaretkikunnan matkoilta Tulimaassa ja Patagoniassa, 1929), soome järveteaduse alusepanija (Vanajavesi jääkauden jälkeen, 1924). 36 V. Ernitsa karjäär Tartu ülikooli õppejõuna algab järgmisest taotlusest: Tartu Ülikooli Valitsusele. Paluksin mulle lubada eradotsendina sel semestril ettelugemisi pidada aine üle: Eesti element Vene keeles. Ettelugemisi paluksin määrata esmaspäeviks, üks tund, vahest õhtupooliti k. 4 pääle. Tartus, 15.IX.19. Villem Ernits, cand. phil. slav. Vastuseks teatab ülikooli hoolekandja Peeter Põld 19. IX 1919, et ülikooli nõukogu on loa andnud. Nii aktiivne karskusalane 2670 Lauri Kettunen jättis need pidamata, palumata isegi loenguvabadust kui ta kord juba ei ole formaalsuste sõber. Nõndamoodi kadus tema nimigi nagu iseenesest alma mater i õppejõudude nimekirjast. Mõni tark, kõva käega elukaaslane oleks ehk võinud teda juhtida; aga selle puudumise üle kurvastada... no jätkem järele. Villem Ernits kuulub kokkuvõttes niisuguste inimeste hulka, kelles geniaalsus ja hullus asuvad teineteise lähedal; ta oli õlgkatuse all sündinud suurte murranguaegade tähelepanuväärseks lapseks. Küllap on vähesed üritanud võidelda oma aadete ja ideaalide eest rohkem kui tema ja võib olla, et nii elatud elu ongi lõpuks kõige väärtuslikum. 37 tegevus, väitekirja kirjutamine kui ka töö Varssavis takistasid Ernitsa tööd Tartus ülikooli ja Ernitsa suhteid iseloomustavad viimase arvukad taotlused õppetööst vabastamiseks. Vastavalt on ka palju taotlusi taas õppetööle lubamiseks, millest enamikule tulid positiivsed vastused. 13. oktoobril 1942 on dekaan Julius Mark kirjutanud Ernitsa taotlusele lugeda Sissejuhatust slaavi rahvaste kultuurilukku siiski järgmise resolutsiooni: Õppeülesanded on juba tehtud ja seega ei saa seda enam arutusele võtta. Hr. Ernits pole kunagi korralikult oma õppeülesandeid täitnud, nii palju kui mul teada on. Loomulikult järgnes sellele rektor Edgar Kanti ei (pool aastat hiljem Ernits oma tahtmise siiski sai Gustav Suitsu ja Peeter Arumaa soovitusel). Villem Ernitsa poolt Tartu ülikoolis peetud kursusi (enamasti õppeülesande täitjana): eesti element vene keeles; soome ja slaavi keelte kokkupuuted; vene laenud eesti keeles; eesti laensõnad vene keeles; vene keele ajalugu; slaavi rahvaste etnograafia; slaavi rahvaste võrdlev grammatika; sissejuhatus slaavi rahvaste kultuurilukku; soome keel (õpetajate suvekursustel); algslaavi keel; valgevene keel; poola murded; tšehhi kirjanduslugu; vene bõliinad ja eesti-soome-skandinaavia elemendid neis; poola keel; vene keel (vt EAA, f 2100, n 2, s 121). 37 Heaks näiteks Villem Ernitsa ühiskondliku aktiivsuse kohta on a peetud avalike loengute hulk: ta esines Eestis 49 korda ( kuulajale) ja välismaal 51 korda (7995 kuulajale) (Eduard Kubjas, Karskustöö Eestis Tallinn, 1925, lk 36 37). Asjaolu, et temasse enam eriti tõsiselt ei suhtutud, võimaldas Ernitsal ka Nõukogude ajal tollal keelatud hõimuliikumist propageerida; ta osales innukalt ka paljude erialade väitekirjade kaitsmisel, tehes dissertatsioonide kohta nii sisulisi kui ka (eelkõige) keelelisi märkusi. 2671

59 Kolmas Eesti-retk KATI JUASEPI ONNIS Töö Kaelu juures hakkas lõppema. Kõik häälikuloolise arvasin olevat välja selgitanud, aga kuna ka vormiõpetuslik külg kujuneb häälikuajalugu uurides alati oluliseks, siis olin lõpetuseks üles kirjutanud hulga näiteid tegu- ja käändsõnade muutmisest, kõiki võimalikke tüüpe arvesse võttes. (Õigupoolest oleks häälikuloo jaoks pidanud ka tuletusõpetuse põhjalikult süstematiseerima.) Kaelust poleks sellel viimasel etapil enam keelejuhina asja olnud, selleks oli vaja Anna mõistust ja kannatlikkust. Aga mind vaevas siiski mõte, et ma ei olnud töötanud puhta murde r ä ä k i j a g a ; sellepärast hakkasin otsima, kas leiduks niisugustki. Lõpuks juhatati mind külast natuke eemal asuvasse K a t i J u a s e p i onni, kus murre elas tõesti igapäevases kõnes nii Joosepil kui tema naisel. Ja missugune õnn: Joosep oli paar nädalat tagasi löönud kirvega jalga! Jalg oli küll paranemas, kuid mees pidi veel vahest mitu nädalat komberdama vaid kodu ümbruses ja karkudega, nii et temal oli aega küll. Tegin kohe kontrahti kahenädalaseks kostil olemiseks, sest mu mõrsjagi oli kodumaale tagasi pöördumas ja ega mina kavatsenud selle järel enam õhtutigi mõisas käia. Rääkisin oma otsusest mõisas. Fui, pani proua seda pahaks. Kaelu onnis elamisest saan ma veel aru, sest Anna on üks arusaaja ja puhas naisterahvas, aga... Mina võin kihla vedada, et kahe päeva pärast tulete sealt tulema, katkestas Saag ise. Peaaegu lõimegi käed, igal juhul mina kinnitasin, et võin oma töö huvides elada seal, kus mõni teine inimolend elab. Siis paljastas Saag juba ette ühe jõleduse: Pidage silmas, ütles ta, käsi ja nägu pühitakse sama rätiku sisse, kuhu toidunõusid. Ähh!! Kui järgmine kord kohtusime, võisin ma mõisahärra teadmisi omalt poolt täiendada. Nägu pesemas ei olnud ma Joosepi naist kunagi näinud ega järelikult ka mitte pühkimas, aga nõudekuivatamisrätti kasutas ta lisaks käte kuivatamisele ka nina nuuskamiseks. Tõesti, puhtusega olid lood rohkem kui kahtlased ja seepärast sõingi ma peamiseks toiduks vaid kanamune. Putru urgitsesin kausi keskelt, jättes selle serva puutumata. Olin tol ajal 2672 Lauri Kettunen üleliia peps, sest et mul vepslaste juurest saadud kogemused veel puudusid. Muidu poleks vigagi olnud, aga magamine valmistas raskusi. Praktiline Joosep, kelle maja oma uudsusega oli tekitanud minus kaitstuse tunde, oli lisaks voodile teinud magamislavatsi seinale mujal pole ma sellist näinudki akna lähedale, ja mina valisin täie veendumusega selle, sest see paistis kirpudele üles hüppamiseks liiga kõrge olevat. Aga võta näpust ja mu ööd ähvardasid mööduda magamata. Kui ühel hommikul ennast oma lavatsil kratsisin ja aknast päikesetõusu vaatasin, tuli mulle tol luulelisel hetkel geniaalne, kuigi vähem lüüriline mõte: kirpudest on võimalik jagu saada! Peab lihtsalt olema kinnine magamiskott kinniste säärte ja käistega, vaid kaela ümbert kinni tõmmatav paistab, et pead kirp ei puutu, kui see ka paljaks jääb, võib-olla kardab nina nohinat. Põrutasin samal päeval Tartusse ja kohe rätsepa juurde. Kirjeldasin oma leiutist, millele andsime ka asjakohase nime kirbukott, pikemalt järele mõtlemata ja lühiduse pärast, sest asi oli niikuinii selge. Kott pidi järgmisel päeval laeva mineku ajaks valmis olema ja oligi, kuigi rätsep tõi selle päris viimasel hetkel, nii et ma olin juba kaalunud, kas jääda laevast maha ja lasta Kaelul ilmaasjata Sääritsa kohal oma venega Peipsile vastu tulla. Nõnda siis, võidurõõmsana, reisist ja üleval olemisest surmväsinuna viskasin enda Joosepi onnis oma lavatsile pikali. Kuidas ma magasin, olid Joosep ja tema naine, keda olin oma leiutisest informeerinud, hommikul uudishimulikud. Hästi, võisin ausalt vastata, aga öösel oli tulnud kotti kaks korda tühjendada. Niisugune on kirp. Kott oli kindla peale kinnine ja mu enda juhtnööride järgi tehtud, aga ega see sissepääsu takistanud! Too kummaline pussakas reisis siiski koos muu kraamiga mu retkedel kaasas ning ega see päris kasutu olnudki. 38 Kui imestati, mis asi 38 Kettusel oli kirpudega probleeme enamikus murdekogumiskohtades nii Eestis, Liivimaal kui mujal. Sääritsas toimunust on kirjutanud Ott Kurs: Miili vennad olid kord näinud, kuidas soome härra öösel üles tuli ja küünla põlema pani. Seejärel võttis ta jalast pikad valged aluspüksid, ajas säärtest kaks rehavart läbi ja hakkas siis pükse küünlaleegi ees sa- 2673

60 Kolmas Eesti-retk see on, vastasin, et kirbukott ning valestimõistmist ei olnud. Vaid mõni üksik ei saanud aru ja kahtlustas, et selle endine omanik on olnud tsirkusetola. Töö Joosepiga ehk omamehelikult öeldes Juasepiga sujus hästi, sest temal, haigel mehel, kippuski aeg muidu igavaks minema. Võtsin kontrolli mõttes läbi oma materjalide tähtsamad kohad ja kuulasin kikkis kõrvu, mida ta kogu aeg midagi nokitsedes pajatas. Joosep oli ameti poolest nimelt rohkem puusepp kui põllumees ja sel määral kaunishing, et ei olnud ehitanud oma majja kempsugi, sest kuuldavasti võsus on ilusam. Arst, seesama eespool nimetatud Pala veidrik, kelle üle mõisas sageli naerdi ja kes lohutas kõiki oma patsiente ühel ja samal viisil, nimelt et temal, arstil, on endal olnud sama tõbi ja loomulikult oli ta löönud endale ka kirvega jalga, mille kohta ta teab, et sellest saab kergesti terveks ravida, lubas Joosepi peatset paranemist. Joosepi koha pealt paistis küsimus olevat rohkem küll selles, kui kaua ta peab jalga järel vedama. Üllatuseks ja kurvastuseks kuulsin hiljem, et ta oli veel samal suvel oma haava kätte surnud. Ta jäi nende meeldivate abiliste hulka, kelleni mu tänulikud mõtted töö valmimise järel enam ei jõudnud. SKANDAAL MÕISAS Mu suhted mõisaga olid muutunud endisest hellemaks juba siis, kui käisin seal veel regulaarselt lõunat söömas. Kord sattusin nimelt lõunalauda, see oli kaetud aeda, kui seal oli hulk külalisi, kellele mind tutvustati muidugi saksa keeles. Täna on peremehe sünnipäev, seletas üks tuttav sugulane mind lauda juhatades, ja seda austades räägib muidugi ka härra magister saksa keelt. Õnnitlesin majahärrat ja vastasin naeratades: Täna, sooviksin, peaksime olema tavalisest tähelepanelikumad meie austatud võõrustaja vastu ja rääkima tema kaunist emakeelt, mida minu teada kõik lugupeetud juuresolijad oskavad. Ega Saag mu tõsist putama. (Ott Kurs, Mälestusi Sääritsast. Kodukaja: Sääritsa küla mälestuste raamat. Alatskivi, 2000, lk 92 98). Samas on juttu ka kuulsast kirppupussi st kirbukotist Lauri Kettunen nalja pahaks pannud. Kohati paistis tema ja kogu ta peregi kalduvat oma baltisaksa veendumusi hülgama. Aga üks külalistest, samasugune minuealine tudenginolk, vihastas ning ei puudunud palju, et oleks mind klaasiga visanud. Söök söödud, läksin kohe oma töö juurde tagasi ja tundus, nagu oleksid külalised tahtnud mu jäljedki kuuseoksaga olematuks pühkida. Lahkusin mõisa härrasrahvast siiski heas läbisaamises, kui minekuaeg tuli. Vanahärra Saag suri mõni aasta hiljem, kuid tema perega hoidsime sõprust üleval veel iseseisva Eesti ajal, kui seegi pere oma eestluse üle juba uhkust tundis. 39 Põllud jagati maatameestele, nii et vaid mõisasüda hoonete ja puuviljaaedadega jäi omanikule, nüüd siis rentnikule. Küllap tuleb mul Saagi-perest jutustada veel edaspidigi. KODAVERES RÄNNATES Olin seega saanud Kodavere murde häälikulugu valgustavad näited täiesti rahuldaval määral kokku, viies need vanalt tuttavalt aluselt lähtudes niisugusele kujule, nagu eesti keele ja murrete iseärasused paistsid nõudvat; olin juba kirjutanud häälikuloo enesegi esialgseid katkeid näidete kõrvale paksu vihikusse, milles vasakpoolne lehekülg oli hilisemate murdeerinevuste märkimiseks alati tühjaks jäetud. Klade küljed olid sälgutatud sel moel, et iga nähtuste rühm koos alapealkirjadega oli lahti löödav külje pealt nähtavate otsingumärkide järgi, nii et juba kogumisperioodil oli kerge olemasolevat kontrollida ja lisandusi vahele pista, tarvitsemata selleks lehitsedes õiget kohta otsida. (Selle leiutise olin teinud juba metsasoomlaste juures ja sellest on mu töös alati hiljemgi märgatavat kasu olnud.) Pärastpoole pidin siiski kahetsema, et mulle häälikuloolist materjali jahtides ei tulnud pähe korjata sedelitele ka sõnavara loomulikult koos muutevormidega. Uurimust lõplikult kokku pannes on murde tähestikulisest sõnaloendist 39 Nii nagu mälestuste autor teisal kinnitab, arenes perekond kindlalt eestluse suunas: nimede eestistamise käigus võttis tütar Gertrude uueks eesnimeks Aime ning mõisaproua ise seisis teise Saksa okupatsiooni ajal ebaõiglaselt süüdistatavate eestlaste eest. 2675

61 Kolmas Eesti-retk suur abi; igal juhul oli natuke kergemeelne jätta sõna, kuigi parajasti vähem huvipakkuvana paistev, üles kirjutamata, kui küsimise vaev oli kord juba nähtud. Kui seega nüüd Ranna valla (eesti vald on sama mis soome kunta ja ühes kihelkonnas ehk kirkkopitäjä s on mitu valda), niisiis, kui selle koha pealt Kodavere murdega oli asi selge, tuli hakata murrakuerinevuste teadasaamiseks mööda kihelkonda ringi käima. Oli ju tehtud Ranna valla Sääritsast põige naaberkülla Raatveresse (Ruatvere), kuid tollest käigust ei ole muud meeles kui õlgkatusega majalobudik, mille üks ots moodustas rehealuse (rehetuba) koos saunaga ja teisel pool oli midagi eluruumi taolist. Selles ei olnud midagi ümberkaudsest erinevat, ainult lapsed olid kui väikesed ehmunud paharetid, kui nad poolalasti ja sopastena, vanaema poolt ähmi aetuna rehealuse pimedusse kadusid. Vanamemmestki ei saanud rääkijat; ma ei suutnud kuidagi panna teda oma töö eesmärgist aru saama, aga kuidagimoodi nii- ja teistpidi uurides sain siiski soovitud andmed. Sel määral oli käigust kasu, et nägin selleski külas, kuidas murre võib elada veel ka loomulikus keskkonnas, ning kahju polnud käigust muud kui vihase koera poolt lõhki rebitud püksitagumik. Kuigi ma pidin juba teadma, et külale lähenedes tuli teeservast murda korralik vemmal koerte peletamiseks. Muri võib pererahva juuresolekul kuulekalt alistudes küll rahulikku nägu teha, aga mineku hetkel võib ta juba ukseavas su kintsus kinni olla, kui sa ise ettevaatlik ei ole. Ta on just selliseks õpetatudki, varaste ja teiste halbade külaliste jaoks. Ja mis ametit Muril või Krantsil üks või teine, harvemini mingi muunimeline, on igas hurtsikus muidu olekski, kui ei oska olla vihane ja karjase abilisena lasta end ka lehma jalga või kuldi kintsu ässitada, kui asjaolud nõuavad. Raatverest siis vaid need lisakogemused. Kui seejärel läksin päris ringkäigule sisemaa poole, algas omamoodi kõige huvitavam periood töös. Võiks arvata, et murrakuerinevuste kindlakstegemine on vaevaline töö, kuid see läheb üpris nobedalt, kui ainult too alusuurimus on valmis ja kui sellele lisaks õpetaja ehk keelejuht ei ole kas vanaduse või iseloomu poolest täiesti napakas. Saab ju vähesest selgeks, kas öeldakse näiteks maa või moa ja sel 2676 Lauri Kettunen teel on kohe teada kogu pika a olukord murrakus ning kõne alla tulevaid erinevusi ei ole sama murde piirides lõpuks väga palju. Ainult niisugustel juhtudel lähebki aega; samal ajal kui sarnasused võib kõrvale jätta pelga fikseerimisega, mõnikord piisab paarist küsimusest tüübi kohta. Kuid uut ja üllatavatki tuleb võrdluses ikka esile, sageli sellistki, mis paneb mehe heameelest naeru pugistama või siis mõtlikult mööda tuba edasi-tagasi marssima. MALKA SÕNADE ASEMEL! ÕPETAJA KÜLALISENA Mu esimene sihtkoht oli Halliku vald. 40 Läksin vallakooliõpetaja jutule suur tänuvõlglane olengi muide neile vähestele rahvavalgustajatele, kes nii mitmel moel on kõikjal mu tööd edasi aidanud; temagi (nime olen unustanud) tuli koos minuga kohe tallu, kus vanaperemees, Kubjas nimeks, pidi olema kuulus vana murde kangekaelse kasutajana. Taat istus ruumikas kambris sängiserval, õpetaja pistis talle käe pihku ja hakkas rõõmsasti meie soovi seletama. Et siin nüüd oleks kauge maa tagant saabunud külaline, just vana Kupja jutu kuulamiseks tulnud, et on õppinud mees ja nii edasi. Mina katkestasin pikema esitluse ja üritasin taadile kätt anda, see aga haaras kepi ning ei puudunud palju, et oleks mulle vastu pead virutanud. Säh sulle juttu! käratas ta ja näitas ust. Õpetaja päris ehmus ja kambri tagasopist tormas paar nooremat meest vanamehe pojad, nagu välja tuli appi. Vanamees rahunes tõesti sedamaid, kui sai aru, et ei ole tuldud tema üle naerma, tema rääkimisviisi pilkama, nagu naabrid ja eriti noored loralõuad kuuldavasti olid teinud, nii et see ei olnud esimene kord, kui ärritunud taat kepi järele pidi haarama. Pojad seletasid seda naerdes, aga taat ise oli häbenedes vait ja kobis siis oma kambrisse. Hetke pärast läksin sinna temaga lepitust otsima, aga ei saanud tal sõnagi suust. Pojad ennustasid, et vaevalt tasub hommegi üri aastal oli Kodavere kihelkonnas Alatskivi, Kokora, Ranna ja Pala vald ning väikesed osad Saare ja Kavastu vallast; Halliku vald oli juba a ühendatud Pala vallaga. Praegu kuulub Halliku mõisa keskus Saare valla alla ja vähem osa Pala valda. 2677

62 Kolmas Eesti-retk tada nii jutukas kui taat muidu ongi. Aga ka pojad ise torkasid oma jutu sisse selget Kodavere murrakut ja kuna nad tundsid oma isa keelekasutust hästi, siis ei olnud paremate keelejuhtide järele selles hädaolukorras tarvidustki. Istusime mitu tundi juhtus olema pühapäev koos, samal ajal kui õpetaja huviga meie tööd jälgis. Õpetaja, kes oli poissmees, palus mind koolitarre öömajale. On jäänud meelde, kuidas ta pani õhtusöögiks minu ette suure kausitäie kanamune: oleks pidanud vähemalt kümme tükki ära sööma, enne kui ta rahule oleks jäänud, sest soome külaline ju Issand, et sinu teenrit niisuguse rõõmu ja armuga õnnistati! KALEVIPOJA JÄLGEDEL Väikese vaevaga oli selge, et kihelkonna põhjanurk ei paku keeleliselt midagi erilist või vähemalt üllatavat; ja seetõttu siirdusingi selle lõunaserva, hakatuseks Kodavere endisesse abikirikukogudusse Alatskivile. Teadsin juba ette, et murre seal muutub, ja mõnepäevase tööga olingi kursis selle sealsete erijoontega, milles oli palju lõunapoolsete naabermurrete kihistusi, nagu juba siis aru sain ja hiljem murdegeograafiat täpsemalt uurides detailide kaupa nägema hakkasin. Veendusin, et Alatskivi nõuab veel hiljem nädalaid tööd, mistõttu suundusin oma rattaga Kodavere kihelkonnasüdame poole, lootes patuselt keset viljakoristusaega segavaid vihmapäevi, et võiksin kohata inimesi kodu juures ja mul õnnestuks keelitada neid tunnipalga eest enda kõrvale istuma. Alatskivil, muide, ühes üksikus Peipsi lähedal olevas talus märkas nutikas peremees konjunktuuri nii soodsa olevat, et plaanis saada honorari iga sõna pealt kopika või vähemalt pool, keelas koguni naisperet oma tööpakkumistega asjasse sekkumast. Aga üldiselt sai väikest abi ilma rahata. Panin paberile üksikuid lauseid ja terviklikke keelenäiteid, kui neid usaldusväärseilt murdekõnelejailt sain, koguni rahvaluulet. Erilist tähelepanu äratasid K a l e v i p o e g a puudutavad lood, mida selles kandis küllap pidi tuntama, sest Alatskivi kiriku lähedal oli ühe lageda voore nimekski Kalevipoja säng Alatskivi Kalevipoja säng on linnusekoht, mis oli kasutusel juba meie ajaarvamise vahetusel. Kalevipoja säng on 160 m pikk ja pealt 2678 Lauri Kettunen Tõesti, siin teati sangarit olevat öösiti puhanud; ja pisikesi jutte tunti tema kahlamisest läbi Peipsi, võitlusest nõidade, sortsidega, tema mõõga sattumisest Kääpa jõkke jne. (Oma kogumistulemused saatsin hiljem Helsingist M. J. Eisenile Tartusse 42.) Lood olid proosavormis, vaid väikesi luulejuppe hulgas. Teatavasti panigi Kreutzwald eepose luulevormi ise, rahvasuust saadud luulekatkeid vaid ühenduseks kasutades. Ilmselt õnnestus mul saada kätte ka ehtsat ja algupärast, kuid mu teadeteandjate tarkusele oli jõudnud tulla lisa ka raamatust. Mõned põhjendasid oma teadmatust nimelt sellega, et neil ei ole neid raamatuid : meil neid ruamatid põle. Üks memm Alatskivil uskus kindlalt, et Kalevipoeg-hiid oli ennemuiste tõesti pikkade sammudega neid maid mõõtnud, ja teine kinnitas tema usku just sellega, et raamatki räägib sellest. Lisaks oli sellest hiiglasest jäänud järele silmaga nähtavaid jälgi, nagu juba öeldud. Ka oli Peipsi kaldal Lahepera külas kivi, kuhu ta oli jätnud oma vasaku jala jälje, astudes voodisse minnes paremaga 30 m lai , ja aastal teostati siin väljakaevamisi ja saadi ligi 1200 nimetust leide. (Tiiu Paap, Looduskaitse. Peipsi piiril, Alatskivil. Teine, täiendatud trükk. Tartu, 2000, lk 17 21). Eesti Kirjandusmuuseumis leidub Lauri Kettuse saadetud materjali hulgas (EKS 32, 1 4 ( ) Kalevipojaga seotud rahvapärane selgitus Alatskivi Mõisajärve tekke kohta: Heitnud kord sängi magama, tulnud vanapaganad, tahtnud teda kusega ära uputada. Sellest sündinud Alatskivile Mõisajärv. 42 Eesti Kirjandusmuuseumi Eiseni fondis (E ) on Lauri Kettuse kiri: Joroinen 28/ / K.a. Herra Pastor Eisen! / Tülitaksin Teid kui Eesti rahvaluule ja muinasjuttude paremat tundjat ühe veikse sellekohase palvega. Tarvitan ühtlasi võimalust oma Kodaverest korjatud teate killukesed Kalevipoja üle Teile ette kanda.. Kirjas palub Kettunen Eisenilt andmeid sõna vikerkaar kohta, mille fantastiliste häälikuteajaloo seletustega sellise oli esitanud Heikki Ojansuu ta nõus ei ole. Kettunen saadab ka Kodaveres üldiselt tuntud laulu ( Peipsi järv õli perses suadik / Kaijo järv õli kaalas suadik / Emajõgi õli el mis suadik / Meri tüksi miäle piäle ), seletab sealseid vereliitelisi kohanimesid Kalevipoja veriste jalajälgedega, kirjutab Peipsiäärseist räpsikividest (viskekivi), millega Kalevipoeg hunte hirmutanud, ning Ranna mõisa kohalt Venemaale kavatsetud sillast, mille ehitamine Kalevipojal põlle katkemise tõttu pooleli jäänud (kivid aga jäid randa alles). 2679

63 Kolmas Eesti-retk alati Piatskivile 43 jumal teab kui suur ta võis olla! Tunnistajateks võiks veelgi kutsuda kogu Perskivi küla, sest oma nimegi on küla saanud kivilt 44, millele kangelane oli istunud ja jätnud meenutuse oma tagumiku proportsioonidest. Aga kihelkonna keskel katkestas üks eideke, kelle juurde mind heade soovidega oli juhatatud, kogu mu küsitluse lühidalt: Vale jutud, valed ja valed, mis niisuguseid meelde tuletadagi! On siiski, omavahel öeldes, jutte, mida mingil määral teatakse, Kalevapoja-nimelisi, kuni Lääne- Soomeni välja, võimalikult seega ühisajast pärinevaid, kui need ei ole aga tõenäolisemalt on tulnud Päris-Soome koos meie ajaloolise aja poolhämaruses sinna asunud eesti rahvastikuga. Juba Kalevala-sõna ise teeb need jutud meile huvitavaks aga vahest aitab nendest nüüd selleks korraks. ANNA HAAVA Eesti keelt õppides olin üsna hoolega läbi lugenud tolleaegse ilukirjanduse vanast rahvusromantikust Saalist 45 alates (kogu keele olin õigupoolest õppinud peamiselt kirjandusest); ja luulest oli jäänud meelde tundelise lüüriku A n n a H a a v a värsirida: Mu luule hälliks oli Peipsi kallas. See pidi siiski olema tavapärane luuleline väljamõeldis, sest alles siit, Kodavere südamest, Pala vallast, leidsin ta sünnikoha; 43 Piatskivi (Peatskivi) nimi, vastandina Alatskivile, tuleneb pealmisest ehk ülemisest veskist (kivist), mida enam ei ole säilinud; alles on veskipere eluhoone (vt Tiiu Paap, Looduskaitse, lk 18). 44 Pärsikivi, pegmatiidist kivi mõõtmetega 6,5 4 2 m, asub Pärsikivi külas Peipsi rannikul ja on kaitse all (vt Tiiu Paap, Looduskaitse, lk 21). 45 Andres Saal 21. V VI 1931; eesti proosakirjanik; töötas abikoolmeistrina, ajakirjanikuna Olevikus, Olevikus fotograafi ja tsinkograafina, a-st tsinkograafina Jaava saarel eratrükikojas, a-st kuni pensionile minekuni Hollandi koloniaalarmee topograafiateenistuse fotograafina (Indoneesias); loomingut: Vambola (1889), Hilda (1890), Aita (1891), Leili ( ), Dan ja Singa (1893), Päris ja prii (I II; 1891), Üleüldine isamaa ajalugu (1893), Jaava (1911), Priiuse ja isamaa eest (1903) jm Lauri Kettunen kuid teisalt on ju luuleline hing võinud käia rannalt inspiratsiooni hankimas samahästi kui kiisku või tinte. Lugupidavast uudishimust pungil, läksin ennast H a a v a k i v i (see oli ka Anna Haava õige perekonnanimi) veskile 46 esitlema; seal võeti mind väga sõbralikult vastu, pakuti öömajagi. Luuletajannale, keda salakesi olin lootnud sünnitalus suvitamas kohata, olid nagu sain kuulda need paigad juba võõraks jäänud. Mäletamist mööda oli talu pidajaks onu 47 pere. Anna lapsepõlvestki ei osatud palju rääkida ning ega ilusamini ja asjalikumalt polekski keegi teine osanud seda teha kui asjaosaline ise, kes aasta hiljem avaldas tolle lüürilise novellikogu, Väiksed pildid Eestist 48. Anna Haavat õnnestus kohata kohe külaskäigu järel (ja hiljem iseseisvusaastatel aeg-ajalt) Tartus. Vaikne, tagasihoidlik naine, kes paistis kavatsevat varblase kombel vaikida, sest paremad laululinnud olid tulnud inimesi rõõmustama. Oma lihtsas ilus jäävad mitmed Anna Haava lüürilised palad siiski igavesti elama, rääkimata sellest, et ta pikka aega ainsa naisena pärast Koidulat hoidis oma ööpimeduses rahva ees luulekunsti leeki. Oli teinegi suurus, eelmisest võrratult suurem, kelle luuleloomingut oli toitnud Peipsi võlujõud, nimelt J u h a n L i i v ise, kellest Jakob Liivist rääkides juba juttu on olnud. Mul oli haruldane õnn kohata tedagi, kuid alles oma järgmisel retkel, mistõttu tulen selle juurde tagasi hiljem. 46 Isamaja H a a v a k i v i / Lapsepõlve paradiis! / Igavest mu hinges ilub / Sinu vaikne, püha viis (Anna Haava, Laulan oma eesti laulu. Tallinn, 1996, lk 28). 47 Anna Haava isa Joosep Haavakivi kaotas oma veskitalu petturist õemehele; 20. sajandi algul rentis veskit Anna Haava vend (Eesti kirjanduse ajalugu, III. Tallinn, 1969, lk 81). 48 Anna Haava aastal ilmunud, 11 juttu sisaldav proosaraamat, mille kunstilise tuuma moodustavad Miks Ludvi Puusepp naist ei võtnud, Kas ma ei öelnud... ja Kodus (Eesti kirjanduse ajalugu, III. Tallinn, 1969, lk 97). 2681

64 Kolmas Eesti-retk ERNITSA KODUS. KIREVAID KOGEMUSI Kolme armastab Jumal, kui lepime suurustest rääkimise asemel iseäralikega. Kihelkonna idanurgas 49, Jõe vallas kohtasin tema sünnikodus Villem Ernitsat, keda olen juba varem vahest ülearugi põhjalikult tutvustanud. Muidugi olin tema talupojakodus meeliskülaline. Sõime õhtusöögiks praetud soolast sealiha (tolleaegsed pisiseigad tulevad mõnikord meelde) ja magasime öö lakas krabisevates heintes loomulikult koidikuni juttu puhudes. Koos voodiriietega oli meie katusealusesse magamispaika tulnud ka rahurikkujaid, nii et minul tuli taas oma patentkotti peituda. Kui minu tähelepanu äratas Villemi erakordne andekus, siis tema omakorda kiitis nooremat venda endast palju andekamaks ( parem hakkamine kui minul, mäletan tema sõnu). See vend suri siiski päris noorelt. Ega Ernitsa kodukant pakkunud enam muud kui kahvatut mälestust Kodavere vanast murdest; see-eest põhja pool, Saare vallas 50 oli olukord taas sahvtisem. Aga oli ikka seletamist, kui üksipäini rännates juhtusin põikama nagu sageli vaja oli tallu või kõrvalisse sauna niisuguse kummalise asja pärast, nagu minu töö oli. Umbusk oli sageli ilmne ka siis, kui näilise heameelega oldi nõus küsitletavaks hakkama; ja too tasu lubamine jutu eest tekitas juba ette kõige suuremat kahtlust. Ükskord aga saadeti salaja isegi vallavanema järele. See tuli, habemega isand, istus töö kulgu tähelepanelikult jälgides jupi aega uksepingil, häirimata tegevust enda tutvustamise või mingi küsimusega. Siis lahkus ta sama vaikselt, rahustades minnes: Olge rahulikud, v a n a v a r a k o r j a j a. Mind ajas see mu uus ametinimi natuke naerma, kuna sellega seostus eelkõige muuseumiesemete korjamistöö; aga räägiti ju ka vaimlisest ehk vaimsest vanast varast (vanadest uskumustest ja muust sellisest). Auväärt nimetus 49 Mõeldes Kodavere kihelkonda, eksib autor siin ilmakaarega: tegu on paigaga, kus ulatuvad nurkapidi kokku Kodavere kihelkonna läänening Maarja-Magdaleena idaserv. 50 Tolleaegsest Saare vallast kuulus Kodavere kihelkonda vaid Nautrasi küla Lauri Kettunen oli see igal juhul, lausa liigutavalt auväärne, sest vaevalt on teist rahvast, kelle keskel ainelise ja vaimse rahvakultuuri pärand on suurema andumuse ja armastusega tallele pandud kui Eestis kunagised ahistusajad kaasa arvatud. Rahvamees, kes vähegi ajalehti luges, pidas oma õnneks, kui sai mingilgi kujul kuuluda vabatahtlike vanavarakorjajate või korjaja abiliste hulka. Ja mis oleks praegune Eesti Rahva Muuseum 51 või mida oleksid rahvaluulearhiivid Hurda 52 ja Eiseni tohutute kogudega ilma nonde palgata rühmanute tööta. Selles talus olin siis saanud hea aunime ja vastava kohtlemise, kuid ühes kõrvalises hurtsikus Saare valla kolkas läks hoopis vaidluseks. Vanataat ja eit teisi ei olnudki rääkisid oivaliselt vana, kohaliku värvinguga Kodavere murrakut ja ma olin kohe kindel, et pean mis tahes hinnaga saama vanakesed kas või mõneks tunniks oma teenistusse. Aga memm lausa ehmus sellise palve peale hakkavad jälle inimesi nende jutu pärast kas või maha aprillil a Oskar Kalda, Kristjan Raua, Kaarle Krohni, pärijate jt algatusel Jakob Hurda mälestuseks asutatud muuseum eesti etnograafilise ja kultuuriloolise ainese ning rahvaluule kogumiseks, säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks (tänapäeval on oluline osa muuseumi töös ka sugulasrahvaste vastava pärandi uurimisel). Eesti Üliõpilaste Seltsi köiteline raamatukogu sai aluseks ERMi juurde loodud arhiivraamatukogule, mis koondab eestikeelseid, Eestit puudutavaid võõrkeelseid, eestlaste kohta kirjutatud ja Baltimaadel välja antud raamatuid. Praegu asub see raamatukogu Eesti Kirjandusmuuseumis. 52 Jakob Hurt 22. VII I 1907; eesti folklorist ja keeleteadlane, kiriku- ja ühiskonnategelane; töötas kodu- ja kooliõpetajana, a-st 1872 Otepää pastor, Peterburi Jaani koguduse pastor; ÕESi liige ja I üldlaulupeo korraldajaid, Eesti Aleksandrikooli asutamise peakomitee ( ) ja Eesti Kirjameeste Seltsi president ( ); loomingut: Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi (1864), ajalookäsitlus Pildid isamaa sündinud asjust (1879), doktoriväitekiri Die estnischen Nomina auf -ne purum (Helsinki, 1886); regivärsiliste rahvalaulude seeria Vana Kannel (I II; ), Eesti astronoomia (1899), Setukeste laulud (I III; ) a avaldas Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele. Hurda kogus Eesti Kirjandusmuuseumis on 160 käsikirjalist köidet, kokku üle lk, mis sisaldavad u punkti rahvaluulet

65 Kolmas Eesti-retk laskma. Proovisin küll oma töö laadi selgitada, pärides ümbritsevate esemete nimetusi; krapsasin kinni prussakagi ja küsisin, mis selle nimi on. See on prussakas, kuid mine ära, hea inimene, hädaldas eit, oled kindlasti mingi muakuulaja (luuraja), kes siis muu. Vanamees aga, märganud, kui lihtsa tööga saab suure tunnipalga, läks hoogu. Ja niimoodi asusimegi häälikuloo kallale sellest hoolimata, et eit meid peaaegu jõuga takistada püüdis. Ta keelitas vanameest tooma välja piibli ja kalendri, kaks maailma kõige kindlamat raamatut, ja andma selgitusi nende abil ( Tuu väljä piibel ja tästruamat tähtraamat ja õienda siält! olen ta sõnad murdenäitena kirja pannud). Ähvardas koguni urjaadniku appi kutsuda, kuid vanamees oli läinud trotsi täis ning ütles, et ei karda midagi. Kui vene laensõnu küsitledes jõudsin sõnani plotnik, puusepp, karjatas eit: Plotnik, nüid on väimee tüütegemine ka ruamatun, mis nüid suab? Tema väimees oli nimelt puusepp ja jutuajamise järel raamatussegi kirjutatud, omadega läbi temagi. Ühtesoodu puhast murret jahvatav eit aga ei aimanudki, missugust hinnalist abi ta enda teadmata minu tööle andis. SÕBER ELKEN. KÄÄPA JÕGI Kuskil kihelkonna piiril (kas see võis olla Levaleo 53 Torma kandis?) tutvusin juhuslikult noore arstiteaduse üliõpilase E l k e - n i g a 54, kes viis mu oma koju öömajale. Meelde on jäänud vaid, et seal oli teisigi minuvanuseid ja vanemaid, maaharitlasi, ja et meil oli väga lõbus. Hiljem kohtasin Elkenit sageli Tartus, 53 Tõenäoliselt on tegemist Levalaga. Siis kuulus see Roela valda, nüüd Saare valda. 54 Rudolf Elken 14. IV II 1919; sündinud Tartumaal Roela vallas Veia Koltsil; lõpetas Tartu reaalkooli 1906, õppis Tartu ülikoolis arstiteadust , oli Tartu linnahaigla arst ; EÜSi liige a-st 1906, korporatsiooni Sakala asutajaid. Oli a-st abielus Alide Kapstaga. Nende üks poeg Jüri (1915) lõpetas 1939 Tartu ülikooli õigusteaduskonna, põgenes 1944 Rootsi ja asus sealt 1950 Kanadasse; teine poeg Hans (Ants; 1917) on olnud Toronto ülikooli arhitektuuriõppejõud ja Kanada kunstiakadeemia liige Lauri Kettunen kus ta kuulus Sakala korporatsiooni 55 asutajate ja selle kandvamate jõudude hulka. Seetõttu oli ta ka oodatud külaline tuntud kohtuniku R ü t l i 56 kuulsas kodus, mille külalislahkust nii mina kui teisedki soomlased sageli nautisime. Kuid veel hiljemgi, kui Elken noore arstina oli rajanud Tartusse oma kodu, veetsin tema juures mitmeid toredaid hetki. Vabadussõja ajal tõttas Elken, eeskujulik mees igast küljest, sõjaväeteenistusse ning langeski omal rindel: suri tüüfusesse, kui oli seda tõrjumas Narvas, kuhu Judenitši täitanud sõdurid, Peterburi väravas käinutena, löödute ja armetutena olid taandunud 57. Kuid mulle ei ole jäänud meelde mitte niivõrd arst Elken ega noor korporant Elken (kuigi tema saksapärane vehkimine korporatsioonis mõõga ja kiivriga on eriliselt mällu sööbinud). Kui teda meenutan, tuleb ikka meelde too esimene kohtumine ja eelkõige see üleloomulikult sitke optimism, millega ta uskus noort põlvkonda juba tollasel venestuse 55 EÜSist lahkunud üliõpilaste poolt aastal asutatud akadeemiline organisatsioon, põhimõteteks rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine, karskus, üks kõigi eest, kõik ühe eest ; korporatsiooni on kuulunud näiteks Hendrik Sepp, Juhan Vasar, Konstantin Ramul, Friedrich Puksoo ja Henrik Visnapuu, aga ka vabadussõjalaste liikumise juhid Artur Sirk, Karl Arnold Jalakas ja Theodor Rõuk. Sõja ja okupatsiooni ajal kodumaal katkestatud tegevus algas Tartus uuesti 12. mail Oskar Rütli 7. XII VII 1949, maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule; jurist ja seltskonnategelane; töötanud Pihkvas ja Riias, a-st 1902 Tartus vandeadvokaat; olnud juhtivatel kohtadel seltsides ( Taara, Vanemuine, Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts), tulundusorganisatsioonides; korporatsiooni Sakala asutajaid; ajalehtede Meie Aastasada ( ) ja Tartu Päevaleht ( ) asutajaid ja väljaandjaid (opositsioonis Postimehega), I Vene riigiduuma (1906) ja II Riigivolikogu ( ) saadik; a-st 1923 Tartu linnavolikogu liige (ka abijuhataja); Soome konsul Tartus. 57 Eestisse taganenud Vene valgete üldarvu võib hinnata ümmarguselt mehele. (Eesti Vabadussõda, II, lk 366). 11. novembril 1919 tegi Vabariigi Valitsus otsuse neilt relvad ära võtta. Haiguste, Venemaale tagasimineku ja muidu laialivalgumise tõttu vähenes nende arv kiiresti: 31. detsembril 1919 oli meie territooriumil veel 1442 vene ohvitseri, ametnikku ja arsti ühes sõduriga. Armee koosseis oli vähenenud umbes poole võrra. (Samas, lk 369, vt ka lk 370.) 2685

66 Kolmas Eesti-retk valitsemisajal suutvat tõsta oma rahva tõelise kultuurrahva tasemele. Ta ütles, et oli valinud arsti elukutsegi sellepärast, et see annab võimaluse jääda kodumaale oma rahvast teenima. Lahkumisel saatis ta mind mitu kilomeetrit Kodavere piirini ja pani kõige lõpuks veel südamele, et ma ei unustaks K ä ä p a jõge ületades seal hetkeks peatuda: meenutamaks eesti rahva suurt, kuigi kurba minevikku. Peatusingi, kuigi see oli pigem oja kui jõgi. Selle põhjas peaks siis terendama Kalevipoja mõõk, mida kangelane ise tulemuseta veest üles tõsta üritas see lõikas alt ta jalad ning sangar jäeti jalutuna põrgu väravaid valvama. Olin pilku sellesse musta vette puurides suure mineviku, kujutluste kuningamaailma lähedal. Kalevipoeg tuleb kord koju tagasi! kui soojendavalt tundus too luuleline, hiljem juba kulunudki hüüdlause seal Kääpa jõe kaldal. Mina aga süvenesin sealsamas kiiresti oma asjadesse juurdlema jõe nime algupära üle, tõdedes, et sõna kääbas : kääpa tähendab vanas murdes hauaküngast ja et meie kääpiö-sõnagi on selle sugulane. On seega ojal see on võinud omal ajal olla suur jõgigi siiski õige müstiline nimi. RING KODAVERE ÜMBER. KAVASTUS Kui Kodavere murdeala oli juba risti ja põigiti läbi uuritud (murde piirid olid veel ebaselged), oli tähtis saada klaariks ka ümbritsevate murrakute peajooned. Alustasin lõunast, Alatskivi murraku servast, Kavastu vallast. Teadsin seda kuuluvat juba olulises osas lõunaeesti keelealasse, mis tegelikult algas küll alles lõuna pool Emajõge. Minu valikut mõjutas seegi, et sain oodatud võimaluse asuda mõneks päevaks elama tolle tähelepanuväärse talupidaja Lõhmusmäe ehk Mäe peresse, kuhu mind juba tükk aega tagasi oli oodatud. Tee ääres, natuke lõuna pool, oli Kavastu valla vaestemaja, kust leidsin sobiva keelejuhi. Ta oli seitsmekümnendates aastates pime valgepäine vanamees, Kikaste külast 58 pärit (kikas 58 Emajõe-äärne küla Tartu-Maarja kihelkonnas Luunja Kavastu maantee ääres, Kavastu lähedal Lauri Kettunen on lõunas sama mis põhjas kukk, seega kukkede külast; ilmselt Kikaste suguvõsa järgi, nii nagu meil on Huittiste, Joroiste jne kihelkonnad (pitäjät) oma muinasaegsete omanike ehk pidajate järgi). Vanamees oli arukas ja igast küljest hea töökaaslane ning lisaks eriti tänulik väikese rahateenistuse eest. Aga vaestemaja ise oli kui sodihunnik ning see ei olnud tollastes Eesti oludes sugugi erand; küllap kirjeldan neid asutusi täpsemalt edaspidi, ehkki ma neist paljut ei lootnud sellest hoolimata, et niisugusest paigast võis peaaegu alati tean seda oma Soome-kogemustest leida hea õpetaja, võtta ühekorraga ette koguni kaks või kolm kihelkonna eri kohtadest tulnut. Ilmad olid õnneks ilusad ja niimoodi me taadiga istusime väljas seina ääres, vägi uudishimulikke sageli meie ümber kuulamas ning mõni ikka abivalmilt kas oma teadmisi pakkumas või taadi juttu kinnitamas. Mõned 8-tunnised tööpäevad (nii palju jaksab vanagi keelejuht parajate vaheaegadega töötada), ja arvasin teadvat Kavastu murdest sel määral, kui oli minu eesmärkide jaoks tarvis. Lõunapuhkust pidasin paar tundi oma korteris Mäe juures. Laupäevaõhtusel ihuharimisel sopsiti talu puhtas korstnaga saunas tammevihtadega ja vana hea kombe kohaselt niisugune aristokraat nagu Mägi talupoja kohta oligi koos sulasrahvaga. Aga viletsad leilivõtjad olid nad kõik, ja kui mina kallasin vihtlemise järel endale kaevu juures turja peale mitugi kibutäit külma vett, nagu soome komme ilma järve või jõeta kohas nõuab, peeti seda isegi pealtvaatamise jaoks julmaks. Saunakultus on siiski kogu maal au sees ning sellest olen juba rääkinudki oma Peipsi-muljeid jutustades. Meenutan vaid lisaks, et saunast on ka eesti ilukirjanduses imetlusväärseid kirjeldusi (näiteks J. Mändmetsa novellis Laupäeva õhtu 59 ). 59 Kogus Isa talus (Tallinn, 1913, lk 18 24) ilmunud jutt, kirjeldab mh sauna ja selle tähendust: Tolmusel tänaval tundub köetud sauna haisu. Sulasele, kes lahjapoolse künnihobuse järele käib, ohjad hooletult kaela peal, kerkib seda tundes järgmine pilt silmi ette: toober on keeva vett täis, selles seisavad pehmed, haljad, mõnusaste lõhnavad vihad üksteise kõrval audumas. Eemal nurgas õõgab kuum keris, kuhu vesi praginal langeb. Oi, kui mõnus on saunalaval! Sa võtad saunavajas enese riidest lahti ja see tekitab imeliku võerastava, kuid sellegipärast meeldiva tunde. Õhk tungib kelmlikult 2687

67 Kolmas Eesti-retk MAARJA-MAGDALEENAS Kavastus lõpetanud, siirdusin Kodavere läänepoolsesse naaberkihelkonda Maarja-Magdaleenasse. Ei tea, miks on see kihelkond minu mälestustes nii sümpaatne juba sellest saadik, kui romantilise hobuseküüdiga sealt esimest korda läbi sõitsin Voldi jaamast Kodaverre, nagu eespool juttu oli. Vahest oli põhjuseks kihelkonna müstiliselt huvitav nimi, vahest kaunis järvemaastikega loodus esimesel korral pealegi üleva meeleolu peegelduses nähtuna. Koguni Kalevipoeg oli, alatskivilasest lauliku sõnul, selles sügavas, kihelkonna kauneimas järves lõbu pärast sumanud. Kaiu järv oli kaenlast suadik 60 samal ajal kui Peipsi ise vaid taguotsani ulatus. Ei hakka nüüd hilisematest mälestustest rääkima, sellest, et Maarja-Magdaleena on mu armsa Tartu-aegse õpilase ja õppetooli pärija professor J u l i u s M ä g i s t e 61 kodukihelkond, kus vähemalt korra veetkõdistava hellusega, kuid hästi värskendades su keha vastu. Sa oled korraga uueks muutunud, nii kergeks, et igal silmapilgul ähvardad õhku tõusta. 60 Kaiu järv 130,3 ha suurune järv Jõemõisa-Kaiu järvestikus (Jõgevamaa); järvestikku läbib Kääpa jõgi. 61 Julius Mägiste 19. XII 1900 Kudina vald 11. III 1978 Lund; eesti keeleteadlane (doktorikraad 1928); Tartu ülikooli õppejõud a-st 1925 ( professor), Lundi ülikooli õppejõud a-st 1947 ( dotsent), sealse soome-ugri seminari asutaja ja juhataja ( ), sooritas uurimis- ja loengureise Venemaale, Soome, Ungarisse, vadjalaste ja liivlaste juurde, eesti murdealadele (eelkõige Setumaale); üliõpilasseltsi Veljesto ja Akadeemilise Emakeele Seltsi asutajaid (esimees 1934, 1936), ajakirja Eesti Keel toimetuse liige ja peatoimetaja ( ), Eesti Kirjanduse Seltsi juhatuse liige ( ) ja ajakirja Eesti Kirjandus toimetuse liige, keeleuuendusliku vihiku Keelekultuur I (1929) toimetajaid; kuulus ÕESi, Akadeemilisse Hõimuklubisse, paljudesse välismaistesse teadusühendustesse, oli Turu ülikooli audoktor (1965); loomingut: Rosona (Eesti Ingeri) murde pääjooned (1922), Eestipäraseid isikunimesid (1929), Eesti nimi (koos Elmar Elistoga, 1935), Eestipäraseid eesnimesid (1936), Soome-eesti sõnaraamat (1931); tekstikogud Woten erzählen (1959) ja Liiviläisiä tekstejä (1964); Etymologisches Wörterbuch der estnischen 2688 Lauri Kettunen sime unustamatult toredaid päevi... aga see ei puutu praegu siia. Tolle järve nimega seostuks kalleim mälestus 62, kui hakkaksin sentimentaalitsema. Olin seega jõudnud Maarja-Magdaleena murret jälgima ning märkasin üsna pea, et see ei ole sugugi ühtlane ega ole palju abi ka mu esimese keelejuhi kinnitusest, mille järgi kogu kihelkonnas valitseb ilus Lutteruse keel. Kudina valla murrakust, millesse põhjalikumalt süvenesin, leidsin veel rohkesti Kodavere varjundeid (muu hulgas palju astmevahelduseta d-d, ei sada, sõdas, põdetab jne, samuti hulgaliselt õ-d, õskan, õhakad, õras, õrav, õks, õlen jne), aga ka küllaltki suurel hulgal huvitavaid oma jooni, millele hiljem leidsin osaliselt vasteid põhjaja lõunamurrete vaheliselt alalt kaugemalt ida pooltki. Mu tööle lisas veetlust suurepärane keelejuht, üks vanapoolne popsinaine, kes tundis oma kaduvat murret täielikult ja sai küsimustest kohe aru, andes neile kindlad ja täpsed vastused. Kuigi olin vaid pelga hea juhuse tõttu tema hütti põiganud, oli ta ilma eelarvamusteta nõus tööle hakkama; ja saimegi kõige olulisega kuue-seitsme intensiivse töötunniga hakkama. Niisiis tundsin lahkudes ja põhja poole väntama asudes suurt rahuldust. TORMAS Mu järgmine sihtkoht oli Kodavere põhjapoolne naaberkihelkond Torma. Kui hakkaksin oma mälu päris kõvasti pingutama, siis ehk võiksin jutustada tollest kirikukülast mõndagi huvitavat; pidin vist kirikuõpetaja abigi kasutama, et leevendada mu leitud keelejuhi umbusku minu ja mu töö suhtes ning esimesel korral see vist siiski ei õnnestunudki. Kõnnu vallast 63 leidsin igal juhul Sprache (12 kd; Helsinki, ), Läti Henriku kroonika (tõlge ja kommentaarid, 1962); arvukalt artikleid ja käsikirju vana kirjakeele, eesti kultuuritegelaste ja hõimurahvaste keelte kohta. 62 L. Kettunen peab silmas oma noorelt surnud tütart Kaijut ( ), kes sai nime Kaiu järve järgi. 63 Kõnnu vald oli ametlikult juba aastaks likvideeritud, s.t liidetud Võtikvere vallaga. 2689

68 Kolmas Eesti-retk päris korraliku keelejuhi, ühe vana naise (olen küllap juba varem maininud oma tähelepanekut, et meesterahvad palju ringi liikununa ja muudelgi põhjustel on selle töö jaoks vähem sobivad kui naised). Aga armas aeg! hüüatasin mõttes, kui nägin seda saunamemme ja teda kõnetama hakkasin. Õigemini: kujutlesin, et ta võiks just sellise hüüatusega mind vastu võtta, sest ta meenutas võta või jäta minu vana- ja ristiema, Säyneiste Saksala talu perenaist, kes mainitud interjektsiooni hea meelega kasutas. Ma ei varjanud oma hämmastust tema endagi eest, ja ta paistis hea meelega nõustuvat mu ettepanekuga, et ta Mustvee alevis käies end minu kulul pildistada laseks; saaks pilte endale ja fotograaf saadaks ühe mulle Soome. Tahtsin selle uue pildiga kadunud vanaemast oma sugulasi üllatada. Mustvees leppisin asja tõepoolest pildistajaga kokku ja maksin nõutud summa, kuid fotot ei tulnud kunagi. Kui selle taga on pettus, siis mul ei ole südant vähemalt Kõnnu memme süüdistada, sest tundub, nagu süüdistaksin siis Kaavi vanaemagi, kes oli kogu muu kalli ja ilusa kõrval ausus ise. Aga küllap oli viga selleski, et ma polnud hankinud oma retkede jaoks pildistamisaparaati, kuigi oleksin juba metsasoomlastest peale saanud koguda silmaga nähtaval viisil palju mälestusi mujaltki kui vanaema juurest. TUDULINNAS Tormaski leidus jooni, mida olin pidanud vaid Kodavere murrakusse kuuluvaks, ja neid taga ajades siirdusin üha põhja poole. Jõudsin Avinurme ja sealt Narva murdealale lähenedes Tudulinna. Selle rahuliku kolkakihelkonna kena nimigi oli juba ette veetlev. Mäletan üpris vähe, mida kõike Tudulinnas juhtus, kuid vastuvõtt oli tore ja südamlik. Seal oli ka mingi pidu, kus mina juhusliku külalisena sattusin tähelepanu keskpunkti ja sain kuulda, missugune rõõm ja õnn olevat langenud osaks kõrvalisele Tudulinnale, kui sinna on ilmunud Soome vend, ja tagatipuks veel millisel põhjusel. Seda oli ju loetud ajalehtedest juba hulk aega tagasi, et nii edendatakse mõlema vennasrahva ühist teadust ja küllap Tudulinnas juba ajaga kaasas käiakse! Mind pandi nagu samasugustes olukordades mujalgi nendest tuleb juttu edaspidi 2690 Lauri Kettunen tänusõnadele avalikult vastama. Hiljem oli külaskäike peredesse, luksuslike kostitamistega, ja lõpuks see on kõige paremini meelde jäänud jahiretk, kus ma esimest korda nägin, kuidas setteri abiga tetri lastakse. Veidi varem oli Tudulinnas olnud P a u l a B r e h m i 64 kontsert. Kohtasin lauljatari (kes muuseas oli oma Soome-külastuse ajast vana tuttav) hiljem Tallinnas; ka temale olid jäänud Tudulinnast sama soojad mälestused. KÄIK KEILASSE JA RAPLASSE Kodavere lähim ümbrus oli nüüd läbi käidud ja tundsin, et ma oleksin õigupoolest pidanud jätkama retke Narva poole, koguni vadjalaste juurde Ingerimaale, sest minu murde erijooned osutasid ikka ja jälle vadja keele poole, mille murretest oli olemas vaid väga poolikuid teadmisi. Otsustasin siiski, et selle retke peaks jätma järgmiseks suveks, sest teisel pool oli Kodavere murraku käsitlemisele tausta saamiseks kiiremat ja tähtsamat õppida. Tahtsin tutvuda vähemalt ühe paikkonnaga läänes Harjumaal ja teha lõunamurrete alal käigu setude juurde. PASTOR (PIISKOP) J. KUKK Sellelt läänepoolselt retkelt on mul meeles eelkõige kaks pastoraati, Keila ja Rapla. Esimeses oli kirikuhärraks tuntud pastor J. K u k k 65, kes harrastas keeleteadustki küll vaid koduselt põhjalt lähtudes, kuid seda kindlamini oma mõttevälgatustesse uskudes. Ta oli kutsunud mind oma avarasse pastoraati külla koguni pikemaks ajaks. Kukk oli siis veel, kuigi juba üsna küpses eas, muhe poissmees, ja muhedaks jäi ta hiljemgi, kui ta iseseisva Eesti ajal isikliku iseseisvuse kaotas, teinud ühe päris noore neiu 64 Paula Brehm Pauline Brehm-Jürgenson (7. II X 1941); laulja (sopran), esimesi eesti kontserdi- ja oratooriumilauljaid. 65 Jakob Kukk 9. IX VII 1933; kirikutegelane; töötas abiõpetajana Rõuge, Peterburi Jaani ja Tartu Maarja koguduses, Keila pastor (Vabadussõjas sõjaväevaimulik); 1919 ajutine piiskop, EELK esimene eestlasest piiskop. 2691

69 Kolmas Eesti-retk õnnelikuks. Kuhu ma selle tänulikkusega oleksin jõudnud, kui mingi vanatüdruku oleksin ära võtnud, olevat ta oma sammu põhjendanud. Temast sai piiskop ning ega Eesti Vabariik oleks võinud suursugusemat ja vahest muuski mõttes sobivamat piiskoppi võinud leida, kui oli piiskop Kukk, praegu küll kahjuks juba kümmekond aastat hauas. Noh siis, aastal 1910, Keila koguduse hingekarjasena oli tal vähemasti palju aega. Istusime pastoraadi muinasjutuliselt lopsakas aias, mis kevadöödel pidi helisema ööbikute (ehk sisaskite) laksutamisest, ja vestlesime kõigist maistest asjadest. Vaatasime Keilat ja selle juga, tegime külaskäigu ühe rikka kaupmehe Regastiku 66 juurde, kes oli suur Soome-sõber ja kellel oli ka meeldiv Alma-nimeline tütar. (Too Alma muuseas sai hiljem Tallinnas ühe Laussoni-nimelise 67 ärimehe prouaks ning elades oma perega Vabadussõja ajal Tallinnas käisime nende perega palju läbi.) Ainult mu oma töö ei edenenud Keilas kuigi palju. Kui lõpuks leidsin Nobuse külast (oh neid meie Noposeid!) sobiva keelejuhi, sain tedagi kasutada vaid lühikest aega. Mäletan tema eluaset (ta oli üksik vanamees), mis oli vilets ja kirpe täis. Talumajadeski ei olnud savipõrand harv, liiati siis õlgkatus. 66 Arvatavasti on mõeldud ärimees Tõnu Regastikku. Tema poeg Bernhard Regastik 20. III 1888? lõpetas Tallinna reaalkooli; oli ärimees Keilas, linnavolikogu liige, tuletõrjetegelane, Kaitseliidu malevkonna majanduspealik; a-st abielus Olga Sarmoga. 67 Viiteid möödunud sajandi alguses Tallinnas tegutsenud Laussoninimelise ärimehe kohta ei ole õnnestunud leida; küll leidub äriomanike nimekirjas (Aadress Kalender 1923, lk 47) esimese järgu äride nimestikus Carl Lassen (V. Sadama 11) ning sama kalendri a väljaanne esitab lk-l 66 Carl Lasseni impordi- ja ekspordiäride nimekirjas (samuti V. Sadama 11). Venekeelne Adres-Kalendar Зstl ndskoĭ gubernii 1915 esitab lk-l 127 Tallinna Vastastikuse Krediidi Ühingu nimekirjas Karl Lausseni aastail on tegutsenud üsnagi skandaalse suurärimehena Karl Laussen; Karl ja Alma Lausseni abieluvara on jagatud a MÄLESTUSI RAPLAST Lauri Kettunen Raplasse pääses Tallinnast kitsarööpmelisega; ja seal oli pastoriks L i i v 68, Juhan Liivi lähedane sugulane. Läksin tegema vaid tervitusvisiiti, kui juba juhtus kogudusel olema ning ega see olnud tol ajal tavaline eestlasest hingekarjane ja lisaks tuntud nimi; aga mind keelitati jääma ööseks ja elamagi pastoraadis nii kaua, kui mu töö kestab. See ei kestnud kauem kui paar-kolm päeva. Üritasin alul teha tööd kirikukülas, aga hiljem käisin natuke kaugemalgi, Alakülas, kus üks hästi jutukas naisterahvas, Mari Leittorp 69, osutus omal kohal olevaks abimeheks. Ta teadis mind elavat pastoraadis ja sellest aitas mulle soovituseks, sest ta 68 Joosep Liiv (4. V II 1957), kirikuõpetaja; töötanud Vändras, Häädemeestel ja Pärnus, Käru koguduses; Rapla koguduse õpetaja, Tallinna Oleviste koguduse hooldajaõpetaja; Lääne-Harju praostkonna abipraost, Kiriku Ülemkohtu liige, EELK konsistooriumi assessor; avaldanud Peakooliõpetuse (1923) ja kirjutanud laulutekste koguduste tarbeks (andmed Juhan Liivi muuseumist). Oli Juhan ja Jakob Liivi lellepoeg; tema tütred on Salme Kirotar, Helga Kibbermann ning Else Schotter. 69 Võimalik, et tegemist on Mai Leitorpiga, kelle kohta Richard Viidalepp oma ekspeditsioonipäevikus Richard Viidebaum (stud. phil) sõnalist vanavara kogumas Rapla kihelk. suvel 1928 kirjutab: Olin kuulnud ääriveeri ühest Nurme saunast, kuhu pidi olema paar klm. Otsisin selle üles. Üks noorem naisterahvas [Kai Martinson, Mai Leitorpi tütar, 41 a], kaks vanaeite. Neist üks hoigas ahju taga haigusest, teine [tõenäoliselt Mai Leitorp] pures laua ääres kõva leiba. Kui olin vahetanud mõne sõna ja võtnud istet laua lähedale, ulatasin tollele üle-laua eidele oma 10-sendilise suhkrusaia. Sellega oli teht väike sissejuhatus, usaldus võidet ning jutt võis alata. Hüvastijätt oli päris sõbralik, eriti selle naise poolt, kes sai saia. (ERA II 6, 23 25). Kartoteegikaardil on informandi kohta kirjas: Mai Leitorp, 79 a. Põline Rapla kihelk. inimene. Arvamust, et tegemist on Kettuse küsitletud inimesega, toetab Mai Leitorpi vanus a 79: aastast pärit fotol näib olevat umbes 60-aastane naine. Ka repertuaar (Kettunen märgib oma keelejuhi laululembust) annab põhjust sama arvata: a on Mai Leitorp laulnud: Viis juuti läksid reisima / Jeruusalemma poole / Je-ie, ru-ru / ie-ie ru-ru-ru / Jeruusalemma poole. (ERA II 6, 289). 2693

70 Kolmas Eesti-retk oli jumalakartlik hing, koguni sel määral, et kui küsimustes tuli ette sõna jõle, keeldus ta seda kordamast, kui tahtsin täpsemalt kuulata õ hääldamist koos j-ga. Ta ei tahtnud pattu teha või õigemini, tahtis põrgutulest pääseda. Piiblis nimelt öeldakse valgustas ta mind, et kes ütleb oma vennale jõle, see on põrgu tule väärt. Kui palusin tal korrata kas või seda piibellikku hoiatust, ei nõustunud ta tolle koleda sõna pärast sedagi tegema. Aga vanu rahvalaule ta patuseks ei pidanud. Panin neid tema käest lõpuks ka paberile, nagu sobivas olukorras vähehaaval mujaltki, sest rahvalaulude arhailine keel on väga huvitav; sellest peaks mingis seoses rääkima päris eraldi. See memm isegi oli üpris arhailine, nagu võib aimata ka tema fotost, mille ta mulle lõpuks kinkis. Missugune pidulik torbik peas! Need uhked tanud, abielunaise peakatted (algupäraselt muide küllap tohust tehtud, sest tano tähendab soome murretes tohtu, tanokas tohust viisku) olid sel ajal nähtavasti neist paigustki kadumas. Tõsi, Läänemaa üldiselt on ehk Eesti kõige algelisema kultuuriga piirkond ja eluasemed sellele vastavad. Raplas kuulsin palju mälestusi punase aasta (1905) õudustest 70, kuid olen need unustanud. Sain kuskilt postkaardi, millel looduslikuks taustaks oli kuivanud puu. Selle külge oli kiriku lähedal seotud mahalastavad inimesed, ja kuulid olid vigastanud puugi kasvuvõimetuks. LÕUNAMURRETE ALAL. VÕNNUS, SUITSU KODUKIHELKONNAS Juba Kavastus töötades veendusin, et on möödapääsmatu minna Kodavere lõunaosa murdejoonte kannul Emajõe taha, püüdmaks Võru keelealal asuvate murrete jooni. Muilgi põhjusil oli lähem 70 Tallinnast saabunud tööliste toetusel algas mõisate põletamine. Kokku rüüstati ja hävitati Eestis, peamiselt Eestimaa kubermangus, umbes 120 mõisa. Nüüd alustasid tegevust karistussalgad, keda sageli juhtisid baltisaksa mõisnikud. Kehtestati verine terror, ilma juurdluse ja kohtuta hukati u. 300 inimest, ihunuhtlust sai 600. Neile lisandusid veel sõjakohtute poolt surma mõistetud. (Lauri Vahtre, Eesti rahva lugu. Tallinn, 2005, lk 51.) 2694 Lauri Kettunen tutvumine lõunamurretega vältimatu, sest need erinevad põhjapoolsetest sel määral, et veel möödunud sajandi lõpupooleni on Eestis olnud teine kirjakeel maa lõunaosa elanike jaoks 71 nagu olen korra juba pidanud mainima. Olin küll tõesti natuke nagu uude maailma sattunud, kui Tartust kagusse sõites olin ületanud Emajõe ning ronisin esimest korda rattalt maha ja hakkasin inimestega rääkima Võnnu kihelkonnas. Sain jutust küll täitsa hästi aru ei olnud ma ju veel murde südaalal, aga vähemalt see oli küll kohe selge, et siin polnud vaja murret täielikult valdava inimese leidmiseks otsida tudisevaid vanakesi nagu tavaliselt Põhja-Eesti alal. Võnnus rahuldusin seekord vaid üldise jutu ning olukorra selgitamisega. Teadsin, et olin jõudnud oma sõbra ja tolle aja tõusva tähe, luuletaja (Elu tule 72 lauliku) G u s t a v S u i t s u kodukihelkonda. Suits elas ikka maapagulasena Soomes; venelaste jaoks oli ta rohkem pinnuks silmas kui ei keegi muu. Ega ta vist muidugi olnud oma gümnasiastiaastate järel sünnipaigaga palju kokku puutunud. Mina oleksin vähemalt pidanud mõtlen nii tagantjärele kohtama toda tema Kerkokellas põlistatud lelle (onu) 73, Võnnu kiriku kellameest, kelle Suits oma tundelises, kodumurdelises luuletuses on igavikku kirjutanud: 71 Kaks kirjakeelt kujunes välja 17. sajandil põhjaeesti ehk tallinna ja lõunaeesti ehk tartu kirjakeel. 18. sajandil hakkas lõunaeesti kirjakeel taanduma (oluliseks põhjuseks oli a põhjaeestikeelsena ilmunud piibel (lõunaeestikeelne Vastne Testament oli ilmunud küll juba 1686, ent täispiibel jäigi ilmumata)). Pidevast taandumisest hoolimata õpetati veel aastatel Tartu ülikoolis kaht kirjakeelt ning mingil määral püsis lõunaeesti kirjakeel kasutusel kuni 20. sajandi alguseni. Viimastel aastatel on tehtud pingutusi lõunaeesti kirjakeele loomiseks Võru murde alusel luuletust (sh kuut tõlget) sisaldav, a juulis ilmunud Gustav Suitsu vabadusideedest kantud esikkogu; sisaldab mh Noorte laulu : Las kasvame, me tõusev sugu, / ja ootame, mil tuleb tund, / kus nendele, kes näevad und, / me müristame kõrvu sõjalugu. 73 Gustav Suitsu isa vend Jaan (11. V ), kes alkoholiprobleemide tõttu kooliõpetaja kohast ilma jäi ja kiriku kellamehena töötas, Gustav Suitsu lemmik. 2695

71 Kolmas Eesti-retk Oh kuule, kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell. Sellele järgneb hellemast hellem meenutus emast 74, keda poeg polnud jõudnud vaatama enne kui surivoodil, ja kirikukellast, mida onu oli helistanud ka ema muldasängitamisel. Ja lõpuks: Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? Ei löö vist enämb oma lell! Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs oh kerkokell, oh kerkokell! Kui oleksin seda klassikaks saanud luuletust juba siis teadnud (see ilmus alles 1913), poleks ma jätnud onul kätt surumata; ehk oleksin poetanud lilleõie ema haualegi kaugel kodupaiga järele igatseva poja poolt. 75 Ja kui paindlik ning kaunis on see murre luulekeele tarvis! Suits oleks pidanud tõesti seda oma luules rohkem kasutama. Sellega oleks ta ehk pääsenud lähemale oma kõige tundelisematele mõtetele ja vahest ka lugeja südamele, sest seegi luuletus oma keelevormile vaatamata on jäänud koguni kooliraamatute pärliks üle terve Eesti 76. Võnnus oli nn kihelkonnakool (umbes meie 5-klassilisele keskkoolile vastav asutus), ja küllap see võimaldaski Gustav Suitsul siirduda hariduse teedele. Ööbisin koolimajas, kus üks eriti sõbralik õpetaja 77 samal ajal ka aednik ja mesinik oma perega mind enda juures pidas. 74 Liis Suits (neiuna Kerge); Gustav Suitsu ema suri alles 1911, siin on juttu aastast Kerko kell on püsinud kooliõpikuis tänapäevani: terviktekst on Märt Hennoste Väikeses eesti kirjanduse loos (1997), neli stroofi esitab Pille Riismaa, Astrid Rätsepa ja Tiina Õunapuu Eelmise sajandi eesti kirjandus (2002) ja Mihkel Rebase Eesti kirjandus kutseõppeasutustele (2003). Karl Muru esitab 11-realise kommentaari luuletuse kohta oma koolidele mõeldud raamatus Noor-Eestist arbujateni (2. tr; 2002). 77 Daniel Loddi (Gustav Suitsu õemees) töötas Võnnu kooliõpetajana KENAD MÄLESTUSED RÄPINAST Lauri Kettunen Mu tegelik sihtkoht lõunas oli Räpina kihelkond, millega mind hiljem hakkasid siduma rohked meeldivad mälestused, eriti paganlikult püha, romantiliselt ilusa Võhandu jõe ääres oleva L e e v a k u g a. Seal on kärestik ja kärestiku peal veski ning villakraasimisevabrik 78. Allavoolu asetsevas kirikukülas on sama jõe kaldal kuulus Räpina paberivabrik 79. Tolle Leevaku tööstusettevõtte ja selle juurde kuulunud talukoha omanik oli noor neiu, rõõmsameelne ja väga sümpaatne preili E r l i c h 80, keda olin kunagi Tartus põgusalt tundma õppinud ja kes just oligi mind Räpinasse kutsunud. Tema vanemad (ema, armastusväärne vanake, oli veel elus) olid Kodaverest pärit, samuti nagu vabriku juhataja R e i n u m ä g i 81, kellest sai hiljem neiu Erlichi ja kogu värgi omanik. Ega nad siis olnud veel avalikult kihlatud, aga küllap sinnapoole. Igat pidi reibas ja laia silmaringiga noormees, kes hiljem oli küll ebakindlate tulemustega laiendanud oma aastal hakkas Leevakul tööle esimene vesiveski, aastail alustas riidemanufaktuur (toodeti sineleid ja vooditekke sõjaväele); 1893 olid olemas nii jahu- kui saeveski ning villakraasimine; aastal lisandus linade kraasimine (vt Olev Toomet, 405 aastat Leevakut. Koit, 1987, 27. VIII 12. IX)). 79 Räpina paberivabriku asutas aastal mõisaomanik Garl Gustav Löwenvolde. Omal ajal oli see Tsaari-Venemaa teine paberitehas. Paberit toodeti kaltsudest; valmistati kirjutus-, trüki- ja makulatuurpaberit ning pappi, samuti rahapaberit (1920. aastatel suurenes toodangu sortiment oluliselt). Räpina paberile trükiti a Põltsamaal ilmuma hakanud Lühike õpetus a üles seatud Siegeli firma 63-tolline paberimasin on rekonstrueerituna käigus ka tänapäeval (Räpina Paberivabrik 250 ( ). Bukleti koostasid: V. Ootsing, L. Rõsakova). 80 Räpina koduloo- ja aiandusmuuseumis säilitatavate Räpina Rahvahariduse Seltsi dokumentide hulgas on viide seltsi kassahoidja abile Aliide Erlichile, kelle tiitliks on märgitud vabriku omanik. 81 Tegelikult Artur Reinomägi; muretses Leevaku tööstusettevõtetele uued veeturbiinid, korraldas elektrivalgustuse (sellest jätkus ka mõnele talule), hankis uusi masinaid ja organiseeris kruupide ja püüli tegemise. Tema indu ei peatanud ka 21. aprillil 1921 ettevõttes toimunud tulekahju (Olev Toomet, 405 aastat Leevakut ). 2697

72 Kolmas Eesti-retk ettevõtte ka suurde tellisetehasesse 82. Neljandana kuulus meie suhtlusringi kui jätan juhuslikest külalistest rääkimata üks matemaatikat õppiv üliõpilane, kes minu meelest õpetas preili Erlichi (kas mitte ei valmistanud teda ette sisseastumiseksamiteks) ja ühtlasi vahtis tarmukat tüdrukut oma hellade silmadega. Ta oli kõhn ning kleenuke, kuuldavasti moonamehe pojast ennast hariduse juurde murdnud, sümpaatne ja terava mõistusega. Hiljem räägiti, et vaeseke oli, küllap vaimse ülepingutuse ning ehk varasemate kitsaste elutingimuste tõttu, endasse sulgunud, mõistuse valguse kaotanud ning vaimuhaiglasse sattunud. Mu kirjeldus ei oleks täielik, kui jätaksin mainimata Pika ja Päka, kaks väledat tibatillukest ühte nägu koera, kes alati keerlesid meil kannul, koguni paadis, kui sõudsime mööda kaunist Võhandut ja pikutasime sügissuvises päikesepaistes selle kallastel. Oli tore aeg! Aga Räpina murrakut ei rääkinud meie seltskonnas ükski ning isegi Pika ja Päka ei olnud kohalikud. Too noor tudengisell oli Viljandi kandist, Kõpus sündinud, ja temalt sain küll suhteliselt usaldusväärseid ja mind oma uudsusega veetlevaid teadmisi sealse murde kohta. Kui asusin hiljem plaanipärase töö juurde, tuli mu keelejuhiks ühe naabertalu vanaperemees. Algul mõtlesin, et tema hääldamine on isikupäraselt ebaselge, sest ei suutnud koguni terveid sõnu mõista ega korralikult kirja panna. Nendes vilksatas helituid ja maksimaalselt redutseeritud vokaale, kvantiteedisuhted tegid raskusi, kummalist leidus vormiõpetuses, millele lisaks aegajalt tuli ilmsiks täiesti tundmatuid sõnu. Üritasin keelejuhti vahetada, kuid sellest ei olnud kasu. Põhjus oli keeles endas olin tõesti jõudnud otsekui uue keele alale. Sain hiljem hästi aru kadunud Ojansuu lootusetusest. Tema nimelt, alustanud Aleksandri stipendiaadina oma aasta kestnud lõunaeesti murrete uurimist sellestsamast keelealast, rääkis, et kahenädalase pingutuse järel oli ta mõelnud jätta kogu ürituse ületamatuna paistnud raskuste tõttu aasta paiku ehitas Artur Reinomägi Leevakule tellisetehase (toodeti telliseid, savinõusid ja kahhelpotte, mida veeti paatidega Räpinasse ja sealt lotjadega Tartusse). Toodangu halva kvaliteedi tõttu läks tehas ja kõik teised Reinomäe ettevõtted (koos veskitaluga) pankrotti. Üheks uueks omanikuks sai aastal Karl Eduard Sööt (Olev Toomet, 405 aastat Leevakut ) Lauri Kettunen pooleli. Minul oli Ojansuuga võrreldes see eelis, et tundsin juba põhjamurret ja naabermurrakuid. Varsti hakkas seegi hääliku- ja vormisüsteem mu pingutustele alla vanduma. Sellest enamgi tegi rõõmu see, et võisin juba alati mälu järgi rohkeid võrdluskohti leida. Taibukate keelejuhtide juhatusel oli hea võimalus kasutasin seda meetodit alati hiljemgi rasketel juhtumitel orienteeruda foneetilisel kirjapanekul sel viisil, et jäljendasin talletatava foneemi hääldamist nii kaua, kuni keelejuht mu häälduse täielikult heaks kiitis (oma kõneorganite asendit ja liigutusi teadsin oskavat õigesti üles märkida). Kiriku lähedal kohtasin ühte vallakooliõpetajat, J. B u n d - b e r g i 83, tursket meest, kes näis olevat loodud pigem kände juurima kui lapsi haridusteel juhatama. Ta oli mulle oivaline abimees minu võitluses murde häälikuliste raskuste vastu, ent tal oli vähevõitu aega, kuna õpetustöö kõrvalt pidas ta ka väikest põllundustalu. Tema vana isagi andis mulle abi. Toosama, juba siis nooruse piiri ületanud õpetaja Bundberg, hilisema nimega A i n e l o, ilmus hiljem üliõpilaseks, algul vabakuulajaks, Tartu ülikooli, oli mu truimaid kuulajaid ning Emakeele Seltsi tegevusest osavõtjaid. Tegin veel laevareisigi 84 Tartust tema koju Räpinasse, lõbusas seltskonnas lõbusa reisi, sest missugune pulmareis võib olla muud kui lõbus. Ainelo oli nimelt lõpuks 83 A-st 1922 Jaan Ainelo, 5. VII XI 1941 (suri arreteerituna Sosva jõe äärses vangilaagris Uuralites); haridus- ja seltsitegelane, õppe- ja keeleraamatute autor; Suure-Veerksu vallakooli ja Räpina kihelkonnakooli juhataja, õpetaja Tartu koolides; Räpina Rahvahariduse Seltsi asutajaid ja juhte, Eesti Punase Risti Seltsi asutajaid ning Tartu- ja Viljandimaa kaitseliidu organiseerijaid ( ), Akadeemilise Emakeele Seltsi asutajaid, selle nimede eestistamise kesktoimkonna juhataja ning Nimede Eestistamise Liidu juhatuse liige, Noor-Eesti Kirjastuse juhatuse liige. Poeg Ago Ainelo (1924) on tuntud kodu-uurija. 84 Koguteos Võrumaa: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus (Tartu, 1926) teatab Räpina liiklusolude kohta: Ainukeseks soodustuseks liiklemises on Peipsi järve aurulaevaliin, mis hoiab ühendust Tartuga ja Anohovaga... (lk 336). Regulaarne laevaliin Tartu Võõpsu Pihkva seati sisse aastal, pidev Räpina Tartu bussiliin avati aastal

73 Kolmas Eesti-retk märganud, et inimesel ei ole hea olla üksinda, ja löödigi siis paar päeva tema pulmas tantsu, söödi ja joodi, nagu korralik komme nõuab. Kõnede tulv pealekauba, sest see kuulub väiksema möllu puhulgi asja juurde. Ainelo, kellest sai keskkooliõpetaja, koguni ühe õpiku 85 kirjutaja, on hea näide selle kohta, kuidas tolleaegsed rahva hulgast tõusnud mehed on end tahte ja visadusega läbi kõikide raskuste kõrgemate teadmiste allikatele pingutanud. Mu Räpina tuttavate hulka kuulub teinegi huvitav õpetaja, R e i s e n b u k 86, keda olin varem kohanud Helsingis. Ta oli õpetajaks kihelkonnakoolis, seega juba kõrgem õpetaja, samuti tema naine. Eriti sümpaatne perekond, mille külastamine pakkus muude andide kõrval ka suurt vaimset naudingut. Hiljem ei kuulnud ma tollest perest midagi, ainult et aastaid hiljem tuli mulle neilt tervituseks kastitäis maitsvaid õunu. Veel mäletan tookordse Räpina-elamusena ühte pritsimeeste pidu küllap just pritsimeeste, sest ei olnud ju Vene ajal mitte mingisugune aateline ühendus võimalik 87, väikeseks erandiks 85 Ilmselt on mõeldud J. Ainelo poolt koos Henrik Visnapuuga kirjutatud Poeetika põhijooni I (Tartu, 1932); J. Ainelo võttis osa ka Seto lugemiku I (1922) ja selle II osa Kodotulõ (1924) koostamisest, kogus ja avaldas eesti keele grammatika oskussõnu (Valik eestikeelseid grammatilisi oskussõnu (1925)). 86 Madis Reisenbuk 15. V IV 1947; haridus- ja ühiskonnategelane; Räpina kihelkonnakooli juhataja, sunnitult õpetaja Venemaal (opteerus 1920), Tõrva gümnaasiumi juhataja, Tõrva Teataja väljaandja; Tõrva alevivanem ja linnapea ( ); Räpina Rahvahariduse Seltsi esimene esimees (1907); Tõrva gümnaasiumihoone ehitaja, linna ulatusliku haljastuskava ( õunapuud, Jaapani ja Hiina okaspuud, lõunamaised ilupuud) koostaja ning puukooli rajaja; prantsuse keele õpiku Cours pratique de la langue Française I (1922) autor (Jaan Villem, Madis Reisenbuk ( ). Mulkide Almanahh, nr 7. Toimetanud E. Vääri. Tartu, , lk 52 55). 87 Aleksander III ajal ( ) oli talurahval tõesti seltsidesse kuulumine keelatud, erandiks a-st 1889 karskusseltsid (Räpina karskusselts Võhandu asutati a). Nikolai II lubas ka põllumajandusseltsid. Räpina Vabatahtliku Tuletõrje Ühing asutati hiljem; küll oli vastav selts olemas Leevakul (1880?) ja Võõpsus (1906) Lauri Kettunen karskuseseltsid, mille varjus inimesed, tõsi küll, kogunesid sageli pudelitegi ümber lusti lööma, nõnda et peol oli karskus kõrgel jalal. Tollel Räpina peol juhtus jällegi, et mul tuli soomlasena vastu võtta seltskonna vaimustatud ovatsioonid. Üldiselt tegin niisuguse tähelepaneku, et kui soomlane Tallinnas ja selle lähedal oli vaid lugupidava tähelepanu objektiks (Tallinnas sageli ka halva kuulsusega), siis vastupidi sellele oli tal siin lõunas natuke nagu romantiline oreool ümber. Oli ju Soome, seda teati, lisaks vennasmaale ka tollaste Eesti ja Liivimaa kubermangudega (hilisema Eestiga) võrreldes nagu iseseisev riik, ja Soome eeskuju taheti järgida kõiges. Muuseas, too mainitud pidu lõppes näitemänguga 88. Unustasin just öelda, et näitlemine oli ometi venelastegi arvates lubatav rahvalik lõbustus ja et kohalikku näitekunsti harrastatigi igal pool. ESIMEST KORDA SETUDE JUURES Võisin olla veetnud Räpinas kaks nädalat ja septembri algus oligi kätte jõudnud. Oli tahtmine põigata ühekorraga vaatama ka s e t u s i d, kellest olin jõudnud nii palju kuulda. Olid nad ju natuke sama mainega kui meil Venemaa karjalased : ikka veel rahvalaule laulev, algelistes oludes elav hõim, usu poolest kreekakatoliiklased ja oma arengus sellegi tõttu ajale jalgu jäänud, et kirik oli võõrkeelne ega hoolinud rahvaharidusest. Setukeste ala algaski kohe Räpina lõunaservast Võõpsu alevist, otse teiselt poolt jõge. Keeles ei märganud küll just suuri erinevusi Räpina murrakuga võrreldes, oludes aga küll. Naised ja osalt mehedki kandsid veel valgeid takuseid rahvariideid ja naistel oli vägev hõbesõlg ning muid kulinaid piduehteks. Maad paistsid olevat üldiselt viletsad, liivased põllulapid; ja ehk oli seegi silmaga nähtava vaesuse põhjus. Aga inimesed olid otsekohesed, jutukad, alati heatujulised selle tähelepanekuni jõudsin kohe. 88 Näitemängu harrastati sobiva ruumi puudumisele vaatamata hoolega (etendusi korraldati muu hulgas Võru maantee ääres asuvas mõisaküünis). Aktiivsemad teatritegijad olid õed Juuli ja Emma ning vend Jaan Bundberg (Ainelo); viimane lavastas ka Kitzbergi Kauka jumala. 2701

74 Kolmas Eesti-retk Mul oli soovitatud sõita Värska valda 89, kus Pihkva järvest välja tungiva lahe otsas oli vallamaja ja vallakirjutajaks üks haridust saanud Rautbergi-nimeline eestlane. 90 Minek juhtus varasele pühapäevahommikule. Möödusin paljudest piduriides setudest, kes olid minemas kirikusse. Kuulsin, et oli tähtis kirikupüha 91, mille puhul tuuakse maa-ande pühitsemiseks ja käiakse ühekorraga surnuaial lahkunud omaste kalmudel söömas ning kadunuid asjakohaselt mälestamas. Kas võisid need inimesed juba ette olla tõstetud tujus või kuulus see lihtsalt setude loomuse juurde, kuid mulle hõigati alati midagi sõbralikku, kui jõudsin oma rattaga vankrimeeste lähedale. Üks naine ulatas kohe õuna ja vaimuka huumoriga räägiti minu hobusest. Mul polnud mõtet täpsemalt seletada, kust ma olen, sest selline mõiste nagu Soome paistis olevat siinsetele inimestele tundmatu. Vallamajas, kus mind lahkelt vastu võeti, oli otsast lõpuni vene kord. Too Rautberg oli nähtavasti ainult abiline, vallakirjutaja ise oli umbvenelane. Aga missugune venelane! Ta tervitas mind lausa südamlikult ja hakkas kiruma seda ülekohut, mida Venemaa Soomele oli teinud. Mäletan veel, kuidas ta vene kombe kohaselt elavalt rusikatega vehkides õpetas, mida soomlased võõrastele tšinovnikutele peaksid tegema. Kahtlesin tema siiruses, kuid Rautberg kinnitas, et mees räägib tõesti oma veendumuste järgi ja kahetseb sedagi, et Eestile vabadust ei anta. Too saabumispühapäev on mulle unustamatult meelde jäänud nende kiriklike rituaalide tõttu, mida koos ühe noore eesti gümnasiasti, Rautbergi sugulasega vaatama läksin. Poiss lõbustas mind algusest peale sellega, et rääkis oma lustakat lõunapoolset murrakut. Ega noil aegadel gümnaasiumides midagi emakeeles ei 89 Siis oli valla nimi tegelikult Slobodka (Lobotka). 90 Tõenäoliselt on tegemist Räpina Rahvahariduse Seltsi aktiivse liikme, Võõpsi Tulekustutajate seltsi esimehena tegutsenud J. Raudbergiga. 91 Ussimaarjapäeval 21. septembril (vkj 8. sept.) tähistatakse neitsi Maarja sündimise püha; Laossina kabel (tsässon) on pühitsetud neitsi Maarja sündimise pühale Lauri Kettunen õpetatud 92 ning ega kõnetki ühiskeele raamidesse kohendatud. Jumalateenistus oli juba tükk aega kestnud, kui saabusime puupüsti täis kirikusse, milles hõljus viirukisuitsu, Hoffmanni tilkade 93 ja higi lõhna. Kaunis koorilaul segunes setude vaikse pobinaga kui nad just risti lüües ja põlvili põrandal või mõne ikooni juures pead ei langetanud, mis saatis nende sekeldamist küünalde ostmisel ja pühakute auks põlema torkamisel. Papp laulis ja pomises 92 Eestikeelne gümnaasiumiharidus oli siiski hakanud levima: 14. septembril 1906 oli Tartus Jaan Tõnissoni, Peeter Põllu, Oskar Kalda, Anton Jürgensteini jt algatusel asutatud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastekool (praegune Miina Härma Gümnaasium) ning sellele järgnesid teised. Kerge see areng siiski polnud, venestussurve ning ebakindlus puudutasid haridussüsteemi 1. klassist alates. 2. mail 1906 oli Nikolai II kinnitanud Riiginõukogu otsuse, millega lubati Balti kubermangude erakoolides aineid peale vene keele ja kirjanduse, Venemaa ajaloo ja geograafia õpetada eesti, läti või saksa keeles (Eestis asutatigi selle peale 21 alg- ja neli keskkooli). 22. oktoobril 1906 ilmub Riia õpperingkonna kuraatori Dmitri Levšini ringkiri emakeelse õpetuse lubamiseks Kura-, Liivi- ja Eestimaa kubermangude algkoolides esimesel kahel õppeaastal. Järgnes venemeelsete vastureaktsioon, mh avaldas Revalskie Izvesti 28. jaanuaril 1908 arvamust, et kohalikud keeled on suureks hädaohuks Vene riiklusele Baltikumis (samasugusel arvamusel oli kuberner Korostovets, kes soovitas emakeelsete tasuliste erakoolide väljatõrjumiseks asutada riigi ülalpidamisel olevaid vene õppekeelega algkoole). 12. veebruaril 1909 keelas peaminister Pjotr Stolõpin oma märgukirjaga järeleandmised emakeelsetele koolidele riigikeele arvel: Seetõttu tuleb anda vene keelele koolides tagasi temale vääriline koht. 27. juunil 1913 jõustub vähemusrahvaste algkoolide põhimäärus, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult varajane üleminek vene õppekeelele (abinõusid rakendati 1. klassist alates). Alanud maailmasõja tingimustes valitsusele vähemusrahvaste toetuse kindlustamiseks lubatakse 16. märtsil 1915 haridusminister Pavel Ignatjevi eeskirjaga õppetööd linna- ja maa-algkoolide esimestes klassides taas emakeeles (tegelikult olukord ei muutunud, sest venekeelne ametnikkond eesotsas kuberner Korostovetsiga blokeeris lubatu ellurakendamise) (vt Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. I osa , lk 58, 62, 63, 70, 78, 113, 131). 93 Eeter või eetrit olulise komponendina sisaldav joovastava toimega vedelik, kasutatakse nii raviks kui mõnuaineks. Vt Ken Kalling, Liikwa laened... õõnistavad meie randa. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat. XLVIII, Tartu, 2004, lk

75 Kolmas Eesti-retk midagi, millest küllap venelanegi kirikuslaavikeelsest jumalasõnast poleks aru saanud, patras midagi kiiresti ja õõtsus kahtlaselt, nii et viirukinõu kippus vastu altaripilte kolksatama. Saime ilma raskusteta aru, et ta oli purupurjus. Hiljem jõuti tseremooniaga armulauamüsteeriumi juurde, mille jaoks nagu mu teadja giid seletas oli armulaualistelt raha veini eest ette võetud. Papp ise oli pruukinud jooki küllap teistegi hingede õnnistuseks, sest ta teatas tseremoonia keskel lakooniliselt: Bolše njet. rohkem ei ole. Aga sellest tõusis nurin, eriti naisterahvaste hulgas, kelle laiade seelikute taga meie naerdes kükitasime. Papp oskas rahulolematud ära vaigistada, tõi altari tagant kõige pühamast uhke raamatu jevangeeljumi, teadis mu kaaslane ja laskis osatuks jäänutel selle kullatud risti suudelda; see pidi samamoodi asja ära ajama kui armulaud. Mehed pistsid oma huuled suurema või väiksema ükskõiksusega selle vastu, naistevägi aga musutas usu ja hardusega, koguni nii hardalt, et papp mühatas natukese aja pärast midagi diakonile, kes vahetas selle uhke jevangeeljumi mingi kulunuma köite vastu. Meid pani toimuv naerda kõkutama, kuigi oli hirm, et me ei saa kirikuvärki kaua vaadata, kuna meid varsti välja visatakse. Saime siiski, sest kõikide tähelepanu oli sellest peale pööratud laudadele, mis pühitsemiseks toodud söökide all nõtkusid: leiba, saia, õunu, võid, mett mida kõike seal ei olnud. Papp jalutas ebakindlalt peatudes ja kõrvalsamme tehes viirukit suitsutades ja arusaamatult pomisedes laudade ümber, võttis siis pühitsetud vett ja hakkas seda mingisuguse harjaga üle laudade piserdama. Keegi eit tormas veel viimasel hetkel pühitsetud küünalt mesikärje vahasse söökide keskele tsuskama, torkama ja küünal kustus susisedes, kui vesi lauale lendas. Aga kui see naine sai pühitsemisel nii hea tulemuse, siis teisel oli oht jääda hoopis osaduseta. Tema nimelt oli ruumi puududes pannud oma toidud üles aknalauale ning sinna papi uinuvad silmad ei vaadanud. Papp oli juba lahkumas kui eit ta talaarist kinni haaras: batjuška, batjuška! ja näitas ärevalt aknalaua poole. Papp ei vaevunud akna alla minema, vaid hospodii..., ja lennutas, küljega seistes kauge maa pealt vett aknale ise samas päris kõvasti kaasa vaarudes Lauri Kettunen Seejärel mindi pühitsetud toitudega kiriku kõrval olevale kalmistule, need pandi haudadele laiali, linaga või ilma, ja hakati hardalt sööma, iga pere oma kadunute kalmul. Mina pidasin seda tegevust päris paganlikuks ohvrieineks, kuid veendusin hiljem, et see oli õigeusu kiriku poolt kõikjal õnnistatud komme, algupäraselt muidugi paganlik. Kui kuskil, siis just siin oleks küll fotoaparaadil tööd olnud, sest jäädvustamiseks oleks leidunud kõige huvitavamaid olukordi. Ühel haual suudles keskealine naine hüsteeriliselt risti ja itkes pisarate voolates leinalaulu, millest eristus arusaadavaid sõnu: pojuke, iks mo kulla pojuke... Teisedki nuuksatasid kurbusest koos emaga, sööke puutumata, aga kui selle nutul ei paistnud lõppu tulevat, hakati ema pärast muretsema. Koguni isa tõusis püsti, seisis hetke nõutult ja läks siis kiirete sammudega kuhugi, naastes hetke pärast koos papiga. Papp luges ühetoonilise missahäälega salmi ja kui oli oma rubla kätte saanud, lahkus uniselt. Aga seejärel pidi ka ema oma itku lõpetama ja näis vähehaaval rahunevat. Muuseas, peresuhted on setudel väga soojad ja olen oma käikudel jõudnud sellise tõdemuseni, et peresuhted on kõikjal seda soojemad, mida algelisemad on olud. Või osatakse need algelistes oludes vaid varjamatult ja vahetult esile tuua? Viibisin sel korral setude juures vaid paar-kolm päeva, sest oli aeg Soome tagasi minna. Lisaks paistis olevat möödapääsmatu teha siia veel uus käik plaanipärasema uurimise tarvis. Korjasin kimbu rahvalaule, mida paistis võivat ilma vaevata saada isegi meestelt. Mind huvitas nii siin nagu mujalgi rohkem laulude keeleline pool kui nende folkloristlik väärtus, kuigi rahvaluulegi kuulus mu vanade lemmikainete hulka. See oli küll kohe selge, et Hurda kapitaalne teos Setukeste laulud 94 oli kõike muud kui ammendav, sest head laulikud paistsid meelsasti luuletavat lauludeks isegi päevasündmused. 94 Jakob Hurda poolt Helsingis trükki toimetatud (I III; ) ja ligi 2000 setu lauluteksti sisaldav rahvalaulukogumik. 2705

76 Kolmas Eesti-retk LAURI KETTUNEN (10. IX II 1963) on soome keeleteadlane, prosaist, luuletaja ja näitekirjanik. Õppis Helsingi ülikoolis soome keelt ja sugulaskeeli, lõpetas 1908 (doktor 1913 uurimusega eesti keele Kodavere murrakust). Valiti 1914 Helsingi ülikooli soome keele dotsendiks, 1929 erakorraliseks professoriks, oli eesti keele ja lähisugukeelte professor, ühtlasi Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor; Soome Teaduste Akadeemia liige 1932; Akadeemilise Emakeele Seltsi esimees Tema arvukaist keeleteaduslikest uurimustest on eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul (Tallinn: Rahvaülikool, 1919), Lõunavepsa häälik-ajalugu. I, Konsonandid. II, Vokaalid (Tartu: Tartu Ülikool, 1922), Lauseliikmed eesti keeles (Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1924); samuti Eesti-soome sõnaraamat = Virolais-suomalainen sanakirja (Helsinki: Otava, 1917; 3. tr. Tallinn: Roto, 1991), Soome keele õpiraamat (Tallinn: Rahvaülikool, 1920), luulekogu Südame sillad (Helsinki, 1960) ja mälestusteraamat Laadogast Balatonini: Mälestusi (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999). Oluline on ka M. J. Eiseni mälestusele pühendatud uurimus Etymologische Untersuchungen über Estnische Ortsnamen (Helsinki, 1955). Akadeemias on ilmunud Esimene Liivi-retk: 1920 (1994, nr 12, lk ), Luulet (1995, nr 7, lk ), Minu esimene Eesti-retk. Suvi 1908 (2005, nr 9, lk ) ja Teine Eesti-retk. Sügissuvi 1909 (2005, nr 10, lk ). JÜRI KASK (1970) 2706