TAEVANE VÕIMUVÕITLUS. Tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Puhvel

Transcription

1 TAEVANE VÕIMUVÕITLUS Tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Puhvel Hetiidi kirjanduslike tekstide säilmed kihistuvad mitmel tasandil. Põlised ürganatoolia müüdid 1 olid liturgiasisesed jutluseosad, vahel hati-hetiidi kakskeelsuses (näiteks Kuu kukkus taevast ), või siis suurte rituaalidega kaasuvad etlusetekstid, näiteks piksejumala lohevõitlus ( Illujankas ) ja kadunud jumaluse otsingu müüdid (eriti Telipinus ). Peale nende oli olemas otsene tõlkekirjandus, olgu siis lüürilist-didaktilist laadi 2 või müüdilisteeposlikku laadi 3. Esineb isegi 2. aastatuhande Kaananimaa müüt 4, ammu enne juutide ajalukku ilmumist. Enamasti on tegemist hurri ainestikuga, nagu Taevane võimuvõitlus või alles aastal leitud Ebla priiuselaul 5, osalt ka rohkem rahvajutu võtmes, nagu karjamõisnik Appu, jahimees Kessi ja Kaluri lood. 1 Uusimad tõlkekogumikud on H. A. Hoffner, Jr., Hittite Myths (Writings from the Ancient World, Vol. 2 (Atlanta: Society of Biblical Literature, 1990)); La mitologia ittita a cura di Franca Pecchioli Daddi e Anna Maria Polvani (Testi del Vicino Oriente antico 4. Letterature dell Asia Minore 1) (Brescia: Paideia Editrice, 1990); V. V. Ivanov, Luna, upavxa s neba (Moskva: Hudoжestvenna literatura, 1977). 2 Näiteks Ugaritist (Süürias) leitud sumerikeelse Paabeli luuletaja Ludingirra poeem sumeri-akadi-hetiidi kolmekeelsuses (vt Jaan Puhvel, Ulgvel ja umbes (Tartu: Ilmamaa, 2001), lk 56 59). Sealtsamast pärineb (14. sajand e.m.a.) akadi-hetiidi tarkuseõpetus, mille tükke esineb ka Hattusas (vt Ugaritica 5 (Paris, 1968), lk , ). 3 Gilgameši pudemeid esineb Hattusas nii hetiidi kui hurri keeles, palju sajandeid vanemaid kui akadi põhitekst Assurbanipali Ninivest. 4 Eli, Baali ja Asertu (vrd akadi Istar) kemplemistest. Vt Heinrich Otten, Ein kanaanäischer Mythus aus Boğazköy, Mitteilungen des Instituts für Orientforschung 1 (Berlin, 1953), lk Keilschrifttexte aus Boghazköi XXXII (1990). Vt Erich Neu, Das hurritische Epos der Freilassung (Wiesbaden: Harrassowitz, 1996). Si- 1195

2 Taevane võimuvõitlus Taevane võimuvõitlus on suure, algupärandis kadunud hurri eeposetsükli hetiidi tõlke räbaldunud säile. Tegemist on vanas Lähis-Idas laialt levinud pärimustega mitme jumalate põlvkonna heitlustest ülemvõimu pärast. Seda temaatikat esineb ka Paabeli Loomiseeposes ja hurri ainese levikuna terve tee Hesiodose Teogooniani ja hilisema kreeka mütograafiani. 6 Tsükli algus kõneleb taevaste võimurite sünnist ja langusest pärast iidseid jumalaid, kuni kaasaegse hurri piksejumalani, kes on vaid üks Kumarbi sünnitis. Temale sigitab kukutatud eelkäija Kumarbis ridamisi vastaseid, et taastada oma ülemvõimu. Eeposeriismetes tegeldakse nende vaenajatega ükshaaval (lohe Hedammu, Hõbe, Kaitsja ). Parimini säilinud on siin esitatud Jumalate sünd ja Laul Ullikummist. JUMALATE SÜND 7 Kes on iidjumalad [---] kanged jumalad kuulgu: Naras, Napsaras, Minkis, Ammankis. 8 Kuulgu Ammazadus, [---] isa ja ema kuulgu [---] Ishara 9 isa ja ema kuulgu! Enlilas 10 [---], kanged igavesed jumalad [---] kuulgu! Vanasti iidsetel aegadel oli Alalus taevas kuningas. Alalus istus troonil ja kange Anus, 11 jumalaist esimene, seisis tema ees, saldab ka hulga õpetlikke paraableid. Kakskeelne tekst on oluline hurri keele paremaks mõistmiseks. 6 Vt näiteks Loomismüüt muistses Lähis-Idas (Jaan Puhvel, Võrdlev mütoloogia (Tartu: Ilmamaa, 1997), lk 31 41). 7 Peatekst on Keilschrifturkunden aus Boghazköi (KUB) XXXIII 120; vt Hans G. Güterbock, Kumarbi: Mythen vom churritischen Kronos (Istanbuler Schriften Nr. 16, 1946). 8 Hurri dei otiosi (jõudejumalad), keda veel honoris causa austati. 9 Sumeri päritolu hurri (ja laenatuna ka hetiidi) ravikunsti jumalatar. 10 Oluline omaks võetud sumeri-akadi jumal Enlil, eriti seostatud sumeri Nippuri linnaga. 11 Sumeri An Taevas, akadi nimetavas käändes Anu, hetiidi tekstis indoeuroopa s-lõpuga, umbes nagu läti keeles Konstantins Pätss. Samuti Istaris, Enlilas (Ellilus), Tesupas, Hepatus, Eas jt (vt märkus 14, 32, 35). Tõlkes on need nimetava vormid säilitatud, kuid pole võetud käändemustri aluseks Taevane võimuvõitlus kummardus maha tema jalgadeni ja asetas joomaks kappasid tema kätesse. Üheksa üürikest aastat oli Alalus taevas kuningas. 12 Üheksandal aastal asus Anus Alalu vastu mässama ja oli võidukas. Alalus põgenes ja Anus ajas tema tumedasse maapõue. Läks tema musta maapõue ja Anus asus troonile. Anus istus oma troonil ja kange Kumarbis andis temale juua. Temagi kummardus maani ja asetas joomaks kappasid Anu kätesse. Üheksa üürikest aastat oli Anus taevas kuningas. Üheksandal aastal hakkas Anus Kumarbi vastu mässama, ja Kumarbis, Alalu sigitis, asus mässama Anu vastu. Ei talunud enam Anus Kumarbi silmi, ta lennutas end tema haardest lahti ja põgenes, linnuna läks ta taevasse. Tema takka lähtus Kumarbis, haaras ta jalust ja rebis ta taevast alla. Ta hammustas teda niudest ja Anu mehesus valgus Kumarbi sisse nagu pronks. 13 Kui Kumarbis oli alla neelanud Anu mehesuse, rõõmustas ta ja hõiskas. Anus pööras ringi ja lausus Kumarbile: Kas oled rõõmus oma sisimas, et neelasid mu mehesuse? Ära rõõmusta oma sisimas! Olen pannud sinu sisemusse koorma: Vaat, rasestasin sind vägeva piksejumalaga. 14 Teiseks rasestasin sind talumatu Aranzahiga. 15 Kolmandaks rasestasin sind tugeva Tasmisuga. 16 Kolm hirmsat jumalat panin koormaks sinu sisemusse. Vaat veel et lõpuks taod pead vastu Tassa-mäe kaljusid! 17 Kui Anus jutu lõpetas, läks ta üles taevasse ja peitis end. Suust sülitas Kumarbis, tark kuningas, suust välja sülitas sülge ja seemet segamini Näiliselt iidjumala jäänus uue teogoonia alguses. Hesiodosel on esikujuks Ouranos Taevas. 13 Pronks on ju vase ja tina sulam. Hesiodose Teogoonias kohitseb Kronos Ouranose hambulise sirbiga. Peale parsinus e põtk, perse, niue on oluline sõna kiilkirjas loetav ka kui ginus põlv (tavaline suguosade eufemism, näiteks akadi birku; vrd eesti sugupõlv!). Vt märkus Hurri Tesub (hetiidi nimetavas käändes Tesupas). 15 Tigrise jõejumalus. 16 Tesubi vesiir. 17 Püha mägi hurri asustusalal. 1197

3 Taevane võimuvõitlus (Siiski asjata, sest järgneb lünklikult säilinud rasedusepõlv ja tuhud Nippuris, mille käigus Kumarbis vähemalt üritab kreeka Kronose kombel oma sünnitist õgida: KUB XXXIII 120 II 42 43: Anna mulle laps [---] söön ära. Aga Tesupas, sündinud tollest veidrast meessugu kasuüsast, jääb siiski ellu, sirgub ja omal ajal kukutab Kumarbi, saades valitsevaks piksejumalaks. Kumarbil jääb veel üle arendada omaenda loomulikumat sigidust, tema enda mehesusest ja mitte ainult kohitsetud Anu seemnest pärinejaid, kes aitaksid tal aujärge taastada.) LAUL ULLIKUMMIST 18 Kõikide taevaste isast Kumarbist ma kostan. Mõtteka kava Kumarbis on valmistand ette, Kiiruga kurjuse kuju ta sigitab suure, Äikese jumala vastu ta haudumas halba, Äikese jumala vastase sirguma seades. Mõtteka kava Kumarbis on valmistand ette, Just nagu helme ta selle nüüd kinnitab pähe. Kui oli mõtteka kavandi kinnitand pähe, Kiiresti otsemaid trooni pealt üles ta tõusis. Saua ta kättpidi haaras ja jalgade külge Saabaste kohale kängitses tormikad tuuled. Urkise 19 linnast ta kiiruga minema tõttas, Külmavee Tiigile sammusid kärmesti seades. Külmavee Tiigi sees lössutab kolakas kalju. Pikkuse pidi ta mõõduks on kolm penikoormat, Laiuse jagu poolteist. Mis allpool tal oli, Sellele jumala kiimasus eestotsa kargas, 18 KUB XXXIII ja XXXVI. Vt Hans G. Güterbock, Journal of Cuneiform Studies 5 (1951), lk , 6 (1952), lk Hurrilaste pealinn, tänapäeval väljakaevamisel Tell Mozan Süürias, Türgi piiri läheduses Magatas kaljut ja mehetöö sooritas korda, Viis korda koinis ta teda ja jällegi kümme. Taevane võimuvõitlus (Järgnevas lünklikus katkendis külastab Kumarbis segases seoses merejumalat, kes paneb ta kostituseks järile istuma [see oli naiste koht, aga Kumarbis oli tõestanud oma võimeid sünnitajana!]. Lõpuks on aga kaljukolaka tuhud käes.) Ämmaemandad ilmale aitasid lapse, Saatuse määrajad jumalatarid ta võtsid, Tõstes sündinu isale põlvede peale. 20 Rõõmu tunnetas imiku üle Kumarbis, Kiigutas, hüpitas pojakest ja talle kohe Eesnime panemist südame asjana võttis: Millise nime ma temale panema peaksin, kelle mull kinkisid saatuse jumalatarid? Üsast ta sööstis kui tormakas viskoda välja! Mingu siis! Olgu ta eesnimeks Ullikummis. Mingu ta taevasse üles ja kuningaks saagu, Hõivaku mulle nii omase Kummija linna, 21 Äikese jumalat löögu ja tõugaku võimult, Sasigu teda ja tuulaku nõnda kui sõklu, Just nagu sipelga jalaga tallaku põrmu, Tasmisu pilliroo sarnaselt napsaku pooleks, Nõnda kui lindusid jumalaid loopigu taevast, Tühjade pottide viisil nad lõhkugu maha! 20 Nii tunnistas isa lapse omaksvõttu (vrd ladina genu põlv : genuinus ehtne ; lapse põlvede peale tõstma: F. J. Wiedemann, Ehstnischdeutsches Wörterbuch 2 (St. Petersburg, 1893), lk 864). Vt ka Jaan Puhvel, Myth and Law Among the Indo-Europeans (Berkeley Los Angeles: University of California Press, 1970), lk Ullikummi ja taevalinna Kummija nimede vahel tunnukse olevat hurrikeelne etümoloogiline side. 1199

4 Taevane võimuvõitlus Kui siis Kumarbis sai sõnade valangu valmis, Endamisi ta jätkas ja arutas nõnda: Kellele annaksin tema ja kes teda võtaks, Kes teda hinnata oskaks ja turvata suudaks, Viies ta tumeda maapõue kaitsvasse varju? Ei teda näha või Kuu ega Päikese jumal, Ega ka Kummija tarmukas Äikese valdjas, Kes tema tapaks, ka Ninive Istaris mitte, Võimukas emand kes napsaks kui kõrre ta pooleks. Järgnevalt seadis ta Impalurile 22 sõnu: Milliseid sõnu ma sinule seadima hakkan, Neile mu sõnule innukalt terita kõrva: Saua sa kättpidi haara ja jalgade külge Saabaste kohale kängitse tormikad tuuled! Mine Irsirrade 23 poole ja nendele ette Kanna mu nimel sa järgnevad kaalukad sõnad: Tulge, teid käsutab taevaste isa Kumarbis Jumala kotta. Kuid millises asjas ta kutsub, Ei teie arvata või. Aga tulge nüüd kärmelt! Irsirrad tulevad siis ja võtavad lapse, Viivad ta tumeda maapõue kaitsvasse rüppe... Kui aga Impaluris neid sõnu sai kuulda, Saua ta kättpidi haaras ja kängitses jalad. Teele ta läks ja Irsirrade juurde ta saabus. Neile ta kordas Kumarbi kaalukaid sõnu: Tulge, teid käsutab taevaste isa Kumarbis, Ei teie tea, mis asjas ta seekord teid kutsub. Tulge ja tõtake! Kui aga kuulsid Irsirrad, Tõttasid, ruttasid nad ja otsemaid istmelt Tõustes nad vahemaa katsid ja pärale jõudsid. 22 Merejumala vesiir. 23 Kumarbi sellid Nendele alustas sõnasid seadma Kumarbis: Võtke see laps ja osake hinnata teda! Viige ta tumeda maapõue kaitsvasse rüppe! Tõtake, rutake, otsekui odanool püsti Upelluri 24 õlale kinni ta seadke! Päevaga küünra ta kasvab ja kuu aja jooksul Vakamaa jao lisab pikkust ja kõrgust ta juurde. Kuid tema peas, mis välja on tahutud kivist, Kaetagu silmad ja nägu ja olgu ta pime. Kui aga niiviisi sõnu said kuulda Irsirrad, Lapse nad võtsid ja tõstsid ta põlvedelt üles, Otsekui vammuse rinnale surusid tema, Ja nagu tuul tema Ellilu põlvile kandsid. Silmad siis kergitas Ellilus, seiras ja ennäe: Tema ees asetuv laps oli tehtud graniidist! Endamisi siis Ellilus arutas nõnda: Kes ta küll on, see laps, kelle jällegi suureks saatuse jumalatarid on kasvada lasknud? Kes leeb jällegi nägemas suurjumalate Vägevaid võitlusi. Teadagi taas Kumarbis Nuritöö sooritab, kes tema varemalt Pikse Sünnitas, sellele vastaseks soetab Graniidi. Kui aga Ellilus niiviisi lõpetas jutu, Lapse nad võtsid ja otsekui odanool püsti Upelluri õlale kinni ta seadsid. Üles siis sirgus Graniit ja tugeval kasvul Kerkis ta suuremaks, päeviti tõusis ta küünra, Kuu aja jooksul ta vakamaa pikkuse lisas. Kuid tema pea sees, mis oli tahutud kivist, Silmad ja nägu said kaetud ja ta oli pime. 24 Atlase laadi ürghiid, taevavõlvi kandja Taevane võimuvõitlus

5 Taevane võimuvõitlus Kui viieteistkümnes päev oli pärale jõudnud, Kivi siis, kõrgusse viskund kui odanool, põlvil Mere sees seisis ja ulatas veepinnast välja. Pikkus tal oli kui [---] ja meri ta ümber Otsekui riidetükk ulatas vöökohta üles. Kivi kui vasar siis tõstetud taevasse püsti Ohustas templeid ja Äikese jumala koda. 25 Päikese jumal siis taevalaelt maa peale kiikas, Ullikummit ta nägi ja see teda vastu. 26 Endamisi siis Päikene arutas nõnda: Kes too kärmesti kasvaja meres võiks olla? Kehalt ta erineb jumalaist igati pidi. Taevane Päikene siis oma kiiritust pööras, Merre ta suundus ja saabuski veepinna juurde. Kätt oma laubale tõstes ta ebardit seiras. Sellisest pildist ta otsemaid virildus vihast. Kui oli taevane Päikene ebardit seirand, Taas oma kiired ta kiiresti tagasi pööras, Teele ta asus, et Äikese jumalat väisaks. Tasmisus saabujat märkas ja lausuma hakkas: Miks tuleb meile me ilmamaa kuningas Päike? Mis temal asja? Küll tõsi tal taga ja tähtsat, Mida ei eirata või. Küll raske tal heitlus, Raske tal rünnak, mis taeva on paisanud segi, 25 Siin ja edaspidi võib tähele panna hämmastavat sarnasust Ullikummi ja isa Kronose sigitatud kreeka piksejumala Zeusi vastase Typhoni vahel, eriti Nonnose sõnul: Seal seisis Typhon meres, jalad kindlalt põhjas, vats õhus ja pea pilveid lõhkumas. (Vt lähemalt Jaan Puhvel, Võrdlev mütoloogia (Tartu: Ilmamaa, 1997), lk 37 39). 26 Ilmne licentia poetica, sest mujal tekstis on Ullikummis pime ja kurt. Samalaadse vastakusena on ta ürghiiu õlale kinnitatud ja ometi jumalate äge ründaja. Seevastu lõpuks lahti saetuna on ta võimekus otsakorral Maale on laotanud laastava nälja ja surma. Tesupas oma vesiirile kõneles nõnda: Seatagu iste ta jaoks ja söögilaud katke! Nii nende kõneldes Päikene sisenes kotta. Istet tal pakuti, kuid ta ei istunud maha. Söögilaud seati, kuid ta ei puudutand seda. Peeker tall anti, kuid huult ei niisutand seegi. Tesupas Päikese jumalat kõnetas nõnda: Kas on kojateener nii kehvasti käitund, et meie majas sa istetki võtta ei vaevu? Ons ehk kelner, kes laua kattis, nii vilets, Et meie majas sa ivagi süüa ei soovi? Ehk on kallaja, kes sulle ulatas peekri, Selline, et sina tilkagi juua ei soosi? Taevane võimuvõitlus (Esimese tahvli lõpp. Teise tahvli murdunud alguses selgitas Päike ilmselt oma ärevuse põhjusi. Katkendlikus jätkus virildub Tesupas uudisest omakorda, kuid külalislahkelt rahustab Päikese maha, nii et selle isu taastub ja ta lõpuks küllastunult taevasse naaseb.) Päikese lahkudes Tesupas arutas plaani. Tema ja Tasmisus üksteisel käest võtsid kinni, kojast ja pühamust üheskoos astusid välja. Istaris tarmukalt kohale saabudes taevast Omapead arutas: Kuhu on jooksmas mu vennad? Julgelt ta sammus ja seadis end vendade ette. Käsikäes Hazzile 27 üles nad üheskoos läksid. Kummija kuningas silmi seal seadima hakkas, Kiikamaks võigast graniitkuju pilkusid suunas, Nägigi võigast Graniiti ja virildus vihast. Tesupas maapeale vajus ja nutused ojad 27 Kasiose mägi Orontese jõe suudmes Süürias; kreeka pärimusis tappis Zeus samal mäel Typhoni. 1203

6 Taevane võimuvõitlus Niisutuskraavide moel tal voolasid silmist. 28 Pisara voolude sekka ta kõneles nõnda: Kes võib seda veel taluda, sellise ründu, kes võib võidelda, tajudes seesugust õudu? Omakord Istaris Äikese valdjale vastas: Tead, vend, mõistuse raasu tall antud ei ole, sellest eest kümmekord rammu... (Paarkümmend puudulikku või puuduvat rida. Ullikummit oma võludega võrgutada.) Riietus Istaris, ehtis end [... ], Ninivest lahkudes, lüüra ja simbel tal kätes, Läks ja seedripuud suitsutas 29, lüürat ja simblit Lõi ja kuldehteid viibutas, laulugi lüüa Üritas; taevas ja maa talle kõlasid vastu. Lauldes end merikarbi ja helmega ehtis. Mere seest hiidlaine kerkis ja kõnetas teda: Kellele laulad ja suu täie kõlaga täidad? Kurt on see mees ja ega ta põrmugi kuule. Silmist on pime ja tuhkagi tema ei seira. Halastus puudub tal. Seepärast, Istaris, rutta, Otsi vend üles, niikaua kui too veel on nõder, Kuni ta kolp pole päriselt paisunud hirmsaks! Kuulis siis Istaris, kustutas seedripuu maha. Eemale lüüra ja simbli ja kuldehted heitis. Halades minema läks... Istaris otsustab (Katkenud lõpp ja järgmise lõigu algus. Tesupas käseb Tasmisut sõjavankrid rakkesse panna.) 28 Eeposlik nutuvormel. Vrd Ilias 9.14, kus Agamemnon valab pisaraid nagu tumedaveeline allikas. 29 See oli aromaatne jumalate ligitõmbamise aines Segagu sööta ja varugu lõhnavat õli, Serisu sarvi nad sellega võidku ja Tellal 30 Kullatud kattega üle plateerigu saba! Telge nad pööraku, raskemoon laadigu peale, Väljaspool rippugu päitsepool kopsakad kivid. Äikese tormi nad kutsugu, vihmu ja tuuli Hüüdku, mis sadakond vakamaal purustab kaljud, Laotudes tuhande kohale. Välja nad toogu Magamiskambri seest vägevalt välkuva välgu. Vankrid nad esile ajagu. Korralda seda, Too mulle sõna! Kui Tasmisus nõnda sai käsu, Tõttas ja ruttas ta, Serisu karjamaalt korjas, Tella tõi Ingarra mäelt ja nad hoovile sidus. Lõhnavat õli ta tõi ja sellega sarved Serisul võidis ja kullaga Tellat plateeris... Taevane võimuvõitlus (Lünklikus jätkus täitis Tasmisus muudki juhendid, nii et Tesupas sai sõjavankriga tegevusse asuda ja Ullikummit lähemalt vaadelda. Teise tahvli lõpp. Kolmanda tahvli murdunud alguses üritavad sõjajumal Astabis ja seitsekümmend jumalat vankritel kaitset Ullikummi vastu. Viimane aga raputab taevast nagu tühja riidetükki.) Kõrgust Graniidil ju paartuhat penikoormat. Maapeal ta seisab, kui vasar on tõstetud püsti, Ohustab templeid ja Äikese jumala koda. Üheksa tuhat tal kõrgust ja samuti laiust. 31 Kummija väravas otsekui püstoda seisab, Hepatut 32 kammitseb ja tema pühamut piirab, Nii et ei too enam jumalailt sõnumit kuule, 30 Piksejumala rakkepullid. 31 Poeetiline liialdus, isegi müüdilises mõõdus. 32 Hurri Tesubi abikaasa Hebat, hetiidi nimetavas käändes Hepatus (vt märkus 14 ülal). 1205

7 Taevane võimuvõitlus Tesupat, Suvalijattat 33 ei silmitsi seira. Hepatus õukonnadaami siis kõnetas nõnda: Kuule, Takitis, ei Tesupalt sõnakest saabu, Suvalijattalt ja teistelt ka sõnumit pole. Ehk too Graniit, kellest viimeti palju on juttu, Ullikummis, on võitnud mu kallima kaasa. Jällegi Hepatus nõnda Takitile lausus: Kuule mu sõnu ja saua sa kättpidi haara, jalgade külge sa kängitse tormikad tuuled. Mine! Võibolla Graniit on mu kallima kaasa, Äikese valdija surmanud. Too mulle sõna! (Takitis asub teele, aga teed enam ei ole. Järgneb pikk lünk, mille lõpus on ilmselt sõna Tesupal.) Kui siis Tasmisus kuulatas Tesupa sõnu, Tõusis ta kärmesti, sauagi kättpidi haaras, Jalgade külge ta kängitses tormikad tuuled, Kõrgele tornile tõusis ja Hepatu ette Asetas end: Mind väiksele paigale pandud, Kuni on täitunud aastad, mis talle on antud. 34 Kui siis Hepatus Tasmisut silmas ja kuulis, Oleks ta peaaegu kukkunud katuselt maha. Veel vaid samm, ja alla ta kukkunuks kõrgelt, Kuid teenijannad ta haarasid, püüdsid ta kinni. Kui siis Tasmisus seal oli lõpetand kõne, Tornilt alla ta läks ja Tesupa manu. Jällegi Äikese valdjale sõna ta seadis: Kuhu me istume maha? Kas Kandurna mäele? Kuid kui ka meie end seaksime Kandurna mäele, 33 Hurri sõjajumal, sumeri-akadi Ninurta vaste. 34 Ebaselge passus, võimalik, et Tasmisu endahaletsus, et on kaotamas vesiiri kohta Teisal too teine end istutab Lalapaduval. Kuhu end kanname? Taevas ei kuningat ole. Uuesti Tasmisus kõnetas Äikese valdjat: Isand, mis sõnu ma sinule seadima hakkan, Neile mu sõnule innukalt terita kõrva! Apsuvasse nüüd mingem ja väisakem Eat. 35 Iidsete asjade tahvleid seal nõuame taga. Kui meie saabume Apsuva värava ette, Viis korda jumala ukse peal maani ja veelkord Viis korda kummardagem. Kuid jumala palgel Viisteist korda niisama. Ehk leebub siis Eas, Kuulab meid ära ja halastab, ulatab tahvlid. Kui aga Tesupas Tasmisu sõnu sai kuulda, Tõttas ja ruttas ta, otsemaid istme pealt tõusis, Tema ja Tasmisus üksteisel käest võtsid kinni, Korraga vahemaa katsid ja pärale jõudsid. Äikese valdjas siis majja kus elunes Eas Sisenes, viis korda ukse peal kummardas maani, Ukse peal teinegi viis, kuid jumala ette Saabudes viisteist korda ta kummardas maani. Taevane võimuvõitlus (Purunenud jätkust annab järeldada, et Eas veendub jumalaid ähvardavas ohus ja läheb pärast Elliluga nõupidamist ise asja uurima.) Eas lõpetas kõne ja Upelluri Juurde ta läks. See kergitas silmi ja seiras, Jumalat tervitas: Ela sa, Eas! ja tõusis. Upellurit siis omakord tervitas Eas: Elagu tumedal kamaral see, kelle turjal Taevas ja maa said igieas paigale pandud! 35 Sumeri-akadi tarkusejumal, asukohaga allmaa magedavee meres (Apsu, siin linn Apsuva). 1207

8 Taevane võimuvõitlus Upellurile Eas lausuma hakkas: Kas sa ei tea, kas keegi ei too sulle sõna, Pole sa kuulnud, mis väleda hiiu Kumarbis Sigitas vaenlaseks jumala kodade vastu? Tesupale ta otsemaid kavandab surma, Temale väleda vastase sirguma seades. Pole sul teadet ka vete seest kasvand Graniidist, Kes nagu vasar on tõstetud kõrgusse püsti, Kammitseb taevast ja pühamuid, Hepatut ennast? Elad nii kaugel sa tumedast maast, Upelluris, Et sellest väledast hiiust sa kuulnud ei ole? Upelluris Eale lausuma hakkas: Kui nad mu turjale rajasid taeva, maailma, Polnud mul aimugi. Kui nad siis lõikasid hiljem Vasese sirbiga taeva ja ilmamaa pooleks, Ei mina märganud. Nüüd aga paremat õlga Vaevamas keegi, ei tea kes see jumal võiks olla. Eas siis, niiviisi kuulates ürghiiu sõnu, Otsemaid parema õla tal eespidi pööras: Sealsamas õlal Graniit nagu odanool seisis! Taevane võimuvõitlus (Jälle pikk lünk. Lõpuosa riismetes ründavad jumalad jalgealuse kaotanud Ullikummit, möirates nagu pullid, ja tänu Eale teeb Tesupas vastase kahjutuks, sest piksejumal võimutseb ju jätkuvasti taevas.) JAAN PUHVEL (sünd. 1932) on õppinud Kanadas Montrealis McGilli ülikoolis , USAs Cambridge is Harvardi ülikoolis ja ; B. A. 1951, M. A. 1952, Dr. Phil. võrdlevas keeleteaduses Harvardi ülikoolis Kuni a alguseni California ülikooli klassikalise filoloogia ja indoeuroopa keeleteaduse professor; olnud aastail korduvalt Tartu ülikooli külalisprofessoriks, 1991 valiti Tartu ülikooli audoktoriks. Akadeemias on temalt ilmunud artikkel Dumézili pärand (1996, nr 11, lk ). Iidjumalatele niiviisi kõneles Eas: Kuulge mu sõnu, iidjumalad, kes teie ürgseid tunnete asju! Vaarisade suletud aidad avage valla ja iidsete isade pitser Varuge, sellega neid pitseerimaks üle. Samuti toodagu vasene sirp, mille abil Kunagi taevas ja ilmamaa lõigati pooleks. Sellega saagigem läbi ta jalgade alus Ullikummil, Graniidil, kes Tesupa vastu Alguse sai ja vaenajaks sirgus Kumarbist

9 Umberto Eco JÄRELKIRI ROOSI NIMELE Umberto Eco Tõlkinud Merje Kala Rosa que al prado, encarnada, te ostentas presuntuosa de grana y carmìn bañada: campa lozana y gustosa; pero no, que siendo hermosa también serás desdichada. 1 PEALKIRI JA TÄHENDUS Juana Inés de la Cruz Pärast Roosi nime ilmumist olen saanud lugejatelt palju kirju, milles minult küsitakse, mida tähendab ladinakeelne lõpuheksameeter ja miks andis see heksameeter raamatule pealkirja. 2 Vastan, et tegemist on värsireaga Bernard de Morlaix, 12. sajandi benediktiini Umberto Eco. Postille a Il nome della rosa. Milan: Bompiani, c R.C.S Libri S.p.A. Milan: Bompiani, Avaldame kirjastuse loal. Tõlke valmimisel olid hindamatu väärtusega konsultatsioonid Eesti Humanitaarinstituudi õppejõu Daniele Monticelliga. 1 Mehhiko poeedi Juana Inés de la Cruzi ( ) värsiread: Punav roos, kes sa end aasal uhke ja kõrgina näitad sarlaki ja karmiini hiilges: lase välja paista oma hurma, veetlust; ent ei, oma kauniduses oled sa ka õnnetu. Siin ja edaspidi tõlkija ja toimetaja koondatud märkused. 2 Eestikeelne tõlge lõpeb nii: Jätan selle käsikirja ei tea kellele ja ma ei tea enam, millest see on: stat rosa pristina nomine, nomina nuda tenemus [kunagise roosi nimi meil on vaid paljas nimi]. Vt Umberto 1210 poeemist Põlgusest maailma vastu (De contemptu mundi), mis annab oma tõlgenduse teemale ubi sunt 3 (millest hiljem Villoni mais ou sont les neiges d antan 4 ), ainult et Bernard lisab traditsioonilisele topos ele (oma aja suurkujud, kuulsad linnad, kaunid printsessid kõik haihtub olematusse) idee, et kõigist neist kadunud asjust jäävad meile päriselt alles ainult nimed. Mulle meenub, et Abélard kasutas tõendusena lausungit nulla rosa est näitamaks, et keel võib kirjeldada nii kadunud kui ka olematuid asju. Siinkohal lasen lugejal teha omad järeldused. Kirjanik ei pea ette andma oma teose tõlgendusi, muidu poleks ta kirjutanud romaani, mis on tõlgenduste genereerimise masin. Aga üks suuremaid takistusi selle õilsa põhimõtte järgimisel on just nimelt tõsiasi, et romaanil peab olema pealkiri. Pealkiri on kahjuks juba tõlgenduse võti. Ei pääse sellest, mida sisendavad Punane ja must või Sõda ja rahu. Pealkirjad, mis piirduvad eponüümse kangelase nimega, on lugeja suhtes aupaklikumad, nagu David Copperfield või Robinson Crusoe, kuid ka eponüümile viitamine võib osutuda sobimatuks sekkumiseks autori poolt. Isa Goriot koondab lugeja tähelepanu vana isa kujule, samal ajal kui romaan on ka Rastignaci või Vautrin alias Collini epopöa. Ehk peaks olema ausalt ebaaus nagu Dumas, sest on ju selge, et Kolm musketäri on tegelikult neljanda lugu? Aga see on harv lõbu ja küllap võib autor seda endale vaid kogemata lubada. Minu romaanil oli teine tööpealkiri Mõrvaklooster. 5 Heitsin selle kõrvale, sest ta kinnistaks lugeja tähelepanu üksnes kriminullisüžeele ja võinuks lubamatul kombel panna õnnetud ostjad, kes on möllulugude jahil, kargama raamatu kallale, mis oleks neile pettumuse valmistanud. Minu unistuseks oli anda raamatule peal- Eco, Roosi nimi. Itaalia keelest tõlkinud Merike Pau. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk S.t Kus on nüüd. Vrd värsirida Gaudeamusest : Ubi sunt, qui ante nos in mundo fuere? [Kus on need, kes enne meid maailmas elasid.] 4 S.t kuhu mullused lumed said (Ain Kaalepi tõlge). Värsirida François Villoni ( ) luuletusest Ballaad mineviku naistest. 5 It. k Abbazia del delitto. 1211

10 Järelkiri Roosi nimele kiri Melki Adso. 6 Väga neutraalne pealkiri, sest Adso on ikkagi jutustaja. Kuid meie kirjastajatele ei meeldi pärisnimed, isegi Fermo ja Lucia 7 läks uuesti käibele teisel kujul ja ülejäänutest on vähe näiteid, nagu Lemmonio Boreo, 8 Rubé 9 või Metello Väga vähe, võrreldes nõbu Bette ide, 11 Barry Lyndonite, 12 Armance ide 13 ja Tom Joneside 14 leegionidega, millest kubisevad teiste rahvaste kirjandused. Pealkiri Roosi nimi tuli mulle pähe peaaegu juhuslikult ja hakkas meeldima, sest roos on niivõrd tähendustihe sümbol, et ei tähenda enam õieti midagi: müstiline roos; 15 roosina elas läbi seda, mida elavad roosid; 16 Rooside sõda; 17 roos on roos on roos; 18 roosiristlased; see, millel nimeks roos, teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult, 19 rosa fresca aulentissima 20. Selle tulemusena sai lugeja õigupoolest teelt eksitatud, ta ei suutnud üht tõlgendust välja valida; ja kui ta oleks aru saanud lõpuheksameetri võimalikest lugemisviisidest, oleks ta selleni jõudnud just kõige lõpus, olles juba teinud kes teab missugused muud valikud. Pealkiri peab mõtteid eksitama, mitte neid korrastama. 6 It. k Adso da Melk. 7 Alessandro Manzoni Kihlatute ( ) esialgne pealkiri. 8 Ardengo Soffici romaan (1911). 9 Giuseppe Antonio Borgese romaan (1921). 10 Vasco Pratolini romaan (1955). 11 Honoré de Balzaci romaan ( ). 12 William Makepeace Thackeray romaan Barry Lindoni mälestused (1844). 13 Stendhali romaan (1827). 14 Henry Fieldingi romaan (1749). 15 Näiteks Dante Jumalikus komöödias (Paradiis, XXX XXXIII). 16 Värsirida François de Malherbe luuletusest Lohutuseks härra du Périerile :...Et rose elle a vécu ce que vivent les roses Kolmekümneaastane sõda ( ) Suurbritannia Lancasteri ja Yorki dünastia vahel; nende vapil oli vastavalt punane ja valge roos. 18 Värsirida Gertrude Steini luuletusest Püha Emily : Rose is a rose is a rose. 19 Shakespeare i Romeo ja Julia, II, 2, 44 (Georg Meri tõlge). 20 S.t värske hurmavalt lõhnav roos. Ühe esimese itaaliakeelse luuletuse Contrasto (1231) algus Umberto Eco Miski ei valmista ühe romaani autorile suuremat kergendust kui lugemisviiside avastamine, millele ta ise pole mõelnud ja mida talle esitavad lugejad. Teoreetilisi töid kirjutades oli mu suhtumine arvustajatesse kohtumõistjalik: on nad aru saanud, mida ma öelda tahtsin? Romaani puhul on kõik teisiti. Ma ei ütle, et autor ei võiks avastada lugemisviisi, mis näib talle ekslikuna, aga ta peab igal juhul vaikima. Jäägu selle vaidlustamine teiste hooleks, tekst käes. Ülejäänud juhtudel laseb enamik tõlgendustest avastada tähendusi, millele autor polnud mõelnud. Aga mida tähendab, et ma polnud sellele mõelnud? Prantsuse kirjandusteadlane Mireille Calle-Gruber kõrvutas sõna semplici lihtinimesed, vaesed kasutamist semplici kasutamisega tähenduses ravimtaimed, ja tuli järeldusele, et ma räägin hereesia umbrohust. Võiksin vastata, et termin semplici [ lihtsad ] esineb selle ajastu kirjanduses mõlemal juhul, samuti ka väljend hereesia umbrohi. Teisest küljest tundsin hästi Greimase näidet kaksikisotoopiast, mis sünnib, kui rohusegajat [it. k erborista)] nimetatakse lihtsate sõbraks [it. k amico dei semplici]. Kas ma teadsin, et mängin paragrammidega, 21 või mitte? Ei loe midagi, kui seda praegu ütlen, tekst on olemas ja tekitab oma lisatähendusi. Romaani retsensioone lugedes tundsin rahuldusvärinat, kui leidsin kriitikuid (esimesed olid Ginevra Bompiani ja Lars Gustaffson), kes tsiteerivad üht repliiki, mille William ütleb välja inkvisitsiooniprotsessi lõpus. 22 Mis teid puhtuse puhul kõige enam hirmutab? 23 küsib Adso. Ja William vastab: Kiirustamine. 24 Mulle meeldisid väga ja meeldivad veel nüüdki need kaks rida. Aga siis juhtis üks lugeja mu tähelepanu sellele, et järgmisel leheküljel 25 ütleb Bernard Gui piinariistade keldri ülemat piinamisega ähvardades: Õigusemõistmine ei ole ajendatud kiirustamisest, nagu uskusid valeapostlid, ja Jumala õigusemõistmise 21 S.t foneetiliste üksuste kasutamine tekstis, mis viitavad võtmesõnale. 22 Vt Roosi nimi, lk 388 itaalia väljaandes (lk 389 eestikeelses tõlkes). 23 Merike Pau tõlkes: Mis teid siis puhtuse puhul hirmutab? 24 It. k la fretta. M. Pau tõlkes: Läbematus. 25 Eestikeelses tõlkes samal lk-l. 1213

11 Järelkiri Roosi nimele käsutuses on sajandid. 26 Ja see lugeja küsis minult õigusega, missugust suhet olin ma tahtnud luua Williami kardetud kiirustamise ja kiirustamise puudumise vahele, mida ülistab Bernard. Sel hetkel andsin enesele aru, et on juhtunud midagi ootamatut. Adso ja Williami vahelist mõttevahetust käsikirjas polnud. Selle lühidialoogi lisasin korrektuuris: concinnitatis e 27 pärast olin sunnitud teksti paigutama veel ühe kõrvalepõike, enne kui andsin uuesti Bernardile sõna. Ja loomulikult olin ma siis, kui panin Williami kiirustamist vihkama (ja kogu südamest, mistõttu see repliik mulle hiljem väga meeldima hakkas), täiesti unustanud, et veidi hiljem räägib kiirustamisest Bernard. Kui te loete uuesti Bernardi repliiki, lugemata Williami oma, pole see midagi muud kui üks väljend, midagi sellist, mille kohta võikski arvata, et kohtunik seda kinnitab, samasugune stampväljend nagu kohtulaua ees on kõik võrdsed. Oh häda, kõrvutatuna Williami mainitud kiirustamisega tekitab Bernardi mainitud kiirustamine mõistagi lisatähenduse ja lugejal on õigus küsida, kas nad räägivad samast asjast või kas ei erine kiirustamise vihkamine, mida väljendab William, märkamatul moel vihast kiirustamise vastu, mida väljendab Bernard. Tekst on olemas ja tekitab oma tähendusi. Minu tahtmisest olenemata on meie ees nüüd küsimus, kahetähenduslik provokatsioon, ja ma ise olen kimbatuses, kuidas opositsiooni tõlgendada; siiski mõistan, et seal peitub mingi tähendus (ehk mitugi). Pärast raamatu valmissaamist peaks autor surema. Et mitte häirida teksti elukäiku. TEOSE SÜNNIST JUTUSTAMINE Autor ei pea tõlgendama. Aga ta võib jutustada, miks ja kuidas ta kirjutas. Nn kirjutised poeetikast ei ole alati vajalikud üksnes selleks, et mõista neid inspireerinud teost, vaid ka mõistmaks seda, 26 M. Pau tõlkes: Õigusemõistmine ei saa toimuda ülepeakaela, mida valeapostlid selle kohta ka ei ütleks jumaliku õigusemõistmise käsutuses on sadu ja sadu aastaid. 27 S.t harmoonilise või kaunirütmilise sõnastuse Umberto Eco kuidas lahendatakse tehniline probleem, mida kujutab endast teose loomine. Poe jutustab oma Kompositsioonifilosoofias (The Philosophy of Composition), kuidas ta kirjutas Kaarna. Ta ei ütle, kuidas peame seda lugema, vaid millised probleemid tekkisid poeetilise mõju saavutamisel. Ja mina defineeriksin poeetilist mõju kui teksti võimet genereerida üha erinevaid lugemisviise, kunagi kõike päris ära kasutamata. See, kes kirjutab (maalib, raiub kujusid või komponeerib muusikat), teab alati, mida ta teeb ja mis see talle maksma läheb. Ehk on lähteandmed hämarad, impulsiivsed, painajalikud, pelgalt mingi aisting või mälestus. Aga hiljem lahendatakse probleem laua taga, uurides ainest, mille kallal töötatakse ainest, millel on oma loomulikud seadused ja mis samal ajal kannab endaga kaasas mälestust kultuurist, millest ta laetud on (intertekstuaalsuse kaja). Kui kirjanik ütleb meile, et töötas inspiratsioonist haaratuna, siis ta valetab. Genius is twenty per cent inspiration and eighty per cent perspiration. 28 Ma ei mäleta, millise kohta oma kuulsatest luuletustest Lamartine on kinnitanud, et see sündis hoobilt, ühel rajuööl ühes metsas. Kui ta suri, leiti paranduste ja variantidega käsikirjad ja avastati, et see oli võib-olla kõige väljapigistatum luule kogu prantsuse kirjanduses üldse. Kui kirjanik (või üldse kunstnik) ütleb, et töötas teose loomise reeglitele mõtlemata, tahab ta öelda vaid seda, et töötas teadmata, et tunneb reegleid. Laps räägib suurepäraselt oma emakeelt, aga ei oskaks kirjeldada selle grammatikat. Aga grammatik pole ainus, kes tunneb keelereegleid, sest neid tunneb seda ise teadmata väga hästi ka laps: grammatik on vaid see, kes teab, miks ja kuidas laps tunneb keelt. Jutustada, kuidas on kirjutatud, ei tähenda sama mis tõestada, et on kirjutatud hästi. Poe ütles, et üks asi on teose mõju ja teine asi teada, kuidas teost luua. Kui Kandinsky või Klee jutustavad 28 S.t geenius see on kakskümmend protsenti inspiratsiooni ja kaheksakümmend protsenti higi. Thomas Alva Edisoni ( ) väite moonutus. 1215

12 Järelkiri Roosi nimele meile, kuidas nad maalivad, ei ütle nad, kas üks neist on parem kui teine. Kui Michelangelo ütleb meile, et kivitahumine tähendab vabastada kattest kuju, mis on kivisse juba sisse kirjutatud, ei ütle ta, kas Vatikani Pietà on parem tema Rondanini Pietà st. Mõnikord on säravamad leheküljed kunstiteoste sünnist keskpäraste kunstnike kirjutatud, kes saavutasid tagasihoidlikke tulemusi, aga oskasid hästi arutleda, kuidas nende teosed sünnivad: Vasari, Horatio Greenough, 29 Aaron Copland MUIDUGI KESKAEG 31 Kirjutasin romaani, sest mul tuli selline tahtmine. Usun, et see on ehk piisav põhjus jutustama hakata. Inimene on loomu poolest lugusid rääkiv loom. Alustasin kirjutamist aasta märtsis, ajendatuna viljastavast mõttest. Mul oli tahtmine üks munk ära mürgitada. Usun, et igasugune romaan sünnib mingist seda laadi mõttest, ülejäänu on viljaliha, mis lisandub asja käigus. Tapatöö idee pidi juba varasem olema. Leidsin ühe vihiku, dateeritud aastaga 1975, kuhu olin kirjutanud ühe olematu kloostri munkade nimekirja. Muud ei midagi. Alguses asusin lugema Orfila 32 Traktaati mürkidest (Traité des poisons), mille olin hankinud kakskümmend aastat varem ühelt bukinistilt Seine i kaldapealsel, ajendatuna truudusest Huysmansi vastu (Là bas) 33. Et ma ei jäänud ühegi tema mürgiga rahule, palusin ühel tuttaval bioloogil soovitada mulle mürkainet, millel oleksid teatud omadused (mis 29 Ameerika skulptor-neoklassitsist ( ), kirjutanud raamatu Esteetika Washingtonis (Aesthetics at Washington; 1951); temalt on avaldatud ka kogumik kirju esteetikast oma vennale. 30 Ameerika helilooja ( ), raamatute Meie uus muusika (Our New Music; 1941) ning Muusika ja kujutlusvõime (Music and Imagination; 1952) autor. 31 Ecol tavapärase Medioevo keskaeg asemel õieti Medio Evo, kus täiend tõuseb rõhulisemasse positsiooni. 32 Matthieu Joseph Bonaventure Orfila ( ), prantsuse keemik. 33 Prantsuse kirjanik Joris Karl Huysmans ( ) ja tema romaan Seal (1891) Umberto Eco imenduks läbi naha midagi kätega puutudes). Hävitasin otsekohe kirja, milles ta mulle vastas, et ei tea mürki, mis vastaks minu nõudmistele, sest tegemist on dokumentidega, mis teises kontekstis võetuna võiksid võllasse viia. Alguses pidid minu mungad elama ühes tänapäevases kloostris (mõtlesin ühele detektiivist mungale, kes loeb Manifesto t 34 ). Kuid kuna kloostrid elavad ikka veel paljudest keskaja mälestustest, äratasin endas veel talveunes viibiva medievisti ning asusin läbi tuhnima omaenda arhiivi (üks raamat keskaja esteetika kohta 1956., sadakond lehekülge sel teemal aastast; mõni teiste asjade kõrvalt kirjutatud essee; keskaja traditsiooni poole pöördumised aastast minu töö jaoks Joyce i kohta; ja siis a pikk uurimus Apokalüpsisest ja Beato di Liébana kommentaari miniatuuridest: tähendab, mu keskaja-harrastus oli hoitud vormis). Mulle juhtus kätte määratu materjal (konspekte, fotokoopiad, väljakirjutusi), mida oli kuhjunud aastast alates ja mis oli mõeldud muudeks ebamäärasteks eesmärkideks: koletiste ajalooks või keskaegsete entsüklopeediate analüüsiks või kataloogiteooriaks... Ühel hetkel ütlesin endale, et kuna keskaeg on minu igapäevane mõttekujutlus, siis on mõtet kirjutada romaan, mille tegevus toimub just keskajal. Nagu ma mingis intervjuus ütlesin, tunnen oma kaasaega ainult teleekraani kaudu, kuna keskajast on mul otsene teadmine. Kui kord maal heinamaal lõket tegime, heitis naine mulle ette, et ma ei oska vaadata sädemeid, mis kerkisid puude vahel ja lendlesid piki elektritraate. Hiljem tulekahju-peatükki lugedes ütles ta: Sa siis ikkagi vaatasid sädemeid! Vastasin: Ei, aga ma tean, kuidas neid oleks näinud üks keskaja munk. Kümme aastat tagasi tunnistasin eessõnas Beato di Liébana Apokalüpsise kommentaari kohta kirjutatud kommentaarile (eessõna on kirjutatud kirjastaja Franco Maria Riccile saadetud kirja vormis): Nii või teisiti, olen jõudnud selle tööni läbi sümbolite metsa, kus elavad ükssarvikud ja greifid, ja võrrelnud katedraalide teravatipulisi ja kandilisi struktuure katedraalide eksegeetilise pa- 34 Itaalia ajaleht, mida loevad peamiselt vasakpoolsed intellektuaalid. 1217

13 Järelkiri Roosi nimele hatahtlikkuse tippudega, mis on peidetud Summa de 35 vaieldamatutesse definitsioonidesse, uidanud Vico degli Strami 36 ja tsistertslaste löövide vahel, veetnud meeldivalt aega õpetatud ja rikaste Cluny 37 munkade seltsis, sellal kui üks paks ratsionalist Aquino mul silma peal hoidis ja Honorius Augustoduniensis 38 mind oma fantastiliste geograafiliste kirjeldustega proovile pani, milles ühekorraga seletati quare in pueritia coitus non contingat, 39 kuidas jõutakse Kadunud Saarele ja kuidas püüda basiliski, varustatuna vaid taskupeegli ja kõigutamatu usuga Bestiaariumisse. 40 See huvi ja see kirg pole mind kunagi maha jätnud, isegi kui ma hiljem, moraalsetel ja materiaalsetel põhjustel (medievistiks olemine nõuab tihti tohutuid varandusi ja võimalust hulkuda kaugetes raamatukogudes, et võtta mikrofilmile raskesti leitavaid käsikirju) olen läinud teist teed. Nii on keskaeg jäänud kui mitte just minu ametiks, siis vähemalt mu hobiks ja on mu pidevaks kiusatuseks. Ma näen seda kõikjal nende asjade taga, millega tegelen, mis ei paista keskaegsena ja seda ikkagi on. Salajane puhkus Autuni 41 löövide all, kus abee Grivot tänapäeval kirjutab käsiraamatuid Kuradist, väävliga immutatud köites, suvised sööstud Moissaci 42 ja Conquesi 43, kus sind pimestavad Apokalüpsise auväärsed vanamehed või kuradid, kes äraneetud 35 Lad. summa kõrgpunkt, tervik, mingi teaduse kokkuvõtlik esitus keskajal. 36 Õlekõrre põiktänav, Dante Jumalikus komöödias keskaegse Pariisi ülikooli kunstide teaduskonna aadress (Paradiis, X, 137). 37 Benediktlaste mungaordu klooster (asut. 910) Ida-Prantsusmaal; oli katoliku kiriku reformiliikumise ja rahvusvahelise kloostrite kongregatsiooni keskus sajandi esimesel poolel (u ?) elanud kirikukirjanik, ka teose De Imagine Mundi autor. 39 S.t mispärast lapsed ei astu suguühtesse. 40 Keskaja kirjandusteos, mis sisaldas loomade kirjeldusi koos allegooriliste seletustega. 41 Linn Lääne-Prantsusmaal, kus asub Saint-Lazare i katedraal ( ). 42 Linn Prantsusmaal, kus asub X XII sajandist pärit klooster koos Saint-Pierre i kirikuga. 43 Prantsuse linn, kus asub keskaegne benediktlaste klooster Umberto Eco hingi keevatesse kateldesse suruvad; ja samal ajal valgustusliku munga Beda 44 kosutavad raamatud, Occamilt nõutud ratsionaalsed lohutused, et saada aru Märgi müsteeriumidest, seal, kus Saussure jääb veel hämaraks. Ja nii edasi, Püha Brandani laevasõit (Peregrinatio Sancti Brandani) 45 pidevate nostalgiatega, mis kontrollivad meie mõtlemist Kellsi raamatu 46 üle, keldi kennigari s 47 taasleitud Borges, kontrollile allutatud masside ja võimu vahelised suhted piiskop Sugeri 48 päevikutes... MASK Tõtt-öelda ei otsustanud ma jutustada ainult keskajast. Otsustasin jutustada keskajas ja ühe tolle ajastu krooniku suu läbi. Olin algaja jutustaja ja seni olin jälginud jutustajaid teiselt poolt seina. Mul oli häbi jutustada. Tundsin end teatrikriitikuna, kes äkitselt astub rambivalgusse ja näeb, kuidas teda vaatavad need, kellega ta seni parteris istudes ühes mestis on olnud. Kas saab öelda Oli üks ilus novembrilõpuhommik, tundmata end Snoopyna? 49 Aga kui ma oleksin pannud Snoopy enda seda ütlema? Tähendab, kui oli üks ilus hommik... oleks öelnud keegi, kellel on lubatud seda öelda, sest tema ajal võis nii teha? Mul oli vaja maski, vaat mis. Asusin lugema või üle lugema keskaja kroonikaid, et võtta neilt üle rütm ja süütus. Nemad oleksid rääkinud minu eest ja mina oleksin olnud kahtlustest vaba. Vaba kahtlustest, aga mitte intertekstuaalsuse kajadest. Nii avastasin ma selle, mida kirjanikud on alati teadnud (ja mida nad on palju kordi meile öelnud): 44 Beda Venerabilis ehk Beda Auväärne (672/73 735), anglosaksi munk ja ajalookirjutaja, peateoseks anglosaksi kiriku ajalugu. 45 Keskaegsete legendide järgi sooritas iiri munk Püha Brandan ( ) laevasõidu Tõotatud saarele ehk paradiisi; 10. sajandist pärit Püha Brandani laevasõidu kangelane. 46 Umbes 800. aastast pärit käsitsi kirjutatud ja illustreeritud ladinakeelne iiri päritolu evangeeliumiraamat; asub Trinity kolledžis Dublinis. 47 S.t vanaskandinaavia metafoorides. 48 Suger ( ), Prantsuse 12. sajandi kiriku- ja riigitegelane. 49 Koer Charles Schulzi koomiksist Peanuts. 1219

14 Järelkiri Roosi nimele raamatud kõnelevad alati teistest raamatutest ja iga lugu jutustab üht juba jutustatud lugu. Seda teadis Homeros, teadis Ariosto, rääkimata Rabelais st või Cervantesest. Seepärast ei jäänudki mu lool muud üle kui alata leitud käsikirjaga, ja seegi on loomulikult tsiteerimine. Nii kirjutasin kohe sissejuhatuse, asetades oma jutustuse neljandasse laekasse, kolme ülejäänud jutustuse sisse: mina ütlen, et Vallet ütles, et Mabillon ütles, et Adso ütles... Nüüd olin vaba kõikidest hirmudest. Ja sel hetkel jätsin kirjutamise kõrvale, vähemalt aastaks. Nimelt seepärast, et avastasin veel ühe tõe, mida juba teadsin (mida kõik teadsid), aga mida ma töö käigus paremini mõistma hakkasin. Avastasin seega, et ühe romaani kirjutamisel pole esimeses faasis sõnadega mingit pistmist. Romaani kirjutamine on niisama kosmoloogiline tegevus nagu see, millest on juttu Genesis es (peab vaid valima endale eeskujud, ütleb Woody Allen). ROMAAN KUI KOSMOLOOGILINE SÜNDMUS Pean silmas seda, et jutustamiseks peab ennekõike endale ühe maailma kokku panema ja sisustama selle nii põhjalikult kui võimalik, viimsegi pisiasjani välja. Kui ma paneksin kokku ühe jõe, kaks kallast ja asetaksin vasakule kaldale kalamehe, ja kui ma annaksin sellele kalamehele järsu iseloomu ja määritud kriminaaltoimiku, vaat siis võiksin hakata kirjutama, pannes sõnadesse selle, mis ei saa jääda juhtumata. Mida teeb üks kalamees? Püüab kala (ja vaat, ongi mingi rohkem või vähem vältimatute žestide järjestus). Ja mis edasi juhtub? Seal kas on kalu, kes õnge hakkavad, või ei ole. Kui on, püüab kalamees nad välja ja läheb siis rahulolevalt koju. Lool lõpp. Kui seal pole kalu, saab ta ehk äkilise loomu tõttu vihaseks. Võib-olla murrab õnge pooleks. Seda pole palju, aga see on siiski mingi eskiis. Üks india vanasõna ütleb: Istu jõe kaldale maha ja oota, sinu vaenlase laip ujub varem või hiljem mööda. Ja kui pärivoolu möödubki üks laip eeldusel, et see võimalus on ette antud jõe intertekstuaalsel alal? Ärgem unustagem, et minu kalamehe toimik polnud puhas. Kas ta tahab selle jamaga riskida? Mida ta teeb? Põgeneb, teeskleb, et ei näinud laipa? Kas tal on südametunnistus must, sest laip kuulub tema vihamehele? Kas ta süttib, äkiline nagu ta on, sest ei viinud 1220 Umberto Eco täide ihaldatud kättemaksu? Näete, et oma maailma sisustada, piisas õige vähesest ja juba on ühel lool algus olemas. Siit saab alguse ka stiil, sest õngitsev kalamees peaks sundima mulle peale aeglase jutustamise rütmi, voolava, kooskõlas ootusega, mis oleks kannatlik, aga kooskõlas ka tema äkiliste kärsitushoogudega. Küsimus on maailma kokkupanemises, sõnad tulevad peaaegu iseenesest. Res tene, verba sequentur. 50 Luulega on minu arust vastupidi: verba tene, res sequentur. 51 Minu esimene tööaasta romaani kallal kulus maailma kokkupanemisele. Pikad loendid kõikidest raamatutest, mida võis leida ühest keskaegsest raamatukogust. Nimekirjad ja anagraafilised sedelid paljudest isikutest, kellest hiljem osa loost välja jäid. Tähendab, pidin teadma ka seda, kes olid ülejäänud mungad, keda raamatus ei esine; polnudki hädavajalik, et lugeja neid tunneks, aga mina pidin neid tundma. Kes ütles, et narratiiv peab vastama elanikeregistrile? Aga ehk peaks ta vastama ka linnaplaneerimisosakonnale? Ja nii pikad arhitektoonilised uuringud fotode ja arhitektuurientsüklopeediate jooniste põhjal, et paika panna kloostri plaan, vahekaugused, isegi trepiastmete arv ühes keerdtrepis. Marco Ferreri 52 ütles mulle kord, et minu dialoogid on filmilikud, sest nad on täpselt paraja pikkusega. Muidugi, kui kaks minu tegelast rääkisid omavahel refektooriumist kloostrikirikusse minnes, kirjutasin ma, plaan nina all, ja kui nad kohale jõudsid, lõpetasid nad jutu. Tuleb endale raamid seada, et saaks vabalt luua. Luules võivad raamideks olla värsijalg, värss, riim, see, mida tänapäeval nimetatakse kõrva järgi hingamiseks. Proosas annab raamid loo aluseks olev maailm. Ja sel pole mingit pistmist realismiga (kuigi ta seletab ka realismi). Võib kokku panna täiesti ebareaalse maailma, kus eeslid lendavad ja printsesse äratatakse üles suudlusega: aga on vaja, et see maailm täiesti võimalik ja irreaalne, eksisteeriks alguses paika pandud seaduste järgi (peab teadma, kas tegemist on maailmaga, kus printsessi saab äratada ainult printsi suudlusega 50 Valitse asja, sõnad tulevad iseenesest. 51 Valitse sõnu, asjad tulevad iseenesest. 52 Itaalia režissöör ( ). 1221

15 Järelkiri Roosi nimele või ka nõia omaga, ja kas printsessi suudlus muudab printsiks ainult kärnkonnad või ka koguni, oletame, armadillid). Minu maailmas oli oma osa ka Ajalool ja just seepärast lugesin ikka ja jälle üle paljusid keskaegseid kroonikaid, ja märkasin neid lugedes, et romaani peavad sisse minema ka asjad, mis alguses polnud mu fantaasiat isegi mitte riivanud, nagu sõjad vaesuse pärast või inkvisitsioon frantsisklaste vastu. Näiteks: miks on minu raamatus neljateistkümnenda sajandi frantsisklased? Kui ma pidin kirjutama ühe keskaegse loo, oleksin pidanud panema ta toimuma 13. või 12. sajandil, sest tundsin neid paremini kui 14. sajandit. Aga mul oli tarvis ühte detektiivi, võimaluse korral inglast (intertekstuaalne tsiteerimine), kellel oleks hea tähelepanuvõime ja eriline tundlikkus asitõendite interpreteerimiseks. Neid omadusi ei leidunud mujal kui frantsisklaste juurest ja pärast Roger Baconit; lisaks leiame väljatöötatud märgiteooria alles okamistidelt, tegelikult oli see küll ka varem olemas, aga varem oli märkide tõlgendamine sümbolistlik või kippus nägema märkides ideid ja universaale. Ainult Baconi ja Occami vahelisel perioodil kasutati märke, et pöörduda indiviidi teadvuse poole. Seega pidin paigutama loo 14. sajandisse oma suureks pahameeleks, sest liikusin selles ajastus vaevalisemalt. Siit tuli uut lugemist ja avastus, et üks 14. sajandi frantsisklane, isegi inglane, ei saaks eirata dispuuti vaesusest, iseäranis kui ta peab olema Occami sõber või tundja. Muuseas, olin alguses otsustanud, et detektiiv peaks olema Occam ise, siis loobusin sellest, sest inimesena on Venerabilis Inceptor 53 mulle antipaatne. Aga miks toimub kõik aasta novembri lõpus? Sest detsembris on Cesena Michael 54 juba Avignonis (ja seda just tähendabki maailma sisustamine ajaloolises romaanis: mõned elemendid, nagu trepiastmete arv, sõltuvad autori otsusest, teised, nagu Michaeli liikumised, sõltuvad reaalsest maailmast, mis sündmuste tõttu seda laadi romaanides tuleb juhtumisi kooskõlastada jutustuse võimaliku maailmaga). 53 S.t Auväärt Inspektor. 54 Cesena Michael (u ), frantsisklaste juhte, teoloog; vastuolude tõttu paavst Johannes XII-ga pidi ilmuma Avignoni Umberto Eco Aga november oli liiga vara. Mul oli ju vaja tappa üks siga. Miks? See on ju lihtne: et saaks ühe laiba pea alaspidi veretünni torgata. Ja milleks seda vaja oli? Sest Apokalüpsise teine pasun kuulutab, et... Ma ei saanud ju muuta Apokalüpsist, see oli osa tinglikust maailmast. Hästi, asjalugu on selline (uurisin järele), et sigu tapetakse ainult külmaga, ja november võis olla liiga vara. Kui ma just kloostrit mägedesse ei paiguta nii et lumi võiks novembris juba maas olla. Muidu oleks minu lugu võinud aset leida ka madalikul, Pomposas 55 või Conques s. Meie loodud maailm on see, mis ütleb meile, kuidas lugu võiks edasi minna. Kõik küsivad minult, miks mu Jorge tuletab nime poolest meelde Borgest, 56 ja miks Borges peaks nii pahatahtlik olema. Aga mina ei tea. Tahtsin ühte pimedat raamatukogu valvama (mis mulle loo seisukohast hea ideena näis) ja raamatukogu pluss pime ei saa anda muud tulemust kui Borges, ka selle pärast, et võlad tuleb ära õiendada. Ja peale selle mõjutab Apokalüpsis kogu keskaega just Hispaania miniatuuride ja kommentaaride kaudu. Aga kui ma panin Jorge raamatukogusse, ei teadnud ma veel, et temast võiks tapja saada. Ta jõudis selleni ise. Ja ärgu arvatagu, et see on idealistlik positsioon, nagu võiks öelda, et tegelastel on oma elu ja autor otsekui transiseisundis paneb nad tegema seda, mida nad talle sisendavad. Lõpukirjandi stiilis tobedused. Tegelased on sunnitud tegutsema selle maailma seaduste järgi, kus nad elavad. Ühesõnaga, jutustaja on oma eeltingimuste vang. Teine tore lugu oli see labürindi oma. Kõik labürindid, millest mul andmeid oli, ja mul oli käepärast Santarcangeli suurepärane uurimus, olid ilma katuseta labürindid. Nad võisid olla väga keerulised ja käikuderikkad. Minul aga oli vaja kinnist labürinti (kas olete kunagi näinud mõnd raamatukogu lageda taeva all?), ja kui see labürint oleks olnud liiga keeruline, paljude koridoride ja tupikutega, oleks õhk liiga halvasti liikunud. Head õhutatust aga oli vaja tulekahju toitmiseks (see, et lõpuks peahoone peaks põlema minema, oli mulle algusest peale täiesti selge ja seda ka 55 Vanim (9. sajandist pärit) benediktlaste klooster Itaalias Ferrara lähedal, kuulsa raamatukogu asukoht. 56 Jorge Luis Borges ( ) oli vaatamata pimedusele Argentiina Rahvusraamatukogu direktor. 1223

16 Järelkiri Roosi nimele kosmoloogilis-ajaloolistel põhjustel: keskajal põles katedraale ja kloostreid kui takukoonlaid, kujutada keskaegset lugu tulekahjuta on nagu kujutada Vaikse ookeani sõjafilmi ilma hävituslennukita, mis põlevana lainetesse sööstab). Ja nii ma siis töötasin kaks-kolm kuud sobiva labürindi ehituse kallal ja lõpuks olin ikkagi sunnitud talle tuulutuslõõre lisama, muidu oleks õhku ikka väheks jäänud. KES RÄÄGIB Mul oli palju probleeme. Vajasin suletud kohta, üht piiratud universumit, ja et seda paremini sulgeda, oli mul tarvis kohaühtsuse kõrval sisse viia ka ajaühtsus (sest tegevusühtus oli kaheldav). Tähendab, benediktiini klooster, eluga, mida mõõdavad kanoonilised tunnid (ehk oli alateadlikuks mudeliks Ulysses oma raudse päevaplaaniga; tegemist oli ka Võlumäega, kaljuse ja kuurortliku asukoha poolest, kus pidid toimuma paljud vestlused). Vestlused tekitasid mulle palju probleeme, aga need lahendasin ma hiljem, kirjutamise ajal. On üks temaatika, mida proosateooriates on vähe käsitletud, turn ancillaries, ja see tähendab võtteid, millega autor annab erinevatele tegelastele sõna. Vaadake, mis erinevused on nende viie dialoogi vahel: Kuidas sul läheb? Pole viga, ja sul? Kuidas läheb? küsis Giovanni. Pole viga, ja sul? vastas Piero. Noh, küsis Giovanni, kuidas sul läheb? Ja Piero, pikemalt mõtlemata: Pole viga, ja sul? Kuidas läheb? tundis Giovanni muret. Pole viga, ja sul? irvitas Piero. Giovanni küsis: Kuidas läheb? Pole viga, vastas Piero tuhmi häälega. Siis, mõistetamatu naeratusega: Ja sul? 1224 Umberto Eco Kaht esimest ära jättes võib ülejäänud juhtudel näha seda, mida nimetatakse esitustasandiks. Autor sekkub oma kommentaariga, andes mõista, milline tähendus võiks olla nende kahe tegelase sõnadel. Aga kas selline kavatsus tõesti puudub kahe esimese juhtumi näiliselt kiretutes lahendustes? Ja kas lugeja on vabam neil kahel kiretul juhul, kus ta võib alluda emotsionaalsele mõjutamisele seda märkamata (mõeldagu Hemingway dialoogi näilisele neutraalsusele!) või on ta vabam ülejäänud kolmel juhul, kus ta vähemalt teab, mis mängu autor mängib? See on stiili küsimus, ideoloogiline küsimus, poeetika küsimus, nagu siseriimi või assonantsi valik või paragrammi kasutamine. Tuleb leida mingi kooskõla. Ehk olin ma oma juhtumi puhul lihtsamas olukorras, sest kõik dialoogid on Adso vahendatud, ja on enam kui ilmne, et Adso surub oma vaatepunkti peale kogu jutustusele, mitte mina. Dialoogid tekitasid mulle hiljem veel ühe probleemi. Kui keskaegsed nad olema pidid? Teisisõnu, andsin endale juba kirjutades aru, et raamat omandas koomilise melodraama struktuuri, pikkade retsitatiivide ja ulatuslike aariatega. Aariad (näiteks portaali kirjeldus) matkisid keskaja suurt retoorikat, ja seal polnud eeskujudest puudust. Aga dialoogid? Ühel hetkel kartsin, et dialoogid tulevad ehk Agatha Christie moodi, samal ajal kui aariad on Sugeri või püha Bernardi 57 stiilis. Asusin üle lugema keskaegseid romaane, tähendab rüütliepopöad, ja märkasin rahunedes, et olen teatavaid vabadusi võttes narratiivi ja poeetikat kasutanud viisil, mis polnud keskajal tundmatu. Aga probleem vaevas mind kaua ja ma pole kindel, et suutsin need registrivahetused aaria ja retsitatiivi vahel lahendada. Teine probleem: jutustajate ehk narratiivsete tasandite paigutus. Teadsin, et jutustan üht lugu kellegi teise sõnadega, ja olin eessõnas hoiatanud, et selle teise sõnad on filtreeritud vähemalt kahe teise narratiivse tasandi poolt Mabilloni ja abee Vallet, kui ka oleks võinud oletada, et nad tegutsesid ainult nagu töötlemata teksti uurijad (aga kes seda usuks?). Aga Adso minajutustusena räägitud loo sees tekkis jälle sama probleem. 57 Püha Bernard Clairvaux st ( ), prantsuse teoloog-müstik, tsisterlane, Clairvaux kloostri rajaja ja esimene abt

17 Järelkiri Roosi nimele Adso jutustab kaheksakümneaastasena sellest, mida nägi kaheksateistkümnesena. Kes räägib, kas kaheksateistkümnene Adso või kaheksakümnene Adso? Mõlemad, see on ilmne ja tahtlik. Mäng seisnes selles, et hoida pidevalt laval vana Adsot, kes arutleb selle üle, mida mäletab olevat näinud ja kuulnud noore Adsona. Eeskujuks (aga ma ei hakanud raamatut uuesti üle lugema, mulle piisas ammustest mälestustest) oli Serenus Zeitblom Doktor Faustusest. See esituste topeltmäng võlus ja vaimustas mind väga. Ka seetõttu tulles tagasi selle juurde, mida ütlesin maski kohta et kahekordistades Adsot, kahekordistasin arvukaid kulisse, sirme, mis olid pandud minu kui reaalse isiku ehk minu kui jutustava autori, jutustava mina ja jutustatavate tegelaste, sealhulgas jutustaja vahele. Tundsin end üha kaitstumana ja kogu see eksperiment meenutas mulle (tahaksin öelda: lihalikult ja selgelt, pärnaõietees immutatud madleeni-küpsiste maitsega) 58 ühtesid lapsepõlvemänge teki all, kui tundsin end justkui allveelaevas ja sealt saatsin teateid oma õele, kes oli teki all teises voodis, kumbki meist välismaailmast isoleeritud ja täiesti vaba kujutama ette pikki sõite vaiksete merede põhjas. Adso oli mulle väga tähtis. Algusest peale tahtsin jutustada kogu loo (selle müsteeriumidega, poliitiliste ja teoloogiliste sündmustega, oma kaheplaanilisusega) kellegi häälega, kes sündmusi läbi elab, registreerib need kõik nooruki fotograafilise täpsusega, aga ei mõista neid (ega hakka neid täiesti mõistma vananagi, niivõrd, et hiljem valib põgenemise jumalikku olematusse, mis pole see, mida talle oli õpetanud ta õpetaja). Panna mõistma kõike inimese sõnade kaudu, kes midagi ei mõista. Lugedes arvustusi, märkan, et see on üks romaani aspekte, mis haritud lugejaile vähem muljet avaldas, või vähemalt ütleksin, et mitte keegi ei tõstnud seda esile või peaaegu mitte keegi. Aga nüüd küsin endalt, kas polnud see üks elementidest, mis tegid raamatu loetavaks vähenõudlikele lugejatele. Nad samastasid end jutustaja süütusega ja tundsid end mugavalt ka siis, kui nad kõigest aru ei saanud. Andsin neile tagasi nende tavalised foobiad: seksihirmu, hirmu tundmatute keelte, mõtteraskuste, poliitilise elu 58 Vihje Marcel Prousti romaanile Swanni poolel (1913), kus küpsise maitse toob kangelasele kohe meelde lapsepõlvemälestused Umberto Eco peensuste ees... Sellest saan ma aru nüüd, après coup, 59 aga siis vahest kandsin Adsole üle paljud oma noorukiea hirmud, igatahes tema armupalangutesse (aga alati kindlusega, et saan tegutseda teise isiku kaudu: tegelikult elab Adso oma armupiinu läbi ainult võõrastes sõnades, millega kirikuisad armastusest rääkisid). Kunst on põgenemine isikliku emotsiooni eest, seda on mulle õpetanud nii Joyce kui Eliot. Võitlus emotsiooni vastu ei olnud kerge. Olin kirjutanud ühe ilusa palve, mille eeskujuks oli Alain de Lille i 60 Looduse kaeblus, et panna see ühel tundepuhanguhetkel Williami suhu. Hiljem mõistsin, et sellest satuksime ärevusse mõlemad, mina autorina ja tema tegelasena. Mina autorina ei tohtinud seda poeetika pärast. Tema tegelasena ei saanud, sest oli tehtud teisest puust, ja tema tunded olid kõik vaimsed või alla surutud. Nii jätsin ma selle lehekülje ära. Pärast raamatu läbilugemist ütles üks sõbranna mulle: Ainsana ei meeldinud mulle see, et Williamil pole üldse mingit halastustunnet. Vihjasin sellest ühele teisele sõbrale, kes vastas mulle: Tõsi, see on tema halastuse stiil. Võib-olla oligi nii. Ja jäägugi nii. PARALEPSIS Adsot läks mul vaja veel ühe teisegi küsimuse lahendamiseks. Oleksin võinud selle loo panna toimuma keskajal, mil kõik teadsid, millest räägitakse. Nagu tänapäevases loos, kui üks tegelane ütleb, et Vatikan ei kiida tema lahutust heaks, pole vaja seletada, mis on Vatikan ja miks ta lahutust heaks ei kiida. Aga ajaloolises romaanis ei saa nii teha, sest seal jutustatakse ka selleks, et meile kui teise ajastu inimestele paremini selgitada, mis toimus ja kuidas see meisse puutub. Seega on oht langeda salgarismi. 61 Salgari tegelased põgenevad metsa, jälitatuna vaenlastest, ja komistavad baobabi juurele: ja 59 S.t tagantjärele. 60 Alain de Lille (1128 u 1202), keskaja Prantsuse skolastik ja kirjanik, poeet-retoorik. 61 Emilio Salgari ( ), romaanikirjanik, ajakirjanik. Oli väga viljakas populaarsete seiklusromaanide autor. 1227

18 Järelkiri Roosi nimele ennäe, jutustaja katkestab tegevuse ning peab meile botaanikaloengu baobabidest. Nüüd on sellest saanud topos, armas nagu inimeste puudujäägid, keda oleme armastanud, aga nii poleks ikkagi tohtinud teha. Kirjutasin ümber sadakond lehekülge, et vältida sellist komistust; aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi tähele pannud, kuidas selle küsimuse lahendasin. Sellest andsin endale aru alles kaks aastat hiljem ja just sel ajal, kui püüdsin aru saada, miks lugesid seda raamatut ka need, kellele kindlasti nii kultuursed raamatud meeldida ei saanud. Adso jutustamise stiil põhineb mõttekujundil, mida nimetatakse preteritio ehk paralepsis, vaikimist kuulutades kõnelemine. Mäletate kuulsat näidet Vaikin Caesarist, kes igas ilmakaares, kuhu ta torkas Rooma mõõga, värvis maa veripunaseks barbarite soontest voolama pandud verest? 62 Öeldakse, et ei taheta rääkida sellest, mida kõik väga hästi teavad, ja nii öeldes räägitaksegi sellest. Umbes samuti viitab Adso isikutele ja sündmustele kui hästi teadaolevatele ja räägib neist siiski. Mis puutub neisse isikutesse ja sündmustesse, mida Adso lugeja, 14. sajandi lõpu sakslane, ei võinud teada, sest need olid toimunud Itaalias sajandi alguses, siis ei kõhkle Adso neist rääkimast ja teeb seda õpetlikul toonil, sest selline oli keskaegse krooniku stiil, kes iga kord, kui ta midagi mainib, soovib lisada entsüklopeedilisi teadmisi. Peale käsikirja lugemist ütles mulle üks sõbranna (mitte see, kellest enne jutt), et oli üllatunud jutustuse ajakirjanduslikust toonist, mis ei meenuta romaani, vaid Espresso 63 artiklit, nii ta ütles, kui ma õigesti mäletan. Esialgu tundsin end kehvasti, siis mõistsin, mida ta oli taibanud, aga ei osanud seletada. Niimoodi nende sajandite kroonikud jutustavadki, ja kui me tänapäeval räägime kroonikast, siis sellepärast, et tol ajal kirjutati palju kroonikaid. 62 Petrarca, Laulude raamat, CXXVIII, 49 ( Cesare taccio, che per ogni piaggia fece l erbe sanguigne di lor vene, ove l nostro ferro mise ). 63 Itaalia populaarne nädalaleht HINGAMINE Umberto Eco Aga pikad õpetlikud katkendid said romaani sisse pandud ühel teiselgi põhjusel. Pärast käsikirja lugemist soovitasid sõbrad kirjastusest mul lühendada esimest sadat lehekülge, mis tundusid neile väga koormavad ja tüütud. Keeldusin vähimagi kõhkluseta ja väitsin: kui keegi tahab siseneda kloostrisse ja elada seal seitse päeva, peab ta vastu võtma selle rütmi. Kui ta sellega hakkama ei saa, ei suuda ta kunagi kogu raamatut läbi lugeda. Seega, esimesel sajal leheküljel on initsiatsiooniline puhastustule funktsioon, ja kui kellelegi ei meeldi, siis seda halvem talle, ta jääb mäejalamile. Romaani sisenemine on nagu mägimatk: tuleb õppida hingama, sammu pidama, muidu jäädakse peagi pidama. Sama juhtub luules. Mõelge, kui väljakannatamatud on näitlejad, kes kannavad ette luulet ja interpreteerides ei arvesta värsimõõtu, teevad retsitatiivseid enjambement e, 64 justkui räägiks proosas, nad loevad sisu ja mitte rütmi järgi. Et lugeda üksteistsilbikulisi tertsiine, tuleb osata välja tuua see esitamise rütm, mida luuletaja soovis. Parem on Dantet ette kanda nii, nagu oleks tegemist värssidega mingist vanast Corriere dei Piccoli st, 65 selle asemel et iga hinna eest tähendust taga ajada. Proosas ei sõltu rütm lausetest, vaid ulatuslikumatest makropositsioonidest, sündmuste vaheldumisest. On romaane, mis hingavad nagu gasellid, ja selliseid, mis hingavad nagu vaalad või elevandid. Harmoonia ei seisne hingetõmmete pikkuses, vaid nende korrapärasuses: ka seepärast, et kui teatud hetkel (aga seda ei tohiks juhtuda liiga tihti) hingamine katkeb ja üks peatükk (või lõik) lõpeb poole hingetõmbe pealt, võib see mängida tähtsat rolli jutustuse korralduses, tähistada murdepunkti, ootamatut pööret. Vähemalt võib näha, et suured teevad nii: Õnnetu vastas, 66 punkt ja uus rida pole sama rütmiga kui Jumalaga, mäed, S.t anžambmaan, värsi või stroofi siire; olulise lauseosa kandumine ühelt värsirealt teisele. 65 Itaalia laste koomiksiajakiri, päevalehe Corriere della Sera lisa, milles kõik lood on värsistatud. 66 Manzoni Kihlatute X peatükist. 67 Manzoni Kihlatute VIII peatükist. 1229

19 Järelkiri Roosi nimele aga kui see kätte jõuab, on justkui kattuks Lombardia kaunis taevas verega. Suures romaanis teab autor kogu aeg, millal kiirust lisada, pidurdada, ja kuidas doseerida pedaalivajutusi muutumatuks jääva taustarütmi raames. Ja muusikas võib kasutada rubato t, 68 aga mitte liiga palju, muidu saame tulemuseks kehvad interpreedid, kes usuvad, et Chopini mängimiseks piisab, kui rubato ga liialdada. Ma ei räägi praegu sellest, kuidas ma oma küsimused lahendasin, vaid sellest, kuidas ma need endale esitasin. Ja kui ma ütleksin, et esitasin need endale teadlikult, siis valetaksin. On olemas kompositsiooniline vaist, mis toimib isegi masina klahvidele löövate sõrmede rütmi kaudu. Tahaksin tuua ühe näite sellest, kuidas jutustada või mõelda sõrmedega. On selge, et armustseen köögis on tervenisti üles ehitatud religioossete tekstide tsitaatidest, alates Ülemlaulust kuni püha Bernardi ja Jean de Fécampini või Bingeni püha Hildegardini 69 välja. Isegi see, kes pole kokku puutunud keskaegse müstikaga, aga kel on tähelepanelik kõrv, on seda märganud. Aga kui nüüd keegi minult küsib, kelle omad need tsitaadid on ja kus lõpeb üks ja algab teine, pole ma enam võimeline sellele vastama. Tegelikult oli mul kümneid ja kümneid sedeleid väljakirjutustega, raamatuid lugemistähistega ja väga palju koopiaid, palju rohkem, kui ma hiljem kasutasin. Aga selle stseeni kirjutasin ühe hingetõmbega (hiljem ainult lihvisin seda, katsin selle ühtlustava lakiga, et ühenduslülid oleksid veelgi vähem näha). Seega kirjutasin, ümberringi kõik ettevalmistatud tekstid, korratult laiali paisatud, ja viskasin pilgu peale kord ühele, kord teisele, kirjutades üht katkendit maha ja ühendades seda siis kohe mõne teisega. See on peatükk, mille esimese visandi kirjutasin teistest kiiremini. Mõistsin hiljem, et püüdsin sõrmedega järgida armatsemise rütmi, ja seega ei saanud end pidurdada, et valida kõige õigemat tsitaati. See, mis muutis sel hetkel kasutatud tsitaadi õigeks, oli rütm, mis oli mulle sellel hetkel vajalik, ma heitsin silmadega kõrvale need, mis oleks sõrmede rütmi kammitsenud. Ei saa öelda, et sündmuse 68 S.t vaba ettekandestiili. 69 Bingeni püha Hildegard ( ), mitme kloostri asutaja, müstiline luuletaja, mh Euroopa esimene naishelilooja Umberto Eco kirjeldamine oleks kestnud sama kaua kui sündmus (kuigi on olemas küllalt pikki armatsemisi), aga püüdsin võimalikult palju vähendada erinevust armuühte aja ja kirjutamise aja vahel. Ja ma ei mõtle kirjutamist barthes ilikus mõttes, vaid masinakirjutuse tähenduses, ma räägin kirjutamisest kui materiaalsest, füüsilisest aktist. Ja ma räägin keha rütmidest, mitte emotsioonidest. Emotsioon, nüüd juba filtreeritud kujul oli hoopis varasem, siis, kui otsustasin sulatada kokku müstilise ja erootilise ekstaasi, hetkel kui lugesin tekste ja valisin neid kasutamiseks. Hiljem ei mingit emotsiooni, Adso armatses, mitte mina, mina pidin ainult tõlkima tema emotsiooni minu silmade ja sõrmede mänguks, nagu oleksin otsustanud trummi mängides jutustada üht armastuslugu. LUGEJA KONSTRUEERIMINE Rütm, hingamine, katsumus... Kellele, kas mulle? Muidugi mitte mulle, ikka lugejale. Kirjutatakse lugejale mõeldes. Nii nagu maalikunstnik maalib pildi vaatajale mõeldes. Pärast üht pintslitõmmet eemaldub ta paar-kolm sammu ja uurib tulemust: ta vaatab niisiis pilti, nagu seda peaks sobivas valguses vaatama näitusekülastaja, imetledes seinale ülesriputatud pilti. Kui teos on valmis, algab dialoog teksti ja tema lugejate vahel (autor välja arvatud). Teose tegemise ajal on dialoog kahekordne. Toimub dialoog selle teksti ja kõikide varem kirjutatud tekstide vahel (raamatuid kirjutatakse ainult teistest raamatutest ja teiste raamatute kohta) ja toimub ka dialoog autori ja tema ideaalse lugeja vahel. Olen teoretiseerinud selle üle teoses Lector in fabula ning veelgi varem raamatus Avatud teos (Opera aperta), aga seda pole mina välja mõelnud. Võib juhtuda, et autor kirjutab mingile kindlale empiirilisele publikule mõeldes, nagu tegid tänapäevase romaani rajajad Richardson või Fielding või Defoe, kes kirjutasid kaupmeestele ja nende naistele, aga publikule kirjutab ka Joyce, kes mõtleb ideaalset unetust põdevale ideaallugejale. Mõlemal juhul, kas arvates end rääkivat publikule, kes on teisel pool ust, raha näpu vahel, või kavatsedes kirjutada lugejale, kes on tulekul, on kirjutamine oma ideaalse lugeja konstrueerimine teksti abil. 1231

20 Järelkiri Roosi nimele Mida tähendab mõelda lugejale, kes on võimeline ületama esimese saja lehekülje puhastustule kari? See tähendab just seda, et sada lehekülge kirjutatakse eesmärgiga kujundada sobiv lugeja järgnevate lehekülgede tarvis. Kas on kirjanikku, kes kirjutab ainult järeltulevatele põlvedele? Ei, isegi kui ta seda väidab, sest kuna ta pole Nostradamus, ei saa ta muidu, kui kujutab järeltulijaid endale ette selle alusel, mida ta teab oma kaasaegsetest. Kas on autorit, kes kirjutab vähestele lugejatele? Jah, kui sellega mõeldakse, et ideaalsel lugejal, kelle ta oma ettekujutuses kokku paneb, on vähe võimalusi selleks, et teda personifitseerivad paljud. Aga ka sel juhul kirjutab kirjanik lootuses, mis pole isegi eriti varjatud, et just tema raamat loob, ja veel suurel hulgal, selle soovitud ja käsitöölise piinliku täpsusega loodud ideaalse lugeja palju uusi kehastajaid, kelle on on kasvatanud tema tekst ja kes on sellest julgust saanud. On vahe teksti vahel, mis soovib produtseerida uue lugeja, ja selle vahel, mis püüab vastu tulla nende lugejate soovidele, kes on juba olemas. Teisel juhul on meil valmis raamat, mis on kirjutatud valemi järgi, mis sobib hästi seeriatoodetele, autor teeb teatud turu-uuringuid ja kohandab end nendega. See, et ta töötab valemite järgi, on eemaltki näha: tema kirjutatud romaane analüüsides võib tõdeda, et kõigis neis, muutes vaid nimesid, kohti ja detaile, jutustatakse sama lugu. Seda, mida publik temalt juba soovis. Aga kui kirjanik kavatseb midagi uut ja kavandab teistsugust lugejat, ei taha ta olla turu-uurija, kes koostab nõuete nimekirju, vaid filosoof, kes taipab Zeitgeist i kudet. Ta tahab oma publikule näidata, mida too peaks tahtma, ka siis, kui too seda veel ei tea. Ta tahab lugejale näidata seda, milline peab lugeja olema. Kui Manzoni oleks pidanud hoolima sellest, mida publik soovis, olnuks tal valem olemas: ajalooline romaan kuulsate tegelastega nagu kreeka tragöödias, kuningate ja printsessidega (kas Adelchi s 70 ei tehta nii?), suurte ja õilsate kirgedega, sõjakäikude ning itaallaste hiilguse ülistamise ajajärgul, mil Itaalia oli tugevate maa. Kas ei teinud nii enne teda, tema ajal ja peale teda paljud 70 A. Manzoni ajalooline tragöödia ( ) Umberto Eco kehvad või vähem kehvad ajalooromaanide autorid, käsitöölisest d Azegliost 71 tulise ja sogase Guerazzini 72, loetamatu Cantúni 73? Aga mida teeb selle asemel Manzoni? Valib 17. sajandi, Itaalia orjuseajajärgu ja arad tegelased, ainuke mõõgamees on üks lurjus, ja lahingutest ei ole juttu, ja tal on julgust raskendada lugu dokumentide ja grida dega Ja raamat meeldib, meeldib kõigile, haritutele ja harimatutele, suurtele ja pisikestele, vagatsejatele ja kirikuvastastele. Sest ta taipas, et tema aja lugejatele on vaja just seda, isegi kui nad seda ei teadnud, isegi kui nad seda ei nõudnud, isegi kui nad ei uskunud, et see võiks olla söödav. Ja ta töötab palju kirve, sae ja haamriga, ja pesupaliga, 75 et muuta oma töö maitsvaks. Et sundida nii empiirilisi lugejaid saama ideaalseks lugejaks, nendeks, kellest ta oli unistanud. Manzoni ei kirjutanud selleks, et meeldida sellisele publikule, kes oli olemas, vaid selleks, et luua publik, kellele tema romaan lihtsalt peab meeldima. Ja häda, kui poleks meeldinud, näete, millise teeskluse ja muretusega ta räägib oma kahekümne viiest lugejast. Kahtkümmend viit miljonit oleks talle vaja. Missugust ideaalset lugejat soovisin mina kirjutades? Vandeseltsilist, kahtlemata, kes teeks minu mängu kaasa. Ma tahtsin saada täiesti keskaegseks ja elada keskajas nagu oleks see minu aeg (ning vastupidi). Aga samal ajal soovisin ma kõigest hingest, et joonistuks välja lugeja, kes initsiatsiooni esimese peatüki läbinuna langeks minu saagiks või teksti saagiks ja mõtleks, et 71 Massimo D Azeglio ( ), romaanikirjanik, maalikunstnik ja poliitik. Ajalooliste romaanide autor, mida inspireeris Manzoni teos Kihlatud. 72 Francesco Domenico Guerrazzi ( ), poeet, romaanikirjanik; ka advokaat ja vabariiklasest poliitik, ajalooliste romaanide autor. 73 Cesare Cantú ( ), romaanikirjanik, kriitik, ajaloolane, poeet; ka õpetaja, riigiametnik ja poliitik. 74 S.t 17. sajandi poliitilised proklamatsioonid, mida Manzoni oma teoses kasutab. 75 Viitab Manzonile, kes pärast Kihlatute kirjutamist olla öelnud, et peab minema Firenzesse, et Arnos oma pesu pesta, mis ülekantud tähenduses peaks tähendama, et tahtis puhastada Kihlatutes kasutatud itaalia keelt Firenze klassikalise ja nn kõrge itaalia keelega; ta ise kasutas rahvakeelt. 1233

21 Järelkiri Roosi nimele ei soovi midagi muud kui seda, mida tekst talle pakub. Tekst peab olema oma lugejale ümberkujundamise vahendiks. Sina arvad, et tahad seksi või kriminaalset lugu, mille lõpus avastatakse süüdlane, ja ohtralt märulit, aga samal ajal oleks sul häbi heaks kiita iiveldama ajavat rämpsu, mis on tulnud surnud naise käest ja kloostri piinakambritest. Noh, mina annan sulle ladina keelt ja vähe naisi ja kuhjaga teoloogiat, ja liitrite kaupa verd nagu Grand Guignolis, 76 nii et sa ütled: See on vale, ma ei ole sellega nõus! Ja selleks ajaks peaksid sa olema minu päralt ja tundma Jumala otsatu kõikvõimsuse värinat, mis muudab maailma korralduse mõttetuks. Ja siis, kui oled tubli, märkad, kuidas ma su lõksu juhtisin, sest lõppude lõpuks ütlesin sulle seda igal sammul, hoiatasin sind, et juhin su hukatusse; aga kuradiga sõlmitud lepingute puhul on tore see, et neile kirjutatakse alla, teades hästi, kellega on tegemist. Miks siis muidu põrgut preemiaks saada? Ja kuna tahtsin, et peetaks meeldivaks seda ainust asja, mis meid paneb värisema, tähendab metafüüsilist värinat, ei jäänud mul üle muud kui valida süžee mudelitest see kõige metafüüsilisem ja filosoofilisem kriminaalromaan. KRIMINULLIMETAFÜÜSIKA Pole juhus, et raamat algab just nagu mingi krimka (ja jätkab heauskse lugeja tüssamist lõpuni välja, nii et heausksel lugejal võib märkamata jääda, et tegu on krimkaga, kus avastatakse üsna vähe ja detektiiv saab lüüa). Arvan, et inimestele ei meeldi krimkad mitte sellepärast, et seal tapetakse, ega sellepärast, et seal tähistatakse lõpliku (intellektuaalse, sotsiaalse, juriidilise ja moraalse) korra triumfi kurja korratuse üle. Kriminaalromaan kujutab endast puhtal kujul lugu oletamisest. Aga ka meditsiiniline diagnoos, teaduslik uuring, isegi metafüüsiline küsimus on oletamise juhud. Filosoofia (nagu ka psühhoanalüüsi) põhiküsimus on tegelikult sama mis kriminaalromaanis: kes on süüdi? Et seda teada saada (uskumaks, et me seda teame), peab oletama, et kõikidel faktidel on mingi loogiline seos loogika, mille on neile peale 76 Prantsusmaal aastal asutatud ja aastani töötanud Le Theatre du Grand Guignol, mille esteetika aluseks oli šokk Umberto Eco sundinud süüdlane. Iga juurdlusest ja oletamisest kõnelev lugu jutustab meile alati midagi sellest, mis on justkui kogu aeg meie kõrval olnud (pseudo-heideggeriaanlik tsitaat). Nüüd on selge, miks minu põhilugu (kes on mõrvar?) hargneb nii paljudeks teisteks lugudeks, mis kõik on lood teistest oletustest ja oletuse kui niisuguse struktuurist. Labürint on üks oletuslikkuse abstraktne mudel. Aga labürinte on kolmesuguseid. Üks on kreeka labürint Theseuse oma. See labürint ei lase kellelgi ära eksida: sisened ja jõuad keskele, siis keskelt väljapääsuni. Sellepärast ongi keskel Minotauros, muidu poleks lool miskit mekki, see oleks pelgalt lihtne jalutuskäik. Igatahes tekib hirm, sest sa ei tea, kuhu välja jõuad, ja mida Minotauros ette võtab. Aga kui sa otsid väljapääsu klassikalisest labürindist, leiad, et sul on lõng peos, Ariadne lõng. Klassikaline labürint on iseenese Ariadne lõng. Siis on maneristlik labürint: sellest väljapääsu otsides leiad, et sul on käes mingisugune hargmik, mingi juurtega struktuur, millel on palju pimedaid umbteid. On üks ainus väljapääs, aga sa võid eksida. Sul on vaja Ariadne lõnga ka siin, et mitte ära eksida. See labürint on näide trial-and-error process ist. 77 Viimaks on olemas võrk või õigemini see, mida Deleuze ja Guattari risoomiks nimetavad. Risoom on tehtud nii, et iga tee võib olla ühenduses mis tahes muu teega. Sel pole keskpaika, pole ääreala, pole väljapääsu, sest ta on potentsiaalselt lõputu. Oletamise ruum on risoomiga ruum. Minu raamatukogu labürint on veel maneristlik labürint, aga maailmal, milles William teab end elavat, on risoomi struktuur: õigemini on ta struktureeritav, aga mitte kunagi lõplikult struktureeritud. Üks 17-aastane poiss ütles mulle, et ta ei saanud minu teoloogilistest arutlustest aru midagi muud kui seda, et need toimisid ruumilise labürindi pikendustena (nagu thrilling-muusika mingis Hitchcocki filmis). Arvan, et juhtus umbes nii: ka heauskne lugeja haistis, et oli vastamisi labürintide looga ja mitte ruumiliste labürintide looga. Võiksime öelda, et kummalisel kombel olid kõige heausksemad lugemisviisid kõige strukturaalsemad. Hea- 77 S.t katse ja eksituse meetodist. 1235

22 Järelkiri Roosi nimele uskne lugeja sattus ilma teooria vahenduseta otsekontakti faktiga, et ainult ühe loo olemasolu teoses on võimatu. MEELELAHUTUS Tahtsin, et lugejal oleks lõbus. Vähemalt niisama lõbus, nagu oli minul. See on väga tähtis aspekt, mis esmapilgul näib vastanduvat sügavamõttelistele ettekujutustele, mis meil oma arust romaanist on. Lõbustada ei tähenda ära pöördumist, 78 probleemidest eemaldumist. Robinson Crusoe tahab lõbustada oma ideaalset lugejat, jutustades talle loo ühe üsna temasarnase tubli homo oeconomicus e 79 igapäevastest arvestustest ja tegemistest. Aga Robinsoni semblamble, olles meelt lahutanud end Robinsoni sisse lugedes, peaks mingil moel olema õppinud midagi enamat, olema muutunud veidi teiseks inimeseks. Ennast lõbustades õppis ta nii või teisiti. Erinevus selle vahel, kas lugeja õpib midagi maailma kohta või midagi keele kohta, tähistab narratiivi erinevaid poeetikaid, aga põhiline jääb samaks. Finnegans Wake i ideaallugejal peab lõpuks olema sama lõbus nagu Carolina Invernizio 80 lugejal. Niivõrd kuivõrd. Aga teistmoodi. Meelelahutuse mõiste on ajalooline. Igal romaani ajajärgul on erinevaid lõbutsemise ja lõbustamise viise. Pole kahtlust, et kaasaegne romaan on püüdnud alla suruda süžee meelelahutuslikkust, et soosida teisi meelelahutuse tüüpe. Mina olen Aristotelese poeetika suure austajana alati arvanud, et kõigele vaatamata peab romaan ka süžee kaudu meelt lahutama. Ja just ennekõike süžee kaudu. Pole kahtlust, et kui romaan pakub meelelahutust, saavutab ta publiku heakskiidu. Ühel teatud perioodil on arvatud, et see heakskiit on halb näitaja. Kui romaanil on edu, tuleb see sellest, 78 Lad. divertere kõrvale pöörama, ära minema; eemalduma, eralduma. 79 S.t korraliku või harmoonilise inimese. 80 Carolina Invernizio ( ), üks kuulsamaid nn jätkuromaanide autoreid, mis olid inspireeritud prantsuse följetonidest Umberto Eco et ta ei ütle midagi uut ja annab publikule seda, mida too juba ootas. Arvan siiski, et pole sama, kas öelda kui romaan annab lugejale seda, mida oodati, leiab ta heakskiitu või kui romaan leiab heakskiitu, tuleb see sellest, et ta annab lugejale seda, mida too ootas. Teine väide pole alati õige. Piisab sellest, kui mõelda Defoe le või Balzacile, jõudes välja teosteni Plekktrumm või Sada aastat üksildust. Olgu öeldud, et võrdsustamist heakskiit=väärtusetus julgustasid teatud poleemilised seisukohad, mis olid üles võetud meie Grupi poolt, ja ka enne 63-e, kui menuraamatut samastati konjunktuurse raamatuga ja konjunktuurset romaani süžeeromaaniga, samal ajal ülistati eksperimentaalset teost, mis tekitab skandaali ja millest laiem lugejaskond keeldub. Ja need asjad öeldi välja, neid oli mõtet välja öelda, ja need on asjad, mis peamiselt pahandasid korralikke literaate ja mida kroonikud pole kunagi enam unustanud ja õigusega, sest nad öeldi välja just selle tulemuse saavutamiseks ja pidades silmas traditsioonilisi, põhiliselt konjunktuurseid romaane, milles puuduvad huvitavad uuendused, võrreldes 19. sajandi problemaatikaga. Ja see, et kujunesid mõttekaaslaste rühmitused ja kõik pandi sageli ühte patta, mis rühmituste va- 81 Itaalia avagardistlik liikumine, oma nime saanud aastal Palermos toimunud koosoleku järgi. Mitte kuigi ühtne rühmitus, ühendajaks aastate kirjandustraditsiooni vastane poleemika. Sinna kuulus proosakirjanikke, luuletajaid, esteetikateadlasi. Neid sidus uute väljendusvormide otsing, mis peagi esteetikateooriast ja kirjandusest laienes teistesse kunstidistsipliinidesse. Umberto Eco kõrval osalesid selles ka näiteks Edoardo Sanguineti, Luciano Aneschi, Angelo ja Guido Guglielmi, Renato Barilli jt. Nende teoreetilised tööd ja looming olid mõjutatud ajaloolistest avangardismidest, kriitilisest marksismist, fenomenoloogilisest mõtteviisist, strukturalismist ja massikommunikatsiooni sotsioloogiast. Ajakirjad Marcatrè ja hiljem Quindici olid rühmituse programmide ja loomingu kõige otsesemateks väljenduskanaliteks. Rühmitus lagunes aastate lõpul: mõned jätkasid resoluutsema poliitilis-kirjandusliku liikumise teoretiseerimist ja praktiseerimist, teised pöördusid spetsiifilisema poeetilise otsingu poole. (La Nuova Enciclopedia della Letteratura. Milano, 1985, lk 421.) 1237

23 Järelkiri Roosi nimele helise sõja tõttu on mõnikord vältimatu. Mäletan, et et meie põhivaenlased olid Lampedusa, 82 Bassani 83 ja Cassola, 84 ja praegu teeksin mina isiklikult nende kolme vahel siiski vahet. Lampedusa kirjutas hea romaani, kuid väljaspool aega; tekkis poleemika suursündmuse üle, mis sellest tehti, justkui pakuks ta itaalia kirjandusele uut teed, kuna ta tegelikult sulges hiilgavalt vana. Cassola suhtes pole ma arvamust muutnud. Bassanile läheneksin nüüd palju-palju ettevaatlikumalt, ja kui oleksin rühmituses 63, aktsepteeriksin teda kui liitlast ja teekaaslast. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Keegi ei mäleta enam kuigi palju, mis toimus aastal, kui meie rühmitus Palermos järjekordselt kokku tuli, et arutada eksperimentaalromaani üle (vt selle konverentsi materjale kogumikus Il romanzo sperimentale, kirjastus Feltrinelli, kaanel aastaarv 1965, trükitud 1966). Selle arutluse käigus juhtus palju huvitavaid asju. Ennekõike Renato Barilli 85 avaettekanne, kes oli juba kõikide Nouveau Roman i eksperimentide asjatundja ja püüdis seal õiendada arveid uue Robbe Grillet ga, Grassiga ja Pynchoniga (ei tohi unustada, et Pynchonit peetakse nüüd üheks postmodernismi rajajaks, aga tollal ei olnud seda sõna olemas, vähemalt Itaalias mitte, ja John Barth 86 Ameerikas alles alustas), ja tsiteeris taasavastatud Rousselit, 87 kes hindas väga kõrgelt Verne i, ega tsiteerinud Borgest, sest tema taasavastamine polnud veel alanud. Ja mida ütles Barilli? Et seni eelistati süžee lõppu ning tegevuse peatamist puhtas aistingus ja joobumuses teksti mateeriast. Ja ütles, et proosas oli tegevuse osatähtsuse rehabiliteerimisega algamas uus faas ehk hoopis teine tegevus (autre-tegevus). 82 Giuseppe Tomasi di Lampedusa ( ), mh ajaloolise romaani Leopard autor. 83 Giorgio Bassani ( ), itaalia kirjanik ja esseist, tuntuim teos Finzi-Continide aed (1962). 84 Carlo Cassola ( ), itaalia kirjanik. 85 Renato Barilli (1935), üks Grupp 63 ideolooge. 86 John Barth (1930), Ameerika kirjanik, musta huumori teoreetik. 87 Raymond Roussel ( ), prantsuse kirjanik; sürrealistid peavad teda oma eelkäijaks Umberto Eco Mina analüüsisin muljet sellest, mida olime kogenud eelmisel õhtul, kui vaatasime Baruchello ja Grifi 88 kummalist filmikollaaži La Verifica Incerta 89, lugude juppidest, lausa kommertskino standardsituatsioonidest, topos test tehtud lugu. Ja tõstsin esile, et publik reageeris suurema heameelega neile kohtadele, millele ta veel mõni aasta tagasi oleks reageerinud skandaaliga, ja see tähendab seal, kus traditsioonilise tegevuskäigu loogilistest ja temporaalsetest järgnevustest kõrvale hiiliti, ja publiku ootusi vägivaldselt frustreeriti. Avangard oli muutumas traditsiooniks, sellest, mis oli veel mõni aasta tagasi dissonantne, sai mesi kõrvadele (või silmadele). Ja sellest sai teha ainult ühe järelduse. Sõnumi vastuvõetamatus polnud enam proosanarratiivi (ega mis tahes eksperimentaalse kunstiliigi) põhikriteerium, sest vastuvõetamatu oli nüüd kodeeritud meeldivaks. Hakkas paistma, et rahumeelne naasmine vastuvõetava ja meeldiva uute vormide juurde on võimalik. Ja meenutasin, et kuigi Marinetti futuristlike õhtute ajal pidi publik tingimata vilistama, on tänapäeval hoopis kasutu ja tobe nende inimeste vaidlus selle üle, kes peaks otsustama, et eksperiment on nurjunud, kuna seda peetakse normaalseks: see oleks sama hea kui järgida ajaloolise avangardi eetika väärtushinnanguid ja sel juhul pole sellest seisukohast lähtuv avangardikriitik midagi muud kui hilinenud marinettiaan. Kordame, et ainult kindlal ajaloolisel hetkel on vastuvõtjapoolne sõnumi aktsepteerimatus saanud kvaliteedi garantii... Kaldun arvama, et vahest peaksime loobuma sellest arrière-pensée st, 90 mis üha domineerib meie diskussioonides, mille järgi väline skandaal oleks teose väärtuse proovikiviks. Sama dihhotoomia korra ja korratuse, menuteose ja provokatiivse teose tuleb üle vaadata teises perspektiivis, kaotamata siiski väärtust: teisisõnu, ma usun, et on võimalik leida katkestuse ja vaidlustamise elemente teostes, mis pealtnäha lasevad ennast lihtsalt tarbida, ja märgata vastukaaluks, et teatud teosed, mis näevad provokatiivsed välja ja panevad veel publiku toolil hüppama, ei vaidlusta mitte midagi... Neil päevil kohtasin ühte inimest, keda vaevasid kahtlused: kuna üks teos 88 Gianfranco Baruchello (1929), itaalia režissöör ja stsenarist; Alberto Grifi (1934), itaalia filmi- ja videorežissöör. 89 Eesti k ligikaudne vaste Ebakindel kontroll. 90 S.t tagamõttest. 1239

24 Järelkiri Roosi nimele talle liiga palju meeldis, paigutas ta selle kahtlaste kilda... Ja nii edasi Aastad, mil sai alguse popkunst, ja seega kadusid traditsioonilised eristused eksperimentaalse, nonfiguratiivse kunsti ja massikunsti narratiivse ja figuratiivse vahel. Need olid aastad, mil Pousseur, 91 rääkides biitlitest, ütles mulle, et nad töötavad meie heaks, ometi märkamata, et ka tema töötas nende heaks (ja Cathy Berberian 92 oleks pidanud tulema meile näitama, et biitleid, viies nad tagasi Purcellini, 93 nagu õige oli, võiks kontserdil ette kanda Monteverdi 94 ja Satie 95 kõrval). POSTMODERNISM, IROONIA, NAUDING Alates aastast kuni praeguseni on lõplikult selginenud kaks ideed. Et süžee võib tekkida ka teiste süžeede tsiteerimise kaudu ja et sellises tsiteerimises võib olla vähem konformismi kui tsiteeritavates süžeedes (1972. aastal ilmub Bompiani almanahh pealkirjaga Süžee tagasitulek (Ritorno dell intreccio), olgu siis Ponson du Terraili 96 ja Eugène Sue 97 iroonilise ja samal ajal imetleva taaslugemise kaudu, ja mõnede Dumas suurepäraste lehekülgede peaaegu irooniata imetluseks). Kas saab olla romaani, mis poleks konformistlik, oleks küllalt poleemiline ja siiski nauditav? Selle kokkuõmblemise, ja mitte ainult süžee, vaid ka nauditavuse pidid taasavastama ja läbi viima postmodernismi Ameerika teoreetikud. 91 Henri Pousseur (1929), Belgia helilooja, elektroonilise muusika looja. 92 Cathy Berberian ( ), Ameerika avangardistlik laulja. 93 Henry Purcell ( ), inglise barokiajastu helilooja, esimese inglise klassikalise ooperi Dido ja Aeneas (1689) looja. 94 Claudio Monteverdi ( ), itaalia helilooja. 95 Erik Satie ( ), prantsuse modernne helilooja. 96 Pierre-Alexis Ponson du Terrail ( ), menukate följetonromaanide autor, Rocambole i tegelaskuju looja. 97 Eugène Sue ( ), prantsuse kirjanik, Pariisi saladuste ( ), Seitme surmapatu ( ) jm autor Umberto Eco Kahjuks on postmodernism hea termin à tout faire. 98 Mul on mulje, et tänapäeval kasutatakse seda kõige puhul, mis selle kasutajale meeldib. Teisalt näib, et seda kiputakse ajas tahapoole libistama: alul näis, et seda terminit kasutatakse viimase paarikümne aasta mõnede kirjanike või kunstnike kohta; siis on tasapisi jõutud sajandi alguseni; siis veel tagasi; ja liikumine jätkub, varsti haarab postmodernismi kategooria Homerosegi. Siiski arvan, et postmodernism pole kronoloogiliselt piiritletav ilming, vaid vaimne kategooria, või veel parem: mingi Kunstwollen, 99 üks töötamise viise. Võiksime öelda, et igal ajastul on oma postmodernism, nii nagu igal ajastul on oma manerism (küsin endalt, kas pole ehk postmodernism manerismi kui meta-ajaloolise kategooria modernne nimetus). Arvan, et igal ajastul jõutakse kriisihetkedeni, sellisteni, nagu need, mida kirjeldab Nietzsche Ajakohatutes käsitlustes, kui ta kõneleb historismi kahjulikkusest. Minevik seab meile tingimused, on meie kukil, avaldab meile survet. Ajalooline avangard (aga siingi mõtlen avangardi kui meta-ajaloolist kategooriat) püüab minevikuga arveid klaarida. Futuristlik loosung maha kuuvalgus, 100 on kõigi avangardide tüüpiline programm, kui ainult asendada kuuvalgus millegi sobivaga. Avangard lammutab mineviku, moonutab seda: Avignoni neiud (Demoiselles d Avignon) 101 on avangardi tüüpiline näide; siis läheb avangard edasi, lammutanud figuuri, muudab selle olematuks, jõuab abstraktsuseni, vormituseni, tühja lõuendini, lõhkirebitud lõuendini, põletatud lõuendini; arhitektuuris viivad minimalismi nõuded curtain wall ini, 102 ehitise kui majakarbini, puhta rööptahukani; kirjanduses toimub diskursuse lammutamine, kuni kollaažini Bourroughsi moodi, kuni vaikuse või tühja leheküljeni; muusikas minnakse atonaalsuselt üle mürale 98 S.t igaks juhtumiks. 99 S.t kunsti tahe. 100 It. k Abbasso il chiaro di luna. 101 Picasso teos (1907). 102 S.t sein, mis lisandub majale, aga ei toeta katust

25 Järelkiri Roosi nimele ja siis absoluutsele vaikusele (selles mõttes on varane Cage 103 modernistlik). Aga saabub hetk, mil avangard (modernism) ei saa enam minna edasi, sest ta on juba produtseerinud metakeele, mis kirjeldab võimatuid tekste (s.t kontseptuaalset kunsti). Postmodernne vastus modernismile seisneb tunnistamises, et minevik kuna seda ei saa hävitada, sest tema hävitamine viib vaikusele tuleb üle vaadata: irooniaga, ja ilma naiivsuseta. Mõtlen postmodernistlikust suhtumisest kui mehest, kes armastab väga haritud naist ja teab, et ei saa talle öelda armastan sind meeletult, kuna ta teab, et naine teab (ja et naine teab, et tema teab), et need laused on juba Liala 104 kirja pannud. Siiski on lahendus olemas. Ta võib öelda: Nagu Liala ütleks, armastan sind meeletult. Siinkohal, olles vältinud võltssüütust, olles selgelt välja öelnud, et enam ei saa rääkida süütul moel, ütleb mees naisele seda, mida tahtis talle öelda: et armastab teda, aga armastab teda süütuse kaotanud ajastul. Kui naine mängib kaasa, mõistab ta, et armastusavaldus jäigi armastusavalduseks. Kumbki kahest vestlejast ei tunne end süütuna, mõlemad on vastu võtnud mineviku väljakutse, selle väljakutse, mis on juba enne neid välja öeldud ja mida ei saa vältida, mõlemad mängivad teadlikult ja mõnuga kaasa iroonia mängu... Aga mõlemal õnnestus veel üks kord rääkida armastusest. Iroonia, metakeeleline mäng, lausung ruudus. Niisiis: kui modernismi puhul ei jää sellel, kes mängust aru ei saa, muud üle kui sellest keelduda, on postmodernismi puhul võimalik mängust osa võtta ja seda täiesti tõsiselt võtta isegi siis, kui mängust aru ei saada. Selles peitubki iroonilise loomingu iseloomulik omadus (ja ka kaasautorsus). Ikka leidub mõni, kes võtab iroonilist diskursust tõsiselt. Arvan, et Picasso, Juan Grisi 105 ja Braque i 106 kol- 103 John Cage ( ), Ameerika helilooja ja interpreet; heliteost 4 33 esitades ei puuduta mängijad ühtegi instrumenti ega tee dirigent midagi. 104 Liala (teg. Amalia Cambiasi Negretti) ( ), romaanikirjanik, väga populaarne ja viljakas roosade romaanide autor. 105 Juan Gris (teg. José Victoriano Gonzaléz; ), hispaania kunstnik, kubist. 106 Georges Braque ( ), prantsuse kunstnik, kubist Umberto Eco laažid on modernistlikud: seepärast ei võtnudki tavalised inimesed neid vastu. See-eest Max Ernsti 107 kollaažid, millesse on monteeritud 19. sajandi gravüüritükke, olid postmodernistlikud: neid võib lugeda ka nagu fantastilist jutustust, nagu jutustust unenäost, märkamata, et nad esitavad diskursuse gravüüri kohta, ja võibolla kollaaži enda kohta. Kui see on postmodernism, on selge, miks Sterne või Rabelais on postmodernistid, miks seda on kindlasti Borges, miks ühes ja samas kunstnikus võivad koos elada või üksteisele järgneda lühikese vahemaa tagant, või üksteisega vahelduda modernistlik ja postmodernistlik. Vaatame, mis toimub Joyce iga. Portree on lugu modernismikatsest, Dublinlased, olgugi et see ilmus varem, on modernistlikum kui Portree. Ulysses on piiri peal. Finnegans Wake on juba postmodernistlik või vähemalt avab postmodernistliku diskursuse, ega nõua selleks, et temast aru saadaks, mitte juba varem öeldu eitamist, vaid selle iroonilist ümbermõtestamist. Postmodernismi kohta on peaaegu kõik juba algusest peale ära öeldud (alates esseedest, nagu John Barthi Üleväsimuse kirjandus aastast, mis hiljuti Calibano seitsmendas numbris, mis käsitles ameerika postmodernismi, ära trükiti). Ma pole päris nõus edetabelitega, kuhu paigutavad kirjanikke ja kunstnikke postmodernismi teoreetikud (Barth sealhulgas), määratledes, kes on postmodernistlik ja kes veel ei ole. Aga mind huvitab teoreem, mida selle suuna teoreetikud oma eeldustest tõestavad: Minu ideaalne postmodernistlik kirjanik ei ütle oma 20. sajandi vanematest ega 19. sajandi vanavanematest lahti ega jäljenda neid. Ta on alla neelanud modernismi, aga ei kanna seda õlul kui raskust. [---] See kirjanik ei või loota, et saab James Micheneri 108 ja Irving Wallace i 109 austajatega lähedaseks või vaimustab neid, rääkimata kirjaoskamatutest, kellele massimeedia on ajuloputuse teinud, aga peaks vähemalt mõnigi kord lootma, et jõuab laiema publikuni kui ring, keda Thomas Mann nimetas varakristlasteks, kunstile pühendunuteks, ja lõbustab seda. [---] Ideaalne postmodernistlik 107 Max Ernst ( ), saksa kunstnik, dadaist. 108 James Michener ( ), ameerika romaanikirjanik, esseist ja reisiraamatute autor. 109 Irving Wallace ( ), ameerika massikirjanduse klassik. 1243

26 Järelkiri Roosi nimele romaan peaks ületama diskussiooni realismi ja irrealismi, formalismi ja sisuismi vahel, puhta kirjanduse ja angažeeritud kirjanduse, elitaarse proosa ja massiproosa vahel. [---] Minu lemmikanaloogia on siin pigem hea džäss või klassikaline muusika: koos muusikaga partituuri jälgides ja seda analüüsides võib avastada palju asju, mida esimesel korral ei märganud, aga esimesel korral pead sa jõudma punkti, kus sa suudad endas tekitada soovi uuesti kuulata, ja see käib nii asjatundjate kui ka asjatundmatute kohta. Samamoodi ütles Barth aastal, kui teema uuesti üles võttis, seekord pealkirja all Täiendamiskirjandus [The literature of replenishment]. Loomulikult võib neid mõtteid esitada paradoksaalsust rohkem nautides, nagu teeb Leslie Fiedler. 110 Sellessamas Calibano numbris avaldatakse üks tema aasta essee, ja äsja avaldas uus ajakiri Linea d ombra (Varjujoon) tema väitluse teiste Ameerika autoritega. On ilmne, et Fiedler provotseerib. Kiidab Viimset mohikaanlast, seiklusjutte, gooti romaane, rämpsu, mida kriitikud põlgavad ja mis on osanud müüte luua ning sisustada enam kui ühe inimpõlve kujutlusmaailma. Ta küsib endalt, kas kunagi ilmub veel midagi sellist nagu Onu Tomi onnike, mida võib samaväärse kiindumusega lugeda köögis, elutoas ja lastetoas. Ta paigutab Shakespeare i nende poolele, kes oskasid lõbustada, ja asetab ta Tuulest viidu kõrvale. Me kõik teame, et ta on liiga tark kriitik, et seda tõsimeeli teha. Ta tahab lihtsalt lammutada barjääri, mis on püstitatud kunsti ja meelelahutuse vahele. Ta tunneb vaistlikult ära, et laia publikuni jõudmine ja tema unistustele sisu andmine ongi tänapäeval avangardi tegemine, ja ta jätab meile endale vabaduse öelda, et lugejate unistustele sisu andmine ei tähenda tingimata neid lohutada. See võib tähendada ka hoopis vastupidist: nende vaevamist. Umberto Eco samastad? Mu jumal, kellega autor end samastab? Määrsõnadega muidugi. Kõikidest mõttetutest küsimustest kõige mõttetum oli see, mis tuli neilt, kelle arvates minevikust jutustamine on võimalus põgeneda oleviku eest. Kas see on tõsi, küsitakse minult. See on tõenäoline, vastan ma: kui Manzoni jutustas 17. sajandist, siis seepärast, et 19. sajand teda ei huvitanud, ja Giusti 111 Püha Ambrosius kõneleb oma aja austerlastele, samal ajal kui Bercheti Pontida vanne 112 räägib muinaslugusid möödunud ajast. Armastuse lugu tegeleb oma ajaga, kuna Parma klooster jutustab ainult kakskümmend viis aastat tagasi juhtunud sündmustest... Pole vaja öeldagi, et kõik Euroopa probleemid, nii nagu me neid tänapäeval tunneme, saavad alguse keskajal, demokraatlikust ühiskonnast pangamajanduseni, rahvusmonarhiatest iseseisvate linnadeni, uutest tehnoloogiatest vaeste ülestõusudeni: keskaeg on meie lapsepõlv, mille juurde peab ikka tagasi pöörduma, et haiguslugu koostada. Aga keskajast võib rääkida ka Excaliburi 113 stiilis. Seega on küsimus milleski muus ja sellest ei saa kõrvale hiilida. Mida tähendab ühe ajaloolise romaani kirjutamine? Arvan, et on olemas kolm viisi minevikust jutustamiseks. Üks on romance, 114 bretooni tsüklist 115 Tolkieni lugudeni välja, ja sinna sisse kuulub ka gooti romaan, mis pole novel, vaid just romance. Minevik kui lavakujundus, ettekääne, muinasjutuline konstruktsioon, et kujutlusvõimele hoogu anda. Seega pole isegi hädavajalik, et romance i tegevus toimuks minevikus, piisab sellestki, et ta ei toimu siin ja praegu ega kõnele siinsest ja praegusest, isegi mitte allegooriliselt. Suur osa fantastikat on ehtne romance. Romance on lugu millestki eemal olevast. AJALOOLINE ROMAAN Juba kaks aastat keeldun vastamast mõttetutele küsimustele nagu: kas sinu teos on avatud teos või mitte? Kust mina seda tean, see pole minu asi, see on teie asi. Või: kellega oma tegelastest sa end 110 Leslie Fiedler ( ), ameerika psühhonalüütilise koolkonna kirjandusteadlane Itaalia kirjaniku ja vabadusvõitleja Giuseppe Giusti ( ) satiir (1846). 112 Itaalia poeedi Giovani Bercheti ( ) ajalooaineline poeem (1847). 113 Režissöör John Boormani film (1981). 114 Pingestatud intriigiga romaan, vastand novel ile. 115 Keskaegsete rüütliromaanide üks tsükleid, põhineb keldi pärimusel. 1245

27 Järelkiri Roosi nimele Siis tuleb mõõga ja mantli romaan nagu Dumas oma. Mõõga ja mantli romaan valib välja reaalse ja äratuntava mineviku, ja et seda äratuntavaks muuta, täidab tegelastega, kes on juba entsüklopeedias kirjas (Richelieu, Mazarin), ja paneb nad sooritama tegusid, mida entsüklopeedia ei märgi (kohtumine Mileediga, kontaktid kellegi Bonacieux ga), aga millele entsüklopeedia ka vastu ei räägi. Loomulikult teevad ajaloolised tegelased reaalsusemulje tugevdamiseks ka seda, mida nad ajaloofaktide järgi tegidki (La Rochelle i piiramine, lähisuhted Austria Annaga, kokkulepped Fronde iga 116 ). Sellesse ( tõesesse ) pilti lisanduvad fantaasiategelased, kes aga väljendavad tundeid, mida võiks omistada ka teiste ajastute tegelastele. Seda, mida teeb d Artagnan Londonis kuninganna juveele tagasi tuues, oleks ta võinud teha ka 15. või 18. sajandil. Pole vaja elada 17. sajandil, et omada d Artagnani hingeelu. Kolmandas liigis, ajaloolises romaanis seevastu pole hädavajalik, et lavale astuksid tegelased, kes on üldtuntud entsüklopeedia põhjal äratuntavad. Mõelge Kihlatutele, tuntuim tegelane on kardinal Federico, keda enne Manzonit teadsid vähesed (ja palju tuntum oli teine Borromeo 117 San Carlo). Aga kõik, mida teevad Renzo, Lucia või vend Kristoforus, ei saanud aset leida mujal kui 17. sajandi Lombardias. See, mida tegelased teevad, on vajalik ajaloo ja toimunu paremaks mõistmiseks. Sündmused ja tegelased on välja mõeldud, siiski ütlevad nad meile oma ajastu Itaalia kohta asju, mida ajalooraamatud pole kunagi nii selgelt öelnud. Selles mõttes tahtsin kindlasti kirjutada ajaloolise romaani, mitte selle pärast, et Ubertino või Michael oleks tõesti elanud ja öelnud enam-vähem seda, mida nad tegelikult ütlesid, vaid selle pärast, et kõike seda, mida ütlesid fiktiivsed tegelased, nagu William, pidid nad ütlema sel ajastul. Ma ei tea, kui truuks mul sellele kavatsusele õnnestus jääda. Ei usu, et sellest oleksin taganenud, kui maskeerisin hilisemate autorite (näiteks Wittgensteini) tsitaate, pakkudes neid tolle ajastu 116 Kõrgaadli absolutismivastane liikumine Prantsusmaal Federigo Borromeo ( ), kardinal, Milano peapiiskop, järgmise nõbu; San Carlo Borromeo ( ), kardinal, Milano peapiiskop, vastureformatsiooni juhte, kanoniseeritud Umberto Eco omade pähe. Neil juhtudel teadsin väga hästi, et minu keskaegsed tegelased ei olnud modernsed, pigem mõtlesid modernsed inimesed keskaja laadis. Küsin endalt, kas ma mõnikord ei andnud oma fiktiivsetele tegelastele võimet panna disjecta membra st 118 kokku täiesti keskaegseid mõtteid, kas ei sünni siis mingeid kontseptuaalseid kimääre, mida keskaeg poleks kunagi enda omaks tunnistanud. Aga usun, et ajalooline romaan peab ka seda tegema: mitte ainult leidma minevikust hiljem toimunu põhjusi, vaid ka visandama protsessi, mille kaudu need põhjused aeglaselt oma tagajärgedeni viisid. Kui minu tegelane kaht keskaegset ideed võrreldes saab neist järelduseks kolmanda, palju kaasaegsema, teeb ta täpselt sedasama, mida kultuuri areng hiljem tegi. Ja kui ka mitte keegi pole kunagi kirjutanud seda, mida ta minul räägib, olen ma kindel, et keegi oleks pidanud hakkama sellele mõtlema, olgu kas või ähmaselt, võib-olla seda välja ütlemata, kammitsetuna ei tea kui paljudest kahtlustest ja hirmudest. Üks seik tegi mulle palju nalja: iga kord, kui mõni kriitik või lugeja kirjutas või ütles, et minu tegelane ütleb välja liiga tänapäevaseid mõtteid, olin ikkagi kõigil neil juhtudel ja just nimelt neil juhtudel kasutanud 14. sajandi tekstide tsitaate. Ja on teisi lehekülgi, kus lugeja on tõeliselt keskaegsete käitumisjoontena nautinud seda, mida mina tajusin kirjutades õigustamatult tänapäevasena. Igaühel on keskaja kohta oma ettekujutus, tavaliselt moonutatud. Ainult meie, tolle aja mungad, teame tõde, aga seda välja öeldes võib sattuda tuleriidale. LÕPETUSEKS Kaks aastat pärast selle romaani kirjutamist leidsin ühe oma konspekti aastast, mil ma veel ülikoolis käisin. Horatio ja ta sõber kutsuvad krahv P. lahendama kummituse müsteeriumi. Krahv P., ekstsentriline ja flegmaatiline härrasmees. Vastukaaluks noor Taani kaardiväe kapten ameerikalike meetoditega. Tavaline tegevuse areng, tragöödia reeglite järgi. Viimases 118 Lad. laialipillatud osad. 1247

28 Järelkiri Roosi nimele pildis seletab krahv P., pere kokku kutsunud, saladuse ära: mõrvar on Hamlet. Liiga hilja, Hamlet sureb. Aastaid hiljem avastasin, et üks niisugune mõte on olnud Chestertonil. 119 On kuulda, et Oulipo 120 grupp on hiljuti loonud ühe maatriksi kõikide võimalike kriminullisituatsioonide kohta ja leidnud, et jääb veel üle kirjutada raamat, milles mõrvar on lugeja. Moraal: on olemas kinnisideed; neil pole kunagi omanikku; raamatud räägivad omavahel, ja tõeline juurdlus peab tõestama, et süüdlased oleme meie. UMBERTO ECO (sünd. 1932), itaalia semiootik ja kirjanik, Torino, Firenze, ja ning a-st 1971 Bologna ülikooli professor, Tartu Ülikooli audoktor Eesti keeles on temalt ilmunud artiklikogumik Reis hüperreaalsusesse (Tallinn: Vagabund, 1997) ning romaanid Roosi nimi (Tallinn: Eesti Raamat, 1997), Baudolino (Tallinn: Varrak, 2003) ja Eilse päeva saar (Tallinn: Eesti Raamat, 2003). 119 Tema essees Hamlet ja psühhoanalüütik. 120 S.t a asutatud Ouvrior de Littérature Potentielle Võimaliku kirjanduse töökoda ; kombineeris kirjandust matemaatilistel alustel. ELLA MÄTIK 1248

29 Leonid Stolovitš JÄRELETEHTU HIND JA VÄÄRTUS Leonid Stolovitš Tõlkinud Kajar Pruul Inimkultuur loob väga mitmesuguseid väärtusi ning kultuuri ajaloos on laialt levinud ka säärased nähtused nagu väärtuste müstifitseerimine, järeletegemine, petlik matkimine ja otsene võltsimine. Need võivad olla ajendatud väga erinevatest motiividest. Näiteks püüdest tulu teenida, pakkudes võltsinguid välja väärtuste pähe, mis on ühiskonnas juba kõrgelt hinnatud ja tunnustust leidnud ning mille turuhind seetõttu on kõrge. Vahel otsitakse võltsimisest abi, et ajalugu veidi kohendada ja fabritseeritud dokumendiga mingitele pakilistele ideoloogilistele huvidele tuge anda. Võltsingud võivad sündida kavatsusest tõsta kunstiloomingu, filosoofiateoste vms mainet sel teel, et nende autoriks kuulutatakse ehtsate väärtuste üldtunnustatud looja mõni autoriteetne ja kuulus isik, isegi rahvas kui selline. Mõnikord paneb müstifikaatoreid tegutsema iha tõestada iseendale oma suutlikkust luua väärtusi, mis ei jääks alla tuntud šedöövritele. Müstifikatsiooniloome tõukejõuks võib olla Homo ludens i, Mängiva Inimese soov kergeusklikku publikut pisut lollitada. Samuti pole välistatud olukord, kus autor ei taha oma mina mõnd ilmingut enda nime all avalikustada ja seepärast omistab oma loomingu viljad varitegelasele. Imitatsioonide, võltsingute, müstifikatsioonide need ja veel muudki motiivid võivad ka eri moel kombineeruda. Omaette küsimus on, kuidas neid kõlbelis-moraalsest küljest hinnata. Määrab ju kõlbelise väärtuse niihästi tegevuse, käitumise, teo objektiivne fakt kui ka selle motiiv, kavatsus, mis inimesel üht- või Tõlgitud käsikirjast Cena i cennostь poddelki teistviisi käitudes oli. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, nagu öeldakse. Kuid ega heade kavatsusteta satu ju taevassegi. Vale, pettust, võltsimist, mis selliste jäljendustega kaasneb, on alati tauninud kõigi rahvaste moraaliteadvus. Ja eks ole sõnadel järeletehtud, jäljendus, võltsing endilgi negatiivne hinnanguline värving, erinevalt nende vastanditest võltsimatu ja ehe. Ometi pole kõik sugugi nii lihtne. 1. Kes ei teaks, et Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustusi pole kirjutanud hoopiski mitte Belkin. Või et Doktor Faustuse lugu pole jutustanud üldsegi mitte romaani peategelase Adrian Leverkühni sõber Serenus Zeitblom, vaid mõlema tegelaskuju loojaks on Thomas Mann. Ehkki poola kirjanik Jan Potocki, romaani Zaragozast leitud käsikiri autor, oli ühtlasi arheoloog, leidis ta selle käsikirja üksnes oma kujutluses. Ja asi pole üksiknäidetes. Kõik ilukirjanduslikud kujud, isegi kui nad on inspireeritud reaalsetest prototüüpidest, on kujutlusvõime vili. Kas tähendab see, et kogu kunst on vale ja pettus, läbi ja lõhki müstifikatsioon? 18. sajandil juhtus järgmine lugu, mis on otseselt seotud siinse käsitluse teemaga. Aastal 1777 kaitses Johann Gottlieb Kreutzfeld Königsbergi ülikoolis väitekirja Dissertatio Philologico-Poetica de Principiis Fictionum Generalioribus (Filoloogilis-poeetiline dissertatsioon väljamõeldise üldistest printsiipidest). Oponendiks oli sel dispuudil 28. veebruaril aastal Immanuel Kant. 1 Kreutzfeldi dissertatsiooni põhiprobleemiks olid oponendi sõnutsi meelepettused ning nende mõju kunstile ja tavalisele inimtunnetusele. Väitekirja autor pidas meelepettust poeetiliste kujutluspiltide ja luuleteoste oluliseks allikaks. Oponent aga arvas, et luulel on teistsugused lätted. Petiseosavus on tema meelest midagi luuletajaandele täiesti võõrast. (1770. aastate märkmetes on 1 Kanti ettekande käsikirja Kreutzfeldi dissertatsiooni lehepööretel (nn Tartu käsikiri) säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus. Selle käsikirja avastamislugu ja analüüsi, samuti tõlget ladina keelest vene keelde vt Stolovitš Kanti sõnavõttu on siin tsiteeritud publikatsiooni järgi samas raamatus (lk 44 56). 1251

30 Järeletehtu hind ja väärtus Kant kirjutanud: Luuletajad pole valetajad, välja arvatud ehk ülistusvärssides. ) Oma mõtet põhjendades vaatleb filosoof mitmesuguseid pettuse ilminguid. Pettus osutub näivuseks, mis pakub end välja tõe pähe. Niisugune näivus, mis lihtsalt petab, ei ole meeldiv. Kuid Kanti arvates esineb ka teist liiki näivust: On olemas selline näivus, millega vaim mängib ega lase end harilikult üle mängida. Selle näivuse looja ei peta kergeusklikke, vaid väljendab näivusesse rüütatud tõde. See näivus ei varjuta sisemist kujutlust tõest, mis kangastub pilgule kaunistatuna, ega vii kogenematuid ja kergeusklikke teeskluse ja tüssamisega eksitusse, vaid meelte läbinägelikkust kasutades toob kuiva ja ilmetu tõe päevavalgele, täites selle meelte värvidega. Ja niisugune näivus, mis mängib, on vägagi meeldiv ja pakub naudingut. Täpselt niisamuti meeldib mulle esialgu ka mustkunstnik, kes teeb trikke rahataskuga, kuna ta paneb oma kavalusega mu läbinägelikkuse proovile, arendab Kant oma mõtet. Kuid ma põlgan paljastatud pettust. Ja kui seda püütakse korrata, tunnen ärritust. Minu eest varjatud pettus aga, kuna ma seda ei usu, äratab vastumeelsust, olgugi et ma sealjuures siiski üllatun. Samal ajal ärritab mind see, et petis on kavalusega minust võitu saanud. Ja edasi: Optilistest illusioonidest seevastu leian ma pidevalt rahuldust, ehkki mõistan selgesti, et see on näivus, kuid ma olen eksimise eest kaitstud. Sel juhul pakub näivus otseselt rahuldust, kuna ta ei peta mind, vaid püüab eksitada, kuid edutult. Kui näivus petab, siis tekitab ta vastumeelsust, kui ta ainult mängib meiega, siis tekitab ta naudingut. Ligikaudu samasugune erinevus lahutab harilikke meelepettusi sellest illusioonist, mida kasutavad luuletajad. Järelikult eksisteerib ka niisugust, ehkki mitte tulusat, kuid ka sugugi mitte kuulsusetut liiki pettust, mis paitab kõrva, erutab valeliku näivusega hinge ja virgutab teda. Just nimelt sellele valelikule näivusele pühendavad luuletajad oma teosed. Kant rõhutab oma aasta dispuudikõnes kunstilise illusiooni mängulist loomust: Näivus, mis petab, hävib, kui ta sisutus ja petlikkus ilmsiks tuleb. Kuid mängiv näivus, kuna ta pole midagi muud kui tõde nähtumuses, jääb ikkagi alles isegi siis, kui asjade tegelik seisukord on teatavaks saanud. Ja ühtaegu hoiab see mängiv näivus 1252 Leonid Stolovitš hinge meeldivas kahevahelolekus eksituse ja tõe piiril ning pakub talle naudingut hingele, kes on teadlik oma läbinägelikkusest, mis on üle tema eksitamisest näivusega. Nii toob Kant mängulise tegevuse kaudu esile ühe kunstiteoste esteetilise mõju lätetest. Kunsti võime naudingut pakkuda seostab ta seejuures mängiva näivuse tõlgitsemisega tõena nähtumuses, s.o inimese tunnetusvõimega. Veel enam: tänu mängule näivusega vabastab luule, nagu üldse vabad kunstid, Kanti arvates hinge toorestest ja arututest kirgedest, kuna need kunstid vaigistavad tundeid ja pilkavad nende ohjeldamatuid ootusi. See tagabki tarkuse õpetuse järgimise. Seega on kunsti esteetiline mõju just tema petuvõtete tõttu ka ta kõlbelismoraalse tähenduse eelduseks. Suur luuletaja, kes kirjutas Muinasjutu kuldkikkast, on sama mõtet väljendanud värssvormeliga: Luiskejutt on muinasjutt, kuid tas terake on tõtt. 2 Küllap ta teadis, et tuleb ette olukordi, kus end ise petma olen nõus. 3 Niisiis pole meil õigust käsitada kunstiteost kui sellist petisliku müstifikatsioonina, kas või juba seepärast, et autor ei esita oma kujutluse vilju tegelikult aset leidnud sündmuste või nähtuste pähe. Kunstilis-esteetiline taju sisaldab endas mängulist suhtumist kunstiloomingusse. Ludwig Feuerbachil oli täiesti õigus, kui ta väitis, et kunstnik annab meile näiva tegelikkuse; kuid seda näivat tegelikkust ei esita ta tegelikuna. Feuerbachi veendumust mööda erineb kunst selle poolest religioonist, sest viimane esitab näivat tegelikkust tegelikuna (Feuerbach 1955: II, 696). Isegi sügavalt usklik Dante ei pakkunud oma kirjeldust koos Vergiliusega sooritatud käigust põrgusse, puhastustulle ja paradiisi välja kui reisipäevikut tegelikult aset leidnud teekonnast, rääkimata siis 2 Kalju Kanguri tõlge: A. Puškin, Jevgeni Onegin. Muinasjutud. Draamateosed. Tallinn, 1973, lk 289. Tlk. 3 Viide luuletusele Pihtimus. August Sanga tõlge: A. Puškin, Luuletused. Poeemid. Tallinn, 1972, lk 63. Tlk. 1253

31 Järeletehtu hind ja väärtus juba Tvardovskist, kes on jutustanud meile Vassili Tjorkini juhtumistest teises ilmas. 2. Müstifikatsiooniks ei saa pidada sedagi, kui autor lihtsalt võtab endale teise nime või otsustab üldse jääda nimetuks, anonüümseks, ükskõik mis teda selleks ka oleks ärgitanud. No tuli Aristoklesel pähe hakata Platoniks või Marie François Arouet l Voltaire iks, keegi Jefim Pridvorov aga otsustas nimetada end Demjan Bednõiks, Aleksei Peškov Maksim Gorkiks, Zapojev Kibiroviks. 4 Õnn kaasa! Nende loomingu kvaliteet sellest ei muutunud ja kahju ei kannatanud ka keegi. Tõsi, autori soov jääda nimetuks või peituda mõnigi kord mitme varjunime taha toob tööd juurde nende loomingu uurijatele. Kuid selline see nende töö juba kord on. Ja kui seda tuleb nimetada paljastustööks, siis kuulub see pigem juurdlusorganite kui kirjandusuurimise tegevusvalda. Müstifikatsioon sünnib siis, kui teos omistatakse kellelegi teisele, sealhulgas väljamõeldud isikule, ning ühtlasi stiliseeritakse tema loomingut. Erinevalt paroodiast iroonilis-mängulisest stilisatsioonist, mille puhul pole kahtlust distantsi olemasolus parodeerija ja parodeeritava vahel, seab müstifikaatori stilisatsioon sihiks lugeja ära petta, veenda teda, nagu seisaks ta ees taas ülesleitud luuletus, poeem, näidend, kiri, päevik, mälestusteos, dokument jne, mille tõepoolest on kirjutanud mõni tuntud või ka veel tundmatu autor. Nii ilmuvad lagedale Puškini Jevgeni Onegini 10. peatükk, mille autor omal ajal ära oli põletanud, kurikuulsad 4 Autori vene kultuuriruumist toodud näidetel on kõigil oma konkreetne semantiline alltekst: proletaarse luuletaja Demjan Bednõi ( vaene ) sünnipärane nimi Pridvorov tekitanuks täiesti kohatuid seoseid õukonna või keisrikojaga ; Maksim Gorki ( kibe, mõru ) kodanikunimi Aleksei Peškov jälle osutus kirjaniku programmseisukohtade teostamiseks liiga vaguraks (vrd pexka ettur, ka ülekantud tähenduses); kontseptuaalse luule ja sots-art i elava klassiku Timur Kibirovi tegelik nimi Zapojev (öeldavasti levinud osseedi perekonnanime Dzapojev venepärastamise tagajärg) aga sünnitab vene keele kontekstis mh liigsele alkoholitarbimisele viitavaid assotsiatsioone. Tlk Leonid Stolovitš Siioni tarkade protokollid, ootamatult ülesleitud Vermeer van Delfti maal ja sünnivad muud säärased avastused. Isik, kellele teos omistatakse, võib olla imaginaarne, müstifikaatori kujutlusvõime saadus, nagu 3. sajandil elanud sõjapealik Fingali poeg Ossian, kelle nime all avaldas James Macpherson aastail oma loomingut, esitades seda kui tõlkeid gaeli keelest. Niisugust laadi müstifikatsiooni teiseks tuntud näiteks on Jelizaveta Dmitrijeva luuletused, mis ilmusid aastal ajakirjas Apollon Cherubina de Gabriaci nime all. See polnud lihtsalt noore poetessi varjunimi, vaid tähistas ka salapärast, reaalselt mitteeksisteerivat daami. Selle kuju loomisest võttis tegusalt osa Maksimilian Vološin. 5 Müstifikaator võib omistada oma loomingusaaduse ka rahva kollektiivsele teadvusele, nagu aastal publitseeritud Dvùr Králové käsikirja puhul, kus Václav Hanka andekalt imiteeris 13. sajandi ja 14. sajandi alguse tšehhi rahvaloomingut. Niisuguse müstifikatsiooni pöördpooleks on plagiaat, mis vastupidi tähendab teise autori loodu enesele omistamist (lad. k: plagio röövin, varastan). Plagiaat asendab loomingu võõra töö omastamisega ja seepärast, kui siin üldse on võimalik väärtusest rääkida, siis üksnes varguse väärtusest (võib ju varguski olla osav ja meisterlik), kusjuures see vargus ise rikub niihästi kõige algelisemaid moraalinorme kui ka seadusjärgseid autoriõigusi. Mis aga puutub imitatsiooni vormis teostatud müstifikatsiooni, siis oleneb selle väärtus või väärtusetus mitmest tegurist. Vaieldamatult huvitavad on kirjaniku, tõlkija ja kirjandusteadlase Jevgeni Lanni ( ) arutlused müstifikatsiooniloomingu väärtusest, mis leiduvad tema raamatus Kirjanduslik müstifikatsioon. Raamat ilmus aastal ja sellest on saanud bibliograafiline haruldus. Loodan, et see vabandab mu pikka tsitaati sealt: Stiliseerija ees seisab alati topeltülesanne: enne kui teha avalikuks objekt, tuleb luua subjekt, kes selle objekti avaldab. Ülesanne pole 5 Vt Viktor Manuilovi kommentaare Maksimilian Vološini müstifitseerivale kirjutisele Cherubina de Gabriaci horoskoop rmt-s M. Voloxin, Liki tvorqestva (Vološin 1988: ). Vt ka Marianna Landa artiklit Müüt ja saatus, mis on avaldatud eessõnana rmt-le Q. de Gabriak, Ispovedь (Gabriac 1999). 1255

32 Järeletehtu hind ja väärtus kergete killast ja tema lahendamine nõuab erilist laadi annet, kuid ilma seda lahendamata pole ei stilisatsiooni ega müstifikatsiooni. See tunnusjoon subjekti konstrueerimine eristabki müstifikatsiooni ehtsast teosest. Iga müstifikatsioon konstrueerib autori, s.o visandab tema maailmatunnetuse piirjooned ja leiab kunstilise väljenduse maneeri. On ilmselge, et müstifikatsiooni väärtus sõltub otseselt selle ülesande lahendamise edukusest. Kui anname hinnangu ühele või teisele teosele, siis hindame esteetiliselt objekti; müstifikatsiooni esteetika nõuab teistsuguseid kriteeriume. Hinnangu keskpunktis osutub olevat küsimus kahe müstifikatsiooniautori loodud kujundi autori ja objekti omavahelisest vastavusest. Kui autor on meile tuntud, siis jälgime, kuivõrd on müstifikaatoril õnnestunud üle võtta võõrast maailmavaadet ja kujutamismaneeri, mida juba tunneme. Kui tegemist on väljamõeldud autoriga, siis teostame samasugust kontrolli eri näitajate põhjal, mis on võetud väga mitmesugustest allikatest. Tundub liigne hakata neid loetlema kummalgi juhul ei määra me mitte teose iseseisvat kunstiväärtust, vaid tinglikku väärtust. Kummalgi juhul ei kohalda me kunstitõe mõõdupuud mitte teosele, vaid objekti sõltuvusseosele autorist. Kui me tunnistame loodud autori õigust teosele, siis tunnistame sellega ühtlasi ka müstifikatsiooni vastavust kunstitõele. Muidugi on müstifikatsiooni väärtus suurem, kui teos esteetilisi nõudeid rahuldab, kuid kirjanduslugu lubab teha järelduse: imiteeritud teose esteetiline väärtus on korrelatsioonis müstifikatsiooni kunstilise tõepärasusega. Sest kõik suured müstifikatsioonid on kunst. Müstifikaator, kes on edukalt lahendanud maailmatunnetusliku ümberkehastumise ülesande, tõendab sellega ühtlasi oma märkimisväärset kunstiannet, sest see tähendab, et ta elab sügavalt sisse enda loodud autori kujusse, niisugune tulemus aga on võimalik üksnes siis, kui see kuju on loodud kogenud kunstnikukäega. Nii saab selgeks müstifikatsiooni kunstilise tõepära ja teose väärtuse omavaheline seos (Lann 1930: 54 55). Müstifikatsioonifenomeni uurija arvates on müstifikaatori teose väärtuse kriteeriumiks seega müstifikatsiooni kunstiline tõepärasus, s.o teose kooskõlalisuse määr oletatava originaaliga, autori kuju konstrueerimise edukus. Müstifikatsiooniloomingu säärane väärtus tuleneb asjakohast annet valdava müstifikaatori stilisatsioonimeisterlikkusest. Ja jutt pole üksnes imitatsioonidest kir Leonid Stolovitš janduse ja kunsti sfääris. Dokumendi järeletehtus võib avalduda nii tema ajaloolises sisus kui ka ta esemelises olemises käsikirjana. Meisterlikkusel, andel ja osavusel mis tahes valdkonnas on esteetiline väärtus (see ongi see, mida Jevgeni Lann nimetab müstifikatsiooni esteetikaks ), isegi kui neid võimeid kasutatakse taunitaval eesmärgil. Esteetiline ja eetiline ei lange sugugi alati ühte. 3. Kui aga tulla tagasi müstifikatsioonide juurde kunsti vallas, siis siin on võimalikud ka teistsugused väärtuskriteeriumid, mis ei lähtu mitte lihtsalt esteetilise, vaid kunstilise väärtuse vaatepunktist. Kunstilist väärtust ei määra ei autori algmõte ega üksi see, et tema kavatsus on teoks saanud, vaid kunstiteose enese väärtuseline kaal. See oleneb paljudest parameetritest: kunstiteoses avalduvast loomingupotentsiaalist, loominguliste lahenduste uudsusest ja originaalsusest, seal väljenduva vaimse maailma rikkusest, informatsiooniküllusest, kehastamist leidnud sotsiaalsete ja isiksuslike ideaalide kaalukusest, sellest, mida Kant nimetas inimese hingevõimete mänguks, mängivaks näivuseks, ning vaimse sisu väljendamise meisterlikkusest ühe või teise kunstiliigi vormis. Kas suudab müstifikatsiooniloome teos olla kunstiväärtuse kandjaks? Olemasolev ajalookogemus näitab, et kahtlemata suudab. On üldteada, missugune ajalooline vastukaja oli Ossiani lauludel, mis olid James Macphersoni luuleande vili. Neist vaimustusid Byron, Goethe, Puškin, kellele nende müstifitseeritus polnud enam saladus. Ja rohkem kui sada aastat pärast selle tuvastamist rõhutas noor Ossip Mandelštam Macphersoni loodu süvatähendust: Ei kuulnud ma Ossiani lugusid, ei maitsnud iidset veini miks mulle siis viirastub lagendik ja Šotimaa veretav kuu? Taaselustanud võõraste laulikute ekslevad uned, teeb luuletaja kokkuvõtte:

33 Järeletehtu hind ja väärtus Ja nii ehk mõnigi varandus, lapselapsi vahele jättes, nende lastele läeb, ning taas skald võõrast laulu loob ja nagu oma seda ette kannab (Mandelštam 1990: I, 98). Ja see näide pole ainus. Oma koht inglise kirjandusloos on Thomas Chattertonil ( ), kes publitseeris enda luuletused kui just nagu Bristoli kirikust leitud värsskäsikirja, mille autoriks olevat fiktiivne 15. sajandi luuletaja Rowley. Ja ehkki Chattertoni müstifikatsioon pärast 18-aastase nooruki enesetappu kindlalt paljastati, hindasid tema loomingut kõrgelt niisugused tähelepanuväärsed inglise luuletajad nagu William Wordsworth, Samuel T. Coleridge, John Keats, Shelley. Tunnustati Chattertoni teoste silmapaistvaid kirjanduslikke voorusi. On väidetud, et Chattertoni surmaga kaotas Inglismaa suurima geeniuse Shakespeare i aegadest peale (vt Lann 1930: 187). Müstifikatsioone harrastasid paljud tõeliselt silmapaistvad kirjanikud, sealhulgas Daniel Defoe, kes aastal avaldas oma kuulsa romaani Robinson Crusoe müstifikatsioonina. Aleksandr Puškin uskus esialgu, et Prosper Mérimée tõepoolest on kogunud lääneslaavlaste laule, ning tegi neist venekeelse värsstõlke. Muide Laul Georgi Tšornõist, Vojevood Miloš ja Kuningapoeg Janõš on Puškini omalooming. Müütilisest Kozma Prutkovist, kelle lõid aastail Aleksei K. Tolstoi ning vennad Aleksei, Aleksandr ja Vladimir Žemtšužnikovid, sai populaarne koomiline tegelane, kelle teoseid, eriti aforisme, tänini tsiteeritakse aastatel konstrueeriti Kozma Prutkovi eeskujul Teaduste Akadeemia Filosoofiainstituudi seinalehe veergudel rumala ofitsioosse filosoofi-ametniku Mitrofan Poluportjantsevi satiiriline kuju, mis sai filosoofide seas populaarseks ja muutus osaks haritlasfolkloorist. 6 Muidugi ei jäänud mingiks saladuseks, kuidas on lood nii Kozma Prutkovi kui Mitrofan Poluportjantsevi isiku reaalsusega, samal ajal kui nende kujude sotsiaalses ja psühholoogilises reaal- 6 Vt A. Gulyga, Kak redaktiroval stennu gazetu (Gulõga 2000: ); L. Stoloviq, Smeh protiv totalitarnoĭ filosofii (Stolovitš 1999: ) Leonid Stolovitš suses polnud mingit kahtlust. Saladus tuleb ikka välja. Ja paljud müstifikatsioonid lakkavad lõpuks olemast fiktsioonid. Kasutan siin juhust, et avalikustada Jevgeni Bulkini päritolu, kelle nime all ilmus aastal Peterburis Biblioteka Zvezdõ väljaandel pikem poeem 20. sajandi Luka Mudištšev. Poeemile olid eessõna kirjutanud minu meelest väga head Peterburi luuletajad Lev Motšalov ja Nonna Slepakova ning selles tutvustati poeemi autori elulugu ja jutustati, kuidas teos väljaandjate kätte oli jõudnud. Lev Motšalovi loal (Nonna Slepakova kahjuks suri aastal) julgen teatavaks teha, et väljaandjad ja eessõna autorid olid ühtlasi ka poeemi tegelikud loojad. Võib-olla aitab see ära hoida teose edasisi piraatväljaandeid. 7 Müstifikatsiooni avalikustamisega ei kao ega vähene müstifitseeritud teoste kunstiline või filosoofiline väärtus, kui neil seda oli. Võib isegi öelda, et sel väärtusel tuleb teha läbi paljastamise tuleproov. 4. Ses suhtes on kõnekas Pseudo-Dionysios Areopagita nn Areopagiitikate, religioosse ja filosoofilise kirjasõna tähtsa mälestise saatus. Need teosed traktaadid Jumalanimedest, Taevahierarhiast, Kirikuhierarhiast, Müstilisest teoloogiast ja kümme kirja omistati 1. sajandil elanud Ateena esimesele piiskopile Dionysios Areopagitale, apostel Pauluse õpilasele. Kuid renessansiajastul hakati selles kahtlema, sest kuni 6. sajandi alguseni polnud neid hiljem nii populaarseks osutunud teoseid kusagil mainitud ning neis ilmnevad 5. sajandi hilise neoplatonismi mõjutused. Need asjaolud, aga ka Areopagiitikate tekstis leiduvad viited kirikuajaloo sündmustele, mis leidsid aset pärast Dionysios Areopagita surma, ja teksti keelelised iseärasused annavad uurijatele alust pidada Areopagiitikate tekkeajaks 5. sajandi lõppu 7 Nimelt on tegu suhteliselt mahlakasõnalise värsivaraga: poeem Luka Mudištšev on vene pornograafilise luule tähtteoseid, mille autorsus harilikult omistatakse Ivan Barkovile ( ); 20. sajandi Luka Mudištšev jätkab traditsiooni, tehes oma kangelaseks lihtsa nõukogude inimese. Tlk. 1259

34 Järeletehtu hind ja väärtus või 6. sajandi algust. Autorsuse küsimus aga on jäänud seniajani lahtiseks (ühe oletuse kohaselt on Areopagiitikate autoriks gruusia mõtleja Petre Ibeerlane, kuid see hüpotees pole ainus). Püha Dionysios Areopagita esialgne kuulutamine tekstide autoriks oli ilmne müstifikatsioon tõenäoliselt püüdsid Areopagiitikate esmaavaldajad, monofüsiitidest ketserid, toestada neid niiviisi kirikuisa autoriteediga. Ent kui oli selgeks saanud nende religioonifilosoofiliste teoste silmapaistev tähendus nende mõju on jälgitav läbi keskaja ja renessansi kuni Martin Heideggeri ja Semjon Frankini, siis säilis mälestus esialgsest müstifikatsioonist veel üksnes nende pealkirjas Areopagiitika ja Dionysiose nimi varustati eesliitega Pseudo. Teoste filosoofiline väärtus seisab väljaspool igasugust kahtlust ega vaja enam fiktiivset tuge reaalselt Dionysios Areopagitalt. Usulisest vaatepunktist aga on küsimus Areopagiitikate autorsusest sootuks teisejärguline kui jutt on tekstist, mille on sisendanud Püha Vaim (Losski 1991: 109). Ka 12. sajandi lõpu muinasvene kirjandusmälestise Lugu Igori sõjaretkest autorit pole õnnestunud kindlaks teha. Selle tähelepanuväärse teose puhul on korduvalt tekkinud kõhklusi, kas pole ta mitte 18. sajandi lõpust pärinev müstifikatsioon, kuna Loo Igori sõjaretkest ainus muistne ümberkirjutus hävis aasta Moskva tulekahjus. Kuid teose enese kirjanduslikus väärtuses pole sealjuures keegi kahelnud. Just sellele apelleeris Aleksandr Puškin, kui kaitses meie iidse luulemälestise ehtsust. Mitte ükski 18. sajandil elanud luuletajaist polnud küllaldaselt andekas, et aimata järele nii väljapaistvat muistset luuleteost. Deržavin jäi väljapoole kahtlust, kuna Puškini väitel ta ei tundnud vene keeltki, Loo keelest rääkimata. Ülejäänutel ei leidunud ka kõigi peale kokku nõnda palju luulelisust, kui seda on Jaroslavna itkus, lahingu ja põgenemise kirjelduses. Selle loo ehtsust tõendab iidsuse vaim, mida on võimatu järele teha, kinnitas Puškin ja tegi kokkuvõtte: pole muid tõendeid peale lauliku enda sõnade. Sealjuures vastandab Puškin iidsuse vaimu poolest Lugu Igori sõjaretkest Chattertoni ja Macphersoni teostele kui õnnestunud jäljendustele, mis siiski ei saanud ära petta tõelise asjatundja pilku (Puškin 1981: VI, 312). Veel 18. sajandi lõpus oli Mihhail Heraskov võrrelnud tundmatut Kirjameest Igori loo 1260 Leonid Stolovitš autorit mitte üksnes Homerose, vaid ka Ossianiga (vt Dmitrijev 1985: 50). Muidugi pole tähtsusetu, kes on kunstiteose autor. Kuid sellest, kas autorsus õnnestub tuvastada, teose kunstiväärtus ei sõltu. Millega ka lõpeks igiammused vaidlused selle üle, kes on kõigi nende tekstide autor, mida inimkond tunneb kui Shakespeare i loomingut, teoste väärtus sellest ei muutu. Kes ka kirjutanuks Vaikse Doni, jääb romaani kunstiväärtus vaieldamatuks. 5. Kuna müstifikaator on suuteline looma tõelisi kunstiväärtusi ja mitte üksnes neid järele aimama, siis on igati alust vaadelda müstifikatsiooni ennast kui täisväärtusliku kunstiloomingu üht võimalikku erikuju. Nõnda tundub olevat ka õigustatud Nikolai Klimenjuki ettepanek teha müstifikatsiooniks nimetada tavatsetavate nähtuste puhul vahet sellistel teostel, mis on loodud sel eesmärgil, et neid tajutaks kunstina, ja sellistel tekstidel või artefaktidel, mis on loodud ilma niisuguse eesmärgita ning on võltsing ja pettus, ühes asjakohase kõlbelis-moraalse hinnanguga. Klimenjuki artikkel Müstifikatsioon kui võte sisaldab terve hulga põhjendatud kaalutlusi müstifikaatori loomingu eripära kohta: Kirjandusliku müstifikatsiooni võtte sisuks on autori loomine ; Müstifikaator loob autori kuju, millega seostuks võimalikult palju informatsiooni ja mis teisalt võimalikult vähe sarnaneks tema endaga (Klimenjuk 1999). Kuid artikli autori püüe kinnistada mõistele müstifikatsioon ainult puhtalt kunstilise võtte tähendust põhjendusega, et lugeja petmine mängib müstifikatsioonis teisejärgulist rolli, ning vastandada seda teravalt võltsingule või pettusele ei paista mulle viljakana. Kui puudub taotlus lugejat või vaatajat ära petta, pole üldse mingit müstifikatsiooni. Demüstifikatsioon tähendabki niisuguse pettuse paljastamist. Demüstifikatsiooni tulemusena võib avaneda teose tõeline kunstiline väärtus, kui tal seda oli, kuid selle varasem seotus pettuse-võltsinguga, mis kuulub teise, kõlbelisse väärtussfääri, ei unune, vaid saab väärilise hinnangu. 1261

35 Järeletehtu hind ja väärtus Toon ühe, minu meelest ilmeka näite müstifikaatori silmapaistva kunstiande ja selle ande realiseerimise näotute motiivide kooseksisteerimisest aastal vahistati Hollandis kunstnik Han Antonius van Meegeren. Teda süüdistati selles, et ta oli miljoni kuldna eest müünud riigimarssal Göringile suure hollandi kunstniku Vermeer van Delfti teose Kristus ja patune naine oma kodumaa rahvusliku aarde. Kaitstes end kollaboratsionismisüüdistuse vastu, tunnistas van Meegeren üles ühe teise kuriteo pilt, mille ta natsijuhile oli müünud, oli tegelikult ta enda maalitud võltsing. Ühtlasi tunnistas võltsija, et peale Göringile müüdud pildi oli ta maalinud veel viis Vermeeri, mis asusid Hollandi suurimates kunstimuuseumides, erakogudes ja kollektsioonides, samuti kaks Pieter de Hooghi pilti. Kuid esmaklassilised eksperdid olid kõik need maalid ehtsaks tunnistanud! Kohus mõistagi ei suutnud sellist ülestunnistust uskuda. Ja kohtust võib aru saada. Meenutas olukord oma struktuurilt ju tuntud koolianekdooti. Õpetaja kutsub välja isa, kelle poeg on tunnis küsimusele Kes kirjutas Jevgeni Onegini? vastanud: Ausõna, mina ei teinud! Isa on nördinud ja ütleb õpetajale: Annan talle kindlasti naha peale. Aga järsku ta tõepoolest ei kirjutanud seda? Ainult et vastupidiselt õpilasele tunnistas van Meegeren üles, et just tema kirjutaski Jevgeni Onegini, s.o käesoleval juhul maalis Vermeeri pildi. Otsustati kasutada uurimiseksperimenti. Van Meegerenile anti võimalus range järelevalve all tõestada oma võimet teha järele šedöövreid. Ja ta lõi oma seitsmenda Vermeeri. See pilt ning varasemate Vermeeride ja Pieter de Hooghide väga hoolikas uurimine autoriteetse komisjoni poolt ei jätnud enam kahtlust, kes on nende tõeline autor aastal mõisteti van Meegerenile aastane vanglakaristus, kuid mitte kollaboratsionismi, vaid võltsimise eest. 8 Van Meegeren pälvis õigusega suure falsifikaatori nime. Kaks motiivi olid ajendanud ta paarikümneaastast võltsijakarjääri, mis eeldas 17. sajandi meistrite kogu maalitehnika ja ajastu enese üksikasjalikku tundmist. Üheks motiiviks oli see, et kunstniku 8 Lähemat ülevaadet van Meegereni tegevusest vanade meistrite teoste võltsimise alal vt rmt-s Libman, Ostrovski (1966: 63 81) Leonid Stolovitš anne polnud leidnud ühiskonnalt tunnustust. Maališedöövrite nii osavaks võltsimiseks oli tarvis harukordset kunstiannet ning seda van Meegerenil kahtlemata oli. Tema müstifitseeritud piltidel on ka tänapäeval iseseisev väärtus, neid talletavad hoolsalt soliidsed muuseumid. Ligi 50 aastat pärast van Meegereni surma korraldati näitusi, kus tema pseudo-vermeere eksponeeriti kõrvu ehtsatega. Oma ehedal kujul ei saavutanud van Meegereni anne kummatigi ei publiku ega kriitikute tunnustust: ta enese maalidel mingit menu polnud. Van Meegereni müstifikatsioonide teiseks motiiviks ja tõukejõuks aga oli püüe rikastuda ning siin oli ta üpriski edukas. Ent selle kunstivälise motiivi järgimise edukus osutus sõltuvaks müstifikatsiooni petturlikust poolest. On kõnekas, et pärast võltsijast kunstniku enesepaljastust ja surma (ta suri ootamatult aasta lõpus Amsterdami vanglas, juba pärast oma võrdlemisi leebe kohtuotsuse väljakuulutamist) ei andnud tema võltsitud piltide hinda oksjonil kuidagi võrrelda selle hiigelhinnaga, mis nende eest oli makstud siis, kui neid veel originaalideks peeti. 6. Võltsija tegevuse kunstiväliseid motiive ja sotsiaalset konteksti iseloomustavad esteetika- ja kunstivälised väärtused ja ebaväärtused. Pettus kui niisugune on moraalselt taunitav nähtus, kuid selle taunitavuse määr võib olla erisugune. Üks asi on näiteks lugeja eksitusse viimine kirjandusteose autori ja loomisaja suhtes, mis ei too lugejale ainelist kahju ega takista teose kunstilist tajumist. Müstifikatsioon pole mitte üksnes suuteline väärtusi müstifitseerima ja võltsima, vaid ka oma vahenditega tõelisi kunstiväärtusi looma. Teine asi on kuulsate kunstnike pilte võltsides muuseumidelt või kunstikogude omanikelt sisuliselt raha välja petta, olgu võltsing ise sealjuures kui tahes oskuslik. Lugu van Meegereni võltsingutega näitab mu meelest hästi, et võltsing võib ühtlasi olla kunstiliselt andekas müstifikatsioon ning järelikult on müstifikatsioon ja pettusel rajanev võltsing kaks täiesti ühitatavat asja erinevalt geeniusest ja kuriteost. Kuid sealjuures on müstifikaator võimeline looma tõeliselt kunstilisi väärtusi enamasti siis, kui ta loob fiktiivse või anonüümse auto- 1263

36 Järeletehtu hind ja väärtus ri kuju, nagu Macphersoni-Ossiani, Chattertoni, Dvùr Králové käsikirja, Mérimée jt puhul, sest isegi andekas müstifikatsioon reaalselt eksisteeriva autori loomingust jääb ikkagi vaid imitatsiooniks, juba olemasoleva loomingu stilisatsiooniks, ega kätke uue ja algupärase kujundi loomist. Fiktiivse või anonüümse autori kuju loomisel võimendub kummastusefekt (Viktor Šklovski), mis rikastab esteetilist taju. Stilisatsiooni puhul aga, kui ta pole paroodiline, see efekt kaob. Mõnd tuntud autorit matkides võib müstifikaator suuta varustada oma imitatsiooni tolle autori nime maagiaga, kuid ainult senikauaks, kui müstifikatsioon paljastatakse. Pärast seda saab temast üks leitnant Schmidti poegadest. Tunnustamata anne on paljudel juhtudel olnud motiiviks, mis on tõuganud müstifikaatoreid otsima oma võimekusele väärilist kinnitust ümberkehastumisest teiseks luuletajaks, kirjanikuks, kunstnikuks. Ossiani looja Macphersoni esimest avaldatud teost, kuuest laulust koosnevat tragöödiat Mägilane, oli tabanud ebaedu. Kui Prantsuse Akadeemia ja ajakirjad olid ära põlanud Paul Desforges-Maillard i luuletused, avaldas too aastal luulekogumiku olematu poetessi mademoiselle Malcrais de la Vigne i nime all. Ernest de Calonne, kes aastate teisel poolel kirjutas Molière i eest uuesti tolle kaduma läinud näidendi Armunud arst, otsis abi müstifikatsioonilt pärast seda, kui teater Odéon polnud vastu võtnud tema tragöödiat, mis kõneles vanade roomlaste elust. Jelizaveta Dmitrijeva kehastus ümber Cherubina de Gabriaciks pärast seda, kui ajakirja Apollon toimetaja Sergei Makovski ta enese värsid tagasi oli lükanud. Ja ka van Meegereni müstifikaatorlus, nagu veendusime, oli ajendatud ta kunstiande ilmsest alahindamisest. Kuid müstifikaatori loomingu eripära mõistmisel on kõnekad veel mõned asjaolud. Müstifikatsioon ei paku üksnes hüvitust tunnustamata või vähetunnustatud ande eest, vaid sageli avaldubki see anne täiel määral just müstifikatsiooni kaudu. Näiteks peale Ossiani laulude ei paistnud Macpherson silma millegi kunstiliselt tähelepanuväärsega. Pärast neid avaldas ta uurija sõnutsi vaid väga keskpärase Iliase-tõlke. Mis aga puutub Ossiani-eelsesse traagilisse poeemi Mägilane, siis näitas see autorit täiesti andetuna. Seega maailma kirjanduslukku läks andetu poeemi Leonid Stolovitš Mägilane autor oma silmapaistva müstifikatsiooniga (Lann 1930: 84, 92). Sama lugu oli Desforges-Maillard iga. Olematu Malcrais de Vigne i luulekogu nautis suurt menu (luuletajannale pühendas värsse isegi Voltaire). Kuid Desforges-Maillard i enda värssidel puudus igasugune väärtus; kriitika ei lakanud seda rõhutamast, kui Desforges oli oma müstifikatsiooni avalikuks teinud (sealsamas: 193). Pärast Armunud arsti, mille lugejaskond ja teatripublik vaimustusega vastu võtsid, kirjutas Calonne veel mitu näidendit, millest kaht lavastati isegi Pariisis. Ometi polnud neist ühelgi erilist edu. Armunud arsti andekas autor osutus keskpäraseks dramaturgiks (sealsamas: 119). Kui müüt Cherubina de Gabriacist lakkas olemast, siis Jelizaveta Dmitrijeva, kes selle Maksimilian Vološini algatusel oli loonud, kirjutas Viktor Manuilovi hinnangul endiselt häid värsse, ent kui Makovski avaldas need Apollonis kõrvu juba paljastatud Cherubina omadega, siis oli ilmselge, et Dmitrijeva luule sellest naabrusest ei võitnud. Ta oli end leidnud Cherubina kujus ja see fantaseeritud eluhoiak oli andnud talle rohkem ainet eredate, kordumatute luuletuste loomiseks (vt Vološin 1988: 759). Asi pole muidugi ainult selles, et kui van Meegereni müüdud Vermeeri maalide tegelik autorsus oli tuvastatud, siis nende turuhind järsult langes. See hind pole sugugi alati vastavuses isegi majandusliku väärtusega ega näita mõistagi tõelist, kõige vähem esteetilist ja kunstilist väärtust. Ent oli täiesti selgeks saanud, et van Meegereni kunstnikunatuur polnud ilmutanud end mitte ta enese maaliloomingus, vaid andekas müstifikatsioonis. Mõistagi võib müstifikaator olla ühtlasi väga andekas ja algupärane kirjanik või kunstnik. Piisab, kui meenutada Mériméed. Kuid mulle näib, et esitatud võrdlusnäited müstifitseeritud ja müstifitseerimata loomingust lubavad teha teatud järeldusi kunstilise müstifikatsiooni iseärasuste kohta. Igasugune kunstilooming eeldab mängulist elementi, loob mängiva näivuse, nagu Kant seda nimetas. Kunstilooming eeldab ümberkehastumisvõimet, mis ilmekalt avaldub näitlejamängus, ilukirjandusliku tõlke kunstis, lüürilise mina loomisel. Selles mõttes sisaldab igasu

37 Järeletehtu hind ja väärtus gune kunstilooming endas müstifikatsiooni. Kuid kunstiline müstifikatsioon selle sõna kitsas tähenduses on niisuguse ümberkehastumisvõime äärmuslikuks astmeks, kus ei looda enam mitte üksnes olematuid tegelasi, vaid ka olematu autor, keda pakutakse välja kui reaalset. Müstifikatsioon loob müüdi ja see müüt on suuteline tiivustama loomingut. Müütiline teine mina on mõnikord suuteline korda saatma seda, milleks esimene mina võimeline pole. Kuid see müütilise mina tavatu loomejõud saavutatakse valetamiskuradiga sõlmitava lepingu teel, mis võib kaasa tuua traagilisi kollisioone kunstniku hingeilmas. Aga kui müstifikatsiooni ilmsikstuleku järel skandaalikära vaibub ja tolm maha langeb ning vale lahkub oma, nagu rahvas ütleb, lühikestel jalgadel, siis ei selgu mitte üksnes, kes on kes, vaid ka mis on mis. Pärast vale aheraine väljasõelumist jäävad kunstiliste väärtuste terad ja vahel isegi terved kangid. Ning siis saab näivusest, mis pakkus end välja tõe pähe, tõelise kunsti mängiv näivus. Dmitri Lihhatšovi arvates ei saa küsimust võltsingute moraalsest küljest tõusta, kui võltsing seab endale müstifikatsiooni kunstilised ülesanded (J. Macpherson, P. Mérimée jt) (Lihhatšov 1961: 150). 7. Teine lugu on siis, kui müstifikaator ei sõlmi lepingut mitte üksnes valetamis-, vaid ka provokatsioonikuradiga. Ajalugu tunneb palju valedokumente. Seda tüüpi müstifikatsiooni väärtus ja hind oleneb nii selle loojate sotsiaal-poliitilisest kavatsusest ja tagamõttest kui ka reaalsest mõjust inimeste teadvusele. Sellest aspektist nähtuna saab selgemaks niisuguste võltsavastuste nagu 19. sajandi lõpus fabritseeritud ja 20. sajandi algul publitseeritud Siioni tarkade protokollid väärtuseline tähendus. See provokatsiooniline võltsing paljastati veenvalt. Isegi keiser Nikolai I põlgas seda poliitilistel eesmärkidel kasutamast. Ometi levisid Protokollid kogu 20. sajandi jooksul laialdaselt paljudes maades, eriti Hitleri-Saksamaal (Mein Kampf is viitab Hitler neile kui suurepärasele tõendile juudi hädaohust ), kus neist sai üks tähtsamaid põhjendusi juudiküsimuse lõplikuks lahendamiseks. On kõnekas, et selle üpris jämedalt valmistatud võltsingu publitseerijatele ja levitajatele enestele oli dokumendi ehtsus, 1266 Leonid Stolovitš mida nad küll igati kuulutasid, tegelikult teisejärgulise tähtsusega. Näiteks kui kirjanikult ja müstikult Sergei Niluselt, kes aastal avaldas oma variandi Protokollidest, otse küsiti, kas pole mitte tegu talle ette söödetud võltsinguga, vastas ta: Oletame, et Protokollid pole ehtsad. Kas ei või Jumal ikkagi nende kaudu paljastada sepitsetavaid korratusi? Osutus ju prohvetiks ka Piileami eesel! Jumal paneb ka valetaja tõtt kuulutama (vt Cohn 1990: 55). Ja peaaegu sajand hiljem teatab avameelselt Aleksandr Aratov, kes Protokollid (Sergei Niluse teksti aluseks võttes) taas avaldab kui ühe 20. sajandi kõige skandaalsema dokumendi, mis tema ja ta mõttekaaslaste arvates selgitab juutide maailmavalitsemise põhjusi : Meile pole tänapäeval tähtis, kes konkreetselt on selle juutide maailmavalitsemisprogrammi autor. Pole isegi eriti tähtis see, kas Protokollid on võltsing või ei. Tähtis on, millise piinliku täpsusega Siioni tarkade plaane ellu viiakse! (Protokollid : 2, 4). Sotsiaal-kõlbeline hinnang sellele dokumendile jääb paratamatult sõltuvaks sellest, kuidas tema fabritseerijate ja propageerijate plaane ellu rakendati, eriti holokausti ajal. Kuid kas ei anna Protokollide lai levik tunnistust sellest, et neil ikkagi on kunstilist või äärmisel juhul esteetilist väärtust? Nende lähem tundmaõppimine näitab, et niisugused väärtusomadused neil puuduvad aastate alguses selgus, et Protokollide tekst kujutab endast suuresti plagiaati nii esteetiliselt kui poliitiliselt tõepoolest säravast pamfletist Machiavelli ja Montesquieu dialoog põrgus, mille autoriks on prantsuse jurist Maurice Joly ja mis oli ilmunud aastal. Sellest dialoogist on näpatud kaks viiendikku Protokollide tekstist! Üheksa protokolli on poolenisti maha kirjutatud, mõned kolmveerandi ulatuses, 7. protokoll aga peaaegu tervenisti (vt Cohn 1990: 29 ja ). Kuid Joly pamflett oli sihitud Napoleon III despotismi vastu. Protokollide fabritseerija (on kindlaks tehtud, et selle dokumendi loomisel oli tähtis algatajaroll Pjotr Ratškovskil, kes aastail juhatas Pariisis Vene impeeriumi salapolitsei välisosakonda) muutis pamfleti ideelist suunitlust ja rajas oma kompilatsiooni ideele üleilmsest juudi vandenõust, müüt millest oli käibel juba mitmetes maades. Protokollid materialiseerisid selle müüdi ja andsid tõuke tema edasisele levikule. Neile aga, kes olid selle müüdi võimuses, 1267

38 Järeletehtu hind ja väärtus polnud võltsijate kirvetööl sisulist tähtsust, kuna oli see ju mõeldud vaid õigustama timukakirvest. 8. Ajalugu on tulvil võltsinguid, mis on loodud sooviga teda kas paremaks või halvemaks muuta. Juba ühel kristluse filosoofilistest eelkäijatest, Philonil Aleksandriast oli põhjust väita: Ei ole midagi, mida poleks võltsitud. Antiikmaailmas, mis jäädvustas oma sündmusi käsikirjades, ei teadnud alati piiri reaalsuse ja müüdi vahel ega tundnud veel autoriõigust, olid müstifikatsioonid harilik nähtus. Ja on ju ka uus- ja uusimal ajal olnud valedokumente, võltsinguid, mahavaikimisi enam kui küllaga. Eriti seal ja siis, kus ja kui ajalugu on käsitatud kui minevikule kohaldatud poliitikat. Kuna poliitika aga on paratamatult muutlik, kujuneb sel moel riigi minevikki ennustamatuks, nagu üks aforism ütleb. Mul on meeles ajalootund koolis üsna sõja lõpupäevilt, kus õpetaja püüdis meid veenda, et mingit minevikusündmust (ei mäleta enam, millist) ei tohi nüüd tõlgendada nii, nagu seda oli teinud juba aegunud õpik, vaid teistmoodi patriootiliselt. Ja kui üks mu klassikaaslastest seepeale hüüatas: Tähendab ka vana ajalugu võib muutuda!, siis visati ta lihtsalt klassist välja. Aga kahtlejatele leidus ka karmimaid karistusi. Teisest küljest ei anna müstifikatsioonide ja võltsingute rohkus veel alust pidada kõiki ajaloodokumente ja -tõendeid fiktsiooniks, nagu arvavad matemaatikud Mihhail Postnikov ja Anatoli Fomenko, kes on ses suhtes narodovolets Nikolai Morozovi 9 9 Narodnikust revolutsionäär, loodusteadlane ja kirjanik Nikolai Morozov ( ) üritas eelkõige astronoomilise andmestiku tõlgendamise jm kaudu tõestada, et enamik sellest, mida tunneme antiikajaloo ja -kirjandusena, rajaneb kõige varem 14. sajandil fabritseeritud müstifikatsioonidel. Mihhail Postnikov ja Anatoli Fomenko on jätkanud üldajaloo kronoloogia samalaadset radikaalset revideerimist, rakendades astronoomiaandmestikule ja kultuuritekstidele matemaatilise statistika meetodeid. Vt nt ka M. Postnikov, A. Fomenko, Novye metodiki statistiqeskogo analiza narrativno-cifrovogo materiala drevneĭ istorii. Semiotika. Trudy po zna Leonid Stolovitš mõttekaaslased ja järelkäijad (vt ptk Kronoloogia pööramine pea peale rmt-s Tšernjak 2000: ). Ent eks ole müstifikatsioonid ja võltsingudki osa ajaloost! Jah, kuid see on teine ajalugu, mitte reaalne, vaid kujuteldav ajalugu, täpsemini ajaloolise kujutlusvõime enese ajalugu. Jefim Tšernjaki täpse formuleeringu järgi saab edu korral võltsingust üldajaloo virtuaalne fragment, nurjumise korral osake müstifikatsioonide reaalsest ajaloost (sealsamas: 304). Dmitri Lihhatšov on märkinud: võltsing on samasugune ajaloomälestis nagu iga teinegi, kuid valmistatud erilisel eesmärgil. Ta arvab, et küsimust võltsingute moraalsest küljest tuleb käsitleda rangelt ajaloolisest aspektist. Sealjuures on ajaloolane kohustatud olema leppimatu oma kaasaegsete võltsingute vastu, võltsijad ise aga tuleb tuua avalikkuse kohtu ette (Lihhatšov 1961: 148, 150). Iidsetest aegadest peale lohiseb tuntud nimede järel neile omistatud teoste loor. Silmapaistvad klassikalised filoloogid kahtlevad koguni Aischylose Aheldatud Prometheuse autorsuses, ehkki see on avaldatud kõigis tema tragöödiakogumikes. Maailma muuseumides ja erakogudes on tallel hulganisti võltsšedöövreid. Üks anekdoot väidab (ja sellel on ka oma varjatud põhjused), et prantsuse kunstnik Camille Corot olevat maalinud 3000 pilti ja neist müüdud Ameerikasse. Kirjandus- ja filosoofiaklassikute teostekogude väljaandjad on sageli sunnitud eraldama seal omaette alaosa teoste tarvis, mida neile klassikutele on omistatud. Filoloogide ja tekstoloogide üks tähtsamaid ülesandeid on terad sõkaldest eraldada. Ja sugugi mitte alati pole see lihtne. Niisuguse sõelumistöö eeskujulikuks näiteks võib pidada Juri ja Mihhail Lotmani uurimust Jevgeni Onegini kümnendast peatükist. Autorid võrdlevad üksikasjalikult Puškini teksti selle publikatsiooni tekstiga, mida pakuti välja Jevgeni Onegini kümnenda peatükina, teevad publikatsiooni statistilise analüüsi, vaatlevad eri ajalooliste parameetrite põhjal tema struktuuri, ta sisu laadi ja kümnenda peatüki asukohta romaani süžees ning jõuavad järeldusele, et publitseeritud tekst pole ehtne. Kuid nentides, kovym sistemam. 15. Tipologi kulьtury. Tartu, 1982, lk Tlk. 1269

39 Järeletehtu hind ja väärtus et tekst on valminud aastatel või aastate alguses, ei rutta nad eitama selle publitseerimise kasulikkust: pseudopuškiniaana ajalugu on osa puškiniaana ajaloost, imitatsioon on alati retseptsioonimälestis ja kuulub juba seeläbi ajalukku. Käesoleval juhul on autoriks olnud ilmselt erudeeritud inimene, kellel pole puudunud luuleanne ning kes mitmel juhul [---] on ilmutanud säravat teravmeelsust (Lotman, Lotman 1993: 245). Ent avaldades seda, mida võib nimetada apokrüüfiks, ei tohiks tavalugejat eksitusse viia ega asendada suurt luuletajat salamahti tema olgu või andeka jäljendajaga. Niisiis on müstifikatsioonidel olemas ajalooline väärtus, kuid see on just nimelt müstifikatsiooni ajalooline väärtus, väärtus, mis tuleb ilmsiks tegeliku ajaloolise reaalsuse kontekstis. See teeb müstifikatsioonist ajalooliselt motiveeritud kõlbelis-moraalse hinnangu objekti. Kunstilistel müstifikatsioonidel, nagu öeldud, võib olla kunstiline väärtus, mida on täiel määral võimalik hinnata siis, kui neilt on võetud fiktiivsuse, petliku näivuse nimbus ning sellest on saanud tõelise kunsti mängiv näivus. Kirjandus C o h n 1990 = Norman Kon. Blagoslovenie na genocid. Mif o vsemirnom zagovore evreev i Protokolah sionskih mudrecov. Moskva: Progress D m i t r i j e v 1985 = L. A. Dmitriev. Literaturna sudьba Slova o polku Igoreve. Slovo o polku Igoreve. Leningrad: Sovetskiĭ pisatelь F e u e r b a c h 1955 = L dvig Feĭerbah. Izbrannye filosofskie proizvedeni. Moskva G a b r i a c 1999 = Q. de Gabriak, Ispovedь. Moskva: AGRAF G u l õ g a 2000 =A. V. Gulyga. Зstetika v svete aksiologii. P tьdes t let na Volhonke. Sankt-Peterburg: Aleteĭ K l i m e n j u k 1999 =Nikolaĭ Klimen k. Mistifikaci kak priem. Novoe literaturnoe obozrenie, 3, s L a n n 1930 = Evgeniĭ Lann. Literaturna mistifikaci. Moskva Leningrad: Gosudarstvennoe izdadelьstvo L i b m a n, O s t r o v s k i 1966 = M. Libman, G. Ostrovskiĭ. Poddelьnye xedevry. Moskva: Sovetskiĭ hudoжnik 1270 Leonid Stolovitš L i h h a t š o v 1961 = D. S. Lihaqev. K voprosu o poddelkah literaturnyh pam tnikov i istoriqeskih istoqnikov. Istoriqeskiĭ arhiv, 6, s. 150 L o s s k i 1991 = Vl. Losskiĭ, Oqerk mistiqeskogo bogoslovi Vostoqnoĭ cerkvi. Mistiqeskoe bogoslovie. Kiev: Putь k istine L o t m a n, L o t m a n 1993 =. M. Lotman, M.. Lotman. Vokrug des toĭ glavy Evgeni Onegina.. M. Lotman, Izbrannye statьi v treh tomah. T. III. Tallinn: Aleksandra M a n d e l š t a m 1990 = Osip Mandelьxtam. Soqineni v dvuh tomah. Moskva: Hudoжestvenna literatura P r o t o k o l l i d = Protokoly sionskih mudrecov. V priloжeniikatehizis russkogo evre. Moskva: Russka Pravda P u š k i n 1981 = A. S. Puxkin. Sobranie soqineniĭ v des ti tomah. T. VI. Moskva S t o l o v i t š 1999 = L. N. Stoloviq. Filosofi. Зstetika. Smeh. S.-Peterburg Tartu T š e r n j a k 2000 =E. Qern k. Prizraqnye stranicy istorii. Moskva: Ostroжьe V o l o š i n 1988 = Maksimilian Voloxin. Liki tvorqestva. Leningrad: Nauka LEONID STOLOVITŠ (sünd. 1929) on filosoof ja esteetik, filosoofiadoktor (1966), Vene Humanitaarteaduste Akadeemia (Peterburis) liige. Olnud a-st 1953 TÜ filosoofiaõppejõud, a-st 1967 professor, a-st 1994 emeriitprofessor. Avaldanud Akadeemias artikli Naeru metafüüsikast (1999, nr 7, lk ). 1271

40 PIIRE ÜLETADES Kvantgravitatsiooni transformatiivse hermeneutika suunas Alan D. Sokal Tõlkinud Anto Unt Distsipliinidevaheliste piiride ületamine [---] [on] õõnestav ettevõte, sest see rüvetab omaksvõetud tajumisviiside pelgupaiku. Kõige enam kindlustatud piiride hulka on kuulunud piir loodus- ja humanitaarteaduste vahel. Valerie Greenberg (1990: 1) Võitlus selle eest, et muuta ideoloogia kriitiliseks teaduseks, toimub aluselt, kus teaduse ja ideoloogia kõigi eelarvamuste kriitika peab olema teaduse ainus absoluutne printsiip. Stanley Aronowitz (1988b: 339) Leidub palju loodusteadlasi, iseäranis füüsikuid, kes endiselt keelduvad tunnistamast, et sotsiaalse ja kultuurilise kriitikaga seotud distsipliinidel võiks nende uurimistöö tarvis olla pakkuda midagi enamat kui üksnes teisejärgulist. Veelgi vähem on nad valmis ELLA MÄTIK Transgressing the Boundaries: Towards a Transformative Hermeneutics of Quantum Gravity. Social Text, 1996, 46/47, pp Avaldame autori loal. Samal teemal vt ka Akadeemia järgmine nr (7, 2004)

41 Piire ületades omaks võtma ideed, et nende maailmavaate alused tuleks sellise kriitika valguses üle vaadata või ümber ehitada. Pigem klammerduvad nad valgustusest saadik pikka aega Lääne intellektuaalse maailmavaate üle valitsenud dogma külge, mille võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: on olemas välismaailm, mille omadused ei sõltu ühestki konkreetsest inimesest ega õigupoolest ka mitte tervest inimkonnast; need omadused on kodeeritud igavestesse füüsikaseadustesse; ja inimesed võivad neid seadusi usaldusväärselt, ehkki ebatäiuslikult ja esialgselt tundma õppida, tuginedes objektiivsetele protseduuridele ja epistemoloogilistele kitsendustele, mida kirjutab ette (niinimetatud) teaduslik meetod. Ent sügavad kontseptuaalsed nihked kahekümnenda sajandi loodusteadustes on õõnestanud seda kartesiaanlik-newtonlikku metafüüsikat (Heisenberg 1958; Bohr 1963); ümberhindavad uuringud teaduse ajaloost ja filosoofiast on selle usaldusväärsusele veelgi kahtlust heitnud (Kuhn 1970; Feyerabend 1975; Latour 1987; Aronowitz 1988b; Bloor 1991); ja kõige viimasel ajal on feministlikud ning poststrukturalistlikud kriitikud demüstifitseerinud Lääne valitseva teadusliku praktika peamise sisu, paljastades objektiivsuse fassaadi taga peituva domineerimisideoloogia (Merchant 1980; Keller 1985; Harding 1986, 1991; Haraway 1989, 1991; Best 1991). Niisiis on saanud üha ilmsemaks, et füüsikaline reaalsus pole põhiolemuselt sugugi vähem sotsiaalne ja keeleline konstrukt kui seda on sotsiaalne reaalsus ; et teaduslik teadmine, kaugel objektiivsusest, peegeldab ja kodeerib ideoloogiaid ja võimusuhteid, mis valitsevad teda loonud kultuuris; et teaduse pretensioonid tõele sõltuvad vältimatult teooriatest ja osutavad iseendale; ja et järelikult teadusliku kogukonna diskursus ei pälvi oma vaieldamatule väärtusele vaatamata privilegeeritud epistemoloogilist staatust, võrreldes hegemooniavastaste narratiividega, mis pärinevad dissidentlikest või marginaalsetest kogukondadest. Erinevate rõhuasetustega võib neid väiteid jälgida Aronowitzi analüüsis kultuurilisest kangast, mis lõi kvantmehaanika (Aronowitz 1988b: eriti ptk 9 ja 12); Rossi arutluses vastandlikest diskursustest postkvantteaduses (Ross 1991: sissejuhatus ja ptk 1); Irigaray ja Haylesi sookoodi eksegeesis vedelike mehaanikas (Irigaray 1985; Hayles 1992); ja Hardingi kõikehõlmavas sooideoloogia kriitikas, 1274 Alan D. Sokal mis on aluseks loodusteadustele üldiselt ja füüsikale sealhulgas (Harding 1986: eriti ptk 2 ja 10; Harding 1991: eriti ptk 4). Minu eesmärgiks on viia need sügavad analüüsid sammu võrra kaugemale, võttes arvesse viimaseid saavutusi kvantgravitatsioonis, populaarseks saanud füüsikaharus, kus Heisenbergi kvantmehaanika ja Einsteini relatiivsusteooria on korraga nii sünteesitud kui ületatud. Kvantgravitatsioonis, nagu me peagi näeme, lakkab aegruumiline kontiinum eksisteerimast objektiivse füüsikalise reaalsusena; geomeetria saab relatsiooniliseks ja kontekstuaalseks; ja eelneva teaduse kõige põhimisemad kontseptuaalsed kategooriad sealhulgas eksistents ise muutuvad problemaatiliseks ja suhteliseks. Sellel kontseptuaalsel revolutsioonil, nagu ma näitan, on sügavad järelmid tulevase postmodernistliku ja vabastava teaduse jaoks. Minu käsitlus on järgmine. Kõigepealt annan põgusa ülevaate mõnedest filosoofilistest ja ideoloogilistest küsimustest, mille on esile toonud kvantmehaanika ja klassikaline üldrelatiivsusteooria. Seejärel visandan areneva kvantgravitatsiooni piirjooned ja arutlen mõningate selle püstitatud kontseptuaalsete küsimuste üle. Lõpuks kommenteerin nende teaduslike arengute kultuurilisi ja poliitilisi järelmeid. Tuleb rõhutada, et käesolev artikkel on esialgne katsetus; ma ei pretendeeri kõigi püstitatud küsimuste vastamisele. Minu eesmärk on pigem juhtida lugejate tähelepanu neile olulistele arengutele füüsikateaduses ja visandada, nii hästi kui ma suudan, nende filosoofilised ja poliitilised järelmid. Ma olen katsunud läbi ajada võimalikult vähese matemaatikaga; ent ma olen hoolikalt lisanud viiteid, kust huviline lugeja võib leida kõik asjassepuutuvad detailid. KVANTMEHAANIKA: MÄÄRAMATUS, KOMPLEMENTAARSUS, KATKEVUS JA VASTASTIKUNE SEOTUS Ma ei kavatse siinkohal laskuda ulatuslikku väitlusse kvantmehaanika kontseptuaalsete aluste üle (vt nt Jammer 1974; Bell 1987; Albert 1992; Dürr, Goldstein ja Zanghí 1992; Weinberg 1992: ptk IV; Coleman 1993; Maudlin 1994; Bricmont 1994). Piisab, kui öelda, 1275

42 Piire ületades et igaüks, kes on tõsiselt tutvunud kvantmehaanika võrranditega, nõustub Heisenbergi mõõdetud (andestage see sõnamäng) kokkuvõttega tema enda kuulsast määramatuse printsiibist: Me ei saa enam rääkida osakeste käitumisest, mis ei sõltuks vaatlusprotsessist. Lõppjäreldusena ei käsitle kvantteoorias matemaatiliselt formuleeritud loodusseadused enam mitte elementaarosakesi endid, vaid meie teadmisi nende kohta. Ega ole ka enam võimalik küsida, kas need osakesed eksisteerivad ajas ja ruumis objektiivselt. [---] Kui me räägime pildist, mis on meie aja täppisteadusel loodusest, siis ei pea me silmas mitte niivõrd pilti loodusest kui pilti meie suhetest loodusega. [---] Teadus ei seisa enam objektiivse vaatlejana looduse vastas, pigem näeb ta ennast tegelasena inimese [sic] ja looduse vahelises vastasmängus. Teaduslik analüüsi, seletamise ja klassifitseerimise meetod on saanud teadlikuks oma piiridest, mis tulenevad asjaolust, et teadus muudab oma vahelesegamisega uurimisobjekti ja kujundab selle ümber. Teiste sõnadega, meetodit ja objekti ei saa enam lahus hoida. 1,2 Samas vaimus kirjutab Niels Bohr: 1 Heisenberg 1958: 15, 28 29, Heisenbergi rõhutus. Vt ka Overstreet 1980; Craige 1982; Hayles 1984; Greenberg 1990; Booker 1990 ja Porter 1990 kui näiteid relativistliku kvantteooria ja kirjanduskriitika vastastikku rikastavatest ideedest. 2 Kahjuks on amatöörfilosoofid Heisenbergi määramatuse printsiipi sageli vääriti tõlgendanud. Nagu Gilles Deleuze ja Félix Guattari (1994, ) selgelt osutavad: kvantfüüsikas ei väljenda Heisenbergi deemon mitte võimatust mõõta samaaegselt osakese kiirust ja asukohta, mille tingiks mõõtmise subjektiivne vahelesegamine mõõdetavasse, vaid mõõdetakse täpselt asjade objektiivset seisu, mis jätab osakese võimaliku asukoha aktualiseerimata, millega seoses sõltumatute muutujate arv väheneb ja eri koordinaatidel on sama tõenäosus. [---] Perspektivism ehk teaduslik relativism pole ealeski relatiivne subjekti suhtes: ta ei väljenda mitte tõe relatiivsust, vaid vastupidi, relatiivsuse tõde, see tähendab tõde muutujatest, järjestades seda vastavalt nende väärtustele, mida ta tuletab oma koordinaatsüsteemis [---] Alan D. Sokal Sõltumatut reaalsust selle harilikus füüsikalises tähenduses [---] ei saa omistada ei nähtustele ega vaatlevatele agentidele. 3 Stanley Aronowitz on veenvalt seostanud selle maailmavaate liberaalse hegemoonia kriisiga Kesk-Euroopas Esimese maailmasõja eelsetel ja järgsetel aastatel (Aronowitz 1988b: ). 4 Kvantmehaanika teiseks tähtsaks aspektiks on tema komplementaarsus- ja dialektikaprintsiip. Kas valgus on osake või laine? Komplementaarsus on arusaamine, et osake ja laine, ehkki teineteist välistavad, on sellegipoolest mõlemad tarvilikud nähtuse kirjeldamiseks. 5 Üldisemalt, nagu märgib Heisenberg: erinevad intuitiivsed pildid, mida me kasutame atomaarsete süsteemide kirjeldamiseks, on küll täiesti kohased kindlate eksperimentide puhul, kuid sellegipoolest üksteist välistavad. Nii võib näiteks Bohri aatomit kirjeldada kui väikesemõõtmelist planeedisüsteemi, keskel aatomituum, mille ümber tiirlevad elektronid. Ent teiste eks- 3 Bohr 1928, tsiteeritud teoses Pais 1991: Vt ka Porush 1989, kus leidub haarav analüüs sellest, kuidas teine rühm teadlasi ja insenere küberneetikud suutsid märkimisväärse eduga õõnestada kvantfüüsika kõige revolutsioonilisemaid järeldusi. Porushi kriitika peamiseks puuduseks on jäämine üksnes kultuurilisele ja filosoofilisele pinnale; tema järeldusi tugevdaks mõõtmatult majanduslike ja poliitiliste tegurite analüüs. (Näiteks jätab Porush mainimata, et insener-küberneetik Claude Shannon töötas tookordses telefonimonopolis AT&T.) Ma arvan, et hoolikas analüüs näitaks, et küberneetikute võit kvantfüüsika üle ja aastatel on suuresti seletatav küberneetika keskse rolliga lakkamatus kapitalistlikus püüdluses automatiseerida tööstuslikku tootmist, võrreldes kvantmehaanika marginaalse tööstusliku rolliga. 5 Pais 1991: 23. Aronowitz (1981: 28) on märkinud, et laine-osakese duaalsus muudab moodsa teaduse totaalsuse ihaluse vägagi problemaatiliseks: Füüsikasisesed erinevused aine laine- ja osakesteteooria vahel, Heisenbergi avastatud määramatuse printsiip, Einsteini relatiivsusteooria kõik need osutavad võimatusele jõuda ühtse väljateooriani, selliseni, kus erinevuse anomaaliat identsust postuleeriva teooria jaoks saaks lahendada ilma, et esitataks väljakutset teaduse enda eelarvamustele. Nende ideede edasiarendusi vt Aronowitz 1988a: ,

43 Piire ületades perimentide puhul on mugavam kujutleda, et aatomituuma ümbritsevad statsionaarsed lained, mille sagedus on iseloomulik aatomist lähtuvale kiirgusele. Lõpuks võime aatomit vaadelda keemia vaatepunktist. [---] Iga pilt on õigustatud, kui teda kasutada õiges kohas, kuid erinevad pildid on omavahel vastuolus ja seepärast me nimetame neid vastastikku komplementaarseks (Heisenberg 1958: 40 41). Ja taas Bohr: Ühe ja sellesama objekti täielikuks seletamiseks võib minna tarvis eri vaatepunkte, mis ei allu üheleainsale kirjeldusele. Rangelt võttes õigupoolest välistabki mis tahes mõiste teadlik analüüs selle mõiste vahetu rakendamise. 6 Siit aimuv postmodernistlik epistemoloogia ei ole muidugi mitte juhuslik. Sügavaid seoseid komplementaarsuse ja dekonstrukt- 6 Bohr 1934, tsiteeritud teoses Jammer 1974: 102. Bohr jõudis komplementaarsusprintsiibi analüüsi kaudu sotsiaalsete vaadeteni, mis oma aja ja koha kohta olid märkimisväärselt progressiivsed. Võtkem või järgmine katkend a loengust (Bohr 1958: 30): Võiksin teile meenutada, kuivõrd ümberpööratud on mehe ja naise roll teatud ühiskondades, mitte üksnes koduste ja ühiskondlike kohustuste osas, vaid ka käitumise ja vaimsuse osas. Kui ka paljud meist võiksid sellises olukorras esialgu peljata tunnistada võimalust, et on vaid saatuse kapriis, et nondel inimestel on oma eriline, meie omast erinev kultuur, siis on selge, et kõige väiksemgi sellekohane kahtlus tähendab selle eneseimetluse reetmist, mis on omane igale endassesulgunud inimkultuurile Alan D. Sokal siooni vahel on viimasel ajal selgitanud Froula (1985) ja Honner (1994) ning eriti põhjalikult Plotnitsky. 7,8,9 Kvantmehaanika kolmandaks aspektiks on diskreetsus ehk katkevus; nagu seda seletas Bohr: [kvantteooria] olemust võib väljendada nn kvantpostulaadi abil, mis omistab mis tahes atomaarsele protsessile olemusliku katkevuse või pigem individuaalsuse, mis on täiesti võõras klassikalistele teooriatele ja mida sümboliseerib Plancki mõjukvant (Bohr 1928, tsiteeritud teoses Jammer 1974: 90). 7 Plotnitsky See muljetavaldav töö selgitab ühtlasi lähedasi seoseid Gödeli formaalsete süsteemide mittetäielikkuse tõestamise ja Skolemi mittestandardsete aritmeetikamudelite konstrueerimise, nagu ka Bataille üldise majandusteooria vahel. Lähemaid arutlusi Bataille füüsika üle vt Hochroth Saaks tuua arvukalt teisi näiteid. Näiteks Barbara Johnson (1989: 12) ei viita otseselt kvantfüüsikale; ent tema dekonstruktsioonikirjeldus on kummastavalt täpne kokkuvõte komplementaarsusprintsiibist: Lihtsa kas... või... -struktuuri asemel on dekonstruktsiooni taotluseks arendada välja diskursus, mis ei ütle ei kas... või... ega nii... kui ka..., ega isegi mitte ei... ega..., ehkki ta samal ajal ei loobu neist loogikaist ka mitte täielikult. Vt ka McCarthy (1992) mõtlemapanevat analüüsi, mis esitab provotseerivaid küsimusi (mitterelativistliku) kvantfüüsika ja dekonstruktsiooni kaassüüst. 9 Lubage mul siinkohal esitada isiklikke mälestusi: viisteist aastat tagasi, kui ma olin doktorant, jõudsin oma relativistliku kvantväljateooria alastes uuringutes lähenemisviisini, millele panin nimeks de[kon]struktiivne kvantväljateooria (Sokal 1982). Loomulikult polnud mul tookord aimugi Jacques Derrida töödest filosoofia ja kirjandusteooria vallas. Tagantjärele võib siiski märgata rabavat sarnasust: minu tööd võib võtta kui uurimust sellest, kuidas neljamõõtmelises aegruumis paikneva skalaarse kvantvälja teooria ortodoksset diskursust (näiteks Itzykson, Zuber 1980, tehnilises keeles ϕ 4 4 renormaliseeritud häiritusteooria ) võib võtta kui tema enda ebausaldusväärsuse kinnitust, mis õõnestab tema enda väiteid. Hiljem on mu töö nihkunud teiste küsimuste juurde, mis valdavalt on seotud faasiüleminekutega; ent võib märgata subtiilset vastavust kahe valdkonna vahel, näiteks seoses katkevustega (vt Bohr 1928 ja märkus 54 allpool). Täiendavaid näiteid dekonstruktsioonist kvantväljateoorias vt Merz ja Knorr Cetina (1994). 1279

44 Piire ületades Pool sajandit hiljem on väljend kvantüleminek saanud meie igapäevase sõnavara sedavõrd lahutamatuks osaks, et me kasutame seda ilma tema füüsikateoreetilisele päritolule mõtlemata. Lõpuks näitab Belli teoreem 10 ja selle hiljutised üldistused (Greenberger et al. 1989, 1990; Mermin 1990, 1993), et siin ja praegu toimuv vaatlusakt võib mõjutada mitte üksnes vaadeldavat objekti nagu meile ütles Heisenberg, vaid ka kui tahes kaugel (ütleme näiteks Andromeeda galaktikas) olevat objekti. See nähtus mida Einstein nimetas kummituslikuks sunnib radikaalselt ümber hindama traditsioonilisi mehhanitsistlikke arusaamu ruumist, objektist ja põhjuslikkusest 11 ning võtma omaks alternatiivset maailmavaadet, milles universumit iseloomustavad selle osade omavaheline seotus ja holism, mida füüsik 10 Bell 1987: iseäranis ptk 10 ja 16. Vt ka Maudlin 1994: ptk 1, kus on selge ülevaade, mis ei eelda keskkooli algebrast enamaid eriteadmisi. 11 Aronowitz (1988b: 331) on teinud provokatiivse tähelepaneku, mis puudutab mittelineaarset põhjuslikkust kvantmehaanikas ja selle seoseid aja sotsiaalse konstruktsiooniga: Lineaarne põhjuslikkus eeldab, et põhjuse ja tagajärje vahelist seost saab väljendada ajalise järgnevuse funktsioonina. Tänu viimasel ajal toimunud arengule kvantmehaanikas võime väita, et on võimalik teada tagajärgi, millel puuduvad põhjused; metafoorselt väljendudes võivad tagajärjed ennetada põhjusi, nii et me võime neid vastu võtta varem, kui leiab aset füüsikaline põhjus. Hüpotees, mis seab kahtluse alla meie tavapärase arusaama lineaarsest ajast ja põhjuslikkusest ning kinnitab aja ümberpööramise võimalikkust, kergitab ühtlasi küsimuse, mil määral ikkagi on aja noole kontseptsioon omane kõigile teaduslikele teooriatele. Kui need eksperimendid on edukad, siis muutub küsitavaks viis, kuidas kellaaeg on ajalooliselt konstitueeritud. Me oleme siis eksperimendi teel tõestanud seda, mida ammugi on kahtlustanud filosoofid, kirjandus- ja sotsiaalkriitikud: et aeg on osalt konventsionaalne konstruktsioon, mille tükeldamine tundideks ja minutiteks pärineb vajadusest tagada tootmisdistsipliin ning organiseerida ratsionaalselt ühiskondlikku tööd varasel kodanluse ajastul. Teoreetiline analüüs, mida on teinud Greenberger et al. (1989, 1990) ja Mermin (1990, 1993), pakub selle nähtuse kohta rabavaid näiteid; vt Maudlin 1994, kus leidub põhjuslikkusest ja ajalisusest tulenevate implikatsioonide üksikasjalik analüüs Alan D. Sokal David Bohm on nimetanud varjatud korraks. 12 Nende kvantmehaaniliste tõdemuste New Age ilikud tõlgendused on küll oma õigustamatute spekulatsioonidega sageli rappa läinud, kuid selle argumendi üldist usaldusväärsust ei saa salata. 13 Bohri sõnadega: Plancki avastatud elementaarne mõjukvant [---] ilmutas meile aatomifüüsikat iseloomustava terviklikkuse, mis läheb palju kaugemale iidsest aine jagamatuse ideest. 14 KLASSIKALISE ÜLDRELATIIVSUSTEOORIA HERMENEUTIKA Newtonlikus mehhanitsistlikus maailmavaates on absoluutne aeg ja absoluutne ruum teineteisest lahus. 15 Einsteini erirelatiivsusteoorias (1905) kaob vahetegemine aja ja ruumi vahel: on vaid üks neljamõõtmeline aegruum, ning see, kuidas vaatleja tajub ruumi ja aega, oleneb tema enda liikumisolekust. 16 Hermann Minkowski tuntud sõnade kohaselt: 12 Bohm Lähedaste seoste üle kvantmehaanika ja vaimu-keha probleemi vahel arutletakse teoses Goldstein 1983: ptk 7 ja Mahuka kirjanduse hulgast võib soovitada Capra raamatut (1975) selle teadusliku korrektsuse ja jõukohasuse poolest mittespetsialistile. Lisaks on ka Sheldrake i raamat (1981), ehkki kohati spekulatiivne, üldiselt usaldusväärne. Osavõtlikku, ent kriitilist New Age i teooriate analüüsi vt Ross 1991: ptk 1. Capra töö kriitikat kolmanda maailma vaatepunktist vt Alvares 1992: ptk Bohr 1963: 2, rõhutus Bohri originaalis. 15 Newtonlik atomism käsitleb osakesi ajas ja ruumis hüpereraldatuna, jättes tagaplaanile nendevahelised seosed (Plumwood 1993a: 125); tõepoolest, ainus jõud, mida mehhanitsistlik raamistik lubab, on kineetiline energia liikumise energia kokkupuutest, kõiki teisi jõudusid, kaasa arvatud kaugmõju, peetakse okultseks (Mathews 1991: 17). Newtonliku mehhanitsistliku maailmavaate kriitikat vt Weil 1968: eriti ptk 1; Merchant 1980; Berman 1981; Keller 1985: ptk 2 ja 3; Mathews 1991: ptk 1 ja Plumwood 1993a: ptk Tavalise õpikuteksti seletuse kohaselt on erirelatiivsus seotud koordinaatteisendusega, mis seob omavahel kaht ühtlases relatiivses liikumises olevat taustsüsteemi. Ent see on eksitav lihtsustamine, nagu on osutanud Latour (1988): 1281

45 Piire ületades Seega on ruum ja aeg eraldi võetuna määratud kahvatuma pelkadeks varjudeks ning vaid nende kahe teatud ühend säilitab sõltumatu reaalsuse. 17 Sellegipoolest jääb Minkowski aegruumi aluseks olev geomeetria absoluutseks. 18 Alles Einsteini üldrelatiivsusteoorias (1915) leiab aset radikaalne kontseptuaalne läbimurre: aegruumi geomeetria muutub sõltuvaks ja dünaamiliseks, kodeerides endas gravitatsioonivälja. Kuidas on võimalik teada, kas rongis tehtud katset kukkuva kiviga saab panna kokku langema sellesama kivi kukkumisega vaadelduna raudteetammilt? Kui on olemas vaid üks või ehk ka kaks taustsüsteemi, siis ei ole võimalik leida mingit lahendit, sest rongis olnud mees väidab, et ta vaatleb sirgjoont ja raudteetammil olnud mees, et see on parabool. [---] Einsteini lahenduseks on vaadelda kolme tegelast: üks on rongis, teine raudteetammil ja kolmas, autor [väljakuulutaja] või üks tema esindaja, on see, kes katsub kokku viia ülejäänud kahe edastatud kodeeritud vaatlused. [---] Ilma väljakuulutaja positsioonita (mis Einsteini esituses on varjatud) ja ilma arvutuskeskmete mõisteta ei ole Einsteini enda tehniline argument arusaadav (lk ja 35, originaali rõhutus). Lõpetuseks täheldab Latour teravmeelselt, ent täpselt, et ruumiline relatiivsus taandub väitele: mida rohkem vähemprivilegeeritud taustsüsteeme on kättesaadavad, redutseeritavad, akumuleeritavad ja kombineeritavad, seda vähematesse paikadesse võib delegeerida vaatlejaid lõpmata suures (kosmoses) või lõpmata väikeses (elektronid) ja seda arusaadavamad on nende saadetud sõnumid. Tema [Einsteini] raamat võiks väga hästi kanda pealkirja Uued juhised pikamaa teadusrändurite tagasitoomiseks (lk 22 23). Latouri kriitiline analüüs pakub mitteteadlastele ülimalt jõukohast sissejuhatust erirelatiivsusesse. 17 Minkowski 1908, tõlgituna raamatus Lorentz et al. 1952: On ütlematagi selge, et erirelatiivsus ei paku uusi kontseptsioone mitte üksnes aja ja ruumi, vaid ka mehaanika tarvis. Erirelatiivsuses, nagu on märkinud Virilio (1991: 136), kirjeldab füüsikaliselt dromosfäärilist ruumi, ruumkiirust, niinimetatud logistiline võrrand, teisaldatud massi ja teisaldamiskiiruse korrutis, M V. Sellel newtonliku valemi radikaalsel muutmisel on kaugeleulatuvad tagajärjed, iseäranis kvantteoorias; edasisi arutelusid vt Lorentz et al ja Weinberg Alan D. Sokal Matemaatiliselt väljendudes katkestab Einstein Eukleidesest alanud traditsiooni (mida keskkooliõpilastele veel tänapäevalgi kaela määritakse!) ja kasutab selle asemel Riemanni mitteeukleidilist geomeetriat. Einsteini võrrandid on tugevalt mittelineaarsed, mistõttu traditsioonilisel viisil väljaõpetatud matemaatikutel on neid raske lahendada. 19 Newtoni gravitatsiooniteooria vastab Einsteini võrrandite toorele (ja kontseptuaalselt eksitavale) kärpimisele, kus mittelineaarsust lihtsalt ignoreeritakse. Einsteini üldrelatiivsusteooria võtab endasse kogu Newtoni teooria arvatava edu, minnes samas kaugemale, ennustades radikaalselt uusi nähtusi, mis tulenevad otseselt mittelineaarsusest: tähtedelt tuleva valguse painutamine Päikese poolt, Merkuuri periheeli pretsessioon ja tähtede kollaps mustadeks aukudeks. Üldrelatiivsusteooria on sedavõrd veider, et mõned tema järeldused mis on tuletatud laitmatu matemaatika abil ja mida üha enam kinnitavad astrofüüsikalised vaatlused näivad sarnanevat ulmekirjandusega. Mustad augud on praeguseks hästi tuntud ja pildile hakkavad jõudma ka ussiaugud. Ehk vähem tuntakse Gödeli konstrueeritud Einsteini aegruume, mis võimaldavad suletud ajasarnaseid kõveraid: see tähendab universumit, kus on võimalik reisida omaenese minevikku! Steven Best (1991: 225) on tabanud raskuse tuuma, mis seisneb selles, et erinevalt lineaarsetest võrranditest, mida kasutatakse newtonlikus ja isegi kvantmehaanikas, ei ole mittelineaarsetel võrranditel lihtsat aditiivsuse omadust, mille puhul lahendite ahelaid võiks kokku panna lihtsatest sõltumatutest osadest. Seetõttu atomiseerimise, redutseerimise ja kontekstist vabastamise strateegiad, mis on newtonliku teadusmetodoloogia aluseks, lihtsalt ei tööta üldrelatiivsuses. 20 Gödel Selle ala viimase aja tööde kokkuvõtet vt t Hooft

46 Piire ületades Seega sunnib üldrelatiivsus meid omaks võtma uusi ja mitteintuitiivseid arusaamu ajast, ruumist ja põhjuslikkusest; 21,22,23,24 21 Need arusaamad ruumist, ajast ja põhjuslikkusest on osalt aimatavad juba erirelatiivsuses. Nii on Alexander Argyros (1991: 137) märkinud, et erirelatiivsusteooria väidab, et universumis, kus valitsevad footonid, gravitonid ja neutriinod, see tähendab väga varases universumis, ei ole eristus varasema ja hilisema vahel võimalik. Sest kui osake liigub valguse kiirusega või läbib Plancki kaugusega võrreldava vahemaa, on kõik sündmused samaaegsed. Siiski ei saa ma nõustuda Argyros järeldusega, nagu poleks Derrida dekonstruktsioon seetõttu rakendatav varase universumi kosmoloogia hermeneutikale: Argyros argument tugineb siin mittelubatavusele, mis tuleneb erirelatiivsuse totaliseerimisest (tehnilises keeles valguskoonuse koordinaatidest ) kontekstis, milles ei saa vältida üldrelatiivsust. (Sellega sarnase, kuid mitte nii süütu vea kohta vt allpool märkust 27.) 22 Jean-François Lyotard (1989: 5 6) on osutanud asjaolule, et uut ajamõistet ei kehtesta mitte üksnes üldrelatiivsus, vaid ka tänapäevane elementaarosakeste füüsika: Tänapäevases füüsikas ja astrofüüsikas on osakesel teatud laadi elementaarne mälu ja seega ka ajaline filter. Just seepärast kipuvadki nüüdisaja füüsikud arvama, et aeg emaneerub ainest endast, mitte ei ole entiteet väljaspool ega seespool universumit, mille funktsioon oleks erinevad ajad universaalseks ajalooks kokku korjata. Vaid teatud piirkondades võib osalt sellist sünteesi täheldada. Selle vaatekoha järgi leidub determinismi piirkondi, kus keerukus kasvab. Veelgi enam, Michel Serres (1992: 89 91) on täheldanud, et kaoseteooria (Gleick 1987) ja perkolatsiooniteooria (Stauffer 1985) on vaidlustanud traditsioonilise lineaarse ajakontseptsiooni: Aeg ei voola mitte alati mööda joont [---] või tasandit, vaid mööda erakordselt keerukat muutkonda, millel on seisupunktid, katkevused, neelukohad [puits], valdava kiirenduse lõõrid [cheminées d accélération foudroyante], rebendid, lüngad kõik külvatud läbisegi. [---] Aeg voolab turbulentsel ja kaootilisel viisil; ta perkoleerub. [Minu tõlge. Pange tähele, et dünaamiliste süsteemide teoorias on puits tehniline termin, mis tähendab neelu, s.t allika vastandit.] 1284 Alan D. Sokal nii pole ka üllatav, et tal on olnud sügav mõju nii loodusteadustele kui ka filosoofiale, kirjanduskriitikale ja humanitaarteadustele. Näiteks kuulsal kolme aastakümne tagusel sümpoosionil Les Langages Critiques et les Sciences de l Homme tõstatas Jean Hyppolite teravmeelse küsimuse seoses Jacques Derrida struktuuri- ja märgiteooriaga teaduslikus diskursuses: Kui ma võtan näiteks mõne algebralise konstruktsiooni [ensembles] struktuuri, siis kus on selle kese? Kas keskmeks on üldiste reeglite teadmine, mis võimaldavad meil mõista selle elementide vastasmõju? Või on keskmeks teatud elemendid, millel on struktuuris privilegeeritud asend? [---] Näiteks seoses Einsteiniga näeme empiiriliste tõendite teatud laadi privilegeerituse lõppu. Ja sellega seoses näeme ühe konstandi ilmumist, mis on aja ja ruumi kombinatsiooniks, mis ei kuulu ühegi eksperimentaatori kogemusse, aga mis omal kombel valitseb kogu konstruktsiooni üle; ja kas see arusaam konstandist on kese? 25 Derrida tundlik vastus tabas klassikalise üldrelatiivsuse tuuma: Einsteini konstant pole konstant ega kese. See on muutlikkuse mõiste ise ja lõpuks on see mängu mõiste. Teiste sõnadega ei ole see Need arvukad sissevaated aja loomusesse, mida pakuvad välja eri füüsikaharud, on komplementaarsusprintsiibi täiendavaks illustratsiooniks. 23 Väidetavalt võib üldrelatiivsusest välja lugeda, et see kinnitab nietzschelikku põhjuslikkuse dekonstruktsiooni (vt näiteks Culler 1982: 86 88), ehkki mõned relativistid peavad sellist tõlgendust problemaatiliseks. See-eest kvantmehaanikas on see nähtus vaieldamatult tuvastatud (vt märkust 4 eespool). 24 Muidugi on üldrelatiivsus lähtepunktiks ka nüüdisaegsele astrofüüsikale ja füüsikalisele kosmoloogiale. Vt Mathews 1991: 59 90, , , kus on antud üksikasjalik analüüs seostest üldrelatiivsuse (ja selle geometrodünaamika -nimelise üldistuse) ning ökoloogilise maailmavaate vahel. Samas suunas kulgevaid astrofüüsikute spekulatsioone vt Primack, Abrams Arutlus Derridast (1970: ). 1285

47 Piire ületades ühegi asja mõiste nagu mõiste keskmest, kust alustades vaatleja võib välja üle valitseda, vaid mängu enda mõiste. 26 Matemaatika keeles on Derrida tähelepanek seotud Einsteini väljavõrrandi G µν = 8πGT µν invariantsusega aegruumi mittelineaarsete difeomorfismide suhtes (need on aegruumilise muutkonna enesekujutused, mis on lõpmatu arv kordi diferentseeritavad, kuid mitte tingimata analüütilised). Oluline on siin, et see invariantsusrühm mõjub transitiivselt, mis tähendab, et iga aegruumi punkti, kui ta üldse eksisteerib, saab teisendada mis tahes teiseks punktiks. Sel kombel kaotab lõpmatumõõtmeline invariantsusrühm erinevuse vaatleja ja vaadeldava vahel. Eukleidese π-d ja Newtoni G-d, mida enne peeti universaalkonstantideks, nähakse nüüd nende vältimatus ajaloolisuses; ja arvatav vaatleja de-tsentraliseeritakse fataalsel kombel, jättes ta ilma igasugusest episteemilisest sidemest aegruumi punktiga, mida ei saa enam määratleda ainuüksi geomeetria abil. KVANTGRAVITATSIOON: STRING, KANGAS VÕI MORFOGENEETILINE VÄLI? Ent see tõlgendus, mis on kohane klassikalise üldrelatiivsuse raames, muutub postmodernistliku kvantgravitatsiooni vaatepunktist ebatäielikuks. Kui isegi gravitatsiooniväli geomeetria inkarnatsioon muutub mittekommuteeruvaks (ja seeläbi mittelineaarseks) operaatoriks, kuidas säilitada siis klassikaline G µν interpretatsioon, kus ta on geomeetriline suurus? Nüüd ei muutu relatsiooniliseks ja kontekstuaalseks mitte üksnes vaatleja, vaid ka geomeetria mõiste ise. 26 Derrida 1970: 267. Parempoolsed kriitikud Gross, Levitt (1994: 79) on seda väidet naeruvääristanud, tõlgendades seda sihilikult valesti, nagu käiks see erirelatiivsuse kohta, kus Einsteini konstant c (valguse kiirus vaakumis) on muidugi konstant. Ükski tänapäevases füüsikas kodus olev lugeja peale ideoloogiliselt kallutatu ei saa arvata midagi muud, kui et Derrida osutab ühemõtteliselt üldrelatiivsusele Alan D. Sokal Kvantteooria ja üldrelatiivsuse süntees on seega teoreetilise füüsika keskne lahendamata probleem; 27 praegu ei oska keegi veendunult ennustada, milline saab olema selle sünteesi keel ja ontoloogia, rääkimata sisust, või millal ja kas selleni jõutakse. Sellegipoolest on kasulik vaadelda ajalooliselt neid metafoore ja kujutluspilte, mida füüsikateoreetikud on tarvitanud oma püüdlustes mõista kvantgravitatsiooni. Kõige varasemad, aastate algusest pärinevad katsed visualiseerida geomeetriat Plancki kaugustel (umbes cm) kujutasid seda kui aegruumi vahtu : aegruumilise kõveruse mulle, mida seob omavahel keerukas ja pidevas muutumises olev topoloogia (Wheeler 1964). Ent füüsikud ei suutnud sellise lähenemisviisiga edasi liikuda, mille põhjuseks võis olla tolle aja topoloogia ja muutkondade teooria ebapiisav arengutase aastatel katsetasid füüsikud veelgi konventsionaalsemat lähenemisviisi: lihtsustagem Einsteini võrrandeid, tehes näo, et nad on peaaegu lineaarsed, ja rakendagem siis noile ülelihtsustatud võrrandeile kvantväljateooria standardseid meetodeid. Ent ka see metoodika luhtus: osutus, et Einsteini üldrelatiivsusteooria ei ole tehniliselt väljendudes häiritusarvutuslikult renormeeritav (Isham 1991: p 3.1.4). See tähendab, et Einsteini üldrelatiivsusteooria mittelineaarsused on teooriale sisemiselt omased; igasugune katse teha nägu, nagu oleksid mittelineaarsused nõrgad, on lihtsalt vasturääkivus. (Siin pole midagi üllatavat: peaaegu- 27 Luce Irigaray (1987: 77 78) on osutanud, et vastuolud kvantteooria ja väljateooria vahel on õigupoolest kulminatsiooniks ajaloolisele protsessile, mis algas Newtoni mehaanikaga: Newtonlik pööre on juhtinud teadusliku ettevõtmise maailma, kus meeleline taju ei maksa suurt midagi, maailma, kust võib kaduda see, millele panustab füüsika objekt: universumi aine (ükskõik milliste predikaatidega) ja kehad mis selle moodustavad. Selles üliteaduses esineb liiatigi [d ailleurs] lahknevusi: näiteks kvantteooria/väljateooria, tahkete kehade mehaanika/vedelike mehaanika. Ent uuritava aine vaevutajutavus toob endaga sageli kaasa paradoksaalse tahke eelistamise avastustes ja jõuväljade lõpmatuse [l in-fini] analüüsi edasilükkamise või isegi sellest loobumise. Ma olen parandanud sõna d ailleurs tõlke, mis tähendab liiatigi või pealegi (mitte ent ). 1287

48 Piire ületades lineaarne lähenemine purustab üldrelatiivsuse kõige iseloomulikumad jooned, nagu mustad augud.) aastatel sai populaarseks sootuks teistsugune lähenemine, mida tuntakse stringiteooriana: siin ei ole aine fundamentaalsed koostisosad enam punktisarnased, vaid pillikeele moodi, mille pikkus on Plancki kauguse suurusjärgus ja mis võivad olla nii kinnised kui ka lahtised (Green, Schwarz, Witten 1987). Selles teoorias ei ole olemas aegruumilist muutkonda objektiivse füüsilise reaalsusena; aegruum on pigem tuletatud mõiste, lähendus, mis kehtib vaid piisavalt suures mõõtkavas (kus suur tähendab palju suurem kui cm ). Mõnda aega uskusid paljud entusiastid, et nad on lähenemas Kõige Teooriale tagasihoidlikkus ei kuulu nende vooruste hulka ja mõned usuvad seda siiamaani. Ent stringiteooria matemaatilised raskused on hirmuäratavad ning pole sugugi selge, et need niipea lahendatakse. Veelgi lähemas minevikus pöördus väike rühm füüsikuid tagasi Einsteini üldrelatiivsuse täielike mittelineaarsuste juurde ja üritas Abhay Ashtekari loodud uut matemaatilist sümbolismi kasutades visualiseerida vastava kvantteooria struktuuri (Ashtekar, Rovelli, Smolin 1992; Smolin 1992). Nad jõudsid vägagi huvitava pildini: nagu stringiteoorias, on siingi aegruumiline muutkond üksnes suurtel kaugustel kehtiv lähend, mitte objektiivne reaalsus. Väikestel (Plancki) kaugustel on aegruumi geomeetriaks kangas: omavahel keerukalt seotud niitide kogum. Lõpuks on viimase paari aasta jooksul võtnud kuju põnev ettepanek, mis on valminud interdistsiplinaarses koostöös matemaatikute, astrofüüsikute ja bioloogidega: see on morfogeneetilise välja teooria. 28 Alates aastate keskpaigast on kogunenud andmeid, et see väli, mille kõigepealt võtsid kasutusele arengubioloogid (Waddington 1965; Corner 1966; Gierer et al. 1978), on tegelikult lähedalt seotud kvantgravitatsiooni 28 Sheldrake 1981, 1991; Briggs, Peat 1984: ptk 4; Granero-Porati, Porati 1984; Kazarinoff 1985; Schiffmann 1989; Psarev 1990; Brooks, Castor 1990; Heinonen, Kilpeläinen, Martio 1992; Rensing Selle teooria matemaatilise tausta sügavamat käsitlust vt Thom 1975, 1990; ja selle ning sellega seotud lähenemisviiside filosoofiliste allhoovuste lühidat, ent taiplikku analüüsi vt Ross 1991: 40 42, 253n Alan D. Sokal väljaga: 29 (a) see täidab kogu ruumi; (b) see interakteerub igasuguse aine ja energiaga, olgu see aine/energia magnetiliselt laetud või mitte; ja eriti tähenduslikult (c) ta on matemaatilises mõttes sümmeetriline teist järku tensor. Kõik kolm omadust on iseloomulikud gravitatsioonile; ja mõne aasta eest tõestati, et ainus kooskõlaline sümmeetrilise teist järku tensori mittelineaarne teooria on vähemalt madalate energiate korral täpselt Einsteini üldrelatiivsus (Boulware, Deser 1975). Seega kui tõendid väidete (a), (b) ja (c) kasuks kehtima jäävad, võime järeldada, et morfogeneetiline väli on Einsteini gravitatsioonivälja kvantteisikuks. Seda teooriat on kuni viimase ajani eiranud või isegi põlastanud kõrgete energiate füüsikaga tegelev kogukond, kes paneb tavapäraselt pahaks, kui bioloogid (rääkimata humanitaaridest) tema mängumaale kipuvad. 30 Siiski on viimasel ajal mõned füüsikateoreetikud asunud seda teooriat üle vaatama ja sellel on lähemas tulevikus head väljavaated edasiminekuks Mõned varased uurijad mõtlesid, et morfogeneetiline väli võiks olla seotud elektromagnetväljaga, ent nüüd on mõistetud, et see on vaid stimuleeriv analoogia: selget esitust vt Sheldrake 1981: 77, 90. Pange tähele ka asjaolu (b) allpool. 30 Täiendavat näidet mängumaaefekti kohta vt Chomsky 1979: Et olla õiglane kõrgete energiate füüsika kogukonna suhtes, peaksin märkima, et on olemas ka aus intellektuaalne põhjendus, miks nad on selle teooria vastu: kuivõrd see postuleerib subkvandilise interaktsiooni, mis seob omavahel mustreid kõikjal universumis, siis on see füüsikute terminoloogia kohaselt mittelokaalne väljateooria. No ja klassikalise teoreetilise füüsika ajalugu alates 19. sajandi algusest, Maxwelli elektrodünaamikast kuni Einsteini üldrelatiivsuseni võib mõista väga sügavas mõttes kui eemaldumist kaugmõju teooriatest lokaalsete väljateooriate poole: tehnilises keeles teooriate poole, mis on väljendatavad osatuletistega diferentsiaalvõrrandite abil (Einstein, Infeld 1961; Hayles 1984). Seega tähendab mittelokaalne väljateooria kindlasti vastuvoolu minekut. Teiselt poolt, nagu Bell (1987) ja teised on veenvalt näidanud, on kvantmehaanika võtmeomaduseks just nimelt tema mittelokaalsus, nagu seda väljendab Belli teoreem ja selle üldistused (vt eespool märkust 3 ja Greenberger et al. 1989, 1990; Mermin 1990, 1993). Seega ei ole mittelokaalne väljateooria, olgu ta pealegi vastuolus füüsikute klassikaliste intuitsioonidega, mitte ainult loomulik, vaid õigupoolest ka eelistatud (ja võimalik, et isegi kohustuslik?), kui

49 Piire ületades Siiski on veel vara öelda, kas laboratoorse kinnituse leiab stringiteooria, aegruumiline kangas või morfogeneetiline väli: vastavate eksperimentide korraldamine pole lihtne. Ent huvipakkuv on asjaolu, et kõigil kolmel teoorial on sarnaseid kontseptuaalseid jooni: tugev mittelineaarsus, subjektiivne aegruum, lakkamatus muutuses olek ja vastastikuste seoste topoloogia rõhutamine. DIFERENTSIAALTOPOLOOGIA JA HOMOLOOGIA Enamiku kõrvalseisjate teadmata toimus teoreetilises füüsikas ja aastatel märkimisväärseid muutusi (mis polnud küll ehk tõeline kuhnilik paradigmavahetus): lisaks matemaatilise füüsika traditsioonilistele tööriistadele (reaal- ja kompleksarvuline analüüs), mis käsitlevad aegruumilist muutkonda vaid lokaalselt, võeti kasutusele topoloogiline lähenemine (täpsemalt öeldes diferentsiaaltopoloogia 32 ), mis seletab universumi globaalset (holistlikku) struktuuri. Seda tendentsi võis märgata kalibratsiooniteooriates esinevate anomaaliate analüüsis; 33 pööriste poolt vahendatud faasiüleminekute teoorias; 34 ja stringi ning superstringi teooriates (Green, Schwarz, Witten 1987). Noil aastail avaldati arvukalt raamatuid ja ülevaateartikleid topoloogiast füüsikutele. 35 jutt on kvantkontekstist. Seepärast ongi nii, et kuigi klassikaline üldrelatiivsus on lokaalne väljateooria, on kvantgravitatsioon (olgu siis string, kangas või morfogeneetiline väli) juba loomu poolest mittelokaalne. 32 Diferentsiaaltopoloogia on matemaatika haru, mis tegeleb pindade (ja enamamõõtmeliste muutkondade) nende omadustega, mida ei mõjuta pidevad deformatsioonid. Omadused, mida ta uurib, on seega eelkõige kvalitatiivsed ja mitte kvantitatiivsed ning selle meetodid on holistlikud ja mitte-kartesiaanlikud. 33 Alvarez-Gaumé Tähelepanelik lugeja märkab, et normaalteaduse anomaaliad on harilikud tulevase paradigmavahetuse ettekuulutajad (Kuhn 1970). 34 Kosterlitz, Thouless Faasiüleminekute teooria õitseng aastatel peegeldab arvatavasti katkevuse ja lõhestuse rõhutamist laiemas kultuuris: vt allpool märkust Tüüpiline seesugune raamat on Nash, Sen Alan D. Sokal Umbes samal ajal osutas Jacques Lacan sellele võtmerollile, mida diferentsiaaltopoloogia etendab sotsiaal- ja psühholoogiateadustes: Seda diagrammi [Möbiuse lehte] võib vaadelda kui teatud laadi olemuslikku pealdist algpunktis, sõlmpunktis, mis moodustab subjekti. Siin on öeldud enamat, kui te ehk alul arvaksite, sest te võite otsida pinda, mis üldse võib sellist pealdist kanda. Te ehk näete, et sfäär, too vana sümbol kõiksuse tarvis, ei sobi. Sellise lõike võivad saada toor, Kleini pudel, lõikepind. Ja see mitmekesisus on väga oluline, kuivõrd see seletab paljutki vaimuhaiguse struktuuriga seonduvat. Kui subjekti saab sümboliseerida selle fundamentaalse lõike abil, siis võib samal viisil näidata ka seda, et toor vastab neurootilisele subjektile ja lõikepind teist laadi vaimuhaigusele. 36,37 Nagu õigusega märgib Althusser: Lacan lisab lõpuks Freudi mõtlemisele need teaduslikud mõisted, mis sealt puuduvad. 38 Pisut hiljem on Lacani topologie du sujet leidnud viljakat ra- 36 Lacan 1970: , a peetud loeng. Põhjalikku analüüsi sellest, kuidas Lacan kasutab matemaatilise topoloogia ideid, vt Juranville 1984: ptk VII; Granon-Lafont 1985, 1990; Vappereau 1985; Nasio 1987, 1992; põgusa ülevaate annab Leupin Intrigeeriva seose kohta Lacani topoloogia ja kaoseteooria vahel vt Hayles 1990: 80. Täiendavate sarnasuste kohta Lacani teooria ja kaasaegse füüsika vahel vt Žižek 1991: 38 39, Lacan kasutas ulatuslikult ka mõisteid hulgateoreetilisest arvuteooriast: vt nt Miller 1977/1978 ja Ragland- Sullivan Kodanlikus sotsiaalpsühholoogias on Kurt Lewin rakendanud topoloogia ideid juba aastatel, ent tema töö nurjus kahel põhjusel: esiteks tema individualistlike ideoloogiliste eelarvamuste tõttu; ja teiseks, kuna see tugines vanamoodsale hulgateoreetilisele topoloogiale ning mitte moodsale diferentsiaaltopoloogiale ja katastroofiteooriale. Teise asjaolu kohta vt Back Althusser (1993: 50): Il suffit, à cette fin, reconnaître que Lacan confère enfin à la pensée de Freud, les concepts scientifiques qu elle exige. See kuulus essee Freud ja Lacan avaldati esmakordselt a, enne kui Lacani tööd saavutasid matemaatilise ranguse kõrgeima astme. Ingliskeelne tõlge avaldati 1969 (New Left Review). 1291

50 Piire ületades kendamist filmikriitikas 39 ja AIDSi psühhoanalüüsis (Dean 1993: eriti ). Matemaatiliselt väljendudes osutab Lacan siin asjaolule, et sfääri esimene homoloogiarühm 40 on triviaalne, samas kui teiste pindade korral see nii ei ole; ja see homoloogia on seotud pinna sidususe või selle puudumisega pärast üht või mitut lõiget. 41 Veelgi enam, just nagu Lacan oletas, eksisteerib sisemine seos füüsikalise maailma välise struktuuri ja selle sisemise psühholoogilise representatsiooni vahel qua sõlmeteooria: seda hüpoteesi kinnitas hiljuti Witteni sõlmeinvariantide (iseäranis Jonesi (1985) polünoomide) tuletamine kolmemõõtmelises Chern-Simonsi kvantväljateoorias (Witten 1989). Analoogsed topoloogilised struktuurid kerkivad esile kvantgravitatsioonis, ent kuivõrd asjakohased muutkonnad pole mitte kahe-, vaid mitmemõõtmelised, siis etendavad siin oma osa ka kõrgemad homoloogiarühmad. Need mitmemõõtmelised muutkonnad ei allu enam tavapärasele visualiseerimisele kolmemõõtmelises kartesiaanlikus ruumis: näiteks projektiivne ruum RP 3, mis tekib tavalise kolmemõõtmelise sfääri antipood-punktide samastamisel, on paigutatav eukleidilisse ruumi vaid siis, kui viimane on vähemalt viiemõõtmeline. 42 Sellegipoolest võib 39 Miller 1977/1978: eriti See artikkel on saanud küllaltki mõjukaks filmiteoorias: vt nt Jameson 1982: ja seal viidatud kirjandust. Nagu osutab Strathausen (1994: 69), on Milleri artikkel raske pähkel lugejale, kes pole kodus matemaatikas ja hulgateoorias. Ent raamat on jõupingutust väärt. Suursugust sissejuhatust hulgateooriasse vt Bourbaki Homoloogiateooria on üks kahest peamisest harust teoorias, mida nimetatakse algebraliseks topoloogiaks. Suurepärast sissejuhatust homoloogiateooriasse vt Munkres 1984; või rahvalikumat ülevaadet Eilenberg ja Steenrod Täisrelativistlikku homoloogiateooriat käsitlevad nt Eilenberg ja Moore (1965). Dialektilise lähenemise kohta homoloogiateooriale ja sellega duaalsele kohomoloogiateooriale vt Massey Küberneetilisest lähenemisest homoloogiale vt Saludes i Closa Homoloogia seostest lõigetega vt Hirsch 1976: ja selle rakendustest kollektiivsetele liikumistele kvantväljateoorias vt Caracciolo et al. 1993: eriti lisa A James 1971: Siiski väärib märkimist, et RP 3 on homöomorfne rühmaga SO(3) kolmemõõtmelise eukleidilise ruumi 1292 Alan D. Sokal kõrgemaid homoloogiarühmi vähemalt ligikaudu tajuda sobiva mitmemõõtmelise (mittelineaarse) loogika abil. 43,44 MUUTKONDADE TEOORIA: AUGUD, TERVIKUD JA PIIRID Oma tuntud artiklis Kas teaduse objektil on sugu? osutab Luce Irigaray järgnevale: tervikuteteoorias [théorie des ensembles] tegeleb matemaatikateadus suletud ja avatud ruumidega. [---] See tegeleb väga vähe küsimusega osaliselt avatust, tervikutega, mis pole täpselt piiratud [ensembles flous], piiride [bords] küsimuse analüüsiga [---]. 45 Aastal 1982, mil Irigaray essee esmakordselt ilmus, oli see lõikav kriitika: diferentsiaaltopoloogia eelistas traditsiooniliselt uurida seda, mida tehniliselt nimetatakse ilma rajata muutkonnaks. Ent pöörete sümmeetriarühmaga. Seega säilivad mõned kolmemõõtmelisuse aspektid ka postmodernistlikus füüsikas (olgugi modifitseeritud kujul), nagu ka Newtoni mehaanika mõned aspektid säilisid modifitseeritud kujul Einsteini füüsikas. 43 Kosko Vt ka Johnson 1977: , kus analüüsitakse Derrida ja Lacani jõupingutusi eukleidilise ruumilise loogika ületamiseks. 44 Samasuunalistes arutlustes on Eve Seguin (1994: 61) märkinud, et loogika ei ütle maailma kohta mitte midagi, omistades maailmale omadusi, mis on vaid teoreetilise mõtte konstruktid. See seletab, miks on füüsika alates Einsteinist tuginenud alternatiivsetele loogikatele, nagu kolmevalentne loogika, mis heidab kõrvale välistatud kolmanda seaduse. Sellesuunalise töö pioneer (ja ebaõiglaselt unustatu), keda samuti inspireeris kvantmehaanika, oli Lupasco (1951). Vt ka Plumwood 1993b: , kus on esitatud spetsiifiliselt feministlik vaatenurk mitteklassikalistele loogikatele. Ühe mitteklassikalise loogika ( rajaloogika ) ja tema seoste kohta küberruumi ideoloogiaga vt Markley Irigaray 1987: 76 77; essee ilmus algselt prantsuse keeles Irigaray väljendit théorie des ensembles võib võtta ka kui hulgateooriat ja bords tõlgitakse matemaatilises kontekstis tavaliselt rajaks. Tema väljend ensembles flous võib viidata uuele matemaatikavaldkonnale hägused hulgad (Kaufmann 1973; Kosko 1993). 1293

51 Piire ületades viimasel kümnendil on feministliku kriitika ajel mõned matemaatikud hakanud pöörama taas tähelepanu ka teooriale, mis käsitleb rajaga muutkondi [pr k variétés à bord]. 46 Ehk mitte juhuslikult on need just need muutkonnad, mis kerkivad esile konformses väljateoorias, superstringiteoorias ja kvantgravitatsioonis. Stringiteoorias esitab n kinnise või lahtise stringi interaktsiooni kvantmehaanilist amplituudi funktsionaalintegraal (põhimõtteliselt summa) üle väljade, mis elavad kahemõõtmelisel rajaga muutkonnal (Green, Schwarz, Witten 1987). Võiksime eeldada, et kvantgravitatsioonis kehtib samasugune esitus, välja arvatud asjaolu, et kahemõõtmeline rajaga muutkond asendub mitmemõõtmelisega. Paraku ei sobi mitmemõõtmelisus kokku tavapärase lineaarse matemaatilise mõtlemisega ja hoolimata hoiakute avardumisest viimasel ajal (eelkõige seoses mitmemõõtmeliste mittelineaarsete nähtuste uurimisega kaoseteoorias) ei ole rajaga mitmemõõtmeliste muutkondade teooriat piisavalt arendatud. Sellegipoolest kogub hoogu füüsikute töö funktsionaal-integraalsel lähenemisel kvantgravitatsioonile (Hamber 1992; Nabutosky, Ben-Av 1993; Kontsevich 1994) ja võib arvata, et see töö äratab ka matemaatikute tähelepanu. 47 Nagu Irigaray aimas, on kõigis neis teooriates oluline küsimus: kas neist piiridest saab üle astuda (neid ületada), ja kui saab, mis siis juhtub? Tehniliselt on see tuntud kui rajatingimuste probleem. Matemaatilises mõttes on rajatingimuste kõige silmatorkavamaks eripäraks võimaluste mitmekesisus: näiteks vabad rajatingimused (ilma piiranguteta), peegeldavad rajatingimused (nagu peegelpilt), perioodilised rajatingimused (taassisenemine muutkonda teisal), antiperioodilised rajatingimused (taassisenemine väändega). Füüsikute küsimuseks siinkohal on: millised neist kõikmõeldavaist rajatingimusist kvantgravitat- 46 Vt nt Hamza 1990; McAvity, Osborn 1991; Alexander, Berg, Bishop 1993 ja seal viidatud kirjandust. 47 Matemaatika ajaloos on pikka aega eksisteerinud dialektika tema puhta ja rakendusliku haru vahel (Struik 1987). Muidugi on selles kontekstis olnud privilegeeritud need rakendused, mis on kasulikud kapitalistidele või vajalikud sõjalistele jõududele: näiteks on arvuteooriat arendatud suuresti krüptograafiarakenduste tarvis (Loxton 1990). Vt ka Hardy 1967: , Alan D. Sokal siooni korral tegelikult aset leiavad? Või ehk leiavad nad kõik samaaegselt ja samaväärsena aset, nagu võiks arvata komplementaarsuse printsiibi põhjal? 48 Siinkohal pean lõpetama oma kokkuvõtted arengust füüsikas sel lihtsal põhjusel, et vastuseid neile küsimustele kui neil üldse on ühemõttelisi vastuseid ei ole veel teada. Oma essee ülejäänud osas võtan lähtekohaks kvantgravitatsiooniteooria need jooned, mis on suhteliselt hästi paigas (vähemalt tavapärase teaduse mõõdupuu järgi), ning katsun siit tuletada filosoofilisi ja poliitilisi järeldusi. PIIRE ÜLETADES: VABASTAVA TEADUSE SUUNAS Viimasel paaril aastakümnel on kriitiliste teoreetikute seas hargnenud ulatuslik arutelu nende iseloomulike tunnuste üle, mille poolest postmodernistlik kultuur vastandub modernistlikule; ja viimastel aastatel on neis arutlustes hakatud pühendama üksikasjalikku tähelepanu spetsiifilistele probleemidele, mis pärinevad loodusteadustest. 49 Iseäranis on Madsen ja Madsen andnud hiljuti väga selge kokkuvõtte modernistliku ja postmodernistliku teaduse iseloomulikest joontest. Nad võtavad aluseks kaks postmodernistliku teaduse kriteeriumi: Lihtne kriteerium postmodernistliku teaduse tarvis on, et see ei sõltu mingil kombel objektiivse tõe kontseptsioonist. Näiteks võib selle kriteeriumi alusel pidada postmodernistlikuks Niels Bohri ja Kopenhaageni koolkonna kvantmehaanika komplementaarset tõlgendust Kõikide rajatingimuste võrdse esindatuse teooria pakub välja ka Chew üldkooskõlateooria [bootstrap theory] subatomaarsest demokraatiast : vt Chew 1977, kus on sissejuhatus, ning Morris 1988 ja Markley 1992, kus on antud filosoofiline analüüs. 49 Arvukatest töödest, mis lähtuvad mitmetest erinevatest poliitiliselt progressiivsetest vaatekohtadest, on eriti mõjukad olnud Merchant 1980, Keller 1985, Harding 1986, Aronowitz 1988b, Haraway 1991 ja Ross Vt ka allpool toodud viiteid. 50 Madsen, Madsen 1990: 471. Madseni-Madseni analüüsi peamine piiratus seisneb selle valdavas apoliitilisuses; ja vaevalt on vaja mainida, 1295

52 Piire ületades Kvantgravitatsioon on selles suhtes selgelt arhetüüpne postmodernistlik teadus. Teiseks: Teine postmodernistliku teaduse jaoks fundamentaalne kontseptsioon on essentsiaalsus. Postmodernistlikud teadusteooriad ehitatakse üles teoreetilistest elementidest, mis on essentsiaalsed teooria kooskõlalisuse ja kasulikkuse seisukohalt (Madsen, Madsen 1990: ). Seega tuleb teooriasse tuua suurused või objektid, mis on põhimõtteliselt vaadeldamatud nagu aegruumi punktid, osakeste täpne asukoht või kvargid ja glüüonid. 51 Ehkki suur osa tänapäevasest füüsikast jääb selle kriteeriumi tõttu kõrvale, sobib taas kvantgraet väitlustel selle üle, mis on tõde, võib olla sügav mõju poliitilistele projektidele, mis omakorda mõjutavad neid väitlusi oluliselt. Nii osutab Markley (1992: 270) asjaolule, mis on sarnane Madseni-Madseni öelduga, kuid paigutab selle õigesti poliitilisse konteksti: Teaduse radikaalsed kriitikud, kes tahavad vältida deterministliku dialektika kitsendusi, peavad üle olema ka kitsalt mõistetud aruteludest realismi ja tõe üle, et uurida, mis laadi reaalsused poliitilised reaalsused võiksid olla dialoogiliselt tekitatud. Dialoogiliselt ergastatud keskkonnas osutuvad reaalsuse üle käivad arutelud praktiliselt ülearusteks. Reaalsus on lõppude lõpuks ajalooline konstrukt. Täiendavate poliitiliste implikatsioonide kohta vt Markley 1992: ja Hobsbawm 1993: Aronowitz (1988b: ) esineb pisut teist laadi, kuid sama veenva kriitikaga kvantkromodünaamika pihta (praegu hegemoonia staatuses teooria, mis esitab nukleone kui kvarkide ja glüüonite püsivalt seotud seisundeid): Pickeringi tööst (1984) rääkides märgib ta: tema [Pickeringi] analüüsi kohaselt on kvark nimi, mis on omistatud (puuduvale) nähtusele, mis on kooskõlas pigem osakese- kui väljateooriatega, mis igal juhtumil pakuvad välja erineva, olgugi võrdselt usutava seletuse ühele ja samale (järeldatud) vaatlusele. Et teaduskogukonna enamus valis neist võimalustest ühe, on teadlaste eelistuse küsimus ja seotud pigem traditsiooni kui seletuse paikapidavusega. Ent Pickering ei lähe füüsika ajaloos piisavalt kaugele tagasi, et leida uurimistraditsioonile alus, millelt kvarkseletus lähtub. Seda ei pruugi leida traditsioonist, vaid teadusideoloogiast, erinevustest, mis on vastanduste taga osakesteteooria/väljateooria, lihtsad 1296 Alan D. Sokal vitatsioon: üleminekul klassikaliselt üldrelatiivsusteoorialt kvantteooriale on aegruumipunktid (ja õigupoolest ka aegruumiline muutkond ise) teooriast kadunud. Ent need kriteeriumid, kui imetlusväärsed nad ka poleks, ei ole piisavad vabastava postmodernistliku teaduse tarvis: nad vabastavad inimolendid küll absoluutse tõe ja objektiivse reaalsuse türanniast, kuid mitte tingimata teiste inimolendite türanniast. Andrew Rossi sõnul on meil tarvis teadust, kus üldsus saaks pakkuda vastuseid ja mis teeniks mingeidki progressiivseid huvisid. 52 Feministlikust vaatekohast esineb analoogse väitega Kelly Oliver: seletused/keerulised seletused, kalduvusest eelistada määratletust määramatusele. Samas vaimus on Markley (1992: 269) märkinud, et asjaolu, et füüsikud eelistavad kvantkromodünaamikat Chew subatomaarse demokraatia üldkooskõlateooriale, tuleneb pigem ideoloogiast kui tõsiasjadest: Selles suhtes ei ole üllatav, et üldkooskõlateooria on langenud suhtelisse ebasoosingusse füüsikute seas, kes otsivad universumi struktuuri seletamiseks GUTi (Grand Unified Theory Suur Ühendatud Teooria) ja TOEd (Theory of Everything Kõige Teooria). Laiahaardelised kõike seletavad teooriad on Lääne teaduses privilegeeritud positsioonil olevate koherentsuse ja korra produktid. Füüsikute ees oleval valikul üldkooskõlateooria ja kõige teooriate vahel ei ole esmajoones tegemist mitte olemasolevate andmete poolt pakutava tõeväärtusega, vaid narratiivi struktuuridega indeterministliku või deterministlikuga, millesse need andmed paigutatakse ja mille abil neid interpreteeritakse. Kahjuks ei ole valdav enamik füüsikuid üldse teadlikud ühe oma kõige kirglikumalt kaitstud dogma teravatest kriitikutest. Veel üht tänapäevase osakeste füüsika varjatud ideoloogia kriitikat vt Kroker, Kroker, Cook 1989: , Minu rahumeelse maitse jaoks on selle kriitika toon küll pisut liialt Baudrillard i-pärane, aga sisu (kui mõni üksik väiksem ebatäpsus välja arvata) tabab täpselt märki. 52 Ross 1991: 29. Lõbustavat näidet, kuidas see tagasihoidlik nõue on parempoolsed teadlased täiesti endast välja viinud (nad kasutavad väljendit ähvardav stalinist ), vt Gross, Levitt 1994:

53 Piire ületades [---] et olla revolutsiooniline, ei saa feministlik teooria pretendeerida sellele, et ta kirjeldab seda, mis on, ehk looduslikke fakte. Selle asemel peab feministlik teooria olema poliitiline tööriist, strateegia konkreetses olukorras ilmneva rõhumise ületamiseks. Seega peab feministliku teooria eesmärgiks olema strateegiliste teooriate arendamine mitte tõeste ega väärade, vaid strateegiliste teooriate (Oliver 1989: 146). Kuidas seda siis teha tuleb? Järgnevalt sooviksin arutleda vabastava postmodernistliku teaduse üldiste joonte üle kahel tasandil: esiteks üldisi teemasid ja suhtumisi arvestades; ja teiseks, arvestades poliitilisi eesmärke ja strateegiaid. Tärkava postmodernistliku teaduse üheks iseloomulikuks jooneks on selle mittelineaarsus ja katkevus: see on ilmne näiteks kaoseteoorias ja faasiüleminekute teoorias, nagu ka kvantgravitatsioonis. 53 Samal ajal on feministlikud mõtlejad osutanud vajadusele analüüsida adekvaatselt voolavust, iseäranis turbulentset voolavust. 54 Need kaks teemat ei räägi teineteisele vastu, nagu esialgu võiks paista: turbulentsus on seotud tugeva mittelineaarsusega ja siledust/voolavust seostatakse mõnikord katkevusega (näiteks katastroofiteoorias (Thom 1975, 1990; Arnol d 1992)); seega pole siin süntees sugugi võimatu. 53 Kui kaoseteooriat on põhjalikult uurinud kultuurianalüütikud vt näiteks Hayles (1990, 1991), Argyros (1991), Best (1991), Young (1991, 1992), Assad (1993) paljude teiste hulgast, siis faasiüleminekute teooria on jäänud suuresti märkamata. (Üks erand on arutlus renormaliseerimisrühma üle raamatus Hayles 1990: ) Sellest on kahju, sest katkevus ja mitmete skaalade esilekerkimine on selle teooria keskseteks joonteks; ja oleks huvitav teada, kuidas nende teemade areng aastatel ja hiljem on seotud üldisemate kultuuritrendidega. Ma arvan seega, et see teooria on kultuurianalüütikute jaoks nende tulevases uurimistöös viljakas ala. Mõned teoreemid katkevuse kohta, mis võiksid selleks analüüsiks sobida, leiduvad teoses Van Enter, Fernández ja Sokal Irigaray 1985; Hayles Aga vt ka Schor 1989, kus on kritiseeritud Irigaray liigset aupaklikkust tavapärase (meeste) teaduse, iseäranis füüsika suhtes Alan D. Sokal Teiseks dekonstrueerib ja ületab postmodernistlik teadus kartesiaanliku metafüüsilise vahetegemise inimkonna ja looduse vahel, vaatleja ja vaadeldava vahel, subjekti ja objekti vahel. Juba käesoleva sajandi algul kõigutas kvantmehaanika lihtsameelset newtonlikku usku objektiivsesse, keele-eelsesse materiaalsete objektide maailma seal väljaspool ; enam ei saa me küsida, nagu Heisenberg seda väljendas, kas osakesed eksisteerivad ajas ja ruumis objektiivselt. Ent Heisenbergi formuleering eeldab ikkagi, et objektiivselt eksisteerivad aeg ja ruum kui mitteproblemaatiline areen, kus omavahel interakteeruvad kvantiseeritud osakesed-lained (olgugi mittedeterministlikult); ja just selle arvatava areeni muudab kvantgravitatsioon problemaatiliseks. Sest samamoodi, nagu kvantmehaanika ütleb meile, et osakese asukoht ja impulss tuuakse olemisse vaid vaatlusakti abil, ütleb kvantgravitatsioon, et aeg ja ruum ise on kontekstuaalsed, kuivõrd nende tähendus on määratud üksnes vaatlusviisi suhtes. 55 Kolmandaks heidavad postmodernistlikud teadused kõrvale staatilised ontoloogilised kategooriad ja hierarhiad, mis on iseloomulikud modernistlikule teadusele. Atomismi ja reduktsionismi asemel rõhutavad uued teadused dünaamilist suhtevõrku terviku ja osa vahel; fikseeritud individuaalsete olemuste (näiteks newtonlike osakeste) asemel kontseptualiseeritakse interaktsioone ja voo- 55 Kartesiaanliku/baconliku metafüüsikaga seoses on Robert Markley (1991: 6) täheldanud: Teadusliku progressi narratiivid sõltuvad binaarsetest opositsioonidest tõene/väär, õige/vale, mida rakendatakse teoreetilisele ja eksperimentaalsele teadmisele, andes eelisõiguse tähendusele müra ees, metonüümiale metafoori ees, monoloogilisele autoriteedile dialoogilise väitluse ees. [---] Need katsed loodus paika panna on ideoloogiliselt sundivad ja ka kirjelduslikult piiratud. Nad keskendavad oma tähelepanu vaid väikesele osale nähtustest ütleme, lineaarsele dünaamikale, mis näib pakkuvat lihtsat ja sageli idealiseeritud viisi inimkonna ja universumi vaheliste suhete modelleerimiseks ja tõlgendamiseks. Ehkki see tähelepanek lähtub eelkõige kaoseteooriast ja teises järjekorras mitterelativistlikust kvantmehaanikast, võtab see tegelikult ilusasti kokku radikaalse väljakutse, mille esitab tänapäevasele metafüüsikale kvantgravitatsioon. 1299

54 Piire ületades lamist (näiteks kvantvälju). Asja teeb huvitavaks, et samalaadsed jooned tulevad esile arvukates näiliselt üksteisest kaugel asetsevates teadustes, kvantgravitatsioonist kaoseteooria, biofüüsika ja iseorganiseeruvate süsteemideni. Sel kombel paistavad postmodernistlikud teadused koonduvat uue epistemoloogilise paradigma ümber, mida võib nimetada ökoloogiliseks vaateviisiks ja mida laiades joontes mõistetakse kui arusaamist, et kõik nähtused on omavahel fundamentaalsel viisil seotud ja et indiviidid ning ühiskonnad kuuluvad looduse tsüklilisse mustrisse. 56 Postmodernistliku teaduse neljandaks aspektiks on sümbolismi ja esitusviisi teadlik rõhutamine. Nagu osutab Robert Markley, ületavad postmodernistlikud loodusteadused üha enam distsipliinidevahelisi piire, võttes omaks jooni, mis varemalt olid omased vaid humanitaarteadustele: Kvantfüüsika, hadronite üldkooskõlateooria, kompleksarvude teooria ja kaoseteooria jagavad üht ja sedasama põhimist eeldust, nimelt et reaalsust ei saa kirjeldada lineaarsetes mõistetes, et mittelineaarsed ja mittelahenduvad võrrandid on ainsaks võimaluseks kirjeldada keerukat, kaootilist ja mittedeterministlikku reaalsust. Need postmodernistlikud teooriad on tähendusrikkalt kõik metakriitilised selles mõttes, et nad esitlevad end pigem metafooride kui reaalsuse täpsete kirjeldustena. Kasutades mõisteid, mis on omasemad kirjandusteoreetikutele kui füüsikutele, võiksime öelda, et teadlaste katsed luua uusi kirjeldamisstrateegiaid kujutavad endast märkmeid teooriate teooria tarvis, kus esitusviis matemaatiline, eksperimentaalne ja verbaalne on loomupäraselt keerukas ja prob- 56 Capra 1988: 145. Üks vastuväide: ma suhtun suurte reservatsioonidega sellesse, kuidas Capra kasutab siinkohal sõna tsükliline, mis liiga täht-tähelt võetuna võiks soodustada poliitiliselt regressiivset kvietismi. Nende küsimuste edasist analüüsi vt Bohm 1980; Merchant 1980, 1992; Berman 1981; Prigogine, Stengers 1984; Bowen 1985; Griffin 1988; Kitchener 1988; Callicott 1989: ptk 6 ja 9; Shiva 1990; Best 1991; Haraway 1991, 1994; Mathews 1991; Morin 1992; Santos 1992; Wright Alan D. Sokal lematiseeriv, mitte lahendus, vaid osa universumiuurimise semiootikast. 57,58 Teistsugusest vaatepunktist lähtudes leiab ka Aronowitz, et vabastav teadus võib tekkida interdistsiplinaarsest epistemoloogiate jagamisest: [---] ka loodusobjektid on sotsiaalselt konstrueeritud. Küsimus ei ole mitte selles, kas need loodusobjektid või täpsemalt öeldes, loodusteadusliku teadmise objektid, eksisteerivad teadmisaktist sõltumata. Sellele küsimusele vastab reaalse aja eeldus, millele vastandub uuskantiaanide seas levinud eeldus, et ajal on alati referent, et aeg on seeläbi relatiivne, mitte tingimatu kategooria. Kindlasti arenes Maa kaua aega enne elu Maal. Küsimus on, kas loodusteadusliku teadmise objektid konstitueeritakse väljaspool sotsiaalset sfääri. Kui see on võimalik, võime eeldada, et teadus või kunst on suuteline arendama protseduure, mis efektiivselt neutraliseerivad nende vahendite mõju, millega me toodame teadmisi/kunsti. Performance i-kunst võiks olla üheks sääraseks näiteks (Aronowitz 1988b: 344). Viimaseks võimaldab postmodernistlik teadus mõjusalt kõrvale heita traditsioonilisele teadusele omase autoritarismi ja elitismi, pakkudes empiirilist alust läheneda teadustööle demokraatlikult. Sest nagu märgib Bohr, ühe ja sellesama objekti täpne seletamine võib nõuda erinevaid vaatepunkte, mis ei allu ühesele kirjeldusele see on lihtsalt tõsiasi maailma kohta, kui väga modernistliku teaduse isehakanud empiirikud seda ka eitada tahaksid. Kuidas saab sellises olukorras ennast põlistav volitatud teadlaste ilmalik preesterkond pretendeerida monopolile teadusliku teadmise loomise vallas? (Lubage mul rõhutada, et ma ei ole mingil määral erialase teadusliku väljaõppe vastu; ma olen üksnes selle vastu, et eliit kui suletud kiht tahab kehtestada oma kõrge tea- 57 Markley 1992: 264. Väike vastuväide: mulle pole selge, kas kompleksarvude teooria, mis on uus ja ikka veel küllaltki spekulatiivne matemaatilise füüsika haru, väärib samasugust epistemoloogilist staatust nagu kolm Markley osutatud teadust, mis on kindlalt oma koha leidnud. 58 Vt Wallerstein 1993: 17 20, kus leidub terav ja sellega väga sarnane seletus sellest, kuidas postmodernistlik füüsika on hakanud laenama ideid ajaloolistelt sotsiaalteadustelt; ja vt Santos 1989 ja 1992, kus on esitatud selle üksikasjalikum areng. 1301

55 Piire ületades duse kaanonit, et a priori välistada mitteliikmete alternatiivseid teadusloome vorme. 59 ) Seega pakuvad postmodernistliku teaduse sisu ja metodoloogia võimsat intellektuaalset tuge kõige laiemalt mõistetud progressiivsele poliitilisele üritusele: piiride ületamisele, barjääride lõhkumisele, sotsiaalse, majandusliku ja kultuurielu kõigi külgede radikaalsele demokratiseerimile. 60 Ümberpöördult peab selle ürituse üheks osaks olema uue ja tõeliselt progressiivse teaduse ülesehitamine, mis suudaks teenida tulevase demokraatliku ühiskonna vajadusi. Nagu Markley märgib, on sellel progressiivsel kogukonnal valida kahe teineteist vastastikku enam-vähem välistava alternatiivi vahel: 59 Selle peale vastavad traditsionaalsed teadlased, et töö, mis ei toimu tavapäraseid teaduse tõenduslikke nõudeid järgides, on fundamentaalselt irratsionaalne, s.t loogiliselt vigane ja pole seega usaldusväärne. Ent selline vastuväide pole piisav, sest nagu Porush (1993) on teraselt täheldanud, on tänapäeva matemaatikud ja füüsikud ise tunnistanud irratsionaalsuse sissetungi kvantmehaanika ja Gödeli teoreemi näol, ehkki mõistetavalt on tänapäeva teadlased, nagu pütagoorlased 24 sajandit varem, katsunud seda irratsionaalset elementi teadusest välja ajada, nii hästi, kui nad seda on suutnud. Porush esineb võimsa vastuväitega postratsionaalsest epistemoloogiast, mis jätaks alles parima osa tavapärasest Lääne teadusest, ent tunnistaks ka teisi teadmise viise. Pange tähele, et ka Jacques Lacan, üsna teistsugusest lähtekohast, jõudis juba ammu sellise irratsionaalsuse vältimatu rolli hindamiseni tänapäeva matemaatikas: Kui te lubate mul kasutada üht neist vormelitest, mis mulle märkmeid tehes pähe tuli, siis võiks inimelu võrrelda arvutusega, kus null on irratsionaalne. See vormel on vaid pilt, matemaatiline metafoor. Kui ma ütlen irratsionaalne, siis ma ei osuta sellega mingile põhjatule emotsionaalsele seisundile, vaid täpselt sellele, mida kutsutakse imaginaararvuks. Ruutjuur miinus ühest ei vasta millelegi, mida pakub meile kaemus, mitte millelegi reaalsele selle mõiste matemaatilises tähenduses ja ometi tuleb see alles jätta koos kogu oma kasutusega. (Lacan (1977: 28 29) seminaril, mis leidis aset a.) Edasisi mõtisklusi irratsionaalsusest tänapäeva matemaatikas vt Solomon 1988: 76 ja Bloor 1991: Vt nt Aronowitz 1994 ja sellele järgnenud diskussiooni Alan D. Sokal Ühelt poolt võivad poliitiliselt progressiivsed teadlased üritada toibutada olemasolevaid praktikaid omaksvõetud moraalsete väärtuste tarvis, väites, et nende parempoolsed vaenlased moonutavad asjade loomust ja et neil, vastuliikumisel, on ligipääs tõele. Ent biosfääri seisund õhusaaste, veesaaste, vihmametsade kadumine, tuhanded liigid väljasuremise äärel, suured maa-alad koormatud kaugelt üle oma taluvuspiiri, tuumaelektrijaamad, tuumarelvad, tühermaad kunagiste metsade asemel, nälg, alatoitumine, kaduvad märgalad, olematud rohumaad ja keskkonnast tingitud haiguste vohamine näitab, et realistlik unistus teaduslikust progressist, olemasolevate metodoloogiate ja tehnoloogiate tagasivõitmine nende revolutsioneerimise asemel, ei ole halvimal juhul üldse seotud poliitilise võitlusega, mis taotleb enamat riigisotsialismi taaskehtestamisest (Markley 1992: 271). Alternatiiviks on nii teaduse kui poliitika sügav ümbermõtestamine: Dialoogiline liikumine süsteemide uuesti määratlemise suunas, kus maailma ei nähta mitte üksnes ökoloogilise tervikuna, vaid võitlevate süsteemide hulgana maailmana, mida hoiavad koos pinged mitmesuguste looduslike ja inimlike huvide vahel, pakub võimalust uuesti määratleda, mis on teadus ja mida ta teeb, võimalust kujundada teadusõppe deterministlikud skeemid ümber üha jätkuvaks dialoogiks selle üle, kuidas me sekkume oma keskkonda. 61 On ütlematagi selge, et postmodernistlik teadus eelistab üksmeelselt viimast, sügavamat lähenemisviisi. Lisaks sellele, et määratleda uuesti teaduse sisu, tuleb ümber struktureerida ja uuesti määratleda ka institutsioonid, mille raames toimub teadustöö ülikoolid, riiklikud laboratooriumid ja korporatsioonid, ning kujundada ümber hüvitussüsteem, mis sageli vastu teadlaste endi paremat äratundmist sunnib neid hak- 61 Markley 1992: 271. Samas vaimus on Donna Haraway (1991: ) väga veenvalt kaitsnud demokraatlikku teadust, mis hõlmab osalisi, kohalikke, kriitilisi teadmisi, mis hoiavad alal sidemetevõrgu võimalikkust, mida poliitikas nimetatakse solidaarsuseks ja epistemoloogias jagatud vestlusteks ning mis rajaneb erapooletuse doktriinil ja praktikal, mis annab eelisõiguse vaidlustamisele, dekonstruktsioonile, kirglikule konstruktsioonile, võrkseostele ja lootusele transformeerida teadmise ja nägemisviiside süsteeme. Neid ideid on edasi arendatud teostes Haraway 1994 ja Doyle

56 Piire ületades kama kapitalistide ja militaristide kannupoisiks. Nagu märgib Aronowitz: Üks kolmandik USA üheteistkümnest tuhandest füüsikuna lõpetanust on spetsialiseerunud tahke keha füüsikuks ja nad kõik võivad sel alal ka rakendust leida. 62 Seevastu nii kvantgravitatsiooni kui ka keskkonnafüüsika alal on töökohti vähe. Ent kõik see on vaid esimene samm: mis tahes iseseisvumisliikumise fundamentaalne eesmärk peab olema demüstifitseerida ja demokratiseerida teadusliku teadmise tootmine, et lõhkuda kunstlikud barjäärid, mis eraldavad teadlasi ja lihtrahvast. Et olla realistlik, tuleb siinkohal alustada nooremast põlvkonnast haridussüsteemi põhjaliku reformimise teel (Freire 1970; Aronowitz, Giroux 1991, 1993). Loodusteaduste ja matemaatika õpetamine tuleb vabastada autoritaarsetest ja elitistlikest joontest 63 ning nende ainete sisu tuleb rikastada, kaasates neisse feministlike 64, seksuaalvähemuslike (Trebilcot 1988; Hamill 1994), multikultuuriliste 65 ja ökoloogiliste (Merchant 1980, 1992; Berman 1981; Callicott 1989: ptk 6 ja 9; Mathews 1991; Wright 1992; Plumwood 1993a; Ross 1994) kriitikute tööde tutvustusi. Lõpuks on iga teaduse sisu tõsiselt kitsendatud keelega, milles tema diskursus on formuleeritud; ja Lääne füüsikateaduse peavool 62 Aronowitz 1988b: 351. Ehkki see tähelepanek avaldati a, peab see tänapäeval veelgi enam paika. 63 Näidet sandinistliku revolutsiooni kontekstis vt Sokal Merchant 1980; Easlea 1981; Keller 1985, 1992; Harding 1986, 1991; Haraway 1989, 1991; Plumwood 1993a. Vt Wylie et al. 1990, kus on ulatuslik kirjanduse loetelu. Ei ole üllatav, et feministlik teadusekriitika on saanud terava parempoolse vastukriitika osaliseks. Vt näiteks Levin 1988; Haack 1992, 1993; Sommers 1994, Gross, Levitt 1994: ptk 5 ning Patai, Koertge Ezeabasili 1977; Van Sertima 1983; Frye 1987; Sardar 1988; Adams 1990; Nandy 1990; Alvares 1992; Harding Nii nagu feministlikku kriitikat, on parempoolsed kriitikud naeruvääristanud ka multikultuurset vaatekohta, alavääristamisega, mis kohati läheneb rassismile. Vt nt Ortiz de Montellano 1991; Martel 1991/1992; Hughes 1993: ptk 2 ning Gross, Levitt 1994: Alan D. Sokal on Galileist alates olnud formuleeritud matemaatika keeles. 66,67 66 Vt Wojciehowski 1991, kus dekonstrueeritakse Galilei retoorika, iseäranis tema väide, nagu võiks matemaatilis-teaduslik meetod viia otsese ja usaldusväärse teadmiseni reaalsusest. 67 Päris hiljutise, ent olulise panuse matemaatikafilosoofiasse võib leida Deleuze i ja Guattari töödest (1994: ptk 5). Siin toovad nad sisse filosoofiliselt viljaka mõiste funktiiv [pr k fonctif], mis ei ole ei funktsioon [pr k fonction] ega ka funktsionaal [pr k fonctionnelle], vaid pigem teatud põhimisem kontseptuaalne entiteet: Teaduse objektiks pole mitte niivõrd kontseptsioonid kui funktsioonid, mida esitatakse diskursiivse süsteemi propositsioonidena. Funktsioonide elemente kutsutakse funktiivideks (lk 117). Sellel pealtnäha lihtsal ideel on üllatavalt subtiilsed ja kaugeleulatuvad järeldused; selle lähem selgitamine nõuab tutvumist kaoseteooriaga (vt ka Rosenberg 1993 ja Canning 1994): [---] esimene erinevus teaduse ja filosoofia vahel on nende suhtumises kaosesse. Kaost ei defineerita mitte niivõrd korratuse kaudu kui selle lõpmatu kiiruse kaudu, millega iga temas kuju võttev vorm hävib. See on tühemik, mis pole mitte olematus, vaid virtuaalsus, mis sisaldab kõikvõimalikke osakesi ja kujutab kõikvõimalikke vorme, mis tekivad vaid selleks, et otsekohe kaduda, ilma kooskõla või osutuseta, ilma tagajärgedeta. Kaos on sünni ja surma lõpmatu kiirus (lk ). Ent teadus, erinevalt filosoofiast, ei suuda leppida lõpmatute kiirustega: [---] aktualiseeritakse aeglustatud asjad ja teaduslik mõte, mis kirjeldavate lausete abil nendeni suudab tungida. Funktsioon on Aeglaneliikumine. Muidugi tõstab teadus pidevalt esile kiirendusi, mitte ainult katalüüsis, vaid ka osakeste kiirendites ja galaktikaid eemale paiskavates paisumistes. Ent ürgne aeglustus ei ole nende nähtuste jaoks nullhetk, millest nad alguse said, vaid pigem neid kogu nende eksistentsi vältel saatev tingimus. Aeglustamine tähendab kaose piiramist, millele alluvad kõik kiirused, nii et nad moodustavad muutuja, mis on määratud kui abstsiss, samal ajal kui piir moodustab universaalkonstandi, mida ei saa ületada (nagu näiteks maksimaalne kokkusurutavusaste). Esimesed funktiivid on seega piir ja muutuja, ning osutus on suhe muutuja väärtuste vahel või täpsemalt, muutuja kui kiiruste abstsissi suhe piiriga (lk , minu rõhutus). Üsna detailne analüüs (mis on liiga pikk, et seda siin tsiteerida) viib järeldustele, millel on sügav metodoloogiline tähtsus selliste teaduste jaoks, mis tuginevad matemaatilisele modelleerimisele:

57 Piire ületades Ent kelle matemaatika? See küsimus on fundamentaalne, sest nagu Aronowitz on märkinud ei pääse ei loogika ega matemaatika saastumisest sotsiaalsega. 68 Ja nagu feministlikud mõtlejad on korduvalt osutanud, on tänapäevases kultuuris see saastumine enamasti kapitalistlik, patriarhaalne ja militaristlik: matemaatikat kujutatakse kui naist, kelle loomus ihaldab olla vallutatud Teine. 69,70 Seega ei saa vabastav teadus olla täielik ilma matemaa- Alan D. Sokal tika kaanonite sügava revideerimiseta. 71 Käesoleva ajani sellist iseseisvunud matemaatikat ei eksisteeri ja me võime üksnes spekuleerida tema lõpliku sisu üle. Me võime näha sellesuunalisi vihjeid häguste süsteemide teooria mitmemõõtmelises ja mittelineaarses loogikas (Kosko 1993); ent see lähenemine kannab ikkagi veel tugevat märki sellest, et ta pärineb hiliskapitalistlike tootmissuhete kriisist. 72 Katastroofiteooria (Thom 1975, 1990; Arnol d 1992) Muutujate sõltumatus ilmneb matemaatikas, kui üks neist on kõrgemas astmes kui teine. Just seepärast näitab Hegel, et funktsiooni muutlikkus ei ole seotud mitte väärtustega, mida saab muuta (2/3 ja 4/6) või mis jäävad määramatuks (a = 2b), vaid see nõuab, et üks muutujatest oleks kõrgemas astmes (y 2 /x = P ) (lk 122). (Pange tähele, et ingliskeelses tõlkes on kogemata y 2/x = P, lõbus viga, mis lõhub kogu arutlusloogika.) Üllatavalt ühe tehnilise filosoofiateose kohta oli see raamat (Qu est-ce que la philosophie?) Prantsusmaal a bestseller. Hiljuti ilmus see ka ingliskeelses tõlkes, ent kahjuks on vaevalt usutav, et see võiks ka siin maal edukuselt konkureerida Rush Limbaugh või Howard Sterniga. 68 Aronowitz 1988b: 346. Õelat parempoolset rünnakut sellele ettepanekule vt Gross, Levitt 1994: Vt Ginzberg 1989; Cope- Kasten 1989; Nye 1990 ja Plumwood 1993b, kus leidub särav feministlik kriitika konventsionaalse (maskuliinse) matemaatilise loogika pihta, eriti seoses modus ponens i ja süllogismidega. Seoses modus ponens iga vt ka Woolgar (1988: 45 46) ja Bloor (1991: 182); ja seoses süllogismidega Woolgar (1988: 47 48) ja Bloor (1991: ). Matemaatilise lõpmatusemõiste aluseks olevate sotsiaalsete piltide analüüsi vt Harding 1986: 50. Matemaatiliste väidete sotsiaalse kontekstuaalsuse demonstratsiooni vt Woolgar 1988: 43 ja Bloor 1991: Campbell, Campbell-Wright 1993: 11. Vt Merchant 1980, kus leidub Lääne matemaatikas ja täppisteadustes toimuva järelevalve ja domineerimise üksikasjalik analüüs. 70 Lubage mul möödaminnes mainida veel kaht näidet seksismist ja militarismist matemaatikas, mida minu teada pole eelnevalt märgatud. Esimene puudutab hargnevate protsesside teooriat, mis tekkis viktoriaanlikul Inglismaal perekondade väljasuremise probleemist ja mis praegu inter alia mängib võtmerolli tuuma ahelreaktsioonide analüüsis (Harris 1963). Oma viljastavas (ja see seksistlik sõna on siin omal kohal) selleteemalises artiklis kirjutasid Francis Galton ja kõrgeauline H. W. Watson (1874): 1306 Silmapaistval positsioonil olevate meeste perekondade lagunemine möödunud aegadel on olnud sagedasti uurimisobjektiks ja on andnud alust mitmesugusteks hüpoteesideks. [---] On arvukalt juhtumeid, kus kunagised levinud perekonnanimed on muutunud haruldaseks või täiesti kadunud. See tendents on universaalne ja seda seletades on kiirustades järeldatud, et füüsilise mugavuse ja intellektuaalse võimekuse kasv on vältimatult seotud viljakuse kahanemisega. Olgu p 0, p 1, p 2,...tõenäosused, et mehel on 0, 1, 2,...poega. Milline on tõenäosus, et meesliin lakkab eksisteerimast r põlvkonna pärast, ja üldisemalt, milline on tõenäosus kindla arvu järeltulijate olemasoluks meesliinis mis tahes põlvkonnas? On raske mitte lõbustuda veidrast järeldusest, nagu reprodutseeruksid meesinimesed aseksuaalselt; sellegipoolest on selle katkendi klassipositsioon, sotsiaaldarvinism ja seksism ilmsed. Teine näide on Laurent Schwartzi a raamat Radooni mõõdud. Ehkki tehniliselt üsna huvitav, on see teos, nagu pealkirjastki näha, küllastatud tuumaenergiat pooldavast maailmavaatest, mis on olnud prantsuse teadusele iseloomulik aastate algusest alates. Kahjuks Prantsuse vasakpoolsed eriti, kuid sugugi mitte ainsana, Prantsuse Kommunistlik Partei on olnud tuumaenergia suhtes sama entusiastlikud kui parempoolsed (vt Touraine et al. 1980). 71 Nii nagu liberaalsed feministid on sageli rahul minimaalsete punktidega naiste seadusliku ja sotsiaalse võrdsuse osas, pooldades valikuvõimalusi, nii on ka liberaalsed (ja isegi mõned sotsialistlikud) matemaatikud sageli nõus töötama hegemoonilises Zermelo-Fraenkeli raamistikus (mis, peegeldades oma üheksateistkümnenda sajandi liberaalseid juuri, juba sisaldab endas võrdsuse aksioomi), mida on üksnes täiendatud valikuaksioomiga. Ent see raamistik on lihtsalt ebapiisav vabastava matemaatika jaoks, nagu juba tüki aja eest tõestas Cohen (1966). 72 Häguste süsteemide teooriat on tublisti arendanud transnatsionaalsed korporatsioonid alul Jaapanis ja hiljem mujal, et lahendada praktilisi probleeme seoses töölisi asendava automaatika efektiivsusega. 1307

58 Piire ületades oma dialektilise pidevuse/katkevuse ja metamorfoosi/avanemise rõhutamisega etendab tulevases matemaatikas kahtlemata olulist rolli; ent tuleb teha veel palju teoreetilist tööd, enne kui sellest lähenemisest võib saada progressiivse poliitilise praktika kindel tööriist. 73 Lõpuks saab kaoseteooria mis pakub sügavaimat sissevaadet kõikjal olevasse ja ometi salapärasesse mittelineaarsuse nähtusesse keskseks kogu tulevase matemaatika seisukohast. Ja ikkagi saavad need pildid tulevasest matemaatikast olla vaid udune helk: sest lisaks mainitud kolmele noorele võrsele teaduse puus tekib üha uusi tüvesid ja oksi terve uus teoreetiline raamistik, mida me oma praeguste ideoloogiliste silmaklappidega ei suuda ettegi kujutada. Tänuavaldus Tahaksin tänada Giacomo Caracciolot, Lucía Fernández-Santorot, Lia Gutiérrezt ja Elizabeth Meiklejohni nauditavate arutelude eest, mis on sellele artiklile suuresti kaasa aidanud. Pole tarvidust lisada, et need inimesed ei tarvitse täienisti jagada siin väljendatud teaduslikke ja poliitilisi vaateid, samuti ei ole nad vastutavad vigade ega segasuste eest, mida siin kogemata võib ette tulla. Kirjandus A d a m s, Hunter Havelin III African and African-American contributions to science and technology. African-American Baseline Essays. Portland, Ore.: Multnomah School District 1J, Portland Public Schools A l b e r t, David Z Quantum Mechanics and Experience. Cambridge: Harvard University Press A l e x a n d e r, Stephanie B., I. David B e r g, Richard L. B i s h o p Geometric curvature bounds in Riemannian manifolds with boundary. Transactions of the American Mathematical Society, 339, pp A l t h u s s e r, Louis Écrits sur la Psychanalyse: Freud et Lacan. Paris: Stock/IMEC A l v a r e s, Claude Science, Development and Violence: The Revolt against Modernity. Delhi: Oxford University Press 73 Huvitava alguse on teinud Schubert (1989) Alan D. Sokal A l v a r e z - G a u m é, Luís Topology and anomalies. Mathematics and Physics: Lectures on Recent Results, vol. 2. Ed. by L. Streit. Singapore: World Scientific, pp A r g y r o s, Alexander J A Blessed Rage for Order: Deconstruction, Evolution, and Chaos. Ann Arbor: University of Michigan Press A r n o l d, Vladimir I Catastrophe Theory. 2nd ed. Transl. by G. S. Wassermann and R. K. Thomas. Berlin: Springer A r o n o w i t z, Stanley The Crisis in Historical Materialism: Class, Politics and Culture in Marxist Theory. New York: Praeger A r o n o w i t z, Stanley 1988a. The production of scientific knowledge: Science, ideology, and Marxism. Marxism and the Interpretation of Culture. Ed. by Cary Nelson and Lawrence Grossberg. Urbana Chicago: University of Illinois Press, pp A r o n o w i t z, Stanley 1988b. Science as Power: Discourse and Ideology in Modern Society. Minneapolis: University of Minnesota Press A r o n o w i t z, Stanley The situation of the left in the United States. Socialist Review, 23 (3), pp A r o n o w i t z, Stanley, Henry A. G i r o u x Postmodern Education: Politics, Culture, and Social Criticism. Minneapolis: University of Minnesota Press A r o n o w i t z, Stanley, Henry A. G i r o u x Education Still Under Siege. Westport, Conn.: Bergin & Garvey A s h t e k a r, Abhay, Carlo R o v e l l i, Lee S m o l i n Weaving a classical metric with quantum threads. Physical Review Letters, 69, pp A s p e c t, Alain, Jean D a l i b a r d, Gérard R o g e r Experimental test of Bell s inequalities using time-varying analyzers. Physical Review Letters, 49, pp A s s a d, Maria L Portrait of a nonlinear dynamical system: The discourse of Michel Serres. SubStance, 71/72, pp B a c k, Kurt W This business of topology. Journal of Social Issues, 48 (2), pp B e l l, John S Speakable and Unspeakable in Quantum Mechanics: Collected Papers on Quantum Philosophy. New York: Cambridge University Press B e r m a n, Morris The Reenchantment of the World. Ithaca, N.Y.: Cornell University Press B e s t, Steven Chaos and entropy: Metaphors in postmodern science and social theory. Science as Culture, 2 (2) (no. 11), pp

59 Piire ületades B l o o r, David Knowledge and Social Imagery. 2nd ed. Chicago: University of Chicago Press B o h m, David Wholeness and the Implicate Order. London: Routledge & Kegan Paul B o h r, Niels Natural philosophy and human cultures. Essays on Atomic Physics and Human Knowledge. (The Philosophical Writings of Niels Bohr, Vol. II.) New York: Wiley, pp B o h r, Niels Quantum physics and philosophy causality and complementarity. Essays on Atomic Physics and Human Knowledge. (The Philosophical Writings of Niels Bohr, Vol. III.) New York: Wiley, pp. 1 7 B o o k e r, M. Keith Joyce, Planck, Einstein, and Heisenberg: A relativistic quantum mechanical discussion of Ulysses. James Joyce Quarterly, 27, pp B o u l w a r e, David G., S. D e s e r Classical general relativity derived from quantum gravity. Annals of Physics, 89, pp B o u r b a k i, Nicolas Théorie des Ensembles. Paris: Hermann B o w e n, Margarita The ecology of knowledge: Linking the natural and social sciences. Geoforum, 16, pp B r i c m o n t, Jean Contre la philosophie de la mécanique quantique. Texte d une communication faite au colloque Faut-il promouvoir les échanges entre les sciences et la philosophie?, Louvain-la- Neuve (Belgium), mars 1994 B r i g g s, John, F. David P e a t Looking Glass Universe: The Emerging Science of Wholeness. New York: Cornerstone Library B r o o k s, Roger, David C a s t o r Morphisms between supersymmetric and topological quantum field theories. Physics Letters B, 246, pp C a l l i c o t t, J. Baird In Defense of the Land Ethic: Essays in Environmental Philosophy. Albany, N.Y.: State University of New York Press C a m p b e l l, Mary Anne, Randall K. C a m p b e l l - W r i g h t Toward a feminist algebra. Paper presented at a meeting of the Mathematical Association of America (San Antonio, Texas) C a n n i n g, Peter The crack of time and the ideal game. Gilles Deleuze and the Theater of Philosophy. Ed. by Constantin V. Boundas and Dorothea Olkowski. New York: Routledge, pp C a p r a, Fritjof The Tao of Physics: An Exploration of the Parallels Between Modern Physics and Eastern Mysticism. Berkeley, Calif.: Shambhala C a p r a, Fritjof The role of physics in the current change of paradigms. The World View of Contemporary Physics: Does It 1310 Alan D. Sokal Need a New Metaphysics? Ed. by Richard F. Kitchener. Albany, N.Y.: State University of New York Press, pp C a r a c c i o l o, Sergio, Robert G. E d w a r d s, Andrea P e l i s s e t t o, Alan D. S o k a l Wolff-type embedding algorithms for general nonlinear σ-models. Nuclear Physics B, 403, pp C h e w, Geoffrey Impasse for the elementary-particle concept. The Sciences Today. Ed. by Robert M. Hutchins and Mortimer Adler. New York: Arno Press, pp C h o m s k y, Noam Language and Responsibility. Transl. by John Viertel. New York: Pantheon C o h e n, Paul J Set Theory and the Continuum Hypothesis. New York: Benjamin C o l e m a n, Sidney Quantum mechanics in your face. Lecture at New York University, November 12, 1993 C o p e - K a s t e n, Vance A portrait of dominating rationality. Newsletters on Computer Use, Feminism, Law, Medicine, Teaching (American Philosophical Association), 88 (2) (March), pp C o r n e r, M. A Morphogenetic field properties of the forebrain area of the neural plate in an anuran. Experientia, 22, pp C r a i g e, Betty Jean Literary Relativity: An Essay on Twentieth- Century Narrative. Lewisburg: Bucknell University Press C u l l e r, Jonathan On Deconstruction: Theory and Criticism after Structuralism. Ithaca, N.Y.: Cornell University Press D e a n, Tim The psychoanalysis of AIDS. October, 63, pp D e l e u z e, Gilles, Félix G u a t t a r i What is Philosophy? Transl. by Hugh Tomlinson and Graham Burchell. New York: Columbia University Press D e r r i d a, Jacques Structure, sign and play in the discourse of the human sciences. The Languages of Criticism and the Sciences of Man: The Structuralist Controversy. Ed. by Richard Macksey and Eugenio Donato. Baltimore: Johns Hopkins Press, pp D o y l e, Richard Dislocating knowledge, thinking out of joint: Rhizomatics, Caenorhabditis elegans and the importance of being multiple. Configurations: A Journal of Literature, Science, and Technology, 2, pp D ü r r, Detlef, Sheldon G o l d s t e i n, Nino Z a n g h í Quantum equilibrium and the origin of absolute uncertainty. Journal of Statistical Physics, 67, pp E a s l e a, Brian Science and Sexual Oppression: Patriarchy s Confrontation with Women and Nature. London: Weidenfeld and Nicolson 1311

60 Piire ületades E i l e n b e r g, Samuel, John C. M o o r e Foundations of Relative Homological Algebra. Providence, R.I.: American Mathematical Society E i l e n b e r g, Samuel, Norman E. S t e e n r o d Foundations of Algebraic Topology. Princeton, N.J.: Princeton University Press E i n s t e i n, Albert, Leopold I n f e l d The Evolution of Physics. New York: Simon and Schuster E z e a b a s i l i, Nwankwo African Science: Myth or Reality? New York: Vantage Press F e y e r a b e n d, Paul K Against Method: Outline of an Anarchistic Theory of Knowledge. London: New Left Books F r e i r e, Paulo Pedagogy of the Oppressed. Transl. by Myra Bergman Ramos. New York: Continuum F r o u l a, Christine Quantum physics/postmodern metaphysics: The nature of Jacques Derrida. Western Humanities Review, 39, pp F r y e, Charles A Einstein and African religion and philosophy: The hermetic parallel. Einstein and the Humanities. Ed. by Dennis P. Ryan. New York: Greenwood Press, pp G a l t o n, Francis, H. W. W a t s o n On the probability of the extinction of families. Journal of the Anthropological Institute of Great Britain and Ireland, 4, pp G i e r e r, A., R. C. L e i f, T. M a d e n, J. D. W a t s o n Physical aspects of generation of morphogenetic fields and tissue forms. Differentiation and Development. Ed. by F. Ahmad, J. Schultz, T. R. Russell ja R. Werner. New York: Academic Press G i n z b e r g, Ruth Feminism, rationality, and logic. Newsletters on Computer Use, Feminism, Law, Medicine, Teaching (American Philosophical Association), 88 (2) (March), pp G l e i c k, James Chaos: Making a New Science. New York: Viking G o l d s t e i n, Rebecca The Mind-Body Problem. New York: Random House G r a n e r o - P o r a t i, M. I., A. P o r a t i Temporal organization in a morphogenetic field. Journal of Mathematical Biology, 20, pp G r a n o n - L a f o n t, Jeanne La Topologie Ordinaire de Jacques Lacan. Paris: Point Hors Ligne G r a n o n - L a f o n t, Jeanne Topologie Lacanienne et Clinique Analytique. Paris: Point Hors Ligne G r e e n, Michael B., John H. S c h w a r z, Edward W i t t e n Superstring Theory, 2 vols. New York: Cambridge University Press 1312 Alan D. Sokal G r e e n b e r g, Valerie D Transgressive Readings: The Texts of Franz Kafka and Max Planck. Ann Arbor: University of Michigan Press G r e e n b e r g e r, D. M., M. A. H o r n e, Z. Z e i l i n g e r Going beyond Bell s theorem. Bell s Theorem, Quantum Theory and Conceptions of the Universe. Ed. by M. Kafatos. Dordrecht: Kluwer, pp G r e e n b e r g e r, D. M., M. A. H o r n e, A. S h i m o n y, Z. Z e i - l i n g e r Bell s theorem without inequalities. American Journal of Physics, 58, pp G r i f f i n, David Ray, ed The Reenchantment of Science: Postmodern Proposals. Albany, N.Y.: State University of New York Press G r o s s, Paul R., Norman L e v i t t Higher Superstition: The Academic Left and its Quarrels with Science. Baltimore: Johns Hopkins University Press G ö d e l, Kurt An example of a new type of cosmological solutions of Einstein s field equations of gravitation. Reviews of Modern Physics, 21, pp H a a c k, Susan Science from a feminist perspective. Philosophy, 67, pp H a a c k, Susan Epistemological reflections of an old feminist. Reason Papers, 18 (fall), pp H a m b e r, Herbert W Phases of four-dimensional simplicial quantum gravity. Physical Review D, 45, pp H a m i l l, Graham The epistemology of expurgation: Bacon and The Masculine Birth of Time. Queering the Renaissance. Ed. by Jonathan Goldberg. Durham, N.C.: Duke University Press, pp H a m z a, Hichem Sur les transformations conformes des variétés riemanniennes à bord. Journal of Functional Analysis, 92, p H a r a w a y, Donna J Primate Visions: Gender, Race, and Nature in the World of Modern Science. New York: Routledge H a r a w a y, Donna J Simians, Cyborgs, and Women: The Reinvention of Nature. New York: Routledge H a r a w a y, Donna J A game of cat s cradle: Science studies, feminist theory, cultural studies. Configurations: A Journal of Literature, Science, and Technology, 2, pp H a r d i n g, Sandra The Science Question in Feminism. Ithaca: Cornell University Press 1313

61 Piire ületades H a r d i n g, Sandra Whose Science? Whose Knowledge? Thinking from Women s Lives. Ithaca: Cornell University Press H a r d i n g, Sandra Is science multicultural?: Challenges, resources, opportunities, uncertainties. Configurations: A Journal of Literature, Science, and Technology, 2, pp H a r d y, G. H A Mathematician s Apology. Cambridge: Cambridge University Press H a r r i s, Theodore E The Theory of Branching Processes. Berlin: Springer H a y l e s, N. Katherine The Cosmic Web: Scientific Field Models and Literary Strategies in the Twentieth Century. Ithaca: Cornell University Press H a y l e s, N. Katherine Chaos Bound: Orderly Disorder in Contemporary Literature and Science. Ithaca: Cornell University Press H a y l e s, N. Katherine, ed Chaos and Order: Complex Dynamics in Literature and Science. Chicago: University of Chicago Press H a y l e s, N. Katherine Gender encoding in fluid mechanics: Masculine channels and feminine flows. Differences: A Journal of Feminist Cultural Studies, 4 (2), pp H e i n o n e n, J., T. K i l p e l ä i n e n, O. M a r t i o Harmonic morphisms in nonlinear potential theory. Nagoya Mathematical Journal, 125, pp H e i s e n b e r g, Werner The Physicist s Conception of Nature. Transl. by Arnold J. Pomerans. New York: Harcourt, Brace H i r s c h, Morris W Differential Topology. New York: Springer H o b s b a w m, Eric The new threat to history. New York Review of Books, 16 December, pp H o c h r o t h, Lysa The scientific imperative: Improductive expenditure and energeticism. Configurations: A Journal of Literature, Science, and Technology, 3, pp H o n n e r, John Description and deconstruction: Niels Bohr and modern philosophy. Niels Bohr and Contemporary Philosophy. (Boston Studies in the Philosophy of Science #153.) Ed. by Jan Faye and Henry J. Folse. Dordrecht: Kluwer, pp H u g h e s, Robert Culture of Complaint: The Fraying of America. New York: Oxford University Press I r i g a r a y, Luce The mechanics of fluids. This Sex Which Is Not One. Transl. by Catherine Porter and Carolyn Burke. Ithaca: Cornell University Press 1314 Alan D. Sokal I r i g a r a y, Luce Le sujet de la science est-il sexué? / Is the subject of science sexed? Transl. by Carol Mastrangelo Bové. Hypatia, 2 (3), pp I s h a m, C. J Conceptual and geometrical problems in quantum gravity. Recent Aspects of Quantum Fields. (Lecture Notes in Physics #396.) Ed. by H. Mitter and H. Gausterer. Berlin: Springer I t z y k s o n, Claude, Jean-Bernard Z u b e r Quantum Field Theory. New York: McGraw-Hill International J a m e s, I. M Euclidean models of projective spaces. Bulletin of the London Mathematical Society, 3, pp J a m e s o n, Fredric Reading Hitchcock. October, 23, pp J a m m e r, Max The Philosophy of Quantum Mechanics. New York: Wiley J o h n s o n, Barbara The frame of reference: Poe, Lacan, Derrida. Yale French Studies, 55/56, pp J o h n s o n, Barbara A World of Difference. Baltimore: Johns Hopkins University Press J o n e s, V. F. R A polynomial invariant for links via Von Neumann algebras. Bulletin of the American Mathematical Society, 12, pp J u r a n v i l l e, Alain Lacan et la Philosophie. Paris: Presses Universitaires de France K a u f m a n n, Arnold Introduction à la Théorie des Sous- Ensembles Flous à l Usage des Ingénieurs. Paris: Masson K a z a r i n o f f, N. D Pattern formation and morphogenetic fields. Mathematical Essays on Growth and the Emergence of Form. Ed. by Peter L. Antonelli. Edmonton: University of Alberta Press, pp K e l l e r, Evelyn Fox Reflections on Gender and Science. New Haven: Yale University Press K e l l e r, Evelyn Fox Secrets of Life, Secrets of Death: Essays on Language, Gender, and Science. New York: Routledge K i t c h e n e r, Richard F., ed The World View of Contemporary Physics: Does It Need a New Metaphysics? Albany, N.Y.: State University of New York Press K o n t s e v i c h, M Résultats rigoureux pour modèles sigma topologiques. Conférence au XIème Congrès International de Physique Mathématique, Paris, juillet Edité par Daniel Iagolnitzer et Jacques Toubon. À paraître K o s k o, Bart Fuzzy Thinking: The New Science of Fuzzy Logic. New York: Hyperion 1315

62 Piire ületades K o s t e r l i t z, J. M., D. J. T h o u l e s s Ordering, metastability and phase transitions in two-dimensional systems. Journal of Physics C, 6, pp K r o k e r, Arthur, Marilouise K r o k e r, David C o o k Panic Encyclopedia: The Definitive Guide to the Postmodern Scene. New York: St. Martin s Press K u h n, Thomas S The Structure of Scientific Revolutions. 2nd ed. Chicago: University of Chicago Press L a c a n, Jacques Of structure as an inmixing of an otherness prerequisite to any subject whatever. The Languages of Criticism and the Sciences of Man. Ed. by Richard Macksey and Eugenio Donato. Baltimore: Johns Hopkins Press, pp L a c a n, Jacques Desire and the interpretation of desire in Hamlet. Transl. by James Hulbert. Yale French Studies, 55/56, pp L a t o u r, Bruno Science in Action: How to Follow Scientists and Engineers Through Society. Cambridge: Harvard University Press L a t o u r, Bruno A relativistic account of Einstein s relativity. Social Studies of Science, 18, pp L e u p i n, Alexandre Introduction: Voids and knots in knowledge and truth. Lacan and the Human Sciences. Ed. by Alexandre Leupin. Lincoln, Neb.: University of Nebraska Press, pp L e v i n, Margarita Caring new world: Feminism and science. American Scholar, 57, pp L o r e n t z, H. A., A. E i n s t e i n, H. M i n k o w s k i, H. W e y l The Principle of Relativity. Transl. by W. Perrett and G. B. Jeffery. New York: Dover L o x t o n, J. H., ed Number Theory and Cryptography. Cambridge-New York: Cambridge University Press L u p a s c o, Stéphane Le Principe d Antagonisme et la Logique de l Énergie. Actualités Scientifiques et Industrielles #1133. Paris: Hermann L y o t a r d, Jean-François Time today. Transl. by Geoffrey Bennington and Rachel Bowlby. Oxford Literary Review, 11, pp M a d s e n, Mark, Deborah M a d s e n Structuring postmodern science. Science and Culture, 56, pp M a r k l e y, Robert What now? An introduction to interphysics. New Orleans Review, 18 (1), pp. 5 8 M a r k l e y, Robert The irrelevance of reality: Science, ideology and the postmodern universe. Genre, 25, pp Alan D. Sokal M a r k l e y, Robert Boundaries: Mathematics, alienation, and the metaphysics of cyberspace. Configurations: A Journal of Literature, Science, and Technology, 2, pp M a r t e l, Erich 1991/1992. How valid are the Portland baseline essays? Educational Leadership, 49 (4), pp M a s s e y, William S Homology and Cohomology Theory. New York: Marcel Dekker M a t h e w s, Freya The Ecological Self. London: Routledge M a u d l i n, Tim Quantum Non-Locality and Relativity: Metaphysical Intimations of Modern Physics. Aristotelian Society Series, vol. 13. Oxford: Blackwell M c A v i t y, D. M., H. O s b o r n A DeWitt expansion of the heat kernel for manifolds with a boundary. Classical and Quantum Gravity, 8, pp M c C a r t h y, Paul Postmodern pleasure and perversity: Scientism and sadism. Postmodern Culture, 2, no. 3. [Ümbertrükk raamatus Essays in Postmodern Culture. Ed. by Eyal Amiran and John Unsworth. New York: Oxford University Press, 1993, lk ] M e r c h a n t, Carolyn The Death of Nature: Women, Ecology, and the Scientific Revolution. New York: Harper & Row M e r c h a n t, Carolyn Radical Ecology: The Search for a Livable World. New York: Routledge M e r m i n, N. David Quantum mysteries revisited. American Journal of Physics, 58, pp M e r m i n, N. David Hidden variables and the two theorems of John Bell. Reviews of Modern Physics, 65, pp M e r z, Martina, Karin K n o r r C e t i n a Deconstruction in a thinking science: Theoretical physicists at work. Geneva: European Laboratory for Particle Physics (CERN), preprint CERN-TH.7152/94 M i l l e r, Jacques-Alain 1977/1978. Suture (elements of the logic of the signifier). Screen, 18 (4), pp M o r i n, Edgar The Nature of Nature. (Method: Towards a Study of Humankind, vol. 1). Transl. by J. L. Roland Bélanger. New York: Peter Lang M o r r i s, David B Bootstrap theory: Pope, physics, and interpretation. The Eighteenth Century: Theory and Interpretation, 29, pp M u n k r e s, James R Elements of Algebraic Topology. Menlo Park, Calif.: Addison-Wesley

63 Piire ületades N a b u t o s k y, A., R. B e n - A v Noncomputability arising in dynamical triangulation model of four-dimensional quantum gravity. Communications in Mathematical Physics, 157, pp N a n d y, Ashis, ed Science, Hegemony and Violence: A Requiem for Modernity. Delhi: Oxford University Press N a s h, Charles, Siddhartha S e n Topology and Geometry for Physicists. London: Academic Press N a s i o, Juan-David Les Yeux de Laure: Le Concept d Objet a dans la Théorie de J. Lacan. Suivi d une Introduction à la Topologie Psychanalytique. Paris: Aubier N a s i o, Juan-David Le concept de sujet de l inconscient. Texte d une intervention realisée dans le cadre du séminaire de Jacques Lacan La topologie et le temps, le mardi 15 mai Cinq Lecons sur la Théorie de Jacques Lacan. Paris: Éditions Rivages N y e, Andrea Words of Power: A Feminist Reading of the History of Logic. New York: Routledge O l i v e r, Kelly Keller s gender/science system: Is the philosophy of science to science as science is to nature? Hypatia, 3 (3), pp O r t i z d e M o n t e l l a n o, Bernard Multicultural pseudoscience: Spreading scientific illiteracy among minorities: Part I. Skeptical Inquirer, 16 (2), pp O v e r s t r e e t, David Oxymoronic language and logic in quantum mechanics and James Joyce. Sub-Stance, 28, pp P a i s, Abraham Niels Bohr s Times: In Physics, Philosophy, and Polity. New York: Oxford University Press P a t a i, Daphne, Noretta K o e r t g e Professing Feminism: Cautionary Tales from the Strange World of Women s Studies. New York: Basic Books P i c k e r i n g, Andrew Constructing Quarks: A Sociological History of Particle Physics. Chicago: University of Chicago Press P l o t n i t s k y, Arkady Complementarity: Anti-Epistemology after Bohr and Derrida. Durham, N.C.: Duke University Press P l u m w o o d, Val 1993a. Feminism and the Mastery of Nature. London: Routledge P l u m w o o d, Val 1993b. The politics of reason: Towards a feminist logic. Australasian Journal of Philosophy, 71, pp P o r t e r, Jeffrey Three quarks for Muster Mark : Quantum wordplay and nuclear discourse in Russell Hoban s Riddley Walker. Contemporary Literature, 21, pp P o r u s h, David Cybernetic fiction and postmodern science. New Literary History, 20, pp Alan D. Sokal P o r u s h, David Voyage to Eudoxia: The emergence of a postrational epistemology in literature and science. SubStance, 71/72, pp P r i g o g i n e, Ilya, Isabelle S t e n g e r s Order out of Chaos: Man s New Dialogue with Nature. New York: Bantam P r i m a c k, Joel R., Nancy Ellen A b r a m s In a beginning... : Quantum cosmology and Kabbalah. Tikkun, 10 (1) (January/February), pp P s a r e v, V. I Morphogenesis of distributions of microparticles by dimensions in the coarsening of dispersed systems. Soviet Physics Journal, 33, pp R a g l a n d - S u l l i v a n, Ellie Counting from 0 to 6: Lacan, suture, and the imaginary order. Criticism and Lacan: Essays and Dialogue on Language, Structure, and the Unconscious. Ed. by Patrick Colm Hogan and Lalita Pandit. Athens, Ga.: University of Georgia Press, pp R e n s i n g, Ludger, ed Oscillatory signals in morphogenetic fields. Oscillations and Morphogenesis, II. New York: Marcel Dekker, pp R o s e n b e r g, Martin E Dynamic and thermodynamic tropes of the subject in Freud and in Deleuze and Guattari. Postmodern Culture, 4, no. 1 R o s s, Andrew Strange Weather: Culture, Science, and Technology in the Age of Limits. London: Verso R o s s, Andrew The Chicago Gangster Theory of Life: Nature s Debt to Society. London: Verso S a l u d e s i C l o s a, Jordi Un programa per a calcular l homologia simplicial. Butlletí de la Societat Catalana de Ciències (segona època), 3, p S a n t o s, Boaventura de Sousa Introdução a uma Ciência Pós- Moderna. Porto: Edições Afrontamento S a n t o s, Boaventura de Sousa A discourse on the sciences. Review (Fernand Braudel Center), 15 (1), pp S a r d a r, Ziauddin, ed The Revenge of Athena: Science, Exploitation and the Third World. London: Mansell S c h i f f m a n n, Yoram The second messenger system as the morphogenetic field. Biochemical and Biophysical Research Communications, 165, pp S c h o r, Naomi This essentialism which is not one: Coming to grips with Irigaray. Differences: A Journal of Feminist Cultural Studies, 1 (2), pp

64 Piire ületades S c h u b e r t, G Catastrophe theory, evolutionary extinction, and revolutionary politics. Journal of Social and Biological Structures, 12, pp S c h w a r t z, Laurent Radon Measures on Arbitrary Topological Spaces and Cylindrical Measures. London: Oxford University Press S e g u i n, Eve A modest reason. Theory, Culture & Society, 11 (3), S e r r e s, Michel Éclaircissements: Cinq Entretiens avec Bruno Latour. Paris: François Bourin S h e l d r a k e, Rupert A New Science of Life: The Hypothesis of Formative Causation. Los Angeles: J. P. Tarcher S h e l d r a k e, Rupert The Rebirth of Nature. New York: Bantam S h i v a, Vandana Reductionist science as epistemological violence. Science, Hegemony and Violence: A Requiem for Modernity. Ed. by Ashis Nandy. Delhi: Oxford University Press, pp S m o l i n, Lee Recent developments in nonperturbative quantum gravity. Quantum Gravity and Cosmology. (Proceedings 1991, Sant Feliu de Guixols, Estat Lliure de Catalunya.) Ed. by J. Pérez- Mercader, J. Sola and E. Verdaguer. Singapore: World Scientific, pp S o k a l, Alan D An alternate constructive approach to the ϕ 4 3 quantum field theory, and a possible destructive approach to ϕ 4 4. Annales de l Institut Henri Poincaré A, 37, pp S o k a l, Alan Informe sobre el plan de estudios de las carreras de Matemática, Estadística y Computación. Report to the Universidad Nacional Autónoma de Nicaragua, Managua. [Trükis ilmumata] S o l o m o n, J. Fisher Discourse and Reference in the Nuclear Age. (Oklahoma Project for Discourse and Theory, vol. 2.) Norman: University of Oklahoma Press S o m m e r s, Christina Hoff Who Stole Feminism?: How Women Have Betrayed Women. New York: Simon & Schuster S t a u f f e r, Dietrich Introduction to Percolation Theory. London: Taylor & Francis S t r a t h a u s e n, Carsten Althusser s mirror. Studies in 20th Century Literature, 18, pp S t r u i k, Dirk Jan A Concise History of Mathematics, 4th rev. ed. New York: Dover Ž i ž e k, Slavoj Looking Awry: An Introduction to Jacques Lacan through Popular Culture. Cambridge, Mass.: MIT Press T h o m, René Structural Stability and Morphogenesis. Transl. by D. H. Fowler. Reading, Mass.: Benjamin 1320 Alan D. Sokal T h o m, René Semio Physics: A Sketch. Transl. by Vendla Meyer. Redwood City, Calif.: Addison-Wesley t H o o f t, G Cosmology in 2+1 dimensions. Nuclear Physics B (Proceedings Supplement), 30, pp T o u r a i n e, Alain, Zsuzsa H e g e d u s, François D u b e t, Michel W i e v o r k a La Prophétie Anti-Nucléaire. Paris: Éditions du Seuil T r e b i l c o t, Joyce Dyke methods, or Principles for the discovery/creation of the withstanding. Hypatia, 3 (2), pp V a n E n t e r, Aernout C. D., Roberto F e r n á n d e z, Alan D. S o k a l Regularity properties and pathologies of positionspace renormalization-group transformations: Scope and limitations of Gibbsian theory. Journal of Statistical Physics, 72, pp V a n S e r t i m a, Ivan, ed Blacks in Science: Ancient and Modern. New Brunswick, N.J.: Transaction Books V a p p e r e a u, Jean Michel Essaim: Le Groupe Fondamental du Noeud. Psychanalyse et Topologie du Sujet. Paris: Point Hors Ligne V i r i l i o, Paul The Lost Dimension. Translation of L espace critique. Transl. by Daniel Moshenberg. New York: Semiotext(e), 1984 W a d d i n g t o n, C. H Autogenous cellular periodicities as (a) temporal templates and (b) basis of morphogenetic fields. Journal of Theoretical Biology, 8, pp W a l l e r s t e i n, Immanuel The TimeSpace of world-systems analysis: A philosophical essay. Historical Geography, 23 (1/2), pp W e i l, Simone On Science, Necessity, and the Love of God. Transl. and ed. by Richard Rees. London: Oxford University Press W e i n b e r g, Steven Dreams of a Final Theory. New York: Pantheon W h e e l e r, John A Geometrodynamics and the issue of the final state. Relativity, Groups and Topology. Ed. by Cécile M. DeWitt and Bryce S. DeWitt. New York: Gordon and Breach W i t t e n, Edward Quantum field theory and the Jones polynomial. Communications in Mathematical Physics, 121, pp W o j c i e h o w s k i, Dolora Ann Galileo s two chief word systems. Stanford Italian Review, 10, pp W o o l g a r, Steve Science: The Very Idea. Chichester, England: Ellis Horwood

65 Piire ületades W r i g h t, Will Wild Knowledge: Science, Language, and Social Life in a Fragile Environment. Minneapolis: University of Minnesota Press W y l i e, Alison, Kathleen O k r u h l i k, Sandra M o r t o n, Leslie T h i e l e n - W i l s o n Philosophical feminism: A bibliographic guide to critiques of science. Resources for Feminist Research/Documentation sur la Recherche Féministe, 19 (2) (June), pp Y o u n g, T. R Chaos theory and symbolic interaction theory: Poetics for the postmodern sociologist. Symbolic Interaction, 14, pp Y o u n g, T. R Chaos theory and human agency: Humanist sociology in a postmodern era. Humanity & Society, 16, pp ALAN D. SOKAL (sünd. 1955) on New Yorgi ülikooli füüsikaprofessor. Lõpetas a cum laude Harvardi ülikooli ja omandas PhD füüsika alal a Princetoni ülikoolis. On pidanud loenguid Euroopas ja Ladina- Ameerikas, sealhulgas Università di Roma La Sapienza s ja sandinistliku valitsuse ajal Universidad Nacional Autónoma de Nicaragua s. On raamatu Random Walks, Critical Phenomena, and Triviality in Quantum Field Theory (Springer, 1992) kaasautor koos Roberto Fernándezi ning Jürg Fröhlichiga. ELLA MÄTIK 1322

66 Claus Heimes ANTIMODERNISTLIK TEGUTSEJA MODERNISMIS Sissejuhatus Carl Schmitti riigifilosoofilisse õpetusse Claus Heimes Tõlkinud Peeter Helme Berliini müüri langemine, Ida-Euroopa rahvaste vabanemine ja Nõukogude Liidu lagunemine andsid tugeva tõuke poliitilise liberalismi arengule. Ta võitis oma kibedaima vaenlase, elas üle kommunismi ja seisab nüüd inimkonna tema praegusele tasemele viinuna ajaloo lõpus (Francis Fukuyama) nõnda kõlavad kiidulaulud Lääne demokraatiale. Kuid pärast a kerkisid esile uued raskused. Vaenulikule kommunistlikule süsteemile fokuseerimata tuli ka oma süsteemile end tõestada. Võimsa ja hirmuäratava Nõukogude Liidu survest vabanenud, on Lääne tsivilisatsioonil vaimne vabadus ka omaenda eluviisi üle kahtlevalt järele mõelda. Kas Lääne elukorraldus on vaba seesmistest vastuoludest? Kas võime edaspidigi usaldada positivismi kui metoodilist lähenemist ajaga seotud küsimustele? Mida me arvame usulisest renessansist Venemaal ja islamis ning ka omaenda Lääne ühiskondades, eelkõige Ameerika Ühendriikides? Kas suudame edaspidigi hoida usulised juured lahus järelemõtlemisest oma poliitilise korra struktuuride üle ja jätta need kanda riigi liberaalsele Tõlgitud käsikirjast Antimoderner Akteur der Moderne: Eine Einführung in die staatsphilosophische Lehre Carl Schmitts neutraliteedile, milles religioon on puhas eraasi? Milles seisnevad erinevused, mis kerkivad ilmselgelt esile Ameerika ja Euroopa rahvusvahelises poliitilises enesemääratluses? Pole üllatav, et poliitilise teoreetiku, riigiõigusasjatundja ja kristliku filosoofi Carl Schmitti ( ) töödele on viimasel aastakümnel osaks saanud tähelepanu, mida neile juba aastakümneid polnud osutatud. Schmitt oli Weimari Vabariigi ajal ja natsionaalsotsialismi algaastatel silmapaistvaim riigiõiguse asjatundja, ta oli riigiõiguse professor Bonnis, Greifswaldis, Berliinis ja mujal; Preisi riiginõunik, Saksa kõrgeim jurist ning andekas retoorik. Tema tööd juhinduvad antiliberalismist ja modernsuseskepsisest, mis need veel tänapäevalgi lugemisväärseks muudab ning nüüdisaegse poliitilise filosoofia probleemide vaatlemisel põnevaks ja kasulikuks teeb. Ta oli kaasaja õiguslike ja poliitiliste vormide kõige jõulisem vastane ning õpetlane, kes tundis Euroopa mõttelugu paremini kui keegi teine. Ta aktiivne elu teadlase ja publitsistina kestis üle kuue aastakümne, tema mõju juristidele ja poliitikateadlastele Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias on legendaarne. Tema oskused keelega ümber käia tegid temast kardetud vastase väitluslaval ja kirjalikus kokkupõrkes. Lühidalt: Carl Schmitt on üks viimaseid klassikuid Euroopa mõttetraditsioonis ning oma teemavaldkonnas nüüd põnevamgi kui oma eluajal. Tema retseptsioon Lääne- ja Lõuna-Euroopas, samuti USAs on omaette diskursus. Sekundaarkirjandus, mis tegeleb Carl Schmitti loominguga, on ulatuselt võrreldav vaid Martin Heideggeri puudutavate tööde mahuga. Andreas Koenen jõuab oma mahuka raamatu Carl Schmitti juhtum: Tema tõus Kolmanda Riigi kroonijuristiks bibliograafias ligi 2500 nimetuseni (Koenen 1995). Eestis on ligipääs Carl Schmitti töödele olnud raskendatud ühelt poolt muidugi nõukogude aja tõttu, teisalt aga võib ka Schmitti rõhutatult katoliiklik hoiak vallandada mõningat liginemishirmu. Pärast sõda rääkis Carl Schmitt ise, et kellalöömine katoliikliku surve ümber on tegelikult kogu tema vaimse ja pub- Äsja on ilmunud Lauri Mälksoo artikkel Artur-Tõeleid Kliimanni ja Carl Schmitti vaadete seosest ( Von der Demokratie bis zur Diktatur: Ein verborgener Dialog zwischen Artur-Tõeleid Kliimann und Carl Schmitt (Der Staat, 43. Band, Heft 1, 2004, lk 57 82)), mis eesti keeles ilmub ajakirjas Akadeemia. Toim. 1325

67 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus litsistliku eksistentsi salajane võtmesõna (Schmitt 1991: 165). Teised kirjutasid tema arvele vähem katoliiklikku kui katoliseerivat privaatmütoloogiat (Nichtweiß 1994: 63; seda määratlust toetab ka Ruth Groh (1998: 18)). Veel üks põhjus, mis komplitseerib Schmitti väidete retseptsiooni ka väljaspool Eestit, peaks peituma Schmitti sõnumi mitmetähenduslikkuses, mis on nii kirju ja küütlev, et juba ainuüksi keelelistel põhjustel pole mitte kunagi ühemõtteliselt seletatav, kuidas Schmitt ise oma kirjapandud seisukohta suhtub: Kas Schmitt kirjeldab vaid enda kogetavat reaalsust või sõnastab ta oma veendumusi? (Dahlheimer 1998: 235). Teatud mõttes kirjutab Schmitt ainult omaenda teaduse arcana sse pühitsetuile. See artikkel on sissejuhatuseks Carl Schmitti õpetusse ning püüab mahendada esmaraskusi tema väidetega tutvumisel ja äratada huvi riigiõiguse asjatundja seisukohtade vastu (vt ka Schmitt 2002, 2003, 2004) ning ühtlasi anda aimu ka sellest, mida on Carl Schmitti rikkalikul loomingul meile veel 21. sajandil öelda. POLIITILINE TEOLOOGIA Esmaseks eelduseks lähenemisel Schmitti loomingule on näha sidet, mis moodustub ühelt poolt ühiskonna teoloogiliste, filosoofiliste, metafüüsiliste või esoteeriliste veendumuste ja teiselt poolt selle poliitiline vormi vahel. Raamatus Poliitiline teoloogia (1923) oma teooriaid käsitledes ütleb ta: Kõik moodsa riigiõpetuse kaalukad mõisted on sekulariseeritud ilmalikud mõisted. Mitte ainult oma ajaloolise arengu tõttu, et nad teoloogiast riigiõigusesse üle kanti, [---] vaid ka oma süstemaatilises struktuuris, mille äratundmine on hädavajalik nende mõistete sotsioloogiliseks vaatlemiseks (Schmitt 1996b: 43). Teoloogia ei tähenda seejuures mitte ainult traditsioonilist teoloogiat, millele veel keskajal toetus kogu poliitika ja õigusemõistmine. Schmitt kasutab mõistet teoloogia umbes nagu asendusmõistet kõigi laiemate mõttesüsteemide kohta, mis ühiskonnas tooni annavad. Olgu selleks siis Kanti metafüüsika, Comte i positivism või isegi Marxi sotsialism. Kõik need mõtterajatised arendavad omaenese juriidilisi vorme, mis kannavad vastava vaimse hoiaku pitserit. Selles kontekstis kasutab Schmitt sõna teoloogia metafoorina: Nii on 1326 Claus Heimes Karl Kautsky tema jaoks Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei Erfurti programmi teoloog, Benjamin Constant kogu liberaalse vaimsuse kirikuisa, anarhist Bakunin koguni antiteoloogilisuse teoloog, juristid on kehtiva korra teoloogid ning kodanlaste usk on sõna- ja ajakirjandusvabadus (tsit. Dahlheimeri järgi (1998: 212)). Analoogia ulatub teoloogiast (või metafüüsikast või positivismist vms) poliitiliste vormideni, mis on kindlaks määratud riigiõigusega. Metafüüsilisel pildil, mille teatud ajastu endale maailmast loob, on sama struktuur nagu sellel, mis neile nende poliitilise organisatsiooni kujul ilma pikemata ette manatakse (Schmitt 1996b: 50 51). Sel viisil saab ühiskonna seesmine kultuurilis-metafüüsiline struktuur (konstitutsioon) aluseks juriidilise vormi kujundamisele (konstitutsiooniline seadus ehk põhiseadus). Ajastul, mis on sügavalt läbi põimunud (õigus)positivismist ja tõrjehoiakust kõige metafüüsilise vastu, püüab Schmitt keskenduda vaimse seisundi tähtsusele poliitilises korras. Kindlasti pole Schmitti arutluste vahend ega hoopiski eesmärk valitsemise sakraliseerimine ega religiooni politiseerimine. Poliitiline teoloogia on pigemini vahendajaks, mis on vajalik mõlema maailma [religioon/metafüüsika ja poliitika] kauguse tõttu teineteisest (Nicoletti 1988: 118). Valitsemise sakraliseerimine või pühaduse ilmalikustamine tähendaks tõelisuse taandamist üheleainsale dimensioonile, omamoodi monismi, mis on Schmitti lähtekohtadega vastuolus (Nicoletti 1988: 124). Täpselt sama vähe on Schmitt aga ka valmis aktsepteerima gnostilist päritolu dualismi (Nicoletti 1998: 124), mis taandaks maise puhtinimlikuks ja pagendaks maailmast vaimsuse. Maa peal tuleb vaimne inimese juurde ning laseb tal nii osa saada teispoolsusest. Siinpoolsus ja teispoolsus on eraldi sfäärid, mis on aga ometi ühendatud. 1 Poliitiline teoloogia taotleb poliitilise vormi ja religioosse/ metafüüsilise tunnetuse vaheliste struktuurianaloogiate avamist, mitte aga poliitiliste vahekordade selgitamise kiriklik-dogmaatilist argumenteeringut. 1 Käsitlus paavstist kui pontifex maximus est, kui suurest sillaehitajast ilmaliku ja vaimse maailma vahel on näide sellest hoiakust. 1327

68 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus POLIITILINE ANTROPOLOOGIA Küsimusele, kas 20. sajandil on olemas idee inimesest, kes on suuteline põhjendama elu ja ühiskondlikke institutsioone, vastab Schmitt selge käsitlusega inimloomusest. Ta näeb oma hoiakut kaasaegsetele ettekujutustele vastukäivana ja distantseerib end Lääne sekulariseeritud inimesepildist. Seejuures on oluline antropoloogiliste veendumuste kristlik päritolu. Seega on Carl Schmitti edasiseks mõistmiseks oluline, kuidas ta mõistab kristliku pärispatu dogmat. Schmitti kristliku hoiaku taga võib aimata antropoloogilisust. Ta on küll veendunud katoliiklane, kuid tema ideed ja väited ei järgi valimatult Rooma kiriku ametlikke dogmasid. Sellele vaatamata on katoliiklik pärispatu dogma oma antropoloogilises ulatuses kogu Schmitti loomingut läbiv mõte (vt Quaritsch 1991: 38). Vastavalt Rooma kiriku Trento dogmale (1546) lähtub Schmitt sellest, et inimene pole loomult ei halb ega hea. 2 Ta lähtub pigem sellest, et inimene on vang oma avatud seisundis. Inimene on võimeline paljuks, selles seoses pole talle mitte miski ette määratud. Just nimelt see otsustamatus, selle moraalse põhiküsimuse lahendamatus jääb Schmitti poliitilise antropoloogia põhiküsimuseks. Ta asetab oma teadusliku töö traditsiooni, mis lähtub inimese loomuse haavatavusest, nõrgestatavusest ja selgusetusest (Schmitt 1984: 13). 3 Schmitti meelest pole tema antropoloogias oluline selle kristliku päritolu rõhutamine, vaid jällegi poleemiliselt vastuvaidlemine inimese headuse müüdile ning selle kaudu enda vastandamine liberalismile ja anarhismile (vt Schmitt 1996a: 60). Rünnatavate mõttekonstruktsioonide hulgas on ka protestantism, sest paralleelselt liberaalse ja anarhistliku süsteemiga arendas ka see ühekülgset pilti. Selle asemel et omistada inimesele põhimõttelist 2 Kuigi Schmitt kirjeldab eristusi halb ja hea kui keeleliselt primitiivseid, jääb ta osalt ka ise nende eristuste kammitsasse. Vt Schmitt 1996a: Kui edaspidi tuleb juttu pärispatu dogmast, siis ongi selle all mõeldud haavatavust, nõrgestatavust ja selgusetust. Pärispatu teoloogia protestantlik-kalvinistliku vastandpaariga loomusest ja armust on pigem kontramudel Schmittile. Vt ka Heil 1996: Claus Heimes headust, lähtub protestantlik (eelkõige luterlik) pärispatu käsitus loomuliku inimese täielikust korruptsioonist (Schmitt 1984: 13). Antropoloogilisest vaatekohast toimub paralleeli tõmbamine teoloogia ja poliitika vahele hoopis teisel abstraktsioonitasandil. Poliitiline teoloogia iseenesest lähtub vaid vaimsete ja poliitiliste struktuuride analoogsest kehtivusest; see ainult kirjeldab ühte nähtust formaalselt ja peab kristlikust teoloogiast sõltumatult paika ka positivismi ja marksismi puhul. Teoloogias konstateeritud patusus ja lunastusvajadus käib loomult avatud, hea ja halva inimese kohta. Poliitilisse keelde tõlgituna tähendab see, et inimene pole mitte mingil juhul probleemivaba olend (Schmitt 1996a: 61). Nii nagu inimene jääb oma maises elus alati patuseks, on ta ka kurjaks võimelisena alati sunnitud ootama potentsiaalset vaenulikkust. Poliitilise mõiste on Schmitti jaoks seega selle assotsiatsiooni või dissotsiatsiooni intensiivsusaste, mille äärmustes võtavad kuju sõbrad ja vaenlased. Poliitiline sfäär on seega koht, kus vaenlaseidee leiab kontakti teoloogia käsitlusega patusest ja ekslikust inimesest ning saab seal constituens iks. Poliitiline teooria, mis välistab vaenlase ontoloogilise võimalusena, ei saa seega olla poliitiline, ta pigemini loobub koos vaenlase võimalusega ka igasugusest poliitilisest tagajärjest (Schmitt 1996a: 68). Vabanemine vaenamisest (nagu näiteks Marx seda arenenud kommunistlikus ühiskonnas ette kujutas) on inimestele ahvatlev ja selge poliitilise teooria poliitilistele vastastele ei ole seetõttu raske kuulutada poliitiliste fenomenide ja tõdede selget äratundmist ja kirjeldamist mingi iseseisva valdkonna nimel [nt moraal, majandus või teadus] ebamoraalseks, ebaökonoomseks, ebateaduslikuks ja ennekõike seetõttu ongi tegu poliitilise nähtusega võitlusvääriliseks saatanlikkuseks hors-la-loi (Schmitt 1996a: 65). Teooriad, mis usuvad end suutvat ületada potentsiaalset vaenamist, võivad isegi saada teatud ühiskonnaülese jõu, mis hävitab igasuguse sotsiaalse korra (Schmitt, Der Begriff des Politischen, a väljaanne, lk 46; tsit. Meieri järgi (1994: 130)). Siin hakkab Schmitt seega oma teooriat vaimse hoiaku ja poliitilise hoiaku struktuurianaloogiast edasi arendama. Ta analüüsib poliitilisi teooriaid ja jõuab järeldusele, et nendes esitatud käsitlused on poliitilise valdkonna jaoks niisama valed nagu nende 1329

69 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus antropoloogiagi. Schmitti poolt omaks võetud antropoloogiline konstant patusest ja ekslikust inimesest nõuab selle retseptsiooni poliitilises vallas. Jääb ta ära, eitatakse teda, kaotab poliitikateooria otseses mõttes igasuguse poliitilise tähenduse ja muutub potentsiaalselt ohtlikuks. Sellega astub ta aga teisel tasandil uuesti ühiskonna poliitilisse pingevälja ja toob endaga kaasa konkreetseid poliitilisi tagajärgi. Nii nagu hereetik, uskmatu, usu formuleerib, ajab apoliitiline poliitikat. Ühiskonnas tegutseja, kes eitab vaenulikkust, muutub ise vaenlaseks, kes mittepoliitilises ja lausa antipoliitilises rüüs poliitikat teeb, [ta] põrkub puhta poliitika aususe ja nähtavuse vastu. Ta petab (Meier 1998: 27). Kui Poliitiline teoloogia kirjeldab esialgu vaid struktuurianaloogiat, siis nüüd läheb Schmitt kaugemale ja järeldab, et valed vaimsed hoiakud toovad endaga kaasa valesid poliitilisi tagajärgi. Ja Schmitt usub teadvat, mis on kõige fundamentaalsem väärarusaam: legend vooruslikust inimesest ja loomult halvast inimesest. Poliitiline teooria ei saa püüelda ühegi olukorra poole, mis inimese olemust tahaks teha teistsuguseks, kui ajalugu teda näitab. Seepärast on teooriad, mis arvestavad inimloomuse muutumist ilmalikus ajaloos ajaloofilosoofiad äärmiselt kahtlased ja ohtlikud. Kui Schmitt vaatleb ajalugu, vaatleb ta olemist. Kõik need, kes vaatlevad seda, mis võiks olla, pole tema jaoks tõsiseltvõetavad. Schmitti tihe suhe maailma muutumatu ja jumaliku olemisalusega saab ilmseks: Kristlik Epimetheus [Schmitt] usub, et ajaloo üle valitseb Jumalik Ettehooldus. See näib talle seetõttu jagamatu tervikuna, mis tahtmisega olla mingis osas teistmoodi, kui ta on tegelikult, on inimliku kõrkuse väljenduseks (Meier 1994: 38). 4 SCHMITTI UUSAJATÕLGENDUS Poliitika ja religiooni kokkumäng oli keskajal kristlikus Euroopas tihe ja usalduslik. Keiser ja kuningas olid osa kristlikust siinpoolsusekäsitlusest ning kleeruse ja rahva kooselu oli iseenesestmõistetav. Ettekujutus orgaaniliselt liigendatud ilmali- 4 Schmitt nimetab ennast kristlikuks Epimetheuseks, eristades end nõnda revolutsioonilisest, jumalatele vastu hakkavast vennast Prometheusest. Vt Schmitt 1950: Claus Heimes kust korrast toetus kristlikule ajakäsitusele. Kristluse vaimsed põhimõtted leidsid oma analogon i ühiselu poliitilises korralduses. Reformatsioon ja sellele järgnenud konfessionaalsed konfliktid, mille haripunkt saabus konfessionaalses kodusõjas, lammutasid need vaimsed põhimõtted. Reformatsioonieelsed tülid usupõhimõtete ümber toimusid ikkagi ühe kiriku katuse all, ühendatuna üheks arusaamaks, nõnda et mõningaid õpetusi diskrimineeriti kui hereetilisi ja need ei saanud oma läbilöögijõudu näidata, ent 16. sajandil muutus see kõik fundamentaalselt. Suurte ühiskondlike rühmade tõlgendused ilmutusest ei olnud enam omavahel ühendatavad ja viisid nende toetajaid tülini konfessionaalsetes sõdades, sest koos konfessioonide religioossete arusaamadega nihkusid paigast ka nende senised ettekujutused ühiselu poliitilisest vormist. Iga konfessioon leidis oma vaimsetest tõekspidamistest teistsuguse ühiselu korraldamise analogon i. Universalistlik, kõigile ainsana kohustuslik arusaam religioonist jäi igas konfessioonis paraku esialgu püsima. Samm sõja poole oli seega tehtud. Iga pool võitles kompromissitult oma transtsendentse tõe absoluutsuse nimel. Konfessionaalne kodusõda oli aga vaid üks võitluse tahk õige usu nimel. Palju olulisemad olid iga konfessiooni järeldused poliitilise korra loomusest. Need olid kõigile konfessioonidele ühtviisi olulised, kuid siiski ei suudetud leida ühtset poliitilise korralduse raami. Kuidas siis lõpetada ususõjad? Kuidas olnuks võimalik summutada konflikti, kui absoluutsed nõudmised seisid üksteisega vastuolus ning erinevad arusaamad ilmutusest tegid võimatuks alustada läbirääkimisi kompromissi saavutamiseks? Thomas Hobbes tundis nende küsimuste vastu huvi oma riigifilosoofilistes töödes, eelkõige peateoses Leviathan. Schmitt tundis, et on Hobbesiga väga tihedalt seotud. Schmitti mitte ainult ei nimetata saksa 20. sajandi Hobbesiks (Schelsky 1981: 5), Schmitti jaoks oli Hobbes suure kogemuse tõeline õpetaja (Schmitt 1982: 132) ja minu sõber (Schmitt 1950b: 67). Kuid mis siis pani Schmitti sisuliselt huvituma kellestki, kellega ta väitis end nii tihedalt seotud olevat? Usulõhest sündinud ebakindluse ja korratuse muljete põhjal esitab Hobbes küsimuse maise instantsi kohta, mis võiks olla ülim otsustaja. Silme ees ve- 1331

70 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus rised segadused, mille konfessionaalsete kodusõdade sajand paljudesse Euroopa piirkondadesse tõi, näeb ta riiklikus suveräänis ainsat jõudu, kes oleks võimeline looma rahu ja tagama julgeolekut (Meier 1994: 192). Väljapääs, mille Hobbes eri usulahkude tõetaotlustest leiab, väljendub riigi ilmalikustamises. Hobbesieelse riigi jaoks oli religioon veel määrav eeldus, riiki ja religiooni sai ette kujutada vaid koos, sest riik pidi püüdlema ühise heaolu poole, mida oli võimalik põhjendada vaid religioosselt. Ühine heaolu, mille poole kogu ühiskond püüdles, ei olnud enam aga ühine heaolu, vaid palju enam iga üksiku usutunnistuse heaolu. Lahendus: riik peaks end oma usulistest tõekspidamistest lahutama. Teoloogiline külg neutraliseeriti (vt Schmitt 1996d: 88 89) ning Hobbesi riigifilosoofia keskmesse nihkus summum malum, inimese vägivaldne surm. Looduslikus, riigieelses olukorras, milles inimene oma loomuse kohaselt viibib, käib kõikide sõda kõikide vastu. Surm ja vägivald on igapäevased paralleelid Hobbesi kogemustega kodusõjas on ilmselged ja selle kõikide sõja kõikide vastu lõpetamine muutub Hobbesil riigi tegelikuks mõtteks. Riigi keskpunktis ei seisa enam Jumalale meelepärane elu püüdluses ühisheaolu poole (mille sisu on pealegi niikuinii vaieldav), vaid Hobbes asetab sellele kohale maise vägivalla takistamise. Jumal pagendatakse riigist erasfääri, ta apolitiseeritakse. Riigisfäär on avalik sfäär, milles võitlus transtsendentse tõe ümber ei pea täitma enam mingit rolli. Hobbes avastas riigi Leviatani kui inimese loodud magnum artificium i (Schmitt 1982: 70), mille tõde ja õigus sisaldub ainult temas endas (Schmitt 1982: 70) ja mis ei näi enam vajavat Jumalat; mille olemasolu lausa peamiselt sellest sõltubki, et Jumalat enam tarvis ei lähe. Igasugune avalikult oluline tõde on riigi tõde, kõik muu surutakse erasfääri. Leviatan astub Jumala kohale, lõpetades kõikide sõja kõikide vastu muutub tema tähenduste andmise kõrgeimaks instantsiks. Leviatani pilt, mille Hobbes maalib, kujutab rahu ja julgeolekut toovat Jumalat (Schmitt : 625). Tema tõed ei ole enam transtsendentset laadi absoluutsed tõed, nad on iseendale eesmärgiks olemise tõed; see iseendale eesmärgiks olemine on riiklik korraldus ja ta on vastuolus loodusliku korraldusega. Schmitt hindab Hobbesi juriidilis-analüütilist tugevust, Leviatani pildi tohutut löögijõudu (Schmitt : 625). Kuid 1332 Claus Heimes oluline on siinkohal siiski Schmitti kriitika oma sõbra suhtes. Ta küll ülistab Hobbesi rohkem kui ühtegi teist mõtlejat, kuid võtab samal ajal Hobbesi filosoofilise õpetuse sihikule, peamiselt selle poliitiliste tagajärgede ja ajaloolise mõju tõttu, mille inglane kahe silma vahele on jätnud (Meier 1994: 191). Schmitti kriitika tuumaks saab hingestatud riigimasin, mille konstrueerib Hobbes, toetudes kartesiaanlikule ettekujutusele inimesest kui hingega mehhanismist (Schmitt : 624). Kõikide leping kõikidega, mis lõpetab loomuliku olukorra, ülendab Leviatani suveräänseks persooniks. Kuid mõttekonstruktsiooni põhiline element seisneb selles, et see leping ei puuduta mitte keskaegsete ettekujutuste järgi olemasolevat, Jumala loodud ühiskonda ja pre-eksistentset, loomulikku korda, vaid riik kui kord ja ühiskond on inimliku mõistuse ja inimliku loomejõu tulemus ning ta tekibki üleüldse selle lepinguga (Schmitt 1982: 51). Nii antakse riigile jumalik loomus, sest see leping on iseenesest kõigest anarhistlik sotsiaal-, mitte riigileping. Mis sellest sotsiaallepingust edasi areneb suverään-representatiivne isik kui ainuvõimalik rahutagatis ei tulene aga mitte lepingust endast, vaid konsensusest kui sellisest. Suverään-representatiivne isik on võrreldamatult rohkem, kui kõikide osaliste üksiktahete summeeritud jõud olla saaks (Schmitt 1982: 52). Hirm langeda tagasi looduslikku olukorda elustab [beschwört] uue jumala (Schmitt 1982: 52), ta ei loo teda. Elustatud jumalal Leviatanil on transtsendentsuse ülemuslikkus, sest et ta ei näi olevat inimeste loodud, on seda aga siiski. See on Hobbesi suur väärkonstruktsioon. Tema kreedo on inimlik eksistents ja eksistentsi piire ületav inimese määratlus satub unustusohtu. Jumaliku ülesanne riigifilosoofias ning tema kasin aseaine, inimlooming (vt Schmitt 1982: 51) osutub juhtmotiiviks (Meier 1994: 164), mis läbib kõiki Schmitti vaatlusi Hobbesi riigifilosoofiast. Nii peab ta sammu, mis 17. sajandil tegi traditsioonilise kristliku teoloogia loomuliku teaduse süsteemiks tugevaimaks ja tagajärjekaimaks kõikidest Euroopa ajaloo vaimsetest pööretest (Schmitt 1996d: 88). 17. sajandil sisseraiutud tee määras suuna, mida igasugune edaspidine areng pidi järgima (Schmitt 1996d: 88). Algatatud Joachimi Florisest triniteediõpetuslikust ajalooteoloogiast 12. sajandil (Schmitt 1950a: 11), asub inimkonna ajaloo üldistavate seaduste al- 1333

71 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus gus (Schmitt 1996d: 88), nagu need Comtes (kolme-staadiumiseadus) näiteks ajaloofilosoofias taasavastab, 17. sajandis. Nad kõik on ühe Schmitti maksiimi vastu: ajaloolise tõe kordumatus on ontoloogia igivana arcanum (Schmitt 1955: 148). Ajaloo kordumatus ja tema inimestele läbinähtamatu struktuur, käik, tema reeglipärasus ja ebareeglipärasus ei võimalda mingit ajalooseadust. Schmitti arvates pole olemas mingeid inimestele arusaadavaid ajaloo loodusseadusi. Sellest alates, kui Hobbes tegi võimalikuks inimesel väljendada omaenda riikluse mõtet, teha end sõltumatuks Jumalast, hakkas inimene tahtma otsustada ka tuleviku üle, ta tegi endale omad seadused, omaenda ajaloo loodusseadused. Ajaloofilosoofiate, tulevikuspekulatsioonide ja nende inimlikule tahtele allutamise illusiooni sünnitund juhatatakse filosoofia ja teaduslikkuse rüü varjus (mõeldagu teadusliku kommunismi peale, mis arvab ajaloo arenguid nende seaduspärases kulgemises (Lotter, Meiners, Treptow 1984: 378) ära tundvat ja kirjutab ette vahendeid utoopia realiseerimiseks) Leviathan i poolt sisse. Selle sammu tagajärjed, mille esimesena täpselt sõnastas Hobbes, ulatuvad 20. sajandisse: Lääne liberaaldemokraatia on bolševistliku marksismiga selles osas ühel meelel, et peab riiki aparaadiks, mis saab tehnilis-neutraalsete instrumentidega varustada täiesti erinevaid poliitilisi jõude. Tulemuseks on, et see masin ja üldse kogu tehnika vabaneb igasugustest poliitilistest eesmärkidest ja veendumustest ning säilitab mingi tehnilise instrumendi väärtuste ja tõeneutraliteedi (Schmitt 1982: 63 64). Teekonnal vulgaarse massireligioonini (Schmitt 1996d: 92) on selja taga nelja sajandi pikkune ajalugu, enne kui ta jõuab 20. sajandini. Ja nii nagu ajaloolist liberalismi ja reaalselt eksisteerivat kommunismi saab tõlgendada vastavate valitsevate vaimsete hoiakute poliitilise vormi analoogidena, niisamuti algas riikluse epohhi neljasaja-aastane tee Thomas Hobbesi kui reformatsiooni lõpetajaga (Schmitt 1996c: 94). Tema Leviatan oli tema ajastu vili (Schmitt 1996c: 94), reformatsioonilise vaimu analogon. Tee, mille Thomas Hobbes oma aja vaimus avas, jäi metafüüsiliseks ning riigiaparaadi konstrueerimine on otsustav metafüüsiline samm (Schmitt : 630) ja tõeline sisenemine uusaega. See samm muudab kõiki avaliku elu mõisteid: positiivne sai meie jaoks viimaseks kehtivusaluseks (C. A. Emge, tsit. teosest Schmitt : 630) positiivne transtsendee Claus Heimes riti viimaseks kehtivusaluseks Hobbes on uusaegse juriidilise positivismi vaimne isa (Schmitt 1982: 157). POSITIVISTLIKU KAASAJA KRIITIKA Carl Schmitti meelest ei ole kurjus inimeses mitte tung purustada, hävitada või vägivallatseda, vaid ebakindlus selles, mis on inimesele antud, ja mis on talle kättesaamatu. Inimene pole mitte probleemivaba, sest ta ei aktsepteeri omaenese loomust. Prometheuslik mäss, ülestõus jumalate, Jumala vastu, on igavesti meelitav enda ülehindamine, mis eitab iseenese loomust eitada üritades juhtivat tungi, pärispattu, ning langeb sinna seetõttu uuesti ja püüab kustutada vaenlast poliitilisest sfäärist. Pärispatu eiramine viib inimesed soovini teostada teostamatut ja paneb nad eirama reaalsust. 5 Kurjus inimeses pole seega mitte ühekordne vägivallapurse, vaid kasvab välja inimeseksolemisse istutatud ebatäiuslikkusest, inimese eksistentsiaalsest võimetusest eristada head ja halba. Kui inimene seda võimetust ei tunnista, vaid hoopis selle vastu välja astub, satub ta olukorda, mida Schmitt kirjeldaks sõnaga ohtlik, sest siin avaldub inimese kurjus. See samm on antropoloogiline jäävsuurus, mida kristluses kutsutakse pärispatuks. Kristlaste meelest on inimeses olev kurjus samaväärne Jumala trotsimisega, poliitfilosoofide arvates on see reaalsuse põhimõtete trotsimine. Sisuliselt on kristlane ja filosoof selles punktis ühel meelel. On ilmne, et veendunud katoliiklane Carl Schmitt mitte ei laena siinkohal kristlikke väljendeid, vaid et poliitiline filosoof, kelle rolli Schmitt vaatluste tegemiseks astub, püüab kirjeldada religiooni tähtsust poliitikale. Schmitti sõnavara jääb kristliku ilmutusõpetuse kammitsasse, kuid tema päristegevus jääb sellest puutumata. Ta on teadlane, kes vaatleb poliitilise ajaloo mõju ja analüüsib seda, mida see ühele erilisele vormile, sellele, mida avaldab usk (olgu ta siis suunatud mingile transtsendentsele suurusele või jääb selle maailma keskseks) ühiselu poliitilisele korraldamisele. Teisalt aga osutab ta olemise põhimõtete, selle, mis 5 Võrdle Heinrich Meieri märkusi Friedrich Gogarteni ettekande kohta teoses Meier 1994: 133 jj. Politische Theologie teise väljaande sissejuhatuses nõustub Schmitt nende Gogarteni ütlustega (Schmitt 1996b: 7). 1335

72 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus tegelikult on, trotsimise ohtlikkusele. Neid kahte Schmitti silmaspeetavat aspekti, tegeliku ajaloo jälgimist ja selle teooriasse Poliitilisse teoloogiasse ümber pandud abstraktsiooni, ei ole tegelikult sugugi lihtne lahus hoida. Kui kitsendada ajaloo jälgimist suuresti kristlikele vormidele, sest Euroopa ajalugu, tema toimumise objekti valitsevad kristlikud vormid, siis muutub selle ajaloo abstraktsioon, tema töötlemine poliitikateooriasse, abstraktsel viisil olemise põhimõtete tunnustamiseks. Positivism ja progressivism on näiteks terve rea ajaloofilosoofiate meelest poliitilise käitumise, postulaatide, teooriate alusmaterjaliks. Poliitilised vormid kasvavad välja ka neist mõlemast filosoofilisest põhieeldusest. Selles mõttes on nad Schmitti Poliitilise teoloogia objektiks. Samal ajal selgub aga Schmitti edasises töös, et ta ei suhtu nendesse ajaloofilosoofilistesse vooludesse neutraalselt. Ta vastandab end neile. Miks? Sest need ajaloofilosoofilised voolud astuvad reaalsuse vastu. Nad ei tunnista reaalsust. 6 Kui see teoks saab, siis pole enam võimalik ei poliitika ega poliitikateadus, siis on lõpp poliitikafilosoofiaga, siis on pärispatt end jälle ilmutanud ja teoks saanud ning igasugune sotsiaalne kord hävitatakse. Kui inimeste kohta käiv vale või eksitus saab poliitilise korra aluseks, hakkab see ühiskond elama kaoses. See, mida Schmitt antud seoses kristluse puhul hindab, on ühisnimetajaks klassikalisele poliitilisele filosoofiale ja kristlusele. Ta on nii ühe kui ka teise pärisosa. Schmitti kriitika fookuses seisab kaasaegne, tema jaoks nõnda olulise olemispõhimõtte eitamise levimine. Schmitt tunneb oma aja positivismis ära tähtsaima vaimuhoovuse, mis pöördub tema põhimõtete vastu ja saab selliselt vaimuhäireks. Just inimtunnetuse kehtivuse põhimõttelist kõikumist kogemuslikult antu ( positiivse ) suhtes ja selle subjektidevahelist vahetatavust Schmitt ei tunnista. Teaduslike meetodite pärinemise täppiteadustest ja vähemalt osalise selgelt identifitseerimatute suuruste nagu kultuur, usk, transtsendentsuskogemus jt alahindamise teeb Schmitt vastutavaks oma aja põhimõtteliste hädade eest. Nii pöördub ta eri suundadest oma aja valitsevate vaimuhoiakute vastu. Järgnevalt tulevad vaatluse alla kaks näidet. (1) Jurist Carl Schmitt ei esita oma Poliitilises teoloogias mitte ainult abstraktsete definitsioonide ja sõltuvuste teooriarajatist, 6 Vt selle kohta Adam 1992: Claus Heimes vaid ühtlasi ühendab teoreetilised arutluskäigud suveräänsusmõiste sotsioloogiaga. Ajalooliste vaatluste kaudu ja Poliitilise teoloogia maksiimide abil selgitab Schmitt riigiõiguslikult olulise suveräänsusmõiste arengut ja koos sellega oma teoreetiliste teeside kehtivust. Sellele vastab ka tema käsitluse täispealkiri: Poliitiline teoloogia: Neli peatükki suveräänsusõpetusest (Politische Theologie: Vier Kapitel zur Lehre von der Souveränität). Schmitt näeb oma mõtteid kooskõlas kõigi peamiste Euroopa uue aja suveräänsusmõtte definitsioonidega. Temale pole aga oluline mitte suveräänsus kui kõrgeim, õiguslikult sõltumatu, mitte juhitud valitsusvõim (Schmitt 1996b: 26), vaid see, et konkreetse otstarbe üle vaieldakse, ja see tähendab tegelikult [seda], kes konfliktsituatsioonis otsustab, milles avalik või riiklik huvi, avalik julgeolek ja kord, le salut public vms seisneb (Schmitt 1996b: 13). Konfliktsituatsioon või eriolukord on olukord, mis pole juriidiliste normidega reglementeeritud, ja pole ka kedagi (olgu siis üksikisikut, õigusorganit või gruppi), kellel oleks otsustamisõigus. See on olukord, mis algab küsimustest Kes otsustab? ja Mida ta otsustab?. Moodsas põhiseaduslikus riigis on selle roll, kes otsustab, üldiselt ette kirjutatud, kuid küsimus kõlab nii: kes otsustab põhiseaduslikult reguleerimata olukordade üle, see tähendab, kes on vastutav, kui õiguskord ei anna vastust õiguskorralduse kohta (Schmitt 1996b: 17). See põhjendab tähelepanu pööramist eriolukorrale. Suverään on selle tõlgenduse järgi monarh, president, diktaator, despoot, esinduskogu, rahvas või mingi selletaoline instants. Kõnealuse kaasaja tegelik tõlgendus sellest, kes on suverään või peaks seda olema, sõltub kõnealuste metafüüsilistest tõekspidamistest. Moodne areng liigub, vähemasti Schmitti sõnutsi, eriolukorra riigifilosoofiast kõrvaldamise, tema eitamise suunas. Selliselt osutavad kõik tendentsid sellele, et kõrvaldada suverään selles tähenduses (Schmitt 1996b: 14). Kuid kõik katsed eriolukorda õigussüsteemist välja tõrjuda, olgu nendeks siis juhuste võimalikult veatu tõrjumine, olgu selleks siis lihtlabane ignoreerimine, 7 peavad paratamatult osutuma ekslikuks. Inimene ei suuda ka oma kõrkuses saavutada kontrolli kõikide juhuste üle. Inimesele ei ole määratud kontrollida oma tegemisi ühiskonnas nii 7 Vt Schmitt 1996b: Gerhard Anschütz õpetab oma riigiõiguses, et reguleerimata olukorras lõpeb ka riigiõigus

73 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus laiaulatuslikult. Eriolukord on oma antropoloogiliselt paika pandud piiratuse tunnistamine, mida positivistlik koolkond ei jaga. Schmitti kriitika keskendub esmajoones Hans Kelseni puhtale õigusõpetusele, mis lähtub sellest, et õigussüsteem on iseenesest põhjendatav ega vaja põhjendusi väljastpoolt. Riik on selle järgi õigussüsteemiga identne, sest kõik poliitilised juhused riigi sees tekivad või tulenevad tema õigussüsteemist (vt Schmitt 1996b: 27). Selline riigi ja õiguse ühtsus või identiteet, mis ei jäta riigimõtlemises mingit ruumi sotsioloogilistele elementidele, mis ei luba mingit riiklikku reaalsust õigusliku reaalsuse kõrval, on Kelseni järgi juriidilise teadvuse vaba tegu (Schmitt 1996b: 28). Nõnda satuvad õigus ja ühenduses õigusega ka riik olukorda, kus nad saavad muutuda millekski puhtalt inimese väljamõelduks. Väljaspool inimest ja tema juriidilist teadvust ei ole mingit olemisalust. Alles teadvusest lähtuv käitumine, inimese tahtlik tegu loovad riigi ja õiguse seega inimliku eksistentsi ühiskondliku olemise aluse. Schmitti meelest on puhta õigusõpetuse argumentatsioon eranditult loodusteaduslikust mõtlemisest sündinud (Schmitt 1996b: 46). Sajandivahetusele, aastale järgnenud ajal ei mängi transtsendentsus teaduses enam ammu mingit rolli. Ka ime on üldiselt kõigi, eriti positivistlike teadlaste peast kadunud. Ta tähistab inimese võimupiirist välja jäävast tulevat sekkumist siinpoolsusesse. Jurisprudentsi jaoks tähendab eriolukord umbes sedasama mis ime teoloogia jaoks (Schmitt 1996b: 43). Seega on ime analogon riigiõiguse ilmalikus vallas eriolukord, kui inimeste poolt valitsematu sündmus. Kui ühiskond kaotab usu jumalasse, peab ta kaotama ka ettekujutuse poliitilisest eriolukorrast. See kadumine ilmnes näiteks ratsionalistlikul 18. sajandil [---] kui suhteliselt püsiv kord oli saavutatud (Schmitt 1996b: 20) ja häda- või eriolukord ei kuulunud enam inimeste kogemuste hulka, samavõrd nagu ka Jumal enam mingit rolli ei mänginud. Ajastu deism tõrjub maailmast ime ja ühtlasi ka selles mõistes sisalduva erandlikkust kujutava loodusseadustest läbimurdmise (Schmitt 1996b: 43). Samuti tõrjub deistlik loomus kõrvale suverääni vahetu osaluse kehtivas Hans Kelsen ( ), juudi päritolu Austria õigusteadlane, riigi- ja rahvusvahelise õiguse asjatundja, Austria Vabariigi põhiseaduse autor. Tlk Claus Heimes õiguskorras (Schmitt 1996b: 43) nagu deismi pooldajate meelest Jumal, kes küll lõi maailma, tõmbus siis aga tagasi, on vastava suuna riigiõiguse asjatundjate jaoks suverään, kes on end riigiasjadest tagasi tõmmanud ega sekku enam sündmustesse. Eriolukorraga kaotab ühiskond käsituse suveräänsusmõistest: Kelsen lahendab suveräänsusmõiste probleemi sellega, et ta eitab seda. Tema järelduse lõpp on: Suveräänsusmõiste tuleb radikaalselt kõrvale tõrjuda (Schmitt 1996b: 29). Kristlike veendumuste kadumine toob Schmitti arvates enesega vältimatult kaasa ka suure osa õigusterminite ja õigusstruktuuride kadumise. Kristlike tõdede kõrvaletõrjumine annab tema meelest aluse mitte-aktsepteeritavaks põhiseadusõpetuseks, mis pole enam ühiskondliku sidususe (põhiseaduse) taga toimiv konstitutsiooniliste seaduste õpetus, vaid puhas riigiõpetus, puhas õigustekstide ja riigi identsus ettekujutus, mille saatuseks on jääda Schmitti silmis alati vigaseks, alati ebatäielikuks. (2) Akadeemiline arutelu, mis arenes ühelt poolt Hans Blumenbergi väidete (eelkõige tema Kaasaja legitiimsuse (Die Legitimität der Neuzeit; Frankfurt a.m., 1966)) ja teisalt Schmitti vahel, iseloomustab rolli, mille moodsa inimese isevalitsus vastavates teooriates ja teesides saab. 8 Hans Blumenberg esitas Schmittile aastal väljakutse vastukontseptsiooniga Poliitilisele teoloogiale. Tema raamatu Kaasaja legitiimsus väited on Schmitti omadega diametraalses vastuolus. Blumenberg näeb moodsa ajastu algust drastilise epohhivahetusena. Uus ajastu loob endale täiesti uued kontseptsioonid ja tekitab ajaloolise lõhe enda ja oma mineviku vahele. Kaasaegse sekulariseerimise tõlgendamist ilmalikustamisena, seega religioosse-teoloogilise sisu ülekandmist ilmalikule, peab ta eksitavaks. Blumenberg kahtleb, kas see uus aeg ongi kunagi uudne olnud (Blumenberg 1966: 60). Sest otsustav tähis, uue Hans Blumenberg ( ), saksa keele- ja mõtteloouurija, mitme ülikooli filosoofiaprofessor, keskaegse kirjanduse ja maailmapildi uurija. Tlk. 8 Oma seisukohtadele toetudes nendib Carl Schmitt, et toona aktuaalne väitlus tema Poliitilise teoloogia ümber võiks olla suunatud ennekõike Hans Blumenbergi raamatule Kaasaja legitiimsus. Vt Schmitt 1996c:

74 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus aja constituens on tema jaoks maailma de-teologiseerimine, mitte usulise ümbertõstmine sekulaarsetesse kategooriatesse. Kaasaeg lõpetab religioosse perspektiivi, ta ei kanna seda üle ilmalikku sfääri. Blumenbergi arvates pole kaasaja märk mitte ilmalikustamine, vaid maiseks muutumine (Groh 1998: 156). Kaasaegne inimene viib ellu suletud isevalitsust (Blumenberg 1966: 515). Selle väitega oleks Schmitti Poliitiline teoloogia põrmustatud, sest viimane rajaneb järjepidevusel, mis manifesteerub ilmalikustamises, ja Blumenbergi järgi ei ole modernsusel enam lihtalt mingit teoloogilist alustuge (Groh 1998: 158). Blumenbergi meelest on kaasaeg mitte millestki algav epohh, millel pole oma minevikuga mingeid pärandisidemeid. Seal, kus Schmitt näeb järjepidevust, nendib Blumenberg katkestust. Inimeste tunnetusvõime, nagu see Blumenbergi järgi kaasajal ilmneb, on võrreldav jumalikuga (Blumenberg 1966: 395). Schmitt reageerib sellele oma viimases suures teoses Poliitiline teoloogia II: Igasuguse poliitilise teoloogia kõrvaldamise legend, võttes abiks Goethe ütluse nemo contra deum nisi deus ipse (vt Schmitt 1996c: 95). Vaid siis, kui inimene teeb end jumalaks, saab ta astuda jumala vastu inimlik tunnetusvõime astub võrdväärsele kohale ja saab seetõttu asendada jumaliku. Uusaegne inimene võtab endale jumalale toetumast loobudes vabaduse õigustada oma tunnetus- ja loomisjõudu: Põhimõtteliselt keerleb Blumenbergil kõik inimese isevalitsemise ümber (Schmitt 1996c: 88). Blumenbergi väidetes tunneb Schmitt ära prometheusliku moodsa ajastu poliitilis-teoloogilise kreedo (Groh 1998: 165). Kaasaeg on murrangulise jumalatustamisega traditsioonidest ära lõigatud, ei vajagi neid enam, sest inimene on astunud uuendaja, looja rolli (Blumenberg). Schmitti mõttekäigu järgi võrdub see aga revolutsiooniga. Revolutsioon peab end absoluutselt uueks, nagu poleks tal mingit minevikku. Ta on oma juurtest ära lõigatud. Selle analoog oleks gnostilistest juurtest välja kasvanud, kristoloogiliselt välistatud Jumal-Looja eraldamine Jumal- Lunastajast. 9 Traditsioon, päritolu Jumal-Looja muutub üleliigseks. Püüdlemine uue, parema Jumal-Lunastaja poole, saab omaenda, autonoomse ja inimliku kuju ning omandab sel vii- 9 Schmitti ja Blumenbergi konflikti ning Looja ja Jumal-Lunastaja tähenduse kohta vt Beneyto 1983: eriti Claus Heimes sil gnostilised jooned: Gnostiline dualism vastandab armastuse Jumala, eluvõõra Jumala, Lunastaja-Jumala õiglasele Jumalale, selle kurja maailma isandale ja valitsejale (Schmitt 1996c: 93). Blumenberg usub, et uus ajastu ületab gnoosise, kuid ta langeb selle asemel gnoosisesse tagasi. Nõnda on ka tema katse Schmitti argumentatsiooni ümber pöörata paraku Schmitti arvates järjekordseks tõenduseks kõlvatust olevikust, mis enesepettuses ja enesepimestuses, kõrkuses ja enesetähtsustamises ikka enam kaugeneb reaalsest ning rajab nõnda aluse poliitilisele kultuurile, mis ei vasta reaalsusele. Inimese prometheuslikkus, tema enesetähtsustamine on Schmitti arvates poliitilises mõttes suur ning vastuoluline aspekt: Minus tekitab vastikust inimeste poolt inimeste jaoks tehtud maailm (Schmitt 1991: 264). Teoloogilise maailma meelest on see aga lausa katastroof, sest marksistide ja kommunistide, liberaalide ja progressimeelsete visandatud maailm on vaba hädadest, puudustest ja kannatustest. Selle maailma loomiseks pole nende arust ükski hind liiga kõrge. Ahvatleva eesmärgi täitmiseks on ka lubatud eesmärgile vastu astuvate inimeste hävitamine. Schmitti järgi on see tulevikuvisioon, see utoopia, mis kujutab endast valet, mida valetaja ise usub, sõnastamatu: Vabadus hädadest oleks seega ka vabaduse puudumine, vabadus Kristusest (Schmitt 1991: 20) uskliku Schmitti meelest hereesia, poliitikateadlase Schmitti arvates oht ja õigusteadlase Schmitti meelest akadeemiline lollus, pärispatu eitamine, olemisest loobumine ja sajanditepikkuse juriidilise kultuuriteadvuse ignoreerimine. Ahvatlev, aga õudne maailm: Kes aga maailma mitte vaadelda, vaid muuta tahab, peab pidama muutust vajalikuks. Minus tekitab vastikust see moraalse paatose raevukus, mis siis toimuma hakkab, kui keegi tahab muuta maailma selleks, et elada välja oma võimuiha ja hävitada oma vaenlasi (Schmitt 1991: 43). KORRA OTSINGUL Oma filosoofilis-antropoloogiliste ja teoloogiliste tõekspidamiste taustal loob Schmitt ettekujutuse konkreetsest korrast, konkreetsest poliitilisest vormist. Schmitt kirjutab endale ette terve rea konkreetseid ettekujutusi korrast. Monarhistina leinab ta ka- 1341

75 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus dunud keisririiki, autokraadina kritiseerib kõikuvat Weimari vabariiki ja on osaline viimase lõpus. Lõpuks liitub ta natsionaalsotsialistidega ja õigustab oma kurikuulsas artiklis Füürer kaitseb õigust (Der Führer schützt das Recht) nn Pikkade nugade öö, Röhmi putši mõrvu aasta suvel. Sõjajärgsel Saksamaal kõrvaldatakse õppejõud Schmitt kõikidelt ametikohtadelt, ta saab õpetamiskeelu, ehkki mitte avaldamiskeelu. Vaatamata eksirännakutele erinevates poliitilistes rühmitustes tasub teha mõningaid tähelepanekuid järelduste kohta, milleni ta jõuab oma teoreetilises õpetuses oma kaasaja kohta. Saksa monarhia lõpp aastal ja revolutsioon aastail 1918/1919 jätsid Schmittile sügava ja püsiva jälje. Poliitiline kaos ja kestev õigustühi ruum hoidsid Saksamaad kuude viisi oma haardes ja panid Schmitti tõsiselt muretsema. Keiserliku legitiimsuse lõpp ja demokraatia saabumine sügava ühiskondliku segaduse tingimustes panid Schmitti uskuma julgeoleku ja korra kui riigi esmaste ülesannete väärtusesse. Veendunud etatistina nõustus Schmitt Thomas Hobbesi hinnanguga, et vaid tugev riik suudab takistada kodusõja teket (vt Cristi 1998: 6). Riik on seega eelduseks kaosest ja anarhiast vabale arengule. Riigi eelduseks aga on poliitilisus (vt Schmitt 1996a: 20). Schmitt hindab moodsat Euroopa ajalugu alates 16. sajandist neutraliseerumis- ja depolitiseerimisprotsessina, mis ulatub välja 20. sajandisse. Et mõista tema arusaamade kohaselt kaasajale sobivat poliitilist vormi, tuleb rekonstrueerida tema mõtteprotsess. Alles selle taustal saavad mõistetavaks järeldused, mida ta ja aastate kohta teeb, sest nad kasvavad välja kogu uue ajastu protsessuaalsetest struktuuridest. Otsides Schmitti vastust küsimusele poliitilisest vormist, tõuseb kõigepealt esile ajalooline protsess, mida Schmitt peab moodsale ajale struktuuriloovaks, alles seejärel selginevad Schmitti järeldused tema kaasaegse Saksamaa kohta. Tema skepsis moodsa suhtes mängib ka siinkohal olulist rolli, kuid samas ei muutu see tahtmatuseks osaleda ümbritsevas moodsas maailmas. Schmitt ehitab oma kontseptsiooni moodsa lagunemisõpetuse varemetele. Poliitilisus on Schmitti meelest mingi assotsiatsiooni või dissotsiatsiooni intensiivsusaste. See tähendab, et poliitilisus toimib kõigepealt sõltumatult mitmes eri valdkonnas: teoloogilises sa- Claus Heimes mamoodi kui majanduslikus, samuti valitseb ta kõlbeliste ja metafüüsiliste hoiakute üle. Poliitilisus ei ole mitte mingi piiritletav asjaolu, ta võib hoopiski saada oma materjali kõikidest asjaoludest ja eluvaldkondadest (Böckenförde 1983: 24). Kui inimesed grupeeruvad teatud põhimõtete ümber näiteks majandusalal, siis hakkavad nad ruttu kuuluma erinevatesse rühmadesse ja alustavad vaidlust ühiskonna õige valitsemise meetodi üle. See vaidlus on poliitiline, sest ta käib vaidlevate rühmade omavahelise läheduse või kauguse üle ühe ja sama ühiskonna sees. Nõnda kirjeldatud poliitilise ettekujutuse tagajärjeks on Schmitti sõnastatud sõbra-vaenlase-grupeering kui poliitilisuse radikaalseim ilming. Poliitilisus avaldub seega igas ühiskondlikult olulises valdkonnas, kus rühmitused üksteise vastas seisavad ja vaidlevad terviku õige kontseptsiooni üle. See on sotsiaalse interaktsiooni n-ö potentsiaalselt kõikehõlmav metatasand. Schmitti arvates on poliitilisus küll igas ühiskondlikus valdkonnas olemas, kuid ometi tunneb Euroopa ajalugu ka nn tsentraalvaldkondi (Schmitt 1996d: 80), kus lahendatakse teiste valdkondade probleeme (Schmitt 1996d: 85). Nii laheneb teoloogilisel ajastul kõik iseenesest, kui teoloogilised küsimused saadakse korda; [---] humanitaar-moraalsel ajal käib kõik selle ümber, et inimesi moraalselt kasvatada ja harida, kõik probleemid muutuvad kasvatusprobleemideks (Schmitt 1996d: 85). Poliitilisuse tsentraalvaldkonnad muutuvad; teatud aja möödudes muutub uus valdkond tähtsamaks, siiski olemata ainuke olemasolev valdkond. Ühiskonna eri valdkonnad eksisteerivad kogu aeg, ka siis, kui nad oma tähtsuses võidavad või kaotavad. Üksteise suhtes on nad erineva tähtsusega. Nende konfliktipotentsiaal saab poliitilisuses oma lähema selgituse. Schmitt vaatleb kaasaega tema ajaloolises arengus ajastuna, mis viib neutraliseerumiseni. See tähendab, et üks tsentraalvaldkond satub vastavates tingimustes nii suure ühiskondliku pinge alla, et kõiki rahuldav lahendus pole enam saavutatav. Selle näiteks oleksid eespool nimetatud konfessionaalsed kodusõjad. Usuliste hegemooniataotluste vältimatus, mis viis vägivaldsete konfliktideni, pingestus mõni aeg hiljem depolitiseerimise tõttu. Teoloogia kui tsentraalpiirkond likvideeriti metafüüsilise kaudu ja nõnda lõpetati ühiskonna põhiprobleeme teoloogia abil lahen

76 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus damise pretensioon. Kodusõda õige teoloogia pärast muutus mõttetuks. Lootus oli suur, et teoloogiat tabab koos tema vabastamisega neutraliseerumine, poliitika mõju alt vabanemine. Neutraliseerumine ja depolitiseerumine leidiski aset neljas etapis, mis laias laastus vastavad neljale sajandile ja lähevad teoloogiliselt üle metafüüsilisele, sealt humanitaar-moraalsele ja lõpuks majanduslikule (Schmitt 1996d: 80). Depolitiseerumisele ja neutraliseerumisele järgnes seega uus tsentraalpiirkond, mille põhjal loodeti minimaalselt ühele meelele jõuda ja ühiseid premisse leida (Schmitt 1996d: 89), kuni pinge jällegi nõnda tugevaks muutus, et mingi teine valdkond võttis tsentraalvaldkonna rolli üle ja vallandas neutraliseerumise. Fokuseerimisega teatud tsentraalvaldkondadele oli ühiskonnal võimalik ühineda vajaminevate lahenduste otsimiseks (kuni mõne sajandi pärast tsentraalvaldkond kadus). Schmitti kriitika selle protsessi kohta, mis algas religioosseteoloogilise neutraliseerimise ja depolitiseerimisega, on seotud tema Hobbesi-kujutlusega. Sest selle sammuga oli määratud suund neutraliseerimisele ja minimeerimisele ning tunnustati seadust, mille järgi Euroopa inimkond tulevastel sajanditel edasi sammus ja oma tõemõiste kujundas (Schmitt 1996d: 89). Selle protsessi dialektika juurde kuulus, et tsentraalvaldkonna ümberpaigutamisega loodi samal ajal ka uus lahinguväli (Schmitt 1996d: 89). Schmitti sõnutsi oli see protsess kaasaja usuga tehnikasse saavutanud hetkeks kõrgseisu. Siiski tõend praegu [1929] levinud tehnikausule põhineb vaid sellel, et on võimalik uskuda, nagu oleks tehnikas leitud absoluutne ja lõplikult neutraalne pinnas (Schmitt 1996d: 89). Kõigi varasemate tsentraalvaldkondadega võrreldes tundub tehnika esmapilgul värskendavalt asjalik. Ta tunneb ühemõttelisi lahendusi ja on mõistetav, et tehnikast otsiti pääsu teiste valdkondade lahendamatute probleemide eest (Schmitt 1996d: 90). Vaadelda tehnikat neutraalse valdkonnana on Schmitti meelest siiski saatuslik, lõppude lõpuks on ta alati vaid vahend ja relv, ja kuna ta teenib igaüht, pole ta neutraalne. Tehnilise immanentsus ei paku mitte mingeid inimlikke ega vaimseid lahendusi, kõige vähem neid, mida on vaja neutraliteediks (Schmitt 1996d: 90). Vastupidiselt teistele tsentraalvaldkondadele ei tulene 1344 Claus Heimes tehnikast mingeid poliitilisi konstellatsioone. Otsustavate tehniliste küsimuste ümber ei kujune mingeid ühiskondlikult olulisi rühmi. Tehnika ei esinda midagi ja suhtub seetõttu kõlbelistesse küsimustesse ükskõikselt (Berthold 1993: 293). Ta teenib kõiki majanduslikke ja moraalseid rühmitusi, ei suuda aga eales hakata langetama poliitilisi otsuseid oma valdkonna positsiooni kohta. Schmitti sõnutsi on väär uskuda, nagu oleks tehnika abil võimalik lahendada ühiskonnaprobleeme. Max Weber, kes oli veel kammitsetud 19. sajandi progressiusust, tundis siiski juba tehnika ahvatlusi ja kurtis seetõttu hingetu ajastu (Schmitt 1996d: 92) üle, nii et tema progressimõtted jäid ilma Comte i või Saint-Simoni rõõmsatest ootustest. Weber tundis, et tehnika viib vaimse neutraliteedi vaimsesse eimillessegi (Schmitt 1996d: 92). 10 Schmitti arusaamade kohaselt peegeldab usk tehnikasse inimliku eneseupitamise vihatud kõrgpunkti modernsel ajal. Ta kasvab välja usust inimese piiritusse võimu ja valitsusse looduse üle, isegi inimliku füüsise üle, [---] inimese loomuliku oleku piiritutesse muutumis- ja õnnevõimalustesse (Schmitt 1996d: 93). Tehnika ei ole enam neutraliseerumisprotsessi jaoks oluline valdkond, ja iga tugev poliitik laseb tal end teenindada (Schmitt 1996d: 94). Schmitt teeb oma kaasajast ühemõttelise järelduse: noorel 20. sajandil ei ole enam tsentraalvaldkonda, mille kaudu teha poliitikat. Schmitt osutab oma konkreetsele kaasajale kui inimliku korrastamistahte läbikukkumisele. Tee, mida mööda Euroopa tsivilisatsioon on Hobbesist alates käinud, on üha suuremas ulatuses alarmeeriv ja viib kaasaegsete poliitiliste veendumuste kaudu inimliku võimetuse kulminatsiooni. Küsimus, millise poliitilise korralduse poole Schmitt enda meelest tahtis püüelda, on ikka veel lahtine. Seda ei olegi võimalik täielikult lahti seletada. Schmitt ise vahetas oma seisukohta paariaastase vahemiku jooksul kaks korda katoliiklik-konservatiivsete poliitiliste arusaamade toetajast sai saksa rahvuslane, kuni ta lõpuks NSDAPsse astus (vt Hegmann 1999: 241). 11 Schmitti Teise maailmasõja järgne poliitiline hoiak jäägu siinkohal kõrvale. 10 Weberi ja Schmitti vahekorra kohta vt Eberl Schmitti päevapoliitilise karjääri biograafiliste üksikasjade kohta vt Noack

77 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus Sellele praegu veel ebarahuldavas seisus olevale teemale on aga siiski võimalik edaspidi veidi valgust heita. Just Schmitti näiline kiindumus omaenda (päeva)poliitilistesse hoiakutesse laseb heita pilgu sügavamale, võib-olla isegi anda alust argumendiks, nagu oleks Schmitt oportunistlikel põhjustel alati järginud võimu. Sellel on teatav tähtsus, mis ei tohi aga tema poliitilise hüplikkuse sisulisi põhjusi varjata. Seda, mida Schmitt kaasajale süüks paneb, loobumist inimese loodu suhtes rakenduvasse transtsendentsesse ettehooldusse uskumisest, utoopilis-progressivistlikku ajaloofilosoofiat, nimetatakse ka Carl Schmitti enda teooriarajatiseks (Adam 1992: 42). Ta seisab mõlema jalaga kaasajas, ilma et seda ise oleks tahtnud. Otsus kindla poliitikasüsteemi, korralduse, ühiskondlikult olulise probleemilahenduse kasuks, mida Schmitt veel poliitilisuse osana ühiskondlikes konfliktides teoloogilise, metafüüsilise, moraalse ja majandusliku juhtpositsiooni kõrval nägi, muutub tehnika sisutühjendava valdkonna tingimustes sõltumatuks, sest selle maailma normatiivne ja ajalooline element on end ära neednud (Adam 1992: 42). Nõnda muutub poliitiline otsus, mis ei taha enam tähelepanu pöörata põhimõttelist laadi teemadele tsentraalvaldkondadele olukorrast sõltuvaks (vt Quaritsch 1988: 21), suurematest mõtteseostest vabaks, juhuslikuks. Tema kaasaegsed kolleegid lahendavad nende ees seisvaid probleeme positivistliku õigusaparaadi vahenditega. Schmitt seevastu kasutab puhast otsustust. Selline tõlgendus jääb aga tühjaks, sest Schmitt nimetab ainult otsustust, mitte aga teemat, mille keskse positsiooni ümber poliitika keerleb; tehnika ei saa see lõppude lõpuks olla. Raskus, mille Schmitt otsustusega seostab, on suur. Otsustus jääb paraku vabalt hõljuvaks, sest teda ei hoia koos mitte miski peale tema enese (Löwith 1960: 100). Schmitt esindab suveräänse otsustuse poliitikat, millel aga saab sisu olla vaid juhuslikest aspektidest, mis sünnivad iga kord parasjagu aktuaalsest poliitilisest olukorrast ja Ab integro nascitur (Schmitt 1996a: 95) tervikliku teadmise jõust. Algupäraselt õige ja õiglane, mida Platoni termin poliitika olemuse kohta tähendas, toidab ta end oma (kristlikust) antropoloogiast. Kuid täpselt samuti nagu kirik suudab tegutseda peaaegu igasuguse riigikorra ajal, ja ongi seda ajalooliselt teinud (vt Schmitt 1984: 6 7), nii suudab Schmittki hakkama saada iga riigikorra all, mis tema Poliitilise teoloogiaga 1346 Claus Heimes vähegi kokku sobib. Riigi organisatoorne korraldus, mis tema silmis vastab rahva loomusele, on sobiv. Vilets on ta vaid siis, kui riik ei suuda tagada korda ja julgeolekut, sest siis ei vasta ta ilmselgelt rahva olemusele ja provotseerib kodusõda. Hobbesi hirm loodusliku olukorra ees mängib siin oma osa, sest ka Schmitti arvates tähendab inimeste eksistents iseenesest riikliku tegevuse viimset legitimatsiooni (vt Adam 1992: 42). Indiviidile tähendab julgeolek ja kord lõppude lõpuks ka vabadust elada. 12 Schmitt näitab ennast tegutseda tahtjana, kaasajastab aga pidevalt kitsaid piire, mis ümbritsevad inimlikku loomisvõimalust. Oma hoiakult jääb ta loojaks vastavalt oludele, mitte olude loojaks. Jumalik ettehooldus (vt Meier 1994: 38) pole ei talle endale ega ühelegi teisele inimesele üheselt mõistetav. Nii peab ta kohalduma oma kaasajaga. Ta seisab kaasaegsel pinnal ja püüab sellest lähtuvalt poliitilisuse kujundamisel kaasa lüüa. Schmitt asub omapärases situatsioonis, tegutsedes olevikus, ise seda soovimata. Ta on mütoloogiliste ehituskivide bricoleur, kes oma väärtushinnangute rajatise just nimelt sellele nüüdisaegsele pinnasele ehitas, millele ta astuda ei taha (Wirtz 1999: 655). Ta jätab teaduse piirid seljataha ja asub poliitikast aktiivselt osa võtma. Ta ei varja end katoliiklikus elevandiluutornis, katoliikliku antiliberaalina häbiväärselt tagasitõmbununa nagu mõned tema usukaaslased, kellele seda ka ette on heidetud. 13 Ta ei eita kaasaega, vaid tegutseb selle raamides, et mõjutada seda vähest, mida inimene tõepoolest valitseb. Selle taustal saab ka arusaadavaks, miks on Schmitti positsioon saksa poliitilises katoliikluses nõnda vaieldav. 14 Näib et Schmitt tunneb endas sundi isegi kui ka suurte kahtlustega (Maschke 1995: 109) olla igasuguse julgeolekut ja korda garanteeriva riigi toetaja. Weimari demokraatia vastu võitles ta sellepärast, et tema meelest oli tegu kaosega, ning astus 12 Ka Leo Strauss näeb riiklikus korralduses Carl Schmitti viimast sõna, tema mõtlemise tõelist Archimedese punkti. 13 Saksa katoliikluse selle peatüki kohta vt Nipperdey klassikalist teost, mis käsitleb aega kuni aastani (Nipperdey 1993: eriti ). 14 Carl Schmitti positsiooni kohta saksa katoliikluses vt Dahlheimer 1998: eriti

78 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus välja tugeva presidendivõimu eest, sest ta pidas võimalikuks, et see suudab tagada julgeoleku ja korra, mille tingimustes saab toimida õigussüsteem. See oligi ajendiks, mis tegi temast lõpuks natsionaalsotsialistide toetaja. Schmitt usaldab poliitilist korraldust ja ühiskondlikku organisatsiooni silmas pidades inimese võimekust tegutseda vähem kui enamik tema kaasaegseid. Ta kaitseb möödapääsmatut, ja ta võitleb vältimatu eest. Vaba-endaüle-otsustama vastu, kellele näib iga oluline asi eraasjana, seab ta jõu, mis haarab inimest tervikuna ja eksistentsiaalselt (Meier 1998: 37) ja mida inimene ei valitse. Schmitti ettekujutused riikliku käitumisvõime primaarsusest muudavad tema väited veel tänapäevalgi provokatiivseks; see pole mitte ainult poliitilisus, vaid ka riigi ja eriti tema institutsioonide radikaalne eraldamine igasugusest kõlblusest ja moraalist (Preuß 1983). Selline eraldamine ei ole Schmitti poliitiline tahe, vaid tehnilisuse vaimsesse eimillessegi püütud kaasaja reaalsuskogemus. Ta on moodsa lagunemisõpetuse sümbol (vt Assmann 1994). Tehnilisuse eimiski kujutab endast veel ühte ohupotentsiaali, samas kui inimestes tuleb alati esile transtsendeeruv (Schmitt 1955: 150) ja tehnika kui usuobjekti omaksvõtt viib nürisse tehnilisuse usku (Schmitt 1996d: 94). Hugo Ball tõi juba aastal välja Schmitti põhiveendumuse, et ideed valitsevad elu (Ball 1924: 263), ning nimelt poliitikat tegevate fiktsioonidena. Modernsus pakub juba iseenesest ebapiisavaid fiktsioone, tema viimane fiktsioon aga, tehnilisus, ei suuda enam olla põhjenduseks poliitikale. Poliitilisusele saab temast mask, mille taga pole mitte midagi. Minetanud moderniseerumisprotsessi tulemusena veendumuse jumala olemasolusse, kaotas Euroopa tsivilisatsioon 20. sajandil ka veendumuse isetehtud absoluta sse. Schmitt vaatab läbi nimede ja sõnade udu, mille abil töötab massisugestiooni psühhotehniline masinavärk (Schmitt 1996d: 94). Nagu massid suutsid uskuda teoloogiasse ja kõlblusse, metafüüsikasse ja majandusse, näisid nad aastate lõpul uskuvat tehnikasse, kuid tehnikal pole piisavalt jõudu. Ei jumalik apokalüpsis ega ajaloofilosoofiate usulaused ei suuda enam inimesi juhtida. Pole enam edasiviivaid ideid. Vaimse eimiski (Weberi mõiste) tulek jätab oma jäljed poliitilisse eimiskisse. Selle analoog on jumalikule heakskiidule suunatud keskaegne ühisheaolu igiomaseks tehtud Thomas 1348 Claus Heimes Hobbesi summum malum i kaudu, rikastatud prometheuslikult teleoloogiliste ettekujutustega arengust ja ilmalikust lunastusest jõudnud täiesti sandistatud kujul meie kaasaega, ilma eschaton i, ilma lunastusväljavaateta on ta nüüd oma saatuse lõpus, sumbununa tehnilisusse. Müüt vormis uued ajad ja Carl Schmitt tahtis neid mõista ja legitimeerida (Hernández Arias 1998: 204). Tema meelest polnud oluline väga mitmeti mõistetud ideaal: Tout ce qui arrive est adorable (Schmitt 1991: 8). Nõnda sobib see Boris Groysi märkus filosoof Martin Heideggeri kohta ka õigusteadlase ja kristlikult mõjustatud filosoofi Carl Schmitti kohta. Groys kommenteerib Heideggeri suhet kaasaegsete vastustega küsimustele, mida Heidegger endale osalt ka ise esitab. Seejuures ei meeldinud Heideggerile talle tema aja poolt ette kirjutatud tõed tegelikult üldse. Ta tõlgendas oma aega tehnika piiramatu valitsemise ajana ja see ei meeldinud talle põrmugi. Aga ta leidis, et on allpool tema väärikust protesteerida aja vastu mingi abstraktse põhimõtte või tema enda isikliku hoiaku pärast selline hoiak tundus talle salavimma kätkevana, ebafilosoofilisena ja lõppude lõpuks ebaväärikana. Palju väärikam näis talle minna ajaga kaasa, või isegi, kui see vajalikuks osutus sest aeg jooksis mõnikord kiiremini ajaga kaasa joosta. Heideggeri filosoofia on veendunud kaasajooksiku filosoofia, see tähendab kellegi niisuguse filosoofia, kes peab oma kohuseks pidada ajaga ka siis ühte sammu, kui see talle piinlik, ebamugav, pingutav on, kui ta ei ole sisimas ajaga ühel meelel (Groys 2002: 111). Schmitt kirjeldab oma abitust aja liikumise suhtes: Me oleme nagu meremehed katkematul reisil ja ükski raamat ei saa olla midagi enamat kui logiraamat (Schmitt 1941: 9). SCHMITTI TEOORIA TÄHTSUS TÄNAPÄEVAL Põhimõttelised küsimused, mis poliitilise filosoofia vallas 21. sajandi alguses esile kerkivad, on keerulised ja mitmekesised, nii nagu seda on iga ajastu küsimused. Teatud küsimused püsivad aga sajandeid samad. Vastused varieeruvad, kuid põhiprobleemid ei kao, nende üle vaieldakse ikka ja jälle uuesti. Selliste põhiküsimuste hulka kuulub ka küsimus transtsendentsusest ja 1349

79 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus selle tähendusest inimeste ühiselule. Isegi need, kes eitavad transtsendentsuse ükskõik millist tähtsust inimühiskonnale, peavad tegelema küsimuse teise poolega milleks on inimene võimeline? Transtsendentsus tähendab lõppude lõpuks vaid millestki-välja-minevat, ta eraldab seega ka inimese ala tema tunnetuse võimetest ja valitsemisest välja jäävast. Transtsendentsus ja inimese võimekus seega täiendavad teineteist. Schmitti huvide kese on avastada see, mis on inimesele kättesaadav, ja hoiatada teda selle eest, mis seda pole. Selles mõttes on ta peaaegu kõigist pessimistlikum, sest ta näeb end elavat ülemäärase inimliku kõrkuse ajastul. Suurim ülbus on seejuures inimliku loomuse eitamine ja nõnda inimesele piiramatu tegevusvabaduse omistamine. Tema argumentatsioon ulatub sügavale Lääne kultuuri enesetõlgendamiseni ja tema kriitika on karm. Mis tähtsust aga on sel kõigel nüüdisajale? Pidepunkte Schmitti väidete ja tänapäeva arutelude vahel on arvutul hulgal. Geenitehnikast ning vanade ja haigete eutanaasiast kuni rahvuse enesemääramiseni rahvusvahelises poliitikas põhinedes õhtumaisel mõtlemisel, pakuvad Schmitti väited eksistentsiaalse loomuga argumente. Kokkuvõtteks olgu esitatud vaid üks lühike näide selle kohta. Robert Kagan, ameerika uuskonservatiivide eesmõtleja ja intellektuaalne juhtkuju, avaldas möödunud aasta alul raamatu, mis aitab mõista kaasaegse Ameerika välispoliitika põhimõtteid. Ta proovib seletada, miks on USA ja Euroopa vaheline mõistmine rahvusvahelises poliitikas nii vähene, nagu see Iraagi sõjaga seoses on ilmnenud. Sõda ja rahu vaadeldes lähtub ta põhimõtteliselt erinevatest punktidest. Euroopa on minnes tema ideedes tagasi algargumendini mõtteliselt Kanti poolt seatud teel igavese rahuni. ÜRO, Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja teiste seda laadi asutuste loomine ja nende kõrgelt hindamine näitavad, et Euroopa poliitika põhineb soovil luua rahumeelne maailm. Sellist olukorda ei peeta Euroopas mitte ainult püüdlemisvääriliseks, vaid ka realistlikuks. Ameerika on seevastu ära tundnud, et selline püüdlus toetub illusioonile. Atlandi teisel kaldal ei lähtuta mitte Kanti maailmapildist, vaid Hobbesi kaootilisest loodusolukorrast. Ameerika mõtleb alati vaenlase, mitte potentsiaalse rahu peale. Seega, on Kagan veendunud, osutub igavene rahu illusiooniks, nagu avastas ka Königsbergi filosoof, kui ta kainenenult 1350 Claus Heimes taipas, et igavene rahu on saavutatav vaid inimeste vabaduse hinnaga. Kagan: Üks Euroopa ja Ameerika suurimaid erinevusi on filosoofiline, metafüüsiline vasturääkivus selles, kus täpselt asub inimkond džungliseaduste ja mõistuseseaduste vahelises kontiinumis. Erinevalt eurooplastest ei usu ameeriklased, et me seisame sammu kaugusel Kanti unelma teostumisest (2003: 107). Just sellises väitluses saab Schmitt oma poliitilisusemõistega, oma käsitlustega vaenlase mõistest ja Hobbesist, oma lineaarsetes ajaloopiltides mõtlemisega ning diferentseeritult esitatud utoopia- ja positivismikriitikaga pakkuda väärtuslikke argumente. Konflikt, mida Kagan selgitab, on juurte juurde tagasi viidult diskussioon, mis võlgneb Carl Schmittile palju. Ükskõik milline seisukoht selles konfliktis ka võtta, tuleb suhtuda tõsiselt Schmitti argumentidesse, ja Euroopa mõtlemine peab olema suuteline edukalt väitlema Kagani ja Schmitti seisukohtadega. Ka Eesti pole ennast selles Euroopa ja Ameerika vahelises lahkhelis veel lõplikult määratlenud. Oma positsiooni leidmiseks pakub Schmitt nendele, kes tahavad olla ameeriklaste poolel, häid argumente, ja nendele, kes püüdlevad pro-euroopalikult Kanti igavese rahu poole, häid võimalusi omapoolseks pealetungiks. Kirjandus A d a m, Armin Die Rekonstruktion des Politischen: Carl Schmitt und die Krise der Staatlichkeit Weinheim A s s m a n n, Jan Der Sonderweg des christlichen Abendlandes: Eric Voegelin stiftet Feindschaft zwischen Geist und Ordnung und bestreitet der Neuzeit ihre Legitimität. Frankfurter Allgemeine Zeitung, 3. Juni, S. 10 B a l l, Hugo Carl Schmitts Politische Theologie. Hochland, 21. Jahrgang, Nr. 2, S B e n e y t o, José Maria Politische Theologie als politische Theorie: Eine Untersuchung zur Rechts- und Staatstheorie Carl Schmitts und zu ihrer Wirkungsgeschichte in Spanien. Berlin B e r t h o l d, Lutz Wer hält zur Zeit den Satan auf? Zur Selbstglossierung Carl Schmitts. Leviathan: Zeitschrift für Sozialwissenschaft, 21. Jahrgang, Nr. 2, S B l u m e n b e r g, Hans Die Legitimität der Neuzeit. Frankfurt a.m. 1351

80 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus B ö c k e n f ö r d e, Ernst-Wolfgang Politische Theorie und Politische Theologie: Bemerkungen zu ihrem gegenseitigen Verhältnis. Taubes, Jacob (Hrsg.), Religionstheorie und Politische Theologie. Bd. 1: Der Fürst dieser Welt: Carl Schmitt und die Folgen. München u.a., S C r i s t i, Renato Carl Schmitt and Authoritarian Liberalism: Strong State, Free Economy. Cardiff D a h l h e i m e r, Manfred Carl Schmitt und der deutsche Katholizismus (Veröffentlichungen der Kommission für Zeitgeschichte, Reihe B, Band 83.) Paderborn München Wien Zürich E b e r l, Matthias Die Legitimität der Moderne: Kulturkritik und Herrschaftskonzeption bei Max Weber und Carl Schmitt. Marburg G r o h, Ruth Die Arbeit an der Heillosigkeit der Welt: Zur politisch-theologischen Mythologie und Anthropologie Carl Schmitts. Frankfurt a.m. G r o y s, Boris Politik der Unsterblichkeit: Vier Gespräche mit Thomas Knoefel. München H e g m a n n, Horst Sophistische Metaphysik Carl Schmitts Politische Theologie. Der Staat, 38. Jahrgang, Nr. 2, S H e i l, Susanne Gefährliche Beziehungen : Walter Benjamin und Carl Schmitt. Stuttgart Weimar H e r n á n d e z A r i a s, José Rafael Donoso Cortés und Carl Schmitt: Eine Untersuchung über die staats- und rechtsphilosophische Bedeutung von Donoso Cortés im Werk Carl Schmitts. Paderborn u.a. K a g a n, Robert Macht und Ohnmacht: Amerika und Europa in der neuen Weltordnung. Berlin K o e n e n, Andreas Der Fall Carl Schmitt: Sein Aufstieg zum Kronjuristen des Dritten Reiches. Darmstadt L o t t e r, Konrad, Reinhard M e i n e r s, Elmar T r e p t o w (Hrsg.) Marx-Engels-Begriffslexikon. München L ö w i t h, Karl Der okkasionelle Dezisionismus von C. Schmitt. Ders., Gesammelte Abhandlungen: Zur Kritik der geschichtlichen Existenz. Stuttgart, S M a s c h k e, Günter Carl Schmitt in den Händen der Nicht- Juristen: Zur neueren Literatur. Der Staat, 34. Jahrgang, Nr. 1, S M e i e r, Heinrich Die Lehre Carl Schmitts: Vier Kapitel zur Unterscheidung Politischer Theologie und Politischer Philosophie. Stuttgart Weimar Claus Heimes M e i e r, Heinrich Carl Schmitt, Leo Strauss und der Begriff des Politischen : Zu einem Dialog unter Abwesenden. 2. überarbeitete Auflage. Stuttgart Weimar N i c h t w e i ß, Barbara Apokalyptische Verfassungslehren: Carl Schmitt im Horizont der Theologie Erik Petersons. Bernd Wacker (Hrsg.), Die eigentlich katholische Verschärfung...: Konfession, Theologie und Politik im Werk von Carl Schmitt. München, S N i c o l e t t i, Michele Die Ursprünge von Carl Schmitts Politischer Theologie. Helmut Quaritsch (Hrsg.), Complexio Oppositorum: Über Carl Schmitt. Berlin, S N i p p e r d e y, Klaus Deutsche Geschichte Band 1: Arbeitswelt und Bürgergeist. München N o a c k, Paul Carl Schmitt: Eine Biographie. Berlin P r e u ß, Ulrich K Die latente Diktatur im Verfassungsstaat: Zum 95. Geburtstag von Carl Schmitt. Die Tageszeitung, 12. VII, S. 9 Q u a r i t s c h, Helmut Einleitung: Über den Umgang mit Person und Werk Carl Schmitts. Helmut Quaritsch (Hrsg.), Complexio Oppositorum: Über Carl Schmitt. Berlin, S Q u a r i t s c h, Helmut Positionen und Begriffe Carl Schmitts. Berlin S c h e l s k y, Helmut Thomas Hobbes: Eine politische Lehre. Berlin S c h m i t t, Carl Der Staat als Mechanismus bei Descartes und Hobbes. Archiv für Rechts- und Sozialphilosophie, Bd. 30, S S c h m i t t, Carl Völkerrechtliche Großraumordnung mit Interventionsverbot für raumfremde Mächte: Ein Beitrag zum Reichsbegriff im Völkerrecht. Berlin S c h m i t t, Carl 1950a. Donoso Cortes in gesamteuropäischer Interpretation. Köln S c h m i t t, Carl 1950b. Ex Captivitate Salus: Erfahrungen der Zeit 1945/47. Köln S c h m i t t, Carl Die geschichtliche Struktur des heutigen Welt- Gegensatzes von Ost und West: Bemerkungen zur Ernst Jüngers Schrift: Der gordische Knoten. Armin Mohler (Hrsg.), Freundschaftliche Begegnungen: Festschrift für Ernst Jünger zum 60. Geburtstag. Frankfurt a.m., S S c h m i t t, Carl Der Leviathan in der Staatslehre des Thomas Hobbes: Sinn und Fehlschlag eines politischen Symbols. Köln

81 Carl Schmitti riigifilosoofiline õpetus S c h m i t t, Carl Römischer Katholizismus und Politische Form. Berlin S c h m i t t, Carl Glossarium Aufzeichnungen der Jahre Berlin S c h m i t t, Carl 1996a. Der Begriff des Politischen: Text von 1932 mit einem Vorwort und drei Corollarien. Berlin S c h m i t t, Carl 1996b. Politische Theologie: Vier Kapitel zur Lehre von der Souveränität. Berlin S c h m i t t, Carl 1996c. Politische Theologie II: Die Legende von der Erledigung jeder Politischen Theologie. Berlin S c h m i t t, Carl 1996d. Das Zeitalter der Neutralisierungen und Entpolitisierungen. Der Begriff des Politischen: Text von 1932 mit einem Vorwort und drei Corrolarien. Berlin, S S c h m i t t, Carl Poliitilise mõiste. Kaasaegne poliitiline filosoofia: Valik esseid. Koostanud ja toimetanud Jüri Lipping. Tartu: EÜS Veljesto kirjastus, lk S c h m i t t, Carl Legaalne maailmarevolutsioon: Poliitiline lisaväärtus eelisena legaalsuse ja superlegaalsuse korral. Akadeemia, nr 2, lk S c h m i t t, Carl Lause Enamus otsustab kriitika. Sirp, nr 16, 23. IV, lk 13 W i r t z, Thomas Heillose Arbeit am Begriff: Carl Schmitt und die Politische Theologie. Merkur, 53. Jahrgang, Heft 7, S CLAUS HEIMES (sünd a Saksamaal Mönchengladbachis) on õppinud Göttingenis, Berliinis ja Amsterdamis ajalugu ja politoloogiat. Praegu Berliini Vabas Ülikoolis, kus pidas 2003./2004. aasta talvesemestril seminari CSU Baieri riigi- või hegemoniaalpartei ja kirjutab doktoritööd Carl Schmitti ja Eric Voegelini riigiõpetusest. ELLA MÄTIK 1354

82 Thomas Andreas Põder JUMALATEENISTUS Lisaks arutelule kirikust ja ühiskonnast Thomas Andreas Põder Kirik on Eesti ühiskonnas kogetav toimimistervikuna. 1 See toimimistervik on piiritletud ja korrastatud kiriku seaduste poolt, s.t need määravad võimalusteruumi, mille avavad kirikule ühiskonnas toimimiseks riigi seadused. 2 Asjaolu, et kirik moodustab osa ühiskonna seaduslike toimimiste paljusest, tähendab omakorda, et kirik mingisugusel viisil ja määral jätab jälje kogu Eesti ühiskonnale. Nii nagu igasugune üksikisiku tegevus ühiskonnas avaldab otseselt või kaudselt mõju kogu ühiskonnale ja määrab selle iseloomu, nõnda kujundab ka kirik kui korrastatud, teatud reegleid järgiv toimimistervik kogu Eesti ühiskonda. Kui kirik suhestub toimivana kogu Eesti ühiskonnaga, siis suhestub omakorda kirikuga mingil viisil kogu Eesti ühiskond nii oma korrastatud ülesehituses eri laadi, suhteliselt iseseisvate 1 Reformatsiooni põhiarusaamades sisalduva teoloogilise kontseptsiooni väljatöötamisega kiriku kogetavast sotsiaalsest kujust tegeleb tänapäeva teoloogidest kõige tähelepanuväärsemalt Eilert Herms. Möödunud sajandi esimene klassikaline katse selles suunas pärineb Dietrich Bonhoefferilt aastast 1930 (vt Bonhoeffer 1986). 2 Vt Eesti Vabariigi põhiseadusest nt 12, 40, 41, 45 ning Kirikute ja koguduste seadust toimimistervikute (majandus, haridus, poliitika, religioon) paljususena kui kõigi oma üksikliikmete näol. 3 Selle sideme teadvustamine, tema iseloomu üle järelemõtlemine on igale asjaosalisele tulemusrikas ettevõtmine. Selle mõistmine, mille poolt ollakse kujundatud, aitab ka iseennast täpsemini mõista. Ühtlasi võimaldab see hinnata oma senise suhtumise asjakohasust sellesse kujundajasse. 4 Kui kogetakse kirikut korrastatud toimimistervikuna, mida siis õieti ikkagi kogetakse? Missugusel viisil kujundab kirik ühiskonda? Iseäranis teravad on need küsimused nende teadvuses, kes on ise kiriku toimimises osalised. Teadlikuks saamist oma osalusest kiriku toimimises enese avastamist sellesse kaasa haaratuna, enese leidmist sellega seotuna elatakse ju läbi igas olevikus. Nõnda on loomulik ja möödapääsmatu, et ikka ja jälle tuntakse endal ka kohustust anda kiriku toimimisest aru nii teistele kui enesele. Milles ikkagi seisneb selle toimimisterviku eripära? Miks järgib ta just niisuguseid ja mitte teistsuguseid reegleid? Mispärast on üldse kirik ühiskonnas see võiks ju ehk ka olemata olla? 1.2. Enese läbielamine selgitusele ajendatuna ei pruugi olla sugugi meeldiv kogemus. Kui kellelegi saab selgitada üksnes midagi, mille suhtes valitseb selgus, ning kui milleski selgusele jõudmine on sellest asjast aru saamine, siis võib nimetada vähemalt kahte kahtlemata ka üheaegselt esineda võivat ebameeldivuse põhjust. Esiteks võib millestki arusaamise muuta vaevaliseks asja enese iseloom, teiseks võib seda aga raskendada ka igakordselt antud oleviku iseloom, milles elatakse, s.t käesolev olukord. 3 Tegu on ühiskonnas täidetavate ülesannete poolest eristatavate ja nii igale ühiskonnale iseloomulike, suhteliselt iseseisvate, ehkki omavahel läbikäivate ja üksteist mõjutavate toimimistervikutega. Ühiskonnateooria kohta kristlikust vaatepunktist vt Herms 1995b, 1991a, 1990a. 4 Niisugusest vaatepunktist on nt usuõpetus vägagi mõttekas. See on tingimuste loomine selleks, et lapsel oleks võimalik mõista iseennast ja oma ühiskonda. Tingitud-olemine ka kiriku tegevusest on ajalooline fakt meie saatus. 1357

83 Jumalateenistus Kuivõrd oleviku iseloom on mitmeti tingitud ka kirikust, siis on oleviku läbielamine ühelt poolt üldse igasuguse mõistmise võimalikkuse tingimus. Eesti ühiskonnas läbi elatud olevik ja seega igal juhul ühtlasi Eesti ühiskonna läbielamine tekitab kirikust arusaamisel aga ka teatud laadi raskuse. Nimelt mõistab Eesti ühiskond ennast olulisel määral just suunda vahetanud ja muutuva ühiskonnana. Selle näiteks on muu hulgas Eestit teistele ühiskondadele esitlev-iseloomustav hüüdlause. 5 Kiriku muutumine võrreldes muutustega sellistes ühiskonna eluvaldkondades nagu poliitika, majandus, haridus-teadus, tundub olevat tagasihoidlik. Olevik näib asetavat kiriku kui eripäraselt korrastatud toimimisterviku ülesande ette ajaga kaasas käia: ehkki hilinenult, on kiired muutused vajalikud, kui kirik tahab oma seisundit ühiskonnas parandada. Kiriku üle järelemõtlemine peab niisuguse surve teadvustama ning läbi katsuma eelkõige ühe asja: kas muudatusettepanekud toimimisterviku ümberkorraldamiseks (s.t järgitavate reeglite muutmiseks) tooksid endaga kaasa kiriku iseloomu muutumise? Võib lisada, et paljusid muutusi tajub elanikkond teravalt olgu rõõmu või kurvastusega. Tulemused poliitikas, majanduses, aga ka hariduses ja teaduses on igaühele kui mitte silmaga nähtavad, siis igal juhul mingil kombel mõõdetavad või hinnatavad. Nõnda on vahest mõistetav, et tüüpiline ettepanek ümberkorralduseks taotleb just nimelt mingisuguste ettenäidatavate tulemusteni jõudmist. 6 Niisiis, ehkki Eesti kui muutuv ühiskond on kiriku üle järelemõtlemiseks mõneti ebasoodus, on temas samas ka midagi järelemõtlemist soodustavat. Nimelt ajendab pinge tajumine kiriku ja ühiskonna teiste eluvaldkondade liikumise laadi vahel järele mõtlema nende omavaheliste seoste (sõltuvusvahekordade) üle, võimaldades seeläbi paremini mõista igaühe ainulaadset iseloomu (ülesannet ja eesmärki). Nii on tegemist ajendiga teadvustada ühiskonna, aga õieti kogu tegelikkuse rohkem või vähem 5 Eesti positiivselt muutuv (Estonia positively transforming). 6 Sellises olukorras on vaja tõsist mõttetegevust, et kiriku viisaastakuplaani kindlaksmääramine ei satuks vastuollu kiriku kõikide aegade plaaniga Thomas Andreas Põder püsivate joonte vahelist erinevust. See on võimalus õppida paremini mõistma tegelikkuse ülesehitust, s.t tingimusi, millele alluvad ja millest sõltuvad ühiskond kui interaktsioonitervik, kirik kui üks eripärane ühiskondlik toimimistervik ja nii iga inimese toimimine Kui kirik on ühiskonnas kogetav omaette toimimistervikuna, siis peab tal olema ka mingisugune eristatav iseloom. Teisiti sõnastades: ta peab olema eripäraselt korrastatud. Kirik on ühiskonnas eristatav kui jumalateenistuse läbi korrastatud toimimistervik. 8 Nõnda kiriku keskmes asudes tingib ehk kujundab jumalateenistus kogu kogetava kiriku iseloomu. Kiriku kui toimimisterviku juurde kuuluvad väga mitmesugused tegevused välja- ja täiendõpe, teadustegevus, majandamine, hoolekanne, kirjastustegevus, juhtimistegevus jne, ent terviku moodustavad nad üksnes seetõttu, et on sõltuvuses kultusest ehk (liturgilisest) jumalateenistusest kui kiriku korrastavast keskmest. Neid tehakse selleks, et toimuks kultuslik tegevus. Niisuguse toimimistervikuna on kirik osa ühiskonnast kui hõlmavamast, äärmiselt keeruka ülesehitusega toimimistervikust. Ta on ühiskonnas kogetav ühena toimimistervikutest, mis viib läbi kultust, ja kuulub nõnda ühiskonna ülesehituses religiooni ja maailmavaate, s.t elu mingit laadi mõtestatuse vahendamisele suunatud toimimiste valda. 9 7 Kristlik usk, kirik ja seetõttu ka teoloogia on suunatud esmajoones just tegelikkuse suhteliselt püsivatele joontele. Siin peitub ka sisuline põhjus, mispärast nt teoloogiline kirjandus niivõrd, kui see on asjakohane peab ajale vastu ega kaota oma aktuaalsust. 8 Kiriku seadus sisaldab jumalateenistuse korda. Kiriku kui teatud reegleid järgiva toimimisterviku iseloomulik kese on niisiis omakorda üks ainulaadseid reegleid järgiv toimimine jumalateenistus. Kiriku korra kohta vt Herms 1990c ja iseäranis Herms Vt Peter L. Bergeri töid (iseäranis 1979), kes on kirjeldanud ja analüüsinud tänapäeva ühiskonna religioosset situatsiooni sotsioloogilisest vaatepunktist. 1359

84 Jumalateenistus Ühiskonna eri toimimisvaldkonnad, milles mingil kombel ja eri pädevusastmel osaleb iga ühiskonna liige, on eristatavad, mitte aga lahutatavad. Kiriku puhul väljendub see selles, et kultuse läbiviimise kõrval teeb ta selle toimumiseks ka palju muud. Küsimus on niisiis selles, kas ja kuidas kujundab ühiskonda kirik kui kirik, s.t kui jumalateenistuse läbi iseloomustatav toimimistervik. Ühtlasi on see ka küsimus sellest, mispärast üldse on niisugune toimimistervik ühiskonnas. Et ta on, see on selge on selge, et ühiskonnas tegeldakse teatud laadi kultusega, et ühiskonnas toimub kristlik jumalateenistus. Aga miks ikkagi? Vastus küsimusele, miks on üldse ühiskonnas kirik kui kultuse läbi iseloomustatav ja eristatav toimimistervik, on ühtlasi vastus küsimusele, kas ja kuidas kujundab kirik kui kirik ühiskonda. Niisugune asjade seis ajendab kiriku olemasolu, s.t ka ühiskonnaga suhestumise iseloomu mõistmiseks, selle mõistmiseks, millise jälje kirik ühiskonnas ja ühiskonnale jätab, pöörama tähelepanu jumalateenistusele. Kui kirik on nõnda korrastatud, et tema keskmena on tajutav jumalateenistus, siis sellest asjaolust teadlikuks saades tekib küsimus, miks see nii on. See on küsimus jumalateenistuse tähendusest. Kuidas mõista seda omakorda ainulaadselt korrastatud toimimistervikut? Kui kiriku terviktoimimine on iseloomustatav jumalateenistuse läbi, siis jumalateenistusest arusaamine on arusaamine kiriku kui korrastatud toimimisterviku mõttest ühiskonnas. Ühtlasi on see suutlikkuse omandamine selle reeglitevõrgustiku asjakohasuse hindamiseks, mis annab kirikule mingis ühiskonnas, mingis antud olevikus kogetava kuju Teadlikkusele kiriku seotusest jumalateenistusega viitab eesti keeles see, et kirikuks nimetatakse ka hoonet, kus jumalateenistust läbi viiakse. Väga tavaline on öelda ma käisin kirikus, kusjuures enamasti peetakse silmas, et käidi jumalateenistusel. Kõneldakse aga ka otse jumalateenistusel käimisest. Neis väljendites osutab jumalateenistus teatud üritusele, kuhu minnakse ja millest võetakse osa. Kirikuõpetajad kõnelevad tavaliselt jumalateenistuse pidamisest, mõistes selle all jumalateenistuse läbiviimist. Ka siin osutab jumalateenistus teatud üritusele Thomas Andreas Põder Liitsõnas jumalateenistus võib teenistust mõista ametina, s.t suhtena, milles üks pool täidab teiselt saadud ülesannet. Tegemist on niisiis teatud päritolu, mingisuguseid reegleid järgiva toimimisega. Selle tõttu võib teenistus osutada ka tasule, mis ametis olemise eest antakse. Liitsõna on täpsustav. See võibki seletada ülesande päritolu, selle andjat niisiis seda, kelle teenistuses ülesande täitja on, kellele on tegevus suunatud (vrd nt kaitseväeteenistus ). Nii väljendatakse ühtlasi ka ülesande iseloomu, s.t seda, milles amet seisneb. Ebaharilikum on ehk niisugune seletus, kus liitsõna esimene pool väljendab seda, kes on teenistuses, kes mingit ülesannet täidab. Mõlemal juhul kehtib, et jumalateenistus on mingi amet, mingi ülesande täitmine. Teenistuses ollakse, teenistusse võetakse või teenistusse minnakse (mingi ameti enesele võtmise tähenduses). Nagu viidatud, sisaldab sõna jumalateenistus tavakasutus esmajoones kujutlust jumalateenistusest kui üritusest, millel osaletakse, mitte kui ülesandest või ametist. Väljend jumalateenistust pidama on selles suhtes aga kaheti tõlgendatav: pidama kui läbi viima, aga ka pidama kui viljelema või loovalt harrastama. Ongi ju nii, et ametit peetakse. Nõnda on jumalateenistuse pidaja teatud ülesannete viljeleja. Viimaks, kui ollakse jumalateenistusel, kui peetakse jumalateenistust, siis toimub jumalateenistus. Siin on jällegi nii kujutlus üritusest 10 kui ka kujutlus teatud ülesande täitmisest. Niisiis, jumalateenistus on teatud korra järgi toimimine (mingi ülesande täitmine) ja sellisena üritus või sündmus, mis toimub. Visandatud keelekasutuses põimuvad mitmesugused kujutlused, mis suunavad tähelepanu aga lõpuks ühele, nimelt jumalateenistuse päritolule. Kust on see ülesanne pärit? Kes on sellele üritusele aluse pannud ja selle peamine korraldaja? Kes vastutab nõnda ennekõike ürituse läbiviimise ja selle toimumise eest? Jumalateenistuse päritolu mõistmine selle mõistmine, mispärast jumalateenistus toimub, on ühtlasi selle mõistmine, mis on jumalateenistus. 10 Öeldakse ju, et jumalateenistusel on algus, koor laulab jumalateenistusel, mitte aga, et jumalateenistuses on algus. 1361

85 Jumalateenistus 3.2. Jumalateenistuse päritolu ja nõnda ka iseloom tuleb esile jumalateenistuses eneses. Seega saab jumalateenistuse mõistmine võimalikuks jumalateenistusel väljenduva läbielamise kaudu. Jumalateenistusel leiab väljenduse see, millisena (kust pärinevana) kirik kui toimimistervik ennast (oma olemasolu) mõistab. Kirik mõistab ennast kui Jumala toimimise tulemust. Niisiis väljendub jumalateenistusel erinevates vormides kirikut kui ühiskondlikku toimimistervikut kandev veendumus tegelikkuse põhimisest iseloomust selle määratusest, suunatusest, ülesehitusest Tegelikkusel kõikehõlmaval, keeruka ülesehitusega, eri tasandite reegleid järgival saamisel on algus. Algusega on kindlaks määratud nii selle saamisterviku ülesehitus kui siht. Kui inimene saab iseenesest teadlikuks, kui ta oma kujunemisloos avastab iseenda ja nii ühtlasi mingil kombel ka saamisterviku, avastab ta enda kui kuidagi juba määratu (vrd Luther 1525; Schleiermacher 1960: I, ( 3 5) ja 1970: (2. kõne)). Ta leiab ennast maailma asetatuna, s.t tema ise kui eneseteadlik olend on tema jaoks ette antud. Ta on enese jaoks fakt, juba toimunu. Nii leiab inimene ennast eest põhimises võimatuses mitte toimida, võimatuses vältida valikute tegemist. Ta avastab ennast lõpliku, piiratud, suhtelise vabadusega olendina, s.t olendina, kellele on ette antud teatud võimalusteruum toimimiseks, kelle toimimine allub piirangutele. See igale inimesele määrava tähtsusega avastus teeb ühtlasi võimalikuks enese eestleidmise sellena, kes on kaasa haaratud pidevasse saamisse iseenese kujunemisse, mis on katkematult tingitud sellest, mida läbi elatakse ja kuidas läbielatuga suhestutakse (vrd Cramer 1972; Dilthey 1997: ; Schleiermacher 1995). Läbielatuga suhestumine on seejuures oluliselt määratud selle poolt, kuidas eelnevate läbielamiste alusel terviksaamist tajutakse. Enese eestleidmine maailmast inimesena sisaldab niisiis ühtlasi enese avastamist isendina (eksemplarina) liigist, s.t allutatuna reeglitele, mida järgib inimese kui liigi saamine, ehk osana inimkonna kujunemisloost. Nii hõlmab see eneseavas- 11 Ontoloogia kohta vrd Jüngel 2000a ja 2001 ning Härle, Herms 1979: Thomas Andreas Põder tamine õieti ka enda avastamist sõltuvana nendest tingimustest, millele on allutatud saamine planeedil Maa, seega sõltuvana ka nendest (kosmoloogilistest) reeglitest, millele on allutatud universaalne saamine. Universaalne saamine, selle iseloom (ülesehitus ja siht) on määratud selle algusega. Terminus technicus alguse jaoks on jumal. 12 Milline on jumala iseloom? Kirik kui toimimistervik sai alguse ca 2000 aastat tagasi Palestiinas, kus seda algust mõisteti tahtelise Loojana, s.t instantsina, kelle otsus (valik) enesest erineva kasuks on kõige saamise võimalikkuse tingimus. 13 Mõnedele inimestele, kes tundsid Naatsareti Jeesust ja olid tema hukkamise tunnistajaks, anti läbi elada midagi, 14 mis veenis neid, et too Jumalariigi lähedust kuulutanud ja risti löödud inimene oli Jumal ise et tegelikkuse algus oli Jeesuses ületamatul kombel lähedal (kohalolev). Nood inimesed avastasid Jeesuse kui Kristuse, s.t kui selle (personaalse) sündmuse, milles hõlmava saamise algus on saamises kohalolev ja milles nõnda on saanud otsustavalt määratud (kujundatud) kõigi suhe algusesse. Enese olemasolu avastamine otsustaval kombel määratuna (ja nõnda suunatuna) Jumala tegutsemise poolt Kristuses Jeesuses just selle arusaama sünd Jumala (Püha Vaimu) tegutsemise tulemusena on kiriku algus. 15 Inimestele ava- 12 Vrd Rm 1, 19jj; Ap 17, 28; Schleiermacher (1960: 28jj): Kui aga täielik sõltuvus ja suhe jumalasse tähendavad meie lauses ühte ja sedasama, siis tuleb seda mõista nii: meie passiivse ja spontaanse olemasolu päritolu [das Woher], mis on sellesse [täielikult sõltuvasse] eneseteadvusse kaasa pandud, tuleb tähistada väljendiga jumal. See ongi meie jaoks tolle väljendi tõeliselt algne tähendus. Lisaks vt Holzhey, Schoeller-Reisch Arusaam jumalast kui tahtelisest, isikulisest, enesega suhtes olevast algusest väljendub mõiste jumal kasutamises pärisnimena. Algus on subjekt, kelle tahte läbi on hõlmav saamine ex nihilo. Nii on jumala avastamine Jumalana mõistetav olulise sammuna inimkonna kujunemisloos. 14 Vrd Lk 24, 34. Ilmutuse mõiste kohta vt Herms 1992b ja 1992c. 15 2Kr 4, 6: Sest see, kes ütles, Pimedusest paistku valgus!, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. Vrd siinkohal Martin Lutheri katekismustes Apostelliku Usutunnistuse kolmanda ar- 1363

86 Jumalateenistus nes nende olevik määratuna Jumala poolt, kes on Looja, Lepitaja ja Täideviija (Pühitseja). 16 Nad avastasid oleviku Jumala olevikuna. Nad avastasid, et olemine coram mundo on olemine coram Deo. See avastus on oma sisu poolest selline, et asetab uude valgusesse kogu hõlmava saamise, annab uue vaatepunkti tegelikkusele (vrd Jüngel 2001: 40jj). Kuidagi juba tuntud tegelikkus avastatakse Jumala armastustahte korrastatud teostumisena. Kiriku algus on niisiis veendumuse algus, et ollakse kaasa haaratud sihile suunduva alguse poolt, s.t et olevik on üleminek täideviidusele kui igavesele koosolemisele Jumalaga, täideviidusele kui lahusolekut lõpetavale alguse täielikule kohalolemisele. Oma sisu kaudu määrab see veendumus otsustaval viisil, kuidas inimene tajub oma toimimise võimalusteruumi, kuidas ta iseennast läbi elab, ning kujundab nõnda tema toimimist. Kristuses Jeesuses on avatud ainulaadne inimeseks-olemise võimalus, mille on teostanud inimese jaoks valinud Jumal Täideviija, s.o Püha Vaim. Pühapäevane jumalateenistus, selle toimumine, on seetõttu fundamentaalne märk sellest, et Jumal teenib inimkonda. Ta teenib inimkonda, ajendatuna üksnes oma loovast armastusest, oma igavese elu rikkusest. Ta teostab oma tahet, üha suhestudes korrastatult (täielikult usaldusväärsel kombel) sellega, kes on olemas üksnes Jumala seesuguse suhestumise tõttu Kui ühiskonnas kogetav toimimistervik kirik asetab enese keskmesse jumalateenistuse ja korrastab end sellest lähtuvalt, siis tikli seletust (BSLK 511jj ja , eriti 654jj). Selle kohta vt Herms Suurepärane, täpsuse ja lühiduse poolest raskesti ületatav kirjeldus leidub Lutheril (1528: 505,38 506,9). Vrd Ingolf U. Dalferth (1994: 164): Sellega, et Jumal äratab ristilöödud Jeesuse surnuist üles ning teeb meid oma Vaimu läbi võimeliseks tunnetama tema toimimist ülesäratajana ja sellest tunnistust andma ning tajuma tema eshatoloogilist päästelähedust meie enese elus, näitab ta enese olevat ühteaegu Looja, kes kutsub mitteoleva olemisse (Rm 4, 17), Lepitaja, kes teeb jumalatu õigeks (Rm 4, 4), ning Täideviija, kes äratab surnud üles ja loob uue maailma (Rm 4, 17). 17 Jumalaõpetuse kohta vrd Jüngel 2001, eriti ; Dalferth 1992 ja 1994: ; Herms 1992d Thomas Andreas Põder asetab ta keskmesse Jumala, kes on kogu olemise keskme ja kandjana kiriku rajaja. 18 Asetades keskmesse jumalateenistuse, asetab kirik keskmesse kristliku usu ja nii ka kiriku olevikulise alguse, s.o Looja kohalolu Kristuses Jeesuses Püha Vaimu läbi ehk tegutseva Jumala. Jumalateenistus on nõnda kiriku olevikulise alguse juurde tagasipöördumine (vrd Ebeling 1979: ; Herms 1995a: 321jj). Jumalateenistusliku toimimise asetamisega kiriku keskmesse leiab väljenduse see, mis üldse on elu: see on olemine tänu Jumalale see on tegutsemine tänu Jumala tegutsemisele. Jumalateenistuse keskmesse asetamisega annab kirik aga tunnistust ka sellest, et veendumus Jumalast lähtuvast olemisest on Jumala tegutsemise tulemus: ta avab (ilmutab) ennast inimesele kohalolevana ja laseb nii tärgata usaldusel, sündida veendumusel. Niisiis väljendub Jumala teenistuse keskmesse asetamises kiriku teadlikkus oma kestvast sõltuvusest Jumala tegutsemisest. Usk ei ole iseenda subjekt, iseenese esilekutsuja, iseenda autor, vaid on kingitus: 19 veendumus Jumalas kui enese päritolus. Jumalateenistus kui kiriku kese on rõõmus vastus Jumalale, kes on tegutsenud ja tegutseb nii, et inimene avastab iseenese ja kogu tegelikkuse otsustavalt määratuna Kristusest Jeesusest, s.t sünnib uuesti uskuva inimesena. Niisiis, kiriku tegutsemise kese ja kõrgpunkt on tunnistus tegutsevast Jumalast. Kõige võimsamalt, selgemalt, kõnetavamalt väljendub see just jumalateenistuses. Jumalateenistus on tunnistus elust usalduses, kuna elu on usaldatav selle päritolust lähtudes. Elu kingitakse, olemasolu võetakse vastu nimelt Jumalalt. 20 Kiriku, uskliku, inimese olemasolu kese ei asu 18 Kiriku pneumatoloogiline päritolu (kui ratio cogniscendi) avaneb kristoloogilise ja nii trinitaarse päritoluna (kui ratio essendi). 19 Selle usu-mõiste juurde vt märkus 15; 19. sajandi Tartu teoloogidest: Oettingen (1876); lisaks ka: Härle 1995: 55 71; Jüngel 2001: ; Herms 1992a: Usk [---] on juba oma formaalse struktuuri poolest, mis on kahtlemata täielikult määratud usutava niinimetatud sisu poolt [durch den sogenannten Inhalt des Geglaubten], eksistentsiaalne väljendus selle kohta, et inimene ei ole iseenda omanik ja ühtlasi väljendus ka selle kohta, et see ei ole mingi puudus (Jüngel 2001: 535). 1365

87 Jumalateenistus neis enestes. Kokkuvõttes on jumalateenistus võimsaim tunnistus sellest, et Jumal on Jumal ja inimene on inimene. Jumalateenistusel väljenduv on jumalateenistusel ühtlasi läbi elatav, kogetav. Nii on jumalateenistus ka sündmus, kus on kogetav ühtsus paljuses, terviklikkus tükeldatuses, lähedus võõrdumises, järjepidevus aegade erinevuses. Ühtsuse, terviklikkuse, järjepidevuse läbielatavus ja avastatavus jumalateenistusel on Jumala kohalolu, Temaga ja Temast lähtuva koosolemise (osaduse) kogetavus. Jumalateenistusel on olevik avastatav määratuna Looja kohalolu poolt Kristuses Jeesuses Püha Vaimu läbi. Nii on jumalateenistus Jumalast lähtuvat ühtsust rajav sündmus. Jumalateenistus rajab ühtsust kirikus. Jumalateenistus rajab ühtsust inimeses: selle mitmekesisuses, mida ta on kogenud, kogeb ja saab kogema oma vastastikku üksteist tingivais suhetes iseenese, kaasinimeste, asjade, loodusega. Nõnda rajab jumalateenistus ühtsust inimeste vahel, inimeste ja looduse vahel, ühiskondade vahel, inimkonnas, ajaloos, universumis. Jumalateenistusel on Jumalast lähtuvana läbi elatav Jumalast lähtuv tegelikkuse ühtsus, terviklikkus, järjepidevus. Jumalateenistus toimub teatud ajaliste vahedega. Pühapäev on püha. Sellel päeval tähistatakse midagi. See on pidupäev. Jumalateenistusele minnes, jumalateenistust pidades, jumalateenistuse toimudes pühitsetakse Jumala tegutsemist. Jumalateenistus on kiriku keskmes: see on asetatud (ajaliselt-ruumiliselt) eraldi, tõstetud esile muu tegutsemise hulgast, kuna Jumal tegutseb pühitsevalt. Jumalateenistusega katkestab kirik oma igapäevase toimimise, et rõõmustada nende tingimuste üle selle määratuse üle, millele alluvana see aset leiab (vrd Schleiermacher 1999: 536; Jüngel 2000c ja 1990), et rõõmustada selle üle, kuidas Jumal on katkestanud meie keskendatuse meie enese tegutsemisele, et lasta meil avastada, kuidas Tema tegutseb. Kirik teeb pausi, peab pidu. 21 Mitte sellepärast, et ühiskonnas toimuv oleks ükskõik, ega sellepärast, et on vaja taastuda, ega sellepärast, et elu nautida. 21 Schleiermacher 1999: 536; vrd Jüngel 2000c: 350: [---] see kuulub [---] jumalateenistuse õige mõistmise juurde, et meie ise omal viisil seda (mitte ainult ei õpi mõistma, vaid ka) pühitseme sellena, mis see olemuslikult on vabaduse peona Thomas Andreas Põder Kirik peab pidu, kuna Jumal tegutseb. Kui hõlmaval saamisel on armu (kingituse, anni) iseloom, siis mis on teha neil, kes on end selles avastanud? Ainus kohane viis tegutsemiseks on pidada pidu: ülistada Jumalat, teda kiita; jutustada sellest, mida Jumal on teinud; jutustada sellest, kes on Jumal; ühiselt rõõmustada Jumala üle; ja usalduses, et iga olevik on Jumala olevik, asetada tema ette kõik, mis elu alguse kohalolu valguses teeb iseeneses, kirikus ja maailmas muret ning valu, s.t kõik, mis kingitud elu hävitab teha seda veendumuses, et igasugune elu hävitamine on juba praegu Kristuses Jeesuses ilmne kui luhtumisele määratud ettevõtmine See, millises põhimises määratuses ja nii ka suunatuses inimene iseennast, oma ümbrust ja maailma tervikuna läbi elab, moodustab tingiva tausta kogu tema toimimisele nii tunnetavale kui ümbrust otseselt kujundavale. See määrab, milline on inimese jaoks tema toimimise võimalusteruumi ulatus ja iseloom. Veendumuse sünd Jumalast kui Loojast, Lepitajast ja Täideviijast on ühtlasi veendumuse sünd, et inimese (s.t ka minu) olukord maailmas möödapääsmatus elada valikuid tehes (toimides) ja nii lakkamatult kujundades iseennast, oma ümbrust ja maailma on otsustavalt määratud ja suunatud just sellise Jumala tegutsemise poolt. See on enese avastamine toimijana, kes on allutatud armu tingimustele. See on avastamine, et maailmas olemine on Jumala teenistuses olemine, s.t olemine temalt saadud ülesande täitmises. Niisiis, elu kui ülesanne on and Jumalalt. Inimlik vabadus interaktsioon tingimustele allutatuna on ristiinimese vabadus, 22 s.t tingitud ennekõike Jumalast. Ristiinimese vabaduse teostamine toimub veendumuses, et ollakse kaasa haaratud Jumala vabaduse, tema armastustahte teostumisse. See on niisiis elu ainulaadses määratuses armu poolt motiveerituses (vrd Rm 8, 12jj; BSLK 511jj (Väike Katekismus); Schleiermacher 1960: II, , ). 22 Vrd Luther Selle kohta vt Jüngel 2000b. 1367

88 Jumalateenistus Mõistlikus jumalateenistuses (vrd Rm 12, 1) ehk kristlikust olemisveendumusest lähtuvas, selle valguses ja sellest ajendatuna aset leidvas toimimises on lahutamatult seotud, ent samas eristatavad kolm üksteist tingivat suunda. Neid võiks nimetada ühiskondlikuks toimimiseks, iseenesele suunatud toimimiseks ja kiriklikuks toimimiseks. Need kolm toimimise liiki vastavad inimeseksolemisele kui vastavalt teistega ja muuga maailmas, iseendaga ning Jumalaga (olemasolu päritoluga) suhestatud olemisele. Ühiskonna liikmena osaleb iga kristlane mingil kombel kaasvastutajana kõigis ühiskonna toimimisvaldkondades, kujundab seda tavaliselt aga iseäranis kuna teeb seda püsivalt mingi omandatud pädevuse teostamise teel. Iga kristlane osaleb alati kaasvastutajana ka liturgilise jumalateenistuse läbi iseloomustatud toimimistervikus, mis oma ainulaadses iseloomus on suunatud ühiskonnas kristliku usu viljelemisele, selle kommunikatsioonile (selle kohta lähemalt punktis 5). Iga kristlane on kaasosaleja ja -vastutaja teda ennast kujundavas toimimises, s.t tema enese toimimisvõimelisuse kujundamises. Ja kuivõrd toimimine kõigis nendes suundades toimub ühiskonnas, leiab mingil iseloomulikul kombel aset ühiskonna ning lõppkokkuvõttes ka tegelikkuse terviku kujundamine Ilma toimimistervikuta, mille keskmes on liturgiline jumalateenistus, ei oleks kristlik elu, elu kui mõistlik jumalateenistus, võimalik. Nagu kirjeldatud, on kristlikus elus kui elutervikus eristatava jumalateenistuse (spontaanseks) alguseks enese avastamine Jumala tegutsemisest kaasa haaratuna. See on ühtlasi ka kristliku elu algus. Liturgilise jumalateenistuse väljakujunemine korrastatud toimimistervikuks sisaldab endas ajendina arusaama kristliku elu ülesehitusest: kristlik elu kui olemine toimimises 23 on sõltuv sellest, et ta on enesele avatud, kogeb ennast kui Jumala rajatut ja määratut. Kristlik elu ei alusta end ise. Selle jäävaks alguseks ja keskmeks on Jumal ja tema tegutsemine. Nii mõistab kristlik elu 23 Konkordiavormelis tsiteeritakse Lutherit, kelle järgi usk on üks elav, toimekas, tegus, vägev asi (BSLK 941, rida 19jj). Usu kui kristliku elu kohta vt Herms 1992e Thomas Andreas Põder liturgilist jumalateenistust enese püsimise jaoks olemuslikuna. 24 Nõnda ei ole jumalateenistus kristliku elu jaoks mitte mingi lisakohustus, vaid toimiv märk sellest, et Jumal tegutseb: ta on tulnud ja tuleb meile lähemale, kui me ise endale oleme, kristliku elu rajamiseks ja taasrajamiseks. 25 Jumalateenistus on tagasipöördumine inimese vabaduse lätte juurde. See on pöördumine maailmas inimesena tegutsemise ülesande alguse juurde. See on keskendumine ühiskondliku, kirikliku ja iseenesele suunatud toimimise allikale selleks, et toimimine oleks oma allikaga vastavuses. Nii keskendutakse jumalateenistusel inimese tegutsemise allikale, et tema tegutsemine oleks algupäraselt inimlik; et inimene elaks sellena, kes ta on, s.o Jumalast lähtuva olendina Iga ühiskonna kui toimimisterviku nähtamatu aluse moodustab selle liikmete igasugusele toimimisele eelnev kuidagi-jubasuhestatud-olek ühiskonna tervikuga. See on suhestatus, mis on muutumises (saamises) ja oma etteantuses ka kujundatav. 24 Vt punkt 3.2. Seeläbi, et tegutsemise keskmes on jumalateenistus, väljendub ka selgelt, et kristlik elu kui võimalus osaleda ühiskonnas ei ole tagasi viidav ühelegi jäigale ja piiratud kujutlusele headest tegudest, vaid üksnes tegutsevale Jumalale, kes avab inimesele usaldava suhte tervikuga ja teeb temast kaasvastutaja kogu ühiskonna toimimise eest selle vastutuse kandmiseks vajalike ülesannete paljuses. 25 Jüngel (1990: 309): Jumala lähedus milles Jumal tuleb meile Pühas Vaimus lähemale, kui me ise seda enesele olla suudame teeb liturgilisest jumalateenistusest vabaduse sündmuse ja mõistlikust jumalateenistusest vabaduse teostamise armastuse teenistuses. 26 Uskumine on [---] see hoiak [Verhalten], milles inimene on ühevõrra algupäraselt [gleichursprünglich] vastavuses nii Jumala kui iseenesega. Selles mõttes ei ole usk mitte ainult Jumala Sõna poolt määratud saamine, vaid ühtlasi ka inimese enesemääramine. Ent see enesemääramine välistab enese rajamise [Selbstbegründung]. Uskudes lasen end pigem Jumalal enesemääramisele määrata. Jah, algse kaasavõetud-olemisena Jumala poolt on usk kogemus [Widerfahrnis] inimese ettemääramisest enesemääramisele ning sedavõrd tema vabastamine sundusest end rajada. Usk on antropoloogiliselt mõistetuna vabaduse tekkimine (Jüngel 2001: 219jj). Vt ka Põder 2000:

89 Jumalateenistus Nõnda ette antud suhestatuse kujundamisele on suunatud ühiskonna maailmavaatelis-religioossed toimimistervikud. Eesti ühiskonnas on kokku varisenud üks tegelikkuse tõlgendamise viis, mis sisaldas endas seisukohta, et ühe eripärase maailmavaate edasikandmine ja levitamine on riigi enese üks esmaseid ülesandeid. Sõnavabaduse ja selle ühe vormi, trükivabaduse äärmusliku piiramisega pärsiti otsustavalt teiste maailmavaadete eneseesitluse ja nii ka leviku võimalusi. Lisaks sellele korraldati riiklikul tasandil nende kohta väär- ja moonutava teabe levitamist. Nõukogude Liit oli äärmuslik ja traagiline näide võimu ja ühe maailmavaate ebainimlikust, kuritegelikust sidumisest. Nõukogude Liit tervikuna kehastas üht maailmavaadet ja sundis erinevate meetmete abil oma elanikkonda seda tunnustama. Riik kui võimu haldav toimimistervik mõistis ennast ise oma taastootjana. Tegemist oli püüdlusega muuta sunniviisiliselt status quo kestvaks. Inimeste suhtumise kujundamise eest ühiskonda ja maailma tervikuna vastutasid riiklikud ametkonnad. Inimese südametunnistust kujundati kogu tema elu vältel ülevalt alla, lähtudes ametlikult ettekirjutatud maailmapildist. Seda tehti nii avalikult kui ka varjatult, viidates näilises erapooletuses sellele, mida nt teadus ütleb. Niisugune traagiline pikaajaline kogemus riigist, mis muutis inimese oma püsimise vahendiks, on jätnud eesti rahva mõtteja tundemaailma sügava jälje. Oluline on seda kogemust mitte unustada, selle mõju mitte olematuks kujutleda, vaid jäetud jäljega kriitiliselt suhestuda ja sellest õppida. Üks inimest asjaks muutev maailmavaade ei tähenda, et igasugune maailmavaade on inimvaenulik. Pigem on see kurb märk inimese enese moonutatusest sellest, kuidas ta on võõrdunud oma algupärasest olekust, oma genuiinsest inimlikkusest. Igal juhul on aga mingisugune teadvustatud suhtumine tervikusse (maailmavaade) möödapääsmatu, kuna inimene on asetatud ühiskonna, maailma, ajaloo, universumi tervikusse ja leiab ennast sealt eest. Niisiis ei ole ega saa olla ühiskonnas korda hoidev, võimu haldav toimimistervik maailmavaateliselt neutraalne, kuna igasugune tegevus lähtub ehkki erineval määral teadvustatult kuidagi läbielatud tegelikkusest. 27 Seetõttu on oluline, milline tegelikku- 27 Vrd õigusteaduse perspektiivist Kirchhof Thomas Andreas Põder semõistmine juhib võimu haldavat toimimistervikut. Demokraatlikus riigis sõltub see ühiskonna ajalooliselt kujunenud enamusest. Vähemuse jaoks on eluliselt tähtis, et tegemist oleks pikameelse maailmanägemisviisiga, mis välistaks (rahumeelsete) teisitimõtlejate suhtes vägivalla tarvitamise ja tagakiusamise, nende meelsuse sundusliku ümberkujundamise ja muulaadsete vaadete levitamise piiramise võimuhaldaja poolt. Niisiis, võimuhaldaja peab korda looma tingimustes, kus on palju inimesi ja nõnda ka erinevaid vaateid ning kus enamuse iseloom on muutumises. See tähendab, et võimuhaldaja peab võimalikult suurel määral piirduma välise korra ja n-ö füüsilise rahu ja heaolu eest vastutamisega ning mitte sekkuma vahetult selle kujundamisse, kuidas elanikkond suhtub ühiskonda kui tervikusse. Õieti on tahe maailmavaadet peale sundida midagi sellist, mis ei arvesta tingimustega, millele allub inimese tervikhoiaku kujunemine. Et see nii on, nähtub ideoloogilisest survest teadlikuks saanud inimese kõrgendatud ja teadlikust vastupanust sellele survele. Ühiskonna püsimiseks ja elujõulisuseks on aga igal juhul vajalik toimimine, mis kujundaks inimeste hoiakut tervikusse. Vajalik on tegutsemine, mis oleks suunatud selle kujundamisele, kuidas inimesed ühiskonda läbi elavad. Just sellest ühiskonna läbielamise viisist ju sõltub, kuidas inimesed ühiskonnas tegutsevad, mis ülesannet ja kas üldse nad enesel selles näevad. 28 Näiteks demokraatlikus ühiskonnas (aga mitte tingimata ainult selles) on ühiskonna kui terviku korra eest vastutamise, võimu haldamise sfäär eristatav toimimisvaldkonnast, mis on suunatud just inimeste üksikuid ettevõtmisi kandva alus- või taustveendumuse kujundamisele. Elujõulise ja kooskõlalise ühiskonna üks tingimusi ongi see, et ühiskonna kui terviku (välisele) korrastamisele suunatud toimimistervik oleks selgelt eristatav toimimistervikust, mis kujundab kõiki ühiskondlikke toimimistervikuid (majandus, poliitika, haridus-teadus, maailmavaade-religioon) kandvat eelarusaama või alusveendumust ühiskonnast kui tervikust (vrd BSLK: 70jj (Augsburgi usutunnistus XVI) ja (Augsburgi usutunnistuse apoloogia XVI) ning Herms 1991b). Ükski tegevus, ükski 28 Võimalik on nt vahetada ühiskonda või ka teha traagiline otsus maailmas mitteolemise kasuks. 1371

90 Jumalateenistus suhestumine millegagi ühiskonnas mis on alati kuidagi ka ühiskonna terviku kujundamine ei toimu seega n-ö null-asetuselt, vaid lähtudes mingisugusest rohkem või vähem teadvustatud arusaamast selle kohta, milline on üldse asjade seis ehk kus ja kes ma olen. Maailmavaatelis-religioosne toimimistervik, mille ülesandeks on kujundada inimese suhtumist ühiskonda, s.t ka iseenesesse ja maailma tervikuna, on ajaloo tulemus ja kestvas saamises. Nii on eri ühiskondades maailmavaatelis-religioossed toimimisvaldkonnad erineva ülesehituse ja kooslusega. Eesti ühiskonnas oli mõnda aega valdavaks otseselt riigi poolt läbiviidav maailmavaateline kasvatustöö. Tänapäeva Eestis on maailmavaatelis-religioosse toimimisterviku alajaotus suhteliselt mitmekesine. Väga oluline ajaloolis-ühiskondlik mõju on Eesti ühiskonnas endiselt kristlikul tegelikkusemõistmisel (ehkki paljuski ka tänu okupatsiooniaja kihutustööle juba võib-olla teadvustamatult) ja sellest ajendatud ühiskondlikul toimimisel, s.o kristlikul elul Kristlik elu on ühiskonnas esmajoones kogetav kui liturgilisest jumalateenistusest lähtuv ja sellele suunatud, s.t jumalateenistuse abil korrastatud elu. Kristlik elu on kogetav kirikliku eluna, kirikus kui toimimistervikus osaleva toimimisena. Olla kristlane s.t olla osa kirikust on üks eripärane ja ainulaadne võimalus ühiskonnas olemiseks. Selle võimaluse teostumise kaudu ikka ja uuesti tänu Jumalale on kristlusest saanud ajaloo käigus ühiskondlik-ajalooline jõud ( saatus ). Nii on see võimalus nt tänapäeva Eesti ühiskonnas igaühele ka kogetav millenagi, mis on kõiki ühiskonnaelu valdkondi nende saamises kaasa kujundanud, see on kogetav ajaloopärandina. Kristlaseks-olemine kui võimalik suhestumise viis kogu ühiskonnaga kujundab nüüdisaegset Eesti ühiskonda niisiis kahel viisil: olulise tegurina praeguse Eesti ühiskonna saamisloos ja olevikuliselt teostuva kristliku eluna Eesti ühiskonnas. Kirik on ühiskonnas märk sellest ainulaadsest võimalusest kui teostuvast võimalusest. Kirik võimaldab kogeda kristlikku traditsiooni elavana ning avastada ennast sellesse kaasa haaratuna. Näitlikustades, võimaldades läbi elada seda, millel ühiskond kui toimimistervik püsib ja millistele tingimustele on muutused kogu ühiskonnas allutatud, kujundab ki Thomas Andreas Põder rik suhestumist ühiskonna tervikuga. Kirik on nõnda ühiskonnas toimuv tervikuga ainulaadsel viisil suhestumise vahendamine. 29 Kirik kui toimimistervik näitlikustab ühiskonnas, millistele tingimustele allub eranditult iga inimese osalemine ühiskonnas ning on nõnda nende märkamise või meeldetulemise võimalus igaühe jaoks. Esiteks, iga inimese tegevus sõltub sellest, kuidas ta igakordset olevikku ja ennast selles läbi elab. Teiseks, see, kuidas ta seda läbi elab, on kujunemisloo tulemus ja üha jätkuvas kujunemises (saamises). Kolmandaks, inimese kujunemine toimub asetatuses eri liiki suhetesse. Neljandaks, oleviku läbielamisel on otsustav tähtsus suhtel oleviku päritoluga. Viiendaks, oleviku päritoluga suhestumist on võimalik teistel inimestel kaasa kujundada, andes tunnistust sellest, kuidas ise oleviku päritolu selle suhestatust enesega on läbi elatud. Kuuendaks, inimese suhestumine oleviku päritoluga vajab kujundamist. Seitsmendaks, kui mingi tunnistus oleviku päritolust avaneb inimesele kui asjakohane (kui tõde), siis ei ole see mitte tunnistuse andja saavutus, vaid oleviku alguse kohaolu avanemine inimesele (ilmutus). Iseäranis jumalateenistuse asumise tõttu kiriku keskmes on selgelt kogetav, et selle üle, kuidas inimene olevikku läbi elab tema südame ja südametunnistuse üle, on inimestel ainult piiratud võim. Südametunnistus, olles oma igakordses kujus ajaloo ja inimese eluloo tulemus, sõltub mingil määral kõigest inimese läbielatust: ka sellest, kuidas ta iseenese tegutsemist mõtlemine kaasa arvatud on läbi elanud. Kirik, andes tunnistust olevikust kui Jumala olevikust, kujundab otseselt seda, kuidas inimene olevikku ja olevikus iseennast tunnetab, kuidas on inimene iseenese jaoks avatud. Kirik annab tunnistust millestki, mis oma iseloomu tõttu kujundab olevikku rajaval kombel. Ainulaadse algusega kiriku ainulaadne tunnistus on tarvilik, aga mitte piisav tingimus, et inimene avastaks oleviku kui Jumala oleviku. Inimene on oma kujunemises sõltuvuses sellest, mida tal lastakse läbi elada ja mida ta oma toimimise tulemusena läbi elab. Kirik laseb inimesel läbi elada tunnistust tegutsevast Jumalast usalduses, 29 Kiriku kui kristliku usu kommunikatsioonisüsteemi kohta vrd Schleiermacher 1970: (3. kõne) ja Herms Selle kommunikatsiooni aluste kohta vt Põder

91 Jumalateenistus et Jumal tegutseb ning kujundab ka just seda inimest nii, et kiriku tunnistus tegutsevast Jumalast avaneb talle kui aeg on küps tõena. Kirik annab Jumala tegutsemise tulemusena ühiskonnas tunnistust tegutsevast Jumalast veendumuses, et Jumal tegutseb ning selle tulemusel saab inimesele olevik avalikuks kui Jumala olevik (kohalolu), s.t kiriku tunnistus avaneb kui tõde. See on ordo salutis. See, et tervikuga suhestumise kujundamine on kirikus olemuslikult seotud jumalateenistusega, väljendab niisiis seda, kus asub õieti nt ka Eesti põhiseaduses nimetatud inimväärikuse ja südametunnistusevabaduse põhjus. 30 Inimväärikus ja südametunnistusevabadus ei ole inimeste tegutsemise tulemus, vaid Jumala tegutsemise tulemus. Need viitavad inimese päritoluga ette antud tingimustele, millele allub tema osalemine ühiskonnas, mis aga ei allu ei temale enesele ega ühelegi teisele inimesele. Seetõttu on jumalateenistus ja mitte inimeseteenistus kiriku kui inimese terviku-suhte kujundaja kogetavaks keskmeks. Nagu öeldud, kujundab ühiskonda kui tervikusse suhtumist ja nii ühiskonnas osalemist viis, kuidas tegelikkust läbi elatakse, ning see läbielamise viis on iga inimese puhul kujunemises ja kujundamist vajav. Seetõttu on ka vajalik, et ühiskonnas toimuksid üritused, mille keskmeks (objektiks) oleks tegelikkuse iseloom, olemasolu päritolu. Jumalateenistus ongi ühiskonnas üheks selliseks kommunikatsiooniruumiks Eestis hõlpsasti leitav torniga hoone ja kellahelina järgi, kus vahendatakse ainulaadset veendumust, et asetleidva kommunikatsiooni ese või objekt (s.o olemise päritolu) on ühtlasi selle alus (subjekt) Eesti Vabariigi põhiseadus: 16, 17, 18 ja vt märkus Vrd Herms (1992f: viii): Kristlikul elul usus ei ole teist kandvat alust ega määravat lätet kui nimelt see sündmus, et Jumala tahtmine ja tegutsemine esitleb end ise usule ning enese seesuguse meeldetuletamise kaudu [Selbstvergegenwärtigung] (enese kohalolu kaudu) annab end usu andumusaktile kui selle alus ja objekt ; Dalferth (1994: 216): Ei ole ühtki jumalatunnetust, mis seda nime väärib, mis ei läheks tagasi sellele, et Jumal ise tuletab end meile meelde [vergegenwärtigt], nii et meie jumalatunnetuse objekt saab meile ühtlasi arusaadavaks kui selle alus. Vt ka Jüngeli peateose (2001) ülesehitust Thomas Andreas Põder Nii on kirik ühiskonnas see toimimistervik, mis selgelt teadvustab ja jaatab omaenese olemasolu põhimist määratust, jaatab seda kogu olemasolu määratusena. Nii on kirik näide elust, mis ei eita ennast, mis ei poe peitu, vaid julgeb iseenesele ja maailmale näkku vaadata ka siis, kui see, mida nähakse, on moonutatud. Kirik julgeb seda teha, sest ta usaldab Jumalat. Nii suunab oleviku tõeline, s.t selle päritolust lähtuv iseloom edasiliikumisele veendumuses (kindlas lootuses), et liikumise saatjaks on Tema, kes viib sihile. See veendumus ajendab kirikut tegutsema rahulikult ja tasakaalukalt Kirik kujundab inimest kui tervikut ja nii ka tema suhet ühiskonna kui tervikuga. Sel viisil täidab kirik ülesannet, mida tuleks igas ühiskonnas igal juhul täita. Ajaloo tulemusena tajutakse kirikut selle ülesande läbiviijana ühes ühiskonnas rohkem, teises vähem vajalikuna. Ühiskond ise on muutumises sugupõlvede vaheldumises. Kogu aeg sünnivad inimesed, kes on sõltuvuses sellest, kuidas nende poole kujundavalt pöördutakse. Kui nende poole pöördub kujundavalt kirik, siis on tegemist lõppkokkuvõttes kutsega osaleda ja olla kaasvastutaja ühiskondlikus toimimises nõnda, et see oleks korrastatud kirikliku toimimise poolt, mille keskmes on jumalateenistus. Kirik on, sest Jumal on tegutsenud, tegutseb ja saab tegutsema. Kirik täidab ainulaadset ülesannet hõlmavas, sihile suunatud saamises, mille kaudu Jumal kujundab inimkonda. Kirik on läbi sugupõlvede toimuv kristliku usu vahendamine, kinnitamine ja süvendamine. Kiriku ülesanne (teenistus) on olla kaastoimija Jumala toimimises. Kirik teenib vabade inimeste kujundamist, nende kogu elu kestvat vormimist Jumala poolt. 32 Kiriku tegevuse kaudu aga mitte selle tõttu saab inimeste elust mõistlik jumalateenistus. Kirik aitab inimestel suhestuda ühiskonnaga Jumala-suhtest lähtudes. Kirik tegutseb selle nimel, 32 Jüngel (2001: 536): Jumala poolt kõnetatuna iseennast katkestada lasta, selleks et (ikka ja jälle üksnes iseenda juurde tagasipöördumise asemel) liikuda edasi koos Jumalaga ning nõnda viia edasi kõikide inimeste maailma niisugune on kasvamine [Steigerung], mis saab osaks inimesele, kes usub. Vrd Herms 1990b ja Preul Selles seoses väärib tähelepanu Karl Ernst Nipkowi elutöö. Vrd eriti Nipkow

92 Jumalateenistus et kogu tegelikkust, ühiskonda ja iseennast kogetaks sub specie aeternitatis, s.t olevikulisest lättest ja selle iseloomust lähtudes. Nõnda on kirik ühiskonna kujundaja, ühiskonna muutja, mis iga põlvkonnaga, õieti iga inimesega, taasalustab oma tegevust. Kirik kujundab ühiskonda mitte inimesi mingi ühe valdkonnaga sidudes, vaid võimaldades neile uuenenud suhestumist kõikide valdkondadega. Nõnda Jumala teenistuses olles, oma olemasolu ja ülesannet Jumala annina mõistes, teenib kirik maailma. See on alandlik, nii oma ülesande kui ka pädevuse piire tajuv teenimine. Kirik ei väida end olevat vahetult pädev ühiskonna teistes toimimisvaldkondades, küll aga on kiriku ülesanne olla pädev toimimisvaldkonnas, mille keskmes on jumalateenistus. Kujundades ühiskonda jumalateenistusest lähtuvalt, kujundab kirik vahetult kogu ühiskonna keset ja alust: seda, kuidas inimesed oma eluloo käigus iseendaga, ümbritsevaga (kaasinimeste, looduse, artefaktidega) ja Jumalaga suhestuvad. Oma erilist ülesannet ühiskonnas täites on kirik suunatud ühiskonna keskmele, olemata seejuures ise ühiskonna kese. Ühiskonna keskmeks on iga inimene coram Deo. Miski ei ole ühiskonnas rohkem keskel kui inimene ja ükski inimene ei ole ühiskonnas teisest rohkem keskel. Ühiskonna keskpaik on antud olemasolus coram Deo selline on iga inimese olemasolu. Selle keskpaiga avastamisele ja sellest keskpaigast lähtuvale elule on suunatud kiriku ühiskonnateenimine Jumala teenistuses. 6. Kirik on ühiskonnas igaühele kogetav kui toimimistervik, mida iseloomustab liturgiline jumalateenistus. Sellel leiab väljenduse ainulaadne veendumus selles, millistele tingimustele on allutatud kuidas on määratud ja suunatud inimliku vabaduse teostamine ühiskonnas. Jumalateenistus on sündmus, kus ühiskonnas osalejad pöörduvad oma lätte toimiva Jumala poole. Enese lätte poole pöördumine on lätte poolt suunatud saamise sündmus. Nii teenib kirik, mille keskmes on jumalateenistus, läbi aegade seda, et ühiskond kui toimimistervik oleks igas olevikus iseenesega vastavuses, s.t et ühiskond oleks inimlik. Kirik pühitseb jumalateenistust kõigile nähtavalt, kõigile kogetavalt, kõigile osalemiseks 1376 Thomas Andreas Põder avatult, et see saaks Jumala toimimise tulemusena (taas)- kogetavaks kui tõde: meie ja minu elu tervikuna on tõesti elu coram Deo, s.t jumalateenistus; meie elu see tähendab olla pandud ametisse Jumala riigis (vrd Schleiermacher 1999: 80 82). Kirik muutuvas ühiskonnas on muutumatu selles mõttes, et tema keskmes on jumalateenistus. Kiriku amet ja ülesanne on olla kirik. Nii jääb jumalateenistus kiriku kõigile kogetavaks ja teda kõigest muust toimimisest eristavaks keskmeks. See ülesanne on aga ühtlasi and. See amet kannab kirikut läbi aegade, kuna just nimelt jumalateenistuses toimub ka kiriku uuenemine. Kiriku uuenemine on Jumalast lähtuv inimeste uuenemine, nende südamete uuenemine niisiis nende enesele avatud oleku uuenemine, millest sõltub kogu inimeste toimimise iseloom. Nii ei ole ka kiriku toimimise jäljed vahetult nähtavad. Selle toimimise tulemus ei ole vahetult mõõdetav. Kiriku tegutsemine on ju suunatud ühiskonna nähtamatutele alustele sellele, kuidas inimesed olevikku läbi elavad. Seda ühiskonna nähtamatut alust, millest sõltub kõik nähtav ja mõõdetav, kujundab kirik läbi inimpõlvede. Aegadel, mil ülistatakse nähtavat, on kiriku tegevus küll vaevarikas, aga sügavamas arusaamises ühiskonnast jätkab kirik armastuses ja lootuses oma tegevust. Nii ei tohi ka ükski kiriku ümberkorraldamine läbi inimpõlvede kaasa tuua seda, et tema igaühele kogetavaks keskmeks ei oleks enam liturgiline jumalateenistus. See tähendaks pärssida võimalust avastada, et elu tervikuna on jumalateenistus. Toimimistervik, mille keskmes on jumalateenistus Jumala tegutsemine, on tarvilik tingimus, et kogu elu oleks jumalateenistus. Mingis olevikus on asjakohased seega üksnes niisugused uuendusettepanekud aga sellisena kindlasti ka vajalikud, mis teenivad kristliku usu kommunikatsioonitingimuste parandamist, s.t mis soodustavad elu kui jumalateenistust Selliseks näiteks on 16. sajandi reformatsioon. 1377

93 Jumalateenistus Kirjandus B e r g e r, Peter L The Heretical Imperative. Contemporary Possibilities of Religious Affirmation. New York: Anchor Press Doubleday B o n h o e f f e r, Dietrich 1986 (1930). 34 Sanctorum Communio. Eine dogmatische Untersuchung zur Soziologie der Kirche. Dietrich Bonhoeffer Werke, Bd. 1. Hrsg. von Joachim Soosten, Eberhard Bethge et al. München: Chr. Kaiser Verlag B S L K 1992 = Die Bekenntnisschriften der evangelisch-lutherischen Kirche: herausgegeben im Gedenkjahr der Augsburgischen Konfession 1930, 11. Aufl., Göttingen: Vandenhoeck und Ruprecht C r a m e r, Konrad Erleben, Erlebnis. Historisches Wörterbuch der Philosophie. Hrsg. von Joachim Ritter. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Bd. 2, S D a l f e r t h, Ingolf U Gott: philosophisch-theologische Denkversuche. Tübingen: Mohr D a l f e r t h, Ingolf U Der auferweckte Gekreuzigte: zur Grammatik der Christologie. Tübingen: Mohr D i l t h e y, Wilhelm Der Aufbau der geschichtlichen Welt in den Geisteswissenschaften. Einl. von Manfred Riedel. 5. Aufl. Frankfurt am Main: Suhrkamp, S E b e l i n g, Gerhard Dogmatik des christlichen Glaubens, Bd. 3 = T. 3. Der Glaube an Gott, den Vollender der Welt; Register. Tübingen: Mohr H e r m s, Eilert 1982 (1977). Die Fähigkeit zu religiöser Kommunikation und ihre systematischen Bedingungen in hochentwickelten Gesellschaften. Überlegungen zur Konkretisierung der Ekklesiologie. Theorie für die Praxis Beiträge zur Theologie. München: Chr. Kaiser Verlag, S H e r m s, Eilert Das Kirchenrecht als Thema der theologischen Ethik. Zeitschrift für evangelische Kirchenrecht, Bd. 28, S H e r m s, Eilert Luthers Erklärung des dritten Artikels. Tübingen: Mohr H e r m s, Eilert 1990a (1988). Religion und Organisation. Die gesamtgesellschaftliche Funktion von Kirche aus der Sicht der evangelischen Theologie. Erfahrbare Kirche. Beiträge zur Ekklesiologie. Tübingen: Mohr, S Kui kasutatud raamatu või artikli väljaande aastale järgneb ka sulgudes aastaarv, siis on tegemist viidatud teksti esimese ilmumise aastaga Thomas Andreas Põder H e r m s, Eilert 1990b. Bildung und Ausbildung als Thema der Theologie und Aufgabe der Kirche. Erfahrbare Kirche. Beiträge zur Ekklesiologie. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1990c. Die Ordnung der Kirche. Erfahrbare Kirche. Beiträge zur Ekklesiologie. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1991a (1988). Grundzüge eines theologischen Begriffs sozialer Ordnung. Gesellschaft gestalten. Beiträge zur evangelischen Sozialethik. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1991b. Theologie und Politik. Die Zwei-Reiche- Lehre als theologisches Programm einer Politik des weltanschaulichen Pluralismus. Gesellschaft gestalten. Beiträge zur evangelischen Sozialethik. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1992a (1982). Grundprobleme der Gotteslehre. Offenbarung und Glaube. Zur Bildung des christlichen Lebens. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1992b (1985). Offenbarung. Offenbarung und Glaube. Zur Bildung des christlichen Lebens. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1992c. Offenbarung und Erfahrung. Offenbarung und Glaube. Zur Bildung des christlichen Lebens. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1992d (1992). Glaube. Offenbarung und Glaube. Zur Bildung des christlichen Lebens. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1992e (1990). Das Evangelium für das Volk. Praxis und Theorie der Predigt bei Luther. Offenbarung und Glaube. Zur Bildung des christlichen Lebens. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1992f. Vorwort. Offenbarung und Glaube. Zur Bildung des christlichen Lebens. Tübingen: Mohr, S. vii xxviii H e r m s, Eilert 1995a (1994). Überlegungen zum Wesen des Gottesdienstes. Kirche für die Welt. Lage und Aufgabe der evangelischen Kirchen im vereinigten Deutschland. Tübingen: Mohr, S H e r m s, Eilert 1995b. Kirche in der Zeit. Kirche für die Welt. Lage und Aufgabe der evangelischen Kirchen im vereinigten Deutschland. Tübingen: Mohr, S H o l z h e y, Helmut, Donata S c h o e l l e r - R e i s c h Ursprung. Joachim Ritter et al., Historisches Wörterbuch der Philosophie, Bd. 11, Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, S H ä r l e, Wilfried Dogmatik. Berlin New York: de Gruyter H ä r l e, Wilfried, Eilert H e r m s Rechtfertigung, das Wirklichkeitsverständnis des christlichen Glaubens: ein Arbeitsbuch. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht 1379

94 Jumalateenistus J ü n g e l, Eberhard Der evangelisch verstandene Gottesdienst. Wertlose Wahrheit. Zur Identität und Relevanz des christlichen Glaubens: Theologische Erörterungen III. München: Chr. Kaiser Verlag, S J ü n g e l, Eberhard 2000a (1969). Die Welt als Möglichkeit und Wirklichkeit. Zum ontologischen Ansatz der Rechtfertigungslehre. Unterwegs zur Sache. Theologische Erörterungen I. 3., um ein Reg. erw. Aufl., Tübingen: Mohr Siebeck, S J ü n g e l, Eberhard 2000b (1977). Zur Freiheit eines Christenmenschen. Eine Erinnerung an Luthers Schrift. Indikative der Gnade Imperative der Freiheit: Theologische Erörterungen IV. Tübingen: Mohr Siebeck, S J ü n g e l, Eberhard 2000c. Der Gottesdienst als Fest der Freiheit. Der theologische Ort des Gottesdienstes nach Friedrich Schleiermacher. Indikative der Gnade Imperative der Freiheit: Theologische Erörterungen IV. Tübingen: Mohr Siebeck, S J ü n g e l, Eberhard 2001 (1977). Gott als Geheimnis der Welt. Zur Begründung der Theologie des Gekreuzigten im Streit zwischen Theismus und Atheismus, 7., um ein Vorwort ergänzte Auflage, Tübingen: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck) K i r c h h o f, Paul Die Wertgebundenheit des Rechts, ihr Fundament und die Rationalität der Rechtsbildung. Menschenbild und Menschenwürde, hrsg. von Eilert Herms. Gütersloh: Kaiser, Gütersloher Verl.-Haus, S L u t h e r, Martin Von der Freiheit eines Christenmenschen. WA 7, S [WA = D. Martin Luthers Werke. Kritische Gesamtausgabe, Abteilung Werke, Weimar 1883ff] L u t h e r, Martin De servo arbitrio. WA 18, S L u t h e r, Martin Vom Abendmahl Christi, Bekenntnis. WA 26, S N i p k o w, Karl Ernst Lebensbegleitung und Erneuerung. Kirchliche Bildungsverantwortung in Gemeinde, Schule und Gesellschaft. Gütersloh: Kaiser, Gütersloher Verl.-Haus O e t t i n g e n, Alexander von Antiultramontana. Kritische Beleuchtung der Unfehlbarkeitsdoktrin vom Standpunkt evangelischer Glaubensgewissheit. Ein Beitrag zur Beurteilung der konfessionellen und kirchenpolitischen Kämpfe der Gegenwart. Erlangen: Verlag von Andreas Deichert P r e u l, Reiner Kirche als Bildungsinstitution. Der Bildungsauftrag des Protestantismus, hrsg. von Friedrich Schweitzer. Gütersloh: Kaiser, Gütersloher Verl.-Haus, S Thomas Andreas Põder P õ d e r, Thomas Andreas Teoloogia ja techne. Akadeemia, nr 10, lk P õ d e r, Thomas Andreas Usu keele metafoorsus: Fundamentaalteoloogiline uurimus. Akadeemia, nr 10, lk ; nr 11, lk S c h l e i e r m a c h e r, Friedrich 1960 ( ). Der christliche Glaube nach den Grundsätzen der evangelischen Kirche im Zusammenhange dargestellt. Auf Grund der zweiten Auflage und kritischer Prüfung des Textes neu herausgegeben und mit Einleitung, Erläuterungen und Register versehen von Martin Redeker. Berlin: Walter de Gruyter & Co S c h l e i e r m a c h e r, Friedrich 1970 (1799). Über die Religion: Reden an die Gebildeten unter ihren Verächtern. Philosophische Bibliothek, Band 255, Hrsg. von Hans-Joachim Rothert. Hamburg: Verlag von Felix Meiner S c h l e i e r m a c h e r, Friedrich Hermeneutik und Kritik: mit einem Anhang sprachphilosophischer Texte Schleiermachers. Hrsg. und eingeleitet von Manfred Frank. 6. Aufl. Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag S c h l e i e r m a c h e r, Friedrich Die christliche Sitte nach den Grundsätzen der evangelischen Kirche im Zusammenhang dargestellt. Nachdr. der 2. Aufl., Berlin, 1884 / neu hrsg. und eingeleitet von Wolfgang Erich Müller. Waltrop: Spennen THOMAS ANDREAS PÕDER (sünd. 1976), Tübingeni Ülikooli doktorant. Teoloogiaõpingud alates aastast Tartu Ülikoolis, Sydney Katoliku Instituudis ja Tübingeni Ülikoolis. Lõpetanud Tartu Ülikooli cum laude (2000) ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi Pastoraalseminari (2001). Kutsutud ja seatud EELK õpetajaks. Avaldanud Akadeemias artiklid Teoloogia ja techne (2000, nr 10, lk ) ja Usu keele metafoorsus (2002, nr 10, lk ja nr 11, lk )

95 HIIDLASTE JA LÄÄNLASTE IGAPÄEVASTE LIIKUMISTE KAARDIMUDELID Karin Juurikas Tänapäeval, kui kiirused on üha suuremad ja kaugused muutuvad üha väiksemaks, on mujal maailmas hakatud suuremat rõhku panema inimeste liikumisega seotud asjaolude uurimisele. Eeskätt on teadlasi huvitanud niisuguste liikumiste käitumuslikud aspektid ning inimeste eesmärgi- ja sihtkohavalikud. Rootsis, Hollandis, USAs ja teistes riikides on uurimistööde tulemusi rakendatud eri regioonide arendamisel ning transpordi planeerimisel. Eestis me puutume kokku mitmesuguste transpordiprobleemidega: kas säilitada rongiliiklus või asendada see bussiliiklusega; kui valida viimane, siis millised uued liinid luua ja milliseid teid tuleks eelkõige parandada? Saarlased ja hiidlased on hädas mandrivahelise praamiühendusega. Eestis on paiku, kuhu ühiskondlik transport käib vaid paar korda nädalas või kuhu ta üldse ei ulatu. Otsustajad kipuvad üsna elukauged olema; rahva arvamust ei võeta piisavalt tõsiselt. Tuleks leida kesktee vajaduste ja võimaluste vahel, lähenedes probleemile praktiliste uuringute ja teaduslike põhjenduste kaasabil. Ühest sellisest uuringust Hiiumaa ja Läänemaa ranniku kohta antaksegi selles artiklis ülevaade. * ELLA MÄTIK Otseselt liikumisi kajastav teooria geograafias ja teistes regionaalteadustes on seotud ajalis-ruumilise lähenemisega, mille isaks 1383