Meie Oskar 115. Oskar Luts INDERUN 7. jaanuaril esitles Oskar Lutsu majamuuseum Tartus Inderlini (illustr. Raina Laane) taastrükki.

Transcription

1 * 1 rahvusraamatukogu Eesti keelepoliiti M. Palm: ka keelenõukogu ooper ei kao valvata. kusagile. Lk. 3. Lk. 12. hind krooni EESTI KULTUURILEHT 11. jaanuar 2002 J L J U U L J l-a -A. A.. A A A number 2 (2899) Meie Oskar 115 Uut Eesti kirjanduslugu avades hakkasin kohe otsima, mida on seal kirjutatud Oskar Lutsust. Polnudki suuremat, napid read mööda raamatut laiali, Kevadest üksainus lause, teistest Tootsi-lugudest mitte sedagi. Alguses see hämmastas. Aga siis hakkasin mõtlema - tõepoolest, kas Luts ülepea kuulubki Eesti kirjanduslukku? Sellesse kirjanduslukku, mis on täis igasuguseid rühmitusi ja ühinguid, kirjanduspoliitikat ja kohvikuintriige. Mis on täis raamatuid, mida keegi peale kirjandusteadlaste ei loe ja millest keegi peale palgaliste kriitikute midagi ei arva. Mis on kõige sellega pistmist väikesel punase nina ja suure kiilaspeaga joodikul, kellel tarvitses ainult sulg kätte võtta ning - juttu jooksis sorinal, pane ainult pihud alla! Luts oli nagu vene muinasjutust pärit kõuts, kes kõndis mööda kuldset ketti, mis oli tõmmatud ümber tammepuu, ja muudkui pajatas, samal ajal kui tema ümber sagisid pisikesed kirjandussipelgad, üritades vaevaga kogutud männiokastest üles ehitada Eesti kirjanduselu. Lutsu jutud jäid õhku hõljuma, mõned puhus tuul ka laiali, suurem osa neist aga lendleb siiani meie keskel nagu nähtamatu õietolm ja katab ka okastest kokku tassitud kirjanduspesa õhukese, loojuva päikese käes läikiva kihina. Seda ei pruugita tähele panna, või kui pannaksegi, siis mitte kuigi tõsiselt võtta, sest tõepoolest, mis on üks otsekui taevast pudenenud helkiv jutukübe hirmsa töö ja vaevaga siledaks näritud okka kõrval, mis peaks justkui toestama terve kirjanduspesa konstruktsiooni. Aga samas pole meil neist kübemetest ka pääsu, sest terve Eesti on neid täis. Kuhu me ka ei läheks, igal pool on nad juba ees - need pildikesed, nagu Luts neid ise nimetas, ja panevad õhu virvendama. Ning läbi selle Lutsu loodud iseäraliku ekraani paistab üks poliitik meile Raja Teelena, teine Kristjan Liblena, kolmandas mehes viirastub Saamuel Pliuhkam ja neljandas vana kunstkärner Soin. Tõepoolest, mis mõtet on meil Lutsust kirjutada? Hoopis Luts on see, kes kirjutas meist. ANDRUS KIVIRÄHK Oskar Luts INDERUN 7. jaanuaril esitles Oskar Lutsu majamuuseum Tartus Inderlini (illustr. Raina Laane) taastrükki. XX sajandi teisel kümnendil polnud Oskar Luts Leo Kunnasest viletsam mees. SIRBI ARHIIV Unt maitse allakäigust, Vaapo Vaher Bulgakovist, Mutt olukorrast riigis. Lk. 2/ Remsu: tšuvašid paremas seisus kui eestlased. Lk. 4/ Ilmar Laabani seniilmumata värsse, Tobi renessanss. Lk. 5/ Luubi all meheliku Kunnase ja väärika Muti teosed. Lk 6-7/ Rähesoo Dublini teatrifestivalil. Lk. 8/ Mida ootavad uuelt teatriaastalt teatrijuhid? Lk. 9/ Tõnis Palts Keskpäevatunnis. Lk. 10/ Sirp eri. Kontsert - korraldusest kriitikani - ja CD. Lk Eesti stsenaristikast. Lk. 15/ Maile Grünbergi fenomen. Lk. 16/ Videokunst Eestis ja Portugalis. Lk. 17.

2 A R V A M U S A k * A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A * k - < ^ Kultuuri allakäigust Tohoh, nii tähendusrikas pealkiri! Siiski, siiski. Huvitav, et Postimees on kultuurile suutnud säilitada ikka veel kaks lehekülge. Kuidas see on juhtunud? Eesti Päevalehte on jäänud ainult pool lehekülge (teine pool on reklaam) ja see poolgi koosneb tavaliselt ühest teatri- või film iarvustusest. Tõsi, kirjanduse jaoks eraldi on Arkaadia, mis on ime ja ma ikka üllatun täis iluehm atust, kui ta Eesti Päevalehe vahelt leian. Ikka veel? Polegi ära likvideeritud? Võrdlemisi tõsiselt on hakanud ajakirjandus kaasa tegema kultuuri üldisem at allakäiku ja massimaitsega kaasaminekut. Isegi ees käima. See on toim unud võrdlem isi m ärkam atult, ehkki mäletan juba varasemast mõndagi avameelitsust. Ülikooliharidusega ajakirjanikud on loopinud hum oristlikke tõdem usi nagu no ütleme ausalt, kellel nende raamatute jaoks ikka tänapäeval aega jääb - teades ise väga hästi, et nad m itte ainult ei tule vastu masside maitsele, vaid ise kujundavad seda ja levitavad m entaliteete. Me ei saa eitada, et Kulturindustrie on olemas, et meilgi elab sadu inim esi, kes sellest toituvad ja isegi hästi. Tõsi, see ei pruugi meile meeldida, aga selle vastu ilm selt ei saa. (Ei saa, aga võidelda tuleb.) On ju kujunenud kombeks, et iga kuu kirjutatakse m aailm as sadu või tuhandeid uusi laule, neid tuleb nagu konveierilt, kusjuures eelmise kuu laulud enamasti unustatakse. See on puhas massidele mõeldud äri, m illel pole kunstiga midagi tegemist. See on enamasti lihtsalt labasus, m is ei vaja vähem alt m inu jaoks m ingit tõestust. Berk Vaheri 7. jaanuari Postimehes ilm unud olulise artikli juures on foto, mis kujutab, kuidas õllesum m eril tantsib noor ja tantsib vana ja m illel näeme hulka tõm blevaid inim esi. Jääb m ulje, et artiklites analüüsitud m uusika, m is ei kü ü n di üle raadiojaamade taluvusläve justkui ühendaks inim esi, teeks neist ühise pere. Kas see on hittide õilis eesmärk? Veidi perverssel viisil tuleb meelde Adorno, kes kuskil kirjeldas Wagneri m uusikat kui jõudu, mis püüdis ühendada inim esi ja m uutus ülipopulaarseks; ent ratsionalistlikult organiseeritud, võõrandunud (tarbim isele toetuvas, bürokraatlikus - võime lisada mis tahes) suutis luua vaid inim este ühtsuse ajutise illusiooni, vahetuse petliku näivuse. N iipalju laulupidude, rockipidude ja õllesum m erite solidaarsustundest. Ilm selt on vahepeal midagi juhtunud. On loodud arvukalt laiem ale kultuuriavalikkusele tundm atut m uusikat, mida kuulavad tuhanded inim esed. On m ärkam atult tekkinud terved hordid, kes hindavad eelkõige igasuguseid im eansam b- leid ja -laulja id, kelledest meil aim ugi pole. Need hordid kõnnivad meie kõrval ja just neile loovad iga päev laule lauljad, kellest m õnest kuulsin alles Postimehest. Kus nad peituvad, kas nad elavad ahju all ja ilm uvad välja öösel? Kuid kaldusin kõrvale. Berk Vaher on tõstatanud kaude ka küsimuse, m iks pole intellektuaalsem at m uusikaajakirja, mis läheneks vaim sem alt ka levim uusikale. Kuid M ihkel Raua ajakiri, mida Vaher nim etab küll pildivihikuks, ei m üünud - vaatamata sellele, et seal oli palju pilte ja siiski ka huvitavat lugem ist. Kes ostaks seda intellektuaalsem at, kes loeks seda? Kogu aeg püütakse teha mingeid noorteväljaandeid - see on labaseid ajakirju, kus ju ttu ja kasutusõpetusi seksist, kosmeetikast, m uusikast ja narkootikum idest. Kuid noored ei taha neid eriti. Tõsi, noorusliku sihtgrupi sihtijad võivad eksida, arvates, et just noortel on palju raha. Ei pruugi olla. Kuid ma võin ka eksida. Võibolla on. Sel ju hul on nad siis võõrdunud lugemisest, võib-olla ei oskagi enam üldse lugeda ega tahagi näha m ingisugust ajakirjanäru. Kuid on veel üks võim alus: võibolla pole kiratsev kool ja kollane ajakirjandus (ja seesama märatsev Adorno K ulturindustrie) suutnudki veel noori (ja lähme siin nüüd laiemale: kogu publikut!) päriselt ära rikkuda. Võibolla nad loeksidki m eelsalt Berk Vaheri ajakirja. Nad ei loe seda sellepärast, et seda lihtsalt ei ole!? Noh, aga kui Vaher sellise ajakirja teeks ja nad seda ei loeks, siis m ina vähem alt loeks küll. Ja teate, las nad siis hüppavad ja kargavad seal võsas, saateks m ingi annab kätte väikse papi eest. 2 MATI UNT Mu suhu pani ussinõela Eesti praeguse raamatulugeja puhul kargab silma paradokslik tendents: ei hoolita vene kirjandusest, ent armastatakse Bulgakovit. Enam-vähem iga vene autor võib raam atuletil pleekida aastaid, ent Bulgakov haaratakse otsemaid ja ahnelt. "Meister ja Margaritat annab eesti keeles edukalt kordustrükkida iga viie aasta tagant. Mullu krahmatigi järjekordne tiraaž. Loomingu Raamatukogu tihkas aasta lõpul turule lasta koguni paar Bulgakovi näidendit ja isegi Mart Juur ei protestinud. Laval mürab Margaritaga Mati Unt. Jne. Tõsi, mõni venelane on viimasel ajal hetkeks meie lugeja tähelepanu veel köitnud, näiteks Venitška Jerofejev ja Pelevin. See näib olevat siiski ajutine moehuvi, aga Bulgakov jääb eestlase südamesse jäävalt elama. Olen mõelnud, et miks. Kas eestlane adub sugulust Bulgakovi kaheja kolmepalgelisusega? Etendada korraga mitut rolli, segada värve ja jälgi. Kasutades kirjandusteadlase Igor Suhihhi sõnu, oli Bulgakov ühelt poolt totalitarismikriitik, ent teisalt jõu ja võimsuse apologeet, üheti humaansuse ülistaja, teiseti saatana laulik, kes kiindunud kabalasse, vabamüürlusse, gnostitsismi ja salajasse antisemitismi. Või kas võtab eestlane Bulgakovit vene kirjanduse üldhoovusest eraldiseisjana, kirjanikuna, kes ei olnud haaratud ühestainsast ideest, vaid adus maailma ambivalentsena, kes ei tükkinud lugejat õpetama, kuidas elada? Sest nagu on öelnud Varlam Šalamov: lugejat õpetada on lugejale solvav. Personifitseeritult on ju küsitud, et kes ikkagi oli vene suur kirjandus - prohvet või ketser? Või nagu pärib Andrei Bitov: kas Dostojevski oli sortside eest hoiataja või vastuoksa, kutsus neid välja? Rutiinsem osa kirjandusteadusest on vene kirjanikke tõstnud ikka prohveteiks. Ehkki juba kahekümnendate alul raius emigrandist filosoof Nikolai Berdjajev: Rousseau kannab vastutust prantsuse ja Tolstoi vene revolutsiooni eest. Varlam Šalamov kinnitas hiljem: XIX sajandi teise poole vene kirjanikud-humanistid kannavad endas hiiglaslikku pattu, nende ideede ajel valati XX sajandil verd. Kõik terroristid olid tolstoilased ja vegetaarlased, kõik fanaatikud olid vene humanistide õpilased. Vene XIX sajandi kirjanikke pidas ketserite kambaks ka Vladislav Hodassevitš, tema meelest oli asja algatajaks Puškin oma luuletusega Prohvet. Mäletate? Luuletus kõneleb, kuis poeet kohtab kõrbes inglit, kes rebib luuletajal suust keele: Ta kiskus välja e ba tru ust/ja liiga sõnaohtrast suust / mu keele, kavala ja õela. / Ja tõstes veremärja käe, / ta keele asemel, ennäe, / mu suhu pani ussinõela. (Betty Alver). Ja luuletaja sai käsu käia läbi maad ja jõed ning põletada inimhingi ässitava tulesõnaga. See oligi Hodassevitši meelest Puškini tegelik loom inguline testament, mis sai elulõpul pühitsetud verega ja mida kandsid edasi Gogol, Lermontov, Dostojevski, Tolstoi. Lisaks arusaadavalt ka Nekrassov oma kellel on Venemaal hea elada -tõega, Saltõkov-Štšedrin salvava satiiriga, Ostrovski oma sotsiaalse lavapilaga jne. Kõnelemata muidugi otse terrorismis osalenud kirjanikest (Sergei Stepnjak-Kravtšinski jt.). Pikki aastakümneid läbis vene literatuuri uue inimese propaganda, Tšernõševski romaanist Mida teha? kuni Gorki Emani, mis kuulutas uue küünilise inimtüübi peatset triumfi. Edasi tuli bolševistlik apologeetika, süngest bassihäälsest Majakovskist kuni poseeriva staadionipoeedi Jevtušenkoni. Ja kogu lakikihi all kirjutatu. Bulgakov näib sest värgist hargu seisvat küll. Ehkki - mitte vabatahtlikult. Ka tema ihkas sovetlikku tunnustust, ka tema üritas meeleheitlikult pääseda pildi peale. Ehkki Bulgakovit on püütud kujutada ühemõttelise märtrina, Stalini ohvritallena. Ent ajalugu on tunnistajaks, kuis meister tegi ponnistusi, et Staliniga kohtuda ja ühine keel leida. Markantsemaks näiteks on ta näidend Stalinist, nimega Batum, kingitus Juhile tema 60. sünnipäevaks. See oli tendentslik lugu noorest Stalinist, kes aasta kevadel organiseeris töölisrahutusi Batumis. 27. juulil aastal luges Bulgakov tüki Kunstiteatri kollektiivile ette, Jelena Bulgakova kirjutas päevikusse: Vastuvõtt suurepärane, pärast lugemist seisti kaua püsti ja aplodeeriti. Siis tulid arvamused. Kõik väga head. Ainult Stalinile näidend ei meeldinud ja türann keelas tüki ära. Tegelikult võib öelda, et just Stalin kujundas suuresti Bulgakovi selliseks, nagu me teda tunneme. Ei lubanud teda õuelaulikute sekka ega lasknud ta andel roiskuda. Bulgakov oli paljuski Stalini, tingimata aga suure vene ketserliku kirjanduse produkt. Nii et, armas eesti lugeja, kui tahad mõista lõpuni Bulgakovit, pead aduma ikkagi kogu vene literatuuri. Aeg ongi sellega taas algust teha. VAAPO VAHER Tagasiastumise puhas õhk Tegelikult oli mul plaanis kirjutada hererodest. Mainisin seda beibajakirjanikule, ühele neist, kes ikka aeg-ajalt töö juurde helistavad ning tahavad mõnelauselist vastust maailma kõige tähtsamatele küsimustele. Kas need on natuke kitsama äärega? küsis ta. Need on ju sombreerod; mida kannavad heterod. See oleks juba midagi! Siis aga meenus, et astutakse tagasi. Ka see suur ja uhke asi. Kui keegi astub tagasi, siis me käitume riigina. No mis te veel vigisete, tahaks kellelegi öelda. Astub ju tagasi, kõigi reeglite kohaselt. Suur inimene teeb ruumi. Pärast suure inimese tagasiastumist tunneb rivikodanik end nagu pärast saunaskäimist puhast pesu selga ajades. Seejuures veel säärast valget ja linast pesu, mida pole pestud omode ega muude keemiatriumfidega, vaid mida on koduojal kurikatega tagunud vaarema virgad käed. Peaksin alustama ajaloolistest eeskujudest, et selgitada, miks on tagasiastumised mulle nii sümpaatsed. Karl V tõmbus elust tagasi San Yuste i kloostrisse, pärast seda kui oli ususõdade ajal 1552 sõlminud vastastega vaherahu. Teda haaras talumatu tühisuse tunne, nähes Euroopa võitlust võimu pärast. Kloostris, kus tal olid kaasas 150 teenrit, huvitasid teda enim kulinaarsed probleemid. Eriti maitsesid talle igat sorti kalad, angerjapasteet oli talle tõeliseks lemmikroaks. Ta ei osanud lugeda, kuid laskis endale söögi ajal ette lugeda, tavatsedes teha õrnu ja taevalikke kommentaare. Samuti armastas ta väga matuseid, pidades talitusi ka eemal surnute kohta. Lõpuks ta pidas ka iseenese matuseid. Kaks kuud hiljem oli ta ise surnud. M illine mees! Kuningas Edward VIII astus aastal tagasi, olles valitsenud vaid kuus kuud, sest armastas ameeriklannat Wallis Simpsonit, aga kirik ja valitsus olid selle vastu. M illine mees! On täitsa kindel, et elu m uutub pärast meie peaministri tagasiastumist huvitavamaks. Lihtsalt mäng tõm matakse laiali. Me olime juba täitsa tüdinud lugemast lehest opositsiooni täpselt ühesuguseid etteheiteid võimulolijatele ning viimaste vastuargumendidki olid jõudnud pähe kuluda. Nüüd lõpuks näeme, kas praegune opositsioon on ka tegudeks võimeline ja kas praegune positsioon oskab vähemuses olles konstruktiivselt käituda. Vähemasti ajakirjanikel tuleb nüüd kihvt aeg. Ülekohtune tundub kogu asja juures ainult see, et seadus näeb ette kogu kabineti tagasiastumist. Mingi õiglustunne ütleb, et mõnes sfääris on mõned mehed teinud tõepoolest suurt tööd ja küllap seda tunnistavad ka vastased. Seepärast oleks õiglane, kui nood inimesed saaksid oma töö vilju ka ise maitsta. Pean silmas eeskätt NATO-ja EÜ- pürgimusi. Oleks loomulik, kui Luik ja Ilves oleksid oma kohtadel lõpuni. Aga noh, kord on kord. Kokkuvõttes pole lahti eriti midagi. Tavainimese rahakotti see kõik vaevalt mõjutab. Ainus tõeline oht, kui rahvusvahelises suhtlemises keegi midagi keerama hakkab. Ka seepärast on Ilvese ja Luige haldusalad tundlikud. Kas on kartust, et tekkinud vimmad löövad saatuslikke lõhesid? Kaugel sellest. Nagu Toomas Sildam Postimehes märkis, pole põhjust, miks kolm ikliit ei võiks uuesti kokku tulla. Nagu biitlid. Või nagu Elizabeth Taylor ja Richard Burton - neli korda. Sest kolm ikliit on meie oludes loogiline moodustis. Siin on muidugi üks aga. Loogilisuse all pean silmas mitte üksnes seda, et liidu liikmed omal kombel üksteist täiendasid, vaid et sinna oli koondunud Eesti oludes hämmastavalt palju hallollust. Ma ei tea, võibolla oli seda ka mujal, aga peamiselt vist siiski solistide peades. Parlamendis paistis see hästi välja. Aga nüüd, kui on vaja võim võtta, pääsevad võibolla platsile ja sealt põhiviisikutesse ka uued tegijad. Kui nad pole muidugi juba Res Publicasse üle kolinud Meie poliitika on naljakas. Kui midagi juhtub, siis kõik tõstavad kisa, et loll, siga ja süüdi. Läheb natuke mööda ja kõik on unustatud. Seda, kes meeles peab, vaatavad äsjased tülitsejad kui opakat. Tahaksingi kõikidele poliitikutele lugeda tagantjärele jõulusalmiks Juhan Liivi Koera : Koer lakkus kutsikaid õrnasti/ ja seadis neid kõikepidi.../ei olnud neid tarvis kellelgi, - nad ära uputati//ja vana koer, kui ennegi,/sõi, kaitses lukku ja taba/ ja haukus just nagu ennegi/ja mängis ja liputas saba. Hererodest järgmine kord. MIHKEL MUTT

3 11. jaanuar 2002 KEELEPOLIITIKA Keelteaasta lõppes, keelenõukogu jätkab Palju iseenesestmõistetavat on m uutunud väärtuseks, m ille säilim ise eest tuleb hoolitseda ja maksta. Värske õhu ja puhta vee kõrval kuulub niisuguste nähtuste hulka ka emakeel. Jõulukuu lõpp tõi allkirja haridusministri käskkirjale, millega Eesti sai endale keelenõukogu. Seitsmeteistkümneliikmelise ühenduse ülesanded saab kokku võtta järgmiselt: nõukogu peab jälgima Eesti keelepoliitilist arengut, katsuma seda enda poolt nõustatava ministri kaudu vajadusel mõjutada ning korraldada see, et kahe aasta jooksul saaks valmis eesti keele arendamise strateegia. Euroopa keelte aasta Eesti komiteest välja kasvanud nõukogu on seni tegelnud rohkem viimase ülesandega, seepärast tuleb ka enamik juttu strateegiast. Ent keeleolukorra minevik, olevik ja ka planeeritav tulevik on omavahel nii tihedalt seotud, et plaanegi ei saa teha, lähtumata seejuures igapäevaste keeleküsimuste lahendustest - samuti nagu pole õige vastu võtta ühtki keelepoliitilist otsust, pidamata silmas perspektiivi. Ka strateegia ise ning selle eeltööd on mitmekesised, seisnedes paljudes rööpsetes, osalt kattuvates tegevustes, mis homsesse suunatuna lähtuvad siiski tänapäevasest keeleolukorrast. Milleks strateegia? Miks on ühele keelele strateegiat vaja, võib küsida. Suuri, kogu ühiskonda puudutanud keelereforme on olnud ju varemgi: kirjaviiside vahetumine, kirjakeele lähtemurde valik, keeleuuendus jm t. Laiaulatuslikku strateegiat nendeks muutusteks ei kavandatud, kuigi plaanita ei toimunud needki. Tänapäev on minevikust õige mitmes olulises mõttes erinev. Muutunud on sündmuste toimumise kiirus: kui eesti keele arengu alguse hämaratel aegadel võis üheks häälikumuutuseks kuluda sajandeid, siis tänapäeval võib kultuurkeelgi ühe põlvkonna jooksul parnassilt kööki ja järgmise jooksul köögist ajalukku jõuda. See sunnib tegema keelealaseid otsuseid kiiresti ning tõstab ühtlasi märgatavalt otsuste tegijate vastutust. Teisalt on muutunud võimalike ja võimatute, iseenesestmõistetavate ning saavutamatute sündmuste vahekord. Paljud võimatud asjad on saanud igapäevaelu iseenesestmõistetavaks osaks, mõeldagu vaid tehnika arengule, infovahetuse kiirusele ja inimestevaheliste kontaktide hulgale. Samas on palju iseenesestmõistetavat m uutunud väärtuseks, mille säilimise eest tuleb hoolitseda ja maksta. Värske õhu ja puhta vee kõrval kuulub niisuguste nähtuste hulka ka emakeel. Esimene tõsine mõra emakeelsuse monopoolsesse valitsemisse tekkis siis, kui võõrkeelteoskus muutus massiliseks; teine siisr kui seda oskust hakati töösuhetes üha rohkem kasutama, ja nüüd on Eestisse jõudnud tarbimisühiskond toonud võõrad keeled meile ka koju, sest suur osa tarbitavast, kultuur kaasa arvatud, tuleb mitte-eestikeelsest maailmast. Väitmata, et see kõik peaks viima eesti keele hääbumisele, tuleb ometi tunnistada, et viimane on võimalik. Selleks pole vaja mingit erilist katastroofi (väikesest sündivusest rääkimata!) ning kunagi end eestlasteks nimetanud inimeste veri võib järeltulijais edasigi voolata - kuigi keelt enam pole. Ei ole ju suurt osa meie kunagistest naabritest - liivlastest, vadjalastest, laplastest - omakeelseina enam olemas, kuigi nad keelt vahetanuina teistes rahvastes edasi elavad. Käsil seni põhjalikem keeleinventuur Iga plaani tegemine algab lähteolukorra selgitamisest. Möödunud aasta jooksul on tehtud küllalt palju selle selgitamiseks, missugune on eesti keele seisund tema kasutamise valdkondades (õigus ja haldus, haridus, teadus, pangandus, reklaam, meelelahutus, kaubandus, keeletehnoloogia jne.) ning alanud aasta jooksul viiakse seisundiuuringud lõpule. Üle oma varju - mõtlen olemas olevaid spetsialiste, kasutada olevat aega ja raha - hüpata muidugi ei saa, ent kahes asjas olen küll veendunud: niivõrd ulatuslikku inventuuri pole eesti keelele varem tehtud ning juba esialgsed tulemused osutavad olulises osas nende kasutatavusele keelestrateegia koostamisel. Lisaks eesti keele kasutusvaldkondade seisundiuuringuile kuuluvad strateegia eeltööde hulka ülevaate saamine eesti keele uurimisest, keelekorraldusest, keeleressurssidest ja -kogudest; samuti eesti keele alase bibliograafia koostamine. Praeguse olukorra selgitamine loob võimaluse prognoosida arengut. Mis juhtub keelega siis, kui me seda või teist teeme, ning mis siis, kui me selle või teise asja tegemata jätame? Mis saab siis, kui me lõpetame eestikeelse teaduse, kui me ei hakka aastal üle minema eestikeelsele gümnaasiumile, kui me ei kirjuta oma seadusi arusaadavas keeles, kui me teeme võru keele koolis kohustuslikuks (Võrumaal), kui võimaldame ajakirjandusel jätkuvalt kasutada viitamiskõlbmatut keelt, kui me ei tõsta inimeste keeleteadiikkust? Kõik nim e tatud on väga konkreetsed teod või tegematajätmised, millest igaühel on nii otsesed kui kaudsed tagajärjed. Keelenõukogu ülesanne on võimalikud tagajärjed välja selgitada ja keelekasutajaile mõistetavaks teha, sest ainult kõiki valikuid teades on võim alik püstitada eesmärke ja otsida nendeni viivaid teid. Eesti keel on kallis keel Eesmärgid võib kokku võtta ühe lausega: tuleb tagada see, et kõik eesti keele kasutusfunktsioonid säiliksid ja areneksid. Iga ainsagi äralangemine on ohtlik, sest see kahandab keele kasutatavust tervikuna, ühele tagasisammule järgnevad paratamatult teised. Riigil tuleb seadustega kindlustada eesti keele ülim uslikkus ning kasutamise kasulikkus (miks mitte maksustada võõrkeelset muusikat ja tarkvara eestikeelsest kõrgemalt - ning saadud raha eest arendada eestikeelset muusikat ning keeletehnoloogiat!?). Ent riigist üksi on vähe. Keelt hävitada - ammugi siis selle säilimist tagada - on raske totalitaarselgi ühiskonnal, demokraatlikust rääkimata. Lõpliku otsuse oma keele üle teeb ikkagi rahvas; ning mitte ainult tädi Maali ja onu Eduard (tänu neile tehtu eest!), vaid ka ja eelkõige Kerli ja Kaspar. Natuke lihtsustatult, aga rahvas tahab teada kahte asja: mida kasulikku ta keele ja selle säilimiseks vajaliku strateegia kaudu saab ja kui palju ta selle eest peab maksma. On loomulikult õige, et meie demokraatlik haridussüsteem püüab kasvatada iseseisvalt mõtlevaid inimesi, isiksusi, kes mingil suhtlemise tasandil tahavad olla teistest erinevad. Üksi erinev olla on raske, kui mitte võimatu, hulgakesi erinedes peab hulka kuulujail olema ka midagi ühist. Üks loom ulikumaid ühistunnuseid on keel. Mitmekesisus pole muidugi ainuke võimalus - vähemalt teatud perioodiks mitte. Riike ja ühiskondi, kus inimesi ühesugusteks vormida taheti, on ikka olnud, ent üksteise järel on need kadunud. Erinevad keeled aitavad säilitada mitmekesisust, hoida kultuure ja kultuuri ning vältida juurte kaotamisega kaasnevaid kriise. - Selline seletus võib küll rahuldad.a keelefilosoofi, sellest ei pruugi aga piisata Maalile ja Eduardile, majandusmeestest rääkimata. Neile tuleb öelda, et eesti keelt ja selle arengu planeerimist on vaja selleks, et nad saaksid emakeelega hakkama oma laste koolitükkide järele vaadates ja et neil oleks võimalus oma lapselastega emakeeles rääkida. Ka pesumasina kasutusõpetust on hea lugeda eesti keeles ning seadustest arusaaminegi sujub emakeeles paremini. Need on tulemused ja tulemusteni jõudmise eest tuleb maksta. Mida vähem on ühel keelel kasutajaid, seda kallimaks see igaühele neist läheb. Eesti keel on väga kallis keel. See on sada nelikümmend korda kallim kui vene keel, viis korda kallim kui soome keel, poolteist korda kallim kui läti keel; aga - neli korda odavam kui islandi keel. Kõik on võimalik ja sõltub sellest, kui palju me eesti keele eest maksta tahame. Kui muu maailm meie ümber oleks ükskeelne (õnneks ei ole!), siis oleks oma keelt säilitavatel eestlastel tõlkimiskulude võrra vähem ressursse teisteks tegevusteks (muu hulgas ka palkade ja pensionide maksmiseks). Ja on täiesti võimalik, et mõni investeeringki jääks tulemata. Keele kasutajatena on keelenõukogu liikmed osa rahvast, selle kasutamise suunajatena professionaalid. Keel on kollektiivne vahend ja läbi läheb vaid see, mis keeleperele, s.t. rahvale meeldib. Pole välistatud, et keelenõukogu oma selgitustega peab aitama mõningaid mittemeeldivaid asju meeldivaks muuta. Isegi siis, kui eesmärk ja hind sobivad, võivad vajalikud sammud osutuda sellisteks, mida astuda ei taheta. Eestikeelne teadus on hea asi, aga kui tülikas on luua selleks vajalikku terminoloogiat, veel tülikam seda kasutada; ning m ille arvelt võtta aega ja raha, kui eesti keel peaks kõrgkoolide kõigil erialadel kohustuslikuks muutuma? Mis saab ajalehtede P E A L E L E N D Kas eesti keele laul on lauldud? Muidugi ei ole. Muuseas, juhiksin tähelepanu sellelegi, et ajal kui meie Eurovisioonile saadetavad laulud on inglisekeelsed, on Eesti selgelt kõige populaarsemate ansamblite kõik laulud eestikeelsed. Nii et eestikeelne massikultuur on vägagi elujõuline. Ja teadagi ei ohusta miski keelt seni, kuni see on igapäevases kasutuses valdav. Sel põhjusel tulebki astuda tegelikke samme keele positsiooni tugevdamiseks. Nii viis riigikogu eelmise aasta detsembris eesti keele kõigi omavalitsuste volikogude töökeeleks. See on juba tegeliku mõjuga käik, mis omakorda laiendab keeleoskajate mõju poliitikas ja paneb ka valdavalt muukeelsete omavalitsuste ametnikkonna rahvast vajadusel eesti keeles teenima. Väikse kasutajaskonnaga keele hoidmine riigikeelena ei ole odav. Aga eesti rahvas on nii otsustanud, et eesti keelele ei tohi selles tähenduses Eestis konkurente olla. Eriti kulukas on kahe eraldiseisva riikliku haridussüsteemi ülalpidamine. Tõsi, venekeelsed põhikoolid peaksid Eestis jääma alles, kuni on neid, kes tahavad selles keeles haridust omandada. Samas on kahaneva õpilaste hulgaga venekeelsete güm hinnast ja kas tuleb televiisorimaks, kui lugeja-vaataja ning autori vahele tuleb kohustuslikus korras keeletoimetaja? Ja kuhu jääb sõnavabadus? Nõukogu otsustusalus on üksnes eesti keel Eesti keelenõukokku kuulub oluline osa Eesti tippkeeleinimestest. Kõrgel tasemel on esindatud Tartu Ülikool, Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti Keele Instituut, Haridusministeerium. Nõukogu on suur ja seetõttu võib ühisseisukohtadeni jõudmine olla küllalt raske. Kui niisugune seisukoht aga on olemas, siis võib seda uskuda. Nõukogu lähtub oma otsustes eesti keelest ja selle iga on pikem kui ükskõik millisel valitsusel. Nõukogu sõnum Toompeale on üks, istugu seal Isamaaliit või Ühendatud Rahvapartei. Vastandamata keeleküsimusi Eesti arendamise ja rahvusvahelise suhtluse teistele eelistustele, seisame kindlasti selle eest, et eesti keele säilimisele ja arengule olulised sammud kuuluksid nende eelistuste hulka. Vajadusel oleme kriitilised nii harjumuspäraste mõttekaaslaste kui oponentide suhtes ning oleme ikka ja alati siinpool barrikaadi. Keelenõukogu koosseis tagab selle pädevuse. Loomulikult võib leida mõne konkreetse valdkonna jaoks pädevamagi spetsialisti, aga väga raske on moodustada eesti keelt tervikuna käsitlevat kogu inimesteta, kes kuuluvad praegusesse nõukokku. Kõrge kompetents võimaldab ja tingib nõukogu tegutsemisviisi: loodetavasti saab see olema rahulik, asjalik, täpne. Vajadus jälgida ja suunata igapäevast keeleelu ei jäta nõukogule ilmselt võimalust sellest distantseeruda, kirjade rubriigi tasemel arutelu ei ole aga tõesti keelenõukogu ülesanne. Mõistete täpne määratlemine ja paanika vältimine on põhimõtted, millest keelenõukogu lähtub ja mida võib kõigile teistelegi soovitada. Vene keelt teiseks riigikeeleks ei tule (usun, et isegi jutud sellest lõpevad õige pea), inglise keele roll suureneb, sest suhted seda keelt üldise suhtluskeelena kasutava maailmaga tihenevad. On meie eneste asi (sisuliselt teist korda eestlaste ajaloos) otsustada, missuguse koha eesti keele kõrval me inglise keelele ja teistele Eestis kasutatavatele keeltele anname. Eestis kasvab teiskeelsete inimeste arv ja suureneb kasutatavate emakeelte hulk, kasvab nende inimeste keeleteadlikkus. Keelesuhete korraldamiseks niisuguses keerulises olukorras on vaja asjatundlikul analüüsil põhinevat tegevuskava, on vaja täpselt defineeritud mõisteid: mida tähendab töökeel, mida asjaajamiskeel, mida sisemise asjaajamise keel, mida riigikeelgi. Igapäevaelus on vähe valdkondi, mis poleks keelega seotud. Keelenõukogu tahab nii koostatava keelestrateegia abil kui ka muidu aidata teha mõistlikke otsuseid, mis propageerivad Eestit ja kindlustavad eesti keele arengut nii kodus kui võõrsil. Kohati tuleb seda teha ka võõrkeeles, võõrkeeli hinnates ja austades. Treffnergi käis mõnikord saksa seltsis vene keeles eesti asja ajamas. Miks peaks sõdima ingliskeelse Eurovisiooni vastu? Teadvustagem, et tegemist on ingliskeelsete laulude EMga ja tundkem uhkust, kui meie omadel seal hästi läheb! Ent pakkugem selle kõrvale näiteks üle-eu roopal ist emakeelsete laulude festivali, mis esitleks emakeelset muusikat ja demonstreeriks tõeliselt euroopalikku, mitmekesist kultuuri. Euroopa - see on keelte vikerkaar! Eesti keelenõukogu loodab, et tal on hea töötada. Oleme veendunud, et rahvusvaheline koostöö Euroopa ja maailma keelelise mitmekesisuse säilitamiseks laieneb. Arvan, et keelenõukogu moodustavad spetsialistid ei ole üksi ka kodus, vaid kuuluvad nii oma eesmärkide, toimimisviiside kui võimaluste poolest nende inimeste suurde hulka, kes peavad kalliks rahvuslikke väärtusi ja püüavad neid säilitada. JÜRI VALGE Tõnis Lukas, haridusminister naasium ide pikem aajaline püstihoidm ine liiga kulukas. (Loomulikult on eragüm naasium ide tegevuseks vastavalt seadusandlusele kõik teed avatud.) Ja kui need koolid kaotavad järjest õpilasi ning me neid ikkagi lahti hoiame, tähendab see täiendavat rahastamist eri koefitsientidega, tekitades arusaamatust teistes koolides, sest soodusfinantseerimine tuleks ju nende arvelt. Põhikoolis peavad kõik Eestis elavad lapsed saama aastaks nii korraliku aluspõhja, et võiksid eestikeelses gümnaasiumis edasi õppida ja saada seal head õpet. Muidugi tähendab see - kui meie parlament jääb ka tulevikus gümnaasiumide eesti keele peale üleminekule kindlaks - lisaks sellele, et suudame heal tasemel koole pidada, ka eesti keele positsiooni kindlustamist elus endas. Ja siis ei saa eesti keele laulud iialgi lauldud. 3

4 I^ E ME ML ME MP M0 ML j j MT j MK ^ A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A ^^^ M aan u a^o O ^ EUROOPA ESINDAMATA KEELED Oska türgi keelt, siis võidad Venemaal valimised Tšuvaši keele kuuluvuse üle käib keeleteadlaste hulgas suur vaidlus - seda paigutatakse nii türgi ehk türgi-tatari keelte hulka kui ka soome-ugri keelte hulka. Kolmanda vaatepunkti esitasid tšuvašid ise, näiteks nende esikirjaniku ja esinäitleja poeg, presidendikandidaat Husangai rääkis, et tšuvaši keel on sumeri keele otsejärglane, näitas selle kohta kirjutatud töidki. Türgivaenulik pärand Vene-Türgi suhted on teada: viissada aastat karme sõdu, mille tulemusel loodi vene kirjandus ning Vene lõunapiir liikus Moskva alt Musta mereni, aastal korraks, käepikenduseks marionetist Bulgaaria, mõneks kuuks isegi Egeuse mereni, kuniks Inglismaa ja Prantsusmaa Bulgaaria lõunapiiri põhja poole nihutasid, nõnda et Venemaa jäi pika ninaga, ikkagi ilma kaua unistatud pääsust Vahemerele. Vene välism i nisteeriumis olid käibel paroolid meie püha üritus", meie ajalooline ülesanne, mis tähendasid Venemaa püüdu sooja mereni ehk Türgi väinade hõivamist. Esimese maailmasõja ajal lubasidki võõraste aladega kauplevad Inglismaa ja Prantsusmaa Tsaari-Venemaale Türgi väinad, ent bolševike võim uletulekut kasutades surus Kemal Atatürk aga Türgi põhjapiiri kaugele üles, nõnda et mõned Kaukaasia eesti küladki jäid Türki. Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei psühhopaadist liider Vladimir Žirinovski on tõotanud, et Vene sõdur peseb oma jalad puhtaks Vahemeres. Oo, seda haisu Aasias, Aafrikas ja Euroopas! Türgis jälle uinutavad emad lapsi magama, hirmutades neid kõige levinumas hällilaulus venelasega: kui sa kohe tuttu ei jää, siis tuleb venelane ja pistab su kotti. Viha elab rahvasuus, ehkki vaevalt et lapsekiigutaja teab midagi Žirinovskist ja kahe riigi pikaaegsetest vaen usu hetest. Vene keeleski on mahlakaid idioome, kus lorule süljatakse tuld ja tõrva teda türklaseks pidades. Ma löön su näo laperguseks nagu türklasel, ähvardab venelane ebameeldivat inimest. Kahtlemata on see rassism, kuskilt altpoolt, rahva sügavast hingest pärit rassism, mis on jäädvustatud hällilaulus ja keeles. Kuidas sellest vabaneda? Kas teatud keelendid tuleks ebasündsaks kuulutada? Pole eestlaselgi kena soomlast põdraks pidada, lätlase kohta saldejumps või lätakas öelda. Venelasest rääkimata! Tšuvašid eestlastest paremas seisus Ajad muutuvad siiski kiiremini kui keel. Praegu elab Venemaal ligi 148 m iljonit inimest, neist venelasi umbes 110 miljonit. Esitaks naljaviluks mnemoturniiri küsimuse: millised rahvused on arvukuselt Venemaal venelaste järel teisel, kolmandal, neljandal jne. kohal, meenutades ühtlasi, et riigi ametlik nimetus on ikkagi Vene Föderatsioon? Ärge sirutage kätt entsüklopeedia järele, vastust sealt ei leia, küll aga rahvaloendusandmeid sobrades. Teisel kohal on ukrainlased, neid on ligi 20 miljonit, kusjuures nende jaoks pole Venemaal ainsatki kooli ega ajalehte. Venelasi elab 45- miljonilises, omal ajal Osmanite im peerium ilt vallutatud Ukrainas 12 miljonit, seal on pooled koolid venekeelsed, ka meedias domineerib vene keel. Järgmised kohad Venemaa rahvuste arvukuse edetabelis kuuluvad aga turkidele. Tatarlasi on ca 7 m iljonit (poolteist m iljonit Moskvas ja sama palju Tatarstanis), tšuvašše 1,8 m iljonit, baškiire 1,4 m iljonit, neist ca miljon Baškiirias aasta Vene parlamendi ja presidendivalimiste ajal olin rahvusvahelise vaatlejana Tšuvaššias. Või pean ma kirjutama: Chuvashia? Ka pealinna nime kirjutamine ei ole kergete killast. Tšuvaši keeles on see Šupaškar, kuid seda ei pruugi peaaegu keegi. Tšuvaššias endas kasutatakse ladinatähelise pildina ingliskeelset varianti Cheboksary. 20ndail oli lühikest aega kasutusel ladina tähestik, siis oli linnanimeks Tschebokshaar, mille alt vaatab välja saksa mõju. Läheduses elas tollal üle miljoni volgasakslase, nii oma ANSVs kui ka- mujal hiigeljõe kummalgi kaldal. Ent ladinatäheliselt kirjutati linna venekeelne nimi! Vaatlejana oli minu jaoks üllatus, et tšuvaššide kui rahvuse olukord on parem kui eestlastel, ehkki neid elas Tšuvaši Vabariigis ainult 49,2 protsenti ( inimest), mis moodustas 6 7,8 protsenti kogu vabariigi elanikkonnast. Tšuvašše elas Tšuvaššias rohkem kui eestlasi Eestis, nii 4 n a n «i p j r a v u r n w v m y * i w» i «v w u «v03 9JieKTpHqecTBO Bäfiene ycä KypaTb. PInpeH >ny;i TäBäTb, Bbuibäxqepjiex Tyxäg«e ycrepet. nyp. Y H T a q a c - n a c a x k h h o K ä T a p T a g g e. K h h o cem Te g^pegge. KoJixo3 pa Barrn ce M Te, gasipä e Täpäuica šgjieggš, Ko;ixo3HHKceH nyphägš < äxjianca nbipatb. ijiäk chbštpe. M acax lop g y p š. TaepaH a ma ibcew wähca jiapqeg. KoJixo3 HHKceM BöpMa«a qacew gynaiukacem ne ftejitepcene w capeg. B e afikkhh^e sipähagge. koguarvult kui osatähtsuselt! Tšuvaššidel oli toona teinegi trum p meie vastu: nim elt oli (ja õigupoolest on praegugi) tšuvaššide naabriteks peaaegu ainult tšuvašid. Teatavasti juhindus Stalin N. Liidu sisepiire tõmmates põhimõttest, et sogases vees on parem kala püüda, tema eesmärgiks oli muuta iga haldusüksus võim alikult paljurahvuseliseks, et panna domineerima vene keel. Ent juba puhtmatemaatiliselt on seda võimatu teha ilma rahvusi ümber paigutamata ning Tšuvaššia on paik, kus Stalinil õnnestus oma plaanid ellu viia ainult osaliselt. Enamgi: tõmmates sama põhimõtte järgi Tšuvaššia naabrite (Mari-, Mordva- ja Tatarimaa ning Gorki ja Uljanovski oblast) piire, see tähendab tükeldades tšuvaššide asustusala, juhtus nõnda, et tšuvašid jäid elama kummalegi poole Tšuvaššia piiri, mis kaitseb neid omakorda venestamise ja venestumise eest. Isegi pisut kaugemal, Baškiirias elab tšuvašši, mis tähendab seda, et rahvus paikneb enam-vähem kompaktselt. Tšuvaššias, aga samuti Tatari-, Mari- ja Mordvamaal ning Baškiirias on tšuvaššidel omakeelsed algkoolid, Venemaa oblastites mitte. Alates V või IX klassist on peaaegu kogu õpetus venekeelne, kui niisugune vabatahtlik õppeaine nagu tšuvaši keel ja kirjandus välja arvata. Tatarimaal tekib siiski üha juurde neid keskkoole, kus kogu õpetus on tatarikeelne. Mõnikord ei tee eestlane siiski vahet, mida tähendab venekeelne kool rahvuslikult kompaktsel alal, võrdleb seda meie Lasnamäe või koguni Sillamäe kooliga, olgu Nõukogude ajal, olgu praegu. Need olid tõepoolest umbkeelsuse levitajad. Tšuvašimaal tähendab venekeelne kool seda, et peaaegu kõik õpetajad ja õpilased on tšuvašid, kes vahetundide ajal emakeeles vesteldes hullavad. Seda võiks nimetada intellektuaalseks venestamiseks, emakeele surumiseks köögi- ja kodukeeleks, emakeele prestiiži langetamiseks. Rahvuslik ärkamine algab omamüüdiga Teadsin juba ennegi, et tšuvaši keele kuuluvuse üle käib keeleteadlaste hulgas suur vaidlus - seda paigutatakse nii türgi ehk türgi-tatari keelte hulka kui ka soome-ugri keelte hulka. Kolmanda vaatepunkti esitasid tšuvašid ise, näiteks nende esikirjaniku ja esinäitleja poeg, presidendikandidaat Husangai rääkis, et tšuvaši keel on sumeri keele otsejärglane, näitas selle kohta kirjutatud töidki. Rahvuslik ärkamine algab omamüüdi loomisega, meie taasiseseisvusele eelnesid Lennart Mere elegantsed lood Kaali järvest, meie olime Päikese Haua Maa, olime valitud maa. Venelased peavad sumeriversiooni panturkistlikuks šovinismiks, selge, et endast vanemat ja rikkalikum at kultuuri Komid uue aastatuhande künnisel koloniseerides võib sattuda häbisse, nagu juhtus inglastega Egiptuses ja Indias. Muide, ka eestlaste juuri on otsitud maailma esimesest tsivilisatsioonist sumeritest. Selle vägiteoga on hakkama saanud Mägi Kurdla; varjunime all brošüürikirjutajaks on peetud meie esimest presidenti Konstantin Pätsi. Algkodu otsimine kuue ja poole tuhande aasta vanusest Mesopotaamiast võib olla kollektiivse ärkamise signaal. Vähemalt võime täheldada mõningate teadlaste ja publitsistide soovi romantiseerida rahvuse hälliaega, lisada auväärsust ja heroilisust, vihjata, et mitte kogu aeg pole oldud pesemata Vene embuses. Volga keskjooksu võib aga teatud perioodil tõesti pidada maailma nabaks, meenutame bolgarite riiki, meenutame Kuldhordi. Sumeri algupära kõrval on tšuvašše peetudki tatarstunud bolgariteks, aga ka hunnideks, hasaarideks, avaarideks, hurtadeks ning, nagu öeldud, ka soomeugrilasteks. Viimaseid teooriaid on koguni kaks: esimese järgi pole tšuvašid midagi muud kui türgitatarstunud marid, tšuvaši keel türgitatarstunud mari keel. Vene keeleski kasutati kaua kummagi rahvuse kohta ühte nimetust tšeremiss. Teise teooria järgi on lood põnevamad, otsekui muistses kangelassaagas. Tšuvašid pärinevat paganlikest bolgaritest, kes oma paganluse säilitamiseks pidid pagema sügavatesse metsadesse, kus nemad ja nende bolgari keel segunes udmurtide, maride ja mordvalastega ning nende keelega, nõnda sündiski tšuvaši keel, pooleldi türgi-tatari, pooleldi soome-ugri keel. Türgi-tatari keeltel on kaalu Tõepoolest, Volga piirkonna padrikutes jäid õigeusu misjonäridel suured alad ristimata, küll aga on tšuvašid ning Moldovas-Ukrainas elavad gagauusid ainukesed türgi rahvad, kes on omaks võtnud ristiusu. Aga pealesunnitud religiooni on kerge maha pesta ja nõnda muudeti kogu rahvas Nõukogude ajal enam-vähem ateistlikuks. Tsaari-Venemaa ei suutnud ristida ei usbekke, kirgiise, hakasse, tuvalasi, uiguure, karakalpakke, kasahhe, nogaisid, balkaare, karaiime, kumõkke, krimmitatarlasi, asereid, turkmeene jt. Tatarlasi ristiti erinevatel andmetel kas viiendik või neljandik, baškiire veelgi vähem. Tatarlastel ja baškiiridel on tänu islamile olnud ikka kõrgem iseteadvus, Tatarstan on oma iseseisvusteel sammhaaval iiikunud vaikselt ja käratult Tšetšeeniast kaugemalegi. Nad rõhutavad igal pool, et nende okupeerimine on kestnud juba neli ja pool sajandit ja et ükskord ometi peab see lõppema. Selle märgiks ehitasid nad otse Kaasani Kremlisse kauni mošee, mis kohalikke venelasi hirm sasti õrritas. Aga on ju kreml ise vallutamise sümbol! Miks ei võiks see olla tasakaalustatud tatarlaste sümboliga? Üha enam antakse õigust tatari keelele, mida viiakse praegu üle ladina tähestikule, nagu see oli ka 20ndail aastail. Tšuvaššias kohtab emakeele kasutamist harvem, ehk on selles süüdi rahvuslasest presidendikandidaadi Husangai lüüasaamine aastal. Ja kellele siis Husangai ise kaotas? Tšuvaši Vabariigi presidenditooli pidi ta loovutama komm unistile, kelle poolt kutsus hääletama Žirinovoski, tema rahvuslaste partei kaotas m arušovinistlikule Liberaaldem okraatlikule Parteile, mida juhtis toosama Žirinovski. Punašovinistide võit täiel rindel saavutati tänu Žirinovskile, kes valdab türgi keelt ning pidas Volga keskjooksul türgikeelse valimiskampaania, millest sattusid vaimustusse kõik sealsed rahvad. Türgi-tatari keeled on aga üksteisega võrdlemisi sarnased, nõnda et põliselanikule arusaadav jutt jõudis televisiooni vahendusel Tšuvaššia, Baškiiria ja Tatarimaa viimasesse pärapõrgusse. Rahvusvahelise vaatlejana pean lisama, et valimised olid ausad. OLEV REMSU 10. jaanuaril kõneles Fenno-Ugria H õim uklubi õhtul Tallinnas Eesti Akadeemilise Raamatukogu saalis Tartu ülikooli õppejõud Indrek Jääts komidest kolmanda aastatuhande künnisel. Juttu illustreerisid slaidid Sõktõvkarist ja Ižma rajoonist aasta suvel. Komid moodustavad umbes veerandi Venemaa Föderatsiooni kuuluva Komi Vabariigi elanikest. Pealinnas Sõktõvkaris on põlisrahva esindajaid umbes kolmandik, ent linn on Indrek Jäätsi sõnul siiski põhiliselt venekeelne. Ametlikud püsisildid on küll vastavalt seadusele kakskeelsed, kuid sisulist infot antakse vene keeles (teated, reklaam jm s.). Raamatupoodides on komikeelse kirjasõna all parimal juhul kümnendik müügipinnast. Komikeelseid telesaateid edastatakse paar tundi ööpäevas, kordussaated kaasa arvatud. Kohalkäinu muljete ja tähelepanekute ning erialasest kirjandusest lisaksloetu põhjal sai ülevaate poliitilisest olukorrast Komi Vabariigis, komide rahvuslikust identiteedist ja keelesituatsioonist. Komimaa maaelu hetkeseisu vaadeldi Ižma rajooni Lasta küla näitel. Kolhoosid ja sovhoosid on küll alles, ent kiratsevad. Palgad viibivad kuude kaupa. Rahva elatustase on langenud, tervis halvenenud, juuakse palju. Peamine elatis saadakse oma kodusest majapidamisest. Vesi Ižma jões on ülemjooksul paiknevate tööstuslinnade poolt tugevasti reostatud. Nüüd ihuvad maavaradenäljas ettevõtjad hammast ka Sebõsi kaitseala peale, kust loodetakse leida naftat. Sellel pinnal on tekkinud konflikt, kus ühel pool kohalikud looduskaitsjad, Greenpeace, komi rahvuslased ja kehtiv seadusandlus ning teisel pool ettevõtjad, seljataguseks vabariigi täitevvõim eesotsas president Spiridonoviga. Selle konflikti käik ja lahendus võib osutuda oluliseks pretsedendina, sest sarnaseid probleeme on mujalgi. ANDRES HEINAPUU

5 11. jaanuar 2002 V A R A M U ILMAR LAABAN LUKUS KOIT Lootusetult lo otu srikkalt seisab rändur taevaku m m i põrisev tru m m i serval heidab päevi heidab ulm i uhm risse kus südam etuike nui neid pihustab ku u la b m etsh aned e kaugenevaid karjeid Lagendik ta ees kui paljakssöödud laud kaet linaga m ida rebib välgusõrm il suve s u rm lik uhkus enne peatset sügist ju b a üm iseb lu m i pasuna põhjas m ille tärast m ajad-astjad värahtavad R ändur seisab va ikib h a m barih vastiku taga tõuseb keel tal torm is nagu valgm a vahutavast süljem erest sirutatud käevars Keset suudlu st hakkab vilkum a küünal läbi la kkam a tu lt ründava une Vari laskub kausi põh jale tu ikavale nagu m ao kõht kus jo onistava d arabeske ke erdun ud karvad M ao selg on sile nagu p ilv itu taevas TASAULGUJA LEMMEKÕNE Raadiolõkke üm ber koondunud kooljad pikali nagu prism ad jä iselt särisem a jä etud m arm or tagapõhja kohin põhjatu m a ru tõ b ise lt pikali kõik jo ondus valvellam akus M eel liiga nõder et söandada m õ rva rit arm astada Ma ei arm asta aru m illega m in g id om a vään le va id põselihaseid nõd ram eelsus ma arm astan S inu suu vaest kuiva pärani silm a GIORGIO DE CHIRICO Maa on kaetud pärlm utriga Äikese pilved voogavad peeglis m ida peidab endas m ahajäetud varisev m aja Trepil lukus ukse ees istub noorm ees palg sile p ilk pööratud sissepoole Ta on kurb ega suuda ärgata SGscsssssssgsssgsjsgscsss^sscsssosagassscsssssasssssssssjsssEssscssssscssscssscssscssgGssscssscssscssscsass / m ž m m J c U k u -R a lf T o b i 1. jaanuar Läbi udu tuli meelde, et olen tihti just sel päeval lubanud alustada uut elu. Ja et olen vahel paar-kolm päeva seda uut elu ka elanud. Nüüd ei ole juba mitu aastat lubanud, sest eesmärk viimasel ajal on: viia mõttetused m iinim um i. Vaatasin presidendi kõne hommikul uuesti üle. Sama, mis öösel. Kaarinil täna õnnepäev, vaatas nõrkemiseni uusaastakontserte, mis on ju ilus" muusika. Minu nr 1 oli M. A. Numminen, artist, keda Eestil ei ole ega tule. Eriti hea oli "Ma olen näinud Helenit suplemas. Vana saksa šlaager, aga nüansiga. Nagu kogu M. A. 2. jaanuar~ Euroopa on elevil, mis teeb isegi kadedaks. Huvitav, millal ma ise elusat eurot käes hoian, ja mitut? 3. jaanuar Kaubamaja juures, kus on eriti libe ka uue linnapea ajal, püüdsin kukkumise pealt kinni ühe enamvähem modelli, kes tänas inglise k. Et vestlust arendada, küsisin eurot näha, aga ta sai vist aru, et ma tahtsin laenata või päriselt, ütles, et tal ei ole, ja läks. Võõrkeeltele uuel aastal rõhku panna rohkem! Kas selleks ajaks, kui Eesti eurole üle läheb, on juba leitud see märk, mida müntide rahvusküljele lüüa? On küsitud, kas 50 milj kr Eesti märgi leidmiseks on kõrge hind? Kui see eurodeks ümber arvestada ja need üheeurosed mündid üksteise otsa laduda, siis see torn oleks täpselt 7 km 4 44 m. 4. jaanuar Kulka andis preemiad kätte. Käisin seal niisama seltskonna mõttes, minu enda eelmise aasta panus hindamist ei leidnud, aga olgu. Tallinnas on ka raske silma paista. Rakveres või mujal oleks lihtsam. Sirbis oli aasta suurte surnute nimekiri, aga John Lee Hookerit ei olnud. Ükspäev Päevalehes ka ei olnud. Kaks põhjust saab olla, miks meil seda meest põlatakse: vana ja neeger. Veel rohkem kui Hookerile mõtlen ma neile, kes aastal sündisid, aga kelle nimesid me veel ei tea. Nende hulgas võib ju olla ka see poiss, kes võidab Eesti aasta presidendivalimised. Lubades parandada kõik viimasel kolmveerandsaj. tehtud vead. 5. jaanuar Õhtul Kaariniga Draamas, viisim e Ellele väikesed lilled. Vapper naine. Ma ei saa ju võtta tõsiselt neid, kes ütlevad: Oh, mis temal viga, temal on Kerge. Nagu ma vihkan neid Kaarini sõbrannasid, kes talle sosistavad: Oh, mis sinul viga, sinul on Tobi. Aga pärast omavahel - nagu ma ei teaks, mida nad räägivad! Ussi pesa, kui objektiivselt võtta. 6. jaanuar AK diktor teatas just praegu, et kümne aastaga on Eesti ühiskondlik teadvus kaldunud vasakule. Kust tuleb järsku niisugune uudis? Keda sellega taheti rõõmustada pühapäeva õhtul? Tundub, et meie avalikõiguslik on kergelt kreenis omadega. 7. jaanuar Lehes veel ühe küsitluse tulemused. Kusjuures Kaarin juhtis tähelepanu, ja võiduka näoga. Üle 98% eestlastest arvab, et vastastikune austus ja lugupidamine on õnneliku abielu jaoks väga või küllaltki tähtis. Ja 9 6,5% arvab, et truudus. Mis truudusesse puutub, siis siin mul on oma seisukoht. Aga ma ei hakka seda Kaarinile ütlema. Olen neist vaidlustest tüdinud, ja ma tean niigi: kui meie uksest astuks sisse psühholoog ja laseks öelda esimese sõna, mis meenub seoses truudusega, siis ütleks Kaarin abielu, ja mina ütleksin koer. Fakt on, et küsitlusi on Eestis liiga palju. Üks inimene ei jõua neid kõiki enam jälgida ja nende tähtsus sotsiaalse regulaatorina jääb seetõttu nõrgaks. On ju palju inimesi, kes muudaksid oma käitumist kohe, kui kuuleksid, kuidas mõtleb enamus. Aga nad lihtsalt ei kuule. 8. jaanuar Mart astuski tagasi. Jõulu ajal ma veel ütlesin: ei usu enne, kui ise näen. Nüüd nägin isegi EuroNewsist. 5

6 KIRJANDUS 11. jaanuar 2002 Kõvad mehed on tagasi Leo Kunnas, Sõdurjumala teener. Tuum, lk. Kõvad mehed on tagasi. Leo Kunnast ei pea praeguses meeskirjanduses esile tõstma teiste najal, ei ole vaja selgitada, miks teised on halvad ja Kunnas mitte. Tahtsin alustada arvustust pika ja krõbeda tiraadiga klotsi-klõbistajate ja "õllekrooksujate pihta, kuid milleks? Üldistav ja pinnapealne lahmimine vaevalt Kunnase suurust näitab. Mind vaimustab, kui raamatut lugedes mõistan, et just seda olen aastaid oodanud. Karaktereid, kelle autentsuses ei tule kahelda; lugu, millele ei ole vaja poolele teele vastu minna, et see sind endasse haaraks. Kunnase konstruktorioskustest ei ole mõtet rääkida - milleks kiita sprinterit selle eest, et tal on jalad? Tekstitehnilised oskused paratamatult jäävad sekundaarseks, kui siira õhinaga järgmist lehekülge keerata, olles keskendunud sellele, mida, mitte selle, kuidas. Ja ega takerdumisi ei ole, kompa on selles raamatus lugejasõbralik, üleminekud ei jäta närviliselt huuli närima. Pean raamatu suurimaks plussiks ikkagi õigel ajal ilmumist. Kunnase Sõdurjumala teenri võtavad rõõmuga vastu just minusugused noored poisid, kes on oodanud liini Kivi kas-viirlaid-kaugver jätkajat. Nimistu tuleks kindlasti pikem, kuid mulle endale seostus Sõdurjumala teener just nendega. Raimond Kaugveri novellikogu Kirjad laagrist on atmosfäärilt Kunnase Kustumatu valguse maailma" analoog. Sarnasust Kaugveriga võiks rohkemgi rõhutada - nii Kaugver kui Kunnas on kirjutanud empiirilisest kogemusest lähtudes ja noores eas. Õnne tuleb soovida kõigile, kes oodanud jõulisust meie kirjandusse. Ärge otsige enam. Siin see on sugestiivse esitusega rusikamaailm, mis välistab trafaretsuse mõistete elu, surm ja valu sissetoomisel. Petsi ja Pavkat tead? 6 Kuigi major Kunnase debüütraamatu esikaanel on ainult üks pealkiri, on kaante vahel kaks lühirom aani: Kustum atu valguse maailm ja Sõdurjumala teener. Mõlemad on pärjatud kirjandusvõistlustel. Anonüümsed võistlused avavad kirjandusmaailma väravad uutele annetele, kes vaatavad maailma värske pilguga (meenutagem August Jakobsoni ja Karl Ristikivi tulekut). Esimene, kümme aastat vanem romaan räägib noortevangla vangide, teine sisevägede sõdurite elust hilisel nõukogude ajal. Romaanid moodustavad terviku: esimese teose kangelane, relva hoidmise eest karistust kandev Metsavend on kõrvaltegelaseks teises teoses. Teise teose peategelane - Petseri poiss Peeter Tergens (Pets, Petja) - vilksatab korra esimeses teoses Poliitiku nime all, sest kiindumus sõjaaegsetesse Saksa relvadesse on tedagi tsooni viinud. Vangla ja sõjavägi on üllatavalt sarnased. Mõlemad on kinnised, maskuliinsed ja vägivaldsed keskkonnad, isegi rahuajal. Kohati võtab jutt lausa thrilleri ehk õuduka ilme, näiteks uute kongi kaaslaste sissekirjutamise kirjeldustes. A llilm ei lepi kohtu poolt määratud karistustega, vaid nuhtleb oma liikmeid ka ise, pealegi palju jõhkramalt. Tal on teised arusaamad kuritegude raskusastmest kui juristidel. Eriti metsik on allilm vägistajate suhtes, kes täidavad lausa poksikoti kohust: 135 vihast hoopi nii üles- kui allapoole vööd ja murdunud ninaluu, mida kaasvangid mõne nõksuga sirgeks sättida püüavad, pole mingi erakordne saavutus (lk ). Ja valvurid, kes ka ise alatasa kätel käia lasevad, kuulevad isegi pekstutelt enestelt legende nari vastu kukkumisest. Vägivalla kasutaja eneseõigustus on lihtne, universaalne ja aegumatu: On ju kaks teed - peksta ja maha suruda teisi või saada ise alla surutud. Kolmandat võimalust ei ole. Ja M etsavend oli oma arust teinud õige, loomuliku valiku. Milleks kellelegi halastada? Sinule ei halasta ju keegi!" (lk. 61). Mõlema loo tegelased kõnelevad omapärast slängi. Kunnase fragmentaarsete teoste põhiväärtuseks ongi mahlaka slängiga vürtsitatud keel. See teeb romaanid raskesti tõlgitavaks, kui ei leita just sama karmi elukogemusega, kongeniaalset tõlkijat. Jumalat otsimas Pealkiri vihjab selgesti ühe teise mehise kirjaniku, Kaur Kenderi romaanile Yuppiejumal, tekst ise meenutab pigem sama autori Iseseisvuspäeva. Kenderi kirjeldused Koola poolsaare allveelaevnike elust on pikantsed, kuid reedavad, et autor ei tunne sõjaväge seestpoolt, vaid ainult kuulujuttude järgi. Iseseisvuspäevaga" ühendavad teost poolkriminaalsete meeste seiklused segastel aegadel vahetult enne Eesti iseseisvumist. Muide, mõlemad kirjamehed on oma filosoofilise pagasi saanud Eesti Humanitaarinstituudist, mis näib täitvat nüüdis-eestis Treffneri resp. Mauruse erakooli rolli võimekate vaimude hilisharimisel. Vangide pihta omavolilise tuleavamise eest kartseris istudes ja peatset surma oodates mõtleb Peeter välja oma isikliku jumala, kes pole ei kristlik ega budistlik. See pole mingi abstraktne sõjajumal nagu roomlaste Mars, vaid üsna konkreetne ja käegakatsutav sõdurite jum al, lühemalt sõdurjumal. Ta on pooleldi ilm alik ja pooleldi saatanlik: tark, helde, julm, halastamatu, ebaõiglane ja ühenäoline. Mitte jumal pole loonud inimest oma näo järele, vaid hoopis inimene on loonud jumala oma näo järele. Jumala ainus ülesanne on anda inimesele sisemine tasakaal, kinnitada tema tahet ja hoida moraali kõrgel. Tema abil pole mõtet seletada maailma loomist, selle ülesehitust ja selles toimuvat. "Sõdurjumala teener ei karda surma, ei aja taga kasu, ei loovuta oma tahet ja elab sisetunde järgi. Ta mõtleb oma koha üle elus" (lk. 279). Inimese maailmavaade kujuneb suuresti loetud teoste mõju all. Peeter on koolipõlves korraga nii rüblik kui ka raam atukoi. Sügavaima mulje jätavad talle aga kaks ingliskeelset raamatut, mida ta ise läbi ei loegi. Metsavend on talle tutvustanud teost pealkirjaga Bushido - The W arrior s Path, mille tema sõbra vanaonu oli Ameerikast saatnud. Igale poisikesele imponeerib samuraide ja kamikazede väärikas omakasupüüdmatus Kunnase detaiiitundiikkus on tänuväärne, seda eriti Kustumatu valguse maailmas. Kord ärkas ta keset ööd, sest tundis end halvasti. Ta tahtis ju st paraski peale minna, kui nägi kahte kuju. Laua taga pingil istus Väikemees. Sibi oli end sahtlisse" m ahutanud ja tema pea Väikemehe vöökohaga ühel joonel. Pea jõnksus rütmiliselt (lk. 61). Siinkohal ei ole mõtet ninnunännutades kiita autori julgust rääkida asjadest otse ja kõhklematult nende kogu julm uses. Oleks imelik, kui tal see julgus puuduks. Nõukogude võimu ja tiblade tampimine raamatus sarnaneb eelkõige Viirlaiuga ja võib praegu mõjuda mõningase anakronismina. Kunnase oskus lugejat kindlas ajastus kinni hoida aga nullib selle (tegevus ulatub Brežnevi aja lõpust Eesti iseseisvumiseni). Puuri pandud noored poisid pole Sõdurjumala teenris kriminaalid, vaid nõukogude võimu ohvrid, põikpäised vastasseisjad. Mõlema romaani peategelase süü on relvade omamine. Militaristlikel poistel pole aga enne vanglat otsest viha nõukogude võimu vastu. Võõra võimu vanglas - rääkimata sellest, et tegemist on puhtalt venekeelse keskkonnaga - käis internatsionalismi õpetamine: vangivalvurid pistavad ühe eesti poisi kongi, kus viis venelast. Nii umbes kaheks nädalaks. Ainult peategelasel Metsavennal (vanglas pandud hüüdnimi) on nii palju tahet, et ta ei muutu harjameheks või "vahvliks ehk naise aseaineks. Kustumatu maailma valguse lõppedes ja surmakartmatus. "Bushido ei ole mingi keskaegne asi. See on meie ajast tuhat või rohkem aastat ees. Sest mida m uud inimene vajab kui m itte vabadust? Vabadust oma hinges. Ma ei tea teist teed tõelise sisemise vabaduseni kui sõduri tee," on Metsavend talle pihtinud (lk. 233). Sõbra jutust mällu sööbinud mõttepudemete toel loobki Peeter lõpuks sõdurjum ala. Kaasa aitab ilm selt teenistuskaaslane Kotkas - Moskva haritlasperest pärit seersant Andrei Orlov, kes nimetas ennast Mordori teenriks. Mordor olevat koht, kus valitseb kurjus. Mis ulmekirjanikule ta vihjab, võiks võrgust välja uurida. Startida saaks aadressilt Jaapani kultuuri ja mõttetarkust on tugevasti mõjutanud vanahiina eeskujud. Erandiks pole ka sõjakunst, mida tutvustab teine trükivärske raamat, Sun Zi ja Sun Bini Sõja seadused Märt Läänemetsa tõlkes. Sun Zi ütles teatavasti, et kõige suuremad võidud saadakse ilma sõjata. See on majanduslikult kõige kasulikum (inimelude säästmisest Vana- Hiinas eriti ei räägitud). Just niisugune veretu võit oli ka Eesti iseseisvumine augustis Kaitseliitlane Tergens, kes oli kustutanud vähemalt ühe põgenenud ja ühe mässava vene blatnoi eluküünla, ei pidanud putšipäevadel ühestki Nahhimovi uulitsa merejalaväelastelt Soome markade eest äritud torust tuld avama. R. Coudenhove-Kalergi, kelle ema oli jaapanlanna, on kirjutanud teose Totaalne riik totaalne inim ene, mis oli Nõukogude erukapteni suust jõudnud ka poisiohtu Peetri pähe. Totaalsele riigile suudavad vastu seista vaid totaalsed inim esed," seisab "Sõdurjumala teenri" viimasel leheküljel (lk. 333). Võrumaa ja Setumaa Kahe kultuuri piiril elavad ja mõlema rahva hingeelu tundvad setud saavad Eesti ja Venemaa erinevusest selgemini aru kui keegi teine. Teosest kumab kahtlemata setude kui piiriga lõhestatud rahvakillu kuri saatus. Kui lakooniliselt maalib Kunnas, kes on ka ise kagueestlane, pildi oma poisipõlve Petserist, saab Metsavend valgustatud - pärast päevi kestnud peksmisi venelaste kongis mõistab ta, et pole enam milleski süüdi, võlad on makstud. Ja jõud tuleb, selline, et viis vaenlast kardavad lõpuks kõik koos endist peksupoissi. Raamatu kaklusi vaevalt lavastada saaks. Neisse on võimalik sisse elada või tänaval ise kohata. Minu enda arvamus on, et vägivald ületab kirjasõnas kõik jõuilmingud, ja Kunnas tõestab seda. Liinist. Kaugveri Villem Alavain pääseb vangilaagrist ja muutub vabaduse trellide mõjul kollaborandiks. Kunnase Metsavend ja Peeter (Fašist) ei järgi mingeid põhimõtteid peale ühe mitte muutuda kollaborandiks enda ees. Viirlaiu Taavi Raudoja otsustab Ristideta hauas pärast tšekistidega peetud lahinguid Eestist lahkuda. Metsavend ja Fašist lähevad hoopiski Vene sõjaväkke. Irooniline küll, kuid sellel, kes käib sõduri teed, ei kõlba kroonust kõrvale hoida (lk. 225). 90ndatel on mõlemad mehed ühed esimesed Eesti kaitseväe loojad. Miks sellist raamatut vaja on? Kasvõi selleks, et saada vastust küsimustele, mis vaevavad minu peategelast romaani lõpus: Mis ajad need olid, mis sünnitasid niisuguseid inimesi ja niisuguseid tegusid?" (Raimond Kaugver, Postuumselt rehabiliteeritud eessõnas). Minu arvates on igasuguse liini jätkamine kirjanduses tänuväärne töö, kui see on eelneva edasiarendus. Epigoonlust näevad selles kindlasti nii mõnedki. Las nad näevad. Aasta raamat. PR IIT KRUUS kus oli ainult kaks vaatamisväärsust: Jaamast linna viis auklik tee, auklik nagu kõik teed selles linnas. Linnas olid Lenini, Rahu ning Kolhoosi tänav. Kesklinnas paistsid üldisel taustal välja m õned eestiaegsed funktsionalistlikus stiilis majad, räämas ja käest lastud nagu kogu linn, mille ühes servas oli klooster, sigade ette visatud pärl, ning teises õhudessantvagede õppekeskus, kuidagi kohatu, või siis vastupidi, ju s t sobiv sellesse ümbrusesse." (lk. 94). Peetrist saab Eesti kodanik, tema parimast lapsepõlvesõbrast, mängu- ja seikluskaaslasest Pavelist (Pavka) aga Vene armee ohvitser, kes autori tahtel langeb aastal Teises Tšetšeenia sõjas. Kagu-Eestis, raskesti läbitava maastikuga ääremaal, kestis vastupanuliikum ine kõige kauem. Viimane metsavend August Sabbe tabati just sealtkandist. Seepärast on loomulik, et üksildastes taludes võis leiduda relvi ja keelatud kirjandust ( Nimed m arm ortahvlil, Eesti rahva kannatuste aasta ). Ja eks olnud setudelgi oma jum al, kellest Anne Vabarna on eeposegi kokk.u leelotanud. SANDER LIIVAK Eesti Romaaniühing kuulutab välja järjekordse, aasta rom aanivõistluse. Romaanivõistluse tähtaeg on 1. november Täpsem informatsioon käsikirjade laekumise ja esitamistingimuste kohta tehakse teatavaks septembris Indu ja edu kõigile kirjutajatele! Eesti Romaaniühing

7 11. jaanuar 2002 KIRJANDUS Kolm hane. Mälestus Mihkel Mutt, Progressiivsed hiired. Muti Raamat, See ei ole arvustus. See on mälestus raamatust, mida ma lugesin oma kolm kuud tagasi. Nii et kõik, mis läheb viltu, läheb viltu. Mälu on selline. Algus on arhetüüpne. Fabian tuleb uue maailma uksele ja kohtab seal oma Beatricet Rutat, kes tutvustab talle uut maailma. Seejärel käib läbi omad põrguringid kunstigaleriidest, lehetoimetusest (mis ongi elu) kuni sõiduni Tartusse ja tagasi ning lõpuks kõige sügavamasse ringi, kus asuvad disketid tema enda mõtetega. Sellel viimasel ringil muide ei ole esimestega erilist vahet. Esimene põrguring on galeriide maailm, abielupaari Võtke pähklaid ja kunsti kuraator Lhea maailm. Kogu kunstitegemine paistab selles raamatus rohkem kui jaburusena, mille tühjust rõhutab pidev korduvus. Samad tegelased, samad kohad, samad repliigid, samad hirmud jne. See maailm on üsna järjekindlalt välja arendatud ja sellisena mõjuv, kuid liiga venitatud. Liiga kiiresti saab selgeks, millist nippi autor kavatseb kasutada, ning paari stseeni järel m uutub korrutamine tüütuks. Põrgu teine ring on elu ise ehk ajakirjandus. Ka see on jaburuseni viidud maailm. Aga samas, just see oli mulle kõige suurem pettumus. Ilmselt olid mu ootused ka üles kruvitud ja huvi asja vastu suur. Muti sapisus uue ajakirjanduse suhtes on küll teada, kuid asi pole sapis, vaid selles, et Mutt ei tunne kuigi hästi maailma, mida ta kirjeldab. Ja nii pole tal ka võimalik mängida toimetuse tõeliste kirgede, tõeliste vastasseisude peal. Sealjuures on need mu arust märksa huvitavamad kui see absurdilähedane pilt, milles võib ehk olla natuke aastate alguse ajakirjandusest, kuid mis kuidagi ei sobi kümnendi lõpu maailma, mida romaan näitab. Loomulikult, eks see ole ka klassikaline võimalus lasta tegelane läbi elu käima ja eri tüüpe näidata. Aga need tüübid pole üldse meelde jäänud. Nojah, võime ju öelda, et elu ongi selline ja tühistest mõttetutest inimestest leht ka kirjutab. Ainult et ma räägin romaanist, mitte elust. Miskipärast jäid meelde hoopis kuuendajärgulised tegelased Käbilin ja Erilin (olid vist sellised nimed?), Muti arhetüüpsed tegelased, kes tema teostes aeg-ajalt välja ilmuvad ja noore põlvkonna müütiliste tegelastena Fabiani erootiliselt ahistavad. Sellised olid juba mu mälu pidi Kallites generatsioonides. Ja puudust jäin tundma teisest Muti korduvtegelasest, keda iseloomustas alati see, et tema isal oli kesklinnas kaks kivimaja. See oleks ju sellesse romaani hästi sobinud. Romaani kolmas kiht on kultuurivaidlus teel Tartusse ja tagasi. Selline vaidlus oli ka esimeses hiirteromaanis. Seal oli ta võtmelõik, mis andis kätte kogu romaani põhiidee, kuidas hilja alustatud suures koguses kultuuritegemine viib katastroofini. Ja kogu romaan mängis selle lihtsalt lahti. Ka siin on Tartu-sõit samas rollis, ainus erinevus on, et nüüd paikneb ta romaani lõpus. Teel Tartusse kõnelevad kirjanikud. Jutu paatos on lihtne: kirjanikud on ise süüdi selles, et nad ei tahtnud muutuda, ei viitsinud õppida teistmoodi kirjutama, vaid lasid noortel agressiivsetel inimestel asja üle võtta. Ja kogu Fabiani sukeldumine ellu on tegelikult selle mõtte illustratsioon: see on lugu inim e sest, kes proovib vähemalt hiljagi muutuda. Tõsi, ta põleb läbi ainult osaliselt, mitte lõplikult nagu Kalle Jermakoff. Aga tal on ka Ruta, tema Beatrice, üks noortest asja ülevõtjatest. Jermakoffil oli vaid Lhea. Kõige imelikum ongi mälestus Fabianist endast. Jäi mulje, nagu oleks ta täielikult alla käinud. Või pole see enam seesama Fabian. Varasemate romaanide Fabian küll kahtles endas aeg-ajalt, kuid ta oli intellektuaal, kes oli asjast üle. Kelle naljad olid iroonilised ja vaimukad, või nagu Mutt armastas öelda, tagamõttega. Vanal ajal võis teda kergesti kujutleda lintsimas inimest, kes kuulutas, et ta armastab Oskar Lutsu. Uus Fabian mõtleb ilma igasuguse irooniata ja tsiteerib iseendale Anna Haavat. Ja mis veel tähtsam, Fabiani keel on radikaalselt muutunud. Endise aja Fabian ütles otse, et pole mingit läbikäimist inimestega, kes ajavad käppa krae vahele ja teevad õhtul kutuks. Selline keel pani ta võdisema. Nüüd kasutab ta ise sedasama keelt, ja mitte ainult elust kirjutades, vaid ka oma diskettidel. Tagasiteel Tartust räägivad kunstnikud. Ja ka seal põrkuvad selgelt vana aja maailmapilt, mis ütleb, et kogu kunst on muutunud mingiks seapeediks ja selle on niisuguseks teinud kari sitapäid ja silmamoondajaid; ja uus aeg, mis ütleb, et kuraatorlus on kunst. Ja veel enam, et igaüks meist võib olla kuraator. Seda teesi illustreerib Lhea saatus. See on tegelane, keda M utt kirjeldab kummalise neutraalse sapisusega, lastes tal lihtsalt ennast lahti tegutseda. Kokku kujuneb M utimaailma kesksetest tegelastest üsna selge ja ühemõtteline pilt. Siin on vanad tõsised tegijad, kel pole kohta uues sitapeade loodud maailmas, ja on vana aja sitapead, kes suudavad uues ajas tõusta kasvõi ministritoolini välja. Mutt ei armasta kuraatorite maailma (muide, kas ei tundu, et kuraator ja kurat on kahtlaselt sarnased sõnad?). Mutt ega Fabian ei armasta ka elu (seda ei armastanud ka noor Fabian). Ja M utt näitab, et vana ja uus maailm on kahtlaselt sarnased, sest mõlemas elavad hästi need, kes armastavad elu, mitte kunsti. Aga teiselt poolt, Mutt teeb selget vahet neil, kes prostitueerivad elu ja kunsti peal, ja neil, kes ei prostitueeri. Ja selliselt jättis m i nule kõige mõjuvama mulje romaanis autori suhtum ine Rutasse. Algul naisteajakirjad) toimetuse liige, kellest lõpus saab kirjastuse juh t, kes kutsutakse arvam usliidrite lõunasöögile. Mu arust oli see väga reetev stseen. Fabiani seisukohast peaks selline sündmus näitama kogu uue maailma tühisuse tippu. Kuid Muti suhe sellesse on teistsugune. Ta kirjutab, et Ruta pöörab pilgu kõrvale. See on delikaatsuse tipp selles romaanis. Ja just delikaatsus iseloomustabki Muti suhet sellesse naisteajakirja tipptegijasse, kellel on maainimese käed. Nii on tekkinud Muti jaoks lausa kummaline positiivne tegelane, kes jääb puhtaks kogu selles prostitueerivas sopas. On see nüüd uus Mutt? Või on see panus Isamaa aadete altarile? Kokku meenutab see maailm väga palju commedia dell'arte teatrit, kus igaüks on selge tüüp, oma väljavenitatud kõhu, nina või kummardusega. Kuid see ei ole peategelaste, vaid statistide maailm, kellel on üksainus repliik. Ja kurvavõitu moralist M utt näitab selgelt, et näidend on lausa kehv, aga veel hullem, näitlejad on enamasti oma osaga leppinud. Ja ei ürita iseennastki veenda, et pole olemas väikesi ja suuri rolle. Viimase omaette kihi moodustavad erinevad tekstid. Seal olid kellegi prohvetlikud lood, millest midagi meelde pole jäänud, ja loomulikult Fabiani enda disketid elust ja inimestest. Nagu olid eelmise Fabiani romaani lõpus novellid meestest. Aga erinevalt meestelugudest ei jäänud neist diskettidest mälusse suuremat midagi, peale selle, et osa neist olid tegelikult elumaailma tükid, kõnelesid samadest asjadest samas stiilis. Selline asi mõjub alati nii, et autor pole osanud või suutnud kõiki olevaid tükke tervikuks kokku panna ja on leidnud lihtsalt formaalse nipi, kuidas asjast välja tulla. Kokku jättis romaan mällu rahuldamatuse maitse. Igatahes uuesti üle lugema ta ennast ei meelitanud kuidagi. Miks siis? Ühelt poolt on Mutil auahnust teha kirjandust. Sellest poolest võib romaani vaadata kui tüüpilist postmodernistlikku teost. Temas on kokku pandud vähemalt kolm kihti, üks on lausa klassikaline romaan. Tal on proloog, mis tutvustab tegevuskohti ja tegelasi, ning epiloog, mis räägib, mis neist edasi sai. Peatükkidel on pealkirjadki. Ainult et lugu ei ole. Pilt uuest uljast põrgust on muidugi olemas. Pealiskaudne ja lame nagu maakera kolmel elevandil. Alguses naerad, aga õige ruttu tüütab ära, sest võtted ja nipid korduvad. Teisalt on see tekst täist tsitaate, parafraase, tükkidest kokku pandud mängu, mälestusi Hiirte esimese osa mudelitest, st. tüüpilist postmodernismi. Ainult et kogu see võttestik mõjub kolkununa. See oleks olnud põnev näiteks enne Meistrit ja Margaritat. Või vähemalt enne eelmisi hiiri. Kolmandaks on see eeskätt pikk ühiskonnakriitiline följeton. Selliseid kirjutas omal ajal Oskar Luts (Vähkmann ja CO). Aga följeton eeldab ikka karaktereid ja lugu või karaktereid ja head dialoogi. Ja selles osas jääb kõvasti puudu. Lugusid ei ole. Muidugi on tobedavõitu kirjutada autorile ette, kuidas ta peaks oma teost kirjutama, aga ikkagi. Miski ei arene, konfliktid ei vii uute konfliktideni, tegelased ei räägi ennast elavaks nagu Lutsul. Ja kui Lutsu Vähkmanni-loo tegelased tõusevad m onumentaalseteks karakteriteks (Vähkmann, Šmedrik, teatrisõber Mobi), siis Muti omad on lihtsalt kõverpeeglisse lastud inimesed, kellel tänu peeglile pundub mingi osa kehast või hingest välja. Lisaks, kogu tekst on pealiskaudne ja lobe. Kriitikud on ikka kiitnud Muti lauset, ütlemisi, pirne (nagu minu lapsepõlves öeldi). Mind paneb see kiitus natuke õlgu kehitama. Milles Mutt on endiselt meister, on absurdini viidud dialoogikatked või detailid. Selles loos olid kaks kriitikust vanameest (Kallis Kambo...), kuskil olid kellegi blondeeritud kulmud jms. Aga kui ma võrdlen seda sära, mis oli varastes teostes (eriti novellides ja paroodiates), siis on tegu üsna halli materjaliga. Küll aga on Mutil palju enam oskust. Ühes Hašeki följetonis õpetas kitsi kloostriülem kokka: prae kolm hane, aga lõika väiksemateks tükkideks, nii et paistaks välja, nagu oleks praetud viis. Seda tehnikat oskab Mutt hästi. Aga hanesid on ikka ainult kolm. T IIT HENNOSTE, žumalistika õppejõud, TÜ Mis on see, mis ärkvel hoiab? Mihkel Mutt, Väärikusest. Muti Raamat, lk. Kõne maailma kultuurifoorumil. Essee Eesti kirjandusmaastikul. On ta nüüd lennujaamadest ostetav reisilektüür, mille saab sihtkohas lõdva randmega prügikasti poetada, või hoopis ilukirjanduslik-populaarteaduslik nägemus ühe sotsiaalse grupi "minast, jääb ainult lugeja enda otsustada. Igatahes on kogu lugu üdini mutilik. Toimetajaveergude ja nädala(päeva)pilkude lugejatele kindlasti huvi pakkuv. Essee alapealkiri on: Haritlaste põhiprobleem nüüdisilmas. Esmapilgul võib tunduda, et Mutt on avaldanud teose sellise käsi- ja koduraamatu stiilis, milliseid viimase aja Eestis, nüüdisilmas, on teisigi ilmunud ja mille pealkirjad kõlavad justkui Kuidas bossile meeldida?, Firmajuhi edu saladused või Jää naiseks!. Aga ei. Autor ei too sisse näiteid konkreetsete tundmatute isikute näol. Kaante vahel ei leidu Sarah K lugu LAst või Jack C juhtumusi Londonist. Küll aga leidub äratundmisrõõmu Donnest, W ilde ist, Ristikivist ning ohtratest elusituatsioonidest, mis panevadki elama kogu tumesiniste kaante vahel asuva. Kuidas säilitada eneseväärikust? Selles ongi haritlase põhiprobleem ja nii võiksin ka lõpetada. Aga ta ei lõpeta. Ta hoopis alustab. Alustab hallusest. Põhimõistetest. Nagu üks korralik seaduseelnõu. 1) põhjendus, 2) mõisted, 3) asi ise, 4) lõpetus. Mutt teeb väärikusseaduse. Haritlaste väärikusseaduse. Mida ei saa presidentki tagasi lükata. Kas Mutt loeb moraali? Ei. Ta lihtsalt vaatleb ja analüüsib. Peab vaikset keskustelu kultuuriruumi, -inimeste, -nähtustega. Räägib usust ja lootusest ja armastusest. Igihaljastest inimkonna üllatest abstraktsioonidest. Vaatleb au ja väärikust. Nagu Tark naine Estonia teatris, kes võtab Keisri juurest kaasa Keisri. Ainsa, mis taile midagi luges. Haritlase kõige suurem väärtus on väärikus. Seda tuleb hoida ja endaga ühes kanda. Näib, et väärikus koosneb kõigest ja mitte millestki. Seega ei saagi teada, mis on see, milleni sa jõudma pead, kui tahad saada väärikaks. Millistest puhastusleekidest tuleb läbi käia? Millistest sõpradest loobuda? M illised raamatud pähe õppida? Peod on täis elemente, mis tuleb kokku klopsida, ehitada majaks, autoks, mullivanniks, aga mis see lõpp-produkt tegelikult on, seda Mutt ei ütle. Süli on asju täis, aga kõiki neid ei lähe väärikuseks vajagi! M utt ei ütle, et vaimuinimesel ei tohi olla iha mammona järele. Vahel ongi vaja end lõdvaks lasta ja hüper-superkaubamajades ja muudes postmodernistlikes kultuurikeskustes hiigelsuure, mõttetuid asju täis käruga kolme ja poole meetrises järjekorras seista. On ju tore, kui sul on mullim vann ja cadillacim Cadillac kui su semul, aga väärikus kaob siis, kui need saavad ainueesmärgiks. Eesmärk peab ikka olema. Ilma selleta ei saa. M aterialistlik eesmärk mõjub vaim uinimesele hoopis hukutavalt. Vabalt võib kirjutada 2-3 raamatut, reklaamida need raaamatumüügi edetabelitesse, osta endale saadud tuhandete eest üks võimas auto... Aga kas sul oma raamatutes ka midagi asjalikku öelda on? Tegelikult pole ju oluline, kui kaua aega võtab mobiiltelefoni kõige nooblima margi, Toompea korteri või Tode Border State i ostmine. O luline on õige hetkeni oskuslik elamine. Siis on asjal õige mekk küljes. Vere, higi ja kannatlikkuse maik. Türgi vanarahvas teab öelda, et kannatus toob roose. Ja neilgi on omamoodi õigus. Meenub üks aastatetagune maaraamatukoguhoidja ütelus: Ega rikkus pole häbiasi, eriti kui see veel välja paistab. Ja vaimuinimese rikkus on tema vaimsus ja elamine oma hingele. Enda teadmiste ja tõetunnetuse teadvustamine: Nii armas on näha kedagi, kes teeb midagi ilma rahata, kes kirjutab sulle mingi loo, teeb mingi kujunduse, üldse pakub oma professionaalset abi, küsimata, mis ta selle eest saab. Selgub, et kõige olulisem väärikuse juures on iseendaksjäämine. Esmaklassiline näitleja reklaamib kell 4 p.m. dušigeeli. Õhtul on ta Gertrud või Krõõt. Balansseerimine teenistuse ja hinge seeshoidmise ning sellele hoitule loomingulise ja emotsionaalse pinge pakkumise vahel. Siis võib sindki Kultuurkapital premeerida iseendaks olemise eest. EDWARD KESS, eesti filoloog, TPÜ 7

8 ----R_ A A A A A 11. jaanuar 2002 Dublini festival II Külalised. Muust Robert Wilsoni ja Torn Waitsi Woyzeck. Kopenhaageni Betty Nanseni Teater. Dublini festivali väliskülaliste loendi eesotsas hiilgasid seekord kaks nime - Peter Brook ja Robert Wilson. Brooki Pariisis paiknev rahvusvahelise esinejaskonnaga Theatre des Bouffes du Nord oli toonud näha veidi üle tunniajalise prantsuskeelse muganduse Lõuna-Aafrika kirjaniku Can Themba näidendist Ülikond ( Le Costume"), mida mängisid neli neegernäitlejat. Lihtne näidend, peaaegu nagu anekdoot või mõni väike keskaegne farss, ja paljude koomiliste üksikasjadega, aga lõppes hoopiski kurvalt. See oli lugu noorest õnnelikust abielumehest, kes ühtäkki avastab naise juurest armukese. Viimane jätab poolpaljalt põgenedes maha ülikonna ja kättemaksuks sunnib mees naist kohtlema seda kui perekonna külalist. Ülikond sööb, magab ja jalutab nendega. Lõpuks ei pea naine alandusele vastu ja sureb, mees taipab aga ahastuses, et oleks pidanud leidma jõudu andestada. Ka mäng oli äärmiselt lihtne, ühendades loom ulikult veenva käitumisrealismi ja tinglikkuse. Laval olid ainult mõned esemed, kõik muud rekvisiidid jäid kujuteldavaiks. Vahel meenutas too tinglikkus lausa teatrikooli esemetete etüüde (mis pole küll etteheide ega põhjus sellisest näitlem isviisist loobuda), teisal suutis m ingit tunnet vahendada rabava ökonoomsusega. Naise surma tähistas näiteks pelgalt see, et ta võttis aeglaselt kingad jalast ja heitis voodile pikali; aga tema liigutustest, asendist ja mehe reaktsioonist mõistsime eksimatult, et ta suri. Kindlasti ei olnud see just vapustav või uusi horisonte avav lavastus. Brooki-suguste kuulsustega on ju häda, et neilt oodatakse iga kord imet ja mõne lehearvustuse ridade vahelt piilus pettumus, et päris ime jäi tulemata. Aga kui sellisest ootusest üle saada, siis võis tunnistada, et omas väiksemas form aadis oli see 8 suurepärane m inim alistlik teater vanal heal loojutustamise alusel. Tegelased kord suhtlesid isekeskis, kord rääkisid oma läbielam istest otse publikule. Toosama lihtne veenvus ja asjalikkus köitsid ka avalikus usutluses, mis Brookiga oli korraldatud: isegi rumalapoolsetest küsimustest oskas ta leida iva, mida vastuses arendada, ka justkui endastmõistetavatest asjadest suutis aga rääkida nõnda, et need kõlasid uudselt ja huvitavalt. Usutluse põhiteemad olid ju Brooki raam atutest tuttavad: et peamine teatris on ikka näitleja, tema elav suhe publikuga; et mängiva näitleja eriasendiks, maagiaks pole sugugi vaja traditsioonilist karplava, vaid too eriasend säilib ka samatasandilise' läheduse korral publikule; et näitleja primaarsuse tõttu pole teatrilavastaja kunagi sama suveräänne kui film ilavastaja; et universaalsus ja lokaalsus on teatris lahutamatult seotud. Kopenhaageni Betty Nanseni Teater näitas Robert W ilsoni tehtud Büchneri Woyzecki" tõlgendust. Wilson sai kunagi kuulsaks tohutult pikkade lavastustega, ent Woyzeck oma veidi üle kahe tunniga jäi igati normaalseisse piiridesse. Stiililt meenutasid etenduse kabareelik muusika ja grotesk Wilsoni varasemat Musta ratsurit, mida olen näinud videos. Ka muusika ja laulusõnade autor oli sama, mis Mustas ratsuris - Tom Waits. Woyzecki teksti esitati seejuures taani keeles, laulud aga kanti ette Waitsi originaalversioonis, s. t. inglise keeles. Wilsoni koguloomingu taustal, mida tunnen veidi jälle videote kaudu, on too kabareelik laad pigem küll kõrvalliin ja iseloomulikumatena tõusevad esile pikaldases m editatiivses tempos, peaaegu märkamatute nihetega, tugevasti visuaalsed lavastused. Ent ka neis on muusika ikka oluline olnud; viimastel aastakümnetel ongi Wilson vähemalt Euroopas tegutsenud peamiselt ooperilavastajana. Woyzeckis tundus kabareelik lähenemine igatahes mitmeti õigustatud. Selle näidendi taasavastas ju ekspressionism, ning ekspressionism i ja kabareed seob terav, nurgeline, s ih iliku lt ülepaisutatud stiil. Kuskil seal, tinglikult öeldes varajase Brechti- Weilli kandis, asusid ka Tom Waitsi laulude lätted, ehkki nende sõnades ja muusikas märkas samas rohkeid ameerikalikke vihjeid. Meloodika oli üsna lihtne, peaaegu stamplik, ent sellele andis värvi leidlik orkestratsioon; mängis väike elav ansambel. Vahele oli lisatud järske heliefekte, atonaalsust, mürasid ja kõminaid. Vaatamata laulutekstide blaseerunud künismile või ennastpilavale sentimentaalsusele ning esituse väljakutsuvale bravuurile kandis m uusikat kibe-melanhoolne tundetoon. Minule oli muusika ehk mõjuvamgi kui lavastuse (iseendast väga efektne) visuaalne külg, nõnda asetaksin Waitsi nime sedapuhku võrdväärsena Wilsoni kõrvale. Vihjeid ekspressionismile leidus ka tolles visuaalses kujunduses, näiteks igasugused viltused majade või uste-akende kontuurid, kuid oma suurte pindade ning puhaste, selgete, valdavalt külmade toonidega lähtus see pigem aastate m inim alistlikust kunstist. Üldiselt lõi kujundus avaruse, tühjuse, kõleduse, ebareaalsuse tunde. Sel taustal toimisid siis rõhutatult marionetlikud tegelased. Nende üldine tüpaaž oli määratud kostüüm i põhivärviga: Woyzeck valges, võim uilm a esindavad kapten ja naiseksmeheks kahestatud arst sünges potisjnises, kireilma esindavad naised ja kuratlike lisanditega (saba ja sarvedega) võrgutaja punases. Kuid põnevate valgusemuutuste abil teisenesid kostüümide ja lavadetailide värvid alailm a. Vahel taandati tegelased lihtsalt mustvalgeteks siluettideks, mille kahemõõtmelisust rõhutas ka liikumisjoonis. Näidendile sobilikult võis kõiki neid vahendeid tõlgendada võõrandunud maailma väljendusena, ja minule igatahes oli nii täiuslikult läbi viidud kujunditeatrit huvitav vaadata. Ma möönan küll, et tollest põhiteemast lähtudes võis niisugune ülistilisatsioon tunduda liiga ilus. Aga mind üllatas, kui mõned kriitikud aruteludel nurisesid, et sellises teatris pole ikka õigeid, täisverelisi tegelasi. Sedavõrd kitsast realistlik-psühholoogilist teatrimõistmist oodanuks pigem mingilt järelnõukogulikult seltskonnalt, mitte aga Läänes, kus kõiksugune avangard on tegutsenud katkematult terve sajandi ja kus külaskäikude kaudu peaksid samuti tuttavad olema iidsete traditsioonidega idamaised teatrid, mis kõik on tugevasti stiliseeritud. Muide, Wilsoni lavastuses oli üks väike poiss - Woyzecki poeg. Lapsed teatavasti võivad halvata ka kõige püüdlikumalt elusarnase etenduse - armutult kätte näidata lavarealismi varjatud tinglikkuse. Woyzeckis, kus tegelastele olid antud kitsad ja kindlad mänguülesanded, ei mõjunud too laps hoopiski võõrkehana. See pani mõtlema, et stilisatsioon ja loomulikkus võivad olla keerulisemates suhetes, kui tavaliselt arvame. Suuresti tinglikud olid m uidugi ka Euroopa enda varasemad teatrilaadid, nii mängitakse seda vanem at klassikat ikka mingi stilisatsiooniga. Kõige harjunumaks katsealaks, eriti ingliskeelsetes maades, on kujunenud Shakespeare. D ublini festivalile oli kutsutud üks noor inglise trupp, kes oli Shakespeare! esikteose, Rooside sõja ainelise triloogia Henry Kuues tihendanud kaheks veidi üle kahe tunni kestvaks etenduseks, üldnimega Rose Rage, mida võiks tõlkida kas Roosiraevuks või ehk vabamalt ja löövamalt Roosimäruliks. Sel puhul meenus, et kahekümne aasta eest nägin Armeenias Shakespeare i-festivalil Jerevani Draamateatri etendust, kus too triloogia oli tihendatud koguni üheksainsaks norm aalm õõduliseks teatriõhtuks. Armeenlased mängisid tookord uhketes ja kallites ajaloolistes kostüümides, kuid muus osas kasutasid samuti m itm eid moodsaid tinglikkusi, nii et lavastus ei jäänud üldse m uuseumlikuks. Seekordne noorte inglaste etendus vastas kujunduslikult rohkem stam bile, mille järgi Shakespeare i mängitakse ebam ääraselt kaasaegses või lähiminevikulises rõivastuses. Enne etendust laval nuge ihudes kandis näiteseltskond valgeid laborikitleid. Kui need mängu alates seljast heideti, meenutasid sealt alt ilmuvad ülikonnad hilisviktoriaanlikke härrasmehi. Mida enam alguse sõnavahetus asendus otsese veretööga, seda enam hakkasid riietus ja käitumine sarnanema klassikalise gangsterifilmiga. Muus kujunduses oli palju metalli, mis ilmselt pidi vahendama m i litaarset kalkust. Tosinaliikm eline trupp koosnes puhtalt meestest (nagu muidugi Shakespeare i-aegsed trupidki), aga see ei tõusnud üldm uljes üldse eriliseks probleemiks, sest lavastusse oli jäänud ainult üks suurem naisosa, kuninganna Margaret. Sellised kärped ja meeskoosseis välistasid õrnemad vahekohad: jäi ainult armutu võim u võitlus, m illes Margaret oli lihtsalt üks osapooli. Tapmisi ja muid veretöid mängiti nõnda, et tapetav ainult tõmbles kergelt ja stiliseeritult, aga samas hakkis keegi kõrval lõikelaual verist liha. Ühel puhul asendas hakkim ist peetide löm akspeksm ine, mis oskas jätta eriti võika mulje. Mäng oli hoogne ja veenev; arhailine värss ei kõlanud nende gangsterite suus üldse võõrastavalt. Teatavaks kontrastiks julmusele olid siiasinna vahele pikitud renessansiaegsed vaim u likud või ilmalikud laulud oma häirimatu pühalikkuse või meelekergusega. Ma ei ütleks jällegi, et siin oleks rajatud mingeid uusi radu: umbes samas vaim us on neid veriseid kroonikanäidendeid mängitud juba aastaküm1 neid. Kuid kahtlemata suutis etendus köita. Lavastajaks oli Peter Halli poeg Edward Hall, kellest loodetakse uut inglise teatritähte. Märksa kaugemale oli Shakespeare i töötlemises läinud Blue Raincoati nimeline trupp Loode-liri väikelinnast Sligost. Tegutsenud praeguseks kümmekond aastat, on nad harrastanud suuresti visuaalset liikumisteatrit, kus sõna on teisejärguline. Nüüd olid need kaheksa näitlejat teinud veidi üle tunni kestva läbilõike Macbethist. Alles olid jäänud kuulsamad-kesksemad dialoogid ja monoloo

9 ^ ^ a a n u a i ^ o o ^ ^ ^ A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A Mida ootate teatriaastalt 2002? Sirp küsib meie teatrijuhtideit ja peanäitejuhtidelt, m ida nad ootavad uuelt teatriaastalt (algus eelmises Sirbis). gid; teksti loeti vaikselt ja selgelt, pisut tugevama värsirõhuga, kui praegu üldiselt tavaks. Ent põhilisteks muljekujundajateks olid tõesti liikumine ja muusika. Üldiselt vaheldusid siin kaks kihti: ühelt poolt tarretunud või aeglase liikumisega pildid, mida saatis vaikne seisundimuusika; teiselt poolt tsirkuslikult lõbusate marsside ja valsirütmidega tantsisklemised, mis vahel kasvasid stiliseeritud, joovastuseks ja orgiaks. Omas laadis oli see täiesti meeldejääv etendus, kindla mõrkjasmagusa tundetooniga. Dublini festivalil oli ka vilgas fringe arvukate etendustega kõikvõimalikes väikestes esinemispaikades. Selle raames olevat näidatud üht samuti umbes tunnipikkust kolm enäitleja- Macbethi, mis sai retsensioonides kiitagi. Aga ise ma seda ei näinud: olin Iirimaal teatrifestivali kõrval ka oma Joyce i tõlkeid täpsustamas, ja üldse pakkus meie oktoobrist pisut soojem ja mõnusam Dublin muudki vaatamisväärset. Üksnes pooljuhuslikult sattusin ühele fringei monoetendusele, kus näitleja luges paarikümnele kuulajale lan McEwani võikavõitu lapsetapmislugu Liblikad". Esinemiskoht oli ühe pubi peal Temple Bari boheemlaslinnajaos, mis endisest räämas laokilolekust on viimastel aastakümnetel tõusnud hoolikalt eksponeeritavaks turistlikuks tõmbenumbriks. Ikka samast ajapuudusest ja muudest huvidest olin pärisfestivali kavas juba ette kõrvale jätnud mitmesuguste (peamiselt briti) näitlejakuulsuste monoetendused ja puhtakujulised m uusikalavastused. Ka hiljem väikest liri-tuuri tehes ei sattunud teatrit eriti ette, kuigi väidetavasti olevat nii kutseline kui asjaarmastajalik näitemängundus kogu maal väga elav. Üksnes Dublini järel suuruselt teises linnas Corkis lipsasin ühel vihmasel õhtul vanasse, rohkete kipskaunistuste ja loožidega Everyman Palaceisse Cole Porteri muusikali Anything Goes vaatama. Aga see oli täitsa keskpärane etendus, osalt mingi teatrikooli jõududega tehtud; teisele poolele ei viitsinud enam jäädagi. Lääne-liri keskuse Galway kaks tuntumat truppi, iiri- ja ingliskeelne, näisid pidavat pausi. Sligo väikeses hubases Hawk s Well Theatres käisid Brian Frieli vana näidendi Philadelphia, Here I Come! uuslavastuse viimased proovid. Kaks üldistust näis teatrihoonetes nähtud plakatitest ja brošüüridest siiski tulenevat. Esiteks olid sõnalavastused suuresti oma autoritelt, muusikalid seevastu briti või ameerika import. Teiseks paistis enamik lavastusi olevat tehtud ühekordse trupiga; või kui oligi tegu mõne püsivama koosseisuga, siis asusid selle proovi- jm. ruumid kuskil mujal ning teatrihoone oli vaid väljaüüritav esinem ispaik. Selline süsteem eeldab muidugi hulka vabu näitlejaid. Ilmsesti Iirimaal, kust saab vahepeal käia tasuvamatel esinemistel Suurbritannias või Ameerikas, niisugune süsteem toimib. Eestis, kahtlustan, oleksid sellel pigem hukatuslikud tagajärjed. Aga Iirimaa paistab majanduslikult tõesti kähku kosunud. Harva, olgu maal või linnas, nägi sel vanasti krooniliselt vaesel saarel mõnd räämas või upakil maja; enamasti olid hooned lausa silmatorkavalt üles vuntsitud. Võibolla oleksin pidanud sõitma rongiga: olen märganud, et raudtee oskab kõikjal näidata räpakil tagahoove. Ent mingipärast uskusin, et käänlevad maanteed avavad rohkem kui sirged rööpapaarid, ja nii nägin enamasti fassaade. Erandiks olid aastate kartulinälja ja massilise väljarände ajal maha jäetud tühjad ja aegamööda lagunevad majad, kuhu algul ei tulnud uusi elanikke ebausust, hiljem aga jäetigi nad nimme ajalooliseks meenutuseks. Nüüd siis veetakse sinna turiste, kes seisavad nende ümber sama nõutult ja kohatult nagu kiviaegsete dolmenite juures ega mõista muud kui pildistada ja pildistada. Ja siis pöörduvad tagasi Dublinisse, mis olevat praegu Berliini järel Euroopa kihavaim ehitusplats. JAAK RÄHESOO PRIIT PÕLDROOS, teatrijuht Täpselt 100 aastat tagasi, 11. jaanuaril 1902 sündis Tabara külas Riisipere vallas Priit Põldroos, kelle tegevust Eesti teatris võib määratleda mitmeti: lavastaja, näitleja, teatrijuht, -pedagoog, -kriitik ja - ajaloolane. Eesti teatrilukku on aga Põldroos vahest kõige enam kinnistunud kui teatrijuht, ta on asutanud Tallinna Töölisteatri, mida ta 14 aastat juhtis, juhtis Põldroos Eesti Draamateatrit. Olgu tänaste teatrijuhtide mõtete kõrval ka üks mõte Priit Põldroosilt aasta ajalehest Sirp ja Vasar, kus Põldroos Teatraali varjunime all aastaid kirjutas: Ei tea, kes ütles, et lavakunsti põhiseadus on karm. Vähe on sellest, et kõik täidavad korralikult oma ülesannet. Eeskirju. Kodukorda. Direktori korraldusi. Kõiki peab haarama ja allutama loominguline otsimine. Idee. Selle lavaline teostamine. Kõik peavad abivalm is olema. Aitama kunstiteose sündi. Selleks vajalikku õhkkonna loomist. See nõuab vaim ustust ja valm isolekut. Põhiseaduse austamist ja teatripatriotism i. ÜLLAR SAAREMÄE, Rakvere teatri peanäitejuht Ootan......aina ununema kippuva teadmise meeldetuletamist, et teater on ellu kutsutud publiku kultuuriliseks teenindamiseks ja publik ei ole määratav, manipuleeritav, püütav, uuendatav. Publik pole publikunum brid....suuremat riiklikku tolerantsust teatri kui institutsiooni suhtes. Eesti teatrilinnad on peale Tallinna veel teatavasti Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere. Eesti teatripublik on aga kõik Eestimaa inimesed....et kurjus, mis m ärkamatult teatrite, kolleegide, kriitikute, ministeeriumi vahelistesse suhetesse on tekkimas, leiaks oma otsa. Õppigem teda ära tundma ja tast üle olema!...et süvitsiminek rollilahendustes, lavastuslahendustes, repertuaariplaanides oleks elementaarne, mitte reklaam iartikkel. Et ebaõnnestumine oleks selle loom ulik kaaslane, mitte kuritegu....et teatritegijate omajutud ei piirduks rahalugemise ja tööhirmuga. Olgu nad vahel harvagi kantud Õnnelikust soovist teatrit TEHA....otsustajate ja määrajate poolt konkreetse teatripoliitilise sammuna Teleteatri täiemahulist taastamist (koos etenduste lindistamise ja iganädalase näitamisega)....ja soovin TÖÖRAHU kõigile kolleegidele ja ametimeestele, -naistele. Vaatamata kõigele! DAJAN AHMET, Salong-teatri kunstiline juh t Mida oodata? Ainult head ja seda soovin ka kõigile teistele. Kui rääkida meie teatrist, siis Tallinna Lasteteater Trumm saab kümneaastaseks ja täna oleme juba oma Salong-teatri keldrist välja kasvamas ja soovime leida suuremat saali. Plaanime suuremaid kahevaatuselisi lasteetendusi. Salong-teatriga loobume repertuaariteatri poliitikast ja liigume edasi projektidega. RepertuaariIiselt on suund lavastada algupärandeid ja sekka natuke klassikat. Kui rääkida Eesti teatrielust laiemalt, siis võib loota, et riik hakkab suhtuma lugupidavamad mitteriiklikesse teatritesse ja kehtestab kõigile arusaadavad teatrifinantseerimise põhimõtted, sest riigi ees on kõik teatrid võrdsed, sõltumata teatri põhikirjast. Usun, et teatriliit leiab oma sisu, sest tänase päeva seisuga pole ma aru saanud, milleks teda vaja on. Loodan, et kõikide riiklike teatrite lavastajate ja näitlejate kohtadele saavad kõik konkureerida võrdsetel tingimustel. Tahan, et väärtustataks näitlejat ja tema annet, ilma et ta peaks ülemustele pugema. Kuid see juhtub ainult siis, kui teatri majandamine hakkab sõltuma publiku hulgast ja mitte riiklikust eelarvest. Tahtmine on taevariik, aga saamine iseasi. Oluline, et oleks armastus ja usk teatrisse, siis tulevad ka ilusad rollid ja lavastused. PRIIT PEDAJAS, Eesti Draamateatri peanäitejuht Ootan häid lavastusi. Ootan häid ideid. Sest kui on häid ideid, on majas ka indu, olgu see Draamateatris või kus iganes. Tõsiselt ja palju tehakse tööd igal pool. Kuid sellest, paistab, on vähe, kui tulemusi tippteosed ei krooni. Loodan, et majanduslikust surutisest (mida me juba mitmeid aastaid tajume ja mis kõigi parteide valimiseelsetele lubadustele vaatamata tühjadeks lubadusteks paistavadki jääma) üle suudame olla ja kõigest hoolimata fantaseerida, unistada ja unistusi teostada püüame. Loodan, julgeid katsetusi, aga ka seda, et tühjadesse katsetustesse ei uputaks. Loodan et teatripilt mitmekesistuks, kuid et ei ununeks ka see, milles me traditsiooniliselt tugevad suudame olla. JAAK VILLER, Vanemuise direktor Kuivõrd tegem ist on esimese täissüm - meetrilise aastaarvuga Vanemuise ajaloos (1919?), siis, olemata küll numeroloog, ootaksin eeskätt stabiilset aastat, mis võiks tuua kauaoodatud tolerantsuse ja tasakaalu. Mõistmise, et teatrimaailm ei konkureeri iseendaga ja iseenda sees ega ole ka ühepäevatulemuste nimel rabelev hüpiknukk, vaid ühiskonna teatavat korrastatust taotlev ja kõrgemaid väärtusi kaasatoov ning kandev protsess. Selle väljenduseks võiksid muu hulgas olla nii teatriliidu eetikakomisjoni või aukohtu ellukutsumine kui ka kogu sootsiumi poolt oodatud ja nüüd teatrite eestvõtmisel rakendamist ja juurutam ist leidev põhimõte - ka heategu ja saavutus on piisav põhjus meediauudise tekkeks. Alanud aastal võiks ilmavalgust näha üks tõhus samm Tartu kujunem isel suvise muusikafestivali linnaks. Last but not least, ootan uuelt aastalt võimalusi vastata traditsioonilistele küsimustele ja pöördumistele tavatult: näiteks küsimusele Ega meil ju jõulupreemiate väljamaksmiseks raha ei ole? - Miks ei! Te väärite seda, olete ju aasta läbi nii tublilt tööd teinud! või Kuidas läheb? - Hiilgavalt! AARE TOIKKA, VAT-teatri kunstiline juh t Ma loodan, et igal hetkel meenub: teater on vaid üks etendus ja tihti vaid üks hetk ses etenduses on teatritegu väärt. Seepärast soovin, et neid lavastusi, kus seda hetke pole, aastal ei sünni. Küll soovin mõnel sellisel hetkel saalis olla, ükskõik kummal poolel, et taas mõista - miks mu eluratas veereb. Ma tean, et publik leiab alati teatrist need hetked üles ja loodan, et võidukihutamise mõttetuse mõistmine saabub juba täna. Ma soovin, et teatritegijad valitsevad hetke ja meenutavad ise enestele oma kohta iga päev, et näiteäri ja näitekunsti anumate ühenduse koha peal püsib kõva enesemääratluse punn ees. Ma soovin, et me ei karda. Ma soovin, et teatritegijad ise ei mõtle endist kui riigiametnikest, kui inimeste teenijatest koha poolest, vaid kui vabadest meestest, kes teenivad teisi tões ja usus. Mis tahes om andivorm is. Vabas vormis. Sobivas vormis. Sellises vormis, kus kaigas kodaraid ei murra. Kodara murdmine jätab rattajooksu lonkama. Kui kodaraid on enam, jookseb teatriratas kindlamalt. Nii usun ja soovin kodaramurdja kaika kadu. Küll tahan, et teatriratta kodarate tim m im ine pole tühi traagika, vaid enesestmõitsetav asi. Üht kaheksasse kulunud ratast ei aita ju ka teistest tõhusam õlitamine. Ja roostes kodara asemele tuleb ikka vastne kruvida. Ma soovin, et ratta sõtkujate ametnike suu ei avane vestma saagat riigiteatritest ja m itteriiklikest teatritest ja riigile kuuluvate teatrite eelistamisest. Ma loodan tõesti, et lõpuks ometi lahutavad tegijad kaikamehed kõik teatrid ja majad. Tehku nad seda esmalt oma meeltes. Seda meelelahutust soovin. Ma soovin tervist, mõistust ja väge endale ning teistele. Nii uuel aastal kui hetkede lõpuni. JAAK ALLIK, Ugala kunstiline juh t 1. Ootan publikuhuvi kasvu tõeliselt sisukate ja seepärast spetsiifiliselt teatrilavastuste vastu, mis tegelevad meie meele kokkupanemisega, mitte tema lahutamisega. Lõppenud aastal rõõmustasid mind väljamüüdud majad Ugala Dostojevski "Alandatute ja solvatute etendustel Tallinnas ning vaatajate rohkus lavastuse Unistus Mallorcast" kahel esietendusel Ugalas. Loomulikult on see seotud ka tegelikult teatrihuvilise publiku rahaliste võimaluste kasvuga. Teatriskäigult peaks jääma suhu hea rukkileiva maitse, mitte aga hamburger cocacola kastmes., ' 2. Ootaksin ka, et meie nooremas teatrikriitikas kasvaks huvi tegeliku teatri vastu. Selle teatri vastu, mida teevad konkreetsed täna Eestimaal töötavad lavastajad ning lihast ja verest näitlejad ja mis ei saa toim ida ning mida seepärast ei saa ka vaadelda lahus tänasest eesti publikust. Teatri üle n iisama abstraktselt teoretiseerimine ning võimalike teatriuuenduste kirjutuslaua taga konstrueerimine kujutab endast paraku vaid isiklikku klaaspärlimängu ja selle väljapakkumine jooksva teatriarvustuse pähe on tegelikult kuritegu elava teatri suhtes, sest röövib sellelt niigi vähese ajalehepinna. NEEME KUNINGAS, Estonia pealavastaja Olen idealist. Sestap ootangi uuel aastal...rahvusliku kokkuleppe sündi, mille ämmaemandaks oleks kunstirahvas,...teatri-inimeste töö õiglast väärtustamist,...rohkem etendusi lastele ja noortele,...estonia (teatri mõttes) fassaadi remonti,...sallimatust sallimatuse suhtes,...sallivust. PEETER JALAKAS, Von Krahli teatri juh t Uuelt aastalt tahaksin uut presidenti. Arvan, et praeguse asemel võiks olla mõni teatraal. Näiteks Jaak Allik. MARGUS KASTERPALU, Tartu Teatrilabori juht Mida ma soovin uueks aastaks Teatrilaborile? Kui Teatrilabori loomenõukogu eelmise aasta viimasel laupäeval koosolekut pidas ja valis neljateistkümne konkursile saadetud projekti hulgast välja need neli, millest Teatrilabori järgmise hooaja repertuaar koos seisma hakkab, sain ma veel kord kinnitust, et mitte ainult minu arust on Teatrilabori olemasolul oma kindel mõte sees. Esiteks seepärast, et kõigest kahenädalase tähtajaga konkursile laekus nii palju tõsiseltvõetavaid ettepanekuid, et neist võiks kokku panna mitte ühe, vaid kaks Teatrilabori hooaega. Teiseks seepärast, et kõik neli esimesena töösse minevat projekti on isikupärased eesti algupärandid, mida lavastatakse esmakordselt. Ehk teisisõnu: nad realiseeruvad maailmaesietendustena. Kolmandaks seepärast, et kõik need projektid on ühelt poolt piisavalt erinäolised pakkumaks huvi mitte ainult mõnele kitsale publikusektorile; teisalt aga sisaldavad ka seda rosinat, mis laseb neid kõhkluste ja häbita Teatrilabori ühise nimetaja alla koondada. Mu uue aasta soov olekski, et Teatrilaboril õnnestuks luua tingimused nii neis projektides kui neid esitanud loomingulistes ühendustes ja isikutes peituva potentsiaali avaldumiseks selle võim saimal kujul. Ja nii mitte ainult sellel, vaid ka paljudel-paljudel järgnevatel aastatel. 9

10 F I L M 11. jaanuar 2002 MEEDIA Topeltagentide brunch Tõnis Palts Keskpäevatunnis Keskpäevatunnis on linnavalitsusse suundunud Rein Langi asemel uus esineja, senine linnapea Tõnis Palts. Kohe tekib küsim us, kellena, mis fu n k t sioonis Palts saates on? Kahtlen, kas inim ene, kes oli eile võim u juures, saab päevapealt asuda a jakirjaniku rolli. Siin on olukord sama nagu luures (ja osa ajakirjandusest ongi luureteenistustega väga sarnane), kust ei saa niisama lihtsalt lahkuda, kus on (vähem asti m itteam etlikud) pikad vaikim iskohustused. Seepärast ei saa ekslinnapea täita Keskpäevatunnis päriselt seda ülesannet, mida saate fo r maat ette näeb. Olen sarnasest probleemist korra juba kirjutanud seoses Hans Luige endaga. Keskpäevatunnis kommenteeritakse rohkelt majandus- ja ärielu, Luik on aga ise selles maailmas kõva tegija. Sellest tulenevalt võib tema kommentaar olla erapoolik, mis on aga väike häda, võrreldes sellega, et ärieetika ei luba üldse paljudest siseringi asjadest kõnelda. Aga kuulata kellegi juttu, kui aimad, et too poetab vaid kröömikese sellest, mida tegelikult teab, muutub absurdseks ning ülejäänud kaasvestlejate rollid mõjuvad lavastatult - näiteks nad ei lähe mõne teema puurimisel lõpuni. Umbes nii on saates ka elusa võimumehega. Ajakirjanik peaks oma töös ära kasutama kõike seda teavet, mida ta valdab. Ta võib isegi juurde bluffida. Aga et väga palju infot tagasi hoida, see on tema elukutse puhul üldjuhul välistatud. Poliitikuga on peaaegu vastupidi. Tema annab välja ainult seda ja niiviisi, kuidas on tarvis lähtuvalt mingitest kaalutlustest (nood võivad olla mõistagi kõrgemad ja madalamad). Kui poliitik hüppab ajakirjaniku paati, toob ta kaasa palju siseringi infot ja peaks oma teabelaeka valla paotama. Aga ta ei saa seda teha, välja arvatud juhul, kui on kindel, et jätab poliitikaga igaveseks hüvasti. Aga seda otsust pole Tõnis Palts vist langetanud. Juhul muidugi, kui jutt pole traate tõmbavast hallkardinalist, vaid avalikust tegelasest (näiteks ei saa salaja olla linnapea). Sellepärast vihjas Tõnis Palts viimases saates vaid korraks, et Väino Sarnetil on maja Lõuna-Prantsusmaal, aga kui täpsemalt küsiti, siis tegi teist juttu. Aga kui palju ta tegelikult teab? Taas kipub pähe võrdlus luurega. Mõnes mõttes on poliitikust ajakirjanikuks hakanu nagu ülejooksnud agent. Tõsi, on olemas ka topeltagendid. Aga siin on üks oluline nüanss. Agendi töö toimub salaja, poliitiku (nagu juba öeldud), veel enam ajakirjaniku oma avalikkuse ees. Ja avalikkuse ees ei saa korraga olla niihästi kidakeelne poliitikasse tagasi pürgija, kui ka lobisev uuriv ajakirjanik, kes paljastab poliitikute räpaseid tagatubasid. Oma teadmiste piires ausalt vabariigi asju kommenteerida, mis peaks olema sääraste jutusaadete eesärk, on Tõnis Päitsil keerukas. Pigem on ta külalisstaar, kes esitab oma seisukohti. Ta toob vaheldust, paneb inimesi kõrvu kikitama (ei teadnud, et Valve Kirsipuu on Reformierakonnas, et mõlemad Reiljanid on parlamendis), teeb soovi korral ka endale vaikselt reklaami. Esmapilgul meenutab Paitsi roll kunagist Robert Lepiksoni oma. "Keskpäevatundi, mis vahepeal muutus lausa vastastikku vaimutsemiste üle ühiseks naerumügistamiseks,. tuli natuke pinget, ehkki teistsugust kui õndsa Harri Tiido päevil. Ent kuidas on lood Hannes Astokiga, kes on ju samuti ametimees, Tartu abilinnapea? Kas siis tema puhul ei teki ülalkirjeldatud poliitiku-ajakirjaniku dilem mat? Ei, sest Astok ei ole nii markeeritud positsioonis. Ei tema erakondlik kuuluvus ega linnavalitsuse hariduse- ja kultuurielu kureerimine pole olnud lehtede esikülgede lahutamatu koostisosa. Ta on hoidnud suhteliselt madalat profiili, leides tasakaalu saatejuhi ning ise kritiseerimise-kommenteerimise vahel. Kena kuulata, kuidas isam aaliitlane ning reformar sõbralikult mõtteid vahetavad. Nagu hästi kasvatatud inimesed, vältides teemasid, mis teisele piinlikkust võiksid valmistada. Miks ei saa nende erakonnad samamoodi läbi, võib tekkida küsimus. Aga nagu 10 m itm elt poolt tõdetud, asjaosaliste m õttem aailm ja parteiline kuuluvus ei ole Eestis ammu omavahel korrelatsioonis. Ega siis parteid pole m ingid loom ingulised rühm itused! Selle kaudu tehakse ikka karjääri. MIHKEL MUTT Talvised lepatriinud Tim ja Mia meenutavad heatahtlikke eesti talupoegi. Lepatriinud kui häiritud maarahvas Joonisfilm Lepatriinude jõulud. Režissöörid Heiki Ernits ja Janno Põldma. Stsenaristid Heiki Ernits, Janno Põldma ja Andrus Kivirähk. Kunstnik Heiki Ernits. Näitlejahääled Andero Ermel (Tim), Anu Lamp (M ia), Lembit Ulfsak (Jutustaja, Jõuluvana, Ürask Goga), Peeter Oja (Kärbes Salvadore), Marko Matvere (Äädikakärbes Pedro), Kaljo Kiisk (Äm blik Imanuel), Elina Reinold (Ritsikas Leonardo), Jan Uuspõld (Jõulusiklane Jussi), Margus Tabor (Kirp-koer). Montaaž Janno Põldma, produtsent Kalev Tamm. Eesti Joonisfilm, 2 001, 50 min. Esilinastus Eestis 29. novembril aastal. Lepatriinude jõulud paneb proovile parimagi hermeneutilise meetodi. Pealtnäha ilus ja lihtsakoeline joonisfilm sisaldab lähemal uurim isel m itutki saladust. Tim ja Mia, kaks lumelepatriinut oma kuuse otsas asuvas pisukeses koloonias, on võrdpilt maarahva/eestlastega, kellest maailmas samuti keegi suurt midagi ei tea. Elavad oma väikest elu ühes selles sisalduvate rõõmude ja muredega, kuni ühel päeval kõik pöördum atult muutub. Vaenlane tuleb maale ( Kalevipoeg ), peninukid aeda (Viiding) ja miski ei ole enam endine. Filmis jääb suure ja tõelise, agressiivse konsumeristliku maailma sissetung varjatuks ning lepatriinud ei mõistagi, mis juhtub. Tähelepanelikule vaatajale on seevastu selge, et saetakse jõulupuud. Tim ja Mia tajuvad vaid hirmsaid tagajärgi ning oma pisikese etnilise maailma totaalset kokkuvarisemist. Kaudselt on jõulupuu viide kogu Eestit haaranud püüdele muuta me maa üheksainsaks suureks raielangiks ja välismaale maha müüa. Kui Tim ja Mia oma kirstutaolises kapis virguvad (ülestõusmine s/c!), on kõik m uutunud. Siiski kannatab nende sügav vastastikune kiindumus välja ka muutunud keskkonna proovilepanemised. "Nad hoiavad nõnda ühte nagu heitunud mesilaspere (Paul-Eerik Rummo). Isegi väike armas majake, nende kiindumuse esmatunnistaja, variseb kokku, jättes Timi ja Mia kahekesi uude ja vaenuliku keskkonda, ainsaks hoidjaks vastastikune hool ja armastus. Rada koju on kaotatud (Alejo Carpentier) ning katsumused tulekul. Meie armastajapaari ründab kolm indiaanijõmpsikat, kes põlvnevad Pedrost ja sportlasnaisest. Sportlasnaise rinnapartiid ehib õnnenumber 7. Siinkohal meenub eestiaegsete kommunistide patentküsimus - kellele iseseisvus, kellele ike!? Indiaaninoorukid esindavad film is neid pärisrahvaid, kes erinevalt lumelepatriinudest on juba "surnuks koolitatud ja seebitatud (M arktw ain), neid, kelle rahvuskultuur juba pöördum atult pelgalt turismitööstuse teenindajaks on mandunud. Iseloomulikult paljudele alistatud loodusrahvastele püüavad ka sportlasnaine ja Pedro läbi murda just spordis ja meelelahutusäris. Pedro on oma rämedusest hoolimata heatahtlik ja hooliv, ometi absoluutselt võimetu taassisenema lumelepatriinude ehedalt etnilisse ja omapärasesse maailma. Tema jaoks on rajad juba lõplikult kaotatud. Ehkki ta püüab siiralt aidata, on ta oma kohmakas püüdes võrreldav Ameerika ärimeestega ning võimetu mõistma, mis on mets. Siiski reageerib Pedro teisele märksõnale lum i ja suunab Timi ja Mia sinna, kus teab lund leiduvat. See on aga külmkapp, inimloodud tehiskeskkond, kus puude asemel võimutsevad jogurtipakid ja konservid. Sedagi keskkonda asustavad need putukad, kes on kohanenud. Timile ja Miale on kohanemise hind liiga kõrge ning nende ainsaks igatsuseks on pääseda sellest konstrueeritud reaalsusest tagasi oma pärismetsa. Väärib märkimist, et film i tegijad on diskreetselt vältinud viiteid meid, metsarahvast, kõige vahetuma akulturatsiooniga ähvardavatele slaavlastele ja indogermaanlastele ning asendanud need ladina tõugu hispaanlaste ja prantslastega. Pedro parimadki kavatsused jäävad ta ilmse etnotsentrismi tõttu viljatuks. Timi ja Mia jaoks ei ole eesti asi pragmaatiline sinine pliiats, millel istudes võõrast ladina kultuuri viljeleda ja TexMex-toitu süüa, vaid pigem terve elukeskkond ja omaette maailm. Enamat ei suuda siinkohal ka prantsuse kultuuri esindav kärbes Salvadore. Kärbes on ilmne kõrgkultuurlane, esteet ning ka tema erinevast seksuaalsest orientatsioonist ei tee film i autorid saladust. Kärbse veider eklektiline esteetika ning postmodernse vähemustekeskse maailma veidrused jäävad me maalähedastele lumelepatriinudele lootusetult võõraks. Abi tuleb sealt, kust ta ikka on tulnud. Omaenda kaduma kippuvast identiteedist, etnofuturistiikult kaasugrilaselt, kes isegi võõras ja indogermaanlikus jõuluvanas leiab oma võimaluse kohaneda ja ellu jääda ning kõige kiuste ugri asja ajada. Püha Nikolause taskust ronib välja väike ugrijõuluvana ja ajab Soome Nokiaga asjad korda. Ehkki Mia ja Tim on selle maailma vägevate nim ekirjadest välja jäetud, on väike ugrimees nende eestkostjaks vägeva indogermaanlase (euroliidu) ees. Ainult pidage meeles, selge ja kõva häälega, õpetab ta nagu siil Kalevipoega. Ja juhtubki ime, indogermaanliku makromaailma kangelane, kõikvõimas jõulumees, võtab väikesi ugriputukaid kuulda ning viib nad tagasi nende viimasesse kiiresti kaduvasse reservaati, metsa. Seal saavad nad oma väikest armastust edasi armastada ja harjumuspärast eluviisi jätkata. Ainult et kui kaua veel? ANDRUS NORAK

11 SIRP 11. e n jaanuar 2002 Muusika Kõik ei mahu marjamaale...(?) J. PÄÄSUKE ERM Kontserdikorralduse riikliku rahastamise põhimõtete muutmisest R iiklik kontserdikorraldus on seda dem okraatlikum, m ida laiem on m uusikute, kollektiivide ja organisatsioonide ring, kes saavad kandideerida riik lik u le finantseerimisele. See jagatav pirukas on Eestis väike ja tema üm ber ei teki iial kõigile võrdset olukorda: alati jä ä vad erinevused riiklike ja erastruktuuride või end juba tõestanud ja uute tegijate vahel. Ent situatsioon ei saa tegijaid rahuldada seni, kuni ei kehti selgeid ja kõigile ühtm oodi kehtivaid reegleid m aksum aksja raha jagam isel. Mitteriiklike kontserdiagentuuride ning püsitoetuseta ansamblite tegevuse rahastamiseks on Eestis täna kaks allikat: Kultuuriministeeriumi ja Kultuurkapitali toetused. See finantseerimispõhimõte on hea ning sel viisil võiksid muusikaprojektid leida mitmekülgset ja tõhusat tuge. Normaalseks ei saa aga pidada rahastamise proportsioone: mittekoosseisuliste solistide ja ansamblite, mitteriiklike orkestrite ja kontserdiorganisatsioonide ligipääs kultuurirahale on liiga kitsas ning muusikavaldkonnas on vahendid liialt koondatud ühe riikliku kontserdiorganisatsiooni käsutusse. Nimetatud kahest allikast kokku eraldatavad toetused ulatuvad näiteks vaid umbkaudu kolmandikuni Eesti Kontserdi riigieelarvelisest tegevustoetusest. Kultuuriministeeriumi programmi alt Süvamuusika Eestis jagatav toetus pole aastaid kasvanud. 1,5-1,6 m iljonit krooni aastas kõigile süvamuusikaprojektidele ning ühtaegu tegevustoetusteks m itteriiklikele agentuuridele, ansam blitele ja orkestritele - seda on umbes kümme korda vähem nende struktuuride tänastest hädapärastest vajadustest. Eesti Kultuurkapitalis on helikunsti sihtkapitali eelarve teistest sihtkapitalidest küll pisut suurem, ent see vahe pole siiski võrreldav erinevustega objektiivsetes vajadustes. Helikunsti sihtkapitali eralduste struktuur on enamikust teistest palju m itmekesisem ning koormatus oluliselt suurem. Selles olukorras on ebanormaalne riigieelarveliste asutuste täiendav riiklik finantseerimine Kultuurkapitali kaudu tänaseks väljakujunenud mahus. Näiteks aastal läks helikunst sihtkapitali eraldustest riigieelarvelistele struktuuridele lig 30% ehk ligi 2,5 m iljonit krooni. See olukord on siisk paranemas - näiteks aastal oli riiklike struktuuride osa helikunsti sihtkapitali eraldustes üle 40%. Normaalseks ei saa pidada ka seda, kui Kultuurkapital eraldab raha programmide ostmiseks riigieelarvelistel asutustelt või neile üüri- ja renditasude maksmiseks. Kultuuriministeerium on nimetanud aasta eelarve üheks prioriteediks muusikavaldkonna rahastamise kasvu ning hetkeolukorras, kus enamikku eelarveid kärbitakse, on suudetud selle lubaduse juurde ka jääda. Ometi vähendatakse raha nii muusikaekspordi kui ka süvamuusikaprojektide niigi napilt arvelt. Ministeeriumi mullune programm Noor muusik, mis oli mõeldud noorte muusikaannete toetamiseks eelkõige meistrikursuste ja rahvusvaheliste konkursside abil, on aasta eelarvest päris kadunud. Kuigi tänavu jagus sellele programmile kõigest krooni, kasutati seda ometi parimal otstarbel. Kui kiivas Kultuuriministeeriumi eelarve erinevate valdkondade kaupa on, näitab kasvõi see, et analoogiline noorte spordiprogramm peaks tuleval aastal riigilt saama 25,5 m iljonit, kusjuures selle summa täpne eesmärk on määratlemata. Et riiklik kultuuripoliitika on tõsiselt tasakaalust väljas, näitab seegi, et üheks kommertsmuusika suurkontserdiks - pean silmas Eurovisiooni lauluvõistlust - kavandatakse riiklikku toetust umbes samas mahus nagu kogu Eesti süvamuusikale terveks aastaks kokku. Tegemist on küll ainulaadse sündmusega, millel on oma mõju riigi prestiižile, ent ometi kerkib küsimus, mida maksab mitme valitsusliikme sagedasti kasutatud väljend eesti süvamuusika on meie hinnatuim ekspordiartikkel. Aastatetagusele tasemele on külmutatud ka loominguliste stipendiumide ning kultuuripreemiate summad ja hulk. Nii Kultuuriministeeriumi stipendium (2000 kr. kuus) kui ka Helikunsti sihtkapitali loominguline stipendium (3000 kr. kuus) on ka maksuvabana jäänud elatustaseme tõusule ammu jalgu. Sama võib öelda kultuuripreemiatena jagatavate summade kohta. Spordivaldkonnas on riigi poolt käivitatud nn. lootuse preemia, miks pole sellist muusikutele? Aastaid on veninud EMNi algatatud muusikaalase aastapreemia asutamine. Kultuuriraha suurendada suudab Kultuurim inisteerium muidugi vaid piiratud määral. Küll on aga tema võimuses ja pädevuses korrastada rahastamise struktuuri. Paraku elavad siin edasi mitmed nõukogudeaegsed traditsioonid ning tänaseni on tegelikult loomata kontserdikorralduse süsteem, mis piiraks ühe suure riikliku asutuse monopoolset seisundit ja annaks võrdsed võimalused eraalgatusele. Lahknevalt Reformierakonna, Isamaaliidu ja Mõõdukate koalitsioonilepingus (kultuuripeatüki p. 10) väljendatud põhimõtetest puuduvad Eesti kontserdikorralduses endiselt tingimused vabaks konkurentsiks ning see muudab meie muusikaelu ühekülgseks ja jätab kitsastesse oludesse eelkõige Eesti oma interpreedid. Omavalitsuse alluvuses on iseseisev muusikakorraldus välja kujunenud vaid Tallinnas (Tallinna Filharmoonia) ning Pärnus, Pärnu kontserdimaja väljaehitamine tuleval aastal ähvardab iseseisva Pärnu Kontserdi büroo tegevuse aga lõpetada. Paljud arengud praeguses muusikaelus viitavad kahjuks Eesti Kontserdi monopoolse seisundi tugevnemisele. Arenenud ühiskonnas toetub kontserdikorraldus suures osas eraagentuuride tegevusele ja siin leidub Eestis palju kasutamata võimalusi. Eraõiguslike kontserdiagentuuride töö on Eestis praegu ebavõrdse turusituatsiooni tõttu äärmiselt raske, kuna neil pole võim alik saada riiklikku toetust oma püsikulude katmiseks. Nende sõltuvus ainuüksi projektitoetustest ei luba neil oma tegevust pikemalt kavandada. Kuna muusikaalaste projektide finantseerimine on äärmiselt pingeline, siis on kontserdiprojektide eelarvesse võimalik panna vaid otsesed kontserdikulud (interpreetide honorar, transport, üüri-, rendi- ja autoritasud), kaudsed kulud tööjõule, ruumidele, sidele jms. on projektieelarvetes reeglina täiesti katmata. Selles olukorras on enamasti tegu üksikute inimeste aatelise tegevusega: töötatakse mingi riikliku palgatöö või isikliku majandustegevuse kõrvalt, saamata praktiliselt mingit tasu. Sel kombel tegutsevaid agentuure, kellel on pikaajalised töökogemused, väljakujunenud spetsiifika ning kvaliteeti tõestanud tooted - festivalid ja kontserdisarjad - on Eestis hetkel vähemalt kolm: Concerto Grosso (Tallinnas, juht Egmont Välja), Festivitas Canens (Tartus, juht Kadri Leivategija), Festivitas Artium (Tartus, juht Raho Langsepp). Eraagentuurina peaks käsitlema ka MTÜd NYYD-Grupp, kes tegeleb NYYD Ensemble i töö korraldamisega ning kes seni ainsana on saanud normaalse riikliku toetuse osaliseks. Leiame, et täna on ülim aeg leida NYYD-Grupi eeskujul võimalus eelnimetatud eraagentuuride riiklikuks toetamiseks. Samavõrra ei saa normaalseks pidada tänast olukorda muusikakollektiivide riiklikus rahastamises, kus status quo säilitamine näib olevat ainus kehtiv reegel. Leiame, et kollektiivile, kes kunagi (sageli teise riigikorra ajal) on suutnud välja võidelda riikliku rahastamise, ei pea see automaatselt pikenema kuni soojussurma saabumiseni. Vaevalt on midagi, mis paremini suudaks säilitada riiklikku toetust nautivate kollektiivide kunstilist elujõudu kui avatud konkurents. Paraku pole täna Eestis mehhanismi, mis seda võimaldaks, ja pole ka teist institutsiooni peale Kultuuriministeeriumi, kes saaks seda luua. Selle mehhanismi puudumisest tuleb otsida põhjust, miks seni on liiva jooksnud näiteks katsed luua professionaalset oratooriumikoori. Meie Rahvusmeeskoor, mis hoiab pideval palgal enam kui 50 lauljat, on tõesti ainulaadne kogu maailmas, kuid sama ainulaadne on riik, kes tahab esitleda end lääne kultuuri kuuluvana ning kus puudub professionaalne suur segakoor. Läti kooride abile vokaalsuurteoste ettekandmisel oleme täna küll tänulikud, ent meie enesetunnet see ei tõsta. Veelgi loomulikum oleks selgete konkurentsireeglite kehtestamine riiklikult finantseeritavatele ansamblitele. Leiame, et tänane kontserdikorralduse süsteem Eestis tuleb põhimõtteliselt ümber kujundada ja kohandada ühiskonna vaba arengu põhimõtetega. Koalitsioonileppes sätestatud eraalgatuse toetamine peab saama ka muusika valdkonnas Kultuuriministeeriumi prioriteediks. TOOMAS SIITAN, Eesti Muusikanõukogu aseesimees 11

12 M U U S l K A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A 11. jaanuar 2002 Mõttemõlgutusi laulmisest Mati Palmiga Mati Palm, osalete meie muusikaelus juba kuuekümnendatest aastatest peale. Konservatooriumi diplom ini jõudsite Jenny Siimoni õpilasena aastal ning Estonia lavale veidi varemgi, olete oskusi juurde õppinud Moskvas Hugo Tietzi ja Milanos Renate Carosio juures. Teid on kõrgelt hinnatud laulukonkurssidel Sofias ja Barcelonas, olete ise olnud lauluvõistluste žürii liige Bussetos, Moskvas, New Yorgis ning Kiievis, teie ooperiroile mäletatakse Berliinis, Budapestis, Prahas, Savonlinnas, Buenos Aireses... Loetelu saaks jätkata veelgi. Kas nende peaaegu nelja kümnendi jooksu! on klassikalise laulmise osatähtsus ja roll kultuuripildis kuidagi muutunud? Klassikalise laulmise põhiolemus ja tähtsus on jäänud samasuguseks: žanril on kindel nišš, kuulajaskond ja väljakujunenud maailma tippesitajad. Omad armastatud ja austatud solistid on samuti Eestis. Lauluorbiidis tervikuna tundub klassikalise laulu nišš siiski vähenevat; järjest rohkem esitatakse m uusikale, väikese hilinemisega hakkab see žanr välja kujunema ka meil. Ka popmuusika kõlapind on laienenud ja avardunud. Kui meenutan sõjajärgseid aastaid, siis klassikalise laulu kontserdid, kus sageli kõlasid ka ooperiaariad, läksid enamjaolt täissaalile, olgu siis Estonia kontserdisaalis või Tartu ülikooli aulas, kus ka ise algaja solistina tihti laulmas käisin. Klassikalise laulu õppimine nõuab aega ja vaeva, kergema žanri populaarsus on ehk tin gitud kergema tee otsimisest. Ma ei tahaks alahinnata ühtegi muusikažanri. On selge, et maailmanimed, muusikaliigist hoolimata, on väga palju teinud, et tippu jõuda. Klassikalise laulmise puhul on pidev õppimine muidugi tipplauljaks ja meistriks saamise alus. Sealjuures on paratamatu, et mõned jõuavad kiiremini populaarsuseni suure loodusliku andekuse ja häälematerjali eripära tõttu, mis sageli ei tähenda veel, et nad oleksid tõsiseltvõetavad professionaalid. Nii mõndagi taolist nime võiks leida Eesti mastaabist, või võtame itaallase Bocelli, kes tundub olevat Luciano Pavarotti koopia, kuid ei küüni tegelikult tasemelt kaugeltki Pavarottini, sest ta ei tunne neid laulureegleid, mis Pavarottil on selged. Bocelli igas esinemises on see tunda: ta on lihtsalt üks väga andekas inimene, kuid kahjuks mitte kõrgprofessionaal. Elitaarsest kunstist täieliku lt osasaamise eeltingimus on ju see, et publik peab vastavaid reegleid tundma, et teha vahet heal ja mitte nii heal; näiteks ka veinikultuuris saab tõeiine gurmaan olla vaid see, kes on eri sorte piisavalt palju maitsnud. Olen lugenud, et publiku hulk, kes kuulavad nii klassikalist laulu kui ooperit, on vaid ligikaudu neli protsenti rahvastikust; neid, kes käivad ainult ooperis, on võibolla veidi rohkem, nii kümmekond protsenti, kuid sellepärast ei ole vajadus klassikalise laulu järele veel kadunud ning ka ooper ei kao kusagile, leitakse vaid uued väljendusvormid. Selline ooper, kus primaarne on laulmine, kuulub niikuinii eelmisesse v õ i. üle-eelmisesse sajandisse. Praegu on lavastustes väga suur kaal ka sellel, mida on näha, mitte ainult sellel, mida võib kuulda. Juba paarkümmend aastat tagasi etendati Varssavi sügistel sünteesoopereid, kus nii muusika, dekoratsiooni kui ka liikumise osakaal oli võrdne; või võtame hoopis teisest kultuuripiirkonnast jaapani kabukiteatri, kus on ka kolm elementi samaväärsed. Teie teatritee alul olid Estonias eeskujudena siiski väga head lauljad, näiteks legendaarsed Tiit Kuusik ja Georg Ots. Teatripublik meenutab veel seitsm eküm nendate tugevaid koosseise, kus etendusi dirigeerisid Neeme Järvi või Eri Klas, heas lauluvormis olid Kaal, Võites, Krumm, Tauts ja veel mitmed teised. Jah, loomulikult, oli tore aeg, kus sai selliste korüfeede ja partnerite järgi joonduda^ Teatrit ei saa siiski mõõta ainult üksikute tugevate solistide järgi, ka kehvas teatris võib olla mõni väljapaistev artist. Kuid Estonias võisime tõe 12 poolest omal ajal välja tuua ükskõik millise Verdi, Puccini, Mozarti või Wagneri ooperi kuni kõige raskemateni välja ja komplekteerida nende esitamiseks kaks solistide koosseisu, kelle puhul kvaliteedi vahet praktiliselt ei olnud. Sõltus vaid maitsest, keda eelistada ühel või teisel korral. Kahjuks praegu Estonia seda enam ei suuda, tuleme ehk hädapärast toime ühe koosseisuga, sageli peame lauljaid abiks kutsuma kas Leedust, Lätist või mujalt. Noor põlvkond püüab sageli mõtestada ülesande, mida ta elus täitma tahab hakata, teistmoodi kui vanemad tegijad. Kas näiteks kuuekümnendate lavaelus oli midagi, mida oleksite tahtnud muuta? Ei julge öelda, et oma esimeste sammude tegemise ajal laval oleksin tahtnud midagi uuendada, küll aga laulsin väljaspool teatritööd kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate algul kontsertidel selle aja kaasaegset muusikat, näiteks Schönbergi, hiljem oleks mul võibolla olnud heameel mõnes taolise komplitseerituma helikeelega ooperis kaasa teha, aga seda õnne mul ei ole olnud. Esimestel lava-aastatel ei olnud minu mõttemaailmas pürgimust ka Verdi ooperite suurteks rollideks, mõte Wagneri laulmisest oli täiesti välja lülitatud. Meie regioonis - Lätis, Leedus ja Soomes ei ole Wagner tavaliselt käiberepertuaaris. Soomes hakatakse tema oopereid siiski juba lavastama, sest Soome Rahvusooperil on piisavalt selleks võimelisi lauljaid. Olin Savonlinnas esimene soomekeelne Lendav hollandlane, hiljem olen seda rolli laulnud ka saksa ja eesti keeles. Miks siis ikkagi praegune lauljate järelkasv Eestis ei ole nii võimekas kui paarkümmend aastat tagasi, on põhjuseks meie väike rahvaarv või hoopis koolitusprobleemid? Ilmselt mitu asja korraga. Ma ei saaks öelda, et meil hea häälematerjaliga lauljatest puudus oleks, näiteks Jassi Zahharov, Ain Anger või Vello Jürna. Kuid mis puutub heasse koolitusse, siis tundub, et minu põlvkonna lauljad omaaegse kolmiku Aleksander Arderi, Jenny Siimoni ja Linda Sauli õpilastena vist ei ole suutnud jõuda õpilaste hulgaga oma õpetajate kõrgustesse. Nüüd muidugi on võim alik m inna peale Eestis saadud baasharidust laia ilma lisatarkusi omandama. Näiteks Taimo Toomast, kes Eestis küll harva laulab, kuid orienteerub väga hästi saksa muusikas, või Teele Jõks, kelle nime on pärast õpinguid Hollandis meie afiššidel tihti näha. Võibolla on motivatsioon noore inimese jaoks alguses ebamäärane: ei tajuta muusikaakadeemiasse astudes oma võimalusi. Sisseastumisel ei olnud minu põlvkond praegusest oluliselt erinevas situatsioonis. Laulmine on inimese vaba tahe, tema huvi ja soov. Kõik me tahame kellekski saada, see oli nii enne kui ka nüüd. Kui rääkida garantiidest, siis varem kindlustati kooli lõpetanutele töö, praegu on see aga nonsenss. Kui me võtame igal aastal sisse kümme kuni neliteist lauljat koos Tartu filiaaliga, siis on selge, et nii paljudele ei jätku hiljem tööd mitte mingil juhul. Kui aastal avati EMA eelkäijana Tallinna Kõrgem M uusikakool, siis võeti esimesel aastal laulmisosakonda 121 õpilast! Kui olin EMAs algaja õppejõud, siis oli mulle arusaamatu, miks me võtame vastu nii palju lauljaid ja rikume ära osa noorte inimeste elutee. Isegi kui õpetamine kukub välja päris hästi, pole siiski garantiid, et ta saab koha professionaalsesse kollektiivi. Ehk ainult veerandil õnnestub ennast hiljem laulmisega toitma hakata. On ju ka neid näiteid, kus alguses tagasihoidlike eeldustega inimesest on tulnud päris korralik laulja. Neid juhuseid on minu praktikas isegi rohkem, järjepidevus ja arusaamine võib suhteliselt tagasihoidlikult alustanu viia täiesti keskpärasele või isegi veidi kõrgemale tasemele. Väga meeldiv, kui inimene, keda olen kolm või viis aastat juhendanud, on avardanud oma laululist m aailmapilti ja jõudnud vokaalselt tasemele, kus saab käituda professionaalina, tundes oma võimalusi ja teades, millist repertuaari võib endale lubada. Kuna kõik ei jõua XIX sajandi suuri ooperiroile tegema, oleks ehk mõttekas laiendada EMAs antavat õpetust renessanss- ja barokklaulu suunaga, viimastel aastakümnetel on neid stiile teistmoodi mõtestama hakatud; ka m uusikal nõuab veidi erinevat esteetikat. EMAs on võim alik valida kammerlaulu õppesuund. Lühikesi kursusi on läbi viinud ka mõned külalisõppejõud, näiteks Soomest. Saksa Liedi järeleaitamistunde on juba kümme aastat käinud Saksamaalt tegemas väga heatahtlik Eva Märtson. Nädalaga võib siiski anda ainult mingi mõtlemissuuna, ei enamat. Mõeldav on muidugi õppesüsteem, kus semestrite kaupa õpetatakse erinevaid stiile, kuid meilt selleks sobivaid õppejõude leida on raske. Sageli räägitakse ka suurtest rahvuskoolkondadest, itaalia, saksa, vene laulukoolist, kus kõlataotlused on erinevad. Ka EMAs tundub, et õppejõudude tõekspidamised pole samasugused. Läbi aastakümnete võib kuulda kriitikat, et pedagoogid lähtuvad vaid omaenese arusaamadest, puudub üksteisemõistmine ja ühine terminoloogia. Kas selline olukord on paratamatu või saaks õpetamist kuidagi unifitseerida? Kui rääkida suurtest rahvuskoolkondadest, siis on neil nii ühisjooni kui eripärasid. Ka näiteks itaalia kooli või vene kooli sees - olen nendega rohkem tuttav - on palju eriharusid, lausa vastupidiseid arusaamu. Kasvõi Moskva linnas erineb Gnessinite instituudis õpetatav sellest, kuidas saadakse laulmisest aru konservatooriumis, sama kehtib Itaalia kohta. Nii, kuidas õpetaja laulmist mõistab, annab ta seda edasi ka õpilastele. Üsna jäm edakoeliselt võib siiski öelda, et ühed nõuavad väga tumedat ja jõulist tooni, näiteks kasvõi Caruso, kes laulis tumeda kinnise ja baritonaalse häälega, teised aga laulavad lahtise ja heleda häälega, peaaegu naturaaltooniga ja loodavad samuti kunstilisi tulem usi. Nii Itaalias kui Venemaal on mõlemad suunad esindatud. Nende suurte suundade sees on ka erinevusi, kuid suurtes laulumaades ja võibolla ka väikestes on kujunenud oma rahvuslikud traditsioonid ja ilum eel, mis mõnikord teistest väga erineb. Näiteks Aserbaidžaani mugaamilauljate kõrget ja kilavat häält loetakse seal väga ilusaks. Venemaal on kuulsad bassid, sest sealse arusaama järgi peab mehe hääl üks jäme ja räme olema - kui on vägev, siis on ilus. Itaallastele meeldib kõlav, särav ja selge tenorihääl, juba ajalooliselt pole itaallase kõrvale bassijorin niiväga meeldiv. Asi võib olla ka selles, et külmemates maades, kaasa arvatud Soome ja meie, ollakse kasvult suuremad, seetõttu on ka hääleaparaat suurem ja hääl karedam ning madalad hääled - bassid ja metsod maailmakuulsad. Itaalias vastupidi, on inimesed väiksemad, hääled aga kergemad ja kõlavamad, kogu inimeste olemus on seal säravam. Esteetilised arusaamad on selliste teguritega seotult välja kujunenud juba sajandite jooksul. Vastavalt sellele, millises suunas ilumeel kutsub, üritatakse ka häält koolitada. Saksa rahvalauludest või ka hiljem välja kujunenud kunstlauludest on vist 90 protsenti helged ja rõõmsameelsed, või kui nad ongi kurvad, siis mitte mussorgskilikult sügavad. Vastavalt on vokaaltehnika välja kujunenud kõrgema hingamisega kui XIX sajandi itaalia või vene ooperimuusikas. Saksa kooli seostatakse ju ka Wagneri m uusika ja tema suhtluskonna lauluõpetajatega. Wagneri muusika on muidugi teine äärmus. Tema ooperite keskne tessituur on kõrge ja dramaatiline, pinge väljendamiseks lauldakse sageli nn. üleminekuregistri tehniliselt raskes regioonis. Samas puuduvad Wagneri ooperipartiides itaalia muusikale omased tippkõrged noodid, näiteks tenorite do-d ja re-d. Lendava hollandlasena 1988 Berliini Riigiooperis koos Erik-Eberhard Büchneriga. er ako g ust Eestlased peaksid siis laulma nii, nagu just neile tundub ilus ja hea. Meile ehk kõige hõlpsam ja laululiselt lähem on Tormis, ta kirjutab läbi keele omapära. Tormis on eesti Mussorgski, kellel sõna intonatsioon laulus on väga oluline, seda muuta ei saa. Ka näiteks Debussyd on nonsenss laulda tõlkes, sest sõnaintonatsiooni osakaal on sedavõrd suur. Schuberti ja Tšaikovski laulmisel teistes keeltes jääb meloodia ilu alles. Tormist tuleks siis interpreteerida vastavalt eestlase meelelaadile, mitte aga püüda teda laulda itaalialikult. Absoluutselt õige, see oleks suur viga. Kui tuli välja Tormise "Eesti ballaadid, siis oli m inulgi võimalus seal laulda, kuid just Itaaliast tu l nuna ei tohtinud ma seda teha, kaotsi oleks läinud kas Tormise muusika või minu Itaalias õpitu. Ma ei saanud kuidagimoodi seda segada, hakata taas laulma naturaalhäälega. Muusikaakadeemias on tihti kõneaineks, et lauluõpilane ei tohiks laulda koorides, kus on teistsugused ülesanded kui ooperilaval. Põhimõtteliselt pole mingit vahet, kus töötada. Professionaalse laulmise ülesanne on oma hääle käsitlemine, teda suunata oskamine, samuti intonatsiooni ehk hääle kõrguse valitsemine. Kooris, samuti ansamblis lauldes peab inimene lihtsalt arvestama teistega, sest ülekarjuja ei kõlba ei solistiks ega koorilauljaks. Eestis on ju tugevad koorilaulu traditsioonid, erinevalt näiteks Itaaliast, kus võib kuulda vaid ooperikoore. Meil on ka erinevad esteetilised arusaamad. Lõunamaade rahvas - itaallased, hispaanlased - elab ennast muusikas välja just nagu emotsioonide tasandil ja emotsioonide kaudu, neile on oluline, et muusika oleks hingeline. Meile pole tihti esmane taoline hingelisus, vaid hoopis akadeemiline täpsus ja kord. Arvan, et meie soololaulukultuuri arengut kammitseb ikkagi väga meie maa väiksus. Me ei saa endale lubada puhtakujulisi kammerlauljaid. See periood, mida suudaks Eestimaal välja pidada ka väga populaarne kammerlaulja, kes end kas välismaal või näiteks kerge muusikaga eelnevalt kuulsaks teinud, ei saaks olla väga pikk. Võibolla oleks mõnigi meist selle raja valinud - näiteks Saksamaal või Venemaal võib üldtunnustatud laulja käia mööda maad ja endale leiba teenida ainult kontserdikavadega, kuid Eestis on see võimatu. Küsis ja kirjutas üles ALLAN VURMA, soovides jõudu juubelirollideks Estonias jaanuari lõpus ja veebruari alguses.

13 11. jaanuar 2002 A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A M U U S I K A Ester Mägi dihhotoomia Ester Mägi kuulub ilma igasuguste kõhklusteta eesti m uusika tähtsaim ate tegijate hulka. Heitkem selle kinnituseks pilk kasvõi ühele Eesti M uusikaakadeem ia 8 0. sünnipäevaks avaldatud CD autorite reale: Artur Kapi, Heino Elleri, Heino Tambergi ja Jaan Räätsa kõrval leidub seal Ester Mägi nim i. Tõsi, ainukesena sellest reast pole ta meie m uusikakõrgkoolis heliloom ingut õpetanud ega professoritiitlit kandnud. Kuid alates aastast kuulub ta EMA audoktorite ritta kõrvuti Veljo Tormise, Arvo Pärdi ja veel üheksa auväärt kultuuritegelasega, kes elukoha või eluviisi tõttu on eesti m uusikaelus osalenud distantsilt. Ester Mägi helitööde arv on suur: aastal ilmunud eesti muusika biograafiline leksikon loendab ligikaudu 120 suuremat ja väiksemat teost, alates Klaverikontserdist (1953), kantaadist Kalevipoja teekond Soome (1954) ja lõpetades Viiulipaladega algajaile (1983) ja setu lauluga Vahtralt valge pilve pääle (1984). Tegelik arv on muidugi palju suurem. Imetlusväärsel kombel on helitöid, peamiselt kammermuusikat, lisandunud ka igal järgmisel aastal: A tre viiulile, tšellole ja kitarrile (1991), Prelüüd-koraal orelile (1992), Collocutio saksofonikvartetile (1994), Canto sentimentale orelile ja trompetile (1996) jne. Ester Mägi on pidevalt kohal nii interpreetide kui ka muusikaelu korraldajate ringkonnas, tema teoseid on mängitud ja hinnatud, sõltumata valitsevast riigikorrast. Talle on antud ENSV teenelise kunstitegelase ja rahvakunstniku nimetus, viimati määratud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Teine pilt avaneb Ester Mägist, kui sirvida tema publitseeritud helitööde nim ekirja. Mõned teosed nagu Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile (1 977) või Dialoogid flöödile, klarnetile, tšellole ja klaverile (1979) on avaldanud kirjastused Muzõka ja Sovetskii kompozitor. Lisaks on NSVL M uusikafondi EV osakond teinud mõned noodipaljundused, osalt vist koguni helilooja enese käekirjas, hiljem on mõned laulud avaldanud kirjastus SP Muusikaprojekt. On selge, et iseenda mänedžer olla pole igale heliloojale sobiv ülesanne. Raamatukogudes laenutatakse tänaseni mõningaid Ester Mägi tippteoseid käsikirjalisel kujul, sest vastasel korral jääksid need lihtsalt mängimata. Olukord on hakanud normaliseeruma alles viimastel aastatel, kui saksa kirjastused Antes ja Eres on hakanud avaldama eesti heliloojate teoseid. Sarja Der Komponist / The Composer / Le compositeur / Helilooja esilehel tutvustatakse Ester Mägi rahvusvahelisele publikule märksõna eesti muusika esimene leedi" all. Nagu tavaliselt, iseloomustatakse teda ka seal kahe vastanduse abil: ta on naiselikult tundepeen, kuid mehelikult tugeva vormitajuga helilooja; tema teoste enamik toetub arhailisele eesti rahvamuusikale, kuid käsitleb seda kaasaegses helikeeles. Ester Mägi lõpetas Tallinna konservatooriu Publik tänab Ester Mäge seistes. SIRBI ARHIIV mi aastal M art Saare kom positsiooniklassis. Saar oli üks nn. rahvusliku helikeele loojatest eesti muusikas, oli ise käinud rahvaviise kogumas ja näinud, mida rohkem kultura kuskil maad on võtnud, seda vähem on vana laulu ja vanu viisisid leida (Postimees 1908, 17. mai). Ka Ester Mägi käis välitöödel ja veendus, et rahvaviis on vaid osa tema emakeelest, milles ta rääkida on püüdnud (Sirp 1997, 10. jaanuar). Olulisem on miski muu - loodus, keel, taju- ja tunnetusvõimed, mõttemudelid. Milles seisneb Ester Mägi fenomen? Minu meelest on tema haruldaseks omaduseks asjaolu, et ta on läbinud oma elutsükli kui pideva protsessi, sõltumata välistest muudatustest ühiskonnas. Selles mõttes on ta üksikolend, kes on oma ainulaadsust tunnetanud ja seda oma loomingu kaudu avaldanud. Tõsi, ta on kogu aeg aktiivselt osalenud eesti muusikakultuuris, mida tema põlvkonna muusikud on üles ehitanud vastavalt äärmustesse pendeldanud ühiskondlikele kokkulepetele. Tema muusika on osa selle ühiskonna kultuurist, milles ta oma elu on elanud. Kuid ta pole ühiskonna pealispindsete nõuetega kunagi leppinud, vaid järginud ühiskonna filosoofilisi, teoloogilisi ja kirjutamata seadusi, mida järgimata meie omakultuur hävineb. VAIKE SARV KONTSERDIPEEGEL Päikesekuninga teatri muusika 5. I Mustpeade Maja Valges saalis. Soome- Eesti Barokkorkester (SEBO), dirigent Tuomas Ollila, metsosopran Päivi Järviö. Kavas J.-F. Rebeli Les Elements, L.-N. Clerambault Le soleil, vainqueur des nuages, J.-P. Rameau Sixieme Concert en Sextuor, J.-B. Lully süit ooperist Cadmus ja Hermione. Eestis on harva (kui üldse) olnud võimalik kuulda prantsuse barokk-kava orkestrilt. Nõuab ju see eelteadmisi rütmimuudatuste iinegalite), kaunistuste, tantsukarakterite jms. osas. Ka intonatsioonipuhtust on raske saavutada, kuna meloodiahääl on unisoonis nii viiulitel kui puhkpillidel. SEBO-I õnnestus kujundada nõtke rütm ipilt ja head karakterid ning üksikuid vääratusi korvas innustunud mäng. SEBO ei kogune just sageli, 4-5 kontserdiks aastas, ent programmid valmistatakse ette täie tõsiduse ja andumusega. Nagu enamasti projektorkestrite puhul (ja esineb ka kinnisorkestrites) varieerub koosseis iga kord pisut. See on paratamatu, kuna mängijad õpetavad ja tegutsevad eri orkestrites Tallinnas, Helsingis, Kokkolas, Lahtis, Oulus jm. Ometi õnnestub tuumiku ümber kogunedes sulanduda ühtseks organismiks. Kontsertmeister Elar Kuiva sõnul oli seekordne koosseis üks paremaid ja ühtlasemalt kõlavamaid. Vist on liigne lisada, et mängiti ajastu pillidel: keelpillid, traversflöödid, piccolo- ja plokkflöödid, oboed, fagott ja klavessiin. Kontserdi pärliks oli lauljatar Päivi Järviö. Clerambault allegooriline kantaat Päike, pilvede võitja kuninga tervenemise puhuks oli ilus näide prantsuse rikkalikust vokaalteoste varasalvest, mida meil äärmiselt harva kuuldud. Järviö on vana muusika spetsialist, olleski keskendunud vaid renessansi- ja barokiaja muusikale. Lisaks kontserttegevusele õpetab ta ja annab kursusi, muu hulgas ka EMAs. Solisti kaunis, mahe ja puhas hääl sulandus orkestriga nii, et vahel oli raske pilli ja häält eraldada (näiteks aarias viiulite ja flöödiga Jätka oma säravat kulgu, jum alik päike ). Nii laulja kui instrumentatsioon rõhutasid piltlikkust, kontrasteerides öö ja mustade pilvede õudu ning päikese jum a likku hiilgust. Eriti meisterlik ja dramaatiline oli Peatu, ähvardav saatus ), kus hääl vastavalt katkes järsult sõnal peatu. Omaette nauding olid lauljatari pehmed kaunistused (agreements), mis tõesti kõrvu paitasid. Suur panus kontserdi õnnestumisse tuli Tuomas Ollilal, kes elavalt ja kaasahaaravalt juhatades loob selged karakterid, meeleolud ja orkestrivärvid. Barokkpartituur annab ju esitajale mõneski osas üsna vabad käed. Dirigent kasutas seda oskuslikult: toredad puhkja keelpillide vaheldamised (näiteks Lully Chaconne is ), süidi osade leidlik järjestamine, prantsuspäraste tantsurütmide teadlik läbiviimine, tam buriini lisamine. Võis tunda, et enamasti sümfooniaorkestreid juhatav Ollila (praegu Tapiola Sinfonietta ja Lääne- Austraalia Sümfooniaorkestri dirigent) on baroki peensustega hästi tuttav ja teab endise viiulimängijana täpselt, kuidas neid orkestrilt nõuda. Kava oli koostatud väga hea dramaturgiaga, nii algus kui lõpp olid lausa teatraalselt efektsed. Avalugu, J.-F. Rebeli Elemendid kuulunuks oma maailmaloomise kaose harmooniatega nagu hoopis hilisemasse ajajärku. See on väga piltlik muusika, kus madalate keelpillide raske maaelement vastandub voolavusele, keelpillide tulistele passaažidele ja flöötide õhulisusele. J.-B. Rameau kontsert keelpillidele koosnes nelja klavessiinipaia töötlusest. See Rameau enda transkriptsioon oli paras pähkel, kus võrdselt tegemist nii viiulitel, viooladel kui bassirühmal. Tuntuim lugu sellest värvikast tsüklist oli La Poule ( Kana ), mis tuttav vist kõigile muusikaõppuritele. Orkestrivariant oli põnev, saatena kasutati ka klavessiini. Kontserdi lõpetas J.-B. Lully suurejooneline süit ooperist Cadmus ja Hermione. Pole ime, et Lully oli Prantsuse kuninga Louis XIV õukonnas nii armastatud. Süit uvertüürist kuni kiire marsini on kantud pompoossusest, suursugususest, väljapeetusest ja muidugi ka tantsulisusest, sest ooperis oli tantsul oluline koht. Kuningas ise oli meisterlik tantsija, osaledes tihti etendustes. Süidi osad olid valitud küllalt erineva karakteriga, lõppedes efektse kiire tantsuga tam buriini toetusel. Lully süidis kasutas dirigent ka elevust tegevat originaalinstrumenti", lüües takti sauaga vastu maad põrutades, nii nagu Lully omal ajal ise. Ilus terviklik kava SEBO-lt, T. Ollilalt ja P. Järviölt, mida võiks esitada veelgi. Miks mitte teisteski Eesti kontserdipaikades Tartus, Pärnus ja mujal? IM BI TARUM Narvale linnaõigused Linnal on muidki tunnuseid, kuid oma kodanikest ja endast lugupidava linna tunnuseks on sümfooniaorkester. Pühapäeval, 6. I toimus Tallinnas Vene Draamateatris Narva Linna Sümfooniaorkestri kontsert. Orkester on noor, st. koosneb noortest ja veel noorematest muusikutest - keskmine vanus 22 eluaastat. Kontsertmeister Jelena Laas, akadeemilise haridusega viiulisolist on tuntud pealinnaski. Koosseisus on teisigi kõrgharidusega noori fanaatilisi m uusikuid, teisiti neid ilm selt nimetada ei saa. Töö, mida on teinud peadirigent Anatoli Štšura on vägagi professionaalne ja tõeliselt hindamatu väärtusega. Tingituna kontserdi eesmärgist oli kava ebatraditsiooniline ja vajab selgitust. Nimelt oli tegemist Eesti Raadio Raadio 4 ja Vene Draamateatri ühisprojektina teostatud heategevuskontserdiga, millega lõpetati ER Raadio 4 traditsiooniline jõuluaegne heategevusüritus Jõulurõõm u kuulutus. Kõlasid instrumentaalkontserdid noorte ( ) Narva ja Tallinna solistide esituses: soliste oli 7 ja välja kukkus kenasti mitmekesine rida Vivaldi, Mozarti ja Haydni kontsertidest eri instrumentidele. Täit tähelepanu väärib asjaolu, et solistid olid pärit nii Narvast kui Tallinnast, st. Narva Muusikakoolist ja Tallinna Muusikakeskkoolist ja seda pariteetsust sidus TMKKs õppiv Narva noormees Rodion Matvejev (metsasarv). Eranditult kõik solistid väärivad märkim ist hea ettevalmistuse ja kenasti realiseeritud ettekande puhul ja siin nad on: Vivaldi Kontsert 2-le viiulile Valeria Rjumina ja Maria Goršenina (Narva), Mozarti Kontsert Es-duur Rodion Matvejev (Narva/Tallinn), Haydni Kontsert tšellole C- duur Villu Vihermäe (Tallinn), Mozarti Kontsert flöödile G-duur Julia Anstal (Tallinn), Gableri Kontsert klarnetile f-m oll Anton Moržuhhin (Narva) ja Mozarti Kontsert viiulile A-duur Juta Õunapuu (Tallinn). Narva süm fooniaorkester oli A. Štšura tähelepaneliku ja tundliku käe all vääriline partner ja tugi noortele enesekindlatele solistidele. Rahvusvaheliste kogemustega Viliu Vihermäe ja Juta Õunapuu kõrval juhiks tähelepanu Narva noormehe, klarnetisti Anton M oržuhhini vaieldamatule andele ja sellele vastavale koolitusele. Et selline üritus ei kukkunud tü h jale kohale, on eriliselt hea märk. Muide, Vene Draamateatri saal on ootamatult hea kontsertakustikaga ja saalitäis publikut nõudis ka lisapala, milleks oli Mozarti Väike ööm uusika. Sellised kontserdid pole m itte ainult heategevad, vaid ennustavad head tulevikku Eesti riigile ja tema kultuurile, juhul kui see potentsiaal leiab tähelepanu nii moraalselt kui materiaalselt. Mõni aasta tagasi asutati just sellise potentsiaali pinnalt MTÜ Eesti Sümfooniaorkestrite Liit, kelle tegevus on tänaseks mõnevõrra sumbunud. Arvan, et meie tipporkestrid: ERSO, Estonia, Vanemuine ja Tallinna Kammerorkester peaksid väga erutuma liidu tööst ning sellisele baasile toetuval survegrupil on küll võim alik luua riiklikult tingimused ja garantiid, et selline võimas kutuurimärk ei kustuks, vaid kiiremini kui muidu kerkiks talle ette nähtud Euroopa tasemele, kus me ju olla tahame. TOOMAS VELMET 13

14 J V j _ y _ U MMS MJ M J ^ MA A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A J ^ ^ i M a a n u a i^ 0 Q 2 Eesti tähelepanuväärseid (uudis)plaate aastast 2001 Lõppenud aastale tagasi vaadates peab tõdem a, et kuigi Eestis pole siiani ühtegi suurt ja riikliku lt doteeritavat plaadifirm at, suureneb eesti muusikaga plaaditoodang ometi tõusvas tempos. See ei puuduta m itte ainult levi-, vaid ka süvam uusikat. Üsna raske on isegi märgata absoluutselt iga uut eesti CDd m uusikaturul, läbikuulam isest rääkimata. Oma valik tuleb paratam atult teha nii kuulajal kui tutvustajal ning olgu antud valiku kriteerium iks see, et tegem ist on uute (või üsna uute) ning samas kindlasti ka tähelepanuväärsete plaatidega. Kas ju st kõige silm apaistvam atega, jäägu lugeja otsustada, kui tal jä tku b jä rje kin d lu st ja kannatust kõik CDd ise läbi kuulata. NYYD Ensemble. Nüüd / Now Kunstiline ju h t Olari Elts. Jüri Reinvere, Mart Siimeri, Mari Vihmandi, Toivo Tulevi, Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve loomingut Elwood Muusik Nüüd / Now, NYYD Ensemble'i teine plaat on momendil ilmselt värskeim eesti muusika CD, esitlus toimus ju alles 28. detsembril. Tähelepanuväärseks teevad vastilm unud albumi mitu asja: kõigepealt ülalnimetatud eesti heliloojad ja NYYD Ensemble ise, siis plaadi silmapaistvalt kunstipärane kujundus ja Immo Mihkelsoni naudinguga loetavad, asjatundlikud bukletitekstid ning viim aks asjaolu, et Eesti Raadio kaasabil on CD välja andnud Elwood Muusik, mis siiani on produtseerinud märksa kergemat" plaaditoodangut. Kuid arvestades selle CD nii silmaga nähtavaid kui kõrvaga kuuldavaid kvaliteete, võib albumit tabada ka müügiedu. See kõlab ehk reklaamimaiguliselt, kuid saab eesti süvamuusika levi silmas pidades olla üksnes teretulnud nähtus. Enamik heliloojaid, kelle looming plaadil kõlab, on noored tegijad ning enamik neist on end tähelepanuväärselt näidanud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil. CD avalugu on Jüri Reinvere (1 97 1) Loodekaar, teos, mis nimetati rostrumil 2000 Amsterdamis alla 30aastaste heliloojate kategoorias parimaks. Selle alguse m editatiivne atmosfäär on saavutatud klaveri huvitava akordisammastikuga, millele peagi lisanduvad m itmesugused kõlavärvilaigud ülejäänud ansamblilt. Heakõlalisus transformeerub nüüd dissoneeruvusse, kuid värelev kõlapoeesia jääb. Vähem alt esialgu, hiljem ilm uvad keelpillidel ka ekspressiivsem ad intonatsioonid, kuid tänu divisitele on need rüütatud suhteliselt läbipaistvasse faktuuri. Tihedaks muutub tekstuur vaid teose peakulminatsioonis, mis mõjub oma orkestraalsuse tõttu isegi üksjagu massiivselt. Seda m orbiidsem alt heiastuvad aga järgnevad keelpillide sonoristlikud hõljumised, kus ainsad konkreetsed kujundid näivad olevat vaid flöödi eredate repliikide kanda. Selle pisut ebamaise valgumisega ühest heliseisundist teise teos lõpebki. Loodekaare puhul tuleb eraldi ära märkida huvitavat ning nüanssideni viim istletud orkestratsiooni. Mart Siimeri (1 96 7) "Ä m blik on üsna irriteeriv teos - ja mitte üksnes oma pealkirjaga. Järsud ja nurgelised rütmierksad kujundid seostuvad siin postminimalistliku ostinaatsusega, samas pole tonaalsel põhjal dissonantsid loos sugugi kõrvukriipivad". Kogu see irriteerivus näib kontsentreeruvat pigem hästi liigendatud rütmipulssi, mille ebaregu 14 laarsed figuurid igast kvadraatsusekarist osavalt mööda laveerivad. Väga intensiivne ja kujundlik, võiks isegi öelda, et illustratiivne muusika, mille glissandoöega lõpufaas näib küll pisut nagu ära väsivat. Korraks, sest koodas kogub Äm blik taas tarmu ja energiat, et teha siis fortissimos viimased tõm b lused. Mari Vihmandi Küsimus püstitab esitusliku põhiküsimuse oboesolist Kalev Kuljusele. Kuna teos on soolo-oboele, siis on ka kogu täm bripalett vaid tema kujundada. M uusikalise mõtte arenduselt on Küsimus küllaltki mõistuspärane lugu - intellektuaalset konstruktsiooni on siin pea igas taktis tunda. Teisalt kuuleb siin ka küllalt kapriisseid, st. kapritšolikke karaktereid, mis end ratsionaalsest süsteemist värvide maailma välja murravad. Teose atonaalses lineaarsuses tõm bavad endale tähelepanu mitmesugused teravad kõlapunktid ja mitmehäälsed ülepuhumised. Toivo Tulevi (1 95 8) Quella sera on loodud Londoni aasta festivaliks Baltic Arts. Teos paneb kohe kuulama oma m onoliitsete ja dramaatiliste kujunditega. Siin on nii fataalset müstikat (mis võiks seostuda näiteks rituaalmaagiaga) kui õhulist kõlapuhtust, mille juuri tuleks otsida hoopis keskaja helikunstist. M uusikalis-dram aturgiline mõttearendus on Quella sera s tugevalt kontsentreeritud ning liigub ühest pingeseisundist teise, siiski liiga traagilistesse konfliktidesse sattumata. Kokkuvõttes sügavmõtteline ning samas vaim uenergiat kiirgav kom positsioon. Erkki-Sven Tüüri (1 95 9) teoses Symbiosis (1 99 6) moodustavad muusikalise süm bioosi vastandlikud keelpillid - viiul (Harry Traksm ann) ja kontrabass (M ati Lukk). Pealkiri on selles mõttes teose ideega hästi kooskõlas, et need kaks instrumenti täiendavad teineteist pidevalt nii tämbraalselt kui rütm iliselt, moodustades peaaegu kogu keelpillide helispektrit täitva ansambli. Võluv ja atraktiivne on teose concertogrosso li kult ostinaatne rütmikontuur, millele vastanduvad perioodiliselt pikad staatilised plaanid. Mäng tämbrite ning dünaamikaga on kahtlemata teine suur trump. Sümbioosi idee on siin tegelikult laiem kui lihtsalt kahe pilli tämbraalses komplementaarsuses - sümbiootilised on ka need vastandlikud muusikalised ideed, millele teos tugineb. Näiteks guas/-improvisatsioonilisus saab siin toetust üsna jäikadest rütmifiguuridest ning dramaatiline ekspressiivsus minoorsest heakõlalisusest. Helena Tulve (1972) tuli a travers iga heliloojate rostrumil Pariisis aastal alla 30aastaste heliloojate kategoorias teisele kohale. Teost on mõistagi ka Eestis mõni kord esitatud, nii et muusikahuvilistele peaks lugu küll tuttav olema. Sel juhul on kindlasti tuttav ka a travers i detailirikkus ja nüansseeritud tämbraalne plaan, puhkpillide värvikas kasutam ine ning samuti teose vabalt ja fantaasiarikkalt voolav vorm. Eduard Tubin, Complete Symphonies vol 3 4th Symphony Lyrical, 7th Symphony Estonian National Symphony Orchestra Arvo Volmer Alba Records 2001 Pikkamisi, kuid õnneks järjekindlalt edeneb Volmeri - ERSO Tubina sümfooniate plaadistamise projekt, käesolev on sarja kolmas CD. Meenutuseks niipalju, et varem on ERSO plaadistanud Tubina II ja V (esimesel CD-I) ning III ja VI (teisel CD-I) sümfoonia. Teades, et heliloojal on kümme lõpetatud ning üheteistkümnes lõpetamata sümfoonia, on suurprojektiga nüüdseks jõutud umbes poole peale. Ka selle plaadi buklett on asjatundlikult koostatud, Vardo Rumesseni tekst on faktitihe ja analüüsiv ning viitab muusikaloolistele seostele ka laiemalt. Neljas sümfoonia Lüüriline (1943) on seesama, mis imekombel elas sõja ajal üle Estonia pommitamise - põlevas majas kukkus raudkapp, milles partituuri hoiti, läbi nelja korruse keldrisse, kuid käsikirjal olid vaid servad natuke kõrbenud. Nüüd muusikast lähemalt. Keelpillide lüüriline ja romantiline algusmotiiv juhatab esimeses osas Molto moderato sisse romantilise muusikalise epopöa, kus on nii mõtteavarust kui igatsevat kirge. Volmer modelleerib siin temposid vaba rubato-tu n netusega, mis lisab esitusele veel emotsionaalset paatost. Hiljem kuuleme flöötidel juba pastoraalseid intonatsioone, millesse lõikub korraks traagilise värvinguga lõpukulminatsioon. Teises osas on vastamisi kaks kujundlikku alget, punkteeritud galopeerivad rütmid ja pikad meloodiakaared. Arenduse käigus need sfäärid küll ühinevad, kuid domineerima jääb siiski ärev rütmipoolus. Paiguti see justkui varjub, et siis jälle energilises tempos ilmuda. Järgnev Andante un poco maestoso on eepilise karakteriga osa. Huvitavad on siin ootamatud modulatsioonid harmoonias, seda toetab värvikalt ka osa orkestratsioon. Lõpupoole teeb Volmer ka hästi dünaamilise accelerando, mis valmistab ette majesteetlikku kulminatsiooni ning ka selle viiulisoologa igatsevat lõpplahendust. See on küll väga kaunikõlaline episood! Finaalil on elujaatavalt skertsolik karakter - esituse tõtlik tempo ning kerged mängustrihhid vaid toonitavad seda. Lüürilisi kõrvalepõikeid kuulem e siingi, näiteks puupilliansamblites. Üldine liikumismotoorika mõjub pärast seda igatahes väga värskelt. Sümfoonia kui terviku esituslik tõlgendus õigustab alapealkirja Lüüriline küll täielikult. Seitsmes sümfoonia ( ) on dramaatiline teos, kus juba esimene osa algab emotsionaalselt rusutud intonatsioonidega. Selles mõttes pole siin pea- ja kõrvalpartii vahel ka kuigi suurt kontrasti. Üks pingeseisund järgneb teisele, konfliktid arenevad ja kumuleeruvad, kuid lahendust ei paista kusagilt. Volmer näib siin pidevalt justkui sisemist tuld miilamas hoidvat kuni eepilise keskosani, mis on traagilistele konfliktidele küll vaid ajutiseks hingetõmbeks. Järgneva Larghetto atmosfäär on šostakovitšlikult painajalik - seda nii oma karakterilt kui ka sarnaselt motiivistikult. Tokaatalik keskmine episood kõlab siin nagu trotslik väljakutse saatusejõududele, kuid repriisis ilm uvad muusikalised painajad taas, nüüd juba veelgi pahaendelisemalt. Huvitavalt helkleb osa viimastes akordides veel mingi helge lootuskiir. Jõulise finaali motoorika mõjub lausa m ili ta ristlikult, seda m uljet toonitavad ka mehhaaniliselt korduvad teravad rütmid ning heroilised vaskpillid. Kuid ehk on see hoopis mäss sellesama militarismi vastu? Nii või teisiti - finaal on oma deemonlikus energias sugestiivselt võimas, kuid tänu reljeefsele dünaamikale sugugi mitte üheplaaniline. Ning viimase osa jõuline kulminatsioon on ühtlasi ka terve sümfoonia kõrgpunktiks. Oma kontseptsiooniselguselt on see kahtlemata tähelepanuväärne plaat. Anu Tali conductor. Swan Flight Estonian-Finnish Symphony Orchestra Finlandia Records 2001 See on tähelepanuväärne plaat kasvõi juba selle pärast, et tegemist on Anu Tali ja Eesti - Soome sümfooniaorkestri esimese helikandjaga. Tormis, Debussy ja Sibelius on autorid, kelle teosed äsja ilm unud CD-I kõlavad, kusjuures Tormis on esindatud koguni kahe kompositsiooniga. Veljo Tormise süit Ookean (1961, m aailma esmaplaadistus) on kokku pandud A. Steini samanimelise näidendi muusikast. See on täiesti ebatormislik teos selles tähenduses, nagu me helimeistrit viimased kolm aastakümmet runolaulikuna tunneme. Sest paar süidi osa pärineks justkui mõnest Hollywoodi film ist, Vana valssi võiks aga väga hästi esitada ka mõni salongiorkester, samuti sentim entaalset Meremeeste lahkum isvalssi. Illustratiivne muusika, kus kõlab sekka ka paar vaim ukat karakterpala ( Viha ja Tuisk"). Tormise süit ooperist Luigelend (1965/1971) on muidugi teisest puust, selles teeb kaasa ka tütarlastekoor Ellerhein. Siin avaneb Tormis meile peaaegu et rahvusrom antikuna, eriti avaloos Luikede saabumine, mis on väga poeetiline helipilt. Veidi teistsugune helipoeesia avaldub Kevadtuules, mis meenutab oma emotsionaalselt toonuselt koguni pisut Kevade film i m uusikat. See-eest Luigejaht ning eriti järgnev Palavik sisendavad kuulajatesse juba teatud ärevust. Lõpuosa Luiged annab, tuginedes avaloo muusikalistele kujunditele, tervele süidile kaunikõlaliselt lüürilise raamistuse. Debussy kolme sümfoonilisi eskiisi Meri" tõlgenduses äratab esimeses osas tähelepanu efektne lõpukulm inatsioon, teises ( Lainete mäng ) kiirelt muutuvad maalilised karakterid ning kolmandas ( Tuule ja mere kahekõne ) ekspressiivne ja isegi torm ine dünaam ilisus. Sellesse im pressionistlikku konteksti sobib hästi ka Sibeliuse Toonela luik oma justkui vanadest muistendistest laenatud värvikate kujunditega. Meri ja luiged oleksid siis selle CD programmilisteks tugipunktideks. (Järgneb.) IGOR GARŠNEK

15 im aanuar^ oo^ I i i i j A A A A A A A A A A A A A A A A A A j j j j ^ _ L L...M Heitlapselt oodatakse uusi ideid, andeid, põnevaid tekste Läinud aasta a ug u stiku u alguses ku ulutasid Eesti Film i S ihtasutus (EFS) ja EV K u ltu u rim in iste e riu m välja täispikkade m ängufilm id e stsenaarium ivõistluse, m ille eesm ärk on saada d ra m a tu rg ilis e lt kõ rg e ta sem e lisi a lg u p ä ra se id m ä n g u film ik ä s ik irju. Teem adering ja ža nrivalik on avatud. V õistlustööde esitam ise viim a ne tähtaeg on 4. veebruar , seitsm e liikm e lin e žürii teeb om a otsuse teatavaks 15. m ärtsil. A u h in nafond on krooni. V õistlustööd tu leb esitada m ärgusõnaga tähistatud kolm es eksem plaris paberil (lisada ka disketil W ord 6 /9 5 d o kum endin a ), kaasa peab olem a pandud sama m ärgusõnaga suletud ü m b rik, m illes on autori n im i ja kontaktandm ed. V õistlustööd tuleb saata või toim etada EFSi aadressil Vana-Viru 3, Tallinn , stse n a a riu m ivõ istlu s h ilje m a lt 4. ve ebruariks k. a. kell 16 (ka postiga saadetud stsen a a riu m id peavad EFSis olem a 4. ve ebruariks). EFSi peaekspert ja juhatuse liige Jaak Lõhmus. Milleks ikkagi stsenaariumivõistlus, kui mitmed-setmed eesti režissöörid tahavad kangesti teha oma film i ja on selle nimel aastate kaupa järjekorras oodanud? Stsenaristikat on nimetatud eesti kunsti heitlapseks. Mida talt ikka oodata? Stsenaariumivõistlus täidab sama ülesannet, mis proosakirjanduse puhul romaanivõistlused või kodumaise näitekirjanduse arengu seisukohalt näidendivõistlused. Tuua esile uusi autoreid, uusi ideid, uusi andeid, saada kirjastamiseks-lugemiseks või lavastamiseks-vaatamiseks põnevaid uusi tekste. Mingit Ameerikat me selles mõttes ei avasta. Nagu kinnitab niihästi romaani- kui ka näidendivõistluse kogemus, jõuavad tänu võistlusel osalemisele uued andekad autorid märksa hõlpsamini tähelepanu fookusesse, ka klassikute honoreerimise võimalused on seetõttu avaramad, ja võistlusest osavõtjate toodang peaks suhteliselt kiiresti kultuurinautija ette jõudma. Tänu võistlusel välja pandud preemia lootusele on küllap ka kirjutamise stiimul tugevam. Meenutame natuke stsenaarium ivõistluste ajalugu. Stsenaariumivõistlusi on Eestis korraldatud alates aastatest: 1924 kuulutas film i stuudio Eesti National Film ajakirjas Ekraan välja stsenaariumi kavandite võistluse, tulemuste kohta mul praegu kahjuks andmed puuduvad. Aga näiteks aastal korraldatud Eesti algupäraste filmikavandite võistlusele laekus 68 filmikavandit, olgu öeldud, et 150-kroonise tunnustustasu pälvisid muu hulgas kaks Vabadussõja-ainelist stsenaariumi Mitte kõik ei sure" ning Jää vabaks sa. Nõukogude ajal korraldati stsenaariumivõistlusi aastatest peale vähemalt kord kümnendil, mida lähemale meie ajale, seda tihedamini - kinematograafia olukord oli stabiilne, igal aastal vajati 2-4 tootmisvalmis mängufilmikäsikirja. Uues Eesti Vabariigis oleme jõudnud uuele ringile. Nagu 20ndail aastail, nii ka nüüd võttis esimese initsiatiivi erastuudio - Allfilm korraldas aastal oma huvidest lähtudes stsenaariumikonkursi. Mullu augustikuus EFSi ja kultuuriministeeriumi' algatatud stsenaariumivõistlus on esimene riiklike institutsioonide algatatud mängufilmide stsenaariumivõistlus. Asjast on tegelikult räägitud aastaid, ent küllap nüüdseks oli aeg küps. Teatav stabiilsus Eesti filmitootmises, ma ei ütleks, et on saabunud, vaid ütleks, et juba terendab silmapiiril. Vajame värskeid filmiideid. Kuidas hinnata EFSi praegust täispikkade m ängufilmide stsenaariumiportfelli? Praegu on Eesti Filmi Sihtasutuse stsenaariumiportfellis 19 täispika mängufilmi stsenaariumi, mis on esitatud alates aastast (kui EFS tegevust alustas) kuni aasta suveni. Enamik sellest pooleteisest tosinast on juba paar korda läbi kirjutatud, aga pole praeguseks veel mitte tootmisvalmis või ei ole saanud produtsent valmis tootmispaketiga, kaastootjate ning - finantseerijate leidmisega jms. Mõned asjad on jäänud tagaplaanile, mõned ootavad oma aega, osa on lihtsalt vilets film ikirjandus., Stsenaariumist saab filmitegemise protsessis kõik alguse, ent valmis filmini on käsikirja valmimisest veei väga pikk tee - see on tõsiasi, mida kinokunsti köögipoolest natukenegi eemai seisvatele inimestele maksab ikka ja jälle meenutada. Õnnelikul juhul käiakse see tee stsenaariumist kuni esilinastuseni läbi kahe-kolme aastaga, normaalne teekond kestab kolm-neli aastat, aga Eesti filmioludes on sagedasti kogu protsess kestnud seitse kuni üheksa aastat. Sama sünnib Hollywoodis, ja ka Eestis on olnud juhtumeid, nagu Hollywoodis, kus produtsent kaevab välja juba peaaegu unustatud käsikirja. Tulin-nägin-võitsin-stsenaariume, millest hommepäev hakatakse režiid kirjutama ning tootmisraha kokku panema, kirjutatakse üsna harva nii Eestis kui unistuste Ameerikas. Mida ootate käim asolevalt stsenaariumivõistluselt? Muidugi mõista imet! Nii võib vist eelmise küsimuse vastuse viimasest lausest edasi mõelda? Aga meenutagem Jaan Tätte tulekut näidendivõistlusele paar aastat tagasi Ristumisega. 19 stsenaariumi võib tunduda arvuna piisav, ent teemaderingis või žanride kaupa konkurentsipinevuse hoidmiseks ja tõstmiseks on seis üsna vaene. Meil praktiliselt puuduvad näiteks rahvaliku komöödia stsenaariumid, meil pole õieti ühtegi realistlikku tänapäevateemalist stsenaariumi, lastefilmide ideid võiks olla tunduvalt rohkem, on ainult üks puhas armastuslugu. Ega ole ka korralikku nõukogudeaja re trot- oleme sellest ajast juba piisavalt kaugel, et vaadata vaba pilguga. Ka elust esimeses Eesti Vabariigis pole mängufilmistsenaariumi esitatud. Seda loetelu võiks jätkata, lühidalt öeldes: ootame uusi hääl tasemel kirjutatud stsenaariume, mis tooksid filmitootjate silmapiirile uusi teemasid, huvitavaid žanrilahendusi. Kõige rohkem ootame selliseid filmistsenaariume, mis võiksid meeldida Eesti kinovaatajale - festivalifilmide stsenaariume on meil riiulis üsna mitu, kuigi kindlasti mitte piisavalt. Milline on üldse eesti stsenaristi ka tase ja m illised hädad meid rohkem vaevavad? Karu süda ja Head käed on vaatajate ees. Need on praeguse taseme selgeim mõõt. Mis puutub hädadesse, mida küsid, siis on need stsenaariumi esimestes draft\öes olnud enamasti täpselt samad, mis igal pool mujal - on vähe vapustavaid ideid, loid intriig, ebahuvitav või liiga vastuoluline peategelane, vaene dialoog, lõdvalt kulgev tegevus, liiga palju kõrvalliine jms. Ühel stsenaariumil on ühed küljed tugevad, teisel teised. Peamine mure on ehk see, et stsenaariumi kirjutatakse Eestis valdavalt üksi, nagu ilukirjandust. Esimese variandi puhul on see normaalne, ent järgmiste variantide kirjutamisel tuleks kaasa haarata meeskond - üks fabuleerib hästi, teine kirjutab dialoogi, kolmas mõtleb visuaalsete kujundite ja detailide peale jne. Kas sa pead stsenaristikat autonoomseks kunstiks või filmitootm ise abitekstiks? Nii ja naa. Hea režissöör teeb ka halvast stsenaariumist hea film i, seega on stsenaarium tema jaoks abitekst. Hea film i stsenaarium võib olla väga hästi kirjandusliku naudinguga loetav, ent sugugi mitte alati, enamasti mitte. Tarantino kinnitas alati, et kui kõik on paberil hästi kirjas, saab ka film is kõik olema väga hästi. Loetagu üle Ingmar Bergmani stsenaariume, neid on eesti keeles ilmunud õige mitu. Ka Eesti stsenaristika raudvarast võib tuua väga vastukäivaid näiteid: kus kehvast tekstist on tehtud väga hea film ja kus väga hea stsenaarium on täiesti ära lörtsitud. EFS võiks suunata mõne stsenaristikaõpiku tõlkimist. Tundub, et vajaksime kodumaiste ja emakeelsete stsenaristide koolitamist, kasvõi tasulisi kursusi. Täna võime juba kalli välismaise raamatu tõlkimise ja kirjastamise toetamisest mõelda, kuna aasta EFSi eelarves võib leida selleks vahendeid. Stsenaristide koolitamiseks oleme kasutanud Euroopa fondide abi, kombineerides siinpoolset rahalist toetust, suhtekorraldust ja Euroopa fondide abi. Mitu Eesti stsenaristi on käinud kahe viimase aasta jooksul ennast välismaal koolitamas ja kindlasti see töö jätkub ka tänavu. Stsenaariumivõistluse parimad tööd loovad koolituse jätkamiseks head baasi. Planeerime ka välismaa käsikirjaspetsialistide Eestisse kutsumist. Tuleva aasta algupooleks peaks kokku panema Eesti läbi aegade paremate filmikäsikirjade kogumiku. M illine peaks olema käimasolevale stsenaariumivõistlusele saadetav töö ja kui põhjalikult ja mis pikkuses peaks selle lahti kirjutama? Ootame täispika mängufilmi kirjanduslikku stsenaariumi, mis on korrektselt ja autori(te) jaoks lõplikult vormistatud nn. first draft, esimene variant. Rahvusvaheliselt enim kasutatud stsenaarium ikirjutam ise programmi Final Draft (vt. ) abiksvõtmine käiks enamikule kirjutajatest kardetavasti üle jõu (hind rohkem kui 2 50 dollarit), kuigi mitmel Eesti film istuudiol on see programm olemas. Kes teeb stsenaariumi esimest korda, võib vaadata eeskujusid internetist või varem ajakirjanduses ilm unud kirjanduslikke stsenaariume. Kaks näidet: Mati Undi "Desintegraator (Looming, nr. 7, 1997) või Valentin Kuigi Rüütlite aeg (Looming, nr. 2-3, 2001). Mõlemad on täispika mängufilmi kirjanduslikud stsenaariumid. Kes on žüriis? Kõik Sirbi lugejale tuttavad inimesed. Kogenud film itoim etajad Tallinnfilm i aegadest: Millest võiks stsenaariumi kirjutamisel eeskuju võtta? Lisaks Loomingus ilmunud Mati Undi (nr. 7, 1997) ja Valentin Kuigi (nr. 2-3, 2001) stsenaariumile võiks uut ideed ja põnevat lugemist vormistav andekas stsenarist võtta matti: Jaan Kruusvall, Teekond maailma lõppu. Sipelgarada (Eesti Raamat, 1989); Toomas Raudam, Isa sipelgapesa. Inimene, keda polnud. Absoluutne kuulmine" (ER, 1990); Arvo Valton, Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduste aegu (ER, 1990); Ingmar Bergman, "Stseenid ühest abielust (Loomingu Raamatukogu, nr , 1978); Ingmar Bergman, Fanny ja Alexander (LR, nr , 1991); Federico Fellini ja Tonino Guerra Amarcord, (LR, nr. 4-5, 1981); Pier Paolo Pasolini, Teoreem (LR, nr. 7-9, 1990). Mõnda päris head ingliskeelset stsenaristikakäsiraamatut saab laenata Eesti Filmi Sihtasutusest (kontakt: hanna@efsa.ee, tel ) ja kohapeal lugeda rahvusraamatukogu filmitoas. Nimetada võiks Lew Hunteri Screenwriting 4 3 4, Jan Fleischeri nelja loengut raamatus An Approach to Screenwriting for the Feature Film, Robert McKee Story t, väga populaarsed on Linda Segeri stsenaristikaõpikud. T.T. Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Jaak Lõhmus. TEET MALSROOS PÖFFi programmidirektor Tiina Lokk ja tunnustatud film ikriitik Lauri Kärk; Tallinna Linnateatri näitleja ja lavastaja Jaan Tätte; siis mees, kes on lugenud päris palju eestikeelseid filmistsenaariume aastate esimesel poolel, Vanalinnastuudio dramaturg, muide ka Ingmar Bergmani stsenaariumid eesti keelde tõlkinud Ülev Aaloe; siis Õnne 13 režissöör Tõnis Kask, vanameister, kes töötab stsenaariumiga võtteplatsil juba palju aastaid järjest - see on erakordne kogemus. Ja lõpuks kultuuriministeeriumi film inõunik Enn Rekkor ja EFSi poolt mina. Žürii on püütud koostada sel põhimõttel, et ta oleks maksim aalselt sõltum atu institutsioonidest ja film istuudiote otsestest huvidest ning suuteline stsenaariumides kunstilise kvaliteedi kõrval ära tundm a ka Eesti film ipubliku ootusi. Mida nad võiksid eelistada? EFSil on ju mingid omad, mängufilminduse strateegiale vastavad ootused? Tõsi, EFS on deklareerinud, et kunstilise mängufilmi ehk festivalifilm i kõrval on meie prioriteet laiale publikule mõeldud rahvafilm ja samuti lastefilm - need on kolm sammast või vaala, millele Eesti m ängufilm iloom ing ja tootmine peaks tuginema. Et oma rahvas saaks oma ja rahvusvahelised festivalid saaksid oma. Saabunud käsikirjad määravad paljuski ka žürii töörütmi ja edasiliikumise suuna. Kommentaare saame anda alles pärast tulemuste avalikustamist. Mitu käsikirja on juba võistlusele saadetud, palju te neid üldse ootate ja kuidas jagunevad auhinnad? Varasemate võistluste kogemuse põhjal võib oodata suurt lainet viimastel päevadel, siis veebruari algul. Eelmiste stsenaariumivõistluste žüriide töös osalenud asjatundjad on ju l genud ennustada, et laekub stsenaariumi. See oleks juba väga hea saak, mida hakata sõeluma. Kuidas jagunevad auhinnad, seda otsustab žürii õunte pealt, nagu ütles Joosep Toots. Auhinnafond on krooni. Olgu lisatud, et stsenaariumivõistlus peaks saama regulaarseks, see tähendab, et järgmine võistlus peaks algama aasta teisel poolel. Küsis TARMO TEDER 15

16 K U N S T i jaanuar 2002 Kunstihoone kadumine punasesse ruumi Maile Grünbergi väljapanek Tallinna Kunstihoones 13, jaanuarini Maile Grünberg torkab alati silma. Nii inim e sena kui loominguga. Ja kindlasti valis ta suurnäituse tegemiseks teadlikult aastavahetuse, mis lisab oma pidulikkuse ja vahujoogimölluga kõigele ettevõetavale mingi ilutulestikulise suure ja plahvatava joone. Ka sümboolselt on sel ajal kõigile ühesugune tähendus: üleminek vanast uude, kõikelubavasse ja noorde aastasse. Kunstihoonelegi, mis Grünbergi näitusele sisse astudes küll täiesti kaob, muutudes vajalikuks, kuid eba-' oluliseks pakkepaberiks, on antud pidulik lisaülesanne - vääristada lumist Vabaduse platsi punase valgusega. See pole küll just seda värvi punane, aga natuke liiguvad mõtted ka kallile bordellile, verinoorele energiale ja pilgeni täis klaasile. Aga see on kõik üks sisseharjünud märksõnade kärts-mürts. Tegelikult on Maile Grünberg fenomen. Natuke musta ja valget, tilgake sinist ja rohelist, kokku on aga kõik punane. Grünberg kasutab ka ise iga võimalust punast kanda ja punasest rääkida. Omamoodi naljakaski, et nagu muidu ei torkaks küllalt silma? Punasel on meie kultuuriruumis tõepoolest tähelepanu nõudva kirevärvi koormus kanda. Osa inimesi vaid seda värvi tahtvatki: et annab energiat, laeb seksuaalsuse ja julgusega. Osa jälle ei suutvat punases ruumis hetkegi veeta: et teeb närviliseks ja võtab viimasegi elaanikübeme. Võimaluste paljususe illustreerimiseks olgu lisatud, et näiteks Tiibetis mõtisklevad m ungad nimelt punastes meditatsioonisaalides. Kunstihoone peasaal on maast laeni punasele üles ehitatud. Saali kaugemas otsas lamaskleb kaks aset, oranžpunased, lainetavaid kehavorme meenutavad tugitoolvoodid. Siidpehmed, inimnahksed, kusagil, mingis teises fantaasiasööstus riivamisi kui varem nähtudki. Keset punast ruumi (ka põrand on punaste plaatidega kaetud, kallavast punasest valgusest rääkimata) troonib Maile Grünbergi kuulus sammaste ja metalltuttidega voodi, mis viitab nii sadomaso võimalustele kui heale huumorile. Sel näitusel märkasin, et fetišvoodi on pool meetrit lühem, kui meieaegne keskmine inimene pikaliheitmiseks vajaks. Polegi magamiseks? Hoopis mitut moodi istumiseks? Nahk vastu nahka. Ruumi külgedel võime nautida uuemaid ja vanemaid puhta ja selge vormiga mööbliesemeid, mis on seal küll rohkem ruumi kui iseenda eksponeerimiseks. Sest Maile Grünberg ei ole piirdunud oma loodud mööblitükkide kenasti paigutamisega, vaid on Diivan Long Signe Kivi tekstiil. Komplekt Miil 1998 loonud uue ruumi, kuhu need lihtsalt muu hulgas ka hästi sobivad. Ja sellesse, Kunstihoones nii tavapäratusse ruumi astudes satuksid kui riituspaika, kus kohe-kohe algab ilu ja erootikat kummardava usulahu kultustalitlus. Näitusel on Maile Grünbergi 35 aasta looming. Nii palju on olnud aastaid, mis PIIA RUBERI FOTO Maile Grünbergi fenomen Maile Grünberg on vaieldamatult fenomen. Grand lady kõlab tema puhul täiesti harjumus-, isegi lausa suupäraselt. Tuleb vaid oid ära unustada - paigalseis, isegi traditsioonilisus on Grünbergi puhul välistatud. Postmodernistlik avatus tundub kuidagi eriliselt talle sobivat. Kuid ega Grünberg pole meie kunsti ainuke tuhast heleda leegiga tõusnud fööniks. Esimese hooga meenub Urve Küttner, kuid on teisigi. Mis teeb siis ikkagi igavesti noorest grand ladyst fenomeni? Taust ja eeltingimused Maile Grünberg, aga ka Urve Küttner, Toomas Rein, Jaak Soans, praegu kuuekümneseks saanud-saav põlvkond sattus kunsti tulema 1960ndate lõpu sulaajal. Nad olid kui õnnesärgis sündinud, kes juhtusid olema õigel ajal Tallinna Kunstihoone Fond on saanud taas uue nõukogu. Uue nõukogu esimeheks valiti kunstiteadlane Harry Liivrand. 16 õiges kohas. Nende õpetajad olid hariduse saanud XX sajandi alguse modernismi vaimus, teinud läbi traditsioonilisema, isegi akadeemilisema kontrollietapi ning suutsid 1960ndate algul ühendada varasema kogemuse uue teabega. Iseäranis käib see keskkonda kujundava kunsti, arhitektuuri ja interjöörikunsti kohta. Modernse sisekujunduse saavad kohvikud Pegasus, Szolnok. Väino Tamm, Vello Asi, Leila Pärtelpoeg, Udo Ivask leiavad võimaluse olla osa rahvusvahelisest suundumusest ning ühendada rahvusliku historitsistliku kogemuse modernismiga. 1960ndate lõpul - 70ndate algul tulijatele on tee lahti tehtud, see vajab vaid teoreetilist põhjendust - ajaloo ja kaasaegse keskkonna ning koha(liku) vaimu tõlgendamist. Kultuurilehes Sirp ja Vasar ilm u vad pidevalt arutlused keskkonna, disaini, kitši Kas Kunstihoone järgmise viie aasta tegevuses muutub midagi? Kaugemast tulevikust on veel vara rääkida, uus nõukogu on koos käinud vaid kaks korda ning tegelenud põhiliselt organisatoorsete küsimustega. Nii oli juriidiliselt vajalik pikendada Anu Liivaku volitusi Kunstihoone intendandina (leping sõlmiti praegu üheks aastaks). Varasematel aastatel palju vaieldud küsimuse suhtes Kunstnike Liidu aastanäituste korraldamisest Kunstihoones on nõukogu seisukohal, et KL kui Sihtasutuse Kunstihoone Fond üks osanik ja finantseerija peaks selleks võimaluse igal aastal siiski saama. Et vältida tulevikus piinlikke situatsioone, kus näitusega kaasnevate skandaalide puhul ei suudeta Harry Liivrand otsustada, kes näituse eest konkreetselt vastutab, tegime Liivakule ettepaneku läbi vaadata ka Kunstihoone ja kuraatori lepingu juriidilised alused. ja ilu üle. Ajakiri Kunst ja Kodu muutub radikaalselt: olmelised nõuanded surutakse tagaplaanile, vaimustutakse ruumipoeesiast ja metafüüsikast, tutvustatakse võõrast ja uuritakse oma ajalugu, mõeldakse loodava funktsiooni ja adressaadi peale. Asutakse kõike seda ka kunstiinstituudis õpetama. Vaatamata tõsiasjale, et noored radikaalsed mööblikujundajad, sealhulgas ka Maile Grünberg, asuvad tööle tööstusesse - Standardisse ja Kooperaatorisse, on nõukogulik tootmine aeglane ja paindumatu. Väljund otsingute - moodsa esememaailma vormikeele ja võimaluste tutvustamiseks leitakse legendaarsetel Ruumi ja vorm i näitustel aastast hakkab näitustel esinema ka Maile Grünberg. Esinema, silma paistma ning preemiaid noppima. Roll ja tähendus aasta Ruum ja vorm oli disainerlike ideede näitus, eitas julgelt funktsiooni ja vormi lihtsustatud seoseid, oli eksperiment. Näitust retsenseerinud kunstiteadlane Leo Gens tõstab esile Maile Grünbergi oranži (argielus ja tootmises mõeldamatut värvi) leentooli: Tolles suurt õit või mingit teist taimeriigist tuletatud kujundit meenutavas väga ilusas esemes peitub midagi muinasjutulist, temas tunnetame orgaanilise looduse ja tehiskeskkonna vahel kujunevaid, sõnadega raskesti väljendatavaid seoseid. Kõnealune tool oli näiliselt abstraktne skulptuur, ometi oli ta siiski tool, millele võib kadedusega vaadata nii mõnigi dekoratiivsete vormidega tegelev skulptor või keraam ik. (Sirp ja Vasar 7. IV 1972; minu rõhuasetus siin ja edaspidi - R. V.) Ka poleemilisi vastukajasid tekitanud aasta näitusel tuuakse taas esile Grünbergi. Maria Liive kirjutab: On üksikuid töid, mille puhul võib nautida ehtsat vormimängu ilma utilitaarsusele mõtlemata (Maile Grünbergi, Helle Gansi ja Loomet Raudsepa boksid). (Sirp ja Vasar 7. I 1977). 1970ndatest on meie disaini klassikasse läinud Maile Grünbergi Poptool. 1980ndaist, vaatamata aigusaastate tiigistunud vaikusele, elavneb arhitektuurielu, ka sellega tihedalt seotud sisekujudus. Eesti arhitektuuris ja ka sisekujunduses, nii kummaline kui see ka pole, levib postmodernistlik mõte aastal pälvis Maile Grünberg kujunduskunsti aastapreemia. Taevo Gans põhjendab žürii valikut järgmiselt: /M aile Grünbergi kujundatud/ "Ruum ja vorm oli lakooniliselt, avatud ruumi printsiibil kujundatud, hajutas harjum uspärase kujutluse Kunstihoone ruumide mahust ning oli soodsaks taustaks küllalt tihedale ja komplitseeritud ekspositsioonile. (Sirp ja Vasar 1. XI 1985) aastal, rõhutades ruumikujunduse juures selle kunstilist tähenduslikkust, toob Krista Kodres meie parimate näidetena esile Maile Grünbergi kohviku Toome sisekujunduse ning Rein Lauri Kooperaatori näitusesaali. Ta leiab, et kunstnikud on ära tabanud võimaluse midagi öelda ja see midagi jõuab reaalse sõnumina meieni (Kunst ja Kodu, nr. 57). 1990ndatel postmodernistlik olukord jätkub: kogu aeg tuleb uut teavet, uusi ideid, renoveeritakse, miksitakse pastišše, lavastatakse uusi kooslusi. Kuid nagu ikka juhtub, tuhat ja üks võimalust teoorias viis eklektikani, heal juhul väljendusrikka, halval lihtsalt igava eklektikani. 1990ndate algul tõuseb Maile Grünberg kuidagi eriliselt esile: irriteerivad punased

17 11. jaanuar 2002 K U N S T kalendri järgi jäävad praeguse hetke ja vanemate väljas olevate objektide loomise vahele. Aga... aeg, mis möödunud, on seisnud. Vanimad esemed ja eile tehtud toolid on kõik kaasaegsed, moodsa mööbli parimad näited. On märkimisväärne, kuidas inimene, ikkagi ju kaduv hingeke ja väsiv vaimuke, suudab üle olla ajast ja moest, olles lihtsalt alati noor ja moodne. Nagu ise luues moodi ja liigutades aega. Ühest ruumist on tehtud kunagine popbaar Corrida, vedades 'sinna kohale samaaegsed punased pargipingid ja paigutades need nii, et nad jätkuvad seina katvas üleelusuuruses fotos ning tekitavad tõetruu illusiooni ammumöödunud ajast. Ajast, mil Maile Grünbergi ruum oli nii moodne, et Eestis isegi veidi keelatud, rohkem nagu ulm eline külalism õte kusagilt välism aalt, kuhu ei pääsetud. Muide, ka Grünberg ise mitte. Nüüd, lahtiste ustega ühiskonnas on ta endalegi ootamatult avastanud, et nii mõnigi teine kunstnik maailmas on kasutanud ruumiküsimuste lahtimõtestamisel samu võtmeid, vaid selle vahega, et nemad seal on hirmus kuulsad trendiloojad. Maile Grünbergi näitusel on ka üks selline punkt, kust avaneb vaade, mida võiks võrrelda absoluudikogemusega. Seisad Corridaruumis, seljaga baaripinkide poole ja vaatad uute toolide saali. See, kuidas need painutatud vineerist neljajalgsed piklikku näitusesaali üles on seatud, annab aimu ammendam atutest geniaalsusesähvatustest, mis Maile Grünbergi veel ees võivad oodata. Ja muidugi on uus tool moodne ja nooruslik nagu kõik näitusel vaadatav ja nagu kunstnik isegi. Võibolla tuleks selles küsimuses pöörduda meditsiini poole, vast suudab keegi sealt ära seletada igavese nooruse fenomeni? Grünberg ise oma fenomeni üle ei arutle. Ütleb vaid, et porgandikreem, mida ta kasutab, tegevat imet, ja lisab, et kunagi ta valis selle värvi järgi. Jälle üks punane. KERTTU SO ANS ruumid, vaoshoitud valged moodulid, kontrastsed pinnad. Krista Kodres kiidab kujundaja suutlikkust koha imago loomisel: "Kõike ühele kaardile pannes - uskudes punase värvi ruumivormivasse potentsiaali - õnnestus Grünbergil tekitada originaalne kohvikumiljöö aastal ilmunud' kujunduskunsti käsitlevas monograafias lisab Krista Kodres Maile Grünbergi aktivapoolele postmodernismi lavastuslikkuse valdamise, kasutades kunstniku stiili iseloomustamiseks eesliidet neo - neo-artdeco, neomodernism, neopop. Fenomen? Mida siis on kriitikud enam kui kolme aastakümne vältel Maile Grünbergis hinnanud? Seoste nägemise ja loomise oskust; ehtsa vormi(aga ka värvi)mängu valdamis-, kuid funktsionaalsuse säilitamissuutlikkust; originaalsusepüüet, kuid siiski delikaatsust teiste suhtes; arusaadava sõnumi loomist, riskijulgust, tervikunägemist jne. Kuid see on vaid väike osa kogu senisest retseptsioonist. Gaston Bachelard räägib Ruumipoeetikas ülistatud, õnnelikust ruumist kui ruumist, mis sisaldab kokkusurutud aega - mälestusi, kujutlusi, unelusi, sissepoolepööratust. Ka Jean Baudrillard räägib praegusaja massitootest (algselt disaineri loomingust) kui eliidi seest pärit mudelist, kui oma maagilisest objektist. Nii on tänane tippkujundaja sümbolilooja. Sümbolit saab luua vaid riskides, kõike ühele kaardile pannes, kuid siiski unustamata tervikut ning arusaadavat tähendustiinet sõnumit. Mõned Maile Grünbergi õnnelikud ruumid on hävinenud, mõned aga veel alles. REET VARBLANE Noise & Input Videost, Portugalist ja muust M inu kaastunne neile, kes ei vaevunud detsembris külastama portugali videokunsti näitust High Input, Low Noise Roterm anni soolalaos. Tehniliselt perfektselt v iim istletud (kõiki töid näidati DV-mängijate pealt), hästi disainitud ja portugali noorema kunsti tippudest koosnev näitus (High Input) oleks väärinud kindlasti enam at kui nupukest leheserval (Low Noise). Kõik teosed sellel näitusel olid valm inud spetsiaalselt Tallinnas esitamiseks, mis peaks olema ühele provintsipealinnale m ärkim isväärne saavutus. Kunagi kuuekümnendatel, videokunsti varases lapsepõlves, oli video ühe viimase kunstiutoopia teenistuses. Hipihingega avangardistid uskusid täiesti siiralt video maailmaparanduslikesse võimetesse. Need tormasid, kaamerad käes, barrikaadidele. Romantilisemale osale neist kirgastus videos lausa zen - kõik ainult seetõttu, et videopilt on oma olemuselt demateriaalne, seda tuleb kuhugi projitseerida, ja see tähendas loobumist füüsilisest kunstiobjektist, mida saab käega katsuda ja Sothebys kõva raha eest maha ärida. LSDd otsast lõpuni täistopitud psühhedeeliku naiivne unistus nägi videokunsti sünnis terve ühiskonna vaimsemaks muutumise märki. Feministid nägid aga videos meesšovinistliku maailma poolt determineerimata kunstivahendid mille kaudu naisel lõpuks ometi õnnestub oma tõelist mina tundma õppida. Pole vist vaja lisada, et seda kõike ei juhtunud. Isegi viimased fem inistlikud teooriad on kuulutanud naiselikkuse tuuma otsingud lõplikult läbikukkunuks ning osundavad, et igasugune feminiinsuse representatsioon on alati konstruktsioon või osa laiemast konstruktsioonide kompleksist. No see selleks. Mis aga tõesti teoks on saanud, on John Baldessari ja Nam Jun Paiki ühine unelm video muutumisest sama loom ulikuks kunstivahendiks nagu pintsel ja lõuend. Muutunud on ta aga isegi loomulikumaks. Eestis on lood muidugi palju kehvemad ja' videovaenulikkus kümneaastasest enesetõestamisest hoolimata veel täiesti tajutav. Pole vaja teha muud kui lüüa lahti eelmise nädala Eesti Ekspress, et lugeda videovaatamise kahjulikkusest näitusesaalides ning lootusest maalikunsti renessansile, millele Päevalehes annab oma õnnistuse ka täiesti mõistetamatutel põhjustel kunstiküsimustes autoriteediks peetav Linnar Priimägi. Selgesti on aga mõistetavad need ideoloogilised põhjused, miks propageerib Priimägi kunsti, kus tema mütoloogiliste uskumuste, salaihade ning reliktse valgustusfilosoofiaga on veel midagi peale hakata. Ja üleüldse: kuidas saab tõsiselt võtta meest, kes Sõnumilehe veergudel üritab tõestada, et ainus kunstiteaduslik probleem on see, kui vintis on kuju? Videovaenulikkus on osa laiemalt levinud sitakunsti diskursusest, sest eks pane need õilsa ja vaimse kunsti hääletorud ju need kaks asja omavahel kokku nagu keskajal prostitutsioon, leepra ja hereesia. Ja ometigi seisavad need ülivaimsed humanitaarid kõigest oma m ajanduslike huvide eest, lootes oma sõnavõttudega saavutada kujutavatele kunstidele antava raha vähendamist või kui tegu on kunstnikega, siis vähemalt seda, et selle raha saaksid nemad. Ma ei üritagi väita, et kõik, mis videokaamera abil iial tehtud, oleks läbinisti geniaalne (ma loodan, et kusagil on olemas selline video, mida isegi Raivo Kelomees ei ole valmis tolereerima). Hoopis naiivne oleks aga loota, et pintsel ja õlivärvid garanteerivad hoobilt meistriteose ja presidendi näitus, kulla Linnar, ei tõestanud muud kui igavuse ja konservatiivsuse kohutavalt väsitavat ja rusuvat sümbioosi. Ometigi on maali- ja videokunsti vahel täiesti selge süntaktiline ja kontekstuaalne seos. Olen mitmel puhul rõhutanud ja teen seda veelgi, et videokunsti kõige iseloomulikum omadus on paradoksaalsel kombel - puudumine. Konnotatiivsel tasandil ei ole midagi, mis tähistaks videokunstilikkust paremini kui eelkõige kompleksse film iliku struktuuri puudumine. Tegemist on videokunsti keskse konventsionaalse koodiga, mis ei ole päritud mitte film ikunstilt ega televisioonilt, vaid klassikalistelt, staatilistelt kunstivormidelt nagu maal, foto või skulptuur. Videokunst on eelkõige pildilis-kujundiline ja mitte pildilisnarratiivne struktuur. Selle konventsionaalse koodiga võib võidelda või mitte, kuid selle olemasolu on paratamatus. Kõige paremaks näiteks on siin Pietro Dinis Reis, kelle video Pieta ei ole laenanud klassikaliselt maalikunstilt mitte ainult vormi, vaid ka kristlikust ikonograafiast pärit kanoonilise süžee ja isegi poosi. Tegemist on teosega, mille kallal Priimäel on kerge rakendada oma poosiloolisi arhaisme ja Ants Juskele kirgastuks tsitaadilisuses kindlasti jälle isatapjaliku modernismi lõpp. Viimane analüüs ei annaks meile m idagi peale ühe kunstiteadusliku klišee, esimene aga oleks kõigest üks mõõde teose semiootilises struktuuris. Priimägi paigutab aga selle keskele ja välistab kõik ülejäänud. (Imelik küll - ajal, mil kunstiteadus üritab oma aparaatust ja kunsti tõlgendushorisont! avardada, üritab Priimägi teda kastreerida ja m ingitesse ajast ja arust konventsioonidesse suruda.) Palju huvitavam on aga siin video- ja klassikalise maalikeele interaktsioon ning see, miks ja kuidas on kunstnik ühe väga kindla sem antilise üksuse toonud oma personaalsesse mängu. Esmapilgul tundub, et pilt on fotograafiliselt staatiline. Me näeme toolil istuvat naist, kes silmagi pilgutamata vaatab kaadrist välja. Tema kõrval vasakul (ikonoloogia reeglite järgi tema paremal käel) näeme põlvitamas meest, kunstnikku ennast. Äkki hakkab naise käsi vargsi silitama mehe pead, ilma et ükski muskel tema või mehe näol liiguks. Pikad hoitud poosid, tardunud ilmed ning m inimaalne liikum ine kaadris kuuluvad Bill Viola videote repertuaari; tema on kõige järjekindlam alt lavastanud sedasorti vaikelulisi videosituatsioone. Säilitades küll religioosse stseeni intiimse pateetika, ei ole aga Reis ja tema modell etendamas religioosset kostüüm idraam at. Kunstnik rõhutab olukorra sekulaarsust igapäevase riietusega, kasutades ikonograafilist süžeed personaalse draama lavastamiseks lihtsalt ära. Loomulikult pole vähetähtis ka Portugali katoliiklik traditsioon ja kultuurilooline kontekst tervikuna, mis peegeldub nii Caterina Campino kui ka Francisco Quierose teostes. Pildisüntaktika on antud näituse kontekstis muusika kõrval teine kõiki kunstnikke ühendav lüli - staatiline kaamera ja väljadestilleeritud kujund, tehniline perfektsionism oma parimas vormis. Pildikeel, milles analoogsel viisil Eestis suudavad kaasa rääkida vaid Jaan Toomik ja Ene-Liis Semper. (Olen praegu mõnede kunstnike mõnede teoste suhtes ülekohtune, tean seda.) Erinevalt portugallastest ei suuda enamik Eesti kunstnikke siiski nii kontsentreeritud pildikeelt leida ega ole päriselt aru saanud, kumba nad taotlevad - kas narratiivset jutustust või kujundi keskset pilti. Loomulikult lükkab kunstiline ülbus need süüdistused tagasi ja põhjendab kunstilise taotlusega, kuid mis siis teha, kui need taotlused ei veena mitte üks põrm? Samuti on muuseas ka suurema osa maalikunstiga, nii et vahet pole. Piedro Dinis Reis rääkis ettekannete päeval, kuidas ta teeb enne lõpliku teose valm imist lõputult visandeid nii paberil kui ka võtteplatsil. Eesti kunstnikel seda harjumust vististi ei paista olevat. Ja isegi kui tegemist on fras/7-videoga, siis miks ma viitsin vaadata Paul McCarthy dementset sehkendamist ja ketšupi- ning šokolaadiorgiaid tundide kaupa, nii et jään Hamburgis peaaegu lennukist maha, samas kui eesti omad ajavad paremal juhul haigutama? Sihiteadlik saast vaimustab, saast ilma sihita, teadmisest rääkimata, on lihtsalt saast ja paneb ainult õlgu kehitama. Nii et olen asunud endale vapralt vastu vaidlema. Põhimõtteliselt ei häiri mind mitte konventsiooni rikkumine, vaid suutmatus valitud diskursiivset raami välja pidada. Campino, Quierose ja Rui Toscano videod on trashist muidugi priid, nende kujundid on äärmiselt lihtsad ja puhtad, kui järele mõelda, siis võib-olla isegi sümbolistlikult naiivromantilised - mis see Campino poksikinnastes peotantsupaar ( Everlasting Love ) või Quierose loomade rongkäik ( Breeding Ground ) siis ikka nii väga ära ei ole. Kuid nad on perfektselt välja peetud, töötavad ja jäävad meelde. ANDERS HÄRM 17

18 U U D I S E D A A A A A A A A A A A A A A A A A A A jaanuar MUUSIKAMAAILM Milano La Scala sulgeb uksed Avanud uue hooaja 7. XII inglase Graham Vicki tehtud Verdi Otello uuslavastusega peadirigent Riccardo Muti juhatusel (nimiosas P. Domingo) ning andnud sellega viimased etendused 28. ja 30. XII, suleti Milano La Scala teatrimaja kaheks aastaks üm berehitusteks ja renoveerimiseks. 1770ndail ehitatud ja kaua põhjalikku uuendamist oodanud La Scala läheb tellingutesse tänu sellele, et Milano eeslinnas Bioccas avati umbes sama kohtade arvuga (2400) uus teatrimaja Teatro degli Arcimboldi, mis ehitati kuulsa Vittorio Gregotti arhitektuuribüroo projekti järgi. Nii peaksid uude majja, kus arvestatud La Scala orkestri ja lava suurusega, sobima ka La Scala vanad lavastused ning alanud aasta esimene uuslavastus Verdi Traviata sünnib jaanuari lõpul juba siin. Kui La Scala oma majja tagasi läheb, jääb Teatro Arcimboldi suurte külalistruppide jaoks. Schönbergja Kandinsky Nimetuse all Schönberg ja Kandinsky - maalikunst ja muusika dialoogis toim ub kahele suurele kunstiuuendajale pühendatud näitus Uues Tretjakovi galeriis ja kontserdisari Moskva Konservatooriumi Suures saalis. Ühisürituse korraldab helilooja Vladimir Tarnopolski. Näitusel on väljas nii Vassili Kandinsky kui ka Arnold Schönbergi taieseid. Kandinsky kuulis esmakordselt Schönbergi m uusikat aastal, nende esimene kohtumine leidis aset vahepeal tekkinud kirjavahetuse järel aastal. Kontserdid tutvustavad rahvusvahelisele publikule Schönbergi kõrvuti vene mitmete aegade avangardistlike heliloojatega, kelle hulgas Nikolai Roslavets, Jefim Golõšev, Aleksandr Mossolov, Arthur Lourie või Sergei Prokofjev; esinejateks on Trapeze Quartett, Berliini Filharmoonikute liikm eist koosnev Sharoun Ensemble jt. Preemiaid ja tunnustusi * Saksa Švaabimaa linn Gmünd andis kolmandat korda välja Euroopa kirikumuusika preemia, mille laureaadiks pärjati tšehhi helilooja Petr Eben (7 2 ). Kõrvuti Eino Tambergiga sai Eben kuldmedali ülemaailmsel festivalil Moskvas 1957 oma Kuue armastuslaulu eest. Maestro on tegutsenud ka Praha TV ning Praha Filharmoonia (Pragokoncert) muusikadirektorina. Tuntud oreli-, koori- ja vokaalsümfooniliste ( Missa Adventus, Apologia Sokratus, In Honorem Caroli ) oopuste autorit, kellelt tellinud teoseid Salzburgi Mozarteum, Austria Raadio, Cardiffi või Kasseli festival, Hollandi Tantsuteater jt ning keda on kutsutud paljude koorikonkursside žüriide etteotsa, on aeg-ajalt ka Eestis ette kantud. * Sügisest Berliini Filharmoonikute peadirigendiks tulev Simon Rattle sai Austria valitsuse kõrge autasu, Teaduste ja Kunstide I klassi auristi silmapaistvate esinemiste eest Viini Filharmoonikutega orkestri kodulinnas ja välismaal. * Saksamaal Forberg-Schneideri Fondi poolt alates aastast välja antava Belmonti preemia nüüdism uusikat esileküündivalt esitavale soolointerpreedile pälvis noor prantsuse pianist Florent Boffard (s. 1964). Preemia vääringus eurot on kõrgemaid kunstidele loovutatavaist kogu Euroopas. Äsja oli pianist Hanspeter Kyburzi Klaverikontserdi solistiks Amsterdami.Concertgebouws teose Hollandi esmaesitusel, mil Hollandi Raadio SOd juhatas Opernwelti aasta dirigendiks valitud Sylvain Cambreling. Witold Szalonek lahkunud 74aastasena suri Berliinis nimekas poola helilooja, pianist ja veel enam hinnatud pedagoog W itold Szalonek. Szalonek oli silm apaistvalt lõpetanud Katowice KMK (1 956), olnud samas aastast 1967 professor ja ka rektor aastast täiendas ta end Nadia Boulanger juures Pariisis. Aastail tegutses maestro teooria- ja kompositsiooniprofessorina Lääne-Berliini Kunstide Kõrgkoolis, jätkates emeriitprofessorina. Tunnustatud autoriteedina oli ta külalisprofessor ka Münsteri, Osnabrücki, Heidelbergi, M annheim i, Ärhusi, Grazi, Helsingi, Krakovi, Varssavi, Jyväskylä ja Turu vastavalt ülikooli või m uusikakõrgkooli juures. Kodumaal ja kaugemalgi oli Szalonek tunnustatud helilooja, keda m ängitud Varssavi sügisel juba alates aastast, kes oma avangardistlikke taotlusi ja leide ka teoreetiliselt nii sõnas kui uuendatud noodikirjas suutis põhjendada. Szalonek oli valitud mitme kõrgkooli (sh. Münsteri, Krakovi jt.) audoktoriks ning akadeemia (M annheim) liikmeks. PR IIT KUUSK 18 Roman Baskin ja Anu Lamp Vanalinnastuudio Intiimses loos h e iki laan Esietendus Vanalinnastuudio suures saalis Täna on Vanalinnastuudios selle aasta esimene esietendus, lavale on jõudnud Tom Kempinski näidend Lahuselu, mille lavastas teatri pealavastaja Roman Baskin. Žanrimääratlusena leiab afišilt lavastaja leitud väljendi tugev tõmme üle ookeani. Sellest ei loe küll välja, kas tegu on komöödia või draamaga, kuid see kajastab näidendi olemust, sest tegelasteks on kaks teineteisest huvituvat inimest, kellest üks elab Londonis ja teine New Yorgis, kusjuures näitekirjanikku mängib Roman Baskin ise ja ameerika näitlejannat Anu Lamp. Lavastaja on nõus ka täpsustama: Eluline komöödia, ma ütleks. Elu on ikka kohati väga koomiline, eriti, kui see ei juhtu sinuga, siis ikka naerad. Tom Kempinski nimi pole eesti vaatajaile tundmatu. Tema seni kuulsaimat näidendit Duett ühele (m ille eest ta pälvis a. Londoni teatrikriitikute auhinna) mängis а. ka Eesti Draamateater (rühmatöö: Juhan Viiding, Tõnis Rätsep, Rita Raave). Sama näidendi järgi väntas film i kuulus vene režissöör Andrei Kontšalovski. Lahuselu esietendus a., lavastajaks nimekas Michael Attenborough ning üheks peaosaliseks David Suchet, keda maailm tunneb ennekõike detektiiv Poirot kehastajana. Mõned aastad hiljem sai film iks ka Lahuselu. Eesti keelde on "Lahuselu tõlkinud Joel Sang, kunstnikutöö tegi noor EKA tudeng Jaanus Laagrikül. Ehkki tegemist on kahe-inimese-näidendiga, tuleb lavastus välja teatri suures saalis. Selle kohta kommentaar külalisnäitlejalt Anu Lambilt: Ma ütleksin, et mõõdukalt suures saalis. Teinekord mõjub suur saal isegi intiimsemalt. Selles tükis me ei saa ninapidi koos olla. Meil on vaja teineteise juurde jõudmiseks ruum i. ÜLEV AALOE Mikiver aitab Vanemuise lavale rekvisiitori! 12. I esietendub Tartus Sadamateatris Eberhard Streuli lauludega kabaree-etendus Teatrirüütel, mille peategelaseks on rekvisiitor. Rekvisiitorita pole teatrit. Seda tõde avastatakse ka Eberhard Streuli kabaree-etenduses Teatrirüütel. Täna õhtul jääb etendus ära, aga miskipärast on publik saalis. Ja ära ei lähe. Ning siis taipab rekvisiitor, et see on tema tähetund. Aastaid on ta hiljukesi, lava taga seisnud ja õigel hetkel näitlejale vajaliku rekvisiidi, näiteks poti pihku pistnud. Näitleja võtab poti, läheb lavale ja särab. Pärast viskab poti nurka. Sära jääb näitlejale ja isegi potile. Rekvisiitorile jääb pott. Ta teab monolooge ja aariaid sõna-sõnalt peast. Ta on ära õppinud maneerid, diktsiooni, kõnnaku. Ja nüüd on publik tema päralt. Ja ta särab. Teatrirüütli" on lavastanud Mikk Mikiver, kunstnik on Ervin Õunapuu. Rekvisiitor, näitleja, solist ja koor Jüri Lumiste. Tuumafüüsikud Vanalinna Muusikamajas б. I esietendus Vanalinna Muusikamajas Eesti Draamateatri egiidi all Michael Frayni "Kopenhaagen. Kopenhaagen on näidend kahest maailma ju h tivast tuum afüüsikust, õpetajast ja õpilasest, kolleegist ja sõbrast, Nobeli preemia laureaadist - sakslasest Werner Heisenbergist ( ) ja taanlasest Niis Bohrist ( ) aastal sattusid tippteadlased teine teisele poole "rindejoont. Heisenberg on natsi-saksamaa tuum auuringute juht, Bohr aga okupeeritud Kopenhaagenis liitlasriikide teenistuses. Äkitselt pole nad enam mitte ainult kolleegid ja konkurendid teaduses, vaid poliitika mängukannid: kõike varjutab suurriikide vajadus tuum apom m i järele, mille tegemine või mitte tegemine sõltub ka nimelt nende uuringutest! Ühel päeval aastal teeb Heisenberg mõistatusliku visiidi Saksamaa poolt okupeeritud Kopenhaagenisse, kus elavad Niis Bohr ja tema naine Margrethe, ja külastab oma endist õpetajat, sõpra. M illest nad räägivad? Ajaloost on teada, et see kohtumine toimus nelja silma all - see, millest näidendis kõneldakse, on teravmeelse inglise kirjaniku Michael Frayni kujutlus. Küllap oli see äärmiselt pingeline psühholoogiline duell - täis lõpuniütlematust, kahtlusi, vihjeid, ettevaatlikkust, mida samas varjutas kahe tippteadlase varasem lähedane sõprus ja uurijakirg. Kopenhaageni on lavastanud Mikk Mikiver, kunstnik on Ervin Õunapuu, tõlkija Anu Lamp. Osades Ain Lutsepp, Guido Kangur ja Maria Klenskaja. Vene teater ei tõsta piletihindu Alates aasta 1. jaanuarist on kehtestatud teatripiletitele käibemaks, mis moodustab 5 protsenti pileti hinnast. Enamik Eesti teatritest tõstab alanud aastast piletihinda, arvestades uusi eraldusi maksuametile. Vene Draamateater otsustas jätta hinnad samale tasemele, pidades silmas eelkõige vaatajate huve. Teatri direktori Marek Demjanovi arvates ei oleks piletihinna tõus paljudele vaatajatele taskukohane, seda enam, et hinnad tõusevad hooaja keskel. Soodustuste ning piletite hinnapoliitikat hakkab vene teater arutama koos tuleva hooaja plaanide kinnitamisega eeloleval kevadel. TANTS Eesti tantsijad-koreograafid teevad ilma Mitmel pool maailmas esineb projektides vähemalt seitse Eesti tantsijat. Kõrgeim kontsentratsioon Eesti tantsurahvast on hetkel Berliinis. 12. jaanuaril esietendub B erliini tuntuim as tantsuteatris Theater am Halleschen Ufer tantsukom panii Rubato lavastus "Duty Free, milles osalevad Anna-Liisa Lepasepp ja Jarmo Karing. Saksamaa legendaarsete koreograafide J utta Helli ja Dieter Baumanni lavastuses löövad kaasa veel neli tantsijat Saksamaalt, Hiinast ja Kanadast. Proovid algasid eelmise aasta septembris Tallinnas ning jätkusid novembrist Berliinis. Kokku on jaanuaris Berliini planeeritud 12 etendust. Duty Free kaasprodutsendiks on agentuur 2. tants. Lisainfo: w w w.thub.de aasta esimesel päeval algas Berliinis kuulsa prantsuse-saksa koreograafi Xavier Le Roy projekti Extensions intensiivnädal, kuhu kutsutud tantsijad-koreograafid mitmest maailma riigist töötavad tantsu ja mängu suhete uute ideede kallal. Projektis osalevad ka juba üle aasta Xavier Le Royga koostööd teinud Mart Kangro ja Raido Mägi. Tegemist on protsessi keskse üritusega, mis etendusteni jõuab harva. Seekord tullakse oma ideedega huviliste ette jaanuarini Haus der Kulturen der Weltis. 23. jaanuarist 2. veebruarini toim ub Berliini Akademie der Künste korraldusel koreograafide ja heliloojate koostööprojekt, osalemiskutse on saadetud Euroopa noortele lootustandvatele koreograafidele ning heliloojatele. Ainukese Ida-Euroopa esindajana sai kutse Mart Kangro, teised osalejad on koreograafidest Christina Ciuke (Berliin), Martin Nachbar (Frankfurt), Myriam Gourfink (Pariis) ja Reinhild Hoffmann (Berliin) ning heliloojatest Robin Hoffmann, Benjam in Schweitzer, Helmut Zapf ja Isabel Mundry. Uue aasta esimesel nädalal alustasid Merle Saarva ja Krõõt Juurak Aarnhemis (Holland) proove oma tantsuetendusega Next. Proovid toimuvad kuulsas Aarnhemi tantsukoolis (School of New Dance Development), kus Krõõt Juurak on lõpetamas õpinguid. Veebruari lõpus Tallinnas esietenduva lavastuse kaasprodutsentideks on School of New Dance Development ja agentuur 2. tants. Koreograaf Katrin Essenson, üks ühenduse S.P.A. hingi, on kutsutud külaliskoreograafiks-pedagoogiks Ohio Northern University (Ohio, USA) juurde. Tantsutundide andmise kõrval lavastab Katrin Essenson lühitöö kohalike tantsijatega. Elavas ettekandes muusika saatel esietendub töö 24. jaanuaril märtsini on Eesti tantsijaid-koreograafe võimalik näha Tallinnas, kus toim ub järjekordne Baltimaade nüüdistantsu ülevaatefestival Evolutsioon 0 2. MUUSIKA Olari Elts juhatab Frankfurdis Eile ja täna juhatab Olari Elts Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestrit. Kontsertide kavas on Šostakovitši ja Sibeliuse loomingu kõrval ka Veljo Tormise Avamäng nr. 2 ja Erkki-Sven Tüüri Searching for Roots. Financial Time märkis meie rahvusooperit George Loomis jagab 4. I Financial Time is oma muljeid Estonia uuslavastusest "Tark naine. Estonias Orffi ooperi teist esietendust näinud Loomis hindab Neeme Kuninga lavastust nutikalt kaasajastatuks, märkab Margit Saulepi atraktiivset pehmekõlalist sopranit nim irollis, Väino Puura vajaduseta võimendatud baritoni, lootustandvat noort tenorit Urmas Põldmad ja ooperi jõulist avamonoloogi Teo Maistelt. Samuti dirigent Aivo Väljat, kes hoiab väärikalt orkestri taset teatris, mille muusikajuhiks on olnud Neeme Järvi ja Eri Klas. Diplomaatilised noodid Tallinnas Läti kaasaegne menuhelilooja ja Ungari vanamuusikud on Tallinna Filharmoonia sarja "Diplomaatilised noodid lähimad kontserdid. Homme kõlab Estonia kontserdisaalis Baltimaade hinnatumate heliloojate Peteris Vasksi ja Erkki-Sven Tüüri looming. Läti pilti täiendab ka lavamuusikameistri Arturs Maskatsi "Concerto grosso. See on tugeva tundetooniga tõsine kontsert aastate muusikast ja aastate sündmustest. Vasksi muusika on sõnumiga, programmiline ja kantud tugevast dramatismist. Sümfoonia keelpillidele Balsis ( Hääled ) on ajendatud iseseisvusaja alguse äärmuslikust võitlusest Leedu teletorni juures. Teose osad on Vaikuse hääled, Elu hääled ja "Südametunnistuse hääled". Kontserdi põhiteosele sekundeerivad suurema üldistusega Tüüri teosed Lighthouse ( Majakas ) ja Passioon. "Majakas on köitev ja terviklik pilt pimedusest, veest, tuulest ja pidevalt muutuvast majaka peegeldusest, "Passioon aga aeglase tiheda liikumisega tõus. Tüüri sõnul on tema passioon sädelus, leek, sähvatus, mitte piinav kirg ja kannatus. Tallinna Kammerorkestrit koos läti viiulining tšellosolistiga juhatab orkestri uus juht Juha Kangas Soomest. Seevastu järgmise reede Kadrioru lossi kontsert on puhtalt meeleoluks ja puhkuseks. Ungari vanamuusikud Affetti musicali koosseisus metsosopran, plokkfööt, tšello ja klavessiin mängivad nii meil tundmatuid XVII sajandi ungari tantselaule, aga ka Bachi ja Händeli soolokontserte, aariaid ja kantaate. HEI LI VAUS-TAMM 100 mustlasviiulit 27. juulil kell 20 toimub Eesti Kontserdi korraldamisel ja Paulig Baltic ASi esitlemisel Põltsamaa lossihoovis maailma suurima mustlasorkestri kontsertetendus. Aastal 1994 Pariisis triumfeerinud orkester on andnud üle 200 menuka kontserdi Euroopas, edu on saatnud mängijaid Saksamaal, Belgias, Šveitsis ja Austrias. Kolmapäevasel pressikonverentsil allkirjastati lepingud kontserdi esitleja ja koostööpartneritega, tutvustati orkestrit ja näidati tema videot. Orkester, mille koosseisus on 54 viiulit, 10 vioolat, 10 tšellot, 11 kontrabassi, 9 klarnetit ja 6 sim blit mängib ungari rahvamuusikat, traditsioonilist mustlasmuusikat ja muidugi kuulsaid ungari tšaardaše, aga ka klassikuid Brahmsi, Berliozi, Hatšaturjani, Liszti ja Johann Straussi. Kontsert kestab 2 tundi ja 15 minutit. Põltsamaa lossihoov mahutab veidi üle kuulaja. Piletihind on krooni, lisaks VIP-piletid. RAHVAKULTUUR ^ 14. I kell 18 tähistatakse Vanalinna M uusikamajas August Pulsti sünniaastapäeva. Pulst on olnud mitmete muuseumide asutamismõtte ülesvõtja ja teostaja: tänu temale loodi ERMi Tallinna osakond, Tallinna Eesti Muuseum, Eesti Vabaõhumuuseum, Tori Muuseum ja Muusikamuuseum. Muuseumitöö kõrvalt tegeles ta rahvamuusikaga, kogus ja jäädvustas seda. Rahvam uusika, kombestiku, mängude ja rahvatantsude eeskavaga korraldati 18 ringreisi ja rohkesti ettekandeid aastatel Pulstil oli tihe ja südamlik side rahvamuusikute ja laulikutega, mis on aluseks tema mälestusõhtutel, mille eestvedajaks on juba m itmendat aastat rahvamuusik Tuule Kann. Sel aastal on kavas rääkida August Pulstist kui kunstnikust: kunstialase erihariduse omandas ta kujutava kunsti alal Riia linna kõrgemas kunstikoolis, oli ta Estonia teatris dekoratsioonimaalija ja kunstiõpetaja E. Lenderi gümnaasiumis. Esinema on palutud Enno Otsing, Mart Aas, Igor Tõnurist, Andry Ervald ja Tuule Kann.

19 11. jaanuar 2002 A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A A U U D I S E D ^ 1 9. jaanuarini on EKA galeriis vaadata näitus Enne otsim ine". Väljapanekute sari Alasti akadeemia vaatab tagasi tutvustab EKA ajalugu, täpsem alt joonistam ise õppim ise-õpetam ise ajalugu, näitab oskuste taset eri aegadel ja annab ainet järelduste tegemiseks. Näituse kuraator prof. Tiit Pääsuke leiab: nüüd, mil kunstiakadeemia elab tulevikuvisioonide kaleidoskoopias, on just paras aeg vaadata tagasi ning selgitada, kas kategooriline fraas, et varem joonistati paremini, vastab tõele või mitte. Esimene näitus toob vaatajani 1950ndate joonistusi, varasemaid joonistusi õppetooli kogus kahjuks ei ole säilinud. Tollaseid õppetöid esindavad väikeseformaadilised aktid ja figuurkompositsioonid, kus esmatähtis on tegelikkuse illusioon - valguse, ruumi ja materjali edasiandmine rõhutatult tonaalse ja viim istletud joonistuse kaudu. Väljas on Nikolai Kormašovi, Aleksander Suumani, Herald Eelma jt. koolijoonistusi. Edaspidi on plaanis näidata 1960ndate, 70ndate, 80ndate ja 90ndate koolijoonistusi. isiknäitused. 13. ja 14. I kell 14 toimuvad Academia Grata tagumises keldris grafiti workshoplö aerograaftehnika baasil. 15. I kell 12 toim ub Peeter Alliku linoollõike workshop, 16. I kell 12 on samas Reiu Tüüri paberivalu workshop. Kõik näitused on avatud 21. jaanuarini. Krista Leesi aasta tekstiilikunstnikuks Täna kell 17 antakse tarbekunstimuuseumis tekstiilinäituse Ennäe inim est avamisel üle aasta tekstiilikunstniku preemia Krista Leesile. Krista Leesi on rikastanud praegust eesti tektsiilikunsti uudse lähenemisega: tema sõnast lähtuvad tekstiilivormid on vaimukad ja tähendusrikkad. Tal oli eelmisel aastal koos Aune Taamaliga Tallinna Linnagaleriis näitus Tekstiilikunsti viimane sõna. Esile tõsteti veel Peeter Kuutmat, Kadi Pajupuud ja Aune Taamalit. Žüriisse kuulusid Liina Siib, Merike Alber, Anu Ainomäe, lvi Schneider, Krista Veermäe, Mirjam Peil, Ülle Raadik ja Kadri Viires. Avangardi surmast klassikasse Täna kell 18 avatakse Tallinna Linnagaleriis Sandra Jõgeva ja Margus Tamme näitus Avangard esitleb: klassika. Noored kunstnikud Sandra Jõgeva ja Margus Tamm, kes valdavad 1970ndatel tekkinud slaidimaali, kasutavad ära meedianäljase ühiskonna kustum atut isu kultustegelaste järele ning reklaamimaailma pealetükkivust. Jõgeva ja Tamm alustasid dialoogi XX sajandi kunsti avangardiga suvel Rakveres KanaNahal näidatud irriteeriva Mudisti skulptuurid ja maalid Tartus Täna kell 16 avatakse Tartu Kunstimuuseumi I korrusel Peeter Mudisti maalide ja skulptuuride näitus "Pilved taevas ja Mudist Kivisillas". Tartu publikul on võimalus üle hulga aja näha kunstniku loomingut, sest viim ati oli Mudisti suurem näitus Tartu Kunstimuuseumis aastal. Mudisti 60. sünnipäev on 19. IV, kuid väljapanek ei ole siiski traditsiooniline juubelinäitus ega ülevaade kunstniku loomingust. Kuigi M udistit tuntakse esmalt sugestiivse ja ainulaadse maalikunstnikuna, on ta loomingus aastate keskpaigast oluline koht ka skulptuuridel. Skulptuurid ongi kunstniku tahtel selle väljapaneku peategelased, maalid nende saatjad. Eksponeeritud on suurem osa Mudisti skulptuuriloomingust: töid nii graniidis, pronksi valatuna kui ka marmoris. Mõned suured kujud, graniidist "Magav eesti sõdalane ja pronksist Noore mehe pea - täis parimaid kavatsusi, on avalikkuse ees esmakordselt. Õlimaalidest on väljas varasemaid tippteoseid ja uusi suuremõõdulisi akvarelle. Kuraator on Reeli Kõiv. Prantslanna tallinlaste kodus 27. jaanuarini on Tallinna Linnagaleriis avatud Elšonore de Montesquiou (1970) näitus Minu maja on minu maa (home my sweet home). Montesquiou on prantslanna, kes eelmisel suvel Eestis viibides film is siin oma kunstiprojekti. seeriaga Avangard or Death. Kell 19 algab lühiseminar, kõnelevad Jaanus Adamson ( Mida sa teed peale mässu? ), Jüri Eintalu ( Teadus kui fašism ) ja Marion Pajumets ( Lokaalsuse terror ). Avangardi klassika jätkub kell Dvigatelis alternatiivm uusikasündm usena Avangard gets real. Esinevad Kismabande, Luarvik Luarvik, Barbariz ja Mirja Mari, DJ-d Aivar Tõnso, Mihkel Kleis, Andres Lõo jt. Suurel ekraanil näidatakse filmiprogrammi undergroundi klassikast. Kunstniku video kujutab kodusid Lasnamäel, iidses vanalinnas, Nõmme vanas funkmajas, räämas aguli puumajas ja elitaarses uuseramus. Kõikide majade elanikud räägivad osaliselt eesti, osaliselt prantsuse keeles, lugusid ajaloost, oma kodust, selle saamisest ja suhtest oma majaga. Võõramaalase kaamerapilk vahendab kõrvalseisjana loo Eestist. Tervikprojekt koosneb videost, fotodest, häältest ja reaalsesse ruumi loodud installatsioonist. Kuraatorid on Auršlie W acquant ja Lša Gauthier. Sürrealistlikud uudised Raatuses 4. I avati Raatuse galeriis Mati Küti maalinäitus "Uudised. XX sajandi tunnustatud kunstiteoreetikut Herbert Readi parafraseerides võib väita, et Mati Küti uudised aitavad kaasa visuaalse kujutlusvõime vabastamisele mõistuse ja rutiini ahelaist. Uudis on suhteline ja subjektiivne. Uudis on üks osa sündmusest või protsessist. Vaatamata sellele, et uudis on relatiivne mõiste, püüab Kütt peatada aega ja visualiseerida seda hetkena staatiliselt kahemõõtmelisel pildipinnal. Sürrealistlikule ideele sekundeerivad tema maalidel Ülo Soosteri looduga sarnased geomeetrilised kujundid ja reljeefsed maalipinnad. Sürrealistlik maalikeel pole Mati Küti puhul juhuslik: Kütt kuulus juba aastatel Tallinnfilmi sürrealistide gruppi. RIIN KÜBARSEPP ^ 8. 1 avati Viljandis Kilpkonna galeriis Eveli Variku fotonäitus Olemine. Kunstniku suuremõõtmeliste fotode peategelaseks on tavaline inimene. Teda on huvitanud küsimused: kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme? Ta on pildistanud oma vanemaid ja lapsi. Situatsioonid, kuhu ta need inimesed on paigutanud, võivad tunduda harjumatud ja kohati isegi šokeerida, kuid eks inimese tõeline olemus avaldu ju ekstreemsetes situatsioonides. Valgusfestivali avalöök 8. I avati Tallinna valgusfestivali esimese üritusena Vabaduse väljakul Kirke Kangro valgusskulptuurid "Valgus kuubis. Skulptuurid on suured helendavad kuubikud, mille läbikumavatel seintel on autorite noorema põlvkonna eesti luule. Iga kuubi seest kostab vaikselt EMA kompositsioonitudengite loodud muusikat. Kuupide tekstide autorid on Hasso Krull, Kalju Kruusa, Kirsti Oidekivi, Maarja Kangro ja Wimberg. Muusika on kirjutanud Tõnu Kõrvits, Ülo Krigul, Tanja Kozlova ja Malle Maltis. Maalinud on Kirke Kangro ja Alice Kask. Valguskuubid on Vabaduse väljakul 15. jaanuarini, sealt liiguvad nad nädalaks Kadrioru tiigi äärde ja Kopli liinidele. Valguskuubid on helged objektid külmas pimeduses. Pärnu In Graafika Homme avatakse Pärnus viiendat korda rahvusvaheline noorte graafikafestival "Pärnu In Graafika seekordse alapealkirjaga Kunsttööstus. Pärnu In Graafika peaesinejad on Imatrast Karjala piiri äärsest Soomest. Lisaks on tra ditsiooniliselt esindatud Riia, Tartu, Pärnu ja Tallinna uuem graafika. Festivali fookuses on muutused graafika visuaalses, tehnilises ja sisulises kultuuris, mis on toimunud viimaste dekaadide vältel. Kell 12 on TÜ Pärnu kolledžis Tartu kõrgema kunstikooli tudengite graafika näituse avamine; kell 13 esitletakse Jaak Visnapi ja Kadri Alesmaa Rootsis valminud litograafiaid; kell 14 avatakse Agape keskuses Asta Isaku fotonäitus; keil 15 on Port Arturis läti noorte graafikute Paulis Liepa, leva Maurite ja Laura Feldberga näituse vernissaaž; kell 16 avatakse Imatra kunstiakadeemia õppejõudude Juho Karjalaise, Reijo Mörö ja Visa Päivi Erose väljapanek Pärnu Linnagaleriis; kell 17 on M uuseumi Aidas Academia Grata ja Imatra Kunstiakadeemia ühisnäitus; kell 18 avatakse Academia Grata peamajas Allan Tõnissoo ja Villu Plingi Kunstnike Liidus Eesti Kunstnike Liidu volikogus esitati riigi kunstipreemia kandidaatideks Maile Grünberg innovatiivse loomingu eest sisekujunduse ja mööblidisaini vallas ning Mart Kalm suurteosega Eesti XX sajandi arhitektuur. Elutöö preemia kandidaadiks esitati EKL ja EKA auliige emeriitprofessor Helene Kuma. EKLi volikogu nimetas ka kaheksa uut auliiget: Ella-Emilie Külv, Enno Lehis, Mai Levin, Ellinor Piipuu, Kaljo Põllu, Inge Teder, Evi Tihemets ja Lüüdia Vallimäe-Mark. Liina Siib andis ülevaate EKli aastaraamatu koostamisest. Otsustati välja anda kompaktne, ja aasta tegevust hõlmav aastaraamat. Alaliitudelt oodatakse aasta materjale jaanuari lõpuks. Otsustati tellida kunstiteadlastelt ka erialade kaupa aastaülevaated, et annaalidesse ei jääks vaid paljas faktipuru. Jaan Elken tutvustas OÜ Samba galerii hallatud pinna asjus laekunud kahte arenguvisiooni, kuna senine rendileping lõpeb veebruaris. Volikogu otsusega eelistati G-galerii pakkumist, mis tagab tegevuse jätkumise kunstnikule mõõduka üüriga näitusegaleriina. EKLi volikogu käivitas ka diskussiooni EKLi egiidi all viimasel paaril aastal toim unud eesti kunsti üldnäituste üle. Elken andis ülevaate kunstnike ning kriitikute ümarlauast, mille tulemusel realiseerusid senised EKLi aastanäituste kuraatoriprojektid Toomas Vindi, Peeter Alliku, Reet Varblase, Johannes Saare, Hanno Soansi, Anders Härmi, Kiwa ja Jaak Soansi erinevate, tihti ka poleemiliste ideede järgi. EKLi volikogu hääletas ühehäälselt otsuse poolt korraldada ka aasta sügisel ja edaspidi Tallinna Kunstihoones EKLi kontseptuaalseid ülevaatenäitusi. EKLi volikogu otsustas kutsuda täies koosseisus tagasi oma senise esinduse SA Tallinna Kunstihoone Fondi nõukogus ja valis uue. Nõukogusse kuuluvad Harry Liivrand (kes Enn Põldroosi ettepanekul valiti nõukogu esimeheks), Krista Kodres, Mare Saare, Maarja Undusk, Mariann Raisma, Enn Põldroos, Reiu Tüür, Urmas Viik. Eelmisest nõukogust kuulub uude koosseisu Eesti Kultuuriministeeriumi kui ühe fondi finantseerija esindajana nõunik Ebe Nõmberg. Fondi nõukogu volitused, mille esimeheks valiti Harry Liivrand, kestavad 5 aastat. EKL-i ja SA Tallinna Kunstihoone Fondi omavahelised suhted on reguleeritud a. sõlmitud koostöölepinguga. Fondi nõukogu valis 21. XII toim u nud töökoosolekul uueks esimeheks Harry Liivranna ja pikendas aasta võrra töölepingut Tallinna Kunstihoone senise intendandi Anu Liivakuga. PEETER LANGOVITSI (POSTIMEES) PILDIRIDA Eelmisel reedel anti Vanalinnastuudios laureaatidele kätte kultuurkapitali aastapreemiad. Vasakult: Teet Veispak (kunstipreemia), Andres Tali (kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu esimees), Ester Mägi (helikunstipreemia), Mart Kalm (arhitektuuripreemia), Signe Kivi (kultuuriminister), Ene Mihkelson (kirjanduspreemia), Jüri Sillart ja Sirje Tooming (filmipreemia). Õhtu avanud Olari Elts ja NYYD Ensemble esitasid kolm laulu - hasartmängurluse, viinajoomise ja suitsetamise teemal, kuna just nende valdkondade aktsiisist saab kultuurkapital oma raha. 19

20 V A R I A 11. jaanuar RAAMATUTUTVUSTUS Anton Szandor LaVey SAATANLIK PIIBEL Kuri Sõna nüüd ka eesti keeles. Lõpuks on võetud tõlkida üks religiooni- ja kultuurilooliselt huvipakkuvam kirjatükk 20. sajandi teisest poolest. LaVey aastal loodud Saatana Kirik kujutab endast otsest vaimset vastuseisu kristlusele: "Saatanlik piibel kuulutab loobumist senisest (võlts)moraalist ning võtab uueks elufilosoofiaks omalaadse okultistliku hedonismi. Saatan pakub naudingut karskuse asemel. Eesti kirjanduse viimasest ajast leiab kõige sarnasemat meelsust ehk Kaur Kenderi tegelastes. Eestindus lonkab pisut, toimetajaks võinuks olla mõni usuteadlane. Tõlkinud Jason (Musta Veenuse Ordu juhatuse esimees), muud trükiandmed puuduvad, 216 lk. Anselm Grün UNENÄOD JA VAIMULIK TEE Lohutuseks LaVey st ärahirmunutele saab eesti keeles nüüd tutvuda ka benediktiinlase Anselm Grüni, ühe tänapäeval enim loetud kristliku autori unenägude olemuse käsitlusega. Kristlikule traditsioonile tähendavad unenäod Jumala keelt, mis vajunud unustusehõlma. Idealistlik teos leiab, et unes sekkub meie ellu vaimne reaalsus, kõrgemad jõud kõnelevad meiega. Autor suudab üsna usutavalt siduda religioosse-ajaloolise teadmise tänapäeva psühholoogiakoolkondadega. Tõlkinud Liina Puust, toimetanud Helju Vals. Johannes Esto>Ühing, lk. Marion Zimmer Bradley AVALONI UDUD Ulmeklassiku Bradley ( ) peateos. Kuningas Arturi saagade aegruumi viiv muinaslugu suurtele lastele kujutab paganliku ning kristliku kultuuri põrkumist ning ühe iidse maailma(nägemuse) hävingu algust. Väidetavalt esimene naispeategelastega fantaasiaromaan; maailm siin lähtub teadmanaise Morgan le Fay vaatenurgast. Väärt lugemine ulmehuvilistele, fem i nistidele, igavlejatele. Kujundus pisut ülepaisutatult dramaatiline, nagu ühelt fanfasy-sarjalt ehk ootakski. Eestindus mõnuga loetav. Tõlkinud Liisi Ojamaa, toimetanud Eva Luts, kujundajaks Mart Kont. Fantaasia, lk. Roald Dahl JAMES JA HIIGELVIRSIK Lastekirjanduse ühe suurkuju esikteos (ilm unud 1961). Dahli teostest on eesti keeles veel ilmavalgust näinud M atilda ja Suur Sõbralik Hiiglane. Peategelane James Trotter kuulub sarnaselt Mio, mu M io! ja Potteri-lugude ning paljude teiste lapskangelastega nende hulka, kes kaotanud oma vanemad ning sattunud hirmjubedate sugulaste kasvatada ja kellel avaneb nüüd ootamatult võimalus pääseda ära võlumaailma. Jamesi lugu on aga üks omapärasemaid ja fantaasiarohkemaid; poiss satub retkele'hiiglasliku võluvirsiku ning trobikonna mõnusa huumoriga hiidputukatega. Hoogne seiklus päädib Empire State Buildingu tipus ning saab väärilise õnneliku lõpu. Nagu muu hulgas avastab lugeja päris palju ka loodusest. Millegipärast kannab teos märgendit "vanusele Suurepärane eestindus ning meeletult head Lane Smithi pildid. Tõlkinud Leelo Märjamaa, toimetanud Rein Põder. Draakon & Kuu, lk. Viljo Kajava LUULETUSI/RUNOJA Impressionistlik ja soe mõtte- või nägemisluule ilusas kakskeelses kogus. Hea lugemiseks ning tundmiseks, näiteks klaasikese veini kõrvale hilisõdakul. Linda Viidingu eestindus tungib rahuliku voona kuskile sisimasse, tekitades pisukese melanhoolia. Stiilne ja lihtne kujundus, põhjamaaliselt karge. Tõlkinud Linda Viiding, toimetanud Livia Viitol, kujundanud Jüri Kaarma. Eesti Keele Sihtasutus, lk. VAIKIMISE VÄRAVAL. Kooliõpilaste kogutud mälestusi küüditamisest Kooliõpilaste kogutud/tehtud pajatustest ja intervjuudest koosnev emotsionaalne teos eestlastest. See ei ole meelelahutuslik, pisut hariv lugemine, vaid ühe rahvuse identiteedi osa; midagi, mis puudutab veel (seni) pea kõiki. Vaikimise väraval väärtusteks ei ole ega saagi olla kõik see, mis tänapäeval kuldvasikaks valatud. Need sirgjoonelised küüditamise ning Siberi-elu pildid loovad sideme kahe maailma, laste ja ühe muistse, kadunud Eesti vahele. Toimetanud Krista Mõisnik ja Eneken Helme, kujundanud Tõnu Kaalep. Tänapäev, lk. Salman Rushdie MAURI VIIMNE OHE Legendaarse autori romaan eesti keeles, esmakordselt! Nõtke ja salakaval lugu Maurist või Indiast ja Briti Impeeriumist. Seni on Rushdie ümber vaid palju kära tehtud, nüüd avaneb tõesti kõigil, kel ainult Eesti Vabariigis teenitav palk võimaldab või raamatukogus esimesena järjekorras seista õnnestub, võimalus teada saada, mis on selle mehe müsteerium, miks teda armastatakse ja tappa tahetakse, m illine on Rushdie haare kultuuri- ja usundiloos. Väärt teos väärt sarjas Moodne: aeg. Tõlkinud Kersti Unt, toimetanud Triin Kaalep, kujundus Dan Mikkin. Varrak, lk. Jan Guillou TEE JERUUSALEMMA Rootsi ajakirjaniku, prosaisti, arvamusliidri ristisõdade ajajärku kujutava romaanitriloogia esimene osa. 12. sajandi teise poole Lõuna-Rootsis hargnevad intriigid viivad noore mehe lõpuks tem plirüütlina lunastusretkele Pühale Maale. Armastus ja võimumängud, uhked vapid ja tugevad mõõgad. Autorilt varem eesti keeles ilmunud tähelepanuväärne noorteromaan Kurjus (2 000). Tõlkinud Vladim ir Beekman, toimetanud Sven Kala, kujundus Catherine Zarip. Avita, Õde Wendy PÜHAKUTE RAAMAT Naiivse kunstikriitikuna kuulsaks saanud nunna in im lik ja lihtne pühakuentsüklopeedia; kasulik kõigile, kel vaja meenutada mõne pühamehe olemust; samas ajalooline taust pea puudub. Kaunistatud rohkelt religioosse kunstiga. Tõlkinud Ainu Januson, toimetanud Mari Vallikivi. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. J.R. RAAMATUKAUPLUS KRISOSTOMUS RAAMATUTE TELLIMINE VÄLISMAALT Suurima valikuga on-//ne-raamatukaupius Eestis - üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tundi ööpäevas. Külastajatele avatud Tartus Ülikooli 15, E - R kl , tel , faks APOLLO RAAMATU MAJA Tallinnas Viru 23 avatud E - R kl , L kl , P kl Tartus Ülikooli 1 avatud E - R kl. 9-19, L kl Pärnus Rüütli 41 avatud E - R kl. 9-19, L kl Raamatute müük mitmes keeles, CDde, PC-mängude, Sony Playstationi mängude, DVD-de, kunsti- ja bürootarvete, videokassettide müük. ISICja ITIC-kaardi omanikele 5% soodustus kõigilt ostudelt kõigis Apollo raamatukauplustes. Üldtelefon (0) , e-post: apollo@astro.ee, EURO PUBLICATIONS Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia majas Tartu mnt. 1 avatud E - R kl , L kl Müügil raamatud inglise, eesti, vene jt. keeltes, noodid, postrid jm. Info müügil olevate raamatute kohta ja tellimine tel , faks , e-post:epeou@online.ee, AS ALLECTO Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Tallinnas Juhkentali 8 avatud E - R kl ja L kl Inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelse kirjanduse (õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalendrid) müük. Aastaringsed sooduspakkumised. Tel , , faks , e-post:allecto@online.ee ILO RAAMATUKAUPLUS Rävala pst. 7 avatud E - R kl. 9-18, L kl , tel , , faks Müügil haridus-, õigus-ja majanduskirjandus, teatmeteosed, õpikud, sõnaraamatud. Üliõpilastele ja kliendikaardiga soodustus 5 %. Ilukirjanduse soodustus 50%. Ilo kirjastuse raamatud müügil 6% soodustusega. Suur valik, raamatukalendreid, märkmikke. Müügile saabusid kvaliteetsed kalkulaatorid firmadelt Sharp ja Citizen. Võõrkeelsel majanduskirjandusel hinnad 20% soodsamad. Tule osta kingid meilt - me pakime ära ka! MAURUSE RAAMATUKAUPLUS Tallinnas Sõpruse pst. 179 avatud E - R kl , L kl Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raamatuid, kontori- ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsitööhuvilistele ning majapidamiskaubad. Tel LOGOSE RAAMATUTUBA Tallinnas Toompuiestee 23 avatud E - R kl Müügil kristlik kirjandus. Tel , TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD Tartus Ülikooli 11 avatud E - R kl. 9-19, L kl Esimesel korrusel ilukirjandus ja kantseleikaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, kunstialbumid. Tel. (07) , faks (07) , e-post:bookshop@ut.ee VAR I A Näitus Köide. Kiri. Kujundus Eesti Akadeemilises Raamatukogus 9. jaanuaril avati Eesti Akadeemilise Raamatukogu galeriis Tiia Eikholmi isiknäitus Köide. Kiri. Kujundus, millega kunstnik tähistab oma kümnendat tööaastat Eesti Akadeemilises Raamatukogus. Tiia Eikholm lõpetas a. Tallinna Kunstiülikooli nahakunsti eriala, ta on omandanud kalligraafilised oskused Heino Kivihalli kirjakunstikoolis ning täiendanud end fotograafia alal. Vallates võrdselt nii köite- kui kirjakunsti, on ta osalenud kümnetel näitustel ning võitnud rahvusvahelise köite- ja kalligraafianäituse Scripta manent II ergutusauhinna. Köitekujunduses harrastab peamiselt dekoratiivset laadi, kasutades intarsiat, koloreeringut ning vooli, kalligraafias toetub lihtsusele ning must-valge kontrastile, kus värv on vaid aktsendiks. Kunstnik on maalinud ning teinud graafilist disaini (võit Eesti, Raamatukoguhoidjate Ühingu logokonkursil 1999), viimasel ajal kujundanud ka interneti kodulehekülgi. EARis on Tiia Eikholm kujundanud üle 20 väljaande, sadu näitusi ning välja töötanud raamatukogu firm adisaini. Näitusel on esindatud nii kunstniku vabaloominguna valminud kalligraafilised lehed ja nahkköited kui ka raamatukogu väljaannete kujundused. Näitus on lahti 13. veebruarini. SIRJE LAURING VASKA Ernst Jaaksoni Mälestusfondi konkurss Tartu Ülikooli Sihtasutus kuulutab välja Ernst Jaaksoni Mälestusfondi Tartu Ülikoolis stipendiumi konkursi. Fondi algkapital moodustub Ernst Jaaksoni poolt TÜ-le pärandatud varadest. Fondi eesmärk on toetada välismaal kraadiõpet või teadusuuringuid jätkavaid eesti soost doktorante, teadureid ja õppejõude, et kasvatada tugev akadeemiline järelkasv TÜ teadlaskonnale. Stipendium või stipendiumid määratakse üks kord aastas TÜ doktorandile või doktorikraadi kaitsnud kuni 41aastasel TÜ teadurile või õppejõule. Stipendiumi suurus sõltub investeeringute edukusest, kuid ühe stipendiumi suurus ei ole väiksem kui krooni. Taotluste esitamise tähtaeg on aasta 1. märts. Stipendiumi saajad kuulutatakse välja 20. märtsil. Sellel aastal on teaduskondade poolt esitatud teadusprioriteedid alljärgnevad: arstiteaduskonnas radioloogia, õigusteaduskonnas rahvusvaheline eraõigus, usuteaduskonnas evangeelne teoloogia, filosoofiateaduskonnas Eesti globaalse julgeoleku kontekstis, matemaatika-informaatikateaduskonnas infotehnoloogia, füüsika-keemiateaduskonnas infotehnoloogia, bioloogia-geograafiateaduskonnas geenitehnoloogia ja keskkonnatehnoloogia, kehakultuuriteaduskonnas spordi sotsiaalteadused, sotsiaalteaduskonnas sotsioloogia, majandusteaduskonnas rahvusvaheline juhtim ine. Lähem informatsioon TÜ Sihtasutusest tel või , im@ ut.ee Taotluse blanketid on saadaval TÜ postikantseleis ülikooli peahoones (II korrus, ruum 207) ja sihtasutuse koduleheküljel aadressil

21 11. jaanuar 2002 REKLAAM TEATER RAHVUSOOPER ESTONIA R, kl. 19 "Carmen". Dir. Paul Mägi. Peaosas Riina Airenne. L, kl. 12 Pähklipureja. Dir. Jüri Alperten. eaosades Luana Georg, Linnar Looris, Sergei Bassalajev. Kl. 19 Tark naine". Dir. Aivo Välja. Peaosades Heli Veskus, Väino Puura. Välja möödud! R 1 3.1kl. 12 Pähklipureja". Dir. Aivo Välja. Peaosades Marina Tširkova, Vladimir Arhangelski, Sergei Bassalajev. Viimast korda hooajal! Kl. 19 M. Mussorgski ooper Boriss Godunov *. Dir. Paul Mägi. Peaosas Mati Palm. Soodushind pensionärile 50%. K, kl. 18"Sugar. Dirigent Elmo Tiisvald. Viimast korda! Välja möödud! N, kl. 19 E. Tubina ballett K ratt"**. Dir. Paul Mägi. Peaosades Dmitri Hartšenko, Ivar Eensoo. Soodushind õpilastele 50%. R, 1 8.1kl. 19 G. Verdi ooper Nabucco. Dir. Jüri Alperten. Peaosades Jassi Zahharov, Ivo Kuusk, Leonid Savitski, Sofija Jonaytite (Leedu), Riina Airenne. L, 1 9.1kl. 19 Kratt". Dir. Paul Mägi. Peaosades Dmitri Hartšenko, Ivar Eensoo. R kl. 12 Nukitsamees. Dir. Elmo Tiisvald. Peaosades Andres Uutma, Margit Saulep, Mati Vaikmaa, Helgi Sallo. Kl. 19 Nabucco". Dir. Jüri Alperten. Peaosades Jassi Zahharov, Ivo Kuusk, Mati Palm, Sofija Jonaytite (Leedu), Riina Airenne. * * soodushind õpilastele 50%, *soodushind pensionäridele 50%. NB! Mängukavas võib ette tulla muutusi! NB! Tellimusi võtame vastu kogu hooajaks! Tellimused tööpäeviti tel kl , faks , e-post: eve@opera.ee Info: info@opera.ee. Kassa avatud kl , päevase etenduse korral tund enne algust. Tel ESTONIA TALVEAED T, 15 I kl. 18 Eesti heliloojad talveaias", Hillar Kareva - 70", Harri Otsa Mälestuskontsert. Tasuta. Õhtut juhib Helju Tauk. Koostöös Heliloojate Liiduga. K, 1 6.1kl. 18 Rahvusooper Estonia solisti, EMA professori Mati Palmi juubelikontsert. Esinevad: lauluklass Juuli Lill, Rainer Vilu, Arvo Kukka, Igor Tsenkman, Mareks Lobe, magistrandid Jane Tiik, Katrin Pintsaar, Alar Pintsaar, Raivo Vainula, lõpetanud Triin Ella, Tatjana Timofejeva, Tarmo Sild, Märt Jakobson, Priit Velmre, kolleegid Nadia Kurem, Jassi Zahharov, Voldemar Kuslap. Klaveril Zoja Hertz, Merike Käver. N, 1 7.1kl. 18 "Haruldasi kalu. Paul-Eerik Rummo luulet autori esituses. Kaastegevad Viiu Härm (sõna), Lembit Saarsalu (saksofon) Mart Soo (kitarr). L, 1 9.1kl. 14 Klahvpillide ajalugu, Barokiaegne klahvpill. Salongimuusika XVIII saj. Õukondades. Prantsusmaa. Esinevad Marju Riisikamp (klavessiin ja kommentaar), Kalev Kuljus (oboe), Peeter Klaas (viola da gamba), Peeter Sarapuu (barokkflööt), Heili Meibaum (traversflööt). Talveaia info ja ühistellimused tel , Sissepääs talveaeda 45 m inutit enne kontserdi algust. Pileteid müüakse Estonia kassas. EESTI DRAAMATEATER R, 1 1.1kl. 19 Rehepapp". Kl. 19 Armastusega ei naljatleta väikses saalis. L, kl. 19 Igaühele oma. Kl. 19 Kokkade öö" väikses saalis. R 1 3.1kl. 12 Rasmus, Pontus ja Lontu. Kl. 19 Rehepapp. KL 19 Pihlakavein väikses saalis. T, 1 5.1kl. 19 Rehepapp. Kl. 19 Armastusega ei naljatleta" väikses saalis. K, kl. 19 Igaühele oma. Reserveeritud. Kl. 19 Kvartett" väikses saalis. N, kl. 19 Kuningas Lear. Kl. 19 Õhtusöök sõpradega väikses saalis. R, 1 8.1kl. 19 Tagasi Vargamäel. Kl. 19 Armastusega ei naljatleta väikses saalis. L, 1 9.1kl. 19 Tõeline inspektor Koer. Kl. 19 "Õhtusöök sõpradega väikses saalis. Kl. 19 Kopenhaagen" Tallinna Vanalinna Muusikamajas (Uus 16c) R 2 0.1kl. 12 Rasmus, Pontus ja Lontu. Kl. 19 Rehepapp". Kl. 19 Armastusega ei naljatleta" väikses saalis. Kassa avatud iga päev kl Eesti Draamateatri kassal on uus telefoninumber TALLINNA LINNATEATER R, kl. 18 Sild väikses saalis. Pilet 175 kr. Kl. 19 Bastien ja Bastienne * Kammersaalis. Pilet 140. R, kl. 18 Sild väikeses saalis. Pilet 175 kr. Kl. 19 "Bastien ja Bastienne * Kammersaalis. Pilet 140 kr. L, 1 2.1kl. 12 D. Ben-Dori "Kuningas Arhispektrum Hüpotetikus Esimese langus ja tõus Põrgulaval. Lav. T. Lensment. Pilet 40 kr. Kl. 15 "Bastien ja Bastienne * Kammersaalis. Pilet 140 kr. Kl. 18 W. Shakespeare i "Hamlet Taevalaval. Lav. E. Nüganen. Pilet 175 kr. E, 1 4.1kl. 18 Hamlet Taevalaval. Pilet 175 kr. T, 15. ja 1 6.1kl. 19 Jaan Tätte ja Tõnu Raadiku kontsert Taevalaval. Pilet 175 kr. T, kl. 18 Dostojevski ja Nüganeni Kuritöö ja karistus" Põrgulaval. Lav. E. Nüganen. Reserveeritud. Pilet 175 kr. Kl. 18 J. Tätte Ristumine peateega" väikses saalis. Lav. J. Tätte. Pilet 175 kr. K, 1 6.1kl. 18 "Kuritöö ja karistus" Põrgulaval. Reserveeritud. Pilet 175 kr. Kl. 18 Ristumine peateega väikses saalis. Pilet 175 kr. N, 1 7.1kl. 18 "Seitse venda * Taevalaval. Pilet 175 kr. Kl. 18 Tšehhov & show-bisnis * Põrgulaval. Pilet 175 kr. Kl. 18 Palju õnne argipäevaks väikses saalis. Pilet 175 kr. Reserveeritud. R, 1 8.1kl. 18 Tšehhov & show-bisnis * Põrgulaval. Pilet 175 kr. Kl. 18 Palju õnne argipäevaks väikses saalis. Pilet 175 kr. L, 1 9.1kl. 12 Kuningas Arhispektrum Hüpotetikus Esimese langus ja tõus Põrgulaval. Pilet 40 kr. Kl. 15 "Bastien ja Bastienne * Kammersaalis. Pilet 140 kr. Kl. 18 Inishmaani igerik" Taevalaval. Pilet 175 kr. Kl. 18 Tabamata ime * väikses saalis. Pilet 175 kr. *kõikidele lavakunstikateedri XX lennu diplomietendustele kehtib õpilastele ja üliõpilastele hinnasoodustus 20%. Kassa avatud iga päev kl. 9-18, L kl Kassa tel , e-post: linnateater@linnateater.ee. Broneeritud piletid tuleb välja osta üks nädal enne etendust, kollektiivtellimused kaks nädalat enne etendust. VANALINNASTUUDIO R, kl. 19 T. Kempinski Lahuselu suures saalis. Esietendus! Kl. 19 E. Streuli Elukutse ohver väikses saalis. L, kl. 19 Lahuselu suures saalis. Kl. 19 N. Fosteri "Säravate mootorite maailm väikses saalis. R kl. 19 Lahuselu suures saalis. Kl. 19 J. de Hartogi Baldahhiinvoodi väikses saalis. T, kl. 19 R. Cooney Rikutud reglement suures saalis. K, 1 6.1kl. 19 Rikutud reglement suures saalis. N, 1 7.1kl. 19 A. I. S. Lygrel Kähku igavikku suures saalis. Viimaseid kordi. Kl. 19 Säravate mootorite maailm väikses saalis. R, 1 8.1kl. 19 T. Kalli Tähetolm suures saalis. Viimaseid kordi. Kl. 19 Tahavaatepeegel väikses saalis. L, kl. 11 "Kassid" suures saalis. Kl. 14 Kassid suures saalis. Kl. 19 Lahuselu" suures saalis. R 2 0.1kl. 11 Kassid suures saalis. Kl. 14 "Kassid suures saalis. Kl. 19 "Õhtusöök lollidega suures saalis. Kl. 19 Elukutse ohver väikees saalis. Kassa avatud E - L kl Tel Piletite tellimine E - R kl , tel Piletite tellimine E - R k l , tel THEATRUM T, 18. ja R kl. 19 Gabor Görgey komöödia Vader, kus tukk on?". Lavastaja Lembit Peterson. Etendused toimuvad Theatrumi saalis (Vene tn. 14). Piletid müügil Piletilevi müügipunktides üle Eesti, Tallinna kaubamaja piletikeskuses ( ) ja üks tund enne etenduse algust kohapeal. Info ja broneerimine , theatrum@theatrum.ee Internetis: VON KRAHLI TEATER R, 1 1.1kl. 19 Mark Ravenhilli Mõned teravad polaroidid. Lav. Ingomar Vihmar. Osades Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Erki Laur, Juhan Ulfsak, Helgur Rosenthal, Peeter Rästas. Täispilet 95 kr., (üli)õpilased, pensionärid 70 kr. L, 1 2.1kl. 19 Mõned teravad polaroidid". Täispilet 95 kr., (üli)õpilased, pensionärid 70 kr. R kl. 19 Mõned teravad polaroidid". Täispilet 95 kr., (üli)õpilased, pensionärid 70 kr. Viimased korrad Tallinnas! N, kl. 19 Jouko Turkka Connecting people. Lav. Erik Söderblom (Q-teater/Helsingi). Osades Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Erki Laur, Terje Pennie, Raivo E. Tamm, Juhan Ulfsak, Enar Tarmo. Täispilet 95 kr., (üli)õpilased, pensionärid 70 kr. Alla 16aastastele mitte soovitav! R, kl. 19 Connecting people". Täispilet 95 kr., (üli)õpilased, pensionärid 70 kr. Piletite broneerimine tel VENE DRAAMATEATER R, kl. 19 W. Shakespeare'i ja J. Fletcheri komöödia kahes vaatuses Tõrksate taltsutus. Lav. G. Korotkov (Moskva). L, kl. 18 N. Ptuškina komöödia kolmes vaatuses Kuni tema surmani. Lav. N. Ptuškina (Moskva). R 13.1 kl. 18 Alan Ayckbourni Uks tulevikku. Lav. A. Issakov (Peterburi). Kl. 12 lasteetendus Konn-tsaaritar. T, kl. 18 D. Fonvizin Äbarik Peeglisaalis. Lav. S. Krassman. K, 1 6.1kl. 18 Äbarik Peeglisaalis etendus! R, 1 8.1kl. 19 Prantsuse kired Moskva lähedases suvilas. L, 1 9.1kl. 18 F. Dostojevski Idioot. J. Jerjomini ( Moskva) instseneering ja lavastus. R kl. 18 A. Ostrovski komöödia kahes vaatuses "Pöörane raha. Lav. E. Toman. Kl. 12 lasteetendus Saabastega kass. Piletite müük teatri kassas Vabaduse väljak 5, tel , E - R 12-19, L - P ja kaubamaja piletikeskuses Gonsiori 2, tel , e-post grdt@hot.ee, info etendustest EESTI RIIKLIK NUKUTEATER K, kl. 15 ja 18 Nukkude teater Vanemuise kontserdimajas. L, kl 12 ja 14 Kiki ja M iki Tartus Lutsu teatrimajas. Pilet 25 kr. R 2 0.1kl. 12 ja 14 "Kiki ja Miki ovaalsaalis, pilet 25 kr. Kassa Tallinnas (sissepääs Nunne tänavalt) on avatud alates 11. ja a n u a ristt -R kl ; Lja P kl Esmaspäeviti ja riiklikel pühadel kassa suletud. Piletite tellimused telefonidel (kassa), , (müügiosakond). Kassa Tartus, Lutsu 2 on avatud E kl , T - R kl ja üks tund enne etenduse algust kohapeal. Piletite tellimused ja info tel , , faks , tartu@nukuteater.ee. Kollektiivtellimused peavad olema välja ostetud üks nädal enne etendust, üksiktellimused kolm päeva enne etendust. Riiklikel pühadel kassad suletud. Piletid müügil piletipunkti müügikohtades. VAT TEATER L, 1 2.1kl. 12 Pompeenia rahvusraamatukogu teatrisaalis. Kl. 17 Kurv rahvusraamatukogu teatrisaalis. R 1 3.1kl. 19 Kurv rahvusraamatukogu teatrisaalis. E, 1 4.1kl. 19 Kurv rahvusraamatukogu teatrisaalis. K, kl. 11 A. Jurini Päkapikulugu Nõo kultuurimajas N, kl 19 F. Richteri Jumal on DJ rahvusraamatukogu teatrisaalis. R, 1 8.1kl 15 T. Lycose, S. Nantsou Kivid Mustamäe noortekeskuses Kaja. Kl. 19 Jumal on DJ rahvusraamatukogu teatrisaalis. Piletid müügil Draamateatri kassas, kaubamaja ja selverite piletipunktides, rahvusraamatukogu infoletis ning tund enne algust kohapeal. Info ja piletite broneerimine tel: , , V IU A N D I UGALA L, 1 2.1kl. 17 melodraama Abielu Itaalia moodi suures saalis. Lav. Katri Kaasik-Aaslav. Pilet 30 kr. L, 1 2.1kl. 17 Abielu Itaalia moodi suures saalis.pilet 30 kr. Tr kl. 17 Mark Twaini Tom Sawyeri seiklused suures saalis. Lav. Kalju Komissarov. Pilet 30 kr. K, 1 6.1kl. 19 Max Lundgreni Unistus Mallorcast suures saalis. Lav. Lars G. Thelestam. Pilet 30 kr. Ainult 10 etendust! N, kl. 19 Unistus Mallorcast suures saalis. Pilet 30 kr. Ainult 10 etendust! Reserveeritud. R, 18.1 kl. 19 Eric-Emmanuel Schmitti Enigma variatsioonid suures saalis. Lav. Mikk Mikiver. Mängivad Mikk Mikiver ja Tõnis Mägi. Pilet 30 kr. L, kl. 19 J. Beneši ja V. Tolarski revüüoperett Haljal aasal suures saalis. Lav. Margus Vaher. Pilet 30 kr. Jaanuarikuus on kõik Ugala etendused statsionaaris sõbraliku hinnaga, seetõttu ei kehti soodustused. Teatri piletikassa avatud: E - L kl , tel. (043) Pühapäeval üks tund enne etenduse algust. Piletimüük Viljandi kaubanduskeskustes Centrum ja Maksimarket, Piletilevi müügipunktides, broneerimine Ugala kodulehel. ENDLA TEATER R, kl. 19 Joe Ortoni kriminaalkomöödia Saak suures saalis. Lav.Tõnu Lensment. Kl. 19 Mihkel Tiksi Muulane ja kohtlane Küünis. Lav. Raivo Trass. L, 1 2.1kl. 19 Suvitajad suures saalis. Kl. 19 Tiit Palu näidend Friedebert Tuglase loomingu põhjal Rõõmu kaalud" Küünis. Lav. Tiit Palu. T, 1 5.1kl. 19 Taevariik suure saali spetsiaalsel simultaanlaval. Alla 14. aastastele mitte soovitav! K, 1 6.1kl. 19 Elu ja armastus Küünis. N, 1 7.1kl. 19 Suvitajad suures saalis. Kl. 19 M. Visnieci poeetiline armastuslugu 9 ööd Küünis. R, 1 8.1kl. 19 Saak suures saalis. Kl. 19 Rosa Liksomi Family affairs" Küünis. Lav. Andres Lepik. Lastele mittesoovitav! Viimaseid kordi! L, 1 9.1kl. 12 Andrus Kiviräha Hiired pööningul" suures saalis. Lav. Tõnu Oja. Kl. 19 Hea lugu" suures saalis. Kl. 19 "Rõõmu kaalud Küünis. Piletid müügil Endla teatri kassas E - L kl , P üks tund enne etenduse algust tel , info tel , e -post: RAKVERE TEATER K, 1 6.1kl. 15 Otfried Preussleri Väike nõid" Raikküla kultuurimajas. Lav. K.Kilvet. N, 1 7.1kl. 11 Otfried Preussleri Väike nõid Jõgeva kultuurimajas. Lav. K.Kilvet. Kl. 19 Martin McDonaghi Connemara. Üksildane lääs Jõgeva kultuurimajas. LavJaanus Rohumaa. R, kl. 13 Otfried Preussleri Väike nõid Valga kultuurimajas. Lav. K.Kilvet. Kl Heggie i Elame veel! suures saalis. Lav. A. Prosa. Esietendus! R kl. 13 R Simmi ja T. Raudami Kino-Mati väikses saalis. Lav. RSimm. Soodusetendus! VANEMUISE TEATER Suures majas R, 1 1.1kl. 18 S. Prokofjevi ballett Tuhkatriinu. L, 1 2.1kl Kälmäni operett Bajadeer. T, 1 5.1kl.19 A. Tšehhovi draama Kirsiaed. K, 1 6.1kl.19 J. Styne i muusikal Gypsy. R, 1 8.1kl.19 R Tšaikovski ooper Jevgeni Onegin. Etendusega tähistatakse Mati Palmi 60. juubelit. Kassa avatud E - L kl , P tund enne etendust, tel Väikses majas R, 1 1.1kl. 19 Kauksi Ülle, S. Kivisildniku Pühak". L, 1 2.1kl. 19 Kauksi Ülle, S. Kivisildniku Pühak. R 1 3.1kl. 12 L. Austeri tantsuetendus lastele Bamby. Kl.19 M. McDonaghi näidend Mägede iluduskuninganna. K, 1 6.1kl. 12 K. Kanguri, T. Pabuti lastenäidend Timbu- Limbu ja lumemöldrid. N, 1 7.1kl. 18 L. Austeri tantsuetendus lastele Bamby. Kassa on avatud üks tund enne etendust, tel SADAMATEATRIS (Soola 5b, Tartu) L, kl. 19 E. Streuli kabaree-etendus lauludega Teatrirüütel". Esietendus! R 1 3.1kl. 19 Teatrirüütel. T, 1 5.1kl. 19 V. Woolf Orlando". N, 1 7.1kl. 19 C. 0 Connelli näidend Auto. R, 1 8.1kl. 19 "Auto.. KONTSERT EESTI KONTSERT R, 1 1.1kl. 19 Vanemuise kontserdimaja džässisaalis Mood indigo. Lembit Saarsalu kvartett. Lembit Saarsalu (saksofonid), Mart Soo (kitarr), Taavo Remmel (bass), Tanel Ruben (löökriistad). Külalissolist Leonid Vintskevitš (klaver, Venemaa). Kavas U. Naissoo, E. Kapp, Ellington, Saarsalu. Duo Saarsalu-Vintskevitš uue CD Peak Performance esitlus. R kl. 16 Rakvere Kauri koolis Age Juurikas (klaver). Kavas Rahmaninovi 4 etüüd-pilti op. 39, Sonaat nr. 2 b- moll op. 36,13 prelüüdi op. 23 ja op. 32. E, 1 3.1kl. 17 Estonia kontserdisaalis Michael Roll (klaver, Austria, Inglismaa). Kavas Beethoveni Sonaat Asduur op. 26, Sonaat C-duur op. 2 nr. 3, Sonaat c-moll op T, 1 5.1kl. 19 Tartu Salemi kirikus, K, 1 6.1kl. 19 Niguliste kirikus ansambel Vox Clamantis. Dirigent Jaan-Eik Tulve, kammerkoor Voces Musicales. Dirigent Risto Joost. Aare-Paul Lattik (orel), Heiki Kalaus, Ivar Kiiv, Martti Nõu, Toomas Uustalu (tromboonid). Kavas Gregooriuse laul, Bruckneri motetid. K, 1 6.1kl. 18 Kuressaare muusikakoolis, R 2 0.1kl. 16 Vanemuise kontserdimajas, T, 2 2.1kl. 19 Estonia kontserdisaalis klaveriduo Kai Ratassepp - Mati Mikalai. Kavas Mozarti Sonaat kahele klaverile, Raveli "Hispaania rapsoodia, Poulenci Sonaat kahele klaverile, Lutoslawski Variatsioonid Paganini teemale. N, kl. 19 Haapsalu Perekonnaseisuameti saalis Loometund Walt Whitmani ja Jaan Kaplinski luulest ning J. S. Bachi, Brouweri ja Ponce i muusikast. Heiki Mätlik (kitarr) ja Mikk Mikiver. R 2 0.1kl. 17 Kadrioru lossis Lossikontsert 5. Flöödimuusika Päikesekuninga õukonnast". Neeme Punder (flööt), Peeter Klaas (viola da gamba), Ivo Sillamaa (klavessiin). Louis XIV kuulsate õuemuusikute Couperini, Hotteterre i ja Blavet' muusika flöödile ja generaalbassile. Koostöös Eesti Kunstimuuseumiga. EESTI MUUSIKAAKADEEMIA R 2 0.1kl. 12 orelitund EMA orelisaalis. Aare-Paul Lattik. Otseülekanne Eesti Raadios. K, 2 3.1kl. 18 Anna Klasi 90. sünniaastapäeva mälestuskontsert EMA kammersaalis. R 2 7.1kl. 16 õppejõukontsert EMA kammersaalis. Kaupo Olt (kontrabass), Nataly Sakkos (klaver). Kavas Schubert, Juht jt. T, 2 9.1kl. 18 Tromboonikvartett ja orel EMA orelisaalis. TALLINNA MUUSIKAKESKKOOL R 1 3.1kl. 12 Mustpeade Majas esineb Maria Aru Ira Flossi klaveriklassst. R 2 0.1kl. 12 Mustpeade maja Olavi saalis esinevad Maigi Pakri klaveriklassi õpilased. VANALINNA MUUSIKAMAJA R, kl. 18 Niguliste kirikus Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoori ja ettevalmistuskoori kontsert.. KULTUURISAATED KANAL 2 R, kl Minu pere ja muud loomad 8/10 ( My Family and Other Animals, Austraalia, 1987). Rež. Peter Barber-Fleming. L, kl loodusfilm Tsavo inimsööjad ( The Man-eaters of Tsavo, BBC, 1999). Kl dokumentaalsari Natsid - hoiatus ajaloost: Teekond Treblinkasse"*, 5/6 ( Nazi s - A Warning from History, BBC, 1997). Poolas, Saksamaal ja Leedus filmitud kaadrid näitavad, kuidas NSV Liitu tungimine aastal natside poliitika radikaalseks muutis. Kl Tähed looduses: Richard Dreyfuss ja Galapagos 6/14 ( In the Wild, USA). Richard Dreyfuss külastab müütilise Galapagose iguaane, albatrosse ja kilpkonni. Kl Charlie Chaplin: Tema uus elukutse. Mürgeldajad ( Good For Nothing&The Rounders", 1914). R 1 3.1kl mängufilm "Jääda ellu ( Alive, USA, 1993} Rež. Frank Marshall Osades Ethan Hawke, Vincent Spano, Josh Hamilton. E, 1 4.1kl "60 minutit. Tiit Made. Kl dokumentaalfilm Tsaari tagasitulek ( Return of the Czar", USA, 2000). USA dokumentaalfilmis uuritaksegi, miks on Venemaa nihkunud Vladimir Pütini juhtimisel taas tsaarilaadse valitsemisstiili haardesse ja mis võivad olla selle tagajärjed. T, 1 5.1kl minutit *. Kl dokumentaalsari "Kriminaalne Venemaa *.KI. 00 dokumentaalsari Unustamatud kuriteod: Must Panter *, 2 ( Great Crimes and Trials, BBC, 1998). K, 1 6.1kl dokumentaalsari Kriminaalne Venemaa: Pöörane kuld 1", 70. Kl Saatuslikud naised: Kuninganna Victoria, 3/4 ( Victoria & Albert", BBC, 2001). Rež. John Erman. Kl Venekeelne programm Inimeste lood. Folkloor Eestis ja selle tähendus tänapäevases elus. Saate külalisteks on CIOFFi president Kari Bergholm, Eesti esindaja CIOFFis Ingrid Rüütel ja teised. Autorid Jelena Meleško ja Gennadi Meleško. R, 1 8.1kl Minu pere ja muud loomad, 9/10 ( My Family and Other Animals, Austraalia, 1987). Rež. Peter Barber-Fleming. L, kl loodusfilm Soosead ( Swamp Hogs", BBC, 1998). Orinoco kõrge rohustikuga Ijaanodel Venezuelas elab maailma suurim näriline hiidmerisiga meenutav loom - kapibaara. Ta tunneb ennast ühteviisi koduselt nii maal kui ka vees. Kl dokumentaalsari "Natsid - hoiatus ajaloost: Võitlus lõpuni *, 6/6 ( Nazi's - A Warning from History, BBC, 1997). Kl Tähed looduses: Anthony Hopkins ja lõvid 7/14 ( In the Wild, USA, 2001). Sir Anthony Hopkins edastab tervituse suduse Londoni uulitsakassidelt loomade kuningale lõvile. Kl Charlie Chaplin: Parim kostiline & Naerugaas ( Landlady s Pet & Laughing Gas, 1914). R 2 0.1kl mängufilm Pariisi ekspress ( The Paris Express, Suurbritannia, 1952). Rež. Harold French Osades Claude Rains, Marta Toren. Suurepärane klassika. ETV T, kl OP! Kultuurielu vahendab Karl Martin Sinijärv. KL väärtfilm Mis juhtus Baby Jane iga? ( What Ever Happened to Baby Jane?, USA, 1962). Rež. Robert Aldrich. Osades Bette Davis, Joan Crawford, Victor Buono, Wesley Addy, Julie Allred jt. Kl Muuilma muusika: Etnohõng 2 *. K, 1 6.1kl OP! *. Karl Martin Sinijärv. Kl Muuilma muusika: Etnohõng 2 *. Kl Mark Soosaar soovitab : dokumentaalfilm "Kusum (Soome). Jouko Aaltoneni poeetiline film india tüdrukust Kusumist. N, 1 7.1kl Mark Soosaar soovitab": dokumentaalfilm Kusum (Soome)*. Kl "Avatud ülikool. Veebilood Täna (Inglismaa, 1998)*. R, kl Muusikatund. Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert*. Rež. Elmo Lööve. L, 1 9.1kl Avatud ülikool". Veebilood Homme (Inglismaa, 1998). Sarja teine saade vaatleb, kui suured on ärilise õnnestumise võimalused elektroonilise infokeskkonna homses päevas. Kl. 14 OP! *. Karl Martin Sinijärv. Kl EMA sümfooniaorkester esitab Saint- Saensi Introduktsioon rondo capriccio (ETV, 1994). Solist Madis Metsamart, dirigent Jüri Alperten. Kl Palangi (PÜ Filmistuudio). Stsenaarium ja režii Renita ja Hannes Lintrop. R 2 0.1kl Teleteater". A. Prosa ja A. Mälgu Tuli sinu käes" (ETV, 1996). Osades Velvo Väli, Piret Tanilov, Aleksander Eelmaa, Terje Pennie, Kalju Orro jt. Stsenarist ja lavastaja Ain Prosa. Kl Karje" (ETV, 1992). Luuletaja Paul-Eerik Rummo 50. sünnipäevaks valminud saade just päris juubelihõnguline ei tulnud, kuid nii polnud mõeldudki. Elust ja kirjandusest räägivad juubilar, Ain Kaalep, Karin Rummo, Evald Hermaküla, Jaan Kaplinski, Jaak Kaarma ja Viiu Härm. Saate autor ja küsitleja on Rein Veidemann. Kl Muusikatund. Gideon Kremer oma noorteorkestri juhi ja solistina esitab Arvo Pardi, Giya Kancheli, Alfred Schnittke, Nino Rota ja Astor Piazzolla muusikat. Rež.Georg Wübbolt. EESTI RAADIO KLASSIKARAADIO E, kl. 14 Pärastlõuna. Kersti Inno. Album: Samuel Wesley i Symphonies" (Chandos, 2000). Kl Nürnbergi Orelifestivali avakontsert. Kavas Rudolf Mauersbergeri, Thomas Tailise, Johann Sebastian Bachi, Anton Bruckneri ja Krzysztof Penderecki looming. Esinevad Dresdeni Kreuzchor, Leipzigi Thomanerchor, Leipzigi Gewandhausorkestri puhkpilliansambel ja organist Ulrich Böhme. Kl. 19 esineb Orlando Consort. Kõlab inglise vokaalmuusika X IV -X V sajandist ja John Caskeni teos To the lovers well. Kl. 20 esineb Charivari Ensemble. Noor ansambel esitab reformatsiooniaegse Inglismaa barokkmuusikat. Kl. 23 Fantaasia. Tõnu Timm. T, 1 5.1kl. 10 Talveklassika. Martti Nõu. Kl. 14 "Pärastlõuna". Liina Fjuk. Mängib Minski solistide ansambel Classic-Avantgarde Vladimir Baidovi juhatusel. Kl Album: Hommage a la Cathedrale (Carillon Music, 2000). Orelil neljal käel mängivad Ines Maidre ja Jostein Aarvik. Kl. 19 "Diplomaatilised noodid. Mängib Tallinna Kammerorkester, dirigent Juha Kangas. Kl. 21 Nyyd-muusika. Tiia Teder. Südamelöökide trummid. Saade jaapani löökpilliansamblist Kodo. K, 1 6.1kl Meenutame. 50 aastat Artur Kapi surmast". Mati Märtin. Kl. 10 Talveklassika". Mirjam Tally. Kl. 14 Pärastlõuna. Mirje Mändla. Album: Begona Olavide Salterio (MA recordings, 1944). Keskaegset muusikat esitab hispaania päritolu Begona Olavide. Kl mängib Kammerorkester Moskva Akadeemia, soleerib Tatjana Grindenko. Kl. 19 Täna kontserdisaalis. Anton Bruckneri motette vaheldumisi gregooriuse lauluga esitavad kammerkoor Voces Musicales Risto Joosti juhatusel ja gregooriuse laulu ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel. Kl. 21 Skrjabini hilised sonaadid II *. N, 1 7.1kl. 10 Talveklassika". Marge-Ly Rookäär. Kl. 14 Pärastlõuna. Kersti Inno. Album: Heino Eller & Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa (Antes, 2001). Kl mängib BBC Sümfooniaorkester. Dirigent Leonard Slatkin. Kavas Giuseppe Verdi, Gerald Finzi,. Joseph Canteloube, John Adamsi, Samual Barberi, Michael Tippetti, Johann Sebastian Bachi ja Ludwig van Beethoveni looming. Kl. 19 Arhiiv. Helve Võsamäe. Kl. 21 Teater Endla uues kuues. Saate autor on Viktor Kaarneem. R, 1 8.1kl "Meenutame. Kümme aastat Estonia teatri etendustest Stokholmis. Mati Märtin. Kl. 10 Talveklassika. Pille Olde. Kl. 14 Nädala teos. Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr. 2 c-moll. Tiia Teder. Esitavad Svjatoslav Richter ja Varssavi Filharmoonia Orkester Stanislaw Wislocki juhatusel. Kl Delta. Liina Fjuk. Kl. 19 Täna kontserdisaalis. Esineb Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, soleerib Toomas Vana klaveril, dirigent Nikolai Aleksejev. Kl Sõnaline. Kunstijaamad. Stuudios on kunstikriitik Kädi Talvoja. L, kl Helikaja. Muusikauudiseid laiast ilmast vahendab Priit Kuusk. Mirje Mändla. Kl meenutame Anna Klasi tema 90. sünniaastapäeva puhul. Saate koostas Kersti Inno. Kl. 11 Raadio Ülikool"*. Kl Lemmiklood. Kl. 13 Lemmiklood. Kl. 14 Promenaadikontsert. Kersti Inno. Kl Kultuurikaja *. Kl. 19 esineb Metropol-orkester Michael Abene ja Dick Bakkeri juhatusel. Kl Giacomo Puccini ooper Tosca". Esitavad Catherine Malfitano, Franco Farina, James Morrison ja Metropolitan Opera koor ja orkester Daniel Oreni juhatusel. Ülekanne Metropolitan Operast. Otseülekande vahendab Tiina Kuningas. R 2 0.1kl Braavo, Per Skarengl. Saate autor on Kersti Inno. Kl Sooviklassika. Kersti Inno. Kl "Orelitund. Aare-Paul Lattik mängib ja kommenteerib D. Buxtehude, J. S. Bachi ja L. Marchand'i teoseid. Ülekannet Helve Võsamäe. Kl Raadioteater esitleb. Aleksandr Puškini Mustlased. Osades Ellen Liiger, Ants Eskola, Eduard Tinn, Rein Aren, Kaarel Karm. Rež. Kaarel Toom. Kl. 19 esineb ansambel Les Talents Lyriques Christophe Rousset juhatusel. Kavas Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händeli kantaadid ja sonaadid. Kl. 21 Pühapäevajats Joosep Sang. Kl. 23 Raadio ööülikool. Külas on kirjanik Jaan Kaplinski. Loengu teema on "Religioon ja sektantlus. VIKERRAADIO R, 1 1.1kl Maailmapilt. Setumaa võlud ja valud. Stuudios on Mare Piho ja toimetaja Martin Viirand. KL Oma ja ehtne. Rahvamuusikat Maie Viilupi valikul. Kl: KÖR Eestlased Kremlis. Juhan Aare saatesarja kordus. L, 1 2.1kl "Kultuurikaja. Toimetaja on Martin Viirand. Kl Litter. Jüri Ehlvesti uuest novellikogust Taevatrepp. Urmas Vadi saade. Kl Kuula rändajat. Hendrik Relve räägib Malaisias! Saate toimetaja on Haldi Normet. Kl Lastetuba. Oma lapsepõlvest räägib Rein Raud, küsib Reet Made. Kl kuuldemäng: Tennessee Williamsi Elamiskõlbmatuks tunnistatud. Kl Raadio ööülikool. Orientalist Mart Läänemetsa loeng Humanistlikud ideed vanahiina mõtteloos". R 1 3.1kl (k ) Müstiline Venemaa. Stuudios on David Vseviov ja Terje Soots. Kl pakk. Taliolümpiamängud Ameerika Ühendriikides. Mängu juhib Hillar Nahkmann, külas on Tiit Kuningas. Kl Tähtpäevatund. Humphrey Bogart filmimaailma võluv antikangelane. Helgi Erilaidi saade. Kl KÖR Kinnismõte. Räägib Arvo Krikman. E - R kl (k.22.30) Thomas Manni essee Peremees ja koer". E, 1 4.1kl "Keelekõrv. Toimetaja on Mari Tarand. Kl KÖP. Olukorrast riigis". Stuudios on Mark Soosaar. T, kl Maailmapilt. Rootsi välismaalastepoliitikast räägib Mare Rebas. Kl llmahelid. Stuudios on Tõnu Timm. K, 1 6.1kl Teatrimagasin. Toimetab Maris Johannes. KL KÖP. Joonistasin metsa. Eesti looduslüürikat Andres Otsa esituses. N, 1 7.1kl KÖR Maast ja ilmast. Saate autor on Marje Lenk. R, kl Maailmapilt. Idaekspress. Aksel Tamm jälgib uues saatesarjas Venemaa kultuuri- ja poliitikamaastikku. Avasaade on poliitikust Aleksandr Jakovlevist. Kl KÖR "Eestlased Kremlis, 3/10. Juhan Aare saatesarja kordus. R2 R 1 3.1kl. 20 Kunstikanal. Saatejuht Lea Veelma. KUKU L, kl. 9 Memoria. Jüri Kuuskemaa. Kordus L kl. 22. L, kl. 15 Murumängud wabariigis. Tiit Karuks. R kl. 12 Publikumärk. Reet Weidebaum. R kl. 13 Kukul külas. Erki Berends. R kl. 15 Ringhääling 75. Enn Eesmaa. 21

22 R E K L A A M 11. jaanuar 2002 EESTI TERVISHOIU MUUSEUM Tallinn, Lai 30 Püsinäitus "Inimene. Tervis. Perekond ; Psühhiaatriakliiniku patsientide näitus Ja pead räägivad... kuni 9. II; 18. I - 9. II Tallinna Tööstushariduskeskuse õpilaste moenäitus. Avatud T - L kl Tel PÄRNU M UUSEUM Pärnu, Rüütli 53 Püsiekspositsioon. Vitriininäitus Olev Siinmaa ; Naine ja mees peegli ees. Rõivastus aastail kuni 13. I; fuajees õpilastööde näitus Aastavahetuse kostüüm Avatud K - P kl Iga kuu esimene K tasuta. Tel SEE ON STUUDIO-GALERII Tallinn, M erivälja tee 1, Regati m aja ÜLLE RAJASALU keraam ika H iina kala kuni I EVE ERM AN- Nl klaas ja PILLE KALEVISTE te ks tiil. Avatud E - R kl ja L kl Tel , e- po st:design@ seeon.ee D isain, m ööbel, va lg ustid, ku ju ndus ja näitused. B R A H M SSQ S T R A V IN S K I BRAHMS Klaverikontsert nr.1 d-mouop.15 STRAVINSKI Sümfoonia kolmes osas ELLER Videvik Sotist TO O M AS VANA (klaver) Dirigent NIKOLAI ALEKSEJEV HAUS GALERII REIN RAUA kureeritud rahvusvaheline näitus KevadSuviSügisTalv. Murdumispunkt kuni 13. I. 15. I - 4. II KADI KEUREMA ja KÜLLI GRÜNBACH-SEINI 2x2. Avatud E - R kl ja L kl Tel , t.haus@ mail.ee, EESTI ÜHISPANGA GALERII Tallinn, Tornimäe 2, V korrus JÜRI JEGOROVI Meta 3 kuni 2. II. Avatud E - R kl KUNSTISALONG ALLEE Tallinn, Pikk 30 Eesti vanema põlve kunstnike tööde näitusmüük. K. Burman, A. Johani, A. Jegorov, A. Kaasik, R. Uutmaa, K. Teder, R. Nyman, E. Kutsar, Carl Timoleon von Neff, E. Aiki, P. Aren, V. Haas, E. Kits, N. Mei, O. Hoffmann, A. Promet, F. Rändel, A. Mülber, F. Sannamees, R. Treumann, Ed. Wiiralt, N. Kull, A. Vardi, V. Loik, G. Mootse, N. Roos, O. Maran, L. Kits-Mägi jpt. Avatud E - R kl , L kl Tel , Piletid: Internetis Piletipunkti müügikohtades üle Eesti (tel <0) ). Eesti Kontserdi piletikeskuses (tel (0) ) Vanem uise kontserdim aja piletikeskuses (tel (07) ) Tartu Kaubamaja piletipunktis (tel (07) ) KULTUURIESINDUS HAABERSTI SOTSIAALKESKUS Tallinn, Õismäe tee 24 IGOR MAKARJEVI maalide näitus Eestimaa loodus kuni 30. Avatud E - R kl tel TARTU LASTEKUNSTI KOOLI GALERII Tartu, Jakobi 52 Alates 14. I TAAVETUUTMA näitus. Avatud E - R kl OOTAME TEIE REKLAAMI TELEFONIL SOOME INSTITUUT Harju 1, Tallinn, tel , faks , e-post: maimu.berg@finst.ee, Instituut on lahti tööpäeviti kl Soome Instituudi raamatukogus saavad õpilased ja üliõpilased kasutada internetti, tutvuda meie CD-ROMidega. Internetipunkt on lahti tööpäeviti kella SOOME INSTITUUT Vanemuise 19, Tartu, tel , faks , e-post: elle.mets@finst.ee, Instituut on lahti K kl , teistel tööpäevadel kl BRITI NÕUKOGU Vana-Posti 7, Tallinn, tel , faks , e-post:british.council@britishcouncil.ee, PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Lai 29, Tallinn, tel , faks , e-post: info@nmr.ee, PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Raekoja plats 8, Tartu, tel , faks , e-post: madis@nmr.ee UNGARI INSTITUUT Roosikrantsi 6, Tallinn, tel epost:uke@eki.ee, I a. kirjutas luuletaja Ferenc Kölcsey luuletuse Himnusz ( Hümn ). Sel päeval tähistatakse nii Ungaris kui ka kogu maailma Ungari sõprade seas ungari kultuuri päeva. Csilla Kelecsšnyi fotokollaažide, maalide, paberitööde näitus rahvusraamatukogu peanäitusesaalis kuni R, 18. I kl. 19 Kadrioru lossis vanamuusikaansambel Affetti Musicali Budapestist. Kavas ungari varajane ning G. Fr. Händeli muusika Tallinna Filharmoonia sarjas Diplomaatilised noodid. Piletite broneerimine tel või fila@ filharmoonia (100 krooni). PRANTSUSE KULTUURIKESKUS Kuninga 4, Tallinn, tel , faks , e-post: cccl@estfra.ee, ttp:// Prantsuse keele kursused eri tasemetele 4. veebruarist - 7. juunini 2 x 2 tundi nädalas kella või Täistariif 2500 kr., soodustariif 2200 kr. (õpilased). Info tel TALLINNA SAKSA KULTUURI INSTITUUT/GOETHE INSTITUUT Suurtüki 4b, Tallinn, tel ja faks e-post: dkigi@goethe.ee Informatsioon (saksa ja eesti keeles) kõigi ürituste kohta 17., 18. ja 31. I ja 1., 20. ja 21. II kl. 19 VAT teatri etendus "Jumal on DJ rahvusraamatukogu teatrisaalis. Lavastaja Christian Römer (Wolfgang Borchert Theater Münster). Osades Elgitha Zeno, Heidy Purga, Margo Teder. 17. I kl Tartus Wilde Pubis Marlene Dietrich 100. Laulab ja räägib Erkki Otsman, klaveril Tiit Lauk. TARTU SAKSA KULTUURI INSTITUUT Kastani 1, Tartu, tel./faks , e-post: dkitartu@ kodu.ee, Raamatukogu lahtiolekuajad E - R kl , tel , e-post:rfztartu@kodu.ee, bürootel , e-post: dkitartu@kodu.ee Saksa keele kursused. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE SAATKONNA INFOTEENISTUS Kentmanni 20, Tallinn, tel , faks , e- post: vsepper@pd.state.gov, ailja@pd.state.gov; Külastamine eelneval kokkuleppel. TAANI KULTUURI INSTITUUT Vene 14, Tallinn, tel. ja faks , e-post: taani@ uninet.ee, 22

23 11. jaanuar 2002 R E K L A A M Tallinn, Väike-Karja 12 Remont kuni 13. I. (V A 4 IG A LE K Il) I Maksifoto Esindusfotograafide näitus. FRED JÜSSI, TOOMAS VOLKMAN, ARVO IHO jt. Avatud T - R kl , L kl Tel , e-post:galerii@vaal.ee; RAKVERE MUUSEUM Rakvere, Tallinna 3 Püsinäitus Muinasaegne Virumaa. Talurahvas ja mõis. Avatud T - L kl KESKLINNA GALERII Rakvere, Lai 1 IMAT SUUMANNI näitus Järjest lähenevad talvepäevad... kuni 2. II Avatud T - R kl , L kl Tel EESTI KUNSTIMUUSEUM RÜÜTELKONNA HOONE (Kiriku plats 1) "ÜLO SOOSTERI ( ) mälestusnäitus. Looming aastaist kuni 20. I. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta. Info tel TARBEKUNSTIMUUSEUM (Lai 17) Eesti tarbekunsti püsiekspositsioon "Ajamustrid & disaini avafond. Setu ehted kuni 17. II. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Info tel KRISTJAN RAUA MAJAMUUSEUM (Nõmmel K. Raua 8) Püsiekspositsioon KRISTJAN RAUA loomingust. HARVI VARKKI tušijoonistused, vormid, ehted kuni 10. II. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Tel ADAMSON-ERICU MUUSEUM (Lühike jalg 3) Püsiekspositsioon ADAMSON-ERICU loomingust. SIGISMUND VIDBERGSI "Erootilised eleegiad" kuni 3. II. Muuseumi siseõues PIRRUSE kontseptuaalne objekt Puu särk kuni 2. II. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Info tel MIKKELI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 28. II. JOHANNES MIKKELI kollektsioon (XVI - XVIII sajandi lääneeuroopa, vene, hiina kunst). XIV - XIX sajandi ikoonid. Avatud K - P kl Info tel NIGULISTE MUUSEUM-KONTSERDISAAL (Niguliste 3) Püsiekspositsioon Keskaja kunst. Hõbedakamber: gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevarad. Avatud K - P kl Info telefonil , Igal L ja P kl. 16 orelimuusika pooltund. Sissepääs muuseumi piletiga. VÄLISKUNSTI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 37) XVI -X X sajandi maalikunst (madalmaade, saksa, itaalia, vene meistrid), XVIII - XX sajandi lääneeuroopa ja vene tarbekunst ning skulptuur. Unistuste arheoloogia. G. B. Piranesi ja tema aeg augustini. Avatud K - P kl Tel EKMi kodulehekülg aadressil EESTI KUNSTIMUUSEUMI UUE HOONE EHITUSE TOETUSEKS EESTI KUNSTIMUUSEUMI TOETUSFONDI CIRCULOS: HANSAPANK, ARVELDUSARVE Vabaduse v. 6 (tel ). Tartu mnt. 1 (tel ) KUJUTAVA JA TARBEKUNS- ' T Tl SALONGIMÜÜK, KUNSTITARVETE MÜÜK, PILTIDE RAAMIMINE. Tartu mnt. 1 EKA üliõpilaste tööde NÄITUSMÜÜK kuni 28. II. Avatud E - R kl , L kl , e-post:galeriig@hot.ee Tallinn, Viru 19 TARBEKUNST, ART GARAGE, SKANKRISTALL. Avatud E - R kl , L kl Tel ROTERMANNI SOOLALADU, Ahtri 2 Arhitektuurimuuseumi saalis Moodsad kirikud: Eesti aastate sakraalarhitektuur kuni 10. II. Keldrisaalis Vabaduse monumendi konkursitööd kuni 3. II. Galeriil Inglise arhitektuurifoto kuni 3. II. Kunstimuuseumi saalis VILLU JAANISOO Kauneid esemeid maailma parimale rahvusele kuni 20. i. Avatud K - R kl , L ja P kl Tasuta külastuspäevad iga kuu viimane R ja L. Tel e-post:arhitektuurimuuseum@ arhitektuurimuuseum.ee Raekoja plats 18 "JOHANN KÖLER ja ALEKSANDER VARDI kuni 28. II. PEETER MUDISTI maalid ja skulptuurid "Pilved taevas ja Mudist Kivisillas kuni 24. II. Avamine 11. I kl. 16. Avatud K - P kl , R tasuta külastuspäev.tel , , Tartu, Kuperjanovi 9 Püsiekspositsioon Eesti. Maa, rahvas, kultuur suletud kuni 31. I; Soome-ugri ilm ja hing kuni 3. II. Kuraatorid SVETLANA KARM (ERM) ja ART LEETE (TÜ), ÜLLE TAMLA (Al), HEIKI VALIK (TÜ). Kujundaja Ilmar Kruusamäe. 31. I võetakse vastu Minu jõulujutt 6. hooaja võistlustöid. 12. I kl. 15 Anne Maasiku luuleetendus Teekond Betti Alveriga". Avatud K - P kl , R tasuta. Piletid õpilastele 3 kr., üliõpilastele ja pensionäridele 8 kr., täiskasvanutele 10 kr., perepilet 15 kr. vatud kohvik ja müügilett. Tel , A. H. TAMMSAARE MUUSEUM Tallinn, L. Koidula 12a A. H. TAMMSAARE VIIMANE KORTER JA PÜSIEKSPOSITSIOON KIRJANIKU LOOMINGUST. K, 23. I kl. 16 A. H. Tammsaare 124. sünniaastapäev. E. Treieri kogumiku Tammsaare maailmakirjanikuna. 3 välismaa Tammsaare-uurijat tutvustamine. Avatud K - E kl , tel PÄRNU UUE KUNSTI MUUSEUM Pärnu, Esplanaadi 10 Püsiekspositsioon. LAUR TIIDEMANNI Lühike elu, suurd lootused ; PETRI VIRTA- NENI (Soome) "Verised pildid ; EUGEN STERPU (Moldaavia) isiknäitus, MARK SOOSAARE sõnuminäitus. Näitused ja kohvik lahti iga päev kl Raamatukogu, video- ja fonoteek T - N kl , R - L kl Internet 24 tundi ööpäevas. Tel PÄRNU MUDARAVILA Pärnu, Ranna pst. 1 Eesti vaip läbi aegade. Avatud tööpäeviti kl Kadriorg, Roheline aas 3 Põhiekspositsioon. MARGOT KASE fotod Taevased ja maised aiad kuni 20. I. T, 15. I kl Olev Remsu raamatu Juhan Liivi armastuse valu. Mälestusi sõjast Lätiga esitlus. Avatud K - E kl Tel EESTI KUNSTIAKADEEMIA GALERII Tallinn, Tartu mnt. 1 ALASTI AKADEEMIA VAATAB TAGASI" kuni 19. I. Enne otsimine. Joonistusi. Avatud iga päev kella PÄRNU AGAPE KESKUS Pärnu, Männi I II ASTA ISAKU isiknäitus Elu meis enestes ja meie ümber. Avatud E - R kl ja kõigi ürituste toimumise ajal. Tel

24 Tallinna Kultuurirahvaülikool kuulutab välja konkursi kursuste ja loengute juhendajate leidmiseks õppeaastaks 2002/03 järgmistesse teaduskondadesse: ajalugu ja kultuur psühholoogia keeled kunst töö lastega Osalejatel palume esitada oma CV ja pakutavat kursust tutvustav programm. Konkursitööde esitamise tähtaeg on 25. jaanuar aasta. Info Tallinna Kultuurirahvaülikoolis on alanud vastuvõtt I I poolaastal algavatele kursustele: Eesti mõisad - Juhan Maiste Indiaani kultuur - ViLLu Põldma, Omar Volmer, Urve Kaaristu, Maie Pulst Lastepsühholoogia - Hele Kanter Meeskonnatöö - Estel Aare " Kultuurierinevuste geograafia - Raivo Raam Hispaania keel - Janne Kukk Naeruteraapia - Milvi Tedremaa Kitarriõpetus - Kristo Käo' Ellujääja maailmavaateline enesemääratlus - Indrek Pauts Info ja registreerimine: , TALLINNA KIRJANIKE MAJA MUSTA LAEGA SAALIS Harju tänav 1 KIRJANDUSLIK KOLMAPÄEV 16. jaanuaril kell 18 KOHVIKUMUUSIKAT Paul-Eerik Rummo luuleraamatu esitlus autori 60. sünnipäeva puhul Kaastegevad: Viiu Härm (sõna) Lembit Saarsalu (saksofon) Mart Soo (kitarr) Õhtut juhib Kalev Kesküla Piletite tellimine ja info telefonil , Üritusi toetab Eesti Kultuurkapital Eesti Kirjanike Liit jaanuarini... lillil Kl (pilet 40 kr.); kl (pilet 50 kr.), i c kl. 19 (pilet 70 kr.); _ kl. 21 (pilet 70 kr.) Õed, Venemaa. Osades Oksana Akinšina, Katja Gorina, Roman Agejev, Sergei Bodrov, Tatjana Kolganova, Sergei Bodrov jr. jt. Loe lähemalt: sisters.film.ru Kl (pilet 45 kr.) Kõrged kontsad teevad ära ("High Heels and Low Lifes ). Hoogne kriminaalkomöödia naistest, kes ei löö risti ette kui teele satub ahvatlev võimalus. Osades Minnie Driver ( Hea Will Hunting ), Mary McCormack ( Kuum, kuum Alaska ), Kevin McNally ( Lõks ), Sir Michael Gambon ( Piunkett & Macleane"), Mark Williams ( Armunud Shakespeare ), jpt. Filmi on lavastanud Mel Smith ( Bean - täitsa lõpp film ). Lastele L ja P kl. 12 Atlantis: kadunud kuningriik ( Atlantis: The Lost Empire, Walt Disney Pictures, 2001). Seiklusrikka animatsiooni on lavastanud Gary Trousdale ja Kirk Wise ( Kaunitar ja koletis, "Jumalaema kiriku kellalööja ). Hääled on tegelastele andnud Michael J. Fox ( Hiireke Stuart ), James Garner ( Kosmosekauboid ), Claudia Christian ( Babylon 5 ), Jon Mahoney ( Zipelgad ), Jim Varney ( Lelulugu 2 ), Jim Cummings ( Shrek ), jpt. Pilet täiskasvanutele 40 kr. Lastele kuni 12 eluaastani ja üliõpilastele dokumendi esitamisel pilet 30 kr. olenemata kellaajast. Pensionäridele tööpäeviti kuni kella 15 pilet 10 kr. Neljapäeviti esimene seanss 20 kr. Kinol on Õigus teha mängukavas muudatusi. Kassa avatakse üks tund enne esimese seansi algust, kuid mitte hiljem kui kell 12. Info tel Võimalus osta pilet interneti vahendusel! G. Otsa nim. Tallinna Muusikakool võtab tööle FONOTEEGI LABORANDI Kandidaadilt eeldame: muusika tundmist video- ja audiotehnika tundmist arvutioskust suhtlemisoskust koostöövalmidus! Avaldused ja CV palume saata 21. jaanuariks aadressil Vabaduse väljak 4, Tallinn või e-posti aadressil: official@otsakool.edu.ee. Info telefonil V A N E M U IS E heks parem aks sthoveni, i Schumanni ijaks LUDWIG VAN BEETHOVENI SONAADID 15. jaanuar kell 19 Tartu Salemi kirik 16. Jaanuar kell 19 Niguliste kirik dirigent Risto Joost MUSICALES Gregooriuse laul ja Bruckneri motetid p r i k toetaja K O N T S E R D IM A J A P ostim ees ( } (r) Eesti Raadio Kontserti esitleb HenflCSSy COONAC Eesti Kontsert Vanemuise Kontserdimaja tel: tel: (07) e-post: info@concert.ee e-post pilet@vkm.ee Kas sa Riia linna tahad näha? 800aastane Riia märtsini; Akadeemik Raimund Johannes U bar- 60 kuni Köide. Kiri. Kujundus kuni 13. II; püsinäitus Eesti Akadeemilise Raamatukogu väljaandeid läbi aegade. Raamatukogu avatud E -R kl , Lkl Riigi kultuuristipendium id 2002 Kultuuriministeerium ootab avaldusi riigi kultuuristipendiumi taotlejatelt. Stipendium on mõeldud oluliste kultuuriprojektide ja loominguliste tellimuste toetamiseks või õppetoetusena õpinguteks välismaa kõrgkoolis või teadusasutuses. Stipendiumi võib määrata füüsilisele isikule, juriidilisele isikule või asutusele. Õigus taotleda on: loomeliitudel, kohalikel omavalitsustel ning teistel juriidilistel isikutel ja asutustel, kelle põhikirjas või põhimääruses on sätestatud kultuuri ja haridusalane tegevus. Kultuuriminister võib välja anda 20 stipendiumi ä krooni. Avalduse esitamise tähtaeg on 21. jaanuar i Sirbi tellimus tasuda Sihtasutusele Kultuurileht. A/a nr. on , Hansapank 767. Tellimiskupong koos maksekorralduse koopiaga saata aadressil Sihtasutus Kultuurileht; pk. 388, Tallinn või faksile Teave tel