ENSV Kirjanike Liidu ajaloost aastatel

Transcription

1 Keel ja Kirjandus 3/2015 LVIII aastakäik EEstI teaduste akadeemia ja EEstI kirjanike LIIdu ajakiri KOLM KONGRESSI ENSV Kirjanike Liidu ajaloost aastatel SIRJE OLESK Komme pidada kongresse Kirjanike kongress ei ole iseenesest nõukogulik nähtus, aga viis, kuidas neid Eesti NSV-s peeti, on läbi nõukogude aja olnud üsna spetsiifiline, st nõukogulik. Samamoodi peeti ka kunstnike, heliloojate, kolhoosnike jne kongresse. Viimane, IX kirjanike kongress Eesti NSV-s toimus aasta aprilli lõpus, just neil soojadel kevadpäevadel, kui üles lendas radioaktiivne pilv Tšernobõlis. Järgmine kongress oleks pidanud olema viie aasta pärast, aastal. Siis seda enam ei peetud, vaid just sel aastal muudeti liidu nime: ENSV Kirjanike Liidust sai Eesti Kirjanike Liit. Kümnes kirjanike kongress jäigi pidamata, viimane suurem kokkusaamine Toompeal oli loomeliitude ühispleenum aasta aprilli alguses. Uus pleenum aastal oli pigem nostalgiline koopia kui iseseisva tähendusega sündmus. Ka niisugusele foorumile leiab analoogi nõukogulikus kultuuris: ja aastal peeti Tallinnas intelligentsi I ja II kongress; 28. oktoobril aastal oli Toompea lossi istungite saalis loovintelligentsi nõupidamine jms. Siis olid need muidugi propagandaüritused, mille tähendus ka omas ajas oli hoopis teine aastal loodi Euroopa kirjanike ühenduste katusorganisatsioon Euroopa Kirjanike Kongress (EKK; European Writers Congress), mille liige on EKL aastast avvaart, Sirje Olesk.indd :33

2 Kongresse on pidanud asutamisest siiani ka niisugune auväärne literaatide organisatsioon nagu PEN-klubi. Eesti kirjanikud pidasid kongresse juba enne oma organisatsiooni ametlikku asutamist: kirjanike I kongress oli aastal, II kongress aastal (siis valiti kirjanikkude keskkomitee) ja kolmas asutamiskongress 8. oktoobril Rohkem kongresse ei peetud. 19. oktoobril 1940 kuulutasid uued võimud Eesti Kirjanikkude Liidu likvideerituks. Selle asemel alustas tööd Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimistoimkond. Siis algas sõda ja organiseerimistoimkonna inimesed läksid Nõukogude Liidu tagalasse. Eesti kirjanike ühendus, mis kandis kuni aastani nime Eesti Nõukogude Kirjanike Liit (ENKL), asutati Moskvas eesti nõukogude kirjanike I konverentsil 8. ja 9. oktoobril Tallinnas peeti novembril aastal ENKL-i I kongress, mida hiljem hakati nimetama II kongressiks ja esimese au sai endale aastal Moskvas peetud konverents. See I või II kongress aastal avati vastselt taastatud Estonia kontserdisaalis ja selle sisuks oli tollase esimehe Johannes Semperi pikem kõne, tervitused ja kontsert (Tuglas 1997: 30). Loomeliidu kongress oli ENSV-s pidulik ja nähtav sündmus, mida kajastati ulatuslikult EKP ja MN häälekandjas Rahva Hääl ja veel põhjalikumalt ajalehes Sirp ja Vasar (enamasti tehti sel puhul ajalehe erinumber). Kirjanike kongresside materjale avaldati veel ka liidu ajakirjas Looming. Kongressidele kutsuti külalisi kõigist vennasvabariikidest, seal oli palju liturgilist retoorikat, partei ja valitsuse tervitusi, NLKP KK valimine aupresiidiumisse, kongressi lõpus vastu võetud otsus või resolutsioon vms. Koos külalistega korraldati kirjandusõhtuid Tallinnas ja tehti väljasõite, näiteks aasta varasuvel Kohtla-Järvele, kus kohalikus kultuurimajas toimus kirjandusõhtu vene keeles, ja mujalegi. Seevastu seltskondlik osa näis olevat üsna ideoloogiavaba. Nii on Tuglas oma päevikus II kongressi järel noteerinud: Kell 10 õhtul algas Kadrioru lossis kongressi lõpubankett. Sadakond osavõtjat. Palju lauakõnesid. Lõbus öö (Tuglas 1997: 31). Kolmas kongress juunil 1954 Kongress oli esimene vabama vaimuga kokkusaamine pärast Stalini surma. See toimus Tallinna kesklinnas Harju tänaval, selleaegses Ühingu Teadus kesklektooriumi saalis. Seda kergemat ja vabamat vaimu vahendab Paul Kuusbergi mälestuskild aastast: Soe, päiksepaisteline juuni alguse päev. [---] Siin on äsja Schmuulist Smuuliks saanud püsimatu Juhan, vaatab ringi tugevalt-maamehelikult jalgu maha toetav Aadu Hint, teravmeelitseb alles üsna nooruki moega uudishimulik Uno Laht, seisab endamisi muigav turjakas Egon Rannet, hallipäise Erni Krusteniga vestleb alati sõna- ja tegudeerk Rudolf Sirge, tagasihoidlikult hoiab end seina äärde kadunud Karl Kivi, lõõbib-norib nalja armastav Lembit Remmelgas, kuulab-kostab muutumatult delikaatne Paul Rummo. [---] Koosolekut juhatav Juhan Smuul laotab presiidiumilaua taga poolnaljatades, poolnõutult-abitult käsi ja kurdab, et kuidas sa hoiad korda ja pead vastuvõetud reglemendist kinni, kui Laosson ja Sõgel aega ei arvesta ja kõnetoolist ära ei lähe. [---] Kongress naerab. Tigedust ei ole (Kuusberg 1967: ). 154 avvaart, Sirje Olesk.indd :33

3 Kirjanike liidu esimeheks oli siis juba kolm aastat olnud Juhan Schmuul, kes just sel ajal muutis oma perekonnanime Smuuliks. Kirjanike liidu juhtkonnast oli minema saadetud Magnus Mälk. Teine kuri mees Max Laosson oli aastal saanud lahti kunstide valitsuse juhataja kohalt ja jäänud vabakutseliseks literaadiks ning aastatel õppis Moskva Gorki-nimelise Kirjandusinstituudi kaugõppes. Friedebert Tuglas, Johannes Semper, Kersti Merilaas, August Sang ja teised aastal kirjanike liidust välja visatud kirjanikud olid veel liidu liikmeteks ennistamata, aga vähemalt Tuglas on kongressil kohal olnud. Oma päevikusse on ta kirjutanud: Ettekanded enamasti tühised, isiklikud arveteõiendused. Ei ühtki tõelist kirjaniku-kuju ega autoriteeti. Näib aga, et vaen Semperi ja minu vastu on loidumas (Tuglas 1997: 57). Kirjanduselu elavnemine toimus praeguselt kauguselt vaadates siiski arglikult ja vaevaliselt. Varasem hirmuõhkkond leevenes aeglaselt, kuid see leevenes siiski, eriti kui Siberist hakkasid tagasi tulema sinna saadetud vanad kaaslased või uued ja tegusad noorkirjanikud (nagu Jaan Kross). Nemad kartsid vähem ja nende jaoks olid siinsed metsikused jäänud kaugeks. Küll olid neist tagasitulemistest häiritud inimesed, kes vahepeal Eesti kultuuripõllul olid toimetanud ja neid sigadusi korraldanud, nii et pingeid jätkus ka sinna vabamasse atmosfääri. Natuke vabamat vaimu võisid levitada ka need kirjanikud, kes aasta detsembri lõpus olid käinud Moskvas üleliidulisel kirjanike kongressil, mis toimus esmakordselt pärast aastal peetud I üleliidulist kirjanike kongressi. Juba see fakt ise kongressi korraldamine oli märk suure surve leevenemisest. NSVL Kirjanike Liidu juhatusse olid Eestist valitud August Jakobson, Hans Leberecht ja Juhan Smuul; viimane kui ENSV esikirjanik valiti ka NSVL KL juhatuse 42-liikmelisse presiidiumisse. 21. märtsil aastal oli Eestis kirjanike liidu juhatuse koosolek, kus arutati läbi suure kongressi otsused. Ettekande tegi juhatuse sekretär Lembit Remmelgas, kes oma esinemise lõpus ütles, et tuleks uuesti üle vaadata vanad juhatuse otsused, mis olid tehtud Johannes Semperi, August Sanga ja Kersti Merilaasi suhtes. Selline ettevaatlik sõnastus tähendas ilmselt viidet, et aeg oleks hakata mõtlema nende liidu liikmeks tagasi kutsumisele. Aadu Hint on küsinud, miks nimetab Remmelgas ainult kolme nime, kui väljavisatuid oli ometi rohkem. Ja loetleb: kus on Metsanurk, kus Alver, Tuglas, Viiding, Toomingas, Kibuvits? Me ei tohi ignoreerida Tuglast, meie vaenlased Rootsis ainult rõõmustavad selle üle. 1 Mart Raud tuletas meelde, et Moskvas ja Leningradis ollakse palju aktiivsemad kui Eestis. Seal olla loodud uued kirjandusajakirjad (Junost, Neva, Družba Narodov) kus on vastavad väljaanded Eestis? Etteruttavalt võib öelda, et varsti need tõesti tulid ka Eestisse: aastal asutati Loomingu Raamatukogu ja aasta veebruaris ilmus Keele ja Kirjanduse esimene number. Protokollitud on Max Laossoni repliik: Seoses mõne kirjaniku tagasivõtmisega liitu asetatakse küsimuse alla Noor-Eesti kohta antud seisukoht. Samuti olen märganud iroonilist tendentslikku suhtumist isiklikult minusse. 2 Selle peale küsis Hint otse: kas Tuglas võiks olla kirjanike liidu liige, mille peale Laosson vastas, et vahest võikski olla, aga reservatsioonidega. 1 ENKL juhatuse koosoleku protokoll 21. märtsil ERA R-176, n 1, s ENKL juhatuse koosoleku protokoll 21. märtsil ERA R-176, n 1, s avvaart, Sirje Olesk.indd :33

4 Remmelgas sõnastas protokollikõlbliku lahenduse: tuleb parandada mõnesid kirjanike liidu juhatuse varasemaid samme, aga ei tule hakata revideerima parteilist kriitikat. 3 Sama aasta aprillikuus on võetud kirjanike liidu liikmeks hulk uusi või noori kirjanikke (Egon Rannet, Mai Talvest, Muia Veetamm, Otto Samma, Holger Pukk), aga siis seistakse taas silmitsi selle valusa probleemiga, mida teha kunagi välja visatud kirjanikega. 7. aprillil 1955 on Johannes Semper esitanud avalduse enese taastamiseks kirjanike liidu liikmena. Sekretär Lembit Remmelgas seletab, et tema olevat uurinud järele, mis tegelikult juhtus aasta kevadel. Semperi liidust väljaviskamisele olla olnud hulk õigeid põhjendusi, kuid olla esitatud ka selliseid süüdistusi, millel polnud alust. Semperit ennast sellele koosolekule ei kutsutud, ta visati välja tagaselja. Semperi liikmeõiguste taastamist pooldasid aprillikoosolekul Rudolf Sirge ja Uno Laht. Mart Raud oli viibinud aastal sellel koosolekul, kus Semper välja visati, ja meenutas, et selline otsus peteti välja Magnus Mälgu poolt ja kogu see lugu olevat olnud Raua sõnutsi paari poliitilise suli inspireeritud operatsioon. Kes need poliitilised sulid olid olnud, protokollist ei selgu ja rohkem kommentaare protokollis ei ole. Koosolekul otsustati taastada Semperi liikmeks olek aastast aasta jooksul taastati Friedebert Tuglas, August Sang ja Kersti Merilaas kirjanike liidu liikmeteks, kuid probleem tekkis Nigol Andreseniga: viimane on oma avalduses 18. oktoobrist palunud ennast vangist vabanemise järel ennistada kirjanike liitu. Liidu juhatuse koosoleku protokolli järgi 22. detsembril aastal on juhatus aga leidnud, et kuna Andresen visati välja enne vangistamist, siis pole tema kõrvaldamine liidust seotud tema vangistamisega ja sellepärast vajab tema juhtum eraldi uurimist. Moodustati komisjon, mille liikmete ülesandeks sai Andreseni väljaviskamise motiivide kontrollimine. Komisjoni liikmeteks määrati Eduard Päll, Paul Rummo, Lembit Remmelgas, Olev Jõgi ja Paul Kuusberg. 5 Kaua see komisjon asja uurima ei pidanud, sest Andreseni liikmeõigused taastati juba aastal. Vabamad meeleolud Eesti kirjanike liidus levisid laiemalt pärast NLKP XX kongressi aasta veebruaris. Sellega oli uus aeg justkui ametlikultki alanud ja esialgsed märgid kirjanduses olid päris lootusrikkad aastal oli ilmunud Smuuli Kirjad Sõgedate külast, aastal Sirge romaan küüditamisest Maa ja rahvas. Eriti viimase ilmumine oli väga selge märk suure hulga tabude langemisest (ja ülejäänute seda kindlamalt püsimisest). Sulaaeg oli tulnud ja laienes. Selle üheks märgiks sai diskussioon kirjanduspärandi ümber, mille kokkuvõtteks võiks pidada Remmelga kahte asjakohast artiklit aastal, mis osaliselt kattusid, kuid olid väljenduslaadilt mõnevõrra erinevad: üks ilmus Loomingus ja teine, ametlikum Rahva Hääles (vt selle kohta Kuuli 2002: 80 81). Kuid need inimesed, kes olid Eestis aasta repressioonide taga, kogusid ennast üsna kiiresti. Kõikidel järgnevatel aastatel kuni nõukogude võimu lõpliku kokkukukkumiseni peeti omamoodi kaevikusõda rahvusmeelsete ja ortodokssete kommunistide vahel, kus leerid ei olnud kunagi päriselt selged (sest osa tegelasi liikus nende kahe vahel) ja kus vaheldumisi edenesid kord ENKL juhatuse koosoleku protokoll 21. märtsil ERA R-176, n 1, s ENKL juhatuse koosolek 20. aprillil ERA R-176, n 1, s ENKL juhatuse koosolek 22. detsembril avvaart, Sirje Olesk.indd :33

5 ühed ja siis jälle teised. Nii oli kirjanike liidu IV kongress selgelt reaktsiooniks kolmandale kongressile ja seal üritati vahepeal kaotatud positsioone tagasi võita. Vasturünnak algas aasta jaanuaris EKP X kongressil, kus parteijuht I. Käbin 6 ründas revisjoniste, kes on teinud katseid valgeks võõbata kodanliku Eesti rahvavastast korda (Kuuli 2002: 86). Kirjanike liidu IV kongress oli alguses planeeritud aasta septembrikuusse. Septembris kongressi ei toimunud, see lükati detsembrisse. Kõik said aru, et Moskvas peeti ägedat võimuvõitlust, mille keskmes oli Boris Pasternak ja tema romaan Doktor Živago. Romaani oli pärast seda, kui kirjastused Venemaal olid selle tagasi lükanud, avaldanud Itaalia Feltrinelli kirjastus aastal. Nobeli komitee oli andnud Pasternakile auhinna aastal, kuid Pasternak oli sunnitud sellest keelduma. Nõukogude rahvas nimelt mõistis üksmeelselt hukka romaani, mida ta lugeda ei saanud. Vastavaid koosolekuid peeti üle Nõukogude Liidu, ka ENSV Kirjanike Liidus 30. oktoobril aastal, 7 ja seltsimehed Leberecht, Kuusberg, Raud, Parve, Sikemäe, Skulski, Kurtšavov mõistsid igati ja teravalt ja põhimõtteliselt hukka nii Boris Pasternaki kui ka tema romaani selles ilmneva nõukogudevastase tendentsi pärast (Nobeli auhind 1958; artikkel on ilmunud ilma autori nimeta Loomingu Ringvaate osas). Õhkkond oli muutunud ka Moskvas. Neljas kongress detsembril 1958 See oli esimene kirjanike kongress, mida peeti Toompea lossis ülemnõukogu istungite saalis ja mille kirjanike liidu vanima liikmena avas Tuglas. Kolm päeva varem oli Smuul käinud Tuglase juures ja palunud tal seda teha. Tuglas oli nõustunud ja on vahest ka sellepärast oma muljetes üsna leplik: Üldiselt valitses kongressil sõbralik mitteisiklik toon (ei või võrreldagi näiteks II kongressiga!) (Tuglas 1997: 100). Enne kirjanike liidu kongressi oli 4. detsembril 1958 toimunud EKP Keskkomitees nõupidamine kirjanike-kommunistidega. Seda arutelu juhtis Käbin ja selle teemaks oli kirjandusliku järelkasvu, nn t e i s e p õ l v k o n n a i n - t e l l i g e n t s i meeleolude ja suhtumiste analüüs. Analüüs oli murelik, sest teine põlvkond (nimetati näiteks Ain Kaalepi, Jaan Krossi, Raimond Kaugveri, Ellen Niidu, Oskar Kruusi, Rein Sepa jt nimesid) oli kirjanike-kommunistide meelest ideoloogilistel vildakatel seisukohtadel (Kuuli 2002: 88 89). Veel varem (augustis) on kirjanike liidu Tartu osakonna partei algorganisatsioonis arutatud Tartu kommunistide ülesandeid seoses kongressiga. Seal arvati siis, et kongressi keskseks teemaks kujuneb kriitika küsimus. Kriitika nimelt olevat küll vabanenud kärkivast toonist, kuid kaotanud sellega palju oma printsipiaalsest teravusest. Tartu kommunistid Erni Hiir ja Felix Kotta on varemgi olnud mures kaasaegse eesti luule ilutsemise ja apoliitilisuse pärast, mida nad näevad kolleegide Ain Kaalepi ja Kalju Kanguri loomingus. Kotta leiab, et kirjanike liidu luulekonsultant Ellen Niit ei sobi oma kohale, 6 Selleaegsetes ajalehtedes ei anta inimeste eesnimesid. Eesnime algustäht I. sugereerib ometi, et siis kutsuti parteijuhti veel Ivan Käbiniks. Mõni aasta hiljem on ta perioodikas juba J., st Johannes Käbin. 7 Samal päeval peeti Pasternakki hukka mõistvad koosolekud ka ENSV Heliloojate Liidus ja Kunstnike Liidus. 157 avvaart, Sirje Olesk.indd :33

6 sest ta pole parteis ja tema luule on täiesti apoliitiline. Hiir leiab, et kirjanike liit pidanuks nooremaid autoreid Loomingu kaudu paremini juhendama. Krossi nimelt saaks veel kasvatada ja enda poole tõmmata, aga Kaalep olevat lootusetu. 8 Kongressi sisulise peaettekande pidas liidu esimees Juhan Smuul, kes rääkis sellest, kuidas varem juhtžanriks olnud draama asemele on nüüd esikohale tõusnud proosa. Selle esinduslike näidetena nimetas Smuul romaane Tuuline rand, Punased nelgid, Noorte südamed, Maa ja rahvas ning Villem Grossi noorsooromaani Tiivasirutus. Dramaturgias on suure August Jakobsoni kõrvale suutnud tõusta vaid Egon Rannet silmapaistvate näidenditega Südamevalu ja Kadunud poeg. Positiivselt nimetas Smuul ka Liivese Uusaasta ööd, mis oli staliniste pahandanud, sest selle peategelane oli nn tagasitulija. Seevastu luuletajad nägevat Smuuli meelest elu kitsalt, eriti noorte autorite juures domineerivat hoiak uksed kinni poliitikale (siinkohal esitab Smuul negatiivse näitena katke Ain Kaalepi Sellistest lauludest ). Krossi suhtes on Smuul natuke kahtlev, kuid kokkuvõttes nendib, et Kross arenevat pigem õiges suunas. Parimad luuletajad Nõukogude Eestis on Smuuli meelest Uno Laht ja Johannes Semper. Viimane on kirjutanud oma päevikusse 21. detsembril aastal: Eile lõppes meie kirjanike kongress. Läks libedasti ja asjalikult. Teravusi tekitas veidi ainult Kinostuudioga konflikt ja mõned arusaamatused J. Krossi luuletustega. Paljusid irriteerib ta ideede ähmasus, mitutpidi mõistmine, ta edvistus ja originaalitsemine. [---] Hääletamisel olin ma saanud kõigi poolthääled juhatusliikmete valimisel ja ka Moskva kongressi delegaadiks määramisel. Parteigrupi koosolekul, kus Smuul palus ennast esimeheks mitte enam valida, pani ta ette mind esimeheks valida... (Semper 2013: 355.) 9 Hoopis teistmoodi nägi asju selleaegne opositsionäär Nigol Andresen, kes aastaid hiljem on kirjas Ain Kaalepile iseloomustanud IV kongressi mentaliteeti nii: Sest ülesandeks oli välja juurida kõike andekat ja ilusat, selleks et jääks väga palju ruumi andetuile parasiitidele. 10 Maie Kalda on seda aega meenutades hiljem kirjutanud, et Hruštšovi heitlikkus ja uue kunsti ründamine andsid julgust neile, kellele tema võetud suund ei meeldinud. Mõnigi eesti juhtkriitik ruttas demonstreerima oma näotut valvsust ja detsembris 1958 peetud KL-i IV kongressi kõnetoolist lajatas uue generatsiooni kirjanike aadressil terve seeria poliitiliselt pahasoovlikke hinnanguid (Kalda 1989: 453). Siiski ei suudetud revisjoniste sellel kongressil lõplikult nurka suruda; järgnev aeg on nende jaoks pigem võidukas. Sula haripunkt paigutub aastate algusesse, selle märkideks on Eestis aasta kriitikanõupidamine ja vabavärsipoleemika (vt selle kohta veel: Olesk 2001: ; 2014: ). Revisjonistlike meeleolude levimist ka Moskvas kinnitab aasta novembris ilmunud Aleksandr Solženitsõni jutustus Üks päev Ivan Denissovitši elus, mille Loomingu Raamatukogu juba aastal avaldas Lennart Mere ja Enn Sarve tõlkes ning Aleksandr Tvardovski eessõnaga aasta märtsis käis Eestis Soome president Urho Kaleva Kekkonen, sama aasta 8 KL Tartu osakonna juhatuse koosolek 29. augustil ERAF 2477, n 1, s Vt selle kohta lähemalt Olesk 2014: Nigol Andresen Ain Kaalepile 19. II KM EKLA, reg 1986/ avvaart, Sirje Olesk.indd :33

7 suvel oli Jean-Paul Sartre i ja Simone de Beauvoiri nädalane külaskäik Tallinna, Tartusse ja Pühajärvele. Aga aasta oktoobris võeti Hruštšov oma kohalt maha ja sellega said sulalised mesinädalad tegelikult otsa. Viies kongress veebruaril 1966 Ka seda kongressi, mis algselt oli kavandatud aasta lõppu, lükati mitu korda edasi. Kuna siis oli parasjagu käimas Hruštšovi poolt välja kuulutatud seitseaastak, sai selleaegne peaettekandja Paul Kuusberg (kes oli sel ajal kirjanike liidu sekretär, esimees oli ikka veel Smuul, kes juhatas kongressi istungeid) 11 viidata seitsmeaastasele vahele kui ENSV kirjanike oma seitseaastakule. See polnud tegelik põhjus kongress edasi lükata, viimase olid tinginud muutused ja mullistused Moskvas. Sellegi kongressi materjalid avaldati Loomingus ning Sirbis ja Vasaras. Ka ajalehes Rahva Hääl oli kongress kõigil päevadel avalehel (Rahva Hääl II). Nüüd materjale üle vaadates tuleb tunnistada, et kõige parem indikaator vaimsuse muutumisest ENSV-s oligi EKP ametlik häälekandja, ajaleht Rahva Hääl, kus seekord oli kongressi kajastus varasematega võrreldes ebatavaliselt vaba ja normaalne. Kongressi eel korraldas ajaleht mitmel nädalal arutelu, kongressi päevadel avaldati iga päev informatsiooni kongressi käigust ja fotosid kirjanikest, lehes ilmusid ka ulatuslikud ülevaated ettekannetest ja kongressi lõppemise järel põhjalikud ülevaated sõnavõttudest. Ja see ei olnud ainult kroonuretoorika, mida muidugi oli ka, vaid kohati päris inimlik asjade arutamine. Bernhard Viiding ja Mihkel Loodus on refereerinud kongressi sõnavõtte (Viiding, Loodus 1966). Sellest ülevaatest paistab juba väga selgelt stalinistide ja teiste vastasseis. Endel Sõgla katsed kaitsta Egon Ranneti uusimat näidendit, mida oli kritiseerinud külaline Moskvast, ja märkused ettekannete sisu kohta leidsid sõnavõtjate selge hukkamõistu, nii nagu ka Eduard Pälli kriitika Võla ja Monumendi aadressil. Siinses ajakirjas on ehk huvitav viidata veel Helene Siimiskerile, kes kõneles sellest, kuidas erialane kirjandus teistes keeltes tuleks teha kirjanikele ja kirjandusteadlastele kättesaadavaks. See oli ka kongress, kus vormistati põlvkonnavahetus eesti kirjanduselus. Kirjanike liidus jäid küll ametisse sinna sulaajal ja natuke ennegi tõusnud mehed (naisi on ENSV KL juhatuses sel ajal ainult üks või kaks), kuid kirjanduses kehtestas ennast hilinejate põlvkonna kõrval (Kross, Kaalep ja Niit) sõja eel ja ajal sündinute põlvkond Enn Vetemaast ja Mats Traadist Paul-Eerik Rummo ja Viivi Luigeni. Kokkuvõtteks Kirjanike kongressid (nagu ka ilmselt heliloojate, kunstnike, arhitektide jne kongressid) olid õitsvas sotsialismis tähtsad sündmused, mida kajastati laialt ja millele elati kaasa. Kongress ise on ilmselt vaid märk, peegeldus selle kohta, kui tähtis oli nõukogude võimu jaoks loominguline liit kui niisugune. Oleks oluline vaadata lähemalt kirjanike liidu kõrval ka teiste loominguliste liitude 11 Kuusberg oli kongressi ajal haige, tema ettekanne loeti ette. 159 avvaart, Sirje Olesk.indd :33

8 tegevust ja eriti seda, kuidas peegeldus loomingulise liidu kongressidel selle liidu paraadpool (sest muud ju näidata ei soovitud). Siin oli ilmselt sünkroonsust, sest korraldused Moskvast kehtisid ühtemoodi kõigi loomeliitude jaoks ja erinevused liitude tegemistes on ilmselt need, mille kaudu saab hinnata iseseisvuse määra. Niisama oluline kui viis, kuidas kirjanike liidu tegemisi avalikkusele esitati, on ka see, keda loomingulistest inimestest mingil ajal hinnati ja mingil ajal taas maha vaikiti või represseeriti. Siingi märkab olulisi erinevusi. Kirjanike hierarhias oli kõige kõrgem ENSV rahvakirjaniku tiitel aastaks oli see omistatud kaheksale kirjanikule, kellest sel ajal oli elus neli: Friedebert Tuglas, Johannes Semper, Juhan Smuul ja Aadu Hint. 12 Tegelikult oli neist läbini nõukogulik kirjanik ainult Smuul, teised olid oma teoseid avaldanud juba enne sõda. Omal kombel olid nad kõik ju ka veel aktiivsed, Tuglas küll rohkem sümbolina. Kindlasti oli aktiivne ka Hint, kuid erinevalt teistest ei ole ta kunagi juhtinud kirjanike liitu ning pole olnud selle presiidiumis või sekretariaadis. Kas segas ta seal kedagi (Smuuli?) või tõrjuti teda tema temperamendi pärast, ei oska öelda. Semper oli põlu alt pääsemisest alates kuni surmani kogu aeg kirjanike liidu juhatuses, esindas ENSV-d Lenini preemiate komitees ning oli paljude välisdelegatsioonide alatine liige: osalt kindlasti sellepärast, et oskas rääkida võõrkeeli ja käituda härrasmehena ning teisalt oli ta ka ideoloogiliselt lojaalne ja asjaajamistes korrektne. Ilmselt ei olnud seda alati Juhan Smuul, kuid teda kaitses tema Lenini preemia. Vaatame veel ENSV Kirjanike Liidu juhtkonda kuni kuuekümnendate aastate keskpaigani. Kauaaegne esimees oli Juhan Smuul, kauaaegne sekretär Lembit Remmelgas, kes oli küll aastal taandatud liidust kinostuudiosse. Filmistsenaariumide eest maksti sel ajal suurt raha, ka siis, kui nendest lõpuks filme ei tehtudki, seepärast käis ka kinostuudio ümber kogu aeg mingi intriigitsemine, mis on halvasti dokumenteeritud, kuid mis vääriks eraldi uurimist ja käsitlemist. Sel ajal tuli kirjanike liitu ja Loomingusse tööle Paul Kuusberg, kes oli vaheldumisi kas sekretär või Loomingu peatoimetaja. Tartus oli kaua ametis Erni Hiir, siis lühikest aega Johannes Feldbach ja alates aastast kuni oma surmani aastal Kalju Kääri. Kõik nad olid NLKP liikmed, parteitöös karastunud inimesed, kes aga enamasti suhtusid hoolivalt oma kolleegidesse, muidugi neis raamides, mida partei ja valitsus neile seadnud oli. Seda näitab kujukalt Tartus nn Alliksaare skandaal, kus muidu inimlik Kääri Alliksaart ei kaitsnud. Ainsa parteituna oli kirjanike liidu juhtkonnas, sageli sekretärina, ametis Rudolf Sirge. Parteikoosolekutel olid aktiivsed Nigol Andresen ja Uno Laht, keda aga juhtorganitesse üldiselt ei valitud. Miks, võib vaid aimata. Veel käisid aeg-ajalt kirjanike liidu parteikoosolekutel Endel Sõgel ja Ants Saar, keda liidu juhtorganitesse ei valitud mitte kunagi, kuid keda ei saanud ka päriselt ignoreerida. Nii võikski jutustuse ENSV Kirjanike Liidu ajaloost üles ehitada ka narratiivina headest ja pahadest kommunistidest, kes omavahel aastakümneid võitlevad, kuni Moskvast (jälle Moskvast!) alguse saanud perestroika head võidule aitab. 12 Veel oli see tiitel omistatud Oskar Lutsule (1945), August Jakobsonile (1947), Anna Haavale (1954) ja Ernst Peterson-Särgavale (1957). 160 avvaart, Sirje Olesk.indd :33

9 Arhiiviallikad ENSV Kirjanike Liidu juhatuse koosolekute protokollid. ERA R-176, n 1. ENSV Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhatuse koosoleku protokollid. ERA F-2477, n 1. Nigol Andreseni kirjad Ain Kaalepile. KM EKLA, reg 1986/84. Kirjandus K a l d a, Maie Kirjandus ja sotsiaal-poliitiline süsteem. Keel ja Kirjandus, nr 8, lk K u u l i, Olaf Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail Tallinn. K u u s b e r g, Paul Ajast, maailmakodanikust ja muust. Tallinn: Eesti Raamat. Nobeli auhind 1958 = Nobeli auhind, poliitika ja Pasternak. Looming, nr 11, lk O l e s k, Sirje Vabavärsi kolmekrossiooper. Looming, nr 9, lk O l e s k, Sirje Kuuekümnendad aastad ENSV Kirjanike Liidus: muutuste aeg. Looming, nr 8, lk Rahva Hääl nr 40 44; 17. II 22. II S e m p e r, Johannes Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa. T u g l a s, Friedebert Eluloolisi märkmeid II Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 12. Tartu: Virgela. V i i d i n g, Bernhard, L o o d u s, Mihkel 1966 = Eesti NSV kirjanike kongressi sõnavõttudest. Põgus ülevaade otsese ja kaudse kõne vahendusel. Rahva Hääl, nr 44, 22. II Three congresses: On the history of the Writers Union of the Estonian SSR in Keywords: power, literature, Writers Union, Soviet cultural policy, cultural policy in the Estonian SSR One of the manifestations of Soviet cultural policy involved spectacular congresses of the creative unions, held according to a traditional scenario. Such congresses (of composers, artists, writers, as well as, e.g., of collective farmers) were always very ceremonious, with a lot of rhetoric eulogizing the authorities; some, if not all members of the Central Committee of the Communist Party of the Soviet Union were elected to the Honorary Presidium of the congress, a letter was addressed to the congress by the Bureau of the local (Estonian) Communist Party or by some other such organ, a congress resolution was adopted, containing a rhetorical answer to the letter of salutation received from the Communist Party etc. The keynote speech was followed by co-reports on separate genres and by short speeches. The congress usually lasted 2 5 days and ended, invariably, with a banquet. The congresses were extensively covered in the official press. 161 avvaart, Sirje Olesk.indd :33

10 The article takes a closer look at three congresses of the Writers Union of the Estonian SSR, which took place in 1954 (3rd Congress), 1958 (4th Congress) and 1966 (5th Congress). The Estonian Writers Union founded in 1922 was dismissed in A new union for the writers of the Estonian SSR was established in Moscow in As that founding event was first called a conference the first Congress of the new union was officially held in Tallinn in Later, however, Moscow began to count the Estonian writers congresses right from the founding gathering, which shifted the number of the 1946 Congress to 2nd, etc. The first congresses were strictly Stalinist parading events, which had little to do with literature. The Congress of 1954, being the first after Stalin s passing away, was important as the first harbinger of more liberal times to come. The Fourth Congress held five years later was used by the authorities as a counter-attack to defend the so-called Soviet values. The atmosphere of the Fifth Congress was relatively free and its course was extensively covered in the official press. At the same time, no taboos practised by the Soviet censorship had been lifted. An examination of the showtime as well as backstage of the writers congresses during that 12-year period gives a fascinating insight into the literary-political struggles of the time as well as into the personalities responsible for the then face of Estonian literature and the Writers Union of the ESSR. Sirje Olesk (b. 1954), PhD, University of Helsinki, Lecturer in Estonian Culture and Literature, sirje.olesk@helsinki.fi 162 avvaart, Sirje Olesk.indd :33

11 KOLME HÄÄLIKUVÄLTE EKSITUSE MEHAANIKA MATI HINT Sissejuhatus: prosoodia ja fonoloogia Karl Pajusalu on hiljuti avaldatud artiklis Eesti keele sõnaprosoodia lõuna-läänemeresoome taustal (Pajusalu 2014) käsitlenud läänemeresoome keelte lõunarühma keelte ka eesti keele prosoodiat mitmest vaatepunktist: läänemeresoome lõunarühma keelte hargnemine algläänemeresoomest, prosoodilised uuendused lõunaläänemeresoomes, toonivastandused liivi ja eesti keeles, prosoodiauuendusi mõjutanud häälikumuutused, rõhusiirded jm. Pajusalu ülevaatlik artikkel jätab mulje, et selles on teadlikult kõrvale jäetud eesti keele prosoodia uurimise ja tõlgendamise ajajärk , mil valitsevaks meetodiks oli eksperimentaalfoneetika andmetele tuginev klassikaline fonoloogiline analüüs, perioodi teisel poolel ka uuemad teooriad (generatiivne grammatika, loomulik fonoloogia). Klassikalise fonoloogia erinevate koolkondade analüüsiprotseduurid annavad teadlasele suhteliselt kindlad kriteeriumid keele fonoloogilise mudeli konstrueerimiseks. Kuigi erinevate koolkondade näiteks Praha (Nikolai Trubetzkoy) ja Ameerika deskriptivismi terminoloogiad ja ka analüüsiprotseduurid ei kattu täpselt, on nad olulises osas isomorfsed ja annavad fonoloogilise mudeli, mis peaks olema suuremate vasturääkivusteta (kui tõlgendamisel pole väga komistatud). Need meetodid on olnud tulemuslikud ka eesti keele uurimisel: eesti keele foneemiloendit ei saa populaarsetes ülevaatekäsitlusteski enam esitada selliselt, nagu näiteks Paul Ariste Eesti keele foneetikas (1953 jt trükid), mis kajastab kolme häälikuvälte teooria fonemiseerimise katset. Muidugi võib kergitada analüüsiprotseduuride eneste verifitseerituse küsimuse, aga kuna Gödeli teoreem (formaalsed deduktiivsed süsteemid ei ole samal tasandil lõpuni vastuoludeta) kehtib ka meetodikindlas keeleteaduses, siis võib nendesse meetoditesse suhtuda nagu usaldusväärsesse antusse. Kuid ka fonoloogilise analüüsi protseduuride puhul kehtib nõue, et neid tuleb rakendada õigesti. Ei saa nõuda, et mutter kinnituks, kui teda keerata keermele vastupidises suunas. Eesti keele prosoodia olemuse selgitamisel on fonoloogiateooriatel olnud suur positiivne osa. See roll pole lõppenud. Perioodil loobuti eesti väldete olemuse selgitamisel üsna üldiselt kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte teooriast ning pöörduti (tagasi) silbist ja silbi ehitusest lähtuvate tõlgenduste juurde (kuigi see ei kehti kõigi teema käsitlejate puhul võrdselt ja ühtmoodi). Eesti keele häälikusüsteemi ja prosoodia uurimine on viimastel aastakümnetel klassikaliste fonoloogiateooriate metoodikatest kaugenenud, neid ei peeta nähtavasti enam nii tähtsaks, aga järjepidevuse kaotamine võib olla ka kavatsuslik: uuel põlvkonnal on näiliselt uuendusliku ja stagneerumata mõtteviisiga lihtsam alustada, kui ei olda kinni eelmise põlve teoreetilises 163 Mati Hint 3-15.indd :21

12 mõtlemises. Võib ka olla, et uue põlvkonna uurijatel pole klassikaliste fonoloogiateooriate alal praktilist analüüsikogemust ega nende teooriate piisavat tundmist või siis peetakse humanitaarteaduse kohta suhteliselt hästi formaliseeritud fonoloogilise analüüsi protseduure aegunuks ning usaldatakse rohkem mõõtmistulemusi, mis võivad näida objektiivsemad kui opereerimine teoreetiliste konstruktidega ja analüüsialgoritmidega. Kuid mõõtmisega on nii, et enne mõõtmist tuleb küsida: mida mõõdetakse ja milleks? Klassikalise fonoloogia arusaamad on olulised ka foneetiliste mõõtmiste eesmärgipüstituses ja mõõtmisandmete tõlgendamisel. Kindlat mõõtmiseusku oli kuulsaim eesti foneetik Ilse Lehiste. Tema jäi lõpuni kindlaks seisukohale, mille järgi näiteks esimese ja teise silbi vokaalide vahel mõõdetakse konsonandi ja konsonantühendi pikkust (kestust) ühesugustelt alustelt; kui näitesõnadeks on ema ja päästnud, siis mõõdetakse ja võrreldakse omakestusega silbialgulise konsonandi ning silbi- ja morfeemipiirilise konsonantühendi kestust ja arvatakse, et nii saadakse mudel, mis kirjeldab sõnaväldet (vt Lehiste 2000: 177). Võib olla, et kirjeldab, aga ei seleta. Lehiste seletab eesti prosoodiat ka aastal 1977 ja 2000 enam-vähem sama moodi, nagu seda tegi aastal 1879 Mihkel Veske: eesti keele häälikutel on kolm ja häälikuühenditel kaks kontrasteeruvat väldet. Lehiste uuendus seisneb selles, et ta tõstab esimese ja teise silbi kestuste suhte väldete tajumisel võtmetähtsusega tunnuseks, kuigi samas rõhutab sõnavormi teise silbi vokaali pikkuse sõltuvust esisilbi struktuurist (nt Lehiste 2000: 178). Ka Pajusalu artiklis ei ole täit selgust mitme kriteeriumi osas, mis on prosoodiamudelite loomisel olulised: kas kvantiteet atributeeritakse segmendile või silbile, kas eristatakse kestusvastandusi võimaldavaid ja mittevõimaldavaid silbipositsioone, kas eristatakse häälikute omakestust ja kestusvastandusi, kas analüüsiüksusteks on võrdselt häälikud ja häälikuühendid (foneemid ja foneemijärjendid), mis metoodikaga määratakse esisilbi ja teise silbi kestuste suhe. Lugematud kooliõpikud ja mitmele eesti keele õpetajate põlvkonnale peetud ülikooliloengud on kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte arusaama juurutanud eesti keelega tegelejate teadvusse nii sügavalt, et sealt otsitakse seletust ka siis, kui selleks põhjust pole. Tänapäevaste fonoloogiateooriate seisukohalt on kolme häälikuvälte ja liithäälikute kahe välte teooria võimatu. Kolm väldet: kas segmentidel, silpidel või kõnetaktidel? Pajusalu artikli kõige küsitavamad allpeatükid kannavad pealkirju Konsonandikeskne kolme välte vaheldus ja Vokaalikeskne kolme välte vaheldus. Esimeses tõdetakse: Vanimaks ternaarseks vastanduseks saab pidada lühikeste ja pikkade geminaatide lahknemise tõttu toimunud kolme konsonandikeskse sõnakvantiteedi teket (Pajusalu 2014: 577). Klusiilgeminaatide lahknemine lühikesteks ja pikkadeks on läänemeresoome häälikuajaloos üldiselt aktsepteeritud seisukoht. Kolme fonoloogilist sõnakvantiteeti näitlikustab Pajusalu lühikese ja pika geminaadi vastanduse vaka : vakka abil, millele täiesti ilmselt tuleb täiendusena lisada vaga, teisiti ternaarset ahelat pole. (Seda näidete seeriat on ekspluateeritud läbi kogu eesti väldete kirjeldami- 164 Mati Hint 3-15.indd :21

13 se ajaloo, juba alates Veskest.) Pajusalu näitesõnad pole fonoloogilises transkriptsioonis, seetõttu jääb lahtiseks, milles seisneb lühikese ja pika geminaadi fonoloogiline erinevus (sama küsimus konsonantühendite kohta), kas ülipikka vokaali tuleb käsitada foneemina jne. Neid küsimusi ei puudutatagi, fonoloogilist seisukohavõttu pole selles kontekstis peetud oluliseks. Pajusalu ei väida otseselt, et eesti keeles esinevad häälikud kolmes fonoloogilises vältes, ta sõnastab oma väite sõnakvantiteedina. Kuid võib vist ütelda, et kõik, mida Pajusalu selles artiklis kirjutab, on sobitatav häälikute kolme fonoloogilise välte ning häälikuühendite kahe fonoloogilise välte teooriaga. Kirjutis läheb mööda silbivälte teooriast ning (üle)tähtsustab sõnavälte kujundamisel ja tajumisel kõnetakti eri silpide vahel valitsevaid kestussuhteid (kõnetakti kogustruktuuri). Soome akadeemik Paavo Ravila esitas kogustruktuuri seisukoha aastal (Ravila 1961). Ka Lehiste on juba oma esimestes eesti kvantiteedi käsitlustes esitanud seisukoha, mille järgi sõnavälte kujundamisel ja äratundmisel on oluline esimese ja teise silbi kestuste suhe (Lehiste 1960: 63; 1966: 47 48). Tänapäeval korratakse seda üha sagedamini, küsitavustest küsimata. Teooriale on leitud nii põhjendusi kui ka nimetusi, mis avavad selle eri külgi: kahe esisilbi kestussuhe, jalg, (kõne)taktiisokroonia kõik üsna selges mõttes Gestalt. On asjatu arvata, et kolme häälikuvälte valeteooriaga on teaduslikes käsitlustes asi ühel pool. Müüt eesti keele justkui kogu üldkeeleteadust ümber lükkavast erilisusest on liiga armas. Kolme häälikuvälte juurde kinnijäänutele võib Pajusalu anda tuge näiteks järgmise lausega: Kuigi konsonandikeskne ternaarne vältevastandus on maailma keeltes üliharuldane, on see läänemeresoome keeltes levinud laiemalt kui vokaalikeskne ternaarne vältevastandus (Pajusalu 2014: 578). Igal juhul tähendaks kolmele häälikuvältele uute võimaluste andmine nende tulemuste kergekäelist kõrvalejätmist, mida eesti ja rahvusvaheline keeleteadus aastatel on eesti kvantiteedi tõlgendamisel ja kvantiteedimudelite konstrueerimisel saavutanud. See oleks kahtlemata tagasilöök. Eesti ja liivi keeles on pika ja ülipika kestuse eristus laienenud geminaatide kõrval ka konsonantühenditele... (Pajusalu 2014: 578). Sellinegi sõnastus on ühitatav liht- ja liithäälikute eristamisega ndate kooliõpikutes ning Ariste foneemikontseptsiooniga, mille järgi eesti keeles on foneemideks ka konsonantühendid oma erinevates väldetes (nt Ariste 1953: 104). Ootamatu on Pajusalu väide, et konsonandid /f/ ja /š/ ei saagi kõnetakti tuumas [? minu küsimärk, M. H.] esineda üksikkonsonandina, küll aga lühikese ja pika geminaadina... (Pajusalu 2014: 578). See on fonoloogiaeelse eesti häälikuõpetuse seisukoht, millest loobuti juba 1960-ndatel, sest kirjatäht ž tähistab ortograafias lühikest (ühekordset) /š/-foneemi. Mis puutub /f/-i, siis on raske hinnata, kui järjekindlalt ta erineb konsonantühendist hv; on neid, kes hääldavad raffas, ja neid, kes hääldavad pilahv. Need seigad ei puuduta siiski Pajusalu peateemat ternaarsuse väidet. Pajusalu võtab seisukoha ka Q2 saate te saate ja Q3 saate saade : saate (gen) vastandumise olemuse kohta. Häälikuvälte teooria nõuab igas silbitüübis nii vokaalse kui ka konsonantse osa välte defineerimist. Q2 saate ja Q3 saate silbitüübi puhul tuleb selles teoorias otsustada, kas vokaal ja geminaat on II või III vältes. Häälikuvälte teooria pole selle silbitüübi seletamisega hak- 165 Mati Hint 3-15.indd :21

14 kama saanud: mõned vältega tegelejad määravad silbi vokaalse osa II vältesse ja klusiilgeminaadi või konsonantühendi III vältesse (harvemini vastupidi), sagedamini määratakse III vältesse mõlemad. Paar näidet: EKG I/ lk analüüsib loo`ka, saa`ta, söö`kide kui II + III, kuid austama ja teotama on III + II; Lehiste 1966 lk 25 esitab kooki kui III + III, nagu ka Lehiste 2000 lk 177 saata ja päästnud. Isegi häälikuvälte teooria üldtunnustatuse ajal oli väljaandeid, milles III-välteliseks märgiti kogu silp tervikuna, mitte konkreetne vokaal või konsonant. Sellise tähistusviisi juhtude hulgas on kõige tähelepanuväärsemad Elmar Muugi Väike õigekeelsus-sõnaraamat 1933 (nt saade : `saate, ka `komp`vek, `as`falt jne) ja seda järgiv Väike õigekeelsuse sõnaraamat Elmar Muuk kahtles häälikuvälte teoorias ja suutis selle kahtluse vormistada õigekeelsussõnaraamatus. Leho Võrk peab (saade :) saate tüüpi juhtudel IIIvälteliseks nii vokaali kui ka geminaatklusiili (Võrk 1966: 34), kuid aastaid hiljem annab sama vahekorra kohta seletuse, mille järgi II ja III välte erinevus selles silbitüübis tuleneb silbi kui terviku pikenemisest (II-vältelise silbi transformeerimisest III-välteliseks; Võrk 1972: 36 38). See on väga lähedal arusaamale, et II ja III välte erinevus on prosoodiline, silbi tasandi nähtus, mitte erinevus välteliselt erinevate segmentaalfoneemide või liitfoneemide valikus. Silbivälte teoorias muutuvad need häälikuvälte dilemmad pseudoprobleemiks: II-välteline silp transformeeritakse prosoodia vahendite abil III-välteliseks (või vastupidi) silbi segmentaalkoostist muutmata, ja kõik. Transformeeritakse silp, mitte segment. Pajusalu ütleb sellest silbitüübist kirjutades, et sel juhul väljendub välteerinevus nii vokaali kui ka geminaadi pikkuses, kõnetakti tasandil ka rõhulise ja rõhutu silbi kestuste suhtes (Pajusalu 2014: 579; viites ka Pärtel Lippus, Eeva Liina Asu, Pire Teras ja Tuuli Tuisk). Pajusalu sõnastus jätab tõlgendamisruumi: häälikuvälte teooria proponent näeks siin kinnitust, et II välte sõna pannakse kokku II-vältelisest vokaalist ja II-vältelisest geminaadist, III välte sõna aga vastavalt III-vältelistest segmentidest; silbivälte teooria võib Pajusalu sõnastust tõlgendada selliselt, et II- ja III-vältelise silbi erinevus avaldub kogu silbi tuumas ja lõpus, nii et II- ja III-vältelisel silbil on ühesugune foneemkoostis, vahe on silbi prosoodias, mitte segmentide erinevuses. Tegelikult likvideerib häälikuvälte teooria prosoodia silbi tasandi nähtusena, sest häälikuvälte teoorial on kuskilt võtta nii II- kui ka III-vältelised vokaalid ja geminaadid, mis aheldatakse kokku, ja välde valmis. Sellise seletuse proovikiviks on paralleel liithäälikutega : II-välteline kausta (gen) ja III-välteline kausta (part) peaksid siis Veske kokku pandud healte hulgast või Ariste foneemiloendist saama valmiskujul II- ja III-vältelised liithäälikud või liitfoneemid au ja st, mis fonoloogia teoorias on otse mõttetult võimatu (vrd ka eespool toodud EKG I/1 näiteid austama ja teotama). Rõhulise silbi lühikese, pika ja ülipika vokaaliga sõnade ternaarne vältevaheldus [pigem vältevastandus M. H.] on läänemeresoome keelealal välja kujunenud ainult eesti keelealal... (Pajusalu 2014: 578). Edasises tõmbab Pajusalu paralleeli esisilbi pika vokaaliga ja diftongiga sõnade kõnetaktide vahele, mis on kõigiti loogiline, aga silpide ja kõnetakti silbijärjendi foneemkoostise küsimusest minnakse jälle mööda: jääb selgusetuks, missugune on pikkade ja ülipikkade vokaalide ning diftongide, aga ka konsonantühendite 166 Mati Hint 3-15.indd :21

15 fonoloogiline staatus. Arvatavasti tuleb terminit nn prosoodilised aktsendid mõista samas tähenduses kui väldet (I, II, III), igatahes jagab Pajusalu seisukohta, mille järgi väldete esmaseks tunnuseks on esimese ja teise silbi kestuste erinev suhe (Pajusalu 2014: 579). Kuidas selle esmase tunnuseni jõutakse, see jääb Pajusalu artiklis sama ebamääraseks kui paljudes varasemateski jalateooria esitustes. Silbivälte teooria vältimine Pajusalu viitekirjanduses (üle 60 nimetuse) puuduvad silbiprosoodia esiisa Ferdinand Johann Wiedemann ning Wiedemanni seletuse (Wiedemann 1875: ) poole 1960-ndate alguses tagasi pöördunud Robert T. Harms ja Valter Tauli. Tiit-Rein Viitso on viitekirjanduses küll ulatuslikult esindatud, kuid mitte nende töödega, milles ta taasalgatas eesti kvantiteedi tõlgendamise silbi, mitte üksikhäälikuga seotud nähtusena. Puuduvad viited tänapäevase eesti eksperimentaalfoneetika rajajale Georg Liivile (esimese ja teise silbi kestussuhete esimesi mõõtjaid ja arvutajaid). Arvo Eek on koos Toomas Helbiga esindatud ühe ühiskirjutisega, kuid mitte Eegi viimase põhiteose Eesti keele foneetika I osaga (2008), milles Eek pöörab otsustavalt selja pikkade vokaalide kui iseseisvate foneemide seisukohale (Eek 2008: 56 jj, 125 jm). Eek oli üks jalateooria esitajaid, samas nägi ta selle teooria problemaatilisust: Q3 sõna lühikeste ja Q2 sõna nn poolpikkade rõhuta vokaalide kestused on mõnikord minimaalselt erinevad (Eek 2008: 104). Eek käsitles põhjalikult Q2 ja Q3 põhitoonierinevusi (Eek 2008: 57 jm), millele ka Pajusalu on pühendanud omaette alljaotuse. Mati Hindi paljudest silbivälte teooriat põhjendavatest kirjutistest pole kasutatud-viidatud ühtki. Viiteid silbile Pajusalu artiklis leidub, aga silbiprosoodia puudub. Tõenäoselt on see läbikaalutud valik: esitada läänemeresoome keelte prosoodia panoraamne üldiseloomustus võimalikult üldistes mõistetes, konkreetselt ühtki eesti keele prosoodia teooriat eelisasendisse seadmata. Aga päris nii välja ei kuku, eelistatavaks kerkib kõnetakti kahe esimese silbi omavaheliste kestussuhetele rolli tähtsustamine kõnetakti kogustruktuur ehk Gestalt (seda mõistet kasutamata). Muide ununeb taktide kogustruktuuri tähtsustajatel enamasti märkimata, et Wiedemann kirjeldas koos rõhuliste ja rõhuta silpidega ning rõhusilpide aktsentidega päris põhjalikult ka eesti keele takte (Wiedemann 1875: ); see kirjeldus näitab usaldusväärselt, missugused rõhumudelid valitsesid temaaegses eesti keeles, on aga arvestatav ka tänapäeva keele taktide kujunemise mõistmisel. Eesti keele väldete olemust esitatakse tänapäevases koolikirjanduses (valdavalt; alates Hindi keskkooliõpikust 1983), teaduslikena käsitatavates grammatikates ja eesti keele käsiraamatutes ning õigekeelsussõnaraamatutes silbiga seotud prosoodianähtusena, kuigi variante on mitmeid (sealhulgas silbiprosoodia sidumine kõnetakti struktuuriga). Pajusalu artikkel jääb selle arengu suhtes neutraalseks (to say the least). 167 Mati Hint 3-15.indd :21

16 Taktiisokroonia välte väljendajana: probleemid Pajusalu panustab taktiisokrooniale. Taktiisokroonia ehk kõnetaktide samapikkususe tendents tingib sõna esimese ja teise silbi pöördvõrdelise kestuse. Mõnelt murdealalt pärit inimesed suudavad pikka ja ülipikka sõnakvantiteeti eristada ka üksnes esimese ja teise silbi kestussuhte põhjal (toetumata rõhusilbi põhitooni erinevustele, vt Pajusalu 2014: 580 ning viidet Pajusalule ja Lippusele). Pajusalu kasutab ikka terminit sõnakvantiteet, aga nagu jalateooria proponendid üldiselt läheb temagi mööda teise silbi kestuse defineerimise raskustest. Põhiküsimus on: kas sõnavälte tajumine sõltub enim rõhulise esisilbi vältest või esimese ja teise (rõhutu) silbi kestuste suhtest? Kahtlemata on taktiisokroonia mitmesilbiliste sõnade hääldamisel reaalne tendents, aga ükski esimese ja teise silbi kestussuhete analüüsija pole ammendavalt vastanud mitmele analüüsi ja teooria ülesehitamise seisukohast määrava tähtsusega küsimusele. Nii pika ajalooga teaduslikuna esitatava vaate puhul annab imestada, kui palju olulisi küsimusi on jäetud ebamääraseks. Selguse puudumine paljudes küsimustes ei suurenda usaldust jala- ja taktiisokroonia teooria vastu või kergitab koguni kahtluse, et selgus nendes küsimustes kõigutaks kogu jalateooriat. 1. Kuidas mõõdetakse teise (rõhutu) silbi kestust ja kuidas arvutatakse esimese (rõhulise) ja teise (rõhuta) silbi kestuste suhteid teise silbi erineva segmentaalse pikkuse korral, nt oma omalt omaks? Kui arvesse võtta terve silbi pikkus, siis on esmavältelistes sõnades, nt oma puhul, teine rõhutu silp (see tähendab vokaal) kestuselt enamasti pikem kui esimene rõhusilp, omalt ja omaks puhul on aga suhe vastupidine (ka jättes silbialgulise konsonandi mängust välja, kuna see silbi pikkust ei mõjuta). Kui arvesse võtta ainult teise silbi vokaali kestust, siis see varieerub nii murdeti kui ka kontekstis: oma võib olla nn poolpika teise silbi vokaaliga, omaks aga vaevalt. 2. Kuidas hinnatakse esimese ja teise silbi kestuste fonoloogilist relevantsust: kas mõlemad kestused on võrdselt fonoloogilised või on teine esimesest tingitud, st kas esisilbi välde ja kestus mõjutab teise silbi kestuslikku realisatsiooni (implikatiivne seos kui... siis )? Kui teise silbi kestust käsitatakse sõltumatuna, nii et esisilp ei mõjuta teise silbi kestuslikku realisatsiooni, siis on teise silbi kestus fonoloogiline. Siis aga muutub küsitavaks kogu taktiisokroonia, sest tekib loogiline vastuolu (circulus vitiosus): taktiisokroonia eeldab, et teise silbi kestus balansseerib esimese silbi kestust, see aga on loogiliselt võimalik siis, kui teise silbi (või selle vokaali) realisatsioon sõltub esisilbi kestusest. Kui jälle nii, siis on teise silbi kestusel redundantse tunnuse staatus ning taktiisokrooniast kõneldes ei saa teise silbi kestust (kuidas seda siis kinnistes silpides ka ei mõõdetaks) pidada esisilbi prosoodilise kvantiteedi tajumisel esisilbi kestusega võrdseks tunnuseks. Redundantsetel tunnustel on kalduvus mitte esineda järjekindlalt ning see on omane ka teise silbi vokaali kõikuvale kestusele. Silbikvantiteedi teooria ei eita silbiisokroonia osa välteerinevuste tajumisel, aga teise silbi vokaali kestus ei ole silbivälte teoorias iseseisva fonoloogilisusega, vaid sõltub esisilbi fonoloogilisest pikkusest ja teise silbi ehitusest. Edukaid teooriaid, mis põhjendaksid teise silbi vokaali poolpikkuse fonoloogilisust, pole. Juba Ariste (1953: 102) lükkas tagasi teise silbi rõhutu vokaali poolpikkuse iseseisva fonoloogilise kestusastmena (seda küll häälikuvälte teooria raames). 168 Mati Hint 3-15.indd :21

17 Üks esimesi jalateooria esitajaid Lauri Posti defineeris teise silbi rõhutut poolpikka vokaali fonoloogiliselt pikana (eesmärgiks oli binarismi teooriasse mahtuv kolme välte seletus; Posti 1950), aga see on nii ilmses vastuolus foneetikaga, et Postile jääb selles küsimuses jalateooria elustaja ja binarismi taotleja au, tema jalateooria aga ei jäänud sellisel kujul jalgele. Ka Lehiste ise on eitanud teise silbi vokaali (võimaliku) poolpikkuse fonoloogilisust: Lahtise teise silbi foneetiline pikkus oleneb täiesti sellele eelneva esimese silbi vältest... (Lehiste 1997: 34). Järgsilpide kestuses on aga süstemaatilisi ning ennustatavaid erinevusi. Tingivaks teguriks on eelneva silbi struktuur. Teise silbi vokaalide puhul on selleks esimese silbi struktuur (Lehiste 2000: 178). Mis fonoloogilisusest sellisel puhul saab rääkida? 3. Taktiisokrooniat käsitledes tuuakse enamasti näited ideaalmaailmast, milles eesti sõnavormid on kahesilbilised ja lahtise teise silbiga. Aga on ju veel ka ühe- ja kolmesilbilised kõnetaktid ning kolmesilbilistes kõnetaktides võib teise ja kolmanda silbi ehituses olla suuri segmentaalseid erinevusi, mis mõjutavad esisilbi ja teise silbi kestuste suhteid. Ideaalse näitematerjali eelistamine sarnaneb kolme häälikuvälte teooria esitustega, mis piirduvad nn lihthäälikute seeriatega (koli kooli k`ooli ja koli kolli ko`lli) ning väldivad diftongidega ja konsonantühenditega silpide fonemiseerimise probleeme. See on otseselt teooria verifitseerimise ja falsifitseerimise probleem. On selge, et häälikuvälte teooria on eesti häälikusüsteemi fonoloogilise mudelina verifitseeritav üksnes valitud näitematerjali põhjal ning kergesti falsifitseeritav vähegi ulatuslikuma näitematerjali kaasamise korral; tuleb küsida: kuidas sellest seisukohast on lugu taktiisokroonia teooriaga? Ternaarsete vastanduste kontekst Kõige raskem küsimus Pajusalu kolme sõnavälte vastandustes on konteksti, ümbruse defineerimine: missuguses häälikuümbruses, missuguses silbipositsioonis annavad näiteks vastandatavad klusiilipikkused kolm erinevat sõnaväldet, mille aluseks on Pajusalu (2014: 577) sõnastuses konsonandikeskne ternaarne vastandus? Mis tahes fonoloogiateoorias tuleb häälikute (segmentide) diferentseerivat, tähendust eristavat võimet tõestada ühesuguses kontekstis, samases häälikuümbruses, nii-öelda samas raamis. Kahjuks on seda raami võimalik tõlgendada mitmeti. Lehiste näiteks defineerib mitmes töös konsonantse ainese kvantiteeti raamis, milleks on positsioon esimese ja teise silbi vokaalide vahel. Nii satuvad konsonantse ainesena konsonantideks nii üksikkonsonandid ja geminaadid kui ka konsonantühendid, isegi morfeemipiirilised konsonantühendid (päästnud). Lehiste välte kaardistamisreeglite tabeli teine ja kolmas veerg esitab sisuliselt ndate kooliõpikutes välte määramisel kasutatud sisehäälikuid (mõiste sisemised healed tuleb Veskelt; vt Veske 1879: 60 jm). See ongi päris traditsiooniline häälikuvälte teooria, milles figureerivad ka liht- ja liithäälikud. Nagu eespool viidatud, viib katse seda mõtteviisi fonemiseerida Ariste foneemiloendini, milles diftongidel ja konsonantühenditel ning nende erinevatel kestusastmetel on foneemi staatus. Tõlgendus, milles ühed foneemid koosnevad teistest foneemidest, ei ole mis tahes fonoloogiateoorias aktsepteeritav, isegi eesti keele puhul mitte. 169 Mati Hint 3-15.indd :21

18 Tabel 1. Välte kaardistamisreeglid * Esimese Esimese Vokaalide- Skemaati- Näited silbi silbi vaheline line välde vokaal konsonant või kujutamine konsonant ühend 1. lühike lühike lühike ema, sada lühike pikk kata (2. isik, imperatiiv) kanna (2. isik, imperatiiv) 2. pikk pikk lühike saada (2. isik, imperatiiv) pikk pikk saate (2. isik, mitm. olevik) lühike ülipikk katta, kanda 3. ülipikk ülipikk lühike saada (infinitiiv) ülipikk ülipikk saata, päästnud (isikul. tm. min. kesksõna) * Lehiste 2000a: 177 = Lehiste 1977: tabel 1. Traditsioonilises sisehäälikute kontseptsioonis ei arvata sisehäälikute hulka sõnaalgulist konsonanti või konsonantühendit, ja väga õigesti, sest see ei mõjuta silbi kvantiteeti (ega järelikult ka sõnaväldet). Sama kehtib teise silbi või mis tahes silbialgulise konsonandi kohta see ei mõjuta silbi prosoodilist pikkust. Traditsioonilistel sisehäälikutel oleks mingi mõte klausliga, mis välistab teise silbi algulise konsonandi sõnavälte määramispiirkonnast (aga sellel on eesti ortograafiast tulenevalt oma raskused: Juku õpib ei avalda geminaati ilma lisaõppuseta). Sõnaalguline konsonant on lihtsalt konsonant, millel on omakestus, mida pole mõtet nimetada lühikeseks, pikaks või ülipikaks, sest need on kõik kontrasteeruvate kestusastmete väljendamise terminid, millel sõna alguses pole sisu. Arvo Eegi definitsioon ütleb: Häälikul ei ole väldet, tal on omakestus (Eek 2008: 64). Kunagistes kooli- ja teaduslikegi taotlustega grammatikates esitatud nõue määrata eesti keele sõnavormides nii rõhulistes kui ka rõhututes silpides kõigi häälikute ja häälikuühendite välted, saab mingisugusegi mõtte ainult sellise teooria raames, mis kujutleb eesti keele häälikusüsteemi foneemirepertuaari hiigelsuure laona, millest võetakse erineva vältega häälikuid ja häälikuühendeid (liht- ja liithäälikuid, resp. liht- ja liitfoneeme, kui liitfoneemi mõiste oleks võimalik), et nendest klotsidena kokku panna sõnavorm (nt EKG I/1: jm). Välde on siis liht- ja liithäälikute inherentsete kestuste summa, mitte prosoodiline, silbi või kõnetaktiga seotud nähtus. Sellise teooriaga tuleks ükskord hüvasti jätta. Kindlasti ei järgi Pajusalu häälikuvälte teooria foneemikontseptsiooni selle ekstreemses võimatuses Pajusalu rõhutab vältetajus kõnetakti kogustruktuuri olulisust, mis häälikuvälte teoorias pole oluline. Kuid konsonandikeskne kolme välte vaheldus on Pajusalul üles ehitatud siiski silbialgulise üksikkonsonandi ning lühikese ja pika geminaadi vastandumisele (Pajusalul vaheldusele) esisilbi vokaali ja teise silbi vokaali vahelises positsioonis. Ternaarses vastanduses osalevad niiviisi teise silbi algulise üksikkonsonandi omakestus 170 Mati Hint 3-15.indd :21

19 ning silbipiirilised geminaadid lühike ja pikk. Omakestus on nagunii hääliku inherentne omadus, kui nüüd ka geminaatide kahesugune pikkus on nende inherentne omadus (nad on nii-öelda valmistooted), siis kestusega seotud prosoodilisi vahendeid pika ja ülipika silbi eristamiseks ei vajata. Prosoodiat on siin siis ainult sedavõrd, et arvestatakse kõnetakti kahe esisilbi kestuste suhetega (kõnetaktiprosoodia). Fonoloog ei saaks ütelda, et mingis keeles x on konsonandid lühikesed, kui selles keeles puuduvad pikad konsonandid; sel puhul esitatakse fonoloogilise süsteemi iseloomustuses konsonandid ja nende esinemistingimused ja nenditakse, et konsonantide pikkus- või kestuskorrelatsioon puudub. Eesti keele puhul tuleb ütelda, et silbialgulises positsioonis konsonantide kestuskorrelatsioon puudub. Konsonandikeskseid kolme välte vastandusi saab konstrueerida üksnes nii, et vastandustesse tõmmatakse kaasa ka silbialguline konsonant, mis tegelikult kestusvastandustes ei saagi osaleda. Lehiste välte kaardistamisreeglid põhinevad sellisel mehaanikal, eespool tsiteeritud tabel näitab seda selgelt: kada 1 ehk lühike, kata 2 ehk pikk, katta 3 ehk ülipikk. Näib, et Pajusalu seisukohad on lähedased või identsed Lehiste omadega. Silbivälte teooria eitab sellist tõlgendust, mis on vastuolus fonoloogia põhitõdedega. Kuna teise silbi alguline konsonant ei võta osa sõna välte kujundamisest, siis ei representeeri Lehiste esmavälteliste sõnade näitesõnad ema ja sada (vt tabelit eespool) mitte mudelit = 1 (lühike vokaal + lühike konsonant annab I välte), vaid 1 = 1 (esisilp on lühike ja lahtine). Kui II välte puhul on silbituumaks pikk vokaal (kuidas seda siis fonoloogiliselt ka ei tõlgendataks), siis ei vajata II välte saamiseks valemit = 2 (saada), vaid 2 = 2 (teise silbi alguline üksikkonsonant ei mõjuta väldet, ta on vajalik selleks, et sõnas oleks kaks silpi); III välte puhul ei vajata valemit = 3 (s`aada), vaid 3 = 3 (kui eeldada, et ülipikad vokaalid on fonoloogilises süsteemis olemas; silbivälte teooria seda seisukohta ei jaga; silbivälte teoorias on III välde või II ja III välte erinevus rõhulise silbi prosoodiline lisatunnus). Väärkujutlus, et teise silbi algulisel konsonandil on roll sõna välte kujundamises, tuleneb traditsioonilisest sisehäälikute määramise reeglist ning soovist näha esimese ja teise silbi vokaalide vahel kolmes vältes esinevate konsonantide vastandust. See ei ole fonoloogiliselt adekvaatne tõlgendus. Geminaadid ja konsonantühendid esimese ja teise silbi piiril Kui geminaadid ja konsonantühendid esinevad esimese ja teise (rõhulise ja rõhutu) silbi vokaalide vahel, siis satub nende järelliige (resp. viimane konsonant) samasse positsiooni, kus esineb I-vältelise sõna teise silbi alguline konsonant tal pole rõhutu silbi alguskonsonandina välte kujundamisel mingit osa. I vältest eristuva II või III välte kujundab esisilbi kinnisus (järgnevates näidetes jäetakse palatalisatsioon märkimata): val-li ja val-mi, kas-si ja kas-ti, vak-(k)a ja vak-sa, kot-(t)a ja ot-sa. Neis kõigis on ühesuguse ehitusega esisilp (paarikaupa veel ühesugusem). Kui nad kõik on II välte sõnad, siis nende II välde ei olene sellest, kas kahe silbi piiril on geminaat või konsonantühend, sest nii konsonantühendi kui ka geminaadi järelliige satuvad positsiooni, kus nad ei mõjuta ei esisilbi ega ka teise silbi prosoodilist pikkust (nullmõju, zero, Ø). Esisilp on pikk silp ka ilma 171 Mati Hint 3-15.indd :21

20 teise silbi algulise konsonandita, sõnavormi teine silp on vajalik selleks, et II ja III välte vastandus oleks võimalik, aga see vastandusvõimalus on rõhulises silbis. III välte puhul peab esisilbi lõppu jääv geminaadi või konsonantühendi esiliige andma sõnale III välte (Pajusalu ja jala- või taktiisokroonia teoreetikute arvates koos kogu kõnetakti struktuuriga; silbivälte teooria seisukohalt määrab III-välteline esisilp redundantsete tunnuste väljendumise ja on seega kõnetakti III-vältelisuseks fonoloogiliselt piisav): va`l-li ja va`l-mi, ka`s-si ja ka`s-ti, va`k-ka ja va`k-sa, ko`t-ta ja o`t-sa. I välte erinevus II ja III vältest tuleneb sõna esisilbi segmentaalsest pikkusest: I välde tähendab lühikest lahtist rõhusilpi, II ja III välde tähendavad segmentaalselt pikka (kas kinnist või lahtist) rõhusilpi. Silbivälte teoorias ei tulene II ja III välte erinevus segmentaalsest (häälikkoostise) erinevusest, vaid nende vastandus on prosoodiline, nii et II- ja III-vältelised sõnad võivad olla ühesuguse segmentaalkoostisega. Muuseas kajastab seda ka eesti ortograafia, mis (klusiilid välja arvatud) annab kirjatähed segmentidele ja mitte prosoodilistele tunnustele. III-välteliste sõnavormide kirjaviis äsjastes näidetes võib siiski olla eksitav: võib jääda mulje, et prosoodilise lisatunnusega (häälikuvälte tõlgenduses III vältes) on kas konsonant, geminaat või konsonantühend. Tegelikult lisandub prosoodilise kvantiteedi lisatunnus esisilbile, ning silbistruktuuri reeglid määravad, kus ja kuidas see lisanduv prosoodilist vastandumist võimaldav lisatunnus avaldub (vt Hint 2001). Äsjaste näidete silbitüübis saab see prosoodiline transformatsioon avalduda silbilõpulises konsonandis, aga sellest hoolimata on õigem käsitada prosoodilist lisatunnust silbi tunnusena: `val-li ja `val-mi, `kas-si ja `kas-ti, `vak-ka ja `vak-sa, `kot-ta ja `ot-sa. Kolm traditsioonilist väldet on silbitatud näidetena sellised: I ko-li ko-le va-ga /vaka/ va-ga ko-da /kota/ o-da II kol-li kol-me vak-(k)a vak-sa kot-(t)a ot-sa III `kol-li `kol-me `vak-ka `vak-sa `kot-ta `ot-sa Keeleajalooline kommentaar Läänemeresoome keelte astmevahelduse kujunemise esmased hääldusnihked ei ole kõige ootuspärasem keeleajalooliste häälikumuutuste rida just seetõttu, et silbialgulise konsonandi positsioonis on mõni konsonantide klass (näiteks nasaalid) häälikumuutustele suhteliselt immuunne. Klusiilide muutumine selles positsioonis pole siiski nii haruldane (näiteks palataliseerumine oko o^i, otec ot^e). Astmevahelduse algusfaasis tulebki nõrga astme tekkimiseks oletada teise silbi algulise klusiili häälduse muutumist või nõrgenemist. Seda võib käsitada vastuargumendina silbialgulise konsonandi omakestuse seisukohale. Vastuolu oli siiski ainult näiline. 172 Mati Hint 3-15.indd :21

21 Silbipiiriliste klusiilgeminaatide lahknemine lühikesteks ja pikkadeks on läänemeresoome häälikuajaloos üldiselt aktsepteeritud seisukoht (ka Pajusalu 2014: 577). Silbipiiriliste konsonantühendite silbialgulise järelliikme häälikukvaliteedi muutumine (assimileerumine, teisenemine, kadu) näitab, et muutus tabas klusiili just silbialgulises positsioonis: *vakka : vak kan, *kulta : kul an. Fonoloogia seisukohalt on silbialguline lühenenud või spirantiseerunud klusiil ikkagi ainult vastavalt foneemide /k/ ja /t/ kontekstist tingitud variant, kusjuures kontekst (ümbrus) on defineeritud silbi terminites: lahtise silbi alguses on nii-öelda normaalne klusiil, kinnise silbi alguses lühenenud või häälduselt muutunud klusiilivariant. Fonoloogilist muutust toimunud pole. Fonoloogiline muutus toimub 1) siis, kui ümbrus muutub ühesuguseks, nii et tavaline ja lühenenud geminaat esinevad mõlemad näiteks lahtise teise silbiga sõnavormides, või 2) siis, kui häälduslikult muutunud klusiil langeb kokku mõne teise foneemi hääldusega või kaob sootuks: kulda : kulla(n) puhul oleks veider väita, et silbialguline [l] on /t/-foneemi nõrk aste ning et on kahesuguseid /l/-foneeme päris-/l/-foneemid ja /t/-foneemi nõrgad vasted. Samamoodi oleks veider otsida tugevaastmelise tüvevariandi rida /t/-foneemi nõrka vastet nõrga tüvevariandi rea silbipiiris (esialgu kahesilbiline re-a, hiljem kadus silbipiirgi). Häälikuajaloolised muutused seletavad keele fonoloogilise süsteemi kujunemise järjestikuseid ajajärke: fonoloogilise süsteemi restruktureerimisel asendab muutunud fonoloogiline süsteem endise süsteemi, keeleajalooline häälikumuutus on uues süsteemis morfofonoloogiliseks (flektiivseks) vahelduseks. Siin ongi üks suur erinevus häälikuajaloole üles ehitatud grammatikate ja fonoloogilisele analüüsile üles ehitatud grammatikate vahel: esimesed käsitavad (ka eesti keele kooligrammatikad kuni aastani 1983) astmevaheldust foneetika nähtusena, teised flektiivse morfoloogia nähtusena (morfofonoloogiliste vahelduste süsteemina). Järeldused 1. Silbi segmentaalne ja prosoodiline pikkus sõltub silbituumast ja silbilõpust. I-vältelistes sõnades silbilõpp puudub ning lühikesele vokaalile järgnev konsonant on teise silbi alguseks, kus ta ei mõjuta esisilbi väldet; see konsonant kestusvastandustes ei osale, tal on ainult omakestus. Konsonandikeskset kolme välte vaheldust ei ole olemas, see, mida sellisena demonstreeritakse, on saadud mittevõrreldavate nähtuste kokkupanekul: teise silbi algulist ainult omakestust omavat konsonanti võrreldakse II ja III välte sõnades geminaatidega, mille esiliige asub silbilõpulisena kestuskorrelatsiooni positsioonis. Selline võrdlemine ei ole fonoloogia teooria seisukohalt korrektne: vastandatakse silbilõpu puudumist (nulli) ning lühikese ja pika geminaadi esiliiget silbi lõpuna. Esmavältelistes sõnades on esisilbi prosoodilisteks tunnusteks rõhulisus ning silbi segmentaalne lühidus; võib-olla on redundantse (esisilbist sõltuva) tunnusena oma (ebajärjekindel) roll ka sõna kogustruktuuril kahe esisilbi kestuste suhtena. 173 Mati Hint 3-15.indd :21

22 2. Ka II-vältelistes sõnades ei mängi teise silbi alguline konsonant esisilbi pikkuse ja sõnavälte seisukohalt rolli, kuid see konsonant tagab sõnavormi mitmesilbilisuse. Kas esisilbi ja teise silbi vokaalide vahel on geminaat või konsonantühend vahet pole. Teise silbi algulisel konsonandil, olgu ta geminaadi või konsonantühendi järelliige, on ikkagi üksnes omakestus. Tabelinäidetes jäävad esisilbi väldet kujundama lühike vokaal silbituumana ja konsonant silbilõpuna (keerulisema silbistruktuuriga sõnades on võimalused mitmekesisemad nii II kui ka III välte sõnades, vt Hint 2001). Kas see konsonant on geminaadi või konsonantühendi esiliige vahet pole. II-vältelistes sõnades on esisilbi prosoodilisteks tunnusteks rõhulisus ning segmentaalne silbipikkus; võib-olla kuulub esisilbi ja teise silbi kestuste tasakaalustatud suhe redundantse (esisilbist sõltuva) tunnusena välte väljendamise ja tajumise tunnuste hulka. 3. III-vältelistel sõnadel on II-vältelistega võrreldes see eripära, et esisilbi segmentaalsele pikkusele lisandub prosoodiline kvantiteet, mis näitesõnades realiseerub silbilõpulise konsonandi lisakvantiteedina. Rõhusilbi II ja III välte erinevus on eesti keele fonoloogilises süsteemis ainus otseselt prosoodiline kvantiteedikorrelatsioon, mis on relevantne ja ei ole tuletatav teistest tunnustest. 4. Selleks et saada adekvaatne pilt eesti keele sõnavormide esisilbi välte kujunemisest, tuleb äsjastes näidetes teise silbi alguline konsonant välte kaardistamisreeglitest (Lehiste termin) välja arvata. Vokaalse silbituuma ja konsonantse silbilõpu roll esisilbi välte kujunemisel on siis järgmine: I välde: 1 (vokaal) + Ø (konsonant) (vrd Lehistel 1 + 1) II välde: 1 (vokaal) + 1 (konsonant) (vrd Lehistel 1 + 2) III välde: 1 (vokaal) (konsonant) (vrd Lehistel 1 + 3) III välte (1 + 1) on Lehiste kaardistamisreeglites ülipika geminaadi või konsonantühendi esiliige, millele teise silbi algusena liitub veel üks konsonandiüksus (kokku üks koond-3); silbivälte teoorias tähendab (1 + 1) konsonanti + toodud näidetes silbilõpulist konsonanti pikendavat prosoodilist silbikvantiteeti; võiks kirjutada ka 1 (vokaal) + 1 (konsonant) + prq. Vokaalikeskne kolme välte vastandus on silbivälte teoorias järgmine: I välde: 1 (vokaal) + Ø (teise silbi alguline konsonant) (vrd Lehistel 1 + 1) II välde: või 2 (vokaal) + Ø (konsonant) (vrd Lehistel 2 + 1) III välde: või 2 (vokaal) Ø (konsonant) (vrd Lehistel 3 + 1) Kas II välte pikka vokaalhäälikut tõlgendatakse fonoloogiliselt kahe vokaali järjendina (Hint kõigis probleemikäsitlustes, aga ka Eek väga otsustavalt 2008: 54 57) või lühikesele vokaalile vastanduva pika vokaalfoneemina 2, see sõltub sellest, kas foneemiinventaris nähakse ainult 9 vokaali või lühikesi ja pikki vokaale eraldi seeriatena. III välte ülipikka vokaalhäälikut tõlgendab häälikuvälte teooria ülipika vokaalfoneemina (3), silbivälte teooria kahekordse (1 + 1) või pika (2) vokaalfoneemina + prosoodiline silbikvantiteet ( prq + Ø või 2 + prq + Ø). 174 Mati Hint 3-15.indd :21

23 Eesti prosoodia laiemas kontekstis Pajusalu vaatleb võrdlevalt kogu läänemeresoome lõunarühma keelte prosoodiat, mis on mõistagi väga kiiduväärt. Problemaatilisem on see, missugune arusaam eesti kvantiteedi olemusest resp. tõlgendusest selle artikli põhjal kujuneb. Pajusalu kirjutises saab silp välte segmentidelt (nii ka Lehistel) ja mitte vastupidi, nagu silbivälte teoorias, kus silbil on välde ja segmendid realiseeruvad vastavuses nende võimalustega, mille määravad silbivälde ja segmendi positsioon silbis (Hint 2001). Kui välted tuletada segmentide inherentsest kvantiteedist, siis kvantiteediprosoodiat selle sõna otseses tähenduses eesti keeles pole, küll aga oleks eesti keeles siis veidralt suur hulk erineva kvantiteediga segmente ja n-ö komplekssegmente (diftonge ja konsonantühendeid häälikute funktsioonis). Läänemeresoome lõunarühma keelte prosoodiliste erijoonte kokkuvõtvas tabelis silbikvantiteet üldistusena puudub, kuigi silbikvantiteedi erijuhud lühikeste geminaatidena ja vokaalikeskse vältevaheldusena on seal esikohal (Pajusalu 2014: 584). Pajusalu märgib tekstis küll geminaatidest ja pikkadest vokaalidest alanud pika ja ülipika kestuse vastandamise laienemist eesti keeles, aga ta käsitleb kestusvastanduste laienemist kui konsonantühendite ja diftongidega seotud nähtust (Pajusalu 2014: ). Tänapäeva seisukohalt on siiski tegemist pika silbiga seotud prosoodianähtusega. Silbikvantiteetide vastandamine on tänapäeva põhjaeesti ja lõunaeesti keele fonoloogilistes süsteemides ühtlustunud erineva häälikulise ehitusega pikkadele silpidele süsteemselt, kuigi keeleajalooline protsess selle nähtuse kujunemisel arvatavasti algas klusiilgeminaatidest (ka Hint 1986) ning erinevates silbitüüpides ja erinevatel murdealadel võivad selle vastanduse foneetilised mehhanismid erineda. Tõenäoselt on teiste läänemeresoome lõunarühma keelte prosoodiatõlgendused mõjutanud Pajusalu esitama ka eesti keel(t)e prosoodiat samadelt alustelt, mis on käepärane näiteks liivi keele prosoodiat käsitledes. Pretendeerimata Pajusalu hinnangus vähese prosoodilise eripäraga vadja keele ja suure prosoodilise eripäraga liivi keele prosoodia tundmisele, võib siiski küsida: kas ehk ei tuleks ka nende keelte prosoodia analüüsis keskenduda silbile kui prosoodia avaldumise põhiüksusele? Tulenevad ju prosoodia muutused enamasti häälikumuutustest, mida defineeritakse silbi terminites. Samasugust paradigmamuutust keskendumist silbile ka tänapäevastes keeltes võiks üritada saami keelte prosoodia võrdlemisel liivi, lõunaeesti ja põhjaeesti keele prosoodiaga. Liht- ja liithäälikute teooriast pärinevatele ettekujutustele toetumine ainult ähmastab eesti prosoodia olemuse mõistmist. Häälikuvälte teooria on falsifitseeritav juba paari analüüsisammuga. Kui küsida, kas pikkade vokaalidega samu silbipositsioone täitvad diftongid on samasugused fonoloogilised üksused nagu pikad ja ülipikad vokaalid, siis vastab häälikuvälte teooria: jah. Siis on ka diftongid oma kahes vältes (II ja III) sama moodi foneemid nagu pikk ja ülipikk vokaal. Silbivälte teooria vastab sellele küsimusele teistmoodi: pikad vokaalid on sama moodi kahe vokaali järjendid nagu diftongid (ka Eek 2008: 56 57). Kui küsida, kas esisilbi ja teise silbi vokaali vahelised konsonantühendid on samasugused fonoloogilised üksused kui geminaatkonsonandid, siis vastab häälikuvälte teooria: jah. Silbivälte teooria vastab sellele küsimusele vastupidiselt: 175 Mati Hint 3-15.indd :21

24 ei geminaadid on sama moodi kahe konsonandi järjendid nagu konsonantühendid. Häälikuvälte teooria annab vastused, mis on fonoloogia teoorias võimatud: ühed foneemid koosnevad teistest foneemidest. Silbivälte teooria seletus on vastupidine: pikad vokaalid ja konsonantgeminaadid pannakse kokku vokaalvõi konsonantfoneemidest sama moodi nagu diftongid ja konsonantühendid. Häälikuvälte teoorias järeldatakse: kui pikk ªo ja ülipikk ô on foneemid, siis on ka diftongid oma kahes erinevas kestuses foneemid. Silbivälte teoorias pööratakse see pea pealt jalgele: kui diftong on kahe foneemi järjend, siis on ka pikka vokaali mõistlik tõlgendada ühte silbituuma kuuluva vokaalijärjendina (sama mutatis mutandis geminaatide ja konsonantühendite osas): k o l i k ªo l i k ô l i k oe r a k `oe r a. Eesti keele prosoodia tõlgendamine silbivälte teooria raamis on nii palju edenenud, et ka õigekeelsussõnaraamatud märgivad juba poolteist aastakümmet jälle silbiväldet, nagu tegi Muuk oma Väikeses õigekeelsus-sõnaraamatus juba aastal Loodetavasti tähendab see lõplikku loobumist kolme häälikuvälte teooria ummikust. Teaduslikkust taotlevad eesti keele tänapäevased käsitlused ei tihka enam esitada häälikuvälte teooriat, kuid selle teooria psühholoogiline mõju pole kadunud ei mõtlemises ega terminite kasutamises. Teinekord avaldub vana armsa müüdi mõju ootamatuteski seostes. Kirjandus A r i s t e, Paul Eesti keele foneetika. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. E e k, Arvo Eesti keele foneetika I. Tallinna Tehnikaülikool. Küberneetika Instituut. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. EKG = Eesti keele grammatika I. 1. vihik: Häälikuõpetus ja ortograafia. Koostanud P. Ariste, A. Kask, A. Kiindok jt. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, Hint, Mati Eesti keele õpik IX klassile. Tallinn: Valgus. Hint, Mati Viron prosodisen systeemin perusluonteesta. Virittäjä, nr 4, lk ; ettekanne FU-kongressil 1985 Sõktõvkaris. Muutmata uustrükk raamatus: M. Hint, Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid. Tallinn Helsinki, 1997, lk Hint, Mati Prosoodiaväitlustes läbimurdeta II. III-vältelise silbi struktuur. Keel ja Kirjandus, nr 5, lk L e h i s t e, Ilse Segmental and syllabic quantity in Estonian. American Studies in Uralic Linguistics. (Indiana University publications, Uralic and Altaic Series 1.) Bloomington: Indiana University, lk Lehiste, Ilse Consonant Quantity and Phonological Units in Estonian. (Indiana University publications, Uralic and Altaic Series 65.) Bloomington: Indiana University, The Hague: Mouton. L e h i s t e, Ilse Quantity in Estonian language and poetry. Journal of Baltic Studies, nr 2, lk [Eesti keeles vt Lehiste 2000.] Lehiste, Ilse Search for phonetic correlates in Estonian prosody. Estonian Prosody: Papers from a Symposium. Proceedings of the International Symposium on Estonian Prosody. Tallinn, Estonia, October 29 30, Toim I. Lehiste, Jaan Ross. Tallinn: Institute of Estonian Language, lk Mati Hint 3-15.indd :21

25 L e h i s t e, Ilse Välde eesti keeles ja luules. I. Lehiste, Keel kirjanduses. Koost Jaan Ross. (Eesti mõttelugu 36.) Tartu: Ilmamaa, lk M u u k, Elmar Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Teine trükk. Tartu. P a j u s a l u, Karl Eesti keele sõnaprosoodia lõuna-läänemeresoome taustal. Keel ja Kirjandus, nr 8 9, lk Posti, Lauri On quantity in Estonian. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja, kd 54, nr 2, lk Ravila, Paavo Kvantiteetti distinktiivisenä tekijänä. Virittäjä, nr 4, lk V e s k e, Mihkel Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis. Tartu: Schnakenburg. V õ r k, Leho Viron kielen ääntämys. (Studia Philologica Jyväskyläensia II.) Jyväskylä. V õ r k, Leho Viron kielen ääntämys. 2. painos. (Studia Philologica Jyväskyläensia II.) Jyväskylä. Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, Wiedemann, Ferdinand Johann Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte. St.-Pétersbourg. Mechanics of the erroneous theory of three distinctive quantities in Estonian Keywords: Estonian prosody, phonological models, segmental and syllabic quantity, quantity as a function of syllable, foot In his paper Estonian word prosody in the Southern Finnic context (Keel ja Kirjandus 2014, No. 8 9, pp ) Karl Pajusalu has recently analysed the prosodic differences and peculiarities of North Estonian, Votic, Livonian and South Estonian. In both North and South Estonian, Pajusalu prefers the concepts of foot and foot isochrony as the most adequate model of Estonian word prosody. However, there are many unsolved problems connected with the calculation of the duration ratio of the first and second syllables of a word. Pajusalu s paper and a lot of research conducted during the last decades fail to pay due attention to the methods of phonological analysis used and results obtained in the 1960s 1990s. The most important achievement in the research of Estonian prosody in the years mentioned was the abandoning of the concept of three phonological degrees of quantity in Estonian and a re-establishment of the stressed syllable in its rights as the main domain of phonologically relevant quantity characteristics. Pajusalu s paper reflects these developments rather poorly. Pajusalu (and, earlier, Ilse Lehiste) constructs three contrasting word quantities using the position of a syllable-initial consonant as the first quantity degree, although in this position no quantity contrast is possible. This should be taken into account when counting the quantity degrees in Estonian words. Mati Hint (b. 1937), PhD, Professor Emeritus of Tallinn University 177 Mati Hint 3-15.indd :21

26 HUMANITAAR PEAKS OMA OBJEKTI KUMMASTAMA Vestlus Märt Väljatagaga 30. märtsil saab 50-aastaseks Märt Väljataga kirjandusteadlane, tõlkija, kriitik, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja ja Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud. Mõned küsimused küsis temalt Johanna Ross. Kui hakata peale ammusemast ajast, siis õpinguid alustasid sa tegelikult keeleteaduse vallas, kirjanduse peale oled üle läinud hiljem ja tasapisi. Kas aastate alguses oli see veel ideoloogilistel kaalutlustel tehtud valik? Või mida üldse arvata nõukogude kirjandusteadusest tänase pilguga? Keeleteadus tundus millegi reaalsema ja kontrollitavana. Tollal kestis veel pulbitsemine Üliõpilaste Teaduslikus Ühingus, käisid vaidlused kognitiivse keeleteaduse ümber, Haldur Õimu ja Jüri Alliku debatt, mille tuuma ma küll ei tabanud, aga mis tundus põnev. Rakenduslingvistika, psühholingvistika, arvutuslingvistika, masintõlkimine, keelefilosoofia kõik need olid põnevad sildid. Keeleteaduse loengutel oli tarvis ka mõtelda. Fonoloogia asendas skolastikat, teoreetiline süntaks analüütilist filosoofiat. Kirjandus tundus rohkem nagu jutustav aine, kus vaja palju lugeda ja fakte meelde jätta. Kirjandusteooriaga hakkasin päriselt tegelema alles siis, kui aastal tuli üsna juhuslikult pähe mõte kandideerida muu töö kõrvalt lektorikohale. Töökoht on sundinud asja endale selgeks tegema. Huvi kirjandusteooria vastu tundsin muidugi ka 80-ndatel, aga mind huvitaval kujul seda vist ei õpetatud. Nõukogudeaegsele kirjandusteadusele hinnangu andmiseks peaks tegema põhjalikuma inventuuri. Kas viimase veerandsajandi saavutused on suuremad kui sellele eelnenud veerandsajandil? Ühelt poolt Nigol Andreseni, Maie 178 Kalda ja Mart Mägra esseed, Sergei Issakovi ja Rein Kruusi kirjandusloolised käsitlused, Aarne Vinkli ja Endel Nirgi monograafiad, suur hulk muid käsitlusi XIX sajandi kohta. Uuem aeg on toonud palju uusi uurimusi vanema kirjakeele kohta, aga ka baltisaksa värgist, K. J. Petersonist ja Faehlmannist, Noor-Eesti uurimise vallas on palju ära tehtud. Arvatavasti jääks bilanss enam-vähem viiki. Varasem toodang kaaluks ehk uuema napilt üles, kui Jaan Unduski uurimused vaekausilt kõrvaldada. Aegade vahetudes, 80-ndate lõpul tabas me kirjandusteadlasi rongi pealt mahajäämise tunne et Läänes tegeldakse filosoofiliselt sügava ja ühiskondlikult relevantse Teooriaga, mis on kogu humanitaaria ja kultuuri kese; meil aga käib empiiriliste lugude jutustamine ( positivism ). Tänaseks on ilmne, et too 80-ndate postmodernistliku Teooria vaimustus oli üks piinlikuvõitu kultuurilooline episood. Kuivõrd ikkagi on ilmne, et postmodernistliku Teooria vaimustus jääb 80-ndatesse ja on juba läbi põetud? Sa ise ütled veel aastal, et akadeemiline surve kaldub teoreetilise üleinvesteerimise poole 1 kas see pole siis seesama postmodernistlik Teooria? Mõtlen selle vaimustusperioodi all aega USA-s ja Euroopas, mil kirjandusteooria asus kultuuri ja humanitaaria avangardis. Sellelt eeldati tähtsust laiema kultuuri jaoks, poliitilist relevantsust, ning kirjandusteoreetikute ideed levisid muudesse teadustesse. Veetsin õppeaasta Ameerikas. See oli nn kultuurisõdade kõrgaja lõpp: 1 M. V ä l j a t a g a, Impeerium, deemon ja poeetika. Kirjandusteooria kolmest mõistest. Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 704. Intervjuu MV.indd :22

27 poststrukturalism, postmodernism, dekonstruktsioon, uushistorism, kriitiline teooria, semiootika, kultuurirelativism, sotsiaalne konstruktivism, kultuurimaterialism mis on sellest järele jäänud? Osalt on toimunud tagasiminek traditsioonilisemate ajaloolis-filoloogilis-formalistlike või didaktilis-sotsioloogiliste lähenemisviiside juurde, osalt on kirjandusteooria läinud kaasa darvinismimoega. Aga peamine on see, et kirjandusteadus ise on nii kultuuris üldiselt kui ka akadeemilise maailma sees jäänud tagaplaanile. Kunagise elevuse jääknähud, kui neid leidub, on rohkem kirjandusteaduse siseasi. Niisugune on minu mulje (ingliskeelse) maailma arenguid jälgides. Jah, teooriasse üleinvesteerimine või lihtsalt žargooniga žongleerimine pole kadunud, aga 80-ndate postmodernistlikud ideed ei ole vist enam nii innustavad. Võib-olla sellepärast paistabki sinu huvide seast viimasel ajal välja kirjandusest justkui kauge ala, majandus. Hiljuti oled koguni koostanud ja eessõnastanud majandusteaduslike artiklite kogumiku. 2 Kas need kaks distsipliini on pigem üksteist täiendavad vastandid või on neis midagi ühist? Või on hoopiski hädisel humanitaaril tõsiseltvõetavuse saavutamiseks paratamatult vaja teada ja arvata midagi ka ühiskondlikest asjadest? Tagantjärele meenub, et üks mu säravamaid ülikoolilektoreid oli hiljem kurikuulsaks saanud Avo Viiol. Ta suutis peletavat punast ainet Kapitalismimaade poliitökonoomia esitada väga kaasakiskuvalt. Seegi oli üks väheseid kursusi, kus sai kaasamõtlemisvõimet proovile panna. Viimasel ajal seoses 2 Võlg, kriis ja kuldajastu. Poliitökonoomia tagasitulek. Valik majandusalaseid artikleid Vikerkaarest Koost M. Väljataga. Tlk I. Koff, T. Pakk, M. Väljataga. Tallinn: Vikerkaar, Kultuurileht, kriisiga olen lihtsalt püüdnud majandusest aru saada ja kultuuriajakirjandustöötajana seda arusaamist kogumiku koostamise teel jagada. Tõlkekogumiku üks eesmärke on näidata, et majandusekspert ei tarvitse tingimata olla pintsaklipslasest asotsiaal ja majandusteadlased ei ole kõik paduparempoolsed. Nii nagu öeldakse, et hulgateooria on täppisteoloogia, nii võib öelda, et majandusteadus on täppiseksistentsialism. Aga pädevust majanduse alal on mul küll sama vähe kui keskmisel poliitikul või ajakirjanikul. Kui mingist kirjanduse ja majanduse uurimise ühisosast rääkida, siis arvan, et inimene, kes valdab elementaarseid statistilisi meetodeid mida mina kahjuks ei valda, võiks saavutada huvitavaid tulemusi mõlemas. Ühiskondlikest asjadest olen ma ikka kippunud midagi arvama, aga vaevalt on see mu tõsiseltvõetavusele kasuks tulnud aasta Pronksiööst peale ei kannataks mu arvamused ka enam trükimusta. Sinu kontol on artikleid selliste petlikult lihtsate pealkirjadega nagu Miks uurida kirjandust? 3, Mis on klassik? 4, Mis on luule? 5. Siit aimub mingit heas mõttes rahvahariduslikkust kas pead üheks oma eesmärgiks kirjandusteaduse inimlikult mõistetavana hoidmist, teoreetiliste ehiste taltsutamist? Kas sellist lähenemist soosib muuhulgas loengupidaja amet? Võib-olla on nende artiklite näol tegu sooviga need küsimused endale selgeks teha. Ka võib seal näha äpardunud filosoofi ponnistusi. Käisin kunagi filosoofiamagistrantuuris. Tahtsin kirjutada 3 M. V ä l j a t a g a, Miks uurida kirjandust? Vikerkaar 2005, nr 6, lk M. V ä l j a t a g a, Mis on klassik? Vikerkaar 2008, nr 12, lk M. V ä l j a t a g a, Mis on luule? Keel ja Kirjandus 2013, nr 3, lk ; nr 4, lk Intervjuu MV.indd :22

28 uurimust transtsendentaalsetest argumentidest spetsiifilisest argumendiliigist, milles tõestatakse millegi problemaatilise olemasolu, näidates, et see on millegi enesestmõistetava võimalikkuse tingimus (näiteks et ajalis-ruumilised objektid on olemas, sest muidu poleks võimalik keel või mõtlemine, või et kõlblusnormid on reaalsed, sest muidu poleks kommunikatsioon võimalik). Sel teemal oli tollal kirjutatud ligi sada akadeemilist artiklit, nüüdseks on arv mitmekordistunud. Lõpuks saabus tunne, et suudan heal juhul anda ülevaate senikirjutatust, aga ei oska selles asjas esitada mingit uut ja huvitavat seisukohta ja võib-olla ongi juba kõik positsioonid sel teemal ammendatud. Veendusin, et filosoofias on ilma erilise intelligentsita raske midagi kasulikku ära teha. Kirjanduse või ajaloo uurijal ei pea olema säärast toorest looduslikku andekust nagu matemaatikul või filosoofil. Siit üks kirjandusteadusega tegelemise põhjusi. Selle ambitsioonid pole nii universaalsed. Aga ka kirjanduse uurija peaks oma mõistete ja sihtide üle reflekteerima, mitte eeldama, et need asjad on juba otsustatud Moskvas, Pariisis või Yale is. Loengute pidamisel tuleb kindlasti kasuks, kui liiga paljut ei peeta enesestmõistetavaks, vaid üritatakse asju vaadata lapse silmadega. Vene formalismi antoloogiaga 6 pusides sain lõpuks pihta Viktor Šklovski kummastuse-mõiste geniaalsusele ta haaras ühte väljendisse nii palju moodsa kultuuri keskseid printsiipe (uudsusenõue, autoriteetides kahtlemine, asjade eneste juurde minek, eelarvamusvabadus jne). Ka humanitaar peaks oma objekti esmalt natuke kummastama, mitte pidama seda enesestmõistetavaks ja matma seda võõraste mõistete alla. Välja võib küll kukkuda nii, et artikkel 6 Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim M. Väljataga. Tallinn: TLÜ Kirjastus, saab alguse lapsesuisest kummastavast küsimusest, aga suubub lõpuks ikkagi skolastikasse (nagu essees Mis on luule? ). Ning tervest mõistusest liiga kaugele hälbimine on ehk halvemgi kui ebapiisav kummastus. Soovitus, et kirjanduse uurija peaks oma mõistete ja sihtide üle reflekteerima, lausa nõuab pärimist, et mis lugupeetud juubilar ise seesuguse refleksiooni tulemuseks on saanud. Mis on või peaks olema kirjandusuurija siht? Ega ühte sihti polegi. Miks uurida kirjandust? oli etteantud teema ühel aasta konverentsil, kui ma veel akadeemiliselt seotud polnud, ja seda esseed kandis populistlik paatos. Võrdlesin kirjanduskäsitleja ja reisijuhi koostaja tööd kriitika sihid olgu samasugused nagu eklektilises reisijuhis, mis tutvustab kirjanduslikke huviväärsusi, räägib külastatavate paikade ajaloost, hoiatab ohtude eest jne. Reisijuhte tasub mõnikord lugeda ka siis, kui reisimissoov puudub. Nii on ka kirjandustõlgendustel mõningane kirjandusest sõltumatu väärtus, aga üsna piiratud. Niisiis esmajoones tasub kirjandusteadust teha kirjanduse pärast. Ja seda põhjusel, et kirjandusel on viimasel paarisajal aastal, kui mitte kauem, olnud ühiskonnas kõrge prestiiž. Tõenäoliselt suurem hulk inimesi veedab suurema osa ajast küll tube koristades, nõusid ja pesu pestes kui kirjandust lugedes. Aga viimati mainitud tegevustel sellist kultuurilist prestiiži ei ole ning seetõttu pole meil (veel) toakoristusesteetikat, nõudepesupoeetikat ega pesupesemishermeneutikat. Kirjandust tasub uurida ka muudel põhjustel kui kirjanduse enda ja selle lugeja pärast. Näiteks kas või ajalooteaduse, mentaliteediloo haruna kui käsitleda kirjandust ühe ajalooallikana. Sinu uurimisteemaks on vist Nõukogude eesti naisromaani eetiline mõõde 180 Intervjuu MV.indd :22

29 seda asja tasub uurida just nimelt eeldusel, et tollase romaani eetiline mõõde ütleb meile midagi ka tollase inimese või ühiskonna eetilise mõõtme kohta. Ja siis on veel kirjanduse sisemine formalistlik ajalugu jms. Sinu enese kirjandusteaduslikud käsitlused tunduvad olema oma laiahaardelisuses sünteetilised, mõõdukad, igale leerile pisut õigust andvad. Kas on ka mõni niisugune seisukoht või lähenemisnurk, mille eest sa oled suisa vihaselt võidelnud või valmis seda tegema? Sünteetiline on vist viisakam sõna referatiivse kohta. Sest mul huvitavaid positiivseid seisukohti suurt polegi. Aga refereerides ma katsun olla vähemalt kriitiline ja hinnata, kas refereeritaval on õigus või mitte. Hindan vormipoeetika ja kirjandusloo tundmist ja interpreteerimiskunsti. Esimest kaht saab õppida, kolmandat mitte eriti. Seevastu on mul päris palju negatiivseid seisukohti: põhiliikide kolmikjaotus on kõigest üks konventsioon; realism (mimesis) kirjanduses ei ole pelk konventsioon; voolulooline lahterdamine (millisesse ismi üks või teine kirjanik kuulub) on suhteliselt viljatu; fiktsionaalsed tekstid erinevad mittefiktsionaalsetest enamasti ka vormilt; autor pole kunagi olnud surnud; on olemas väga palju asju väljaspool teksti; elu ei ole tekst ega narratiiv; teadmine ja võim on eri asjad jne. Oleksin ehk vihaselt võidelnud eesti filoloogia kui ülikoolieriala säilimise eest, aga ajaks, kui ma taas akadeemilisse maailma jõudsin, oli võitlus lõppenud. Tartu Ülikoolis nüüd enam sellist eriala pole. Asi vist lihtsalt kujunes nõnda, et keeleteaduse ja kirjandusteaduse lahutus tundus mõlemale poolele parim lahendus, mõlemad käisid teineteisele närvidele. Tagajärg on see, et kirjanduse uurijail on raske omandada vajalikku rangust ja distsipliini, mille annaks keeleteadus, ja keeleteadlastel kultuuriloolist silmaringi, mille võiks anda tutvumine kirjandusega. Panen teatavaid lootusi digitaalhumanitaaria peale. Kui arvestatav hulk eesti kirjandustekste peaks saama digitaalselt analüüsitavaks, võib see tuua läbimurde kirjandusloo uurimisse. Sestap peaksid humanitaarid õppima statistilisi meetodeid. Praegu on statistiliselt käsitletavate digitekstide korpus veel väikene. Statistilisest läbitöötamisest huvitavate järelduste saamine nõuab muidugi väga teraseid probleemipüstitusi. Ja mõistagi ei tohiks see meetod tagaplaanile lükata traditsioonilisi lähenemisviise, arhiivitööd ja tõlgendamist. Niisiis sa usud kirjanduse mõõtmisse ja kaalumisse? Seda on ju palju naeruvääristatud, meenub näiteks stseen David Lodge i romaanist Väike maailm, kus uudse komputatsioonitehnika abil selgitatakse välja, et kirjanik Ronald Frobisheri lemmiksõna on rasv (grease), ning see avastus rusub kirjanikku niivõrd, et ta ei suudagi enam midagi kirjutada. Mulle meenub jälle, kuidas vist Elin Toona on kusagil kirjeldanud oma noorusaegset masendust selle pärast, et kogu eesti kirjanduse jututeemad keerlevad peki ja kasuka ümber. Kirjanduskäsitluste üks püsiprobleem on see, et väiteid esitatakse lambist. Mõni lamp on säravam, teine tuhmim. Aga suured üldistused põhinevad enamasti käsitleja informeeritud muljel ja väga väikesel sektoril kogu kirjasõnast. Üldistusi ei üritatagi kvantitatiivselt põhjendada. Mõnel puhul seda ei saakski teha, aga sageli postuleeritakse mitmesuguseid tendentse ja suundumusi, ilma et neil faktilist alust oleks. Kui nüüd näiteks läbi kammida kogu eesti jutukirjanduse kahesaja-aastane korpus ja uurida muutusi sõnade rasv ja lust kasutussageduse vahekorras, siis võiks ju midagi huvitavat välja tulla ka mentaliteedi muutuste kohta. 181 Intervjuu MV.indd :22

30 Hiljuti kirjutasid keskkooliõpiku, 7 kuhu on mingil kujul jõudnud ka eelnimetatud programmilised seisukohad. Näiteks sedasama põhiliikide kolmikjaotust mainitakse seal üksnes põgusalt (mis kursuse Kirjanduse põhiliigid ja žanrid õpetamisel tundub üsna julge samm). Hoopis põhjalikumalt selgitab õpik ilukirjanduse jagunemist värsstekstideks, väljamõeldisteks ja hästi kirjutatud faktiproosaks kas selliseid vähem ilusaid ja sümmeetrilisi konstruktsioone ei ole liiga keeruline vahetunnis enne kontrolltööd pähe õppida? On need keskkoolis kohased? Tõenäoliselt jääb see õpik üheks viimaseks eestikeelseks kirjandusteooria keskkooliõpikuks. Kujutan ette, et peagi jääb kooliprogrammi heal juhul viiskuus õppeainet: keele- ja kirjutusõpetus; võõrkeeled; kultuuri ja poliitika ajalugu; matemaatika; loodusteadus; võib-olla ka mingi hakkamasaamisõpetus (seks, õigus, ühiskond, ettevõtlus). Kirjandusteooria muutub väikeseks osaks kirjutamise ja ajaloo kursusest. Põhiliikide kolmikjaotuse dekonstruktsioon on Irene Behrensi, Gérard Genette i jt idee. See, et kirjandusel on kolm põhiliiki, on ajalooline juhus, mitte loomulik paratamatus umbes samamoodi nagu see, et suuri inimahve on kolm liiki: gorillad, orangutanid ja šimpansid. Pole põhjust väita, et see kolmikjaotus ammendaks loogiliselt inimahvluse olemuse (pealegi jäävad bonobod siit välja). Kindlasti ei saa nüüd keegi hindeks kahte, kui jaotab edaspidigi ilukirjanduse eepikaks, dramaatikaks ja lüürikaks. Pealegi on tänapäeva kooli reaalsus selline, et kirjandusteooria hinded ei tohiks mõjutada kellegi elusaatust. 7 M. V ä l j a t a g a, Kirjandus ja selle liigid. Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Maurus, Tihe suhe on sul tõlkimisega, oled eestindanud tekste väga erinevates žanrides luulest analüütilise filosoofiani. Küllap võib järeldada, et hindad tõlketegevust eesti kultuuri jaoks väga oluliseks. Ent kuidas paistab sellisest perspektiivist kodumaine mõte ise? Kas meil siin leidub midagi iseloomulikku, kas ilma tõlgitud hiiglaste õlgadeta on üldse kusagil seista? Tulisemad vaidlused selle üle, mis on eesti filosoofia, jäid vist aastatuhande algusse, aga veel hiljuti käis Loomingus mõttevahetus eksistentsiaalse Eesti üle. Ikka ja jälle otsitakse Eesti Sonderweg i, niihästi kroonulikul kui ka nonkonformistlikul kujul, küll metsast, küll folkloorist, küll keelest, küll mentaliteedist, küll ajaloost. Kavalamad tegelased on oma spekulatsioonide fiktiivsusest teadlikud ja keeravad need mitmemõtteliselt naljaks. Sihuke postkolonialistlik mimikri ja ambivalents. Teised usuvad siiralt meie muinaskultuuri. Tulemus on peaaegu alati piinlik. Uku Masingu kultuse ohvreid ei jõua üles lugedagi. Kodumaine mõte ei tarvitse ju tingimata olla oksüümoron, aga tõeline mõte peaks ikka taotlema kodumaatust, st objektiivsust, erapooletust, igaviku perspektiivi. Seevastu tõlkimine erinevalt mõtlemisest pole tõesti midagi muud kui üks kodumaine projekt. Niisiis Uku Masingut pead sa pigem ohuks kui võimaluseks ja muistsest pärimusest Eesti identiteedi otsimisse suhtud skeptiliselt. Nostalgikut sinus ei ole? On ikka. Eks minagi ihalda stabiilsust ega taha ümber õppida ja muutuda, ning igatsen maailma, mis ühendaks XIX sajandi kultuuri (k.a filoloogia), Teise maailmasõja järgse lääne heaoluühiskonna ja tänapäeva tehnika. Paraku esimene ja viimane hästi kokku ei passi. 182 Intervjuu MV.indd :22

31 Kas kõigi su suuremate ja väiksemate ettevõtmiste kõrval (sonetimasina leiutamine, Vikerkaare toimetamine, Avatud Eesti Raamatu sarja vedamine) on ka mõni seni teostumata projekt, mis eriti hinge peal on? Sonetimasina leiutas küll Raymond Queneau, mina andsin sellele omaloomingulise rakenduse; eelnimetatud sarja ma praegu võib-olla ajutiselt ei vea, sest tekkis tahtmine veel ise mõned raamatud tõlkida. Tahaks ka välja anda oma tõlgitud inglise luule antoloogia, kirjutada Keelele ja Kirjandusele mõned artiklid ning vormistada kirjandusalaseid mõtteid raamatuks. Kõige selle teostumise osas olen optimistlik. Märksa raskem projekt oleks saada sõltumatute vahenditega inimeseks. Ja sealt edasi ei oskagi mõtelda kas hakata siis lihtsalt laisklema või teha edasi samu asju, ainult vabamana, või midagi hoopis kolmandat. Kui toimetaja otsib kirjandusteaduslikule artiklile retsensenti, võib ta sinu paigutada erandlikku lahtrisse: inimene, kellel ei ole doktorikraadi, aga kes sellest hoolimata suudab pädevalt hinnata artikleid väga laias valikus teemadel. Kas kraadi puudumine on teadlik gerilja-akt? Eelretsenseerimiseks vajaliku jultumuse annab pigem Vikerkaare kogemus kui akadeemiline taust. Toimetaja peab ju lugema huvilise ignorandi silmadega (jälle seesama kummastus) ning osutama autorile, kus tema mõttekäik või probleemipüstitus, mõisted ja määratlused on arusaadavad ainult pühendatutele või autorile endale või eikellelegi. Kraadi puudumine pole sugugi vastupanuakt, vaid laiskus ja keskendumisvõimetus. Šklovski mainib Sentimentaalses teekonnas seoses Ossip Mandelštamiga india tähendamissõna, et ahv on kõige targem loom, kes mängib lolli ainult seetõttu, et muidu pandaks ta tööle. Mulgi on kerge kartus, et kraadi omandamisele võib järgneda kiusatus söösta Theseusena teadusbürokraatia labürintidesse ja see pole veel kellelegi hästi mõjunud. Doktorikraadi puudumisel on see eelis, et teeb su akadeemilises mõttes eikellekski, süüdimatuks lollikeseks, ja hoiab ära kiusatuse finantseerimissüsteemi reformida või hakata grantide nimel mulle puhuma. Nii et osalt on need viinamarjad ka päriselt hapud, mitte üksnes käesoleva rebase või ahvi ettekujutuses. Selle seni kirjutamata väitekirja teemana nimetab ETIS-e portaal siirdkõne eesti kirjanduses. Ehk oskad kuidagi kokku võtta: mis on siirdkõnes erilist ja huvitavat? Väitekirja teema ei peagi eriliselt huvitav olema. Tähtis on dissertaablus, et teema oleks ammendatav või vähemalt kuidagi sissepiiratav. Kuid siirdkõne on igas suhtes suurepärane teema, sest võimaldab kokku viia keeleteaduslikku eksaktsust ja tõlgenduslikke sissevaateid. Selle varal saab uurida mõnd keeleteaduslikku probleemi (aegade, asesõnade ja deiktikute kasutus, aspekt ja ekspressiivsus keeletüpoloogilises lõikes) ja nende vormiliste tunnuste põhjal teha ka mentaliteedi- ja kultuuriloolisi oletusi. Siirdkõne defineerimiseks tuleb seda vaadata koos kaudkõnega ja eesti kaudkõne oma anarhilisuses, kus puudub näiteks pea- ja kõrvallause aegade ühildumine, consecutio temporum, sarnaneb rohkem vene ja ungari kui soome ja saksa kaudkõnega. Siirdkõne kui pealauseta kõneedastus, millel on otsekõne ekspressiivsus, kuid kaudkõne isik, on võte, mis esineb peaasjalikult ilukirjanduses tegelaste mõtete, aga ka umbisikulise avaliku arvamuse edasiandmiseks. See ilmub eesti kirjandusse hiilimisi ja varieerub autorite kaupa; kirjanikud kasutavad seda arvatavasti teadvustamata, esimesed käsitlused sellest pärinevad alles 1920-ndate lõpust. Võtet on küll osanud märgata mitmed 183 Intervjuu MV.indd :22

32 hilisemad kirjanduskäsitlejad, aga spetsiaalset tähelepanu on sellele pööratud vähe. Siirdkõne leviku põhjal oleks aga võimalik vaadelda psühholoogilise realismi süvenemist ja vahest isegi spekuleerida sisemise inimese tekke üle. Ma nüüd loodan, et keegi usinam nii head teemat ära ei napsa, sest patenti mul sellele mõistagi pole. Henno Rajandi olla armastanud ütelda, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem pakub talle ilukirjandus. Kuidas hindad seda väidet viiekümnenda eluaasta vaatepiirilt? Kas loed vabatahtlikult ja meelelahutuseks ilukirjandust? Minu mäletamist mööda rääkis Rajandi vanas eas sellest, kuidas tahaks moodsate prantslaste asemel tõlkida hoopis Charles Dickensit. Ei oska öelda, kui palju ma ilukirjandust vabatahtlikult loeksin, kui ei toimetaks kirjandusajakirja ega õpetaks kirjandusteadust. Et ma mõlemat juhtumisi teen, siis ma ka ilukirjandust loen, ja ei oska tõmmata selget piiri, mida olen lugenud töökohustuste täitmiseks ja mida vabast tahtest. Siirdkõne otsinguil lugesin stilisti pilguga XX sajandi alguse jutukirjandust ja leidsin nii mõndagi lugemisväärset, näiteks Mats Mõtslase, Eessaare Aadu, Hella Wuolijoe või Georg Luiga. Kesk- ja ülikoolis ma pakse romaane ei armastanud. See on vist üldisem ealine iseärasus. See on aga andnud mulle võimaluse XIX sajandi realistidega esmatutvust teha juba küpsemas eas. Kirjandusega tegelevad inimesed küsivad ikka endalt: kas kirjandus on oma aja ära elanud? võib-olla on ilukirjandust kogu aeg üle hinnatud? võibolla polekski kirjandusvaba elu midagi väljakannatamatut? võib-olla teenivad kõik kirjanduse apoloogiad ainult ühe salakavala kildkonna kirjanike ja nende uurijate huve? Meile küll öeldakse, et kirjandus aitab mõista inimese hinge, süvendab empaatiat, avardab vaimu, taltsutab elajalikkust, aitab elada, annab lootust, õõnestab konformismi ja autoriteete, hoiab elus keelt, viib meid kontakti teispoolsusega jne. Mine tea, võib-olla tõesti. Sedagi peaks empiiriliselt uurima. 184 Intervjuu MV.indd :22

33 EESTI KEELE PEEGELKEEL AALPU TAASA KAADASTAAS Siin on tuntud laul, korrapäraselt ümber vahetatud kirjatähtedega. Pealkirjas antud tõlge annab enam kui piisava võtme laulu tabamiseks ja see omakorda täielikuks muunduste tabeliks. See eesti keele peegelkeel sisaldab samu tähti, ulatuslikult samade esinemisnormidega silbilõpus ja tagasilpides. Seetõttu keele rütm ja põhiline kõla säilib enam-vähem. Erinevusi keele kõlas põhjustab eeskätt ümbervahetatavate tähtede erinev esinemissageduse muster. Raskesti hääldatavaid häälikuühendeid juhtub, ent vähe. Nepl esepu õm pigsu naal, au tabedu pe kasde. Au tinnevbe pe letle aal, au ponge täävi lasde. Tõvb elpil õne kengide Nepl sögu noule oia. Lekl pisu relpi tövtubal tiu touda tivhan toia. Tel lume pogvel kevimup au amen pimbe peje? Rou õm lis nimep näplu laal, ap näpl au rope neje? Nepl ropeg näplu neje täss, luul lauleg laa pes koial. Laa lämmug põel, tuvutil, tiub nuppa noule oial. Ja tõesti: He tiu laa seis naus tõvbe söag, au naua tunki höö! Kuigi laulu varal saab koostada täieliku muunduste tabeli, annan selle siin ka otseselt. Järgnevalt seletan, miks just need valisin ja millised raskused püsivad. a e ä ö ü ä i u o õ k t p k l s g d b g h j η n m η r v (kus nasaalne η ilmneb n-ina) Omavahel peab muundama neid täishäälikuid, mis tohivad esineda ainult sõna esimeses silbis. Keelekõla ja sageduse poolest on mõtet omavahel muundada tagahäälikud (o õ) ja roteerida kolm eeshäälikut (ä ö ü ä). Sama hästi (või halvasti) võiks roteerida ka vastassuunas (ä ö ü ä). Võiks arvata, et keelekõla mõttes oleks soovitav omavahel muundada teised tagahäälikud (a u) ja samuti eeshäälikud (e i). Siis aga saaksime ebatavalised kaksikhäälikud (ei ie ja au ua). On sujuvam muundada a e ja i u, nii et ei au. (Foneetiliselt on see pigem ej aw, aga ma püsin kirjakeele raames.) Kõik a, e, i, u omavahelised kaksikhäälikud muunduvad hääldatavalt. Naastes teiste täishäälikute juurde neid sisaldavaist diftongidest kolmandik muundub hääldatavaks (oa õe), kolmandik raskesti hääldatavaks (äi öu) ja kolmandik lausa võimatuks (öi üu). Need viimased esinevad õnneks harva. Kaashäälikute osas on ilmselt vaja roteerida kas k t p k või k p t k. Esimese eelis on see, et ülisage k muundub poolsagedaks t-ks pigem kui haruldasemaks p-ks. Sellest tuleneb siis paratamatult ka g d b g ja η n m η. Viimane jada on ilmsem, kui mõelda ühendeile ηg nd mb ηg ja ηk nt mp ηk. Eesti kirjaviis paraku peidab selle η-i ära, asendades ta n-iga. Tulemuseks on siis, et ng-i n just nagu üldse ei muunduks. 185 Rein_Taagepera.indd :23

34 Kuna j ja h esinevad valdavalt silbi alguses, on mõtet neid paari panna: j h. Harvad silbilõpu h-d toodavad siis j-i sõna lõpus kirjaviisi vastaselt, ehkki mitte hääldamise vastaselt, sest eesti ei ongi pigem ej, erinevalt soome ei-st. Jäävad järele l, r, s ja v. Tundub loomulikuna panna paari l ja r, ja l r toimikski üsna sujuvalt. Aga siis jääks järele vaid karvu turri ajav s v. Üks on helitu, teine heliline, ent veel raskem on see, et s on sage, tihti ka sõna lõpus, kuna v esineb harvemini, eriti veel sõna lõpus. Mõttesse tuleb siis hoopis s l, mis vahetab ilusasti ümber seesütleva ja alalütleva sõnalõpud. Seetõttu mõjub sage l sõna lõpus loomulikumalt kui sage v. Sel puhul jääb üle vaid muundada r v, mis ei tee enamasti raskusi. Ainult järv hövr toob sisse natuke saami hõngu. Kogusummas on üllatav, millises ulatuses tavalised häälikuühendid annavad talutava peegelvaste. Haruldasematega esineb õudsusi, eriti o-lõpulistel diftongidel, nagu käo töõ ja lao seõ. Harva juhtub, et peegelvastel on tähendus tavakeeles. Antud laulus leidub neid vaid neli: au, lume, luul ja seis. See näidistab, kui väheselt kasutab keel ära ka hääldatavaid häälikuühendeid, sellal kui mõned ühendid on üle koormatud mitmete tähendustega. Terve lause peegeldub poolmõttekalt vaid harva: Kisad seal veel, sina, kiisk Tuleb laes raas lumetuult. Tähendusega vasteid esineb teadagi enim lühikestes sõnades. Kui nad ei sisalda täpiga ega k-t-p(ηg-nd-mb)-tähti, on muude mõlemasuunaline, tõeline peegel: au ei, õe oa, ala ese, õle osa, rehe vaja, vaas reel, lill suss, seisa laule, laulis seisul, sealaes laeseal. Muudel puhkudel on muude ühesuunaline, nii et tagasipööret pole ja iseloomustus peegelkeelena on tinglik: sang lend, ling sund, laat seep, kava tere, laama seene, lisad suleb, rajud vehib. Enam kui 5-tähelistel lihtsõnadel kohtab tähendusega muudet harva, kuigi leidub sooned lõõmab ja isegi 7-täheline tabelil pegasus. Liitsõnadest on ehk rekordi lähedal purukivinööp kiviturumüük. Muudet üha korrates jõuab muidugi tagasi algusse pärast 6 permutatsiooni, millest enamus annab tähenduseta sõnad. Harva juhtub, et kõigil kuuel sõnal on tähendus: pikk kutt tipp pukk kitt tupp pikk..., paas keel taas peel kaas teel paas... ja paraku ka pill kuss till puss kill tuss pill... (vähemalt ÕS 1976-s esineb kill omaette sõnana). Võib-olla aitab see ulakas mäng paremini tajuda eesti keele häälikusuhteid ja nende väljendust kirjas. Ma ei tea, kui hästi saaks teha säärast mängu teistes Euroopa keeltes. Lihtsam võiks see olla polüneesia keeltes, kus erinevaid häälikuid on vähe, ja võib-olla ühesilbilistes keeltes. Ülimalt ebafoneetilised kirjakeeled on vist lootusetud. VAUM PEEDAKAVE 186 Rein_Taagepera.indd :23

35 Lisa. Peegelkeele teine murre Igaks juhuks olgu siin antud ka näide sellest, mis juhtub, kui valida hoopis rotatsioon k p t k ja muundused s v ning l r. Täishäälikute muuted ja j h jäävad samaks. Häälikuliselt m n η tooks siis sisse η-i eraldi ηgst või ηk-st, mis on omal kohal samojeedi keeltes, aga mitte läänemeresoome keeltes. Eesti kirjaviis peidaks küll selle η-i ära, asendades ta n-iga. Siis aga paistaks, et n just nagu üldse ei muunduks: tuleb n n iga tavalise n-i puhul. a e i u k p t k g b d g η m n η (kus η ilmneb n-ina) ä ö ü ä o õ l r j h s v Raskemini hääldatavaid vorme tuleb selles murdes rohkem. Ja isegi kui sõnalõpu v on vabalt hääldatav, mõjub ta sagedus seal imelikult. Tähendusega muunduvaid sõnu on laulus ainult üks (au). Nekv ereku õn kidru naav, au pagebu ke tarbe. Au pinnelge ke vepve aav, au konde tääli varbe. Põlg evkiv õne tendibe Nekv rödu nouve oia. Vepv kiru sevki pölpugav piu pouba pilhan poia. Pev vune kodlev telinuk au anen kinge keje? Sou õn vir nineg näkvu vaav, ak näkv au soke neje? Nekv soked näkvu neje pärr, vuuv vauved vaa ker toiav. Vaa vännud kõev, pulupiv, piug nukka nouve oiav. He piu vaa reir naur põlge röad, au naua punti höö! REIN TAAGEPERA 187 Rein_Taagepera.indd :23

36 KEELETEHNOLOOGIAST TEHISINTELLEKTIKONVERENTSIDEL aastal oli meil võimalus käia kolmel tehisintellektikonverentsil, mis meie arust sobivad illustreerima viimaste aastate arenguid keeletehnoloogia valdkonnas, millesse meie endi töö on kuulunud. Seetõttu esitamegi muljed neist ühtse ülevaatena. Kolm konverentsi olid järgmised (ajalises järjestuses): 1) ICAART-2014 (International Conference on Agents and Artificial Intelligence) toimus märtsil 2014 Lääne-Prantsusmaal Angers s ( 2) INISTA (IEEE International Symposium on Innovations in Intelligent Systems and Applications) toimus juunil 2014 Lõuna-Itaalias Alberobellos ( ja 3) KEOD-2014 (International Conference on Knowledge Engineering and Ontology Developments), mis oli osa kolmikkonverentsist IC3K-2014 (vt allpool) ja toimus oktoobril Roomas ( Kahel esimesel osales Mare Koit, kolmandal Haldur Õim. Põhjus neist koos kirjutada on eeskätt see, et ehkki tegu on rakendustele orienteeritud konverentsidega ja neist ühegi nimetuses ei esine mõiste keel, on ometi kõigi nende üks keskne probleem keele ja keelekasutuse (suhtluse) ning inimteadmuse ja -mõtlemise sidumine. Ühenduslüli on seega inimkeel, kas tekstidena, milles vajalikud andmed-teadmised on salvestatud, või kui vahend, mille abil mingi ülesande lahendamisel koostööd kavandatakse. Sellest vaatenurgast me neid konverentse tutvustamegi. Lisaks tasub märkida, et kõik kolm on n-ö sarikonverentsid, st on toimunud sama nimetuse all juba aastaid; see on andnud võimaluse jälgida, mida uut on vahepealse aja jooksul toimunud (meiegi oleme osalenud mitmel varasemal konverentsil). Järgnevas anname konverentsidest ülevaate nende toimumisele vastupidises järjekorras, sest just ajaliselt viimase konverentsi temaatika oli kõige laiem, kattes ühtlasi teiste konverentside temaatikat ja pakkudes seetõttu hea raami ka nendel konverentsidel käsitletud probleemide liigitamiseks. KEOD ja IC3K Nagu öeldud, on KEOD omakorda üks kolmest konverentsist, mis alati on toimunud koos, ühisnimetusega IC3K (International Joint Conference on Knowledge Discovery, Knowledge Engineering and Knowledge Management); vaadeldav IC3K oli kuues. Teised kaks konverentsi on KDIR (International Conference on Knowledge Discovery and Information Retrieval) ja KMIS (International Conference on Knowledge Management and Information Sharing). Siduvaks mõisteks on seega knowledge (sellest ka 3K akronüümis) otse tõlgituna teadmus, teadmised, aga tegelikult mõeldud katma pigem inimeste mentaalsfääri kogu sisu, ka nt arvamusi, seisukohti, oskusi, hinnanguid, emotsioone jne. IC3K peasponsoriks (niisamuti kui allpool tutvustataval konverentsil ICAART) on INSTICC (Institute for Systems and Technologies of Information, Control and Communication, rahvusvaheline teaduskonsortsium, mille peakorter asub Portugalis Setubalis). Kolm konverentsi on sel määral integreeritud, et olles registreerunud ühele neist, võib käia kuulamas ka teiste konverentside ettekandeid. Seda võimalust sai kasutatud ja järgnevas ei tutvustata ainult konverentsi KEOD ettekandeid, kus oli registreeritud meie ühisettekanne, vaid huvi pakkunud ettekandeid ka kaaskonverentsidelt. Kolmel konverentsil kokku esitati 275 ette- 188 RV, Oĩm, Koit.indd :24

37 kannet (neist KEOD 76) ning autoreid oli 30 riigist. Ülevaates kommenteerime ettekandeid, mis mingist aspektist seostuvad keelega, keeletehnoloogiaga, keele mõistmise modelleerimisega. Oleme siin vaadeldavad ettekanded jaganud kolme tinglikku temaatilisse rühma. Esimeses rühmas on ettekanded, kus kirjeldatud tööd ja tulemused jäävad peaaegu ainult keeletöötluse raamidesse: nt tekstidest sisukokkuvõtete tegemine, teatud valdkonna ontoloogiat esitava semantilise andmebaasi koostamine, aga ka tekstide märgendamine neis kajastuvate hinnangute, suhtumiste ja tundmuste järgi (ingl sentiment analysis). Teises rühmas on tööd, mille sisuks ei ole lihtsalt tekstide, keelematerjali töötlemine uute keeleressursside loomiseks, vaid tulemuste kasutamine teatud suhtluseesmärkidel. Seega lisandub omaette probleemina vastavate suhtlussituatsioonide modelleerimine. Siia kuuluvad nt nõustamissüsteemid, otsuste tegemise tugisüsteemid, teatud suhtlustüüpe (nõupidamised, läbirääkimised, debatid) modelleerivad süsteemid. Kolmandasse rühma on paigutatud tööd, mille puhul teksti töötlemise fookuses on kindlat tüüpi kasutaja või kasutajate kategooria nii selles mõttes, et püütakse kaardistada konkreetse kasutaja spetsiifilisi vajadusi, huvisid, eelistusi (kasutaja profiil), kui ka selles mõttes, et kui kasutaja profiil on teada, siis suudetakse olemasolevate andmete (tekstide) hulgast välja valida need, mis just sellele kasutajale võivad huvi pakkuda (kusjuures andmed võivad olla nii äritekstid, turismiinfo, keeleõppematerjalid, uudised, ilukirjandus, kuni muusikapaladeni välja, ning kasutaja võib olla nii mingi kollektiiv kui üksikisik nt keeleõppes). Rühmad pole muidugi selgete piiridega ega sõltumatud: nt esimeses rühmas kirjeldatavaid töötlusvahendeid läheb vaja nii teise kui ka kolmanda rühma töödes, kolmanda rühma töid (süsteeme) võib enamasti vaadelda kui teatud nõustamis- või otsuseid toetavaid süsteeme, ainult et need on kasutajakesksed, mitte teema-, probleemi- või suhtlustüübikesksed. Esmalt lühidalt kolmele IC3K konverentsile ühistest plenaarettekannetest (ingl keynote lectures). Kommenteerime neid vaid valikuliselt, sest keeletöötluse või keelelise suhtlusega need vahetult ei seostu, küll aga võib juba pealkirjadest välja lugeda konverentside üldise temaatilise raamistiku, mille sisse keeletöötlus- ja suhtlusanalüüsi probleemistik konverentsidel paigutus. Plenaarettekandeid saab vaadata-kuulata aadressil aspx#2014. Domenico Talia (Itaalia) käsitles suurte andmete (ingl big data) töötlemist. Suurte andmete all ei mõelda lihtsalt mahult suuri andmekogumeid, vaid sellist andmekogu, mis ka kasvab ja muutub väga kiiresti ning lisaks sellele on heterogeenne, st andmed pärinevad erinevat tüüpi allikatest, on erineva struktuuriga jne. Suurte andmete töötlemiseks on vaja erilisi meetodeid, tavapärased andmetöötluse meetodid selleks ei sobi. Sonia Bergamaschi (Itaalia) ettekanne oli samuti pühendatud suurtele andmetele: kuidas selliste andmekogudega töötada (neid struktureerida, märgendada, neist mingile päringule vastavat infot leida). Mõiste, mis kordus ettekandes erinevates seostes, oli intelligentne (ingl intelligent information integration, intelligent search strategies), osutusega vajadusele kasutada tehisintellekti vahendeid. Wil van der Aalst (Holland) rääkis protsessikaevest (ingl process mining). See on uus uurimisvaldkond võrreldes tavalise andmekaevega: ei keskenduta (staatilistele) faktidele, seisunditele, situatsioonidele, vaid ajas kulgevatele sündmustele kui sidusatele protsessidele, mis, ehkki jagatavad üksikaktideks, moodustavad pideva terviku (vrd film versus slaidide järjend). Protsessikaeve vahendite abil saab jälgida ja analüüsida nt äriprojekti (või mis tahes kollektiivse 189 RV, Oĩm, Koit.indd :24

38 tegevuse) kulgemist tervikuna ja ka iga üksiku osalise tegevusi selles kui see muidugi on dokumenteeritud (vt www. processmining.org). Lähenemine pakub kahtlemata huvi ka keeleanalüüsis, nt semantikas ajas kulgevaid protsesse kirjeldavate tekstide (või suhtlusanalüüsis dialoogide) analüüsimisel, kui on vaja teksti eri kohtades kirjeldatud üksikakte, seisundeid (või dialoogis repliike) tuvastada mingi sündmuse või episoodi osadena. Marie-Jeanne Lesot (Prantsusmaa) käsitles üleminekut teadmuse objektiivselt esituselt subjektiivsele tõlgendusele. Ettekanne sobib illustreerima üht viimaste aastate silmatorkavamat tendentsi vaadeldavas valdkonnas: liikumist andmete semantilise/ontoloogilise analüüsi ja kontseptuaalse tõlgendamise juurest neis sisalduva emotsionaalse jm suhtumusliku info tuvastamise poole, nt kommentaariumide tekstid või Twitteri säutsud, aga visuaalsete andmete puhul (TV diskussioonisaated) ka kehakeel, näoilmed. Ning siin läheb vaja ka teistsuguseid andmetöötlusmeetodeid ja -vahendeid: hägus klasterdamine (ingl fuzzy clustering), afektiarvutus (ingl affective computing). Nüüd konverentsiettekannetest eespool kirjeldatud rühmade kaupa. 1. teema: keeletöötlus Ahmed Tawfiki jt (Itaalia) ettekanne mitmekeelsetest keeleressurssidest (KEOD-il) sobib illustreerima ka meil Eestis aktuaalse keeleressursside teema käsitlust. Kriitilised terminid on mitmekeelsus ja interaktiivsus, aga põhiteema on see, kuidas mitmekeelseid keeleressursse saaks kasutada vajaliku teadmuse hankimiseks infootsingul, sõltumatult päringu esitamise ja otsitavate tekstide keelest. Ehk siis keskne probleem on tekstide märgendamiseks kasutatavad mõistepõhised metaandmed ja nendega töötamine (kus omakorda on kriitilise tähtsusega väljendite automaatne tõlkimine). Tutvustati selliseks tööks loodud platvorme. Teiseks näiteks sobib Nouha Mhimdi jt (Tuneesia) ettekanne tekstide sisukokkuvõtete semantiliseks annoteerimiseks vajalike ontoloogiate konstrueerimisest (KEOD-il). Järgmised kaks KDIR-i ettekannet on aga näide sellest, kuidas eespool mainitud huvikeskme nihkumine tekstide kontseptuaalselt sisult neis leiduvatele hinnangulistele aspektidele (lihtsatest arvamustest emotsioonideni) võib realiseeruda tekstide märgenduses ja analüüsis. Twitteri tekstide analüüsi käsitlevas ettekandes võrdlesid Evangelos Psomakelis jt (Kreeka) säutsude kui tekstitüübi erinevaid esitus- ja analüüsimeetodeid, tuginedes enam kui 4000 käsitsi märgendatud säutsu analüüsile, ja leidsid, et ülekaalukalt paremad on õpipõhised (ingl learning-based) meetodid. India teadlaste Prateek Nagwanchi jt ettekande teemaks oli aga konkreetselt ühe emotsionaalse taustaga suhtumise sarkasmi tuvastamine tekstis. Analüüsiti nii lingvistiliste (leksikaalsemantiliste) kui ka statistiliste andmete kasutamise võimalusi ja leiti, et parimaid tulemusi annab nende kooskasutamine, rõhutades samuti õpipõhise lähenemise olulisust. Väärib eraldi märkimist, et tundmusanalüüsis (ingl sentiment analysis) on just sarkasm ja iroonia kaks erilist tähelepanu pälvinud suhtumist, ju seetõttu, et need mitte lihtsalt ei varjunda teksti emotsionaalselt, vaid muudavad teksti mõtte sõnasõnalisega võrreldes vastupidiseks. 2. teema: suhtlus KEOD-il kuulus sellesse valdkonda käesoleva ülevaate autorite stendiettekanne, mille esitas H. Õim ja mis tutvustas debati formaalset mudelit. Osalejatel on debatti alustades vastandlikud eesmärgid, mille kasuks nad mõlemad esitavad debati käigus argumente. Lõpptulemusena saavutab üks neist oma eesmärgi (võidab debati), aga teine peab oma eesmärgist loobuma (kaotab). KMIS-il peetud ettekannetest toome 190 RV, Oĩm, Koit.indd :24

39 esile kahte. Volker Wagner (Saksamaa) rääkis sellest, kuidas modelleerida ühise ülesande lahendamisel koos toimivat meeskonda. Ta esitas nn ühismälu mudeli, mis hõlmab ühelt poolt ülesande jaotamise erinevateks osaülesanneteks, vastavalt meeskonna liikmete kompetentsile, ja teiselt poolt teadmuse jagamist osaülesannete lahendamisel. Elisabetta Fersini jt (Itaalia) ettekandes käsitleti arendatavat veebipõhist kohtuvaidluste lahendamise süsteemi emediation. Süsteem sisaldab andmete kogumise keskkonda, mis võimaldab määrata kohtuvaidluse sisu, ja varasemate kohtuasjade infootsingu, mis aitab vaidluses osalejatel aru saada oma kohustustest. Süsteemi kui vahendaja ülesandeks on otsida ja rakendada optimaalset strateegiat vaidluse lahendamiseks. KDIR-ilt mainime Youssef Meguebli jt (Prantsusmaa) ettekannet hoiakute (ingl opinion) väärtustamisest, tuginedes veebikeskkonnas peetud debattidele kasutajate vahel. Hoiakute arv, mida kasutajad väljendavad nn uues meedias, kasvab plahvatuslikult; inimesed kulutavad üha enam aega mitmesuguste teemade arutamiseks ja oma kogemuste jagamiseks. Sellise kasutajate loodud konteksti arvessevõtmine võimaldaks tõsta uudiseartiklite soovitamise ja otsingu efektiivsust. Hoiakute korpus on aga sageli hiigelsuur ja sisaldab palju müra ning see teeb olulise konteksti leidmise raskeks. Defineeriti hoiaku väärtus (olulisus), võttes arvesse tema seoseid teiste väljendatud hoiakutega. Selleks loodi hoiakute graaf, kus iga serv esitab tundmust (ingl sentiment), mida hoiak väljendab teise hoiaku suhtes, ja esitati algoritm, mis suurendab positiivsete ja vähendab negatiivsete tundmustega hoiakute väärtusi. Katsetes, kus kasutati andmeid kolmest veebiarhiivist (CNN, Independent ja The Telegraph), ilmnes, et selline hoiakute väärtustamise mudel annab häid tulemusi. 3. teema: kasutajaprofiil KEOD-il peetud ettekannetest märgime kahte. Artemis Parvizi jt (Ühendkuningriik) käsitlesid seoses semantilise veebiga loogiliste järelduste tuletamist formaalses ontoloogias. Kasutajale pole vaja esitada kõikvõimalikke järeldusi, vaid nende hulgast tuleb teha valik, vastavalt konkreetse kasutaja vajadustele. Ettekandes põhjendati, et olemasolevates süsteemides ega ka kirjanduses pole valikuprobleemile seni pööratud piisavat tähelepanu, ja pakuti mõned lahendused. Gharsa Ali jt (Egiptus) käsitlesid soovitussüsteeme, mille eesmärk on aidata kasutajal teha õige valik erinevate võimaluste hulgast, sõltuvalt tema eelistustest ja huvidest. Esitati semantikal põhinev soovitussüsteem, milles luuakse kasutajaprofiil ja seotakse see valdkonnaontoloogiaga. Eksperimentides reaalsete andmetega tõestati, et ontoloogiaga seotud soovitussüsteem on parem kui senised, kus ontoloogiat ei kasutata. KDIR-i ettekannetest toome esile kolm. Ghada Besbes jt (Tuneesia) tutvustasid personaliseeritud infootsingusüsteemi, mis põhineb hägusontoloogial (ingl fuzzy ontology). Hägusontoloogiad kasutavad nn hägusloogikat, võimaldades käsitleda ka ebatäpset infot ja seega paremini arvesse võtta kasutaja vajadusi. Süsteemi kuulub kasutajaprofiili mudel, mis infootsingu efektiivsuse tõstmiseks arvestab sama kasutaja varasemaid otsinguid ja eelistusi. Servet Tasci jt (Türgi) esitlesid veebipõhist uudiste soovitamise süsteemi, mille koosseisu kuulub kasutajaprofiil, mis võimaldab konkreetsel kasutajal leida oma huvidele ja vajadustele vastava info. Süsteemis on ka uudiste veebist kogumise, sisupõhise liigitamise ja sisukokkuvõtete tegemise moodulid. Fumiyo Fukumoto jt (Jaapan) tutvustasid süsteemi, mis soovitab külastajale tema vajadustele vastavat hotelli. 191 RV, Oĩm, Koit.indd :24

40 INISTA Rahvusvahelist sümpoosioni INISTA korraldab alates aastast elektri- ja elektroonikainseneride instituut IEEE (Institute of Electrical and Electronics Engineers) aasta sümpoosioni toimetised on saadaval IEEE Xplore digitaalses raamatukogus (ieeexplore.ieee.org/ xpl/conhome.jsp?punumber= ). Osalejaid oli umbes 100, kuulati kokku 70 suulist ettekannet, millest esimene oli plenaarettekanne. Üritus algas kolme õpikojaga, millest küll ükski ei olnud seotud loomuliku keele töötlusega. Enamik siinses ülevaates käsitletavatest ettekannetest olid keele automaattöötluse alased, st kuulusid eespool toodud liigituse kohaselt esimesse rühma. Plenaarettekande pidas Vicenco Loia (Itaalia) uuest, arvuti- ja sotsiaalteadusi ühendavast uurimissuunast tundmusarvutusest (ingl sentic computing). Tundmusarvutuse eesmärk on tundmuste, hoiakute ja emotsioonide väljasõelumine loomuliku keele tekstidest, mis aitab teksti paremini mõista. Tundmusarvutust saab täiendada hägusloogikaga lingvistilise ebakindluse modelleerimise vahendiga, mis võimaldab analüüsida ka emotsioone. Tundmusanalüüsi praktilise rakendusena tõi esineja välja sotsiaalse veebi: veebikasutajad kalduvad üha enam väljendama oma arvamusi ja hoiakuid igapäevaelu, veebiteenuste ja -toodete jms kohta. Samal ajal on e-teenuste (e-äri, e-turism jne) levikul oluline mõju kasutajate hinnangute ja otsuste kujunemisele ning neid hinnanguid arvestavad teised kasutajad sageli rohkem kui ekspertide seisukohti. Inimliku mõõtme toomine teksti automaatsesse analüüsi tagaks seda, et suudetakse ette ennustada ja arvesse võtta kasutajate tundmusi, ootusi ja eelistusi. Firmad saavad kasutada tundmusanalüüsi tulemusi oma turundusstrateegiates. Esineja juhtis tähelepanu leksikaalsele ressursile SentiWordNet (sentiwordnet.isti.cnr.it/), mis põhineb Wordneti sünohulkadel ja võimaldab tekstidest automaatselt välja sõeluda hoiakuid/tundmusi. Mitmes ettekandes vaadeldi emotsioonide automaatset tuvastamist. Näiteks esitas Cigdem Eroglu Erdem (Türgi) meetodi emotsioonide tuvastamiseks audio-videosalvestustes, mis ekstraheerib tunnused nii kõnest kui ka videost ning seejärel kombineerib neid, arvestades tunnuste väärtuste haripunkte. Vitoantonio Bevilacqua (Itaalia) tutvustas programmi kuueteistkümne erineva inimžesti tuvastamiseks, mille alusel ennustatakse seitset erinevat emotsionaalset seisundit. Kaks ettekannet Türgist käsitlesid türgikeelsete tekstide automaattöötlust. Sahin Isik tutvustas türgikeelsete spämmimeilide identifitseerimist kolmel tuntud statistilisel meetodil; parimaks meetodiks osutus hii-ruut. Zeynep Banu Özger vaatles küsimuste tuvastamist türgikeelsetes Twitteri säutsudes, olles selleks eelnevalt kogunud ja märgendanud ühemiljonilise säutsude korpuse. Kõigepealt rakendati korpusele eeltöötlust, et eemaldada korduvad säutsud. Siis leiti reeglite abil küsimuste kandidaadid ja lõpuks valiti sellest hulgast statistikat kasutades säutsud, mis kõige tõenäolisemalt võisid olla küsimused. Vincenzo Di Lecce (Itaalia) käsitles itaaliakeelse teksti ühestamise süsteemi, mis loodi semantilise veebi tehnoloogiat kasutades, et tõhustada kasutajate suhtlust veebis. M. Koit (Eesti) vaatles eestikeelsete argumenteerimisdialoogide struktuuri automaatset tuvastamist. Ettekandeid peeti veel signaalitöötlusest, robootikast (eeskätt mobiilsetest robotitest), meditsiinilise diagnoosimise süsteemidest, liikluse reguleerimise süsteemidest, tehisintellekti alustest jne. Üks sessioon oli tervikuna pühendatud intelligentsete süsteemide loomisele Itaalia ühes regioonis, nn elulaborite programmile (Living Labs, livinglabs. regione.puglia.it/inista-2014), mis muu- 192 RV, Oĩm, Koit.indd :24

41 hulgas sisaldab keeletehnoloogia rakendamist ja konkreetse kasutaja vajaduste arvessevõtmist. Elulaborid on regionaalne uurimis- ja innovatsioonistrateegia aastateks , kus teadlased, ettevõtted ja elanikegrupid on aktiivselt kaasatud uute infotehnoloogiliste lahenduste arendamisse ja testimisse, vastavalt nende spetsiifilistele vajadustele. Ideid ja teadmisi vahetades loovad nad üheskoos avatud ökosüsteemi, milles lõppkasutajad osalevad uute toodete ja teenuste kavandamisel, rakendades selleks info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat. Praeguseks on regioonis 79 aktiivset elulaborit mitmes erinevas valdkonnas, nagu elukeskkond, julgeolek, kultuuripärand ja turism, e-valitsus, tervis jne. Mõnesid neist esitleti konverentsil. ICAART Agentide ja tehisintellekti konverentsi ICAART korraldati juba kuuendat korda. Kokku oli umbes 200 osavõtjat 48 riigist. Esitati kuus kutsutud ettekannet, 83 suulist ja 40 posterettekannet. Ilmus toimetiste kogumik, mis on kättesaadav andmebaasist dblp ( uni-trier.de/~ley/db/conf/icaart/). Töö toimus paralleelselt kahes sektsioonis: tehisintellekt ja agendid. Konverents algas paneeliga, kus esinesid needsamad teadlased, kes hiljem pidasid plenaarettekanded. See andis hea ülevaate ettekannete temaatikast. Plenaarettekannetest kolm võib tinglikult paigutada eespool toodud liigituse kohaselt esimesse rühma, st need olid seotud (ka) keele mõistmisega. Philippe Leray (Prantsusmaa) rääkis Bayesi võrkudest, mis võimaldavad graafiliselt esitada andmetes sisalduvaid teadmisi ja läbi viia arutlusi, kui andmed ei ole täielikud või on ebatäpsed. Loeng keskendus algoritmidele, mida kasutatakse Bayesi võrgu õppimiseks sõltuvalt andmete iseloomust ja eelneva teadmuse olemasolust. Claude Frassoni (Kanada) ettekanne oli pühendatud emotsioonide mõõtmisele, mis on tähtsal kohal õppimisprotsessis. See tingib vajaduse füüsikaliselt mõõta ajutegevust ja inimese vaimset aktiivsust selgitamaks välja õppimisprotsessis avalduvaid negatiivseid ja positiivseid emotsioone. Selle põhjal saab omakorda anda pedagoogilisi soovitusi ja luua õppimiseks vajalikke emotsionaalseid keskkondi, et parandada õpitulemusi. Jaap van den Herik (Holland) rääkis suurte andmete töötlemisest. Traditsioonilised andmetest teadmiste väljasõelumise meetodid eeldavad, et andmed on eelnevalt struktureeritud ja relevantne info on ette teada. Suurte andmete korral ei ole see eeldus täidetud. Teine erinevus on, et suurtest andmetest ei otsita põhjuslikke seoseid, vaid hoopis koosesinemisi. Esineja tõi näite kuritegude ennetamisest: suure andmestiku alusel leiti, et soojade ilmadega pannakse supermarketite ümbruses toime rohkem kuritegusid. Muidugi ei saa väita, et ilma ja kuritegude arvu vahel eksisteeriks põhjuslik seos, kuid leitud korrelatsioon oli piisav praktiliseks järelduseks, et ilmade soojenedes tuleb supermarketite lähedusse suunata rohkem politseinikke. Seega on oluline suurtest andmetest leitud koosesinemiste tõlgendamine. Kasutatakse visualiseerimist, mis aitab mõista andmetega kirjeldatavat lugu. Paljudes valdkondades on juba toimunud üleminek relatsioonidelt korrelatsioonidele, esineja nimetas seda arvutuslikuks pöördeks (ingl computational turn). Sedamööda, kuidas tõuseb arvutiprogrammide intelligentsus, luuakse uusi arvutusmudeleid, mis võimaldavad viia läbi arutlusi suurte andmetega ja tuletada korrelatsioonidest ka põhjuslikke seoseid andmete vahel. Ülejäänud kolm plenaarettekannet olid (osaliselt) seotud keeletöötluse tulemuste rakendamisega suhtluses, sh kindla kasutaja arvestamisega, st kuuluvad teise või kolmandasse rühma. 193 RV, Oĩm, Koit.indd :24

42 Henry Lieberman (USA) kõneles kasutajaliidestest. Kasutajaliidese kavandamisel on seni enamasti eeldatud, et kasutaja teeb oma valikuid väikesest operatsioonide hulgast, ja liides on üles ehitatud menüüvalikute või ikoonidena. Järjest enam ilmub aga selliseid rakendusi, kus operatsioonide hulk ulatub sadadesse ja tuhandetesse ning kasutaja suhtleb rakendusega loomulikus keeles teksti või kõne vahendusel, žestide abil jne. Sellisel juhul on otstarbekas kavandada kasutajaliidesed lähtuvalt kasutaja eesmärkidest, kus vajaminevad operatsioonid grupeeritakse alles töö käigus. Ettekanne tutvustas tehisintellekti strateegiaid selliste olukordade käsitlemiseks. Matthias Kluschi (Saksamaa) ettekandes käsitleti intelligentsete otsustussüsteemide (nt soovitussüsteemid, kokkuleppimissüsteemid) loomist, kasutades agenditehnoloogiat ja semantilist veebi. Pieter Sproncki (Holland) ettekanne andis ülevaate nn virtuaalsete agentide kasutamisest mängudes, sh treenimiseks ja õpetamiseks. Sektsioonides käsitlesid mitmed ettekanded keele mõistmise modelleerimist, st kuuluvad eespool toodud liigituse kohaselt esimesse rühma. Michael Harré (Austraalia) vaatles vaimuteooria (Theory of Mind) rakendamist. Inimesel on arenenud kognitiivne mehhanism, nn vaimuteooria, mis võimaldab meil mõista teise isiku psühholoogilist ruumi: tema motivatsiooni, kitsendusi, plaane, eesmärke ja emotsionaalset seisundit. Tänu sellele võimele saame aru teiste isikute tehtavatest valikutest, sest neil on oma sisemine maailm, mis mõjutab nende valikuid samamoodi, nagu meie sisemine maailm mõjutab meie omi. See on ehk kõige tähelepanuväärsem kognitiivne areng inimese evolutsiooni ajaloos, samuti meie võime kohaneda tuttavate olukordadega, aga ka arutleda dünaamiliselt täiesti uues olukorras. Nii tekib küsimus: kas me võime rakendada inimese kognitiivsuse selliseid aluseid nagu vaimuteooria ka tehisvaimus, mis suudaks dünaamiliselt kohaneda teise vaimu (kunstliku või bioloogilise) tõenäoliste otsustega? Ettekandes põhjendati, et see on võimalik ja et meil on juba palju teoreetilisi aluseid arendusprotsessi alustamiseks. João Gluz jt (Brasiilia) vaatlesid tehisintellektis hästi tuntud arutlusmudelit BDI (ingl belief-desire-intention). Seda mudelit kasutav tehisagent peaks olema võimeline valima kõige ratsionaalsema tegevuse, mida saab teha aktsepteeritava aja jooksul, kui ressursid on piiratud ja teadmus pole täielik. Kuigi inimesed vajavad emotsioone, tegemaks otsuseid mittetäieliku info põhjal, ei võta traditsioonilised BDI mudelid arvesse agendi tundmuslikke seisundeid. Ettekandes esitati BDI agentide jaoks emotsioonide hinna määramise rakendus, kasutades nn BDI keelt, mis ühendab loogikat ja tõenäosuslikku arutlust. Rakendus võimaldab teha vahet emotsioonide ja afektiivsete reaktsioonide vahel. Mõned ettekanded olid pühendatud nn kognitiivsetele kaartidele (ingl cognitive map). Kognitiivne kaart on teadmuse esituse mudel graafina, kus sõlmed vastavad mõistetele ja servad esitavad nende mõistete vahelisi mõjusid. Igal mõjul on arvuline väärtus, mis seda iseloomustab. Aymeric Le Dorze jt (Prantsusmaa) ettekandes esitati kaks kriteeriumi kognitiivse kaardi kvaliteedi hindamiseks: verifitseerimine, mis arvutab kaardi sisemise sidususe, ja testimine, mis väärtustab kaardi, arvestades kehtivaid kitsendusi. Need kriteeriumid näitavad, kas kaart sisaldab vastuolusid (ja on seega kõlbmatu) või mitte. Pakuti ka viis, kuidas kohandada neid kriteeriume võimalike väärtustega, mida mõju saab omada. Samade autorite teine ettekanne käsitles tõenäosuslikke kognitiivseid kaarte. Sellistes kaartides tõlgendatakse mõjude väärtusi tõenäosuslikena. Defineeriti formaalselt selle mudeli semantika. Pakuti välja operatsioon, kuidas 194 RV, Oĩm, Koit.indd :24

43 arvutada mõiste globaalset mõju mõnele teisele mõistele, nn tõenäolist levitatud mõju. Näitamaks, et mudel on kehtiv, pakuti protseduur kognitiivse tõenäosusliku kaardi esitamiseks Bayesi võrguna. Władysław Homenda jt (Poola) vaatlesid hägusaid kognitiivseid kaarte abstraktseid nn pehmearvutuse (ingl soft computing) mudeleid, mida saab kasutada keeruliste süsteemide modelleerimiseks, kus esineb ebakindlus. Esitati kaks meetodit hägusa kognitiivse kaardi rekonstrueerimiseks, mis põhinevad masinõppel. Dan Wu (Rootsi) käsitles ontoloogiate integreerimist. Uurinud ontoloogiaid depositooriumis, töötati välja kontekstireeglid. Iga selline reegel sisaldab tingimusi konteksti identifitseerimiseks. Need tingimused kirjeldatakse nn kontekstikriteeriumide abil, milleks võivad olla nt ontoloogia autor ja valdkond. Kui tingimused reeglis sobivad, siis reegel aktiveerub ja kontekstiinfo (reegli keha) sisestatakse arutlusmoodulisse, mida kasutatakse ontoloogiate integreerimiseks. Esineja tõi kontekstireegli konstrueerimise näite ja leidis, et kontekstiinfo kasutamisega saavutatakse ontoloogiate integreerimisel paremaid tulemusi kui ilma selleta. Oussama Ben Khiroun jt (Tuneesia) uurisid sõnatähenduste ühestamise mõju päringu laiendamisele ükskeelsel intelligentsel infootsingul. Ühestamiseks ja laiendamiseks seni pakutud lähenemised põhinevad korpuse analüüsil. Ettekandes esitatud mudel vastuse relevantsuse hindamiseks kasutab selle asemel nn võimaluste teooriat, mis mõõdab nii võimalikkust kui ka vajalikkust. Prantsuskeelse infootsingu hindamiseks tehti katsed standardse testikoguga RO- MANSEVAL semantilisel ühestamisel ja CLEEF2003 tööpingiga päringu laiendamisel. Tulemused näitavad väidetavalt head mõju saagisele ja täpsusele. M. Koit (Eesti) käsitles oma stendiettekandes eestikeelsete dialoogide automaattöötluse olemasolevaid vahendeid. Mitmed ettekanded olid pühendatud suhtlusele arvutiga, st kuuluvad teise rühma. Michimasa Inaba jt (Jaapan) esitasid meetodi selliste dialoogiagentide (nt juturobotite) loomiseks, mis ei ole orienteeritud kindla ülesande lahendamisele. Agent valib olemasolevate lausungite hulgast sobiva, sõltuvalt kontekstist. Selleks omistatakse lausungitele sobivusjärgud, kasutades masinõpet. On välja töötatud ka õpiandmete kogumise keskkond. Eksperiment selle keskkonnaga on näidanud, et kontekstiinfo kasutamine parandab sobiva vastuse leidmist, kuigi olemasolevates süsteemides konteksti ei kasutata. Huma Shah jt (Suurbritannia) ettekanne käsitles Turingi testi, mis on inglise matemaatiku Alan Turingi aastal soovitatud meetod tehisintellekti olemasolu väljaselgitamiseks. Turingi testi saab täita kahel viisil: kolme osaleja test või kahe osaleja test. Esimesel juhul küsitleb inimesest kohtunik paralleelselt kahte tema eest varjatud katsealust ja otsustab, kumb neist on inimene ja kumb arvuti. Teisel juhul küsitleb kohtunik ühte varjatud katsealust ja otsustab, kas too on inimene või arvuti. Suhtlus on tekstipõhine ja toimub inglise keeles. Kui kohtunik ei suuda tuvastada arvutit, pidades seda inimeseks, siis tähendab see, et arvutil on (tehis)intellekt. Ettekandes tutvustati aastal Inglismaal läbiviidud testide tulemusi, kus rakendati mõlemat meetodit. Selgus, et kahe katsealuse paralleelne võrdlemine oli tehisintellekti tuvastamiseks kindlam test. Jianfeng Xu jt (Jaapan) käsitlesid žestide ja kõne sünkroniseerimist multimodaalsetes dialoogiagentides. Sünkroniseerimise probleemi vaadeldi kui liikumise sünteesi probleemi. Esimesel sammul kasutati liikumisgraafi tehnikat, seades kitsendused žestide struktuurile, ja teisel sammul detailiseeriti seda struktuuri. Katsed on näidanud, et meetod annab parema tulemuse kui senised. Mõned ettekanded käsitlesid kindlat tüüpi kasutaja modelleerimist, st kuu- 195 RV, Oĩm, Koit.indd :24

44 luvad kolmandasse rühma. Arman Noroozian jt (Holland) esitlesid autojuhtide treenimisel kasutatavat simuleerimisraamistikku, mis võimaldab modelleerida individuaalseid autojuhte ja kiirtee liiklust, kus kasutatakse erinevaid juhtimisstiile. Yuki Katsura jt (Jaapan) tutvustasid argumenteerimispõhist tööriista, mis toetab olemasolevaid suhtlussüsteeme, nagu Twitter jms, võimaldades põhjendatumat ja loogilisemat suhtlust inimeste vahel. Tööriist kasutab nn asünkroonset argumenteerimist, mis kasutab mitmeväärtuselist argumenteerimisloogikat. Seda võib nimetada ka asümptootiliseks ehk kasvavaks argumenteerimiseks, sest agent võib läheneda tõele samm-sammult, igal ajal hinnates talle esitatud argumente. Argumenteerimissüsteem on realiseeritud personaalsel tööriistal ipad. Paljud ettekanded käsitlesid tehisintellekti teoreetilisi probleeme (tehisintellekti algoritmid, tehisnärvivõrgud, andmekaeve, masinõppe meetodid jne) ja mitmesuguseid rakendusi, sh mobiilsed robotid, intelligentsed abivahendid erivajadustega kasutajatele, bussi- või rongiinfosüsteemid, meditsiinilise nõustamise süsteemid, virtuaalsed agendid veebis jpm. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kõigil siin vaadeldud tehisintellektikonverentsidel pühendati loomuliku keele automaattöötlusele, eriti keele mõistmise modelleerimisele märkimisväärselt palju tähelepanu. Olulised võtmemõisted, mis jäid kõlama kõigil konverentsidel ja viitavad aktuaalsetele uurimisprobleemidele, on suuremahuliste andmete töötlus ja andmekaeve, teadmuse, sh hoiakute ja tundmuste väljasõelumine (keele)andmetest. See pole ka üllatav, sest tehisintellektisüsteemid, mis on mõeldud tegutsema koos inimestega see ei kehti kaugeltki kõigi tehisintellektisüsteemide kohta, on piisavalt neid, mis tegutsevad autonoomselt, peavad inimestega ka suhtlema, ja seda inimese jaoks loomulikul viisil, nad peavad inimestest aru saama. Inimkeel esinebki kirjeldatud töödes mitte ainult ja mitte niivõrd andmete vahetamise vahendina, kuivõrd inimese mentaalsfääris toimuvate protsesside lahtimuukimise vahendina. Näiteks plahvatuslik areng valdkonnas, mida kokkuvõtvalt nimetatakse tundmusanalüüsiks, tõendab, kuivõrd inimpsüühika selle aspekti modelleerimist vaja on. Siin ei ole peamine keele formaalne struktuur, vaid semantilised ja pragmaatilised andmed, mis peituvad nii sõnade tähendusvarjundites kui ka lausete ja tekstide kogustruktuuris, suhtluskontekstis. Kui tulla öeldu valguses eesti keele keeletehnoloogilise toe arendamise juurde, mida näeb ette nt eesti keele arengukava ( ), siis on ilmne, et uues, järgnevas arengukavas peaks palju suurem rõhk olema vahetut keelekasutust (NB! mitte ainult suulist, sest nt säutsud ei ole suulised) kajastava materjali salvestamisel-töötlemisel. Seda enam, et see keelekasutuse aspekt ei ole universaalne, teiste keelte vastavatest andmekogudest vahetult ülevõetav, see on kultuurisidus. HALDUR ÕIM, MARE KOIT 196 RV, Oĩm, Koit.indd :24

45 REPLIIK MILLAL SURI AIN RANNALEET? Ain Rannaleedi (kodanikunimega Rudolf Laurent), Venemaal elanud eesti luuletaja ja prosaisti saatuse kohta on paberkandjal teatmeteostes ja veebientsüklopeedias Vikipeedia kirjutatud, et ta arreteeriti aastal ja suri 13. septembril 1943 vangilaagris. Surmakohta pole seni kusagil mainitud. On aeg see nõukogude võimuorganite tahtlik väärinformatsioon kummutada ja lisada mõned faktid. Seni värskeimas allikas, aastal Peterburis ilmunud teose Ленинградский мартиролог: köite lk 233 on kirjas: Laurent, Rudolf Juhani poeg, sündinud 1904 Simititsa külas Volossovi rajoonis Leningradi oblastis, eestlane, parteitu, Duderhofi Soome Mittetäieliku Keskkooli õpetaja, elas: Leningrad, Kaznatšejevskaja t 7 krt 35. Arreteeriti 28. augustil aastal. NKVD ja NSV Liidu Prokuratuuri Komisjoni poolt Vene NFSV kriminaalkoodeksi 58-1a alusel mõistetud kõrgeim karistusmäär. Maha lastud 11. novembril 1937 Leningradis. Sama teabe leiab veebiaadressilt: html Nooremale lugejaskonnale teadmiseks: tegemist oli poliitilise paragrahviga Vene NFSV kriminaalkoodeksis, mis aastal kehtestati ka okupeeritud Eestis. Selle alusel võeti elu tuhandetelt eestlastelt. Mul on hüpotees selle kohta, kuidas taoline valeinfo meie kirjasõnasse sattus. Kui aastatel hakati soodustama eesti nn proletaarsete kirjanike elulugude ja loomingu uurimist, siis tollased julgeolekuorganid Ain Rannaleedi õiget surmakuupäeva, -kohta ega -põhjust kirjandusteadlastele ei avaldanud, vaid andsid väljamõeldud kuupäeva. Sama juhtus tollal muide minu Elvas elanud vanatädiga, kes esitas KGB-le avalduse, et teada saada mu 14. juunil aastal küüditatud ja Siberis maha lastud vanaisa saatust. Vanatädi kutsuti välja ja talle anti suuliselt nii väljamõeldud kuupäev kui ka laest võetud surmapõhjus. Aastaid hiljem, ikka veel nõukogude ajal väljastatud surmatunnistusel oli küll õige kuupäev, aga surmapõhjuse kohal seisis kriips aastal Leningradis ja Leningradi oblastis elanud hukatutest olid arvuliselt rahvuste lõikes esikohal venelased, siis poolakad. Neile järgnesid... jah, suurrahvastele järgnes pisirahvas eestlased: 832 meest ja 54 naist, kokku 886 bolševikelt kuuli saanud kaasmaalast seda vaid ühe aasta jooksul ainult ühes tohutu suure NSV Liidu piirkondadest. Mahalaskmised tipnesid 20. detsembril 1937, NKVD 20. aastapäeval, kui ühe päevaga mõrvati ainuüksi Leningradis 90 eestlast. Niisiis suri Ain Rannaleet 11. novembril 1937 Leningradis. UNO SCHULTZ 197 REPLIIK, USCHULTZ.indd :24

46 RAAMATUID LINNULENNULINE SÖÖST ÜLE KUMMALISTE PEALKIRJADE Berk Vaher. Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I. Toimetanud Priit Kruus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk. On ikka nii, et mees, kes elus midagi korda saatnud, aeg-ajalt seisatab ja tehtule tagasi vaatab. Nõnda on ka Berk Vaher oma ligikaudu viitteist arvustaja-aastat kokku võttes teinud valiku tekstidest, mida ta endiselt ei tõrguks teistele (üle) lugeda pakkumast (lk 7). Saatesõnas nendib autor avameelselt, et arvukate kultuuriväljaannete veergudel on tema sulest aastate jooksul ilmunud mitmeidki tükitöid ja kirjutisi, millest ta tänasel päeval lahti ütleks. Sellest võib järeldada, et kriitik ei ole üksnes hingetu tekstikodeerimise aparaat, vaid lihast ja verest inimene, kes pidevalt juurde õppides võib oma vaateid elule ja kirjandusele ka ümber hinnata. Kogumiku koostamisel on Vaher otsustavalt loobunud kõikvõimalikust läbilõikelisusest, kaasates raamatusse vaid seda, mis teda meie viimaste aastate kirjandusruumis on vaimustanud: Pealkiri Sõnastamatu lend sõnades tähistab seda, mis minu jaoks neid autoreid ja teoseid ühendab: midagi, mis jääb alati üle; midagi, mis on tuntavalt nende sõnade vahel ja taga ning mida minu sõnad kunagi päriselt ei taba, ent mida aduda püüdes olen jõudnud seoste ja tõdemusteni, mis on kinnitanud mu usku lugemisse ja kirjandusse kui sellisesse (lk 7). Peamiselt keskendub Vaher siin neljale autorile: Valdur Mikitale, Mehis Heinsaarele, Ervin Õunapuule ja Nikolai Baturinile. Lühemate ja pisut kergekaalulisemate vahetsüklitena on Vaher nelja kirjaniku käsitluste sekka paigutanud artikleid teistestki, kelle looming talle ühel või teisel viisil korda läinud. Olgu siin paljude teiste hulgast ära toodud Kiwa, Jaan Oks, Aare Pilv ja Lauri Sommer. Kokkuvõtvalt öeldakse nende kohta: Katsetajad ja unistajad, veidrikud ja mõtisklejad, uued ja vanad hipid mõnedki neist oma elutavadelt minust vägagi erinevad, aga oma kirjutatus kummati midagi omast pakkuvad; midagi, mida on tekkinud tahtmine hoida, kaitsta ja kuulutada (lk 8). Nõnda võib tõdeda, et Vaheri kriitilised tekstid pole sündinud grafomaanlusest, targutamislustist ega pelgast ärapanemise rõõmust, vaid kirest ja armastusest kirjanduse vastu. Samuti missioonitundest, mille eesmärgiks on isepäiste kirjanike loomingu avamine, leidmaks neile senisest rohkem lugejaid ja mõistjaid. Kuid Vaher, olles ka ise kirjanik, ja mitte lihtsalt, vaid riukalik, katsetuslik ja mänguhimuline kirjanik, loobub otsustavalt lugeja käekõrval talutamisest ja tõmbab ta ettehoiatuseta väljale, mis võib nii mõnelgi pea segi ajada. Kes on juhtunud lugema tema romaani Lugulaul (2002), teab hästi, millest käib jutt. Juba tema artiklite pealkirjad sõnamängulised ümberütlemised ja mõistukõnelised ärakäimised pakuvad poeetilist elamust. 198 RAAMATUID indd :25

47 Kogumiku avapeatükiks on käsitlus Mikita Äparduse rõõmust (2000), mis on ikka veel paljudele uudiseks ja nihestab endiselt lugejate kognitiivset taju. Pendeldab ju Mikita oma teooriate ja luulenäidete esitamisega ülima tõsiduse ja süüdimatu naljategemise vahel. Kõige tavalisemad objektid ja subjektid ning nende omavahelised seosed kangastuvad talle kui üha uued ja uued keelesüsteemid, mille mõistmiseks tuleb omakorda uusi keeli kombineerida. Ja mis kõige tähtsam: kõik mikitalik on läbi ja lõhki eestlaslik, meile ainuomane ja seega süvenemist väärt. Järgnevadki Mikita kirjatöid analüüsivad artiklid, mille hulka kuulub ka vestlus Aare Pilvega, aitavad selle omapärase semiootiku ja lingvisti vaateid lugejaile lähemale tuua. Vaheri ja Pilve mõttevahetus kisub kohati küll hullutavalt keeruliseks, lausa edvistavaks, kuid edastab ometi teavet, mis Mikita mõistmiseks vajalik. Mikita-tsüklis on omaette elamuseks varem Vikerkaares ilmunud Suurväike Mikita. Ulmad, krutskid ja nukrusjõud. Mõte, et suure Mikita tagant piilub välja väike Mikita, kes tema tekstides triksterina tembutab ja segadust külvab, pani mind endamisi arutlema võimaluse üle, kuidas see võiks avalduda ja toimida teiste autorite puhul. Pole ju Mikita esimene eesti kirjanik, kes keele ilu ja mängulisuse mõistmisel peab peamiseks eelduseks lapsemeelsuse olemasolu. Juba Paul-Eerik Rummo Lugemik, lugemiki (1974) mängis julgelt meie armsa emakeelega, võttes appi kujundid ja värvid, mis rõhutasid teksti aimatavat mitmetähenduslikkust. Rummo suunas oma luulekogu targu lastele, kuid ometi on see äärmiselt mõjuv lugemiselamus ka täiskasvanutele. Ka Andres Vanapa luule võlus just oma ülima infantiilsusega, kuid tekitas sellele vaatamata raskemeelsust ja eksistentsiaalseid mõtteuide. Mikita-tsüklile järgnevas vahetsüklis Otsijad metsas I on vahedaim Jaan Oksa loomingut käsitlev Agraarprovintsi ökitav pigilind, milles Vaher tõstab Oksa esile kui omaaegse Y-kirjaniku, kelle mõistmine ja kirjanduslukku paigutamine on tänaselgi päeval raskendatud. Vaher näib Oksa ühtaegu vihkavat ja armastavat. Vihkavat, kuna too on nii tume ja lootusetu. Armastavat, kuna too neurasteenik kirjutas nii paganama hästi. Minusugusele ääremaalasele, kes kodukülas tuhandeid sügistalviseid õhtuid veetnud, on Oks eriti hingelähedane olnud. Võime armastada boreaalset kaamost on antud vaid vähestele. Heinsaare-tsüklis on põnevaimaks artikkel romaanist Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa (2005), milles Vaher viitab mitmetelegi seikadele, mida romaani lugedes maksab tähele panna. Artikli kirjutamise peamiseks ajendiks on saanud tollases kirjanduskriitikas laialt levinud arvamus, nagu oleks Artur Sandmani loo puhul, võrrelduna Heinsaare varasemate tekstidega, tegemist ebaõnnestumise või siis vähemasti tagasilangusega. Mäletan isegi, et pidasin Härra Pauli kroonikaid paremaks raamatuks kui Artur Sandmani lugu, ja sellega oli teema lõpetatud. Nüüd aga arvan, et nii erinevate raamatute paremusjärjestuse tekitamine on lihtsalt küündimatu ja süvenematu lähenemine. Niisama ekslik on eeldada, et üks kirjanik, kes kord tunnustust toova nõksu on kätte saanud, peab kindlale rajale pidama jääma. Iseenda tundmatus kohas vette viskamine on just see, mis kirjanikku karastab. Vaher käsitleb ka suurt ja väikest Heinsaart, võrreldes neid vastavalt ka suure ja väikese Mikitaga. Ja Vaher kirjutab sellestki, et Heinsaar armastab kangesti progressiivroki plaate kuulata ja see kirg avaldub ka tema tekstides: Ja Mehise juttudelegi pole võõras sellele stiilile omane traditsiooniliste vor- 199 RAAMATUID indd :25

48 melite ja kõlade virtuooslikult lennukas edasiarendamine, müütiline eleegilisus, fantasmagoorne nostalgia, numeroloogiline pedantsus (lk 92 93). Olin isegi Heinsaart lugedes mõelnud, et tema maastikud on nagu Yesi meloodiad, tegelased nagu King Crimsoni lauludes ette tulevad tüübid ja üldine maailmatunnetus nagu Jethro Tulli hedonistlik elufilosoofia. Märksõnad, mida Vaher siin kasutab, sobivad tõepoolest suurepäraselt nii Heinsaare loomingu kui ka progressiivroki iseloomustamiseks. Omalt poolt võin veel lisada, et Heinsaare lugemine võib õpetada Tartut teisiti tajuma: nii mõnedki paigad, millest muidu ükskõikselt mööda jalutaks, tunduvad äkitselt maagiliste võimalustena astumaks käesolevast mõnda võimalikku maailma. Kogu lugemise vältel, vaatamata sellele, et mitmedki kirjutised on tõepoolest kaasahaaravad, ei suutnud ma vabaneda kärsitusest. Tahtsin järjest lugeda ja ometigi ruttu jõuda Baturini-tsüklini, mis paikneb raamatu lõpus. Baturin on aga kirjanik, kelle looming on mulle viimastel aastatel eriti korda läinud. Samuti ei saa ma mööda minna asjaolust, et olen isegi kord Vaheriga Baturini asjus ühe kirgliku debati maha pidanud, kus rohkete eriarvamuste juures olime kindlalt ühel nõul selles, et Baturin kuulub nende kirjanike hulka, keda mööndusteta suureks võime pidada. Asi seegi! Baturini loomingu kohta on väga raske midagi paikapidavat ütelda, sest niipea, kui oled selle kohta midagi lausunud, avanevad ahelreaktsioonina üha uued ja uued asjad, mille kohta peaks jälle midagi ütlema. Lausub ju Vahergi oma arutelus Jan Kausiga midagi ligilähedast: Baturini vägevamaid teoseid lugema hakates olen ikka esimestest lehekülgedest pääle kogenud vaimustavat jahmatust: mis see siis nüüd on? [---] Siin on kõike nii võrratult enam (lk 233). Meeldejäävad on artiklid, mis puudutavad helide maailma romaanis Ringi vangid (1996). Seda teost lugedes mõtlesin isegi, et sellest saaks väärt filmi, mille helikujundaja võiks võimalikult täpselt järgida Baturini kirjeldatud helisid. Nõnda saaks luua ainukordse atmosfääri täis sümboleid, tähendusi ja küllap ka midagi tumedat ja haaramatut, mis igasuguse analüüsi kiuste ikka ja alati Baturini teostesse alles jääb. Lihtsalt väljendudes peitubki Baturini teoste suurim võlu nende filmilikkuses, tema kolm viimast romaani Sõnajalg kivis (2006), Delfiinide tee (2009) ja Lendav hollandlanna (2012) kangastuvad minu teadvuses ikka ja jälle võimalusena võimsast animatriloogiast, milles kirjaniku pöörane fantaasia ja keelekasutuski saaksid täies ulatuses voli. Nende veel kujutluslike joonisfilmidega võiks eesti kirjandus saada maailmamastaabis lõpuks oma kindla koha. Usun, et sellega oleks ka Vaher nõus. Mõnd teemat arendades osutabki Vaher sageli intrigeerivatele kõrvalharudele, mis üht või teist kirjanikku käsitledes hakkavad põhiteemast eemale kiskuma, kuid väärivad kindlasti eraldi uurimist. Ta pole oma ideedega kitsi ja ütleb mitmes kohas, et üht või teist teemat võiks keegi tulevikus uurida. Nii et lugegem Vaheri artikleid ja jälgigem neid peatumisi ristteedel. OTT KILUSK 200 RAAMATUID indd :25

49 AINO SUITSU PÄEVARAAMAT, AJASTUDOKUMENT JA KIRJANDUSTEOS Aino Suits. Päevaraamat Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, lk. Aino Suitsu Päevaraamat on kaunis raamat nii kujunduselt kui ka sisult. Kindlasti oleks kirjutaja selle välist ilu ning maitsekust hinnanud, sest oma päevikus on ta kriitiline Välis-Eestis ilmuvate raamatute odava ning koleda välimuse suhtes. Mahuliselt on päevik paratamatult ebaproportsionaalne, suure raidejäljega keskmes. Selle teadmata pikkusega keskmine osa, mis käsitleb Aino Suitsu ligi kahte kümnendit tegusat elu Eestis, hävis mitte peidikus või tsensuuri tõttu, vaid Suitsude Tartu kodu põlemisel aastal. Seega üle poole päeviku ligi 600 leheküljest kirjeldab elu Rootsi paguluses, saatuse jagamist nende eestlastega, kes aastal põgenesid Teise maailmasõja jalust läände. Justkui tasakaalustamaks Aino Suitsu päeviku keskmise osa puudumist on koostaja Rutt Hinrikus liigendanud raamatu üheksaks alaosaks. Nende kaudu saab lugeja ka aimu, et päeviku maht on mõnel eluperioodil suurem kui teisel. Alaosade pealkirjadeks on tsitaadid Gustav Suitsu luuletustest. Hinrikus on kirjutanud ka igat alaosa sissejuhatava üheleheküljelise saatesõna, mis annab eluloolist taustainformatsiooni. Päevaraamatu lõpus on Hinrikuse pikem järelsõna (lk ). Päevik on kolmekeelne: selle algus (15 lk), Aino Suitsu teismeliseaastatel peetud päevik on rootsikeelne (tlk Anu Saluäär), adresseeritud tolleaegsete kommete järgi lähedasele sõbrannale. Valdav osa päevikust on aga soomekeelne, üksikute eestikeelsete passustega, mis on enamasti nopped eestikeelsetest vestlustest. Oma laadilt on Aino Suitsu päevik journal intime, privaatne ruum oma mõtete ning tunnete kaardistamiseks, reflekteerimiseks: tekst, mis on autori enda ka hoolikalt valitud teiste silmade jaoks, mitte avalikkusele suunatud kirjaniku hingepäevik, nagu seda oli tema kaasaegse ning tuttava Aino Kallase mitmeköiteline päevaraamat. Avaldamiseks mittemõeldud, sissepoole pööratud päeviku lugemine võib tunduda piiririkkumisena isegi siis, kui autor on ammu manalas. Põhjendus, et päevikul võiks olla kultuurilooline väärtus, sellist piiriületamist otseselt ei õigusta. Pigem lubab autor lugeja üle päeviku läve karge külalislahkusega, luues tingliku, kammerliku ruumi, milles ta ise piirid seab. Neid valitseb autori enda diskreetsus, sõnaosavus hoida kõige isiklikumad tasandid enda teada, mitte labastudes, isegi siis, kui ta kirjutab irooniliselt või kibestunult. Külalise kohustus on neid piire respekteerida. Keda päevikukirjutaja mõttes kõnetab? Kas mõnd varjatud tahku iseendas, kujuteldavat sisemist kuulajat, kes võtab vastu kirjutaja frustratsioonid ja rõõmud, mõtted, hinnangud ning algatused, pakkudes vastu vaid vaikivat lohtu? Või kirjutab päevikupidaja virtuaalseid kirju lähedasele inimesele, kes on kaugel või manalas? Aino Suitsu päeviku varaseima osa viimane sissekanne annab märku, et päevikukirjutaja on harjunud oma ülestähendusi üle lugema, uuesti nautima või kurvastama. Kuigi Aino Suits nimetab kord pahuralt oma päevikut äravoolutoruks (lk 416), otsib ta selle kaudu sidet eelkõige iseendaga, ehk ka kaugenenud lähedasega. 21. jaanuaril 1955 on ta kirjutanud: Mis pikk vaikimine minu päevaraamatus! Ja kui vajalik mõtete ning elamuste pelgupaik oleks see paari viimase aasta jooksul ometi olnud. Küllap oleks elu olnud kergem, kui oleksin võinud monoloogi jät- 201 RAAMATUID indd :25

50 kata. [---] Kuid mis lohutus on päevaraamat monoloogina (lk 416). Kuigi päevikus leidub rohkesti tähelepanekuid Gustav Suitsu kui inimese kohta, on see selgelt Aino oma, tema isekiri, mitte kõrvalallikas tema mehe loomingulise isiksuse või isikupära avastamiseks. Aino Suitsu päevik loob portree üle-eelmisel sajandil sündinud haritud naisest, tema vaimsusest, ellusuhtumistest, esteetilistest hoiakutest, lugemusest. Aino Kallase päeviku kõrval võib Aino Suitsu oma tunduda mahedavärviline ning tagasihoidlik, samas on teise Aino päevik intellektuaalselt täiuslikum ning teravama sotsiaalse närviga. Kui Aino Kallas pürgis sihikindlalt (ilu)kirjanikuks, siis Aino Suits piirdus oma kirjatöödes artiklitega millest varasemad ilmusid Noor-Eesti albumites ning biograafiatega. Umberto Eco mõttes ideaalsel lugejal tuleks Aino Suitsu päevaraamatu kõrvale asetada võrdluseks tema teised kirjutised, päevikus endas aga tähele panna erinevaid kirjutamisviise, isekirjutuse mitmesuguseid tahke ja tasandeid. Aino Thauvón-Suits kasvas Loode- Soome külas usklikus suurperes ja sai hea põhi- ning keskhariduse nii koduõpetajatelt kui ka mitmes koolis käies, lõpetades aastal Helsingi ühisgümnaasiumi. Tema nooreks naiseks sirgumise ajal oli soome naistel juba võrdõiguslik juurdepääs ülikooliharidusele: aastal astus Aino Helsingi ülikooli. Ülikooli ajal kirjutatud soomekeelses päevikuosas sõnastab noor naine oma pürgimusi isikliku iseseisvumise ja arengu suunas: kõrghariduse taotlemise aeg on mõeldud selleks, et kasvada iseendaks, saada inimeseks, kes suudab ühiskonnas kasulik olla. Tutvumine Gustav Suitsuga oli Ainole mitmes mõttes pöördeline: suhtes temaga teisenes ning avardus Aino maailmavaade plahvatuslikult. Noore mehe ja naise kuramaaži pipardab Suitsu terav kriitika Aino kitsaste raamide üle, isegi nende emotsionaalselt lähedastel hetkedel. Suits murdis sihikindlalt maha Aino naiivsuse ning lammutas kõlbelised kammitsad. Teispool uskliku kodu põhimõtteid ja käitumisnorme kõnetasid Ainot uue aja ideed, Nietzsche ja D Annunzio ning vaba käitumine, ka armastuses. 27. septembril 1908 Pudasjärvil kirjutab Aino: Mina, die kleine, passiive Pastorentochter, olen nüüd sunnitud tegutsema ise, vahendama, iseenda ja teiste asju edasi kandma. Kuhu kaob minust kõik see naiivsus, lapselikkus ja selgrootus, millest Gustav Suits nii sageli räägib? (Lk 37.) aasta alguses kirjutab ta: Need päevad on minu tähtpäevad, minu personaalse arengu triumfid. Pikkamisi, vägagi pikkamisi teen samme personaalse eritletud hingeelu elava inimese kodumaa poole, see tähendab, üksinduse poole (lk 46). Aino armulugu Gustav Suitsuga, mida võiks nimetada tema elu esimeseks kriisiks, muutus tormiliseks, kuid ka neid päevi varjutasid Gustav Suitsu suhted teiste naistega, eriti pikaajaline suhe Marie Seidenschnuri ehk Kevadetüdrukuga. Valusad on Aino kirja pandud hetked, mil Suits võrdleb teda Mariega, loeb mõlema naise päevikut, ning selle põhjal järeldab, et Aino päevik näitab tema kultuuripuudust. Aino aimdus paralleelsuhetest on ängistav, kuid ometi valib Gustav Suits abikaasaks tema, ning nende suhte keskmeks ning kestvuse kindlustajaks on vaimne kooskõla. Alles mitu aastat pärast Gustav Suitsu surma leiab Aino Gustavi alles hoitud Kevadetüdruku kirjad, ning see teadmine suudab teda veel vanaduspõlves sügavalt riivata. Aino päevikus sõnastatud eneseanalüüs oma mõtetest ja tunnetest on karge, sirgeselgne, oma napisõnalisuses varjundirohke. Enda vaimset kujunemist kirjeldab ta minu maastikuna, elava inimese kodumaana, maailma ehitamisena nende, kes nad on mõelnud, tundnud ja kannatanud, ja iseenda vahele 202 RAAMATUID indd :25

51 (lk 53). Kahtlemata kajastuvad neis väljendites uue naise konservatiivse pooluse metafoorid. Aino Suitsule on oluline leida oma töö, mis on iseseisev, ühiskonnale kasulik, kuid ka loominguline töö, mis on isiklik, inimlik ja oma, mille viljelemine ei võrdu emaduse ega toetava abikaasa rolliga, kuid võib olla nende rollidega simultaanne (lk 47). Gustavi ja Aino ajastumoraali seisukohast pöörane seiklus Peterburis aasta lõpus ei leia päevikus otsest kajastamist. Kuid 4. jaanuarist 1911 oli Aino Gustav Suitsu, eesti luuletaja ja õpetlase abikaasa, kelle mees ei leidnud Eestis tööd, vaid pidi töötama pea kümme aastat Helsingi ülikooli raamatukogus ja seejärel soome ning rootsi keele õpetajana Helsingi vene gümnaasiumis. Esimene laps Maret sündis aastal. Mareti 34. sünnipäeval kirjutab Aino pika, hämmastavalt kaasahaarava kirjelduse oma esimese lapse sünnist, mis rängalt ohustas tema enda tervist (lk ). Seda kirjeldust võiks lugeda Gustav Suitsu samast sündmusest ajendatud ballaadi Lapse sünd kõrvale. Revolutsiooniaegne kirgastumine Eesti elu tulevikust ning Gustav Suitsu poliitiline tegevuskaar Eesti iseseisvumise künnisel jäid lühikeseks. Gustav Suits sobis rohkem ülikooli kateedrisse kui poliitilisele kõnekoosolekule: kateedrisse teda ka kutsuti ning ta alustas loenguid Tartu Ülikoolis kevadsemestril Eestisse kolimisele eelnenud kolmel aastal elas Aino algul ühe, siis kahe tütrega (Mareti ning kümme aastat hiljem sündinud Helgaga) Helsingis. Praktiliselt oli Aino üksikema, kes pidi toime tulema alaliste rahamuredega, igapäevaste majapidamisaskeldustega, töö ja lastega. Ta seltsielu oli sellegipoolest vilgas, sõprade ja tuttavate ring avar. Oli flirti ning sädemeid: Aino Suitsu huvitasid elujõulised, karismaatilised mehed. Tema päevikus kajastuvad lojaalsus, sügav lähedussoov, samas kärsitus, et Gustav ei mõista ega saagi mõistma Aino võitlust olme- ja eriti rahapuuduse probleemidega. Ehk aitasid südamesugulused, kiresähvatused ning lühiajalised kiindumused täita Aino hillitsetud seiklushimu. Sädemeid lendab Neffeks hüütud soomerootsi luuletaja Arvid Mörnega, kelle intiimsemaid lähenemisi Aino siiski tõrjub, kuid Eino Leino karisma on talle vastupandamatu. 11. aprillil 1921 kirjutab ta päevikus: Vahepeal on minus aset leidnud pöördeline torm, mis on tapnud kogu varasema elu ja sundinud mu kohutavatele radadele. Minu elu on katkenud. See on puruks. Ma olen otsekui õngeuss, kes ei tea, kas ta on poolikuna määratud elama või surema. [---] Minu ellu on astunud uus jõud, uus inimene, Eino Leino (lk 101). Aino Suitsus tundub olevat sügav sisemine tasakaalutunne, võime end kõrvalt näha ning suunata suuri tundeid hoolitsemisse, et püsisuhteid lõplikult mitte vigastada. Romaan Leinoga jäi tõenäoliselt platooniliseks, Aino jaoks jääb aasta meelde suurema emotsionaalse puhanguna. Ta aitab organiseerida Eino Leino visiiti Eestisse kevadel Päevikus vahelduvad tunded ja hingeliigutused, argimured, kuid jätkuvalt ka muljed loetust. Haiglasse ninaoperatsioonile minnes võtab ta näiteks kaasa Platoni Über die Gesetz ; suure huviga loeb ta aasta veebruaris äsja rootsi keeles ilmunud Henri Barbusse i Clarté d, milles ta leiab sügavat elutunnet (lk 100). Aino Suitsu suhe eesti identiteediga on keeruline. Ta oli eestlase abikaasa, eestlaste sõber ja kaasmaalane. Ta elas Eestis aastast kuni iseseisvusaja lõpuni ning edasi paguluses Rootsis. Päevaraamatu järelsõnas märgib Rutt Hinrikus Gustav Suitsu meenutuste põhjal, et Aino Suits sai osa Eesti Vabariigi sünnieelsest ohtlikust aatelisusest, kui mitte romantikast aasta au- 1 Aino Suits on sellest retkest, kui ta käis välisdelegatsiooni liikmena Eestis, et luua kontakt Eesti riiki rajavate inimestega, kir- 203 RAAMATUID indd :25

52 gustis saadeti ta talunaiseks riietatud salajase kullerina Tallinna nõu pidama põrandaaluse valitsusega ja tooma raha (lk 584). Seiklus osutus keerukaks ning alles oktoobris jõudis Aino Helsingisse tagasi. Gustav Suitsu kutsumine Tartu Ülikooli professoriks tähendas Aino Suitsule tulevikku, milles tuli kohaneda provintsliku Tartu ühiskonnaga. Aino Suitsust sai Tartu Ülikooli soome keele õppejõud ajal, mil ülikoolis oli naisõppejõude äärmiselt vähe. Ta oli omapärane ning tugev isiksus, vaimsete huvidega, loomingulise sädemega, vajadusega esineda, mida ta väljendas ka sõnateatri ja deklameerimise kaudu draamateatri seltsi teatrikunstistuudio õppejõuna. Kas tema agarus eestlastele sõnakunsti õpetada ajendus sellestsamast kultuuripuuduse hinnangust, mis oli osaks saanud talle endale? Tartus puutus Aino Suits kokku nii nooreestlaste kui ka teiste kultuuriinimestega. Kuidas ta neisse suhtus, jääb teadmata, sest see kuulub päeviku hävinud segmenti, kuigi nii mõndagi meenutab ta hilisemate aastate päevikulehekülgedel. Seetõttu pole võimalik võrrelda Aino Suitsu pilku Elo Tuglase samaaegse Tartu päeviku ilmekate iseloomustustega kultuuriringkondade elust. Seltsielu kohta iseseisvusaegses Eestis kirjutab Aino Suits tagasivaates aastal, et ta oli Eestisse püsivalt elama asudes püüdnud jälgida Oskar Rütli abikaasa, soomlanna Mimmi Rütli nõuannet mitte astuda Eestis ühingutesse: Siis tunned, et oled võõraste seas (lk 246). Ta lisab: Nii on lõppenud minu töö igas Eesti organisatsioonis. Päeviku lugeja tunnetab, et Aino Suits jälgib Eesti ja eestlaste elu terava kõrvalpilguga, osavõtlikkusega, milles puudub samastumissoov. Sellisena on Aino Suitsu päevikul oma ajastu suhtes omapärane kultuurilooline tähtsus. jutanud artikli Mälestusi välisdelegatsioonist (Tulimuld 1960, nr 2, lk 82 97). Aino Suitsu ja tema noorema tütre Helga põgenemine Eestist aastal eelneb eestlaste suurele põgenemislainele. Nad läksid juba kevadel 1944 Paldiski kaudu Soome, rännates sealt edasi Rootsi, kus perekond sügisel taas kokku sai. Rootsi ei olnud Aino Suitsule tundmatu maa, toimetulemisel oli suureks eeliseks rootsi keele oskus. Kuna ta tutvusring ulatus Rootsi ühiskonda, ei piirdunud Aino Suitsu seltskondlik elu sõprusega Tartust põgenenud eesti haritlastega, sünnipäevade ja rahvuslike tähtpäevade pidamisega. Rootsi eestlaste organisatsioonide ning poliitilise elu vastu ei tundnud ta huvi, teda häiris, et see oli umbne, konfliktne, lõhestatud väikese ühiskonna pahedest, mida pagulasolukord ja olmelised raskused võimendasid. Mõne aktivisti arvel jätkub iroonilisi iseloomustusi. Küll aga võtab ta 28. novembril 1945 kokku Rootsi otsuse Venemaale välja anda Baltimaade sõjavangid, leides, et on raske olla külm ja arukas : Tõde peitub lugematute kannatuste ja juhuste taha (lk 207). Aino Suits võttis aastaid osa Rootsi naisorganisatsiooni Fred och Frihet tööst, kuigi ta pidas selle paljude liikmete silmaringi nende kaitstud ning privilegeeritud elu tõttu ahtaks ning oli sageli ka seal toimunud diskussioonide suhtes kriitiline. Et ta oli Tartus olnud ülikooli soome keele õppejõud, siis nüüd avanesid Aino Suitsule rohked ametlikud või informaalsed võimalused teenida perele elatist, andes eesti põgenikele üksikult või rühmiti rootsi keele tunde. Kahjuks oli see töö väsitav ning koormav, põgenike piiratud rahaliste võimaluste tõttu oli teenistus väike, ametlikult määratud tasu kättesaamine viibis kaua. Päevikust loeme, et tundide andmine tegi elu rahutuks, nõudes tõttamist ühest kohast teise. Aino Suits tajub, et ka tema koos eesti pagulastega torkab suurlinna tänavapildis silma halva riietuse tõttu, mis reedab põgenikuvaesust. Nii ahistav 204 RAAMATUID indd :25

53 kui pidev puuduses elamine ka ei olnud, näeb Aino pagulust siiski avaramalt. Aastaid hiljem kirjutab ta päevikus: Iga pagulase saatus olgu ta laps või vana moodustab mingi kõvera, mille mingis käänakus on õrn koht, oma kohalt väljakistud taime kärbumine ja kuivamine (lk 355). Aino Suitsu päeviku traagilisemad noodid kõlavad pärast aastat, mil kahekuulise vahega surid abikaasa ja tütar Maret. Pärast seda kirjutab ta päevikus leinast, üksildusest ning vananemisest, mida ta kannab väärikalt, vaikimata selle kurbusest, abitusehirmust ning füüsilisest nõtrusest. Aino Suitsu vanaduspõlve põhiliseks valukohaks olid suhted lastepsühhiaatriks õppinud noorema tütre Helga ja tema perega. Ehedates ning sõnaosavates looduskirjeldustes kangastuvad Högmarsö suvitamiste ainukesed päris omad rõõmsad hetked. Vananedes laskub Aino sagedamini unistustesse oma lapsepõlvekodust Pudasjärvil, mälupiltidest saavad pikad miljöökirjeldused ning iseloomustused sugulastest, kes jäid varasemas päevikus tagaplaanile. Pikkamööda tüdineb ta Rootsi naisorganisatsioonide õõnsast seltskondlikkusest. Fred och Friheti ekskursioonil ning kõnekoosolekul kohatud kaunile rootsi naisarstile, kes tundub oma abstraktse spiritualismiga liialdavat, soovitab ta lugeda midagi tuumakamat ning filosoofilisemat: Simone Weili raamatut juurtetusest ( L Enracinement, 1943) (lk 492). 13. jaanuaril 1950 kirjutatud sissekanne on üks harvi hetki Aino Suitsu päevikus, kus ta vaatab oma päevikupidamisele hõlmavalt ning tagasivaatavalt. Olles seda sirvinud, vaevalt aga tervikuna uuesti läbi lugenud, osutab ta päevikule kui tarberiistale, mõttetoele ning abinõule, kahetsedes, et kirjutamine on olnud kiirustav: Kui palju on jäänud jutustamata! Kõik tähtis jääb jutustamata ja selle raamatu lehtedel seisavad tühised asjad, kuna elu on intensiivne, piinarikas, kiire ja pingeline ei ole aega ega jõudu kokkuvõtteid teha. Kui elu on üksluine ja rahulik, siis on kerge üles märkida: pesin selle ja selle püksipaari või keetsin marjasuppi ja riisiputru. Aga kui Helga ütleb: Sa oled toores, ema. Või kui Gu- räägib surmast, jääb see üles märkimata. Kõik tõeline, sügavam ja tähtsam kaob argipäeva, mida võib käega tunda ja kõhus seedida, kuid see, mida koged ja mõtled nähtamatutest maailmadest, see mattub igapäevasesse muretsemisse toidu, joogi pärast, tundidesse jooksmisse, visiitidele sõitmisse (lk 328). Need tähelepanekud on omased naiste päevikutele, sest argipäev, millesse mattumisest räägitakse, on naise argipäev. Samas aga tekib lugejal intrigeerivam mõte päeviku ning teiste Aino Suitsu kirjutiste artiklite ning raamatute seoste kohta. Päevik ei ole nende teiste kirjutiste jaoks ei allikas ega kronomeeter, kuid sümbiootiline seos on neil tekstidel siiski. Pärast oma kahe lähedase surma muutub päevik Aino Suitsule veelgi olulisemaks hingeliseks toeks. Kirjutamine kui tegevus köidab teda, kuid ühtlasi ta teab, et kirjutamine on ennekõike töö. Biograafiliseks kirjutamiseks, millele ta oma hilisemas elus pühendus, on kõrvalpilk ning distants ülivajalik, et biograafia ei kalduks kumbagi äärmusesse ei argipäevadetailide üksluisusesse ega transtsendentsesse mõttemaailma, millel pole kokkupuudet argireaalsusega: päevikukirjutamine on kõrvalpilgu harjutamiseks hea abivahend. Aino Suitsu päeviku viimase kolmandiku kõrvale võiks lugeja võtta Elo Tuglase samadel aastatel Eestis kirjutatud päeviku Elukiri ( ), mis ilmus eesti keeles aastal (soome keeles avaldati Elon kirja 1990). Kirjutajate erinevale iseloomule ning temperamendile vaatamata on neil päevikutel sarnane tonaalsus kurb, kuid sähvatustega huumorist, elutarkusest, loetust ja kogetust. 205 RAAMATUID indd :25

54 Kontrastina võiks kõrvale lugeda Christa Wolfi Ein Tag im Jahr ( ), milles kirjanik iga aasta samal kindlal kuupäeval pikema päevikusissekande kirjutab, elades seda päeva teadlikumalt kui igapäevases rüsinas. Tillie Olsen on väitnud, et naistele, kellele langeb enamik argihoolest, ka hoolest suhete eest, on päevikukirjutamine varikatus, mille all hingata, kuid samas koht, kus teadvustada elujõu imendumist, tõkkeid ja takistusi. Nende vahelt näeb Aino Suitsu päeviku lugeja siiski sirgeid mõttekiiri, vaimsust ja elurõõmu. TIINA KIRSS KUI POLEKS (OLNUD) KODU, POLEKS EKSIILI Methis. Studia humaniora Estonica 2014, nr 13. Eksiilkirjanduse erinumber. Koostajad Kadri Tüür, Marin Laak. Toimetaja Kadri Tüür. Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv. 228 lk aastast ilmuva humanitaarajakirja seekordne number, nagu koostajad Kadri Tüür ja Marin Laak saatesõna pealkirjaski rõhutavad, on [e]ksiilkirjanduse pingeväljadest tekstide ja kontekstide kaudu, kirjutajateks Tiina Ann Kirss, Maret Vaher, Krista Keedus, Maarja Vaino, Õnne Kepp, Brita Melts, Maarja Hollo, Sirje Olesk, Marin Laak, Triinu Ojamaa, Kristel Karu-Kletter. Valdav osa käsitlustest seostub Karl Ristikivi loominguga, üks (Maarja Hollo) keskendub Bernard Kangro Tarturomaanidele, lisaks Hollo kommentaar Bernard Kangro arhiivist leitud käsikirjale Sõit Rooma. Oleski ja Laagi artiklid avavad Välis-Eesti ja Kodu-Eesti keerulist suhestatust isikute ja põlvkondade raames, vaetakse keskuse ja perifeeria vahekorda. Viimaste aastate massilise väljarännuga (peamiselt Soome või siis pendelrändega Eesti ja Soome vahel) kõlab kokku Ojamaa ja Karu- Kletteri sotsioloogilisel uurimusel põhinev artikkel lääne diasporaa eestlaste enesekuvandist. Maailmakirjandusse sisse vaatav ja samas teoreetiline raamistus erinumbrile on Tiina Ann Kirsilt ( Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast ). Temalt pärineb ka saatesõna Edward Saidi esseele Mõtisklusi pagulusest (tõlkinud Maarja Pärtna, tõlke toimetanud Ene-Reet Soovik). Kuna koostajate saatetekstis on juba annoteeritud iga artikli tuumsõnum, siis ei hakka siinkirjutaja seda ümber jutustama. Võetagu järgnevat kui ääremõtteid väidetule või järeldustele. Üldhinnangki olgu ette öeldud: tegemist on omamoodi ja vägagi tervitatavate, eesti kirjanduskultuurist huvitujatele mitmes kohas lausa ahaa-elamust tekitavate Beiträge -dega Piret Kruuspere toimetatud monumentaalsele teosele Eesti kirjandus paguluses XX sajandil (2008). Methise erinumber osutab eksiili-problemaatika avatusele kahes suunas. Ühelt poolt on arutlused pagulaskirjanduse ja üksikute kirjanike koha üle eesti kirjandusväljal ikka veel piltlikult öeldes lõpetamata peatükk uurimisväli on seega lai. Teiselt poolt on aga avatud võimalus ka uue, peamiselt majanduspaguluse ja mujal õnneotsimise tulemusena kujunevaks diasporaaks ning nõnda siis ka selle diasporaa eneseteadvustuseks ja -teostuseks. Lõpetamata peatükile viitab juba ainuüksi Laagi käsitluse sissejuhatus: Kirjandushistoriograafia vaatepunktist on veel lahendamata küsimus, kas kodumaist ja pagulaskirjandust silmas pidades 206 RAAMATUID indd :25

55 peaksime rääkima ü h e s t või siiski kahest eesti kirjandusest (lk 149). Identsusfaktorite muutumisest eesti läänediasporaas väärib tähelepanu varasema kultuurikesksuse rõhutamise asemel teadlikkus iseseisva Eesti riigi olemasolust (lk 193). Motona erinumbrile on võetav sissejuhatavat artiklit lõpetav viide XII sajandist pärinevale prantsuse teoloogile Hugues de Saint-Victorile, millega lõpetab Edward Said oma Mõtisklusi pagulusest ning mille juurde jõuab Saidi essee saatesõna lõpus ka Kirss. Kristlikust seisukohast ei alustavat inimene oma maist teekonda kodust, vaid koduigatsusest kannustatud eksiilist, väidab Hugues. Kõik järgnev on tee koju. Kui terve maailm avaneb talle kui võõras maa, siis jõudvatki ta sihile (lk 8, 228). Nii kodu kui ka koduigatsust tuleb mõista Hugues kontekstis vaimse koduna (Jumala kojana) ning sellest tõusva igatsusena. Võõra maa kodustamist tuleb võtta kui misjonitööd. Selle kodustatud osad (resp. kogudused) on valgustatud usust Jumalasse ja Jumalariiki; viimane aga vastandub maisele kui võõrale (vrd Jeesuse vastust Pilaatuse küsimusele, mis ta on teinud, et ülempreestrid ta kohtumõistmiseks tema kätte andnud: Minu riik ei ole sellest maailmast, Jh 18,36). Intriig sünnib sellest, kas koduigatsus antakse inimesele kaasa kogemuseelselt koos heidetusega (Hugues mõte sobib kokku Heideggeri Geworfenheit iga inimestena oleme algselt vaid visandid, mis ei ole meie valida, ja seetõttu ka inimlikku olemasolemisse heidetud ) või peab kodukogemus siiski eelnema reaalselt või vähemalt olema elamuslikult teadvustatud. Kodu eksiil on binaarne opositsioon, nagu seda on elu ja surm, mida püütakse ületada nii ühelt kui teiselt poolt, võrreldes elu unenäoga ja surma taassünniga. Kirjeldades Karl Ristikivi eksistentsiaalseid maastikke, osutab Õnne Kepp kirjaniku murdekohale loomingus, mis olevat ärkamine unenäkku, kus ei juhtuvat midagi. Lähtumine kogemust ületavast transtsendentsusest on Ristikivi aastate loomingu olemus ja meetod, väidab Kepp ja toob eepika toetuseks Ristikivi Inimese teekonna avaluuletuse, mis lõpeb sõnadega: Olemine mitteolemine, / üks neist on uni / ja teine ei ole sedagi (lk 86). Edward Said lahendab selle binaarse opositsiooni kontrapunktilise teadlikkuse kaudu: kui enamik inimesi on valdavalt teadlikud ühest taustast, ühest kodust, siis pagulased on teadlikud vähemalt kahest ja neid iseloomustab pilgupaljusus (lk ). Saidi konstruktsiooni ei mahu võimalus, et selles ühesainsaski kodus võidakse tunda end justkui eksiilis olevana (näiteks sisepagulus Eestis, milles pikki aastaid oli Uku Masing, osalt ka Betti Alver). Enamgi, ka paguluses endas võib tekkida ääremaastumine ja üksildumine aastate lõpuks olid vanema põlve pagulaskirjanikud surnud, teised vanad ja väsinud ning mis peaasi väliseesti lugejate huvi kirjanduse vastu oli oluliselt langenud, väidab Sirje Olesk (lk 135). (Paralleel tänase Eestiga surub end tahtmatult peale: huvi kirjanduse vastu võrreldes aastatega on oluliselt langenud. 1 ) Olesk tsiteerib Välis-Eesti kirjandusvälja kontekstis Valev Uibopuu kirja Enn Vallakule, milles kirjanik kurdab, et proosaraamatu keskmine tiraaž on 1000 ringis (lk 140). Kas tänases eesti kirjanduses, kus algupäraste romaanide trükiarv kõigub samuti eksemplari ümber, luulekogude tiraaž on aga langenud alla 500, võib siis samuti olla tegu kirjanduse marginaliseerumisega, mis käivitus nii Välis- kui 1 Vt P. V i h a l e m m (toim), Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk RAAMATUID indd :25

56 ka Kodu-Eesti kirjanduse suhtes juba aastate esimesel poolel (Olesk:...kirjandus tervikuna marginaliseerus noores kapitalismis, lk 144)? See on probleem neile nüüdseks taanduvatele lugejapõlvkondadele, kes olid harjunud lugema päeva- ja nädalalehtedest arutelusid kirjanduse üle, jälgima erinevas vormis kirjandussaateid raadios ja televisioonis. Uute suhtluskanalite (blogid, sotsiaalmeedia) lisandumisega ning kirjanduse enda performatiivsuse kasvuga (kirjandusfestivalid) on kaasnenud ühelt poolt teoste väline nähtavus, esilolek, teiselt poolt nišistumine. Tõenäoliselt tulebki Oleski väidet kirjanduse marginaliseerumisest võtta osalt killunemise sünonüümina. Nii nagu pagulaskirjanike vanem põlvkond tõrjus veel järelejäänud homogeense lugejakogukonna hoidmise nimel oma keskmest eemale nooremaid literaate, kes hakkasid aastatel suhtlema Kodu-Eesti kirjanike uue põlvkonnaga, nii käib tänasel kirjandusväljalgi võitlus koguduse pärast, mis paljuski sõltub meediakajastustest ning sellest, kus ja kuidas konstrueeritakse ilmuvate teoste suhtes kirjanduse mõiste. Kes ei pääse pildile, seda ootab eksiil. Eespool sai osutatud võimalusele, et kodueesti kirjanduseski võidi alates aastatest sattuda ääremaale. Ent kodueesti kirjanduse enda staatus nõukogude režiimi ajastul? Jah, raamatute tiraažid olid aastatel meeletud, kogu rahvuslikult meelestatud avalik elu keerleski kirjanduse sees ja ümber, ometi võib käsitada nõukogude eesti kirjandustki oma kodusele auditooriumile vaatamata omamoodi varikirjandusena. Tulin sellele mõttele Marin Laagi käsitlust Kirjanduslikest kontaktidest läbi raudse eesriide lugedes. Ta ütleb seal, et [e]esti kirjanduse kahte harusse kasvanud puu käsitlemiseks ühe eesti kirjandusena on alust, kui arvesse võtta isiklikke kontakte ja mõjusid ning kui silmas pidada, et mõlemad osapooled hoidsid alles kirjanduse rahvuslikku juurt ning selle arbujalikku tüve (lk 167). Nii juur kui ka tüvi olid nõukogude eesti kirjandusele implitsiitseks koduks. See, mis aga üldrahvalikuks sai, oli varjatus. Iseäranis selgelt paistab see silma Hando Runneli koduteemalises luules, mis on kirjutatud igatsuslikus võtmes. Viivi Luige Seitsmes rahukevad manifesteerib kaotatud kodu. Tekst ise on üles ehitatud binaarsussuhtel: lapse vaatepunktist, mis ei tee vahet kodul ja kodutusel, ning täiskasvanu vaatepunktist, millelt jutustatakse, kuhu on Eesti jõudnud aastate alguseks (varjusolija vaatepunkt). Paul-Eerik Rummo, Kodu-Eesti enda varjus olev autor aastatel par excellence, kirjutas tsükli Saatja aadress (ilmus täielikul kujul alles 1989). Selle tekst ei jäta kahtlust, et luulekiri on suunatud kodunt võõrsile ja võõrastele (vrd ka 40 kiri aastal) ning saatja aadress lähtub kodunt ( vähemalt kahel pool head ja kurja / [---] ikka sisekosmose sitke terekäe ulatuses või pigistuses, eraelurägastikes ja eestimaal ). Paistab, et Ristikivi puhul pädeb see, mida Tiina Ann Kirss oma teoreetilises ülevaates erinevatele autoritele viidates reastab: pagulus tekib alles siis, kui tagasitee kodupaika ja endisesse olukorda sulgub ; uue tegelikkusega harjumiseks võib olla vajalik reflektiivne distants pagulusse minekust kui sündmusest (lk 21) või hoopis kosmopoliitne agenda (lk 23). Ristikivil oli selleks Euroopa ajaloost ainet ammutavad ajaloofilosoofilised teosed (mida, tõsi küll, ei saa täheldada teiste pagulaskirjanike puhul, kes ei võta vastu seesugust kosmopoliitsust ). See seletab ehk ka, miks Ristikivi suhtumine Kodu-Eesti kirjandusellu oli pigem vältiv kui kontakti otsiv. Ristikivi Rooma päevikus, mida Maarja Vaino nimetab tabavalt monoomiks (!), avaldiseks, milles kõik eelnev esitatakse korrutisena uues astmes, ja Hinge- 208 RAAMATUID indd :25

57 de öös religioosseid motiive jälgides peatub Vaino korraks Rooma päeviku lõppsõnal. Selles laseb Ristikivi Kasparil tunnistada (ei jää kahtlust Kasparis kui autori eestkõnelejas), et päevik ongi ainus, mis tõestab, et ta on elanud. Ja paar kuud enne surma kinnitab Ristikivigi kasuvennale Richard Keerile saadetud kirjas kirjanduse olevat ta ainsa kodu: Muud kui raamatud mul ju ei ole (lk 69). Siiski, nagu selgub Brita Meltsi subtiilsest ülevaatest, eksisteerib Ristikivil kirjanduse kui Euroopa-keskse kodu kõrval veel teinegi kodu, milleks on Vahemere-ruum. Mõnikord jõuab Ristikivi oma loominguga sinna enne pärale kui füüsiliselt (lk 97). Kuid selleski ruumis jääb ta kodu-käijaks, teelolijaks, fiktsionaalse ruumi ülekandjaks tegelikkusesse ja tegeliku (geograafilise) ruumi suhestajaks metafüüsilisega. Iseäranis, nagu osutab Melts, ilmneb see Ristikivi Arkaadia-elamusega seoses. Siin vahelduvad kolm tasandit: idülliline Vahemere-Itaalia, metsik (algupärane, geograafiline), Ristikivi sõnul traagiline Arkaadia ning saarte-arkaadia. Kõiki neid omakorda seob/läbib müütilise (helleenilise) algkodu, Arkaadia kujund. Seegi veenab, et binaarses opositsioonis kodu eksiil on selle lähtekohaks siiski kodu-teadvus. REIN VEIDEMANN ESIMENE VADJA KEELE ÕPIK Виталий М. Чернявский. Самоучитель водского языка. VadÍdÍa ceele izeõpõttaja. Москва: Кнорус, lk. 1 VadÍdÍa ceeli (Izeõpõttaja). Водский язык (Самоучитель). prf%20info/samouchitel%20vodskogo%20 yazyka1.pdf (2. XII 2014). 2 Mir akwariumnyh rybok. ru/forum/ (2. XII 2014); topic _ #/id (2. XII 2014). Möödunud aasta alguses ilmus paberkandjal Vitali Tšernjavski vadja keele õpik iseõppijale. Internetivariant on üles riputatud juba aastate eest. 1 Raamatu autor on väga mitmekesiste huvidega isiksus. Poola aadlike suguvõsast põlvnev Tšernjavski on üle 30 aasta tegutsenud Moskvas nahahaiguste arstina. Teda peetakse asjatundlikuks akvaariumikalade pidajaks. 2 Ta on luuletuskogu Üleujutus ( Наваждение, 2000) autor. Tšernjavski on tõlkinud üle 40 keelest. Ta tegeleb hääbunud muromi keele rekonstrueerimisega. Erilist huvi tunneb nahaarst läänemeresoome keelte vastu. Peale vadja keele õpiku on ta koostanud üsna samalaadsed isuri, eesti ja soome keele lühigrammatikad. 3 Suureformaadilise, kõvade kaantega vadja keele õpiku esikaane kujundust saab tõlgendada sümboolselt. Õhtupäike valgustab Vadja ala Lauga (?) jõe maastikku, mis on hakanud hämarusse vajuma, kuid pildi kohale laotuva taeva sinine värvus koos Vadja vapi ja kahes keeles pealkirjadega lubaks ehk loota, et see keel ei hääbu veel niipea. Õpik on pühendatud akadeemik Paul Ariste mälestusele. Autorit on nõustanud Moskva votoloog Tatjana Agranat. Tõenäoliselt 3 Ižoran keel (Icceopastaja). Ижорский язык (Самоучитель) _ ?hash=0b9eb6d5b2716c1 ad7&dl=886ce953f7d133f2ad (2. XII 2014); Краткая грамматика финского языка. Suomen kielen lyhyt kielioppi. (2. XII 2014). Eesti keele lühigrammatikat veebist ei õnnestunud leida. 209 RAAMATUID indd :25

58 autori loodud sõna izeõpõttaja on moodustatud vene keele eeskujul. Õpiku eessõnas (vdj esisõna; lk 5) määratleb autor vadja keele koha soome-ugri keelte peres, nimetab traditsioonilised murded, kirjeldab lühidalt vadjalaste asuala, mida täpsustab eelmisel leheküljel paiknev mustvalge (veebis värviline) koopia Leningradi oblasti atlase kaardilehelt. Õpiku eesmärgid on õilsad: ta on mõeldud vadja rahva esindajatele, kes soovivad taastada endi jaoks oma esivanemate keelt, samuti kõigile neile, kes soovivad tutvuda nii Vene Föderatsiooni kui ka Euroopa kõige väiksema soome-ugri keele alustega (lk 2). Autori väitel on ta üritanud luua vadja läänemurde baasil murdeülest kirjakeelt, mille aluseks on Luutsa murrak (lk 5). Kuivõrd see on õnnestunud, jäägu edaspidiste uuringute ülesandeks. Raamat koosneb 38 õppetükist (õppikappalõ; lk 6 75), mis käsitlevad keele algtasemel valdamiseks vajalikke tahke hääliku- (ääliõppi) ja vormiõpetusest (mootoõppi); paraku pole lauseõpetusest jälgegi. Õpitükid koos harjutustega on 1 2 lehekülje pikkused, ainult 36. õppetükk on teistest lühem. Esimeses õppetükis edastatakse 35 kirjatähega tähestik (aakkõsso), kuhu kuulub ka seitse peenendunud konsonanti, mille asendit peab sõnastikukasutaja arvestama. Lõpposa tähtede järjestus sarnaneb eesti omaga, nimelt Õ õ, Ä ä, Ö ö, Ü ü. Neile eelnevad vahetult sibilandid Z z, ZÍ zí, Ž ž, mida oleks olnud otstarbekam paigutada teiste sisihäälikute S s, SÍ sí, Š š järele. Jagatakse õpetust, kuidas üksikuid häälikuid välja öelda. Õpikus kasutatud Mehmet Muslimovi kirjaviisi rakenduse ja autori täiendustega võib üldjoontes rahule jääda. See on üsna süsteemne, sealjuures on Tšernjavski loobunud kirjas sandhi kajastamisest ning y-tähest. 4 Kõige 4 Vt E. E r n i t s, Vadja kirjaviisist ja sõnaloomest. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 2010, kd 1, nr 1, lk Käesoleva vastuhakkavamaks seigaks jääb č-hääliku tähistamine c abil. Kuigi asjaomane vadja häälik erineb vene omast, ei anna see küllaldast alust niimoodi toimida. Pikki vokaale noteeritakse peamiselt esimeses silbis. Järgsilbis tarvitatakse neid ainuüksi *-ele-/*-õlõ-liitega verbivormides ja nende tuletistes (nt oottõõb ootab, võrtõõma võrdlema, võrtõõmin võrdlemine ), samuti enesekohases tegusõnas issuuta istet võtma. Järgsilbis tarvitatakse ka ühendit ij, nt pehmijssi pehmeteks, rattijlt aitadelt, võttimij võtmeid. See võte pärineb ilmselt nõustajalt Agranatilt. 5 Vadja diftongide loetellu pole õigustatult võetud ie (lk 9), kuid sõnakuju zvieri metsloom on õpikus tarbetu erand. Sandhist tehakse juttu viimases õppetükis (lk 74). Raamatus on nimisõnad jagatud 14 käändkonnaks ja tegusõnad 9 pöördkonnaks (lisaks ebareeglipärased verbid õlla olla, nõisa hakata jt). Millegipärast on jäänud 10. käändkond käsitlemata. Idavadja iseärasusi kirjeldavast raamatulisast (lk 155) saab teada, et sellesse käändkonda peaksid kuuluma az-, uz-lõpuga noomenid, nagu aluz alus; vundament; laev jt. Tšernjavski eristab vadja keeles 13 põhikäänet, sealhulgas mõne uurija poolt probleemseks peetavat komitatiivi ja terminatiivi, ning kaht fakultatiivkäänet, nimelt ekstsessiivi ja siinkirjutajale arusaamatul põhjusel ka abessiivi. Teatavasti esineb essiiv läänemeresoome keeltes ainult tugevas astmes; eesti kirjakeel on siinpuhul erandiks, millest ei maksaks eeskuju võtta. Tšernjavski kasutab paraku tugevas astmes vormide kõrval (nt nurkkana nurgana, seppänä sepana ) ka nõrgaastmelisi (jalgana jalana, sillana sillana ). arvamuse Tšernjavski näidetes on ta kirjaviis säilitatud. 5 Т. Б. А г р а н а т, Западный диалект водского языка. (Унифицированное описание диалектов уральских языков.) Москва Гронинген, 2007, lk 183 (mehij mehi ), lk 186 (mesi paccaj mesitarusid ). 210 RAAMATUID indd :25

59 Vadja keele noomeneid iseloomustab üldiselt tugevaastmeline mitmus (v.a nominatiiv), kuigi murrakuti võis teatud tingimustes leida ka nõrka astet. 6 Õpiku autor on võtnudki kasutusele erandlikuma viisi, eristades ühtedel juhtudel tugevaastmelisi (lintuilõ lindudele, õhsõissi oksteks ), teistel aga nõrgaastmelisi vorme (jalgoika jalgadega, kurégill kurgedel ). Sellist toimimist ei toeta muide ka Vaipoole keelenäited. 7 Nõrgaastmeliste mitmuseparadigmade kaasamine pole iseenesest ekslik, kuid muudab siinkirjutaja meelest keeleõppimise tarbetult raskemaks. Võtame õpiku struktuuriga tutvumise sihiga lähema vaatluse alla näiteks kuuenda õppetüki. See käsitleb käändsõnade inessiivi, sh selle moodustamise viisi ja tarvitamise reegleid. Järgnevalt loetletakse põhiarvsõnad 1 10 nimetavas ja omastavas käändes ning kriipsutatakse alla, et nendega tarvitatakse alati ainsuse osastavat. Seejärel tulevad vaatluse alla omastavad asesõnad (ainsuses possessivin forma possessiivvorm ), kusjuures märgitakse õigesti, et rõhutamisel kasutatakse n-lõpulist genitiivi ja õma-sõna, nt Cenen õma? Minun õma Kelle oma? Minu oma. Hääldamisel n-i siirdumist õma sõna külge [minu nõma] õpik ei nimeta. Käsitletava õppetüki juurde kuuluvas harjutuses lastakse koos omastavate asesõnadega kasutada kõiki seni tundma õpitud nimisõnu. Autor on võtnud enda peale tänuväärse ülesande luua vadjakeelne keeleteaduslik terminoloogia. Ärgu ometigi küsitagu, kellele seda vaja on. Oskussõnu on loodud internatsionalismide ning läänemeresoome laenude ja eeskujude baasil. 6 P. A r i s t e, Vadja keele grammatika. (Nõukogude soome-ugri teadused 9.) Tartu: Teaduslik Kirjastus, 1948, lk M. A i r i l a, Vatjan kielen taivutusoppi I. Nominien taivutus. Suomi. Kirjoituksia isänmaallisista aiheista. Helsinki, 1935, kd 5, nr 17, lk 49 jj. Keeleinimestele on arusaadavad adverbi, illativi, infinitivi, konjunktsija, konsonantõd, partitsippi, passivi, substantivi, vokalõd jt. Nii on loodud valdav osa termineid. Palju oskussõnu pärineb soome keelest ning on igal võimalusel vadjapärastatud, nt assõvahtõluz astmevaheldus (vrd sm astevaihtelu), luku arv, mõnikko mitmus (sm monikko), tecijänimi tegijanimi (sm tekijännimi), vartalo tüvi, ühsikko ainsus (sm yksikkö). Üksikute grammatikaterminite lähteks on ka eesti keel, nt cäänted käänded (kuidas oleks pöörded?) ja rõhka rõhk. Sõna vokalõgarmonija moodustamist on mõjutanud vene keel. Liitterminites kasutatakse vajaduse korral omasõnade ja internatsionalismide kombineerimist: adjektivije võrtõõmizõ assõd omadussõnade võrdlusastmed, aiga adverbi ajamäärus, ebämääräin futuri määramatu tulevik (nt miä nõõn lukõma ma hakkan lugema ), ebäsäännöllizõd verbid ebareeglipärased tegusõnad, mööntein forma jaatav kõne, määrä adverbi hulgamäärus, rõhga adverbi rõhumäärus. Nimisõnadest koosnevatest terminitest võinuks moodustada liitsõnad, nt aigaadverbi. Käänamise ja pööramise jaoks ei piisa üksnes soome keelest laenatud ja mugandatud terminist taipõumin ~ taivõtuz. Kas vartalo asemel poleks otstarbekam tarvitada omasõna tüvi? Kahtluse alla võiks seada veel mõnegi termini õigsuse või täpsuse, ent heakene küll, tubli algus on tehtud ja see on peamine. Hea keeleõpik peaks vahendama keeleainest tänapäeva õppemetoodika seisukohalt. Sissejuhatuses märgib autor kolme asjaomase teose kasutamist, kuid arvustatav õpik on siinkirjutaja arvates metoodiliselt täiesti küündimatu. Õpikus pole eraldi lugemispalu, vaid need on paigutatud harjutuste hulka. Lugemispalu on liiga vähe, nad hakkavad peale alles 33. õppetükist. Palad on väga lühikesed, lugemisteksti on kogu õpiku kohta vaid 52 (!) rida. Õppetükkide 211 RAAMATUID indd :25

60 teemaks on üksnes muinasjutud (kaazgad). Väidetavalt on õpiku koostamisel kasutatud seitset tekstikogumikku, ent enamikust pole lugemiseks küll midagi valitud. Pole ei rahvalaule, kultuurilugu, igapäevapajatusi ega muud taolist. Õppetükid ei käsitle isegi tavavestluseks vajaminevaid väljendeid. Juba raamatu alguses oleks oodanud dialoogi tervitamise ja muude viisakusväljenditega; muide, sõnastikuosas on nad täiesti olemas. Pealkirjad, olulised sõnad, muutelõpud jt on õpikus esile tõstetud punase trükiga, mistõttu see meenutab tahes tahtmata vene õigeusu pühi raamatuid. Erandid eristatakse rohelise kirjaga. Iga õppetükk algab uuelt leheküljelt. Tühja ruumi saanuks kasutada mitmeti, kas või lõbusate illustratsioonide paigutamiseks. Keeleharjutused on ühekülgsed. Neis lastakse vaid muuta üksiksõnu. Näiteks 16. õppetükis tuleb õppuril järjest käänata kahtkümmet 9. käändkonna sõna. Võinuks ju vahelduseks lasta sooritada tõlke-, lünk- jm harjutusi. Kahju, et õpiku harjutused ei anna mingisugust tuge lausete moodustamiseks. Iseõppija vajanuks ka harjutuste võtit. Keeleõpikule annavad üle poole mahust lisad. Kõige põhjalikum neist on ligikaudu 2000 sõna sisaldav vadja-vene sõnastik (lk ). Rasvaselt punasega trükitud märksõnadele on lisatud rohelise värviga põhivormid, lisaks veel tavalises kirjas muutkond, sõnaliik ja vene vaste(d). Ei puudu ka olulised väljendid ja sõnaühendid, nt tõlccia vadídíass venäjäse tõlkida vadja keelest vene keelde. Vene-vadja sõnastik (lk ) on lihtsama struktuuriga, sest vajaduse korral saab andmeid täpsustada vadja-vene sõnastiku abil. Rasvaselt mustaga trükitud vene märksõna on algvormis, millele järgneb asjata rasvases trükis sõnaliik ja tavalises kirjas vadja vaste. Paraku on selles sõnastikuosas kasutatud raamatulehekülje üht, vasakut poolt; kahes veerus trükkimisega oleks saanud paberipinda kasutada otstarbekamalt. Teises lisas (lk ) käsitletakse ülevaatlikult vadja keele idamurde häälikulisi ja morfoloogilisi iseärasusi. Tšernjavski sõnastikud sisaldavad rohkesti uudissõnu. Need väärivad detailsemat käsitelu. Sõnu on eriti palju laenatud soome keelest ja mugandatud vadjapärasteks. Rahule võib jääda selliste mõistetega nagu allituz valitsus (vrd sm hallitus), cehittä arendada (sm kehittää), cehittüä arenema, ciinnossua huvituma, cirjallizuz kirjandus, nõi umbkaudu (sm noin), näüte näide, sisälto sisukord, säänto seadus, vassauz vastus (vadja keele sõnaraamatus 8 vaid tähenduses nööp ), õlõtta oletada, õlõtuz oletus, õnnitõlla õnnitleda, õnnittõlu õnnitlus, ürittä üritada, proovida jpt. Osa esitatud sõnadest on ka eesti keeles laenatud soome keelest. Eesti keelest või eesti keele eeskujul on moodustatud vähem uudissõnu, nagu näiteks etu edu, kattikakku kassikakk, lehocülci lehekülg, mõtõ mõte (VKS-is leidub mõtõlla mõtelda ), poolisaari, tõlccia tõlkida, tähele-pano, võtõ võte. Hakkab silma eestikeelsete liitsõnade sagedasem rakendamine. Paraku on õpiku sõnastikus lubamatult palju vigaselt moodustatud või üleliigseid uudissõnu. Näiteks on vigased uues tähenduses pakutud sõnad auta matta, mis tähendab nimisõnana auku või hauda (vadja keeles on matta tähenduses juba olemas avvata, mättää jt), põlõtõlla peletada (tähendab tegelikult põletada, kõrvetada ), šooru otsene; otse (vrd šooru looma suguti ), tunnusõlla kompida, tegelikult tunnistada, järele uurida (kompimise tähistamiseks on olemas koblia, koblata). Pühje 8 Vadja keele sõnaraamat. VadÍdÍa tšeelee sõna-tširja. Словарь водского языка [tekstis VKS]. 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim S. Grünberg. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, RAAMATUID indd :25

61 pole tavaline käterätt, nagu seisab õpiku sõnastikus, vaid ikoonirätt. Käteräti jaoks olid vadja keeles kasutusel sõnad silmärätte, tšäsišiška, vaarnikaz ja varnikka. Pole otstarbekas ettevaatlik; ettevaatlikult tähenduses kasutada lekseemi tarka (eeskujuks ee targu?), mis kujul tarkaa märgib VKS-i andmeil otseteed. Üvve ei ole härmatis, vaid hüüve (vrd vdj härmä). Soovitatud alílía julm kujutab endast tegelikult genitiivi omasõnast alílíaz haljas, toores. Vadja arka, mis tähendab tõlkeski arga, ei sobi hästi hella või haavatava tähistamiseks. Viimase mõiste jaoks on vadja keeles olemas mitu suurepärast sõna, nagu ella, herkka ja pelko. Millegipärast Tšernjavski sõnastikus arg mõiste hoopis puudub. Arusaamatutel põhjustel sisaldab õpiku sõnastik keeleliselt vääri sõnakujusid, nagu levvä leida, tilka tilk, vikahõ vikat, võdídía võida õigete leütää, tilkka, vikahtõ, võitaa asemel. Selciä ja õikõa pole samaaegselt nii omadus- kui ka määrsõnad; viimaseid märgivad tuletised seltšiässi ja õikõassi. Miks on soositud osist ebä- seni mõningal määral kasutust leidnud epä- asemel? Sõnakuju cääppi haud, kääbas tarvitati ainult idavadjas, mujal oli tuntud cääppä. Puudub läänevadja tavaline sauna-sõna, mida asendab tarõ, ent viimane esineb selles tähenduses ainult idavadja murdes; mujal tähendab ta rehetuba. Sõnastiku koostaja on püüdnud kasutada igal võimalikul ja võimatul juhul vadjapärast vormi. Ent miks VKS-is leiduvatest sõnakujudest tõttua ja tottua harjuda on õpiku sõnastikus välja pakutud viimane? Ebaõige vadjapärastamise tagajärjel on ilmselt sündinud vassa kõht õige vattsa asemel. Vadja keele kaasajastamiseks on kahtlemata tarvis uusi sõnu. Seda just eriti abstraktsete mõistete ja tänapäeva reaalide tähistamiseks. Arvustatavas sõnastikus osutuvad üleliigseks need sõnad, mis on vadja keeles (sageli isegi mitme sünonüümi näol) juba ammu olemas. Kaarnat on pandud tähistama eesti keele baasil vigaselt moodustatud ronka, kuigi vadja keeles on teada kronni. Liigsed on näiteks järgmised soome keelest laenatud sõnad (sulgudes esitan keeles juba olemas olevad lekseemid): antõlílíaz helde (herttä, hetaiza, tahkolin), askõli samm (arkasuz, asõ, arkkamuz, harkkamuz), nessemein vedel (vetelä), sauma õmblus, palistus (õmpõluz, päärme, päärämä). Pole mingit tarvidust soome ja mõne indoeuroopa keele eeskujul eristada vadja keeleski mõisteid elada, elus olla ja kuskil elada, vastavalt ellä ja asua. Küll oleks vaja sõna asustama mõiste tähistamiseks. Laensõna tilavuz maht asemel saaks vajaliku sõna tuletada olemasolevast omaverbist mahtua mahtuda. Siinkirjutaja arvates on ilmaasjata tehtud sufiksite abil moodustatud olemasolevate sõnade kõrvale uusi samatüvelisi tuletisi, nagu ilmetä ilmuma (VKS-is leiduvad ilmahtua), mälehüz mälestus (mälehtüz), näüttiütä meeldida (näüttiä, näüttäütä), sõisahuz peatus (sõizotuz), valaissa valgustada (eestipärane valgussaa). Murdeülese kirjakeele leksika ei peaks siinkirjutaja arust hõlmama geminatsiooni ega Vaipoolele ainuomast järgsilpide vokaalide taandumisnähte a > õ ja ä > e, liiati kui neid on kasutatud ebajärjekindlalt. Sõnastikus esinevad näiteks lizetä lisada, obrazõ pilt; ikoon, packõta määrida, mustaks teha, sisavõ ööbik algupäraste lizätä, pačkata ja sisava asemel. Seevastu võib sõnastikust leida ka muutmata vokaalidega sõnu, nagu kukšina kruus, kulma kulm jt. Asjata on õ-lõpulisteks muudetud sõnad, mis muidu peaksid olema kas o- või u-lised, sh ankõ (heina)hang, arvõ (neologism soome laenuna) väärikus; väärtus, haisõ hais. Teisalt poleks rahvusvahelistest sõnadest vaja moodustada õ-lõpulisi, nagu signalõ signaal, žurnalõ ajakiri, vokalõ vokaal. 213 RAAMATUID indd :25

62 Kuivõrd on lubatud sõnu, mis on tulnud keelde peamiselt pärast h püsimajäämist ning muutuste k > č, ks > hs, sk > htši ja tk > ttš ärajäämist, sh neologisme, mugandada ideaalseteks vadja sõnadeks. Õpiku sõnastikust võib leida rohkesti taolist vadjapärastamist, näiteks celläri < kelläri kelder, ecci < hetki hetk (uudissõna), mürccü < mürkkü mürk, põhci < põski põsk, sahzõd < saksid käärid, säähci < sääski sääsk, ääretä < hääriä, häärätä askeldada. Osa neist on sõnastiku koostaja hakanud käänama omamoodi, nt ecci : ece ja säähci : sääzze traditsiooniliste *ecci : *edge ja säähci : sääzge asemel (vrd matka : madga matk, teekond, reis, põhci : põzgõ). Kasutatud kirjanduse loetelu (cäütettü /p.o cäütetü/ cirjannu lugõttõlu; lk 160) sisaldab 35 nimetust, teiste seas grammatikaid alates August Ahlqvistist, samuti paljusid tekstikogumikke. Paraku puuduvad nimekirjast vadja keele sõnastikud peale Johanna Laakso koostatud pöördsõnastiku. Ebapiisav sõnaraamatute kasutamine on arvatavasti aidanud suurel määral kaasa vigaste ja liigsete mõistete loomisele. Vitali Tšernjavski õpikus leidub palju rohkemgi möödalaskmisi, ent esitatust piisab näitamaks, et sellisel keelelisel ja metoodilisel tasemel valminud vahend pole päris õige izeõpõttaja. Kokkuvõtteks nenditagu, et paraku ei täitnud esimene pääsuke täiel määral talle pandud ootusi ja lootusi. ENN ERNITS 214 RAAMATUID indd :25

63 RINGVAADE REGILAULU TEISENEMISED JA PIIRID Järjekorras kaheksas regilaulukonverents Regilaulu teisenemised ja piirid/ The Transformations and Borders of regilaul, mis toimus novembril 2014 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis, oli pühendatud regilaulutraditsiooni teisenemistele ja piiridele nii traditsiooni piiresse jäävatele muutumistele, piiripealsetele kui ka piire ületavatele nähtustele ja teemadele. 1 Kõne alla tulid lisaks regilaulule ka siirdevormilised ja lõppriimilised laulud, vaimulikud värsid ja laulud, autoriluule ning laulutõlked eesti, soome ja saami traditsioonis. Konverentsi esinejad olid tavapäraselt Eesti ja Soome mälu- ja teadusasutustest: Eesti Keele Instituudist, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast, Helsingi ülikoolist, Oulu ülikooli Giellagasi instituudist, Soome Kirjanduse Seltsist ning Tartu Ülikoolist. Mari Sarv (ERA) tutvustas konverentsi avaettekandes Regilaulumaailma suhtlusvõrgustikud võrgustikuteooriat ja selle katsetusi humanitaaraladel, näiteks klassikaliste kirjandusteoste kangelaste või mütoloogiliste tegelaste suhtlusvõrgustike analüüsimiseks ning visualiseerimiseks. Sarv püstitas hüpoteesi, et regilaulu suhtlusvõrgustike analüüs võimaldab anda ülevaate regilaulu tegelasmaailma struktuurist ja omavahelistest suhetest, kokkuvõttes tuua välja regilaulu ja selle maailmapildi iseloomulikud tunnused. Registreerides väljaande Eesti rahvalaulud. Antoloogia (ERlA, , folklore.ee/laulud/erla/) tekstide põhjal 1 Vt verbaalse suhtluse osapooled eri regilaulutüüpides, analüüsis esineja programmi Gephi ( abil regilaulumaailma suhtlusvõrgustikke ja esitas need visuaalse kaardina. Liina Saarlo (ERA) ettekanne Regilaulujaht Alutagusel. Rahvaluulekogumisest Ida-Virumaal aastatel põhines KKI folkloristide kogumispäevikutel aastaist Jõhvi ja Iisaku kihelkonnas ning asjaomaste mälestustel. Esineja püüdis avada ekspeditsioonide eesmärke ning analüüsida nende saavutamiseks kasutatud meetodeid. Liina Saarlo jõudis järeldusele, et põhiosas suhteliselt noortest ja kogenematutest folkloristidest koosnev ekspeditsiooniseltskond ei olnud esialgu pädev regilaule koguma. Aastatega ettevalmistus paranes, ekspeditsioonidele kaasati muusikaspetsialiste, mistõttu jõuti ka regilaulude kogumiseni. Kristiina Ross (EKI) tutvustas oma ettekandes Regivärsi ja kirikulaulude keelelisest võrdlemisest: miks ja kuidas? projekti, mis võrdleb kaht poeetilist allkeelt: XVIII sajandi kirikulaulude keelt kui euroopaliku kirjaliku kultuuri esindajat ja regilaulude keelt kui kohaliku suulise kultuuri nähtust. Projekti eesmärk on tuvastada kirikulaulude kaudu kirjaliku keele nähtuste jõudmist eestikeelsesse kogukonda. Ross kirjeldas koostatud kirikulaulude ja regilaulude keelekorpusi ning tutvustas mõningaid leksikaalse ja morfosüntaktilise võrdluse esialgseid tulemusi. Kristi Salve ja Janika Orase (ERA) ühisettekanne Veel üks katse mõista värsikesi käsitles eesti folkloristikas vähe kogutud ja uuritud vaimulikke 215 RINGVAADE indd :26