LÕIK EESTI FOLKLOORIKOGUMISE LOOST: NÕUKOGUDE AJA HELISALVESTUSED

Transcription

1 LÕIK EESTI FOLKLOORIKOGUMISE LOOST: NÕUKOGUDE AJA HELISALVESTUSED Olen korduvalt sattunud kuulama vestlusi Eesti Raadio kunagise saatesarja Laula, laula, suukene teemal. Paljudel seostub see lapsepõlvega ja on siiani elavalt meeles kellele tundusid kuuldud regilaulud ilusad ja ligitõmbavad, kes põgenes Tõstamaa lauliku Liisu Oriku esitatud tunnusmotiivi kuuldes teise tuppa ning pani ukse kõvasti kinni. Kõik need mälestused kinnitavad muusika, ka minevikus salvestatud pärimusmuusika erilist mõju inimese identiteedi kujunemisel. See ei ole muidugi ainus põhjus, miks helisalvestamine on folkloristikas väga oluline tegevusvaldkond ja helisalvestused Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) üks esinduslikumaid materjalikogusid. Auditiivses materjalis peituva info hulk on võrreldes käsitsi tehtud kirjapanekutega tunduvalt suurem. Kuna helis on püütud jäädvustada kõige väärtuslikumat osa välitööl kogutust, võib helisalvestustes näha omamoodi folkloristlike väärtushinnangute indikaatorit. Samas tuleb arvestada mitme lisatingimusega: et helikogu nagu kõike muudki on kujundanud ka juhus; et piiratud salvestamisvõimaluste puhul tuli salvestada muusikalist pärimust, sest viise oli keeruline esituse käigus kirja panna, jne. Siinne ülevaade keskendub ühele lõigule Eesti rahvaluule helikogude kujundamise loost folkloori salvestamisele nõukogude Käesolev artikkel on valminud ETF grandi 7795 toel. Tänan Mall Hiiemäed ja Kristin Kuutmat märkuste ja kommentaaride eest. 703

2 ajal. Raskuspunkt on esimeste nõukogude kümnendite materjalil, lisanduvad viited aastatesse, sest mitmed nõukogude aja viimaste aastakümnete protsessid lähtusid varasematest perioodidest. Folkloorisalvestuste kogusid loodi lisaks ERA-le (ENSV TA Riikliku, hiljem Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakond) ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori ja Tartu (Riikliku) Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juurde (nt Leete et al. 2008: 30). Hiljem on needki materjalid koondatud ERAsse ja seetõttu olen siin kasutanud üldnimetust (nõukogudeaegne) helisalvestuste kogu. Helidokumentide mõistmiseks vajalikku konteksti olen otsinud vastavate folkloristlike institutsioonide käsikirjakogudest, kirjandusmuuseumi ametlikest dokumentidest, kogumisteemalistest kirjutistest ning tollaste folkloristide mälestustest. Tutvustades seda, mida koguti, arutlen ka küsimuse üle, miks koguti, millised võisid olla kogumistöö ideoloogilised tagamaad. Selline lähenemisnurk on seotud poststrukturalistlike teoreetikute vaatega arhiivile kui ideoloogiliste valikute ja võimumehhanismiga seotud teadmiste tootmise viisile (nt Foucault 2005; Derrida 1998). Ameerika antropoloog ja ajaloolane Ann Laura Stoler on koloniaalarhiivide uurimisest kirjutades põhjendanud etnoloogilist arhiivikäsitust arhiivi tuleks näha iseseisva tervikliku subjektina, mitte ainult allikana uurijale hetkel vajaliku materjali väljaselekteerimiseks. Terviklik dokumendikogu näitab, millise teabe jäädvustamist ja millises vormis on peetud vajalikuks või vähemalt lubatuks ja millist teadmist ühiskonnast arhiivi abil kujundatakse millised poliitilised tegurid, ühiskondlikud aspektid ja kõlbelised väärtused on tõukejõuks adekvaatseks peetavate teadmiste loomisel (Stoler 2002: 95). Nõukogudeaegset helisalvestamist kujundanud ideid ja tähendusi otsides tekib küsimus, kas ja kuidas tollane kogumistegevus on mõjutatud nõukogude poliitilisest ideoloogiast ja kas arhiivijäädvustustest võib välja lugeda ka viiteid rahvuslikule vastupanuideoloogiale. Vaatluse teeb keeruliseks teadmine, et arhiivimaterjal on sündinud kompromissina ajastu teaduspoliitiliste, folkloristidest kogujate ja nendega kootööd teinud pärimuseteadjate tõekspidamiste vahel. Siin olen kõrvale jätnud arhiividokumen- 704 tide individuaalse ja privaatse poole ning jälginud pigem üldisi, paljusid inimesi ühendavaid ideid ja tegevusliine AASTAD JA AASTATE ALGUS aastate helisalvestused tehti peamiselt kümnendi lõpul aastal oli katkenud a alustatud parimate laulikute ja pillimeeste repertuaari salvestamine šellakplaatidele (Tampere 1936, 1937, 1939). 1 Vähesed arhiveeritud vaharullisalvestused pärinevad ja aastast aastate lõpul hakati salvestama magnetofoniga: a nõukogude teadussüsteemi eeskujul asutatud Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI) sai aastal spetsiaalselt selleks ehitatud magnetofoni (Viidalepp 1948) aastal kasutati magnetofoni esimest korda välitöödel, ent selleks laenati Raadiokomiteelt aparaat, mis kannatas transporti ja oli kergemini paigaldatav kui KKI magnetofon (KKI 14, 12/4; vt ka Oras 2008: 75) aastani, mil kirjandusmuuseumi ja KKI folkloristid hakkasid välitööl kasutama juba oma magnetofone, on salvestused juhuslikud, sest sõltuti võõrast tehnikast ja tehnikutest (Eesti Raadio, Tartu Ülikool; vt joonis 1) aastate lõpu ja aastate alguse helisalvestused annavad siiski mõningase pildi tollase Eesti folkloristika peamistest märksõnadest ja teemadest: ekspeditsioonid, vana pärimus, eestivene suhted, nõukogude folkloor. Näiteks on Setumaalt regilauluklassika ja muinasjuttude kõrval salvestatud improvisatsioone Stalini rahuarmastusest ja surmast, samuti venekeelseid laule. Rii- 1 Herbert Tampere väitel muutus riigi toetus küsitavaks, pealegi oli senine salvestamise korraldus raskepärane. Teaduste Akadeemia muretsetud varustust, millega kavatseti salvestada Tartus, ei õnnestunud kasutada puhkenud Teise maailmasõja tõttu (Kõigile ; RKM, Mgn. II 1390 a). 2 Sõjajärgsel ajal oli suureks probleemiks vaharullide hankimine, näiteks on a Setumaa ekspeditsiooni juht Elmar Päss kirjutanud: Kõige keerulisem oli fonograafirullide hankimine, mida Leningradis oma tarbeks valmistati Puškini muuseumis. TMMil [Teatri- ja Muusikamuuseumil] olid rullid, aga endine tekst tuli maha võtta (KKI 4, 11). Vaharulle kasutati küll aastani, aga ainult viiside kirjapanemise abivahendina, pärast noodistamist tuli need uute salvestuste tarbeks puhastada. 705

3 gumise töös teiste liiduvabariikide eeskujul (Pino 1950: v). 3 Sovetlikku kollektiivsuse-ideed järgides korraldatud suuremad ühisettevõtmised kindlasti soodustasid oskuste, teadmiste ja kogemuste vahetamist, ka oli kergem saada ja otstarbekam kasutada nii sõidukeid kui ka salvestustehnikat. Samas olid algusaastate ekspeditsioonide rohked tootmisnõupidamised tõhusaks ideoloogilise väljaõppe ja kontrolli vormiks. 4 NSV Liidu Etnograafia Instituudi eeskujul kasutati sõna kompleksne, et tähistada mitut asutust esindavate eri alade spetsialistide koostööd. Näiteks aastal oli Kihnus kogumas kaheksa inimest neljast asutusest (kirjandusmuuseumist, etnograafiamuuseumist, Tallinna Riiklikust Konservatooriumist ja KKIst, tulemata jäi NSV Liidu Etnograafia Instituudi esindaja; EKM, n 1, s 90; Ahven 2007: 144). Asutustevahelisust peeti eriti silmas vahetult konverentsijärgsel ajal. Ehkki ka edaspidi võttis ekspeditsioonidest osa teiste folkloristlike institutsioonide ja muu- Joonis 1. Helisalvestatud folklooripalade (laulude, juttude, uskumus- ja kombeteadete, folkloori lühivormide, olustiku- ja kultuurilooliste jutustuste) arv aastatel daja pillimeestelt on traditsiooniliste tantsude kõrval lindistatud lugusid pealkirjaga Pildike kolhoosist ja Sõit valimistele ning sealne noor poeet loeb oma ajastuvaimulisi luuletusi rahust ja kollektiivsest tööst. Ekspeditsiooni termin kinnistus eesti folkloristikas just nõukogude ajal, esialgu veel koos täiendiga kompleks- või asutustevaheline. Varem oli tavaks pikematel kogumismatkadel käia üksi või paarikaupa. Pärast Teist maailmasõda tuli ka kogumismetoodikas eeskuju võtta idanaabritelt. Kogumistööd vähemalt selle vormilist külge mõjutas oluliselt veebruaril aastal kirjandusmuuseumis toimunud ENSV TA ühiskonnateaduste osakonna I muuseumialane konverents Teadusliku uurimismaterjali kogumistöö ENSV TA Ühiskonnateaduste Osakonna asutistes. Üks osa senise kogumistöö ajastuomasest ümberhindamisest puudutaski ekspeditsioone: konverents püstitas ülesande kollektiivse ekspeditsiooni kui kvalitatiivselt kõrgema kogumistöö subjekti kasutamisest meiegi nõukogulikus rahvaluuleko Veera Pino diplomitöö analüüsib aasta Setumaa ekspeditsiooni muuseumialase konverentsi otsustele toetudes. Autor on kasutanud Eduard Laugaste käsikirja Esimene teaduslik konverents muuseumialase töö metoodiliseks ümberkorraldamiseks. Kompleksekspeditsioonide metoodiliseks eeskujuks olid teaduses tooniandva asutuse, NSV Liidu TA Etnograafia Instituudi juhtiva teadlase Vera Krupjanskaja kirjutised ekspeditsioonidest instituudi ja aasta väljaannetes. 4 [Üksikkoguja puhul] on alati mõningane oht omaette nokitsema hakates tänapäeva kogumistööle esitatud nõudeist mööda minna isegi siis, kui tegemist on spetsialisti-folkloristiga. [---] Tänapäeval ongi ülesandeks nende kodanlike traditsioonide vastu aktiivselt võidelda. Selles võitluses suudab palju ära teha eriharidusega inimestest koosnev kollektiiv, kes on endised töömeetodid juba marksistlikult ümber hinnanud (Pino 1950: 38). Eriti nõukogude folkloori aktiivse kogumise ajal näivad pidevad nõupidamised olevat hädavajalikud selleks, et ühise nõuga midagi kogumiseks ideoloogiliselt sobivat leida. Heaks näiteks on Richard Viidalepa aasta märkmed: tootmisnõupidamistel on näiteks arutatud, kust leida Suure Isamaasõja laule, ja vaieldud, kas Hallis sõdurisinelis, millel on tangoviis, sobiks seda valdkonda esindama; Viidalepp on õpetanud Selma Lätti, et kombestiku puhul tuleb küsida, mis sellest on tekkinud nõukogude ajal, jne (KKI 17, 89/90). Eriti põhjaliku ideoloogilise väljaõppe pidid saama Eesti etnograafid aastast peale toimunud ühisekspeditsioonidel Moskva spetsialistidega (Konksi 2004: 14). 707

4 sikaringkondade esindajaid, kadus aastatel asutustevahelisuse rõhutamise vajadus. Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnas otsustati aastal omaenda, kõiki töötajaid hõlmavate ekspeditsioonide kasuks. Herbert Tampere, rahvaluule osakonna juhataja aastatel , on välja toonud kompleksekspeditsiooni puudused: peamiselt töö kooskõlla viimise probleemid ja materjali killustumise eri asutuste vahel. Iga-aastane pikem kõigi töötajate ühisekspeditsioon jäi põhiliseks kogumisvormiks kogu nõukogude ajal, võimaldades ühist põhjalikku ettevalmistust, tehnika otstarbekat kasutamist, tänu püsivale peatuspaigale tihedat suhtlemist kohaliku rahvaga ja esitajate korduvkülastamist (Tampere 1961a: ; Hiiemäe 1996: ). Vaatamata senise kogumistöö ümberhindamisele ja uutele eesmärkidele järgiti kogutava materjali valikul suuresti iseseisvusaegseid ja varasemaid traditsioone rohkem kui avalikus ja enam kontrollitud teadustöös. Jakob Hurdast alguse saanud kogumispõhimõtete (nt Hiiemäe 1989a, 1996) järjepidevuse tagajaks olid iseseisvusajal väljakujunenud folkloristidest kogujad: Herbert Tampere, Richard Viidalepp, Elmar Päss, Selma Lätt jt. Seniste traditsioonide jõudu näitab seegi, et ka varasema suhtes kõige kriitilisemal stalinismiperioodil koguti kokkuvõttes rohkem siiski n-ö klassikalist pärimust, kunstiliste tekstide kõrval ka kombestikualast, usundilist ja olustikulist ainest aasta konverentsil sõnastatud uued eesmärgid näivad osalt olevat väga lähedased varasematele, mis omakorda seostusid rahvusvaheliste ja ka nõukogude teaduse arengusuundadega. Näiteks rõhuasetus folkloori funktsionaalsuse jälgimisele (Pino 1950: v, 36 jm) oli üks Oskar Looritsa ja tema mõttekaaslaste ideedest (nt Loorits 1939: 203, 1940: 45), millega nõukogude variandis sobitus ideoloogiline klassisuhete teema. Rahvaviiside kogumise ja laulude esituskonteksti jälgimise vajadust oli Herbert Tampere muusiku ja etnoloogilise uurimissuuna esindajana samuti varem rõhutanud (Tampere 1934: 30). 5 Nõukogude teaduse eeskujul sai folkloristika ainealaks ainult kunstiline looming suuline või sõnaline kunstilooming ; erinevalt Eestis kasutusel olnud varasemast folkloorikontseptsioonist jäi sellest kõrvale mittekunstiline vaimne pärimus (Laugaste 1946: 5 6; Viidalepp et al. 1959: 7 9; Tedre 1965: 26). 708 Stalinismiperioodi kogumistööd mõjutas väga otseselt nõue arvestada teadustegevuses võimulolijate poliitilisi huve. Esialgu hakati koguma tööstustööliste kui eelistatud klassi pärimust, Teise maailmasõja folkloori ja nõukogude korda ülistavat uusloomingut. Kolhooside loomise ja kümnendivahetuse repressioonide ajal aga toimus omakorda pööre nõukogude folkloori tollal eelkõige kolhoosikorra edu kajastava loomingu eelistamise suunas, nii et vanem pärimus jäi ajutiselt tõesti tagaplaanile aastal on Selma Lätt kirjutanud: pearõhk [asetatakse] kaasaegse folkloori kogumisele, kuigi kirja pannakse ka minevikust pärinevat rahvaluulet, vastavalt kultuuripärandi ümberhindamise vajadusele (Lätt 1951). Richard Viidalepa aasta kogumiskokkuvõttest võib lugeda, et vastupidiselt senisele traditsioonile, mille järgi rahvaluulekogujad on ikka tegelnud vanakeste ja igandlike mälestusmaterjalidega, osutas kõnealuse [Tõrva rajooni] ekspeditsiooni kollektiiv erilist tähelepanu noortele talentidele, toetas ja julgustas nende püüdlusi ning otsustas võimaldada neile asjatundlikku konsultatsiooni nende senise loomingu kohta (Viidalepp 1951). Nõudmine koguda kolhoosifolkloori tähendas, et folkloristid pidid astuma omamoodi kunstilise isetegevuse juhendaja rolli, suunates pillimehi kaasajateemalist repertuaari looma, andes nõu noorpoeetidele ja seinaleheautoritele ning harides seto sõnolisi, kelle kaasajateemalised improvisatsioonid olid poliitiliselt ebapädevad. Folkloristi rollivahetuse ühe 6 Nõukogude Liidus oli suund nõukogude folkloori kogumisele kampaanialikult ja riiklikul toetusel vallutanud kogu folkloristika, lähtepunktiks oli Maksim Gorki kõne üleliidulisel kirjanike kongressil aastal (Oinas 1973). Täiendav tõuge koguda Eestis nõukogude folkloori saadi NSVL TA Etnograafia Instituudi teaduslikult sessioonilt Moskvast 27. märtsist kuni 6. aprillini 1950 (Ahven 2007: 80 81). Siiski võib näiteks kirjandusmuuseumi aasta aruandest lugeda järgmisi arve: 1. Minevikust pärineva folkloori kogumine 1574 lk; 2. Uuemapoliitilisi sündmusi ja tööstustööliste elu kajastava rahvaluule kogumine 1371 lk; 3. Suure-Isamaasõja folkloori kogumine 305 lk (EKM, n 1, s 105, l 16) aasta aruandes on kirjas: 1. Minevikust pärineva, revolutsioonilisi sündmusi ja tööstustööliste elu kajastava rahvaluule kogumine 1022 lk. 2. Suure Isamaasõja aegse folkloori kogumine sellesisulist materjali ei saabunud a, kuigi koostati ja saadeti laiali vastav küsitlusleht. 3. Kolhoosi rahvaluule kogumine 447 lk. (EKM, n 1, s 122, l 20). 709

5 rabava näitena tundub mulle Richard Viidalepa päevikumärkus aasta sügisestelt välitöödelt Elva ja Mustvee rajooni kolhoosides: Kuid agitatsiooniline töö on selleski [Hellenurme] kolhoosis hooletusse jäetud: seinalehe alus on tühi, autahvlit ei ole. [---] Seinalehe osas luban esimeest abistada, kui siia teinekord tulen tagasi. Esialgu annan esimehele üle seinalehe jaoks ühe värvilise pildi (Lenin ja Stalin) (KKI 16, 421). Taustaks tuleb meenutada, et samal aastal oli vallandatud Viidalepa kolleege KKIs, temalt endalt oli võetud aastal kinnitatud kandidaadikraad ja ühtlasi oli tema palk vähenenud 2500 rublalt 980 rublani (Ahven 2007: 178). Ehkki nõukogude folkloori kogumise aegsetest välitööpäevikutest võib välja lugeda sundseisu painet, on folkloristika seniste tõekspidamiste vaidlustamisel ka teine pool. Peaaegu olematu loomingu otsimine ja leitu sobitamine traditsiooni mõistega tähendas folkloori piirimaade kompamist ja võis kohati pakkuda omamoodi intellektuaalset lõbu. 7 Töölisfolkloori kogumine ei toonud arhiivi lihvitud kunstitekste, küll aga seni kogutuga võrreldes uudset ajaloolist ja olustikulist teavet. 8 (Muidugi muudab loodud pärimuspildi ebaadekvaatseks see, et esitajate ja kogujate enesetsensuuri tõttu jäi jäädvustamata see oluline osa tegelikust tolle perioodi folkloorist, mis eitas või kritiseeris ametlikku poliitilist korda. Samuti on vale see kontekst, millesse kogutu avalikkuses ja uurimustes asetati arhiividokumendid, näiteks kogumispäevikud siiski näitavad, et tegemist oli piiratud ja spetsiifilise materjaliga.) Varasema 7 Folkloori piirimaade üle oli näiteks Richard Viidalepp välitöökogemuse põhjal arutlenud juba varem muhulaste laululoomingut analüüsides (1938). 8 Näiteks on kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna töötaja Hilda Nõu kirjutanud kogumisest Räpina paberivabriku tööliste juures: Peaaegu paaritunnises vestluses annab vana päris huvitavaid lugusid edasi oma pikaajalisest töölispõlvest. See kõik on küll seotud Räpina paberivabriku ja selle lähema ümbrusega, on n.ö. ajalooline traditsioon, kus puht folkloori on väga napilt. Aga see ongi ootuspärane sellistest tööstusasulatest alul tabada olukirjeldusi. Seal on ikka folkloori ja folkloori tegijaid vähe Millal meil aega seda rahvaluulet... nagu ütles mõned aastad tagasi üks põlevkivirajooni töölisi, kui külastasin kogumiseesmärgil sealseid inimesi (RKM II 28, 423/4). 710 uurimuse kriitikast ja sõjajärgsetest eesmärgipüstitustest said virgutust ka mitmete tollaste üliõpilaste Veera Pino, Udo Kolgi, Ottilie Kõiva (tollal Niinemägi) ja Hilja Kokamäe uudse lähenemisnurgaga välitööd: näiteks laulude esituse- ja kontekstiandmestiku jälgimine, eritähelepanu viisivarieerumisele ning põhjalik andmete kogumine minevikulaulikute elu kohta. Üheks ajastu ideoloogiliseks tellimuseks oli vene ja venemõjulise pärimuse kogumine ning uurimine. Vene materjal ei olnud arhiivi kogudes midagi uut Eestis elavate ja Eesti naaberrahvaste folkloori koguti ka iseseisvusajal. Kõige mahukamaks kujunes sel ajal just ERA vene ainest sisaldav üle leheküljeline käsikirjakogu, vene muusikapärimust jäädvustati ka fonograafiga. Vene-suhete uurimise puhul võib viidata teatud ideoloogilisele järjepidevusele. Eesti avalik arvamus jäi ka iseseisvusajal eelkõige saksavastaseks (Karjahärm, Sirk 2007: 24), saksa kultuurimõjudele otsiti alternatiive ja kui üldiselt orienteeruti inglise-prantsuse kultuurile, siis rahvakultuuri uurijad pöörasid tähelepanu põhja-, ida- ja lõunapoolsetele kultuurisuhetele. ERA Eesti Vabariigi aegne juhataja Oskar Loorits oli ka ise huvitatud vene ainesest, milles ta nägi Bütsantsist lähtuvate kultuurimõjude vahendajat (Salve 2002: 34 35). Kui otsida aastate lõpu ja aastate helisalvestustest viiteid vastupanuideoloogiale, siis saavad need olla ainult kaudsed. Näiteks tundub üsna kõnekana folkloristide tagasihoitus helisalvestamise organiseerimisel. Võrdluseks võib tuua aastate lõpu, mil folkloristidel endal samuti puudus kvaliteetne salvestustehnika, aga ometi organiseeriti vägagi ulatuslik salvestamine Riigi Ringhäälingus Tallinnas. Midagi sellega võrreldavat kirjeldatud perioodil ei toimunud. Esmapõhjuseks oli muidugi ühiskonna olukord tervikuna Teise maailmasõja järgsed repressioonid puudutasid paljusid juhtivaid folkloriste nii nagu pärimuseteadjaidki. Aga ilmselt ei olnud folkloristidel ka tahtmist hakata tegelema projektiga, mille puhul oleks tulnud arvestada jäiku ideoloogilisi nõudeid. Uued okupatsioonivõimu ideoloogiat toetavad kogumisvaldkonnad olid vastumeelsed ka suurele osale pärimuseteadjatest, iseloomulik on näiteks, et sel 711

6 perioodil soikus töö vabatahtlike korrespondentidega nii kirjandusmuuseumis 9 kui Eesti Rahva Muuseumis (Peterson 1966: 15) AASTATE TEINE POOL JA JÄRGNEV AASTAKÜMME Järgmine etapp nõukogudeaegses helisalvestusloos algab aastal, mil folkloristid said ekspeditsioonidel kasutada oma asutuste magnetofone. 10 Helisalvestamine oli siitpeale pidev ja seda tehti suure pühendumusega. Lisaks iga-aastastele ekspeditsioonidele korraldasid eriti kirjandusmuuseumi folkloristid täiendavaid salvestamisretki, kus tänu koostööle muusikatoimetaja Aino Strutzkiniga kasutati ka Eesti Raadio tehnikat aastal sai kirjandusmuuseum kitsasfilmikaamera ja a oma salvestusbussi. Kirjandusmuuseumis oli a üheks võtmeisikuks helitehnik Richard Hansen, kes tegi salvestusi, filmis ja pildistas, ehitades vajaduse korral ise lisaseadmeid, mis kaubanduses olid kallid või kättesaamatud. Hanseni eestvõttel pandi kirjandusmuuseumi bussile peale väike jõujaam, et pääseda elektrimurest aastate teisest poolest folkloristlikesse institutsioonidesse lisandunud täiendavatest töökohtadest oli helikoguga otseselt seotud kahe töötajaga rahvamuusika ja -koreograafia sektori asutamine kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna juurde a. Vaatamata salvestustehnika paranemisele tuleb siiski lisada, et muuseumis kui asutuses, mis ei teinud otsest ideoloogilist propagandatööd ja asus Nõukogude Liidu äärealal, ei olnud nõukogude aja lõpuni helisalvestusvahendeid vajalikul hulgal, rääkimata kaasaskantavast kõrgkvaliteediga tehnikast. 9 Selle taga aastail nägi Herbert Tampere mitmeid väärvaateid vanema folkloori väärtuste kohta ja samuti ebaselgust nõukogude rahvaloomingu arenemise küsimustes (EKM, n 1, s 231, l 9). Töö korrespondentidega hakkas taas edenema aastal arhiivi tulnud Ottilie Kõiva eestvõttel ja seda soodustas asjaolu, et enam ei olnud neilt vaja küsida nõukogude folkloori. 10 Kirjandusmuuseum sai magnetofonid Dnepr-3 ja Dnepr-8 (RKM II 54, 71/2; EKM, n 1, s 213). KKI folkloristid tegid magnetofonisalvestusi Tudulinna ekspeditsioonil (KKI 21, 14/5) aastal alustati ka süstemaatilist murdematerjali lindistamist (Viikberg s.a.). 712 Helisalvestustel on veel aastatel ülekaalus rahvalaul kirjandusmuuseumi magnetofonilindistuste hulgas oli a statistika järgi ligi pärimuspalast 2/3 (66%) laule, ligi 10% instrumentaalmuusikat ja 30% jutustatud tekste (rahvajutte, uskumusteateid, kombe- ja olustikukirjeldusi, kultuuriloolisi andmeid jm) aastatest hakkas käsitsi märkmete tegemist tasapisi asendama salvestamine ja salvestuste sisus sai ülekaalu jutustatud folkloor ja vestlused. Mitu korda väiksemas KKI lindikogus on aastatel juttude suhtarv suurem. Kaalukausi kaldumine laulu või jutu poole ei sõltu mitte ainult kohaliku traditsiooni eripärast, vaid ka kogujate uurijahuvist. Kirjandusmuuseumi kogumisstrateegiat mõjutasid märkimisväärselt muusika- ja laulu-uurijad eesotsas arhiivijuhataja Herbert Tamperega, KKI folkloristide helikogus peegelduvad rohkem sealsete jutu-uurijate valikud. Laulusalvestuste seas omakorda oli Teise maailmasõja järgset tegelikku pärimuspilti arvestades erakordselt suur osa regilaulul ja teistel vanematel laululiikidel. Veel a statistika järgi oli regilaule magnetofonilindistustel üle 40% (Rüütel 1985: 52), ajas tagasi minnes on see protsent suurem, sest aastad näivad olevat kriitiliseks ajaks, mil suri enamik viimaseid suulisest traditsioonist regilaulu õppinud lauluoskajaid. See on üks põhjusi, miks intensiivset kogumistööd pidasid tähtsaks nii Eesti kui ka näiteks Soome folkloristid (Soutkari 1962: 2) aastatel algab teiste soome-ugri rahvaste folkloori helisalvestamine. Esimesena kirjandusmuuseumist käis Paul Ariste juhitud Ingerimaa-ekspeditsioonil aastal Ingrid Rüütel. Eriti aastatel laekus kirjandusmuuseumi suurel hulgal Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste pärimust: salvestati nii ekspeditsioonidel, Eestis korraldatud kontsertidel kui ka stuu- 11 Aluseks on Herbert Tampere artiklis avaldatud muusikasalvestuste arv (1977: 26) ja palade koguarv magnetofonilintide nimistus. 12 Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivi juhataja Jouko Hautala juhendatud seminaritöös kirjutab Tarja Soutkari: Arhiivi kollektiiv on mõistnud, kui tähtis on koguda võimalikult palju võimalikult head pärimust enne, kui viimased oskajad vaikivad. Seetõttu on keskendutud esmajoones pärimusekogumisele ja väike töötajaskond ei ole jõudnud kõiki linte nimestikuga varustada ega arhiveerida (1962)

7 dios, kopeeriti materjali ametlikest ja eraarhiividest (Rüütel, Vissel 1980; joonis 2). Aastad Folklooripalu Kokku 9179 Joonis 2. Teiste soome-ugri rahvaste helisalvestused nõukogude ajal. 13 VANAD JA UUED IDEED NING TÄHENDUSED Kui võrrelda aastal alanud salvestusperioodi varasemaga, siis torkab silma salvestamise eriline intensiivsus, kogujate innukus ja visadus salvestamise organiseerimisel (vt salvestuste hulga muutumist joonisel 1). Ainsaks põhjuseks ei ole salvestusvahendite olemasolu vähemalt sama oluline on poliitilisele sula-aja tõttu saabunud võimalus taas koguda vanemat pärimust. Ühtlasi kritiseeriti nii Nõukogude Liidu keskväljaannetes kui ka Eestis nõukogude folkloori kontseptsiooni ja Stalini-aegset folkloristlikku praktikat (n Ahven 2007: , 203). Võimalust ja vajadust hoogustada kaduva pärimuse muinasjutt, regivärsiline rahvalaul jne kogumist toonitas kirjandusmuuseumi aruande retsensioonis endine ERAlane Paul Ariste (EKM, n 1, s 180, l 21) aastal tehtud tagasivaates aastate kogumistööle kirjutab Herbert Tampere, et vanema folkloori kõrvalejätmine oli viga: Mõningate eksiarvamuste tõttu jäi aasta paiku ajuti tagaplaanile klassikalise folkloori, nagu regivärsside, muinasjuttude ja muistendite, niisama ka rahvakommete süstemaatiline jälgimine ja läbitöötamine, mis ei tulnud folkloristika arenemisele kasuks (EKM, n 1, s 231, l 9; vt ka Teatmik : 27). Tampere märkus viitab ka uurimis- ja publitseerimistööle, mis samuti keskendus taas vanale pärimusele: aastal olid eri asutuste folkloristid otsustanud jätkata Jakob Hurda algatatud kihel- 13 Statistika koostas Katrina Kink aasta augustis, arvestus on tehtud materjali kogumise, mitte arhiivi laekumise aasta järgi. 714 kondlikku regilauluväljaannete seeriat Vana kannel ja koostada ka eesti vägilasmuistendite akadeemilised väljaanded (Tampere 1961a: 442). Vana pärimuse kogumine on kogu aeg olnud otseselt seotud rahvusliku ideoloogiaga, esmajoones modernistliku rahvusühtsuse kujundamise ja poliitilise iseseisvuse ideedega. Eestis sai erilise tähenduse juba Jakob Hurda poolt rahvuse loomevõime sümboli staatusse tõstetud ja kogu folkloorikogumise ajaloo kestel eelistatult kogutud regilaul. See ideestik seostus pärimusekogumisega vaikimisi läbi kogu nõukogude perioodi, ent samal ajal lisandus sellele ametlikul tasandil uusi tähendusi, mis seostusid sovetliku natsionalismi nõukogude rahvaste kokkukuulumise ja vabatahtliku keskvõimule allumise ideedega (Verdery 1992: 8, 1996; Hirsch 2000). Ametlikult põhjendatigi vana pärimuse kogumist ja avaldamist vajadusega pakkuda allikmaterjali vormilt rahvuslikule kõrgkunstiloomele ja taidlusele, mis allusid riiklikule kontrollisüsteemile (nt Vunder 2003: 63). Rahvaluulest kui rahva ajaloo ja kunstiloomevõtete uurimise allikast rääkimise juurde kuulus rahvusühtsuse ideed hajutav ja sotsiaalsele rühmitumisele viitav pärimuse klassiiseloomu rõhutamine (nt Laugaste 1946; Tampere 1956: 3 4, 1965: 5; Tedre 1965: 32 33). Ehkki enamik pärimuseteadjaid mõistis vana pärimuse jäädvustamise vajadust ja (vastupanu)ideoloogilist tähendust, tekitas vanima pärimuse eeliskogumine ajuti siiski teatava vastasseisu esitajate ja kogujate vahel. See puudutab eelkõige helisalvestamist. Just regilaulu peeti mõnigi kord liiga võõraks, moest läinud muusikaks. Arhiivisalvestustel, mis tänu raadio pärimussaadetele jõudsid tihti ka laiema avalikkuse ette, oleks paljud esinenud meelsamini kaasaegsema, uuemas stiilis traditsioonilise repertuaari või omaloominguga, mida ise nauditi ja oldi harjunud esitama (nt Oras 2008: 95 96, ). Kuna folkloristide salvestusvõimalused olid piiratud, tuli sageli vanemate lugudega piirdudagi seega otsustasid folkloristid, mida esitada saab. Sellises oma seisundi ärakasutamises avaldub üks pärimusekogumisega seotud olemuslikke ideoloogilisi vastuolusid: folkloori jäädvustamine ja kasutamine modernistliku rahvuskultuuri rajamisel on olnud eelkõige eliidi asi, viimane on kujundanud etnograafilist autoriteeti otsustanud jäädvustamiseks sobiva materjali ja selle representatsioonivormi üle (nt Briggs 1993; Kurki 2004; Anttonen 2005: 51 jj). 715

8 1960. aastatel lisandus vastupanuideed kandvale rahvuslusele ja ühtlasi vanemale rahvapärimusele uusi tähendusi. Postkoloniaalses maailmas muutus suhtumine mitte-lääne rahvastesse, levis huvi teistsuguste, geograafiliselt või ajalooliselt kaugete kultuuride vastu; lääne kõrgkultuurist erineva esteetika vastuvõetavaks tunnistamine tõi kaasa alternatiivmuusika leviku. See omakorda seostus vastandumisega industrialiseerunud maailma massikultuurile ja ökoloogiliste probleemide teadvustamisega (Kuutma 2008: ). Varasemast avatumas Eestis otsiti neist ideedest mõjutatuna alternatiive ametlikule, nõukogude ideoloogiat kandvale kultuurile (tegelemine seadmata pärimusmuusika, folklaulu, vanamuusikaga) ja koos loodushoiuga tekkis ulatuslik kultuuriökoloogiline liikumine (Aarelaid 1999: 10 11). Uusi värve sai suhtumine regilaulu, eriliselt rõhutati selle Euroopas ainulaadset arhailisust ja müütilist mõtteviisi (Rüütel 1970a; Kaplinski 1997: ; Tormis 1972). Näitena sellest, et regilaulu hakati pidama esteetiliselt nauditavaks ka ilma seadmata, võiks tuua Ingrid Rüütli aasta ekspeditsiooni ülevaate, mis sisaldab poeetilisi kirjeldusi mõjuvatest regilauluesitustest ja lõpeb tõdemusega: Tänapäeval ei kaalu me ka oma rahvalaule kaugeltki üksnes sellest seisukohast, mis neist on tehtud või teha saab professionaalse loomingu vahendusel, kuigi ka see on ja jääb oluliseks. Süveneb rahvalaulu enese seesmiste väärtuste tunnetamine. Kes on aga kord avastanud folkloori, on muutunud sellest võrratult rikkamaks (1969). Sama mõtte võib välja lugeda aasta murdekogumisel toimunud dialoogist noore Jaan Kaplinski ja Mõniste lauliku Minna Koke vahel. Laulik ei taha laulda vanu, inetuid laule ja kuuleb (ilmselt üllatusega), et noormees on tema laule arhiivis palju kuulanud ja peab neid väga ilusaks (Oras 2008: 299). Maailma avardumine, tihe rahvusvaheline suhtlus koos huviga kauge mineviku ja teistsuguste kultuuride vastu seostub ka aastatel alanud hõimukaaslaste pärimuse kogumisega nii etnograafide kui folkloristide poolt (Sikka 1997). Selle kogumissuuna peamine lähtepunkt, hõimluse idee oli iseseisvusaegse poliitilise hõimuliikumise käigus saanud üheks rahvusliku identiteedi osiseks. Nõukogude aja alul oli soome-ugri ekspeditsioonide ja teadussuhtluse eesotsas keeleteadlane Paul Ariste. Tema eeskujul hakkas sugulasrahvaste muusikapärimuse vastu huvi tundma Ingrid Rüütel, kes Herbert Tampere surma järel (1975) sai rahvamuusika-alase teadustegevuse põhikorraldajaks ja kelle 716 eestvõttel algasid aastal soome-ugri rahvamuusikakonverentsid Eestis (Rüütel 1997). Eesmärgiks sai kujundada Eestis välja soome-ugri helisalvestuste keskarhiiv ja rahvamuusika uurimiskeskus (Rüütel 1989; Boyarkin 2006). Korraldati ekspeditsioone ja teaduskonverentse, valmistati ette ühisväljaandeid ja kutsuti hõimlasi Eestisse esinema. Soome-ugrisuunaline tegevus kandis nõukogude aja lõpuni tugevat vastupanuideoloogia pitserit. Keskvõimudest sõltumatult kujundati iseseisvat hõimusuhtele tuginevat võrgustikku ja väärtustati Venemaa rahvaste silmis nende omakeelset traditsioonilist kultuuri. Oma identiteedi kinnitamise kõrval seisti sellega vastu assimileerimisprotsessidele mujal Nõukogude Liidus. Kogumistöö oli ka hõimurahvaste puhul suunatud eelkõige minevikulisele, võimalikult väiksemate vene mõjudega ja kaasaegsest kultuurist erinevale, soome-ugri identiteeti kandvale ja ühtlasi eksootilisele pärimusele. Paul Aristega seoses on Madis Arukask kirjutanud ürgvadjaluse kontseptsioonist, vana maailma otsingutest ja neis Ariste seisukohtades näib olevat mõndagi ühist folkloristliku soome-ugri kogumistöö ideestikuga (Arukask 2003; Västrik 2007: ). Nagu öeldud, kogusid folkloristid vanima pärimuse kõrval ka hilisaegsemat traditsiooni. Samas näib, et klassikalise folkloori poole pöördumine aastate teisel poolel oli olnud otsustav ja selle juurde jäädi kindlaks: näiteks ei korraldanud folkloristid selliseid läbinisti kaasaegse materjali kogumise aktsioone nagu olid etnograafide aastate lõpu ja aastate alguse välitööd Edela-Eesti ja Võrumaa kolhoosides ning väikelinnades ning aastate lõpul ja aastatel Viljandi rajoonis, Aravetel ja Jõgeval (Konksi 2004: 39). Kuni nõukogude aja lõpuni on kogumistöö põhimõtteks olnud eelistada vanemat pärimust uuemale. Kogumise üheks peaülesandeks oli varem koondatu geograafiliste või temaatiliste lünkade täitmine ja kontekstilise lisamaterjali hankimine. Kaasajateemaga ühendavaks sillaks võib pidada eesmärki jälgida vana pärimuse muutumist (Tampere 1961b: 3). See siiski ei tähenda, et kaasaegset materjali üldse ei oleks kogutud põhjalikult jäädvustati võrdlemisi lühiealisi pajatusi, Mall Hiiemäe jälgis oma metodoloogiliselt uuendusliku uurimistööga seoses jutustamisprotsessi üldse (nt Hiiemäe 1978, 2008); lõppriimiliste laulude hulgas oli selliseid, mille loomisaeg jäi 20. sajandi teise poolde; koguti kaasaegset kombestikku, ühislaulmiste repertuaari, kaasaegseid laulukladesid, seinalehtede materjali, lastepärimust jm (kogumisüleskutsetest ja küsimustikest 717

9 vt nt Tampere 1962; Proodel 1967; Briedis 1967; Baturin 1968; Rüütel 1970b; Proodel 1970; Virtanen 1972). Ametlikult soositud teemadest on kogumiseks ja uurimiseks valitud eelkõige ühiskondlike vahekordade kajastused (lähi)ajaloo pärimuses võib-olla seetõttu, et siin oli sel puhul võimalik kasutada väljakujunenud uurimismetoodikat ja ajalooline perspektiiv lubas vältida kehtiva süsteemi otsest propageerimist. Näiteks aastate algul koguti korrespondentide abiga rohkelt ajaloolisi sündmusi ja ühiskondlikke vahekordi käsitlevaid lõppriimilisi rahvalaule, aastal loodi vastuseks ülalt tulnud nõudmisele tegelda ideoloogiliste teemadega KKI juurde Eduard Laugaste juhitud töögrupp, mis hakkas uurima talupoegade klassivõitluse peegeldust eesti rahvaloomingus (Ahven 2007: ). Nõukogudeaegset kultuuri mõtestades on rõhutatud, et rahvuslikud sümbolid ja ajalooline pärimuskultuur olid väga olulised identiteedihoidjad aastatele järgnenud stagnatsiooni ja üha süveneva venestamise ajal. Ühtlasi on tõdetud, et samas tähendas see omamoodi enesessesulgumist, varasemate mõtlemismudelite konserveerumist (Pärdi 1998: ; Aarelaid 1999: 8 9; Vunder 2003: 64). Nõukogude aja lõpukümnendite folkloorikogumisest rääkides on kritiseeritud kogumise tekstikesksust ja liiga vähest tähelepanu kontekstile, protsessidele ja tähendustele, mis kohati viis uurimiseks väheinformatiivse, korduva ja fragmentaarse materjali kuhjamiseni (Hiiemäe 1989b: 6 7; Kõiva 1990: 452). Ehkki need üldistused ei kehti kõigi kogujate tegevuse kohta, viitavad need teatavale vanadesse mudelitesse kapseldumisele ka folkloristlikus kogumistöös. Nõukogudeaegse helisalvestamise loo ja sellega seotud ideede ning tähenduste piirjoonte visandamise võiks lõpetada tõdemusega, et kogumistöö on võrreldes avalikuma, lihtsamini kontrollitava ja suunatava uurimisega inertsem ja traditsioonisidusam. Folkloristide helisalvestuspõhimõtted on 20. sajandi algusest kuni tänapäevani kujunenud ja muutunud üsna järjepidevalt, ehkki helikogu peegeldab materjali sisu või kogumisintensiivsusega ka ühiskonna poliitilisi ja ideoloogilisi suunamuutusi. Pärimuse kogumisega on olnud kõige otsesemalt seotud rahvuslik ideoloogia, mis lisaks rahvuslikust liikumisest ja iseseisvusaastatest kaasa tulnud tähendustele omandas nõukogude ajal uusi tähendusvarjundeid. Folkloristliku kogumistegevuse toetumises (ka samaaegselt) eri ideoloogilistele taustsüsteemidele võib 718 näha kohanemist, mis on taganud folkloorikogumise järjepidevuse ja ühiskondliku kandepinna läbi aja. Kirjandus A a r e l a i d, Aili Eesti rahvakultuur ja eurointegratsiooni hingus. Rahvakultuur ingliska ja Internetiga. Tallinn: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus, lk 5 21 A h v e n, Eeva Pilk paberpeeglisse: Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus A n t t o n e n, Pertti J Tradition through Modernity: Postmodernism and the Nation-State in Folklore Scholarship. (Studia Fennica. Folkloristica 15.) Helsinki: Finnish Literature Society A r u k a s k, Madis Paul Ariste ürgvadjaluse kontseptsioon ja Oudekki Figurova. Mäetagused, nr 21, lk B a t u r i n, Inna Kogugem materjale tänapäeva traditsioonide kohta. Rahvapärimuste koguja 6. Tartu, lk B o y a r k i n, Nikolai Ingrid Rüütel and contemporary finnougric ethnomusicology (Phenomenon of a person in the humanities). Ingrid Rüütel ja tänapäeva soome-ugri etnomusikoloogia (isiksuse fenomenist teaduses). Individual and Collective in Traditional Culture. Individuaalne ja kollektiivne traditsionaalses kultuuris. (Töid etnomusikoloogia alalt 4.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond, lk B r i e d i s, Lilia Kogugem tänapäeval mängitavaid rahvamänge. Rahvapärimuste koguja 5. Tartu, lk B r i g g s, Charles L Metadiscursive practices and scholarly authority in folkloristics. Journal of American Folklore, Vol. 106, No. 422, pp D e r r i d a, Jacques Archive Fever: A Freudian Impression. Translated by Eric Prenowitz. Chicago London: University of Chicago Press F o u c a u l t, Michel Teadmiste arheoloogia. Tõlkinud Kaia Sisask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus H i i e m ä e, Mall Kodavere pajatused: Kujunemine ja koht rahvajututraditsioonis. Tallinn: Eesti Raamat H i i e m ä e, Mall 1989a. Jakob Hurda rahvaluulekogumise printsiibid tänapäeval. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, nr 4, lk H i i e m ä e, Mall 1989b. Välitööd kogumine või uurimine. Ettekanne läänemeresoome filoloogia alasel sümpoosionil Soome-ugri, 719

10 eriti läänemeresoome rahvaste rahvaluule kogumine Tallinnas. (Käsikiri autori valduses) H i i e m ä e, Mall Folklore fieldwork in Estonia, past and present. Journal of the Baltic Institute of Folklore, Vol. 1, No. 1, pp H i r s c h, Francine Toward an empire of nations: Border-making and the formation of Soviet national identities. Russian Review, Vol. 59, No. 2 (Apr.), pp K a p l i n s k i, Jaan Needki lood vääriksid kogumist. Rahvapärimuste koguja 9. Tartu, lk K a p l i n s k i, Jaan Võimaluste võimalikkus. Tallinn: Vagabund K a r j a h ä r m, Toomas, Väino S i r k Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond Tallinn: Argo K o n k s i, Karin Arved Luts ja Nõukogude Eesti kaasaja dokumenteerimine Eesti Rahva Muuseumis. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XLVIII. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk K u r k i, Tuulikki Tekstit Kansanrunousarkiston liepeillä. Kansanrunousarkisto, lukijat ja tulkinnat. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1002.) Toim. Tuulikki Koski. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, s K u u t m a, Kristin Rahvakultuurisajand omakultuurist folklooriliikumiseni. Eesti rahvakultuur. Teine, täiendatud trükk. Koost. ja toim. Ants Viires ja Elle Vunder. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk K õ i g i l e ERA kaastöölistele Rahvapärimuste Selgitaja 7. Tartu, lk K õ i v a, Mare Veel kord rahvaluulest ( Eesti folkloristika täna ja homme ). Keel ja Kirjandus, nr 8, lk L a u g a s t e, Eduard Eesti rahvaluule. (Eesti kirjanduse ajalugu 1.) Tartu: Teaduslik Kirjandus L e e t e, Art, Ülo T e d r e, Ülo V a l k, Ants V i i r e s Uurimislugu. Eesti rahvakultuur. Teine, täiendatud trükk. Koost. ja toim. Ants Viires ja Elle Vunder. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk L o o r i t s, Oskar Elupiltide maalimisest. Rahvapärimuste selgitaja 7. Tartu, lk L o o r i t s, Oskar Meie sisetööst ja välisabist. Rahvapärimuste selgitaja 2(9). Tartu, lk L ä t t, Selma Kaasaegse rahvaluule kogumisest. Sirp ja Vasar, 12. V, nr 19, lk 6 O i n a s, Felix J Folklore and politics in the Soviet Union. Slavic Review, Vol. 32, No. 1 (Mar.), pp O r a s, Janika Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm: arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. (Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 27.) Tartu: EKM Teaduskirjastus P e t e r s o n, Aleksei Eesti nõukogude etnograafia aastail Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXI. Tallinn: Valgus, lk 9 42 P i n o, Veera ENSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi a. ekspeditsioon Kagu-Eestisse: Kriitiline analüüs. Diplomitöö. (Käsikiri Tartu Ülikoolis) P r o o d e l (= Hiiemäe), Mall Täiendavat kohalikust jutust. Rahvapärimuste koguja 5. Tartu, lk P r o o d e l (= Hiiemäe), Mall Jutuvestmisest tänapäeval. Rahvapärimuste koguja 7. Tartu, lk P ä r d i, Heiki Mõistetest etnograafia, etnoloogia ja rahvateadus ning eesti etnoloogiast. Akadeemia, nr 2, lk R ü ü t e l, Ingrid Mis on jäänud jälgedesse... (Kadrina ja Rakvere). Edasi, 2., 7., 16., 23. XI; nr 258, 262, 269, 275 R ü ü t e l, Ingrid 1970a. Ei saa ütlemata jätta. Sirp ja Vasar, 20. XI, nr 47, lk 2 R ü ü t e l, Ingrid 1970b. Laulmisest tänapäeval. Rahvapärimuste koguja 7. Tartu, lk 5 6 R ü ü t e l, Ingrid Eesti uuemad rahvalaulud ENSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna kogudes. Rahvasuust kirjapanekuni: Uurimusi rahvaluule proosaloomingust ja kogumisloost. (Emakeele Seltsi Toimetised 17.) Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, lk R ü ü t e l, Ingrid About finno-ugric folk music activities in Estonia. International Conference Folk Music Today Tallinn, July 10 13, Tallinn: Department of Humanities and Social Sciences of the Estonian Academy of Sciences, Estonian Union of Composers, Cultural Committee of the Estonian SSR, pp R ü ü t e l, Ingrid Soome-ugri rahvamuusika alastest teaduskontaktidest Eestis aastatel Hõimusidemed. Vt ee ( ) R ü ü t e l, V i s s e l 1980 = R ĭtelь I., A. Vissel. Zvukozapisi muzykalьnogo folkьlora raznyh narodov v fonoarhive Literaturnogo Muze im. F. R. Kreĭcvalьda AN ЗSSR. Finno-ugorskiĭ muzykalьnyĭ folьklor i vzaimosv zi s sosednemi kulьturami. Tallin: Ззsti Raamat, s S a l v e, Kristi Muude rahvaste folkloor Eesti Rahvaluule Arhiivis. Kogumisest uurimiseni: Artikleid Eesti Rahvaluule Ar- 721

11 hiivi 75. aastapäevaks. (Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 20.) Koost. Mall Hiiemäe. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk S i k k a, Toivo Eesti Rahva Muuseum ja soome-ugri rahvad: Ülevaade kogudest, ekspeditsioonidest, konverentsidest ja näitustest. Hõimusidemed. Vt ( ) S o u t k a r i, Tarja Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran äänitearkiston toiminnasta. Seminaariesitelmä Helsinki. (Käsikiri Soome Kirjanduse Seltsi heliarhiivis) S t o l e r, Ann Laura Colonial archives and the arts of governance. Archival Science, Vol. 2, No. 1 2 (March), pp T a m p e r e, Herbert Mõningaid mõtteid eesti rahvaviisist ja selle uurimismeetodist. Eesti Muusika Almanak 1. Tallinn: Eesti Lauljate Liit, lk T a m p e r e, Herbert Samm edasi rahvaviiside jäädvustamisel. Rahvapärimuste selgitaja 1. Tartu, lk 15 T a m p e r e, Herbert Rahvaviiside heliplaadistamine. Rahvapärimuste selgitaja 3. Tartu, lk 100 T a m p e r e, Herbert Rahvaviiside heliplaadistamine. Rahvapärimuste selgitaja 6. Tartu, lk 200 T a m p e r e, Herbert Eesti rahvalaule viisidega I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus T a m p e r e, Herbert 1961a. Rahvaluule-alastest ekspeditsioonidest. Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed: Uurimusi ja materjale II. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, lk T a m p e r e, Herbert 1961b. Üldisi juhiseid rahvapärimuste kogujaile. Rahvapärimuste koguja 1. Tartu, lk 3 9 T a m p e r e, Herbert Jälgigem tänapäeva rahvakommete kujunemist! Rahvapärimuste koguja 3. Tartu, lk 3 8 T a m p e r e, Herbert Mõtteid rahvaluulealasest tööst NLKP Keskkomitee juunipleenumi valgusel. Rahvapärimuste koguja 4. Tartu, lk 3 7 T a m p e r e, Herbert Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna rahvamuusikakogud. Soome-ugri rahvaste muusikapärandist. Koost. ja toim. Ingrid Rüütel. Tallinn: Eesti Raamat, lk T e a t m i k 1960 = Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum: Teatmik. Koost. Leida Laidvee, Abel Nagelmaa, August Palm, Rudolf Põldmäe ja Herbert Tampere, toim. Abel Nagelmaa. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia T e d r e, Ülo Eesti rahva, tema keele, rahvaluule ja kirjanduse algupärast ning olemusest. Eesti kirjanduse ajalugu 1: Esimes- 722 test algetest XIX sajandi 40-ndate aastateni. Tallinn: Eesti Raamat, lk T o r m i s, Veljo Rahvalaul ja meie. Sirp ja Vasar, 16. VI, nr 24, lk V e r d e r y, Katherine Comment: Hobsbawm in the East. Anthropology Today, Vol. 8, No. 1 (Feb.), pp V e r d e r y, Katherine Nationalism, postsocialism, and space in Eastern Europe. Social Research, Vol. 63, No. 1 (Spring), pp V i i d a l e p p, Richard Muhu külalaulikuist ja nende lauludest. Eesti Noorus, nr 6, lk V i i d a l e p p, Richard Keele ja Kirjanduse Instituut sai magnetofoni. Edasi, 28. VIII, nr 101, lk 2 V i i d a l e p p, Richard Tähelepanekuid rahvaloomingu alalt. Edasi, 11. VII, nr 161 V i i d a l e p p, Richard, Vaina M ä l k, Loreida R a u d s e p, Ülo T e d r e Eesti rahvaluule ülevaade. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus V i i k b e r g, Jüri s.a. Eesti Keele Instituudi fonoteek. Fonoteegist. Vt ( ) V i r t a n e n, Leea Juhendeid lastefolkloori kogumiseks. Rahvapärimuste koguja 8. Tartu, lk V u n d e r, Elle Moderniseerumine ja kultuurimustrite muutused Eestis sajandil. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XLVII. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk V ä s t r i k, Ergo-Hart Vadjalaste ja isurite usundi kirjeldamine keskajast 20. sajandi esimese pooleni: Alliktekstid, representatsioonid ja tõlgendused. (Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 9.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus JANIKA ORAS (sünd. 1963) on lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogina 1988, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant , filosoofiamagister 2002, filosoofiadoktor Töötanud Eesti Kirjandusmuuseumi vaneminsenerina, heliarhiivi sektori juhatajana ja osakonnajuhataja kt-na , a-st 1993 teadurina; Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia külalislektor a-st 1997, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia külalislektor a-st