Hardi Volmer oktoobris 2008. Harri Rospu foto 4
VASTAB HARDI VOLMER Igal esmaspäeval kell 21. 35 rivistub eesti rahvas üksmeelselt televiisori ette, et vaadata avalik-õiguslikust telekanalist Pehmeid ja karvaseid ning saada aimu, mis läinud nädalal meie poliitilisel maastikul aset leidnud. Esmakordselt oli nn poliitiline pilasari ekraanil 31. detsembril 2001, selle aasta 6. oktoobril juba 200. korda. Saate idee autor oli produtsent Raivo Suviste, sarnased seriaalid jooksid nii Vene kui ka mujal väliskanalitel. Algul oli teil kümme tegelast koos loomadega, nüüd juba kakskümmend neli. Tuleta meelde, kuidas kõik alguse sai. Mingis pidus, telemajas, tuli Suviste jutuga, et ta olla mõelnud poliitilise pilasaate peale, kus poliitikud esineksid 3D-kloonidena, nagu Soomes, ja et palju sellise versiooni primitiivne, st odav variant maksaks. Mul on siiani hää meel, et Suviste pööramine teatrinuku poole endast mingit probleemi ei kujutanud. Küll aga ei suuda enam täpselt meenutada, kuidas me vahtkummist peaga käpiknukuni jõudsime. Esimesed nukud valas poolsalaja, omaaegsest tootmisest järele jäänud kemikaalidest Teguri vabriku toonane peakeemik. Vahepeal tegi seda tööd Soome mulaaþikunstnik Ari Arvola, aga viimased aastad sünnib see kõik Nukufilmi stuudios. Stsenaariumi on kirjutanud Andrus Kivirähk, Rakvere teatri dramaturg Urmas Lennuk, viimastel aastatel üle nädala Toomas Kall ja Sakala ajakirjanik Gert Kiiler. Tundub, et kirjutajad väsivad, sina oled aga algusest peale lavastaja olnud. Räägi, kuidas olete teinud tegelaste valiku, mismoodi valmivad nukud ja üleüldse saade. Kall on olnud paadis algusest peale. Tema paarimehed on vahetunud. Tegelaste enamiku moodustavad n-ö vanad kalad, kes on poliitikas alati olnud ja kelle puhul on teada, et nad sealt ei kao. Naiste osas on tulnud muidugi mööndusi teha. Ka oleme kallutatuse vältimiseks silmas pidanud nukkude parteilist kuuluvust. Sünnivad nad paljude meistrite ühistööna. Minu visandatud sarþi koos hulga fotodega silme ees hoidev skulptor (üldjuhul Tiiu Kirsipuu) modelleerib savist pea, millest võetakse nukufilmis kipsnegatiiv, kuhu valatakse samas vahtkummist teater muusika kino 5
Hardi Volmeri poliitilise pilasaate Pehmed ja karvased lindistamine. Esiplaanil näitlejad Tõnu Oja, Piret Kalda ja Indrek Sammul. positiiv. Tehnoloogiline tase on aastatega tõusnud ja Heigo Eeriksoo on võimeline valama päid ühes tükis. Vastav lateks tellitakse Austriast, limiteeritud koguses. Viimati näiteks tekkis kerge oht, et ainet jääb vajaka, kuna kaks Edgarit ühtejärge küpsesid miskipärast mulliliseks. Nukufilmi naised kleebivad värskele peale sünteetilise karvastiku külge ja mina teen lõppviimistluse kleebin kõrvad, avan suu, paigutan silmad, teen alusgrimmi ja kinnitan suhu tõmmitsnööri. Samal ajal meisterdab firma à la Kostüüm naiskollektiiv erinevate käigusolevate keretüüpide alusel rümbad ja peidab need kavanditest või sagedasti fotodest inspireeritud kostüümidesse. Meie päevakajaline värskus saab olla minimaalselt viis päeva, sest täpselt nii kaua läheb stsenaariumi laekumisest neljapäeva hommikul eetrini esmaspäeva õhtul. Reede hommikul koguneb meie väike ja vankumatu kamp ETV esimesse stuudiosse, kus nukke elustav osa neist sukeldub koos minuga leti alla ja kus ma siis vajadusel püüan ka oma suunava sõnaga sekkuda. Kui ei ole suurt tehnilist nipitamist, siis pääsevad meie ülihõivatud näitlejad kahe-kolme tunniga oma põhitöö juurde, vastasel juhul tuleme pärast lõunat uuesti kokku. Tähelepanelik vaataja on kindlasti märganud, et massistseenid on haruldased. Põhjus on kätes. Igat nukku teenindab kaks inimest ja kui episoodi on reaalajas kaasatud üle nelja nuku, tuleb minna maja pealt käsi püüdma. 6
Pehmed ja karvased. Kadrioru lossi Jänes ja Toomas Hendrik. Ülo Josingu / ERRi fotod Näitlejaid on saates ainult kuus: Anu Lamp, Piret Kalda, Tõnu Oja, Indrek Sammul, Tiit Sukk ja Taavi Teplenkov, seega igaüks mängib mitut tegelast. Nimeta mõned, kes keda mängivad, hääle järgi ei tunne ära, kas näiteks presidendilossi jänese ja minister Laine Jänese hääl on samalt näitlejalt. Mõlema nimetet tegelase hääl ja plastika pärineb Piretilt, kusjuures aastatega on saavutatud selline nn kehastumisskisofreenia kõrgtase, et nad kõik on võimelised esitama kahe erineva karakteri dialoogi simultaanselt. Usun, et ei ole kaugel päev, mil üks näitleja esitab kolme tegelast korraga. Näiteks Tõnu Oja esineb samaaegselt Siimu, Villu ja Hundina. Päevapoliitikasse tuleb üha uusi inimesi, kas tegelaste hulk kasvab või on jõutud piirini. Eesti vene pool piirdub Hundiga ja setosid ei ole üldse. Ütleme nii, et optimaalne lagi on saavutatud. Kui peaks tekkima kisendav vajadus uute tüüpide järele, tuleks uus näitleja kampa võtta ja siitpeale jätkuks hala eelarve teemal. Mis setodesse puutub, siis VIP-tegelasi leiab enim äriilma tippude hulgast, mitte Toompealt. Pehmed ja karvased on oma tegelaste suhtes heatahtlik, aga siiski, kas mõni prototüüp on su juurde tulnud ja öelnud, et ta ei taha end sellisena näha? Mõned prototüübid on avaldanud, et nende lapsed on kummiissist sisse võetud. Kristiina tunnistas, et koolilastega kohtumisel olid viimased avameelitsenud, teater muusika kino 7
et päris Kristiina olla palju ilusam rõõm sellest tõdemusest oli kahepoolne ja tänu sellele on Kristiina meile suuremeelselt andestanud nuku välimuse. Päris Edgar olla kergendusega nentinud, et kummiteisik ei sarnanevat temaga ei näolt ega teolt. Ainult auväärne eksesileedi on tunnistanud, et ta teadlikult väldib sarja vaatamist, mis on üksiti mõistetav. Eelmisel aastal jõudsid meheikka ja laulsid Singer Vingeris: Jää jumalaga, puberteet! Sa oled Pärnu poiss, sinu isa Omar Volmer oli pikki aastaid Pärnu Koduloomuuseumi direktor ja esimesi, kes tõi maale indiaanlased, ning kirjutas neist raamatu. Omar ei ole meil just tavaline nimi: kes olid sinu vanavanemad? Minu isapoolne vanaisa oli täiesti korralikult joonistav, maaliv, trompetit ja klaverit mängiv toiduainetööstuse insener, kes oma pojale tuletas nime ühe lugupeetud lähisugulase, vanaonu Ottomari nimest. Kas oli seal ka kübeke oriendiihalust, ei ole enam kelleltki küsida. Vanaema oli vabadel hetkedel operetiaariaid kõõrutav koduperenaine. Emapoolsed mamma-papa olid tavalised tööinimesed õmblejanna ja keevitaja. Papa, ma mäletan, tavatses küll ka auruse peaga seitsmekeelelisel kitarril nutuseid ballaade esitada. Minu lapseiga oli küllastunud romantilisest õhustikust. Õppisid Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. keskkoolis. Seal on õppinud mitmed filmimehed, nagu näiteks Enn Säde, Mark Soosaar, Rao Heidmets ja Jaan Kolberg, ning kus viimastel aastatel näidatud Pärnu festivali filme. Hakkasid tollal juba bändi ja ka filme tegema, räägi pisut oma kooliaegsetest tegemistest. Kui ma teises klassis istuma jäin, sattus uues klassis minu pinginaabriks Mart, kes elas kooli kõrval, Eliisabeti kiriku taga. Seal asus ka XVI sajandist pärit kaubahoov, mida kutsuti, jumal teab mispärast, Jurmalaks. Mina elasin kaugel Vana- Pärnus ja ei viitsinud pärast kooli koju minna ja nõndamoodi sai minust Jurmala gängi liige. Võib öelda, et mul vedas. Erinevalt paljudest jõukudest, ei olnud see grupeering orienteeritud kuritegevusele, vaid kitarrimuusikale ja kinole. Sõpruskonnas oli veel teinegi Mart ja Martidel olid 8 mm kaamerad ja normaalsed Leningradi kitarrid. Kuna pere materiaalne tugi oli mul nõdrapoolne, siis piirnes minu panus põhiliselt stsenaristika, reþii ja toolipõhjadel rütmifaktuuride esilemanamisega. Võin öelda, et asjaarmastajatena armastasime me oma asja kirglikult ja õllepeedi libistamine oli pelgalt külgnev tegevus. Keskkooli ajal pakkus meie bändile katust kalakombinaat, mistõttu on eriti värvikates variatsioonides meelde jäänud nähtus üldnimetusega Vene pulm. Aastal 1976 lõpetasid keskkooli ning läksid õppima tehnikakooli nr. 4 meeste ja laste ülerõivaste rätsepaks. Tundus see sinu kutsumusena, õmbled sa praegu iseendale ja tütardele riided? Ajastu deviis oli ju seändne: Teeme ise värviteleviisori. Kes ehitas kuuri all Kavrovetsi juppidest harleideividsoni, kes balalaikast gipson-kitarri. Kogu müüritaguse ilma dresscode oli blue jeans, see on ju praegugi kohustuslik ja mis mul muud üle jäi. Hakkasin õmblema. Ise värvitud presendist tuli teha, sest ehtsat denimit polnud kohe kuskilt võtta. Sestap oli kroonu eest pakkuminek just õmbluskooli vägagi loogiline käik. Kaubakülluse ajastul pole asjal nagu mõtet. Mina naudin seda, et ma olen võimeline oma kostüümikavandite tehnilist külge teatritöökodades vajadusel profi tasemel lahti seletama. 8
Rockansambel Singer Vinger 1988. aastal koosseisus Avo Ulvik, Roald Jürlau, Hardi Volmer ja Mihkel Raud. Tõnu Talivee foto Hiljem proovisid lavakunstikooli sisse saada koos Villu Kanguriga, sul ei õnnestunud, mis põhjusel? Üldiselt seal punkareid armastatakse, võtame Peeter Volkonski, Ivo Uukkivi või Merle Jäägeri. Või ei olnud sa tollal veel tõeline punklaulja? Ma ei tea, kes mina siis olin, aga Jüri Üdi oli taevane ilmutus ja Amor Trio tema koraalikoor, ja ühel heal päeval olid nad meil kooli aulas, see sai otsustavaks. Olen siiani tänulik Mari-Liis Külale, kes olla vääranud mind näitlemise kunsti karmilt teelt viimases voorus ja kes saatusliku juhuse läbi kutsus mind sisekujunduse kateedri 2. kursuselt üle lavakujundusse. Aga punklus kui selline oli meie puhul puhas paroodiline mäng, mugav võimalus peita oma muusikalist küündimatust. Lõpetasid 1985 Kunstiinstituudi teatrikunstnikuna, õppisid seal põneval ajal, insta peod olid ülipopulaarsed. Tegid siis mitut rockbändi, nagu Päratrust ja Turist, väntasite Päratrusti underground-filme, mis sel aastal jõudsid lõpuks DVDle nimetuse all Päratrusti pärand. Räägi sellest ajast, kes olid sinu sõbrad ja mõttekaaslased? Olid aktiivne ürituste korraldaja ja komsomolijuht, kas sul oli ka pahandusi seoses kontsertidega? Eks need sõbrad ja mõttekaaslased ole sääl Pärandi peal kõik nähtaval või vähemasti kirjas. Kangeks komsomolijuhiks sattusin ma tänu Kalju Kivile, kes lahkudes pärandas mulle portfelli pealkirjaga Kult.mass.töö sektori juhataja. Minu asi oli seega üritusi korraldada ja ühe Mati MoguÎi luuleõhtu pärast tuli ka teater muusika kino 9
Nõiutud saar, 1985. Reþissöörid Riho Unt ja Hardi Volmer. julgete juures vestlusel käia. Riigihirmu sündroomi on kogetud. Muidu kutsus auväärne rektor Jaan Vares vaibale ja kirjeldas, kuidas nahkpintsakutesse rõivastunud noormehed teda Päratrusti värskeid live-salvestisi sundisid kuulama. Kuna meil olid repertuaaris ka mõned venekeelsed palad, siis need olla nüüdsest tervislik välja jätta. Iseäranis see, kus refräänis kordub Oi bljääd, oi bljääd. Suvel 2006 tähistas punkbänd Singer Vinger 20. tegevusaastat suurejoonelise etteastega Tallinna Lauluväljakul ja andis välja DVD. Seega lõite ansambli vahetult pärast instituudi lõpetamist, kuidas see sündis, kes olid alustajad ja kes praegu kaasa teevad? Kui tihti esinete, kas lähete igale poole, kuhu kutsutakse? Singer Vinger on Päratrusti ja Turisti loomulik edasiarendus. Kuna viimane kogunisti esinemiskeelu sai, siis pakkus ENSV Kultuuriministeeriumi rahvakunsti osakond välja pääsetee nimevahetuse läbi. Ühtlasi toimus ka pereheitmine. Hääd asjamehed valisid ansamblile meie endi väljapakutud kaheteistkümnest nimest just selle dadaistliku Singer Vingeri välja ja ühtlasi formeerus ka grupi tänaseni püsinud koosseis. Kuna riiklik instants oli ristiisaks, siis kutsume oma kooslust siiani uhkusega riiklikuks laulu- ja tantsuansambliks. See ansambel läheb tõepoolest, kuhu aga kutsutakse, vältides ainult suvalisi pulmi ja juubeleid. Ehkki lõpetasid instituudi teatrikunstnikuna, leidsid kohe tööd Tallinnfilmi nukustuudios. Kuidas sa sinna sattusid? Mul oli au olla esimene lõpetaja ERKI ajaloos, kes kaitses diplomit animafilmiga. Kivi, Unt ja Heidmets olid kõik juba nukufilmis ees ja mul ei olnud südant Rihole ära öelda, kui ta mulle ettepaneku tegi koos filmi teha. Me nimelt olime juba tandemkarikaturistidena pusserdanud Sirbi ja Vasara tagumise lehekülje kallal. Tollal oli seal Kalli valitsemisaeg. 10
Kevadine kärbes, 1986. Reþissöörid Riho Unt ja Hardi Volmer. Arvo Nuudi foto 1984. aastal valmis sinu ja Riho Undi esimene nukufilm Imeline nääriöö armas jõulumuinasjutt lastele. Sellal oli nukufilmis kaks tegijat, Elbert Tuganov ja Heino Pars, kuid rahalisi võimalusi oli suurema arvu filmide tegemiseks, kui nemad jõudsid. Peate vist kiitma nõukogude võimu, et nukufilmi jõudsite. Praegu on vastupidi andekaid ja tahtjaid tegijaid rohkem kui raha. Eks iga kepp ole kahe otsaga ja eks olnud ka nõukogude võimu mädaookeanis omad saarekesed. Filmilavastajal pidi olema erialane kõrgem haridus või siis kõrgharidus pluss Moskvas läbitud kõrgemad kinokunsti kursused. Animafilmi puhul pigistas võim, antud juhul siis toimetaja Silvia Kiige kehastuses, silma kinni ja minust sai Tallinnfilmi noorim reþissöör. Kahasse Riho Undiga oled teinud kuus nukufilmi, viimati Primavera aastal 1998. Kirjanikud ja mängufilmide reþissöörid on päris tihti kahekesi töötanud, animafilmist meenuvad kõigepealt vennad Stephen ja Timothy Quay ning meie Nukufilmist nüüd tandem Girlin Bassovskaja. Mismoodi teie oma töö jaotasite? Tööülesannete jaotumine toimus väga lihtsal printsiibil mis kellele armsam ja südamelähedasem oli, see seda tegi. Mina näiteks rohkem tegelasi, karaktereid, Unt rohkem keskkonda, hooneid ja interjööre. Samas, reþii puhul sellist jaotumist ei toimunud, kõik sujus kuidagi konsensusepõhiselt. Undi ja Volmeri esimesed filmid Nõiutud saar, Kevadine kärbes ja Sõda olid vormilt ja nukkude poolest meie varasemate nukufilmidega võrreldes küllaltki uuenduslikud. Priit Pärnal oli oma filmide üleandmisel Moskva kinokomitees nii mõnigi kord pahandusi ja mittemõistmist, kuidas teie filmid vastu võeti? teater muusika kino 11
Sõda, 1987. Reþissöörid Riho Unt ja Hardi Volmer. Arvo Nuudi foto Esimese filmi puhul meenub, et kallistavate nukkude stseeni sõimati alaealiste erootikaks, aga sellist idiootsust sagedasti ei kohanud. Goskino kabinettides istusid üldjuhul haritud inimesed ja ei maksa unustada, et meie ajal käis üle kõige juba perestroika helge vari. Lõpuks võeti kõik vastu. Sellest olid huvitatud ja selle nimel tegutsesid absoluutselt kõik, stuudio juhtkonnaga eesotsas, sest sellest sõltus filmi kategooria ja kategooria järgi käis grupi tasustamine väga lihtne. Meeles on vaid, et pidevalt sai Moskva vahet vihutud. Moskvas jälle müüdi uulitsa peal šoti viskit ja muud kapitalistlikku nänni. See, et su filmi kohe vastu ei võetud, käis mängu juurde. Palju tülikam oli usin eelnullimine kohapeal, ENSV kinokomitees. Nõiutud saare loost ei ole ma siiani päriselt aru saanud, Sõda on ilmselt teie kõige auhinnatum film, mina pean parimaks Kevadist kärbest ja arvaksin selle kümne eesti parema nukufilmi hulka. Oma lapsed on kõik armsad, aga siiski, millist filmi ise eelistad? Sõda on ikkagi sügavaim jälg emotsionaalses mälus. Tõeline üleminekufilm. Alustasime Randveres, suvel filmisime Lahmuse vesiveskis ja lõpetasime juba Kaupmehe tänava paviljonis. Aastal 1990 debüteerisid lühimängufilmiga Igaühele oma Peep Pedmansoni stsenaariumi järgi. Selles n-ö väikese inimese loos tegi peaosa Andrus Vaarik, episoodides näeme suurt hulka filmiinimesi. Kas nukufilm jäi kitsaks oma taotluste väljendamisel? Ei ole mõtet pintsliga joonistada ja pliiatsiga maalida. Iga idee väljendamiseks ja lahtimängimiseks ei kõlba iga vahend, kui me räägime siinkohal filmist, mis omakorda on juba iseenesest multimeedium. Juhtub, et näiteks kirjanduslik tekst 12
on kergesti instseneeritav laval, adapteeritav mängufilmiks ja takkapihta ka animafilmiks. Aga tegelikult on iga loo jutustamiseks ikkagi olemas oma ideaalne vahend. Lihtsalt tekkis võimalus mängufilmi proovida ja ma kasutasin võimalust, mida ei kingita igaühele. Hiljem tulid juba täispikad mängufilmid Tulivesi ja Minu Leninid, esimese hindas Eesti Filmiajakirjanike Ühing 1994. aasta parimaks kodumaiseks filmiks. Tulivesi räägib 1920. aastate piiritusevedajatest Eesti ja Soome vahel, pseudoajalooline põnevusfilm Minu Leninid bolševike partei teest võimu juurde ja Aleksander Kesküla rollist sellega seoses. Selle filmi esilinastuse afterparty Tallinna botaanikaaias on Tarmo Teder oma romaaniga Onanistid ajalukku kirjutanud. Eelistad lavastada pingelise süþeega põnevaid lugusid, nn seisundifilm ei ole vist sinu þanr. Ei ole midagi keerukamat psühholoogiliselt veenvast ja painavalt pingestatud seisundifilmist. Pole, jah, tihanud tippmustkunstiga jännata. Pigem on delikaatne grotesk ja peenemat sorti huumor asjad, mis mind on kütkestanud ka filmis. Ajaloost nii palju, et suurde mängufilmi talutas mind Kaljo Kiisk. Tema tuli mulle Kaupmehe tänava koridoris vastu ja pakkus, et kas ma ei tahaks proovida ajaloolise seiklusfilmiga, et tema ise olla tapmise ja tagaajamise jaoks juba liiga vana. Stsenaariumikaustal seisis pealkiri Rummu Jüri. Kiisk pakkus, et me võiksime koos Undiga proovida. Unt nukufilmi ei reetnud. Mina haarasin maestro pakkumisest kinni ja sellest hakkas arenema üks lugu piiritusevedajatest. Tulivesi, 1994. Reþissöör Hardi Volmer. Ropsi küla piirivalvekordoni uus ülem Aleksander Kattai Jaan Tätte ja salapiiritusevedajate juht Eerik Ekström Erik Ruus. Tõnu Talivee foto teater muusika kino 13
Minu Leninid, 1997. Reþissöör Hardi Volmer. Nadeþda Krupskaja Helene Vannari, Aleksander Kesküla Üllar Saaremäe ja V. I. Lenin & Vanja ehk Super- Lenin Viktor Suhhorukov. Roland Rajamäe foto Minu Leninid valmis üksteist aastat tagasi, oled kirjutanud mitmeid stsenaariume. Millal loodad jälle mängufilme tegema hakata? Tõsi küll, olid osaline Ain Mäeotsa Taarka käsikirja ja võtete juures. Sahtlis tolmub oma viie filmi stsenaariume, mis kirjutatud koos Raudami, Kivastiku, Kivirähi, Pärna, Tedre ja Sandrakuga. Aga EFSi strateegilistesse plaanidesse pole nad sobitunud. Kusjuures kõik nad on suuremal või vähemal määral ajaloolised lood. Hetkel on töös kahe suure filmi käsikirjad, ühte neist olen angaþeeritud reþissöörina, teine on puhtalt oma laps ja see sünnib muuseas taas Peep Pedmansoniga. Taarka juures olin Mäeotsa kaasatuna, ennekõike kaasstsenarist. Aga võtetel olin tunnistajaks, kuidas, suuresti küll fataalsetel põhjustel, filmiti lugu, ignoreerides samas seda ilusat ja lihtsat lugu, mis paberil ju ometi kirjas oli. Kivastiku seisukoht pärast esilinastust, et ta oleks meeleldi end stsenaristina taandanud, on mulle täiesti mõistetav. Kogu sellest oopusest on kuratlikult kahju. Juba 1988. aastal tegid Renita ja Hannes Lintrop sinust 35-minutise dokumentaalfilmi Meie aja kangelane, sina tegid 2005. aastal 52-minutise dokumentaali Mees animatsoonist Priit Pärnast. Kes ja kas peaks sust uue filmi tegema, või tuleks oodata, kuni jõuad Pärnale eas järele? Ma ei oska välja pakkuda ühtki põhjust, miks keegi peaks minust filmi tegema. Tuleb tunnistada, et ahvatlev on vanakesest filmi teha, kui poisikesest on kunagi juba tehtud. Aga sellisest eelisolukorrast üksi jääb väheks. 14
Mis Pärna puutub, siis talle ei jõua järele ühtki vagu pidi. Niikuinii läheb eest minema. Enne Pehmeid ja karvaseid tegid paar lühiseriaali, Armastuse kahur ja Paralüüs. Millest need rääkisid, ei mäleta nagu enam? Enne Pehmeid ja karvaseid sai vene ajal tehtud ka Kitsast kinga. Armastuse kahuri tegemist mulle pakuti. Idee pärines Andrus Vaarikult, Maria Avdjuškolt ja Mart Sanderilt. Paralüüs seevastu oli puhtalt autorisaade, mida tegime praktiliselt ainult operaatori ja monteerijaga. See oli tõeliselt lahe seiklus, silmitsi eesti oma paranormaalse maailmaga. Lavastatud dokilaadne jaburus. Ideid oli lõputult, aga TV 3 ei leidnud võimalust seda normaalselt rahastada ja asi muutus ajalooks pärast kuut saadet. Märkimisväärne on, et ka Armastuse kahur kuulus ainese poolest esoteerika valda. Oled teinud erinevates teatrites ligi sajale tükile lavakujunduse. Sinu rohkete ametite kõrval on see ilmselt olnud üks olulisemaid. Tuleta meelde mõned, mis kõige rohkem pinget pakkunud. Sedapidi mõteldes ikka esimesed suured tööd Valge tee kutse Kaarel Kilveti ja Saare Juhaniga ja Sajandist on pikem päev Evald Hermakülaga. Aga ka sõna otseses mõttes suured asjad, Leedu Rahvusooperis Nõidkütt ja Tosca Neeme Kuningaga. Toscas oli pilt, mis kujutas Scarpia palazzo t. Tagalaval kõrgus kümne meetri kõrgune sammasgalerii, kust laskuv trepistik lõppes basseiniga eeslaval. Tõeline ooperlik pompöössus. Loomulikult on olnud küllaga kasinaid Primavera, 1998. Reþissöörid Riho Unt ja Hardi Volmer. Urmas Jõemehe foto teater muusika kino 15
Lõpuõhtu, 2007. Reþissöör Hardi Volmer. Jaapani tarkusejumal Fukurukudju. ja kammerlikke asju, millest on olnud suurt tegemisrõõmu. Kas või näiteks viimatine Nürnberg Aare Toikka lavastuses ja vanameister Aarne Ükskülaga VAT Teatris. Õpetasid aastaid dotsendina tudengeid Kunstiakadeemia stsenograafia osakonnas. Mida, kas lavakujundust või animatsiooni? Õpetasin seal lavastuskunsti üldisemalt ja algkursustele distsipliini, mida võiks nimetada sissejuhatuseks filmikunsti. Oled ka ise teatris lavastanud, viimati Tallinn pole enam kaugel Birgitta festivaliks ja Casanova Rakvere teatris need on multimeediaetendused, kus näitemäng ja film koos. On teatritöös lähemal ajal järge tulemas? Jah, minu lavastatud (kui me kasutame siin seda tingnimetust) asjad on peaaegu kõik olnud kergekaalulised, sellised uue aja laulumängud. Kuigivõrd pildisalvestisi või reaalajas pildiülekannet kasutavad. Selle interdistsiplinaariumiga tasub ettevaatlik olla. Inimestel hakkab sellest kinoteatrist kohati siiber saama. Samas võib ta hästi argumenteeritult olla vägagi kütkestav. Seda tõestas üsna veenvalt hiljutine Ruja. Kuuekümnendate algul oli ju näiteks epohhi loov teleka ilmumine meie kodudesse. Järelikult ei pääse ma sellest fenomenist ei üle ega ümber ka suveks ettevalmistamisel olevas muusikalavastuses. Sama, Nargen Opera toodanguna, õnnestub mul suvel ehk üks etendus ka Omari küünis välja tuua. Oled kolme loomingulise liidu liige, kino-, kunstnike ja teatriliidu. Lisaks kuulud veel ühte ühendusse viskiklubisse. Vanasti istusite Kuku klubis ühte- 16
puhku koos: diplomaat ja kirjastaja Toomas Tiivel, ajaloolane Ott Sandrak, bioloog ja ajakirjanik Indrek Rohtmets, kunstnik Lemming Nagel jt. Andsite välja isegi viskiklubi raamatu kas klubi tegutseb endiselt? Sina pidasid klubis paanikasektori juhataja ametit. Milliseid kohustusi täitsid? Millist viskit ise eelistad? Klubi tegutseb tasa ja targu. Minu töökohustus selles klubis on maniakaal-depressiivne lalin ja hüsteeriline soigumine teemade ringis oksidentaalkultuuri allakäik, noored on hukas, viski on jälle otsas jne. Eelistan mahedaid, suitsuseid ja kalleid viskisid, aga tegelikult pruugin suure rõõmuga hinnaskaala keskmisi iirlasi. Estonia teatris töötavad dirigent Arvo Volmer ja laulja Priit Volmer, mismoodi on nad sinu sugulased? Nad on minu sugulased. Arvoga on meil vendadest vanaisad, aga hõimusidemed Priiduga on nii kauged, et täpselt ei mäleta enam keegi. Naissaarel Omari küünis korraldab Tõnu Kaljuste Nargen Festivali, kuidas see küün oma nime sai? Üks arhitektidest, kes saareooperi asjus Kaljustet nõustas, oli jällegi minu sugulane, Ra Luhse. Eks ta teadis, et meil Kastnas see uhke küün kõduneb. Igatahes ei mäleta ma, et ma oleksin seda ise Tõnule pakkunud. Kuna küün oli osa isast jäänud päranditombust, sai Tõnuga kokku lepitud, et hoone kandku kuidagi isa mälestust. Otsustatigi nimetada Omari küüniks. Kas saab olla veel ilusamat võimalust isa mälestuse jäädvustamiseks? Carl Maria von Weberi ooper Nõidkütt Rahvusooper Estonias 2003. aastal, lav Neeme Kuningas, dirigent Olari Elts, lavakujundaja Hardi Volmer. Harri Rospu foto teater muusika kino 17
Vanasti elasid Koplis, kus on su kodu praegu? Ükskord sattusime Riho Sibulaga suurustlema, et kellel on rohkem elukohti ette näidata. Mina võitsin 14:12. Praegu elan Murastes. Hoone on korralikust veneaegsest suvilast talvitumiseks kohandatud ja paikneb nelja meetri kaugusel panga servast. Sul on kaks tütart, Anu ja Lill, mõlemad juba preilieas. Millega nemad tegelevad? Nemad õpivad. Lill käib viiendas klassis ja Anu õpib Pärnu kolledþis turismimajandust ja harjutab pereelu. Lõpetuseks. Mis töö on sulle praegu kõige tähtsam, kui jätame kõrvale iganädalase Pehmed ja karvased? Praegu on kõige tähtsam, üllatus, üllatus, film ja teater. On loota, et paljud neist embrüonaalolekus projektidest lähevad tasapisi käima. Salvestusstuudios ootab sisselaulmist Singer Vingeri suhteliselt uus lugu Noored on hukas. Küsitlenud SULEV TEINEMAA HARDI VOLMER on sündinud 8. novembril 1957. aastal Pärnus. Lõpetanud 1985 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi teatrikunstnikuna. Töötanud 1984 1993 Tallinnfilmis ning aastast 1994 Nukufilmis nukufilmide reþissöörina ja kunstnikuna; teinud koostööd stuudioga Faama Film, televisioonis huumorisaateid, 2001. aasta lõpust siiani poliitilist pilasaadet nukkudega Pehmed ja karvased. Loonud umbes sajale teatrilavastusele kujunduse ja teinud raamatute kujundusi. Kirjutanud hulganisti laulutekste, aastast 1982 esinenud lauljana rockansamblites Päratrust, Turist ja Singer Vinger. Aastatel 2000 2007 töötas lavastuskunsti õppetooli dotsendina Eesti Kunstiakadeemias. Filmid: 1984 Imeline nääriöö (nukufilm, koos Riho Undiga); 1985 Nõiutud saar (nukufilm, koos R. Undiga); 1986 Kevadine kärbes (nukufilm, koos R. Undiga); 1987 Sõda (nukufilm, koos R. Undiga); 1988 Vernanda (lühimängufilm, kunstnik, reþ Roman Baskin); 1988 Tööd ja tegemised (nukufilm); 1989 Inimene, keda polnud (muusika koos Tõnu Raadikuga, reþ Peeter Simm); 1989 Animeeritud autoportreed (nukufilm); 1990 Jackpot (nukufilm); 1990 Igaühele oma (lühimängufilm); 1992 Incipit vita nova (nukufilm, parim eksperimentaalfilm Espinho animafilmide festivalil Portugalis 1992); 1994 Hilinenud romanss (nukufilm, koos R. Undiga); 1994 Tulivesi (täispikk mängufilm, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu hinnangul aasta parim kodumaine film, 11. Aleksandria filmifestivali esimene auhind debüütfilmide kategoorias Egiptuses 1995); 1997 Minu Leninid (mängufilm, Eesti kultuuriauhind Suur Vanker 1997 parim reþissöör, kunstnik ja näitleja, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, 5. Baltimaade filminäitlejate festivalil Balti pärl Viktor Suhhorukovile þürii eripreemia parima näitlejatöö eest Lätis 1998); 1997 Keegi veel (nukufilm, kaasstsenarist ja reþissöör ning kunstnik koos Mait Laasiga); 1998 Primavera (nukufilm, koos R. Undiga, 6. Sinise mere filmifestivali 3. auhind Soomes 1999, Söuli animafilmide festivali 3. auhind Koreas 1999); 1998 Kogu raha eest (lavastatud dokfilm); 2003 Barbarid (nukufilm); 2005 Mees animatsoonist (dokfilm); 2007 Lõpuõhtu (nukufilm); 2008 Taarka (täispikk mängufilm, kaasstsenarist, reþ Ain Mäeots). Ühtekokku on Hardi Volmeri filmid pälvinud paarkümmend auhinda rahvusvahelistel festivalidel ja neid on korduvalt tunnustatud mitmesuguste auhindadega kodumaal. 18