Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX. Akadeemilise pärandi mõte. Tartu Ülikooli ajaloo muuseum

Transcription

1 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX Akadeemilise pärandi mõte Tartu Ülikooli ajaloo muuseum

2 Toimetaja: Lea Leppik Keeletoimetaja: Monika Salo Resümeede tõlked: Luisa tõlkebüroo, autorid (Eero Kangor, Janet Laidla, Andres Tvauri ja Heiki Valk) Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak, Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar, PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg (Jyväskylä Ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto Ülikool) Küljendus: OÜ Intelligent Design Autoriõigus Tartu Ülikool, 2012 ISSN ISBN Kaanepilt: Kuulsa saksa filosoofi Immanuel Kanti ( ) surimask (1804, autor A. J. F. Knorre) Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogus (KMM s 371)

3 Sisukord Sisukord Saateks Artiklid Mariann Raisma Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Ülikoolimuuseumide identiteedi muutustest viimase kahe sajandi jooksul How to portray academic spirit. Identity changes in university museums over the last two centuries Ing-Marie Munktell, Cecilia Ödman Museum Gustavianum The interface between the academic world and the general public Museum Gustavianum vahendaja akadeemilise maailma ja tavainimeste vahel Anne Vähätalo Why academic heritage should not be restored and exhibited?.. 36 Miks akadeemilist pärandit ei saa säilitada ja näidata? Лилия Казанцева Университетские музеи Украины: стадия возрождения University Museums of Ukraine: the revival stage Ukraina ülikoolimuuseumid: taassünni aeg Tiina-Mall Kreem Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus 19. sajandi esimesel poolel Historical Imagery in the Academic Art Collection in the First Half of the 19th Century

4 Eero Kangor Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest ja kollektsioonide rollist kunstiajaloo professori valimistel aastatel Modernizing the teaching of art history at the University of Tartu and on the importance of collections in the election process of the first professor of art history in the years Janet Laidla Tartu Riiklik Ülikool pildis: kino-fotolabori negatiivikogu TÜ ajaloo muuseumis Tartu University in Pictures: Negative collection of Tartu State University s Film and Photography Laboratory at the University of Tartu History Museum Andres Tvauri, Heiki Valk Tartu Ülikooli arheoloogia kogud: minevik ja olevik Archaeological Collections of the University of Tartu: Past and Present Leili Kriis Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest: tagasivaatavalt tulevikku On the underlying principles of supplementing the collections of the University of Tartu History Museum: a future retrospect Muuseumikogud Tullio Ilomets Ajalooline aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Historically valuable scales (dated 1560) from Cologne at the University of Tartu History Museum Egle Tamm Vana ülikoolimaja uks? Door from the front of the old university building?

5 Mälestused Toomas Alatalu Tartu esimesed üliõpilaspäevad said alguse Käärikult ja KVNi abil The first Tartu Student Days owe a lot to the sports complex in Kääriku and the KVN show Milvi Hirvlaane Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus ülikooli ajaloo uurimisel aastatel Activities of the Laboratory of History of Science and Higher Education in the field of researching the university s history from Kroonika Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi aruanne Balti teadusajaloo konverents

6 Akadeemilise pärandi mõte Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi aastakonverents, mis peeti aasta detsembril, oli keskendunud ülikoolide muuseumidele ja kollektsioonidele. Siiski ei vormunud kõigist ettekannetest artikleid, samuti ei ole kõik selle kogumiku artiklid seotud konverentsiga. Neid ühendab püüd leida vastus küsimusele: mis on akadeemilise pärandi mõte? Mida me hoiame ja miks me hoiame? Kas me talletame õigeid asju: kas tulevased põlved vajavad neid? Mida ootab meilt riik, mida ülikool ja mida ühiskond? Kuidas me peaksime oma kollektsioone näitama ja milleks saab pärandit veel kasutada? Kas nii sobib üldse küsida? Kõik need küsimused on kerkinud enamikus Euroopa ja maailma ülikoolides. Viimasel paarikümnel aastal on akadeemilisele pärandile pööratud märksa rohkem tähelepanu kui varem. Oma rolli on selles mänginud digitaalmaailma areng ja globaliseerumine. Kõikjal maailmas ei ole ülikoolid enam mitte üksnes valitud eliidi haridusasutused, vaid peavad üha enam pakkuma massiharidust. Sellega koos oodatakse ülikoolidelt aina rohkem ka vahetut suhtlemist neid ümbritseva kogukonnaga ja siin on muuseumid ning kollektsioonid väga kasulikud. Eestis, nagu paljudes teisteski riikides, paiknevad ülikoolide muuseumid omapärasel piirialal: kuuludes ülikoolide ja teadusasutuste juurde, alluvad nad teadus- ja haridusministeeriumile, rahvusliku kultuuripärandi osana aga mõnevõrra ka kultuuriministeeriumile. Traditsiooniliselt autonoomsed ülikoolid vajaksid rohkem toetust riigilt, kui jutt käib rahvusliku kultuuripärandi säilitamisest ja eksponeerimisest; riiki esindav kultuuriminister aga soovib, et ülikoolid oma hea ühiskondliku renomeega võiksid neile kuuluvate muuseumide kaudu aidata korrastada kogu Eesti muuseumimaastikku. Meeldib see meile või mitte, taanduvad sellised küsimused lõpuks ikka rahale. Konverentsil räägiti vajadusest hoida ja näidata teadusolmet kui uute ideede kujunemise keskkonda; räägiti, kuidas pärand aitab luua organisatsiooni kultuuri, loob sidet põlvkondade vahel. Et inimühiskond, sealhulgas kultuur, on keerulised nähtused, mille seoseid ei saa alati üheselt vaadelda ega seepärast hõlpsalt analüüsida. Et 6 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

7 Saateks keerulistel küsimustel ei ole alati lihtsaid vastuseid või on lihtsad vastused paraku valed vastused. Kogumikku on koondatud kirjutised, mis analüüsivad ülikoolide muuseumide funktsiooni muutumist läbi aegade (Raisma), hetkeseisu ja nii häid kui ka halbu lahendusi Soomes (Vähätalo), Rootsis (Munktell, Ödmann) ja Ukrainas (Kazantseva); mõjutegureid, mille tõttu on Tartu ülikooli kunstikogud (Kreem, Kangor) kujunenud just selliseks, nagu nad praegu on. Põhjalikuma vaatluse all on Tartu ülikooli ajaloo muuseumi kogumispoliitika (Kriis), Tartu ülikooli fotoarhiivi kujunemislugu ja selle museoloogilise korrastamise probleemid (Laidla). Teaduskogude oluline funktsioon on olla tõendusmaterjal. Üks tähtsamaid teaduslikkuse põhimõtteid on verifitseeritavus: iga teaduslik fakt või väide peab rajanema mingil tõendusmaterjalil. Kord leitud taime ja talle antud nimetuse tõendiks jääb herbaarleht: kui seda enam pole, puudub alus nii nimetusel kui ka taime kohal süsteemis. Sama kehtib loomade, putukate, mineraalide jpm puhul. Arheoloogiakogudel põhineb kogu teadusharu teadustöö: kui keegi neid enam ei hoiaks, kaoks alus paljul, mida me selle ainelise pärandi abil oleme teada saanud. Kuid nagu näitavad artiklid Tartu ülikooli arheoloogiakogudest (Valk, Tvauri) ja kunstiajalookogudest (Kreem, Kangor), on olemasolev kollektsioon vajalik ja rakendatav ka hoopis muuks: töö sellega ergutab esitama uusi küsimusi, toob juurde uusi uurijaid, seob põlvkondi, aitab luua koolkondi ja hoiab teadust elus selleks ongi ülikoolid ühiskonnas ellu kutsutud ja seatud. Kollektsiooni olemasolu või selle puudumine võib olla oluline kriteerium uue professori valimisel, samuti teadustöö teemade ja üliõpilaste suunavaliku seisukohast. Kollektsioone terviklikult, igast küljest analüüsides võime jõuda uute ja huvitavate metatasandi teadmisteni. Muuseumikogude rubriigis kirjeldab Tullio Ilomets detailselt TÜ ajaloo muuseumi üht vanimat eset Kölni kaalu, mis on valmistatud aastal; Egle Tamm tutvustab uurimistööd, mis on seotud pooljuhuslikult ülikooli tagasi jõudnud vana ülikoolimaja uksega. Akadeemiline pärand ei hõlma üksnes ainelist osa, vaid ka kõrgkoolides edasikantavaid traditsioone, millest nii mõnigi ulatub väljapoole akadeemilist kogukonda. Mälestuste rubriiki mahtusid meenutused ühe traditsiooni tekkimise kohta, nimelt esimestest 7

8 Saateks Tartu üliõpilaspäevadest aastatel (Alatalu), ja sellest, kuidas ülikooli ajalookirjutust püüti aastatel institutsionaliseerida (Hirvlaane). Kroonika osas on lühiülevaade Balti teadusloolaste 25. konverentsist Vilniuses 4. 6.oktoobril 2012 ja TÜ ajaloo muuseumi aruanne aasta kohta. Iga pärand eeldab pärijaid, akadeemiline sealhulgas. Ülikoolid on Euroopas juba ligi tuhat aastat vana institutsioon. Ülikoolide muuseumid tegutsevad selle nimel, et oleks, mida pärandada ja oleks, kellele pärandada. Numbri koostaja Lea Leppik 8

9 Artiklid Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Ülikoolimuuseumide identiteedi muutustest viimase kahe sajandi jooksul MA Mariann Raisma TÜ ajaloo muuseumi direktor Me elame mäluajastul: me mõistame, mis on väärtuslik, ja püüame järjest enam tähenduslikku minevikku selle eri vormides alles hoida. Me elame teadusajastul: me mõistame, et teadus on tuleviku olulisemaid võtmesõnu. Mida teaduspõhisemaks muutub meie ühiskond, seda suurema tähenduse omandavad ülikoolile kuuluvad ehk akadeemilised muuseumid. Muidugi juhul, kui nad arvestavad ühiskonna vajadusi. Siinne artikkel käsitlebki ülikoolimuuseumide identiteedimuutusi viimase kahe sajandi jooksul ning analüüsib, mis kujundavad praeguste ülikoolimuuseumide palet ja rolli. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012) 9

10 Mariann Raisma Ülikool on üks väheseid institutsioone, mis on säilinud järjepidevalt üheksa aastasaja vältel. 1 Me saame rääkida Euroopa ülikoolide ühisest kultuuriruumist, kus oma osa mängivad ka akadeemilised muuseumid. Eestiski on ülikoolimuuseumid vanimad: loodusmuuseumi algusaastaks peetakse aastat 1802, kunstimuuseumil aga aastat. Samas on paljud ülikoolidele kuuluvad muuseumid nii Eestis kui ka maailmas väga noorukesed ning paljudki neist vaid kollektsiooni staatuses, näiteks Tallinna Tehnikaülikooli muuseum taasavati alles aastal. Keeruline on hõlmata akadeemiliste muuseumide hallatud pärandit. Hinnanguliselt on Euroopa ülikoolides kokku üle muuseumi ja kollektsiooni kümnete miljonite objektidega. 2 Üldistatult on need muuseumid ja kollektsioonid kui ühiskondliku eliidi ajaloo kogum, mille valiku aluseks on mõtlemise paradigma muutused ning hariduse ja teaduse mõtestamise areng. Just ülikoolimuuseumides talletatava kaudu saame aimu sellest, mida me teame looduse, universumi ja iseenda kohta. Ülikoolide kogud räägivad teadmiste lugu: need on materiaalsed faktid sageli mittemateriaalsest mineviku, tänapäeva ja tuleviku teadmisest. 3 Ülikoolile kuuluv on ühelt poolt tihedalt seotud rahvusliku identiteediga, teiselt poolt on tegemist kollektsioonidega, mis peegeldavad kogu maailma. Selle kõige tõttu on ülikooli kogud väärtuslikud. Kuigi ülikoolimuuseumid pole mäluasutusi käsitledes alati esiplaanil, on enamik Euroopa ülikoolide muuseume avalikud muuseumid: neid finantseerib kas riik või rahastatakse ülikooli eelarve kaudu. Sel juhul otsustab muidugi ülikool, mil määral on muuseumitegevus ülikooli huvide kõrval seotud üldsusega. Üha pingelisemates majanduslikes oludes soovitakse sageli just mäluasutuste pealt kokku hoida, kuid keeruline olukord annab põhjust küsida, miks 1 On öeldud, et alates reformatsioonist tänapäevani on vaid 66 institutsiooni säilinud suuremate muutusteta: katoliku kirik, luteri kirik, Islandi ja Mani saare parlament ning 62 ülikooli. Tsiteeritud: W. Rüegg (2002) in Marta C. Lourenço, Between two worlds. The distinct nature and contemporary significance of university museums and collections in Europe, doktoritöö (Paris: Conservatoire national des arts et métiers, École doctorale technologique et professionelle, 2005), 168 (edaspidi: Lourenço). 2 Lourenço, 231; ülikoolimuuseumide ja kollektsioonide kronoloogia, vt Lourenço, Lourenço,

11 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? neid asutusi on tarvis ning kuidas neid kõige paremini hallata. Ülikoolimuuseumidel on kaks põhiülesannet: tegelda kogudega (uurida ja arendada kollektsioone ning akadeemilist pärandit ja teha need kättesaadavaks, olla õppe- ja teadustööle uurimisbaasiks) ja jagada teadmisi (õpetada tudengeid, populariseerida teadust ja laiemalt akadeemilist pärandit näituste, ürituste, trükiste jmt kaudu). Seotuna ülikooli põhitegevustega, peaks muuseum peegelduma ka ülikooli põhikirjades ja arengukavades. Akadeemilise muuseumi arengus etendabki kõige kaalukamat osa ülikool: kuidas ülikool määratleb tema hoolde usaldatud muuseumide rolli ning kujundab nende arengut? Kui palju näiteks ülikool ise oma muuseume väärtustab? Nii mõnigi kord ei suudeta neid oma kasuks ära kasutada kas imagoloogilisel või turunduslikul eesmärgil, vaid muuseume käsitletakse kui ajaloolist kohustust; näiteks unustatakse sageli rõhutada, et esimesed botaanikaaiad või muuseumid on olnud ülikoolile kuulunud asutused, nii Eestis kui ka Euroopas. Kuid muuseumid on väljakutse, mida ülikool saab arendada juhul, kui need on ülikooli jaoks olulised. Muuseumid ei paikne väljaspool ülikooli põhitegevusi, vaid on enamasti seotud õppe- ja teadustööga ning eelkõige ülikoolide kolmanda missiooniga, kultuuriedendaja rolliga. Tartu Ülikooli seaduses on see selgelt formuleeritud: (3) Ülikool on universaalne integreeritud teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutus. Ülikooli eesmärk on edendada teadusi ja kultuuri, pakkuda teaduse ja tehnoloogia arengule tuginevaid kõrghariduse omandamise võimalusi kõrgharidustaseme kolmel astmel humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ning loodusteaduste alal ning osutada õppe-, teadus- ja muul loometegevusel põhinevaid avalikke teenuseid. (4) Ülikool edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitab rahvuslikku kultuuripärandit ning pakub avalikkusele sellega seotud teenuseid. 4 Hoolimata ülikooli juhtrollist ei tohiks ülikooli pärandit vaadelda eraldiseisvana, vaid seda tuleks käsitleda laiemal kultuuripoliitili- 4 Tartu Ülikooli seadus: ( ). 11

12 Mariann Raisma sel taustal. Esiteks selleks, et näidata akadeemilist pärandit kui üht osa mälumaastikust; see eeldab, et riik arvestaks muuseumipoliitikat kujundades ka ülikoolimuuseumidega. Teiseks aga selleks, et ka ülikool teaks ja väärtustaks talle pandud kohustusi. Väide, et ülikoolimuuseumide ja -kollektsioonide areng on pikka aega olnud enam seotud teaduse ja hariduse ning ülikoolide edenemisega kui üldisemalt muuseumide arenguga, 5 kehtib üldjoontes ka Eesti ülikoolimuuseumide kohta. Alles viimastel aastakümnetel on see muutunud ning muuseumide areng on olulisel määral mõjutanud ka ülikoolimuuseumide nägu. Ülikoolimuuseumide tüübid Nii nagu paljudes teistes ülikoolides, on ka Tartu Ülikoolis peale muuseumide hulgaliselt kollektsioone, mis kuuluvad eri instituutidele. 6 Kollektsioonipõhisus on ülikoolis palju olulisem kui riigimuuseumides, kus kogud on kujunenud teistel alustel. Ülikoolides on peale tavapäraste muuseumikogude eraldi õppekollektsioonid, toetamaks kogupõhist õppe- või teadustegevust (kogud võivad olla nii muuseumides kui ka kuuluda instituutidele). Samuti klassifitseeritakse eraldi teaduskollektsioone, mille esmane funktsioon on toetada teadustegevust. 7 Kuid muuseumide ja kollektsioonide kõrval on ülikooliga seotud ka akadeemiline pärand laiemalt. Akadeemiline pärand hõlmab monumente ja parke, ajaloolisi auditooriumeid, raamatukogusid ja arhiive. Peale ainelise vara kuulub selle pärandi hulka mitteaineline pärand, sh see, mis on ammu unustatud või taasleiutatud, väärtused ja väärtushinnangud ning ülikoolielu ja traditsioonid, mis on muutunud selle paiga pärisosaks. 8 Seega on tegemist väga kompleksse kogumiga, mis on üks ülikoolide identiteedi alus. 5 Lourenço, Õppe- või teadustöö tulemusena kujunenud kollektsioonid kuuluvad eri instituutidele, nende avatus ning kogude säilimine ja arendamine oleneb instituutide huvist. Ülevaade Tartu Ülikooli kogudest: Tartu Ülikooli kollektsioonide kaardistamine , koostajad: K. Lust, L. Leppik. ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=751798/ty_kollektsioonide_kaardistamine.pdf ( ). 7 Teaduskollektsiooni mõiste: ( ). 8 Lourenço,

13 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Ülikoolikollektsioone saab klassifitseerida mitmeti, siinses artiklis olen kasutanud dr Marta Lourenço liigitust. 9 Aeg Tüüp Kollektsioneerimise siht I Al 16. saj I Al (16)18. saj. lõpust II Al 20. saj II Al 20. saj Õppekollektsioonid Teaduskollektsioonid Ajaloolised õppe- ja teaduskollektsioonid Ülikooli ajaloo kollektsioonid (ülikooli mälestusesemed, tudengielu, personaaliatega seotud esemed) Kogutud õppematerjali tarbeks Kogutud teadustöö jaoks või tulemusena Ajalooline akumulatsioon (kogutud pärast esmase otstarbe kadumist) Ajalooline akumulatsioon Tüpoloogia aluseks on kollektsioneerimise erisugused põhimõtted: nn esimese generatsiooni teadus- ja õppekollektsioonid on kujunenud sisemiste vajaduste järgi, see on olnud eesmärgipärane ja selektiivne, lähtunud eeskätt õppe- ja teadustöö vajadustest. Nn teise generatsiooni ülikoolikogud on kujunenud peamiselt ajaloolise akumulatsiooni teel. 10 Eri tüüpide vahel on märgatavad erinevused: tavapäraselt on teadus- ja õppekollektsioonid pigem ülikoolikesksed, ajalooliste õppe- ja teaduskollektsioonide ning ülikooli ajaloo kogude kasutajate sihtrühm on aga palju laiem. Ülikooli ajalugu kajastavad kogud on selgelt seotud tulevikuperspektiiviga: eesmärk on talletada olnut järeltulevate põlvede mälus; õppimisel ja teadustöös kasutatakse neid vähem. Nende muuseumide areng on paljuski seotud alates aastatest aset leidnud muutustega: muuseumide roll hakkas ühiskonnas muutuma, muu hulgas hakati looma teaduskeskusi. Viimastega võrreldes on sageli just ajaloolised õppe- ja teaduskollektsioonid ning ülikooli ajaloo kollektsioonid üldsusele atraktiivsemad. See on mõjutanud ka teadus- ja õppekollektsioonide hoidjaid enam arutlema 9 Lourenço, Samas. 13

14 Mariann Raisma Foto 1. Ashmole i muuseumi peetakse vanimaks ülikoolimuuseumiks maailmas. Alates aastast paikneb vanas Ashmole i muuseumi hoones Oxfordi ülikooli teadusajaloo muuseum (foto: M. Raisma) oma avaliku rolli üle. Seega on ülikoolimuuseumidel kaks lähtekohta ning ka kaks arenguteed, kuid muutused 21. sajandil on näidanud, et neid kahte suunda on osatud edukalt ühitada. Ülikoolimuuseumide idee Ülikoolide kollektsioonide vanus ulatub aastasadade taha. Juba renessansiajal kujunesid ülikoolide juurde meditsiiniõpingutega seotud ravimiaiad (hortus medicus, hortus simplicium) ja anatoomikumid (theatrum anatomicum), nendega kaasnes ka kollektsioonide ja muuseumide teke. Vanimateks anatoomikumideks võib pidada anatoomikume Padua ülikooli (1594) ja Leideni ülikooli (1597) juures. Tegemist oli vanimat tüüpi õppemuuseumidega, mille asutamine peegeldas empiirilise teaduse jõudmist ülikoolidesse. Ka maailma esimene botaanikaaed loodi ülikooli juurde: aastatel rajati Itaalias Pisa ülikooli botaanikaaed. 14

15 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? 17. sajandi teadusrevolutsioon oli asendanud imeväärse uudishimuga. 11 Üks uue paradigma eesmärk oli mõista ja klassifitseerida maailma ratsionalistlike põhimõtete alusel ning nõnda muuta ühiskonda see tähendas ka paljude uute ülikoolide sündi. Moodne muuseumitraditsioon ongi alguse saanud ülikoolist: 1683 asutati Oxfordi ülikooli juurde Ashmole i muuseum, mida võib pidada esimeseks kaasaegseks muuseumiks. 12 Ashmole i muuseum oli esimene avalik muuseum ning ka esimene ülikoolimuuseum, mis oli loodud hariduslikel alustel. 13 Kui kollektsionäär Elias Ashmole annetas aastal oma kuriositeetide kabineti 14 Oxfordi ülikoolile, ehitati selle väärika kogu tarbeks uus hoone. See oli esimene muuseumi tarbeks ehitatud hoone maailmas (arhitekt Thomas Wood). Ametlikult avati Musaeum Ashmoleanum 21. mail Hoones paiknesid loodusloo õpetamiseks vajalikud loengu- ja demonstratsiooniruumid, kunstikogu, raamatukogu, ülemisel korrusel loodusloo ja kuriositeetide kogud ning keldrikorrusel Briti esimene keemialaboratoorium. Hiljem kasutati keldrit ka praktilise anatoomia jaoks, seal sooritati lahanguid. Kõige olulisem, mille Ashmolean ülikoolimuuseumidele jättis, oli struktuur: arhitektuurne, organisatoorne ja funktsionaalne kompleks, kus olid ühendatud haruldaste ja huvitavate esemete repositoorium, uurimisinstituut ja haridust andev akadeemia. Struktuur, kus oli integreeritud õpetamine (kool), uurimine (laboratoorium) ja avalik ekspositsioon, markeeris uue elujõulise traditsiooni sündi. Alates 18. sajandi lõpust on see põhimõte laienenud ülikoolimuuseumidesse üle maailma: ülikoolimuuseumides on klassiruumid, 11 Mourdaun-Crook, The British Museum (London: Pinguin Books, 1973), 37 (edaspidi: Mourdaun-Crook). 12 Mourdaun-Crook, aastal asutatud ja alates aastast avaliku muuseumina tegutsenud Baseli ülikoolimuuseumi (Amerbach Kabinet) peetakse vanemaks, kuid tema mõju pole olnud võrreldav Ashmole i muuseumiga. 14 Antikvaari ja poliitiku Elias Ashmole i ( ) kogu aluseks oli isa ja poja John Tradescanti kollektsioon; ühtede esimestena jagasid nad oma väärtuslikku kogu ka avalikkusega: mitte seisuse ega soo järgi, vaid sissepääsutasu alusel. Sama traditsioon jätkus ka Ashmole i muuseumis. 15 Tänapäevaks on Ashmole i muuseumi kogud jaotatud Oxfordi ülikooli muuseumide vahel: looduslookogud on alates 1860 loodusmuuseumis, etnograafiakogud alates 1886 Pitt Riversi muuseumis; 1845 valmis Ashmoleani kunstikogu tarbeks uus suurejooneline muuseumihoone. Alates aastast on majas paiknenud teadusajaloo muuseum. 15

16 Mariann Raisma laborid, auditooriumid, raamatukogu ja ekspositsiooniruumid; töö kulges sageli professori juhatusel. Tänapäeval on see põhimõte võetud omaks enamikus muuseumides: tähtis ei ole üksnes vaatamine, vaid kaasatus. 18. sajandi lõpuks oli kaasaegne muuseum avaliku ja avatud institutsioonina välja kujunenud. Ühelt poolt rõhutati järjest enam selle hariduslikku külge, teisalt hakati muuseumi väärtustama kui vaimset pühapaika. 16 Ülikoolimuuseumid olid seotud esimesena nimetatud tavaga: 19. sajandil loodi suur osa teadus- ja õppekollektsioonidel rajanevaid ülikoolimuuseume, eelkõige oli tegemist loodusloo-, meditsiini- või kunstimuuseumidega. Ega ilmaasjata võrreldud muuseume tollal entsüklopeediatega: nn entsüklopeediliste muuseumide üks eesmärk oli luua võimalikult täiuslikud kollektsioonid, mis inspireeris ka siinseid muuseumijuhte sajandi teaduse väärtushinnangute järgi kuulusid kogud õppetöö kõrval ka uurimistegevuse keskmesse, ent uurimistegevus omakorda oli Humboldti mudeli järgi ülikooli keskne tegevus. 18 Tegemist oli ülikoolimuuseumide esimese õitsenguajaga, mille peapõhjus oli tollane õppe- ja teadustöö seotus ning sõltuvus kollektsioonidest. Nagu mitmel pool mujal Euroopas, on ka Eestis ülikoolimuuseumid riigi vanimad muuseumid, kuigi kollektsioone leiab ka varasemast ajast aasta 6. aprilli (ukj) peetakse ülikooli loodusmuu- 16 Valgustusajastu muuseumiideedest loe täpsemalt: M. Raisma, Musée ideale. Unistused täiuslikust muuseumist, Kunstiteaduslikke Uurimusi, 1 2 (2008), (edaspidi Raisma 2008). 17 Nt Karl Morgenstern käis tollal maailma suurimas ja täiuslikumas muuseumis, Napoleoni Muuseumis, aastal. Loe lähemalt: Raisma 2008, 93, 101; Monika Teemus, Musée Napoléoni maaligalerii Karl Morgensterni pilgu läbi aastal. Magistritöö (Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2010) pdf?sequence=1 ( ). 18 Lourenço, Euroopaga võrreldes saab Eesti- ja Liivimaal teadlikust ja süsteemsest kogumisest rääkida suhteliselt hilja. Kui kunstikogumise traditsioon Läti alal ulatub 18. sajandi keskpaika, siis nüüdsetel Eesti aladel pandi alus baltisaksa aadli vanematele ja väärtuslikumatele kunstikogudele Stackelbergide kogule Vääna mõisas ja Liphartite kogule Raadi mõisas sama sajandi lõpukümnenditel. Unustamata teisi varaseid Liivimaal tegutsenud kollektsionääre, nagu Eduard Philipp Körber ja Johann Christoph Brotze, on kohalikule muuseumimõttele kindlasti kõige laiemat mõju avaldanud Tallinna raeapteekri Johann VIII Burchardi väärtasjade kogu aastal alguse saanud Burchardi muuseumikogu on praegu üks Eesti Ajaloomuuseumi aluskollektsioone. Pikemalt vt: Juta Keevallik, Kunstikogumine Eestis 19. sajandil. Kunstiteadus Eestis 19. sajandil (Tallinn, 16

17 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Foto 2. TÜ ajaloo muuseumi esimene ekspositsioon avati ülikooli peahoone keldris 1. aprillil 1980 (TÜAM, foto: E. Sakk) seumi tegutsemise algusajaks aasta 2. septembril ilmunud põhikirjas kinnitati ülikooli kunstimuuseumi loomine, haldamine ja eelarve. Ülikoolimuuseumide kogud olid avatud ka ülikoolivälisele publikule. Esimesena avati loodusteaduslikud kogud: juba aasta teise semestri loengukavas soovitati huvilistel pöörduda loodusteaduste professori Gottfried Albrecht Germanni poole, et tutvuda looduskabineti ehk loodusmuuseumiga (ametlikult Naturalien Cabinet ehk (Akademische) Naturhistorische Museum). 200 aastat tagasi oli loodusmuuseum huvilistele lahti kõigil kolmapäevadel ja laupäevadel kell Aastast 1805 oli ametis esimene ülikooli 1993), 17 31; Johann Burchard, Minu kogu, Mon Faible i, ajalugu, kirja pandud mu kallite järeltulijate jaoks aastal 1825, Mon Faible ist ajaloomuuseumiks. Töid ajaloo alalt, 4 (Tallinn, Eesti Ajaloomuuseum, 2002), 87 96; Mariann Raisma, Muuseumi mõte. Eesti muuseumide identiteedimuutustest sajandil, Akadeemia, 4 (2009), Siis saabus esimene suurem kollektsioon tema keiserliku kõrguse suurvürst Konstantin Pavlovitši kingitus: raamatud ja naturaalide kogu. Saadetis koosnes 11 kastist. ( ). 17

18 Mariann Raisma muuseumikogu hoidja looduslookabineti inspektor Ernst Marcus Ulprecht. 21 Kunstimuuseum avati ülikooli peahoones aasta teisel semestril (alates 1862 oli see avatud ka mitteakadeemilisele publikule). 22 Tuntud saksa kunstiteadlase Aloys Hirti aastal sõnastatud mõte inspireeris looma kunstimuuseume paljude Euroopa õppeasutuste juurde. Hirti väitel saab kunstiteadust viljelda vaid seal, kus on välja pandud palju eri ajastute, eri koolkondade ja eri meistrite kunstiteoseid. See idee on pannud aluse ka Eesti kunstimuuseumi traditsioonile. 23 Sajandi teisel poolel keskendus ülikooli kunstimuuseum tollal populaarsele koopiamuuseumi ideele sajandil kujunesid ülikooli juurde veel mitmed õppe- ja teaduskollektsioonid, botaanikaaed ning muuseumid: 1843 asutati ülikooli juurde Kodumaa Muinsuste Keskmuuseum, 1888 loodi anatoomia õppemuuseum, 25 umbes samal ajal ka kirikuarheoloogia muuseum. 26 See peegeldab samasugust arengut nagu ülejäänud maailmas: sel ajal kujunes enamjagu ülikoolide kunsti-, loodus-, arheoloogia-, etnograafia- ja meditsiinimuuseumidest. Üldistavalt võib öelda, et ülikoolimuuseumidel ja -kollektsioonidel on olnud Eesti kultuuriloos väga suur roll, mis hilisemate muutuste tõttu praegu ehk nii selgelt välja ei paista. 19. sajandi muuseumidest oli suur osa seotud ülikooliga. Eesti Vabariigi algusaegadel asutati ülikooli juurde ka arheoloogiamuuseum 27 (1922) ning tervishoiumuuseum (1924). Alati ei soovinud ülikool aga juhtpositsiooni võtta. Kui otsused olnuks teistsugused, saaks ehk praegu rääkida ülikooli kunstimuuseumist kui Eesti 21 Vt Lea Leppik, Kalefaktoripojast professoriks (Tartu: Kleio, Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2011), aastat kunstimuuseumi, koost Inge Kukk, Laidi Laverik, Ingrid Sahk jt (Tartu, 2006). 23 Vt täpsemalt: Inge Kukk, Koopiad, reproduktsioonid, originaalid. Tartu Ülikooli kunstikogu kujunemisest, Meistriteoste lummus. Koopia 19. sajandil. Eesti Kunstimuuseumi toimetused, 1, koost Tiina-Mall Kreem (Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2007), (edaspidi: Kukk). 24 Kukk, , Raisma 2008, Elle Põldoja, Helle-Evi Simovart, Kersti Kokk, Ivo Kolts, Professor August Rauber ja anatoomia õppemuuseum, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVI (Tartu, 2005), Loe pikemalt Eesti ülikoolimuuseumide ajaloost: Lea Leppik, Reet Mägi, Ülikoolimuuseumid kellele ja milleks?, Akadeemia, 4 (2009), Arheoloogiamuuseum loodi Õpetatud Eesti Seltsi, arheoloogia õppetooli, Eesti Rahva Muuseumi ja Kodumaa Muinsuste Keskmuuseumi kogude põhjal. 18

19 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? ainsast kunstimuuseumist. 28 Nõukogude aja alguskümnenditel tehtud ümberkorraldused jätsid ülikooli ilma mitmest kollektsioonist ja muuseumist, 29 millest osa ongi jäänud väljapoole Tartu Ülikooli. Muuseumid, kas siis Teaduste Akadeemia või ülikooli alluvuses, muutusid instituutide teadus- ja õppekollektsioonideks ega mänginud aktiivset rolli muuseumipoliitilisel maastikul. Erandiks oli uue muuseumina loodud ülikooli ajaloo muuseum (1976), mille tegevus oli eelkõige suunatud avalikkusele. Teadusmuuseum või ülikoolimuuseum 19. sajandi ülikoolimuuseumid keskendusid õppe- ja teadustegevusele; 20. sajandil muutusid oluliseks uut tüüpi ülikoolimuuseumid, mille keskmes olid ajaloolised teadus- ja õppekollektsioonid ning ülikooli lugu. Võib väita, et teaduslugu ning ülikooli lugu on eristamiseks liiga tihedalt seotud ning sageli kasutatakse neid termineid vaheldumisi, kuid Euroopa muuseume analüüsides saab eristada kahte suunda: ühe rõhuasetus on teadus (science museum, museum of history of science), teises on aga vaatluse all ülikooli ajalugu (university museum), sel eesmärgil kasutatakse ka teadusloolist materjali. Teadusmuuseumi 30 alused leiab kuriositeetide kabinettides ja valgustusajastu uudishimus. 31 Juba kaasaegse muuseumi kujunemisaastatel oli Diderot entsüklopeedias (1765) maininud Louvre i kujundamist kunstide ja teaduste muuseumiks ehk muuseumiks, mis 28 Mariann Raisma, Uus mälu. Eesti Vabariigi muuseumipoliitika , Mälu. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised, 22 (2010), Tervishoiumuuseum suleti 1940; 1946 viidi Teaduste Akadeemia alluvusse nii arheoloogiamuuseum kui ka zooloogia- ja geoloogiamuuseum (need anti ülikoolile tagasi 1964 ja 1976). Arheoloogiamuuseumi kogud on praegu Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis (v.a Õpetatud Eesti Seltsi kogu), osa geoloogiakollektsioonist paikneb Tallinna Tehnikaülikoolis. Ülikooli alluvusse jäi kunstimuuseum, tollase nimetusega klassikalise muinasteaduse muuseum. 30 Selles peatükis on teadust ja teaduslugu käsitletud angloameerika traditsiooni järgi (ingl science, science history), seetõttu ei ole siin vaatluse all eri teadusvaldkondade (nt kunst, loodus, arheoloogia, antropoloogia jt) muuseumid. Teadusmuuseumi teemad võivad hõlmata nii reaalteadusi, meditsiini kui ka loodusteadusi; olenevalt riikide traditsioonidest on teadusmuuseumid kas laiema teemavalikuga (nt hõlmavad ka loodusteadusi), keskendunud reaal- ja meditsiiniteadustele või vaid kitsalt reaalteadustele. 31 History of Museums ( ). 19

20 Mariann Raisma Foto 3. TÜ ajaloo muuseumi kaasaja saal, 1991 (TÜAM, foto: E. Sakk) viitab kunagisele Aleksandria mouseion ile. 32 Siiski iseseisvusid need alles 19. sajandi teisel poolel maailmanäitustest välja kasvanud teadus- ja tehnikamuuseumidena, mille olulisim inspiratsiooniallikas oli nii teaduse kui ka tööstuse kiire areng. 33 Järgmisel sajandil kujunesid nende kõrvale ka ülikoolide teadusmuuseumid, täpsemalt teadusloomuuseumid. Nende loomise põhiajend oli tahe talletada vanu õppe- ja teaduskollektsioone. Enne muuseumi võis selliseid ajaloolisi kogusid leida tavaliselt koridorides, klassiruumides, kabinettides jm. Enamasti oli teadusloomuuseume palju keerulisem rajada kui neid, mis kujunesid õppe- ja teadustöö tulemusena loomuliku arengu käigus. Esimeste seda tüüpi muuseumide hulka kuuluvad Stras bourgi ülikooli juures asuv seismoloogia- ja Maa magnetismi muuseum (1900), Lyoni ülikooli meditsiini ja farmaatsia ajaloo muu- 32 Denis Diderot, Jean le Rond d Alembert, Encyclopédie ou Dictionnaire raisonné des sciences, des arts et des métiers, Vol IX (Paris, 1765), Näiteks kasvas aasta Londoni maailmanäitusest välja Londoni Teadusmuuseum. 20

21 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? seum (1914), 34 Scotti Polaaruuringute Instituudi muuseum Oxfordis (1920) ja Oxfordi ülikooli teadusloomuuseum (1925). Üheks klassikalisemaks teadusloomuuseumiks võibki pidada väikest Oxfordi ülikoolile kuuluvat teadusajaloo muuseumi, mis avati aastal endise Ashmole i muuseumihoone ülemisel korrusel. Muuseum ei keskendunud vaid ühele teadusalale, vaid vaatles reaalteadusi laiemalt. Tänapäeval on nende haruldaste ajalooliste esemete hulgas ehk kõige tuntum hoopiski väike must tahvel Albert Einsteini enda kirjutatud valemiga. Teadusloomuuseumi kõige laiem eesmärk on dokumenteerida ning tutvustada, kuidas ideed on muutnud meie arusaama maailmast. Mismoodi me teame? Kuidas on teadmised konstrueeritud? Kuidas on need edastatud? Kuidas on kulgenud erialade areng? See ongi põhjus, miks teadusajalugu on muutunud nüüdisaja ühiskonnas järjest olulisemaks. Võib väita, et need muuseumid on vähemalt idee järgi kõige enam tulevikku suunatud: sageli on need seotud ülikoolis tehtava moodsa teadusega. Kui teaduse eesliinil on tähtsad uued teadussaavutused, siis muuseumis on teinekord peaaegu niisama tähtsad (või isegi huvitavamad) teadussuunad, mis praegusajaks on ununenud, ent mis veel mõned sajandid tagasi olid inimese ja maailma mõistmise aluseks, või ideed ja katsed, mis pole andnud soovitud tulemusi. Ülikoolimuuseumid võivad proovida, eksperimenteerida, katsetada, nad võivad teha vigu 35 vead ja ebaõnnestumised on osa teaduse tegemisest ning akadeemiline muuseum võib samuti kasutada sarnast lähenemist. Võib vaid kahetseda, et seda ideed ei ole veel piisavalt palju rakendatud. 20. sajandi keskel mõisteti, et traditsioonilistest muuseumidest, mis hõlmavad aja jooksul akumuleerunud ajaloolisi teadus- ja õppekogusid, siiski ei piisa teaduse tutvustamiseks. Vaja oli uut käsitluslaadi. Just aastaid peetakse teadusmuuseumide suurima tõusu ajaks 36 : arvestades tollast ühiskondlikku konteksti, oli see loomulik. Arenguks andis hea tõuke ka teaduskeskuste edenemine 34 Lyoni Claude Bernardi ülikooli kodulehel on muuseumi asutamisaastana toodud 1896, 1914 pandi dekreediga paika reeglid, vt patrimoine-scientifique-et-culturel/musee-d-histoire-de-la-medecine-et-de-lapharmacie-de-lyon kjsp?rh=accueil ( ) (toim). 35 Tsiteeritud Aberdeeni ülikooli muuseumi juhti Neil Curtist. 36 Lourenço,

22 Mariann Raisma Foto 4. Coimbra Ülikooli teadusmuuseum paikneb ajaloolistes keemia- ja füüsikahoonetes. Kaasaega ja minevikku omavahel hästi siduv püsiekspositsioon Laboratorio Chimico s kõneleb mateeria ja valguse saladustest (foto: M. Raisma) aastatel. 37 Peale selle, et rajati uusi muuseume ning senistes muuseumides tehti uuendusi, loodi ülikoolide algatusel või koostööna hulk teaduskeskusi, et võimalikult professionaalselt jagada teadmisi oma kaasaja teadusest. Ka Ahhaa teaduskeskus kasvas välja Tartu Ülikoolist, toimides pikka aega Tartu Tähetorni ruumides. 38 Viimase poole sajandi jooksul on mitme ülikooli juurde asutatud uued teadusmuuseumid, erilaadsete reaal- ja loodusteaduslike kollektsioonide alusel. Ülikooli vajadustest ja huvist on olenenud, kas hoitakse alles väikesed muuseumid ja kollektsioonid või luuakse nende põhjal suur(em) teadusmuuseum. Teise suuna hea näide on Coimbra Ülikooli teadusmuuseum, mis loodi aastal, kui ühendati füüsika-, zooloogia-, loodusteaduse, mineraloogia- ja geoloogiamuuseum. 39 Atraktiivne püsiekspositsioon valguse ja matee- 37 Esimese teaduskeskuse Exploratorium i asutas füüsik F. Oppenheimer aastal San Franciscos. 38 Tartu Tähetorn, koost Lea Leppik (Tallinn: Aasta Raamat, 2011), Paulo Gama Mota, The eighteenth-century Laboratorio Chimico in the context of the Science Museum of the University of Coimbra. 22

23 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? ria olemusest räägib teadusest nii ajalooliste kui nüüdisaegsete vahendite kaudu ning on võitnud aastal Micheletti auhinna kui uuenduslik tehnika- ja teadusmuuseum. Samas on muuseume, mis hoolimata oma väiksusest on iseseisvad ülikoolimuuseumid (nt Oxfordis) või mis kuuluvad teadusajaloo osakonna alla ning on tihedalt seotud õppetööga (nt Cambridge i Whipple i teadusajaloo muuseum või Harvardi teadusajaloo kollektsioon). Teadusloomuuseumide arengusuunad erinevad suuresti. Mõned neist arendavad muuseume aktiivselt; teised ajalooliste kollektsioonidega teadusmuuseumid ei kogu isegi uusi esemeid, kuid on see-eest tihendanud koostööd eri teaduskondadega. Näiteks Cambridge is Whipple i teadusajaloo muuseumis on teaduskondade jaoks koostatud juhised, kuidas talletada ja eksponeerida kogusid võimalikult väikese vaevaga, mõistagi selleks, et teaduskonnad oleksid ise huvitatud oma pärandi hoidmisest ning võimelised seda tegema. Teine oluline suund sajandil on ülikooli ajaloo kogumine ja talletamine. Nii mõneski ülikoolis on küll ametis ajaloolane, kes on pühendunud ülikooli ajaloole, kuid pole eraldi ülikooli muuseumi. Toetudes Euroopa akadeemilistele muuseumidele, oleks mõttemänguna põnev arutleda, kas on vaja eraldi ülikoolimuuseumi, mis püsivalt kajastaks ülikooli ajalugu, sh struktuurimuutusi, sotsiaalajalugu, igapäevaelu ning kõike seda, mis kaasneb ülikoolieluga; samuti tasub kaaluda, kui suur peaks seda laadi muuseum olema. Euroopas on rakendatud eri käsitusviise, nt Suurbritannia ülikoolide juures on eri teadusvaldkondi käsitlevad kollektsioonid ja muuseumid, aga puuduvad ülikooli ajalugu hõlmavad muuseumid. Väiksemates kultuurisootsiumides on ülikoolil olnud vaimukultuurile märksa laiem tähendus kui lihtsalt õppe- ja teadusasutus, mistõttu seal leidub rohkem ülikooli ajaloo muuseume. Mõne ülikooli juures on olemas ka väike, ent representatiivne ülikoolimuuseum (nt Freiburgi ülikooli juures Saksamaal). Ühed varasemad ülikooli ajaloo muuseumid on rajatud Soomes (Jyväskylä ülikoolimuuseum, asut 1900) ja Hollandis (Leideni (1928), Groningeni (1932) ja Utrechti (1936) ülikoolide muuseumid); seal on koos eksponeeritud ülikooli ajalugu ning teave eri teadusalade kohta. Uppsala ülikoolimuuseum, Museum Gustavianum, loodi praegusel kujul aastal, kui ülikoolimuuseumi koondati erisugused kol- 23

24 Mariann Raisma lektsioonid ning muuseumid (v.a loodusloomuuseumid, mille alusel loodi evolutsioonimuuseum). Ka Helsingi ülikoolimuuseum (2003) ja Brüsseli Vaba Ülikooli muuseum (2004) kujundati ümber, koondades sinna mitme väiksema muuseumi ekspositsioonid ja kogud. Tartu ülikooli juurde loodi ülikooli ajaloo muuseum samuti kui klassikaline asutuse ajaloo muuseum. 40 Rektor Arnold Koop allkirjastas ülikooli ajaloo muuseumi asutamise määruse aasta 6. detsembril, kuid eellugu ulatub veel eelmisesse kümnendisse. Juba aastatel hakkasid Tullio Ilomets, Ivar Piir, Paul Prüller jt ülikooli õppejõud koguma ajaloolisi teadusinstrumente, mis lõid eelduse muuseumi tekkeks. 41 Muuseum loodi väga õigel ajal: aasta suure juubeli eel ehitas ülikool palju ja sobival ajal rajatud muuseumis sai talletada mitmeid teadusajaloolisi kogusid, mis ümberehituste käigus oleks võib-olla lihtsalt välja visatud. Nõukogude Liidus olid nii mõnegi ülikooli juurde rajatud muuseumid, kuid seal hoiti peamiselt ülikoolile tehtud kingitusi ning eksponeeriti ideoloogilist üliõpilaselu, ent Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi ambitsioon oli tunduvalt suurejoonelisem aasta 1. aprillil avatud esimene püsiekspositsioon neljas ruumis peahoone keldris kajastas ülikooli ajalugu erialade ja teadusriistade kaudu. Muuseum võimaldas kõneleda meie identiteediloomest, vaimukultuurist, olles ühtlasi sümboolne sissejuhatus aasta suurejoonelisele juubeliaastale aastal, pärast Toomele kolimist, astuti esimene samm Toome muuseumikompleksi arendamise teel; ideena oli sellest olnud juttu juba aastatel. 42 Viimastel aastatel on selle idee elluviimine jõudsalt edenenud: 2011 avati Tartu Tähetorn ning järge ootab vana anatoomikum. 40 Muuseumi loomisest loe täpsemalt: Ela Martis, Tartu Ülikooli ajaloo muuseum , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXVII (Tartu, 1993), ; Leili Kriis, TÜ ajaloo muuseumi kogude kujunemine , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu, 2001), Paraku hävis suur osa kogutud füüsikainstrumentidest aasta ülikooli peahoone põlengus. Loe täpsemalt: Tullio Ilomets, Meenutusi Tartu ülikooli peahoone põlemisest 21. detsembril 1965, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXI (Tartu, 2001), ; Mis on käes, see on käes, intervjuu Tullio Ilometsaga, Muuseum, 2 (30) (2011), Edasi , , ; Heino Eelsalu, Mõtteid tähetornist kui ülikooli ajaloo mälestisest ja teadusajaloo uurimisbaasist, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, VIII (Tartu, 1979),

25 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Foto 5. Museum Gustavianum Uppsalas asub Uppsala ülikooli vanimas hoones, mis pärineb aastatest. Hoone keskosas paikneb Põhja-Euroopa vanim anatoomiline teater (foto: M. Raisma) Akadeemiliste muuseumide ülesanded Ülikoolimuuseum on aken ülikooli. See lause iseloomustab tabavalt akadeemiliste muuseumide olemust. Muuseum on üks väheseid asutusi, mida ülikool saab hoida kõigile avatuna: vajadus selle järele aina suureneb. Ülikoolimuuseumide areng oleneb paljuski ajaloolisest traditsioonist ning ülikooli ja ühiskonna huvidest. Sageli on ülikoolimuuseumid väga konservatiivsed, nii oma struktuurilt kui ka sisult, mistõttu on muutusi teha keeruline. Kuid ülikoolide arengusuundi kokku võttev Magna Charta Universitatum rõhutab hariduse, teaduse ja kultuuri sünteesi, mis on tähtis arengu alus ka ülikoolimuuseumidele. 43 Muidugi juhul, kui akadeemilised muuseumid tahavad saavutada ühiskonnas kaalukama positsiooni. Alljärgnevalt käsitlen üldistatult mõningaid põhijooni, mis eelneva arengu ja muutuste tõttu 43 Magna Charta Universitatum: doc/880918_magna_charta_universitatum.pdf ( ). 25

26 Mariann Raisma on aktuaalsed ka praeguste akadeemiliste muuseumide jaoks ning millele vastamine aitab määrata nüüdsete ülikoolimuuseumide positsiooni ülikoolis ja ühiskonnas. Tsentraliseerimine ja detsentraliseerimine Ajaloo vältel on muuseume ühendatud ja lahutatud, kas haldus- või sisuliste vajaduste järgi. Mitmel pool, eelkõige väiksemates riikides ja ülikoolides, on ühendatud väiksemaid ülikoolimuuseume (nt Uppsala, Helsingi, Coimbra ülikoolis), selleks et ühtlustada ja tõhustada ülikoolimuuseumide positsioone. Paljudes riikides, eelkõige (kunagistes) suuriikides, on säilinud iseseisvad ülikoolile kuuluvad teemamuuseumid (nt Hunter i Muuseum Kuningliku Kolledži juures Londonis, Allard Piersoni Muuseum Amsterdami ülikooli juures jt). See kehtib ka ajaloolise taustaga suurte loodusmuuseumide kohta, mis sageli on omandanud rahvusmuuseumi staatuse. Vastupidi eelnevatele eksisteerivad ka detsentraliseeritud kollektsioonide klastrid, nt Humboldti ülikoolis. Mõningatel juhtudel käivad eri kollektsioonide valdajad koos, et vahetada infot (nt Hamburgi ülikooli juures). Kuid ka Saksa ülikoolides korrastatakse praegu kogusid ja vähemalt teatud määral neid tsentraliseeritakse (nt Göttingeni ülikool). Kui tahetakse ülikoolimuuseumide positsioone tugevdada, on ühistegevus vajalik, olgu koostöövõrgustike või ühisorganisatsioonide kaudu (nt Oxfordis tegutsevad muuseumid küll eraldi, kuid muuseumidel on ühine hariduskeskus). Ülikooli ajalugu või teaduslugu Eri maades on erisugused arusaamad sellest, kui palju peaks ülikoolimuuseum kajastama ülikooli lugu ning kui palju pühenduma laiemalt teaduse tutvustamisele: leidub ülikoole, kus esiplaanil on teaduslugu üldisemalt, ent on ka muuseume, kus peatähelepanu on pööratud asutuse ajaloole ja organisatsiooni enda arengule. Muuseumi ellujäämine ja edu oleneb suuresti teemavalikust: kuivõrd tähtis on see ühiskonnale ja ülikoolile. Oluline on ka ülikooli sihiseade: kas muuseumist tahetakse kujundada riigi keskmuuseum või kitsalt oma teemale spetsialiseerunud nišimuuseum; mõistagi tuleb silmas pidada, kas on võimalusi soovitut ellu viia. 26

27 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Ülikoolimuuseum või muuseum, mis kuulub ülikoolile Eelmise sajandi lõpust alates on üha valdavamaks muutunud suundumus, et akadeemilised muuseumid kuuluvad küll ülikoolile, kuid ei ole ülikoolimuuseumid. Erinevus nn tavalistest muuseumidest on vähenenud ning muuseumide tegevus ei võimalda aru saada, mis eristab tavalist muuseumi ja ülikoolimuuseumi. Seda olukorda on viimastel aastatel mõnel pool püütud muuta, nt seoti Aberdeeni ülikoolimuuseumi kogu tegevus rangelt ülikooli eesmärkidega. Küsimus, kas, kui palju ja kuidas olla seotud ülikooliga, on endiselt üks ülikoolimuuseumide alusküsimusi. Ülikoolimuuseumide avalik roll Tänapäeval on ülikoolile kuuluvad kogud üha olulisem allikas õppeja teadustöö tarvis, kuid niisama oluline on ülikoolimuuseumide avalik roll: teaduse populariseerimine, haridustegevus ja kogude eksponeerimine. Praegune moesõna on avalikkuse kaasatus ja sama siht on ka nüüdisaegsetel ülikoolimuuseumidel. Muuseum on nii uurijate kui ka publiku tegevuse alus. Teadlastele on muuseum oluline kas või selleks, et harjutada, kuidas kõneleda tavainimestele. Näiteks Uppsala ülikoolimuuseumis pidi iga teaduskond tegema nn ühe vitriini näituse, nõnda et see oleks huvitav ja arusaadav; see oli väga kasulik õppetund nii teadlastele kui ka muuseumile. Kuraator või teadlane Ülikoolile kuuluvate muuseumide suurus varieerub ühest äärmusest teise: mõnes töötab vaid paar inimest, teises aga mitukümmend töötajat. Ulatuslikum koosseis on põhiliselt suurtel teadusasutustel, kus peatähelepanu on teadustööl. Ülikooli ülesanne on tagada, et nendes muuseumides töötavad inimesed ei oleks professionaalid üksnes oma erialal, vaid ka museoloogias. Ülikoolimuuseumides on äärmiselt vajalik museoloogiakompetentsus ning professionaalsus, sest ideaalis peaks just ülikoolimuuseumid õpetama üliõpilasi tulevasi muuseumitöötajaid arutlema valdkonna kõige uuenduslikumate ideede üle. Parem kättesaadavus Arendada kollektsioone eri tasanditel kogudel põhinevast teadustööst kollektsioonide kättesaadavuse parandamiseni ning teha 27

28 Mariann Raisma seda ühtaegu nii füüsilisel kui ka virtuaalsel tasandil on kindlasti üks viimaste aastakümnete suuremaid proovikivisid. Sellega kaasneb ka kollektsioonidele uue sisu, sh uue otstarbe andmine. Kokku võttes: hea ülikoolimuuseum peab olema kättesaadav, seoseid loov ja ühiskonnale oluline asutus. Siis elab seal ka akadeemiline vaim. Portreteerides akadeemilist vaimu, on tähtis osata luua seoseid mineviku ja lähituleviku, lokaalse ja globaalse vahel; selle jaoks pakuvad ideaalseid võimalusi ülikoolimuuseumide teemad: inimene, loodus, kunst, teadus, mikro- ja makrokosmos. Ülikoolimuuseumid on oma loomult erinevad, see oleneb nende teemast, ajaloolisest kujunemisest, positsioonist ülikoolis ja ühiskonnas. Kindlasti on oluline rõhutada, et ülikoolimuuseumid ei ole ülikooli siseasi, vaid üks osa muuseumimaastikust. Neile kehtivad vähemalt samad kriteeriumid, mis teistele professionaalsetele muuseumidele. Seetõttu on tähtis, et akadeemilised muuseumid oleksid atraktiivsed nii vormilt kui ka sisult. On selge, et sisu poolest esitatakse neile eriti suuri nõudmisi, ülikoolimuuseum peab alati jääma teaduspõhiseks. Kuid niisama oluline on, et ülikoolimuuseumide puhul kehtiks kõiki mäluasutusi ühendav põhimõte: muuseum pole üksnes hariv, vaid ka inspireeriv keskkond. 28

29 Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? How to portray academic spirit. Identity changes in university museums over the last two centuries Mariann Raisma, MA Director of the University of Tartu History Museum A university museum is like a window into the university. This statement is a concise characterisation of the essence of academic museums. This article examines the identity changes in university museums over the last two centuries and analyses the issues shaping the appearance and role of university museums today. University museums and collections are aggregates of the history of the social elite. Items for such museums are selected based on paradigm shifts and developments in perception of education and science. It is namely through the things preserved in university museums that we see clearly what humankind knows about nature, the universe and human beings. University-based museums are the oldest in Estonia, too: the University of Tartu s Natural History Museum was established in 1802, while its sibling, the Art Museum, was born just a year later. Yet many of the university-owned museums in Estonia and worldwide are quite young and quite a few have the status of mere collections. For instance, the Museum of Tallinn University of Technology was reopened only in This article analyses types of university museums and the idea behind the concept of academic museums, using as an example the Ashmolean Museum of Oxford University. While the university museums existing in the 19 th century focused on lecturing and research work, the 20 th century saw the emergence of a new type of university-based museum that concentrated efforts on historically valuable science- and education-related collections and the history of their university. Two trends are discerned from analysis of such museums in Europe: the first stresses science (science museum/museum of history of science) and the second focuses on the university s history (university museum), with historically valuable scientific materials serving the latter priority. This article highlights the typical issues 29

30 Mariann Raisma of modern-day university museums, such as centralisation vs decentralisation, university history vs history of science and curator vs researcher, and discusses the public role of university museums. 30

31 Ing-Marie Munktell, Cecilia Ödman Museum Gustavianum The interface between the academic world and the general public Ing-Marie Munktell, PhD Cecilia Ödman, ma Museum Gustavianum In Uppsala the Museum Gustavianum, with the Art Collections and the Numismatic Cabinet, occupies a unique position as an interface between the academic world and the general public. Situated in the medieval heart of the city, the Gustavianum is the former main building of Uppsala University. The Anatomical Theatre erected on the roof of the Gustavianum gives the building its characteristic appearance. The Museum Gustavianum was inaugurated in The main exhibition describes the history of Uppsala University through a collection of objects from a wide range of disciplines dating from 1477, when the university was founded, to the present. The Museum has become a popular attraction to the public, with around visitors every year. Museums of today represent wide spectra of different organizations and content. But still the mission for us as museum professionals stays the same to document, to preserve and to present. Museums in general have changed from being collection based museums for the elite to big centers for the broad public from curiosity cabinets to science centers. In the strategic planning of the Museum Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012) 31

32 Ing-Marie Munktell, Cecilia Ödman Picture 1. The museum as a place where the past and the present meets the future (Photo Å. Nilsson) Picture 2. Students documenting a collection at a department (Photo J. Worley) 32

33 Museum Gustavianum Gustavianum we decided to focus on the public side of our mission. We do believe that museums are important factors for the future in the field of mass-education, research and as public rooms for culture, knowledge and events. For university museums this public engagement is even more important because the benefits are many: widening participation in the activities of universities and new groups with different backgrounds going to universities. There is a fragile balance between the inward and the outward work in university museums, but in the long run there is a win-win situation in this area of community outreach. We must ask ourselves: who will use and who will pay for the future museums? Today, when the perspective of using collections has changed from research and teaching to public interpretation, many museums and collections are at risk. To meet the future we must convince our university management about how useful the scientific and cultural heritage is and that it has a huge potential of knowledge for next generations. Many museums and collections are hidden treasures, unknown to the world outside, and sometimes even within, the universities. Our success depends on whether we can make our heritage useful and accessible. One way for the museums is not only to teach but to start dialogues between those who can teach and those who wish to learn; to allow the visitors to teach the museum professionals about what their mission ought to be. Museums should work closely with the other departments at their universities as well as with other schools and organizations. The modern researcher is positive to the so called third mission when cooperation is made possible. Theme days on different subjects, from mathematics to Chinese punk, give academics the possibility to meet the public. University museums can play an important role in these activities, as the museum staff are professional public communicators. Student participation is another important way of widening our mission. Ever since the museum was founded, student participation has played an important role in the ongoing work: with respect to documentation, exhibitions and education. In each semester since 1997 a number of students in the liberal arts were offered an internship at the museums storage facility. During the internship the 33

34 Ing-Marie Munktell, Cecilia Ödman students gather insights into different aspects of inventorying and preserving objects. These students efforts have led to an acceleration of the documentation of the museums own collections. Even on program days and for the education side of museum activity student participation has played an important and vitalizing role. Some of the implemented educational projects have been quite unique in its nature and have attracted attention at conferences and in the media. The Museum Gustavianums strategy has been to involve as many students as possible from as broad a spectrum of subjects as possible. We hope that in the future this work could be developed further and intensified. One example is from the autumn of 2010 and 2011 when students from the department of ALM (Archives, Libraries and Museums) helped us to arrange holiday activities for children. The activity was called Time Travel and was a new project where 4 stations were set up and the children could meet 4 different historical persons together with objects from the past. In the Museum Gustavianum we start with pre-school children in our public work. University museums can support both students in their education to preschool teachers and the children s joy in finding out how exciting experiments can be. At the Museum Gustavianum we have found the student participation to be a win-win concept. Museums have unique collections and a great many stories that need to be told. If we dare to let in researchers and students and others as well, then together we can connect the past with the present and future. Then our university museums can become laboratories for new ideas and our collections can find new meanings. 34

35 Museum Gustavianum Museum Gustavianum vahendaja akadeemilise maailma ja tavainimeste vahel PhD Ing-Marie Munktell, MA Cecilia Ödman Museum Gustavianum Museum Gustavianum täidab Uppsalas unikaalset rolli olla vahendaja akadeemilise maailma ja tavainimeste vahel. Muuseum asub linna keskaegses südames, endises Uppsala ülikooli hoones. Anatoomiateater katusel annab hoonele tema iseloomuliku ilme. Museum Gustavianum alustas tegevust Püsiekspositsioon kirjeldab Uppsala ülikooli ajalugu alates aastast 1477 kuni tänapäevani välja. Muuseum on populaarne, seal käib aastas külastajat. Tänapäevased muuseumid võivad olla sisult ja organisatsioonilt üsna erinevad. Kuid nende üldine ülesanne on ikka sama dokumenteerida, säilitada ja näidata. Üldine muuseumide areng on liikunud eliidile kuuluvatest kollektsioonidest kuni suurte laiale avalikkusele avatud keskusteni, kuriositeetide kabinettidest teaduskeskusteni. Museum Gustavianumi strateegilistes plaanides otsustasime keskenduda muuseumi missiooni avalikkusele suunatud osale. Usume, et muuseumid on tulevikus aktiivsed tegijad massihariduses ja uurimistöös, pakkudes avalikku ruumi kultuuri, teadmiste ja ürituste tarvis. Ülikoolide muuseumidele toob avalikkuse laiem kaasamine mitmesugust kasu, tuues ülikooli uusi inimesi erineva taustaga. Mõnikord on sisse ja väljapoole suunatud tööde vahel paraja balansi leidmine keeruline. Kuid pikemas perspektiivis annab kogukonna kaasamine kindlasti tulemuse, millest kõik võivad ainult võita. Me peame endalt küsima kes hakkab tulevikus muuseumi kasutama ja kes hakkab selle eest maksma? Museum Gustavianum alustab tööd avalikkusega juba koolieelikutest, kaasab kollektsioone kirjeldama ja muuseumitunde läbi viima üliõpilasi jmt. On väga oluline, et me suudaksime ülikoolide juhtkondadele selgitada, milles seisneb kollektsioonide väärtus. Edu sõltub sellest, kui hästi me oskame teha pärandi kasulikuks ja kättesaadavaks. 35

36 Why academic heritage should not be restored and exhibited? Anne Vähätalo, MSc Architect SAFA, Aalto University School of Engineering Introduction Academic heritage reveals the paths, traditions and steps of creating researchers and doing research, whether the steps were taken forwards or backwards. Denying, hiding and destroying one s past ensures failures in the future. In this paper I will discuss the relation between renovating or maintaining existing exhibitions of collections and museums. I also present some solutions on how to explain to the economists the value of university museums and collections for research as a source for creativity and inspiration, as a foundation of reputation and as a PRdevice for a university. I present a case study on the commercial approach of managing the premises of Aalto University and its impact on the preservation of heritage. I shall address the question of the compatibility of this commercial approach for the academic world and national building heritage. I also raise the question about the ways alterations, rearrangements and modifications were made to the interiors and furnishing in the oldest parts of Otaniemi campus since the central area and its buildings are the masterpieces of Alvar Aalto, not only 36 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

37 Why academic heritage should not be restored and exhibited? because of exteriors but also, and especially, because of its interiors. The Otaniemi campus is on the Finnish DoCoMoMo list. 1 Who and why needs collections and museums? There are various users of heritage although they may not know it in advance: researchers, students and future researchers and students: i.e. schoolchildren (and their teachers). Also those who are generally interested in various branches of (doing) science and those who need to promote the university to the surrounding society. Academic heritage can, and should be, used to promote a university for the public. The reason for this is simple: for an outsider a university museum with its café, shop and exhibitions is the easiest way to get in touch with the past and present of the academic world, research and science. The deeper reason for museums to exist is to serve as means for understanding how sciencestudies and the academic world work and how things were (taught) in preceding eras. Museums and collections may also serve as an inspiration for other professionals, such as artists, artisans, designers, inventors, and teachers. The significance of collections is obvious: they are the database and sources for research and very seldom only a showpiece. A university museum might also show what had gone wrong in some cases or what might have been the direction of the research when some special branches of science would have survived. The changes in theories and common understanding of different branches of scientific knowledge can also be shown. An issue that most of us never even think about is the history of errors and other possible paths, but also ability to argue the so-called we just agreed that this is ok when it really has no scientific and up-to-date research to back it up. How are the objects shown? Museums should use at least two levels of storytelling scientific and popular most preferably showing rather long but visible con- 1 ( ) DoCoMoMo is a non-profit organization International Working Party for Documentation and Conservation of Buildings, Sites and Neighborhoods of the Modern Movement. It has also national sub-organizations and each country has its own list of items. 37

38 Anne Vähätalo nections between early phase and current solutions. For decades the leading idea in restoration of architecture has been to show stratification and this could also be a solution for university museums. Different ways of exhibiting various collections, spaces related to the collections and documents depend much on usable resources and possible users as well as money, space, and the nature of collection itself, its quality and quantity. The policy of one truth, one universal exhibition ideology and graphical layout often leads to a situation where once you have seen one collection/museum, you have seen them all. Is it really necessary to wipe out all traces of previous permanent (collection) exhibitions just because they are shown in old, out-of-date style? Is it not part of history and science itself to show how a collection was previously, and possibly originally, exhibited? The original interiors, showcases, arrangement of objects and information papers are an essential part of history of sharing information. By showing different and original ways of exhibiting objects from different eras you also pose a question: can you notice how the ways of doing science, knowledge and way of sharing information change? Can you relate this showpiece to its historical context and the world around it? History has numerous levels and as many viewpoints as there are viewers (pic 1). Pic 1. Natural history museum of Berlin and three different samples. From left wet collection in 21 st century style, learned cabinet from 18 th century and exhibition with new and original cabinets typical 18 th and 19 th century array as a picture on the background (Photo: A. Vähätalo) 38

39 Why academic heritage should not be restored and exhibited? Pic 2. Cabinet of Physics at the University of Coimbra (Portugal), first room is in original array and shape. Cabinet is dated back to 1780 s and in the middle are shown devices for researching electricity. Devices are constructed of timber, glass and brass/copper (Photo: A. Vähätalo) Old arranged cabinets, dioramas, concept-shows, objects telling timeline, wow-shows In some cases the most impressive and informative way is to show collections in their original cabinets and environment especially when both have survived through centuries. Although time is not the decisive factor, the entity and its meaning for research in situ. For example a nuclear reactor representing modern architecture from mid-1950 s can be an excellent showpiece (such as the linear accelerator at Orsay in France 2 ) as well as a collection room of scientific instruments from 1780 s (e.g. Cabinet of Physics at the University of Coimbra 3 ). Sometimes it is difficult to fit the artefact into the basic concept of a showpiece or a museum, for example Germany s first and still radioactive nuclear reactor, the visually stunning Atomei, literally nuclear egg 4 a piece of modern industrial and scientific 2 ( ). 3 ( ). 4 ( ). 39

40 Anne Vähätalo Pic 3. Modern, up-to-date showcase exhibiting evolution of telephone. Very informative but cold. Exhibition includes several similar stories. University of Porto in Portugal (Photo: A. Vähätalo) Pic 4. Partly renovated (new worktables above old ones) laboratory of physics at the main building of Helsinki University of Technology (now Aalto) in August 2011; original design by Alvar Aalto (Photo: A. Vähätalo) 40

41 Why academic heritage should not be restored and exhibited? architecture. Much depends on the tale and level of information the curators want to tell (pic 2, pic 3, pic 4). It is very hip in the 2010 s to demolish old dioramas and collection cabinets and show things in concept exhibitions, that is to put objects with same ideas, but from different eras in the same box and show evolution and timeline within one showcase. This is a very informative way of storytelling, but on the other hand, if you have a collection of electrical demo pieces from 1890 s in original cabinet and possibly in original environment is that worth anything? Some 120 years of survival is not something you meet daily. How about diorama from 1970 s? Yes, it might be very ugly and old-fashioned but also a representation of its own time. What if you at least save the most popular, meaningful and typical ones and document all the others properly? You might make a virtual tour of the others before they are demolished and then you can put this documentation in 3D goggles and let the visitors see how the museum was before. The most impressive example of new ways of exhibiting and preserving scientific samples ( wow-shows ) I have seen so far is the wet collection of Natural History Museum in Berlin. The collection con sists of thousands of samples that have been preserved in alcohol and glass tubes; animals from all over the world are all displayed within a kind of giant crystal cube a room within a room. A regular visitor will see the examples from high and dark circulating corridor, meanwhile researchers and students of biology can see the illuminated cube inside and make their observations. This collection is an ideal case: an impressive showpiece and used in everyday research at the same time. This new way of exhibiting has its parallels in the past: the collection exhibitions from 19 th century in the wall-size vitrines full of stuffed samples of animals. A very beautiful and visually simple example of this kind is the Gallerie des Oiseaux a series of collection rooms of birds at the Musée Zoologique de la Ville de Strasbourg. How to do it? Some universities have made an absurd and strict rule that their museum is not allowed to conduct research and then wonders why the museum does not achieve any scientific results and does not at- 41

42 Anne Vähätalo tract a great number of visitors. A good exhibition is mostly based on careful research that at least partly comes from inside the museum. Recycling is the day s word. For a temporary exhibition this ideology is a bit difficult but still manageable: one has to create basic structural layout that can be used over and over again; just change the posters, content and composition. Old cabinets can usually be reused, repaired and if necessary, remodelled (pic 5, pic 6). Connecting the work of science historians with museums is simply solved: museums should employ researchers who know how to research, write and publish and how to prepare exhibitions. Museums should also not forget an architect who knows how long one meter is, how heavy 40 kg are and how long it takes to build an exhibition with a negative budget. Large audiences are quite easily pleased when they are shown how theories and scientific instruments have made their everyday life easier. If you have to establish a new collection out of forgotten items in a storage cellar, quickly study the pieces, find any marks and notes and overtake all without hesitation. Later you can go to archives to research for inventory lists. Remember to doubt everything, ask stupid questions and not to assume anything. And you must remember to protect that which cannot speak for itself the heritage as an entity. Sometimes this means changing locks and acting as a fire brigade in action. You must never panic or loose self-control, even when you are the last man standing. Virtual object versus real item? We may think that virtual tours and archives give us all the information we need, but in reality we just see either a reflection made by camera lens or an animation. Virtual display does not have the same impact as the real existing thing; it does not give us the sense of material, size, colour, ageing, patina, and odour. Also, the original context is missing, though this also happens when an object is not shown in the original environment and showcase or laboratory context. But virtual 3D and 4D -models and photographs can give useful additional data and often allow us to see inside or behind the object or its path in time and timeline. Another advantage of virtual exhibition is 42

43 Why academic heritage should not be restored and exhibited? Pic 5. Stripping table designed for land surveying department. Unique set of furniture that will have a new life as exhibition table and after remodelling, cabinet (Photo: A. Vähätalo) Pic 6. Cabinet designed by Alvar Aalto office, original furnishing of HUT. Mathematical models inside date back to s and are related to the main interest of science in those days in Finland. A small piece of temporary exhibition about teaching on HUT in year 2008 (Photo: A. Vähätalo) 43

44 Anne Vähätalo to make collections and museums known to those who are not situated in its neighbourhood, therefore it is a good way to promote and share knowledge. Virtual archive also preserves objects from wear of handling and gives simultaneous access for several researchers but it can never replace actual archive. Establishing virtual archive and exhibitions needs knowledge and understanding of software but also a clear vision of the visual outlook and simple user interface and this system should work in harmony with other similar archives already established. Above all, this requires enough time to consider different solutions and money to provide for memory storage, energy, counting capacity and also secure interactive web. However, we should not assume that everyone really has access to the Internet. Is money the new god? Maintenance demands money, but the real issue is the worshipping of making money over university buildings. Why should university pay so high rent for its premises that it gives the owner equal profit as large as any commercial real estate business over deposited capital? In Finland the premises used to be the property of university and then in mid-1990 s they were given by state to profit-making statist company 5 which led to a situation where rent formed over 50% of the costs of every faculty. This is what happened in HUT 6 and in all other universities in Finland. Official explanation for later rent increases was that university should pay its way due renovation costs. But how can a university operate when its main product is knowledge and immaterial resources for economic life that is, highly educated experts whose education is mainly paid by the state? Museum and collection spaces should be valued to one tenth of the regular rent price or even less. Also, when a built-in scientific instrument or its podium is in an ordinary university room, the volume of the area the podium takes should be reduced from the rent. A relic 5 Panu Nykänen, Otaniemen yhdyskunta. Teknillinen korkeakoulu (Helsinki: WSOY, 2007), HUT is Helsinki University of Technology and since part of Aalto University (HUT is nowadays dealt in four different Schools of technology). 44

45 Why academic heritage should not be restored and exhibited? should be a matter of boast and pride, not a nuisance to get rid of. An issue that is quite difficult to explain to the euro-fixed-make-profit economists or the humble and diffident scholars. Inspiration comes from a little intellectual stimulus and trigger hidden in environment. How to convert a true-believer or a faint heart? What if the emperor has no new clothes, not even the undergarments? How to make economists to understand that university s main goal is not just to be an effective result-maker but to be a place for study, doubt, success and also errors. How to show that nothing new comes from empty hands? You need the history around you in order to understand how it was before and how it is today and create a question based on hands-on study: did we have it right or can we do better? To get funding for a museum, collection and exhibition activity is to abuse the international ranking lists for your own purpose: check top-twenty of your own kind of universities and then study their websites and look if they mention a university museum specialized on the subject you are looking for and make your own statistics. You can also make a comparative study on top-twenty universities in general and make a similar list. The result is that at least 90% of the toptwenty have a museum or collections and funding for them. If you have the possibility, visit some of these, document them, interview the staff and ask for statistics. Then show your report to those who make the decisions in a way that it cannot be forgotten and recommend them to do an official visit to your collections and then to the best ones you visited. Lure in money to compete. A faint heart is a bit different but usually the eyes of scholars can be opened just by taking them to see the instruments and asking them what they are used for. The Case: Aalto University In Aalto University the premises are now run by Aalto University Properties Ltd a new organization taking care of the foundation based on Aalto University s premises. The policy remains the same: money is taken from education to pay for the walls and equipment. A new pricelist is given for the renovated spaces: storage rooms are 45

46 Anne Vähätalo equal to office rooms when it comes to rent per sq.-m. 7 Everyone can see what this means to collections in faculties with a long history and huge instrument(s) or a collection with no present use. The situation in Aalto s Otaniemi campus is the following: old main building has been under renovation since August 2011 and land surveying department is the first in line for destruction. Land surveying collection consists of all kinds of measuring instruments from 1800 s to 1960 s, the biggest being half-the-elephant-size instruments used to construct maps from aerial stereo photographs. The department also has teaching spaces specially made for them with tables joined to solid ground and a 75-metre measuring line for calibrating the devices and an unused laboratory for soil specimens. Most of this is going to be demolished due to price tag given to storage rooms, need for vast amount of HVAC-engine rooms 8 and due to new techniques in land surveying and because some of these instruments are being used by very few people during an academic year. There is no room and no money for showing history or scientific progress because the rents are so high and also, possibly, there is not enough willpower to find a way to preserve bulky scientific instruments as a part of interiors even if there would be a possibility to do so. The paradox is that the collections of Aalto s engineering schools survived three different wars during the 20 th century but not the time of peace and prosperity of the early 21 st century. It is quite certain that in past many engineering-related vast objects and machines were destroyed when they became out-of-date but quite many of them ended up in museum collections outside the university. Luckily, this time most of the instruments used in land surveying were saved, some of the biggest found a new place in various land surveying related museums and smaller instruments got a shelter under the roof School of Engineering at Aalto for the sake of old times, in the spirit of the so-called teekkarihenki. Most alarming is the ignorance and negligence towards architectural value of Alvar Aalto s heritage in Otaniemi. The exteriors are considered to be of high value but interiors are very often altered for the sake of modernization. The central architectural ideas in the 7 Conversation with professor Henrik Haggrén, December ( ). 46

47 Why academic heritage should not be restored and exhibited? Pic 7. Main hall of the main building of HUT. In the middle are shown wall cabinets made in 1998 for a history exhibition these cabinets are updated and reused in situ year Exhibitions are integrated in departments since there is no actual museum (Photo: A. Vähätalo) main building of HUT are the shape and interiors of the amphitheatre-like auditorium, entrance halls in the main hall and those of the department of architecture and land surveying, the long corridors connecting the three and the additional fingers with upper light or sidelight depending on the location of the corridor in the plan. The newest idea from AU Properties Ltd is to demolish these walls between old drawing halls and central corridors and build all dividing walls of glass and put students, researchers and assisting administration staff in open-plan offices, just because it is so fashionable and new (this was so some twenty-forty years ago). These alteration plans are also going to ruin the main architectural interior features of the main building and also endanger the work peace of students, teachers and researchers. What makes it worse is that they thought of this plan when recent studies 9 have shown that open-plan offices are non-efficient as a workplace. Why do non-professionals want to do 9 Article about sickness absence id=3167 ( ) and article about noise in general and in offices tiede.fi/artikkeli/1202/melu_vie_hengen_ja_hermot ( ). 47

48 Anne Vähätalo architects work when an architect never wants do economists work? We put our hope on the National Board of Antiquities to prevent this disaster, but due to present budget cuts it is likely that there is very little professional help available (pic 7). However, there is a faint light at the end of the tunnel the new school for architects and designers. They need a new house, not just for the studies but also for exhibitions and collections. Will there also be space for a museum? No one knows. It is possible that there will be some kind of museum-organisation in Aalto in future, but the strategy remains in shadows. Meanwhile the spiders of museum-minded weave their world-wide-web of co-operation in silence. Conclusions In order to maintain the heritage it is essential to create guidelines, policy and grant funds for establishing proper framework and to make the wide range of heritage known to the whole of the university, from its students to the headmaster, and then practice this policy. One of the most important missions is to guide all those who work and study at the university to act in a way that the heritage is not endangered, but nourished and grown. The renovation of old exhibitions should be done after thorough consideration, since stratification is the timeline of all history and it can and must be shown. Original showcase also has its value of curiosity, as a means of information and as an historical artefact. Virtual exhibition cannot replace real objects; however, it can give additional information that is not included in normal exhibition arrangement. Recycling and reusing are a good means to reduce costs if budget is low. Once lost is gone forever. Money saved/gained in a quarter can turn into loss in centuries. It is essential to understand the meaning of history and heritage, since they are the base of university s reputation. Heritage and reputation can be established only by centuries of work, research and education and all of these are the most valuable PR-devices that a university can ever possess. Heritage is not just objects, it is also the built environment, both interiors and exteriors of university, and immaterial heritage e.g. in form of traditions of ceremonies, teaching procedures, student life and emblems showing academic identity. 48

49 Why academic heritage should not be restored and exhibited? Miks akadeemilist pärandit ei saa säilitada ja näidata? MSc Anne Vähätalo Aalto ülikool Akadeemilist pärandit saab ja tuleb kasutada ülikoolide ja teaduse tutvustamiseks laiemale publikule. Teadusjalugu õpetab nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi ja arvamuste teaduslikku põhjendamist. Kuidas mingeid kollektsioone näidata, sõltub suuresti ressurssidest nagu raha, ruumid, kollektsioonide olemus ja suurus, ning võimalikest kasutajatest. Ideaaljuhtumiks pean Berliini loodusmuuseumi märgpreparaatide kollektsiooni, mis kõnetab nii teadlast kui tavakülastajat. Parim viis eksponeerida ajaloolisi kollektsioone on kahtlemata võimalikult originaalsetes kappides, karpides või vitriinides. Aeg ei oma tähtsust, labor aastast võib olla sama huvitav kui Virtuaaltuurid ei asenda kuidagi vahetut muljet ja ei maksa unustada, et igaüks ei kasuta ka internetti. Raske koorem on muuseumidele kohustus teenida raha. Soomes maksavad ülikoolid poole oma eelarvest ruumide rendiks (sest need anti aastatel tuluteenivate firmade hallata). Igaüks saab aru, mida see tähendab, kui hoidla pinna eest tuleb maksta sama hinnakirja järgi nagu kontorite eest. Ka 10 korda väiksem summa oleks muuseumile probleemiks. Aalto ülikooli Otaniemi kampuse vana peahoone otsustati renoveerida. Vana geodeesia ajaloo kollektsioon, milles on instrumente ajavahemikust (sh suurimad on poole elevandi mõõtu, kasutatud kaartide tegemiseks aero-stereofotodest), spetsiaalsed lauad õppekabinettides jm on määratud väljaviskamisele, sest tänapäeval kasutatakse teistmoodi tehnikat ja hoidlapind on liiga kallis. Väga keeruline on selgitada, et ülikool ei saa olla efektiivne tuluteenija, vaid peab olema koht, kus on kohta kahtlustele ja edu kõrval ka vigadele. Ajalugu meie ümber sunnib esitama küsimusi, kas me teeme ikka asju kõige paremal viisil. Aalto tehnikaülikooli kollektsioonid on 20. sajandil üle elanud kolm suur sõda, kuid on sattunud paradoksaalsel kombel tõsisesse ohtu 21. sajandil õitsengu ja rahu ajal. Loomulikult on ka varem osa 49

50 Anne Vähätalo instrumente nende vananemise tõttu minema visatud, kuid paljud on jõudnud ka muuseumi. Selleks korraks said kollektsioonid päästetud need jagati laiali erinevate muuseumide vahel ja osad leidsid pelgupaiga Aalto Inseneride kooli pööningul. Võimalik, et kunagi saab õppeasutus siiski oma muuseumi. Seniks peavad muuseumitöötajad püüdma päästa, mis päästa annab. Pärand ei saa enda eest alati ise rääkida. Ikka tuleb meeles pidada, et lisaks esemete esmasele väärtusele on hoopis teistmoodi väärtus tervikkollektsioonidel. Pärand nii materiaalne kui mittemateriaalne loob aluse ülikooli reputatsioonile ja on suurepärane PR vahend. 50

51 Университетские музеи Украины: стадия возрождения PhD Лилия Казанцева Киевский национальный университет имени Тараса Шевченко В начале ХХІ века в разных концах мира заговорили о необходимости спасения так называемого академического наследия. Призабытые, часто запущенные по разным причинам в ХХ столетии движимые и недвижимые памятники истории развития науки и образования начали получать новую жизнь благодаря возвращению к ним внимания общества. Этому предшествовала долгая и упорная исследовательская, популяризаторская и законотворческая работа. К сожалению, еще далеко не во всех странах удалось ее выполнить. Экономический кризис, смещение приоритетов наций и образовательных учреждений, вынужденные поиски инвестиций для новых научных разработок часто оставляют на заднем плане интересы музеев и музейных коллекций. Академическое наследие, как важная часть культурного наследия человечества, сконцентрировало в себе образцы интеллектуального развития всего общества и признаки национальной идентичности отдельных народов и стран. Без ее сохранения, изучения и трансляции история цивилизации, страны, нации, научного направления, учебного заведения или его подразделения останется неполной и до конца не понятой. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012) 51

52 Лилия Казанцева Украина, молодая независимая страна с давней историей, сегодня пребывает в состоянии становления. Ей приходится разрешать очень много актуальных проблем одновременно с преодолением мировых экономических, социальных и моральных катаклизмов. К сожалению, на первый взгляд небольшая проблема сохранения академического наследия в Украине пока еще не попала в поле всеобщего внимания. Хотя, на самом деле, проблема не такая уж и маленькая, актуальная и болезненная. Очень важно не опоздать с ее решением. Люди, которые находятся непосредственно внутри этой проблемы кураторы университетских музеев как никто другой понимают своевременность поднятого вопроса. Они знают, что для сохранения уникальных научных коллекций, архивов, библиотек, ботанических садов, архитектурных комплексов нужно срочно что-то предпринимать. Попыткой найти выход стало создание в 2011 году Секции университетских музеев и коллекций высших учебных заведений при ICOM Украины. Секция поставила себе задачи: - изучить международный опыт в этом вопросе, - объединить усилия небезразличных к проблеме людей и организаций, - оценить современное состояние музейных коллекций высших учебных заведений Украины, выделить их типичные проблемы и потребности, - наладить популяризацию коллекций на разных уровнях, стремиться сделать их максимально открытыми для общества, - выработать предложения к нормативно-законодательной базе для этого типа музеев, - способствовать местному и международному сотрудничеству в деле изучения и пополнения коллекций. Как и во всем мире, среди тысяч разнообразных по тематике, профилю, форме собственности, фондовому наполнению и стилям работы музеев, особенный тип университетского музея оказался между двумя мирами и в Украине. 1 С одной стороны универси- 1 Marta Lourenço, Where past, present and future knowledge meet: an overview of university museums and collections in Europe, Museologia Scientifica Memorie, N 2 (2008),

53 Университетские музеи Украины тетские музеи в том или другом виде (кабинеты, коллекции, наглядные пособия) возникли одними из первых среди музеев вместе с появлением образования для наглядной передачи знаний во многих отраслях. Они формировались и оттачивались столетиями на глубоком научном фундаменте. Но по современным формальным признакам и пониманиям они не являются в полной мере музеями, поскольку часто не имеют даже штата, специальных помещений, специалистов, в них часто не ведется фондовый учет, по отношению к ним не выполняются музейные нормы и законодательство. С другой стороны эти особенные музеи активно используются в учебных программах, их коллекции изучаются как научные объекты, но ни учебными, ни научно-исследовательскими подразделениями в университетах они чаще всего не считаются, а соответственно государственного финансирования не получают. Университетские музеи оказались в положении чужих среди своих, их подавляющая часть в системе высшего образования Украины курируется на общественных началах, их работа часто держится только на энтузиазме отдельных лиц. Сколько существует подобных музеев, пока никто не может точно сказать. Причин этому много. Кто-то использует коллекцию, которая могла бы стать отдельным музеем, в учебном процессе как набор наглядных пособий и никогда не рассматривал ее как музейную. Кто-то десятилетиями собирал уникальные образцы, уже имел опыт, когда наилучшие из них отчуждались из коллекции в «настоящие» музеи. А кому-то за недостатком времени и отсутствием помощников некогда разобраться, какими же сокровищами он или его кафедра (факультет, университет) владеет. Поэтому, иногда, о существовании таких коллекций знают только избранные. Таким образом, это огромное историческое наследие остается не очень хорошо изученным, неизвестным для общества, а потому незаслуженно забытым, невостребованным и незащищенным. На протяжении веков многие объекты коллекций переезжали с места на место, из дисциплины в дисциплину, из коллекции в коллекцию, часто из университета в университет или даже из страны в страну. В процессе этих перемещений они изменялись и по своим функциям и по стоимости. Рассматривая коллекции как 53

54 Лилия Казанцева систему динамических ценностей можно понять транс-дисциплинарную модель высшего образования. 2 Во многих случаях университетские музеи размещаются в зданиях высокой исторической и культурной значимости, в общепризнанных муниципальных или национальных памятниках, включая и объявленных ЮНЕСКО культурным наследием, поэтому эти музеи призваны стать защитниками и популяризаторами архитектурных недвижимых памятников, которые также входят в состав академического наследия. Анализируя опыт разных стран и наработанные рекомендации для изменения положения музеев и коллекций в университетской структуре, можно выделить определенные шаги преодоления сложившегося положения. Это - необходимость открытого диалога между музейными работниками и структурами власти разных уровней (проблему необходимо озвучивать, предлагая выходы), - развитие академического консультативного совета (более успешные проекты могут помогать и подсказывать менее успешным проектам), - присоединение к университетским, национальным и международным проектам, - разработка экономических стратегий (необходимо не просто просить увеличения финансирования, а аргументировать и строить долговременные планы), - поиск партнеров, которые могут поддержать новые музейные проекты (как в городе, внутри страны, так и в мировом масштабе), - увеличение общественных инвестиций в университетские коллекции (финансовых, информационных, волонтерских), - обеспечение географического обозначения музея на местных и на международных картах, - развитие неожиданных сопоставлений и видений при подготовке новых экспозиций, 2 M. A. Meadow, Relocation and revaluation in university collections, or, Rubbish Theory revisited, Putting University Collections to Work in Teaching and Research, Proceedings of the 9th Conference of the International Committee of ICOM for University Museums and Collections (UMAC) (Berkeley, USA, 10th 13th September 2009),

55 Университетские музеи Украины - превращение музея в место, где посетитель и коллекция взаимодействуют и ведут диалог, - поиск способов современного использования коллекций дополнительно к традиционному в учебном процессе. При этом необходимо при объединении музеев или коллекций в глобальном масштабе не забывать, что должна быть соблюдена университетская идентичность каждого музея. Если придерживаться этих рекомендаций, университетский музей или коллекция вскоре сможет выполнить три своих основных функции 1) быть известным, 2) использоваться, 3) иметь влияние. А вместе с тем он станет более защищенным. Музеи и коллекции университетов Украины хранят очень богатый и разносторонний материал по истории отдельных отраслей науки, образования в целом, по истории создания и функционирования учебных заведений. Учитываются при этом национальные, региональные и местные особенности, вклад личностей в процессы развития науки и образования. Система образования на территории современной Украины появилась еще во времена Киевской Руси. Князь Владимир в Киеве открыл первую школу в 988 году при Десятинной церкви, за ней начали открываться школы при других монастырях и церквях. В начале ХI века князем Ярославом Мудрым была создана первая библиотека. В 1037 году при Софийском соборе в Киеве уже было открыто училище для 300 детей из знатных фамилий. В 1086 году княжна Анна организовала при Андреевском монастыре в Киеве первую школу для девочек. Но постоянные войны, набеги кочевников, перекрой современных украинских земель разными странами долгое время не давали возможности систематическому развитию образования, особенно национального. Образовательными центрами оставались монастырские школы, поддерживаемые местными общинами-братствами или отдельными меценатами, некоторые из школ впоследствии переросли в учреждения высшего образования. Так из монастырской школы францисканцев, созданной в 1372 году, берет свое начало современный Львовский национальный университет имени Ивана Франко. Острожская славяно-греко-латинская школа, основанная в 1576 году князем Константином Острожским на Волине, превратилась в Острож- 55

56 Лилия Казанцева скую Академию. 3 Из братской школы, основанной в 1615 году в Киеве, выросла Киево-Могилянская академия. Первый университет современного типа был учрежден в Харькове российским императором в 1804 году. Многие ранние высшие учебные заведения пережили много этапов: неоднократное закрытие, переименование, перестройка под систему образования другой страны, смена языка преподавания, расформирование, объединение, переезды в другие города. Истории их развития порой полны драматизма и даже трагизма, до сих пор незаполненными остаются некоторые белые пятна. Сегодня Украина имеет большую разветвленную систему высшего образования, которая состоит (на начало 2012 года) из 369 высших учебных заведений: 197 университетов, 62 академии, 109 институтов и 1 консерватория. По официальным данным, в этих учебных заведениях работают 100 музеев (по опубликованным данным государственного смотра музеев системы Министерства образования, науки, молодежи и спорта Украины 2011 года). Наша Секция при ИКОМ (ICOM) Украины провела свой поиск музеев и коллекций системы высшего образования. Из опросов, личных связей с коллегами, публикаций, официальных сайтов учебных заведений нам удалось разыскать на начало 2012 года 495 музеев и коллекций системы высшего образования в 147 учебных заведениях. Из них в 9 университетах музеи работают как комплексы, в остальных по отдельности. 315 имеют статус музея, 32 музейной коллекции (но это разделение на практике очень условно), 2 музея-усадьбы, 16 кабинета, 13 музейной аудитории, 2 музейного архива, 11 музейной лаборатории, 9 музейного фонда, 5 музейного зала или галереи, 2 парка (техники и камней). Кроме того, в общее число мы включили 24 ботанических сада, 7 дендрариев, 7 оранжерей, 12 гербариев, 3 заповедника, 1 биологическую станцию, аквариум и террариум, 17 обсерваторий и станций для наблюдений (астрономических, геофизических, радиоастрономических), 2 планетария, 2 анатомических театра. 3 І. З. Мицько, Острозька слов яно-греко-латинська академія ( ) (Київ: Вища школа, 1990), 290 с. 56

57 Университетские музеи Украины Classic Universities Transportation Technical Teaching Medical Law enforcement agencies Food technology Museums Universities Economic Church Art Agriculturial Рисунок 1. Распределение музеев по типу и специализации высших учебных заведений в Украине (черный цвет количество учебных заведений в подгруппе, серый количество музеев и коллекций в подгруппе). Только 180 из указанных 495 музеев или коллекций имеют свои веб-страницы. Если рассматривать тематику музеев и коллекций, то большинство из них имеет конкретную научную направленность. Только 96 из них являются музеями истории учебного заведения. Если рассмотреть, какие высшие учебные заведения имеют больше всего музеев и коллекций, то тут лидируют так называемые классические университеты (рис. 1). На удивление мало сегодня коллекций в художественных учебных заведениях, а это может говорить только об их закрытости. Накопление и анализ данных об университетских музеях и коллекциях продолжается. Анализируются условия работы персонала, условия хранения коллекций, степень систематизации, каталогизации и изученности, стили работы с посетителями, исследовательская и фондовая работа и многое другое. Создается полная база данных академического наследия Украины. В поисках сотрудничества каждый университет в отдельности, каждая отрасль науки уже имеют своих международных партнеров по всему миру. Мы же пытаемся найти единомышленников среди кураторов университетских музеев, соответствующих общественных организаций. 57

58 Лилия Казанцева Сложные пути к независимости Украины и Эстонии не один раз пересекались. Это касается как исторических событий, так и истории развития науки и образования. Так сложилось, что Украине долго не удавалось открытие университетов, поэтому довольно часто молодые люди выбирали возможность получить образование и в Тарту. Сколько их вернулось на Украину с дипломами Юрьевского (Дерптского) университета, точно не известно, но среди выдающихся личностей прошлого их достаточно много. Музеи университетов Украины среди прочего стараются восстановить эти имена и жизненные пути по тем материалам, которыми располагают, или по архивным данным. Так Музей редкой книги Нежинского государственного университета имени Николая Гоголя к 240 годовщине со дня рождения известного закарпатского просветителя Ивана Орлая ( ) показал выставку его произведений, некоторые сохранились с его автографами. 4 И. Орлай доктор медицины, педагог, писатель учился во многих учебных заведениях разных стран, но диссертацию защитил в Дерпте. Музей истории Киевского университета рассказывает историю создания Кирилло-мефодиевского общества, сыгравшего важную роль в истории Украины. Одним из его основателей был Николай Гулак ( ) выпускник юридического факультета Дерптского университета, впоследствии известный ученый, публицист. 5 В Музее Леси Украинки Волынского национального университета и в Музее истории Харьковского национального университета имени Каразина можно узнать об удивительной короткой судьбе выпускника Дерпта физика, метеоролога, писателя, брата известной украинской поетессы Леси Украинки Михаила Косача ( ). 6 Известный филолог, писатель, лексикограф, этнограф, врач Владимир Даль ( ) окончил медицинский факультет 4 ( ). 5 Ю. А. Пінчук, Гулак Микола Іванович, Енциклопедія історії України, T. 2 (К.: Наукова думка, 2005), І. Денисюк, Т. Скрипка, Дворянське гніздо Косачів (Львів, 1999). 58

59 Университетские музеи Украины Дерптского университета. Автор «Словаря великорусского наречия русского языка» и первого в истории Российской империи учебника зоологи называл себя Казаком Луганским. 7 И именно в Луганске, в местном университете, который носит его имя, в музее истории университета можно ознакомиться с жизнью этого удивительного разностороннего человека. Окончил Дерптский университет президент Всеукраинской АН Украины в гг., историк, политик, член украинской Центральной Рады, Николай Василенко ( ), который много сделал для сохранения музеев Украины в тяжелое время революции и гражданской войны. 8 Известный украинский геолог Александр Дубянский ( ) окончил Юрьевский университет в 1908 г., открыватель многих месторождений, в том числе больших залежей железной руды в районе Курской магнитной аномалии, был одним из организаторов сети музеев геологического профиля в разных учебных заведениях и городах. 9 Накануне Первой мировой войны сообщества украинцев в университете Тарту было самым большим в Российской империи, в него входили преподаватели, легальные и нелегальные студенческие общества (например «Музыкально-драматическое общество малороссов в Юрьеве», «Волынское студенческое землячество в Юрьеве» и др.). Многие профессора Киевского университета Святого Владимира, открытого в 1834 году, были выпускниками Дерпта. К сожалению, еще детально не изучен жизненный путь многих из них. Благодаря поисковой работе Национального музея медицины Украины, который берет свое начало из нескольких университетских коллекций медицинского профиля, пока больше всего известно о профессорах-медиках. 7 Наші символи культури. Володимир Даль Козак Луганський: навчальний посібник, Т. Б. Жулій, І. І. Постникова, В. М. Швирка; Під заг. ред. проф. В. К. Суханцевої (Луганськ: вид-во СНУ ім. В. Даля, 2010), 124с. 8 А. Д. Кістерська, А. В. Матвеева, Загублені президенти (з історії Академії наук України), Сер. 8 «Новини науки, техніки, виробництва»; 7 (Київ: Т-во «Знання» України, 1991), 48 с. 9 Г. И. Молявко, Геологи, Г. И. Молявко, В. П. Франчук, В. Г. Куличенко, Географы: Биографический справочник (Киев, 1985),

60 Лилия Казанцева Доктор медицины Николай Козлов ( ) начинал учебу в Казанском университете, закончил в Дерптском, углублял свои знания в Швейцарии, Англии, Лейпциге и Бреславле (Вроцлав), работал в университетах Цюриха и Вены, в Парижской медицинской школе. С 1841 преподавал в Киевском университете, основал медицинский факультет, организовал при нем первый патологоанатомический музей, 30 лет редактировал Военно-медицинский журнал, по его инициативе были открыты первые Женские медицинские курсы в империи. 10 Его коллега доктор медицины Эдуард Мирам ( ), основатель кафедры физиологии университета Святого Владимира, начинал учебу в Дерпте как вольный слушатель, усовершенствовал свои знания в Берлине, Лондоне и Париже, степень доктора получил в Кенигсбергском университете. С 1842 года преподавал в Киеве, был деканом медицинского факультета, во время эпидемий холеры 1847 и 1857 годов заведовал одновременно несколькими холерными больницами в городе. Выпускник Харьковского университета Федор Цицурин продолжил учебу в профессорском институте Дерптского университета и там защитил диссертацию на тему о брюшном тифе, изучал вопросы организации лечебного дела в Германии, Англии, Франции, Италии, Швейцарии и возглавил вначале кафедру терапевтической клиники, а вскоре и медицинский факультет Киевского университета, лейб-медик императора Александра II, один из создателей «Общества попечения о раненых и больных воинах». Известный хирург, один из основоположников пластической хирургии, консультант госпиталей в Гельсинфорсе и Киеве Юлий Шимановский ( ) окончил Дерптский университет и защитил там диссертацию, стажировался в клиниках Европы, преподавал в Киеве, один из первых в мировой медицине описал технику применения наркоза, сконструировал десятки новых медицинских инструментов. 11 Федор Борнгаупт ( ) после окончания Дерптского университета долго занимался лечебной практикой в отдален- 10 В.С. Иконников, Биографический словарь профессоров и преподавателей Императорского Университета Св. Владимира ( ) (Київ, 1884). 11 О. А. Грандо, Визначні імена в історії української медицини (Київ, 1997). 60

61 Университетские музеи Украины ных городках империи и на золотых приисках, во время российско-турецкой войны был военным врачом на Кавказе. После усовершенствования своих навыков в Париже, Лондоне и Берлине был приглашен преподавать на кафедру хирургии в университет Святого Владимира. Автор одного из первых пособий по хирургии на русском языке, один из основателей общества борьбы с заразными болезнями. 12 Рудольф Траутфеттер ( ) закончил Дерптский университет с золотой медалью за публикацию по ботанике, в Киеве много сил уделил созданию университетского ботанического сада, возглавлял кафедру ботаники, а в годах был ректором университета. Изучал флору Киевщины, Бессарабии, Крыма, Кавказа, арктических областей Сибири, основал на кафедре большой университетский гербарий. Еще один золотой медалист Дерптского университета, доктор римской словесности Александр Деллен ( ) читал в Киеве на латинском языке историю римской литературы и античную мифологию. Александр Миддендорф ( ) вскоре после окончания Дерптского университета возглавил кафедру зоологии в Киеве, занимался биогеографией и зоотехникой, с экспедициями объездил Кольский полуостров, Сибирь, Ферганскую долину, Барабинскую степь, Таймырский полуостров. Был одним из организаторов первого обследования скота в империи и aктивный пропагандист разумного использования биологических ресурсов. 13 Профессор сравнительного языковедения Федор Кнауэр ( ) обучался в Дерпте у Л. фон Шредера. В Киеве читал курсы истории греческого языка, староперсидский, готский язык и санскрит, литовскую граматику и др. Был уволен из университета во время I мировой войны как личность, имеющая немецкие корни. Преподавал на Высших женских курсах, занимался археологической деятельностью Медицина в Україні. Біобіліографічний словник, Вип. 2, Р.О. Марценюк (Київ, 2005). 13 П. Б. Юргенсон, Александр Федорович Миддендорф как исследователь и его научное мировоззрение, Бюл. МОИП, Отдел биол., 1966, 71, вып І. Винниченко, Р. Винниченко, Німці в історії Київського університету (ХІХ I половина ХХ ст.) (Київ, 2009). 61

62 Лилия Казанцева Даже небольшой и далеко не полный список выпускников эстонского университета показывает чрезвычайно интересные судьбы. Было в Киевском университете и много уроженцев Эстонии, с первых лет работы университета некоторые из них навсегда связали свою жизнь с Киевом. Йоган Генрих Нейкирх ( ) родом из Тальсена (город в Латвии) профессор греческой филологии, выпускник Дерптского университета избирался ректором Киевского университета в 1843, 1847, 1852, 1857, годах, много лет возглавлял историко-филологический факультет, который современники в те годы называли «Счастливой Аркадией» 15. Эрнест Гофман ( ), уроженец г. Феллина (Вильянди), доктор минералогии и геогнозии заведовал в Киеве кафедрой минералогии и геогнозии, был деканом физико-математического отделения философского факультета. Он провел научные обследования Киевской, Подольской, херсонской губерний и Крыма, пополнял фонды минералогического кабинета. Как геолог, он был участником кругосветной научной экспедиции Коцебу на шлюпе «Предприятие». 16 Работали в Киевском университете уроженцы Ревеля (Таллина), доктора медицины Василий Беккер ( ) и Александр Вальтер. Беккер был основателем кафедры рецептуры и фармакологи, читал курсы общей терапии, теоретической хирургии, офтальмометрии. Вальтер после стажировки в Берлине и Вене возглавил кафедру физиологической анатомии и микроскопии медицинского факультета Киевского университета, один из создателей Анатомического театра университета, созданная им анатомическая коллекция расширенная и обогащенная хранится до сих пор. Доктор медицины Кристиан Гюббенет ( ) в Киеве начал преподавание судебной медицины, во время эпидемии холеры годов заведовал холерным отделением Киевского военного госпиталя, в 1854 был назначен начальником Военно- 15 Історичний факультет Київського національного університету імені Тараса Шевченка: минуле й сьогодення, під ред. проф. Г. Д. Казьмирчука (Київ, 2004). 16 Нариси з історії геологічних досліджень у Київському університеті, під ред. проф. В. Г. Молявка, доц. О. В. Зінченка (Київ, 1999). 62

63 Университетские музеи Украины полевого хирургического госпиталя и главным хирургом Севастопольского гарнизона, лечил адмиралов Нахимова и Истомина, лечил раненых во время франко-прусской войны. Карл Георгий Эмилий Гейбель ( ) из Валька после работы во многих лабораториях Европы возглавил кафедру фармакологи медицинского факультета Университета Святого Владимира, заведовал фармакологической лабораторией, избирался деканом медицинского факультета, изучал распределение веществ в организме человека. Вениамин Кордт ( ) родился в Дерпте, там получил высшее образование и звание кандидата дипломатии, в Голландии изучал архивы по истории российско-голландских и российско-шведских отношений, а с 1894 работал в Киеве преподавал историографию, историю картографии, библиотековедение и одновременно был библиотекарем Университета Святого Владимира, позже стал одним из основателей Всенародной библиотеки Украины (сейчас Национальная библиотека Украины имени Вернадского). Некоторых профессоров считают своими и в Киеве и в Тарту. Украинец доктор славянской словесности Александр Котляревский ( ) после окончания Московского университета преподавал и в Дерпте и в Киеве славистику, которую считал комплексной наукой, сочетающей фольклор, языкознание, археологию, историю и этнографию. Антон Ясинский ( ), выходец из Украины, выпускник университета Святого Владимира вначале преподавал в Киеве, в Дерптском университете, далее в Москве, Смоленске, Воронеже. Историк, специализировался по средневековью, изучал историю традиционного права и его эволюцию у западных славян. Имя доктора ботаники Александра Фомина ( ) носит ботанический сад Киевского университета, который он возглавлял в годах, а ранее работал в ботанической лаборатории и на кафедре ботаники Дерптского университета, организовал ботанический сад в Тифлисе, работал во Франции, Греции, Италии, Швейцарии, Баварии и Австрии. Он создал первый в Украине институт ботаники, разработал первое в Украине ботаниче- 63

64 Лилия Казанцева ское районирование Украины, его имя увековечено в названиях многих видов растений. 17 Первый декан медицинского факультета Университета Святого Владимира, основатель киевской хирургической школы доктор медицины Владимир Караваев ( ) несколько лет работал в Дерптском университете под руководством Н. Пирогова, после защиты диссертации был назначен профессором в Киев. Он основал первую в Российской империи клинику глазных болезней, первым в Украине произвел ряд сложных операций, автор многих хирургических методов. Доктор математики, первый профессиональный астроном в Киеве Василий Федоров ( ) окончил Дерптский университет, там работал помощником Вильгельма Струве в обсерватори, участвовал в экспедиции к Арарату, организованной профессором Парротом, из Дерпта был отправлен в экспедицию в Юго-западную Сибирь. 18 С конца1837 года он поселился в Киеве, возглавил кафедру астрономии и геодезии, практически создал астрономическую обсерваторию при университете, стал ее первым директором, избирался деканом, проректором, ректором университета. 19 Еще один директор Киевской университетской обсерватори Андрей Шидловский ( ), выпускник Харьковского университета получил степень магистра философии в Дерптском университете. Он работал также в Пулкове, Харькове, был участником хронометрической экспедиции для определения разности долгот между Пулково и Альтоной, в Финляндии выполнял астрономо-геодезические работы российско-скандинавских градусних измерений. 20 Как сообщает на своем официальном сайте Посольство Украины в Эстонской республике, двухсторонние отношения между Украиной и Эстонской Республикой в культурно-гуманитарной 17 В. В. Капустян, Биологи. Библиографический справочник (Київ, 1984). 18 W. Federow s Vorläufiger Bericht ueber die von ihm in den Jahren in West-Sibirien aufgeführten astron.-geograf. Arbeiten, hrsg von W. Struve (St. Petersburg, 1838). 19 Ю. Г. Перель, Русский астроном-путешественник В. Ф. Федоров, Астрономический журнал, 30, вып. 1 (1953). 20 Д. В. Пясковский, Развитие астрономии в Киевском университете, Историко-астрономические исследования, Вып.1 (1955). 64

65 Университетские музеи Украины сфере отличаются позитивным динамизмом развития, високим уровнем доверия, открытости и взаимопонимания. Развитию сотрудничества в отрасли науки сопутствуют партнерские отношения между высшими учебными заведениями двух стран. На сегодня они уже объединяют некоторые университеты и академии. Было бы хорошо, если бы Киевский национальный университет имени Тараса Шевченко и университет Тарту объединили свои усилия вокруг изучения общего академического наследия. Будет еще лучше, если к этой важной долговременной работе подключится секция университетских музеев ИКОМ (ICOM) Украины и соответствующая организация в Эстонии. Возможно, вместе нам будет легче возродить общественный интерес к университетскому наследию, обновить и обогатить методы музейной работы в университетах, тем самым обеспечить им сохранение и развитие. 65

66 Лилия Казанцева University Museums of Ukraine: the revival stage Liliya Kazantseva, PhD Kyiv National Taras Shevchenko University Young Section UMAC in Ukraine, which was created only in 2011, set a goal to change societal attitudes towards university collections for their conservation. To do this we are exploring the world experience to overcome the problems of volume, typology and current savings of academic heritage, the basic needs of museums. In addition, we pay much attention to promotion of university museums and their educational work, looking for partners for interdisciplinary research in the collections. By the beginning of 2012 a total of 495 museums and collections housed in 147 educational establishments in Ukraine had been mapped. Just 96 of these also cover the history of the educational establishments, and only 180 have their own websites. The museums are also trying to raise the level of education of employees who are dealing with collections. Unfortunately, because we are confronted with mistrust, we have to unite ourselves as many preserved collections have the sad experience from the past with the collections of regional museums being scattered and most valuable exhibits removed from regional museums to the central museums. We hope that we will overcome temporary difficulties in the future and the collections of unique national university will become more accessible, understandable and useful not only to the Ukrainian community, but also the world community. It is important for a museum or collection to be widely known and frequented and influential because a combination of these factors makes its status more secure. And we have much to be proud of the history of education in Ukraine dates back over a thousand years. Contact with Estonia and the University of Tartu dates back at least two hundred years. 66

67 Университетские музеи Украины Ukraina ülikoolimuuseumid: taassünni aeg PhD Lilija Kazantseva Kiievi Tarass Ševtšenko nimeline rahvusülikool aastal loodud UMACi sektsioon Ukrainas, mis ühendab ülikoolide muuseume, on seadnud enesele eesmärgiks muuta ühiskonna suhtumist ülikoolide kollektsioonide säilitamise vajadusse. Selleks oleme tutvunud maailma kogemusega, kuidas tulla toime suur hulga, tüpologiseerimise, ja jooksva kogumisega. Palju tähelepanu pöörame haridustegevusele muuseumides ja muuseumide reklaamimisele, püüame leida partnereid interdistsiplinaarseks kollektsioonidel rajanevaks uurimistööks aasta alguseks oli kaardistatud 495 muuseumi ja kollektsiooni 147 õppeasutuses. Ainult 96 neist kajastavad ka õppeasutuse ajalugu. Ainult 180 on olemas oma veebileht. Muuseumid püüavad tõsta ka oma töötajate kvalifikatsiooni. Sageli põrkume umbusaldusele, sest paljudel kollektsioonidel ja nende valdajatel on minevikust kurvad kogemused, kus paremad kollektsioonid viidi regionaalmuuseumidest keskmuuseumidesse. Loodame, et sellised raskused on ajutised ja Ukraina ülikoolimuuseumid saavad tulevikus paremini kättesaadvaks, arusaadavamaks, ja kasulikumaks mitte ainult Ukraina ühiskonnale, vaid ka maailmale. On oluline, et muuseum või kollektsioon oleks tuntud, kasutuses ja mõjukas, sellega koos muutub ta ka kaitstumaks. Meil on, mille üle uhke olla. Hariduse ajalugu Ukrainas on rohkem kui tuhat aastat vana. Ka kontaktid Eesti ja Tartu ülikooliga ulatuvad vähemalt kahesaja aasta taha. 67

68 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus 19. sajandi esimesel poolel PhD Tiina-Mall Kreem Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum Sissejuhatus Tartu Ülikooli ajaloo väljaanne on üks paremaid kohti, kus juhtida tähelepanu alma mater i kunstikogus peituvale potentsiaalile ajaloo kui teadusdistsipliini uurimisel. Soovimata lahtisest uksest sisse murda, lisan, et loomulikult on Eesti humanitaarteadlased kursis nn pildilise pöörde ja selle teoreetikute töödega 1 ning et siinse artikli eesmärk on vaid teemat ülikooli varade näitel aktualiseerida ning suurt ajaloopiltide näitust Kadrioru kunstimuuseumis (sügis 2013 kevad 2014) ette valmistada. Jõudumööda uurib oma kogusid enamik Eesti (kunsti)muuseume. Uurimise esireas sammub kahtlemata Tartu Ülikool, kus asjaomane töö algas juba 19. sajandi keskel. Omaette alalõigu selles moodustab kunstikogude uurimine 2 ning selles omakorda kunstivarade 1 Vt nt eesti keeles ilmunud ülevaadet Krista Kodres, Pildiline pööre, Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid, koost ja toim M. Tamm (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011), ; samuti nt Francis Haskell, History and Its Images. Art and the Interpretation of the Past (Yale: Yale University Press, 1993); Peter Burke. Eyewitnessing. The Use of Images as Historical Evidence (London: Reaktion Books, 2011). 2 Nt Õie Utter, Tartu ülikooli kunstivarade ajaloost, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, I (TRÜ ajaloo komisjoni materjalid) (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), 73; Inge Kukk, University Art Collection and the Trends of Artistic Taste in the 18th and 19th Centuries, Estonian-Russian co-operation in museology: the history and the disposition of an art collection established by professor Morgenstern at Tartu University in 1803 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), ; Inge Kukk, Kunstikogumine ja kunsti kogumine Karl Morgensterni ajal ( ), 68 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

69 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus liikumine: nii ülikooli ja sellest välja kui enda seinte vahel. 3 Artikli teemaarengu seisukohalt vajab lühitutvustust just kunstivarade ümberpaigutamise lugu. Nimelt anti 19. sajandi esimesel poolel kunstimuuseumile ostetud graafika ja maalid aastal üle ülikooli joonistuskoolile, kust need pärast kooli tegevuse lõppu omakorda aastate algul raamatukogule anti. 4 Ühe väikse osa varem kunstimuuseumile, nüüd raamatukogule kuuluvast kogust, moodustavad ajaloopildid, mida järgnevalt käsitletakse. Milliseid ajaloopilte raamatukogule otse osteti või annetati, jääb siinsest käsitlusest välja. Alustuseks paar sõna ajaloopildi mõiste täpsustuseks. Saksa kunstiajalookirjutuses on kasutusel neli terminit, mis seostuvad mõistega ajalugu. Kui püüda esitada nende mõistete vasted eesti keeles ning arendada meie kunstiterminoloogiat ajaloomaalist edasi, võiks tulemus olla järgmine: Historia-maal (Historienmalerei) on inimeste tegudest jutustav pilt, mis tähistab ühtviisi nii ajaloost, piiblist kui ka mütoloogiast laenatud lugusid. Mõiste tekkis juba aastal (kui Leon Battista Alberti sidus kunstiteooriaga termini historia) ning püsis žanrimääratlusena tarvitusel kuni 19. sajandini. Uuenenud ajaloomõistmise ajendil kasvas siis historia-maalist välja mõiste ajaloomaal (Geschichtsmalerei), mille aineks sai reaalse (või väidetava) ajaloo kujutamine. Ajaloomaali juurde kuulub üldmõistena ka ajalookujutis ehk suupärasem ajaloopilt (Geschichtsdarstellung), mis käib ühtviisi maali, joonistuste, graafika jt kunstimeediumide kohta. Mõisteid sündmusepilt ehk ka sündmusekujutis (Ereignisdarstellung) võiks kasutada aga kunstitööde kohta, kus on taotletud ajaloolise tegelikkuse väga konkreetset peegeldust. 5 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVI (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), ; 200 aastat Ülikooli Kunstimuuseumi, toim. Ingrid Sahk (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006); Ingrid Sahk, Imeasjad ja pildid imeasjadest. Teaduslike uurimisreiside jäljed Tartu ülikooli kunstimuuseumis, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVI (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), jmt. 3 Nt Inge Kukk, Tartu Ülikooli kunstikogude reevakueerimine , 70 aastat eesti ülikooli: TÜ ajaloo muuseumi materjalid. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1989), ; Dorpat-Yuryev-Tartu and Voronezh : the fate of the University collection: catalogue. I. Compiled by A. Hindikainen, I. Kukk, J. Pshenitsyna, A. Vikov (Tartu: Ilmamaa, 2006); Inge Kukk, Kremli täht valgustas muuseumi: stalinismiaegsetest ümberkorraldustest Eesti muuseumides, Akadeemia, 2009, 4, Utter, Tartu ülikooli kunstivarade ajaloost, Frank Büttner, Andrea Gottdang, Einführung in die Ikonographie. Wege zur Deutung von Bildinhalten (München: Verlag C. H. Beck, 2006),

70 Tiina-Mall Kreem Ajaloopildid akadeemilises kogus Ülikooli kunstimuuseumi kogusse muretsetud ajaloopiltide vaatluse alla võtmise eeldus on oletus, et need võimaldavad meile juurdepääsu omaaegsele ajalookultuurile, ajalooteadvusele, selle avaldumisvormidele ja käibinud narratiividele. Teisisõnu: ajaloopildid on ajaloo uurimise tõendusmaterjalid. 6 Uurimise ajendiks on aga veendumus, et ülikooli kunstikogude, kunsti- ja ajalooõpetuse suundumuste tundmine aitab mõista kunsti ja ajalooteadvuse suhet 19. sajandi Eestis laiemalt. Esiteks seepärast, et Tartu ülikoolil oli Baltimaade ajalooteadvuse loomisel ja levitamisel, ajaloo uurimisel ja õpetamisel väga oluline, kui mitte kõige olulisem roll. 7 Teiseks seetõttu, et ülikooli juures loodi Eesti esimene ametlik kunstiõppeasutus joonistuskool, mille kasvandikeks oli Tiina Nurga hinnangul peaaegu 30 balti kunstnikku ja joonistusõpetajat. 8 Ja kolmandaks, et võrreldes kõikide teiste Eesti vana kunsti kogudega, on ülikooli kunstikogu kujunemine 19. sajandi jooksul kõige paremini jälgitav ja laiapõhjalisem: isegi kui tööde valiku kunstiturul tegi ülikooli esindajana selle kunstimuuseumi direktor Carl Morgenstern ( ), pidi ta ostu eest tasumisel arvestama ülikooli juhtkonna nõusolekuga ning olema valmis vajaduse korral kunstioste põhjendama. Selles, et Morgensterni ostuotsuste taga olid suured teadmised ja valgustatud arusaam akadeemilise elu vajadustest, pole põhjust kahelda. Nagu pole põhjust kahelda ka ülikooli joonistuskooli juhatajas Karl August Senffis ( ), kelle vahendusel käis hulk ülikooli kunstimuuseumi kunstioste. 9 Isegi kui ülikooli kunstikogude uurija Õie Utter on aastal iseloomustanud kunstimuuseumi esimest, 6 Burke, Introduction: The Testimony of Images, Eyewitnessing, Erik Amburger, Die Geschichtsschreibung an der Universität Dorpat in der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts, Geschichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung (Köln, Wien: Böhlau Verlag, 1986), Tiina Nurk, Tartu ülikooli joonistuskool aastail , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, I (TRÜ ajaloo komisjoni materjalid) (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), Olgu märgitud, et A. Senff näib olevat eelistanud ajalooliste isikute kujutisi ajaloolistele sündmustele, nt a osteti ülikoolile tema vahendusel printsess Victoire zu Solms-Wildenfelsi portree (ÜR 1058, Senffilt (vt Mrg. 522, lk 100; Mrg. 526a, l. 47) ning a suurvürstinna Jelizaveta Aleksandrovna portree ja suurvürst Aleksander Fjodorovitši portree perekonnaga (ÜR 576, vt Mrg 524, lk 47; ÜR 534, Mrg 524, lk 46). 70

71 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus kokkuleppeliselt ajavahemikku jäävat perioodi kui laiahaardelist, ent süsteemitut varade kokkuostu aega, 10 peame olema hinnangutes ettevaatlikud. Kas või seetõttu, et nii Morgensterni kui ka Senffi puhul oli siiski tegemist Dresdeni (omaaegse Euroopa ühe olulisema kunstikeskuse) taustaga meestega, kellesarnaseid oli Eesti- ja Liivimaal tol ajal harva leida. Võib-olla paistab nende meeste tegevus meile süsteemitu ainult selle pärast, et me ei saa praeguses uurimisseisus nende süsteemist aru? Kui nii, siis oleks mõistlik arvata, et peale kunsti ja kunstiajaloo tundsid Morgenstern, Senff ning nende kolleegid ülikoolis huvi ka ajaloo ja selle kasvatusliku, nii üksikindiviidi kui ka ühiskonna moraali parandava mõju vastu. Just sellele näib osutavat ajaloopiltide ilmumine ülikooli kunstimuuseumi kogusse. Ajaloopiltide uurimiseks tegi Tartu Ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonna töötaja Kristiina Tiideberg ülikooli andmebaasist väljavõtte koondnimetusega kunstimuuseumile ostetud gravüürid. Selle, esialgu 924 nimetusega valimiku (sh mitu graafikamappi) analüüs näitas, et pärast religioossete ja mütoloogiliste stseenide, ilukirjanduslike teoste illustratsioonide, žanripiltide ja maastikuvaadete väljasõelumist saab luua kaks selgete tunnustega uut alamkataloogi: ajaloolisi sündmusi ja isikuid kujutavate piltide kogu. Neist esimesse saab liigitada ligi 30, teise ligi 150 gravüüri. Mida need numbrid näitavad? Esiteks seda, et konkreetsete ajaloosündmuste pildid hõlmavad kogust vaid umbes 3%, samal ajal kui ajalooliste isikute kujutisi on viis korda rohkem. Ajalooliste isikute portreede tugev ülekaal sündmuste kujutiste üle 19. sajandi esimesel poolel on aga ootuspärane. Nimelt, 18. sajandi lõpp kuni 19. sajandi esimene pool oli Euroopa, sh Baltimaade kunstikultuuris nn geeniusekultuse aeg: suured isiksused tegid suuri tegusid ja määrasid kunsti ja kirjanduse kulgu, inimeste ja riikide saatusi jne. Teisalt oli see aga aeg, kus huvi ajaloosündmuste vastu küll kiiresti kasvas, kuid alles otsis oma kunstilist väljundit. Mitte et varasemat ajaloopildi traditsiooni poleks olnud (žanr sündis juba antiikajal), vaid seetõttu, et vanad ajaloopildid ei rahuldanud uue aja nõudmisi. 10 Utter, Tartu ülikooli kunstivarade ajaloost,

72 Tiina-Mall Kreem Nii saabki öelda, et alles 19. sajandi keskpaigas, kui ajaloolased olid oma kogutud teadmised kirjasõna ja teaduslike illustratsioonidega laialdaselt kinnistanud, kui huvi mineviku vastu hüppeliselt kasvas, kui rahvusküsimus oli muutunud rahvaküsimuseks, sai alata ajaloopildi ja nüüd tõesti ka juba kohaliku ajaloomaali kui žanri õitseng. See, mis kehtib kujutavas kunsti, kehtib muide ka kirjanduse ja täpsemalt ajalooromaani žanri arengu kohta. 11 Ilmselt on lugejad tuttavad Friedrich Ludwig von Maydelli ( ) 50-lehelisena kavandatud gravüüridesarja Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands nebst erklärendem Text (ill 1) looga: aastal sündinud sarja väljaandmine katkes pärast teise albumi avaldamist aastal; tungiv nõudmine kohaliku ajaloopildi järele osutus sarja autori soovunelmaks ja ähvardas kirjastaja Carl August Kluget pankrotiga. 12 Ometi kandsid Maydelli pingutused pikemas perspektiivis vilja, täheldatav on tema kui balti ajaloopildi rajaja mõju 19. sajandi teise poolel siinsele ajaloomaalile. 13 Maydelli lehed, olgu veel kord rõhutatud, ilmusid Tartus, ja ei kusagil mujal! Seda, et Maydell valis oma ainese kohalikust ajaloost, ja seda, kuidas ta oma valiku tegi, mil määral mõjutasid Maydelli saksa ajaloopildi suurkujud (ja sõbrad Rooma-päevilt) Julius Schnorr von Carolsfeld ja Ludwig Richter, mil määral aga Senff, tuleb veel uurida. Aga kindel on see, et ilma ajaloohuvita ja kohaliku ajaloo illustreerimise vajadust tunnetamata, samuti ilma ajaloopiltide traditsiooni ja mõjuvälja tundmata ei oleks Maydell kõnealuste vaselõigeteni jõudnud. 11 Liina Lukas, Baltisaksa kirjandusväli (Tartu-Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006), Kujutava kunsti protsesse õigustab kirjandusega siduma P. Burke tõdemus, mille järgi kaasnes ajalookujutiste hüppeline kasv Prantsuse revolutsiooni ja Esimese maailmasõja vahel just nimelt (Sir Walter Scotti ja Alessandro Mazoni stiilis) ajaloolise romaani populaarsuse kiire kasvuga. Täpsemalt kirjandusžanri arenguga, milles autor mitte ainult ei jutusta lugu minevikus, vaid ühtlasi üritab elustada ja kirjeldada omaaegset eluviisi ja inimeste mentaalsust. Burke, From Witness to Historian, Eyewitnessing, Ea Jansen, Friedrich von Maydelli Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, Neli baltisaksa kunstnikku. Artiklite kogumik (Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Saksa Kultuuriinstituut Tallinnas, 1994), Parim näide selle kohta on a valminud ja Maydelli esimese albumi 3. pilti meenutav Arturs Baumansi maal Liisuvõtt hobusega (Riia kunstimuuseum, VMM GL-1419). Vrd: Friedrich Ludwig von Maydell, Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands nebst erklärendem Text (Dorpat: A. Kluge, 1839), Bild 3, ja Secundum artem: 19. gadsimta akadēmiskā glezniecība, sast. K. Rudzīte (Rīga: Valsts Mākslas muzejs, 2003),

73 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Illustratsioon 1. Friedrich Ludwig Maydell. Lahing Saaremaal Vasegravüür. Leht albumist Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands nebst erklärendem Text (Dorpat: Kluge, 1839) Illustratsioon 2. Pietro Testa. Cato surm. Ofort, 1648 (ÜR 40) 73

74 Tiina-Mall Kreem Ajaloopildi kõrgaeg ei olnud siis, kui vaatluse alla tulevad pildid ülikooli kunstikogule muretseti, veel saabunud, vähemalt mitte saksa kultuuriruumis. Aega, mida siinses artiklis kirjeldatakse, võiks nimetada pigem ajaloopildi žanri õitsengu ettevalmistuseks gravüüride ja raamatuillustratsioonide abil. Just nimelt gravüüre kui kergesti levitatavaid ja atraktiivseid infokandjaid, mille kaudu ajaloomaalijad teadlikult suurendasid oma tuntust ja sissetulekut, kasutati kõige laiemas plaanis ära oma maailmavaate ja poliitiliste tõekspidamiste väljendamiseks ning ühiskonna mõjutamiseks. 14 Kuid milliseid ajaloosündmusi siis on 19. sajandi esimesel poolel Tartu ülikoolile ostetud gravüüridel kujutatud, kes on nende autorid ning kuidas nii üht kui ka teist võiks praeguses uurimisseisus kommenteerida? Selguse huvides jagan kujutatud sündmused veel kord rühmadesse: ühes on antiikajaloo ja teises nn lähiajaloo ehk kunstnike kaasaegsete sündmuste kujutised. Antiikajalugu pildis Valgustusajastu vaimus loodud Tartu ülikoolis oli huvi antiikkunsti vastu ja selle kogumine iseenesestmõistetav: kunstimuuseum asutati klassikalise filoloogia õppetooli juurde, et toetada kunstiliste vahenditega seal antavat haridust. Klassikalise kunsti kõrval ei olnud aga antiikajalugu sugugi vähem tähtis. Mistõttu on ka arusaadav, et muuseumi osteti antiikmaailmas toimunut kujutavaid pilte, mis olid loodud juba sajandil. Neist omaette rühma hõlmavad nn ajalookangelase surmahetke kujutised. Nii võib näiteks ülikooli kunstimuuseumi graafikakogust leida pildi Rooma poliitiku, Caesari vabariiklasest vastase Cato noorema (ill 2) 15 ja Marcus Antoniuse 16 ning Egiptuse valitsejanna 14 Daniel Arasse, Kunstnik, Valgustusaja inimene, koost M. Vovelle (Tallinn: Avita, 2006), 261, Siin ja edaspidi on viidatud gravüüridele infosüsteemis ESTER olevate andmete järgi (kohaviit, teose autor(id), pealkiri, provenients). ÜR 40, Pietro Testa, [Cato surm], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 31). 16 ÜR 191, Johann Georg Wille Pompeo Battoni järgi. La mort de Marc Antoine, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 37). 74

75 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Illustratsioon 3. Josef Abel. Sokratese surm. Ofort, 1800 (ÜR 251) Illustratsioon 4. Johann Heinrich Lips Jean Germain Drouais`i järgi. Marius. Vasegravüür, u (ÜR 2800) 75

76 Tiina-Mall Kreem Cleopatra surmast. 17 Need tööd on ostetud ülikoolile üsna aegsasti: Cato ja Cleopatra surma kujutised aastal, Cleopatra laste isa Marcus Antoniuse surma pilt hiljemalt aastal. 18 Mis võib olla nende piltide ostu taga? Ühelt poolt kindlasti kuulsad kunstnikud, Pietro Testa ( ), Pompeo Battoni ( ) ja Guido Reni ( ), keda kõik 18. sajandi teise poole 19. sajandi haritlased pidid tundma. Teisalt tuleb aga toonitada asjaolu, et kõigil nendel piltidel on kujutatud suitsiidi teemat, mille üle valgustusfilosoofid intensiivselt arutlesid. 19 Kuigi kristliku Euroopa traditsioonilise arusaama järgi peeti enesetappu kuriteoks, eksimiseks jumala vastu, kujunes just siis seisukoht, et enesetapp on inimese vabadus ja mõnes olukorras ka filosoofiale tugineva eetilise üleoleku näitamine. Selle seisukoha taustale paigutub aastal ostetud Socratese surm, mille Jacques-Louis Davidi ( ) järgi on graveerinud Jean Massard, 20 samuti Davidist, Testast, Battonist ja Renist vähem nimeka ja hilisema kunstniku Josef Abeli ( ) Socratese surma teemalise pildi ost ülikooli kunstimuuseumile aastal (ill 3). 21 Suitsiididele sekundeerivad dramaatilised poliitilised sündmused. Näiteks Vana-Rooma sõjaväge ja riiki reforminud talupojataustaga konsuli ja väepealiku Gaius Mariuse mõrvamise katse Minturnaes (ill 4): 22 nimelt katse, sest vana legendaarset sõjameest tapma saadetud kimber keeldus seda tegemast, kui oli Mariusele silma vaadanud. Kõnealuse gravüüri eeskujuks on noore Jean-Germain Drouais ( ) aastal valminud maal, mida peaaegu kohe alguses hakati võrdlema kunstniku ülikuulsa õpetaja Jacques-Louis Davidi maaliga Horatiuse vanne ning mis sai reprodutseeriva graafika vahendusel kiiresti tuntuks üle Euroopa. Veel enne, kui Drouais 17 ÜR 202, Robertus Strange Guido Reni järgi, [Kleopatra surm], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 40). 18 Vt viide Daniel Arasse, Kunstnik, ÜR 198, Jacues-Louis Davidi järgi Jean Massard. La mort de Socrate. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1806 raamatukaupmees J. L. F. Gaugerilt Tartus (vt Mrg 522, lk 112; Mrg 526a, l. 52). 21 ÜR 251, Josef Abel. [Sokratese surm], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1836 R. Weigelilt Leipzigis (kat. 3925; vt Mrg 524, lk 162). 22 ÜR 2800, Johann Heinrich Lips Jean Germain Drouais i järgi, [Marius], u Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 52). 76

77 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Illustratsioon 5. Valentine Green Benjamin Westi järgi. Hannibali vanne. Metsotinto, 1773 (ÜR 46) Illustratsioon 6. Gérard Edelinck ja Pierre Drevet` Pierre Mignard`i järgi. Dareiose perekond Aleksander Suure ees. Vasegravüür, 19. saj algus (ÜR 468) 77

78 Tiina-Mall Kreem Illustratsioon 7. Gérard Edelinck Charles Le Bruni järgi. Dareiose perekond Aleksander Suure jalge ees. Vasegravüür, 1661 (ÜR 469) Roomas maalitud pilt jõudis Louvre i kunstimuuseumi (1816), oli selle graafiline reproduktsioon olemas Tartu ülikoolis (1804). 23 Erutav teema ja selle kujutaja kuulus nimi tõid ülikooli kunstimuuseumi kindlasti ka Benjamin Westi ( ) maalide järgi valminud gravüürid Hannibali vanne 24 (ill 5) ning lastega ümbritsetud ja Germanicuse urnile najatuvast Agrippinast 25 (kes ka, muide, lõpetas elu poliitilise ebasoosingu tõttu enesetapuga), samuti kaks pilti teemal Dareiose perekond Aleksander Suure jalge ees. Neist ühe on Pierre Mignardi ( ) järgi valmistanud Gérard Edelinck ja Pierre Drevet ning teise Charles Le Bruni ( ) järgi graveerinud Gérard Edelinck Samas. 24 ÜR 46. Valentine Green Benjamin Westi järgi, [Hannibali vanne], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 53). 25 ÜR 344, Valentine Green Benjamin Westi järgi, Agrippina, surrounded by her children weaping over the ashes of Germanicus, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 52). 26 ÜR 468, Gérard Edelincki ja Pierre Drevet Pierre Mignardi järgi [Dareiose perekond Aleksander Suure jalge ees]. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 51). ÜR 469, Gérard Edelinck Charles Le Bruni järgi [Dareiose perekond Aleksander Suure jalge ees], Provenients: ostetud Tartu ülikooli 78

79 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Illustratsioon 8. Gérard Audran Charles Le Bruni järgi. Constantinuse lahing Maxentiusega. Vasegravüür, 1666 (ÜR 6686) 79

80 Tiina-Mall Kreem Hannibali vannet kujutav pilt jõudis ülikooli kogusse ajavahemikus ja pilt Agrippinast aastal. Koos Agrippinapildiga osteti Leipzigi ärist C. C. H. Rost & Co ka Pierre Mignardi maali Dareiose perekond Aleksander Suure ees graafiline reproduktsioon. Teine samateemaline pilt osteti ülikoolile aastal. Fakt, mis viitab mitte üksnes üheselt ajaloopildi huvile, vaid ka tekkinud küsimusele: kui erinevalt võib ühte ja sama sündmust kujutada (vrd ill 6, 7). Uurides ülikooli kunstimuuseumi kuulunud graafika provenientsi lähemalt, torkab silma, et aastal on kogusse ostetud teisigi Euroopas suurt tähelepanu leidnud ajaloomaalide reproduktsioone. Näiteks Charles Le Bruni järgi juba 17. sajandi lõpus Gérard Audrani töökojas valminud lehed nimega Constantinuse lahing Maxentiusega 27 (ill 8), Constantinuse triumf 28, samuti Aleksander Suure kangelastegusid kujutavad pildid: Granikose ületamine 29 ja Gaugemala lahing 30 (ill 9). Kas nende piltide ülikoolile muretsemise taga võis olla peale soovi omada kuulsate maalide reproduktsioone soov teha sümboolne kummardus aastal surnud keiser Aleksander I ja troonist Nikolai I kasuks loobunud suurvürst Konstantinile? Nominus dominus est, teadsid nii vanad roomlased kui ka nende kultuuri tundmist hariduse mõõdupuuks pidavad uusaegsed põlvkonnad. Teisisõnu, kui Charles Le Brun võis Constantinust ja Aleksander Suurt kujutades ülistada Prantsuse kuningat Louis XIV, siis võidi ka hilisemaid valitsejaid samastada antiikkangelastega, seda enam kui neil juhtusid olema sarnased nimed. Võimatu tõestada, võimatu välistada. Ainus, mida teha saab, on korrata Peter Burke i nukrat tõdemust: mitte kõike, ja eriti seda, mis puudutab ajaloos indiviidi(de) psüühikat, ei ole võimalik tavapäraste teaduslike kriteeriumide abil tõestada kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 93). 27 ÜR 6686, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Constantinuse lahing Maxentiusega], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 93). 28 ÜR 6687, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Constantinuse triumf], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 93). 29 ÜR 6688, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Granikose ületamine], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 92). 30 ÜR 6689, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Gaugemala lahing], Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 92). 80

81 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Illustratsioon 9. Gérard Audran Charles Le Bruni järgi. Gaugemala lahing. Vasegravüür, 1674 (ÜR 6689) 81

82 Tiina-Mall Kreem ja seda põhjusel, et oluline tõestusmaterjal on jäädavalt kadunud. Ajalooliste kujutiste interpreteerimine psühhoanalüütilisest vaatepunktist on seega paratamatult spekulatiivne. Tegelikult kehtib see ka kujutise ikonoloogilise ja ikonograafilise analüüsi kohta, kuigi mõneti vähem, sest erinevalt psühhoanalüüsist ei puuduta need kujutise alateadlikke tähendusi. Nimetatud paratamatusest hoolimata on Burke kutsunud (kunsti)ajaloolasi minema kujutiste avamisega edasi ja (teadlikult) spekuleerima, kuna see on sageli ainus võimalus saavutada oma eesmärk. 31 Niisiis jätkan oletamisega ja lisan, et Charles Le Bruni maalide reproduktsioone ülikoolile ostma võis meelitada ka 17. sajandist pärinevate nn grand manner is gravüüride erakordne suurus ja teostuse meisterlikkus. Nii nagu Gérard Edelinck ( ), oli ka Gérard Audran ( ) 18. ja 19. sajandi algul erakordselt kuulus Charles Le Bruni, päikesekuninga aegse prantsuse maalikunsti valitseja, tööde tõlkijana graafika keelde. Kahe ühel ja samal aastal sündinud Gérardi tuntust on võrreldud koguni Rembrandti ja Düreri omaga, 32 mida Eesti kontekstis kinnitab ka nende teiste tööde kiire jõudmine ülikooli kunstimuuseumi kogusse. 33 Ülikooli kunstikogu antiikajalugu kujutavate piltide lühitutvustuse lõpetuseks olgu veel öeldud, et kirjeldatud pilditeemad ei tundu mitte ainult 19. sajandi esimese poole klassikalise filoloogia, vaid ka ajaloo õppekava silmas pidades igati relevantsed: nimelt oli antiikajalool väga oluline osa ülikoolis antava ajaloohariduse programmis. Samas tuleb toonitada, et peale suurte väepealike (Alexander ja Constantinus) silmapaistvate tegude kajastuste on ajaloopilte ülikoolile soetades hinnatud neid, mis räägivad patriootlikest tunnetest (nt Hannibali vanne ). Kas see valik on olnud juhuslik? Võib-olla siiski mitte, sest ei saa välistada, et antiikajaloole toetudes mõtiskleti Tartus nii omaenda koha üle siin maailmas, siin Vene riigi Lää- 31 Peter Burke, Beyond Iconography?, Eyewitness, ( ). 33 Nt Gérard Audranilt on ülikoolil kokku 20 tööd, nt ÜR 5660 [Puto Apolloni vibu ja nooltetupega draakoni ees]. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 9). Gérard Edelinckilt on ülikoolil seitse tööd, nt ÜR 383, Peter Paul Rubensi järgi valminud Anghiari lahing. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1822 Speckteri oksjonilt Leipzigis (vt Mrg 524, lk 10). 82

83 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus nemere-provintsis kui ka näiteks sellistel poliitiliselt aktuaalsetel teemadel nagu Prantsuse revolutsioon, selle tõstatatud vabariiklaste ja monarhistide vastuoludel. 34 Suitsiidipiltide olemasolu igatahes toetab nende küsimuste aktuaalsust. Nn lähiajaloo ehk kaasaja ajaloo pildid Samamoodi kui antiikajalugu kujutavad pildid on ka nn lähiajaloo kujutised poliitilise laenguga. Kuigi 18. sajandi teisel kuni 19. sajandi esimesel poolel valminud piltides on valitsenud klassitsistlike vormikaanonite tõttu esmapilgul vähem dramaatikat, ei puudu see siiski. Lähiajaloopildid on pildid sündmustest, mida nende kaasaegsed tunnetasid erilistena, ajaloo edasist kulgu määravatena, ajaloolistena. Tartu ülikooli graafikakogus käsitlevad selliseid dramaatilisi ajaloolisi hetki eeskätt Napoleoni vallutuste ja kaotustega seotud pildid. Näiteks Johann Friedrich Bolti ( ) gravüürid, millest üks kujutab Vene keisri Aleksander I ja Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III sõpruse sõlmimist kuninganna Luise juuresolekul Friedrich Suure sarga juures Potsdami garnisonikiriku krüptis aastal (ill 10) 35 ja teine sama kolmiku kohtumist kolm aastat varem (ill 11). 36 Neile kahele, ajavahemikus ülikoolile ostetud Bolti tööle sekundeerib Ludwig Wolfi joonistuse järgi Friedrich Jügeli ( ) graveeritud ja Berliinis välja antud leht keiser Napoleoni ja Aleksander I ning kuningas Friedrich Wilhelm III kohtumisest Tilsitis Neemeni jõe paviljonis 26. juunil aastal (ill 12). 37 Väärib tähelepanu, et leht osteti Tartu ülikooli kunstimuuseumile vahetult pärast sündmuse toimumist: kas juba või aastal. 34 Lea Leppik. Rektor Ewers (Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, 2011), ÜR 539, Johann Friedrich Bolt, Bey Friedrich s des Unsterblichen Asche schwören Alexander I. Kaiser von Rusland, und Friedrich Wilhelm III. König von Preussen sich unauflösliche Freundschaft, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 48). 36 ÜR 537, Johann Friedrich Bolt, Kaiser Alexander in Memel empfangen von König Friedrich Wilhelm und der Königin Luise. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 48). 37 ÜR 538, Friedrich Jügel Ludwig Wolffi järgi, Zusammenkunft der Kaiser Napoléon und Alexander und des Königs Friedrich Wilhelm III. zu Tilsit im Pavillon auf dem Niemen am 26. Junius Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 48). 83

84 Tiina-Mall Kreem Illustratsioon 10. Johann Friedrich Bolt. Vene keiser Aleksander I ja Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III sõlmivad Friedrich Suure sarga juures igavese sõpruse kuninganna Luise juuresolekul. Punktiirmaneer, 1807 (ÜR 539) Illustratsioon 11. Johann Friedrich Bolt. Keiser Aleksander kohtub Memelis kuningas Friedrich Wilhelmi ja kuninganna Luisega. Punktiirmaneer, 1805 (ÜR 537) 84

85 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Illustratsioon 12. Friedrich Jügel Ludwig Wolffi järgi. Keiser Napoleoni ja keiser Aleksandri kohtumine kuningas Friedrich Wilhelm III Neemeni paviljonis Tilsiti lähistel. Akvatinta, 1807 (ÜR 538) Iseloomulik siin on ajalookäigule osutamine suurte isiksuste kaudu ning dramaatika sidumine selliste märksõnadega, nagu vana ja uus sõprus, Aleksandri rüütellikkus Luise suhtes, Napoleoni seljapööramine Friedrich Wilhelm III-le ja Aleksandri sõpruse ülelöömine jne. Mis puutub graveerija Friedrich Jügeli isiksusse, siis ilmselt jäi see Tartus tema kujutatud sündmuste varju: Jügeli puhul oli küll tegemist Berliinis kõrgelt hinnatud Preisi Kuningliku Kunstiakadeemia vasegravüüri professoriga, kuid kindlasti mitte saksa kunstigeeniusega, keda ja kelle käekirja Tartu tudengitele tingimata oleks pidanud eeskujuks tooma. Öeldu rõhk on kujutatud ajaloosündmusel, mitte kunstnikul kehtib ka Jügeli teise ülikooli raamatukogus oleva lehe kohta, mis kujutab Napoleoni auks korraldatud Prantsuse 85

86 Tiina-Mall Kreem sõjaväe paraadi 38 Berliini Lustgartenis. Koos Lustgartenis toimunu graafilise jäädvustusega osteti ülikooli kunstimuuseumile Wilhelm Henscheli 39 ja Daniel Bergeri Tilsiti rahuläbirääkimiste kujutised. 40 See fakt osutab omakorda, et nimetatud sündmust tunnetati aastal erilisena. Tartu ülikooli kunstikogu komplekteerijate huvi lähiajaloo vastu ei piirdunud aga ainult lähiajalooga geograafilises mõttes. Ülikooli graafikakogusse kuuluvad lehed kinnitavad, et tegeldi ka Inglise-Ameerika ajaloo tulipunktidega, näiteks Pennsylvania asutamine kindral William Penni poolt 41 ja kindral Wolfe surm lahingus Quebeci lähedal Kanadas (1759) 42 (ill 13), samuti Ameerika iseseisvussõja ajalukku kuuluvad Bunker s Hill i lahing aastal Bostoni lähistel 43 ja kindral Richard Montgomery surm Quebeci ründamisel 1775 (ill 14). 44 Erinevalt eespool vaadeldud ja geograafiliselt lähemal, Preisi aladel toimunud sündmuste kujutistest, on nii ajas kui ka ruumis kaugemate sündmuste kajastused jõudnud Tartu ülikooli kunstimuuseumisse ilmselt tänu oma kuulsatele autoritele, eeskätt maalikunstnikele: William Penni kohtumist indiaanlastega 45 ja kindral Wolfi surma 46 kujutanud ja juba mainitud Benjamin West ei vaja 38 ÜR 500, Friedrich Jügel, Parade der französischen Garde, vor Sr Kaiserl. Königl. Majestait Napoleon I. am Lustgarten in Berlin. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 48). 39 ÜR 532, Wilhelm Henschel, Reconciliation sur le Nimen. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 48). 40 ÜR 523, Daniel Berger, Zusammenkunft Napoléons I, Kayser der Franzosen und König von Italien, mit Alexander I, Kayser aller Reussen, und Friedrich Wilhelm III, König von Preussen, bei Tilsit, auf dem Niemen, am 26 Juny 1807, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 48). 41 ÜR 100, John Hall Benjamin Westi järgi, William Penn s treaty with the Indians when he founded the Province of Pennsylvania in North America Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1821 (vt Mrg 527, l. 14). 42 ÜR 297, Theodor Falkeisen Benjamin Westi järgi, The death of General Wolfe, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 53). 43 ÜR 83, Johann Gotthard von Müller John Trumbulli järgi, The Battle at Bunker s Hill, near Boston. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 53). 44 ÜR 136, Johan Frederik Clemens John Trumbulli järgi, The death of General Montgomery. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 53). 45 ÜR 100, John Hall Benjamin Westi järgi, William Penn s treaty with the Indians when he founded the Province of Pennsylvania in North America 1681, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1821 (vt Mrg 527, l. 14). 46 ÜR 297, Theodor Falckeysen Benjamin Westi järgi, The death of General Wolfe, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 53). 86

87 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Illustratsioon 13. Theodor Falkeisen Benjamin Westi järgi. Kindral Wolfe surm. Vasegravüür, 1789 (ÜR 297) Illustratsioon 14. Johan Frederik Clemens John Trumbulli järgi. Kindral Montgomery surm. Vasegravüür, 1798 (ÜR 136) 87

88 Tiina-Mall Kreem ajaloomaali huviliste seas tutvustamist. Tegemist oli omamoodi geeniusega, ajaloomaali traditsiooni uuendajaga, kellele toetusid sajad ja sajad kunstnikud, 47 teiste hulgas juba mainitud Friedrich Jügel. Benjamin Westiga võrreldavat kuulsust nautis tema õpilane, Bunker s Hilli lahingut ja kindral Montgomery surma 48 maalinud John Trumbull ( ). Nende ajaloomaali suurkujude tööd osteti Tartu ülikoolile teadaolevalt ajavahemikus , järk-järgult ja turu võimalust mööda. 49 Kunstiajaloo suurmehe nimi ja meistriteoste lummuse fenomen 50 ühelt poolt ning kunstiringkondi erutanud intriig teiselt poolt, täpsemalt Leonardo da Vinci edukas maaliduell Michelangeloga ja originaalmaali kaotsiminek tõid ilmselt ülikooli kunstimuuseumi kogusse ka ühe 15. sajandi ajaloosündmuse kujutise: pildi aastal peetud Anghiari lahingust. Publikule kättesaadavaks muutis lahingu pildi juba korduvalt esile tõstetud Gérard Edelinck, kes graveeris Peter Paul Rubensi joonistust Leonardo da Vinci kadunud lahingumaali keskosast. 51 Viimati mainitud tööde puhul näib üldtuntud hinnang ülikooli muuseumikogule kunstiostu puhul lähtuti eelkõige kunstnike nimedest ja teoste kunstilisusest kahtlemata õige. Ent see ei välista, et kord Tartu ülikooli ja selle muuseumi publiku ette jõudnuna hakkasid need tööd elama oma elu: hakkasid tekitama vaatajas küsimusi pildil kujutatud sündmuse tagamaade ja tulemuste, pildi poliitilise ja üldinimliku sõnumi kohta, samuti üksikasjade ja nende ajaloolise tõesuse kohta; kujutatud isikute karakteri, rõivastuse, 47 Suurepärase ülevaate Benjamin Westi loomingust ja selle mõjust annab: Helmut von Erffa, Allen Statley, The Paintings of Benjamin West (Bew Hawen: Yale University Press, 1986). 48 ÜR 83, Johann Gotthard von Müller John Trumbulli järgi, The Battle at Bunker s Hill, near Boston, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 53); ÜR 136, Johann Frederik Clemens John Trumbulli järgi, The death of General Montgomery, Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile (vt Mrg 526a, l. 53). 49 Vt viide 46, sajandi kunstiajalooteadvuses etableerunud kunstigeeniuste tööde kopeerimisest ja koopiate kogumisest Eestis vt Meistriteoste lummus. Koopia Eestis 19. sajandil. Koost A. Allikvee, T.-M. Kreem, A. Untera (Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2005). 51 ÜR 383, Gérard Edelinck Peter Paul Rubensi järgi (Peter Paul Rubens Leonardo da Vinci järgi), [Anghiari lahing]. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1822 Speckteri oksjonilt Leipzigis (vt Mrg 524, lk 10). 88

89 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus relvastuse jms kohta. Lühidalt ajaloopilte ei peaks vaatama ainult kunsti, kunstnike ega kunstiajaloolaste positsioonilt, sest kokkupuude nende piltidega mõjutab arusaamist nii ajaloost kui ka eetikast ja esteetikast ühiskonnas laiemalt. Samas olgu aga lisatud, et küllap aitas eelkirjeldatud, nii ajas kui ka ruumis kauge ajaloo visualiseeringute tundmaõppimine kaasa ka kohaliku ajaloopildi tekkele, kohalike ajaloosündmuste n-ö pildistamisele. Kokkuvõtteks Kokkuvõtteks tuleb siiski tõdeda, et töö Eestis leiduvate ja traditsiooniliselt kunstiajaloolaste tööpõllule kuuluvate ajaloopiltidega on alles algusjärgus. Veel ei saa põhjalikult vastata küsimustele Kuivõrd võib ajaloopiltide levikut pidada siinse ajalooteadvuse kasvu osaks?, Kas ülikooli seinte vahele 19. sajandi esimesel poolel koondunud ajaloopiltide ning Tartu akadeemilise ajalookirjutuse ja -õpetuse vahel on täheldatavaid seoseid? ja Kuidas kunstnikud kasutasid ajalugu ja ajaloolaste töid ning vastupidi, olgu siis ajalise nihkega või ilma, ning kuidas publik sellele reageeris?. Siiski lubab ülikooli kunstimuuseumi ajaloopiltide vaatlus teha mõningaid järeldusi: Eesti esimeses akadeemilises kunstikogus on ühed ajalooteemad olnud 19. sajandi esimesel poolel populaarsemad kui teised. Raskuspunkt on antiik- ja lähiajalool. Varauusajal toimunut meenutab vaid üks pilt Anghiari lahingust ning seegi on ostetud pigem huvist kunstniku isiku kui ajaloo vastu. Täiesti puuduvad kollektsioonist pildid sündmustest keskajal (millest ülikooli ajaloo loenguis 19. sajandi esimesel poolel küll juba räägiti). Seda keskajaloo piltide puudust võiks ühest küljest ehk põhjendada valgustusaja põlgusega pimeda tagurlusperioodi vastu ning sellega, et ülikooli kunstimuuseum ei kuulunud mitte ajaloo, vaid klassikalise filoloogia õppetooli juurde. Teisest küljest tuleb aga meeles pidada, et kunstioste tehakse üldjuhul ettevaatlikult ning et keskaja kujutiste tulek ajaloomaali žanrisse 19. sajandi esimesel poolel alles algas. See omakorda seostub (reprodutseeriva) graafika levitamisega tegelenud raamatukaupmeestega, kes turu nõudmisi jälgisid ja sellele reageerisid. Turu valesti hindamine ja liigne risk tellimuste suhtes võis lõppeda pankrotiga, nagu kinnitas Friedrich Ludwig von May- 89

90 Tiina-Mall Kreem delli albumite sarja juhtum (sarja kaks ilmunud albumit kujutasid keskaja sündmusi). Ja lõpuks lubatud vastus küsimusele Miks peab Kadrioru kunstimuuseumi ajaloopildi näituse ettevalmistamine olema seotud Tartu ülikooli kunstimuuseumi graafikakogu uurimisega?. Eelkõige põhjusel, et ülikooli kogus olevad ajaloopildid loovad Baltimaade teistes, nii riiklikes, munitsipaal- kui erakogudes olevatele ajaloopiltidele võimalikest parima akadeemilise tausta. Kõige lõppu aga jäägu tõdemus, et kui ülikooli kunstimuuseumi kogusse kuuluvad ajaloopildid liita kokku ülikooli raamatukogus (sh Maydelli albumid) ning teistes kogudes olevate ajaloopiltidega, võib leida seni kasutamata ajaloodokumendi. Allika, mis võiks anda erakordselt terava tõmmise oma tekkeaja ajalookultuurist. 90

91 Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus Historical Imagery in the Academic Art Collection in the First Half of the 19th Century Tiina-Mall Kreem, PhD Art Museum of Estonia The University of Tartu played a vital part in the shaping and propagation of Baltic historical consciousness and in the study and teaching of history. The university was also the first institution here to establish an art museum and an art education establishment the school of drawing. Proceeding from these facts, this article reviews the historical images depicting real events obtained for the Art Museum of the University of Tartu from , examining whether and to what extent these images enable access to the historical culture (Geschichtskultur) of that epoch. The article challenges the opinion that the collection at the university s Art Museum was accumulated randomly in the first half of the 19 th century. The author explains the fact that historical images comprise a mere 0.3% of the total collection at the museum in the following manner: at the time, the peak of popularity of historical imagery had not yet reached German linguistic space to which the University of Tartu belonged. Nonetheless, there was interest in the genre, confirmed by both the gradual supplementation of the university s collection with historical images and the series of historical images dedicated to the Baltic Provinces of the Russian Empire, published by artist Friedrich Ludwig von Maydell in Tartu. Analysis of the university s collection of historical imagery, which comprises around 30 sheets, enables us to divide it into two larger groups: antique history scenes and recent history scenes. In the first group we can isolate images depicting the deaths of such historical figures as Cato the Younger, Marcus Antonius, Cleopatra and Socrates. There were two reasons for purchasing such images: the wish to collect graphic reproductions of works by famous artists like Pietro Testa, Pompeo Battoni and Guido Reni and the perceived need to influence contemporaries through history to exert moral influence. This assertion is supported by the interest displayed in acquiring imagery of dramatic political events, such as the battles fought by 91

92 Tiina-Mall Kreem the armies of Alexander the Great and Constantine the Great. The images in both groups seem to fit equally well into the classical philology and history curricula at the university in the first half of the 19 th century. The imagery depicting recent historical events consists mostly of European scenes: Napoleon and his adversaries, their treaties and battles that shook Russia and which also affected the Baltic Provinces. In other words, the events that contemporaries deemed special, defining the subsequent course of history, seminal. But the sheets in the graphics collection of the university also reveal interest in the momentous events of English and American history, including the American War of Independence. The decisions to purchase such works by the University of Tartu for its Art Museum must also have been influenced by the prominence of their authors (Benjamin West, John Trumbull et al.). It is in any case the view of the author of this article that learning about the remote past through such visualisations facilitated the emergence of the local historical imagery as Maydell and other artists began creating snapshots of local historical events. At the same time it should be noted that research into historical imagery in Estonia is still in its infancy and more definite results will become available in autumn 2013 at the exhibition of 19 th century historical images at the Kadriorg Art Museum. 92

93 Tartu Ülikooli kunstiajalooõpetuse moderniseerimisest ja kollektsioonide rollist kunstiajaloo professori valimistel aastatel MA Eero Kangor Eesti Kunstiakadeemia Muutused Euroopa ülikoolide kunstiajalooõpetuses olid seotud 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole ühiskonna moderniseerimisega, mida Eesti kontekstis on seotud nn rahvusliku ärkamisega. Selle käigus kaotas senine eliit baltisakslased ühiskonnas juhtrolli ning ühiskondlikud institutsioonid kohandati eesti rahvuslikele vajadustele. Isikute ja institutsioonide ning nende huvide kõrval olid olulised ka neid huvisid kujundanud isiklikud ja materiaalsed suhted, ideed, traditsioonid ja objektid. Siinse artikli fookuses on Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli rajamine ja professori valimine aasta- 1 Artikkel põhineb ja aastal Stockholmi arhiivides tehtud uurimistööl, mida toetas Euroopa Sotsiaalfond Sihtasutuse Archimedes koordineeritava programmi DoRa raames. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012) 93

94 Eero Kangor tel , ent laiemas, Põhja-Euroopa kontekstis. Kunstiajaloo professionaliseerimine mõjutas olulisel määral Eesti alal paiknevate kunstimälestiste ajaloo kirjutamist, põhjendamist ja selle kaudu pärandi laiemat omaksvõttu eestlaste poolt. Tartu Ülikoolis pandi sealjuures alus põhjalikele uurimiskogudele, mis omakorda on hakanud mõjutama edasist Eesti kunsti ajaloo uurimislugu. Alljärgnevas annan esmalt ülevaate kunstiajaloo õpetamisest saksakeelsetes ülikoolides 19. sajandil, mis oli eelduseks 20. sajandi alguses toimunud kunstiajaloo institutsionaliseerimisele. Selles kontekstis vaatlen Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori valimisi, mida mõjutasid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, professori valimisse kaasatud konsultandid ja eksperdid ning professorikandidaadid ise. Kandidaatidele pakkusid peaasjalikult huvi Tartus paiknenud kunstivarad, millest saanuks nende uurimistöö lähtekoht. Tegelikult oleks ühe või teise kandidaadi professoriks nimetamine olulisel määral mõjutanud ka edasist Tartu Ülikooli kollektsioonide kujundamist. Kaaludes ühe või teise kandidaadi argumente või nende eelistamise põhjusi, saab üha selgemaks Tartu Ülikooli enda traditsioonide, ülesehituse, kogude ja materiaalsete võimaluste roll. Akadeemiline kunstiajalooõpetus ja selle institutsionaliseerimine Euroopas 19. sajandil oli teadustegevus 2 rakendatud üha laienevate Euroopa impeeriumide tehnoloogilise arengu edendamise ja koloniaaltegevuse õigustamise teenistusse. Teaduse kujundamisel professionaalseks tegevuseks loodi ülikoolides spetsiifilisemad erialad. Teadusalade professionaliseerimist on seostatud ühiskondliku mobiilsuse ja natsionalismiga. Elizabeth C. Mansfieldi arvates on kunstiajaloo institutsionaliseerimine seotud keskklassi ühiskondliku rolli tähtsustumisega. Lähtudes Pierre Bourdieu st väidab ta, et keskklassi kalduvus jäljendada aristokraatiat muutis kunstiajaloo eriti ahvatlevaks elukutseks, sest see pakkus materiaalset kinnitust ühiskondlikule tõusule. Keskklassile oli oluline enese rahvuslik 2 Range eristus humanitaar- ja reaalteaduste vahel kujundati õigupoolest välja alles 20. sajandi alguseks (M. Tamm, Quo vadis humaniora?, Keel ja Kirjandus, 2008, 8/9, 578). 94

95 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest identifitseerimine ning lokaalne kultuuriline ja geograafiline enesemääratlemine. 3 Kunstiajaloo institutsionaliseerimise ajalooline põhjus on kunsti ühiskondliku rolli tähtsustumine valgustusajastul. 4 Euroopa ja Põhja-Ameerika ülikoolides toimus esteetika- ja ajaloodistsipliinide spetsialiseerumine alles 19. sajandi lõpul. 5 Seda mõjutasid nii positivism kui ka idealistlik filosoofia, mis tähendas vastavalt keskendumist faktidele ja süstematiseerimisele või taotlust leida kunstiarengus üldisi seaduspärasusi, kuid üldiselt nihkusid esteetilised probleemid tagaplaanile. Institutsionaalselt oli tähtis kunstiajaloo muutmine iseseisvaks humanitaarteaduseks oma spetsiifilise uurimisobjekti, terminoloogia ja selgelt eristatava praktikaga. 6 Kunstiajaloo uurimine tähtsustus saksakeelsetes maades seoses muuseumide rajamisega pärast Napoleoni sõdu. 7 Preisi kuninglike Berliini muuseumide rajamine 19. sajandi esimesel poolel oli seotud vajadusega eksponeerida monarhia võimsust aasta kodanlikul revolutsioonil oli tähtis roll mõlema saksakeelse suurriigi Preisi kuningriigi ja Austria-Ungari keisririigi kunstiajalooliste institutsioonide tekkes. Revolutsioon ergutas kodanliku rahvusluse tõusu, 3 E. C. Mansfield, Introduction: Making Art History a Profession, Making Art History: A Changing Discipline and Its Institutions, ed. E. C. Mansfield (London, New York: Routledge, 2007), J. Keevallik, Kunstikogumine Eestis 19. sajandil, Kunstiteadus Eestis 19. sajandil. Uurimusi Eesti kunstist ja kunstielust (Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1993), Saksamaa kohta vt viide nr 9. Hollandis oli kunstiajalugu samuti esialgu seotud esteetikaga aastal loodi Utrechtis esimene kunstiajaloo ja esteetika õppetool, mis alles aastal kunstiajaloo õppetooliks ümber nimetati (M. Halbertsma, Die Kunstgeschichte in den deutschsprachigen Ländern und den Niederlanden : ein Überblick, Gesichtspunkte: Kunstgeschichte heute, hrsg. v. M. Halbertsma, K. Zijlmans (Berlin: Dietrich Reimer Verlag, 1995), 57). Prantsusmaal asus Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc esimese kunstiajaloo ja esteetika professorina tööle aastal École des Beaux-Arts s (P. H. Walsh, Viollet-le-Duc and Taine at the École des Beaux-Arts: On the First Professorship of Art History in France, Art History and Its Institutions: Foundations of a Discipline, ed. E. C. Mansfield (London, New York: Routledge, 2002), 85 99). Ameerika Ühendriikide kohta vt The Early Years of Art History in the United States: Notes and Essays on Departments, Teaching, and Scholars, eds. C. H. Smyth, P. M. Lukehart (Princeton: Princeton University, 1993). 6 H. Pettersson, Konsthistoria som universitetsdisciplin, 8 kapitel om konsthistoriens historia i Sverige, Red. B.-I. Johansson, H. Pettersson (Stockholm: Raster, 2000), Vt M. Raisma, Musée ideale. Unistused täiuslikust muuseumist, Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2008, kd 17 (1/2),

96 Eero Kangor mis tekitas pingeid Austrias, kuid põhja pool kulmineerus Saksa keisririigi loomisega aastal. 8 Mõlema suurriigi jaoks kujunes kunstiajalugu tähtsaks ideoloogiavahendiks. Kunstiajalugu muudeti iseseisvaks distsipliiniks peamiselt saksakeelses kultuuriruumis. Sealsetes ülikoolides hakati kunstiajalugu õpetama 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses akadeemilise kunstidiskursuse raames, seotuna antiikkunsti uurimise, esteetika ja klassikalise arheoloogiaga sajandi viimasel veerandil hakati rajama eraldi nn üldise kunstiajaloo õppetoole, mis tähendas, et akadeemiline kunstiajalooõpetus hakkas käsitlema ka kesk- ja uusaja kunsti. 10 Uue distsipliini emantsipeerumist tähistab aastal kogunenud esimene rahvusvaheline kunstiajalookongress Viinis, mis seadis sihi rajada kunstiajaloo õppetoolid kõigis ülikoolides. 11 Põhjapoolsete Saksa riikide esimene kunstiajaloo professor oli Anton Heinrich Springer ( ), kes määrati aastal Bonni ülikooli vast asutatud kesk- ja uusaja kunstiajaloo õppetoolile. Enne akadeemilise karjääri alustamist oli A. Springer töötanud ajakirjanikuna ja toetanud aasta revolutsiooni ülestõusjaid. 12 Mõistagi olid tema rõhuasetused rahvuspoliitiliselt laetud ja nii pidas ta eriti oluliseks saksa keskaegset kunsti. Saksa gootikat väärtustasid kõrg- 8 Pärast Prantsuse-Preisi sõda kujunes Saksamaa peamiseks vaenlaseks Euroopas Prantsusmaa, kelle arvelt uus impeerium oli laienenud. Poliitiline vastasseis kandus üle ka kunstiajalukku. Kunstiajaloos oli esimene lepitaja saksakeelsete maadega wölffliniaan Henri Focillon ja aastatel (W. Cahn, Henri Focillon ( ). Medieval Scholarship: Biographical Studies on the Formation of a Discipline, Vol. 3, Philosophy and the Arts, ed. H. Damico (New York, London: Garland Publishing, 2000), 263). 9 Heinrich Dilly on nimetanud esimese korralise kunstiajaloo õppetooli rajamist Göttingeni ülikoolis aastal professor Johann Dominicus Fiorillo ( ), kuid esimeseks on peetud ka Gustav Friedrich Waagenit ( ), kes nimetati Berliini ülikooli korraliseks kunstiajaloo professoriks aastal, või Rudolf Eitelberger von Edelbergi ( ) kutsumist Viini ülikooli professoriks aastal (H. Dilly, Kunstgeschichte als Institution: Studien zur Geschichte einer Disziplin (Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1979), 174 jj). 10 Keskaja kunsti uurimisloo kohta vt W. E. Kleinbauer, Introduction, Medieval Scholarship, K. Brush, The Shaping of Art History: Wilhelm Vöge, Adolph Goldschmidt, and the Study of Medieval Art (Cambridge: Cambridge University Press, 1996), 19 jj. 12 P. Betthausen, Springer, Anton, Metzler Kunsthistoriker Lexikon: Zweihundert Porträts deutschsprachiger Autoren aus vier Jahrhunderten, Hrsg. v. P. Betthausen, P. H. Feist, C. Fork (Stuttgart, Weimar: Metzler, 1999), ; K. Brush, The Shaping of Art History,

97 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest perioodina ka paljud teised saksa kunstiteadlased, 13 sh A. Springeri õpilased, kuigi selles pole põhjust näha üksnes õpetaja mõju, vaid saksa rahvusluse üldist tõusu. Ometi on A. Springeri tegevust õppejõu ja teadlasena väärtustatud ka kunstiteaduse metodoloogiliste aluste määratlemise aspektist, sest tal oli määrav mõju esimese professionaalsete kunstiajaloolaste põlvkonna kujundamises. Ühe andekama õpilasena pälvis Adolph Goldschmidt ( ) koguni rahvusvahelise tunnustuse keskaja kunsti autoriteedina. 14 A. Goldschmidt, kes töötas õppejõuna Halles ( ) ja Berliinis ( ), määras paljuski 20. sajandi alguse kunstiteaduse arengu mitte ainult Saksamaal, vaid ka Põhjamaades, sest juhendas kokku ligi sadat kodu- ja välismaist doktoranti, sealhulgas mitut hilisemat korüfeed. 15 Enne A. Goldschmidti oli Berliinis töötanud ka üks 20. sajandi tuntum kunstiteadlane, šveitslane Heinrich Wölfflin ( , Berliinis ). 16 Mõlemad andsid suure panuse sellesse, et Berliinist kujunes rahvusvaheline kunstiajaloo uurimise ja õppimise keskus. Kunstiajaloolaste koolitamine oli Berliinis tihedalt seotud muuseumitegevusega, kuigi seetõttu kindlamalt allutatud ka keiserlikule kultuuripoliitikale S. Berger, The Invention of European National Traditions in European Romanticism, The Oxford History of Historical Writing, Vol. 4: , Eds. S. Macintyre, J. Maiguashca, A. Pók (Oxford: Oxford University Press, 2011), Üks Goldschmidti oluline saavutus on Püha Rooma keisririigi aegsete vandliskulptuuride süstemaatilise ja rohkelt illustreeritud kataloogi koostamine (A. Goldschmidt, Die Elfenbeinskulpturen aus der Zeit der karolingischen und sächsischen Kaiser. VIII XI. Jahrhundert, 2 Bde (Berlin, )). Goldschmidti kohta vt G. Brands, H. Dilly, Adolph Goldschmidt ( ): Normal Art History im 20. Jahrhundert (Weimar: Verlag und Datenbank für Geisteswissenschaften, 2007); K. Brush, Adolph Goldschmidt ( ), Medieval Scholarship, ; P. Betthausen, Goldschmidt, Adolph, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, Sh näiteks Erwin Panofsky (K. Brush, The Shaping of Art History, 97 jj) aastal võeti Wölfflin esimese kunstiajaloolasena Preisi Teaduste Akadeemia liikmeks, vt P. Betthausen, Wölfflin, Heinrich, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, Pole juhuslik, et Berliini kunstiajaloolased valisid meelsasti uurimiseks Saksa Püha Rooma keisririigi keskaegse kunstipärandi. Riigivõimu mõju oli enamasti kaudne või sümboolne, kuigi toetati ka konkreetseid uurimisprojekte. Riigivõim teostas end kõige otsesemalt kultuuriasutuste tsentraliseerimises. Näiteks sai aastal Saksa arheoloogiainstituut keiserliku institutsiooni staatuse aastal asutati Preisi ajalooinstituudi Rooma osakond, mille sekretäriks määrati Arthur Haseloff. Samal aastal toetas keiser Wilhelm II Haseloffi kunstiajaloolist ekspeditsiooni Lõuna-Itaaliasse; eesmärk oli uurida ja jäädvustada Saksa Rooma keisri Friedrich II pärandit (P. Betthausen, Haseloff, Arthur, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, 154). 97

98 Eero Kangor Viini kunstiteaduse koolkonnal oli 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse kunstiteaduses samuti mõjukas roll. Sellele aluse pannud institutsioonide rajamine aastatel oli otseselt seotud Austria monarhia vajadusega pärast aasta kodanliku revolutsiooni mahasurumist oma võimu kaalutletud kultuuripoliitika abil legitimeerida. Riigi teenistuses olevate kunstiteadlaste ülesanne oli inventeerida kohalik aineline pärand, see süstematiseerida ja eksponeerida muuseumides ning lõpuks leida sellele tähendus ja koht universaalses kultuuriajaloolises süsteemis sajandi alguse saksa kunstiteadusest juhindusid ka Põhjamaad, kus kunstiajalugu muudeti ülikoolidistsipliiniks 19. sajandil. Kunstiajalooõpetus oli esialgu seotud esteetika ja kirjanduslooga ning kujunes iseseisvaks erialaks 20. sajandi esimestel kümnenditel. 19 Es- 18 J. Bakoš, From Universalism to Nationalism: Transformations of Vienna School Ideas in Central Europe, Die Kunsthistoriographien in Ostmitteleuropa und der nationale Diskurs, Hrsg. v. R. Born, A. Janatková, A. S. Labuda (Berlin: Gebr. Mann, 2004), Kõige pikemad esteetikaõpetuse traditsioonid on Rootsis Uppsala ülikoolis, kus Per Daniel Amadeus Atterbom ( ) sai esimeseks esteetika ja moodsa kirjanduse professoriks aastal (S. Söderlind, Konsthistorieämnets förhistoria, 8 kapitel om konsthistoriens historia i Sverige, 11). Tema järel väärib mainimist Carl Rupert Nyblomi ( , professor ) tegevus kunsti(ajaloo) institutsioonide edendajana (H. Pettersson, Konsthistoria som universitetsdisciplin, 66). Taanis peetakse kunstiajaloo akadeemilise õpetuse alusepanijaks Julius Henrik Langet ( ), kes sai Kopenhaageni ülikooli dotsendiks aastal. Ta lõpetas Kopenhaageni ülikooli esimese kunstiajaloolasena aastal enda koostatud õppekava järgi (M. Marcussen, The Danish Art Historian Julius Lange, His Attitude to Trends in Art History in Europe and His Collaboration with Scandinavian Colleagues, Towards a Science of Art History: J. J. Tikkanen and Art Historical Scholarship in Europe, Ed. J. Vakkari (Helsinki: Taidehistorian Seura, 2009), 71 83). Neli aastat hiljem, aastal, Norra Christiania (Oslo) ülikooli erakorraliseks professoriks kutsutud Lorentz Dietrichsoni ülesanne oli muu hulgas olla riigi nõuandja kultuuriinstitutsioonide loomisel (M. B. Guleng, Lorentz Dietrichson and the Making of Norwegian Art History, Towards a Science of Art History, 59 69). Keiserlikus Aleksandri Ülikoolis Helsingis hakkas esteetika ja moodsa kirjanduse professor Carl Gustaf Estlander ( ) kunstiajaloo loenguid pidama aastal (E. M. Viljo, Carl Gustaf Estlander and the Beginning of Studies of the Visual Arts at the University of Helsinki, The Shaping of Art History in Finland. Ed. R. Suominen-Kokkonen ( Helsinki: Taidehistorian Seura, 2007), 25 39). Viimased neli olid omavahel tihedates sidemetes ning tõelised avaliku elu tegelased, kes ülikoolitöö kõrval olid aktiivsed kunstiakadeemiates, muuseumide asutamisel ning restaureerimise ja muinsuskaitse korraldamises. Põhjamaade varasema kunstiajaloo historiograafia kohta vt Konsthistorisk tidskrifti aasta Stockholmi rahvusvahelise kunstiteaduse kongressi eriväljaanne (Konsthistorisk tidskrift 1933, vol. 2 (3): C. Elling, Konsthistorien i Danmark, 66 73; O. Okkonen, Konsthistorien i Finland, 73 77; A. Nygård-Nilssen, Konsthistorien i Norge, ja E. Lundberg, Konsthistorisk forskning i Sverige, ). 98

99 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest teetika domineerimist akadeemilises õpetuses soosis huvi Põhjamaade kaasaegse kunsti vastu. Rootsis sai kunstiajalugu ülikoolierialaks aastate alguseks sajandi teise poole Norra kunstiteaduse keskne figuur oli Lorentz Dietrichson ( ), kelle surma järel aastal tekkis Norra kunstiteaduses lühiajaline peataolek. Uus kunstiajaloo professor seati ametisse kolme aasta pärast. 21 Soomes loodi korraline kunstiajalooõppetool alles aastal. Enne seda oli Helsingi ülikooli erakorralise kunstiajaloo õppetooli professoriks Johan Jakob Tikkanen ( ). 22 Kõige hiljem toimus kunstiajaloo akadeemiline iseseisvumine Taanis, kus pikka aega oli püsinud esteetikale keskendunud uurimistraditsioon aastal sai esimeseks korraliseks kunstiajaloo professoriks Christian Elling ( ). 23 Põhjamaade kunstiajaloolased olid omavahel tihedates sidemetes ja suhtlesid agaralt ka saksakeelsete maade kolleegidega. Kunstiajaloo institutsionaliseerimises oli oluline roll saksa kunstiteadlastel, eriti A. Goldschmidtil ja H. Wölfflinil, kelle seminarides Berliinis osalesid paljud Põhja-Euroopa kunstiteadlased, sh hilisemad kunstiajaloo ja -teooria professorid Rootsis: August Hahr ( , Uppsala kunstiajaloo professor alates aastast), Axel Romdahl ( , kunstiajaloo professor Göteborgis alates 1920) ja Johnny Roosval (Stockholmis alates aastast). 24 Samamoodi kui Saksamaal muutus keskaeg 19. sajandi lõpus oluliseks uurimisteemaks ka Põhjamaade kunstiteadlastele: pandi ju sel ajal alus Põhjamaade riiklusele. Keskaja uurimine intensiivistus 20. sajandi alguses veelgi sajandil oli Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoolides kunstiajalooõpetus samuti seotud teiste erialade, eelkõige esteetika ja klassikalise 20 Uppsalas, Lundis ja Göteborgis asutati kunstiajaloo ja teooria õppetoolid vastavalt 1917., ja aastal (8 kapitel om konsthistoriens historia i Sverige, 249 jj), erandiks oli Stockholmi ülikool, kus Johan Adolf Bergi toetusel oli kujutavate kunstide teooria ja ajaloo õppetool rajatud juba aastal (H. Pettersson, Konsthistoria som universitetsdisciplin, 72). 21 M. B. Guleng, Lorentz Dietrichson and the Making of Norwegian Art History, Tikkanen valiti erakorraliseks kunstiajaloo professoriks aastal. (J. Vakkari, J. J. Tikkanen and the Teaching of Art History, The Shaping of Art History in Finland, 69.) 23 M. Marcussen, The Danish Art Historian Julius Lange, H. Pettersson, Konsthistoria som universitetsdisciplin, 72 jj. 25 Keskaeg avaldas mõju ka Rootsi kaasaegsele arhitektuurile: aastal avatud Stockholmi uuest raekojast (arhitekt Ragnar Östberg) võib leida hulgaliselt keskaegseid ehitusvorme jäljendavaid detaile ( Under verket Stockholms Stadshus på Arkitekturmuseet, näitus Stockholmi arhitektuurimuuseumis 8. XII IV 2012). 99

100 Eero Kangor arheoloogiaga. 26 Vastsete rahvusriikide institutsioonide ülesehitamisel olid eeskujuks senised suurriigid ning seetõttu hakkasid toimuma muutused ka ülikoolide kunstiajalooõpetuses. Baltimaades loodi kunstiajaloo õppetoolid mõni aeg pärast nende maade iseseisvumist: Tartus 1919., 27 Riias ja Kaunases aastal. 29 Vene impeeriumi ikkest vabanemine Senise Jurjevi Keiserliku Ülikooli baasil loodud eesti rahvusliku Tartu Ülikooli struktuuri ja ülesannete kujundamisel aastal tuli kunstiajaloo erialaga sisuliselt alustada tühjalt kohalt, mis andis võimaluse kujundada selle akadeemiline õpetus kõige moodsamate põhimõtete järgi. Erinevad huvid eesti kunstiteaduse kujundamisel akadeemiliseks distsipliiniks ilmnevad hästi Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori otsimisel ja valimistel, mis toimusid aastatel Tartu Ülikooli ümberkujundamisel eesti rahvuslikuks ülikooliks võeti eeskuju Põhjamaadest ning loodi ajaloo-filosoofiateaduskonna haldusse esteetika ja üldise kunstiajaloo õppetool. 30 Rahvusülikoo- 26 Eesti kunstiteaduse ajaloost 19. sajandil on kirjutanud Juta Keevallik (J. Keevallik, Kunstikogumine Eestis... ). 27 M. Eller, Kunstiajaloo uurimine, Leninlik etapp Eesti ajalooteaduses. Historiograafilisi artikleid, koost ja toim E. Laul (Tallinn: Eesti Raamat, 1970), 256; M. Peil, Kunstiteadlased Tartu ülikoolis , Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, VII (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1979), S. Pelše, Creating the Discipline: Facts, Stories and Sources of Latvian Art History, Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2010, kd 19 (3/4), A. Slavinskiene, Research of Art History in the Inter-War of Lithuania: Institutional Aspect, ettekanne 15. X 2010 rahvusvahelisel konverentsil Landmarks of Art History Kaunases Leedus. Vilniuses rajati kunstiajaloo õppetool aastal, kuid linn kuulus aastatel Poola riigi koosseisu ning aastal taasavati Vilniuse ülikool Stefan Batory ülikooli nime all. Sealne kunstiajaloo traditsioon oli tihedalt seotud Krakówi ja Lvovi (Lviv, tänapäeva Ukrainas) ülikooliga Poolas ning Krakówi kaudu omakorda Viini koolkonnaga (N. Lukšionytė, School of Art History in the Inter-War Vilnius, ettekanne 15. X 2010 rahvusvahelisel konverentsil Landmarks of Art History Kaunases Leedus). 30 M. Eller, Tartu Ülikooli osast eesti kunstiteaduses ndail aastail, I, Kunstiteadus. Kunstikriitika, 5 (Tallinn: Kunst, 1983), 71, viide 1; P. Põld, Tartu Ülikool Ülevaade Eesti ülikooli kujunemisest tema esimesel aastakümnel (Tartu, 1929), 19. Mõlemas allikas on mainitud esteetika ja kunstiajaloo õppetooli. Kirjavahetuses professorikandidaatidega kasutatakse nimetust esteetika ja üldise kunstiajaloo õppetool Eesti Ajalooarhiiv (edaspidi EAA), , l. 37. Vt ka Universitas Tartuensis , toim 100

101 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest li akadeemilist personali puudutavad üldised põhimõtted määrati kindlaks ülikooli asutamise komisjoni koosolekutel, mis peeti aasta kevad-suvel, kohe pärast Tartu vabastamist Punaarmee vägedest. Ühe olulisema ja palju vaidlust põhjustanud teemana arutati istungitel õppekeele küsimust, kuid ootuspäraselt tehti otsus eesti keele kasuks. Teisalt oli ilmne, et piisava teadusliku tasemega õppe- ja teadustöö korraldamiseks on möödapääsmatu kaasata muukeelseid ja välisõppejõude. Ülikooli esimestel tegevusaastatel lubati teatud erialadel õppekeelena kasutada saksa, vene keelt ja teisi võõrkeeli senikaua, kuni oli välja koolitatud piisava tasemega kohalik spetsialist. See tähendas, et teadlaste ja õppejõudude päritolumaale ei saanud piirangut seada. Võimalikult palju sooviti ära kasutada kohalikku potentsiaali, sh tsaariaegseid baltisaksa ja vene õppejõude, kellelt iseendastmõistetavalt nõuti lojaalsust Eesti riigile. Reaalteadustes suudeti järgnevatel aastatel kaasata suurel hulgal endise ülikooli õppejõudkonda. Nn rahvusteadustes sooviti leida kandidaate Põhjamaadest, sest teadvustati nende erialade tähtsust rahvusliku identiteedi kujundamisel. 31 Teaduslikus tasemes järeleandmisi ei tehtud, 32 sest rahvusvahelise teadusruumi diskussioonidesse sooviti astuda võrdsetel intellektuaalsetel alustel. Kunstiajaloo õppetooli kujundamisel ei saanud esialgu eirata tsaariaegse ülikooli klassikalise filoloogia ja arheoloogia õpetamise traditsioone. 33 Antiigiuurimisel oli saavutatud arvestatav rahvus- T. Hiio, H. Piirimäe (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), 289. Mõnetises segaduses õppetooli nimetamisel peegelduvad üldisemad muudatused kunstiajaloo õpetuses. Nimetus esteetika ja üldise kunstiajaloo õppetool on üleminekunähtus, sisaldades endas nii vana (esteetika ja kunstiajaloo õppetool) kui ka uut (üldise kunstiajaloo õppetool). Ka Põhjamaades ja näiteks Hollandis jäi kunstiajalooõpetus kuni aastate alguseni seotuks esteetikaga. Rootsis loodi Uppsalas, Lundis ja Göteborgis kunstiajaloo ja teooria õppetoolid vastavalt 1917., ja aastal. Hollandis Utrechti ülikoolis nimetati aastal senine kunstiajaloo ja esteetika õppetool ümber kunstiajaloo õppetooliks. 31 Põhjus oli ka selles, et neid erialasid Tartu Ülikoolis varem ei eksisteerinud aastal filosoofiateaduskonnale saadetud avalduse ja käsikirjaga Populaarsed ettelugemised kunsti ajaloo kohta soovis Konstantin Mikfeld arvatavasti kandideerida kunstiajaloo õppejõuks. Teaduskonna poolt Mikfeldile edastatud soovitus astuda ülikooli stipendiaadiks näitab selgelt, et teaduslik tase oli esmatähtis rahvuslike eelistuste ees (EAA, , l. 3). 33 Kunstiajalooga nüüdisaegses tähenduses tegeldi koguni kolmes õppetoolis: aastal loodi senise kõnekunsti, vanade keelte, filoloogia, esteetika ning kirjanduse ja kunstiajaloo õppetooli asemele klassikalise filoloogia ja arheoloogia õppetool. 101

102 Eero Kangor vaheline tase, 34 mis põhines hoolikalt kogutud ja hästi varustatud kunstimuuseumi kogudel, mis teatavasti evakueeriti Esimese maailmasõja ajal Voroneži. 35 Vastses rahvusülikoolis oli klassikalise filoloogia jaoks ette nähtud kaks õppetooli, kus õpetati ka klassikalist arheoloogiat. 36 Selleks et hoida antiikkunsti uurimisel senist taset, tulnuks klassikalise muinasteaduse muuseumi kogud tagasi saada. 37 Oletatavasti võinuks antiikkunsti uurimisele orienteeritud rahvusvahelise tasemega kunstiajaloo professori ametissenimetamine lihtsustada kogude tagasisaamist. Klassikalise arheoloogia akadeemiliste traditsioonide sidumine kunstiajaloo õppetooliga oleks arvatavasti olnud meelepärane siinsetele baltsisakslastele, kuid oleks aidanud tõsta ka Tartu Ülikooli rahvusvahelist prestiiži. 38 Seepärast pole üllatav, et Tartut külastanud baltisakslasele, Ermitaaži antiigiosakonna juhatajale Oskar Waldhauerile ( ) tehti aasta suvel ettepanek kandideerida kunstiajaloo professoriks. 39 Waldhauer oli õppinud klassikalist arheoloogiat tuntud kunstiajaloolase Adolf Furtwängleri ( ) juures Münchenis ja kaitsnud doktoriväitekirja aastal. 40 Pärast seda töötas ta Petrogradi Ermitaaži antiigiosakonnas, kus vahetas aastal välja aastal asutati veel klassikalise filoloogia (kreeka ja rooma muinsuste) õppetool. Kaudselt puudutati kunstiajaloo temaatikat ka klassikalise filoloogia ja kirjandusajaloo õppetoolis, vt Universitas Tartuensis, , Universitas Tartuensis, Kogudega koos evakueerus ka klassikalise muinasteaduse professor Ernst Felsberg. 36 Klassikalise, eeskätt ladina filoloogia ning kreeka filoloogia õppetoolid, peale selle vanaaja ajaloo dotsentuur (Universitas Tartuensis, ). Klassikalise arheoloogia loenguid pidas kuni aasta lõpuni rootslane, ladina filoloogia professor Johan Bergman ( ). Vanaaja ajaloo loengute raames tutvustas klassikalist kunsti baltisakslasest emeriitprofessor Heinrich Alexander Pridik ( ), vt Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava a I poolaastal (Tartu: Tartu Ülikool, 1921), 9 12; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava a I poolaastal (Tartu: Tartu Ülikool, 1922), 13 16; Universitas Tartuensis, Universitas Tartuensis, 183. Muuseumi varasid pole tänini õnnestunud tagasi saada, kuigi see oli Tartu rahu järgi ette nähtud: Universitas Tartuensis, ; Dorpat-Jurjev-Tartu ja Voronež: ülikooli kollektsiooni saatus. Kataloog. I. (Tartu: Tartu Ülikool, 2006), Kogude loomine on olnud kõikide kunstiajalooasutuste prioriteet, vt E. M. Viljo, Carl Gustaf Estlander..., 35; K. Brush, The Shaping of Art History, 19; E. Mansfield, Introduction, Art History and Its Institutions, EAA, , l Waldhaueri kohta: Е. В. Мавлеев, Вальдгауер (Санкт-Петербург: Издательство Государственного Эрмитажа, 2005). 102

103 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest senise juhataja, baltisakslase Eugen Pridiku. Waldhaueriga seotud arhiividokumentidest ei selgu, kes oli ta Tartusse kutsunud või kas ta viibis siin mõnel isiklikul põhjusel. 41 Võib-olla lootis filosoofiateaduskond tema Petrogradi positsiooni ära kasutada ülikooli kunstikogude tagasisaamisel, 42 sest aasta septembris kinnitati ta kunstiajaloo professori kandidaadiks. 43 Kuu aja pärast saatis Waldhauer oma loobumisteate, milles selgitas asjaolusid, mis takistasid teda Tartusse tööle asumast. Ta mainis ülikooli õppevahendite puudulikkust ja erialase kirjanduse vähesust. Antiigikollektsioonide lünklikkuse tõttu oleks ta sunnitud teatud aja lugema uuemat kunstiajalugu, mis tema jaoks oli kaugem teema ja vajanuks ettevalmistamist. Kunstiajaloo professori töökohustuseks määratud Raadi mõisa kunstikogude kataloogimine olnuks tema arvates sobivam uuema kunstiajaloo spetsialistile. Kokkuvõtvalt kahtles ta, kas on otstarbekas määrata klassikalise arheoloogi haridusega spetsialist kunstiajaloo professoriks. Kirja lõpus andis ta ebamäärase vihje, et ei soovi teatud aja pärast muutuda ülikoolile koormaks. 44 Võib-olla andis ta sellega mõista, et tema kandidatuuri eelistamine ei pruugi Tartu Ülikooli kunstivarade tagasisaamist hõlbustada. Ilmselt kadus see lootus ka filosoofiateaduskonnas, sest otsustati jätkata läbirääkimisi teiste kandidaatidega. 45 Klassikalise arheoloogia ühitamine kunstiajalooga poleks rahvuslikke huvisid silmas pidades saanudki olla eriti tulemuslik, kuivõrd eestlaste ajaloos puudus (tolleaegsete teadmiste põhjal) antiikkunstiga mis tahes seos ning sellist institutsionaalset ülesehitust olnuks raske selgitada ajal, mil rahvusküsimused muutusid üha olulisemaks. Muuseumikogude tagasisaamist tõkestas ilmselt ka Nõukogu- 41 Waldhaueri esivanemad olid pärit Eestist. Kirjades rõhutas ta ka oma perekondlikke sidemeid Tartu Ülikooliga, kus oli keemiaprofessorina töötanud tema vanaisa Carl Schmidt ja vanavanaisa antropoloog Alexander Friedrich von Hueck (EAA, , l. 53, vt ka Universitas Tartuensis, 194, 201). Tartusse võis Waldhaueri kutsuda emeriitprofessor Alexander Pridik, kes oli klassikalise arheoloogi Eugen Pridiku vend. 42 Kogude tagasisaamise küsimus oli kiireloomuline, sest pärast seda, kui Voronežis sai teatavaks, et Tartu rahu kohaselt tuleb varad reevakueerida, asusid endised Tartu ülikooli õppejõud neid kõrvale toimetama (Universitas Tartuensis, 303). 43 EAA, , l Ich wünsche nicht, dass ein anderes wissenschaftliches Institut mich in absehbarer Zeit als Last empfinden möchte. (EAA, , l. 54.) 45 EAA, , l

104 Eero Kangor de Venemaa uue poliitilise režiimi kindlustumine, millega kaasnes riigile kuuluvate varade tähtsuse teadvustamine. Kirjavahetusest Waldhaueriga võib järeldada, et filosoofiateaduskonnas oli aastal kogude tagasisaamise küsimus veel prioriteetne ja Põhjamaade eeskujude järgimise eeldustest tulenev kunstiajaloo eriala moderniseerimine vähem tähtis. Filosoofiateaduskonna nõukogu üha rahvusvahelisemaks ja põhjamaisemaks muutuv koosseis 46 kallutas aga argumente uuenduste kasuks. Eesti ala keskaegse kunstipärandi väärtustamise probleem Uuele professorile teaduslikult huvi pakkuva tegevuse jaoks olid olemasolevad kogud väga olulised. Voroneži evakueeritud kogudest vabanemine avas aga kunstiajaloo erialale uued perspektiivid, mis aitasid vastset teadusala orienteerida suunas, kuhu püüdlesid teised Põhjamaade eeskuju järgivad rahvusteadused Tartu Ülikoolis. Teadustegevusega kaasneb sageli hoopis uute kollektsioonide loomine, mis Eesti ala kunstipärandit silmas pidades tähendanuks varem või hiljem suurema tähelepanu pööramist keskajale. Alates 13. sajandi algusest siinsetel aladel valitsenud baltisakslased hakkasid keskaega uurima ja väärtustama alates 19. sajandi keskpaigast. 19. sajandi lõpu Vene tsaarivalitsuse tsentraliseerimis- ja venestuslaine ajal muutus oluliseks nn balti kunsti omapära määratlemine. Venestusaja Tartu ülikoolis jäi aga balti kunst kunstiajalooõpetuse huvisfäärist väljapoole, kuivõrd impeeriumimeelse klassikalise arheoloogia diskursuses oli kohta ainult antiikkunsti jaoks. Liivimaa tuntuim baltisaksa kunstiajaloolane Wilhelm Neumann ( ) kritiseeris seda teravalt ja taunis mahajäämust rahvusteadlikust Saksamaa kunstiteadusest. Paradoksaalselt muutus baltisaksa kunstipärand mõned kümnendid hiljem oluliseks eesti kunstiteadlaste jaoks, kuigi sellises ümberorienteerumises oli suunaandev Tartu Ülikoolis töötanud rootslastest kunstiajaloo professorite Tor Helge Kjellini ( ) ja Sten Karlingi ( ) tegevus. Sealjuures seisnes H. Kjellini peamine roll Eesti ala keskaegse kunstipärandi inventeerimisel moodustunud kollektsioonide loomises. 46 Aastail suurenes seal Põhjamaadest pärit õppejõudude osakaal, kelle seisukohtadel ja meelsuses oli suur ühisosa eestlastega. 104

105 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest Võib arvata, et enne H. Kjellini ametissenimetamist ei tahetud rahvuslikult meelestatud Tartu Ülikoolis baltisaksa kunstile orienteerumisest mitte midagi kuulda, seepärast rõhutati juba O. Waldhaueriga peetud kirjavahetuses võimalust pöörata rohkem tähelepanu uuemale kunstile, mille all peeti tõenäoliselt silmas 19. sajandi keskpaigani tagasi viidava eesti rahvusliku kunsti laiemat konteksti. Õigupoolest tekitas 19. sajandi kunst laialdast huvi ka Põhjamaades, kuid samal ajal tunti saksa kunstiteadusest ja seal õppinud noortest kunstiteadlastest mõjutatuna üha suuremat huvi ka keskaja vastu. 20. sajandi alguses olid rootsi kunstiteaduse kaks kõige olulisemat figuuri J. Roosval ja hilisem Rootsi riigiantikvaar Sigurd Curman ( ). Saksamaa eeskujul algatasid nad aastal Rootsi kirikute inventeerimis- ja uurimisprogrammi ja hakkasid välja andma publikatsioonidesarja Sveriges kyrkor, alustades esmajärjekorras just keskaegsete kirikutega. 47 Nagu öeldud, eelistati Tartu Ülikoolis uute rahvusteaduste alal Põhjamaade õppejõude, kuid seal toimunud muutused kunstiajalooõpetuses olid alles väga hiljutised. Kui sobiv kunstiajaloo õppejõud oleks leitud Põhjamaadest, poleks see tingimata tähendanud, et tema uurimishuvid oleksid pidanud keskenduma keskaegsele kunstipärandile. 48 Teisalt aga oli keskaeg muutunud väga oluliseks teemaks ambitsioonikamate, Saksamaal hariduse saanud rootsi kunstiteadlaste jaoks, kes tahtsid tõestada rootsi kunstiteaduse iseseisvust ja võrdväärsust tollases kunstiteaduses domineerinud sakslaste kõrval. Selle mõõduvõtmise kõige sobivamaks platvormiks kujunes keskaja kunst Läänemere regioonis, mille kujunemises saksa kunstiteadlased nägid põhirolli Hansa liidu Saksamaa linnadel, seevastu J. Roosval tähtsustas kunstimõjude vahendajana Läänemere kaubateede ristumiskohas asuvat Gotlandi saart. 49 Eesti alad jäid selle kaubandus- ja kultuurivõrgustiku idapiirile. Tol ajal oma Läänemere kunstiriigi kontseptsiooni välja töötanud J. Roosvalil polnud siinsete alate kunstipärandist veel piisavalt 47 Tänapäevaks on sarjas avaldatud üle seitmesaja kiriku kunstiteaduslikud ülevaated, ( ). 48 Lõpuks valituks osutunud H. Kjellini doktoritöö käsitles samuti Rootsi 19. sajandi kunsti. Ta kirjutas töö tuntud Rootsi 19. sajandi kunstniku Uno Troili loomingu kohta. 49 K. Markus, Kultuuriregiooni probleem eesti vanema kunsti uurimisel. Rootsi ja Saksa kunstiajaloolaste seisukohtade erinevusest aastatel, Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja Sotsiaalteadused, 1993, kd 42 (3),

106 Eero Kangor head ülevaadet, nii et Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori valimised pidid pakkuma talle suurt huvi. Tartu Ülikooli pakutud võimalused ja ülesanded välismaa professoritele Tartu Ülikoolil ei olnud võimalik pakkuda välismaa õppejõududele eriti suuri hüvesid. 50 Eesti poliitiline ja majanduslik olukord aastal tegi kandidaadid ettevaatlikuks. Võimalike huviliste jaoks olid väga olulised teadusliku uurimistöö võimalused Tartus. Nagu eespool kirjeldatud, ei õnnestunud ülikoolil oma väärtuslikke kunstikogusid tagasi saada aastal loodud kunstikaitse toimkondadel õnnestus Vabadussõja ajal panna alus tulevaste Eesti kunstimuuseumide kogudele, kuid kõige väärtuslikuma, Raadi mõisa kunstikogu, viis omanik aasta sügisel suures osas Eestist välja. 51 Eestis paiknenud arhitektuuripärandile olid hiljutised revolutsioonid ja sõjad jätnud oma jälje. Kunstiajaloolist uurimistööd takistasid korrastamata arhiivimaterjalid. Sobiva teadusliku tasemega kandidaate leida oli keeruline ja aeganõudev, samal ajal lasus ülikoolil surve kõik õppetoolid võimalikult kiiresti täita. Professori leidmiseks tuli kõigepealt leida sobivad konsultandid, kes esitasid oma kandidaadid, seejärel tuli kandidaatidelt saada osalemise kinnitus ning saada sõltumatutelt ekspertidelt kandidaatide iseloomustused. Alles seejärel sai hakata filosoofiateaduskonna nõukogus professorit valima. Kuidas valiti välja just allpool nimetatud konsultandid, pole teada aasta juunis saadeti kirjad mitmele rahvusvaheliselt tun- 50 Kunstiajaloo professorile pakuti kuupalgaks 3500 Eesti marka, millele lisandus 60% nn elukalliduslisa. Lisatasu maksti ka perekonna ülalpidamiseks ning ümberasumiskulusid lubati katta 60 Inglise naela ulatuses (EAA, , l. 11). Eesti marga kiire inflatsiooni tõttu esimestel iseseisvusaastatel on seda palgataset keeruline hilisema ajaga võrrelda. Inflatsiooniriski sooviti välismaalaste jaoks maandada sellega, et osa palgast maksti neile välisvaluutas. Välismaalaste erikohtlemine põhjustas kohalike õppejõudude pahameele (Universitas Tartuensis, 292). 51 M. Raal, Kunstiväärtuste kaitsmine Eestis , Mälu, toim A. Randla, Eesti Kunstiakadeemia toimetised 20 (Tallinn, 2011), Kontakte loodi Eesti välisesinduste kaudu. Soomega olid kõige paremad sidemed ja seal esindas Eestit Oskar Kallas, kes oli õppinud Helsingi ülikoolis. Informatsiooni Euroopa kunstiteadlaste kohta võis ta saada professor Tikkanenilt, kellel olid pikaaegsed sidemed paljude välismaa kolleegidega, sh Goldschmidti ja Clemeniga (J. Vakkari, Introduction: J. J. Tikkanen as an Art Historian, Towards a Science of Art History, 10). 106

107 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest tud kunstiteadlasele 53 : Berliinis töötavale Goldschmidtile, Wölfflinile Münchenisse, Tikkanenile Helsingisse, Stockholmi ülikooli kunstiajaloo professorile Osvald Sirénile ( ) ja professor Ewert Wrangelile ( ) Lundi ülikoolis. 54 Konsultandid esitasid Tartu Ülikooli professorikandidaatideks kokku kuus kunstiteadlast 55 ja pakkusid eksperdid, kellelt võiks küsida iseloomustuse. Filosoofiateaduskond soovis, et õppejõud hakkaks tööle juba aasta jaanuaris, 56 kuid vastuste saamine viibis aasta jaanuari lõpul kinnitati kandidaatideks kolm kunstiteadlast: sakslased Fritz Knapp ( ) ja Kurt Gerstenberg ( ) ning rootslane H. Kjellin. Pikka aega oldi kirjavahetuses šveitslase Martin Wackernageliga ( ). Kandidaatide kohta sooviti arvamust Joseph Strzygowskilt Viinist, Paul Clemenilt ( ) Bonnist ja Johnny Roosvalilt Stockholmist. 58 Seejärel lisandusid kandidaatide nimekirja veel Strzygowski ja Wilhelm Worringer ( ). 59 Keda need kandidaadid endast kujutasid ja mis võis olla nende motivatsioon asuda Tartus tööle? M. Wackernagelit peetakse H. Wölfflini ja Jacob Burckhardti ( ) kõrval üheks olulisemaks šveitsi kunstiteadlaseks. Tema tuntuim teos ilmus aastal ja käsitles renessansiaja kunstnike ja nende patroonide vahelisi suhteid. 60 Oma dissertatsiooni kaitses ta aastal Berliinis H. Wölfflini juhendusel 61 ja töötas pärast seda kolm aastat Roomas Preisi ajaloo instituudis 62 Arthur 53 EAA, , l Ainsana ei reageerinud üleskutsele Osvald Sirén, kes tegeles ilmselt oma järjekordse Hiina-ekspeditsiooni ettevalmistamisega, mis haaras kogu ta tähelepanu (M. Törmä, Decade of Change: 1920 s in the Life of Osvald Sirén, The Shaping of Art History in Finland, 157). Oma kandidaadi(d?) esitas ka Wrangel, kuigi tema kirju pole arhiivis säilinud. 55 Alljärgnevatele lisaks veel Erwin Panofsky ja Onni Okkoneni. 56 EAA, , l. 11p. 57 See võis olla üks põhjus, miks tehti pingutusi Waldhaueri nõusoleku saamiseks. 58 Arvamust küsiti esialgu ka Yrjo Hirnilt, kes aga vastas, et kirjandusloolasena pole ta kunstiajaloo alal kompetentne nõu andma (EAA, , l. 79). 59 Aja kokkuhoiu mõttes ei hakatud viimaselt enam nõusolekut küsima ja seega ei saadud teda kandidaadiks kinnitada (EAA, , l. 98). 60 Tema tuntuim raamat Der Lebensraum des Künstlers in der florentinischen Renaissance (Leipzig: E. A. Seeman, 1938) on tõlgitud ka inglise keelde (The World of the Florentine Renaissance Artists: Projects and Patrons, Workshop and Art Market (Princeton: Princeton University Press, 1981)). 61 M. Wackernagel, Darstellung und Idealisierung höfischen Lebens in den Holzschnittwerken Kaiser Maximilians I (Berlin: G. Schade, 1905). 62 Abteilung des Preussischen Historischen Instituts in Rom. 107

108 Eero Kangor Haseloffi ( ) assistendina. 63 Seal valmis tal Haseloffist ja Goldschmidtist inspireeritud uurimus, milles võib täheldada kriitilist suhtumist Wölfflini ilma nimedeta kunstiajaloosse ning suuremat rõhuasetust kontekstile, kunstivälistele faktoritele. 64 See teeb Wackernageli lähedasemaks üle-eelmisele generatsioonile, keda esindas Burckhardt oma kultuuriajaloolise metodoloogiaga. Wackernagel alustas õppejõukarjääri pärast Rooma-aastaid, töötades eradotsendina Halles ja seejärel erakorralise professorina Leipzigis aastal kutsuti ta korraliseks professoriks Münsteri ülikooli, kus tal oli raske oma peret ülal pidada ja seepärast kandideeriski ta Tartusse. Eestis valitsevate poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste olude kõrval huvitas teda siinne kunstiajalooõpetuse traditsioon, õppevahendite (erialane kirjandus, fotod ja diapositiivid) olemasolu ja võimalused neid soetada. Filosoofiateaduskonnast vastati, et õppetool tuleb sisuliselt nullist rajada. Rahaliste võimaluste kohta midagi ei täpsustatud. Selle asemel teatati, et rohkem rõhku saaks panna uuemale kunstile. 66 Saksamaa majanduse järjest halvenevat olukorda arvestades olid Tartusse asumise plussid ja miinused kaalumist väärt. Akadeemilise karjääri võimalused olid Esimese maailmasõja järgsel Saksamaal drastiliselt vähenenud ning toimunud muutusi oli raske taluda nii praktilises kui ka psühholoogilises mõttes. Kunstiajaloolastele staatuse, töö ja tegevuse kindlustanud keisririigid olid kadunud ajalukku. Saksa rahanduse ebastabiilsus Weimari vabariigi algusaastatel põhjustas pea kõigi ühiskonnakihtide jaoks suuri raskusi. Selle perioodi akadeemilist kogukonda uurinud Fritz Ringer tõdeb aga, et õppejõudude jaoks muutus oma ameti staatusega kaasneva ja senini loomulikuks peetud elustiili viljelemine peaaegu võimatuks. 67 Isegi 63 P. Betthausen, Wackernagel, Martin, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, 441. Vt ka siinse artikli viidet 21. Lõuna-Itaalia ekspeditsiooni raames moodustus muu hulgas märkimisväärne, ca 3200 ühikut sisaldav fotokogu, de/ausstellungen/haseloff ( ). 64 P. Betthausen, Wackernagel, Martin, P. Betthausen, Wackernagel, Martin, Aasta varem oli Tartus asutatud kunstiselts Pallas, mis oli siinses kunstielus märgiline sündmus. Ilmselt peeti muu hulgas oluliseks, et ka vastne kunstiajaloo professor sellega kuidagi suhestuks. 67 F. K. Ringer, The Decline of the German Mandarins: The German Academic Commu nity, (Hanover, London: University Press of New England, 1990),

109 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest korralised professorid ei saanud enam endale lubada reisimist, mis kunstiajaloo erialal oli tollaste arusaamade järgi hädavajalik. Raamatud ja õppevahendid muutusid luksuskaubaks, raamatukogud ei saanud soetada vajalikku erialakirjandust ning trükikulude kõrge hind takistas uurimistööde publitseerimist. Eriti halvas seisus olid just madalama astme akadeemilised töötajad: vastsed doktorid juhendajate, assistentide ja dotsentide ametikohtadel. M. Wackernagel teatas oma kandidatuuri tagasivõtmisest alles aasta jaanuaris, kui oli Eesti olude kohta täpsemalt järele uurinud ja otsustanud, et 40-aastase katoliiklase, kuue lapse isa ja majapidamise peremehena ei soovi ta võtta riski, et ümber asuda riiki, mille tulevikuväljavaated on küsitavad. 68 Küllap tundus Tartusse asumine Wackernageli jaoks ikkagi liiga suur ettevõtmisena ja siinne kultuuritaust liiga erinev. 69 Eelnevaga on põhjendatud ka teiste saksa kandidaatide motivatsioon. K. Gerstenberg 70 õppis kunstiajalugu Berliinis ja asus aastal tööle Wölfflini assistendina Münchenis. Pärast habiliteerumist oli ta aastast eradotsent Halles ja pidi selle ebakindla positsiooniga leppima aastani, mil sai erakorralise ning aasta lõpuks ka korralise professori koha. 71 Tartusse kandideerimise ajal oli ta alles oma akadeemilist karjääri alustamas. Tartusse kandideeris ka veidi vanemas eas Knapp 72, kes sellal töötas Würzburgis korralise professorina. 73 Fr. Knappi uurimishuvid olid keskendunud peamiselt Itaalia renessansile EAA, , l Tema hilisem aktiivne osalemine Münsteri kultuurielus näitab seda, et teda ei takistanud Tartusse asumast mitte ainult perekondlikud või majanduslikud põhjused, vaid ka tihedad sidemed kohalike kunstiringkondadega (P. Betthausen, Wackernagel, Martin, 442). 70 Kirjavahetust Gerstenbergiga pole Eesti Ajalooarhiivis kahjuks säilinud. 71 P. Betthausen, Gerstenberg, Kurt, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, Kahjuks pole Knappilt saadud kirju arhiivis säilinud, kuigi selgub, et ta on palunud täpsemat infot tingimuste kohta ja kinnitanud kandideerimise soovi (EAA, , l. 17). 73 Würzburgi ülikooli kunstiajaloo instituudi koduleht, geschichte_des_instituts/ ( ). 74 EAA, , l. 85 p. Tema uurimused käsitlevad peamiselt itaalia renessansskunstnikke: Piero di Cosimo: ein Übergangsmeister vom florentiner Quattrocento zum Cinquecento (Halle, 1899); Perugino (Bielefeld, Leipzig: Velhagen & Klasing, 1907); Andrea del Sarto (Bielefeld, Leipzig: Velhagen & Klasing, 1907); Michelangelo: des Meisters Werke (Stuttgart, 1912); Die künstlerische Kultur des Abendlan- 109

110 Eero Kangor Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas püüti sakslastest hoiduda ja eelistada Põhjamaadest pärit õppejõude. Samuti võidi pidada keeruliseks Saksa kandidaatide uurimishuvide ühistamist Eesti võimaluste ja vajadustega. Tõsisemalt saanuks kaaluda vaid K. Gerstenbergi kandidatuuri, kelle väitekiri Saksa erigootikast oli Eesti kunstipärandiga seotud. 75 Ent K. Gerstenbergi seisukohad olid konfliktsed meile sümpaatsete Põhjamaade teadlaste omadega. Samamoodi kui tema õpetaja Wölfflin lähtus K. Gerstenberg oma kunstiajalookirjutuses arusaamast, et rahvaid ja rasse iseloomustavad neile ainuomased väljendusvormid, mida järgitakse intuitiivselt ja rakendatakse süstemaatiliselt. Oma uurimistöös polemiseeris ta Franz Kugleri ja Georg Dehio senise käsitlusega, mis kujutas Saksa hilisgootikat ( ) arhitektuuris langusperioodina, ja väitis, et kõige näitlikumalt kodakirikutes väljenduv ehitusstiil kehastab Prantsuse gootika traditsioonist iseseisvunud erilist saksapärast vormitunnetust. 76 Nn kohaliku omapära otsimine oli keskne teema aastate kunstigeograafias, mille üks esindaja K. Gerstenberg oli koos J. Strzygowski ja temast inspireeritud Rootsi kunstiteadlase J. Roosvaliga. 77 Kohaliku omapära selgitamine oli kultuuriregioonide määratlemise alus ja põhjustas Saksamaa ja Rootsi kunstiteadlaste omavahelisi konflikte Põhja-Euroopa kunstiajaloolise arengu mõtestamisel. Väikeriike käsitleti suurriikide kunstiajaloo süsteemis eelkõige kultuurimõjude saajatena, mis K. Gerstenbergi töödes tähendas Eesti paigutamist Saksa mõjusfääri. Pole teada, mil määral võisid ülalkirjeldatud huvid olla kaalukeeleks filosoofiateaduskonna nõukogus kandidaatide sobivuse võrdlemisel, kuid arvatavasti sõltuti siiski suurel määral ekspertide arvamusest. Üks ekspert oli vastne Stockholmi ülikooli professor J. Roosval, kellelt paluti arvamust Knappi, Kjellini ja Gerstenbergi teadusliku taseme kohta. 78 J. Roosval möönis, et Knappi senine teaduslik des: eine Geschichte der Kunst und der künstlerischen Weltanschauungen seit dem Untergang der alten Welt (Bonn, Leipzig, 1923). 75 K. Gerstenberg, Deutsche Sondergotik: eine Untersuchung über das Wesen der deutschen Baukunst im späten Mittelalter (München: Delphin-Verlag, 1913). 76 P. Betthausen, Gerstenberg, Kurt, Seda teemat käsitleti põhjalikult aastal J. Roosvali korraldatud rahvusvahelisel kunstiteadlaste kongressil Stockholmis, kus osalesid nii Kjellin kui ka hilisem Tartu Ülikooli professor Sten Karling (K. Markus, Kultuuriregiooni probleem..., 302). 78 Teiste nõuandjate kirju pole arhiivis säilinud. 110

111 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest produktsioon on kõige mahukam ning kogemus kõige suurem, kuid märkis, et see on keskendunud peamiselt Itaalia renessansile. 79 Ta soovitas eelistada ülejäänud kahte kandidaati, kelle senine uurimistöö oli Eestiga rohkem seotud. Ta arvas, et siinsete üliõpilaste ja õppejõudude praktiline tööpõld peaks esmajärjekorras olema ikkagi Põhja-Euroopa uurimisala. Võrreldes omavahel Gerstenbergi ja Kjellini doktoritöid, tunnistas ta esimese üleolekut ning teaduslikku küpsust. Sellega tema iseloomustus Gerstenbergi kohta piirdus ning järgnes Kjellini senise tegevuse põhjalik ülevaade, milles ta tõstis esile tegutsemist Põhja-Euroopa uurimisalal, praktilisi kogemusi kirikute inventeerijana ning kunstitopograafilist uurimistööd Rootsi kirikute ( Sveriges kyrkor ) jaoks. 80 Kokkuvõttes kuulus tema kindel poolehoid oma Uppsala-aegsele õpilasele Kjellinile. 81 Kjellini iseloomustuses väärib erilist tähelepanu korduvalt mainitud uurimisala (Forschungsgebiet) mõiste. Tartu professori tööpõlluks pidi saama nn baltisch-nordische Kunstgebiet, Roosvali kunstiriigi kontseptsiooni põhielement. Selle kontseptsiooni esitas ta alles järgmisel aastal, kuid Kjellini kandidatuuri kiites võis ta silmas pidada võimalust määrata kindlaks kunstiriigi piiriala oma kaasmaalase teaduslikus töös. Seda, et Kjellini missioon oli edukas, tunnistab ju Roosvali Gotlandi meistrite eeskujul nn Karja meistri konstrueerimine, mis pakkus arutlusainet veel mitmeks kümnendiks pärast Kjellini Karja-monograafia ilmumist. 82 Teisalt oli Kjellini teaduslik panus Eesti kunstiajaloo uurimisel tagasihoidlik, kuigi tema Rootsi Riigiarhiivis 83 talletatavad uurimismaterjalid on väga põhjalikud ja võimaldanuks avaldada hulgaliselt uurimusi. Mõnin- 79 EAA, , l Kjellin osales arheoloogilistel kaevamistel Upplandis ja inventeeris kümneid Wärmlandi ja Skåne kirikuid ning avaldas hiljem uurimistööde aruande: H. Kjellin, Kyrkor i Grums härad. Konsthistoriskt inventarium, Sveriges kyrkor. Värmland, 1 (Stockholm: Tisell, 1924). 81 Kjellin õppis Uppsalas aastatel Uppsala ülikooli raamatukogu käsikirjade ja muusikaosakonnas on muu hulgas säilinud tema Roosvali loengute konspektid (Uppsala universitetsbibliotek, Handskrifts- och musikavdelningen, SE/UUB/REA : T. H. Kjellin). 82 H. Kjellin, Die Kirche zu Karris auf Oesel und ihre Beziehungen zu Gotland (Lund: C. W. Gleerup, 1928). Vt ka A. Tuulse, Die Kirche zu Karja und die Wehrkirchen Saaremaas, Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1938 (Tartu, 1940); J. Roosval, Karrismästaren i Uppsala och på Öland, Konsthistorisk tidskrift, 1940, vol. 9 (1/2), Kjellini Balti kogu koosneb 65 kaustast Baltimaid puudutavate materjalidega, millest enamik seostub Eestiga (Helge Kjellins baltiska samling. Riksarkivet). 111

112 Eero Kangor gad märkmed uurimistööde käsikirjades ning loengumaterjalides aga annavad tunnistust, et ebakindluse põhjuseks oli tugev sõltuvus Roosvali kontseptsioonist. Deus ex machina J. Strzygowski, kes aasta aprillis Tartu Ülikooli esimeseks kunstiajaloo professoriks valiti, 84 oli rahvusvaheliselt tunnustatud kunstiteadlane. Iseloomult vastuoluline ja konfliktne ning seisukohtades radikaalne, oli Strzygowski vaieldamatult oma kaasaja mõjukamaid teadlasi ja võimekamaid õppejõude. Ideoloogia ja metodoloogia on omavahel tihedalt põimunud, nagu tunnistab ka Strzygowski aastal ilmunud teoses Die Krisis der Geisteswissenschaften, 85 mis on ühest küljest kunstiteadusliku uurimistöö metoodiline manuaal, kuid samal ajal autori teaduslike seisukohtade õigustus. Kas ja kuidas see meelsus oleks eesti üliõpilasi mõjutanud, pole võimalik öelda. Arvatavasti oleksid nad J. Strzygowski käe all saanud edasise teadustöö jaoks tugeva metodoloogilise põhja, mida kinnitab Soomes Turu Åbo Akademi esimese kunstiajaloo professori J. Strzygowski juures õppinud Lars-Ivar Ringbomi ( ) rahvusvaheline tuntus ja tunnustus. 86 J. Strzygowski kandidatuur Tartu Ülikooli professori kohale kerkis esile Põhjamaade teadlase, soome arheoloogi Aarne Michaël Tallgreni ( ) algatusel aasta mais valiti Tallgren Eesti ja Põhjamaade arheoloogia professoriks 87 ning filosoofiateaduskonna nõukogu uue liikmena sai ta teada raskustest kunstiajaloo professori leidmisel a kevadel teavitas ta sellest probleemist ka oma isiklikku tuttavat Strzygowskyt, kes oli sel ajal juba Abo Akademi esimeseks kunstiajaloo professoriks valitud. Strzygowski 84 EAA, , l J. Strzygowski, Die Krisis der Geisteswissenschaften. Vorgeführt am Beispiele der Forschung über bildende Kunst. Ein grundsätzlicher Rahmenversuch (Wien: Kunstverlag Anton Schroll & Co, 1923). Vt ka F. W. von Bissing, Kunstforschung oder Kunstwissenschaft? Eine Auseinandersetzung mit der Arbeitsweise Josef Strzygowskis (München: Verlag der Bayerischen Akademie der Wissenschaften, ). 86 O. Lindberg, Lars-Ivar Ringbom och teckningen som forskningsmetod, The Shaping of Art History in Finland, 99 jj. 87 EAA, , l

113 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest teatas aasta aprillist oma kandideerimise soovist, kuid suure pere ülalpidajana olid talle olulised praktilised küsimused. 88 Ta oli mures Eesti marga kursi pärast, kartis kõige rohkem kolimiskulusid ja oletas, et Tartus valitseb korteripuudus. Kindlasti poleks ta Tartus püsivalt viibinud ja nägi ette sagedasi reise. 89 Sellest hoolimata valiti Strzygowski professoriks, kuid aasta mai lõpus otsustas ta ise Tartusse tulemata jätta, 90 seetõttu kutsuti Tartusse valimistel teiseks jäänud Kjellin. 91 Kokkuvõtteks Saksa ülikoolides kujundati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses välja kunstiteadusliku distsipliini mudel, mida toetas 19. sajandi alguses rahvusluse tõusust hoogu saanud muuseumide rajamine, mis omakorda oli mõjutatud rahvusriiklikest ambitsioonidest. Samasugused taotlused toetasid ka Tartu Ülikooli rajamist eesti rahvusliku ülikoolina, kuid siinses kontekstis oli kunstiajaloole hoopis raskem sobivat sisu leida. Eesti rahvusliku kunsti kõigest kolmveerandsajandipikkust ajalugu oli raske ühitada eeskujuks seatud Põhjamaade kunstiajalooõpetuse uuenduslikuma suunaga, mis võttis kaasaaegse ja 19. sajandi rahvusromantilise kunsti asemel fookusesse keskaja kunstipärandi. Tartu Ülikoolis oli kunstiajalooõpetuse kujundamisel mitu võimalikku suunda, mis olid vahetult seotud nii kogude tagasisaamist ja olemasolevaid kogusid puudutava tegevuse kui ka uute kollektsioonide loomisega. Lähtudes vajadusest taastada ülikooli sõjaeelne terviklikkus, oli kahtlemata tähtis lahendada Voroneži evakueeritud kunstivarade probleem. Peterburi Ermitaaži klassikalise arheoloogi O. Waldhaueri prestiižile toetudes loodeti arvatavasti edendada antiigikogude tagasisaamise läbirääkimisi. Sisuliselt tähendanuks tema professoriks valimine aga seda, et Tartu Ülikoolis oleks olnud kaks antiigiuurimisele keskendunud õppejõudu, mis näib ilmselge priiskamisena ja on pealegi põhimõtteliselt vastuolus kunstiajalooõpetuse kontseptsioo- 88 EAA, , l Strzygowski ülalpidamine läks kulukaks isegi soomlastele, kuigi professuuri rajamist toetasid Turu jõukad ettevõtjad (L. Berggren, Josef Strzygowski en främmande fågel i Finland, The Shaping of Art History in Finland, EAA, , l EAA, , l

114 Eero Kangor niga Põhjamaade ülikoolides, mille ülesehitus võeti aluseks Tartu Ülikooli õppetoolide struktuuri kujundamisel. Lõpuks oli antiigiuurimine paratamatult seotud imperialistliku ideoloogiaga. Venemaale oli antiigipärand täies ulatuses imporditud ja selle edendamise põhjenduseks sai olla vaid Euroopa suurriikide matkimine. Selle eriala arendamine ei olnud Eestis põhjendatud ja vastavate kogude täiendamine polnuks Tartu Ülikoolile jõukohane. Sisuliselt puudus igasugune perspektiiv arendada kunstiajalugu senise tsaariülikooli klassikalise arheoloogia diskursuses. Saksamaa kunstiteaduses ja Põhjamaades üha olulisemaks muutunud keskaegse kunstipärandiga seotud uurimistöö tähendas Eesti aladel loodud nn balti kunsti integreerimist Eesti kunstiajalooga, mis oli seni piirdunud vaid eesti rahvusest kunstnike loominguga. Ilmselt leidis selline suund Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna rahvuslikult meelestatud õppejõudude hulgas tugevat vastuseisu, sest kirjavahetuses on korduvalt toonitatud võimalust tegeleda uuema kunstiga, milles võidi näha kõige eelistatumat tegevust kunstiajaloo professorile Eestis. Samas oli see aga vastuolus Põhjamaades juba toimunud kunstiajaloo eriala moderniseerimisega ja eriti rootsi kunstiteaduse emantsipeerumise taotlustega. Neid seisukohti esindas rahvusvaheliselt mõjukas rootsi kunstiteadlane J. Roosval, kelle ekspertarvamusel oli üha põhjamaisemaks muutuvas filosoofiateaduskonna nõukogus palju kaalu. Teisalt võimaldas ju tema pakutav agenda õiendada arveid vanade vaenlaste sakslastega, kelle vastu J. Roosvali kunstiriigi retoorika oligi sisuliselt suunatud. J. Strzygowski valimine kunstiajaloo professoriks võib esmapilgul anda tunnistust filosoofiateaduskonna valimiskogu progressiivsusest ja ambitsioonist panna alus võimalikult hea tasemega üldisele kunstiajalooõpetusele. Välistatud pole aga võimalus, et isegi kui J. Strzygowski Eestisse asumist peeti tegelikult vähetõenäoliseks, sooviti saada kuulsa õppejõu professoriks valimisega laiemat rahvusvahelist vastukaja vastse rahvusriigi ülikoolile või siis avaldada tunnustust aasta varem arheoloogiaõppejõuks valitud hõimurahvusest soome professorile A. M. Tallgrenile, kes oli ilmselt kandidaadi nõusoleku saamiseks palju vaeva näinud. Kindlasti kaalus kolme lapse isa H. Kjellin perega Eestisse asumise plusse ja miinuseid, kuid võttis pakkumise siiski vastu. Küllap 114

115 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest meelitas teda siia Eesti keskaegse kunsti neitsilik staatus, milleks J. Roosvali käe all omandatud positivistliku kirjeldamise, süstematiseerimise ja kataloogimise oskused kulusid marjaks ära aasta jaanuaris Tartusse saabudes proovis ta esmalt saada ülevaadet siinsetest kogudest ja leida võimalusi korraldada õppe- ja uurimisreise teaduslikel ja pedagoogilistel eesmärkidel. Reiside sihtmärk olid loomulikult Eesti, aga ka Läti keskaegsed kirikud, kuivõrd keskajal moodustasid need alad omavahel seotud kunstipiirkonna. Esimene õppe- ja uurimisreis tehti juba aasta suvel; sellega pandi alus ka kunstiajaloo kabineti kollektsioonidele. H. Kjellin töötas Tartus kunstiajaloo professorina napilt kolm aastat ja lahkus muu hulgas materiaalsete võimaluste piiratuse tõttu. Eesti marga inflatsioon kahandas pidevalt professoripalgast elatumise võimalusi ning piiras kollektsioonide arendamise perspektiive. H. Kjellini tegevus Tartus oli sedavõrd intensiivne, et teadustöö kirjutamiseks ja publitseerimiseks aega ei jäänudki aastal ilmunud Karja monograafia aga tekitas aktiivset vastukaja ja seda kritiseeriti teravalt. Põhjuseks oli Saaremaa keskaegse kunsti ühekülgne käsitlemine ja Gotlandilt pärinevate mõjutuste ületähtsustamine. Sellega oli Eesti alade keskaegse kunstipärandi käsitlemisel kaldutud baltisakslastega võrreldes küll teise äärmusse, kuid samal ajal andis tema uurimus tugeva tõuke, et muuta keskaja kunsti uurimine eestlaste jaoks vastuvõetavaks. Edasine uurimislugu sai aga paljuski põhineda hoolikalt kogutud kunstiajaloo kabineti Eesti ehitus- ja kunstimälestiste kollektsioonil Vt pikemalt E. Kangor, Art historical photograph collection of the University of Tartu. From the past to the future, Baltic Journal of Art History (Autumn 2009),

116 Eero Kangor Modernizing the teaching of art history at the University of Tartu and on the importance of collections in the election process of the first professor of art history in the years Eero Kangor, MA Estonian Academy of Arts The changes in the teaching of art history at the European universities were the product of the modernization of the society in the 19th and the first half of the 20th century. In Estonia these changes were connected to the national movement of both Estonians and Baltic Germans as well as the Russification of the Universtity of Tartu. In 1919 the University was re-established as the national university with the ambition to give the best possible education for the future specialists of all fields of occupation in the Estonian Republic. The article focuses on the election process of the professor of art history at the University of Tartu during the years and attempts to analyze this in the Northern European context. It develops from the academic background of the candidates and the experts involved in this process to reveal their possible interests directed to the position in Tartu. On the other hand the political situation in Estonia, the material conditions and possibilities but also the ideological preferences of the administration of the University of Tartu have to be born in mind. The election of the professor of art history effected the professionalization of art history and with this the new interpretations given to the arts of all times that were created and that had remained in the Estonian territory. More generally it influenced the acceptance of this art heritage as an object of the Estonian (national) art historiography. The work with art heritage assumed a more systematic knowledge about it and required the formulation of new special collections that were to be deposited at the Art History cabinet of the University of Tartu. In the art historiography of this period the medieval art was an active field of heated debates that engaged a lot of many ambitious 116

117 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest and talented German and Swedish art historians. Their attention centered on the importance of the medieval Hanseatic League and its member cities and more generally the Baltic Sea as a space and medium of artistic influences. Until the 1920s medieval art in the territory of the Estonian Republic had been studied by the Baltic German art historians as part of the so-called Baltic art. Similarly the object of Estonian art was only the creation of Estonian artists from the mid-19th century onwards. None of this was of interest to the scholars at the University of Tartu where the academic study was exclusively involved with the problems of classical art. At the time of Russification in the last quarter of the 19th century the city of Tartu (then Dorpat) was renamed Jurjew and followed by the renaming of the university and adding Imperial to it. The classical studies of the antique art where part of imperial discourse and possessed likewise importance in the British, Austro-Hungarian and Prussian Empire. For the new nation-states established after the collapse of the Russian and Austro-Hungarian Empires, this discourse had no relevance. The founders of the Estonian national university in Tartu took the Scandinavian univesities as an example which also meant the ineluctable inclination to the ideology attached to it. As a result the chair of aesthetics and general art history was established in At the same time it could not be ignored that the Univeristy of Tartu had been a Baltic German institution since 1802 and possessed not only an internationally renowned prestige in classical archaeology but also a remarkable collection of Antique art. During the First World War this collection had been evacuated to the Russian Voronezh University and self-evidently it was the duty of the university administrators to get back its assets. This is the background for considering the Baltic German classical archeologist Oskar Waldhauer as one of the candidates for the chair of art history. The Faculty of Philosophy that was in charge of the election process might have hoped to achieve a quicker solution to the problems of the art collections when electing Waldhauer as the professor. As I have tried to present in my article it was in conflict with first the progressive mindset and the modernization efforts of the university administrators and the pursuit to approach the Scandinavian examples. At this time a sig- 117

118 Eero Kangor nificant change was taking place at the Scandinavian universities in the study and teaching of art history with the decreasing attention to antique art and aesthetic problems. Instead of the study of classical texts much importance was given to the meticulous study of the art objects, to stylistic generalizations and an attempt to chart the cultural geographical migration of the art motives in the Baltic Sea region. This meant a totally different approach to art heritage and effected the formulation of new kinds of specialist collections, e.g. photo-collections that required notable financial support. From the correspondence with the candidates it can be concluded that it was not easy to attract foreign professors to the newly established Republic because the university could not offer sufficient financial and institutional support that was anticipated by the candidates. For the candidates it was important to have modern equipment and the special collections (books, photos and artefacts) for teaching art history, on the other hand, the professor could become a pioneer in research on the heritage of Estonia. The help of the most renowned scholars in Germany and Scandinavia were contacted as experts to find the candidates: Fritz Knapp ( ), Martin Wackernagel ( ), Wilhelm Worringer ( ), Helge Kjellin ( ), Kurt Gerstenberg ( ), Onni Okkoneni ( ) and Erwin Panofsky ( ). Only four of them actually considered to accept the offer (Knapp, Gerstenberg, Kjellin and Wackernagel). The reason for the dominance of German candidates was first that in Germany there were enough professional art historians at that time. There was a surplus of scholars who looked for a stable job as the inflation during the 1920s affected foremost the German academic community. However, the the University of Tartu had a cautionary standpoint towards the German candidates and the attitude towards (Baltic) Germans was also generally negative in Estonia. Unlike in Germany there was scarcity of professional art historians in Scandinavia and Finland. Though Estonian archaeology could profit from the Finnish scholars Aarne Michaël Tallgren and general history from Arno Rafael Cederberg there was less opportunity to provide the southern nation-relatives with a professor in art history. On the other hand the concept of Baltic-Nordic Art Region 118

119 Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest put forward by the Swede Johnny Roosval could profit remarkably from the work of a disciple doing research on Estonian Middle Age art heritage. It is clear from the correspondence with Roosval that he made an effort to support his countryman Kjellin s candidacy. Kjellin s mission actually turned out to be successful in establishing that at least the Western-Estonian Medieval Churches have strong connections with the art of Gotland. Finally, the Faculty of Philosophy elected the internationally renowned though notorious Strzygowski as the first professor of art history at the University of Tartu. At this time Strzygowski was already a professor in Vienna and Åbo (Finland). Estonian art history students could have profited from his inarguably strong methodological teaching but his ideological inclination would certainly have been undesirable. Strzygowski seems to have rejected the chair because of practical reasons. This meant that the second in election Kjellin was given a chance to develop Estonian art history study. One of Kjellin s first jobs was the establishment of the research collections at the Art History cabinet. For this he organised research trips with his student to the medieval land churches, the cloisters, castles, fortressess and the old towns in Estonia and also northern Latvia. During his time in Estonia ( ) he could not publish any research on this material until 1928 when his monograph on the Karja Church in Saaremaa appeared. This received a sharp critique by other scholars mainly because of overinfluencing the artistic influences from Gotland. This was achieved by matching the material with the Roosval s conception of the Baltic-Nordic art region, but not convincingly enough. More important of this was that with his monograph Kjellin managed to open up a debate on Estonian medieval art heritage and make its study tempting for the Estonian researchers and in the long run this meant the integration of this heritage to Estonian art. This research profited greatly from the research collections established by Kjellin during his time in Tartu. 119

120 Tartu Riiklik Ülikool pildis: kino-fotolabori negatiivikogu TÜ ajaloo muuseumis MA Janet Laidla TÜ ajaloo muuseum Fotod minevikusündmustest on ajaloolastele olulised nii allikana kui illustreeriva materjalina. Kaugemate minevikusündmuste puhul tuleb kohati leppida üksikute kaadritega, mis levivad laialdaselt ja kipuvad teosest teosesse korduma. Paljudest tagasivaates oluliseks kujunenud ajaloosündmustest ei olegi illustratsiooni, mis aitaks sündmust tänapäeva uurijale lähemale tuua, ning selliste sündmuste puhul peame leppima paremal juhul kunstniku nägemusega. Fotograafia ajalugu ulatub 19. sajandi algusesse, selle tehnika ning aparatuur on peaaegu kahesaja aasta jooksul teinud läbi mitu arenguetappi. Ühe pikema peatüki sellest arenguteest hõlmab negatiivfilmide kasutamise aeg (alates aastatest), mis ei ole tänini täielikult kadunud. 1 Fototööstuse arenedes on fotode tegemine muutunud aina odavamaks, lihtsamaks ja kättesaadavamaks ja üha rohkem fotosid on säilinud. Ent uurijate hinnangul jõuab muuseumide 1 Fotograafia ajaloost on kirjutatud üsna palju. Eesti keeles vt näiteks ülevaadet vanemast ajaloost: Peeter Tooming, Hõbedane teekond (Tallinn: Valgus, 1990). Üks olulisemaid uuemaid uurimusi on Tõnis Liibeki Fotograafiakultuur Eestis (Tallinn: Tallinna Ülikool, 2010). 120 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

121 Tartu Riiklik Ülikool pildis seinte vahele nendest fotodest tihtipeale vaid kaduvväike osa, sest paljud fotod sordivad välja nende autorid ja omanikud. 2 Fotograafia, fotokogude ja fotode hoiu teemal on viimasel kümnendil Eestis kaitstud mitu magistriväitekirja. Merilis Sähka (nüüd Roosalu) magistriväitekiri käsitleb fotograafia vanemat perioodi 19. sajandil, 3 Leili Kriisi ja Eero Kangori tööd puudutavad mõlemad Tartu ülikooli fotokogusid: Leili Kriisi magistriväitekiri Tartu ülikooli kirurgiakliiniku fotokogu ajavahemikust ning Eero Kangori töö ülikooli kunstiajaloo kabineti kogu sõdadevahelisest perioodist. 5 Seega on fotograafia ajalugu ning fotode talletamine muuseumis päevakajaline teema, kuid senised tööd käsitlevad pigem perioodi enne Teist maailmasõda. Enamasti ei teki Teise maailmasõja eelsete fotode puhul küsimust, kas neid peaks talletama või mitte. Näib, et kuigi ka sellest perioodist pärineb laialt levinud fotosid ja postkaarte, ei ole neid mäluasutustes üleliia palju. Siinse artikli uurimisobjekt on aga nõukogude ajast pärinev mahukas fotokogu, mille puhul kipuvad sellised küsimused tekkima. Vaatluse all olev fotokogu ei kujuta endast teadus- ega õppetöö tarvis pildistatud tervikkogu, vaid selle autorite eesmärk oli dokumenteerida institutsiooni igapäevaelu ja tegevusi ning fotosid ühendab asjaolu, et need on teinud ühe asutuse töötajad ning ülesvõtted peegeldavad institutsiooni ja selle töötajate arusaama sellest, mis on väärt jäädvustamist ja hoidu. Artikli olulisim allikas ongi asjaomane fotokogu, mida kirjutises tutvustan, peale selle on antud ülevaade kogu vormilisest kujunemisloost ehk kollektsiooni loonud Tartu ülikooli allinstitutsiooni TRÜ kino-fotolaboratooriumi ajaloost. Paraku ei suutnud siinkirjutaja leida kuigi palju teemakohaseid allikaid, kasutatud on mõningaid Aja- 2 Glenn Willumson, Making meaning: displaced materiality in the library and art museum, Photographs Objects Histories: on the materiality of image, Ed by Elizabeth Edwards and Janice Hart (London, New York: Routledge, 2004), 62 80, siin 62. Samas ei saa öelda, et muuseumide fotokogud hõlmaksid arvuliselt kogudest üldiselt väikese osa (toim). 3 Merilis Sähka, Fotokogu säilitamine muuseumis, magistritöö (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2008). 4 Leili Kriis, Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku ajalooline fotokogu , magistritöö (Tartu: Tartu Ülikool, 2007). 5 Eero Kangor, Fotode dateerimise ja atribueerimise probleeme Tartu Ülikooli Kunstiajaloolises Fotokogus, magistritöö (Tartu: Tartu Ülikool, 2008). 121

122 Janet Laidla looarhiivi säilikuid Tartu Riikliku Ülikooli fondist. Väärtuslikud on ka Eduard Saki lühikesed mälestused 6 kino-fotolaboratooriumi tööst, millele tuleb ulatuslikult toetuda. Seega peegeldab ajalooline ülevaade kogu kujunemisloost peamiselt seda, mida labori pikaajaline juhataja on ise oluliseks pidanud. Samuti on vähe teateid selle kohta, kas tõesti ei kasutanud ülikool enne Teist maailmasõda stabiilselt mõne konkreetse fotograafi teenuseid. Labori tööst on antud lühike ülevaade ka Tartu ülikooli ajaloo III köites. 7 Tartu Riikliku Ülikooli kino-fotolaboratooriumi tööst Enne Teist maailmasõda ülikoolil ametlikku fotolaboratooriumi teadaolevalt ei olnud. Selline allüksus loodi Eduard Saki mälestuste järgi aastal, kui Viktor Levitski esitas õppeprorektor Aleksander Pindile kino-fotokabineti loomise projekti. 8 Allasutuse nimetust muudeti hiljem korduvalt. Eduard Sakk (sünd 1930) lõpetas ülikoolis keemia eriala, kuid määratud koht Tartu Keraamikatehase peatehnoloogina ei pakkunud talle huvi. Nii kandideeris ta tühjaks jäänud TRÜ kino-fotolaboratooriumi juhataja kohale, kuhu ta 1. augustist 1956 ka tööle asus. 9 Sakk täiendas ennast Moskva kinoinstituudi operaatoritöö kaugõppes, 10 tegeles fotograafia, filmimise ning laboratooriumi töö korraldamisega. Kino-fotolabori tegevus oli mitmekesine: jäädvustati erilaadseid sündmusi, filmiti õppefilme ja tegeleti mikrofilmimisega. Kõige 6 Eduard Sakk, Kino-fotolabori töödest ja tegemistest, Ülikooli teenistuses. Meenutusi ja materjale ülikooli tehnilistest teenistustest viimase poolsajandi jooksul, kogunud ja vormistanud Hillar Palamets (Tartu, 1992), , siin 151. Kasutatud TÜ ajaloo muuseumis asuvat käsikirja. Teine käsikiri: Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas: Hillar Palamets, Õppemetoodiline töö ja õppetehniline baas, Tartu ülikooli ajalugu, III köide, koost Karl Siilivask ja Hillar Palamets (Tallinn: Eesti Raamat, 1982), , siin Samas. Kino-fotolaborit on mainitud ka 1949/50. õppeaasta koondaruandes. EAA, , l /45. õppeaasta aruannetes figureerib ka fotograaf Kald, kelle asukohaks on märgitud Kloostri tn 6. EAA, , l /45. õppeaasta aruanne. Elmar Kaldi nimeline fotograaf tegutses Tartus kahe maailmasõja vahel. 9 Samas. 10 Samas,

123 Tartu Riiklik Ülikool pildis suurema tähelepanu all on olnud laboratooriumi filmindustegevus. Vändatud filmid on hoiul Filmiarhiivis, mille andmebaasi järgi on ülikooli fondis üle 200 linateose, millest suurem osa näib olevat kino-fotolabori toodang. Üks varasemaid suurprojekte oli film Kihnu saare pulmakombed. Valdava osa selle filmi materjalist on filminud labori esimene juhataja Viktor Levitski koos keeleteadlase Eduard Laugastega. Eduard Sakk tegi lisavõtteid filmi eestikeelsele versioonile. 11 Labori pakutud teenuste vilju sai kasutada nii õppe- kui ka teadustöös. Eduard Saki mäletamist mööda leidus ülikoolis rohkem ja vähem entusiastlikke kateedreid. Aktiivsed oli arstiteadlased ja nii filmiti näiteks Ernst Raudami tehtud ajuoperatsiooni ja professor Albert Kliimani südameoperatsiooni. Viimasest filmist oli huvitatud ka näiteks Eesti Televisioon. Meenutuste järgi oli keeruline filmida Leo Schotteri tehtud silmaoperatsioone, sest filmitav ala oli väga väike ja väga raske oli leida selle jaoks sobivat nurka. 12 Leo Schotter tegi ettepaneku lavastada mängufilmi stiilis õppefilm, milles oli rohkem lavastuslikke jooni: kuidas patsient tuleb operatsioonile ja kuidas lahkub. Nii valmis film Silma kae eraldamine, mis pälvis üleliidulisel õppefilmide võistlusel kolmanda koha. 13 Palju tehti koostööd kehakultuuriteaduskonnaga, eriti on Sakk tõstnud esile ujumiskateedri juhatajat Roman Nõvandit ja suusataja Hans Grossi, kellel mõlemal oli endal huvi filmikunsti vastu. Suusatamist filmiti ka välismaal, näiteks Norras. 14 Õppefilmide kõrval jäädvustati filmilindile nii mõnigi ülikoolis ja Tartus toimunud sündmus. 15 Oluline lisateenus, mida kino-fotolabor ülikooli töötajatele pakkus, oli mikrofilmimine. Tol ajal oli see ainuke mehaaniline kopeerimisviis, mille järele oli suur nõudlus. Alguses ei olnud selle jaoks sobivat masinat, mikrofilmiti kas fotoaparaadiga või käidi raamatuga kirjandusmuuseumis spetsiaalse masinaga mikrofilme valmistamas. Esimene mikrofilmimasin saadigi kirjandusmuuseumilt, kuhu osteti uus seade. Hulganisti raamatute ja ajakirjade mikrofil- 11 Samas, Filmi hinnati kõrgelt ka mitmel üleliidulisel võistlusel. Palamets, Õppemetoodiline töö ja õppetehniline baas, Samas, Samas, Samas, Samas,

124 Janet Laidla me tehti ja aastatel. Mikrofilmidega oli eriti kiire, kui õppejõududele saabus kirjandust raamatukogudevahelise laenutuse kaudu. 16 Mälestustes tõdeb Eduard Sakk, et fotograafia jäi kino varju. 17 Sakk ise on tõstnud esile näiteks ülikooli autahvlite jaoks pildistamise, mida tehti mitme aastakümne vältel. Valminud alfabeetilises kartoteegis oli üle 5000 portree ning see kogu jäi ülikooli multimeedia talitusele. 18 Saki hinnangul jäi sündmustest ülesvõtteid tehes puudu süstemaatilisusest: labori töötajaid ei teavitatud tähtsatest sündmustest või tehti seda suure hilinemisega ja puudus selline töötaja, kes olnuks ülikoolis toimuvaga kogu aeg kursis. Tagantjärele on Sakk märkinud, et mõningaid sündmusi või isikuid ei lubatud pildistada või vähemalt neid pilte avaldada. 19 Pildistanud aastal dalai-laamat ja aastal Rootsi kuningapaari, meenutab ta oma seiklusrikkaid kogemusi: tulemuse tagasid ettenägelikkus ja hea planeerimistöö, kuid siiski tuli ette viperusi. Näiteks ei olnud tol ajal ülikooli ametlikul fotograafil mingisugust tõendit, mis taganuks läbipääsu turvameeste vahelt. 20 Tuli ette ka rivaalitsemist, eriti Tallinnfilmiga. 21 Arhiivimaterjalidest nähtub, et mõneti pildistamistöid siiski suunati, nii on 10. novembril 1957 tulnud TRÜ kino-fotokabineti juhatajale haldusprorektorilt tellimus pildistada TRÜ staadioni ehitustööd kõigis etappides. 22 Kino-fotolabori fotograafide töökohustuseks kujunes ka mitmesuguste trükiste illustratsioonide ettevalmistamine: need tuli kas pildistada või ümber pildistada. Välja anti erilaadseid õpikuid ja albumeid, näiteks üks enesekaitseõpik, 23 mis jõuti ära trükkida enne, kui see ära keelati. Sakk oli pildistanud selle jaoks üle 2000 kaadri. Albumis Alma Mater Tartuensis tuli poliitilistel põhjustel ja vastavate organite nõudel vahetada hulk fotosid poliitiliselt so- 16 Samas, Samas, Samas, Samas, Samas, Samas, Kinofotokabineti tööplaanid ja kirjavahetus majanduslikes küsimustes EAA, , l Tõenäoliselt Andres Lutsar, Enesekaitse (Tallinn: Olion, 1994) (toim). 124

125 Tartu Riiklik Ülikool pildis bivamate vastu. 24 Kõigi kirjeldatud teoste negatiivid ei ole ilmselt jõudnud kõnealusesse kogusse, kuid paljud kindlasti. Nii suutis siinkirjutaja teha kindlaks mitu kaadrit, mis leidsid tee õpikusse Naisvõimlemine. 25 Vanemaid fotosid pildistati tõenäoliselt eri trükiste tarvis ümber. Arhiivis on hoiul teadusprorektori aasta 14. mai kiri ENSV TA Etnograafia Muuseumi direktorile: soovitakse, et TRÜ kinokabinetile laenataks koopiate valmistamiseks etnograafiamuuseumis talletatavaid negatiive fotodest, mis kujutasid Georg Friedrich Schlateri ja teiste pildistatud Tartu-vaateid, ning pildistamiseks mitut Schlateri gravüüri. Selgituseks oli märgitud, et ülikool vajab neid ülesvõtteid Tartu albumi koostamiseks. 26 Eduard Sakk meenutab, et ülikooli kino-fotolabor õpetas välja üsna palju töötajaid, kes läksid fotograafiatööle teistesse asutustesse. Laboratooriumi töös osales umbes 35 töötajat. Fotokogus on Saki tööde kõrval oma looduga hästi esindatud näiteks Raivo Velsker, kes läks edasi Vanemuisesse ja hiljem ajalooarhiivi, ning Jüri Laan, kellest sai pulmafotograaf. 27 Fotolabor ise asus alguses tolleaegse keemiahoone (praegu filosoofiateaduskonna hoone Jakobi 2) esimesel korrusel. Seal töötas esimene fotograaf, kes oli kogu ülikooli teenistuses, keegi Bachman. 28 Seejärel asuti keemiahoone keldris, kus oli ateljee, laboratooriumid, laod ja kabinet aastate lõpus koliti tagasi esimesele korrusele, sest keldris oli siiski liiga niiske ja rõske. Ka esimesel korrusel ei olnud ideaalsed tingimused, kuid olukord paranes, kui kunstiajaloo kabinet ära kolis ja saadi juurde neli ruumi. 30 Vahepeal loodeti kolida valmiva Tähe tänava füüsikahoone uuemasse tiiba, kuid see lootus ei täitunud. Seejärel lubati ruume Lossi tänavale kerkivasse uude õppehoonesse, kuhu muu hulgas pidi tulema kinosaal 31 ja kus praegu asubki multimeediatalitus. 24 Sakk, Kino-fotolabori töödest ja tegemistest, Linda Martis, Ethel Kudu, Hilja Tidriksaar, Lidia Uustal, Naisvõimlemine (Tallinn: Valgus, 1982). 26 Kirjavahetus kino-fotokabineti töö kohta EAA, , l Sakk, Kino-fotolabori töödest ja tegemistest, Samas, 188. Kahjuks ei ole isiku kohta siiani õnnestunud rohkem teavet leida. 29 Samas. 30 Samas, Samas,

126 Janet Laidla Foto 1. Õppefilmi Kihnu saare pulmakombed filmimine 1953 (foto: J. Mikk, TÜAM) Varustuse puhul on Sakk oma mälestustes keskendunud jällegi filmile, mis arusaadavalt vajaski rohkem spetsiaalset varustust. Hulk vahendeid valmistati ise või koostöös ülikooli töökojaga. Fotograafiavarustusest on arhiivis hoiul paar tellimislehte. Laborit varustati tsentraalselt ning varustust tuli tellida aasta-paar varem. Vajaminevaid kemikaale saadi ka keemikutelt. 32 Kasutatud on erisuguseid negatiivfilme, nõukogude aja teisel poolel sai enam-vähem valdavaks Svema; harva on negatiivide hulka sattunud ka lääne päritolu filmirulle aastate negatiive pisteliselt vaadates saab kinnitust väitele, et varustus telliti varem, sest nende valmistamise aeg on aasta või kaks vanem pildistamise dateeringust. Enne Teist maailmasõda oli kõige populaarsem Nõukogude Liidus toodetud kaamera FED, mida hakati hulgi tootma alates aastast. Selle eeskujuks oli Saksa kaamera Leica aastatel tutvustati amatööridele teisi enim levinud fotoaparaate: väikeseformaadilise filmi jaoks Zenit, Start, Kiiev, Zorki, Mir, FED ja Zarja, 32 Samas, Tooming, Hõbedane teekond,

127 Tartu Riiklik Ülikool pildis peale nende automaatselt töötavate sõlmedega Leningrad ja Drug. Keskformaadi aparaadid olid Moskva, Iskra ja Moment. Tarvitusel oli veel mitmesuguseid eriaparaate. 34 TRÜ kino-fotolaboris kasutati näiteks fotoaparaadi Zenit mudeleid ja ka aparaati Zorki, kuid head ülevaadet rakendatud varustusest ei ole autor siiani suutnud allikatest leida. Ainelise poole pealt on Sakk mälestustes kurtnud, et kogu aeg oli sobivaid seadmeid vähe, mistõttu hakati ise ehitama ja leiutama. Näiteks ei ostetud kalleid heliseadmeid, vaid heli lindistati lihtsate magnetofonidega ja kanti filmilindile magnetribana. Koostööd tehti ülikooli töökojaga ning valmisid masinad, mille vastu tundis huvi ka Tallinnfilm. 35 Entusiasm oli suur, palgad nigelad, tõdeb Sakk. 36 TRÜ kino-fotolabori ajaloolise väärtusega esemed anti Tartu Ülikooli ajaloo muuseumile üle ajavahemikus Üle anti mööblit ja mitmesuguseid aparaate (projektorid, fotoaparaadid, prožektorid jne) ning viimase laekumisena negatiivide kogu (vahetult enne Saki lahkumist ülikoolist). Tartu Kultuurkapitali toel süstematiseeris Eduard Sakk aasta alguses negatiivide kogu ja kontaktkoopiate kartoteegi muuseumis lõpuni, ühtlasi tuvastas ta negatiividel olevaid isikuid ja täpsustas sündmusi. Seejärel on muuseumis tehtud olulisi ettevalmistusi, et võtta kogu arvele; kogu suurust arvestades võtavad need toimingud mõistagi palju aega. Kogu kasutavad võrdlemisi palju nii muuseumi näituste ning trükiste koostajad kui ka asjaomased inimesed väljastpoolt muuseumi negatiivi Negatiive on kogus üle ja kogu juurde kuulub ka ligi 3000 üksusega kontaktkoopiate kartoteek, mis on koostatud kino-fotolaboris. 37 Kõik negatiivid ei kajastu kontaktkoopiate kartoteegis ja kõikide kontaktkoopiate kohta ei pruugi olla negatiive. Fotod on kitsas- ja keskformaadis ning pealtnäha keskeltläbi üsna heas seisus. Skaneerimisel ilmnevad eriti vanemate kaadrite puhul väiksemad kahjustused. 34 Fotoamatööri käsiraamat, tõlk H. Märtson (Tallinn: Valgus, 1967), Sakk, Kino-fotolabori töödest ja tegemistest, Samas, Samas,

128 Janet Laidla Eduard Sakk mainib, et ülikoolil oli juba kino-fotolabori tegutsemise ajal kaks tegutsevat fotoarhiivi. Üks koosnes peamiselt vanematest fotodest: kuni aastani. See arhiiv peaks asuma Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. Teine arhiiv paiknes TÜ ajaloo muuseumis (alustas tegevust 1979 toim), kes palus kino-fotolaborilt koopiaid huvitavamatest kaadritest. 38 Fotokogu loomise eesmärk oli süstemaatiliselt jäädvustada ülikoolis toimuvaid sündmusi ning ülikooliga seotud isikuid ja esemeid. Süstemaatilist käsitlust peegeldavad näiteks katse luua osast kitsasformaadis negatiividest ülikooli kroonika, aga ka Tartu Ülikooli raamatukogus hoiul olev kollektsioon, mis on pildistatud aastal Tullio Ilometsa eestvedamisel. Sellesse kogusse kuuluvad TRÜ isikkoosseisu grupifotod struktuuriüksuste kaupa, hulk ülikooli puudutavaid illustratsioone ja vanemate fotode reproduktsioone. 39 Kontaktkoopiate kartoteek on liigitatud teemade kaupa: eri teaduskonnad ja osakonnad, õppetöö, kaitsmised, konverentsid, aparaadid, haldusüksused, aktused, juubelid ja muud tähtpäevad, külalised, TRÜ 350. aastapäev, raamatukogu, muuseumid, seltsid, sport, Kääriku spordibaas, hooned, ehitus, Tartu ja Eesti vaated. Jaotus eri teemade hulka ei ole alati olnud üheselt mõistetav, näiteks võib aktus olla nii teaduskonna kui ka eraldi aktuste all ning mõne sündmuse kontaktkoopiad on jagunenud mitme teema alla. 40 Kontaktkoopiate kartoteegi puhul on probleemiks asjaolu, et nähtavasti (nii kaadritel kujutatu kui ka kaadrite numbrite järgi) ei ole kontaktkoopiad ühe sündmuse fotodest kleebitud kaardile õiges järjekorras, vaid üsna meelevaldselt. Filmirull lõigati kas nelja või kuue kaadri pikkusteks ribadeks ja kuna kuus kaadrit ei mahtunud kõrvuti ühele perfokaardile, siis on üks või mitu kontaktkoopiat küljest ära lõigatud ja kleebitud mujale. Keskformaadis negatiivid on ümbrikus valdavalt üksikkaadritena. Põhimõtteliselt on nii lõhutud eri sündmuste omavaheline järgnemine ajas. Mõned negatiivid on tõenäoli- 38 Samas, Samas, aasta pildid on arvel eraldi fondina TÜR KHO fond 68 (Tartu Riiklik Ülikool 1970). 40 Kontaktkoopiate kohta on koostatud tööandmebaas Exceli tabeli kujul, mis aitab kaardid pealkirja või märksõna abil eri teemade alt üles leida. 128

129 Tartu Riiklik Ülikool pildis selt meelega jäetud kontaktkoopia kaardile panemata, kui need on olnud näiteks topeltkaadrid või siis ebaõnnestunud kaadrid (üle- ja alavalgustatud, väga udused, pildistatud on põrandat vms). Ometi on hulk ebaõnnestunud kaadreid siiski jõudnud ka kontaktkoopiate kaardile. Võimalik, et nende eristamine nõudis lisapingutust. Kontaktkoopiate kaartidel on enamasti sama teave mis negatiive ümbritseval ümbrikul: sündmus, foto autor, kuupäev ja kohaviit. Ümbrikus võib olla negatiive ühest mitmekümneni. Ühe sündmuse kohta võib olla ka mitu ümbrikutäit negatiive. Aja jooksul on muuseumis kontaktkoopiate kaarte pisteliselt täiustatud, näiteks mõni isik fotol tuvastatud. Hilisematel kontaktkoopiatel pole kaadrid nummerdatud, seda on tehtud nüüd, korrastamise käigus. Kuigi praegu on kontaktkoopiate kartoteegi järgi kõige lihtsam kaadreid välja valida ja neid ka andmebaasis kirjeldada, võib see hiljem muutuda probleemiks, sest kui kõik negatiivid on sisestatud, tuleks need pärast skaneerimist andmebaasis selguse mõttes võib-olla uuesti ümber nummerdada, sest nende järjestus negatiiviribadel erineb kontaktkoopiate järjestusest. Tartu Riiklik Ülikool pildis Negatiividel kujutatu temaatika on väga lai ning maalib Tartu ülikoolist kirju ja mitmekülgse pildi, sest dokumenteeritud on nii vaieldamatult olulisi sündmusi kui ka igapäevasemaid toimetusi. Allpool on antud ülevaatlik pilt tähtsamatest teemadest, millest kino-fotolabori kogudes ülesvõtteid leidub. Teadusülikool. Kontaktkoopiate teemakartoteegis on osa kontaktkoopiaid sorditud teaduskondade kaupa ning nendele vastavad negatiivid annavad ülevaate ülikooli teadustegevusest ja ülikooli töötajatest. Pildistatud on õppetööd, laboreid, mitmesuguseid aparaate ja õppejõude. Samuti on üles võetud konverentse, mille jaoks on eraldi teemakataloog. Samuti on pildistamas käidud kandidaadi- ja doktoritööde kaitsmisi, mõneti harvem ka nendele järgnenud pidustusi. Arstiteaduskonna jaotise alt leiab ka pilte patsientidest, operatsioonidest ning protseduuridest. Üliõpilaselu. Üliõpilasi on kujutatud õppetööl ehk loengutes, laborites ja raamatukogus eksamiks valmistumas. Pildistatud on ka 129

130 Janet Laidla mõningaid eksameid. Ühiselamuid on jäädvustatud nii lavastatud vormis (korras toad, õppivad või malet mängivad tudengid) kui ka fotosüüdistusena pärast suuremat pidu. Kajastatud on mitmesuguseid üliõpilaselu sündmusi alates komsomoli ja ÜTÜ tegevusest kuni spordipäevade, rebaseks löömise ja ballideni. Mitmekesised sündmused. Korduvalt on pildistatud nii ava- kui ka lõpuaktusi ning muude tähtpäevade tähistamist. Arvukalt on fotosid tähtpäevaaktustest. Eraldi teema on spordiga seotud sündmused: eri spordialade võistlused ja treeningud. Fotografeeritud on ka ülikoolil külas käinud tähtsamaid isikuid ja delegatsioone nii kohalikul tasemel kui ka välismaalt. Üles on võetud mitmete õppejõudude ja ülikoolitöötajate ümmarguse sünnipäeva tähistamine. Ulatuslikult on pildistatud ülikooli 350. aastapäeva pidustusi Tartus ja väljaspool Tartut. Sama sündmust on pildistanud mitu fotograafi. Ülikooli hooned ja haldustegevus. Peaaegu süstemaatiliselt on pildistatud ülikooli hooneid. Hoolikalt on üles võetud vanemad ülikoolihooned ning uuemate hoonete puhul saab vahel jälgida hoone valmimist maketist kuni piduliku avamiseni. Samuti ei ole tähelepanuta jäänud ülikooli haldusosakonnad, nagu rektoraat, trükikoda ja kino-fotolabor ise. Ülikoolilinn Tartu. Kogus leidub mitmesuguseid uusi ja ümberpildistatud vanu fotosid Tartu linnast, sh neist hoonetest, loodusobjektidest ja mälestusmärkidest, mis ei ole seotud ülikooliga. Peale Tartu on ekskursioonide raames pildistatud ka teisi Eesti piirkondi, spordi teema all on arvukalt fotosid Kääriku spordibaasist. Sündmuste kroonika kõrval annab fotokogu ajalooallikana pildi ka tolleaegsest ühiskonnast, moest, seadmetest ja kommetest. Olulise Eesti NSV institutsiooni koguna peegeldab see üsna tugevalt ajalooperioodile omaseid jooni ja iseloomustab ühiskondlikku elu Eesti NSVs. Ülesvõtetel on jäädvustatud mai- ja oktoobriparaade, kajastatud sõjanduse kateedri sündmusi ning tsiviilkaitseõppusi. Mitmel ümbrikul on märge, et fotod on tehtud ülikooli voldiku jaoks, mis on mõeldud ülikooli tutvustama. Nende fotode puhul võib märgata nii lavastuslikke kui ka propagandaelemente. Nii domineerivad ülikooli tutvustavate trükiste jaoks pildistatud kaadritel laborid ja aparatuur, praktiline õppetöö ja lavastatud stseenid ühiselamutubadest. Märgitud on ka seda, kui fotod on tehtud ülelinnalise autahvli jaoks. 130

131 Tartu Riiklik Ülikool pildis Siinkohal on tarvilik märkida, et negatiivide kogu ajalistesse piiridesse mahub ka taastatud Eesti Vabariik ja aastate esimese poole sündmused ülikoolis, mis hõlmavad kogust väikese osa. Fotokogu kui fotograafi igapäevaelu peegeldav allikas? Arvestades negatiivikogu pikka tekkeperioodi, institutsionaalset olemust ja terviklikkust, tekib küsimus, kui palju peegeldab kogu fotograafi igapäevatööd. Kindlasti näitab negatiivide sisu, milliseid üritusi või objekte käisid fotograafid pildistamas. Samuti ilmneb nii mälestustest kui ka säilinud negatiividest ja kontaktkoopiate kartoteegist, et tehtud fotode kohta peeti registrit: koostati kontaktkoopiate kartoteek. Enamasti negatiivid ilmutati, neist tehti kontaktkoopiad, mis lõigati ribadeks või üksikkaadriteks ja liimiti kartoteegikaardile, kuhu märgiti teave sündmuse, fotograafi ja aja kohta (kuupäev). Negatiivid asetati seejärel enamasti ümbrikusse, kus pidi kajastuma sama teave. Osa negatiive jäi aga rullidesse ja kõik kontaktkoopiate kaardid ei ole korralikult vormistatud ja aastate algusest pärinevate kontaktkoopiate kaartidel ei ole tihtipeale fotograafi nime, viimastel pole kas kaadrid nummerdatud või siis polnud kaardil numbrit. Eriti keskformaadis negatiivide puhul võib märgata, et laboris antud kohaviidad ei ole kuni aastateni esitatud ajalises järjestuses, vaid võrdlemisi suvaliselt. Võimalik, et kohaviidad on lisatud alles hiljem, mitte jooksvalt töö käigus. Viimased täiendused kartoteeki tehti siis, kui kogu asus reaalselt juba muuseumis. Negatiivid peegeldavad ka pildistamisega seotud asjaolusid. Vahel on samast üritusest tehtud pilte nii kitsas- kui ka keskformaadis ning pigem on pilte tehtud rohkem kui vähem. Aeg-ajalt on muudetud kas ava või säriaega, igal juhul lastes siis filmile rohkem valgust, teistel juhtudel ei ole võimalik kaadreid omavahel eristada ning on tehtud lihtsalt hulk sarnaseid kaadreid, lootuses, et mõni neist tuleb välja ja on hiljem kasutatav. Enamik fotosid ei ole tehtud stuudios ehk fotograafi kontrollitud keskkonnas, vaid fotograaf pidi reageerima olukorrale ning ei saanud mõjutada sündmuste kulgu ega inimkäitumist. Pilte tuli teha 131

132 Janet Laidla kiirustades, kasutades hetkevõimalusi ja fotograafi asukohta. Eesmärk oli sündmust võimalikult hästi kajastada oludes, mis ei olnud fotograafi enda valida, ja seetõttu ei ole filmi kokku hoitud. Siiski seadis filmirull kaadrite arvule teatava piiri, sest keset pildistamist filmi vahetades kulub aega. Korraga kanti kaasas mitut aparaati või käidi pildistamas mitmekesi. Suuremate ürituste puhul on kaadrisse jäänud ka kolleeg tööpostil. Pildistatud on kino-fotolaboratooriumi sisustust ja selle töötajaid. Vahel näib, et fotolaboratooriumi või töölauda on pildistatud kas filmirulli alguses või lõpus, et veenduda, kas kaamera on töökorras, või siis ei tahetud lasta kaadrit raisku minna. Tõenäoliselt nõnda on negatiivide hulka sattunud peale fotolabori sisustuse ka tuvastamata isikuid ja kohti, millel arvatavasti ei ole pildistatud sündmusega midagi ühist. Negatiivide ümbrikele on harva märgitud ka ilmutamise detailid, veel harvemini teave aparaadi kohta, sagedamini on kirjas pildistamise aeg, koht ja sündmus. Kui negatiive on tõesti väga palju? Üks negatiivide kogu väärtus on kindlasti selle terviklikkus. Osaliselt on see terviklikkus näiline, sest korrastamise praeguses järgus näib, et osa negatiive on läinud kaduma. Samas peegeldavad talletatud ebaõnnestunud kaadrid (st udused, üle- ja alavalgustatud jms) ja hulk üksteisega väga sarnaseid kaadreid, et enne üleandmist tehtud sortimine ei ole olnud ulatuslik. Pigem võib negatiivide puudumist seostada sellega, et neid läks sel ajal mujal vaja ja sinna need jäidki. Peale pildistamise hetkel ebaõnnestunud kaadrite on ka ilmutamisel ja säilitamisel kahjustada saanud negatiive. Näiteks on nummerdatud negatiividel sattunud viltpliiatsitäppe ka keset kaadrit ja vahel on tekst ümbrikule kirjutatud vildikaga siis, kui negatiivid olid juba ümbrikus, mistõttu on negatiivid määrdunud. Siiani on kätte sattunud üks negatiiv, kus rikkumine on olnud tahtlik. Mis inspireeris fotograafi joonistama negatiivile viltpliiatsiga kahte inimkogu, jääb selgusetuks. Ühe institutsiooni tegevuse pikaajalise süstemaatilise pildistamise tulemuseks on väga palju sarnaseid negatiive, kas siis sama laadi sündmustelt (avaaktused, paraadid, spordipäevad, tsiviilkaitseõp- 132

133 Tartu Riiklik Ülikool pildis Foto 2. TRÜ kino-fotolabor novembris 1977 (foto: J. Laanes, TÜAM) pused) või palju analoogseid kaadreid ühest sündmusest (professori juubelil on järjest pildistatud kõiki laua taga istunud külalisi vms). Selline kaadrite paljusus tekitab küsimuse, kas kõiki neid on ilmtingimata vaja hoida. TRÜ kino-fotolabori negatiivide kogu puhul ei seisne probleem tingimata mitte selles, et kogu korrastamine, sisestamine või kirjeldamine oleks väga aeganõudev, vaid et seda kogu on tulevikus keeruline kasutada. Kui kogu digiteeritakse ja selle saab võtta tarvitusele mõne andmebaasi kaudu, tekib olukord, kus ühe pealkirja või märksõna alla koguneb väga palju vasteid. Oletame, et uurija otsib illustratsiooni mõiste paraad kohta. Siis saaks ainuüksi TRÜ kinofotolabori kogu järgi otsingule tuhandeid vasteid. Kirjeldamine võib küll olukorda parandada, kuid ei pruugi seda teha, sest kirjeldaja ja kasutaja ei mõtle sama moodi. Olukorrale on mitu lahendust, millel on omad eelised ja puudused. Siinkohal esitan viis moodust. 1. Võtta kogu arvele summaarselt tervikliku koguna ning kasutada koostatavat andmebaasi muuseumis endas päringutele vastamiseks. Nii saab uurija teada, et selline kogu on olemas, kuid ta ei saa näiteks MuISi kaudu konkreetseid kaadreid leida. 133

134 Janet Laidla 2. Võtta arvele vaid olulisemad ja suurema ajaloolise tähtsusega kaadrid ning jätta ülejäänud abikogusse, mille kasutamisel on jällegi abiks loodav andmebaas. Nii on uurijal juurdepääs muuseumi arvates olulisematele kaadritele, kuid mitte tervele kogule. Kui uurija soovib kasutada mõnda muud kaadrit, peab ta päringuga pöörduma muuseumi poole. 3. Võtta negatiivid arvele kontaktkoopiate kaupa nii, et ühe eraldiseisva kohaviidaga negatiivi ümbrik(ud) oleksid tervik, eraldiseisvaid kaadreid kirjeldataks kui terviku osi. Sellisel juhul on terviklikke üksusi asemel alla 3000, mis teeks otsimise ja haldamise hõlpsamaks. Uurija jaoks on sellise lahenduse puudujääk see, et tal ei ole võimalik näha kõiki kujutisi, kuid need võivad olla võrdlemisi hästi kirjeldatud. 4. Võtta arvele kõik negatiivid ühekaupa, kuid teha veebivärava kaudu kättesaadavaks vaid valitud olulisemad kaadrid. Siis ei teki veebivärava kaudu otsides probleemi liiga ulatuslike tulemustega, kuid see probleem jääb lahendamata MuISi süsteemis endas. 5. Skaneerida ja võtta arvele kõik negatiivid eraldi ning teha kõik andmebaasis veebivärava kaudu kättesaadavaks. Uurija saab piirata otsingut näiteks ajavahemikku määrates ja kui kujutised on uurijale nähtavad, suudab ta vajaduse korral siiski läbi vaadata ka tuhandeid kaadreid. Suure negatiivikogu digiteerimine on aga omaette küsimus. Nii digitaalselt sündinud kujutistele kui ka originaalide digitaalkoopiatele on raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides hakatud aina rohkem tähelepanu pöörama. Digikujutisel on analoogkujutise või originaaleseme ees mõned eelised (enamasti võtab vähem füüsilist ruumi ja on kopeeritav), kuid sellegipoolest on suure hulga digitaalkujutiste talletamine samuti keeruline ning nõuab raha. Selge on see, et kino-fotolabori kogu kasutatakse ja eksponeeritakse tänapäeval üdiselt vaid digitaalse vahelüli kaudu. Üks võimalus on ennetada kasutajat ning digiteerida terve kogu. Sellise tee valis näiteks Rahvusarhiivi filmiarhiiv, kus digiteeriti üle kaadri. Filmiarhiivi fotode valik oli aga tunduvalt mitmekesisem, paljud fotod pärinevad ajast, kus fotograafia oli haruldasem ning seetõttu on uurijate huvi filmiarhiivi fotode vastu tõenäoliselt mõnevõrra suurem. Teine 134

135 Tartu Riiklik Ülikool pildis võimalus on digiteerida negatiive tellimuse järgi. Kolmas võimalus on jällegi sortida välja muuseumi arvates strateegilisemad ja olulisemad negatiivid ning need digiteerida, skaneerides teisi kaadreid üksnes kellegi tellimusel. Kui rääkida valikute tegemisest, siis tõenäoliselt ei ole keegi pädev otsustama, milliseid kaadreid soovivad uurijad kasutada aasta, viie aasta või viiekümne aasta pärast. Esiteks näitab seda ajalookirjutuses viimaste aastakümnete jooksul poliitilise ajaloo ja nii-öelda kangelaste ja kuningate ajaloo kõrvale kerkinud mikro- ja mentaliteediajalugu, mis väärtustaks allikana hoopis teistsuguseid kaadreid. Selline areng tekitab vajaduse talletada tulevasele uurijale seda, mis tänapäeval tundub triviaalne. 41 Kino-fotolaboratooriumi kogu kui terviku tarvitus võib olla kaadrite paljususe tõttu keeruline, kuid otsimise tulemusena võib uurija, kujundaja või kunstnik leida endale just kõige ideaalsema kaadri. Kas siis kaunistatud ülikooli peahoone, mis on pildistatud õige nurga alt ning paremas alumises nurgas paistab ajastule iseloomulik auto, või kaadri rongkäigust tribüüni, lippude, iluvõimlejate ja hobustega või hoopiski kaadri ülikooli kohvikus tantsivatest üliõpilastest, kus esiplaanil oleval neiul on seljas ajastuomase lõikega kleit. Kui hakata negatiive ulatuslikult sortima, võime sellise võimaluse hävitada. Kokku võttes: TRÜ kino-fotolabori negatiivikogu on Tartu ülikooli ja Eesti ajaloo uurijatele äärmiselt väärtuslik allikas. Et lahendada selle koguga seotud probleeme, tasub kahtlemata teha investeeringuid ja kõikvõimalikke pingutusi. 41 Vt ka nt Yola de Lusenet, Tending the Garden or Harvesting the Fields: Digital Preservation and the UNESCO Charter on the Preservation of the Digital Heritage, Library Trends, Vol 56, no 1 (2007), , siin

136 Janet Laidla Tartu University in Pictures: Negative collection of Tartu State University s Film and Photography Laboratory at the University of Tartu History Museum Janet Laidla, MA UT History Museum Photographs of past events are deemed as valuable source material and as illustrations. As the photo industry is constantly evolving, the photographing process has become cheaper, simpler and more widely available, with more and more photos preserved as a result. Yet only a small number of photographs reaches museums because many images are discarded by their authors and owners. But what if the number of photos is really large? Between the University of Tartu History Museum received a collection of items that belonged to the Film and Photography Laboratory of the Tartu State University. Among these items was a collection of negatives that totals around 50,000 negatives and a card index with some 3000 contact copies. Not all of the negatives are listed in the card index with the contact copies, and not all of the contact copies have the corresponding negatives preserved in the collection. The photographs are in small and medium-sized format and their average condition is quite good. One of the valuable factors of this collection of negatives is its integrity. The collection was created for the purpose of systematic perpetuation of university events and of the people and items associated with the university. The scope of topics recorded is wide. Represented are various university events (public ceremonies, anniversaries and visits by prominent guests), scientific activities (conferences, exhibitions, equipment, laboratories and experiments), administration and management aspects (construction work and employees) and student life (the Student Scientific Association, student construction crew, studies and housing). There are also many views of Tartu and events in the city that are not directly connected with the university. In addition to the chronicling of events, the photo collection shows the society, fashion, technology and customs of the 136

137 Tartu Riiklik Ülikool pildis times. As this is an institutional collection, it offers a vivid imprint of the characteristic traits of the period, including public life in the Estonian SSR. The main problem with the collection of negatives is not that its arrangement, registration or description require a lot of time, but that use of the collection by a visitor or researcher is likely to be quite complicated. Assuming the collection is transferred to digital format and made accessible via a database, there may be thousands of images matching one title or keyword. For instance, we can predict that the titles of at least 20,000 negatives are likely to include the phrase Tartu State University. Naturally, restrictions can be applied to displaying search results, but users might still experience difficulties, with no overview of the contents of the collection of negatives and no ability to discern the logic of the person who entered their descriptions (just as that person could not foresee the logic of the user s search). At the same time, it is likely that no one is competent to decide in advance which negatives will be required by researchers in one, five or 50 years time, so it is not expedient to sort the negatives now. 137

138 Andres Tvauri, Heiki Valk Tartu Ülikooli arheoloogia kogud: minevik ja olevik PhD Andres Tvauri TÜ Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, arheoloogiakabinet PhD Heiki Valk TÜ Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, arheoloogiakabinet Arheoloogilised kogud on Eesti vanema ajaloo uurimise peamine allikmaterjal, neil rajaneb teadmine Eesti ajaloost alates kiviaja algusest kuni muinasaja lõpuni. Ka keskaja ja varauusaja ajaloo kohta on arheoloogiakogud väga oluline allikas: eestlastest maarahva elu kohta keskaegsed kirjalikud teated peaaegu puuduvad, kui jätta mainimata Põhja-Eesti asustuslugu kajastav Taani hindamisraamat, talurahva mõisakoormisi puudutavad andmed ja külade ning teise asustusüksuste mainimised kirjalikes allikates. Enamik informatsiooni maarahva keskaegse argielu ja kultuuri kohta pärineb arheoloogilistest allikatest. Eesti linnade keskaegsetest arhiividest on säilinud vaid Tallinna linnaarhiiv; teiste linnade kohta on kirjalike andmete hulk kuni 16. sajandini väike või olematu. Ka varauusaja puhul lisavad linnade kultuurkihist pärit leiud linnaelu kohta rohkesti teavet. Kirjalikes allikates mitte kajastuvat informatsiooni kannavad endas arheoloogilised inim- ja loomaluud: esimesed inimese kui füüsilise olendi, teised loomakasvatuse ja -kasutuse ajaloo kohta. Palju informatsiooni mineviku elukeskkonna kohta sisaldavad ka arheoloogilisest kontekstist pärit pinnaseproovid. Arheoloogiakogudeta pole mõeldav ei konkreetsete muinas- ja 138 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

139 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud keskaega puudutavate üksikküsimuste käsitlemine ega üldkäsitluste koostamine. Tartu Ülikooli arheoloogiakogud kujutavad endast osa rahvuslikust kultuuripärandist, mis omakorda on osa Läänemere ruumi, Euroopa ja inimkonna kultuurivaramust. Eesti arheoloogiakogude ajalugu on suures osas seotud Tartu Ülikooliga, s.t arheoloogia ajalooga Tartu Ülikoolis. 1 Tartu Ülikooli arheoloogiakogud on Eestis vanima algupäraga ja nende pinnalt tekkinud Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiakogude järel suuruselt teised. Kogude tekkelugu: Õpetatud Eesti Selts ja Isamaaliste Muististe Keskmuuseum Eesti muuseumisidusate arheoloogiakogude algus on seotud Tartu Ülikooliga. Kui jätta kõrvale üksikute harrastuskogujate väikesed varasemad erakollektsioonid ja Carl von Morgensterni rajatud, antiikkultuuri pärandit kajastavad klassikalise muinasteaduse kogud, siis kujunes Eesti esimene suurem arheoloogiliste esemete kogum aastal Tartus loodud Õpetatud Eesti Seltsi (Gelehrte Estnische Gesellschaft) juurde. Juba seltsi põhikiri nägi ette eesti muuseumi loomise. Õpetatud Eesti Selts (ÕES) asutaski peagi oma muuseumi ja arhiivi, mille aluseks said E. P. Körberi kogu ja A. L. W. Hupeli kollektsiooni jäänused. 2 Seltsi asutajad Fr. R. Kreutzwald, anatoomiaprofessor A. F. v. Hueck, kirikuõpetaja J. S. Boubrig jt. kaevasid mitmel kalmel, kust saadud leiud anti seltsi kogudesse aastal koosnes ÕESi muinasesemete ja käsikirjade kollektsioon juba 7658 säilikust. Kuni aastani olid selle kogu hoiutingimused üpris kehvad: see asus eramaja kuuris aastal asutas Tartu Ülikooli ajalooprofessor Fr. Kruse ülikooli juurde Isamaaliste Muististe Keskmuuseumi (Central-Museum 1 Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri, Heiki Valk, Aivar Kriiska, Marge Konsa, Mari Lõhmus, Ester Oras, Helena Kaldre, Martin Malve, Arheoloogia lugu Tartu Ülikoolis (Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2010). 2 Richard Hausmann, Überblick über die Entwicklung der archäologischen Forschung in den Ostseeprovinzen während der letzten fünfzig Jahre, Труды X Археологического съезда, II (Рига, 1898), 1. 3 Lea Leppik, Ewald Tobien Vene Õiguse kaudu eestlaste ajaloo juurde, Ajalooline Ajakiri, 2 (1999),

140 Andres Tvauri, Heiki Valk vaterländischer Alterthümer). Pärast Fr. Kruse lahkumist ülikoolist aastal selle muuseumi väike kogu enam ei täienenud. Ka seda kogu, kus aastal oli 2533 eset, 4 hoiti kehvades tingimustes ülikooli aula rõdul aastal liideti ÕESi ja ülikooli Isamaaliste Muististe Keskmuuseumi arheoloogilised kogud ÕESi esimehe professor Ewald Tobieni ( ) ettepanekul ühiseks Isamaaliseks Muuseumiks (Das vaterländische Museum zu Dorpat), kusjuures mõlemad asutused jäid oma kogude valdajaiks. Ühendamise järel paigutati muuseum aastal ülikoolile kuuluvasse majja Suurturu ja Rüütli tänava nurgal (praegu Raekoja pl 6), kus see paiknes kuni aastani aastatest alates hakkas arheoloogiakogu kiiresti kasvama. Eriti palju uusi esemeid saadi juurde aastatel, mil muinsushuviline krahv Carl Georg von Sievers ( ) kaevas peamiselt Põhja-Lätis mitut kalmet. Pärast kollektsioonide ühendamist tegi suure töö kogude korrastamisel joonistusõpetaja Hermann Eduard Hartmann ( ), kes oli pikaaegne ÕESi kogude konservaator ( ). Tema koostatud ühendatud muuseumikogude illustreeritud kataloog, mis oli esimene seda laadi väljaanne Eestis, avaldati aastal. 6 Selleks ajaks oli ÕESi muuseum suurim ja korrastatuim arheoloogiakollektsioon Baltimail. 7 Enamik ÕESi kollektsiooni kuulunud esemetest olid tollal arheoloogilised leiud. Teine kogude kiirema kasvamise periood oli vahetult enne aastal Riias peetud X ülevenemaalist arheoloogiakongressi. Siis kaevati hulgaliselt muistiseid, et saada esemeid kongressi ajal korraldatud näituse jaoks. Õpetatud Eesti Seltsi kollektsioon täienes kuni Esimese maailmasõjani. Aastatel selts ei tegutsenud aastal Sak- 4 Ibid. 5 Richard Hausmann, Livländische archäologische Funde in der Ferne, Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Alterthumskunde der Ostseeprovinzen Russlands aus dem Jahre 1901 (Riga, 1902), Hermann Eduard Hartmann, H. E Das Vaterländische Museum zu Dorpat oder die Sammlungen der gelehrten estnischen Gesellschaft und des Central- Museum vaterländischer Alterthümer der Kaiserlichen Universität zu Dorpat, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Band VI, Heft 3 und 4 (Dorpat, 1871). 7 Harri Moora, Muuseum, Õpetatud Eesti Selts Lühike tegevus-ülevaade (Tartu, 1938),

141 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud sa armee Tartust lahkumise või sellele järgnenud bolševike võimu ajal läks kaduma osa väärtuslikematest müntidest, 8 kuid muud kogud säilisid kadudeta. Tartu Ülikooli Arheoloogia Muuseum aastatel aastal loodi Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli juurde omaette uurimis- ja tugiüksusena Arheoloogia Kabinet ning varasema Isamaalise Keskmuuseumi kogude alusel Arheoloogia Muuseum. 9 Viimaste raames deponeeriti ülikooli kogudesse ka Õpetatud Eesti Seltsi arheoloogilised kogud aastal oli uues muuseumis 9983 eset. 10 Arheoloogia Muuseumi kogudesse deponeeriti aastate esimesel poolel veel Eesti Rahva Muuseumi, aastal asutatud Tallinna Eesti Muuseumi ja osalt Kuressaare Muuseumi arheoloogilised kollektsioonid. 11 Arheoloogia Muuseumi kollektsioon oli suurim arheoloogiakogu Eestis ja kasvas kõige jõudsamini aasta alguseks olid kogunenud muuseumikogud, mis sisaldasid 2742 peanumbrit 12 (umbes eset) Eestist, osalt ka Lätist jm saadud muinasleide aastaks oli esemete hulk juba aasta aprilliks oli peanumbreid Kollektsiooni asukohaks said Arheoloogia Kabineti ruumid Aia tänava õppehoones (nüüd Vanemuise tn 46). Esemed paigutati kappidesse ja vitriinidesse perioodide ja muistiseliikide kaupa. Kogudes orienteerumiseks koostas Tartu Ülikooli esimene arheoloogiaprofes- 8 Erik Tender, Õpetatud Eesti Seltsi mündikabineti tegevusest, Ajalooline Ajakiri, 1 (1938), Suur- ja väiketähtede tarvitamisel on siinses artiklis lähtutud käsitletavas ajas kasutatud kirjapildist; seega on aastatest kuni aastateni kirjutati Arheoloogia Kabineti ja Arheoloogia Muuseumi nimi suurtähtedega. Nüüdisaja puhul (alates aastatest) on lähtutud õigekirjareeglite põhimõttest, et asutuste allüksuste nimed kirjutatakse väiketähtedega. 10 Richard Indreko, Mõtteid tuleviku töökava kohta muinasteaduse alal, Eesti Rahvuslaste Klubid, nr 5/6 (1937), Harri Moora, Meie arkeoloogilise uurimise seniseid saavutisi ja lähemaid ülesandeid, Ajalooline Ajakiri, ½ (1930), Ühe peanumbri all võib Eesti arheoloogiakogudes olla kas vaid üks ese (näiteks juhuleid) või siis kõik ühe muistise kaevamisel saadud leiud. Kuna ka alanumbreid on arheoloogilistele leidudele antud eri põhimõtete järgi, on leidude koguarv väga hinnanguline. 13 Moora 1930, Indreko 1937,

142 Andres Tvauri, Heiki Valk sor Aarne Michaël Tallgren nii eesti- kui saksakeelse trükitud muuseumijuhi. 15 Pärast Tallgreni tagasipöördumist Soome aastal hakkas Arheoloogia Muuseumi tööd juhtima Harri Moora. Muuseumile hangiti ka põhilised leidude konserveerimise vahendid. 16 Kirjeldatud töö tulemusena oli Arheoloogia Muuseumis aastatel Eesti kõige paremini korrastatud ja täielikult kataloogitud arheoloogiakollektsioon. Suurema osa tööst kogudega tegi ära Marta Schmiedehelm, kes alates aastast oli Arheoloogia Kabineti ja Arheoloogia Muuseumi konservaator. Enne teda aastatel oli sellel ametikohal lühemat aega olnud H. Moora. Enamik uut leiumaterjali saadi Arheoloogia Kabineti oma kaevamiste kaudu. Alates aastast anti siia kui Eesti arheoloogia kesksesse varamusse üle ka muinasvarade kaitse seaduse põhjal riigile antud juhuleiud aastal, kui baltisakslased Baltimaadest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud salapakti järgi lahkusid, täienes kogu ka mõnede baltisakslaste erakogudega. Ümberasujad pidid need enne Saksamaale lahkumist loovutama muinsuskaitseseaduse kohaselt Eesti riigile aastatel oli materiaalsete võimaluste kasinuse tõttu arheoloogilisi leide võimalik eksponeerida vaid vähesel määral. Esimene väljapanek pandi üles Arheoloogia Kabineti ruumides juba aastal. Esimene avalik muinasteaduslik püsinäitus avati Eesti Rahva Muuseumis Raadil aastal püsiva etnograafianäituse sissejuhatava osana. Abiks arheoloogianäitusega tutvumisel koostas H. Moora põhjaliku näitusejuhi aastal korraldati Tallinnas Eesti muinaslinnustel paari eelneva aasta kaevamiste tulemuste põhjal näitus Muinas-Eesti, mida käis vaatamas inimest. 18 Sel puhul oli H. Moora koostanud ka näitusejuhi aastal oli sama näitus väljas Tartus Aarne Michaël Tallgren, Tartu Ülikooli Arkeoloogia Kabineti muuseumi juht (Tartu, 1923); Aarne Michaël Tallgren, Führer durch das Museum des Archäologischen kabinets der Universität Dorpat (Dorpat, 1924). 16 Moora 1930, Harri Moora, Muinasteaduslike kogude juht, Eesti Rahva Muuseumi väljaanne, 27 (Tartu, 1927). 18 Indreko 1937, Harri Moora, Muinas-Eesti näituse juht (Tallinn, 1936). 20 Lembit Jaanits, Muinasteadus Tartu Ülikoolis , Muinasaja Teadus, 3 (1995),

143 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud Okupatsioonide aeg Nõukogude võim kuulutas aastal riigistatuks kõik seni seltsidele või sihtasutustele kuulunud muuseumid. 21 Okupatsioonivõim nägi muuseumides nõukogude propaganda tööriista ja asus neis kiiresti ümberkorraldusi tegema. Tartu Ülikooli Arheoloogia Muuseum reorganiseeriti õppe-keskmuuseumiks, aga see ei muutnud tegevuse sisu. Kuigi alanud okupatsiooni olud olid ärevad, jätkasid ülikooli arheoloogid aasta kevadel välitöid. Töö Arheoloogia Muuseumis katkestas Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule. Saksa väed jõudsid Tartusse sama aasta juulis. Ehkki Tartu kesklinn oli lahingutes tublisti kannatada saanud, säilisid arheoloogiakogud tervena. Saksa okupatsioonivõimud kõrvaldasid ülikoolist H. Moora ja määrasid tema elukohaks Tallinna, kus ta sai lühikeseks ajaks tööd endise Provintsiaalmuuseumi põhjal loodud Ajaloomuuseumi direktori kohusetäitjana. Arheoloogia Muuseum lahutati vormiliselt ülikoolist, kuid jäi oma endisse kohta ja jätkas Richard Indreko juhatusel tööd. Muuseumis jätkasid tööd ka M. Schmiedehelm ja Artur Vassar. Kuigi teadustöö tegemine ärevates sõjaoludes oli tugevasti pärsitud, täienes Arheoloogia Muuseumi kogu isegi ja aastal nii juhuleidudega kui ka ülikooli arheoloogide tehtud väheste kaevamiste käigus saadud kaevamisleidudega aastal, kui Saksamaa olukord rindeil pidevalt halvenes, kerkis päevakorda ülikooli Arheoloogia Muuseumi kogude ja arhiivi päästmine nii Saksamaale evakueerimise kui ka võimalike sõjapurustuste eest. Enamik kogudest pakiti ja veeti laiali mitmele poole maale, peamiselt tugevate keldritega vanadesse mõisahoonetesse. Selline ettevaatusabinõu oli põhjendatud: aasta kevadsuvel tabas Arheoloogia Kabineti tööruumi lennukipomm, mis läbis nii lae kui ka põranda, kuid ei lõhkenud. 22 Ülikooli arheoloogiakogud Sügisel 1944, kui rinne oli teist korda üle Eesti veerenud, asuti purustatud Tartus ülikooli ja selle allasutuste tegevust taastama. Enamjaolt kulus aasta sõja ajal eri kohtadesse evakueeritud kogude 21 Eramuuseumide riigistamise seadus, Riigi Teataja, 109, 1105 (1940). 22 Lembit Jaanits, Nõukogude Eesti arheoloogia Tartu-periood, Muinasaja Teadus, 1 (1991),

144 Andres Tvauri, Heiki Valk tagasitoomiseks. Õnneks olid arheoloogiakogud elanud sõja üle vaid minimaalsete kaotustega. Vaadeldaval ajal täienesid ülikooli arheoloogiakogud peamiselt oma töötajate korraldatud kaevamiste leidudega. Kuna Eesti Rahva Muuseumi hoone Raadil oli sõjas hävinud, avati esimene sõjajärgne esiajaloo ekspositsioon aastal ülikooli Arheoloogia Muuseumi ruumides. Näitus koosnes mõneteistkümnes vitriinis eksponeeritud esemetest ja nende kohal olevale seinapinnale paigutatud stendidest. Väljas oli ka vitriin kiviaegse luustikuga, millest kujunes näituse tõmbenumber. 23 Eesti suurim arheoloogiakollektsioon ei saanud aga enam kaua paikneda Tartus. Teaduste Akadeemia instituutide rajamise ja selles raamistuses Ajaloo Instituudi asutamise tõttu aastal anti sellele ja aasta jooksul üle ka ülikooli arheoloogiakogud, arhiiv ja raamatukogu, mis esialgu paiknesid oma senises asukohas. Sel puhul koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt kuulus arheoloogiakogusse tollal säilikut aastal Tartu Ülikooli arheoloogia õppetool suleti ning Ajaloo Instituut viidi aastal Tallinna. Vanemuise tänava õppehoones paiknenud arheoloogianäitus suleti aastal. Ajaloo Instituudile antud arheoloogiakogud veeti järk-järgult Tallinna ning paigutati Teaduste Akadeemia hoone Estonia pst 7 vestibüülidesse ja koridoridesse. 25 Ajaloo Instituudile anti üle ja Tallinna viidi ka arheoloogiaarhiiv ja -raamatukogu. Ülikoolile jäeti vaid õppetöös vajalik mustvalgete diapositiivide komplekt. Niisiis on Tartu Ülikool andnud väga suure panuse ka TLÜ arheoloogiakogude kujunemisse. Nende kogude vanem osa ja liigendamissüsteem on loodud Tartus. Ülikooli arheoloogiakogude taastamine aastatel aastate algul taastati Tartu Ülikoolis arheoloogia kui omaette eriala. Esimesed sammud selles suunas tehti aastatel , mil TÜ Eesti ajaloo kateedri alluvuses tegutses teadusliku uurimis- 23 Vello Lõugas, Arheoloogid ja muinsuskaitse , Muinasaja Teadus, 1 (1999), EAA, Jaanits 1991,

145 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud töö eesmärke silmas pidades loodud arheoloogialabor. 26 Laboris pandi alus ülikooli uuele arheoloogiakogule ning alustati arhiivi taastamist. Esimene sissekanne kollektsiooni pearaamatusse on tehtud 11. aprillil Esialgu täienes kogu Tartu ümbruskonnas tehtud inspektsioonreiside ja Lõuna-Eestis aastatel tehtud kaevamiste leidudega aastal, pärast teadusprorektorile allunud laborite süsteemi lõpetamist Tartu Ülikoolis, viidi arheoloogialabor üle taasavatud arheoloogia õppetooli juurde ning taastati sellel pinnal ajaloolist järjepidevust silmas pidades arheoloogiakabineti tegevus (juhataja Heiki Valk). Aastatel paiknes ülikooli uus väike leiukogu kabineti ruumides, mis asusid Jaani kiriku kõrval oleva silikaatmaja kahetoalises korteris (Lutsu 16 4) aastal koliti hiljuti valminud humanitaarteaduste õppehoonesse aadressil Lossi 3, mille keldrikorruse vabadesse ruumidesse rajati spetsiaalsed hoidlaruumid. Samas seati sisse metallesemete konserveerimislabor. Leidude seisundi hindamiseks osteti Maarjamõisa haigla traumatoloogiaosakonna vana röntgeniaparaat ning soetati fotolaud leidude pildistamiseks. Uue maja teisele korrusele, samasse ruumiplokki arheoloogia õppetooli ja -kabineti muude ruumidega, said omaette toa arheoloogiaarhiiv ja raamatukogu. Arhiivi taastamisel olid sellesse kopeeritud Ajaloo Instituudi arhiivi kihelkonnakarpides leiduvad materjalid; jõudsasti oli lisandunud säilikuid ka edasise jooksva töö käigus. Ülikoolile anti Ajaloo Instituudist tagasi ka Eesti kihelkondade arheoloogiliste kirjelduste sõja ajal koostatud käsikirjalised turvakoopiad. Arheoloogiaraamatukogu taastamisel etendasid olulist osa Ferdinand Linnuse ja Vilma Trummali kogudest üle antud raamatud, samuti annetused Rootsi Ajaloomuuseumi ja Soome Muinsuskaitseameti raamatukogu dublikaatide kogust. Tartu Ülikooli sõjaeelsete arheoloogiakogude kuuluvuse üle Ajaloo Instituudiga peetud läbirääkimiste kompromisslahendusena toodi ja aastal Tallinnast Tartusse tagasi Õpetatud Eesti Seltsi tsaariaegne arheoloogiakogu (2513 peanumbrit), milles leidub silmapaistvalt arvukalt ka Liivimaa kubermangu Läti-osa leide: nii 26 Heiki Valk & Romeo Metsallik, Ühest vaheetapist Tartu arheoloogia ajaloos, Stilus, 4 (1993),

146 Andres Tvauri, Heiki Valk liivlaste kui ka latgalite muistiseid. Seltsi kollektsiooni kuuluvad arheoloogilised hõbeesemed, samuti mündikogu jäid edasi Ajaloo Instituuti: seal on nad haaratud aktiivsesse teaduskäibesse, kuid Tartus seni vastavate valdkondade uurijad puuduvad. Peale selle deponeeris Tartumaa Muuseum aastal arheoloogiakabinetti põhiosa oma arheoloogilistest esemetest (225 peanumbrit, enamikus juhuleiud). Kabineti hoidlatesse paigutati deponeerituna ka osa Tartu Linnamuuseumi, Viljandi Muuseumi ja Valga Muuseumi arheoloogiakogudest. Ülikooli arheoloogiakogud lähiminevikus ja praegu Alates aastate algusest on Tartu Ülikooli arheoloogilised leiukogud pidevalt täienenud oma arheoloogide kaevamis- ja inspektsioonileidudega keskmiselt sajakonna peanumbri võrra aastas. Väga olulist osa on kogude kujunemisel etendanud arheoloogiakabineti tehnik ja metallikonservaator Andres Vindi, kes on avastanud maastikuinspektsioonidel arvukalt uusi muistiseid ja kogunud sealt rohkesti juhuleide. Oma panuse kogude juurdekasvu on andnud ka arheoloogia õppetooli ja -kabineti töötajate arvu jõudus suurenemine. Kui aastate keskel oli töötajate arv 8 ja aasta lõpu seisuga oli tööl 12 inimest, siis aasta hilissügisel on töötajaid kokku 22 (suur osa neist osakoormusega üliõpilased). Kogud on täienenud ka aastal alanud rahvusvahelise europrojekti Arheoloogia, võim ja ühiskond välitööde raames: üks projekti ülesanne on arheoloogilised maastikuinspektsioonid ja varasemate arhiiviteadete kontrollimine 15 Ida-Eesti kihelkonnas. See töö hõlmab ka Rootsiaegsetel kaartidel kajastuvate talukobarate lokaliseerimist maastikul ja nendega seotud kultuurkihilaikude ülesotsimist aasta sügiseks sisaldab Tartu Ülikooli arheoloogiakogu leide kogu Eestist ja eri perioodidest, kokku ligi 2200 peanumbrit. Siiski mõjutab kogude geograafiat oluliselt ülikooli paiknemine: enamasti pärinevad arheoloogilistel inspektsioonidel saadud leiud Lõuna- ja Ida-Eesti maaruumist. Eesti teistest osadest on TÜ arheoloogiakogusse arvukamalt leide toonud ulatuslikumad maastikuinspektsioonid, mis on hõlmanud Lõuna-Harjumaad, Narva jõe äärseid 146

147 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud ja Hiiumaa kiviaja asulakohti ning Läänemere väikesaari Kihnut ja Ruhnut. Tõsisemat tähelepanu on pälvinud veel Saarde, Häädemeeste ja Tori kihelkond. Tartust kaugemal on tehtud ka suuremaid arheoloogilisi probleem- ja päästekaevamisi: Tartu Ülikooli kogudes on leiud Keava linnamägede ja selle juures paiknevate asulakohtade ( ), Jägala linnamäe ja asulakohtade (alates 2005), samuti Kukruse kalme ( ) kaevamiselt saadud leiud. Kui Tartu Ülikooli vana keemiahoone (Jakobi 2) renoveeriti filosoofiateaduskonna vajadust mööda, kolisid ülikooli arheoloogiaüksused õppetool ja kabinet aasta septembris uutesse ruumidesse hoone Toome-poolse tiiva teisel korrusel. Ülikooli arheoloogiakogud paigutati nüüd uutesse, märksa avaramatesse ruumidesse Jakobi 2 keldrikorrusel. Omaette hoidlad said nüüd peale leidudekogu ka osteoloogiakogu, arheoloogiliste loomaluude kogu ja loodusteaduslike abimaterjalide kogu. Tähtis uuendus kogude hooldamisel on omaette ruum kaevamistelt tulevate leidude puhastamise ja magasineerimise jaoks. Kui esemete leiuhoidlas leidub esialgu piisavalt kasvuruumi, siis osteoloogiliste ja zooarheoloogiliste kogude hoidlad on juba praeguseks jõudsasti täitunud: suuresti seni Ajaloo Instituudi luuhoidlates olnud ja Lõuna-Eestist pärit leidudega, mis ei kanna Ajaloo Instituudi peanumbrit. Ülikooli osteoloogiakogudest hõlmavad suure osa Tartu Maarja kiriku kalmistu päästekaevamistel aastal leitud luustikud, millel oli õnne ka pärast väljakaevamist ja karpidesse paigutamist jääda sama kalmistu piiridesse: uus luuhoidla paikneb Tartu Maarja kiriku kirikaia territooriumil. Aastail on osteoloogilised, zooarheoloogilised ja loodusteaduslikud kogud süstematiseeritud, ümber pakendatud ja ülevaade neist on kantud andmebaasidesse. Neil kogudel on ka konkreetsed püsihooldajad: osteoloogiakogudega tegeleb doktorant Martin Malve, zooarheoloogiliste kogudega doktorant Eve Rannamäe. Mõlema doktoritöö teema on otseselt seotud vastavate kogudega. Alustatud on loomaluude määramisel tugimaterjaliks oleva luude võrdluskogu loomisega. Loodusteaduslikud arheoloogiakogud, mida korrastab ja haldab magistrant Ragnar Saage, sisaldavad mitmesuguseid kaevamiste käigus saadud teaduslikke abimaterjale, peamiselt pinnase-, söe-, dendro- ja mördiproove. 147

148 Andres Tvauri, Heiki Valk Jakobi 2 hoones olev suur uus arheoloogia laboriruum annab võimaluse kogusid konserveerida ja teha esemetega uurimistööd. Teadusaparatuuri nüüdisajastamise keskinfraprogrammi raames sisustatakse labor ja aastal uue teadusaparatuuriga. Hangitakse orgaanilisest ainest leidude ja arheoloogiliste tekstiilide konserveerimise seadmed (külmkuivati, vaakumlaud), samuti metallograafiaaparatuur ja osteomeetriliste mõõteriistade kompleks. Soetatavate laboriseadmete hulka kuuluvad käsispektromeeter ja täisdigitaalne röntgensüsteem. Uute uurimissuundadena arendatakse välja tekstiiliuuringud (doktorant Riina Rammo) ja metallograafia (magistrant Ragnar Saage). Tartu Ülikoolist on saanud Eestis ainus muinastekstiilide uurimise keskus. Viimaste aastate praktiline kogemus näitab, et kogud on etendanud väga olulist osa noorte spetsialistide esilekerkimisel: kogud on aidanud määratleda huvideringe ja nende olemasolu on aidanud seada konkreetseid sihte kitsamal erialasel spetsialiseerumisel. Kuigi ülevaade Tartu Ülikooli arheoloogiakogudes leiduvast on internetis kättesaadav ( on aasta tähtis ülesanne ajakohastada ülikooli arheoloogiakogusid hõlmav infosüsteem. Uus veebipõhine infosüsteem liidab ühtseks tervikuks arheoloogiakogude elektroonilise pearaamatu, leiukataloogid, arhiivi-, osteoloogiakogude ja zooarheoloogiliste kogude ning loodusteaduslike kogude andmebaasid. Loodav infosüsteem ühildub TLÜ Ajaloo Instituudi arheoloogiakogude andmebaasiga, misläbi saab võimalikuks teha üheaegseid päringuid mõlemast Eesti suurimast arheoloogiaandmebaasist. Teine suur andmekogu, mida arendatakse, on Eesti arheoloogilise kohainfo koondandmebaas, mis on seotud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse andmebaasiga ning Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses loodava looduslike pühapaikade andmebaasiga. See andmekogu võtab kokku arheoloogiaarhiivides, muuseumides, rahvaluulekogudes ja kohanimekogudes leiduvad teated Eesti arheoloogiliselt huvi pakkuvate paikade kohta. Arheoloogilise kohainfo andmebaasi, mida haldab kabineti tehnik Riina Juurik, arendatakse koostöös Muinsuskaitseametiga ning see on seotud mälestiste riikliku registriga. Tartu Ülikooli arheoloogiakogud on teaduskogude staatuses samamoodi nagu TLÜ Ajaloo Instituudi arheoloogiakogud. Jooksvalt 148

149 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud rahastatakse kogusid Haridus- ja Teadusministeeriumist teaduskogudele eraldatavate summade raames, ent pikemas perspektiivis ei ole see parim lahendus: pikaajalist püsirahastust vajavaid kogusid rahastatakse üheaastaste eraldiste kaupa. Omaette, kaugema tuleviku ülesandeks jääb, kuidas siduda teaduskogude kohta loodud andmebaase Kultuuriministeeriumi süsteemis muuseumikogude kirjeldamiseks kasutatavate kultuuriväärtuste infosüsteemi (KVIS) ja muuseumide infosüsteemiga (MuIS): paikneb ju muuseumideski märkimisväärne hulk arheoloogilisi leide. Need infosüsteemid ei arvesta paraku arheoloogia spetsiifikat ja on arheoloogilise massmaterjali käsitlemisel ebaotstarbekad. Tartu Ülikooli arheoloogiakogude mõte ja tähendus Arheoloogia kujutab endast humanitaar- ja loodusteaduste kokkupuutealal paiknevat distsipliini, mille jaoks materiaalne külg on väga tähtis: ajalugu uuritakse ainelise minevikupärandi põhjal. Arheoloogiakogud on Tartu Ülikooli arheoloogilise teadustöö tähtis baas ja allikmaterjal: ilma kogude ja arhiivita pole arheoloogiline uurimistöö mõeldav. Eestis kehtiv traditsioon, et suurimad arheoloogiakogud on seotud kesksete uurimisasutustega, ulatub järjepidevalt tagasi aastate algusesse. Arheoloogiakogude vahetu seotus uurimisasutustega on ennast igati õigustanud ning taganud nii kollektsioonide säilivuse ja ligipääsu kui ka erialase hoolduse, käepärasuse ning hõlpsa ja paindliku kasutatavuse teadustöös. Väga tähtis on kogude olemasolu ülikooli jaoks ka õppetöö eesmärke silmas pidades, s.t hea erialase väljaõppe andmiseks. Kogude olemasolu korral ei paikne tegev ja toimiv arheoloogiareaalsus selle keskmes on aga paratamatult leiud ja muud kogudega seotud allikmaterjalid üliõpilaste jaoks mitte kusagil ebamäärases kauguses, vaid käegakatsutavas igapäevases õpikeskkonnas. Osalemine leidude korrastamisel, konserveerimisel ja andmebaaside koostamisel on oluline osa ülikoolis saadavast erialasest väljaõppest: alates bakalaureuseõppest kuni doktoriõppeni. Seda ka siis, kui töö leidudega ei ole formaalse õppetöö osa, vaid omaette praktiline tegevus õppejõudude või kogenumate üliõpilaste juhendusel. Kraadiõppe puhul seos- 149

150 Andres Tvauri, Heiki Valk tub üliõpilaste töö sageli juba omaenda juhendatud välitöödel kogutud leidude korrastamise ja üleandmisega alma mater i kogudesse. Sellisel viisil loodud side jääb kestma ka pärast ülikooli lõpetamist. Kuna Tartus hoitava arheoloogiakollektsiooni vanemad osad on maapõuest päevavalgele toodud juba 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil, on neil kogudel ka suur teadus- ja kultuurilooline väärtus. Vähetähtis pole kokkupuude reaalsete, mitte virtuaalsete ajaloo- ja kultuuriväärtustega ka tunnetuslikul tasandil. Kogude suur vanus ja pikk ajalugu aitavad ülikoolis erialasisesel tasandil hoida ja taasluua akadeemiliste traditsioonide vaimsust. Viimastel aastatel on, tuginedes paljuski kogude olemasolule, jõudsasti edenenud arheoloogia eriala populariseerimine. Kogude olemasolu on andnud väga olulise panuse Tartu Ülikoolis viimastel kümnenditel toimunud kvalitatiivsesse ja kvantitatiivsesse hüppesse arheoloogilises teadus- ja arendustöös, noorte spetsialistide väljakoolitamisse ja eriala haardeulatuse ning võimekuse laiendamisse. Võib väita, et Tartu Ülikooli arheoloogia viimaste kümnendite edulugu pole seotud mitte ainult inimestega, vaid ka erialale nii olulise ainelise küljega, sealhulgas kogude ja arhiiviga, mis on hõlpsasti kasutatavad ja alati käepärast ning suurte traditsioonidega. 150

151 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud Archaeological Collections of the University of Tartu: Past and Present Andres Tvauri, PhD; Heiki Valk, PhD UT Institute of History and Archaeology Archaeological collections are the main source material for the study of prehistory and in the context of Estonia, and a most valuable source also for the study of the Middle Ages, especially of the native rural population. The archaeological collections of the University of Tartu are the oldest and second-largest in Estonia. Foundation to the collections at the University of Tartu was laid by the Learned Estonian Society (founded in 1838). During the Czar time, the collections gradually increased, involving also a multitude of finds from the Latvian part of the province of Livland. The collections were located at the Vaterländische Museum zu Dorpat that existed in Tartu in When Estonia became independent after World War I, the teaching of archaeology as a speciality began at the University of Tartu in In 1921 the Cabinet of Archaeology (Arheoloogia Kabinet) that became responsible for archaeological research together with the Museum of Archaeology were founded at the chair of archaeology. The archaeological collections of the Learned Estonian Society were now deposited to the University and in the first half of the 1920s also some other archaeological collections were deposited there. By 1940, the collections included 3868 main numbers already. During World War II and also for some time after it, the continuity of teaching archaeology and archaeological collections was preserved in Tartu. When the Soviet system of the institutes of the Academy of Sciences was introduced in Estonia, the archaeological collections of the university were delivered to the newly founded Institute of History in When the chair of archaeology was closed in 1950 and the institute was moved to Tallinn in 1951, also the archaeological collections and archives were taken to the capital of Estonia soon. In the early 1990s teaching of archaeology as a speciality began in Tartu again. The new research unit Archaeological Laboratory ( ) laid foundation to the new archaeological collections 151

152 Andres Tvauri, Heiki Valk and archives again. On the basis of the laboratory, the Cabinet of Archaeology was re-established in 1993 and the new archaeological collections continued constantly growing. In 1997 archaeology gained new rooms with special store rooms and conservation laboratory at Lossi Street 3. In 2000 and 2001 the old archaeological collections of the Learned Estonian Society (with the exception of collections of coins and silver artefacts) were returned to the University of Tartu. In 2011 archaeology moved to the new rooms in Jakobi Street 2, freshly reconstructed for the needs of the speciality. There the new complex of archaeology includes special store rooms also for human osteological and zooarchaeological collections and for archaeological samples. To the complex belong also room for work with finds, a big conservation and research laboratory, as well as archives and library. Presently the new archaeological collections include ca main numbers, gained as a result of field inventories (mostly in southern and eastern Estonia) and archaeological excavations carried out by the University. In the university store room are located also the old collections of the Learned Estonian Society, and some deposits from several local museums of southern Estonia. The two largest archaeological collections of Estonia at the Institute of History, University of Tallinn (that keeps also the collections of the University of Tartu from ) and at the University of Tartu do not belong to the system of state museums but have the status of scientific collections. The location of collections at research and teaching institutions has granted a flexible access to them for research and teaching purposes. Archaeological collections and archives are the main basis for the archaeological research conducted at the University of Tartu. The existence of collections and conservation facilities is also crucially important from the perspective of teaching archaeology. Participation in the work with finds forms an important part of practical teaching of archaeology. The presence of collections has provided a most essential contribution to the quantitative and qualitative progress in the research and development activities, in schooling of new specialists and in the development of the scope of archaeology at the University of Tartu. We also cannot deny the role of old collections at making and keeping academic university atmosphere at the department of archaeology. The success story of archaeo- 152

153 Tartu Ülikooli arheoloogia kogud logy at the University of Tartu during the last decades is connected not only with people, but greatly also with material preconditions for research and teaching, including the archaeological collections and archives. 153

154 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest: tagasivaatavalt tulevikku MA Leili Kriis TÜ ajaloo muuseumi peavarahoidja Ülikoolide muuseumid on võimsad ressursikeskused kõrgema hariduse institutsioonidele nende püüdlustes saavutada maksimaalset mõju õppe- ja teadustöös ning soovis kaasata uut auditooriumi lähija kaugemas ümbruses. Seetõttu on neil unikaalne, ühendav roll teadmiste ja teaduse mõistmise levitajana kõrvuti nende pearolli, eri valdkondade kollektsioonide hoidjatena. 1 Leida ülikoolide muuseumidele 21. sajandil uued arenguväljavaated on olnud proovikivi nii ülikoolidele kui ka muuseumidele endile. Aktiivsem tegevus ülikoolide muuseumide suhtluse ja koostöö vallas algas selle sajandi algul, ajendiks suured muutused ühelt poolt õppe- ja teadustöös ja teiselt poolt ülikoolide finantseerimises. Tõdeti, et kogudel, mis on moodustunud üldjuhul tähtpäevalistest, tseremoniaalsetest, dekoratiivsetest ja õppekollektsioonidest, kogutud eri allikatest ülikoolide tegutsemisaja vältel, peaks olema nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline tähtsus. Samas on paljud kollektsioonid muutunud (vanadele) ülikoolidele koormavaks, nõudes ressursse, ruume ja 1 Foreword, Managing University Museums (OECD: 2001), Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

155 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest aega. Kaunites muuseumihoonetes võib kõrvuti prestiižsete kollektsioonidega arvukalt leida ka juhuslikke kultuuriloolisi asju, mida on kogunud ammu unustatud professorid ja mis oma korrastamata olekuga vaid risustavad kabinette. Ajalugu kordub, kui uued ülikoolid, matkides vanu, kollektsioneerivad tahtmatult esemeid, õieti täpselt kindlaks määramata, mida ja milleks nad koguvad. Kahekümne aasta möödudes võivad ka need kollektsioonid muutuda koormavaks. 2 Soovides muuta selliselt kirjeldatud kuvandit, leiti, et ülikoolide muuseumid peaksid pöörama rohkem tähelepanu oma kollektsioonide teaduslikule läbitöötamisele ja nende sisu avalikustamisele. Loodud akadeemilise vabaduse printsiibil, võiksid ülikoolide muuseumid olla innovaatilise mõtlemise paigad. Nad võiksid julgustada akadeemilist seltskonda taashindama vanade kollektsioonide õppeja teaduslikku väärtust, parandama nende esitlust ja arendama neid. Muuseumid võiksid toimida ülikooli vaateaknana (public showcase of the university), st olema atraktiivsed üliõpilastele, pidama sidet ülikooli ja kohaliku kogukonna vahel ning tutvustama ülikooli haridus- ja kultuuriasutusena. Rikkaliku ajalooga Tartu Ülikool kuulub Põhja- ja Ida-Euroopa vanemate ülikoolide hulka, olles asutatud Rootsi riigi koosseisus (1632), eeskujuks Uppsala ülikool. Põhjasõda katkestas ülikooli tegevuse 92 aastaks ning see jätkus 1802 juba Vene tsaaririigi koosseisus, eeskujudeks Saksamaa moderniseeruvad ülikoolid. Taasavatud ülikooli professuuril oli selge visioon ülikooli soovitavast arengust akadeemilise autonoomiaga õpetlasvabariigiks. Sihiks seati fundamentaalse (teoreetilise) teaduse arendamine ja praktiline rakendamine, mida järgnevail aastakümneil tõestasid arvukad originaaluurimused, avastused ja ekspeditsioonid. 3 Asutamisaegadest peale on Tartu ülikool etendanud tähtsat rolli ka Eesti kultuuri- ja haridusloos, eriti rahvusliku ärkamise ajast saadik. Eestikeelne ülikool (alates 1919) on eesti rahvusteaduste häll, olles sellisena maailmas unikaalne. Alates aastast teadusliku uurimistöö ja ekspeditsioonide käigus loodud kollektsioonid hõlmavad praegusajal suure osa ülikooli muuseumide kogudest. 2 Melanie Kelly, Introduction, Managing University Museums (OECD: 2001), Vt Sirje Tamul, Kapitulatsioon ja universitas: järjepidevus ja uued võimalused?, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011),

156 Leili Kriis TÜ ajaloo muuseumi (asutatud 1976, tegutsenud alates 1979) varaseima, aastal kinnitatud põhimääruse järgi muuseum: 1. kogub süstemaatiliselt esemeid, fotosid, dokumente ja teisi materjale, mis kajastavad TRÜ ajalugu, tema teaduslikke ja muid sidemeid teiste kõrgkoolidega ning muude teaduslike asutustega. [---]; 3. selgitab välja ja võtab arvele kogu TRÜ ulatuses olevaid ajaloolise väärtusega esemeid ning jälgib nende säilitamist, vajaduse korral kui teaduskondades ei suudeta neile nõuetekohast säilitamist kindlustada lülitab need oma fondidesse. 4 Põhimäärusest järeldub, et juba tegutsemisaja algusest alates oli muuseumi kogumistöö pearõhk olnud ülikooli ajalool ja kohustusel hoida silma peal kogu ülikooli kultuurivaral, ka sellel, mis ei ole muuseumi jõudnud. Eesti taasiseseisvumise järel üle vaadatud ja täiendatud ülikooli ajaloo muuseumi põhikiri (1994, 25. aprillist 1997 tehtud muudatustega kehtis see kuni aastani) ei toonud kaasa suuri muutusi. Kogumise kohta väitis aasta põhikiri järgmist: 7.1. Muuseum kogub süstemaatiliselt esemeid, fotosid, dokumente ja teisi materjale, mis kajastavad ülikooli ajalugu, ning valikuliselt Eesti ja üldist teadusajalugu; [---] 7.3. Muuseum selgitab välja ja võtab kogu ülikoolis arvele olemasolevad ajaloolise väärtusega esemed, jälgib nende säilitamist, võimalusel lülitab need muuseumi fondi. 5 Võrreldes varasemaga on ülikooli ajaloo muuseumi kogumisvaldkondade hulka lisandunud valikuliselt üldine teadusajalugu, mis oli õigustatud, kui pidada silmas, et pikka aega on olnud tegu ainsa teadusajaloo muuseumiga Eestis. Alates aastast on ühendatud ülikooli muuseumidel (Tartu Ülikooli Muuseumid, TÜM) ühine põhikiri. Selles on muuseumi missioon esitatud järgmiselt: - säilitada, täiendada ja teha kättesaadavaks Tartu Ülikooli loodus- ja humanitaarteaduslikke kollektsioone, ajaloo-, kunsti- ja kultuuripärandit; - arendada rahvusvahelisel tasemel teadustööd oma kogudele vastavates valdkondades loodus-, ajaloo- ja kunstiteaduses; 4 TRÜ ajaloo muuseumi põhimäärus. Käsikiri, 1985 (rektori allkirjaga kinnitatud, kuupäev puudu). ÜAM 1448:10/1 Ar. 5 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi põhikiri. Kinnitatud TÜ nõukogu 25. aprilli a otsusega nr 20 (asub TÜ arhiivis). 156

157 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest Foto 1. TÜ füsioloogiaprofessori Alfred Fleischi ( ) aastal 1930 välja töötatud pulsiajakirjutaja. Selle tööpõhimõtet täiustasid a Vello Reeben ja Juhan Unger (ÜAM 1229:1ab, 4 AjM) - väärtustada teadus-, loodus- ja kultuuripärandit, rakendades selle hariduslikele eesmärkidele; - aidata kaasa looduse, keskkonna ja tervise hoidmisele ja säästlikele rakendustele. 6 Täpsem kogumispoliitika on määratlemata, sest loomulikult on see loodusmuuseumil, kunstimuuseumil ja ajaloomuuseumil erinev. Seetõttu peab iga muuseum oma kogumispõhimõtted ise sõnastama. Peale napisõnalise põhikirja koostati juba aastal üks ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtete alusdokumendi esimesi kavandeid, aastal seda täiendati. Muuseumi kogumisvaldkond on jäänud üldjoontes kogu aeg samaks, sest kogudes Tartu Ülikooliga seotut ongi ühtlasi kogutud Eesti ja valikuliselt maailma haridus- ja teadusajalugu, kuna Tartu ülikoolil on alati olnud kontakte teiste ülikoolidega, olles samal ajal piirkonna ainus kõrgkool. On loomulik, et kogumispõhimõtted 6 Tartu Ülikooli muuseumide põhikiri. Võetud vastu Tartu Ülikooli nõukogu 17. detsembri a määrusega nr 16 (jõustunud , viimane muudatus ) 157

158 Leili Kriis muutuvad ja täienevad üldise arengu käigus nii Tartu Ülikoolis kui ka ülikoolide muuseumide maastikul laiemalt. Nii on aja jooksul muutunud ka ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise meetodid ja viisid aastail täienesid kogud peale annetuste ja ekspositsioonide ettevalmistamise käigus kogutu ka Tullio Ilometsa 7 kogumistöö ja raamatupidamismaterjalide mahakandmise tõttu, ühtlasi lisandus vanakraamikaupluste oste ning ülikooli kirjastuse trükiseid ja TÜ ajalehe sundeksemplare aastate teisel poolel loobuti ülikooli kirjastuse sundeksemplaride kogumisest, jättes selle raamatukogude prioriteediks. Uueks kogude täiendamise viisiks sai kogu ülikooli vanavara ülevaatamine muinsuskaitse komisjonis; selle tulemusena laekus muuseumikogusse nii vahetult selle käigus kui ka järgmise aastakümne vältel märkimisväärne hulk teadusriistu ja -kollektsioone. Muuseumi tegevuse ajal on suuremad kogumisaktsioonid toimunud ka ülikooli hoonestu uuenemise tõttu: sel ajal uuendatakse tavaliselt ka teadusaparatuuri ning kasutusest kõrvale jäänud materjalidest on olnud võimalik teha valik muuseumi kogusse. 8 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude unikaalsus Uue, aasta kogumispõhimõtete kavandi koostamisel kerkis kesksele kohale küsimus muuseumikogu erilisusest võrrelduna teiste samalaadste muuseumikogudega kodu- ja välismaal. Tartu Ülikooli pärand on jaotunud mitme ülikooli mäluasutuse, nimelt raamatukogu, botaanikaaia, ajaloo-, kunsti- ja loodusmuuseumi ja ülikooli arhiivi (ka Eesti Ajalooarhiivi) vahel, neile lisanduvad alles moodustuvad kollektsioonid ülikooli teaduskondade ja instituutide juures. Eesti mäluasutuste kontekstis on TÜ ajaloo muuseumi kogud unikaalsed, sest tegu on piirkonna vanima ülikooliga, mis pealegi on 7 Tullio Ilometsa kohta vt: Jaak Järv, Tullio Ilomets kui nähtus, TÜ ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011), Viimaste aastakümnete jooksul on peaaegu kõik ülikooli teaduskonnad vahetanud asukohta; valminud on uued õppehooned (Biomeedikum, Chemicum); renoveeritud õppehooned on saanud uue sisu (Oeconomicum, Juridicum, Philosophicum, tehnoloogia instituut); vanad renoveeritud hooned on saanud või saavad peatselt uue otstarbe (vana ja uus anatoomikum). 158

159 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest pikka aega olnud ainuke. Kõrvutades teiste maailma klassikaliste ülikoolimuuseumidega, on meie kogud omalaadsed. Muuseumil on Eesti vanim, ulatuslikem ja ainulaadseim teadusaparatuuri kogu, rahvusvahelist huvi pakuvad eripärased, nii ülemaailmset kui kohalikku ainest sisaldavad õppe- ja teaduskollektsioonid. Vaieldamatu rahvusvahelise väärtusega on Tartu tähetorni vanem instrumentaarium (suur Fraunhoferi refraktor, Araabia taevagloobus, Herscheli, Dollondi, Reichenbachi instrumendid kõik konstruktorid on maailmanimed ja nende tehtud instrumente on säilinud vaid vähesel määral), mis ühtlasi kuulub maailmakultuuri pärandisse; samuti füüsika ja keemia instituudi 19. sajandi aparatuur ja laborite sisseseaded ning mitme meditsiinivaldkonna seadmed ja kollektsioonid, mis kajastavad sageli omaaegset eesliiniteadust. Muuseum peab eriti väärtuslikuks kohapeal loodud teadusaparatuuri, mis kuulub Eesti kultuuripärandisse, sageli pole neil instrumentidel analooge mujal maailmas. Sellised on näiteks 19. sajandi ülikooli meistrite (Schulze, Brücker jt) valmistatud füüsika- ja meteoroloogiariistad; 20. sajandi esimese poole Golitsõni-Vilipi seismograafid (valmistatud Masingu töökojas Tartus, olid levinud üle maailma 9 ); 20. sajandi teise poole ülikooli eksperimentaallaborite toodang (levik üle NSV Liidu) ning käesoleva sajandi ülikooli teadlaste saavutused, mis on leidnud või leidmas rakendust igapäevaelus, nagu läbipaistvust muutev klaas, uudne kiirgustundlik materjal, silmakae diagnoosiaparaat, ME-3 bakter, müomeeter, mitmesugused nutikad robotid jm. Kohapeal väljatöötatud teadusaparatuur ja -saavutused ning neid saatvate teaduslike ideede käsitus on muuseumi kogumistegevuse prioriteet, sest sellega ei tegele keegi teine maailmas. Eesti piires on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogudel kokkupuutepunkte ja sarnasusi järgmiste muuseumidega: Eesti Tervishoiu Muuseum kogub materjale Eesti meditsiini ajaloo kohta (inimeseõpetus, tervishoid), kogudes on arstiriistu, Tallinna Farmaatsiatehase toodangu näidiseid jm, kuid need jäävad valdavalt 20. sajandisse. TÜ ajaloo muuseumi meditsiinikollektsioon eristub selgelt, sest 9 Seismographen für galvanometrische Registrierung nach Fürst B. Galitzin und Prof. J. Wilip. H. Masing Werkstatt für Präzisionsmechanik Estland, Tartu- Dorpat (Jaani tn. 40) (Tartu, 1929), 19 lk. 159

160 Leili Kriis Foto 2. Laktodensimeeter. H. Kühn, Dorpat. 19. saj. Piima tiheduse mõõtmise vahend, et määrata selle rasvasust (ÜAM 1150:18 AjM) siin on rõhk teadusajalool, kogu on vanem, mitmekesisem ning selle koosseisus on mitu 19. sajandi teadus- ja õppekollektsiooni. Tallinna Tehnikaülikooli Muuseumile, mis on ametlikult tegutsenud aastast 2011 ja on samuti teadusajaloo muuseum, kuuluvad praegu põhiliselt fotokogud, esemelist kogu luuakse. Erinevalt Tartu Ülikoolist on tehnikaülikool noorem, eelkõige praktilise suunitlusega ning pakub haridust kitsamas valdkonnas, mis peegeldub ka võimalikes kogumisallikates. Üksikute teemade ja esemete puhul võib märkida sarnasusi Eesti Meremuuseumiga (mõningane kattuvus navigatsiooniriistade puhul, kuigi Tartus on neid kasutatud peamiselt geodeesiatöös); Tartu Linnamuuseumiga (Tartu linna ja ülikooli ühendavate teemade kattuvus, nagu laulupeod, linnaelu, sh üliõpilaselu jmt) ning Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumiga (rahvusteaduste ajalugu, kultuurilugu jm). Ükski kattuvus ei ole aga suuremahuline ja on paratamatu, kui püüda teemasid vähegi terviklikult haarata. Väljaspool Eestit sarnanevad TÜ ajaloo muuseumi kogud mitmete, eriti vanemate klassikaliste ülikoolide muuseumide kogudega, lähemad näited on Soomes Helsingi ülikooli muuseum ja Rootsis Uppsala 160

161 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest ülikooli muuseum. Erinevalt paljudest Euroopa ülikoolimuuseumidest, mis on loodud kas ainult teaduslikest kollektsioonidest (valdav Lääne-Euroopas) või enamjaolt ülikoolile tehtud kingitustest (näiteks Läti ülikooli muuseum), on Tartus (nagu ka Uppsalas ja Helsingis) teatud määral kajastatud kõiki ülikoolielu valdkondi alates ülikooli valitsemisest ja lõpetades üliõpilaseluga. TÜ ajaloo muuseum kuulub rahvusvahelisse koostöövõrgustikku, osaledes UNESCO egiidi all tegutseva Teaduse Ajaloo ja Filosoofia Ühenduse (International Union of the History and Philosophy of Science, IUHPS) ühe alakomisjoni, teaduslike instrumentide komisjoni (Scientific Instrument Commission) töös (alates 1996) ning rahvusvahelise muuseumiühingu (ICOM) ülikoolimuuseumide ja akadeemiliste mäluasutuste alakomitee (UMAC) töös (alates 2006), muuseumi kogud on ära märgitud UMAC-i andmebaasis. TÜ kogud on alates 2006/2008. aastast osa Eesti kultuuriloolisest rahvuskollektsioonist. 10 Muuseumikogu ja selle täiendamise põhimõtted Muuseumikogusid täiendades peaks tingimata olema ülevaade muuseumikogu koosseisust, mis sisaldab (seisuga ) kokku eset, dokumenti ja fotot. Vanim täpselt dateeritud muuseumiese on Kölni meistri valmistatud mündi- ja kullakaal aastast Araabia taevagloobus on ligikaudu dateeritud isegi XIV sajandi esimesse poolde (!), vanim trükis pärineb aastast ning varaseim dateeritud foto (nn soolapaberifoto) pärineb aastast 1860 (see kujutab TÜ Kirurgiakliiniku patsienti Ann Parki). Teadusajalugu mille ainelisi jälgi muuseum hoiab pole Tartu Ülikoolis vist kunagi eraldi distsipliinina õpetatud (samas on enamik erialasid siiski pööranud oma eelkäijatele teatud tähelepanu), vaeslapse osas on olnud ennekõike teaduse materiaalosa. Eesti väiksuse tõttu on meil imevähe spetsialiste, kes tunneksid huvi ajalooliste teadusinstrumentide vastu, ja needki vähesed on entusiastlikud iseõppinud ( ). 11 Vt põhjalikumalt Tullio Ilometsa artiklit samas numbris (toim). 12 Respublica, Sive Status Regni Poloniae, Lituaniae, Prussiae, Livoniae, etc. (Lvgdvni Batavorvm Ex Officina Elzeviriana, 1627). 161

162 Leili Kriis Foto 2. Kaalud. J. C. Brücker, Dorpat. 19. saj teine pool (ÜAM 1528:1 AjM) Kuigi valdavalt on teadusriistade valmistajad rahvusvahelised firmad, hõlmab teaduse materiaalosa alati ka kohalikku toodangut ja kohalikku aktsenti kas või valiku või kohandamiste tõttu. Muuseumi mitmekesiseid kollektsioone on jõudumööda teaduslikult kirjeldatud ja uuritud, kuid need pakuvad ikka avastamisrõõmu iga taseme uurijatele. Muuseumikogu koosneb (1) esemelisest kogust ( sü), mille alakogud on järgmised: (1.1) astronoomia-matemaatika-, (1.2) keemia-füüsika-, (1.3) meditsiini-, (1.4) kultuurilooline- ja (1.5) kunstikogu; (2) arhiiv- ( sü) ja (3) fotokogu ( sü). 13 Muuseumikogu tuum on teadusajaloolised kollektsioonid ( ), mida võib tinglikult jaotada kolme liiki: 1) ülikoolis õpetatud ja uuritud teadusaladele (astronoomia, füüsika, matemaatika, keemia, meditsiin ja loodusteadused) iseloomulikud esemekogud (füüsikakabineti eksperimentaalriistad alates 13 Vt Leili Kriis, TÜ Ajaloo Muuseumi kogude kujunemine , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), 27 54; Leili Kriis, Ülevaade muuseumi kogudesse aastail laekunud materjalidest, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011),

163 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest prof Georg Friedrich Parroti ajast 19. sajandi alguses, 14 astronoomia- 15 ja meteoroloogiariistad, 16 keemia- ja farmaatsiaaparatuur, 17 meditsiinis ja loodusteadustes kasutatud aparaadid, laboriseadmed ja õppevahendid (neist paljud kohapeal valmistatud 18 ); 2) interdistsiplinaarsete, st mitmel erialal kasutatud esemete kollektsioonid (mikroskoobid, 19 kaalud, termomeetrid, kuumutusseadmed, laboriklaas ja -portselan, 20 kirjutusmasinad, 21 kirjatarbed jm); 3) üle maailma kogutud materjalidest koostatud (ja kirjeldatud) õppe- ja teaduskollektsioonid, nagu keemiaprofessor Carl Schmidti anorgaaniliste ainete 22 ning mineraalide kollektsioonid, farmakoloogiaprofessor Johann v. Erdmanni farmakoloogiakogu 23 ja farmaatsiaprofessor Georg Dragendorffi farmaatsiakollektsioon jm. 14 Erna Kõiv, G. F. Parrot s Cabinet of Physics, Annual report 1997 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1998), 47 54; Erna Kõiv (1997), Origins of Old Physical Instruments at Tartu University, Annual report 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), 42 49; Erna Kõiv (koost), XIX sajandi alguse füüsikariistu Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, 1989), 78 lk. 15 Lea Leppik (koost), Tartu Tähetorn. Tartu Old Observatory (Tallinn: Aasta Raamat, 2011). 16 Toomas Pung, Baromeeter, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), ; Toomas Pung, Meteorological instruments at the Physics Cabinet of the University of Tartu in , Annual Report 1997 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1998), Leili Kriis, Chemical instruments and collections from the 19th century in the History Museum of Tartu University, Scientific Instruments and Museums, Maurice Dorikens (ed.). (Turnhout: Brepols: 2002), Vt ka TÜ ajaloo muuseumi väljaanne Leiutisi ja avastusi Keiserlikus Tartu Ülikoolis nr 1 4 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, ). 19 Leili Kriis, Scientific Instruments by Carl Zeiss, Jena at the Museum of Tartu University History, Annual Report 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), Tullio Ilomets, Laboratory Glassware and Ceramics at the Museum of Tartu University History, Annual Report, 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), 17 20; Tullio Ilomets, Ajaloolisest klaasist Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011), Mare Viiralt, Kirjutusmasinad muuseumi kogus, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), Kalju Utsal (1997), About the Mineral and Chemical Composition of Prof Carl Schmidt s Rock Collection, Annual Report 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), 84 86; Sirje Sisask, Lühiülevaade professor Carl Schmidti kivimi- ja mineraalidekollektsioonist TÜ ajaloo muuseumis, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVIII (Tartu, 2010), Tullio Ilomets, Margit Päid, Johann Friedrich v. Erdmanns ( ) pharmakognosische Sammlung in Dorpat (Tartu), Naturforschung, Experiment und Klinik. Deutsch-Russische Beziehungen in der Naturwissenschaftlichen Medizin des 19. Jahrhunderts, Bd. 5, Hgg. Ingrid Kästner, Regine Pfrepper (Aachen: Shaker Verlag, 2002),

164 Leili Kriis Teadusajaloolised kollektsioonid kajastavad originaalsete ideede kõrval teaduslike ideede retseptsiooni. Esemete valik näitab, et tegeldi just nende probleemidega ja mitte teistega, sel viisil illustreerides ja dokumenteerides ülikooli teadus- ja õppetöö suundi. Maailma ülikoolide ajalooliste kollektsioonide võrdluses on jõutud arvamusele, et kohalik valik on tähenduslik, kuuludes sellisena maailma teadusajaloolise pärandi hulka, ning väärib tähelepanu ja talletamist. Pidades silmas sedalaadi kollektsioonide tulevase täiendamise vajadusi, on muuseum kaardistanud ülikooli instituutides olevaid, alles arengujärgus ning kujunevaid teaduskollektsioone. 24 Tartu ülikooli kui institutsiooni ajalugu väljendavad kultuuriloolised esemekogud (1.4). Siia kuuluvad ülikoolis kasutusel olnud pitsatid, isikute ja sündmuste auks vermitud medalid 25 ning ülikooli tähtpäevade meened. Värvikat üliõpilaselu iseloomustavad üliõpilasorganisatsioonide (korporatsioonide, seltside, ühingute) esemed, 26 üliõpilaste vormiriietuse näidised jm. Ülikooli mees- ja naiskooride ning kolme Balti riigi üliõpilaste ühislaulupidude (Gaudeamus 27 ) kohta pakub väga väärtuslikku materjali koorijuhi ja helilooja Richard Ritsingu ( ) pärand (nootide kogu, raamatukogu, laulupidude meened). Ajaloo kulgu kajastavad ülikooli hoonete interjööride elemendid: valgustid, sidevahendid ning rikkalik mööbliesemete kogu (ca 500). Kultuuriloolisi esemekogusid täiendatakse kindlate teemade kaupa (ülikooli tähtpäevad, üliõpilasüritused jms). Kultuuriloo jäädvustamine on vajalik nii ajaloo- ja kultuuriuurijatele kui ka üksikisikutele, eriti silmas pidades kasvavat huvi oma juurte, perekonna/ suguvõsa/kogukonna mineviku vastu. Ülikoolile tehtud kingitustena on muuseumi jõudnud 20. sajandi eesti kunstnike loomingut: maale (portreesid, loodusvaateid), graafi- 24 Lea Leppik, Kersti Lust (koost), Tartu ülikooli kollektsioonide kaardistamine id=751798/ty_kollektsioonide_kaardistamine.pdf ( ). 25 Terje Lõbu, «Tartu ülikooli medalitest», Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu, 2001), Indrek Ilomets (koost), Vivat, crescat, floreat alma mater! (Tallinn: Aasta Raamat, 2007). 27 Ene Puusemp (koost), Gaudeamus 50: Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste laulu- ja tantsupeod Gaudeamus 50: Estonian, Latvian, and Lihuanian students song and dance festivals (Tartu: Studium, 2006); Terje Lõbu, Mõnda Tartu Ülikooli muusikaõpetajatest, Teater. Muusika. Kino, 2007, 7,

165 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest lisi lehti ja joonistusi. Peale selle sisaldab väike kunstikogu (1.5.) endiste õppejõudude pärandit (Gustav Suits jt), ülikooli temaatikat kajastavaid kunstitöid, toomkiriku interjööri alates aastast ilmestanud antiikskulptuuride ja -büstide kipskoopiaid, ülikooliainelisi skulptuure, ülikooli õppejõudude ja Eesti kultuuritegelaste eksliibriseid, ülikooli olulisemate juubelite järel kujunenud nahkehisesemete kogu (auaadressid, külalisraamatud), klaasikunsti töid jpm. Tartu Ülikooli rahvusvahelise suhtluse käigus tekkinud teiste (partner)ülikoolide sümboolikaga meenete kogu kajastab eri maade tarbekunsti mitmekesisust ning lubab loota kasvutendentsi ka tulevikus. Kunstiesemete kogusse vastuvõtmise määrav valikukriteerium on olnud autorite-objektide seos ülikooliga. Arhiivkogu (2) sisaldab trükiseid (ka väiketrükiseid): õpikuid, teadusajaloolisi kirjutisi (monograafiad, üksikuurimused, s.o artiklid ja separaadid), teadusaparatuuri valmistanud firmade tootekatalooge, 28 valikut TÜ 19. sajandi magistri- ja doktoridissertatsioonidest, ülikooliga seotud isikute dokumente ning vähesel määral ka isikuarhiive. Mahukaim terviklik arhiivdokumentide kollektsioon on ülikooli sisekliiniku haiguslugude arhiiv aastaist Arhiivkogu täiendamisel lähtub muuseum kindlatest valikuprintsiipidest, olles keskendunud teaduslooliste (uurimused, ülevaated), ülikooliga seotud isikute (dokumendid, tunnistused), ning ülikooli instituutide ja asutuste (kaitstud magistri- ja doktoritööd, arhiivid) materjalide kogumisele. Toimib koostöö TÜ raamatukoguga, kelle prioriteet muu hulgas on ülikooli õppejõudude isikuarhiivid, instituutide ajaloolised raamatukogud ja ülikooli kirjastuse trükised. Fotokogu (3) koosseisus on TÜ tegevust ja isikuid kajastavaid fotomaterjale. 30 Eesti haridus- ja kultuuriloo seisukohalt väga väärtuslik ajalooliste fotode kogu on Tartu haridus- ja kultuuritegelasele Julius v. Schröderile ( ) kuulunud album TÜ õppejõudude 28 Virge Lell, Ülevaade vanematest teadusriistade tootekataloogidest, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu, 2001), Ela Martis, The Collections of Case Histories of the Clinic of Internal Diseases of Tartu University Stored in the Museum of History: A Source for the Investigation of the History of Estonian Health Care, History of Universities, Vol. XV: Oxford (2000). 30 Peale AM on Tartu ülikooli varasem fotomaterjal hoiul ka TÜR KHO-s, digi fotode ajastu fotopank asub TÜ multimeedia talituses. 165

166 Leili Kriis ja üliõpilaste, Tartu haridustegelaste ning Eesti ärkamisaja- ja avaliku elu tegelaste portreedega (dateeritud fotod alates aastatest), üliõpilasorganisatsioonide albumid 19. sajandist (korp! Estonia album (v. Hueck) ning albumid-päevaraamatud fotodega (alates a) jm. Eelviimasest sajandivahetusest ( ) pärinevad stereonegatiivid klaasil Tartu ja lähiümbruse vaadetega ning Peterburi ja Venemaa äärealade revolutsioonieelsed vaated (botaanik Sukatšovi ning meedik Jaan Ruga kogud). 20. sajandi ülikoolielu kroonika kajastub fotograaf Elmar Kaldi ( ) ning TÜ kinoja fotolabori ( , fotograaf Eduard Sakk jt) negatiivide kogudes. 31 Eesti kontekstis unikaalne ning rahvusvaheliselt oluline on muuseumi teadusfotograafia kogu: TÜ kirurgiakliiniku ja Tartu meditsiinikliiniku patsientide haiguspiltide ülesvõtted ( ) 32 ning antropoloogia valdkonda kuuluv klaasnegatiivide kogu Balti provintsidest pärit meessoost isikute ülesvõtetega sajandi vahetusest. 33 Uuemate, digifotode teemadeks on muutused ülikooli hoonestuses (vanad ja uued õppehooned, renoveerimised, sisseseade vahetused), muuseumi tegevuse kajastused jpm. Andmebaaside areng ja kogude digiteerimine Muuseumi tegevuse alguskümnenditel dokumenteeriti muuseumikogu paberkandjal. Et kogu saaks paremini kasutada, loodi mitu kaartkataloogi varianti (lihtsast kataloogikaardist kuni kataloogideni perfokaartidel, millele kinnitati värvilised viidad ehk ratsurid), kuid ükski ei hõlmanud kõiki museaale aastate keskpaiku seati esemelise muuseumikogu paremaks haldamiseks sisse spetsiifilised andmebaasid, elektroonilised kohakataloogid (Exceli tabelitena), mida on täiendatud jooksvalt, kogude juurdekasvu tõttu. Need andmebaasid sisaldavad peale objekti 31 Vt Janet Laidla artiklit samas numbris. 32 Jana Peterson, Helle Tapfer, The story of the photoplates kept at the Institute of Anatomy, University of Tartu, Annual Report 1997 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1998), Leili Kriis (2010). Historical Photos of the Surgery Clinic of Tartu University : Clinical cases from the history of modern surgery (Saarbrücken: LAP Lambert Academic Publishing, 2010), 264 Pp. 166

167 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest asukoha kõiki olulisi andmeid (ca ) museaali kohta: nimetus, kogu, muuseuminumber, daatum, valmistaja, päritolu jm aastal lisandus paberkandjapõhisele museaalide dokumenteerimisele arvutipõhine dokumenteerimine: esialgu kultuuriväärtuste infosüsteemis KVIS, mille andmeid ei saanud kasutada Interneti kaudu aasta märtsikuust alates on muuseumikogu KVIS-i sisestatud museaalide kirjed (ca 21% muuseumikogust) üle kantud Eesti muuseumide infosüsteemi MuIS ( ning edaspidi dokumenteeritakse selles infosüsteemis aastal alus- Foto 3. Perkolaator. C. H. Berg, Dorpat. 19. saj. Perkolaator on olemuselt vana tüüpi kohvimasin, nn mulksukann (ÜAM 1321:9 AjM) tati trükiste, käsikirjade ja fotomaterjalide kataloogimist Eesti teadusraamatukogude ühtse elektronkataloogi ESTER ( vahendusel; aasta alguse seisuga saab alakogust TÜ ajaloo muuseumi raamatukogu leida umbes 2600 trükise kirjed. Muuseumikogu hakati digiteerima aastal fotokogu ajalooliste, 19. sajandi fotodega, kasutades elektronkataloogi ESTER ja TÜ raamatukogu digitaalsete kogude repositooriumi DSpace ( Praegu on andmebaasides üle 2300 fotomuseaali. Kokku võib eri avalikest andmebaasidest nüüd leida teavet umbes 25% muuseumikogu kohta. Fotomaterjalide digiteerimine jätkub mahuka TÜ fotolabori negatiivikoguga ( ); tänavuse aasta alguseks oli skaneeritud ca 3700 negatiivi Vt Janet Laidla artiklit samas numbris. 167

168 Leili Kriis Muuseumikogusse on vastu võetud umbes 1500 uut digifotot. Aastail digiteeriti ka muuseumikogu helisalvestised. TÜ AM kogudesse kuuluvat, kogumistöö käigus ja muuseumis loodud ning loodavat video- ja audiomaterjali, mis kajastab TÜ ajalugu, hakatakse pikaks ajaks talletama, kirjeldama ja kättesaadavaks tegema UT TV videoportaali kaudu. Muuseumi kanda jääb digitaalselt loodava ja laekuva materjali talletamine, sest ühiste digipankade loomine seisab Eestil alles ees. Praegu kujundatakse muuseumi digiarhiivi loomise põhimõtteid. Kogude täiendamine tulevikuperspektiivis Muuseumikogu hetkeseisu analüüsides võib väita, et TÜ säilinud vanem teadus- ja kultuurilooline materjal on kokku kogutud ning selles mõttes ei ole suurt lisa muuseumikogusse juurde tulemas (kui, siis ainult üksikuid leide). Lünkadest aitab mõnevõrra üle teadusloo universaalne, rahvusvaheline iseloom, kuid kaugeltki mitte alati. Meile on oluline näha Tartu ülikooli teadlaste panust sellesse. Lähematel aastakümnetel on muuseumikogu täiendamise pearõhk nüüdisaegse (või lähimineviku) ainese kogumisel ja dokumenteerimisel. Muuseumi kogumistöö lähtub siin järgmistest eelistustest: 1) ülikooli teadussaavutused: kohapeal (TÜ-s, Tartus, ka Eestis) valminud teadusriistade ja oluliste teadussaavutuste kogumine esemelise, dokumendipõhise või digitaalse informatsiooni kujul; 2) ülikooli tähelepanuväärsed inimesed (teadlased/õppejõud/üliõpilased/vilistlased) ja nende loomingut/tegevust kajastavad materjalid; 3) ülikooli igapäevaelu muutuste fikseerimine: tähtpäevad, sündmused, ajaloolise hoonestu renoveerimine, muu areng; 4) Tartu Ülikooliga seotud haridus- ja teaduslugu (Eestis, maailmas). Muuseum ei kogu üldjuhul argielu valdkonda kajastavaid esemeid, nagu riietus, jalanõud, toiduga seotu jms. Neid objekte kogub muuseum abikogusse vaid siis, kui on vaja dokumenteerida või eksponeerida ülikooli õppe- ja töökorraldust (vormiriietus, peakatted) või teadustööd (Helluse piimatoodete sari). Eritingimusi nõudvaid esemeid ja kollektsioone kogutakse vaid juhul, kui see on teaduslikult põhjendatud, seotud tähelepanuväärsete asjaolude, isikute või muu sellisega (näiteks kergelt mürgised ained, mis kuuluvad 19. sajandi keemiapro- 168

169 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest fessori koostatud teaduskollektsiooni). Muuseum teeb aktiivset kogumistööd järgmiste tegevuste kaudu: 1) muuseumi püsi- ja ajutised näitused. Kogutakse kindla teema raamides. Näituse jaoks tehtud uurimistöö võimaldab kogutud esemeid paremini kirjeldada ning suurendab sünergiat muuseumi osakondade vahel; 2) teaduslik uurimistöö. Süvendatud uurimistöö kindla teema raames võimaldab näidata ja hinnata materjali antud teema kohta ning viitab lünkadele; 3) Tartu Ülikooli teadustöötajate loomingu eksponeerimine ja tutvustamine. Uute teemade esitlemine võimaldab muuseumil esiteks talletada uuemat teaduslugu ning teiseks populariseerida teadusajalugu, sest iga teadlane seisab eelkäijate õlgadel. Muuseumikogu analüüs ja ülevaatamine (inventuur) viieaastaste tsüklite kaupa on töömahukas, kuid vajalik. Kogusid hinnates saab liigsed eksemplarid, katkendid, seoseta detailid, hävinud või kahjustatud materjalid kogust välja arvata. See võimaldab muuseumikogu ülalpidamiseks kuluvat ressurssi (hoidlate pind, töötajate koormus) otstarbekamalt kasutada ning keskenduda kogu sisulisele arendamisele ja täiendamisele. Kuid kindlasti peavad otsused arvata midagi kogudest välja olema põhjalikult kaalutud (seoseta detailid võivad meie teadmiste kasvades omandada seoseid ja katkendid leida õige koha). Muuseumikogude poliitika tulevikuperspektiivi kavandades jäävad aktuaalseks vanad tõed: kultuuripärandi hoid ja ajaloo uurimise võimaldamine. Uusi museaale kogudes peame võtma arvesse selleks ette nähtud hoiutingimusi (sh digitaalse materjali jaoks) ning ressursside olemasolu, mis võimaldaks kogusid sisu poolest läbi töötada ja üldsusele avada (andmebaaside, ekspositsioonide, publikatsioonide ja muu vahendusel). Kogumistöö on ja jääb, isegi kindlaksmääratud kogude täiendamispõhimõtete raames, loominguliseks tegevuseks, mis eeldab materjalide väärtuslikkuse hindamist ja valikute tegemist. Kogude arengu tagab majanduslik kindlus ja kultuuriteadlikkus Kogude arengu tagab muuseumi pidev ja selgetele põhimõtetele tuginev majanduslik võimekus. Kui rahalisi vahendeid või spetsialiste 169

170 Leili Kriis napib, võivad muutuda ka kogude täiendamise põhimõtted ja loobutakse millestki meie ühise kultuuriloo kahjuks. TÜ AM kogusid on aidanud tõhusalt edendada haridusministeeriumi teaduskogude programmi toetus, mida on olnud võimalik kasutada aastast Kuigi toetus ei ole olnud suur, on see kogude arenguks väga oluline. Selle programmi toetusel käivitus ja toimib fotomaterjalide digiteerimine ja andmebaasi kandmine, erialaspetsialistid väljastpoolt muuseumi on teaduslikult kirjeldanud mitu kollektsiooni (professorite Carl Schmidti keemiliste ainete ja Georg Dragendorffi droogide, kiinapuukoorte ja vaikude kollektsioonid, füsioloogia eksperimentaalriistad), on soetatud spetsiaalset hoidlamööblit ja kogude hoiustamistarvikuid, kaardistatud ülikoolis valmistatud teadusaparatuuri jm. Kindlasti vääriks TÜ ajaloo muuseumi kogu suuremat rahastamist. Kogude programmi rahastamise põhikriteeriumiks seati selline teaduskogu (-kollektsioon), mida teadlased ja kraadiõppurid ulatuslikult kasutavad. Ülikooli ajaloo muuseumi kogu ei kannata tõesti ühest võrdlust TÜ loodusmuuseumi kogudega, mis on pidevalt agaralt teaduskäibes. Seda põhjusel, et ajaloomuuseumis on hoiul peamiselt aktiivsest teaduskäibest välja jäänud kogud, teadusriistad ja kollektsioonid (kusjuures siin sisalduvate 19. sajandi loodusteaduslike kollektsioonide sisu on veel suuresti teadusüldsusele tundmatu). Teadusajaloo materiaalosa uurijaid saab Eestis aga lahedalt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tegu on distsipliiniga, mida pole seni arendatud, mis ei tähenda, et seda ei saaks või poleks mõtet teha. Seniste kogemuste põhjal võib kinnitada, et mida rohkem suudab muuseum jagada oma kogude kohta infot (see eeldab nende uurimist), sealhulgas rahvusvahelisele teadlaskogukonnale, seda enam on ka uurijaid ja publikatsioone. Kuid teadusliku huvi rahuldamine on ainult osa selliste kollektsioonide funktsioonidest. Lisandub kultuuriavalikkuse teenindamine, mis on muuseumi ajalooliselt väljakujunenud ülesanne ja põhikirjaline igapäevatöö. Kultuurilooliste kogude rahastamisel tuleks ausalt arvesse võtta kõiki kogude väljakujunenud ja põhjendatud funktsioone, st tuleks mõista ja tunnustada, et kultuuriloolised kogud ei teeni ainult teadlaste, vaid kogu kultuuriavalikkuse huve: lastest vanemaealisteni. 170

171 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest TÜ ajaloo muuseum tutvustab oma ekspositsioonide ning haridus- ja meelelahutusürituste kaudu Tartu Ülikooli, tema ajalugu ja teaduskultuuri nii Tartu ja ümbruskonna elanikele kui ka kõigile huvilistele kodu- ja välismaalt. TÜ mäluasutused, sh TÜ ajaloo muuseumi kogud, on osa mõtestatud rahvuslikust iseolemisest, identiteedi taastootjad ja seetõttu meie riikliku kultuurivara olulised komponendid. 171

172 Leili Kriis On the underlying principles of supplementing the collections of the University of Tartu History Museum: a future retrospect Leili Kriis, MA Chief Treasurer of the University of Tartu History Museum The History Museum was created at the University of Tartu in 1976 with the aim of recording the history of the university in particular and of science in general. The museum statutes changed but its goals remained basically the same. From the outset the museum has been responsible for the safekeeping of the old items submitted to it and for keeping an eye on the old items still used by the university. The elaborated plan with principles of collection was compiled in It was expanded in 2004 when the museums of nature, art and history of the University of Tartu were merged and each museum had to work on their autonomous collection policies. The sphere covered by the collecting work of the History Museum has essentially remained the same because while collecting things connected with the university the museum has also been collecting items pertaining to the Estonian (and, selectively, global) history of education and science. It is natural for the principles of supplementation of museum collections to be changing and evolving in accordance with overall developments at the University of Tartu and in universities worldwide. When the new collection principles plan for 2012 was being compiled, the focal issue was how the collections of the museum were special and different from other similar domestic and foreign collections. The collections of the University of Tartu History Museum are indeed unique in the context of Estonian memory institutions because it is the oldest (and, in the 17 th and 19 th centuries, the sole) university in the region. Our collections have distinctive features in the global context of university museum collections, too. This museum has the oldest, most extensive and unique collection of scientific equipment in Estonia. Of international interest are the collections dedicated to education and science and containing items of both local and foreign origin. 172

173 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest The main emphasis for museum collection supplementation over the next few decades must be on gathering and documenting modern subject matter (or that from the recent past). These are the priorities: collecting of locally made (University of Tartu, City of Tartu and Estonia) scientific instruments and important scientific research results in the form of material, documentary or digital information; remarkable people with connections to the university (scientists, lecturers, students and alumni) and materials reflecting on their creative and other activities; recording of changes in the daily functioning of the university (anniversaries, events, renovations of historically valuable buildings etc.); and the history of education and science (in Estonia and globally) in the context of the University of Tartu. All personal archives are still to be submitted to the university library while the archives of digital photographs and videos are to evolve as part of the multimedia department. Among the planned activities for museum collection supplementation are the invariably vital tasks of preserving cultural heritage and facilitating historical research. In our collecting work we must take into account the stipulated preservation conditions (also applicable to digital materials) and the resources available for thorough processing of the collections and their public display (via databases, exhibitions, publications and otherwise). The collecting work is and will remain a creative activity, even within the framework of the set supplementation principles, and necessitates assessment of the value of the potential museum items and making of choices. 173

174 muuseumikogud Ajalooline aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis cand. chem. Tullio Ilomets TÜ ajaloo muuseum Kaalu saabumine muuseumi Tartu Riikliku Ülikooli anorgaanilise keemia kateedris, muude eelnevatest aegadest pärinevate mõõduriistade hulgas oli säilinud ka väga vana kaal aastail kateedrist kuuldud pärimuse järgi olevat see kaal kuulunud omaaegsele Tartu ülikooli keemiaprofessorile Ferdinand Giesele ( , Tartu ülikoolis ). Täpsemad and- 1 Vt foto a Kölni kaalu muuseuminumber on ÜAM 1390:1 / 1, 2 Aj KF. 174 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

175 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis med kaalu omandamise ja kasutusajaloo kohta seni puuduvad. Kaal oli TRÜ anorgaanilise keemia kateedri valduses, kuni ta kateedri dotsendi Lembit Suiti ( ) vahendusel anti aastal Tullio Ilometsa kaudu TRÜ ajaloo muuseumile ja sai koha muuseumi uues asupaigas Toomemäel esimeses ekspositsioonis aastal täitub 30 aastat selle kaalu eksponeerimisest muuseumi ühes näitusesaalis. Kaalukasti kaane sisemisel küljel on kiri, millest nähtub, et kaal on valmistatud aastal Kölnis. See on ülikooli ajaloo muuseumi ajalooliste mõõteriistade hulgas kõige vanem museaal. Kaal kuulub võrdõlgsete kangkaalude (Balkenwaage) liiki, mis lahtivõetuna pakitakse vastavasse kaanega varustatud, haagiga suletavasse puukasti, kus paiknevad ka vajalikud vihikomplektid. Kaalumiseks monteeritakse kaal samale puukastile. Vihid asetsevad kahes kaanega suletavas väikeses puukarbis, need omakorda vastavates süvendites, samuti kahes pealt lahtises neljakandilises süvendis ehk sahtlis. Kaal on senini jäänud kirjeldamata. Kaaluga kaasas oleva kolmekümne ühe vihi mõõdusüsteemi kuuluvust analüüsis aastal TRÜ majandusgeograaf dots Leo Tiik ( ), kuid see uurimistöö jäi mitmel põhjusel pooleli. T. Ilomets kaalus a Mettleri firma poolmikro-analüütilisel kaalul (Mettler B 6) kõik kaaluvihid üle, et selgitada vihtide mõõdusüsteemi kuuluvust. Puust vihikarpides olevaile suurtele vihtidele tehti a veel kontrollkaalumine. Tulemused ühtisid vea piirides varem saaduiga. Võib eeldada, et vihid (või vähemalt osa neist) on samaaegsed kaalu endaga, seega 462 aastat vanad. 2 On tõenäoline, et vihid olid esialgu ilma paatinakihita ning see on tekkinud sinna sajandite jooksul. Kaalukasti kirjeldus Kaalukast on valmistatud puidust, kahe messingtraadist aashingedel lahti käiva kaanega, millel on avaus kaalu tugivarda paigutamiseks ning kaane peal parempoolses nurgas 2,4 cm pikkuselt messingist sulgemishaak ja kaanest läbi ulatuv kinnitusaas. Kasti värvus on pruun (peitsitud). Kasti kaanel on väike ülekriipsutatud paber- 2 Numismaatik Ivar Leimuse arvates ei ole vihid ja kaal üheaegsed, sest vihtide arv ei vasta tekstile (toim). 175

176 Tullio Ilomets Foto 1. Kokkupandud kaal kaalukastil (foto A. Tennus) 176

177 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis silt inventarinumbriga ( 60). Kaalukasti mõõtmed on 12,5 x 22,0 x 2,7 cm, millest kaane paksus on 0,7 cm. Kaane siseküljel on põiki käsitsi, ilmselt musta tušiga kirjutatud kaalu valmistamise koht, aeg ja valmistaja nimi. Kirjutise all, osaliselt teksti sisseulatuvalt, on puidu sisse peente joontena kriibitud huvitav kaarekujuliste ristuvate joontega kujund. 3 Kaalu ja vihtide paigutamiseks on kaalukasti alumisse ossa lõigatud vajaliku suuruse, sügavuse ja kujuga süvendid, millest osale on süvendi äärtele ja põhjale liimitud pehme pinnaga punane riie. Vihtide jaoks on neli nelinurkse kujuga süvendit. Kahe pealt lahtise süvendi põhjad on kaetud sinakat värvi paberiga. 4 Ülemise vasakpoolse süvendi mõõtmed on 3,3 x 4,6 x 1,5 cm. Sellest allpool oleva süvendi mõõtmed on 4,6 x 4,6 x 1,5 cm. Selle kõrval paremal on nelinurkne süvend, kus paikneb kaanega suletav puust vihikarp, mille välismõõtmed on 4,2 x 4,0 x 1,6 cm. Karp on alt veidi kitsam (3,8 cm), et seda paremini avausest kätte saada. Karbi vihtideruumi sügavus on 1,1 cm, seina paksus 0,7 cm. Kaane paksus on 0,3 cm, kaas liigub kaldsoontes. Sellest karbist paremal, üle kaaluosuti laia süvendi on teine kaanega suletav vihikarp, mille mõõtmed on 4,2 x 4,6 x 1,6 cm. Karp on samuti alt veidi kitsam (4,4 cm). Karbi vihtideruumi sügavus on 1,2 cm, seina paksus 0,7 cm, kaane paksus 0,3 cm. Vihtideruum on õhukese vaheseinaga jagatud kaheks osaks, mille avad on 1,1 cm ja 1,3 cm. Kaas liigub kaldsoontes. Kaalu kirjeldus 1. Kaalu tugivarras ja messingnõel Kaalu messingist tugivarda üldpikkus on 35,5 cm, arvestamata varda konksu keeratud ülemist otsa, mille külge kaal riputatakse. Tugivarda läbimõõt on 0,2 cm. Varras koosneb kahest osast, mis ühendatakse omavahel 2,2 cm pikkuse vasktoru abil. Tugivardaga samas paiknemisvahes asub messingtraadist terava otsaga nõel, mille ülemine ots on painutatud rõngakujuliseks. Nõela pikkus koos rõngaga on 5,9 cm, rõnga sisemise ava läbimõõt on 1 cm. 3 Vt foto 2. 4 Vt foto

178 Tullio Ilomets Foto 2. Kaalukasti kaane sisekülg (foto A. Tennus) Nõela abil on võimalik vihikarpe õnarustest kätte saada ja ka vihte liigutada-libistada. 2. Kaalu õlad ja osuti (kaalukeel) Kaalu õlad peenenevad otste poole, mõlema õla lõpus on koonusjas laiend, mille taha on seotud kaalukausside ülesriputamise niidid. Õlgade kogupikkus on 19,5 cm. Õla läbimõõt koonilise otsa ees on 0,1 cm, keskpaiga lähedal 0,15 cm. Õlgade keskpaigas, õlgade suunaga risti mõlemal pool kaaluõlgade kinnitussüsteemi ulatuvad avauste sisse nõellaagrid, millele toetudes võnguvad kaaluõlad üles-alla. Nõellaagritel on kaalukangi ja kandeavauste vahel mõlemal pool ümarjad paksendid, ilmselt vältimaks nende paindumist. Õlgade keskkohta, nõellaagrite kohale on kinnitatud omapäraselt kujundatud alumise osaga pikk osuti, mille otsas on väikene valge, tõenäoliselt klaasist ümmargune pärl. 5 Osuti pikkus koos alusega on 9,5 cm, osuti läbimõõt on ülaosas 0,05 cm. Osuti aluse laius on 0,9 cm, kõrgus 0,8 cm. Kaaluõlgade ja osuti materjal on teras. 5 Vt foto

179 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Foto 3. Kaalukasti sisevaade (foto A. Tennus) 3. Kaalukausid Kaalukausid on ümmargused, nõgusad ja messingist, pealt kaetud valge metalliga. Kaalukausi ääres on sümmeetriliselt kolm auku ülesriputamisniitide tarvis. Kaalukausi läbimõõt on 3,0 cm, sügavus (nõgusus) 0,5 cm. Kaalukausside keermestatud riputusniitide pikkus kaaluõla otsa kinnituse ja kaalukausi kinnituse vahel on 17 cm. Niidi materjal on tõenäoliselt siid, nagu tolle aja normid seda ette nägid. 4. Kaaluõlgade kinnitussüsteem Kaaluõlgade kinnitussüsteem koosneb kahest üksteise külge kinnitatud metallosast. 6 Tagumine pool on kaalu põhitugiosa, kuhu kinnituvad kaaluõlad, 7 esimene, väliskülg on ühtlasi kaunistus ja kujundatud seda arvesse võttes. 8 6 Vt foto 5. 7 Vt foto 6. 8 Vt foto

180 Tullio Ilomets Foto 4. Kaaluõlgade osuti alumine osa (foto A. Tennus) Foto 5. Kaaluõlgade tugiosa külgvaade (foto A. Tennus) Foto 6. Kaaluõlgade tugiosa tagantvaade (foto T. Pung) Tagumise, messingist tugiosa paksus on 0,2 cm. Tugiosa allpoolne laiem osa on vajalikule kaugusele ettepoole üles painutatud ning selle ees- ja tagaküljes paiknevad kaaluõlgade nõellaagrite laagripuksid-avad. Painde kohal on mõlemal pool sisselõiked, et tagada kaaluõlgade vaba üles-alla liikumine. 9 Tugisüsteemi keskmine osa on kitsam, ülal rõngakujuline ja sellel veel kitsas jätk ristpoldi kinnituse tarvis. Tugiosa pikkus ülalt kuni alumise laiema osa keerukohani on 12,0 cm. Ülespoole keeratud alumise laia osa pikkus keerukohast on 1,5 cm, laius on 0,7 cm. Vastasoleva laiema osa pikkus kitsenemiskohani on 1,4 cm. Laiema osa painde kohal olevate sisselõigete vaheline kaugus on 0,3 cm. Kitsama osa pikkus laiema osa kitsenemiskohast alates kuni rõngani on 8,25 cm, ühtlase osa laius on 0,3 cm. Rõnga välisläbimõõt on 1,8 cm, siseläbimõõt on 1,5 cm. 9 Vt foto

181 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Foto 7. Kaaluõlgade tugiosa eestvaade (foto A. Tennus) Foto 9. Kaaluõlgade tugiosa ülemine pool (foto A. Tennus) Foto 8. Kaaluõlgade tugiosa alumine pool (foto A. Tennus) Rõngast ülalpool oleva kitsa osa pikkus on 0,4 cm, laius 0,5 cm. Eesmine tugiosa on 1 mm paksusest vaskplekist kohrutustehnikas valmistatud lilleõite kujundusega heleda metallkattega kaunistus, mis ülal on rõngakujuline, ülaosas paikneb veel neljakandiline ristpoldi kinnituskoht. Kaunistus on kinnitatud alumise lilleõie keskelt kruviga tagumise tugiosa üleskeeratud osa külge ja ülalt neid ühendava neljakandilise vahepoldi külge. Ülemise vahepoldi keskelt on läbivalt paiguta- 181

182 Tullio Ilomets tud messingteravik, mille suhtes tuleb kaalumisel kaaluõlgade osuti tippkuulike kohakuti seada. Teraviku ülaosa on aasakujuline ning selle taha kinnitub messingkonks, mis on vajalik kaalu riputamiseks tugivardale. 10 Nii esimene kui ka tagumine rõngas on ühesuguse välis- ja sisemõõduga ning nendevaheline kaugus on 1,7 cm. Kaaluvihtide kirjeldus 1. Parempoolne kaanega puust vihikarp Karbi ülemisele äärele on musta tušiga kirjutatud Eyn(?) kratgeuicht, alumisel äärel on kiri Eyn(?) pennickgeuicht. 11 Karbis on kaks vahet, ülemises vahes kaks S-kujulist vasktraadist vihti: viht nr 1 0,15486 g viht nr 2 0,15915 g Paberümbris Alumises vahes on paberümbrises kaks musta paatinaga kaetud neljakandilist messingvihti: viht nr 3 0,00175 g viht nr 4 0,00195 g 2. Vasakpoolne kaanega puust vihikarp Karbi vasakpoolsel äärel on musta tušiga kirjutatud kiri Eyn(?) zennttergevicht. Paberümbris nr 1, paberümbrisel kiri 4 Stuk ¼ gr. 12 Ümbrises on neli musta paatinaga kaetud neljakandilist vihti: viht nr 5 0,00056 g viht nr 6 0,00066 g viht nr 7 0,00056 g viht nr 8 0,00054 g Paberümbris nr 2, paberümbrisel kiri 2 St. a ½ gr. Paberümbrises on üks neljakandiline musta paatinaga kaetud viht: viht nr 9 0,00126 g 10 Vt foto Vt foto Lühend gr tähistab kaaluühikut graan, g tähistab grammi. 182

183 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Foto 10. Kirjadega vihikarbid * (foto A. Tennus) Foto 11. Paberümbrises nr 3 olevad vihid (foto T. Pung) * Ivar Leimuse kommentaar: Paberlipikute käekiri näeb hilisem välja kui karbil ja sahtlitel, võib-olla 18. sajandist. Seega pole kindel, kas vihid pärinevad ikka 16. sajandist, kuid võimalik on ka ainult ümbrispaberi vahetus (toim). 183

184 Tullio Ilomets Teine viht puudub. Paberümbris nr 3, paberümbrisel kiri abgezogen gr. Gewicht. 2 St. 6 gr., 3 St. 3 gr., 2 St. 2 gr., 4 St. 1 gr. Paberümbrises on üheksa vihti, millel on sissevajutatud punktõnarused. Vihid on musta paatinaga kaetud messingvihid. Kaks 1 gr vihti on puudu. Viht nr 10, neljakandiline, kuue punktiga 0,01435 g Viht nr 11, neljakandiline, kuue punktiga 0,01415 g Viht nr 12, neljakandiline, kolme punktiga 0,00721 g Viht nr 13, neljakandiline, kolme punktiga 0,00720 g Viht nr 14, neljakandiline, kolme punktiga 0,00719 g Viht nr 15, neljakandiline, kahe punktiga 0,00480 g Viht nr 16, neljakandiline, kahe punktiga 0,00490 g Viht nr 17, neljakandiline, ühe punktiga 0,00235 g Viht nr 18, neljakandiline, ühe punktiga 0,00246 g Alumine, lahtine vihisahtel Paberümbris nr 1, paberümbrisel kiri 4 St. groβe Gewicht. Paberümbrises on kaks musta paatinaga kaetud messingvihti: viht nr 19, neljakandiline 0,40880 g viht nr 20, neljakandiline 0,10361 g [viht nr 21, neljakandiline 0,05270 g] Viht nr 21 oli eraldi, ent kuulub ilmselt nende kahe juurde. Paberümbris nr 2, paberümbrisel kiri Zu Gewichten. Paberümbrises on kolm musta paatinaga kaetud messingvihti: viht nr 22, neljakandiline 1,27760 g viht nr 23, neljakandiline 0,47760 g viht nr 24, neljakandiline 0,20481 g Ülemine lahtine vihisahtel Paberümbris nr 1, paberümbrisel kiri (?) Gewichte. Paberümbrises on kaks musta paatinaga kaetud messingvihti: viht nr 25, neljakandiline 0,06495 g viht nr 26, neljakandiline 0,01330 g 184

185 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Paberümbris nr 2, paberümbrisel kiri 4 Stük. Kleine Gewichte. Paberümbrises on neli musta paatinaga kaetud messingvihti: viht nr 27, neljakandiline 0,02540 g viht nr 28, neljakandiline 0,00626 g viht nr 29, neljakandiline 0,01395 g viht nr 30, neljakandiline 0,00695 g Vihisahtlis on lahtiselt väike musta paatinaga kaetud 0,1 cm paksune poolringjas vasetükk. Vasetüki kaal on 1,53371 g. Selle arvestame ka vihiks: viht nr 31, poolkaarjas 1,53371 g Kölni mündikaalude ajaloost 13 Ammu enne müntide leiutamist ja tarvituselevõttu 7. sajandil e.m.a kasutati kaalusid selleks, et kaaluda väärismetalle ja vahetuskaupu. Müntide kasutuselevõtuga kerkis vajadus kontrollida müntide ehtsust ja mündi normkaalu. Seda võimaldasidki kaalud: sobiva suurusega võrdõlgsed kangkaalud. Kaaludest said hädavajalikud tööriistad rahavahetajatele, kaupmeestele ja pankuritele, kellel tuli tegemist teha kuld- ja hõbemüntidega, eriti just 16. sajandist alates. Selleks otstarbeks konstrueerisid kaalumeistrid spetsiaalsed täpsed mündikaalud, mis kokkupandult paigutati suletavasse puukasti-laekasse koos vajaliku valiku ja sobiva kaaluga vihtidega. 16. sajand on spetsiaalsete mündikaalude kasutuselevõtu algus. Saksamaal pärineb ajavahemikust 16. sajandist kuni 18. sajandi keskpaigani enamik mündikaale Kölni, aga ka Nürnbergi kaalumeistritelt. Kaalud olid neile linnadele ühtlasi tulutoov ekspordiartikkel. Kölnis ei valmistatud mitte ainult mündikaale, vaid mitmesuguseid kaale eri kaupade ja otstarbe jaoks: nii suurte kaubakoguste kaalumiseks kui ka väikekaupmeeste ja vürtspoodnike tarvis. Sa- 13 Kölni kaalude ajaloo kohta on andmed saadud väljaannetest: Bruno Kisch, Gewichte- und Waagemacher im alten Köln ( Jahrhundert), (Köln: Verlag Der Löve, 1960); Geldgeschichtliches Museum der Kreissparkasse Köln. Kölni mündikaalude ajaloost on ülevaade väljaandes: DAS FENSTER in der Kreissparkasse Köln, Thema 171, (Oktober 2007), 24 S. ning Münzwaagen: ( ). 185

186 Tullio Ilomets muti tehti nn proovimis- ehk analüüsikaale (Probierwaagen) mineraalide, metallide, sealhulgas kulla ja hõbeda ning nende sulamite ja müntide koosseisu analüüsimiseks selle valdkonna ametimeestele (für die Wardeine: Bergwardein, Münzwardein, ec). 14 Seda tüüpi kaale on kirjeldanud Georgius Agricola ( ) pärast tema surma a ilmunud põhiteoses De re metallica. 15 Kölni mündikaalud olid eriti kuulsad oma täpse ja kauni töötluse ning otstarbekalt vormistatud kaalukasti poolest. Kölni mündikaale võib pidada käsitöönduslikeks täppismõõteriistadeks. Üle 250 aasta oli Köln mündikaalude ja kaaluvihtide tootmise tippkeskus. Sellest ajavahemikust on teada ligi viiskümmend Kölni kaalumeistrit. Mõnede meistrite kaale on säilinud rohkesti, mõnelt vähe ja on teada kaalumeistreid, kelle kaaludest pole ühtegi näidist alles jäänud. Kisch märgib, et 16. sajandist ja varasemast ajast pärit kullakaalud on äärmiselt haruldased. Sagedasemad on 17. sajandist, ja suuremal hulgal leidub 18. ja 19. sajandist pärinevaid kulla- ja mündikaale. 18. sajandi teisel poolel kaotas Köln mündikaalude tootmises oma juhtiva koha, kuna Kölnist kirde pool asuva Mägimaa (im Bergischen Land) linnades, nagu Elberfeld, Solingen, Lennep, Radewormwald jt, tekkis uus mündikaalude tootmise keskusala. Kui 19. sajandi keskpaiku kadusid kuldmündid käibelt, lakkas ka mündikaalude tootmine. Spetsiaalsete mündikaaludega ei olnud vajadust määrata mündi absoluutkaalu (massi) mingites ühikutes (untsides või loodides nagu apteegikaaludega), vaid taheti teha kindlaks kuldmündi vastavus ettenähtud normkaalule, seega tema ehtsus. Seetõttu kuulus kaalude juurde suurem või väiksem arv vihte, mis vastasid teatud mündi liigi nominaalile (nt tukat, cruzado, pistool jt) või selle osale. Oli mündikaale, mille juurde kuulus üksainus viht, mis vastas kõige sagedamini esinevale kuldmündile, tukatile. Leidus Kölni mündikaale, mille juurde kuulus üle 60 vihi kuld- ja ka teatud hõbemüntide kontrollimise tarvis. See viitab sellele, et rohkesti oli 14 B. Kisch on loetlenud üheksat liiki kaale, mida Kölni kaalumeistrid on valmistanud. Kisch, 36, G. Agricola, De re metallica libri XII. Bergbau und Hüttenkunde, 12 Bücher (Berlin, 1974),

187 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis käibel mitut liiki välisraha, mille vahetusväärtust oli vaja hinnata. Mündivihtide kõrval olid vihikomplektides messingist õhukesed neljakandilised nn tasandusvihid (Ausgleichsgewichte), mille abil tehti kindlaks uuritava mündi ja standardvihi vaheline kaalu erinevus, alakaal. Kölnist 16 kui kaubalinnast kujunes juba varakult oluline eri liiki kaupade ümberlaadimispaik andis Kölni peapiiskop Konrad von Hochstaden Kölnile lao- ehk turuõiguse (Stapelrecht 17 ), seega pidi iga läbireisiv kaupmees, eriti aga Reini jõge pidi liikuv kaupleja, oma kauba Kölnis kolmeks päevaks maha laadima ja linna kodanikele müügiks välja panema. Enne seda läbisid kaubad maksustatud range kvaliteedikontrolli. Seejuures mõõdeti ja kaaluti kaubad üle Kölnis kehtinud mõõtude alusel. Praakkaup põletati või visati Reini jõkke. Kontrolli tegid vastavad vannutatud ametimehed. Hiljem tehti mõõtude, kaalude ja vihtide kontroll ning järelevalve kohustuseks spetsiaalsetele mõõdukontrollijatele (Eichmeister), kelle oli vannutanud linna raad. Igal pool Kölnis, nii turgudel kui ka kaubamajades, olid eraldi kaalud mitmesuguste kaupade jaoks. Iga kaalumise eest tuli maksta. Ise tohtisid kaupmehed kaaluda alla ¼ tsentneri (12,5 kg) kaaluvat kaupa. Turuvihid olid kivist, pronksist, messingist või rauast. Kaalud olid kõik valmistatud Kölnis, sest väljaspool Kölni tehtud kaalude ja vihtide müük ning ost oli keelatud. Erandiks olid ainult Nürnbergis valmistatud teatud liiki kaaluvihid, nimelt üksteise sisse käivad vihikomplektid (Einsatzgewichte). 18 Kisch märgib, et veel 1818 oli nende kvaliteetsete vihtide valmistamise oskus ja laialdase ekspordi monopol vaieldamatult Nürnbergi käes. Kaalude valmistajad kuulusid sepaameti alla ja arvatav esimene kaalumeistrite tsunftikorraldus pärineb aastast Kehtestatud tsunftinormid olid hädavajalikud mõnede kaalumeistrite kuritarvituste ja puuduste tõttu : kaalusid oli valesti taadeldud ehk kontrollitud. Sõnaselgelt vihjati sealhulgas kullakaalude tegijaile. 16 Vt Geschichte der Stadt Köln Köln ( ). 17 Stapelrecht: ( ). 18 Vt Einsatzgewichte. Kisch, ; ka Einsatzgewichte: ( ). 19 Vt Die Waagemacher-Ordnung von Kisch,

188 Tullio Ilomets Kaalumeistrite tsunftikorraldus nägi ette kuueaastase õppeaja. Alles seejärel võis õpilane saada meistrikatsetele. Selliaeg ei olnud vajalik. Meistritööks pidi iga kaalumeistriks pürgija ilma võõra abita valmistama ühenaelakaalu 20 kõrval veel neljaloodikaalu 21 ehk kullakaalu, st mündikaalu koos vihtidega. Iga kaalumeister tohtis nüüd pidada kahte selli, keda Kölnis kutsuti sulasteks. Trahvi ähvardusel ei tohtinud seda käsitööd selles tsunftis teha ükski naine. Kaalumeistri surma korral võis tema naine töökoda siiski edasi pidada. Tööpäeva pikkus oli 15 tundi: hommikul kella viiest kuni kella kaheksani õhtul, välja arvatud muidugi püha- ja pidupäevad. Reguleeriti ka mündikaalude valmistamisega seotut: pikkade ja lühikeste kaalude väljanägemisest kuni selleni, et kaalukausid pidid olema riputatud siidnööride otsa. Kuni 18. sajandini olid mündikaaludel enamasti erisugused kaalukausid: üks tasapinnaline ja kolmnurkne ning teine ümmargune, kausikujuline. Ümmargune oli vihi, tasane proovitava mündi jaoks. Eri kaalukausid olid kasutusel juba enne aastat. Kaalumisel hoiti väikseid kaale üleval käega. Üks tsunftikorralduse lõik uuendas keeldu selle kohta, et kaalumeister ei tohi väljaspool Kölni valmistatud kaale ega vihte ei osta ega müüa ning omavalmistatud kaale ega vihte ilma kontrollmeistri (Schau- oder Eichmeister) ülekontrollimiseta müüki panna ega eksportida. Niisuguse range kvaliteedikontrolli tõttu oli Kölni mündikaaludel väljaspool Kölni hea kuulsus. Kontrollmeistrid määras linna raad üldjuhul eluks ajaks ning nad andsid tsunftile ametivande. Mündikaalude müük, nii ilma vihtideta kui ka koos vihikomplektiga, oli linnale tulutoov äri. Alles saja aasta pärast, 1655, sundis mündikaalu meistrite ameti areng vastu võtma uue tsunftikorralduse. 22 Iga kaalumeister pidi oma kaalukasti kaane siseküljele kirjutama tušiga oma nime, kaalu valmistamise koha ja aasta. Hiljem, 18. sajandist alates, kleebiti kaalukaanele spetsiaalselt selleks trükitud sedel. On tähelepanuväärne, et 16. ja 17. sajandil tegutsenud Kölni kaalumeistrid kirjutasid sageli oma nime asemele selle koha nime, 20 Maksimaalne lubatud koormus kaalumisel kaalule oli üks nael (Pfund), ca 467 g. 21 Maksimaalne lubatud koormus kaalumisel kaalule oli neli loodi (Lot), ca 4 x 15 = 60 g. 22 Die erneuerte Waagemacher-Ordnung von Kisch,

189 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis kust nad olid pärit. Näiteks a Arnold von Bochum, Gerhard von Düssel, Rütger von Essen, Tönnis von Aachen. Kölni kaalumeistrite aadressidest selgub, et enamik mündikaalude valmistajaid ei elanud ega tegutsenud kuigi kaugel Kölni toomkirikust: sealses käsitööliste kvartalis Reini jõe ääres. Mündikaalude ja vihtide hoidmiseks vajalikke puukaste valmistasid Kölni mööbelseppade tsunfti kuulunud eriväljaõppega kastimeistrid. Kischi väitel võis Kölnis juba 16. sajandil rääkida mündikaalu kastide tööstuslikust tootmisest. 23 Olenevalt vihtide arvust olid kastid kas lihtsama või keerulisema ehitusega. Vajaduse korral olid vihtide paigutamiseks eraldi sahtlid ja siiberkaanega suletavad vihikarbid või õnarused. Kaalukast lõigati enamasti välja ühest, sobiva suurusega puidutükist. Kasti kaanel olid kaks messingtraadist aashinge ja kasti sai sulgeda kaane peal oleva ühe, kahe või kolme messinghaagiga, mitte esihaakidega. Enamikul kastimeistritel oli kastikaanel oma tähismärk, enamasti sissepõletatud initsiaalid, samuti võis sulgurhaagi kuju olla erisugune. Kölni mündikaalude vihid olid eranditult messingist ning kuni 18. sajandi keskpaigani ilma haardenupu või -nurgata. Vihid olid põhiliselt neljakandilised. Kölni individuaalkaalumeistrite aeg lõppes 19. sajandi keskel, kui kaale hakati valmistama vabrikutes. Refereeritud aasta näitusekataloogis Das Fenster on lehekülgedel 6 7 toodud vanima säilinud Kölni kulla- ja mündikaalu fotod. Tõenäoliselt on kaalu valmistanud veidi pärast aastat kaalumeister Thomas von Dortman. Valmistamiskoht on St. Johannisstrasse Kölnis. 24 Kaalu kaane siseküljel olevas pikas tekstis on puudu kaalu valmistamise aasta. Ühes aasta raeprotokollis on mainitud üht Thomas Waagemacherit ja on arvatud, et tegemist võiks olla Thomas von Dortmaniga. Meie aasta kaalu meister on samuti Kölnis tegutsenud Thomas, kelle perekonnanimi, nagu kirjast saab välja lugeda, on 23 Laden und Lademacher. Kisch, Item mester Thomas van Dortman wagemecher in Cöllne uff sent Jans straessen gemacht. 189

190 Tullio Ilomets Wulmarhussenn 25. Valmistamiskohana on märgitud seesama St. Johannisstrasse, 26 kaalu valmistamise aeg on 1560, nagu öeldud. Ilmselt pole tegemist ühe ja sama isikuga, sest mõlema kaalu juurde kuuluvate tekstide keel ja kirjaviis on hoopis erinev. Ühine võiks neil olla aga kaalude kastimeister, sest mõlemal kaalukastil on täpselt ühesuguse tegumoega kaane sulgemishaak. 27 Võib aga ka olla, et niisuguse kujuga haagid olid hoopiski tollel ajal mingi standard, mida kaalukastide tegijad rakendasid. Nii et midagi kindlat ei saa väita. Mõlema kaalukasti kaanel on joonelised kujundid: Dortmani kaalukasti kaane peal on sirgete ristuvate tugevate joontega muster, meie kaalukasti kaane siseküljel kaarekujulised ristuvad vähenähtavad jooned. 28 Kas neil joonmustritel on mingi tähendus: kas need on meistri märk, tähis, või on nad lihtsalt kaunistus? Pigem võiks arvata, et ka kaalukastide meistrid on olnud erinevad. Kaalud on ju valmistusajalt üsna lähedased, aga kastide ehitus on erilaadne. Dortmani kaalukastil on esiküljel keskel mingid fotolt halvasti eristatavad initsiaalid, meie kaalukastil tegija initsiaalid puuduvad. Dortmani kaalukast ei ole tehtud ühest puidutükist, vaid on kokku pandud üksikosadest, meie kaalukastil on vajalikud väljalõiked ja õnarused lõigatud puidu sisse. Kaalukasti mõõtmed on Dortmani kaalul 20,2 x 10,2 cm, meie kaalul 22,0 x 12,5 cm. Mündikaalude kaalukastide pikkus on läbi aegade varieerunud vahemikus 25,5 cm kuni 12,0 cm, kaalukasti laius on olnud 12,5 cm 25 Kaalu kaane siseküljel on tekst (vt foto nr 2) bey mych gemacht Thomas vulmarhussenn zu collenn vp synt yohans strassen nest Der bat stoffen anno 1560 ehk siis: tehtud minu, Thomas Vulmarshusseni juures Kölnis Püha Johani tänaval sauna kõrval aastal. Sellist kaalumeistrit leksikonid ei tunne. Nime Wulmar selgituseks: pühak Wulmar von Samer ( , Picardia, Prantsusmaa) oli kutsarite ja voorimeeste patroon. Ökumenisches Heiligenlexikon. ( ); Perekonnanimi Hussen on esinenud ka Nordrhein-Westfaleni alal. abstammung/de/hussen.html ( ); Hussen on samuti üks maakoht Põhja- Rheinland-Pfalzis, mis maavalduslikult kuulus Kölni kuurvürstkonda. de.wikipedia.org./wiki/hussen ( ). 26 Tänav sai oma nime St. Johanni ja Cordula kiriku järgi. Kirik, majad ja tänav on näha Arnold Mercatori a tehtud Kölni linna plaanist tehtud väljavõttel: S. Johanss straiß, S. Johan Cordulen. Datei:johannissraße-Köln-Mercator-1571.jpg ( ). 27 Vt Das Fenster, lk 17, kus on sulgemishaagi foto: Köln. Thomas von Dortman, wohl um Vt foto

191 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis kuni 6,0 cm. 29 Väiksesse kaalukasti mõõtmetega 8,0 x 15,0 x 4,0 cm võis mahtuda kuni 40 vihti ning kaal. Kasti laiusmõõt iseloomustab mündikaalude kaaluõla pikkuste erinevust: on pikema ja lühema õlaga kaale. Meie kaal ja Dortmani kaal kuuluvad pikaõlaliste mündikaalude hulka. Huvitaval kombel on Thomas von Dortmani kaalu osuti alumine osa, mis kinnitub kaaluõlgadele, oma kuju poolest väga sarnane meie kaalu sama detailiga. 30 Kui kaalumeistrid pole üks ja sama isik, siis võib see viidata kaalumeistrite teatud koolkonna tunnusele. Ka selle poolest jääb asi selgusetuks ning vajab edasist uurimist. Kaaluvihtide mõõdusüsteemi kuuluvuse selgitamine Kölni kaalu juurde kuuluva 31 vihi identifitseerimisega tegi algust Leo Tiik. Alljärgnevalt on kasutatud tema uurimistulemusi, ent püütud leida lisaandmeid ja seisukohti nii uuemaist kui ka vanemaist allikaist. Probleem seisneb selles, kuidas vihtide kaalumistulemuste alusel leida nende kuuluvus-vastavus tolleaegsele kuld- ja hõbemüntide rahasüsteemile ja nende omavahelistele kaalulistele suhetele põhiühiku suhtes. Juba 12. sajandi keskelt pärinev Kölni-Erfurdi rahaühik mark 31 kehtestati Püha Rooma riigi keisri Karl V 32 valitsusajal a toimunud Esslingeni riigipäeval saksa mündi ja rahanduse ning kulla- ja hõbedakaubanduse ametliku alusena. 33 See sai nimeks Kölni mark Vt Das Fenster; Kisch, illustratsioonid. 30 Vt Das Fenster lk 7; foto nr Hans Joachim v. Alberti, Mass und Gewicht. Geschichtliche und tabellarische Darstellungen von den Anfängen bis zur Gegenwart (Berlin: Akademie Verlag, 1957). 32 Karl V ( ), Habsburg, 1519 Rooma-Saksa kuningas, 1520 Püha Rooma riigi keiser. 33 Kölner Mark. Artiklis on ülevaatlikud tabelid kuld- ja hõbemarga kohta: de.wikipedia.org/wiki/mark-(gewicht) ( ). 34 Christian Noback, Friedrich Noback, Vollständiges Taschenbuch der Münz-, Maass- und Gewicht Verhältnisse der Staatspapiere, des Wechsel- und Bankwesens und der Usanzen aller Länder und Handelsplätze, Erste Abtheilung (Leipzig: F. A. Brockhaus, 1851), Die alten kölner Maasse und Gewichte: 191

192 Tullio Ilomets a Augsburgi riigipäeval täiendati aasta riigi mündikorraldust sellega, et määrati ka taaler nn riigitaalriks (Reichstaler), millest sai käibemüntide vääringu alus. 35 Meie Kölni kaal ja oletatavasti ka vihid kuuluvad samasse ajastusse, kui Kölni mark ja käibemündid said ametlikult kindla aluse. Algse Kölni marga etalon, mille hoiukoht oli Köln, pole säilinud ja seetõttu on Kölni marga kaalu 233,8123 g selle a täpseks kaaluks pidamist varakult kritiseeritud. 36 Hoolimata Hauschildi 37 kriitikast kasutatakse Kölni marga algväärtusena vanemates ja Das Pfund enthielt 2 Mark des Gold- und Silbergewichts, war also 467,6246 Gramm = 9729,36 holländische As. Gold- und Silbergewicht war die kölnische Mark. Die Mark hatte 8 Unzen, 16 Loth, 64 Quentchen, 256 Pfennige, 912 Heller, 4020 (kölnische oder Dukaten-) As, 4352 Eschen oder Richtpfennigtheile, und wog 233,8123 Gramm= 4864,68 holl. As. Probiergewicht ist gleichfalls die Mark, mit der in Deutschland üblichen Einstellung: beim Golde in 24 Karat zu 12 Grän, beim Silber in 16 Loth zu 18 Grän, bei beiden Metallen also 288 Grän. Eben diese Mark bildete früherhin und bis in die neueste Zeit, mit ihren vielfachen (zum Theil abweichenden) Kopien, das Normal-Gold-Silber- u. Münzgewicht aller deutschen Staaten. Samad autorid märgivad, et Kölni marga kaal senisäilinud vanima etaloni (aastast 1705) alusel on 233,8123 grammi. 35 Meyers Großes Konversations-Lexikon, Bd 14 (Leipzig, 1908), Johann Friedrich Hauschild, Zur Geschichte des deutschen Maß- und Münzwesen in letzten sechzig Jahren (Frankfurt a. Main, 1861). Autor kritiseerib lk 40 Johann Rogneri Abriß der Meßkunde Wien 1860 raamatu autori seisukohta. Ja nimelt: Wenn der Verfasser dieser Schrift auf Seite 15 derselben sagt: Die von Kaiser Karl V anno 1524 im deutscher Reiche eingeführte und zu Köln aufbewahrte Münzmark heißt Kölner (wahre köln.) Mark.., ferner auf S. 39: Bis zum Jahre 1857 galt seit 1524 in sämmtlichen deutschen Staaten die Kölnische Mark als Münzgewicht, und es war 1 köln. Mark = 233,8123 Gramm, so werde ich mich veranlaßt, darüber hier folgendes zu bemerken. Ueber das absolute Gewicht der echten Kölnischen Mark sind in einem Zeitraum von mehr als hundert Jahren viele genaue Untersuchungen angestellt worden, deren Ergebnisse aber nicht gehörig mit einander übereinstimmen. Dieser Mangel an Übereinstimmung ist indessen sehr leicht daraus zu erklären, daß das Vorhandenseyn des wahren Originals der Kölnischen Mark (unter den in Köln aufbewahrten Gewichte) sich nicht mit zweifelloser Gewißheit behaupten läßt und die Frage, wie schwer dieselbe damals (1524) eigentlich gewesen sey, als sie gesetzlich die allgemeine Münzmark der Deutschen wurde, also auch nicht sicher beantworten werden kann. Die Bestimmung der Kölnischen Mark zu 233,8123 Gramm ist also von Hoffmann, und erst im Jahre 1829 erfolgt. Sie galt in dieser Schwere auch nur in Leipzig, welche Schwere aber Rogner dem Urgewichte der Kölnischen Mark seit 1524 irrthümlich beilegt. Teisal märgib autor: Die Kölnische Mark war also 333 Jahre lang das gesetzliche Münzgewicht der Deutschen (Esslinger Reichstag Wiener Münzvertrag). 37 Johann Friedrich Hauschild ( ) oli saksa kaubandusteadlane ja metroloog. 192

193 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis ka mõnedes uuemates teavikutes ikka sama kaaluväärtust sajandi alguskümnenditel teostatud Kölni marga ja kontrollpenni (Richtpfennig) 39 standardvihtide kaalumiste tulemusi on arvustanud ka Herbert Rittmann, kelle väiteid on refereeritud taalri kohta käivas artiklis. 40 Tema hinnangul on vihtide kaaluandmeid tugevalt idealiseeritud, kuna kaalud ja vihid ei võimaldanud varem ega ka 19. sajandi alguskümnendeil vajaliku täpsusega andmeid saada, rääkimata kirjanduses leiduvaist arvutusvigadest. Hoolimata sellest, et Kölni mark võeti kasutusele paljudes kohtades, ei ühti nende standardid omavahel. Nii näiteks kaalus Dresdeni Kölni mark 233,543 g, Frankfurt am Maini oma aga 233,957 g. Teiste Saksa linnade Kölni marga väärtused mahuvad nende kahe vahele. Artikli andmeil on nüüdsel ajal kirjanduses kasutatud arvutuste alusena üldjuhul Brandenburgi-Preisi Kölni marka massiga 233,856 g. Meetersüsteemi kui universaalse mõõdusüsteemi kasutamine algab 19. sajandiga. Napoleon I 41 valitsuse ajal kehtestas Prantsuse Rahvuskogu 10. detsembril a seadusena meetermõõdustiku. Meetersüsteemi töötas välja 26-liikmeline Euroopa teadlastest koosnev komisjon. Määratleti algmeeter ja kilogramm. 42 See uus prantsuse mõõdu- ja kaalusüsteem leidis poolehoidu eriti teadlaste 38 As, Meyers Großes Konversations-Lexikon, Bd. 1 (Leipzig, 1905), 840; Richtpfennig, ibid., Bd. 16 (Leipzig 1908), 912. Neid allikaid on praegusel ajal refereeritud paljudes Wikipedia artiklites. 39 Richtpfennig oli täpse kaaluga neljakandiline hõbeviht, mis oli mündinduses kasutuses põhikontrollvihina. Kölni mark jagunes 256 (kontroll)penniks ning kontrollpenni osaks (Richtpfennigteilchen). 40 Taler ( ( ); Herbert Rittmann, Deutsche Geldgeschichte (München, 1975). Vt veel viidatud artiklis lõiku: Der Reichstaler von Artiklis on Kölni hõbemarga väärtuseksehk massiks võetud 233,856 g. Selle kaaluga sulamhõbemargast vermiti 8 käibetaalrit kaaluga 29,232 g, mis oli hõbeda ja vase sulam. Hõbedasisaldus mündis pidi olema 889/1000. Puhas hõbemark jagati 9 hõbetaalriks (9 Taler Fuss), kaaluga 25,984 g. Vääringuks kehtestati, et 1 riigitaaler oli 68 kreutserit. 41 Napoleon I ( ) valitses Prantsusmaad aprillil 1795 kehtestas rahvuskonvent Prantsusmaal meetersüsteemi. Prantsuse TA defineeris meetri juba a kui 10-7 Pariisi läbiva veerandmeridiaani pikkusest. Meridiaanikaare täpsed mõõtmised kestsid kuni Täpsustatud andmetel valmistati plaatinast esimene meetri etalon. Gramm defineeriti kui 0,01 m 3 ja kilogramm kui 0,1 m 3 destilleeritud vee kaal temperatuuril +4 ºC. Pärast Napoleoni langust meetersüsteem Prantsusmaal tühistati ja seadustati ainsa kehtiva mõõdusüsteemina alles a (Vt Der Weg zum metrischen System alte_masse_wissen.html ( )). Vt ka viide 31 Alberti,

194 Tullio Ilomets ja inseneride hulgas. Senised kehtivad mõõdud ja kaaluühikud, samuti ajaloolised, oli vaja ümber arvutada meetersüsteemi, et võrrelda neid omavahel ühtse süsteemi alusel. Seetõttu oligi oluline selgitada, kui palju oli säilinud 19. sajandi alguseks neid Kölni marga ja temaga seotud algetalonmünte ja -vihte. Kohe kerkib ka küsimus, millise täpsusega suudeti 19. sajandi alguskümnendeil kaaluda ja kui täpsed olid standardkoopiad. Meetersüsteemi eelsel ajal kasutasid keemikud nagu farmatseudidki apteekides kehtivat unts-drahm-graan-kaaluühikute süsteemi, mis Saksamaal põhines Nürnbergis a kehtestatud 12-untsisel Nürnbergi standardnaelal (Nürnberger Medizinalgewicht) sajandi algusaastail oli väikesi kaalutisi võimalik kaaluda juba kolme komataguse koha (mg) täpsusega. 44 Teaduse arenedes täiustusid ka kaalud, suurenes kaalude tundlikkus, mõõtmistäpsus ja stabiilsus. Kui palju kaalub meetersüsteemis Kölni mark, seda asus varakult selgitama Maini-äärse Frakfurdi metroloog Georg Kaspar Chelius, 45 kes avaldas saadud esialgsed tulemused a ning a juba laiendatud ja täiustatud tulemused väljaandes Kaubalinn Frankfurt am Maini mõõtude ja kaalude (massi) usaldusväärsuse võrdlus. 46 Mitme vana standardvihi alusel sai ta näiteks Mainiäärse Frankfurdi Kölni marga kaaluks (massiks) 233,9402 g, mida ta hiljem täpsustas. Samuti selgitas autor prantsuse mõõdusüsteemi ja õpetas kümnendmurdude rakendamist arvutamisel. Samalt autorilt ilmus aastal järjekordne ülevaade nii mineviku kui ka tema 43 1 Nürnbergi nael (Pfund) = 12 untsi = 96 drahmi = 288 skruupulit = 5760 graani = g. 1 unts = 29,82115 g, 1 drahm = 3,72764 g, 1 skruupul = 1,24255 g, 1 graan = 0,06213 g. Vt Apothecaries system Apothecaries`_system ( ). 44 F. Szabadvary, Geschichte der analytischen Chemie (Budapest, 1966), 168, 173. C. H. Pfaffi ( ) kaaludel sai 10 g koormuse korral kaaluda 1 mg täpsusega juba enne a. J. J. Berzelius ( ) oli esimene keemik, kes hakkas süstemaatiliselt kasutama meetersüsteemi. Tema kaalu kõige väiksem viht oli 5 mg, mis toimis kaaluõlal reiterina. 45 Georg Kaspar Chelius ( ), saksa metroloog ja matemaatik. 46 Georg Kaspar Chelius, Zuverlässige Vergleichung sämmtlicher Masse und Gewichte der Handelstadt Franfurt am Main so wohl gegen einander selbst, als auch gegen die französischen und andere auswärtigen deren Inhalt als zuverlässig bestimmt ist. Zweite, ganz umgearbeitete und sehr vermehrte Auflage (Frankfurt am Main, 1808). 194

195 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis kaasaja mündinduse ja mündinduse-rahanduse seaduste kohta. 47 Kolmas sama autori raamat mõõtude-kaalude kohta ilmus trükist pärast autori surma aastal, selle teose oli Cheliuse väimees Johann Friedrich Hauschild ümber töötanud ja laiendanud ning toimetanud. 48 Kölni marga algkaalu (massi) väljaselgitamise ajaloo kohta järelejäänud-alleshoitud-ülesleitud standardvihtide alusel annab põhjaliku ja kriitilise ülevaate J. F. Hauschildi aastal ilmunud raamat, mis käsitleb paljude maade ja linnade mündivihtide võrdlevat uurimist ning mõõtude ja kaalude uurimise uuemaid saavutusi, aga ka kriitikat. 49 Raamatu eessõnas on autor rõhutanud, et meetersüsteemi kaaluühik on meie jaoks väga suure tähtsusega, sest see on peaaegu igal pool peamine võrdlusühik või saab selleks. Kölni marka käsitlevast peatükist saab lähemat teavet Kölni marga vihi kohta, mille mass on 233,8123 g; sellest on juttu eespool (vt viide 36). Nimelt kaalus Leipzigi mehaanik Hoffmann Kölnis 47 Georg Kaspar Chelius, Aphorismen aus dem Fache der Münzgesetzordnung und des Müntzwesens der vergangenen und gegenwärtigen Zeit (Frankfut am Main, 1817), Bayerische Staatsbibliothek München (digital). 48 Allgemaines Comtoir-Handbuch. Neunter Theil oder Maß- und Gewichtsbuch von Georg Kaspar Chelius. Dritte, von dem Verfasser selbst ganz umgearbeitete und sehr vermehrte Auflage, Nach dessen Tode herausgegeben und mit Nachträgen begleitet von Johann Friedrich Hauschild, Mit einer Vorrede von H. C. Schumacher (Frankfurt am Main: Verlag der Jägerschen Buch-, Papier- und Landkarten-Handlung, Parsons Library, University of Michigan (digital)). Kirjandusviidetes esineb raamatu autorina Hauschild. 49 Johann Friedrich Hauschild, Vergleichungs-Tafeln der Gewichte verschieder Länder und Städte nebst der neuesten Verordnungen und Untersuchungen über Maße und Gewichte, wie auch mehreren Beiträge zur Berichtigung der Gewichtskunde (Frankfurt am Main, 1836), Bayerische Staatsbibliothek München (digital). Raamatus on lk peatükk, mis on pealkirjastatud VI Die neueste Bestimmungen der Kölnischen Mark, mit Hinsicht auf frühere Bestrebungen für den gleichen Zweck. Selles peatükis analüüsib autor eri autorite saadud tulemusi Kölni marga kohta. Selgus, et kaheksa autori määramiste-arvutuste tulemused mahtusid vahemikku 233, , 8619 g. Keskmine väärtus on 233,8133 g, sealhulgas: Hoffmanni tulemus on 233,8123 g, Vega oma 233,8557 g, mis on Preisi Kölni margale lähedane, s.o 233,8556 g. Noback (1851) on eessõnas lk XXII XXIII esitanud 17 Saksa linna Kölni marga väärtuse: kõige väiksem on Dresdenil, 233,54308 g, ja kõige suurem on Nassau mark, 233,9569 g, mille Nassau oli võtnud üle Maini-äärselt Frankfurdilt. See omakorda võttis kasutusele Preisi Kölni marga 233,8555 g (ilmselt 1837). Ka Alberti (viide 31) (1957) Kölni mark on 233,8123 g. Tuleb tõdeda, et Kölni marga varasema perioodi kaalulisele väärtusele pole täpset meetrilist vastet veel lõplikult välja selgitatud, vt ( ) 195

196 Tullio Ilomets 4. augustil 1829 seal säilinud ja 21. jaanuaril a kaalumeister Caspar Grevenbergi 50 valmistatud vihi, millel oli kiri: Ein Mark Kölnisch zu 152 Engel. 51 Sellest lasti valmistada täpsed koopiad, mis tembeldati Kölni linna kolme krooni vapiga. Igal koopial oli kiri: Copie der Kölnischen Mark vom Jahr Köln Kas see Kölni marga viht on senini teadaolevalt kõige vanem Kölni marga dokumenteeritud viht? Ilmselt küll. Meie kaal ja arvatavasti ka vihid on samaaegsed Dortmani kaaluga. Tolle kaalukasti kaane siseküljel on tekst, mis on avaldatud Fensteris 52 ja tõlgitud tänapäeva saksa keelde. Kirjutatud on vihist, mis on õige engeli-viht ja mille alusel on võimalik välja arvutada kõiki kaalu- (või vihi-) süsteeme (Gewichtssysteme) ja selle abil kõige väiksemate ühikuteni jõuda ning tuletada Kölni vihi õige kaal. 53 Seega võiks see Kölni marga jaotus pakkuda huvi ka meie kaaluvihtide seisukohast. Kaalukasti kaanel olevas tekstis on Kölni mark 152 engelit, a 152 engelse-vihi kaal oli 233,8123 g, 1 engel on seega 1,5382 g ning vastab 32 Hollandi troy-ass ile. 54 Olgugi et Hollandi troy pound ja Inglise troy pond on nime poolest sarnased, erinevad nad kaalu (massi) poolest tunduvalt. 55 Kölni 50 Kisch, 84. Caspar G. nimetati 17. veebruaril 1710 Kölni taadelmeistriks (Eichmeister). Surnud Tema poja, kaalumeister Jacob Grevenbergi a valmistatud vihikomplektis on viht, millele graveeritud 1 Marck Gewicht (lk 33). Mark on esitatud rihtpennides. Vihikomplekt on Kölni linnamuuseumis. 51 Tekst: Solche ist am 21. Januar 1705 von dem Wagenmacher Caspar von Grevenberg verfertigt worden, und hat folgende eingegrabene Schrift Ein Mark Kölnisch zu 152 Engels. 52 Das Fenster, Dies ist ein Engels-Gewicht, mit dem man alle Gewichtssysteme berechnen kann. Und erstens gehen auf unsere kölnische Mark je Mark 152 Engels. Ein Lot kölnischen Gewichts sind 9½ Engels. Danach rechnet im Verhältnis hinunter bis auf die kleinste Einheit. Dies ist ein rechtes Engels-Gewicht, da man das rechte kölnische Gewicht herleiten kann. Seega 1 Kölni mark oli 152 engelit ja üks Kölni lood 9,5 engelit. Fensteri autorid esitavad Kölni marga alajaotuste süsteemi: Eine Kölner Mark entsprach 152 Engels = 8 Unzen = 16 Lot = 64 Quentchen = 4864 Ass. Engel war ein holländisches Gewicht zu 32 Ass. Ein holländisches Ass entsprach 0,048 g oder 13 12/25 (13,48) Kölner Richtpfennigen. 54 Troy kaal on massiühikute süsteem, mis sai alguse Prantsuse kaubalinnast Troyes st ja kasutati esimesena Inglismaal 1400-st aastaist ning seadustati ametlikult kulla ja hõbeda jaoks Inglise kuninga Henry VIII ( ) valitsuse ajal Hollandi troy oli kulla ja hõbeda kaalusüsteemina kasutusel veel pärast meetersüsteemi kehtestamist. Hollandi nn troy-ass sai laialdase leviku. Vt Troy weight ( ). 55 Hollandi troy-pond (nael) on 2 hollandi troy-marka = 492,16772 g. Inglise troy pound (nael) = 373,242 g. Mõlemad jagunevad vastavalt 1 Hollandi troy-pond = 196

197 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis marga ajaloo ning Kölni kuld- ja hõbemarga jaotiste kohta annab hea lühiülevaate Wikipedia artikkel, 56 kus Kölni marga väärtuseks on võetud 234, g. Meie peame Kölni marga väärtuseks siiski 233,8123 g. Vihtide süsteemi arvutamisel peab arvestama nii vihtide võimalikku korrosiooni kui ka vihtide endi valmistamise vea piiri. Seetõttu ei tarvitse sama liiki vihid olla omavahel kuigi täpselt kooskõlas. Alljärgnevalt püüame välja selgitada vihtide tõenäolise jaotussüsteemi. Vihid nr 5 18 sobivad kokku Hollandi troy-pond i troy-assüsteemiga. Võttes vihi nominaalkaalu näiduks (nt 0,5 gr või 6 gr) 1 graani ja korrutades 20-ga (1 as on 20 gr), saame mitmel vihil tulemuseks troy-as-väärtuse 0,048 g või sellele lähedase väärtuse. Ka on selle rühma vihid omavahel enam-vähem kooskõlas. Vihid ühilduvad omavahel ja on troy-as-väärtuse suhtes täpsed, nt vihid nr 10, 12, 13, 15. On teada, et mündikaalude vihikomplektis oli alati ka korralik troy-as-süsteemi kuuluv, assideks kutsutud, tasandusvihtide komplekt (Ausgleichsgewichte). 57 Vihid nr 1, 2, ja 19, 20, 21, 24 kuuluvad arvatavasti ordinaarse karaadi vihtide süsteemi. Võttes aluseks, et karaat (kr) on neli korngraani (4 x 0,05074 g), saame vastavalt: vihid 1, 2 on 0,75 kr. 8 Onzen = 160 Engelsen = 5120 As = 246,08386 g; 1 Onze = 20 Engelsen = 640 As = 30, g; 1 Engelsen = 32 As = 1, g; 1 As = 0, g. 1 Inglise troy-pound = 12 ounces = 240 pennyweihgts = 5760 grains = 373,242 g = 7765,6 Hollandi As; 1 ounce = 20 pennyweigts = 480 grains = 31,1035 g; 1 pennyweight = 24 grains = 1, g; 1 grain = 0, g. 56 Vt 27 Kölni mark. 1 Goldmark = 24 Goldkarat = 288 Goldgran = 4608 Korngran = 233,8123 g. 1 Goldkarat = 12 Goldgran = 192 Korngran = 9, g. 1 Goldgran = 16 Korngran = 0, g. 1 Korngran = 0, g. Tavaline karaat = 4 korngraani = 0, g. 1 Silbermark = 8 Unze = 16 Loth = 256 Pfennig = 512 Heller = 4068 Korngran = Richtpfennig = 233,8123 g = 4864,68 Holl. As. 1 Unze = 2 Loth = 8 Quentchen = 32 Pfennig = 64 Heller = 576 Korngran = 8192 Richtpfennig = 29, g. 1 Loth = 4 Quentchen =16 Pfennig =32 Heller = 288 Korngran = 4096 Richtpfennig =14, g. 1 Quentchen = 4 Pfennig = 8 Heller = 72 Kormgran = 1024 Richtpfennig = 3, g. 1 Silberpfennig = 2 Heller = 18 Korngran = 256 Richtpfennig = 0, g. 1 Heller = 9 Korngran = 128 Richtpfennig = 0, g. 1 Korngran = 0, g. 1 Richtpfennig = 3,5676 mg. 1 Silbermark = 4020 (kölnische oder Ducaten) As = 0, g und 4352 Eschen = 0, g. Komatagused kaugemad kohad on arvutuslikult vajalikud, reaalne kohtade arv oleneb kaalumise täpsusest. 57 Fenster,

198 Tullio Ilomets viht 19 on 2 kr, viht 20 aga 0,5 kr, viht 21 on 0,25 kr, viht 24 aga 1 kr. Ühtset ühildumist, võttes ühe vihi kaalu aluseks, ei ole. Kaks vihti sobivad Inglise troy-pound-süsteemi: viht 25 on 1 Inglise troy-grain, viht 26 aga 0,20 Inglise troy-grain i. Nürnbergi Pfund-süsteemi kuuluvad kolm vihti: viht nr 22 on 1 skruupul, viht nr 28 on 0,1 Nürnbergi graani, viht nr 27 on 0,4 Nürnbergi graani. 58 Kölni marga süsteemi kuulub viht nr 23, mis vastab kaalult 1 hellerile. Vihid 2 ja 3 ning 29 ja 30 kuuluvad rihtpennide (rp) (Richtpfennig) süsteemi. Jagades vihi nominaalväärtuse rihtpenni väärtusega (0, g ), saame vihi väärtuse rihtpennides. Viht 3 ja 4 on 0,5 rp, sest vihi kaal on väiksem rihtpenni omast. Viht 29 on 4 rp, viht 30 on 2 rp. Vasetükki nr 31 võime pidada vihiks, sest tema kaal vastab 1 engeli kaalule, st 1,53371 / 0,048 = 31,95 32 (1 engel on 32 assi). Hõbemarga mass, kui 1 Kölni mark on 152 engelit = 4864 Hollandi assi, on Kischi andmeil 233,75 g. 59 Ühe engeli mass vastab sel juhul 1,5378 grammile. Ülaltoodust on näha, et vihid kuuluvad mitmesse süsteemi ja eri sorti vihte on vihikomplektis eri hulgal. Kõige rohkem on troy-as ile vastavaid vihte, 15 vihti (kaasa arvatud ka 1 engeli viht). Järgmised, kuue vihiga, on ordinaarse karaadi vihid, rihtpennide hulka kuulub neli vihti, Nürnbergi naela süsteemi kuulub kolm vihti, Inglise troypound-süsteemi kaks vihti. Üksik viht on 1 heller. Tõenäoliselt pole niisugune vihisortide koosseis juhuslik, vaid on koostatud praktilist vajadust mööda. Seda laadi vihikomplekti, milles enamik on tasandusvihid, kuulus käibevihtide ehtsuse kindlakstegemiseks vajaliku abivahendina ka spetsiaalne tabelite raamat. 60 Teatavasti olid hõbemündid vermitud hõbeda ja vase sulamist kindlas vahekorras, mis oli seadusega 58 Vt Alberti, 377; vt ka viide 43 Apothecaris system. 59 Kisch, 32, 33. Übersichtlich zuzammengestellt ist 76 Ass = 1 Quentchen; 304 Ass = 4 Quentchen = Loth; 608 Ass = 8 Quentchen = 2 Loth = 1 Unze; 4864 Ass = 64 Quentchen = 16 Loth = 8 Unzen = 1 Mark. 1 kölnische Mark wiegt 233 ¾ Gramm (233,75 g) und entspricht 152 Engels. 60 Fenster,

199 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis sätestatud. 61 Kaalumise andmete järgi saadi tabelist näit, mille põhjal oli võimalik otsustada mündi kvaliteedi üle. Müntide võltsimine on ju niisama vana kui mündid ise. Vihikomplekti vihtide koosseisu alusel võib arvata, et tegemist on mündikaaluga. Enamikust varema ja hilisema aja mündikaaludest erineb meie kaal kunstilise kujundusega esikülje poolest ja selle poolest, et mõlemad kaalukausid on õõnsad. Kaalu esikülg ja kaalukausid on kaetud valge metallikihiga. Kaal pole ka käeshoitav, vaid riputatakse kastikaanele paigutatava messingist tugivarda külge. Erinevus on veel selles, et vihid on kõik väikesekaalulised ja asetsevad paberümbristes, millel on vihtide kohta täpsem või üldisem kirje. Kaalukasti ehitusest ja kujundusest on näha, et suuri vihte polegi sellesse kaalukasti ette nähtud: puuduvad õnarused suurte vihtide tarvis. 62 Võimalik, et sajandite jooksul on seda kaalu vajatud ka muuks kui ainult müntide kaalumiseks; võis kasutada ju teisi vihikomplekte. Kullaseppadel ja juveliiridel olid niisugused väikesekoormuselised tundlikud kaalud tol ajal kindlasti kasutusel. Kaal on Tartu ülikooli keemiakabinetis kunagi ametlikult arvel olnud, mida tõendab kaalukasti kaanel olev inventarisilt, millel on nr 60. Samasuguse kujundusega inventarisilte leidub ka paljudel teistel muuseumis olevatel vanadel museaalidel. Hiljem on kaal inventari nimekirjast välja arvatud ning number läbi kriipsutatud, kaal ise aga uunikumina alles hoitud a ülikooli taasavamise 25. aastapäevale pühendatud suureformaadilises albumis on juttu ka keemiakabinetist ja mainitud, et kabinetil on seitse proovimiskaalu (Probierwaagen), kuid eraldi pole seda kaalu seal mainitud. 63 Proovimiskaale kasutati 61 Ka kuldmündid ei olnud puhtast kullast. Hõbeda ja kulla sulamid olid käibemüntidena kulumisele vastupidavamad kui puhtast metallist tehtuna. 62 Ivar Leimuse arvates võiks olla tegu etalonidega. Seepärast olidki vihid esialgu ühekaupa ja kaal nii uhke, lausa hõbedaga kaunistatud. Sel juhul oleks tegemist suure haruldusega, mida linnas võis ka valmistamise ajal olla ehk mõni üksik (või üksainus) eksemplar (toim). 63 Die Kaiserliche Universität zu Dorpat. Fünfundzwanzig Jahre nach ihrer Gründung (Dorpat, 1827), 9. Keemiakabineti aparaatide nimekirja on koostanud Giese järeltulija prof G. Osann ( , TÜ-s ). Nimekirjas on 56 aparaati. Võib arvata, et neid kaale ei kasutatud praktiliste tööde jaoks juba 199

200 Tullio Ilomets analüüse tehes ja siis, kui oli vaja täpsemalt kaaluda suuremat hulka materjali (nt reaktiive, drooge jms). Seda Kölni kaalu võidi kasutada müntidega seoses, sest sel ajal olid mündikaalud veel hulk aega tarvitusel. Kahjuks ei ole sellest ajavahemikust säilinud keemiakabineti arhiivdokumente, ja kui ei leita uusi materjale, jäävad paljud küsimused lahtiseks. Giese ajal, aga kindlasti mitte enam Osanni ajal, sest keemiakabinetil oli juba ajakohasemaid kaale. 200

201 Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Historically valuable scales (dated 1560) from Cologne at the University of Tartu History Museum Tullio Ilomets, cand. chem. University of Tartu History Museum The oldest of all the precision measurement instruments preserved at the University of Tartu History Museum is probably the complete set of coin scales manufactured in Cologne in It comprises the scales box (12.5 x 22.0 x 2.7 cm), the scales and the weights: 28 tetragonous brass weights, two S-shaped copper-wire weights and one semi-circular copper weight. The scales were donated to the museum by the university s Chair of Inorganic Chemistry in The chair staff believed that the scales had belonged to Ferdinand Giesele, Professor of Chemistry and Pharmaceutics ( , served at the university from ). No other information about the original ownership of the scales or other aspects of their long existence is available. The inside of the scales box lid contains an inscription telling us that a master by the name of Thomas Wulmar Hussen made the scales on St. Johan Street in Cologne in This particular set is different from most coin scales manufactured in Cologne because of the way it is suspended on the brass rod inserted into the lid. Both scalepans are round and the whole front part of the scales is covered with a flowery metal ornament. Another notable difference lies in the fact that the 31 weights are of very small mass and are stored not in special recesses in the scales box but mostly in paper envelopes with explanatory inscriptions. The scales box in fact has two compartments with lids and two open drawers for weight storage. The main objective of this article is to describe the set in detail. The scales and scales box were thoroughly measured. The weights were weighed on Mettler B 6 analytical semi-micro scales. The author attempts to determine the weight system to which those of this particular set of scales belong. For the purpose of this analysis the mass value of the Cologne mark was set to g. 201

202 Tullio Ilomets The calculations performed indicate the following: it is most likely that 15 of the weights belong to the Dutch troy-pound (as) system (weights 5-18 and 31); that two of the weights belong to the English troy-pound (grain) system (weights 25 and 26); that six of the weights belong to the ordinary carat weights system (weights 1, 2, 19, 20, 21, 24); that four of the weights belong to the Cologne mark s penny (Richtpfennig) system (weights 3, 4, 29, 30); that three of the weights belong to the Nuremburg pound (Pfund) system (weights 22, 27, 28); and that one further weight (23) was denoted as a heller. The article contains a brief overview of the Cologne coin scales manufacturing process, the coin-making industry and the history of the Cologne mark. The author also examines issues associated with the process of determining the initial mass value of the Cologne mark based on old and new reference sources. This exhaustive description allows readers to draw the conclusion that this is a very rare reference-standard set of scales. 202

203 Vana ülikoolimaja uks? MA Egle Tamm Tartu Linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistus Ukse taasavastamine aasta varakevadel pöördus artikli autori poole üks Tartus Jaama 27 asuva maja elanik, kes soovis vabaneda tema kuuris olevast uksest, mille koopia on ees Jaama 27 majal (ill 1). Koopia valmistasid aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilased, originaal aga jäi kuuri. Oli tekkinud olukord, kus imposantne kahe reljeefse mehepeaga uks (ill 2), mis oli mälestisena kaitse alla võetud kui Jaama tn 27 uks, ei olnud enam selle maja uks, vaid paiknes kuuris. Ilma sügavama analüüsita ja uuringuteta tundus uksele kõige sobivam uus omanik olevat Tartu ülikool. 1 Uks viidi kuurist ülikooli hoidlasse restaureerimist ja paremat asukohta ootama. Uksega lähemalt tegeledes selgus, et intuitsiooni ajel tehtud otsus osutus õigeks: Jaama 27 majal ees olnud uks võis esialgu kuuluda Tartu ülikoolile, olla Suurturu-äärse vana ülikoolimaja peauks. Ülikoolimaja Suurturu ääres Enne Tartu ülikooli praeguse peahoone valmimist aastal toimus ülikooli õppe- ja administratiivtöö mitmes majas. 2 Neist olulisemad olid von Bocki maja (Ülikooli 16) ning Raekoja platsi ja Rüütli 1 Täna võib ust näha Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi varakambris (toim). 2 Vt täpsemalt E. Kudu, Tartu Ülikooli üüritud õpperuumide asukohti , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, V (Tartu 1977), 3 9. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012) 203

204 Egle Tamm Illustratsioon 1. Jaama 27 maja, millel oli aastakümneid ees arvatav vana ülikoolimaja uks, tänapäeval majal ees olev mehepeadega uks on vana ukse koopia (Foto: Egle Tamm, 2011) tänava nurgamaja (Raekoja plats 6 / Rüütli 2). Von Bocki maja sai ülikool esimesed viis õppeaastat kasutada tasuta ja seal avatigi ülikool aasta kevadel. Hiljem maja renditi ja aastal ostis ülikool maja endale. 3 Raekoja platsi äärset maamarssal von Ungern- Sternbergi maja algul renditi, kuid juba aasta sügisel sai ülikool maja omanikuks. 4 Seda maja nimetati akadeemiliseks majaks. Mõnda aega pärast praeguse peahoone valmimist oli kasutusel ka nimetus esialgne maja (Interims-Gebäude). 5 Arhiividokumentides ja mitteametlikus keelepruugis oli levinud nimetus ülikoolimaja Suurturu ääres ja hiljem vana ülikoolimaja Suurturu ääres. 6 Ei ole teada, millal hoone Raekoja plats 6 / Ülikooli 2 täpselt valmis sai, ent see pidi olema vahemikus 1798 kuni Ehitus- 3 EAA, , l Niina Raid, Vana ülikoolimaja Suurturu ääres, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 1 (1975), Nt: Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, Fünfundzwanzig Jahre nach ihrer Gründung (Dorpat, 1827). 6 Nt: EAA, ; EAA,

205 Vana ülikoolimaja uks? meister Nicolaus Friedrich Lange ( ) teadete järgi ei olnud kahekorruseline maja aasta oktoobrikuus veel täiesti valmis. 7 Maja oli siiski niivõrd valmis, et uksed-aknad olid ees ja tisler palus nende eest töötasu välja maksta. 8 Ülikool omandas maja aastal. 9 Teadete järgi oli maja kolmel korrusel sel ajal kokku 25 tuba. 10 Seega oli majale vahepealse viie aastaga lisandunud kolmas korrus. Varasemal säilinud plaanil (1840; ill 3) on Suurturu-poolne kolmas korrus ehitatud koridorisüsteemis nagu õppeasutusele sobilik, samal ajal kui ülejäänud maja järgib tollasele eluhoonele iseloomulikku läbikäidavate tubade süsteemi. 11 Võimalik, et kolmas korrus ehitati ülikooli kui võimaliku rentniku vajadust mööda. Kuigi ülikooli avaaktus peeti von Bocki majas, koondus ülikooli juhtimine algusaastatel akadeemilisse majja. Seal toimusid professorite ametlikud koosolekud, seal peeti loenguid, näiteks ülikooli esimese rektori G. F. Parroti matemaatikaloenguid, ja hoiti teaduslikke kogusid, sh matemaatika õpetamiseks vajalikke kogusid. 12 Majas asusid akadeemilise nõukogu ja kantselei ruumid ning kuratooriumi kantselei. 13 Ülikooli esimestel aastakümnetel tehti ruumide tarvituses tihti muudatusi. Teada on, et esimesel kahel aastakümnel peeti majas ka esteetika-, arheoloogia-, meditsiini-, teoloogia- ja õigusteaduse loenguid. Osa ruume kasutati ülikooli töötajate eluruumidena ja alumise korruse ruume anti üürile äridele. 14 Kuni aastani üüris selles majas umbes kümnetoalist korterit professor Johann Karl Simon Morgenstern ( ). Pärast uue peahoone valmimist kolis majja ka joonistusõpetaja prof Karl August Senff ( ) koos joonistusklassiga ning majandus-, tehnoloogia- ja tsiviilehituse prof Johann Wilhelm Krause ( ). Morgenstern oli Tartu ülikooli kõnekunsti, klassikalise filo- 7 EAA, , EAA, , l Kuigi eelarves olid kulud akadeemilisele majale ette nähtud juba aastal. Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, VIII. 10 Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, EAA, , l Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, 38. G. F. Parrot oli algul matemaatika ja rakendusmatemaatika professor. 13 Maret Eimre, Ajalooline õiend Raekoja plats 6 maja (Hambapolikliinik) kohta, (Tartu 2001), Raid, Vana ülikoolimaja Suurturu ääres,

206 Egle Tamm loogia, esteetika-, kirjandus- ja kunstiajaloo professor ning raamatukoguhoidja. Tema rajas ka ülikooli kunstimuuseumi, mille varad olid kuni praeguse peahoone valmimiseni hoiul akadeemilises majas Morgensterni korteris sajandil olid humanitaarteadused, eriti antiikkultuur, ülikoolihariduses tähtsal kohal. Antiigi tundmine pidi aitama mõista valgustusfilosoofiat ja humanismi. Vana ülikoolihoone ehk akadeemiline maja oli kuni uue peahoone valmimiseni ülikooli akadeemiline keskus ning etendas ka järgnevatel kümnenditel tähtsat rolli vaimse kultuuri kandjana. Ukse semantikast 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse valgustusfilosoofiast lähtuv mõtteviis pidas oluliseks n-ö kõnelevat arhitektuuri, st ehitiste arhitektuur pidi avama hoone tähenduse ja funktsiooni. Seda sai teha ühelt poolt hoone vorm ja teiselt poolt sümboolsed detailid. Vana ülikoolimaja oli ehitatud eluhoonena, seetõttu ei saanud see vormis peegeldada haridustempli üllast suursugusust. Alles valminud hoonet ei olnud otstarbekas põhjalikult ümber ehitada, kuid tellitud uus uks sai anda hoone sisule tähenduse, näidata piiri akadeemilise maailma ja mitteakadeemilise argielu vahel. Kummagi uksetiiva keskmes on profiilis mehepea reljeef. Vasakpoolsel reljeefil on habeme, kergelt lokkis juuste ja otsatukaga vanem mees. Parempoolsel on habemeta, kergelt lokkis juuste ja otsatukaga noorem mees, võib isegi öelda noormees. Üldistatult võib neid vaadelda kui professorit ja tudengit. Ikonograafiat silmas pidades saab selgeks, et tegemist ei ole 19. sajandi tüpaažidega. Tolleaegne mood soosis paljastatud laupa ja habemeta lõuga nii noorel kui ka vanal. Ukse ikonograafia allikas on antiikaja tüübid, keda iseloomustavad lokkis juuksed ja otsatukk, habemeta noored mehed ning habemega vanad mehed. Suurturu-äärset ülikoolimaja nimetati akadeemiliseks majaks ehk akadeemiaks, mille algne tähendus viitab Platoni asutatud Ateena filosoofiakoolile (4 saj ekr). Seetõttu võib uksel kujutatud me- 15 Raid, Vana ülikoolimaja Suurturu ääres,

207 Vana ülikoolimaja uks? hepeades näha Platonit (surnud 347 ekr) ja Aristotelest ( ekr) kui antiikaja tuntuimat õpetaja ja õpilase paari. Mõtet, et kujutatud on antiikfilosoofe, toetab ka K. Morgensterni kui akadeemilise maja hinge suur huvi ja austus antiikfilosoofide vastu. Kui Morgenstern õppis Halle ülikoolis, oli Platon stuudiumi peamine uurimisobjekt. Samuti olevat Morgenstern kandnud sõrmes Sokratese pea kujutisega kaunistatud oonükssõrmust. 16 Semantiliselt oli see akadeemilise maja täpne ja sobiv sümbol, väljendades ajastu filosoofilisi suundumusi ja mõttemaailma. Illustratsioon 2. Jaama 27 maja ees olnud uks (Foto: Toomas Tamm, 2011) Kuivõrd on kujutatud figuurid pelgalt märgid, ajastut iseloomustavad koondportreed, kuivõrd on meister lähtunud konkreetsest isikust, jääb võrrandi suure hulga tundmatute tõttu esialgu lahtiseks. Ajastutäpsust ja koopialembust silmas pidades võib eeldada, et lähtutud on konkreetsest eeskujust. Tartu Ülikooli kunstimuuseumi tänini säilinud skulptuuri- ja gemmide koopiate kogus, mis on Morgensterni muretsetud, ei ole ukse reljeefidele sobivat vastet. Gemmide kogus (saadud alles aastal) on Platoni näoreljeefe, kuid uksel kujutatut ei saa pidada nende koopiaks. Isegi kui arvestada, et reljeefide tegija ei seisnud oma ülesannete kõrgusel ja kujutatud näojooned on välja tulnud eeskujust erinevad ega ole oskamatuse tõttu identifitseeritavad Platoniga, siis ukse figuuril puuduvad gemmidel kujutatud Platoni kuklalokid. Siiski võib vanema mehe puhul täheldada näojoonte sarnasust Platoniga, keda tema kaasaegsed on kujutanud mit- 16 Johann Karl Simon Morgenstern TÜ klassikalise filoloogia õppetooli koduleht, ( ). 207

208 Egle Tamm te eriti peente näojoontega, täidlusele kalduva näo ja lühemat tüüpi ninaga. Ukse reljeefil nähtava näo põhiolemus sobib Platoniga. Reljeefil kujutatud õpilase näojoonte käsitlus on sarnane õpetaja omaga. Seetõttu on teda raske samastada Aristotelesega, keda on skulptuuridel ja joonistustel kujutatud peente näojoontega ja klassikalise saleda, n-ö kreekapärase ninaga. Kuna õpetaja ja õpilane on näotüübilt sarnased, ei saa välistada võimalust, et kujutatud on ühte ja sama inimest noorena ja vanana. Meistrist ja stiilist 19. sajandi tislerite-puunikerdajate kohta puuduvad peaaegu täielikult andmed, teemaga ei ole kunstiajaloos tegeletud. Suurturu-äärse maja tisleritööd tegi tisler Christian Holz aastal, kes esitas nimekirja majas tehtud tisleritöödest. 17 Nimestikus on mitu ust, kuid ühtki neist ei saa otseselt samastada mehepeade kujutisega topeltuksega. See on ka loogiline, sest sel ajal ehitas parun Ungern-Sternberg veel elumaja. Meister Christian Holz valmistas ka ülikooli peahoone aula sambad ja rõdu. 18 See ei anna veel alust pidada ukse tegijaks Holzi, kuid edasises uurimises tuleb ta võimaliku meistrina arvesse. Klassitsistlikku ust iseloomustab mõõdusuhe üks kolmandik kahele kolmandikule. Ukse keskne motiiv meenutab sammast, mille alumine kolmandik on samba baas. Esinduslikumatel ustel lõpeb samba baas tavaliselt jõulise karniisiga. Kogu samba motiiv eendub, tõuseb esile ukse raamist. Baas ja tüves moodustavad alt üles kulgeva terviku reljeefse sambamotiivi. Mehepeade kujutisega uks erineb klassikalisest klassitsistlikust uksest, olles lihtne klassitsistlike proportsioonidega tahveluks, mille ülemist tahvlit kaunistab sõõris mehepea kujutis. Sellel uksel puudub terviklik sambamotiiv. Seetõttu ei ole välistatud võimalus, et tisler Holzi valmistatud ukse kummagi poole ülemised tahvlid asendati ülikoolimajaks saades tahvlitega, mille reljeefid kujutavad mehepäid. Kas reljeefi autoriks oli Holz või keegi teine, ei ole võimalik tislerikunsti uurimise praeguses seisus kindlaks teha. Märkimata ei saa jätta sedagi, et aasta joonisel on uksel 17 EAA, , l Helmi Üprus, Tartu Riikliku Ülikooli peahoone (Tallinn 1959),

209 Vana ülikoolimaja uks? baasiosa lõpetus rõhutatud ehk kujutatud on sambamotiiviga klassitsistlikku ust. Iseküsimus, kuivõrd täpseks võib uksejoonist pidada, sest fassaadijoonise üldist täpsusastet silmas pidades võis ukse puhul olla peamine anda alumist kolmandikku lõpetava tugeva horisontaaljoonega edasi ukse proportsioone. Siiski ei saa säilinud ukse ja joonise erinevust edaspidi tähelepanuta jätta, kuna see viitab eri uste võimalusele. Kahjuks on välja vahetatud Jaama 27 maja teine esifassaadi uks, mis oli aasta inventariseerimisjoonise põhjal lihtne klassitsistlike proportsioonidega tahveluks, tahvlijoonistelt sarnane mehepeade kujutisega uksega, kuid ilma figuuride ja ülaosa dekoorita. Võrreldes uste profiile, saanuks nende kokkukuuluvuse kindlaks teha. Ukse dateerimisest Kõnealuse reljeefidega ukse olemasolu vanal ülikoolimajal saab dokumentaalselt tõestada aastast, kui E. F. T. Strauss koostas vana ülikoolihoone olukorra plaanid ja fassaadijoonised (ill 3). 19 Uks paiknes Rüütli tänava poolse fassaadi põhikorruse kolme kolmnurkfrontooniga rõhutatud akna all keskel. See on praeguses uurimisseisus ainuke dokumentaalne tõestus mehepeade kujutisega ukse asumisest nimetatud kohal. Vana ülikoolihoone suure kõrguse ja Rüütli tänava kitsuse tõttu on tänapäevalgi raske jäädvustada hoone Rüütli tänava poolset külge. Saades maja kogu kõrguses ja laiuses sirgelt kaadrisse, ei ole selle avatäited nähtavad. Seetõttu ei ole hoone Rüütli tänava poolsest küljest detailselt loetavaid joonistusi ega fotosid. Ukse tunnusjooned on teatud määral loetavad aastasse dateeritud fotol (ill 4), 20 kuid selle foto järgi on tegemist pigem nelja võrdse tahvliga kahepoolse uksega; fotolt ei nähtu klassitsistlikule uksele omane ühe kolmandiku alaosa ja kahe kolmandiku ülaosa tahvliproportsioonidega avatäide. Võrreldes aasta projekti ja aasta fotot, võib täheldada muutust ukseavade sillustes: varasem ümarkaarne sillus on asendunud sirge horisontaalse sillusega. Teada on, et aastatel tehti majas ehitus- ja remonditöid, 19 EAA, , l Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv. 209

210 Egle Tamm Illustratsioon 3. Suurturu-äärse ülikoolimaja aasta joonised (EAA, , l. 1) kõige ulatuslikumalt aastal, kui maja väljakuküljele ehitati uus trepikoda. Tõenäoliselt selle ümberehituse käigus sai platsipoolne sissepääs portaalilaadse rustika ja profiilkarniisiga lahenduse. 21 Arvatavasti siitpeale hakkas kasvama Suurturu-poolse sissepääsu tähtsus, mis muutus hoone peamiseks sissepääsuks. Võimalik, et sama ümberehituse käigus muudeti ka Rüütli tänava poolse osa esimese korruse silluseid ja vahetati välja vana uks. Hiljem ehitati see ukseava kinni ja nii on olnud see tänini. Ukseava ehitati kinni tõenäoliselt juba Eesti Vabariigi päevil, sest aastal, kui Johannes Pääsuke maja jäädvustas, oli selle koha peal veel uks. 22 Edaspidine plaanimaterjal, inventeerimisjoonised, pärineb juba Teise maailmasõja järgsest ajast, kui ukseava sel kohal puudub. Pääsukese fotol ei ole ukse tunnusjooned loetavad. Samuti ei ole Pääsukese ülesvõtete hulgas mehepeade kujutisega ukse fotot, ometi kuulus tema esimeste hulka, kes pani tähele detaile ja hakkas jäädvustama uksi. On vähetõenäoline, et Pääsuke pildistas maja, kuid jättis silmapaistvalt erilise ukse üles võtmata. Selgust ukse eemaldamise ajas ei too ka Jaama 27 arhiivitoimikud, 21 Maret Eimre, Ajalooline õiend Raekoja plats 6 maja (Hambapolikliinik) kohta, ERM, 349:

211 Vana ülikoolimaja uks? Illustratsioon 4. Suurturu-äärne vana ülikoolimaja aastal (Tartu LV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv) sest ainukesed säilinud vaated selle maja kohta on nõukogudeaegsed inventeerimisjoonised aastast. Inventeerimisjoonistel ehib Jaama tänava tagasihoidlikku puumaja mehepeade kujutisega uks. Nagu mainitud, oli ka hoone teine, esifassaadi uks klassitsistlikele ustele omaste proportsioonidega tahveluks, mis on nüüdseks hävinud. Praegune Jaama 27 maja oli Jaama ja Roosi tänava suurel nurgakrundil olemas hiljemalt aastal, 23 kui teostati kinnistu mõõtmine ja märgiti sellele olemasolev elumaja. Võimalik, et maja on palju vanem, sest arhiividokumentides nimetatakse sellel krundil puumaja ja kõrvalhooneid juba aastal. 24 Iluaednik Johann Georg Becker võttis suurema laenu aastal, mõni aasta pärast kinnistu omandamist; see viitab võimalusele, et sel ajal tehti suuremaid ehitustöid. Samast kümnendist pärineb ka enamik vana ülikoolimaja plaanidest-vaadetest ning tol ajal tehti ka enamjagu ümberehitustöid. Jaama 27 kinnistu omanikud ja valdajad 19. sajandil olid paruness Caroline Sophie d Osten, arst dr Johann Willmer, iluaednik Jo- 23 EAA, , l EAA, , l

212 Egle Tamm hann Georg Becker ja tema poeg Georg Christian Becker. 25 Põhjaliku uurimiseta ei näi neist ühelgi olevat tihedamat sidet antiigitemaatikaga. Seetõttu on vähetõenäoline, et antiikse ja akadeemilise temaatikaga uks lasti teha Jaama 27 majale. Eelnevale tuginedes võib praeguses uurimisseisus oletada, et uks vahetati välja kas aastatel või hiljemalt aastatel. Võimalik, et see oli seotud vana ülikoolimaja minekuga farmaatsia instituudi valdusse: instituut ilmselt ei pidanud figuure sisuga kooskõlas olevaks. 26 Veelgi keerulisem on dateerida ukse valmimisaega, sest ainuke dokumentaalne tõestus sellise ukse olemasolu kohta pärineb aasta jooniselt. Praegu ei saa ust dateerida suurema täpsusastmega kui pärast aastat ja enne aastat. Teada on, et aastal tehti majas remonti, mille tarvis vaatas ülikooli arhitekt Krause maja üle. 27 Tõenäoliselt oli maja remonditud ka enne aastat. Ukse reljeefide temaatikat arvestades võis uks valmida ka pärast aastat, kui Morgenstern oli saabunud Euroopa-reisilt, mille käigus ta aasta sügisel külastas Roomat aastal ilmus esimene osa Morgensterni reisimuljetest Reise in Italien im Jahre 1809, 28 mis käsitleb kogu Itaaliat peale Igavese Linna. Rooma, Pariisi ja Saksa linnade muljed olid kavandatud teise köitesse, mis jäi ilmumata. 29 Pole kahtlust, et Morgenstern käis Roomas olles Vatikani paleedes ja nägi oma suure lemmiku Raffaeli ( ) maalitud freskot Ateena kool, mille keskseteks tegelasteks on Platon ja Aristoteles. Kuigi kindel teave mehepeade kujutisega ukse olemasolu kohta pärineb alles aastast, võib siiski arvata, et sellise ukse sai ülikoolimaja üsna varsti pärast ülikooli kasutusse minekut. 25 EAA, aastal soovis farmaatsia instituut Jakobi tänava uue maja soklikorruse vestibüüli allegoorilisi kujusid või farmaatsia suurmeeste skulptuure. EAA, , l EAA, , l Karl Morgenstern, Reise in Italien im Jahre 1809, Bd 1 (Dorpat-Leipzig, 1813). 29 Tiina Nurk, Karl Morgensterni kunstialased kirjutised, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 13 (1983),

213 Vana ülikoolimaja uks? Lõpetuseks Kuna 19. sajandi tisleri-puunikerduskunst on täielikult käsitlemata valdkond ja siinne artikkel on esimene katse analüüsida peareljeefidega ust, siis jääb endiselt õhku rippuma palju lahendamata küsimusi ukse kuuluvuse, dateerimise, sisu ja mitme teisegi artiklis ainult riivamisi käsitletud teema kohta. Siiski on selge, et sisuliselt on tegemist ülikooli akadeemilisele majale kuulunud uksega, mis viis akadeemilise rahva õpetaja ja õpilase akadeemilisse maailma. 213

214 Egle Tamm Door from the front of the old university building? Egle Tamm, MA Tartu City Government, Cultural Values Service The door discussed in the article served as the entrance to the building at Jaama Street 27 until The article examines the possibility of this door coming from the old building of the University of Tartu on Town Hall Square (Town Hall Square 6/Rüütli Street 6). The old university building was initially (late 18 th century) constructed as a residential building, hence its appearance was not that of a grand temple of knowledge. The university purchased it in 1802, the year it was re-opened. An order was placed for an academically-themed entrance door to add appropriate and immediately visible meaning to the new content of the building to demonstrate the boundary between the academic world and the mundane life of the city. Both door wings had a reliefed profile of a male head in the middle. The head on the left depicted an older man with a beard, slightly curled hair and a fringe. The head on the right side depicted a younger man with no beard, but again with slightly curled hair and a fringe. Generally speaking these two profiles should be interpreted as the professor and his student. This new iconography was based on typical antique male head styles: with curled hair and a fringe, younger men clean-shaven and older men bearded. The large university building by the market was referred to as the academic house or simply the academy, this reference harking back to the school of philosophy founded by Plato in Athens in the 4 th century BC. This is why we can also assume that the two male heads on the door are Plato (who died in 347 BC) and Aristotle ( BC), the most famous mentor/disciple pair of antiquity. Semantically this was a precise and suitable symbol for an academic building as it expressed the philosophical trends and the thoughts prevalent in that epoch. It is currently impossible to date the door. The timeframe in which the door could have been made starts in 1797 and ends in The most likely time is the first decade of the 19 th century. The door was removed from the old university building at some point between the 214

215 Vana ülikoolimaja uks? 1840s and the 1870s, probably when the building was no longer used for humanities, being allocated instead to the pharmaceutical institute. It is likely that the door was then installed in the building at Jaama Street

216 Mälestused Tartu esimesed üliõpilaspäevad said alguse Käärikult ja KVNi abil Toomas Alatalu Tõuke selle ülevaate kirjutamiseks andis vaade ülikooli vana kohviku rõdult, kus jälgisin koos praeguste Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmetega volbripäeva marssi peahoone ette. Seejärel rääkisin poliitikahuvilistele sellest, kuidas me aastal suundusime sealtsamast samuti tõrvikurongkäigus, kuid ka hobuste ja vankriga, millel lebasid topised kõige halvemast õppejõust ja kõige halvemast tudengist, teele läbi linna, et nood lauluväljaku servas pidulikult maha matta ja siis üle haua astuda, et halb sealt kunagi välja ei pääseks. 216 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

217 Tartu esimesed üliõpilaspäevad Kuna nüüdsed noored polnud sellest kuulnudki, saatsin ülikooli ajaloomuuseumile i ettepanekuga vastav pildimaterjal üles otsida ja välja panna ning sain vastuettepaneku ka ise toimunut meenutada. Olen pakkumise eest siiralt tänulik, sest olin üks toonastest peategijatest ja hoolimata toimunu napist kajastatusest ajalehtedes osutus nii nende kui ka isikliku arhiivi lappamine ja tuttavatega rääkimine meeltülendavaks toiminguks. Sest meie elik Tartu tudengid , me olime tasemel. Tegime seda, mis oli antud hetkel antud süsteemis võimalik ja enamgi. Tegime ise, omapäi ehk siis võimude kiuste ja isegi nende vastu. Seejuures oma tegude toonast sisu tegelikult adumata. See hakkas meile endile koitma alles siis, kui a tipud üksteise järel ametist maha võeti ja ikka poliitiliste süüdistustega. Meie aga olime olnud lihtsalt julged ja teotahtelised, valitud ja mõned ka isehakanud komsomolijuhid, kes oskasid Hruštšovi teise sulaperioodi ( ) liberaalsetest otsustest üles leida ja välja noppida need vähesed demokraatiaelemendid, mis seal olid, ning üritasid neid ellu viia. Meid toetas selles kõvasti säilinud alma mater i autonoomia ja Tartu traditsiooniline vastuseis võimule ehk Tallinnale ning edumeelne rektor Feodor Klement, kes oma komsomolijuhte kõhklematult toetas ja kaitses. 1 Tegelikult soosis meid ka aeg ja valmisolek asuda seda minutitki kaotamata kasutama. Justkui oleksime teadnud, et seda aega pole kauaks. See tõbi polnud ainult meile omane. Ettevõetud uurimistöö ja meenutamise käigus hindasin ümber ühe eelmise põlvkonna tegemised ja teatan siinkohal, et võtan mütsi maha nende tudengite ja õppejõudude ees, kes aitasid korraldada aasta esimest Baltimaade üliõpilaslaulupidu Tartus. Miks? Ent süüvigem ajalukku: aastal süüdistas Moskva Balti riike koostöös (see sõna kor- 1 Moskva esimene nõue mind Tartu linna komsomolijuhi kohalt maha võtta jäi detsembris 1966 toppama, kui Klement tõusis püsti ja teatas parteikomiteele, et tema ei usu süüdistusi Alatalu vastutustundetus suhtumises õppetöösse ja demagoogiliste avalduste tegemises, istus uuesti ja tekkinud vaikuses oli kuulda vaid ühe toimiku sulgemist. Sealjuures käis viimase süüdistuse alla ELKNÜ XIII kongressi (veebruar 1966) alternatiivse programmi tutvustamine Moskva Kõrgema Komsomolikooli õppuritele Ida-Euroopast; selle meeliülendav järelkaja saabus juulis 1968, kui mind juba põlu ja keeldude all olevat meest ootamatult kutsuti komsomoli keskkomiteesse. Äsja Tšehhoslovakkia seltsimehi ümber veenmast tulnud keskkomitee teine sekretär Ananits püüdis nimelt jõuda selgusele, miks Tšehhoslovakkia komsomolijuhid palusid mind ainsana Eestis tervitada. 217

218 Toomas Alatalu Foto 1. Rektor Klement 1965.a I Tartu üliõpilaspäevade tõrvikut süütamas (TÜAM) Foto 2. Üliõpilased tõrvikutega peahoone ees, 1965 (TÜAM) dus kurikuulsates ultimaatumites 16 korda). Ma loodan, et keegi võtab kätte ja uurib, kuidas ja kelle eestvedamisel toonane Balti noorte ühislaulmine üldse võimalikuks sai. Eesti ladvik ma pean silmas Tallinnas võimul olijaid on ju alati olnud kartlikkus ise ja Tartule on jalga ette pandud küll ja küll. Sestap võib öelda, et tagantjärelegi polnud mingi üllatus Balti üliõpilaste teise laulupeo pidamine aastal Riias, sest Läti (rahvus)kommunistid ja (rahvus)komsomolijuhid olid Baltikumis need, kes julgesid Hruštšovi esimest sula ( ) maksimaalselt ära kasutada ( a vabastati Lätis ametist vähemalt 1500 tippjuhti, k.a kõik komsomolijuhid ja Ministrite Nõukogu aseesimees Eduards Berklavs, kellest a sai Läti Rahvusliku Sõltumatuse partei rajaja). Sula, karistatuse ja aktiivsuse seotust arvestades oli igati seaduspärane korraldada Balti kolmas üliõpilaslaulupidu jällegi Tartus juulis 1967 ja siinsele üliõpilasaktiivsusele ja vaimsusele tuginedes. Ettevalmistused uueks üliõpilaslaulupeoks algasid varakult ja oma osa selles etendasid kindlasti kahed esimesed üliõpilaspäevad: ja a. Aga sellest peaks kirjutama mõni kolmanda laulupeo organiseerija. 218

219 Tartu esimesed üliõpilaspäevad Foto 3. Üliõpilaspäevade rongkäik vankril on halva tudengi ja halva õppejõu topised (TÜAM) Tulenevalt Eesti praeguste poliitikutest teadlaste ja ajaloolastest poliitikute omavahelistest suhetest ja muidugi ka enda isiku rolli kergitamise soovist on läinud nii, et n-ö teedrajav käsitlus ja sellele tuginevad esinduskogumikud alustavad Tartu üliõpilaspäevade käsitlemist alles kolmandatest ehk siis aastal toimunud üliõpilaspäevadest, kusjuures kõik muu a toimunu ei ole väärinud rohkemat kui veerand lauset. 2 Ma olen seda käsitlust avalikult arvustanud ja kirjeldanud Tartu komsomoli tegevust ELKNÜ XIII kongressi ettevalmistamisel ja selle ajavahemikul mahavaikitud otsuste koostamisel, kuid üliõpilaspäevad on neis jäänud tagaplaanile. 3 Kõigest ühel leheküljel on esimestest üliõpilaspäevadest juttu ka Tartu ülikooli a komsomolijuhtide Karl Adamsoni ja Mikk Titma ühisartiklis, 4 kuid kumbki neist polnud 2 Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Tartu 1968: kolmkümmend aastat hiljem, Looming, 9 (1998), 1386, 1389; Eesti Vabariik 1990: Sündmused ja arengud. Koost Küllo Arjakas (Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008), Vt Toomas Alatalu, Eesti kommunistliku partei lõpu lugu. Koos julgete komnoorte meenutamisega, Akadeemia, 1 (2010), Karl Adamson, Mikk Titma (2009). Nooruslikust eneseteostusest süsteemi kriitikani: aastate Tartu ülikooli komsomoliorganisatsioon, Akadeemia, 12 (2009),

220 Toomas Alatalu seotud esimeste üliõpilaspäevade ettevalmistamisega. Küll aga jõudis Mikk Titma mõjutada esimeste üliõpilaspäevade toimumisaega. Ehkki tal endal on sellest teistsugune ettekujutus, nimelt mainib ta viidatud artiklis, et üliõpilaspäevade korraldamine kerkis päevakorda aprillis Tegelikult oli üliõpilaspäevade korraldamisest esimest korda juttu 14. aprillil 1965 peetud ELKNÜ TRÜ organisatsiooni XIII konverentsil ja selle jätkuna sai kohe konverentsi otsusesse lisatud uus viimane punkt, mis kõlas nii: Organiseerida a. mais koos Eesti Põllumajanduse Akadeemiaga Tartu üliõpilaspäevad. 6 Toona ilmusid konverentside teesid alati nädal või kaks varem ja neis polnud päevadest sõnagi. 7 Lihtsalt oli nii, et konverents toetas sõnavõtus veenvalt tehtud ettepanekut ja formuleeringu ning toimumisaja pakkuja olin mina. Sügisest 1963 kuni kevadeni 1965 olin üks neljast põhiotsustajast ja -tegijast TRÜ komsomolikomitees. Karl Adamson oli vaieldamatu juht, kuid pärast seda, kui oli kokku lepitud ideedes ja taktikas, läks lahti võitlus tegude reklaami ja tempo ning järjestuse pärast: jurist Mikk Titma püüdis kõike teha oma ettekujutust mööda, ja mina ning võõrfiloloog Priit Järve teist moodi. Tasapisi tõi Titma enda toetajaks ja järglaseks teise juristi Jaak Kaarma. Kahe tiiva peamine erinevus oli selles, et mina olin kiire otsustaja ja autoriteetne tegija ning Järve oli ka venitamiste vastu, Titma aga harrastas kooskõlastamisi (parteikomiteega) ja heietamist. Nende aastate noortele istus siiski selgelt tegutsemine, ja kohe anna ainult sobiv idee. Noored oleksid nagu pikalt olnud paisu taga ja vaja oli vaid võimalust, kui sellest kinni kahmati ning midagi ka ära tehti. Ei mingeid erilisi koolitusi, alati võis leida kaks-kolm tegijat, kes võtsid teokstegemise enda õlgadele. Kogenematus tähendas ka eksimisi, ent eks noorus olegi selleks, et vigadest õpitaks. Kehakultuurlasest Karlast (nii kutsuti Adamsoni) oli ütlemata tark tegu hakata plaanide arutelusid ehk kaadri koolitamist korraldama ülikooli hiljuti valminud spordibaasis Käärikul. Parteikomiteede mehed sinna n-ö järele ei sõitnud ja nii sündisidki toonased suured 5 Ibid. 6 Tartu Riiklik Ülikool, 13 (623), 30. aprill (1965). 7 Tartu Riiklik Ülikool, 12 (622), 23. aprill (1965). 220

221 Tartu esimesed üliõpilaspäevad Foto 4. Esimestest Tartu üliõpilaspäevadest osavõtjate rongkäik (foto K. Raud, EFA) algatused vaid tudengite osalusel ehk siis ülemusteta ja ka õppejõududeta. Põhimõtteliselt me ise koolitasime iseendid, jagades üksteisega tarkusi ja vahetades kogemusi. Sisuliselt tähendas see bürokraatiaja kooskõlastustevaba tegutsemist ning mõnel alal polnud õppejõude võttagi. Nii sündis kuulus Rahvusvaheliste Suhete Ring puhtalt tudengite ettevõtmisena, kuid sai teoks kahe nädalaga (september oktoober 1963) ning paugupealt kuulsaks: lihtsalt oli nõudlus välispoliitilise info järele ja me oskasime leida vormi selle edastamiseks. RSRi legendaarsed ja tasemel poliit-show d kohtuprotsessid de Gaulle i, Barry Goldwateri, Mao Zedongi üle valmisid nädala või kahega ning neid sai näidatud Tallinnaski täissaalile. (Ülikoolilehte sirvides avastasin, et septembris 1965 külas käinud Leningradi Pedagoogilise Instituudi aktivistid olid üllatunud, et RSRis tegid ettekandeid üliõpilased ise, samal ajal kui Leningradis tegid seda õppejõud. 8 Ei saa jätta lisamata, et ka praegune RSR tegutseb esinejaid väljast värvates.) Üliõpilaste endi algatusena sündis samuti sot- 8 Tartu Riiklik Ülikool, 24 (634), 8. oktoober (1965). 221

222 Toomas Alatalu sioloogiagrupp (tulevane sotsioloogialabor), mis nagu RSRgi tegutses algul formaalselt ülikooli komsomolikomitee juures. Aga mõlemad olid ju sisult poliitilised ettevõtmised! Just säärase ise-oleme-targad-poliitikaga kaasnes mõiste Kääriku vaim kujunemine ja oli popp anda ülikooli leheski teada, kui mitu Kääriku aktiivilaagrit keegi on läbi teinud. Kääriku vaim tähendas sel ajal ka vastandumist Tartu linna juhtidele, sest nood sümboliseerisid nii bürokraatlikku võimu kui ka vanameelsust. 1965/66. a asendus Kääriku vaim sujuvalt Tartu vaimuga, sest linna hakkas juhtima ülikooli lõpetanu ja juba esimeste üliõpilaspäevadega me n-ö vallutasime linna, täpsemalt linlaste sümpaatia. Eriliseks nutikuseks tuleb pidada linna koolijuhtide, õpetajate ja eriti õpilasliidrite kaasamist, keda pean seda uhkusega enda teeneks kutsuti pärast komsomoli XIII kongressi kõikidele ülikooli komsomoliüritustele ja kes organiseerisid oma koolides poliitmängude nime all parlamendivalimisi, millest kirjutasid isegi Moskva ajalehed. 9 Mainitud poliitmängud-valimised jms said kõik enne läbi proovitud Käärikul. Sealne sundimatu õhkkond tõi kiirelt välja liidrid ja talendid, sest polnud passiivseid, kõik lõid kaasa. Nii oli kuulsa Borodino lahingu läbimängu alustades olemas vaid Napoleoni hobune, Kutuzov ja kolm marssalit, ent viie kuni kümne minutiga muutus mass kaheks juhendamisele kenasti kuuletuvaks armeeks ning algas nalja ja naeru saatel kestnud lahing, mida toodi aastaid eeskujuks kui käigult tehtud massiüritust. Peaidee tuli siiski Moskvast a sündis Kesktelevisiooni kuulus lõbustusprogramm KVN ( Klub vesjolõhh i nahhodtšivõhh ) ehk siis Lõbusate ja leidlike klubi, mida vene üliõpilased reklaamisid ülikoolis veel kevadel. 10. oktoobril 1964 otsustasime Leivi Šeri pealekäimisel Kääriku aktiivilaagris seda ise proovida ja kuna nauding üksteise ületrumpamisest huumori ja naljaga oli täielik, alustas 29. oktoobril 1964 ülikooli klubis erialade KVN-i turniir, muide, sõnumi Jätkugu Kääriku vaim ka meie klubi laudadel saatel. Selles lõi kohe kaasa kakskümmend 9 Tartu toonaste koolinoorte eestvedajaid on praegugi uhke mainida: Jaak Viller, Jaak Järv, Agu Tuuling, Mare Taluri (Visnapuu), Triinu Tikand, Marianne Koskel, Martti Preem, Tiia Suuk ja kümned teised, kellest hiljem paljud ka alma mater i lõpetasid. 222

223 Tartu esimesed üliõpilaspäevad kuni kümneliikmelist võistkonda. Novembris tuli osalejaid juurde ning lavale tuli mahutada kolm võistkonda. Seni varjusurmas olnud klubi oli järsku rahvast täis, kõik tema tööplaanid tehti kärmelt ümber (au klubi toonasele juhile Tõnu Sokule), kuu hiljem hakkasime juba publikut piirama, sest menu oli tohutu. Tudengite esinemislustil, vaimukusel ja leidlikkusel polnud piire, üks talent teise järel tegi endale nime (Jaan Rommot, Ain Kallis, Jaša Baturski, Tiit Mesila, Mati Räbovoitra jne jne), tegevusega laval liitus tegevus saalis ja vastupidi. Oli, mida vaadata ja kuulata, ja paratamatult kerkis probleem, et sellest võiksid osa saada ja peaksidki osa saama kõik üliõpilased: nagu öeldud, pääsesid sisse üksnes valitud. Ja miks mitte näidata sama ka kogu linnale!? Tehkem siinkohal juttu ka järsult pulbitsema löönud üliõpilaselu kahest suurest soodustajast. Esiteks oli a Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva loomise aasta ja 24. septembril võeti ülikooli peahoone ees pidulikult vastu Kasahstanis töötanud malevlased (omaalgatuslik rühm käis ka Estonka külas Abhaasias), kes maailma näinuna ja end ühtse perena tundjatena suisa otsisid võimalust lüüa kaasa kõiges, mis jäi väljapoole õppetööd. Tegelikult oli ka päris maailm ise ehk punaimpeeriumist välja jääv selleks ajaks samuti jõudnud Tartu, mis sõjaväelennuvälja tõttu oli ju suletud linn. 12. märtsil a külastas ülikooli ja pidas oma kuulsa eestikeelse loengu Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen, kellega üliõpilased said järgmisel päeval suhelda ka Käärikul. Kekkose visiidi tulemuseks võib pidada sedagi, et septembris 1964 peeti Helsingis taas kergejõustikumatš sealse ja Tartu ülikooli võistkonna vahel. Sealjuures oli esimene sõjajärgne kohtumine toimunud Tartus a, teine Helsingis a, kolmas Tartus a ja viies peeti a Tartus ehk jällegi saab rääkida sellest, et oli mehi, kes suutsid (Tartus ja mitte Tallinnas!) ära kasutada supersüsteemi perioodilisi nõrgenemisi (nn sulad) ja oma noortele maailma näidata, mis andis eneseteadvusele kõvasti juurde. Lisa tuli mujaltki. Kasahstanist tagasi saabunud ehitusmalevlaste kannul jõudis 27. septembril 1964 Tartu sootuks eriline seltskond: kaks bussitäit Moskvas toimunud rahvusvahelisel noortefoorumil osalenud Aafrika ja Lääne-Euroopa noormehi, kes jäid ka Tartusse 223

224 Toomas Alatalu Foto 5. Tartu Ülikooli lipu kandmine II üliõpilaspäevade ajal Tartus, 1966 (foto A. Alla, EFA) ööbima. 10 Kohtumisele ja õhtusöögile restoranis Kaseke kutsuti ka ülikooli naisaktiviste, kellel enne tuli läbida tollane kurikuulus instrueerimine Kuidas käituda välismaalasega. Mustad poisid polnud veel kohale jõudnudki, kui kogu ülikool rääkis juhtnööridest, mida Tartu komsomoli linnakomitee esimene sekretär ja kõva naistemehena tuntud Tarmo Merivälja oli tüdrukutele jaganud: umbes nii, et algul igal juhul puigelge vastu, aga kui tõesti suudlema kipub, siis ärge lõpuni vastu seiske! Selle lõpu äratundmist sai meie kaunitaridelt pärast pikalt pinnitud. Lõbusale teele libisenult meenub teinegi naerma ajav episood aasta suvel pidi ülemaailmne üliõpilas- ja noorsoofestival toimuma Alžeeria pealinnas ja vist aprillis tuli Tallinna vahendusel Moskvast soov, et Miss Festivali konkursist võtaks osa ja mõistagi võidaks selle just Tartu ülikooli esindav blondiin. Millegipärast surus Titma selle õige valimise minu kaela ja arvatavasti Priit Järve ja Ants Rieseni (?) osalusel lasime silme eest läbi kõik kaunitarid, siis tuhnisime arvestussektori kartoteegis, kuniks kolmandal või 10 Tartu Riiklik Ülikool, 23 (598), 2. oktoober (1964). 224

225 Tartu esimesed üliõpilaspäevad neljandal päeval esitas keegi targa küsimuse: Kas loomulik või värvitud blondiin? Nii ränk probleemiasetus võttis ka Titma tummaks ja ta helistas kohe Tallinna. Sealt helistati omakorda Moskvasse. Igal juhul jõudsime veel kord Tallinna tülitada, enne kui toimus sõjaline riigipööre Alžeerias, kus esimese asjana jäeti ära festival. Ikkagi kahju, sest võitjaks oleks ju võinud osutuda Tartu ülikooli neiu! Ent tulgem tagasi TRÜ XIII komsomolikonverentsi juurde, mille esimese päeva õhtul, 24. aprillil 1965, toimus ülikooli klubis KVNi finaal, mille kulminatsiooniks kujunes TRÜ KVN-i sünni ja eluloo läbimängimine lõbusa paroodiana. Isegi mängujuhi pintsak oli salaja ühika kapist võetud, et kõik üks ühele välja näeks. 11 Publiku vaimustus ja soov kõike kõigi osavõtul veel kord läbi teha oli nii suur, et järgmisel päeval lisatigi konverentsi otsusesse punkt: teeme üliõpilaspäevad koos Eesti Põllumajanduse Akadeemiaga ja juba mais. Ehk kuu aja pärast. Arvan praegugi, et me oleks need siis ka teoks teinud, sest eestvedajad, teovõimeline mass ning atribuutika tegemise kogemused olid olemas ja EPA noortejuhid eesotsas Ilmar Mändmetsaga 12 olid kohal ja lõid kaasa juba mainitud Kääriku laagris ning tegid oma KVN Järvselja puhkebaasis. 13 Ent päev pärast konverentsi oli Mikk Titma see, kes hakkas rääkima kõikvõimalikest kooskõlastustest ja vastutusest, käis siin ja seal ning lõpuks ikkagi TRÜ komitee sekretärina teataski, et teeme üliõpilaspäevad sügisel Mulle kingiti sarja meenutuseks kaelaskantav rauast medal, mille esiküljel on härg ja teisel küljel finaalis esinenud võistkondade nimed KPTPK (Kes pani tooli peale knopka ), Baba eta sila, I.D.I.O.T ( Idealnõi drug i otlitšnõi tovarištš). Annetan selle ülikooli muuseumile nende ridade ilmumise puhul. 12 Oli põllumajandusminister, seejärel Riigikogu liige ja Eesti esindaja FAO peakorteris Roomas. 13 Tartu Riiklik Ülikool, 25 (600), 16. oktoober (1964). 14 M. Titma teiste õigele liinile ärarääkimise tipuks sai ELKNÜ viimase, XXI kongressi meelemuutus. Nimelt otsustati kongressi esimesel päeval, 24. novembril 1989 Tartu ülikooli komsomoli ettepanekul ÜLKNÜst lahku lüüa ehk iseseisvuda, ent järgmisel päeval pidas EKP ideoloogiasekretär M. Titma kõne, keelitades seda mitte tegema ja kongressi enamus muutiski meelt. Tegelikult tegi Moskva-meelne osa Eesti komsomolist ikkagi oma koosluse ja eestlastest ümbermõtlejad jäid ilma loorberitest olla esimene liiduvabariiklik institutsioon, mis lõi lahku üleliidulisest. See au kuulub Leedu Kommunistlikule Parteile, kes lõi NLKPst lahku 20. detsembril 1989 ehk üks kuu pärast Eesti noorte ümbermõtlemise tagajärjel pooleli jäänud sammu. Vt T. Alatalu (2010),

226 Toomas Alatalu Üliõpilaspäevade toimumisaeg, oktoober 1965, sai kavandatud, lähtudes septembrikuistest kolhoositöödest ja soojade ilmade eeldusest okoobri algul. Olin küll kevadel loodud orgkomitee liige, ent ülikooli lõpetamise tõttu töötasin tõlgina ajalehe Edasi toimetuses ja ootasin päris töökohta. Juba mainitud pikemas artiklis olen kirjeldanud, kuidas ülikooli komsomoliladvik ELKNÜ XIII kongressiks valmistudes kavandas oma inimeste eelnevat valimist linnade ja rajoonide komsomolisekretäriks, et kongress otsustaks, mida vaja. Mind pidi valitama Tartu linnajuhiks, kuid suhted linnakomitee ja ülikooli vahel olid olnud neljandat aastat teravad ja kuna ma olin linnajuhtide töö kohta nii mõndagi öelnud, siis soovitati mul end tagaplaanil hoida. Mis teinekord ka õnnestus. Üliõpilaspäevade stsenaarium oli selge juba kevadel: (KVN-ilik) erialade kaupa ja atribuutikaga kogunemine Toomemäel, kus Kuradisillal laulab naiskoor ja Inglisillal meeskoor. Seejärel kogunemine peahoone kuue samba ette, rektori sõnavõtt ja tõrvikutega rongkäik. Sel kohal algas vaidlus rongkäigu eesmärgi üle ehk millega see masside liikumine peaks lõppema ja kus. Ausalt öeldes olid meie teadmised üliõpilaspäevadest mujal napid, kuid mingi vande andmine tundus mõttetuna. Siis aga turgatas kellelgi mõte, et viime ülikoolist ära ja linnast välja kõik halva ehk siis halva õppejõu ja halva tudengi. Kohe oli selge, et nood tulevad ka seal maha matta ja kohas polnud kahtlust: Tähtvere lauluväljaku servale. Õnn oli, et jätsime kokkulepitu suveks oma teada. Kui septembri keskel uuesti kogunesime ja asi avalikustus, tekitas just surnute vedu poleemikat ja topiste nimed muutusid korduvalt. Väidetavalt olevat halva tudengi asendumine laisa tudengiga toonudki kaasa selle, et üks osa õppejõududest jäi protestiks kõrvale. Tagantjärele saime teada, et rektorit keelitati surnutevedu keelama, ent õigel ajal oli vastav troska koos koormaga ülikooli peahoone ees. Kuna ise, nagu ülal öeldud, püüdsin olla distantsil, siis oli mulle ratsanike ja eriti valge hobuse hankinud Laur Karu ilmumine kolonni peasse meeldiv üllatus, mis muutis liikumise eriti vägevaks. Tõrvikute eest vastutajad ei näinud ette, et nood põlevad suhteliselt vähe aega, mistõttu rongkäigu lõputseremoonia toimus võrdlemisi pimedas. Ent haud oli valmis kaevatud, kujud pandi sisse ja lükati muld peale. Ametlikult olid järelehüüdjatena välja kuulu- 226

227 Tartu esimesed üliõpilaspäevad tatud mina ja Ain Kallis (ehk KVNide juhid 15 ). Mina pidin pidama mälestuskõne tundmatule õppejõule, tema üliõpilasele. Rääkisid veel Kalju Kass, Jaak Uibu ja Toomas Sutt. 16 Järelehüüded öeldud, taipasime järsku, et me polnud mõelnud hauatähisele, kuna enamik tuhandepealisest rongkäigust ei pääsenud haua lähedusse ja kuulas toimuvat eemalt või laulis. Samal ajal käis ka teatejooks ümber laululava, kus oli rohkem valgust. Sestap kirjeldasin kõval häälel haua asupaika ja soovitasin kõigil enne linna poole minekut sealt risti üle astuda, et halb maha jääks. Arvata on, et enamik seda ka tegi, umbkaudu, sest kalmu kontuurid kadusid sammude all ruttu. Võrreldes üliõpilaspäevade muude üritustega ballid mõlemas kõrgkoolis, kontserdid jmt äratas rongkäik kõige suuremat tähelepanu ja ka poleemikat. Ja ikka võrrelduna KVN-idega. Pakuti välja teaduskondade suuremat n-ö dekoreerimist ja selle hindamist (Ülo Matjus 17 ). EPA üliõpilased tunnistasid oma vähest osalust ja sedagi, et olid tulnud välja ilma plakatiteta. 18 Ajalehe Edasi toimetaja asetäitja Heino Kään pidas millegipärast vajalikuks sõna võtta ülikooli lehes, heites ette olulise komponendi linnavõimude esindajate tervituse puudumist. 19 Kui H. Kään soovitas üliõpilaspäevi korraldada 1. mai paiku, siis bioloogiatudeng (praegune Tallinna Loomaaia direktor) Mati Kaal ruttas pakkuma 1. septembrit, mil sümboolne matusetalitus oleks ka nagu rohkem omal kohal, väljendades soovi vabaneda uuel õppeaastal nendest pahedest, mida maetavad sümboliseerivad. 20 Tagantjärele võib öelda, et esimeste üliõpilaspäevade korraldajad üritasid panna Tartu üliõpilasperet tundma end kui üks mees, kas või õnnestunud töövormide rakendamise kaudu. Pole juhus, et teiste üliõpilaspäevade (7. 9. oktoobril 1966) üritusi promoti kui 15 Tartu Riiklik Ülikool, 24(634), 8. oktoober (1965). 16 Tartu Riiklik Ülikool, 25 (635), 15. oktoober (1965). 17 Ülo Matjus, Tagantjärele üliõpilaspäevadest. Tarkusesammaste taga, Edasi, 6. november (1965). 18 Põllumajanduse Akadeemia, 25 (285), 14. oktoober (1965). 19 Tartu Riiklik Ülikool, 27 (637), 29. oktoober (1965). Kümme aastat hiljem võttis Tallinnas kirjastuses töötanud H. Kään minu reisiraamatust välja lõigu Hongkongist, kus ma olin lennuki sundmaandumise tõttu veetnud pool päeva, põhjendusega, et pole vaja lugejat ärritada, sest nõukogude inimesed ei käi seal. 20 Tartu Riiklik Ülikool, 28 (638), 5. november (1965) 227

228 Toomas Alatalu reklaami ja satiiriõhtut à la Kääriku ja uudismaalaste kontserti KVN-i vaimus. 21 Selles, et pärast poliitmängudega katsetamist osutus sobivamaks eeskujuks KVN, pole midagi halba, ent üks asi oli KVN kinnises ruumis, teine nende sümboolne summa tänavatele laiali laotatuna. Ühekordsele näitamisele tuli lisada kõike ühendav idee ja arvan, et halva sümboolne mahamatmine oli selleks suurepärane. Seda jätkatigi järgmisel, aastal, kui matusepaigale paigutati mälestuskivi ja ennekõike meenutati varalahkunud tudengit mitme kandi pealt, sest mis sellest igavast õppejõust ikka meelde sai tulla. 22 Igal juhul olid teised üliõpilaspäevad reklaami poolest (mis oli esimese üks nõrkusi) tipp-topp ette valmistatud: oma embleem, kõnevõistlus, moe-show jpt uued asjad. Päevad võtsid ilmet ja Tema Kõrgus Aeg esialgu seda ka lubas. (Olen Akadeemias kirjutanud, et veebruaris 1967 alanud NLKP kontrolli taaskehtestamine Eesti komsomoli üle viidi lõpule veebruaris ). Esitan siinkohal kaks teemaga seotud kõrvalpala. Esiteks võtsid vanemad seltsimehed vaevaks arutada üliõpilaspäevi; ülikooli komsomolikomitee vastas sellele aruteludega kõikides teaduskondades. 22. veebruaril 1966 toimunud üldistavale arutelule saadeti ülevalt paber, milles soovitati arendada mõningaid nõukogulikke üliõpilastraditsioone, mille peale ülikooli komsomolijuhiks tõusnud Jaak Kaarma jt leidsid, et pole patt üht-teist väärtuslikku üle võtta ka seni kodanlikeks igandeiks taunitud korporatsioonikombeist, traditsiooniks teha sellised üritused, nagu üliõpilaslaulupidu, ülikooli aastapäev ja teadusepäev. (Pidage silmas, millal a üliõpilaslaulupidu peeti ja kelle toetuse sai?!) Osalesin arutelul minagi, kaitstes rongkäigu ideed, selleks iga kord pealoosungit täpsustades. 24 Teiseks, kuna ma ei ole oma Akadeemia artiklis sellest kirjutanud, pean oluliseks ja vajalikuks tuua esile peamine ülikooli XIV komsomolikonverentsi tööst aprillil 1966 peetud konverentsil oli 40 sõnavõtjat; see oli vääriline järg veebruaris toimunud ja alternatiivse tegevusprogammi vastu võtnud ELKNÜ XIII kongressile. 21 Vt Tartu Riiklik Ülikool, 24 (765), 7. oktoober (1966). 22 Tartu Riiklik Ülikool, 25 (765), 14. oktoober (1966). 23 T. Alatalu (2010), Vt Tartu Riiklik Ülikool, 6 (687), 6. märts (1966). 228

229 Tartu esimesed üliõpilaspäevad Konverentsi aruandes mainiti komitee sotsioloogiagrupi uuringutele tuginedes dialektilise materialismi ja poliitilise ökonoomia autoriteedi tõusu ja nenditi, et peaaegu täiesti üksmeelsed on üliõpilaskonna pretensioonid selles suhtes, et NLKP ajalugu ja ajaloolist materialismi tuleks lugeda kontsentreeritumalt ja muuta loengute ja seminaride vahekorda seminaride kasuks. Bioloogiatudeng (hilisem ülikooli komsomolisekretär) Toomas Sutt ütles otse välja, et NLKP ajalugu piisab ühest semestrist küll. Konverentsi otsuses kõlas taotlus looritatult: pöörduda kõrgemalseisvate organite poole taotlusega suurendada dialektilise materialismi Foto 6. TRÜ üliõpilased RAT Vanemuise lavakunstistuudio liikmed Tartu III üliõpilaspäevadel Faehlmanni ausamba juures tema loomingut esitamas, 1967(foto K. Raud, EFA) erikaalu ühiskonnateadustes ja viia selle õpetamine vanematele kursustele. 25 Protsessis olnuna väidan, et tegu oli tollal mõeldavuse piirides kõige julgema rünnakuga NLKP ajaloo ja ajaloolise materialismi õpetamise vastu, mis mõistagi lõppes tulutult: nõukogude aja lõpuni oli partei ajaloo kursuse pikkus kaks semestrit. Küll aga viidi ellu TRÜ XIV konverentsi otsuste teine punkt: alustada välisriikidega üliõpilasgruppide vahetamist, mis sai teoks Eesti Üliõpilaste ehitusmaleva raames aastal sõitis 20 üliõpilast suvel tööle ja reisima Ungarisse. Igal juhul oli see läbimurre, kui mainida, et a pääses välismaale vaid kaks kuni neli tudengit aastal läks juba kaks rühma Ungarisse ja üks Tšehhoslovakkiasse ja nii aasta-aastalt tõusvas joones (nagu impeerium oli lubanud). 25 Tartu Riiklik Ülikool, 14 (695), 30. aprill (1966). 229

230 Toomas Alatalu Tagantjärele võib ju öelda, et nii kui aasta üliõpilasrongkäikudes oli vähe poliitilisi loosungeid, võrreldes näiteks aasta omaga, ent neid siiski oli ja peamine oli muus: a tegid Tartu ülikooli tudengid poliitikat selle sõna otses tähenduses ja poliitika tegemise kohtades Tartus, Tallinnas ja Moskvas 26 ning kogu vabariiki haarates, sest partei- ja komsomolikoosolekutel arutati ju ikkagi Tartus formuleeritud ja vabariigi tasemel vastu võetud poliitiliste reformide ettepanekuid. Rääkimata rahva hulgas levinud juttudest Kääriku vaimust ja Tartu vaimust. Mis sest, et pakutud reformid ja uuendused polnud kõige julgemini sõnastatud ja jäid ebamäärasteks, ent need ei jäänud tegemata ning selle nimel ponnistati tõsiselt ja tõemeeli. Mõistagi salgasid võimukandjad need kõik maha ja jätsid täitmata, ent kogunenud võitlusvaimu jätkus kauaks ja just sellele tuginesid kõik järgmiste aastate julged teod ja ettevõtmised, nii suurtes ruumides kui ka mõnes korteris tehtud. Tõrvikurongikäikude saatus oli küllalt õpetlik, sest oktoobris 1969 lubati ametist lahkuma sunnitud Sirje Endre juhitud komsomolikomiteel endal lükata üliõpilaspäevad 17. novembri lähedusse, mil tähistati rahvusvahelist üliõpilaste solidaarsuspäeva. 27 Mõni aasta hiljem aga keelati tõrvikud. Tahaks loota, et neist üliõpilaspäevade korraldamist eri aastatel saatnud võitlustest, kaotustest, valearvestustest, kompromissidest ja reetmistest ühiskonnas, kus õigel mõttel ja asjal oli vaid väike lootus saavutada edu, kuid ikka aeti seda taga, kirjutavad juba teised otsesed tegijad ja osalejad. Septembris 2012 Tallinnas 26 Esimesest ja viimaseks jäänud üleliidulisest üliõpilaskomsomoli konverentsist aprillis 1996 Moskvas võtsid osa Karl Adamson, Toomas Alatalu, Mikk Titma, Priit Järve, Jaan Kark, Indrek Toome (TPI), Peeter Vähi (TPI), Jaan Kivimägi (EPA), Maasike Maasik (ERKI), Luule Piirsalu (TPedI), Riho Altrov (TRK) novembril 1939 tapsid natsid Praha ülikooli tungides üheksa tšehhi tudengit ja professorit, keda hakati mälestama emigratsioonis veel a. Alates aastast tähistati seda päeva sotsialismileeris kuni selle kokkuvarisemiseni. Saatuse tahtel vallandas vastav toiming 17. novembril 1989 Tšehhoslovakkias Prahas kuulsa sametrevolutsiooni, mis detsembris pani punkti Ida-Euroopa vabanemisele totalitarismist. 230

231 Tartu esimesed üliõpilaspäevad Toomas Alatalu oli Tartu Riikliku Ülikooli ajalootudeng , Rahvusvaheliste Suhete Ringi asutaja ja juhendaja , ühingu Teadus lektor , ajalehe Edasi kolumnist-väliskommentaator , TRÜ ajaloo osakonna komsomolisekretär , KVNide õhtujuht , ELKNÜ TRÜ komitee ja büroo liige , ELKNÜ Tartu Linnakomitee esimene sekretär heideti välja (väidetavalt esimesena) Moskva Kõrgemast Komsomolikoolist, vabastati Tartu ELKNÜ linnakomitee esimese sekretäri ametikohalt Tegin algul ühe aastaga kaks kursust. 29 Minu sunnitud vabastamist selgitades ei osanud partei linnakomitee esimene sekretär öelda muud, kui et Alatalu kasvatas oma nõudmiste toetamiseks habeme ette. Kui kõik naerma puhkesid, jätkas ta masinlikult..ja koguni kaks korda kasvatas. Kolmandat korda naersid kõik siis, kui ma 2. juulil 1967 avaldasin Edasis kommentaari Habeme pärast ametist lahti?, kus kirjeldasin sündmusi Küprosel. Kõik asjaga kursis olnud inimesed said muidugi analoogiast kohe aru, aga kuna parteikomitees ega mujalgi ei suudetud leida seda Kreeka ajalehte, mille ma väitsin olevat antud loo allikaks, rahunes asi septembriks maha. Pealegi töötasin juba Tallinnas ja võisin vaikselt kinnitada, et Küprose lugu oli mu enda väljamõeldis. 231

232 Toomas Alatalu The first Tartu Student Days owe a lot to the sports complex in Kääriku and the KVN show Toomas Alatalu Student Feodor Klement, Rector of the University of Tartu, and the university lecturers and students were all audaciously eager to use the thaw period in the Soviet regime s policies following the revelations about Stalin s personality cult and so they used the World Festival of Youth and Students in Moscow in 1957 as a pretext to organise in Tartu the Baltic Students Song Festival a year before. As the political thaw peaked for the second time, the students became more politically minded and active and this development was called the Tartu spirit, denoting opposition to official politics and submission of proposals aimed at reforming the system. The visit of the President of Finland Urho Kaleva Kekkonen to Tartu in March 1964 and his lecture in Estonian helped to open the otherwise closed city (due to the military airport) of Tartu to foreign visitors. In accordance with the practice of the Soviet Union, the students were thoroughly instructed on how to communicate with the visitors, even when and how to kiss them, which understandably undermined the absurd state power. Examples of students initiative and forward-looking ideas are a circle on international relations and a sociology circle, which were established in These were born at the university sports complex at Kääriku where students exchanged information they had received from the foreign visitors and planned their bold endeavours. The humour/skits competition format borrowed from the highly popular Soviet Central Television show called KVN (this Russian abbreviation stands for the Club of the Merry and the Inventive ) and the public political debates allowed the students to discover a feeling of empowerment. Thus the idea took shape of organising special days for all students. The first such student days took place in October 1965 and the key motif of the event was removal of all the bad things from the university and from the city itself: thousands of students participated in the mock funeral of the boring professor and the lazy student. The university s Young Communist League leaders, 232

233 Tartu esimesed üliõpilaspäevad including Karl Adamson, Toomas Alatalu, Priit Järve, Jaak Kaarma and Mikk Titma, displayed a daring approach that engaged youth leaders in most cities and districts of Estonia. As a result, in February 1966 the XIII Congress of the Estonian Leninist Young Communist League approved the alternative action plan drawn up in Tartu for the purpose of enhancing youth rights and voted against the Central Committee Secretary sent from Moscow. At the university s Young Communist League Conference in April 1966 a proposal was put forward to reduce to a minimum the volume of teaching of the doctrine of the Communist Party of the Soviet Union. The demand was made and met to increase tenfold the allocation of trips abroad to the students. These were the highest achievements of the Estonian student members of the Young Communist League who were oriented towards the stance taken by young people in Poland and Czechoslovakia. Moscow then implemented direct party control over Young Communist League activities, culminating in the relegation of the Tartu Student Days to the level of an official ideology tool in

234 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus ülikooli ajaloo uurimisel aastatel Milvi Hirvlaane ajalookandidaat, laborijuhataja Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori loomine Tartu Ülikooli ajaloo süsteemne uurimine sai alguse rektor Arnold Koobi ajal, kui aastal kutsuti rektori käskkirjaga ellu üleülikooliline ülikooli ajaloo komisjon eesotsas ajalooteaduskonna dekaani professor Karl Siilivasega. Ainsa palgalise töötajana organiseeris komisjoni tööd, valmistas ette teaduslikke sessioone ja korraldas Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste väljaandmist komisjoni sekretär: oli sel ametikohal ajaloolane Erik Selli (tuntud kui postijaamade uurija), siinse kirjutise autor Milvi Reinfeldt (alates 1984 Hirvlaane) 1 ja Mare Viiralt (ülikooli ajaloo muuseumist). Aastatel ilmus ajalookomisjoni juhatusel 15 numbrit Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, iga teadusliku sessiooni puhul kolm kogumikku, edaspidi jätkati muuseumi egiidi all. 1 Kandidaaditöö käsitles ülikooli ajalugu: Рейнфельдт, Мильви. Роль Тартуского университета в подготовке научно-педагогических кадров в годы : диссертация на соискание ученой степени кандидата исторических наук ( ) : ТГУ, кафедра истории СССР, Тарту, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

235 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus aastal, kui ajalookomisjoni sekretäri ametikoht loodi, pidi ülikoolide ametikohtade puhul järgima Moskvast NSVL Kõrgharidusministeeriumi ette antud nomenklatuuri, kus sellist kohta loomulikult ei olnud. Rektor oli kõrgkoolipedagoogika uurimise probleemlabori 2 teaduslik juhendaja ja nii saigi füüsikust laborijuhataja dotsent Valdo Ruttas (snd 1939, juhatas mainitud laborit , toim) korralduse luua ülikooli ajaloo komisjoni töö korraldamiseks vaneminseneri ametikoht. Insenerikutsega ei olnud sel mingit pistmist, lihtsalt teadurite ametikohtade loomise võimalused olid väga rangelt piiratud. Ka järgmine ajalookomisjoni sekretär Mare Viiralt sai algul palka Ruttase labori vaneminsenerina, kuigi tegeles hoopis ajaloomuuseumi ülesannete lahendamisega. Ülikooli ajaloo komisjoni olulisimad tööd olid ülikooli teadusliku ajaloo koostamise koordineerimine, teaduslike sessioonide korraldamine, Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste sarja väljaandmine ja muuseumi asutamise (käskkiri 1976, tegevust alustas 1979) ja ülikooli 350 aasta juubeli tähistuse ettevalmistamine (1982). Kuigi ülikooli 350. aastapäevaks (1982) oli ilmunud kolmeköiteline ajalugu ja teised ajalooväljaanded, peeti uurimistöö jätkamist siiski vajalikuks, eriti uuema ajaloo kohta. Ülikooli ajaloo muuseumil polnud võimalusi spetsialiseeritud üksuse loomiseks, ka ajalooteaduskonnal mitte. Nii loodi aasta novembris rektori juhendatava ja füüsik V. Ruttase juhatuse all oleva kõrgkoolipedagoogika labori haldusse sotsioloogiaosakonnas teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektor, juhatajaks vanemteadur Milvi Hirvlaane aasta detsembris kaotati ajaloomuuseumi ettepanekul 4 ülikooli ajaloo komisjon. Sama käskkirjaga loodi ülikooli ajaloo alase uurimistöö ja publitseerimistegevuse juhtimiseks 30-liikmeline ajaloomuuseumi nõukogu eesotsas rektoriga. Sellesse kuulus kolm prorektorit ja parteikomitee sekretär, koosseisu oli arvatud ka M. Hirvlaane ametinimetusega rakenduspedagoogika sektori (tegelik nimetus kõlas teisiti) vanemteadur. Ajaloolise paradoksina 2 Kirjanduses esineb ka nimetus kõrgkooli kompleksse uurimise labor (toim). 3 Rektori käskkiri nr 133, , vt TRÜ teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori kroonika , ÜAM /1 3 (edaspidi Kroonika), l. 2. Valimine fikseeriti teadusosakonna nõukogus Samas, l a. 4 Rektori käskkirjaga nr 173, , vt Kroonika, l. 12,

236 Milvi Hirvlaane likvideeris ülikooli muuseumi rajamisega tegelnud ajalookomisjoni tema oma laps. Ilmselt peeti vajalikuks vähendada professor Karl Siilivase rolli ülikooli ajaloo uurimise juhtimisel Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudist Tallinnast. Nii oli Tartu ülikoolis aasta lõpuks kaks ülikooli ajaloo uurimisega tegelevat üksust. Sektori kaader ja ruumid Alates aastast oli Tartu ülikool arvatud NSV Liidu juhtivate kõrgkoolide hulka aastast oli teadusosakonnal esimene kategooria, mis võimaldas tal luua uusi allüksusi ja ametikohti. Oluliseks tuleb pidada fakti, et esimest korda loodi ülikooli ajaloo uurimiseks omaette koosseisuline allüksus. Sektori ainsaks asukohaks kogu eksistentsi vältel sai ruum füüsikahoone neljandal korrusel aedniku toas liftiruumi pööningul, mille väljaehitamine tuli endal korraldada. Esialgu nõudiski sektori töölerakendamisel palju tähelepanu remont ja sisustamine. Töötajad olid laiali eri hoonetes, peale selle tuli asendada kõrgkoolipedagoogika labori juhatajat dotsent Ruttast tema äraolekul. Kaadri valikul tuli sektoril arvestada emalabori temaatikaga mitte seotud töötajate üleandmisega. Kuni 27. juulini 1985 oli sektori koosseisus ainult kaks töötajat: juhataja M. Hirvlaane, ajalookandidaat, uurinud uuemat ülikooli ajalugu, ja vanemteadur Hain Tankler, erialalt saksa filoloog, ajalookandidaat, kes töötas teadusraamatukogus ja oli spetsialiseerunud teadusajaloole. Edaspidi toodi Ruttase laborist üle veel geograaf-kartograaf Jaks Lankots, kes tegeles kõrgharidusega eestlaste genealoogiaga. Kõikidest ülikooli ajaloost kirjutanud teadlastest hakkas kartoteeki koostama jurist Urve Liin. Lankots ja Liin olid varem uurinud kõrgharidusministeeriumi tellimusel kõrgkooli juhtimise probleeme ja neid tuli välja õpetada ajalooväljaandeid koostama aasta novembrist võttis teadusprorektor sektori palgale Naima Sillari, EKP Tartu Linnakomitee I sekretäri abikaasa, kes sai tasu kui meie sektori lepinguline vaneminsener, kuid tema ülesanne oli rakendada tööle Tartu inseneride maja ja luua seal Tartu teadlaste maja. Edaspidi tuli selliseid lepinguliste töötajate lisamisi pidevalt ette. Sektori tööd segas üsna palju ka see, et V. Ruttas rakendas kogu sektori tööperioodil Jaks Lankotsa loovmängude korraldajana. 236

237 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus Vaadates tagasi labori seitsmeaastasele tegevusele, võib rahuloluga märkida, et selle koosseisus olnud neljast töötajast kaitses kolm aja jooksul oma väitekirja, laborijuhatajal endal oli juba varem (1980) kandidaadikraad. On teada, et isegi ülikooli prorektor ja teadusraamatukogu direktor lõpetasid küll aspirantuuri, kuid väitekirja kaitsmiseni ei jõudnud, samamoodi oli ajaloomuuseumi töötajatega. Sektori kohustusteringi kujunemine Nii ajaloomuuseumi nõukogu 5 kui ka kõrgkooli ajaloo sektor pidid tegelema ülikooli ajaloo uurimistöö ja publitseerimisega. Tegelikult ei kujunenud alluvust ega koordineerinud tegevust ka nõukogu. Labor esitas oma teadustöö aruanded otse teadusosakonnale (TO), kes korraldas ka uurimisteemade koordineerimist ülikoolis, ENSV Teaduste Akadeemiaga ja üle Nõukogude Liidu, nagu tolleaegne juhtimissüsteem nõudis. Kuna olin olnud teadusosakonna teadussekretär, olles samal ajal seotud ülikooli 350. aastapäeva korraldamisega, jäi ka sektor tihedalt seotuks teadusosakonnaga. Sektori teaduslikuks juhendajaks määrati ENSV TA Ajaloo Instituudi direktor professor K. Siilivask, kellega senine koostöö ülikooli ajaloo koostamisel oli edukalt sujunud. K. Siilivask oli Teaduse ja Tehnika Ajaloo ja Filosoofia Nõukogude Rahvusliku Ühenduse Eesti osakonna (Teadusloolaste Ühendus) esimees. Koos ühenduse teadussekretäri Karl Martinsoniga tagasid nad hea koostöö Teadusloolaste Ühendusega. Ühtlasi muutus seetõttu Tartu osakonna töö koordineerimine: selle ülesande sai teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektor, ning TA presidendi käskkirjaga nimetati mind Teadusloolaste Ühenduse Tartu osakonna teadussekretäriks. Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori uurimissuundade esimene projekt valmis 29. juunil 1984, 6 st veel enne sektori ametlikku asutamist. Laialisaadetud projekti arutati muu hulgas ajaloomuuseumi ja teadusosakonna, teadusprorektori ning rektoriga. Kõige põhjaliku aastast läks suurem osa ajalookomisjoni ülesandeid ülikooli ajaloo muuseumi nõukogule (toim). 6 Kroonika, l

238 Milvi Hirvlaane malt vastas ootuspäraselt K. Martinson. 7 Tema ideed ja soovitused olid küll igati õiged, kuid paraku ei saanuks neid esimese hooga realiseerida, näiteks võtta teadusajaloo õpetamist ülikooli õppeplaani ja valmistada selleks ette kaadrit. Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori uurimissuunaks sai Kõrgkooli osa teaduse ja kultuuri arengus XIX XX sajandil. Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori ellukutsumise tähtsust Tartu ülikoolis märgiti positiivselt ära XIV Baltikumi teadusajaloo konverentsil veebruaril 1985 Jūrmalas. Edaspidi esineti neil üle kahe aasta toimunud foorumitel regulaarselt ettekannetega. 12. juuniks 1985 tuli formuleerida uurimistemaatika aastaiks , et see nõuetekohaselt koordineerida NSVL TA teadusnõukoguga. Maailma kultuuri käsitleva uurimistöö kui üldteema raames jäi sektori osaks Tartu ülikooli ajalugu XIX XX sajandil, Tartu ülikooli teaduslikud sidemed Venemaa ja Lääne-Euroopa teaduslike asutustega XIX sajandil. Teema täitjad olid H. Tankler (XIX saj) ja M. Hirvlaane ( ). Tööde jaotamisel teaduse ja kõrgkooli ajalooga tegelejate vahel oli oluline 1. augustil 1985 ajaloomuuseumis peetud suurem ühisistung, kus osalesid muuseumi nõukogu, teadusloolaste ühenduse esindajad ning teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori töötajad. Arutelul oli üheksa päevakorrapunkti, neist olulisemad olid järgmised: muuseumi VII laiendatud sessiooni korraldamine 1987 ja selle temaatika kindlaksmääramine; Lomonossovi 275. sünniaastapäeva tähistamine (1986), teaduse ajaloo lehekülgi Eestist järgmiste köidete ettevalmistamine ja Eesti teadlaste biograafilise leksikoni toimetuskolleegiumi tegevus. Seni ilmunud Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste kohta peeti vajalikuks koostada vene- ja võõrkeelsed resümeed. Ajaloomuuseumi VII sessiooni teemaks määrati Koolkondade, ideede ja teooriasuundade areng Tartu ülikoolis. Kogumiku Teaduse ajaloo lehekülgi eestis järgmised numbrid pidid olema: X keemia, XI füsioloogia, XII geograafia (1988); töös oli kolm teost: VI looduskaitse, VII geoloogia, VIII meteoroloogia. Eesti teadlaste biograafiline leksikon sooviti välja anda ENE väljaandena ettetellimisel. Kuna aastani langes see ligi 60 70% ulatuses kokku ülikooli biograafilise 7 Kroonika, l

239 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus leksikoniga, soovitati ülikooli leksikoniga kiirustada (tähtaeg 1986). Märksõnastikus oli kuni 1917 ca 1000 nime, kuni a nime, nõukogude ajast ca 1000 nime, kokku ca 4000 isiku andmed. 8 Väljaanne Tartu Ülikool pidi ilmuma ENSV 50. aastapäevaks (1990). Kolmeköitelise ülikooli ajaloo koguteose tõlge vene keelde otsustati mahutada kahte köitesse: (originaalteosena) ja (tõlkena). Levitski teatmeteose järje kohta otsustati, et koostaja H. tankler tutvustab sessiooni plenaaristungil selle koostamise printsiipe. Esimene osa ( ) pidi ilmuma aastal 1990, seejärel kavatseti jätkata järgmise perioodiga ( ). Ülikooli õppejõudude biograafilise teatmeteose käsikiri oli valmis (M. Reinfeldt). Pärast selle ilmumist tuli kohe asuda andmeid täiendama ja järgmist osa ette valmistama. Nõupidamine oli väga oluline sektori edasiste uurimisülesannete kujunemisel. Tundus, nagu olnuks tegemist suure uurimisinstituudiga. Veidi hiljem lisandus Leningradi teadlaste ettepanekul kavadesse veel revolutsioonilise liikumise kogumik. Ülesanded olid suured: tuli tegelda seitsme väljaandega (teadustöötajaid oli ju vaid kaks ja kaks vajasid eraldi juhendamist). Kaks väljaannet oli planeeritud vene keeles, resümeed samuti. Mõneti oli tajutav, et rektoraat tundis kergendust, et on tekkinud allüksus, kelle kohustuseks saab panna kõik need tööd, mida ühel või teisel põhjusel ei olnud võtnud oma kanda teised. Sektorijuhataja on kroonikasse märkinud: nii et nutta ei ole aega, naerda on vara, tuleb töötada, töötada ja veelkord palehigis töötada oma alma mater i eest! 9 Rektor oli K. Siilivase ja Valter Haameri juuresolekul veel rääkinud, et peaks koostama ühe väljaande ülikooli kuulsate kasvandike, teadlaste ning nende järeltulijate (näiteks Kotelnikov, Skrjabin jt) kohta, samuti ülikooli kõigi audoktorite ja auliikmete kohta Eesti teaduse biograafilise leksikoni koostamine takerdus riigivõimu vahetusse, kuid kavandatud neljast köitest on nüüdseks ilmunud kaks (2000, 2005) ja jõutud on M-täheni (toim). 9 Kroonika, l Audoktorite album ilmus 1997 (Album doctorum honoris causa sociorumque honorariorum Universitatis Dorpatensis/Tartuensis, ab a. MDCCCIII usque ad a. MCMXCVII, koost Kalle Kroon, Tanel Rütman, Jaan Isotamm, Mart Orav; toim Toomas Hiio), teisi ei ole ilmunud (toim). 239

240 Milvi Hirvlaane Valminud ja valmimata publikatsioonid Kui jälgida, millised väljaanded said teoks ja millised mitte, siis esimesena,1985. aasta mais, sai ülikooli kirjastuskomitee esimehele Valter Haamerile üle antud 500-leheküljeline käsikiri Tartu Ülikooli 350. aastapäeva tähistamisest (teine eksemplar teadusprorektorile ja kolmas rektorile). Väga väärtuslik oli selles sisalduv põhjalik ülikooli juubeli kronoloogia. Avaldasin lootust, et selle trükkitoimetamine ei veni sama pikale kui taasavamise 175. aastapäeva tähistamise käsikirja puhul, mis valmis 1978 ja ilmus kolm aastat hiljem. Tegelikult kulus käsikirja läbilugemisele (prorektorid ja juubelistaabi ülem Laur Karu), toimetamisele (K. Siilivask) ja retsenseerimisele (H. Palamets, P. Kenkmann ja J. Kalits) poolteist aastat. 5. detsembril 1986 anti käsikiri üle kirjastusele Valgus. Vahepeal, aastal, sai korrastatud ning kantseleile üle antud ülikooli 350. aastapäeva arhiiv. 11 Kogumiku veerud saabusid kirjastuselt Valgus koostajale 22. novembril 1989, raamat pidi ilmuma emakeelse ülikooli 70 aasta juubeliks. Asusin hoolega veerge läbi lugema ja parandusi tegema, kuid hoo võttis maha asjaolu, et ainsa koostajana oli märgitud hoopiski teine nimi (V. Haamer). Olin üllatunud, et nii suur mitmeaastane töö omistati teisele autorile, mille vastu ka kirjalikult protesteerisin. Edasine info veergude saatuse kohta puudub ja see ülevaatlik kogumik jäigi ilmumata aasta lõpul sai sektor ülesande seada kokku emakeelse ülikooli juubeli arhiiv ja juubelikogumik. Teadustöö ülesannete hulka seda paraku ei arvatud ja seegi juubelikogumik jäi ilmumata. Muutuvates poliitilistes oludes ei saanud asja ka kaheköitelisest venekeelsest ülikooli ajaloost ja Leningradi uurijatega koostöös kavandatud revolutsiooniliikumise kogumikust, 12 mis pidanuks ilmuma Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks (1987). Oluliseks töölõiguks kujunes ülikooli jooksva kroonika koostamine, mis tehti sektorile ülesandeks 4. märtsil 1985 toimunud koh- 11 TÜ rektoraadi kirjavahetus alates aastast on hoiul TÜ arhiivis, varasem Ajalooarhiivis. TÜ raamatukogust võib tänapäeval leida Hillar Palametsa kogutu: Materjale Tartu ülikooli ajaloo koostamise ja 350. aastapäeva tähistamise kohta: [Ülikooli nõukogu ja EKP TRÜ komitee otsused, rektori käskkirjad, informatsioon autoritele, kirjavahetus jm]. TÜR KHO, (toim). 12 Leningradi/Peterburi autorid võtsid oma kaastööd tagasi, ja väike kogumik hiljem siiski ilmus: Vt Р. Ш. Ганелин, Тартуское студенчество на пороге XX века (С. Петербург, 2002). 240

241 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus tumisel rektor a. Koobiga. Ühtlasi määrati sektori vastutusalaks ülikooli ajaloo alal tehtava teadusliku uurimistöö koordineerimine ja konkreetsete uurimisülesannete täitmine, ajaloo muuseumi tegevus pidi aga hõlmama museoloogilist tööd. 13 Esimesena pidi ilmuma kroonika-aastaraamat Tartu Riiklik Ülikool 1985, käsikirja esitamise tähtaeg oli Rektori käskkirjaga 14 asutati üleülikooliline kroonika toimetus (30 liiget), allasutusi kohustati looma oma kroonika toimetus. Rektor asus ise toimetuskolleegiumi etteotsa, asetäitjateks said V. Haamer ja M. Hirvlaane. See oli ülikoolielus uus nähtus, mis paraku poliitiliste olude muutudes hääbus. U. Liini ja J. Lankotsa koostatud ja M. Hirvlaane toimetatud Tartu Ülikooli kroonika 1985 ilmus trükist 7. detsembril 1989 ja jagati laiali ülikooli allüksustele. Rektor Koobi soov seada sisse ülikooli kroonika oli täitunud, paraku sai ta seda materjali lugeda vaid käsikirjas aasta kroonika jäigi ainsaks, mis trükki jõudis, sest ajalooosakonna nõudel lõpetati ülikooli kroonikate-aastaraamatute koostamine aastal. Käsikirjas olid materjalid koostatud ja arvutisse sisestatud veel aastate 1986, 1987 ja 1988 kohta, viimased kaks numbrit ei olnud lõplikult valmis. Need käsikirjad ja materjalid diskettidel said üle antud kirjastusosakonnale, kuid edasise saatuse kohta info puudub. Ilmumata jäi ka kogumik pealkirjaga Tartu Riiklik Ülikool nõukogude aastail, mis oli kavandatud valmima aastal 1990, seega ENSV 50. aastapäevaks. Dotsent Hillar palametsal oli valminud põhjalik käsikiri Saksa okupatsiooni ajast ( ), 15 seepärast muudeti pealkirja aasta lõpul leiti, et väljaanne Tartu Riiklik Ülikool peaks olema piisava teadusliku sügavusega koguteos, mis põhineb ülikooli ajaloo III köitel ja sisaldab lisauurimusi teaduskondadelt. Nii mahukat tööd ei saanud ainult sektori õlgadele panna, seega soovitati kasutada sama koostööskeemi nagu ülikooli ajaloo koostamise puhul. Kuid olude muutudes ei tulnud sellest midagi välja. 13 Kroonika, l Rektori käskkiri nr. 81 ( ), vt Kroonika, l Palametsa käsikiri pealkirja all Tartu ülikool Suure Isamaasõja perioodil ( ): Materjale Tartu Riikliku Ülikooli ajaloost on hoiul ülikooli raamatukogus, vt TÜR KHO, (toim). 241

242 Milvi Hirvlaane Trükki jõudis Tartu Ülikooli õppe-teadusliku koosseisu biograafiline teatmeteos Sellega olin alustanud juba enne ülikooli tööleasumist aasta detsembris. Teatmeteosesse pidi tulema 1200 elulugu. Töö oli vastutusrikas ja ulatuslik, selle koostamise kaudu sai tuttavaks kogu ülikooli kollektiiv. Palju abi sain dotsent Richard Kleisilt ( ), kes oli enne ebasoosingusse sattumist olnud eestiaegsete avaliku elu tegelaste biograafialeksikoni, aga ka Eesti entsüklopeedia toimetaja. Temaga konsulteerimist ei olnud ette nähtud avalikustada, kuid abi tuli igati kasuks. Lootsime, et see väljaanne ilmub ülikooli taasavamise 175. aastapäevaks aastal (siis oli pealkirjas esitatud periood lühem). Sellised teatmeteosed olid kogu Nõukogude Liidus keelu all. Meie käsikiri oli kolm korda ümber töötatud ja niisama palju kordi Glavliti tsensori käest läbi käinud. Iga lugemise järel tuli nende soovi järgi mõni käsitlus kellegi kohta välja jätta või mingi osa mõnest eluloost välja võtta. Siberi vangistust ei tohtinud mainida, represseerimise osa eluloost tuli siluda. Et mitte keelust üle astuda, asendati teatmeteose pealkirjas biograafiline sõnaga bio-bibliograafiline, sest bibliograafiad ei olnud keelatud. Tolleaegse tehnoloogia järgi koostati teatmeteos masinkirjas ja iga parandus muutis lehekülje pikkust, seetõttu tuli muutuste puhul käsikirja iga kord kannatlikult lõikuda ja kleepida. Seda tegi masinakirjutaja Maie Sinijärv ilmus lõpuks Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu bio-bibliograafiline nimestik , mille tiraaž oli Teaduskondadele ja raamatukogule, vahetusfondile (250) ja rektoraadile (120) jagati välja kokku 1866 eksemplari valmis nimetatud teose järg Tartu Ülikooli õppejõudude elulood Kui esimene osa sisaldas 1658 elulugu, siis teise osa käsikirjas oli ca 2500 elulugu. Käsikiri on 3. jaanuaril 1996 üle antud ülikooli kirjastusele arvuti prindina 225 leheküljel ja diskettidel. Kas need on kustutatud või talletatud ülikooli ajaloo jaoks, selle kohta puuduvad koostajal andmed. Hain Tankleri kavandatud nn Levitski 16 järje Tartu ülikooli õppe-teadusliku koosseisu biograafilise leksikoni artiklid 16 Биографический словарь профессоров и преподавателей Императорского Юрьевского (бывшего Дерптского) Университета за сто лет его существования, сост. Г. В. Левицкий), т. 1-2 (Юрьев, 1903). 242

243 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus olid esialgu planeeritud kokku saada aasta jooksul aasta seisuga oli koos 220 elulugu, puudus ca 50 elulugu. 17 Sellist väljaannet lõpuks ei ilmunud, kuid seda tööd nagu ka eespool mainitud biograafialeksikone kasutati hiljem Eesti teaduse biograafilist leksikoni koostades. Rektori valimised aastal hakkasid puhuma vabaduse tuuled. See algas sündmustega 2. veebruaril Tartu rahu sõlmimise aastapäeva tähistamisel; selleks et takistada rahulike miitinguliste kogunemist, toodi välja rohkelt miilitsajõude ja siseväe eriüksuslased kilpide ning koertega. Rahvarinde tugigrupp rajati urve Liini eestvõttel ka sektori juures. Osalesime Balti ketis ja võtsime osa teistest aktsioonidest, nagu allkirjade kogumine Austraalia ESTO-le ja eesti Kongressile. Aasta kurvemaks sündmuseks oli rektor Arnold Koobi ootamatu surm 21. aprillil 1988 ja matused 27. aprillil. 18 Tema toetusel sai teoks ülikooli ajaloo süsteemne uurimine, ülikooli teadusliku ajaloo koostamine, ülikooli õige vanuse taastamine ja 350. aastapäeva tähistamine, ajaloomuuseumi rajamine, aga ka teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori loomine. Arvan, et viimane kohtumine toimus vahetult enne tema ärasõitu Moskvasse haiglasse. Sel kokkusaamisel informeerisin teda Tartu ülikooli aasta kroonika valmimisest aprilli lõpuks ja uue, aasta kroonika käsikirja seisust ning revolutsioonilise liikumise kogumiku koostamise väljavaadete ebareaalsusest. Rektori jaoks oli oluline, et töö teiste väljaannetega liigub edasi ja et kõiki probleeme saab lahendada ka ilma tema sekkumiseta. Ülikool jääb tänuga mäletama rektor Koobi poolt ülikooli heaks kordasaadetut, mille hulka kuulub kahtlemata tema suur panus ülikooli ajaloo jäädvustamisse. Rektori järelejäänud käsikirjade ja muude materjalide ettevalmistamiseks ja tema fondi avamiseks teadusraamatukogus leidis teadusosakond võimaluse võtta meie sektori juurde 17 Pärast labori koosseisust lahkumist on Hain Tankler koostanud täpsema aruande leksikoni seisu kohta , vt Kroonika, l Arnold Koobi matuste trükitud originaalkava ja korraldajate (kas Uno Sahva või Laur Karu) lisatud arvukate käsikirjaliste märkuste ja osalejate paigutuste joonistega on leinatalituse lõpul hankinud M. Hirvlaane, et talletada need materjalid ajaloo jaoks. Vt Kroonika, l

244 Milvi Hirvlaane lepinguliselt poole kohaga tööle rektori lese Hilja Koobi (1. oktoobrist detsembrini 1992) juunil 1988 toimusid esimest korda pärast 48-aastast vaheaega uue rektori valimised. Kandidaatideks olid professorid Ain-Elmar Kaasik, Ants Kallikorm ja Jüri Kärner oli põhjust rääkida K-algustähega rektorite rea jätkumisest. Õppeprorektor Jüri Kärneri kasuks kallutas vaekausi arvatavasti tema kõne rektor Arnold Koobi kalmul ja väärikalt akadeemiline matustekorraldus, nii räägiti tol päeval ülikoolis. Vaatlesin ajaloo jaoks esmakordset rektori valimiste protseduuri aula rõdult ja tunnetasin, et see oli liialt ametlik ja igapäevane, vajaliku akadeemilise särata. Pöördusin pärast toimunut ajalooteaduskonna ja mõnede teiste professorite poole ideega, kas ei peaks nüüd ka rektorile inauguratsiooniks ametiketi tegema. Sain jaheda suhtumise osaliseks, vaid professor Selma Teesalu toetas seda ideed innukalt. Kuna peahoone ees vestlesid kõrghariduse minister V. Rajangu, H. Roosvee ja P. kenkmann, kasutasin sobivat juhust, et pöörduda ministri poole sama küsimusega: kas ülikoolil on õigus teha oma valitud rektorile ametikett? Minister vastas, et see kuulub ülikooli enda kompetentsi, tehke ära. Aga ta lisas, et seekord ei ole ülikool esimene Eestis, Kunstiinstituut on oma rektorile ametiketi juba teinud. Helistasin veel samal päeval Kunstiinstituudi prorektorile professor Jaak kangilaskile, kes kinnitas, et nende rektorile Jaan Varesele kinkisid kolleegid tõepoolest juubeliks keti, aga see jäi tema isiklikuks meeneks. Küll oli ta meeleldi valmis aitama kaasata oma parimaid metallikunstnikke (A. Mölder), juhul kui ülikool tellib ametiketi. Kogusin infot õppejõududelt, kes olid viibinud Rootsis ja Soomes rektorite inauguratsioonidel, otsisin kokku Greifswaldi, Soome ja rootsi ülikoolide albumeid. Sain kokku dotsent A. Järvega, kes oli valmis koos minuga selles küsimuses rektori juurde tulema. Rektor J. Kärner kuulas meid ära ja arvas, et kui ministri hinnangul võib ülikool seda teha ja kui J. Kangilaski on valmis kaasa aitama teostamisel, siis arutab ta seda küsimust kohe rektoraadis. Minu ülesandeks jäi teha vastav kirjalik ettepanek koos arvamusega keti välimusest ja lisada pildid teiste ülikoolide rektorite ametikettidest tellimuse 19 TÜR KHOs fond nr

245 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus esitamiseks. Dotsent A. Järv pidi esitama kirjelduse inauguratsioonist Soomes ja Rootsis. Keti lähtealuseks võeti ülikooli juubeliks valmistatud embleemid. J. Kangilaskile sai ülikooli ametlik tellimiskiri isiklikult üle antud üliõpilaslaulupeo ajal Tartus Kassitoomel. Sellega oli väga kiire, sest oli suvepuhkuste aeg ning ametiketi kavandi kooskõlastamiseks ja valmistamiseks jäi aega vaid napilt kaks kuud. Asi oli liikuma pandud, andsin kirjalikult asjaajamise käigu üle ja võisin puhkusele minna. Haldusprorektor Vello peedimaa pidi selgitama, kuidas hankida hõbe ja muu vajalik. Ametikett valmis õigel ajal ja olin kutsutud ka rektori inauguratsioonile 31. augustil Rektori käskkirjaga tänati ametiketi sisseseadmise eest rektori abi J. Karu ja Tiit Matsulevitšit. Tartu Ülikooli rektori ametiketi ametlik sisseseadmine oli teiste kõrgkoolide jaoks oluline signaal, mida kõik edaspidi järgisid. Emakeelse ülikooli 70 aasta juubel Jätkates Koobi-aegset koostöötraditsiooni rektoriga tegin 17. novembril 1988 rektor Kärnerile põhjalikuma ettepaneku (viiel lehel) eestikeelse Tartu ülikooli 70. aastapäeva tähistamise kohta. 20 Selles juhtisin tähelepanu, et emakeelse ülikooli juubeli tähistamisel ei tuleks püstitada mõõdikuga eesmärki: kas tagasihoidlikum kui 350. aastapäev või suurem kui taasavamise 175. aastapäev. Emakeelse ülikooli juubel peaks olema just nii suur, nagu on emakeelse hariduse ja kultuuri tähtsus meie Eestimaal. Suurusjärk oleneb paratamatult Eesti muutunud ühiskondlik-poliitilisest õhkkonnast ja peab olema sellest sammukese ees, mitte mingil juhul taga. Selle järgi hindab rahvas oma ülikooli nüüdsel Eestimaal. Olulisem oli 1. detsembri muutmine taas ülikooli aupäevaks, mida tähistatakse igal aastal selsamal kuupäeval varem väljakujunenud akadeemiliste tavade järgi. Tegin ka lisaettepaneku, et esimene emakeelse ülikooli aastapäeva tähistamine võiks toimuda juba 1. detsembril 1988 kas või nõukogu piduliku koosolekuna. Seal võiks osaleda ka külaline Rootsist, ülikooli kasvandik, soliidse saksakeelse monograafia Tartu ülikooli arstiteaduskonna ajalugu autor dr Ilo Käbin, 20 Kroonika, l

246 Milvi Hirvlaane kes viibis ülikoolis arstiteaduskonna külalisena. Sektor tutvustas külalisele ülikooli ajaloo materjale ja väljaandeid ning saatis ringkäigul ülikoolis ja linnas. Ilo Käbin täitis meeleldi palve pühendada planeeritud esinemine arstiteaduskonnale 1. detsembril 1988 A. Linkbergi auditooriumis emakeelse Tartu ülikooli 69. aastapäevale. Seega sai sellest tagasihoidlikust koosolekust arstiteaduskonnas esimene eestikeelse ülikooli aastapäeva tähistamine 1. detsembril (pärast aastat). Sel päeval pühitseti Peetri kirikus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp ja taastati üliõpilasorganisatsioon. Sektori töös tekkis uus nähtus: ajalooteaduskonna õppejõudude stažeerimine sektori juures. NSV Liidu ajaloo kateedri dots A. Liim stažeeris sektori juures ja , et koostada ülevaade tartu ülikooli üliõpilaste rahvuslikust koosseisust (avaldatud Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste XXI köites) ja ettekanne emakeelse ülikooli 70. aastapäeva teaduskonverentsil 1989 detsembris. Ka sama kateedri juhataja dots H. palamets on stažeerinud teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori juures , mis andis talle võimaluse koostada Mälestusi Tartu ülikoolist II köide ( ), mis hõlmab 13 isiku meenutusi (148 lk). Samuti oli tal käsil kogumik Usinuses ja kasinuses meenutustega üliõpilasolmest , kokku kümnelt autorilt 135 lk. Seda valikut võib pidada sektori autoriteedi mõttes positiivseks, kuigi reaalselt oli lihtsalt leitud formaalne võimalus saada uurimistööks õppetööst vaba aeg ja täita lahter aastaaruandes kui kvalifikatsiooni tõstmine. Ülikooli uuenevad sidemed tõid kaasa ülesandeid uurida varasemaid teaduskontakte (näiteks Kieli, Bologna jt ülikoolidega). Nende õiendite jaoks kogusid operatiivselt andmeid kõik sektori töötajad aasta algul asutati 11 toimkonda emakeelse ülikooli 70. aastapäeva tähistamise peakomisjoni juurde ja 30-liikmeline ajaloomuuseumi nõukogu. 21 Viimane koosnes suures osas samadest juhtivatest isikutest ja oli samade ülesannetega nagu 1984, kuid seekord oli nõukogu eesotsas rektori asemel professor Helmut piirimäe. Jaanuaris algas intensiivsem töö: 17. jaanuaril 1989 kaalus juubeli kirjastustoimkond, milliseid trükiseid on veel võimalik nii lühikese 21 Rektori käskkiri nr 2 ajaloo muuseumi nõukogu loomisest , vt Kroonika, l

247 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus aja jooksul välja anda, veebruaris said paika juubeliüritused. Kogemused ülikooli eelmiste juubelite ettevalmistamisel kulusid nüüd ära. 3. märtsil valiti ülikooli nõukogus seitse audoktorit. 7. märtsil oli lõplikult valmis juubeli põhiürituste plaan, agaralt tegutsesid kõik 11 toimkonda. 28. märtsil 1989 avati ülikooli nõukogu saalis TÜ rektorite ja nimekate teadlaste portreed. Ülikooli teaduspäevad rajoonides korraldati sama mudeli järgi nagu ülikooli 350. aastapäeva puhul. Sügisel loodud juubeli keskstaap nõudis rohkem töötamist peahoones kui Tähe tänaval. Hea märk oli kõigi Lenini portreede ja büstide eemaldamine ülikooli peahoonest ja tasapisi ka õppehoonetest. Esialgu tõsteti need lihtsalt parteikomitee sekretäri Paul Kenkmanni kabinetti kapi taha, sealt viidi muuseumi. 31. oktoobril 1989 valiti Urve Liin ülikooli ametiühingu komitee esimeheks. Tema asemele ei lubatud enam uut töötajat võtta. Poliitiline situatsioon eestis muutus iga päevaga. Seega langes ülikooli kroonika-aastaraamatu koostamise kohustus edaspidi J. lankotsa ja M. Hirvlaane õlgadele. Mõnda aega oli poole kohaga meie palgal Leida Noormaa informaatikakabinetist, ta sisestas kroonika materjalid arvutisse. Arvutitöö oskused olid tollal veel väga vähestel ülikooli inimestel ja seetõttu ka nende töötajate koormus suur. Ajaloomuuseum korraldas Tartu ülikooli 70. aastapäeva puhul 29. novembril 1989 teadusliku konverentsi. 22 Juubelistaabi tööle tuli pühendada palju aega, audoktorite promotsioonil olla ka promootoriks. Audoktoreid valiti pärast 350. aastapäeva juba teist korda, seega oli eesmärk kinnistada traditsiooni iga detaili. Üks juubeli eredamaid sündmusi oli luuletaja Lehte Hainsalu poolt emakeelse ülikooli ülistuseks loodud oodi ühine valjuhäälne lugemine suurel vabaõhuüritusel Raekoja platsil autori enda ja Vanemuise näitlejate osavõtul, valjuhäälditest tuli tekst, mille oli sisse lugenud vanemuise koor. Emakeelse ülikooli juubel õnnestus suurepäraselt, pannes aluse tänini vastu pidanud traditsioonile. 18. detsembril 1990 kinnitati mind Teadusloolaste Eesti Ühenduse Tartu teadussekretäri kohale. Olin neid kohustusi täitnud juba tunduvalt varemgi. 19. detsembril 1990 on allkirjastatud teaduse 22 Ettekanded on ilmunud Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste numbrites XXII (I) ja XXII (II). 247

248 Milvi Hirvlaane ja kõrgkooli ajaloo labori kümneleheküljeline kokkuvõte viie aasta ( ) töö kohta. 23 See jäi viimaseks korraks, mil nõuti teadustöö aruande esitamist sellisel kujul. Eesti Vabariigi taastamisega 20. augustil 1991 algas uus ajastu ülikooli elus ja muutus ka senine teaduse juhtimise struktuur. Teaduste Akadeemia muudeti personaalakadeemiaks, teadusinstituudid viidi kõrgkoolide juurde. Et noorendada õppe-teaduskaadrit, määrati professorite ja dotsentide tööea ülempiiriks 65 eluaastat. 6. veebruaril 1991 peeti Tartus Teaduste Akadeemia ja ülikooli teaduskoostöö nõukogu istung. Märtsis langetati otsus taastada Gustav Adolfi monument. Ilmus Eesti vabariigi ülikoolide seaduse eelnõu. 23. aprillil 1991 pandi nurgakivi ajaloomajale Lätte tänaval, 3. mail 1991 keeltemajale Lille mäel. 1. septembrist 1991 alustas taas tegevust usuteaduskond ja lõpetati aspirantuuriosakonna tegevus. Sügiseks oli Tartu ülikoolis 133 magistranti ja 71 doktoranti. Algas akadeemiliste organisatsioonide taastamine. Kõrgkooli ajaloo sektori sulgemine aasta alguses hakkas järjest enam koomale tõmbuma kõrgkoolipedagoogika labori tegevus. Tegin kirjaliku ettepaneku eraldada teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektor kõrgkoolipedagoogika laborist, 24 mis muudeti iseseisvaks riigieelarveliseks laboriks tagasiulatuvalt alates 20. veebruarist Kõrgkoolipedagoogika labor suleti aasta hiljem, 19. veebruaril Selle kümneaastase eksistentsi jooksul dots Valdo ruttase juhatusel anti välja 11 venekeelset teaduslikku kogumikku Problemõ võšei školõ ( Kõrgkooli probeeme ). Paraku ei tehtud kellelegi kohustuseks labori arhiiv kokku korjata ja tegevus ametlikult lõpetada. Juba 29. jaanuarist 1991 eraldasime oma teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori inventari kõrgkoolipedagoogika labori arvel olevast varast, et mitte võtta enda peale vastutust peremeheta jääva inventari eest aasta oli esimene, mil ülikooli lõpetajaid ei saadetud enam 23 Vt Kroonika, l Ettepanek vt Kroonika, l. 252, rektori käskkiri nr 61 järgnes Rektori käskkirjaga nr 25 ( ). 248

249 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus riikliku töölesuunamise komisjoni kaudu töökohtadele. Õppeplaanidesse ilmusid uued valikkursused, loodi uued kaitsmisnõukogud, kus sai eesti keeles kaitsta ka doktoritöid. Labori kroonikasse ilmus 19. juunil 1991 esimest korda ingliskeelne raport labori viie aasta tegevuse kohta: esitamiseks ja hindamiseks rahvusvahelisele ekspertiisile Raport for international evaluation. 26 Meie labori tulevik oli tume. Hain Tankler lahkus labori vanemteaduri ametikohalt üleviimise korras raamatukogunduse teooria ja ajaloo laborisse vanemteaduri ametikohale. 27 Läbirääkimistel filosoofiateaduskonna dekaani prof Peeter Tulvistega sai selgeks, et peame ise pidama läbirääkimisi ajaloo-osakonna juhataja prof Piirimäega. Prof Tulviste kinnitas, et ülikoolil on tingimata vaja, et ülikooli ajaloo väljaannete koostamine jätkuks ja mul ei tasu oma ametikoha pärast muret tunda. Lõpuks õnnestus ka prof piirimäe jutule pääseda. Saime läbi vaadata meie laboris käsil olnud käsikirjalised tööd. Ülikooli kroonika puhul leidis ta, et seda ei tohi edaspidi jätkata, see ei ole ajalugu ja selle koostamise lõpetamine on ajaloo-osakonna vastuvaidlematu nõue. Ka ülikooli biograafiline leksikon aastate õppeteaduskoosseisu kohta tekitas prof Piirimäes kahtlusi, kas seda on üldsegi tarvis, sest oli teada, et käsil oli üldise Eesti teadlaste leksikoni koostamine. Prof Piirimäe nõudis, et nüüd tuleb kõik muud tööd seisma jätta ja alustada Eesti Vabariigi aja õppejõude käsitlevat leksikoni. Väitsin, et see on väga vastutusrikas töö, andmed on raskesti kättesaadavad ja teostamine ei ole mõeldav üksi. Ajaloo-osakonnal endal olid selleks ju suuremad jõud ja paremad võimalused. Utoopiline ülesanne jätta kõik muud tööd pooleli ja teha üksi ühe aastaga valmis biograafialeksikon Eesti Vabariigi Tartu ülikooli õppe-teaduskoosseisust näitas vaid ettekujutuse puudumist selle töö mahust, tähtsusest ja tähendusest. Sellepärast seda tööd ei alustatudki, hoolimata ähvardavast kriitikast. Jaanuaris 1992 loodi komisjon 28 teaduse ja kõrgkooli ajaloo laboris valminud ja pooleli olevate käsikirjade läbivaatamiseks ning 26 Kroonika, l Kroonika, l Filosoofiateaduskonna dekaani prof Peeter Tulviste käskkiri nr 1( ). Kroonika, l. 369; aruanne l

250 Milvi Hirvlaane nende avaldamise vajalikkuse ja võimaluste hindamiseks eesotsas prof Ülo Lumistega, koosseisus dots Villu Tamul ja ajaloomuuseumi teadusliku uurimistöö osakonna juhataja Mare Viiralt. Komisjon käis kohal ja märkis ära ilmunud tööd: 1) M. Hirvlaane kaastegevusel ilmunud Tartu ülikooli biobibliograafiline teatmeteos (Tallinn: Valgus, 1987), 526 lk, ja M. Hirvlaane toimetatud, J. Lankotsa ja U. Liini koostatud Tartu Ülikooli kroonika 1985 (Tartu, 1989), 138 lk. Koostatud on Tartu Ülikooli kroonika 1986 samas mahus, olemas on selle print. Käsikiri on kirjastusosakonnas kooskõlastamisel. Komisjon peab soovitatavaks selle ilmumist. 2) M. Hirvlaane koostatud ülevaade rahvusülikooli 70. aastapäeva tähistamisest, käsikiri (153 lk), esitatud rektoraadile mais Avaldamist peetakse vajalikuks. 3) Valminud ja kirjastusele Valgus üle antud (dets. 1986) M. Hirvlaane koostatud Tartu Ülikooli 350. aastapäeva tähistamise kogumik. Korrektuuripoognatel on koostaja nimi muudetud. Avaldamine senisel kujul näib olevat väheperspektiivne, küll tuleks käsikiri koos korrektuuripoognatega ja koostaja(te) õiendiga nõuetekohaselt deponeerida ja kättesaadavaks teha kui oluline ajaloodokument. Pooleli olevatest käsikirjadest: 1) TÜ biograafialeksikoni (H. Tankler) jätkamine on vajalik, ettepanek avaldada tulemused vihikutena teaduskondade kaupa esialgu vene keeles rotaprindis, trükivõimaluste paranedes anda koos välja kõrgtrükis, eesti keeles võõrkeelsete resümeedega. 2) TRÜ biograafialeksikoni (J. Lankots) 1600 lühieluloost on kirjutatud ca 1400, võrreldes esimese osaga on kogumiku teaduskondlik ülesehitus muudetud alfabeetiliseks. Kommentaarid puuduvad. Komisjon tegi ettepaneku kroonikate väljaandmine lõpetada, kuna need materjalid on kättesaadavad muude allikate kaudu; rahvusülikooli õppekoosseisu biograafiate koostamist kogu perioodist peeti vajalikuks ning seetõttu soovitati käsikirja aastate kohta jätkata ja talletada arvutiketastel. Komisjon pidas esmatähtsaks Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli biograafilise leksikoni ( ) koostamist ja soovitas filosoofiateaduskonnal ja ajaloo- 250

251 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus osakonnal sellele igati kaasa aidata. Materjalid okupatsiooniaja ( ) kohta tuli koondada ühtseks tervikuks, biograafialeksikon anda välja kahes osas: ja septembril 1992 oli nõupidamine prof Piirimäe juures Album Academicum koostamise asjus. Magistrant Lauri Lindström (projektijuht) tutvustas projekti teatmeteose väljaandmiseks aastaks. Projekti realiseerimiseks vajati nelja töökohta ja arvutit selleks tööks. Prof Piirimäe teatas, et need ametikohad võetakse teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori arvelt, ei koondata üksnes neid töötajaid, kes on selle projektiga seotud. Tegelikult ei olnudki laboris enam peale minu ühtki töötajat. Tõele au andes jäi märkimata seegi, et selle perioodi ( ) album Academicum iga oli pärast eelmise osa ( ) ilmumist ülikooli toetusel tegelenud käsikirjaga arhiivis juba 10 aastat kaks töötajat: Malle Loit ja Salme Nõmmeots. Labor toetas neid poole koha palga ulatuses käsikirja trükkimisel ja olin osalenud ka toimetuskolleegiumi töös. Seega oli esialgne käsikiri olemas, seda oli vaja täiendada andmetega üliõpilaste edasise saatuse kohta. TÜ reformikomisjoni ettepanekul suleti teaduse ja kõrgkooli ajaloo labor 20. novembril Mind viidi üle üldajaloo õppetooli vanemteaduriks. Juba eelmisel aastal oli lahkunud teadusraamatukokku Hain Tankler; Urve Liin oli 1989 valitud tü ametiühingu esinaiseks, Jaks Lankots 29 asus 1991/92. õppeaastal poole koormusega tööle Eesti Põllumajanduse Akadeemia kartograafiaassistendi kohale, hiljem valiti ta dotsendiks. Aastatel töötasin edasi aastaste töölepingute alusel ajaloo-osakonna juures, jätkates biograafilise leksikoni koostamist. Lankotsa käsikirjalised elulood said sisestatud arvutisse, kogutud veel 1500 elulugu. Kokku on 2770 elulugu esialgu täpsustatud ja tehtud parandused ülikooli struktuuri muutumist arvestades. Siinjuures tuleb märkida, et uurimistöös ja kirjavahetuses olen kasutanud alates aastast isiklikku arvutit ja printerit, samuti kandnud ise nendega seotud kulud aasta sügisel said prindid (kokku 222 leheküljel) saadetud teaduskondadele täpsustuste tegemiseks. 15. detsembril 1994 palusin ajaloo-osakonna juhatajal 29 lankots vabastati teaduri kohalt rektori käskkirjaga

252 Milvi Hirvlaane pikendada töölepingut veel üheks aastaks, et korraldada teaduskondade tehtud paranduste ja täienduste tegemine ja valmistada käsikiri trükiks ette. See päädis kahjuks intsidendiga, kuid lepingut pikendati siiski aastaks. Ajaloo-osakonna uue juhataja Tiit Rosenbergi korralduses oli kirjas: vältimaks omaaegse kõrgkooli kompleksse uurimise laboratooriumi ja selle ajaloosektori dokumentide ja raamatute peremeheta jäämist ning ohtu sattumist kohustan vanemteadur M. Hirvlaanet k. a. lõpuks organiseerima nimetatud materjalide üleandmise vastavalt nende iseloomule ülikooli arhiivile, raamatukogule või muuseumile. 30 Vastasin, et nii lühikese aja jooksul ei õnnestu 20 ülikoolis töötatud aasta jooksul kogunenud ülikooli ajalugu käsitlevaid materjale üksinda üleandmiseks ette valmistada. Pealegi oli aasta lõpuks vaja lõpetada biograafialeksikoni käsikiri. Palutud kahe kuu lisaaja asemel anti kaks nädalat, ruumide ajaloo-osakonnale üleandmise tähtaega pikendati 15. jaanuarini Kuigi ajaloo-osakond ei hinnanud mingilgi määral tööd TRÜ õppe-teaduskoosseisu biograafiliste andmete kogumisel, hindas Eesti entsüklopeediakirjastuse välja antava Eesti teadlaste biograafilise leksikoni (ETBL) toimetus seda andmestikku ometi kõrgelt. ETBL on praeguseks ilmunud kaks mahukat köidet ja kolmanda käsikiri antud üle kirjastusele, kuid see ei ole rahapuudusel tänini ilmunud. Et saada ülikooli töötajaid käsitlevatele elulugudele alusviiteid, trükiti kokkuleppel ülikooliga käsikirjast kolm eksemplari, mis läksid Eesti teadlaste leksikoni toimetuse käsutusse. Andes 16 aastat hiljem oma hinnangut ülikooli ajalugu käsitlevate väljaannete koostamise kohta teaduse ja kõrgkooli ajaloo laboris, tundub, et nii väikeste jõududega tehti ära küllaltki suur töö. Sama võib märkida ka koostöö kohta teadusloolastega, kes seda tööd tegid vaid puhtast entusiasmist. Juba ülikooli teadusliku ajaloo koostamise ajal paistsid silma aktiivsed teaduskonnad ja allasutused, kelle ajalugu on ka põhjalikumalt uuritud. Kahjuks ei ole selles esirivis humanitaaralad. Eriti oluline oli koostöö ülikooli rektoritega, nende toetus ja huvi ülikooli ajaloo vastu. Töötanud 20 aasta jooksul 30 Ajaloo-osakonna juhataja korraldus nr 2 ( ). Kroonika, l

253 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus ( ) kolme rektori alluvuses, võin väita, et kõige suurema panuse ülikooli ajaloo uurimistöösse, ennekõike süsteemse aluse panijana üleülikoolilisel tasandil, on andnud rektor Arnold Koop ( ). Tema ajal jäädvustati olulisem osa ülikooli ajaloost, pandi alus ajaloomuuseumile ja mitmele ülikooli ajalugu käsitlevale väljaandele. Pealegi toimus see üpris keerulistes nõukogude aja tingimustes. Näib, et praegusajal on ülikooli ajaloo uurimine kogu ülikoolis jäänud ainult ajaloomuuseumi õlgadele, kuigi selleks, et see asutus jääks ellu kasinates finantstingimustes, mil muuseume aina koondatakse ja suletakse, on hädavajalik pöörata põhitähelepanu museoloogilisele tööle. Tundub, et ka praegu oleks vajalik teaduskondadest sõltumatu, vaid ülikooli ajaloole pühendunud uurijategrupp, kes korraldaks ülikooli ajaloo seni uurimata valdkondade uurimist, seni ilmunud väljaannete täiendamist ning uute loomist. Teadaolevalt võeti Vilniuse, Peterburi ja Läti ülikoolides eeskujuks just Tartu ülikooli ajaloo uurimise korraldus. Nagu ikka, on näiteks Vilniuses jõutud meist kaugemalegi: nende ülikooli juubelite tähistamise kogumikud on ilmunud, meie 350. aastapäeva ja rahvusülikooli 70. aastapäeva tähistamise kogumikud, nagu ka biograafialeksikonid, ei ole ilmunud ega ilmu nähtavasti niipea või mitte kunagi. Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tööle saavad hinnangut anda vaid need, kellel on sellest tööst põhjalikum ülevaade. 21. aprillil 2004 andsin ülikooli ajaloo muuseumile üle omal algatusel koostatud kroonika (kolm toimikut koos alusdokumentide ja aruannetega kogu tegevusperioodist). Kroonikas eristub selgelt töö intensiivsus esimesel perioodil , mil labori tegevuseks olid olemas vajalikud tingimused. Alates aastast, mil toimus ülikooli ümberkorraldamine Eesti Vabariigi ülikooliks, muutusid töötingimused tunduvalt raskemaks ja aastaks oli alles vaid üks töötaja. Praegune rahvusülikool on oma uuestisünni 21. aastal kahtlemata oma eesmärkide püstitamisel edukas, jääb kõigi oma laste südamesse ning tema edusamme jälgitakse tähelepanelikult. Ülikooli teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori töötajatest pooled (H. Tankler ja J. Lankots) on nüüdseks juba manalamehed, U. Liin töötab õppejõuna õigusteaduskonnas. Kõik need, kes ülikooli ajalooga on kunagi tegelenud või tegelevad praegu, on alati olnud oma alma mater i patrioodid. Nii tuleks ka selle allüksuse töö tulemusi püüda hinnata ja 253

254 Milvi Hirvlaane võimaluse korral mõni seismajäänud käsikiri uuesti elule äratada, sest tehtud töö on ikkagi olemas. Endine laborijuhataja M. Hirvlaane uurib vabateadlasena kultuuri- ja hariduslugu ja on selles valdkonnas aastatel koostanud ja välja andnud 16 raamatut. Artikkel tugineb TRÜ teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori aasta kroonikale, mis on talletatud ülikooli ajaloo muuseumis. 254

255 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus Activities of the Laboratory of History of Science and Higher Education in the field of researching the university s history from Milvi Hirvlaane cand. hist., Head of Laboratory Systematic research into the history of the University of Tartu commenced when Arnold Koop ( ) was rector, i.e. from For this purpose, the University History Commission was established in 1972, supervised by Professor Karl Siilivask (Milvi Hirvlaane was secretary of the commission from ) and entrusted with the tasks of organising the process of research into the university s history, compiling an overview of the scientific history of the university, conducting scientific sessions and publishing the research results in a series of publications entitled Issues of the history of the University of Tartu. The University History Commission also worked to facilitate the founding of the University of Tartu History Museum in As a result of the commission s activities the 350 th anniversary of the University of Tartu was marked by a three-volume publication entitled History of the University of Tartu ( ) (in Estonian), deemed worthy of an Estonian SSR State Prize. There were also single-volume editions in Estonian, English and Russian, the latter receiving a USSR State Prize, 3 rd category. The commission was liquidated in 1984, its tasks adopted by the Scientific Council of the History Museum. The council continued to organise universitybased history conferences and publication of the Issues of the history of the University of Tartu under the auspices of the museum. Hirvlaane participated in the planning, preparation and conducting of the activities dedicated to the 175 th anniversary of the re-opening of the university, the 350 th anniversary of its foundation and the 70 th anniversary of the People s University. In 1984 a rector s decree established a Sector of History of Science and Higher Education (4 employees) as part of the Laboratory of Higher Educational Science in the Department of Sociology. The sector was later reorganised by the Science Department into 255

256 Milvi Hirvlaane an independent state-budget laboratory tasked with conducting research in the field defined as The role of higher educational establishments in the development of science and culture in the XIX and XX centuries. The sector was included in the Science Department but was directly subordinate to the rector. The sector was engaged in close cooperation with the Republican Association of Science History Researchers. The sector s scientific supervisor, Professor Siilivask, was head of the republican association. Two of the sector s employees, Hirvlaane and Hain Tankler, delivered speeches at conferences organised by the History Museum and Baltic science history researchers. As instructed by the rector, compilation began of yearbooks chronicling the university s current activities. Only one, titled The University of Tartu in 1985, was eventually published (1989), with draft copies covering 1986 and 1987 only surviving on computer diskettes. One important task was to compile the biographical lexicon of the university s lecturers and research staff. This was published in 1987 under the title Tartu State University: Biographical and bibliographical list of lecturers and research staff from The manuscript covering the next period ( , with 2270 biographies) was never published but its entries about the university lecturers served as the basis for the Lexicon of the history of Estonian science, just as Tankler s unfinished biographical lexicon ( ) manuscript did. The laboratory prepared the manuscript of the compilation dedicated to the 350 th anniversary of the University of Tartu (the printing house made the proof in 1989) but it was never published either. Nor did the manuscript of the compilation dedicated to the 70 th anniversary of the Estonian University (1990) reach publication stage. The reforms that followed the restoration of the independent Republic of Estonia included liquidation of the Laboratory of Higher Educational Science, with the Sector of History of Science and Higher Education continuing its work as an independent lab for a while longer, only to be closed down in The head of the laboratory performed its unfinished work until 1996, employed on the basis of annual contracts. In summing up it should be noted that quite a lot was achieved with limited resources. During the existence of the sector/ laboratory or at a later date all of the members of its research staff 256

257 Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus successfully defended their theses. The head of the laboratory handed over to the University of Tartu History Museum a detailed chronicle of the Laboratory of History of Science and Higher Education. The university today might yet again need a special unit to research its history. 257

258 Kroonika Kroonika kroonika Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi aruanne aasta suurim projekt oli Tartu tähetorni ekspositsiooni ettevalmistamine ja muuseumi avamine 27. aprillil Suurejoonelisele avamisüritusele lisandus kahepäevane rahvusvaheline konverents Expanding the Universe ( aprillil 2011), anti välja Tartu tähetorni ajalugu käsitlev raamat ning aasta lõpus näidati ETV tehtud saadet Tartu tähetornist. Tegevusi toetas ka Archimedese TeeMe meetme raames käivitunud projekt Astronoomia ja teaduslik maailmapilt: videoloengud, vaatlused ja planetaariumitunnid (koostöös teaduskeskusega Ahhaa, projektijuht Viljar Valder). Tähetornis käis kaheksa kuu jooksul üle inimese (arvestamata tasuta külastusi avamispidustuste ajal). Aktiivselt koostati Toomemäe arenguvisiooni nii hoonete kui ka terviku kohta. Selgemaks sai vana anatoomikumi tulevik: koosta- 1 Pikem ülevaade sellest projektist vt: TÜAK XXXIX (Tartu, 2011), Reet Mägi, Tartu tähetorn: teaduskeskusest hariduskeskuseks, lk Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

259 kroonika ajaloo muuseum kunstimuuseum loodusmuuseum Graafik 1. Külastuskordi Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, kunstimuuseumis ja loodusmuuseumis aastail TÜ ajaloo muuseumi külastused kokku : toomkirik toomkiriku tornid tähetorn anatoomikum Graafik 2. Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi külastuste statistika hoonete kaupa ti hoone üldkontseptsioon; anatoomikum koliti tühjaks ning tehti remondi ettevalmistusi. Alfried Krupp von Bohlen und Halbach Stiftung ile tehtud rahataotlus lükati paraku tagasi. Peale Tartu tähetorni 200. aastapäeva rahvusvahelise konverentsi tähistati suurejooneliselt ka ülikooli ajaloo muuseumi 35. sünnipäeva: detsembril 2011 peeti TÜ ajaloo muuseumi aastakonverents, mis oli pühendatud akadeemilisele pärandile. Avaldati mitu 259

260 Kroonika teadustrükist: TÜ ajaloo küsimusi XXXVIII. Nõukogude teadus sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik? ja L. Leppiku Kalefaktoripojast professoriks. Koostati kaks suurt näitust, neist ühe siht oli propageerida teadust ja teise eesmärk tutvustada ülikooli ajalugu: Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed. Eesti rikkalikem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt (aprill 2011 kuni detsember 2011, kuraatorid Mari Lõhmus, Tõnno Jonuks, Terje Lõbu, Mariann Raisma, kujundajad Liina Unt ja Katre Rohumaa) ja Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed! (alates dets 2011, kuraator Terje Lõbu, kujundajad Margot Sakson ja Andres Kull). Koostati üks soomekeelne rändnäitus Tartu Ülikool läbi sajandite (T. Lõbu), mida eksponeeriti oktoobrini Helsingi Eesti Majas. Koostati ajaloo muuseumi ekspositsiooni uus plaan. Nii tähetorni ekspositsioon ja raamat kui ka näitus Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed olid Eesti muuseumide aastaauhindade kandidaadid. Samuti sai tähetorni raamat Eesti teaduse populariseerimise auhinna võistlusel ergutuspreemia. Preemiaga käis kaasas õigus kasutada sellist märgist: Püsiekspositsioonis tehti mitu muutust: osaliselt uuendati Morgensterni saali ekspositsiooni (tudengielu, toomkiriku arheoloogia, ülikooli ajaloolise hoonestu maketid, antiikskulptuuride koopiad, uued etiketid); muuseumi kohvikusse rajati töötajate fotogalerii ja pandi välja Tartu Ülikoolile tehtud kingitused; osaliselt vahetati välja teadussaali ekspositsioon, kuna mõned eksponaadid olid viidud tähetorni; uuendati vana anatoomikumi näitust Vana anatoomikum Eesti arstiteaduse häll (T. Lõbu). Uue püsinäitusena avati Tartu Ülikooli ajalugu kajastav näitus valges saalis (L. Leppik, kujundus T. Jürna). Muuseumi fuajeesse loodi nn uue museaali vitriin, kus eksponeeritakse uusi või tähtpäevadega seotud museaale; sealsamas on võimalik vaadata Toomemäe ja toomkiriku ajalugu kajastavat slaidiprogrammi (M. Truman). Nagu tavaks, korraldati teadust populariseerivaid teeõhtuid (kokku kaheksa), ent algatati ka uusi üritusi: Teaduslinn Toomel (hansapäevade ajal, koordineeris U. Paloveer), kohviõhtud korüfeedega, näitustega seotud loengud jms, akadeemilise pärandi päev; need 260

261 kroonika Foto 1. Näituse Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed: Eesti rikkalikem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt üldvaade. Foto 2. Arheoloogianäitusel said igaüks ise arheoloogi tööd proovida 261

262 Kroonika osutusid väga populaarseteks. Peeti kaks teadusajaloo päeva minikonverentsi ja väljapanekuga: Prof. Johann Georg Dragendorff 175 (20. aprillil, koostöös Eesti Akadeemilise Farmaatsia Seltsiga ) ja Rahvaloenduste minevik, olevik ja tulevik (10. novembril). Seisuga oli muuseumis arvel museaali, aasta juurdekasv 1054 museaali. Ülikooli ajaloo muuseumi kui Eesti kultuuriloolise rahvuskollektsiooni osa finantseeriti Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, mis võimaldas jätkata kollektsioonide korrastamist ja digiteerimist. TÜ ja Kultuuriministeerium allkirjastasid muuseumide infosüsteemi MUIS kasutamise lepingu. Muudeti TÜ Muuseumide muuseumikogu korralduse eeskirja ning loodi ülikooli kultuurivara andmebaas (M. Jürgenstein). Positiivsena saab esile tuua, et huvi ülikooli kultuurivara vastu on üsna suur (nt ajaloolise mööbli kasutamisest ollakse huvitatud peahoones, sotsiaalteaduskonna uues hoones Lossi 36 jm). TÜ ajaloo muuseumi külastatavus suurenes tunduvalt: kokku inimest (neist muuseumikülastust; 2010 oli külastusi ). Võrreldes eelmise aastaga suurenes külastajate hulk 50%, selle tingisid tähetorni avamine, anatoomikumi ühispilet (st ühe piletiga sai vaadata nii muuseumi näitust kui ka arstiteaduslikke kollektsioone) ja anatoomikumi hea turundus ning huvitavad üritused. Samuti suurenes omatulu: renditulule lisandusid toetused. TÜ ajaloo muuseum sai peale Tartu Ülikooli toetust Tartu Linnavalitsuselt, Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt, Hasartmängumaksu Nõukogult, SA Archimedeselt ning Haridus- ja Teadusministeeriumilt. Muuseumi tegevust toetasid oma toodetega ka mõned firmad aastal korraldati muuseumis 133 üritust, kus osales inimest: 31 konverentsi ja seminari, 34 vastuvõttu (muu hulgas juubelite tähistus ja konverentside pidulik lõpetamine); 32 kontserti, 19 abielu sõlmimise tseremooniat, 17 aktust. Kokku käis muuseumis inimest. 262

263 kroonika Personali hulgas tehti muudatusi: loodi osakonnad (kogude osakond, näituste ja ürituste osakond ning tähetorn), täpsustati vastutusalasid, võeti tööle uusi spetsialiste, kes on muuseumi töö muutnud märksa efektiivsemaks. Haldusasjadega hakkas tegelema kinnisvaraosakond. Paraku oli ka tagasilööke: mitu koostatud projekti ei saanud toetust, peale eespool mainitud vana anatoomikumi projekti ei saanud toetust TÜ ajaloo muuseumi veeudusüsteemi ja arhiivkogu hoiutingimuste parandamise projektitaotlus (nn keskinfra taotlus), meetme Kõrgkoolide ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja töökeskkond alameetme Ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste juurdepääsetavuse suurendamine ja tuleohutusnõuetega kooskõlla viimine projekt Õppehoone Lossi 25 juurdepääsetavuse suurendamine ning Eesti Teadusfondile esitatud grandiprojektid Tartu ülikool Eesti vaimse eliidi kujundajana (Tartu University as a developer of the Estonian intellectual elite in ) ja koostöös kunstiajaloo õppetooliga Valgustusajastu ülikool ja Tartu linnaruum ( ). Perifeeriast metropoliks (The University of Enlightenment and a new Image of the City. From the Periphery to the Metropolis). Koostöös Kesk-Euroopa ülikooliga ja Euroopa Teadusuuringute Nõukogu grandi toel jätkus Eesti haritud eliidi uurimine Euroopa väikerahvaste haritlaseliidi kontekstis (projekti juhib Victor Karady Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis). Projekti raames kaitsti Viljandi kultuuriakadeemia infoteaduste osakonnas lõputöö Agronoomide kutsekoda ja selle liikmeskond Eesti Vabariigis aastatel (Eerika Reiss). Projekti andmetöötlusega on seotud doktorant Toomas Hiio. Sihtfinantseeritava teadusteema SF s08 Ideede ja teooriate retseptsioon üks põhitäitja on L. Leppik (projekti juht Pärtel Piirimäe), selle teema raames toetati osaliselt ka trükise Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXIX väljaandmist. Janet Laidla on projekti Vesimärgid ja paberi ajalugu varauusaegses Eestis (ETF8205) põhitäitja. 263

264 Kroonika Balti teadusloolaste xxv kokkusaamine Vilniuses Balti teadusloolaste XXV konverents peeti Vilniuses oktoobril See nõukogude ajal alguse saanud traditsioon 2 on osutunud elujõuliseks ka muutunud oludes. Iga kahe aasta tagant toimuva foorumi osavõtjaskond ei piirdu ammu enam ainult Eesti, Läti ega Leedu uurijatega, regulaarselt on esindatud Venemaa (ennekõike Peterburi) ja Soome teadusloolased, sekka kolleege mujaltki. Kolme päeva sisse mahtus ligi sada ettekannet seitsmes sektsioonis, alguse ja lõpu plenaaristungid ja ekskursioonipäev. Kõik neli konverentsipaika asusid lähestikku Vilniuse kesklinnas Leedu Teaduste Akadeemias ja selle ümbruses, nii sai liikuda eri sektsioonide vahel aasta oli Leedus muuseumiaasta, seepärast olid ligi pooled ettekanded keskendunud muuseumidele ja kollektsioonidele. Konverentsi ametlik töökeel oli inglise keel, ja valdav enamik ettekandeid selles keeles tõesti peeti (varem on olnud osaliselt kasutusel ka vene või kohalik keel, st läti või leedu või eesti keel). Käsitletud teemad ulatusid sügavatest teadusfilosoofilistest küsimustest (näiteks Kes valdab teadmist? ) antropoloogiliste kollektsioonide kasutamisega seotud praktiliste ja eetiliste probleemideni, kõne all olid elukestva õppe jaoks vajaliku eelhäälestuse loomine ja teenimatult unustuse hõlma vajunud teadlased ja saavutused. Kõlama jäi mõte, et teaduse ajaloost tuleb ühiskonnale rääkida just praegu, kui seisame silmitsi uue (bio)teadusrevolutsiooni ja digitehnoloogia võidukäiguga: muuseumidel ja kollektsioonidel on käes selleks vajalik materjal. Traditsiooniliselt jääb konverentsi meenutama trükitud teeside kogumik (141 lk). Järgmine Balti teadusloolaste konverents peetakse aastal Jelgavas. 2 Ülevaadet varasematest konverentsidest vt Erki Tammiksaar, 50 aastat Baltimaade teadusloolaste konverentse, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVII (Tartu, 2009),