Punane regilaulus: sõnad ja vormelid 1

Transcription

1 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid 1 Tiiu Jaago Teesid: Artiklis vaadeldakse värvinime punane esinemist Tartu- ja Läänemaa regilauludes. Varasemad uurimused regilaulu värvinimede alalt osutavad sellele, et kuigi värvinimesid kohtab lauludes harva, esinevad need silmahakkavalt väljakujunenud sõnaseostes. Võttes aluseks vormelikäsitluse (s.o eelduse, et värvinimed, sh punane, esinevad regilauludes püsivates leksikaalsetes seostes) ja lähtudes kontekstikesksest folkloristikast (mille järgi püsivad sõnaseosed on tõlgendatavad üldisemas kontekstis, antud juhul motiivi ja teema tasandil) on analüüsitud punase ( puna, verev ) esinemisviise nii laulus esitatud sõnumite kui ka vormelite varieerumise vaatepunktist. Ilmneb, et kuigi värvinime sisaldavad vormelid varieeruvad sõnastustasandil, on nende temaatiline kasutuskontekst suhteliselt stabiilne. Märksõnad: Läänemaa regilaul, punane, Tartumaa regilaul, vormel, värvinimed Regilaulu värvigamma pakkus rohkelt aruteluainet aastate lõpul ja aastate alguses, tõustes veel kord esile aastate keskel. Sõnavõtud koondusid kas enam maailmapiltide ja sümbolite teemale või siis värvisõnade kultuuri- ja keele(aja)loolisele taustale (vt nt Sarv & Sarv 1979; Parmasto 1982; Viires 1983; Roll 1985; Sarapik 1994, 1997). Et paremini eristada värvitaju, -sümboolika ja -nimetuste teemat, sekkus arutellu psühholoog Jüri Allik (1982). Keeleajaloolisest vaatepunktist pakkusid enam lisateavet Urmas Sutropi uurimused, sh eksperimentaalne töö, milles ta Brent Berlini ja Paul Kay esitatud teooriale tuginedes esitas eesti keele põhivärvinimede kujunemisjärgud (Sutrop 1995, 1996). 2 Rahvaluuleteoreetilisest vaatepunktist rõhutati vajadust kvantitatiivsete uuringute järele, mis omakorda viisid vormeli-kontseptsiooni rakendamiseni värvisõnade analüüsis (Ernits & Sarv & Tedre jt 1981; Jaago 1997). 3 Vormelikontseptsioonist on lähtutud ka käesoleva artikli regilaulude analüüsi-osas.

2 Tiiu Jaago Regilauluvärvide alased uuringud on omakorda pakkunud paralleelteavet arheoloogidele: nagu regilauludes, nii on ka keskaegse naise rõivastuses eelistatumad värvid sinine, punane ja valge (Rammo 2015). Mõistagi ei ole rõiva- ja regilauluvärvide vahel otseseost (ühel juhul on tegemist kanga värvimistehnikate ja rõivamoega, teisel juhul stereotüüpsete sõnaseoste ja regilaulu-omaste tähendusväljadega). Ometi viitab see üldisele kultuuripildile, kus teatud värvidel on suurem osakaal. Regilaulu värvisõnad käsitluse üldtaust Regilaulu värvisõnade esinemissageduse vaatlused osutavad asjaolule, et regilaulus värvinimesid tihti ei kohta. Näiteks Kodavere 318 regilauluteksti põhjal koostatud sõnasagedusloendis ei leidu 50 enamlevinud sõnatüve ja sõnaseoste hulgas ühtki värvinime, v.a kuld, mis võib teatud määral olla mõistetud värvinimena (Saarlo 2001: 273, ). Eesti rahvalaulude antoloogia I köite 1. vihu 772 laulust esineb värvinimesid 175 laulus, s.o 22,6% tekstidest (Jaago 1997: 54). Samas viitavad värvisõnade sagedustabelid sellele, et teatud värvisõnu kasutatakse teistest enam. Näiteks eelmainitud rahvalaulude antoloogia I: 1 põhjal koostatud värvisõnade nimestikus esineb kõige enam punast (73 korda), seejärel on sinine, hall ja must (55 korda) ja valge (44 korda). Hoopis vähe esineb aga rohelist (5 korda) ja kollast (2 korda). 4 Kui ühitada need andmed teadmistega eesti keele põhivärvinimede kujunemisetappidest (vt Sutrop 1996: 662), võib näha teatavat kattumist. Lihtsustatult võib öelda, et regilauludes enamlevinud värvinimed on keeles ka varem välja kujunenud. Kuid öeldut ei saa taandada pelgalt eesti keele värvinimede kujunemise ajaloole: seda ei keeleajaloolisest ega ka regilauluteoreetilisest vaatepunktist. Kui jätta hetkel kõrvale asjaolu, et regilauludes kasutatakse murde-, mitte kirjakeelt, seisneb probleem selles, et põhivärvinimed võivad erinevatel keeleajaloolistel etappidel muutuda. Näiteks regilaulus sageliesineval sõnatüvel puna on suhteliselt pikk ajalugu: eesti keele etümoloogia sõnaraamatu järgi kuulub see soome-ugri perioodi. Samas värvinimetuseks kujunes see hiljem, läänemeresoome ajajärgul, tähistades varem mõistet karv (karva). Urmas Sutropi esitatud värvinimede kujunemisjärkude skeemilt võib punast värvi tähistavate sõnadena näha ka koitu ( koje) ja verevat ( wire) (Sutrop 1996: ). Sutrop juhibki tähelepanu sellele, et keele jõudmisel järgmisse arengujärku mitte ainult ei lisandu uusi värvide põhinimetusi, vaid et sageli vahetuvad ka olemasolevad põhinimed (Sutrop 1996: 661). See seletab ka asjaolu, miks nt sõna hall on regilaulus palju kasutust leidnud, kuigi põhivärvinimeks 10

3 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid on see kujunenud suhteliselt hiljuti 18. sajandil, see on samal ajal sõnaga pruun, mida regilaulus kohtab jällegi haruharva (vrd Jaago 1997: 55 57). Võib järeldada, et regilaulude värvisõnakasutus on samuti teinud läbi muutusi, mis vähemalt osalt on toimunud kooskõlas keeleajalooliste muutustega. Folkloristlikust vaatepunktist regilaulu värvinimede esinemissagedust käsitledes on oluline arvestada seda, et regilaul koosneb pigem väljakujunenud sõnaseostest (vormelitest) kui vabalt kokkupandavatest üksiksõnadest. See tuleb esile ka värvisõnade puhul. Samuti ilmneb, et need värvinimed, mida regilaulus esineb teistest enam, kuuluvad samal ajal paljudesse stereotüüpsetesse ühenditesse. Tuues siinkohal vaid mõned näited punase erinevatest kasutusseostest, võib eristada kahte tasandit. Esmalt ühildumine värsitasandil algriimuvate sõnadena (alliteratsioonivormelid), näiteks pale punane : pahatsel pale punane, eks ole pale punane, löömata pale punane ). Teiseks värvisõnade seostumine paralleelsõnadena värsirühmas (parallelismivormelid), näiteks sini / puna esimeses alltoodud näites naise sünonüümidena ( sinisääri / punapõske ) või puna / valge teises näites, viidates laulu minategelase töös ja külmas taanduvale tervisele: Pärast tood naese Narva maalta, sini sääri Saksamaalta puna põski Poolamaalta. E (1) < Viljandi (a-ta). Ju puna minust pugenud, ju valge minust vajunud. Puna läinud puute peale valge rehevarda peale. H III 3, 459 (2) < Kose (1888). Analoogilistes motiivides võivad värvinimed kombineeruda teiste omadussõnadega, moodustades kinnistunud sõnapaare nii värsi kui ka värsirühma tasandil, millest üks silmahakkavamaid seoseid kosjateemalistes, pulma- ja vaeslapselauludes on pale punane / ihu ilusa : Kas pole kõrki kõrvassagi? Eks ole valge vastassagi. Eks ole pale punane, eks ole ihu ilusa, eks ole mokad muodusamad. H I 1, 89 (51) < Kadrina (1888). Mäetagused 64 11

4 Tiiu Jaago Võera armud, võera hirmud, need käivad läbi südame, läbi mu ihu ilusa, läbi mu pale punase, läbi mu halli uue kuue, läbi mu kauni kingakese. H I 5, 513 (1) < Viljandi (1894). Märkimisväärselt sageli ühilduvad paralleelsõnadena punane / sinine, kusjuures need võivad teineteisele vastanduda (nagu esimeses alltoodud näites on sinine laulik nõrgem punasest ), täiendada teineteist (nagu teises alltoodud tekstikatkes kujutluspilt pilvest, millest sai punane hani ja sellest omakorda sinine saba, olgu see siis võib-olla ka metafoorsena tõlgendatav) või loovad need värvinimed koos mingi terviknähtuse (nagu alltoodud kolmandas näites silla siin- ja sealpoolsuse vahel): Mis sina, sinine, laulad! Las mina, punane, laulan. EÜS VI 1115 (291) < Jõhvi (1909). Pilvest saab vee pisara, pisarast sai pikka purju, purjust sai ani punane, anist sai saba sinine. EÜS VI 1391/3 (46) < Koeru (1909). Oo minu hella eidekene, viska maha, vinna köisa, lase maha laeva köisi, siruta sinine lõnga, pueta punane lõnga, tõmba minda taeva assa! H I 5, 513 (1) < Viljandi (1894). Kui tänapäeva ettekujutuste järgi on üks värvilisemaid nähtusi vikerkaar, siis näiteks Virve Sarapiku uurimustest selgub, et kuigi rahvausundi varasemates kihtides võib näha vikerkaare seostamist küll vee, maailmasid ühendava silla või kaarega, kohtab värve vikerkaarega ühenduses haruharva: Tänapäeva inimese teadvusse kinnistunud vikerkaare seitset värvi ei kohta me aga kuigi sageli (Sarapik 1993: 54). Põgusalgi vaatlusel selgub, et eelöeldu kehtib ka regilaulu kohta: vikerkaar koondub regilauludes kas looduskujunditesse, ebamaiste teekondade või kiidetud noormehe kirjeldustesse. Ootuspäraselt esineb 12

5 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid vikerkaar algriimilistes seostes sõnadega vesi, vöö, vend, vihm (noormehe kiituses on vöö kui vihma vikerkaar; vaeslapselaulus on taevas minu tare, vikerkaar mu vihmavari). Tavapärasest eristuv teekond viib läbi viie vikerkaare : Alt mina aasin halli ilma, keskelt kuu kumera, vahelt viie vikerkaari, oma neidu otsidessa. H III 8, 366 (3) < Palamuse (1890). Värvinimetusi vikerkaarega seoses regilauludes tavaliselt ei kohta. Ilmselt ei taandu see tõdemus pelgalt vikerkaare ja värvide seostamatusele iseenesest (ehk tänapäevasest erinevale kujutluspildile), vaid oma osa on regilaulu vormellikul keelel, mis seob sõnu värsis kõla kaudu ( vikerkaar > vesi, vend, vöö, vilelööja, viie jms). Ometi võib vikerkaart kui nähtust (mitte sõna) regilaulus seostada värvidega, nimelt taas sinise ja punase parallelismiseosega (Sarapik 1993: 54 55; Jaago 1997: 62 64). Eelnevat kokku võttes võib tõdeda, et regilaulu värvigamma uurimise praeguses etapis on otstarbekas lähtuda vormelikeelest. Varasemad uurimused on andnud piisavalt teadmisi nii värvisõnade esinemissageduse kui ka värvisõnade abil kirjeldatavate nähtuste kohta, et öelda, milliseid leksikaalseid püsiühendeid ehk vormeleid (nagu eelpool viie vikerkaari ) värvisõnadega ühenduses otsida võiks. Samas on vormelite kasutus küllalt varieeruv, mis ei võimalda ilma motiivi (teema, laulu tervikteksti) arvestamata nende kujundite semantilist välja määratleda. Näiteks pale punane esineb sageli laulutegelast kiitvas tähenduses, eriti, kui sellele liitub paralleelvärsis ihu ilusa. Samas kasutatakse seda vormelit ka tuima neiu motiivis, kus laulikmina annab nõu seda tütarlast mitte kosida. Tuimal turtsaku juusse, vihatsel silma vesitse, pahatsel pale punane. H II 59, 779 (30) < Rõngu (1896). Vormeli pale punane leksikaalne lähiümbrus (omadussõnad tuim, vihane, pahane ) nihutab siin näites ilu ja tervist märkiva punase vihast või tigedusest esile tõusvale punasele. Rahvaluuleteoreetilisest vaatepunktist on intrigeeriv, et konteksti osa teksti tähenduse mõistmisel kehtib ka rahvaluule (teksti) seisukohast nii väikesel tasandil nagu seda on regilaulu vormel. Dan Ben-Amos on kontekstikeskse folkloristika põhimõttest lähtuvalt sõnastanud teksti ja tähenduse seose järg- Mäetagused 64 13

6 Tiiu Jaago miselt: Kui tekst on kas temaatilisel, morfoloogilisel, struktuurilisel või metafoorsel tasandil stabiilne, kuid kontekst varieerub, põhjustab just viimane teksti poolt loodavaid tähenduserinevusi, järelikult toimib kontekst rahvaluuletekstide interpretandina (Ben-Amos 2009a [originaalis esimest korda 1993]: 31). Mida lühem ja stabiilsem on tekst, seda suurem on selle sõltuvus kontekstist, lisab Ben-Amos samas. Analoogilisele seisukohale jõudis Ülo Tedre Karksi regilaulude stereotüüpsust analüüsides. Kuigi selleaegses regilauluteoorias (1960. aastate alguses) eeldati stabiilsust laulude tasandil, 5 märkab Tedre esmalt, et terviklaul allub muutustele (improvisatsioonile) tunduvalt paindlikumalt kui üksikvärss, ja teiseks, et stereotüüpne värss ei kanna laulu sisu, mis võimaldab seda kasutada mitmetes tähendusseostes (vt Tedre 1964b: 84). Teisalt aga tekib kontekstikeskse folkloristika kui teoreetilise raami seisukohast ka teatav kitsaskoht: vormelite tõlgendajana on tänapäeva uurija väljaspool pärimuse valdajate tõlgendusruumi lauljate ja tõlgendajate jaoks on sama teksti kontekstid erinevad (vrd Ben Amos 2009b [1971]: 21). Analüüsi seisukohast on seega vältimatu minna tagasi värvisõnade sagedustabelite juurde. See võimaldab rekonstrueerida laulukeelt (teisisõnu: aimata, mida tähendas, et laulikul on palju sõnu ), et selle kaudu tõlgendada värvisõnu sisaldavaid vormeleid neid üksteisega suhtesse seades. Allikad ja teoreetilis-metoodiline raam Käesolevas artiklis käsitletakse värvisõna punane (võrdlevalt ka puna, murdest tulenevalt lisandub verev ). Et valik langes just sellele värvisõnale, tulenes sagedustabelitest, mis on näidanud selle värvisõna rohket kasutust. Ühtlasi on regilaulude senisest analüüsist selgunud, et punasel on mitmeid stereotüüpseid tähendusvälju. Võrreldud on kahe, regilaulutraditsiooni vaatepunktist erineva traditsioonipiirkonna laule: Läänemaalt 125 ja Tartumaalt 166 teksti. Tuginedes Eesti regilaulude andmebaasile ( on koostatud andmetabel, mis sisaldab nii värvinime koos selle leksikaalse ümbrusega kui ka laulutekstiga seotud kommentaare (arhiiviviide, sh laulu kirjapanemisega seotud teave, laulutüüp, funktsioon). Andmete selline kooslus on vajalik, kui analüüsida värvinimega seotud kujundeid eeldusel, et need seostuvad kindlate laulumotiivide ja -teemadega, moodustades seejuures vormeleid. Sama toimimisviis õigustas end ka nt regilaulu linnanimede uurimisel (Jaago 2013). Analüüsi teoreetiliseks aluseks on valitud vormelikäsitlus (Kolk 1962, 1980; Harvilahti 1992; Saarlo 2000, 2001). Regilaulu vormelite uurimine sai alguse regilaulu stereotüüpia ja varieerumise uuringutest aastatel Udo 14

7 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid Kolgi töödes. Nimelt eristas Udo Kolk stereotüüpse korduvuse väiksemal tasandil kui seda käsitleti tavaliselt (värss, värsirühm, lause vms), näidates, et väikseim ja samas universaalne element laulus on värsisisene vormel (Kolk 1962: 147). Kolgi töö lähtus ühe lauliku repertuaari süvaanalüüsist, mistõttu värsisiseste vormelite neli alaliiki (alliteratsioonilised sõnapaarid, meetrilised vormelid, stereotüüpsed sõnaühendid ja parallelismivormelid) avas ta näidete kaudu. Värvinimedega seotud vormeleid on Kolgi selles käsitluses kaks: alliteratsioonilise sõnaühendina must muld ja stereotüüpse sõnaühendina naise või pruudi metonüümne sünonüüm sinipõll (Kolk 1962: 90 91, 119). Hilisemas töös keskendus Kolk alliteratsiooni- ja parallelismivormelile, näidates vormelikontseptsiooni ühisosa teiste uurijate (Ülo Tedre, Veera Pino, Juhan Peegel) töödega, milles regilaulu praktilisele analüüsile tuginedes tegeldi samuti stereotüüpsete kordustega, kuigi vormeli mõistet neis töödes ei kasutatud (Kolk 1980: 27). Kolk selgitas vajadust regilauluvormelite registri koostamise järele, tuues ka sellekohase näite. Ta pakkus skeemi, mille keskme moodustab vormeli üks koostissõna (Kolgi näiteskeemil oli selleks must ) ja lisas sellele nii allitereeruvad kui paralleelsõnad (vastavalt muld, mure jne ning valge ) (Kolk 1980: 35). Vormeleid on seega eristatud esialgu kvalitatiivsete meetoditega, lugedes võrdlevalt laulutekste. Tekstianalüüsidest üha enam materjali kogudes on jõutud kvantitatiivsete meetodite rakendamiseni, mida hõlbustas ka arvutite levik ja sellega seotud uue tehnoloogia kasutuselevõtt uurimisprotsessis. Neist võimalustest lähtus Liina Saarlo, kes lokaaltraditsiooni (Kodavere) näitel analüüsis sõnade ja sõnaühendite statistilist korduvust regilauludes ning selle seost vormelikeelega (Saarlo 2001). Ühtlasi on Saarlo püstitanud küsimuse regilaulu sõnaühendite registri vastavusest muude tekstikorpuste (tavakeel, parömioloogilised üksused) põhjal koostatud registritele (Saarlo 2000: 147 jj). Paralleelselt eelkirjeldatud arengutega toimus aastatel teinegi muutus: laulu üksikosade fikseerimise asemel hakati üha enam tegelema tekstide tõlgendamisega lauluteemat, lokaaltraditsiooni vms kontekste arvestades (vt nt Harvilahti 1992: 88 90). Nende arengute põimumine toob kaasa kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete uurimisviiside kombineerimise. Kuidas praeguses teaduspildis siis piiritleda alliteratsioonilisi ja parallelismivormeleid? Üldjoontes on seda tehtud sõnaseoste kordumisi fikseerides. See tegevus võis rajaneda kas tekstide lugemisele või andmete masintöötlusele (andmete hulk ja iseloom on kummagi tegevuse puhul erinev). Kuid on ilmnenud, et lihtsalt sõnaseoste sagedusuuringud vormelite piiritlemisele ei vii. Näiteks sõna(tüve) sagedustabelitele tuginedes väidab Liina Saarlo: Kõige produktiivsemad sõnaühendid kipuvad pahatihti olema puhtalt grammatiliselt või süntaktiliselt seotud sõnad ja abisõnad (Saarlo 2001: 293). Seega on Mäetagused 64 15

8 Tiiu Jaago vormelite piiritlemiseks vaja arvestada ka sõnaseoste tähendusruume, mis omakorda eeldab kvalitatiivsete meetodite rakendamist. Ühtlasi osutab Saarlo tõigale, et laulikule ja uurijale avanevad vormelid erinevalt: ühel juhul loomisprintsiibina, teisel juhul n-ö tekstist äratundmisena (samas). Töö (suurte) materjalihulkadega ühelt poolt ja laulu üksikosade kontekstikeskne analüüs teiselt poolt on kujundanud mustri käesoleva uurimuse tarvis. Sellest tulenevalt põimuvad siinses artiklis ühelt poolt regilaulu varasem vormelikäsitlus ja teiselt poolt kontekstikeskse folkloristika põhimõtted: kui aastatel oli eesmärgiks vormelite registri koostamine, piirdudes vormelina määratletavate sõnaseostega, siis käesolevalt analüüsitakse vormeleid kui osa püsimotiividest ja -teemadest. Värvisõna kui kujund Mil määral kasutatakse värvinimesid mingi nähtuse visualiseerimiseks? Mil määral on tegemist metafoorse kirjeldusega? Mõistagi ei õigusta selline eristus end täiel määral, sest enamasti on need alad kattuvad. Näiteks alljärgnevas on Loomise imelinnu kirjeldus, mida värvid muudavad küll visuaalselt ettekujutatavaks, kuid sellises koosluses viitavad ka asjaolule, et tegemist on argi-ilmale vastanduva linnuga: Mis sealt merest välja tuli? Hallikirju linnukene, hallikirju hambad suus, punane pugualune, kollane kõhualune, sinine sabaalune. Lendas meie koppelie [---] H 2 II, 343 (469) < Karuse (1889). Sellegipoolest võiks proovida eristada vastavat dominanti: kas pigem (või mil määral) visuaalsus või metafoorsus ja kuidas mõjutab seda dominanti värvisõna leksikaalne ümbrus. Tekste esmapilgulgi vaadeldes tuleb esile see, et sama sõna ( punane ) ei paku alati sama visuaalset kujutluspilti: punane pale, punane pael, punane peni, punapäine pääsukene võimaldavad näha punase erinevaid toone. Enamasti mõjutab üldpilti punase leksikaalne kontekst (näiteks moodustades parallelismivormeleid nagu punane pale / ihu ilusa, sinikirja linnukene / punapäine pääsuke ). See haakub mõneti Mari Uusküla ja Urmas Sutropi põhivärvinimede Läänemere äärse areaalsuse uuringuga, kus sedastatakse: [---] 16

9 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid igal keelel on oma kindel parim näide punase, sinise, rohelise, kollase ja kõigi teiste värvide jaoks ehk: igal keelel on oma värviruum (Uusküla & Sutrop 2014: 680; vrd Uusküla 2008). Regilaulu värvipildis on vähemalt kolm erinevat punast: pruunikaspunane, mis seostub eriti looma karva või linnu sulestiku värviga; tulipunane, mis seostubki tule, või ka riideesemete värviga, ja roosakam värv, mida kohtab nt päikesetõusu või loojumise ajal. Ometi ei ole see ka laulude mõistmisel nii lihtne. Näiteks punane hobuse tähenduses võiks luua kujutuse pruunikaspunase karvaga hobusest. Kuid kui hobune on laulus veripunane, ei saa tavalist situatsiooni endale kuidagi ette kujutada. Pigem viib see mõtted värssides öeldu ülekandelisele tähendusele: kuna erinevat värvi hobuste kirjeldused liituvad pulmamotiividega, punane hobune aga eriti kosjamotiividega, siis võiks järeldada, et neis motiivides viitabki punane pigem sotsiaalsele pöördepunktile (mida kosjad ja pulmad markeerivad) ja taotluseks ei ole visualiseerida tavalist hobust: Minul vennal ilus halli, ilus halli, kõrki kõrvi, veri putkejas punane. Ei ta hirnu heinusida, ei ta karju kaerusida. Ta ikka hirnub ehteeida, karjub kangid valjuuida, noortsub noorta neiukesta. H II 17, 359/60 (56) < Vigala (1889). Eeltoodud laulukatkes tuleb esile veel üks oluline aspekt, mis juhib tõlgendaja konkreetse pildi visandamisest üldistuse juurde. Tegemist ei ole pelgalt hobuse värvi nimetamisega või ka hobuste kirjeldamisega nende värvi kaudu. Tegelaseks on üks hobune, kes on ilus hall, kõrki kõrb ja veri putkejas punane. Nii ühilduvad argised kujutelmad (hobustega seonduv) metafoorsete vihjetega (noormehe valmisolek naisevõtuks). See tuleb ilmsiks motiivi tasandil, olles seeläbi ühtlasi nähtav ka sõnatasandil. Esemetele lisandudes võiks punane luua visuaalseid pilte, kuid kujund võib osutuda hoopis metonüümiks. Näiteks punapärga ja punapõlle on naise (nooriku, neiu, naiseks võetava õe) poeetilised sünonüümid. Poeetilise sünonüümi mõiste pärineb Juhan Peeglilt. Selle alla koonduvad põhisõna mõistemahuga täielikult kattuvad paralleelsõnad, kusjuures regilaulust väljaspool need sünonüümsed seosed ei kehti, sest need kuuluvad erinevatesse mõistesfääridesse. Näiteks sünonüümid neiu : kabu ei ole käsitletavad poeetiliste sünonüümidena, kuna need kuuluvad samasse mõistesfääri. Küll võib aga regilaulus neiu sünonüümiks olla hani, mis omakorda on mõeldamatu tavakeeles (vt Peegel Mäetagused 64 17

10 Tiiu Jaago 1997 [1969]: 50 52). Poeetiliste sünonüümide mõistega seoses viitab Peegel Villem Grünthal-Ridala tööle, kus viimane kirjeldab neid kui piltlikke kordussõnu ja seob selle nähtuse muinasskandinaavia luule käsitlustes kasutatava kenningite mõistega (Peegel 1997 [1969]: 51). Siit omakorda nähtub poeetiliste sünonüümide seos vormelikäsitlusega: tegemist on püsivate leksikaalsete seostega. Poeetiliste sünonüümide erijoon vormeli suhtes seisneb aga selles, et poeetilise sünonüümi puhul kattuvad põhisõna ja sünonüüm alati: eeltoodud näitele tuginedes võib öelda, et punapärga ja punapõlle on regilaulus igal juhul neiu, noorik, naine. Samal ajal võib neid ühendeid punane pärg, punane põll käsitleda vormelitena, kuid sel juhul ei ole võimalik ilma leksikaalse lähiümbruseta öelda, millest õieti on jutt (kas neiu enda või tõesti neiu pärjaga). Nagu allpool esitatud analüüsist nähtub, on tõsi, et need vormelid on leitavad püsivalt naisevõtuteemat käsitlevates motiivides, kuid mitte alati ei ole need neiu või naise poeetilised sünonüümid. Seega võib väita, et vormelitel ja poeetilistel sünonüümidel on ühisosa, kuid need mõisted ei kattu. Tartu- ja Läänemaa laulude analüüs Alustades vaatlust naise poeetilistest sünonüümidest punapärga ja punapõlle võiks küsida, kas neis sünonüümides lisab täiend puna ühtlasi ka mingeid hinnanguid laulutegelasele (nt viiteid tervisele, ilule vms)? Ilmneb, et need sünonüümid on pigem neutraalsed. Need on pigem teated. Näiteks naine jäi Narva teele, punapärga Pärnu teele 6 ehk teisisõnu, noormehel jäi naine kosjateel leidmata. Küll aga võib märgata, et valdavalt on tegemist kosja- või pulmateemaliste motiividega. Kui kasutatakse parallelismivormelit sinine / punane, tuleb kosjateema rõhutatult esile. Pojakene, poisikene! Kui lääd naista võttemaie, sinitaime tahtemaie, punapärga püidemaie. H II 33, 586 (6) Kursi (1889). Läänemaa (pulma)lauludes on kohati sini / puna parallelismivormel asendunud vormeliga siidi / puna, mis viitab laulutraditsiooni siirdevormilistele muutustele (vt nt Rüütel 1969: 109) 7 : Kaitse mu õde kalliesti, siidirinda sirgeesti, punapõlle puhtaesti. E 64250/1 (19) < Hanila (1925)

11 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid Ilmselt on haruldane ka ühes Sangaste laulus esinev punase paralleelsõnana kasutatav roheline, kus mõlemad on neiu poeetilised sünonüümid (H III 10, 588 (3) < Sangaste (1889)). Juhan Peegli koostatud poeetiliste sünonüümide sõnastikus pruuti (miniat, kosilase ootamiseks sirgunud neidu) tähistavate sünonüümide hulgas ongi vaid kolm värvinime: valge (nt valgepea ), puna- ( punapärg, punapael, punapalg, punapõsk, punapõll ) ja sini- ( sinirind, sinilint, sinipill ) (Peegel 2004). Neist valge ja punane paralleelsõnadena on üsna sageli esinevad ja mitmeti varieeruvad, kuid enamasti on tegemist tegelase (peamiselt pruudi või peiu) kiitusega. Üks tuntumaid kiitusvärsse seostub valgem vahust motiiviga: Küll on meres vahtu valge, veel on valgem meie neidu. Küll on meres kõrgid [kõrkjad] pikad, veel on kõrgim meie neidu. Pujuks põllal punane, veel on punasem meie neidu. H III 30, 302 < Hanila (1902). 9 Neiu sünonüümina ei ole punapärga nii üldlevinud kui võiks eeldada Läänemaa lauludes seda polegi. Küll võib aga sama vormelit ( punane pärg koos paralleelsõnaga valge ) kohata kiigelaulude neiu kirjelduses: neiud lubavad heale kiigutajale andeid ja muuhulgas ka neiu, kellel on pea valge, pärg punane : Kes mind kõrges kiigutab, sellel hea hinna annan, parajaste palga maksan, rehalt ma annan riimu härja [---] vallast valge neiukese, pea valge, pärg punane, süsi mustad silma kulmud. EKS 50, 18/21 (16) < Vigala (1885/86), vrd EKS 50, 94 (75) < Vigala (1985/86). Kolmanda värvinime ( must ) lisandumine valgele ja punasele, nagu eeltoodud näites, ei ole küll tavaline, kuid analoogiat võib siiski leida. Esmalt näiteks kolme värvi sisaldavate parallelismivormelite olemasolus, nagu sinine / punane / kollane (või valge) loomismotiivis ja kolme laeva kirjelduses. Teiseks võib leida samalaadset vormelikasutust ( punane / must ) teistegi motiivide juures, näiteks punasele lisandub musta silmakulmu tuima neiu motiivis ( pahatsel pale punane, / kurjal musta silmakulmu 10 ). Ent sel juhul puudub Mäetagused 64 19

12 Tiiu Jaago paralleelsõnade hulgast enamasti valge, mis punase ja mustaga koos muudaks tegelase positiivseks. Nagu vormel punane pärg, nii ka punane põlle ei ole sugugi alati naise poeetiliseks sünonüümiks, vaid seda leidub ka otsetähenduses noormehe kingitusena pruudile. Näiteks Tartumaa lauludes lubab kosilane pruudile tuua kingituste hulgas ka puna põlle 11 ; laulikmina hoiatab noormeest, et ta ei kosiks neidu mõisast, kellel on põll punane, mille on talle juba poepoisid toonud 12 ; Läänemaal lubab noormees petisest peiu motiivis neiule tuua ehtedriided (rinda preesi, kaelakee, pitsmütsi, sitsikleidi ja punapõlle 13 ), mis on taas viide pulmadele, ent noormees neis lauludes ei täitnud oma lubadust pulmi ei tulnud. Lisaks esineb see vormel Tartumaa lauludes kingituse metafooris halva mehe kirjelduses: ilmneb, et piits või rusikas on lubatud punane põlle. 14 Kui punapärga ja punapõlle neiu või naise poeetilise sünonüümina kosjaja pulmamotiivides on selliselt nimetatud naisetegelase suhtes neutraalsed väljendid, siis vormel pale punane esineb nimelt hinnanguid andvates motiivides. Hinnangulisus saavutatakse paralleelsõnadega ( pale punane / ihu ilusa ilus / punane) või ka täiendusega ( pahatsel pale punane pahasel). Pahatsel pale punane on püsiv ühend rohkem või vähem varieeruvas tuima neiu motiivis, mida esines 12 Tartumaa laulutekstis: Mina tunnen tuima näiu: tuimal turtsaku juusse, vihatsel silma vesitse, pahatsel pale punane, kurjal musta silmakulmu [---]. H II 59, 779 (30) < Rõngu (1896). 15 Enamikul juhtudest, nagu eeltoodud näiteski, kuulub selle motiivi värvinimede hulka veel must ( kurjal musta silmakulmu ). Sama kohtab ka lauludes, kus punase asemel (või ka sellega koos) on sõna verevä ( kurjal musta silmäkolmu, / vihatseel silmä verevä 16 ). Vaid ühes lauluvariandis puudub värss musta silmakulmu. 17 Kusjuures tavatu on ka selle laulu negatiivse naistegelase sünonüüm valge. Üldjuhul viitab valge positiivsele tegelasele. Heakskiidetud naise kirjeldustesse sobituvad täiendid valge, ilus, priske, punane, mis esinevad kas paarikaupa või pikemates kombinatsioonides. Nii Tartumaa kui ka Läänemaa lauludes lausub minategelane: võtsin naise noore, küll sai priske ja punane; või võttis ta valge neiu, kes oli priske ja punane; või kes oli valge ja punane. 18 Neid naise värvikirjeldusi kasutatakse meelepärase naise esitlemisel, veel enam aga vastanduses: noormees kosis naise, kes oli terve, kuid nüüd on ta tõbine ( tõbise naise motiiv). 20

13 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid Üks parallelismivormeleid on ihu ilusa / pale punane, mida võib taas kohata pulmalauludes peiu või neiu kiituses, 19 kuid mitte ainult. Seda võib üksikult leida Maarja ja Jeesuse kirjelduses, 20 vaeslapselauludes, kus võõra armud käivad läbi vaeslapse ihu ilusa ja läbi ta pale punase. 21 Sellest üks osa, alliteratsioonivormel pale punane, seostub minategelasest neiu enesekirjeldusega, kus laulikmina punane pale paistab kiigelt kaugele. 22 Teine sama vormeli kasutusseos viitab peksujälgedele (või ka, et ilma peksutagi on neiu pale punane): Ärge lööge vaesta lasta, vaene nuttab löömata, ikkeb ilma asjata. Löömata pale punane, pesemata silmad märjad. E (7) < Maarja-Magdaleena (1895). 23 Harva, ent siiski märgatavalt kasutatakse ka eelkirjeldatud parallelismivormeli ihu ilusa / pale punane lühikombinatsiooni ihu punane. Seda kohtab ühes Tartumaa ja kuues Läänemaa mardilaulus, kus martidel on külmast ihu punane. 24 Vormel, ihu punane leidub ka ühe Tartumaa laulu laisa neiu kirjelduses. 25 Vaeslapse ja Tütar vette lauludes tähendab punane minategelasest kõrvaleheidetu ennast-turgutavat vastandust teistele: olgugi, et tema on jäetud ilma ema hoolest või kodutoest ning tema sööb putki põõsa alt, lakub vetta lainetesta, on ta siiski putkesta punane, vesinaadist vereva. 26 Kuid niisamuti on punane kodus kasvanud neiu. Näiteks Tartumaa pulmalaulus kirjeldab minategelasest neiu isakodus kasvamise aega, kui ta oli oma kodus, kasvas oma kambris, oma akende all, punane. 27 Punane võib olla proua, kuna vald ja kihelkond tema eest töötavad. 28 Kõik eeltoodud näited punase kasutamisest ihu või palega seotud kujundites viitavad motiivist sõltuvalt kas tervisele ja noorusele või külmast, pahameelest, löömisest lähtunud ärritusele. Nii Tartu- kui ka Läänemaa lauludes tuleb esile kaks parallelismivormelit: valge / punane, eriti mitmekesiselt aga sinine / punane, millele võib liituda kolmas värvisõna (kollane, valge vms). Esimesel juhul on tegemist neiu kiitusega, olgu siis pulmalaulus või laulikmina enda noorpõlve enesekirjelduses. 29 Teise parallelismivormeli puhul on tegemist mitmete iseseisvate motiivide koostisosaga. Üldlevinumaid neist on loomisloo lokaalredaktsioonid, kus nii peategelasest imelinnu kui ka tema valitud pesapaiga põõsa kirjeldustes kasutatakse värvinimedega paralleelsõnu. Siinses valimis esineb seda siiski vaid Läänemaa 14 laulutekstis. Tartumaal ei ole müütiline loomine laulude teemaks (Eesti rahvalaulud 1926: 70 71). Küll aga esinevad mõlemas regioonis mõned variandid pilves veepisarate motiivist, mis seostub kosjateemaga: Mäetagused 64 21

14 Tiiu Jaago Pilvel oli purje pikka, purjel oli ani punane, anil oli saba sinine. H II 43, 808/9 (40) < Äksi (1893). 30 Tartumaa lauludes esineb sinise / punase vormeli kasutamist sõjalaulumotiivis, kus sõjamehe ees on tuli punane ja taga on suitsu sinine. 31 Läänemaa lauludes võib see vormel sattuda aga pulmalaulu ilmakirjeldusse, kus eilne ilm oli ilus ja taevas oli tasane, nüüd aga mitmekarvaline ja nelja-viie-viisiline: põhja alt õige punane, lõuna poolt sinine. 32 Kui paari eelmist motiivi (pilvede ja ilma kirjeldust) saab piirioludega seostada kaudselt (need motiivid haakuvad viitega sotsiaalsetele muutustele neiu ja noormehe elus ja ühtlasi kogukonnas), siis otseselt kujutavad need seost siin- ja sealpoolsuse vahel Läänemaa mardilaulude teekonnakirjeldustes 33 ja Tartumaa vaeslapselaulus: Minu hella emakene, siruta see sinine lõnga, poeta punane paella, tõmba minu taevasse. E (16) < Rõngu (1895). Sinise / punase vormeliga (millele võib lisanduda kolmas värvinimi: kas valge, kollane, hall või ka kuldne ) seostuvad seega loomisloo motiivid, kosja- ja pulmateema, lahinguväli sõjateemalises laulus, siin- ja sealpoolsust ühendav sild kõik need haakuvad erilise olukorra kirjeldamisega ja on seejuures sõnastuselt väljakujunenud motiivid. Küllalt püsivas seoses kohtab sama parallelismivormelit veel võistulaulmisel laulikutele antavas hinnangus (seda eriti ohtralt Tartumaa lauludes): Mis laulad, sina, sinine, las laulda mina, punane. E (2) < Hanila (1897). 34 Paaris Läänemaa laulus kirjeldatakse head kubjast, kes lööb töötegijaid niidist piitsa ja õlekõrrest varrega, et siis kohe karata katsuma, kui tugevad on löögi jäljed: Kas o sündinud sinine või o puutund punane. E A 20 (3) < Vigala (1889). 35 Nii Tartu- kui Läänemaa lauludes on üsna levinud sõnaseos õlu(t) punane. Tartumaa lauludes, kus õlu paralleelsõnaks on viin, muutuvad ka vormelid: viinasta (veesta) verevä / õllesta ilusa : 22

15 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid Muu om viinasta verevä muu om õllesta ilusa. Mina ole ikusta ilusa, silmaviista verevä. H III 21, 834 (7) < Otepää (1895). Selles näites tuleb esile ka teine erinevus: kui üldiselt moodustab vormeli õlu punane lauseehituslikult seotud sõnad alussõna ja täiend, siis eeltoodud näites vormeliks olevad sõnad ( viina verevä ) ei ühildu omavahel lauseehituslikult, sest vereväd on teised ( muud ), mitte viin. Üldiselt esineb verevä samalaadses tähenduses punasega see viitab kas rohkem tervisele või ilule (veli võttis verevä naase, jättis mulle musta naase 36 ), kuid noormehe puhul seostub see halva mehe endega (ilus mees on ihusööja, verev mees verejooja 37 ). Teisalt on aga pulmalaulude peiu kiituses või kadunud peiu (venna) otsimise lugudes, kus kasutatakse võrdlustele ülesehitatud pilti, verev peig igal juhul kiidetud. 38 Need võrdlusepisoodid sarnanevad valgem vahust motiivile, ent neis ei liitu verevale mitte valge, vaid ilus. Ülejäänud omadussõnad ( kõrge, sirge, terav jms) on varieeruvamad. Iseloomulik aga on, et eriti verevä-ühendite puhul ei ühildu vormeliks olevad sõnad lauseehituslikult (nt värsis verevide lille veeren on vormeliseos sõnade verev veeren vahel, täiendi ja põhisõna seostes on aga verev lill ; analoogiliselt vormel verev veri värsis, kus verev mees [on] vere juuja ). Mõlema regiooni lauludes kohtab punast sageli nii kariloomade kui ka hobuste kirjeldustes. Esimesel juhul siiski enamasti looma kirjeldustes, teisel juhul pigem viitega kosjadele. Taas võib Tartumaa lauludes esineda samas positsioonis verev. Tartu- ja Läänemaa laule võrreldes ilmneb, et värvinime punane (puna-, verev) sisaldavad vormelid moodustuvad nii algriimiseostes ( pale, põsk, pere, proua, peiupoiss jms) kui ka liitumisel laulumotiivi kesksete tegelaste või esemete kirjeldustega ( õun, õlu, kari jms). Ilmneb ka, et leksikaalselt samade sõnaseoste ühisosa on napp. Esilekerkivamad on pale punane, mida aga kasutatakse kummagi piirkonna lauludes erinevates motiivides ja õlu punane, mille kasutuskontekst on silmapaistvalt mitmekesine. Mõlemas regioonis tuleb noore ja terve naise kirjeldustes esile ühend priske ja punane, üksikuna ka vormelid ihu punane, marjamaa [on] punane. Kui mitte arvestada sõnajärge vormelis (s.o nii põlle punane kui punane põlle ), lisanduvad punasega seotud ühenditena mõlema regiooni laulude ühisossa pael, põll ja ka loomade nimetused. Hoopis sarnasemana võib mõlema regiooni repertuaari tajuda, kui vaadelda punase kasutusseoseid mitte värsi, vaid parallelismitasandil. Silmahakkavalt sageli kohtab värviseoseid valge / punane ; sinine / punane ; punane / must. Parallelismitasandilt on enam nähtav värvinime- Mäetagused 64 23

16 Tiiu Jaago de (sh punase ) tähendusväli: need kas loovad vastandusi (nagu laulikute kirjelduses nõrk sinine ja tugev punane laulik, naise kirjelduses terve ja noor punane ning tõbine või taunitav must naine ) või täiendavad üksteist (nagu valge ja punane koos on üldjuhul tegelast kiitvas motiivis, sinine ja punane kas sotsiaalseid või looduspiire markeerivates motiivides). Seega: vaadeldud regioonide punase ühisosa esineb pigem teemade ja motiivide kui kindlate sõnaseoste tasandil. Skeem 1. Punasega seotud sõnad Tartumaa ja Läänemaa regilauludes

17 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid Vormelite korduvus ja varieerumine Punase-vormelite arvukus tuleneb esmalt sama motiivi kordumisest (nagu nt tuima neiu värss pahatsel pale punane Tartumaal või loomisloo kolme põõsa motiiv Läänemaal). Teiseks sama vormeli (varieeritud) kordumine teatud olukordade kirjeldamisel (nt sinine / punane sotsiaalse muutuse, loodusliku või siin- ja sealpoolsuse piiri kujutamisel). Viimasel juhul on värvisõnavormelite leksikaalne lähiümbrus küllalt mitmekesine. Sellest mitmekesisusest eristuvad teatud motiiviga haakuvad kujutluspildid-sõnaseosed. Pulmalaulu ilmakirjelduses (mida esines ainult Läänemaal) on taevas põhja poolt punane, lõuna poolt sinine; ja loomisloos on kolm põõsast: sinine, punane ja kullakarvaline. Olulised (ja regilaulu vormelikeelele omaselt) on nii sõnajärg kui ka kolmanda värvisõna lisandumine need ei ole juhuslikud ja seostuvad taas kindlate motiividega. Läänemaa loomisloo ilmalinnu kirjeldustes aga sellist vormeliks kujunenud sõnastust ei ole: hoolimata sellest, et värvinimed punane, sinine, hall, kollane ja kirju on püsivad, kasutatakse neid ebajärjekindlalt. Nii Tartu- kui ka Läänemaal esineva pilves veepisarate motiivi pilvest moodustub punane hani, kellel on saba sinine. Kolme laeva motiivis (nt Venna otsija laulus) on taas kolme värvi vormeli sõnajärg punane, sinine, kollane (valge). Pulmalauludes on üldjuhul laulikute dialoogis sinine nõrgem ja punane tugevam laulik. Seevastu inimeste (pruudi või naise, noormehe) kirjeldustes sõnapaaris sinine ja punane täiendavad teineteist (ikka ta seisab, sinine, ikka paigiti punane 40 ). Sama kehtib ka peksujälgede kirjelduses (kas on sündinud sinine või on puutunud punane) ja sõjavälja kujutamisel, kus ees on tuli punane, taga suitsu sinine. Igal juhul on aga sõnajärg neis kujundites püsiv. Kõrvalekalle sellest võib tuleneda vormelite kombineerumisest, nagu alljärgnevas Läänemaa pulmalaulus: ilus / punane > punane / sinine : Aomies ilusikeline, pane peale punane paika, pane sisse sinine paika, ääre pieal aja alli paika. H II 2, 212 (319) < Karuse (1889). Tõenäoliselt on samas tegemist ka regilaulutraditsiooni muutumisetapiga, kus vormelikeele kui kujundi ühtsus hakkas taanduma (vrd uuemale laulustiilile üleminekuga seotud muutusi Rüütel 1971: 11, muutusi leksikaalse analoogia seaduse järgimisel: Peegel 1997 [1972]: 104, 116). Näiteks Tartumaa lauludes on ebajärjekindel pilves veepisarate värvijärg, samuti ei ole kuigi püsiv ka laulikute sõimu motiiv ( sina, sinine / mina, punane asemel ainult punane, mis võib märkida nii nõrka kui ka tugevat laulikut). 41 Mäetagused 64 25

18 Tiiu Jaago Teine küllalt esiletulev parallelismiseos on punane / valge. Vaadeldud Tartuja Läänemaa lauludes on see reeglina kosja- ja pulmateemaliste laulude naise kirjeldustes, kus väljavalitu on priske ja punane, valge ja valusa. (Vahelepõikeks võib lisada, et hobuse kirjeldustes võib kohata sama, ent valge asemel on siis Läänemaa lauludes linalakk, Tartumaa lauludes vastavalt hall / punane.) Pulmalauludes, aga üksikult ka Maarja ja Jeesuse või mõisarahva kirjelduses, liitub punasega sageli ilus. Kui värvinimed on metafoorsed (nagu eeltoodud näites priske ja punane, valge ja valusa), siis eelistatavalt on sõnajärjes punane enne valget. Kui aga kirjeldatakse välimust ja alusmõiste, mida värvisõna täpsustab, on samas värsis, on sõnajärg vastupidine (pea valge, pale punane). Kokkuvõtteks Artiklis keskenduti regilaulu punasele ( vereväle ), lähtudes vormelikontseptsioonist. Selle järgi vaadeldakse regilaulu sõnavara mitte üksikute sõnade vaid leksikaalselt kokkukuuluvate püsiseoste kaudu. Vormelite tõlgenduses on arvestatud nende esinemise konteksti: motiivi ja teemat. Kahe regiooni laulurepertuaari võrdlevast analüüsist nähtus, et kuigi punane esineb mõlemas piirkonnas eelistatavalt erinevates motiivides, on teemade, värvinime kasutusviiside ja tõlgenduse tasand kõikjal sama. Seega kõik alljärgnev kehtib mõlema piirkonna laulude kohta. Ilmnes, et punane esineb alati vormellikus seoses, olgu selleks siis kas alliteratsioonivormel ( pale punane, punapõll ) või parallelismivormel ( sinine / punane, valge / punane ). Juhuseoseid punane ei moodusta. Kuigi esialgu võiks ju pidada mõnda seost juhuseks, näiteks punane nina 42, selgub täpsemal vaatlusel, et see on tuima neiu variant vormelist punane pale. Värvisõnaga vormelite kujundiline sõnum ei avane üksikuna, ilma vormeli leksikaalse lähiümbruseta. Ei ole võimalik öelda, millist hinnangut kannab näiteks täiend punane sellistes ühendites nagu pale punane, punane põõsas, proua punane. Küll aga ilmneb, et need vormelid kannavad teatud tähendust motiivi tasandil: pulmalaulude peiu või neiu kiituses viitab pale punane tervisele ja noorusele, tuima neiu motiivis aga neiu vihasele olemusele. Tunnuslik on ka see, et punane kaldub olema seotud kosja- ja pulmateemaga. Kui punase paralleelsõna on sinine, siis kujutatakse märkimisväärselt sageli piirisituatsiooni nii sotsiaalses keskkonnas kui looduses. Vormelina kokkukuuluvad sõnad ei pea kattuma lauseehituslikult kokkukuuluvate sõnadega, näiteks täiend ja põhisõna (kuigi valdavalt see siiski nii on). Nii ei pea kõik velled olema vereväd, kuigi alliteratsioonivormeli moodustavad nimelt need sõnad velle verevä (vrd purjel oli hani punane 26

19 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid vormel on puri punane, ent lauseehituslikult on hani punane ). Vastupidise näite pakub vormel õlut punane tegemist on täiendi ja põhisõna ühendiga, ent neid sõnu ei seo vormeliks algriim. Vaatlusest järeldus, et punase värvinimega seotud vormelid seostuvad mitte niivõrd statistilise korduvuse, kuivõrd teatud motiivide ja teemadega. Neist tulemustest edasi liikudes oleks huvitav küsida, mil määral siin ilmnenu kehtib ka teiste värvinimede (ja teiste vormelite) kohta. Ja ka näiteks: mil määral need kehtivad soome vana rahvalaulu värvisõnade (või ka punase kasutuse) kohta. Omaette küsimus võiks olla, mil määral seostuvad regilaulu värvid lauljate argipäeva värvidega. Lõpetuseks meenutangi üht laulu ja riietega seotud küsimust, mis mulle esitati Tartumaa lasteaiaõpetajate koolitusel aasta detsembris, kus regilaulu värviteemaga esinesin ja mis õieti oligi tõukeks selle artikli kirjutamisele. Nimelt küsiti, kas rahvariideseelikute värvitriipudele vastab regilaulus mingi kindel värv. Riietuse värvid regilaulus teataval viisil muidugi kajastuvad ( valged käiksed, punapõlle ), kuid esmapilgul ma otseseost ei näinud. Hiljem olen aga mõelnud kahele seosele: esmalt pulmavärv punane nii on see riietes ja lauludes, teiseks aga nimelt vormelikaudne seos. Nagu regilaulus, nii ka rahvariide seelikutriipudes varieeriti stereotüüpseid elemente. Kommentaarid 1 Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojekt IUT 2-43 Traditsioon, loovus ja ühiskond: vähemused ja alternatiivsed diskursused. 2 Urmas Sutropi töö aluseks olev Brent Berlini ja Paul Kay uurimus Basic Color Terms: Their Universality and Evolution (1969) võimaldab põhivärvinimede kujunemist vaadelda seitset etappi läbiva universaalse arenguskeemi kaudu (vt nt Sutrop 1996; Uusküla 2008: 14). Eksperimentaalse uurimise käigus näitas Sutrop, et tänapäeva eesti keeles on 11 põhivärvinime (valge, must, punane, kollane, roheline, sinine, pruun, hall, lilla, oranž ja roosa), vastates nii täielikult Berlini-Kay arenguskeemi viimasele, seitsmendale staadiumile (Sutrop 1995: 808). Põhivärvinimed eristuvad muudest värvinimedest nelja kriteeriumi poolest, sh peab värvinimi olema monolekseemne (mistõttu põhivärvinimedena ei saa kirjeldada paljusid värvinimesid regilaulus nagu nt andis sukad suitsukarva, / kindad keriksekarva, / paelad paha ilma karva ) ja neid ei kasutata vaid teatud nähtuste kirjeldamiseks (nt hobuse sünonüümina kõrb, paat vms, regilaulus ruuge : rukkil ruuged juuksed ; üks oli ruuge rukki välja ). 3 Regilaulu keele vormellikust loomusest kirjutas tunnetuslikult Fr. Tuglas aastal ilmunud Noor-Eesti IV albumis essees Kirjanduslik stiil. Ta osutab nii sellele, et laulus kasutatakse aegade jooksul väljakujunenud lauluridu, võrdlusi ja kõnekäände (ehk siis tänapäeva mõistes vormeleid) kui ka sellele, et nende paljukordse kasutamise tõttu on need kaotanud oma iseseisva mõtte (s.t nende kasutusseos varieerub) (Tuglas 1912: 30 31). Vana rahvalaulu stereotüüpse väljenduse iseloomustamisel on väljakujunenud sõnaseostele tähelepanu juhitud jätkuvalt (vt ülevaadet Mäetagused 64 27

20 Tiiu Jaago sellest nt Tedre 1964b: 53 55). Selgepiirilisemad teoreetilised lähtealused vormelikontseptsioonile töötas välja Udo Kolk: regilaulude praktilisele analüüsile tuginedes eristas ta stereotüüpse väljenduse ühe liigina värsisisesed vormelid s.o värsist väiksemad vormiliselt samad üksused, mida laulik sai kasutada mitmes erinevas seoses (Kolk 1962) aastate lääne vormeliteooria (Oral-Formulaic Theory) ja regilaulu vormeliuuringute omavahelisi seoseid selgitab Liina Saarlo (2000: ), arendades neid käsitlusi omavahel põimunult ka edasi (vt nt Saarlo 2001). 4 Eesti regilaulude andmebaasist kogu andmebaasi ulatuses tehtud otsingute põhjal (seisuga 11. oktoober 2015) kujunes sõnade esinemisjärg selliselt (võttes aluseks eesti keele põhivärvinimede tüved): must* 7854 laulu; valge* 7245; hall* 5402; puna* 5370, sini* 4377; rohe* 259; roosa* 375; kolla* 199; pruun* 25; lilla* 82; oranž 0. Sellegipoolest ei näita see reastus üheselt vastava värvinime esinemise sagedust, kuna ei ole selge, kas sõnatüvi viitab otseselt värvile (vt nt paralleeltähendusi valge päevavalge; must räpane; otsing hall* toob välja ka hall-halla); võib-olla on tegemist küll värvipilti pakkuva, ent siiski iseseisva mõistega (sinilill) või hoopiski homonüümiga (lilla* -> Naise nimi siirdevormilises laulus Lilla istus kamberis ; roosa -> omastav kääne sõnast roosk, piits), nagu järgmises näites: Õekesed, ellakesed, neitsikesed, noorukesed, kirja pihta peenikesed, lõpetame selle põllu, vahendame selle väila, ilma piitsa peksemata, roosa laia laskemata, kaikaa karistamata. H I 1, 250 (134) < Järva-Jaani (1888). Üldiselt võib roosat kohata roosilise tähenduses ja väga harva värvi tähenduses, seda riiete kirjelduses ja sageli siirdevormilistes lauludes, nt: Kui palju lilli näinud ma / ja tuhat karva õied. / Ei need mind nõnda rõõmusta / kui pruudi roosad paelad. H I 4, 578 (4) < (?) (1876). Samuti võib haruharva lilla olla värvinimi, nagu nt laulus: Kübaral on lilla linti, / vöölla vööd ilusad. E 7910/1 (41) < Ambla (1893). Niisamuti kipub ka pruun olema seotud riietusega: Kust sai kubjas kuue selga, / aidamees sai halli vatti, / kilter Peeter kirju vesti, / Kärnal Mart sai käima kuue, / vahimees sai valged püksid, / mõisa herra musta mantli, / toapoiss sai tuhvlid jalga /mamsel maksa karvalise, / mõisa proua pruuni kleidi? / Kui põleks vaemud vaeva näinud, / teopoisid tööda teinud! H II 16, 814 (28) < Jüri (1891). 5 Lauluteoreetilise lähtekoha järgi käsitleti laulu kui laulutüüpi: laulu kujunemine seoti eeldatava algtekstiga (mida nimetati arhetüübiks), mis eksisteeris variantidena. Stereotüüpsuse uuringute abil oli vaja selgitada variaabluse iseloomu ja ulatust. (Vt nt Laugaste 1962: 26 27; Kolk 1962: 79; Tedre 1964a.) 6 H III 8, 16 (12) < Kursi (1888); H R 4, 86 (5) < Kursi (1887); H III 9, 178 (15) < Laiuse, 1888). Analoogiliselt võib samas tähenduses olla punapõlle ( H II 27, 99 (22) < Kursi (1888); H II 51, 161 (1) < Puhja (1894); H III 21, 260 (2) < Kursi 1894); EÜS VII 2648 (11) < Kambja (1910)). 7 Ingrid Rüütel analüüsib loomisloo (laulutüübid Loomine, Siidisulgis linnukene ) kujunemisetappe ja toob välja, et varasema ja hilisema versiooni üks tunnuseid on kinnistunud sõnaühendi sinikirja linnukene asendumine ühendiga siidisulgis linnukene. See teisenemine on tingitud muutustest värsimõõdus (vt Rüütel 1969: ). Erinevus seisneb lühikeste pearõhuliste silpide paiknemises värsis: kui 28

21 Punane regilaulus: sõnad ja vormelid regilaulus võivad need asetseda kas värsi alguses (kvantiteedireeglite järgi on esimene värsijalg täidetud vabalt) või paarisarvulistes värsipositsioonides (vt nt Sarv 2000: 15), siis siirdevormilise laulu trohheilises värsimõõdus pidid pearõhuline silp ja värsirõhuline positsioon kokku langema. Sellised muutused kajastuvad nimelt ka lühikese pearõhulise silbiga sõna sini asendumises II vältelise sõnaga siidi. 8 Pulmalaul, kus on sini / puna samas motiivis: Kaitse mu õde kalliesti, / sinirinda sirgeeste /, punapõlle puhtakeste. (H II 2, 179/80 (284) < Karuse (1889); H II 2, 286/7 (415) < Karuse (1889)). 9 Vrd H II 2, 213 (321) < Karuse (1889); EÜS VII 507 (312) < Hanila. 10 H II 59, 779 (30) < Rõngu (1896). 11 H II 43, 630 (21) < Laiuse (1887); H IV 4, 436 (9) < Kursi (1988). 12 H II 43, 635 (32) < Laiuse (1887). 13 H II 17, 540/1 (26) < Hanila (1889); H II 17, 630/2 (35) < Varbla (1890). 14 H II 33, 546 (22) < Äksi (1889); ERM 142, 11 (5) < Kursi. 15 Läänemaa tuima neiu motiivis on nässaka [neiu] nina punane, ent see motiiv, nagu ka värvisõna-ühend ei ole Läänemaal sama levinud kui Tartumaa lauludes. Vrd Tartumaa laule: H II 28, 392 (66) < Maarja-Magdaleena (1888); H II 33, 594 (21) < Sangaste (1890); H III 8, 376 (15) Palamuse (1890); H II 59, 779 (30) < Rõngu < Tarvastu (1896); E (26) < Otepää (1896); EÜS VII 2656 (26) < Kambja (1910); ERM 148, 8 (10) < Rõngu (1920); ERM 148, 9 (14) < Rõngu (1920); ERM 21, 24 (30) < Rõngu (1920); ERM 21, 29 (41) < Rõngu (1920); E (16) < Sangaste (1924). ERM 138 (1) < Sangaste (a-ta). 16 H II 5, 476 (4) < Sangaste (1877). 17 H II 28, 392 (66). 18 Tartumaa laulud: H. Ostrov 113 (55) < Laiuse (1887); H II 31, 292 (3) < Otepää (1889); H II 28, 908 (3) < Maarja-Magdaleena (1889); H II 44, 515 (22) < Otepää (1891); H III 8, 865 (16) < Palamuse (1891); H IV, 481 (1) < Rõngu (1891); E < Palamuse (1892); E (4) < Rõngu (1895). Läänemaa laulud: E 626, 628 (4) < Pühalepa (1884); EKS 50, 145 (97) < Vigala (1885); H II 2, 157 (260) < Karuse (1889); H II 33, 94 (63) < Karuse (1889); H II 6, 11 (17) < Pühalepa (1890); H II 20, 312 (28) < Vigala (1889); H II 17, 605 (6) < Hanila (1890); vrd uuemas laulus, kus minategelasest noormees ütleb enda kohta: Olin mina muiste noor ja ilus, / priske, peekjas punane EÜS II 961 (119) < Reigi (1905). 19 H II 30, 347 (25) < Rannu (1889); H III 9, 91 (4) < Laiuse (1890); vrd isamees ilusa / peiupoiss punane : H II 2, 248 (355) < Karuse (1889); E < Kodavere (1927). 20 H II 4, 561 (28) < Kodavere (1887). 21 H I 5, 513 (1) < Viljandi (1894). 22 H III 9, 247 (14) < Torma (1888). 23 Vrd: H II 27, 483 (13) < Palamuse (1889); H II 28, 838 (7) < Maarja-Magdaleena 81890); H III 15, 178 (10) < Palamuse (1891). 24 H II 30, 149 (6) < Puhja (1889); H II 2, 390 (511) < Karuse (1889); H II 17, 342 (24) < Vigala (1889); E < Lääne-Nigula (1920); E < Varbla 81930); E < Karuse (1930); E < Ridala (1931). 25 H III 7, 181 (17) < Sangaste (1889). Mäetagused 64 29