HEADREAD. Tallinna kirjandusfestival mai 2016 TÄNAVUST HEADREAD FESTIVALI ISELOOMUSTAB PALJU HUVITAVAID NAISKIRJANIKKE

Transcription

1 HEADREAD Tallinna kirjandusfestival mai 2016 TÄNAVUST HEADREAD FESTIVALI ISELOOMUSTAB PALJU HUVITAVAID NAISKIRJANIKKE KIRJANDUSFESTIVALIL HEADREAD ESINEVAD TEISTE SEAS KOLM NAIST, KES IGAÜKS ON OMA PÕLVKONNAS JA ŽANRIS SUURMEISTRID. DONNA LEON KOMISSAR BRUNETTI LOOJA KRISTA KAER Praeguseks juba 25 Veneetsias aset leidvat krimiromaani kirjutanud Donna Leon on ameeriklanna, kes on elanud Veneetsias veerandsada aastat. Tema raamatuid on tõlgitud kolmekümne neljasse keelde, kuid Leoni enda palvel ei ole nende seas itaalia keelt. Nagu parimate kriminaalromaanide puhul ikka, ei ole ka DONNA LEON Leoni raamatud üksnes kuritegude avastamisest või mõrva- PROMO juhtumite lahendamisest, vaid autor avab nende kaudu Veneetsia eri tahke. Nüüd on ilmunud isegi lisaköide «Brunetti Veneetsia: Jalutuskäigud läbi romaanide». Leon on erialalt inglise keele ja kirjanduse õppejõud ning Veneetsiasse sattus ta esimest korda aastal. Juba see esimene kord avaldas talle nii sügavat muljet, et ta pöördus linna tagasi igal aastal. Ja täiesti juhuslikult sai siit alguse ka tema kirjanikukarjäär aastal läks ta koos sõbraga, kes oli seotud ühe Donizetti ooperi proovidega, Veneetsia ooperiteatrisse La Fenice. Pärast proovi räägiti lava taga kellestki kuulsast dirigendist, kes oli hiljuti surnud. Et seda dirigenti oli üldiselt vihatud, läks jutt viisidele, mida oleks võidud kasutada tema mõrvamiseks. Leon arvas, et see oleks suurepärane krimiromaani algus. Nii sündiski Donna Leoni esimene teos, mille ta sõbra õhutusel kirjandusvõistlusele saatis ja selle võitis. Et auhinnaks oli kahe romaani kirjastamisleping, tuli kirjutada veel teinegi, nüüd on äärmiselt inimlik ja sümpaatne Brunetti tegutsenud juba kaua. Donna Leon ei paelu oma lugejaid üksnes osavalt konstrueeritud süžeedega, vaid ka õhkkonnaga ning kõigi raamatute peategelaseks on kindlasti Veneetsia, mille muutumist aastate jooksul saab Leoni romaane lugedes jälgida. Linn muutub koos maailmaga, sinna ilmuvad immigrandid, tänapäeva maailm toob uued probleemid, kuid samal ajal on just Veneetsia traditsioonides ja ajaloos see tugevus ning võlu, mis aitab moodsa maailma heitlikkuses püsima jääda. Donna Leoni raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde, võib-olla saab tema esinemise kuulamine just selleks tõukeks, mis tekitab tahtmise need teosed kätte võtta. DONNA LEON JA JASON GOODWIN REEDEL, 27. MAIL KELL 16 TJAWANGWA DEMA SUULISE SÕNA MEISTER KRISTA KAER Mäletan, kuidas nägin T. J. Demat nagu ta ise ennast nimetada palub Cambridge is Briti Nõukogu kirjandusseminaril. Sellel seminaril rääkisid tavaliselt hommikust õhtuni Briti kirjanikud oma loomingust ning vastasid küsimustele. Ühel õhtul aga esinesid kuulajate TJAWANGWA DEMA hulka kuuluvad kirjanikud, lugedes kas siis oma luulet või PETRA ROLINEC proosakatkeid. Tase oli muidugi kõikuv, nagu niisugusel puhul ikka, aga kui saabus T. J. Dema kord, olid kõik lummatud, niivõrd paeluv ja meisterlik oli tema luule ja viis, kuidas ta seda esitas. Sellest esinemisest on nüüdseks möödas ligi kümme aastat ning T. J.-l on õnnestunud vahepeal asutada Botswanas kirjanduskeskus ja luulefestival, olla mõnda aega Botswana Kirjanike Liidu esimees ning muidugi esineda terves maailmas, mõnikord ka koos džässmuusikutega. Tema enda sõnade kohaselt on Botswana luuletraditsioon just suuline ning lisaks polnud traditsioonilises luuleesituses vahet luulel ja muusikal, need sulandusid ja täiendasid teineteist. Nooremad luuletajad on küll hakanud looma inglise keeles, kuid see ei tähenda sugugi traditsioonide hülgamist, pigem nende edasiarendamist. Erinevus seisneb võib-olla üksnes selles, et noorema põlvkonna luuletajad rõhutavad oma mina, räägivad iseenda eest, oma kogemusest, traditsiooniline luule aga annab edasi kogu rahva lugusid. Ka praegu eelistavad Gaborone elanikud pigem kuulata luulet, kui seda lugeda. Raamatukauplusi on vähe ning isegi need vähesed ei müü kuigi palju luulekogusid. Luulekogude väljaandmisest pole huvitatud ka kirjastajad. Ja nii esinevadki Botswana enda luuletajad ja sinna lihtsalt mõneks ajaks sattunud poeedid kas kohvikutes või kultuurikeskuses vähemalt korra kuus ning neid tulevad kuulama sajad inimesed. T. J.-l on siiski palutud ka midagi kirja panna ning ta ise arvab, et vähemalt osa neist trükitud luuletustest ei esita ta ise kunagi. Sisetunne ütleb talle enamasti, milline luuletus on mõeldud kõrvale ja milline silmale, kuid mõnikord vahetab ta neil meelega kohad, et näha, mis juhtub. T. J. DEMA NELJAPÄEVAL, 26. MAIL KELL 19 LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 18 CLAIRE NORTH ANDEKAS AJAVÕLUR MARI REBANE Pseudonüümide Claire North ja Kate Griffin taga peidab end noor Suurbritannia kirjanik Catherine Webb (1986), kelle teos «Harry Augusti esimesed viisteist elu» mullu ka eesti keeles ilmus. Webb alustas kirjanikuteed väga varakult, tema debüütteos «Mirror Dreams» ilmus CLAIRE NORTH siis, kui kirjanik oli vaid 14-aastane. 20-aastasena kirjutas PETRA ROLINEC Webb oma esimese raamatu Horatio Lyle'i seiklustest, kes on ühtlasi kirjaniku kuulsaim kangelane. Viktoriaanlikus Londonis tegutsev Lyle on endine politseinik, kes eelistaks küll oma laboris nokitseda ja katseid teha. Samas, kui kohustus ehk Tema Majesteedi valitsus teda kutsub, läheb Lyle kõhklematult appi kuritegusid lahendama. Horatio Lyle'i raamatutega seoses pole Webb hoidnud tagasi uhkust seeüle, kui faktitäpsed need ajaloolises ja teaduslikus mõttes on. Ühtekokku on Webb kirjutanud kaheksa noorele täiskasvanule mõeldud romaani, koos Kate Griffini ja Claire Northi nime alt kirjutatuga küündib noore kirjaniku romaanide hulk paarikümneni. Kirjaniku üks tuntumaid romaane «The First Fifteen Lives of Harry August» ilmus Claire Northilt tunamullu ning eestikeelsena jõudis Harry Augusti sündide ja surmade spiraal raamatulettidele aastal. Raamatu peategelane Harry August sünnib ja sureb ja sünnib uuesti ning kui sünnikoht ja -aeg jäävad alati samaks, siis surma kuupäev ja asjaolud muutuvad vastavalt peategelase tehtud valikutele. Üks asi on Harryga veel, nimelt mäletab ta kõiki oma elusid. Ühest küljest on tegu fantaasiakirjandusega, teisalt aga 20. sajandi ühiskondlikke muutusi vaatleva teosega, kust käivad läbi kaks maailmasõda, nõukogude võim, naiste emantsipatsioon ning teaduse areng. Webb on terava sulega, nii ei jää tema kangelased oma dialoogides vastust võlgu. Samas on kirjanik osanud tasakaalustada põneva loojutustuse mõtlemapanevate tähelepanekutega elu enese kohta, mis jõuavad kohati filosoofiliste arutelude mõõtu. Catherine Webb on eluaegne londonlane, kes armastab jalutada oma kodulinna neis kohtades, mida ta raamatuteski kirjeldab. Tema värskeim teos «The Sudden Appearance of Hope» ilmub maikuus. CLAIRE NORTH NELJAPÄEVAL, 26. MAIL KELL 17 LASTEKIRJANDUSE KESKUSES PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 14

2 BRITI TELEAJAKIRJANIK PETER POMERANTSEV KIRJELDAB VENEMAA SÜRREAALSET TEGELIKKUST PETER POMERANTSEV URVE ESLAS Briti teleajakirjanik ja kirjanik Peter Pomerantsev on igal kirjandusfestivalil oodatud külaline nii oma laialdaste teadmiste kui ka hea jutustamisoskuse tõttu. PROMO Pomerantsevil on neli omadust, mis ta kirjaniku, ajakirjaniku ja analüütikuna heaks teevad. Ta on palju näinud ja lugenud, ta oskab lugusid jutustada, on kiire analüütilise mõtlemisega ja teda huvitavad inimesed, isegi kui nad on veidi ebatavalised või siis just selle pärast. Ukrainas sündinud ja suurema osa elust Suurbritannias elanud Pomerantsev töötas 2000ndatel kümmekond aastat Venemaal teletööstuses. Peamiselt meelelahutussaateid tehes, uudistesaadetest hoidis ta end targu eemale. Televisioon Venemaal ei tähenda päris sama mis televisioon Eestis; see on suures osas küüniline tegelikkuse loomise vabrik, millel on võime panna liikuma või rahustada masse, hävitada elusid, luua ja kaotada poliitikuid ja poliitilisi liikumisi, teha ärimehi väga rikkaks või järsku väga vaeseks. Kui raha ja poliitiline kapital on võim, siis televisioon, vähemalt Venemaal, on see võimusõrmus, mis nii raha kui ka poliitilist kapitali kontrollib. Vähemalt osaliselt. Pomerantsevi Venemaa kogemusest sündis kaks pikemat teksti, mõlemad piisavalt olulised, et neid saab kasutatud nii poliitika kujundamisel kui ka riigipea kõnedes. Esimene neist oli aasta sügistalvel ilmunud raport «Ebatõelisuse oht: kuidas Kreml kasutab relvana kultuuri, informatsiooni ja raha», mille ta kirjutas koos Michael Weissiga, Ühendriikide ajakirjaniku ja Daeshi eksperdiga. Sama hästi oleks pealkirjas võinud sisalduda ka sõna «ideoloogiat», sest kõige huvitavamad aspektid raportist analüüsivad vahendeid, läbi mille tegelikkuse loomise vabrik end väljendab. Need jõud ei rahuldu ainult Venemaaga, vaid tahavad seda illusoorsust luua ka piiri taga, kasutades eesmärgini jõudmiseks lääneliku ühiskonna ja ajakirjanduse endi väärtusi. Neidsamu väärtusi, mis paradoksaalselt ajakirjandust propaganda eest ei kaitse, vaid selle haavatavaks teevad. Kui erinevad seisukohad peavad olema lubatud, siis on lubatud ka need, mis ei ole faktiliselt õiged. Kui ajakirjandus peab olema tasakaalustatud ja mõlemale poolele peab andma võrdselt sõna ja ruumi, saab uudistest lugu, kus «kõik on võimalik» ja mitte milleski ei saa enam kindel olla. Faktid kaovad, jäävad vaid tõlgendused vähe, et kujundada ideoloogiat, aga piisav, et tekitada suurt segadust. SUUREPÄRANE JUTUSTAJA Teine, vähemalt sama oluline tekst Venemaa kogemusest oli raamat «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik», mis on ilmunud ka eesti keeles. Kui raport ja kolumnid tuntud Euroopa väljaannetes nagu näiteks London Review of Books, Newsweek/Daily PETER POMERANTSEV JA TOOMAS HENDRIK ILVES PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 12 Beast või Le Monde Diplomatique näitavad Pomerantsevi analüüsioskust, siis raamat toob välja tema suurepärase jutustajatalendi. Venemaal valitsev sürreaalne olukord, mida tegelikkuseks nimetada on raske, sest millelgi ei ole pinda, püsivust ega sageli ka seletust, on kirjeldatud läbi lihast ja luust inimeste lugude, mis on veidramad kui väljamõeldis olla saaks. Raamatu menust räägib vast see, et tean Londonis inimest, kes ostis jõuludeks üheksa eksemplari, igale sõbrale ühe. Kui nii edasi läheb, saab Pomerantsevist, naljaga pooleks, briti versioon Immanuel Kantist, kelle «Puhta mõistuse kriitika» igal koduperenaisel öökapil oli. Pomerantsevi jutustamisoskus ja huumorimeel teeb temast nii poliitika- kui ka kirjandusürituste korraldajate jaoks väga oodatud esineja: saalid on alati täis, publik informeeritud ja lõbustatud. Pomerantsev esinejate nimekirjas tähendab, et korraldaja võib muretsemise lõpetada ja minna kohvi jooma. Vähemalt kuni vaheajani. ERIKA FATLAND: «MAAILM ON PALJU SUUREM, KUI ME ARVAME!» TIINA AXELSEN «SOVETISTANI» TÕLKIJA Kirjanik ja antropoloog Erika Fatland on elanud kirjut elu ning käsitleb oma teostes väga erinevaid teemasid. Erika Fatland (1983) kasvas üles Norras, väikeses Øleni külakeses Vestlandi piirkonnas. Tema lapsepõlv möödus talus ja ehk just tänu sellele on Erikale alati meeldinud reisida. Tema põhieriala, sotsiaalantropoloogia, annab selleks ka suurepärase võimaluse. «See oli hea vabandus õppida keeli ning reisida. Minu arvates on väga põnev, et ühes maailmas elavatel inimestel on nii erinevad elukombed ja tavad. Sotsiaalantropoloogia õppimine oli juba iseenesest ääretult huvitav reis akadeemilises maailmas. Ma õppisin uskumatult palju inimeste mitmekesisuse kohta,» ütleb Erika, kes räägib lisaks norra keelele inglise, prantsuse, hispaania, saksa, vene ja araabia keelt. Huvi endise Nõukogude Liidu alade ning seal elavate inimeste vastu tekkis Erikal juba kooliajal. «Käisin esimest korda Venemaal 18-aastaselt ning mind lummas, kui teistmoodi seal kõik oli, kuigi geograafiliselt pole Venemaa ju Norrast sugugi kaugel. Samas oli jälle ka palju tuttavlikku.» Ka vene keele õppimise kasuks otsustas ta juba varakult. «Ühel ajahetkel pärast Beslani pantvangidraamat tuli mul idee sinna välitöödele sõita, uurima terroriaktsiooni järelmõju pikemas ERIKA FATLAND perspektiivis,» jutustab Erika. «Just seal, Põhja-Osseetias, tekkis mul huvi Nõukogude Liidu endiste äärealade vastu.» USALDUSVÄÄRNE KUULAJA PROMO Võõral maal ja kultuuriruumis võib olla üsna keeruline kohalikega kontakti saada mitte alati ei olda võõraste suhtes avatud ja sõbralikud. «Sovetistani» lugedes on kohati täiesti hämmastav, kui usalduslikult avavad intervjueeritavad Erikale oma südame. Kui uurin Erikalt, millise nipiga võidab ta kohalike südame, vastab naine lihtsalt: «Mul ei ole mingit saladust, kuid ma olen hea kuulaja. Sageli lasen inimestel vabalt rääkida, mitte ei esita palju küsimusi.» Erika sõnul on reisid kunagistele Nõukogude Liidu aladele mõjutanud oluliselt tema maailmavaadet maailm on nii palju suurem, kui seda üldiselt arvatakse! «Räägitakse, et maailm muutub aina väiksemaks, kuid see on ainult tühi jutt,» arvab ta. «Reisitakse küll, aga põhiliselt ühtedesse ja samadesse kohtadesse. Kesk-Aasias ja Kaukaasias eriti on inimesed ülimalt külalislahked. Mind võeti igal pool uskumatult hästi vastu. Siin on meist enamusel midagi õppida,» leiab Erika. Kuna Erika viibis oma uue, Venemaa naaberriikidest kõneleva raamatu materjali kogumise käigus pikemalt Eestis, uurin sedagi, mida arvab autor siinsetest inimestest. «Eesti inimesed pole kindlasti nii suhtlusaltid ja elavad nagu näiteks ukrainlased või itaallased, kuid sõbralikud ning meeldivad,» vastab Erika. Küsimuse peale, kas ta tahaks õppida ka eesti keelt, hakkab Erika naerma: «Ei-ei, see tundub liiga raske!» ERIKA FATLAND JA TAUNO VAHTER PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 15 A. N. WILSON KIRJUTAB MENUKAID BIOGRAAFIAID MAREK TAMM Andrew Norman Wilson (1950) on tänapäeva loetumaid briti biograafe, ühtlasi viljakas romaanikirjanik ja tuntud publitsist. Oxfordis koolitust saanud Wilsonist pidi esialgu saama anglikaani vaimulik, ent sellest kutsumusest loobus ta kiirelt. Üllatuslikult kujunes temast hoopis üks briti tuntumaid religiooniskeptikuid ja võitlevaid ateiste, isegi kui viimastel aastatel on tema suhted kristlusega teinud läbi uue, sedapuhku positiivse pöörde. Enam kui paarikümne romaani ja mitme ajaloolise üldkäsitluse kõrval on Wilson endale mainet kogunud esmajoones andeka ja usina biograafina. Praeguseks on tema kontol seitse täismahus elulooraamatut, sh Lev Tolstoist, C. S. Lewisest, John Miltonist, Walter Scottist ja Jeesus Kristusest. Lisaks mitmeid kitsama fookusega elulooraamatuid Dantest Hitlerini. KUNINGANNA VICTORIA BIOGRAAF Tõenäoliselt kõige õnnestunum ja autorile enim kiitust toonud on aastal ilmunud mahukas kuninganna Victoria elulugu, mille eestikeelne tõlge on neil päevil ilmumas. Victoria ajastu on Wilsoni vana paleus, seda perioodi on ta uurinud kõige ANDREW WILSON põhjalikumalt. Pole võimatu, et see on ajastu, kus ta ise oleks eelistanud elada aastal avaldas Wilson põhjaliku ülevaate kogu viktoriaanlikust ajastust («The Victorians»), mis kirjeldab ajastut välispidiselt. Biograafia «Kuninganna Victoria» on talle võimalus avada sama ajastut seestpoolt, perioodi palge kujundanud kuninganna pilgu läbi. Andmeid oma biograafia jaoks on Wilson kogunud suure usinusega, mitmed allikad, sh mahukad kirjavahetused, jõuavad avalikku käibesse alles selle raamatu vahendusel. Nagu Wilson ise on tunnistanud, siis alustas ta raamatu kirjutamist pigem kriitiliselt positsioonilt Victoria suhtes, ent raamatu lõpuks oli ta kuningannast tõeliselt vaimustatud. Wilsoni käsitluses avaneb Victoria omaette elukunstnikuna, kes suutis kõigi eelduste ja tingimuste kiuste juhtida suurt Briti impeeriumi raudse käega läbi kuue kümnendi. A. N. WILSON JA JASON GOODWIN PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 16 SAM ARDLEY

3 3 KIRJANIKU KODU ON MAAILM KIRJANIK KATJA KETTU ON ÜKS TUNTUMAID SOOME KIRJANIKKE NII KODU- KUI KA VÄLISMAAL. EESTIGA EI SEO TEDA VERELIINI PIDI MISKI, OMETI ON EESTI KIRJANIKU TEOSTES OLEMAS. ANNA LAINE SOOME INSTITUUDI PROGRAMMIJUHT K irjanik Katja Kettu on just naasnud Argentinast Buenos Airese raamatumessilt. Sel aastal on ta jõudnud käia juba ka Minnesotas, New Yorgis, Stockholmis. Ja saabub nüüd HeadRead festivalile kodusesse Tallinna. «Tallinnas tunnen end alati koduselt. Elasin siin aastal 2004, kui töötasin Eesti Joonisfilmis ja lavastasin Priit Pärna käsikirja põhjal animafilmi «The Easy Writer»,» ütleb ta. Kettu lõpetas Turu kunstiakadeemia joonisfilmilavastajana aastal. Ta on suur Priit Pärna fänn ning tunnistab, et Pärn on olnud tema oluline julgustaja ka kirjandusse suundumisel. Ohtralt kiidusõnu jagub tal ka oma teiste eesti sõprade, Eesti kunstiakadeemia animatsiooni osakonna juhi Ülo Pikkovi ning animaator-muusiku Kaspar Jancise jaoks, kes on tutvustanud talle Tallinna. Eesti on leidnud koha ka Kettu lugudes. «Kuigi ma pole otseselt Eestist kirjutanud, esineb see siiski mitmes teoses. Estonia uppumisest jutustavat romaani «Keevitaja» mõjutas palju asjaolu, et reisisin sageli Soome ja Eesti vahet. «Ööliblika» jaoks aga lugesin palju eestlaste vangilaagrilugusid,» meenutab Kettu. Üks kirjutajatest oli noor eestlane, kes vestis väga liigutava loo oma elust Vorkuta vangilaagris. Näiteks kirjutas ta soome kaevurist, kes oli elanud 40 aastat USA-s, ent otsustas seejärel suunduda Nõukogude Liidule loovutatud Karjalasse, et seal paremat tulevikku üles ehitada. «Mehe sajapealine lehmakari leidis peatselt arseenimürgituse tõttu oma otsa. Süü veeretati soomlase kaela ning ta saadeti Vorkuta vangilaagrisse surema. Kui vähe me tegelikult oma elu lugu mõjutada suudame!» on kirjanik hämmastunud. FINDIAANLASTE RÄÄKIMATA LUGU Hetkel kirjutab Kettu teatmeteost findiaanlastest ehk soome pagulaste ja Põhja-Ameerika indiaanlaste järeltulijate lugu. Teos «Findiaanlaste maadel» sünnib koostöös soome dokumentalisti Maaria Seppälä ja fotograaf Meeri Koutaniemiga. Töörühm on külastanud findiaanlasi palju kordi ja materjali kogunud kolm aastat. «Ajalooline trauma on nii tugev, et usaldusliku suhte loomine võttis aega kolm aastat. Pidime tõestama, et tuleme alati tagasi ega peta nende usaldust. Indiaanlased ei suuda praegugi veel selgitada, millest selline kollektiivne halb enesetunne tuleb,» jutustab Kettu. «Nende ajalugu on kirjutatud fakte moonutades ja siiamaani pole neid vaevutud parandama. Selgituseks öeldakse, et indiaanlased on laisad alkohoolikud, kuid ei vaevuta rääkima sellest, kuidas minevikus hävitati 90% kogu rahvusest. Eestlased mõistavad seda ilmselt paremini kui soomlased, kuna Nõukogude Liidu väljasaatmis- poliitikal oli samu jooni,» ütleb kirjanik. Findiaanlaste lugu mõjub väga aktuaalsena, sest kogu Euroopas on väljaränne viimasel ajal kuum teema. Harva meenutame, et Soomest läks peaaegu inimest pagulasena Põhja-Ameerikasse ning nende sealne vastuvõtt polnud sugugi roosiline. Paljud soomlased läksid tööle kaevandustesse. Ametiühingute teke ja paremate töötingimuste nõudmine viis sageli vallandamisteni. Soomlased tegid metsatöid koos samas piirkonnas elavate indiaanlastega ning siit sai alguse findiaanlaste lugu, millest tänu Kettule, Seppäläle ja Koutaniemele sünnib ka dokumentaalfilm. MAAILMAKODANIK KETTU Katja Kettu teosed on ilmunud juba pea 20 keeles. Tema koduks tundub olevat kogu maailm. Ehk seetõttu, et kuigi lood ise keskenduvad kitsale territooriumile, on Kettu käsitletavad teemad globaalsed. «Sakslased loevad ilmselt mu «Ämmaemandat» nii, nagu kirjutaksin nende ajaloost, kuid tegelikult ei kirjelda ma rahvusi. Ma ei kirjuta, et teatud konkreetsed rahvused on niivõi naasugused ning käituvad nii- või naamoodi, vaid et inimloomus üldiselt käitubki nii kriisi või tragöödia hetkel,» räägib kirjanik. Kettult on eesti keeles ilmunud «Keevitaja», «Ämmaemand» ning värskeimana «Ööliblikas». KATJA KETTU OFER AMIR KATJA KETTU JA KADRI RAHUSAAR PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 17 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA SOOME INSTITUUT KUTSUB KÕIKI KINNO! ANU LAITILA SOOVITAB Kujutad sa ette, mis toimub suurtel röövli-olümpiamängudel? Või kui palju komme mahub korraga ühe röövli suhu? Tule, hüppa röövliautosse ning pääsed koos ühe läbinisti ausa röövliperega Põhja-Karjalasse seiklema. Kirjanik Siri Kolu lasteraamatu põhjal tehtud filmi «Meie, Rööbelid» näidatakse tasuta Tallinnas kinos Artis laupäeval, 28. mail kl 14. Kirjanikuga saab rääkida enne ja pärast seanssi. Filmil on eestikeelsed subtiitrid. KAADRID FILMIST SOOME INSTITUUDI JUHATAJA ANU LAITILA NOPPIS ENDA JAOKS VÄLJA KOLM SOOME ESINDAJAT TÄNAVUSELT FESTIVALILT. SOOME INSTITUUT PAJTIM STATOVCI Selle mehe esikromaan «Minu kass Jugoslaavia» lõi mind täiesti pahviks. Mitmekihilise meistriteose oli kirjutanud 24-aastane albaanlane ja teinud seda soome keeles! Raamat on väga päevakajaline mis tunne on kaotada kodu, kultuur ja identiteet ja Soomel oli sellist tabusid murdvat teost väga vaja. Järgmiseks ilmub raamat Ühendriikides. NELJAPÄEVAL, 26. MAIL KELL 17 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA NAISRÄPPARITE TRIO MC PYHÄ LEHMÄ Soome esimene naisräppar Rahutädi esineb koos oma kahe kolleegi Püha Lehma ja Heidi Kiviharjuga festivali «Hullunud Talsinki» õhtul. Ma ei tea, mida oodata, aga ootan seda suure huviga! REEDEL, 27. MAIL KELL 21 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA SOFI OKSANEN Kohe esikromaani ilmudes sai Oksanenist uue aja Soome ja Eesti kultuurivahendaja. Soomes on saanud temast kartmatu inimõiguste, sõnavabaduse ning naiste õiguste eest seisja. Ta oskab oma positsiooni eduka kirjanikuna väga hästi ära kasutada, tehes seda sageli provotseerides. Kuulan põnevusega, millest ta seekord räägib. LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 17 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA

4 MARI SAAT JÜRI J. DUBOV AINO PERVIK PEETER LANGOVITS (POSTIMEES) MARI SAAT JA AINO PERVIK ESINDAVAD KODUMAISE KIRJANDUSKLASSIKA ERINEVAID TAHKE MARI SAAT EI KARDA OMA LOOMINGUS KÄSITLEDA ARGISEID, LIHTSAKOELISI PEAAEGU AJAKIRJANDUSLIKKE TEEMASID, KUID TULEMUS ON KÕIKE MUUD KUI TRIVIAALNE. AINO PERVIK ON KIRJANIK, KES EI VAJA TUTVUSTAMIST, SEST TEMA LOOMINGUGA ON ÜLES KASVANUD MITU PÕLVKONDA. JOHANNA ROSS Alates aastatest on Mari Saat kirjutanud mitmesugust proosat: novelle, jutustusi, romaane ja koguni ühe filmistsenaariumist välja arenenud pala, mille lõppversiooni on alles jäänud ka arvestataval määral stsenaariumipärast nappust ning hakitust («Mida teha emaga», 1973). Esimesed novellid sobituvad vähemasti praeguse pilguga vaadates üsna oodatavalt nõukogude eesti modernismisuunaliste katsetuste sekka, kuid edaspidi arendas Saat välja juba omanäolisema käekirja. Tema tippteoseks võib pidada romaani «Võlu ja vaim» (1991). Viimaste aastate jooksul on ilmunud koondkogu varasematest novellidest («Oakesed kaunas», 2014) ning mälestusraamat «Matused ja laulupeod» (2015). Saati kirjutatus tuleb tihti ilmsiks vastandite kontrast: keha ja vaim, valgus ja vari, realism ja müstika, mehelikkus ja naiselikkus. Niisuguseid vastandeid joonistab autor välja detailselt, isegi utreerides. Tekstides leidub motiive, mis selgesti seonduvad psühhoanalüütilise, tugevalt soolistatud lähenemisega näiteks mere äärest leitud salapäraselt tukslev koobas, mis aitab teismelisel poisil meheks saada («Koobas», ilmunud kogus «Roosipuupungad» 1975). Samas ei köeta üles vastandprintsiipide dramaatilist võitlust, vaid jälgitakse nende mängu rahulikult ja kainelt, ometi empaatiliselt. Samasugused rahulikud, elukeerisest kõrvale jäävad vaatlejad on ka Saati juttude kesksed tegelased, kes uurivad ja analüüsivad nii ennast kui teisi. Tihti on nad omaenese elus kuidagi võõrad, tunnevad end oma nahas ebamugavalt; see määrabki nad kõike jälgima. Ometi pole nende eksistents lohutu, nende tundlikule pilgule avaneb maailm huvitava ja rikkana. LÄBIVA LIININA RELIGIOOSSUS Oluline liin Saati loomingus on religioossus, mis mõnes tekstis tuleb esile selgemate sümbolite kaudu. Näiteks jutustuses «Õun valguses ja varjus» (ilmunud samanimelises kogus 1985) sisendab peategelasse, vananevasse ehitustrusti töötajasse kummalist rahu tema minia Maarja; «Lasnamäe lunastaja» (2008) puhul suunab religioosse tõlgenduse poole juba teose pealkiri; loos «Nagu oakene kaunas» (ilmunud kogus «Oakesed kaunas») kirjeldatakse lausa teispoolsusekogemust. Tihti avaldub see läbi tegelaste igatsuse mingi nimetu ülenduse järele, mille vilksatusi võivad nad leida ja kogeda väga argistes hetkedes. Argisust Saat ei karda, mõnikord mõjuvad tema teemavalikud lausa triviaalse või vähemalt ajakirjanduslikuna. Varasemast kirjeldab näiteks romaan «Laanepüü» (1980) abielusuhteid ja lastekasvatust, nagu samal perioodil arvukalt ilmunud ja väheväärtuslikuks peetud «olmeromaanidki»; hilisemast näitab «Lasnamäe lunastaja» (2008) vaesuse tõttu prostitutsioonile sunnitud keskeealise eestivenelanna elu. Valinud mõne niisuguse just nagu lihtsakoeliselt publitsistliku teema, läheneb Saat sellele juba kirjeldatud rahuliku, empaatilise vaatlejana ning saavutab üllatavaid tulemusi. Päevakajalistele alustele rajab ta delikaatseid, läbinägelikke uurimusi inimese hingeelust, mis on kõike muud kui triviaalsed. MARI SAAT JA PIRET VIIRES REEDEL, 27. MAIL KELL 18 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA AVE MATTHEUS Neljakümnesed mäletavad legendaarse Kunksmoori lugusid, kolmekümnesed seiklesid koos Arabella, mereröövli tütrega piraadilaeval ja uuel sajandil üles kasvanud said kaasa elada Paula kohanemistele suures linnas, uues koolis, kodumaja hoovis ja mujalgi, kuhu väikene inimene sattuda võib. Ei ole juhuslik, et just need kolm Aino Perviku tuntumat ja tänapäeval klassika staatusesse tõusnud lastelugu on ka tema enim tõlgitud, auhinnatud ja teistesse meediumitesse nagu teater, film ja animatsioon enim siirdeid pakkunud teosed. Naaberrahvaste nagu venelaste, soomlaste, lätlaste ja leedulaste kõrval võivad Aino Perviku lastejutte lugeda ka aserbaidžaani, jaapani ja itaalia lapsed, kui nimetada vaid mõni eksootilisem kultuuriruum, millesse tema teoseid on vahendatud. Pervik on oma loomingu eest pälvinud kõik olulisemad eesti lastekirjanduse auhinnad, k.a laste tunnustuse Nukitsa konkursil Paula-sarja raamatute eest aastal ja olnud mitme maineka rahvusvahelise lastekirjanduse preemia nominent. Ei pea vist lisama, et Aino Perviku lastejutud on juba aastakümneid olnud koolilugemike ja kirjandusõpikute lahutamatu osa, mis tähendab, et varem või hiljem teevad nendega tutvust kõik Eesti lapsed. MITTE AINULT TÜDRUKUTEST Juba mainitud säravate naiskarakterite kõrval on Aino Pervik loonud ka teisi meeldejäävaid naissoost raamatutegelasi, nagu näiteks lasteaiaealise Kaari («Kaarist on kasu», 1971), teismelise Nele (noorteromaanis «Õhupall», 1969) või varateismelised Sigridi ja Saara («Kallis härra Q», 1992), mistõttu võib jääda mulje, et tema looming räägib rohkem tüdrukute elust ja kõnetab seetõttu ka rohkem tüdrukuid. Kuid selline arvamus on sügavalt ekslik. Pervik on niivõrd mitmekülgne ja laia haardega autor, kes valdab erinevaid laade ja žanre, et päris kindlasti köidavad tema jutud ka poisse. Ennekõike võib poiste huvi eeldada fantastiliste sugemetega raamatute puhul, sest need on täis salapäraseid seiklusi ja ootamatuid süžeepöördeid ning tegevus toimub sellistes põnevates kohtades nagu meri («Klabautermanni mure», 2012), mets ja raba («Sookoll ja sisalik», 1986) või prügimägi («Maailm Sulelise ja Karvasega», 2000). Rääkimata kirevast seltskonnast, mis ulatub loomadest ja loomataolistest olenditest, väljamõeldud tegelastest isikustatud asjade ja nähtusteni nagu näiteks autopõrnikas, kirjatähed või murelik piim. Pole vahet, kas Pervik kirjutab realistlikus või fantastilises võtmes, lasteaialapsele või teismelisele, tema lugudes on meelelahutusliku pealispinna all alati sügavam ja tõsisem sõnum. Pervik on tugeva sotsiaalse närviga autor, kes ei pelga lastele rääkida sellistel keerulistel teemadel, nagu sisserändajad võõrastest kultuuridest («Draakonid võõrsil», 2002), looduskeskkonna hoidmine («Kunksmoor», 1973), kultuuritraditsioonide säilitamine ja iseendaks jäämine («Maailm Sulelise ja Karvasega», «Suleline, Puhuja ja must munk», 2007), kodutus ja juurtetus («Sookoll ja sisalik», «Rändav kassiemme», 2012), koolikiusamine («Paula päästab Kassiopeiat», 2003) jms. Sealjuures jääb meie lastekirjanduse grand old lady ikka elutargalt helgeks, näidates, et keerulistest olukordadest on alati väljapääs. AINO PERVIK JA PIRET RAUD PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 13 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA

5 5 KIRJANDUS KISUB DRAMAATILISEKS HEADREADIL ANALÜÜSITAKSE NÄHTUST, KUS EESTI TEATRIT KISUB KIRJANDUSEST EEMALE, EESTI KIRJANDUST AGA TEATRILE LÄHEMALE. JAN KAUS Esimest liikumist nimetatakse postdramaatiliseks teatriks. Siia alla käivad lavastused, kus dramaturgia, verbaalne interpretatsioon, on üks element lavastaja või trupi käsutuses olevate väljendusvahendite tervikus, mitte aga enam terviku alus või lähtekoht. Kirjanduses kasvab samal ajal teksti avaliku esitamise tähtsus. Tõsi, lõviosa ilukirjandusest saab jätkuvalt teoks lugeja ja raamatu vaikses kohtumises, hetkedel, mil lugeja pilk hakkab liikuma teose ridadel. Samas kasutavad ja loovad kirjanikud üha enam võimalusi, et oma lugejatega isiklikult, reaalajas kohtuda, ilukirjanduslikku teksti oma hääle, žestide ja rõhuasetustega otseselt vahendada ja seda publiku vahetu reaktsiooni najal järgi katsuda. Seega pole sugugi imelik, et paljud kirjanikud ei suhtu esinemisse enam kui pelka sisu edastamise vahendisse, vaid on võimelised nägema kirjasõna suulises esitamises eraldi väljakutset, võib-olla isegi omamoodi žanrit. Nii leiabki kirjandusfestivali HeadRead aasta kavast nii mõnegi vormiliselt piiripealse kirjandussündmuse, mida iseloomustab žanriline katsetuslikkus ning kirjanduse, muusika ja teatri väljendusviiside ühendamine. See kõik ühendub otseselt kavas «Saja rahva lood», kus astuvad lavale kirjanik Indrek Koff, saksofonist-klarnetist Sander Udikas ning näitlejad Mari Abel ja Toomas Täht. Indrek Koff mees, kes on mürgitanud eesti lugejate meeli Michel Houellebecqi koomilis-süngete nägemustega ja kelle enda looming balansseerib pidevalt žanrite vahelisel hämaralal on Jürgen Rooste, Jüri Kolgi, Jaan Malini, Elo Viidingu, Veronika Kivisilla, Kai Aareleidi jt eesti autorite kõrval üks praeguse kümnendi huvitavamaid kirjandusesinejaid. KIRJANIK KUI INTERPREET Huvitav, et kirjanduse avaliku esitamisega kaasnevad muutused kirjaniku ja teksti suhetes. Autorid ei piirdu enam autoriõhtutega, st omaenda kirjutatu suulise esitamisega, vaid üha rohkem levib laiem interpretatsioon teiste autorite loomingu avalik ettekandmine. Selleaastase festivali kavast leiab mitu taolist esitust. Maestro Paul-Eerik Rummo võtab interpreteerida modernismi klassiku T. S. Elioti ühe kuulsama, Teise maailmasõja ajal ilmunud ja sellest mõjutatud luuletsükli «Neli kvartetti». Mäletatavasti on Rummo tõlkinud eesti keelde T. S. Elioti peateose «Ahermaa». Nüüd aga lisab ta Elioti tekstile oma hääletooni ja kõlarõhud, mida ilmestab Krista Citra Joonase bambusflööt. Tuleb tunnistada, et midagi sarnast võtab ette ka allakirjutanu. Asun interpreteerima Raymond Queneau eksperimentaalset teost «Stiiliharjutused». See aastal ilmunud žanriline küllusesarv sisaldab 99 ühe ja sama loo erinevat versiooni. Queneau vormimäng võimaldab katsetada ettelugemisel tavapärasest suuremat ekspressiivsust. Kuna HeadRead on ennekõike kirjandusfestival, avaneb hea võimalus juhtida tähelepanu sellistele teatrikunsti ja kirjanduse vahelistele seostele, mille enesestmõistetavus kipub aeg-ajalt kahe silma vahele vajuma. Olgugi et iga teatrietenduse võlu peitub tema kordumatuses, mida pole võimalik identselt taasluua, kujutab draamakirjandus seda osa teatrikunstist, mis võib ka teravamale ajahambale vastu pidada. Sestap palusime mitmel eesti näitlejal tulla esitama neile eriti olulisi draamakirjanduslikke tekste see annab võimaluse astuda mõned sammud ilukirjanduse ajatu loomuse suunas. Tere tulemast kuulama-nägema kirjanduse, muusika ja teatrikunsti ühiseid hetki! «AJATUD TEKSTID AJALIKUS TEATRIS» REEDEL, 27. MAIL KELL 20 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA JAN KAUS: RAYMOND QUENEAU «STIILIHARJUTUSED» LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 21 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA PAUL-EERIK RUMMO DMITRI KOTJUH «SAJA RAHVA LOOD» LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 20 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA PAUL-EERIK RUMMO: T. S. ELIOTI «NELI KVARTETTI» LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 22 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA RAAMATUKOGUS RAAMATUTEST EI RÄÄGITA TALLINNA KESKRAAMATUKOGU ARUTELUDEL LAHATAKSE KIRJANDUSTEEMASID, MIS PARAJASTI MÕTESTAMIST VAJAVAD, KUID KONKREETSETESSE KIRJANDUSTEOSTESSE EI PUUTU. MARI REBANE Keskustelud ja töötoad Tallinna Keskraamatukogu saalides on HeadReadi programmi kuulunud juba aastaid. Jason Goodwini krimikirjanduse töötuba näiteks on üks festivali menukaid, hoolimata sellest, et töötuba toimub inglise keeles, ilma tõlketa. Krimikirjanduse nippides on midagi nii paeluvat, et aeg möödub lennates, nii on järgmise sündmuse inimestel tulnud mõnikord uksele koputada ja tähendusrikkalt kellale osutada, et uus teema saaks pihta hakata. Suurem rõhk on keskraamatukogus aga aruteludel, kus räägitakse kirjandusellu puutuvatest asjadest, kord pragmaatiliselt, kord filosoofiliselt. Nii näiteks tähistatakse tänavu Joonas Hellerma ja peatoimetaja Triinu Tammega Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva ning sellele järgnevas vestlusringis püüavad Ilvi Liive, Adam Cullen ja Maima Grīnberga defineerida, mis on õigupoolest puhas eesti kirjandus ning miks maailmas sellel aina paremini läheb. KIRJANDUSEST SIIT JA SEALT TALLINNA KESKRAAMATUKOGU ARUTELURINGID ON HEADREADI KAVAS KINDLA KOHA LEIDNUD. DMITRI KOTJUH Vestlused ei piirdu muidugimõista kodumaise kirjasõnaga. Kui näiteks mullu said huvilised ülevaate Moskva kirjanduselust, siis tänavu tuleb egiptuse kirjastaja Sherif Bakr rääkima kirjastamisest araabia kultuuris. See on midagi, millest uudistes kunagi ei kuule. Kirjandusteadlane Johanna Ross, kirjanik ja esseist Mihkel Mutt ning kultuuriteoreetik Tõnis Kahu võtavad aga lahata küsimuse, milline on kirjanduse roll ja potentsiaal inimühiskonna tulevikuperspektiivide käsitlemisel? Otsustades kirjanduses levivate antiutoopiliste või moodsamalt düstoopiliste teemade põhjal, ei too tulevik midagi head. Hea meel on, et vestluse salvestab Raadio Ööülikool, mistõttu ei piirdu kahtlemata huvitava arutelu publik keskraamatukogu saalitäiega. Küll aga peab raamatukokku kohale minema, et kuulda, millest kõnelevad omavahel Artemi Troitski ja Andrei Hvostov. Võib arvata, et poliitika päris puutumata ei jää, kuid eelkõige vestlevad omavahel muusikakriitik ja kirjanik, ning ühistest teemadest neil puudu ei tule. TALLINNA KESK- RAAMATUKOGU ARUTELUD NELJAPÄEVAL, 26. MAIL KELL 17 «LOOMINGU RAAMATUKOGU» 60 KELL 18 PUHAS EESTI KIRJANDUS REEDEL, 27. MAIL KELL 15 ARTEMI TROITSKI JA ANDREI HVOSTOV KELL 16 DÜSTOOPIA JA SOTSIOLOOGIA LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 12 JASON GOODWINI KRIMIKIRJANDUSE TÖÖTUBA KELL 14 SHERIF BAKR KIRJASTAMISEST ARAABIA KULTUURIS

6 HEADREADI VIIMASEL PÄEVAL TOIMUVAST LUULEMISSAST NIGULISTE KIRIKUS ON SAANUD FESTIVALI TRADITSIOON. DMITRI KOTJUH HELI LAAKSONEN MIIKKA LAPPALAINEN LUULEPROGRAMM PAKUB SENINÄHTAMATUT EKSOOTIKAT AAFRIKAST FÄÄRI SAARTENI HEADREADI KAVASSE ON ALATI KUULUNUD LUULEPROGRAMM, KUID TÄNAVUNE AASTA ON ERAKORDNE SELLE POOLEST, ET FESTIVALILE SAABUB LISAKS ERAKORDSELT PALJU HÄID VÄLISMAISEID LUULETAJAID. VERONIKA KIVISILLA, INDREK KOFF Tundub, et aasta kevadel läheks justkui HeadRead oma juurte juurde tagasi. Seetõttu, et festivali üks eelkäijaid oli Põhjamaade Luulefestival, mille keskmes, nagu nimigi ütleb, seisis luule. Käesoleval aastal on ka HeadRead esinema kutsunud enneolematult suurel hulgal luuletajaid nii meilt kui mujalt. Festivalikülaline saab osa juba traditsiooniks kujunenud või alles kujunemas sündmustest: luulekohvikud, verinoorte autorite esinemised, Mart Juure luuledisko, Niguliste kirikus toimuv luulemissa jne. Käesoleval aastal aga saabub festivalile lisaks erakordselt palju erakordselt häid välismaiseid luuletajaid. Kõige kaugem külaline on T. J. Dema Botswanast, kelle osa siin elus ja luules näib olevat elava sõna esitamine ja vahetu suhtlemine kuulajaga. Temast on pikemalt juttu ajalehe esiküljel. Kui T. J. Demast on saanud otsekui Botswana suulise luule kehastus, siis Heli Laaksoneni kohta võib öelda, et ta on luuletaja, kes on kogu Soomes kuuldavaks-nähtavaks teinud murdeluule. Oma vahetute, kaunite ja samas krutskiliste edelasoome keelsete tekstidega sai Laaksonen rahva lemmikuks niipea, kui ilmus tema esimene luulekogu. Huvi tema loomingu vastu ei ole lakanud Soomes esineb ta aina täissaalidele ning Laaksoneni raamatuid tõlgitakse aina sagedamini teistesse keeltesse. MITMEKÜLGSED LUULEMEISTRID VALIK LUULESÜNDMUSI LUULEKOHVIKUD JA MART JUURE LUULEDISKO KOLMAPÄEVAL, 25. MAIL ALATES KELL 16 ERINEVATES PAIKADES ÜLE LINNA LUULEKÜLALISED I JA II NELJAPÄEVAL, 26. MAIL JA LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 19 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA Läti luuletaja Kārlis Vērdiņš on mees nagu orkester: tõlkija, esseist, kriitik, kirjandusteadlane, libretist, laulusõnade looja. Ennekõike aga poeet, tuntud ja tunnustatud, mitmete auhindadega pärjatud. Kriitik Gregory Woods kirjutab, et tema luulet lugedes «avastab lugeja, et peab kontrollima, kas kindel pind on ikka jalge all». Ka prantsuse keeles kirjutav šveitslane Jacques Tornay on mitmekülgne kirjamees: on teinud ajakirjandust, tõlkinud, kirjutanud elulugusid, romaane, novelle, aforisme ja muidugi suurepärast luulet. Äsja ilmus eesti keeles Tornay luulekogu «Verbide õitseaegu». Selle saatesõnas kirjutab Doris Kareva: «Jacques Tornay on ennekõike jalutaja, flanöör, kelle terane pilk märkab palju, kuid kel endal pole liigset tarvidust tähelepanu järele.» Tarvidust ehk ei ole, kuid tähelepanuta hea luuletaja naljalt ei jää. Annie Freud on kunstnik, kes hakkas luuletama alles umbes viiekümneselt, aastate lõpupoole. Ka siis kulus veel hulk aega, enne kui ta tekstid trükis ilmusid, Freud nimelt eelistas neid esitada suuliselt aastal, kui viimaks sai kaante vahele esimene kogu, polnud Annie Freud siiski tundmatu debütant tema jõuline, eluline, autobiograafiline ning kõlamaaliline luule oli publiku südame ammu võitnud. Järgnes ka kriitikute üksmeelne tunnustus. Seni viimane, aastal ilmunud kogu «The Remains» sai inspiratsiooni aiast leitud portselanserviisi kildudest. Viimaseks, sest on teada, et ka Freud ise ei pea vajalikuks seda esmajoones rõhutada: ta LUULEMARATON REEDEL, 27. MAIL KELL 18 MUSTAS PUUDLIS HULLUNUD TALSINKI REEDEL, 27. MAIL KELL 21 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA LUULEMISSA PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 13 NIGULISTE KIRIKUS on pärit äärmiselt põnevast ja auväärsest suguseltsist vanavanaisa on psühhoanalüüsi tähtsaim nimi Sigmund Freud ning isa maalikunstnik Lucien Freud. SAARELT PÄRIT LUULEHARULDUSED Ehkki vana iiri ütlus, et kolmest halvimast asjast, mis küla tabada võivad, on üks ka luuletav naine, peab HeadRead festival küll pigem õnne tänama, et luulekülaliste seas on Nuala Ní Dhomhnaill. Üks tuntumaid iiri keeles kirjutavaid autoreid, kelle tekstivalikut on olnud võimalik lugeda eesti keeles aastal ilmunud Doris Kareva tõlgitud kogumikust «Rogha Danta. Seitse iiri luuletari.» Kakskeelses keskkonnas kasvanud, kirjutab Nuala ometi teadlikult vaid iiri keeles. Tema luule on sügavalt seotud iiri mütoloogia ja pärimusega, see on kui harfihelina ja veevulina luule, väga naiselik ja sensuaalne. Tema luule näiliselt õrn vorm annab aga edasi võimsaid pilte ja sõnumeid ning eluringkäiku kogu ilus ja valus. Margot Henderson astub festivalil üles nii luuletaja kui ka jutuvestjana, kuigi tema puhul piiri nende kahe kunsti vahele tõmmata pole mõtet. Šoti-iiri juurtega Henderson on lugusid ja luulet loonud ning esitanud lapsest saadik. Temast on pikemalt juttu järgmisel leheküljel. Carl Jóhan Jensen on fääri luuletaja, prosaist ja kriitik. Fäärid on paik, kus iga teine inimene näikse olevat kunstnik või kirjanik ja mitte niisama, vaid tugev tegija. Mingi saladus seal on, selge see. Saladuslikelt saartelt pärit Jensen on tuntumaid fääri luuletajaid, kelle loomingut on ohtralt auhinnatud. Ta on sage külaline luulefestivalidel, kes muuhulgas esinenud kord varem ka Eestis, aastal Põhjamaade luulefestivalil. Jenseni luule on nõiduslik ja loitsiv, ta ise on laval nagu maag ning fääri keel kõlab nagu oleks ja eks ta ongi tegelikult pärit kaugetest muinasjutulistest aegadest. LUULE KUI ETENDUSKUNST Luule ja etenduskunstide piirimaile paigutuvad HeadReadi käesoleva aasta programmis sellised nähtused nagu luuleprõmm ehk luule võistulugemine. Festivali raames toimub üleeestiline finaal. Kuuleme lätivenelaste luulerühmitust Orbita, kelle mitmeid kunstiliike ühendavad esinemised ei jäta külmaks kedagi. Samuti tuleb kindlasti mainida õhtupoolikut koondnimega «Hullunud Talsinki». Alati sündmuseks kujunevat üritust korraldab juba mitmendat aastat järjest Tartu lava- ja sõnameister Jaan Malin alias Luulur. Sel aastal omandab varem «Hullunud Tallinna» nime kandnud õhtu Talsinki mõõtme, sest Luulur on endaga koos hulluma kutsunud pöörase Soome räpitüdrukute trio Pyhä Rauha. Nendega koos astub üles loominguline kooslus Iso Pullo (Balkanil tuntud kui Velika Boca), mis koondab endas kaht tuntud muusikut, Slim Lille ja DJ Slobodani, kes väljendavad kunstis oma piiritut ängi. Edasi kõnelgu luule!

7 7 MARGOT HENDERSON JUTUSTAB TERVENDAVAID LUGUSID JUTUVESTMINE AJAB EESTIS ÜHA LAIEMALT JUURI. JUBA TEATAKSE, MIDA SEE KUNST ENDAST KUJUTAB, JA OSATAKSE SEDA VÄÄRILISELT HINNATA. VERONIKA KIVISILLA Omal kombel on jutuvestmine saanud isegi moeasjaks, mis on igati tervitatav kõneleb see ju vaid soovist ja vajadusest eheduse, inimliku kontakti, väeka sõna järele. See on pöördumine ürgseima ning kõige loomulikuma meelelahutuse juurde, mil on lisaks tugevalt teraapiline toime. Juba kolmandat korda on Head- Read festivalikülaliste seas jutuvestja. Meenutagem põgusalt, et eelmistel aastatel esinesid Tallinnas indiaani jutuvestja Dovie Thomason ja Walesist pärit David Ambrose. Niisiis on tekkinud traditsioon, mida HeadRead festival loodetavasti jätkab ja elus hoiab sel aastal on kohal šoti-iiri juurtega Margot Henderson, kes astub üles ka luuletajana. JUTUVESTJA AUVÄÄRNE AMET Iirimaal ja Šotimaal on jutuvestmine olnud aegade algusest auväärne amet. Ehkki osaliselt kindlasti õpitav, usutakse, et jutuvestjaks pigem sünnitakse. Margot Henderson on kasvanud üles lugude keskel, neid lapsest peale leidnud ja kogunud ning ise loonud. Tema repertuaari kuulub nii kodukandi kui ka erinevate maailma rahvaste pärimusi, sekka ka autorilugusid, millele ta lisab oma isikliku puudutuse. Lisaks on Henderson osav improviseerija, nii on vastavalt esinemiskohale ja -publikule iga lugu alati uus. Ta loob kuulajatega tugeva sideme, jutustab mänglevalt, tundlikult ja sõnaosavalt, teda kuulates saab sügavalt ohata ja südamest naerda. Hendersoni keelekasutus on rikkalik ja vaimukas, esinemisstiil nõtke ja liikuv. Tihti põimib ta lugude vahele laulu ja tantsu. Margot Hendersoni puhul peab kindlasti mainima ka tema tegevuse ühiskondlikku ja sotsiaalset poolt nimelt usub ta vankumatult jutuvestmise ja inimese hingelise heaolu omavahelist seost. Seepärast käib ta sageli lugusid jutustamas haiglates, vanadekodudes, varjupaikades, vanglates. Tema sõnakunsti tervendavat mõju saab festivalipublik kogeda õige mitmel korral ning seda võimalust tasub kasutada. MARGOT HENDERSON HEADREADIL REEDEL, 27. MAIL KELL 17 JA 18 (LUULEKAVA) MUSTAS PUUDLIS LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 19 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA PÜHAPÄEVAL, 29. MAIL KELL 18 KAPSASTES (KOIDU 84) MARGOT HENDERSON FOTO KAASAEGNE VENE KIRJANDUS PAKUB OHTRALT SUUREPÄRASEID AUTOREID MIHHAIL ŠIŠKIN JEVGENIA FROLKOVA PAVEL SANAJEV PROMO Nüüdisaegsete suurepäraste vene kirjanike rohkus pole üllatav, arvestades, kui suur ja mitmekesine on Venemaa kirjandusmaastik. Nii esineb ka HeadReadil igal aastal silmapaistvaid vene kirjanikke ja luuletajaid. Selle traditsiooni järjepidevust võiks sümboliseerida Šveitsis elav Mihhail Šiškin (1961), kes aastal käis festivalil, et rääkida toona eesti keelde tõlgitud romaanist «Veenuse juus». Praeguseks on kirjanikul tekkinud Eestis rohkem austajaid, sest vahepeal ilmus tal eestikeelses tõlkes kaks romaani: aastal «Izmaili vallutamine» ja aastal «Kiri Sinule». Armastus, vabadus, ajalugu, perekonnapärimus nendest teemadest koosneb Šiškini romaanide maailm, mida seob kokku rikkalik ja plastiline keel. Rahvusvahelised kirjandusväljaanded võrdlevad Šiškini keelt Vladimir Nabokovi ja James Joyce i väljenduslaadiga, millega võib nõustuda või mitte. Fakt on see, et Mihhail Šiškin on tänapäeva üks hinnatumaid vene autoreid. Pavel Sanajev (1969) on Moskvas elav kirjanik, tõlkija ja režissöör. Venemaal seostub ta nimi eelkõige romaaniga «Matke mind põrandaliistu taha» (1995), mis oli kirjaniku debüüt ning paelus lugejaid kahel põhjusel raamatus on tõetruult kirjeldatud 1980ndate õhustikku ja ka autori kuulsat näitlejatest perekonda, eesotsas kasuisa Rolan Bõkoviga. Mõni aeg pärast teose ilmumist järgnesid raamatule uued osad ning ekraniseering. Aastatuhande vahetusel hakati Sanajevi keelest rääkima seoses uussiirusega, sest ta kasutab oma proosas kõnekeelseid lauseid ja enesereflektsiooni, mille võtsid peagi kasutusele teisedki autorid, nagu näiteks Jevgeni Griškovets. Uussiirust esindab ka Moskva luuletaja Dmitri Vodennikov (1968), kellel on kaudne seos Eestiga. Tema nime on mainitud Sveta Grigorjeva legendaarses luulekogus «kes kardab sveta grigorjevat?» (2013). Samuti reklaamis ta 1990ndate lõpus jõudsalt Kirill Medvedevi luulet, millest kirjutasin kunagi Medvedevi eestikeelse luulekogu saatesõnas. Nüüd aga jõuab kord Vodennikovi enda kätte ja see on igati õigustatud ta on üks tituleeritumaid tänapäeva vene luuletajaid. «Kõige ilusam», «kõige stiilsem», «kõige dramaatilisem» meesluuletaja, kuid mis kõige olulisem: aastal krooniti Vodennikov Moskva polütehnikumi muuseumis luuletajate kuningaks. Festivali HeadRead tarvis tõlgib Eda Ahi valiku Dmitri Vodennikovi kõige menukamatest tekstidest. Andrei Kurkov (1961) on vene keeles kirjutav Ukraina kirjanik ja publitsist, üks tuntumaid tänapäeva ukraina kirjanikke, kelle raamatuid on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Eesti kirjandusblogides leiab mitu arvustust tema romaanile «Võõra surm» (Tänapäev, 2007, tlk Üve Maloverjan), kus ühes korteris saavad kokku nekroloogid, surmad ja pingviin. Ulmeguru blogi iseloomustab romaani nii: «Tegu pole ei ulmeromaani, ei kriminaalromaani, ei realistliku romaaniga. Samas on tegevus siiski piisavalt ulmeline, kriminaalne ja ka realistlik.» Kuidas õnnestub autoril taolist efekti saavutada ja mis on tal veel varuks, sellest tuleb kindlasti Kurkovi Tallinnavisiidi ajal juttu. PAVEL SANAJEV JA P. I. FILIMONOV REEDEL, 27. MAIL KELL 17 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA MIHHAIL ŠIŠKIN JA ARTEMI TROITSKI REEDEL, 27. MAIL KELL 19 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA DMITRI VODENNIKOV NELJAPÄEVAL, 26. MAIL KL 19 VENE TEATRIS REEDEL, 27. MAIL KL 18 MUSTAS PUUDLIS ANDREI KURKOV JA ANNA VERSCHIK LAUPÄEVAL, 28. MAIL KELL 16 KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA

8 Teisipäev, 24. mai Kolmapäev, 25. mai Neljapäev, 26. mai Teatris NO99 (Sakala 3) 19:00 Eero Epneri, Hendrik Kaljujärve ja Kaarel Oja Kodumaa karjed ning Indrek Koffi Eestluse elujõust Luulekohvikute programm: 16:00 Igor Kotjuh ja Marten Altrov. Caffeine (Vana-Posti 2) 17:00 Silvia Urgas ja Siim Aimla. Kehrwiederi Chocolaterie (Saiakang 1) 18:00 Jaan Pehk. Maiasmokk (Pikk 16) 19:00 Ursula Zimmermann ja Tarmo Kivisilla. Chocolaterie Pierre (Vene 6) 20:00 Mihkel Kaevats ja Ivar Karm. Drink baar (Väike-Karja 8) 18:00 VHK Gümnaasiumi teatrikooli abiturientide lavakava Meelte kodu Kohvikus Must Puudel (Müürivahe 20) 20:00 Verinoored: Annaliina Sofia Aavik, Jete-Ri Jõesaar, Charlie Chris Karniol, Joonas Koff, Betti Marie Peterson, Kristel Zimmer 22:00 Mart Juure luuledisko 17:00 Pajtim Statovci ja Anna Laine 18:00 Dave Hutchinson ja Jan Kaus 19:00 Luulekülalised I: Heli Laaksonen, T. J. Dema, Kārlis Vērdiņš, Jacques Tornay 20:00 Proosavõistulugemine 22:00 Ansambel Juhan: Henno Kelp, Andrus Lillepea, Riho Sibul, Jaak Sooäär Tallinna Keskraamatukogus (Estonia pst 8) 17:00 Loomingu Raamatukogu 60: Triinu Tamm ja Joonas Hellerma. Rõdusaalis 18:00 Puhas eesti kirjandus: Maima Grīnberga, Adam Cullen, Ilvi Liive. Rõdusaalis Kohvikus Must Puudel (Müürivahe 20) 22:00 Orbita disko Vene Teatris (Vabaduse väljak 5) 18:00 Orbita: Sergei Timofejev, Artur Punte, Vladimir Svetlov, Semjon Hanin 19:00 Dmitri Vodennikov Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73) 10:00 Andrus Kivirähk 13:00 Viiu-Marie Fürstenberg ja Maria Viidalepp 17:00 Claire North Mujal linnas 15:00 Kirjanduslik jalutuskäik: Nõmme. Kogunemiskoht Nõmme Loomakliinik (Pärnu mnt 434) Reede, 27. mai Laupäev, 28. mai Pühapäev, 29. mai Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73) Kohvikus Must Puudel (Müürivahe 20) 16:00 Donna Leon ja Jason Goodwin 17:00 Pavel Sanajev ja P. I. Filimonov 18:00 Mari Saat ja Piret Viires 19:00 Mihhail Šiškin ja Artemi Troitski 20:00 Ajatud tekstid ajalises teatris: Külli Teetamm, Taavi Teplenkov ja Pääru Oja 21:00 Hullunud Talsinki: Jaan Malin, Rauhatäti, Iso Pullo, Pyhä Lehmä ja Heidi Kiviharju jt. Tallinna Keskraamatukogus (Estonia pst 8) 15:00 Artemi Troitski ja Andrei Hvostov. Rõdusaalis 16:00 Düstoopia ja sotsioloogia: Johanna Ross, Mihkel Mutt, Tõnis Kahu. Raadio Ööülikooli salvestus. Rõdusaalis Kohvikus Must Puudel (Müürivahe 20) 17:00 Jutuvestja Margot Henderson 18:00 Luulekülaliste maraton: Annie Freud, Margot Henderson, Nuala Ní Dhomhnaill, Heli Laaksonen, Kārlis Vērdiņš, Jacques Tornay, Carl Jóhan Jensen, Dmitri Vodennikov 22:00 Helena Läks 10:00 Ilmar Tomusk ja Mika Keränen 12:00 Siri Kolu Nõmme Kultuurikeskuses (Turu plats 2) 19:00 Verinoored: Kadri Kivisik, Tarmo Kivisilla, Maria Koff, Eleriin Kuuskmäe, Emmi Kõiv, Laura Rein, Eik Erik Sikk Mujal linnas 12:00 Kirjanduslik jalutuskäik: Kalamaja. Kogunemiskoht kohvik Klaus (Kalasadama 8) 12:00 Kirjanduslik jalutuskäik: vanalinn. Kogunemiskoht Eesti Kirjanike Liit (vene keeles) 14:00 Kirjanduslik jalutuskäik: vanalinn. Kogunemiskoht Eesti Kirjanike Liit (vene keeles) 16:00 Kirjanduslik jalutuskäik: Kadriorg. Kogunemiskoht A. H. Tammsaare Muuseumi õu (Koidula 12 A) 12:00 Kirjandusviktoriin 14:00 Michael Mortimer ja Karl Martin Sinijärv 15:00 Peter V. Brett ja Mari Rebane 16:00 Andrei Kurkov ja Anna Verschik 17:00 Sofi Oksanen ja Jan Kaus 18:00 T. J. Dema 19:00 Luulekülalised II: Annie Freud, Margot Henderson, Nuala Ní Dhomhnaill, Carl Johan Jensen 20:00 Saja rahva lood: Indrek Koff, Mari Abel, Toomas Täht, Sander Udikas 21:00 Jan Kaus: Raymond Queneau Stiiliharjutused 22:00 Paul-Eerik Rummo, Krista Citra Joonas: T. S. Elioti Neli kvartetti Kinos Artis (Estonia pst 9) 14:00 Siri Kolu Me Rosvolat Kohvikus Sinilind (Müürivahe 50) 22:00 Poetry Slami Eesti finaal 18:00 Frank Boyle: W. B. Yeatsi luule ja muusika Tallinna Keskraamatukogus (Estonia pst 8) 12:00 Jason Goodwini krimikirjanduse töötuba. Suures saalis 14:00 Sherif Bakr: kirjastamine araabia kultuuris. Rõdusaalis Vene Teatris (Vabaduse väljak 5) 11:00 Jelena Skulskaja lastelavastus Rumal hiireke 17:00 Jelena Skulskaja ja Maria Šorstova lavastus Brodski tänav. Kohvik Mandlestam 18:00 Viktor Marvini lavastus Mõned loomalood Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73) 12:00 Raamatulaat Sulle- Mulle. Nukitsamees 14:00 Kloun Pann 12:00 Peter Pomerantsev ja Toomas Hendrik Ilves 13:00 Aino Pervik ja Piret Raud 14:00 Claire North ja Kaisa Kaer 15:00 Erika Fatland ja Tauno Vahter 16:00 A. N. Wilson ja Jason Goodwin 17:00 Katja Kettu ja Kadri Rahusaar Niguliste muuseumis (Niguliste 3) 13:00 Niguliste luulemissa: Kai Aareleid, Eda Ahi, Peep Ilmet, Doris Kareva, Indrek Koff, Triin Soomets, Eeva Park. Muusikat teeb Robert Jürjendal Vene Teatris (Vabaduse väljak 5) 17:00 Jelena Skulskaja ja Maria Šorstova lavastus Brodski tänav. Kohvik Mandlestam 18:00 Viktor Marvini lavastus Mõned loomalood Kapsastes (Koidu 84) 18:00 Värskeid saadusi kirjanike kapsaaiast. Erinevad esinejad meilt ja mujalt NOTA BENE! Kirjanike Maja saalis on olemas sünkroontõlge võõrkeeltest eesti keelde, v.a luulekülaliste õhtutel ja T. J. Dema esinemisel. Artemi Troitski ja Andrei Hvostovi vestlus Tallinna Keskraamatukogus toimub vene keeles, Jason Goodwini krimikirjanduse töötuba ja Sherif Bakri vestlus inglise keeles. Kõik festivali sündmused on TASUTA, v.a Niguliste luulemissa, kuhu pääseb muuseumipiletiga ning teatrietendused. Suurtoetajad: