1999 3/4 (106/ 107) K l e io

Transcription

1 1999 3/4 (106/ 107) K l e io AINMAESALU: Haruldane haakpüss Tartust M ATI LAUR: Abja fenomen M A R T LAAR: Koidula salong H EINRICH ERITS, ENDEL KUUSIK: Aleksander Keskiila KALLE LÕUNA: Petseri kloostrisõda RIHO VÄSTRIK: Tartu koonduslaager M ARTEN SEPPEL: Pärisorjuse mõiste:.i REIN HELME: Kas eestlased tunnevad Napoleoni? INDREKJÄATS" Georgi Lõtkin Komimaast A N N M ARKSO O : N õukogude luure^iganid ja Harri Moora ALAR LÄÄNELAID: Dendrokronoioogia Eestb KJJRMO KO*T RUTH TIIDOR: Säilitamine arhiivis RIHO ALTNU/xME: Eesti Kiri1-

2 Ajalooline Ajakiri /4 (106/ 107) Tartu Ülikooli ajaloo osakonna ja Akadeemilise Ajalooseltsi ajakiri Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio 1999

3 Kirjastaja: Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio Toimetuskolleegium: Jüri Ant, Olavi Arens, Jaak Kangilaski, Anu-Mai Kõll, Jüri Kivimäe, Ain Mäesalu, Aadu Must, Hain Rebas, Tiit Rosenberg ja Elle Vunder Toimetus: Aadu Must (peatoimetaja), Aigi Rahi, Anu Lepp ja Tanel Mazur Resümeede tõlge: Leili Kostabi Küljendus ja illustratsioonid: Tanel Mazur Trükk: AS Võru Täht Articles appearing in this journal are abstracted and indexed in HISTORICAL ABSTRACTS. Ajaloolises Ajakirjas ilmuvad artiklid on refereeritud ja indekseeritud väljaandes HISTORICAL ABSTRACTS. Alates a on Historical Abstracts olnud tunnustatud ajalooliste publikatsioonide refereerija m aailm as. Tema materjalid on saadaval nii CD-RO M il, interaktiivselt kui ka trükitud kujul. Toim etuse aadress: Ajalooline Ajakiri Ajaloo osakond Tartu Ülikool Ülikooli 18 Tartu Eesti Tel (7) Faks (7) c-mail: kleio@ loss.ut.ee WW W : ww.history.ee/kleio Pangakonto: Hansapank, Tartu Arveldusarve ISSN A jalo o k irjan d u se S ih tasu tu s K leio R ein H elm e foto: O ve M aidla K aardialused: Г И R egio, R iia 24 T artu, w w w.regio.ee.

4 Ajalooline Ajakiri /4 (106/107) 3 Sisukord A rtiklid ja ülevaated A IN M ÄESALU : Haruldane haakpiiss Tartust 5-18 M A TI LAU R: Abja fenomen. Talude päriseksostmise algusest Eestis M A R T LAAR: Koidula salong H E IN R IC H E R IT S. END EL KUUSIK: Aleksander Keskiila inimese ja revolutsionäärina kaasaegsete mälestustes K A LLE LÕ UNA: Usuküsimus Petserimaal aastatel ja kloostrisõda R IH O VÄSTRIK: Tartu koonduslaager M A R T E N SEPPEL: Mõiste pärisorjus ja selle käsitlemisest ajalookirjanduses R E IN HELM E: Kui palju eestlased tunnevad Napoleoni? IN D R E K JÄ Ä T S: Georgi Lõtkinja tema raamat Koniimaci Perm i piiskoppide ajal ja komi keet A N N M ARK SO O : Nõukogude luureorganitega seotud ajalugu ja all ikakriitika ALAR LÄ Ä N E LA ID : Dendrokronoloogia uurimisseis Eestis K U R M O KONSA, R U TH TIIDOR: Säilitamine arhiivis - süsteemianalüütiline ülevaade R IH O ALTN U RM E : Eesti Kirikuloo Seltsi esimesed aastad Dissertatsioon id H E IN O A RU M ÄE : Soliidne uurimus Eesti Vabariigi riigikaitsepoliitikast IVAR LEIM U S: Franz Nyenstede - humanist ja Kulturträger O T T KURS: Väitekiri ajaloolisest geograafiast PEE TE R JÄR VE LAID : Cambridge i idee ajaloo koolkond ja Eesti Retsensioonid ja tutvustused A N T I SELART: Kuidas mängida jäälahingut? A N T IS E L A R T : Uurimus Liivimaa linnade kaubanduspoliitikast 14. sajandil INNA PÕ LTSAM : Tallinna Mustpead. Mustpeade vennaskonna ajaloost ja varadest A N D R E S ANDRESEN: Teatmeteos Eesti kirikuajaloost TO O M AS HIIO: VITA ACADEMICA, VITA FEM1NEA. Mõtteid ja arvustus TIIT R O SE N B E R G. Justiitsministeeriumil esimene oma ajalugu A N D R E S K ASEK AM P: Läti ajaloo leksikon TERJE ANEPAIO: Reaalne sotsialism Poolas etnoloogi pilgu läbi PEETER JÄRVELAID : Avaliku õiguse ajaloo uurimisest Saksamaal 20. sajandi lõpul A N U KANNIKE: Kas etnoloogid mõistavad kultuuri?

5 4 Kroonika LEA LEPPIK: Eesti moodsa ajaloo VI konverents TIIT RO SENBERG : III Soome-Eesti ajaloolaste päevad Helsingis Lisa: Eesti enamviidatavate arhiivide ja muuseumite kogude soovitatavad lühendid Sum m aries E SIK A A N E L: Saksa rüütlid 13. sajandi alguse raudrüüdes. Illustratsioon raamatust: D avid Nicolle. Lake Peipus 1242: Battle o f the Ice. [London etc.]: Osprey, P. 61. Vaata lähemalt lk Kasutatud lühendid: EAA - Eesti Ajalooarhiiv EAÕK - Eesti Apostlik Õigeusu Kirik EFA - Eesti Filmarhiiv EELK - Eesti Evengeelne Luteriusu Kirik EKM EKLA - Eesti Kirjandusmuuseum, Kultuurilooline Arhiiv ERA - Eesti Riigiarhiiv ERAF Eesti Riigiarhiivi filiaal (end Parteiarhiiv) ERM - Eesti Rahva Muuseum П С З П о л н о е С о б р а н и е З а к о н о в TÜR КЛО - Tartu Ülikooli Raamatukogu, Käsikirjade ja hamidaste raamatute osakond TMM - Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum 5. a. - sine anno (aastaarvuta), väljaande publitseerimise aeg on teadmata 5. /. - sine loco (kohata), väljaande publitseerimise koht on teadmata EAA L 42 - Sidekriipsudega eraldatud kolmeosalises arhiiviviites näitab esimene arv fondi-, teine nimistu-ja kolmas säiliku numbrit. Fondide numbrid, mis sisaldavad tähti ja sidekriipsu (nt R ^ 9 0 ) on selguse huvides esitatud ilma sidekriipsuta.

6 Ajalooline Ajakiri /4 (106/107) 5 Haruldane haakpüss Tartust Täiendusi ühe relvaliigi üldisele arenguloole Ain Mäesalu Eestist on leitud küllalt vanu ja haruldasi tulirelvi. Nii pärineb Otepää linnuselt pronkspüss, mida võime lugeda maailma vanimaks tänaseni säilinud käsitulirelvaks,' Tallinnast leitud kambersuurtükk kuulub kõige esimeste tagantlaetavate suurtükkide hulka,2 Narva püss-kirves on kogu Läänemereruumi ainus Indias valmistatud kombinatsioonrelv3 ning Haapsalust avastatud suurtükid ja püssid esindavad samuti suhteliselt haruldasi laskeriistu,4 aga... tegelikult peeti keskajal ju kõige sagedamini lahinguid hoopis Tartu pärast ja samas on see linn ka arheoloogiliselt kõige ulatuslikumalt uuritud muistis Eestis! Tõepoolest, juba aastal leitigi Tartust üks suhteliselt haruldane keskaegne tuletoru (joonis 1), mis on aga laiemale üldsusele seni veel tundmatu. Relv avastati Tartu vanalinna VII kvartali (Ülikooli, Küiitri ja Rüütli tänavate ning Raekoja platsi äärsete majade vaheline ala) keskosa arheoloogilistel päästekaevamistel.5 Kaevamiste juhataja Rünno Vissaku sõnul tuli vaadeldav püss välja küllalt segatud kihist, mis leiu päritolu ega vanuse määramiseks kahjuks mingeid pidepunkte ei andnud. Vastav sõjariist on käesolevate ridade autorile juba üle kümne aasta tõsist peavalu valmistanud, sest varasemat relvaajalugu puudutavas kirjanduses ning meie ja naabermaade erinevates muuseumites nähtud ligi sajakonna sajandist pärineva püssi seas ei Õnnestunud kuidagi leida talle ühtegi täpset analoogiat. Mõningaid suhteliselt lähedasi pika raua ja putkega haakpüsse on säilinud küll mujalgi Euroopas - Poolas,6 1Ain Mäesalu. Kas O tepää piiss on üks m aailm a vanim aid käsitulirelvi? // Kleio Tln, Lk 26-30; Ain Mäesalu. Otepää püss ongi maailm a vanimaid käsitulirelvi. // Kleio (18). Lk Ain Mäesalu. Esim esed tagantlaetavad tulirelvad. // Ajalooline Ajakiri Lk Ain Mäesalu. N arva püss ja teised kombinatsioonrelvad. // Kleio (21). Lk Ain Mäesalu. Haruldased relvad Haapsalu piiskopilinnuses. // Läänem aa M uuseum i Toimetised. I. Haapsalu, Lk A rheoloogilistest kaevam istest, neil avastatud ehitusjäänustest ja teistest leidudest lähem alt vt: Rünno Vissak. Der Fundstoff aus den Holzkästen des VII. Q uartals in Tartu. // Eesti Vabariigi Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanita a r-ja Sotsiaalteadused S Stanislaw Kobielski. Polska bron. Bron paina. Zaklad Narodowy imenia Ossolinskich Wydawnictwo. Wroclaw-Warszawa-Kraköw-Gdansk, Ryc. 3.

7 6 Ain Mäesalu Saksamaal,7 Austrias* ja kõige arvukamalt Tšehhis,9 aga detailides erinevad nad Tartu relvast üsnagi olulisel määral. Ka ilmunud publikatsioonides kajastatakse võrreldavaid laskeriistu küllalt erineval tasemel. Sageli võib leida vaid mõne taolise haakpüssi pildi ja selle allkirjas ka dateeringu, üksikasjalikum analüüs aga enamasti puudub. Publikatsioone omavahel võrreldes selgus, et põhiplaanilt Tartu relvale lähedased haakpiissid on dateeritud küllalt erinevalt. Saksa sõjaajaloolase Heinrich Mülleri raamatus kohtame fotosid kahest suhteliselt lähedasest relvast, millest ühe dateerib ta 15. sajandi esimesse poolde ja teise sama aastasaja lõppu." Rootsi tuntuim relvauurija Josef Aim tõi ära ilmselt sama, eelmärgitud teise Saksamaal paikneva püssi foto ja dateeris selle 15. sajandi teise poolde.11 Kõige rohkem on Tartu relvale lähedaste mõõtmete ja putkega haakpüsse säilinud Tšehhimaal. Plzeni linna kunagisest arsenalist pärinevad koguni 13 võrreldavat eksemplari, mis neid publitseerinud František Fryda arvates kuuluvad 15. sajandi esimesse veerandisse.12 Poola tuntuim ajalooliste tulirelvade spetsialist Stanislaw Kobielski on aga seda tüüpi haakpüssi dateerinud 16. sajandi algusesse.1' Seega kõigub põhiplaanilt küllalt lähedaste püsside ajaline määrang erinevate relvaajaloolaste töödes isegi kuni sadakond aastat! Sarnaste püsside nii pikka kasutusaega on aga raske uskuda, sest 15. sajandil leidis aset küllalt kiire tulirelvade areng. Eks seda tunnistab ka siin-seal maailma erinevates muuseumites asuvate selle ajajärgu püssivormide üllatavalt suur mitmekesisus. Neid omavahel põhjalikult võrreldes märkame selgeid muutusi üksikdetailides. Kahtlemata peegeldub muutustes ka täiustumine ehk relvade järkjärguline areng. Seega usun üsna kindlalt, et just nende detailide üksikasjalikul võrdlemisel saab relvi tunduvalt täpsemalt dateerida. Kahjuks on aga sajandi püsside üksikasjalik arengulugu seni veel koostamata. Seetõttu murdis ka autor pikemat aega pead vanemate käsitulirelvade võimaliku arenguloo üle ja Tartu püssi sai kord siia, kord sinna paigutatud. Mitmelt poolt raashaaval ko- Heinrich Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. Hand- und Faustfeuerw affen vom 14. bis 19. Jahrhundert. Edition. Leipzig, Abb. auf der S. 40:16. 8 Volker Schmidtchcn. Büchsen, Bliden und Ballisten. Bernhard Rathgen und das m ittelalterliche Geschützw esen. // B. Rathgen. Das G eschütz im M ittelalter. Berlin, Reprint, VDI Verlag. Düsseldorf, Abb. auf dem S. XXII. Jan Durdik, Miroslav Mudra, Miroslav Šäda. Alte H andfeuerw affen. Praha: A rtia Verlag, Abb. 7 8; František Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. Plzen, K atalog nr H. Müller. G ewehre. Pistolen. Revolver. Abb. au f der S. 37:9; Josef Alm. Eldhandvapen. I. Frän deras tidigaste förekom st tili siagiäsets allm änna införande. M ilitärlitteratur foreningens förlang N r 166. Stockholm Fig F. Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. Nr Str S. Kobielski. Polska bron. Ryc. 3. Str. 39.

8 A jalooline Ajakiri /4 (106/107) 7 gutud tähelepanekud võimaldasid lõpuks luua ühe võimaliku käsitulirelvade loogilise arenguskeemi. Tartu püss omab selles igati esinduslikku kohta, esmajoones muidugi Eestis säilinud vanemate tuletukkide seas. Seega väärib ta kahtlemata ka omaette artiklit. Tartu püssi analüüsimisel pole võimalik piirduda üksnes tema endaga. Paratamatult tuleb täpsustada haakpiisside arenguga seotud üldisemaid probleeme ning kahelda mõneski senises käsitluses või arvamuses. Vanemate tulirelvade küsimustes arvan ise omavat küll juba piisavalt kindlat kätt, aga esialgu siin veel päris pauke tegema ei hakka, sest Tartu püss on lihtsalt vana ja väsinud... Püssi välisilme Joonis 1. Tartu haakpüss. Joonistus: Jana Ratas. Tartu haakpüssi kogupikkus on 104 cm, millest rauaosa moodustab 95 cm. Piissiraud on terves ulatuses enam-vähem ühtlase jämedusega, aga relva tagaosa moodustab mõnevõrra paksenev ümara ristlõikega putk, mille sisse kinnitati puust kaba ehk pära. Püssiraua suudme väline läbimõõt on 4,2 cm ja sisemine ehk kaliiber umbes 2,4 cm. Tagaosa putke maksimaalne läbimõõt ulatub 6,8 sentimeetrini. Tartu püssi raud on väljast kaheksatahuline. Huvitava omapärana näeme, et raua tagaosa välistahud paiknevad esiosa kantide suhtes veidi teise nurga all. Tšehhi relvauurijate arvates võis vastav tagaosa moodustada laenguga täidetud nn püssirohukambri ja

9 Ain M äesalu Joonis 2. Vaade Tartu haakpüssi süütepannile ja tagaosale. Foto: Peeter Kraas. tahkude pööre selles kohas olevat relva lihtsalt vastupidavamaks muutnud.14 Tartu püssi juures tekitab selline seletus küll mõningaid kahtlusi. Nimelt paikneb pööre tahkude asetuses rauaõõnde tagaseinast umbes 35 cm kaugusel. Kogu selle osa täitmine püssirohuga annaks tõenäoliselt küll liiga tugeva laengu. Kuna raua suudmepoolses lõigus jookseb kahe tahu vaheline terav rant piki püssi pealispinna keskosa, siis võib arvata, et seda sai muuseas üsna edukalt kasutada sihtimisekski. Pärast konserveerimist kaalub Tartu püss ligi 10 kg. Tuleb arvestada seda, et rooste on relva kallal ajajooksul tõsist laastamistööd teinud ja suudmepoolsest osast paljugi puudub. Kui lisada veel omaaegne puust pära, siis võis relva kogukaal ulatuda isegi üle 12 kg. Sellise püssiga juba metsa jahile ei mindud... Püssi kasutusviisile viitab selgelt suudme lähedal raua alaosa küljes nähtav tugev raudkonks ehk haak, mis on kinnitatud nn sepakeevise abil. Tulistamisel sätiti see müüri välisserva taha, et pehmendada laskmisega kaasnenud tagasilööki. Tartu püssi süüteavaks pole enam lihtne auk raua pealispinnal, vaid see on viidud hoopis relva paremale küljele. Süüte- augu all näeme ebakorrapärast raudplaadikest, mis kujutab endast suhteliselt algelist stiütepanni (joonis 2). Nendeks tunnusteks, mis aitaksid Tartu relva tõenäolist sepistamis- aega kindlaks teha, on eelkõige haak esiotsa all, raua üldine pikkus, küljel asuv süütepann ja tagaosa putk, mis näitab tema kinnitusviisi pära külse. Vastavate elementide dateerimisel saame kasutada seni ilmunud relva- ajaloolaste uurimusi, mõningaid keskaegseid jooniseid ja kirjalike allika 14 J. Durdik, M. Mudra, M. Šäda. Alte H andfeuerw affen. S. 28.

10 A jalooline Ajakiri /4 (106/107) 9 te teateid. Osa ainult relvadele pühendunud uurijatest on kahjuks omal ajal kirjapandule suhteliselt vähe tähelepanu pööranud, ometi annab mõnes dokumendis esinev relva keskaegne nimetus või paarisõnaline iseloomustus sageli küllalt olulist informatsiooni. Haakidega püsside kujunemisloost Tartu püssi suudme lähedale raua alaosa külge sepakeevise abil kinnitatud tugev haak näitab, et tegemist on juba väljakujunenud haakpüssiga. Üldiselt arvatakse, et seda elementi omavad käsitulirelvad võeti kasutusele 15. sajandi alguses.15 Hiljemalt aastast pärinev Otepää pronkspüss dateerib vastava uuenduse küll mõnevõrra varasemaks. Otepää relv, mille rauast konks ehk haak on valamisel pistetud püssirohukambri ja kinnitusputke vahele tühjaksjäetud avausse, esindab tõepoolest just kõige varasemaid otsinguid ja katsetusi haakpiisside loomisel.16 Veidi noorematel seda tüüpi relvadel on vastav konks lihtsalt ümber raua kinnitatud või piissilaest läbi torgatud.17 Peagi ilmusid ka juba koos konksuga valatud pronksist relvad ning otse raua külge keevitatud haakidega raudpüssid.18 Valitsevaks saigi viimane vorm, kusjuures haak nihkus üha enam püssiraua esiotsa poole. Vaadeldav Tartu relv kuulub seega juba arenenumate haakpüsside hulka ega saa pärineda varasemast ajast kui aastad. Kirjalikes allikates märgitakse haakpüsse esmakordselt Saksamaal Frankfurtis aastal ja Braunschweigis ajavahemikus Järk-järgult muutusid haakpüssid üha populaarsemaks. Tundub, et 15. sajandi teisel poolel ja järgneva aastasaja esimestel aastakümnetel olid kogu Euroopas just haakpüssid kõige enamlevinuks käsitulirelvaliigiks. 15 H. Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. S. 16; Vladimir Dolinek, Jan Durdik. H istorische Waffen. Hanau: Verlag W erner Dausien, S A. Mäesalu. O tepää püss. Lk 6-7, V. Dolinek, J. Durdik. H istorische Waffen. Abb. 270; J. Durdik, M. Mudra, M. Šada. Alte H andfeuerw affen. Abb. 5; F. Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. K atalog nr. 1, 3; H. Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. Abb. auf der S. 36:8; Sean Connolly. Encyclopedia o f Rifles & Handguns. A com prehensive guide to firearms. Garange Books. London, P jne. 18 V. Dolinek, J. Durdik. H istorische Waffen. Abb. 209; F. Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. K atalog nr. 4-24; H. Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. Abb. au f der S. 36:4-6, 37:9, 40:16; Leonid Tarassuk, Claude Blair. The com plete encyclopedia of A nns & Weapons. New York, P Bernhard Rathgen. Das G eschütz im M ittelalter. Berlin: VDI-Verlag GmBH S. 62.

11 10 Ain M äesalu Vana-Liivimaa keskaegsetes dokumentides ja kroonikates kohtame samuti püsse nimetustega haken või hakenbussen 20 Seni o n vastavaid relvi eesti keelde tõlgituna nimetatud harkpüssideks-1 või arkebuusi- deks.22 Kahjuks p o le kumbagi tõlgendusega võimalik nõustuda. T õ e n ä o liselt andis vaadeldavale püssiliigile nimetuse ikkagi tema raua esiosa all paiknev haak, aga mitte hargilaadne tugi. Haakpüssidel ja arkebuusidel kui erinevatel relvatüüpidel tehti selget vahet juba keskajal. Näiteks märgitakse ühes Prantsusmaa aastast pärinevas dokumendis kõrvuti nii haakpüssimehi (hacbuttiers) kui ka arkebuusidega sõdalasi (arquebusiers), kusjuures esimestele maksti tunduvalt rohkem palka, mis võivat viidata, et haakpüssid olid sel ajal lihtsalt efektiivsemad relvad.23 Haakpiissideks nimetavad neid tänapäeval ka teiste maade uurijad. Saksa keeles tähistatakse vastavaid relvi terminiga H akenbüchse, Rootsis hakebössa ja Soomes hakapyssy.24 Inglismaa keskaegsetes kirjalikes allikates esinevaid mõisteid hagbut ja hackbut tõlgendatakse kaasajal kui hook gun või guns with hooks.2- Just sõnaga haak seostub nende nimetus ka tšehhi ja poola keeles - vastavalt häkovnice ja hakow nica.26 Eelnevat arvestades ja meie kohalikes keskaegsetes kirjalikes allikates esinevaid termineid (haken, hakenbussen) silmas pidades võiksime vastavaid relvi ka tänapäevases eesti keeles kutsuda samuti lihtsalt haak- püssideks. Liv-, Esth- und Curländisches U rkundenbuch (=LUB). Zweite Abteilung. Bd. 3 ( ). Hrsg. Leonid Arbusow. Riga-M oskau, Nr. 101; Johannes Renner. Livländische Historien Hrsg. Peter Karstedt. V eröffentlichungen der Stadtbibliothek Lübeck. N eue Reihe, Bd. 2. Lübeck: Verlag M ax Schm idt-röm hild, S. 37r, 46r, 58v usw; Balthasar Russow. C hronica der Prouintz Lyfflandt. // Scriptores rerum Livonicarum. Sam m lung der w ichtigsten C hroniken und G eschichtsdenkm ale von Liv-, Ehst- und Kurland. Bd. II, erste Lieferung. Riga und Leipzig, S. 99, 114, 141 usw. Balthasar Russow. Liivim aa kroonika. A lam saksa keelest tõlkinud D agm ar ja H erm ann Stock. Tin, Lk 218, 256, 320 jne. 22 Leida A nting. Tallinna tulirelvam eistrid ja relvad X IV -X V I sajandil. Tln: E esti Raamat, Lk 39, 43-45, 47; Johannes Renner. Liivim aa ajalugu K eskalam saksa keelest tõlkinud Ivar Leimus. Värsid ladina keelest tõlkinud Enn Tarvel. Tln: Olion, Lk 35, 41, 50 jne. 2- S. Connolly. Encyclopedia o f Rifles & H andguns. P М ",.,ег*.^ ew f ^ re:, P st len- Revolver. S. 16; Josef Aim. Eldvapen. / K ulturhistorisk leksikon ior nordisk m iddelalder fra vikingetid til reform ationstid. 2 oplag. II. Rosenkilde og Bagger, S. 575; Jussi-Pekka Taavitsainen. Keskiajan aseistus. / Suomen histona. 2 K eskiaika E sdoo S. 102; Kauko Rekola Vanhinta suom alaista asetuotantoa./ / Sotam useo Sanoma OY. Helsinki 1948 S S. Connolly. Encyclopedia o f Rifles & Handguns. P. 14- L T a r a «i.l r Blair. The com plete encyclopedia. P R Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. Str 1-39; S. Kobielski. Polska bron. Str

12 A jalooline Ajakiri /4 (106/107) 11 Millal tulid pikad püssid Kuigi Tartu piiss on välisilmelt küllalt algeline, välistab tema suhteliselt suur pikkus kuulumise kõige varasemate käsitulirelvade hulka. Näiteks olid 14. sajandi lõpul sajandi esimesel veerandil levinud keskmiselt vaid cm pikkuse rauaga püssid. Üldiselt arvatakse, et kusagil 15. sajandi aastatel hakkasid relvameistrid taipama, et pikema rauaga suureneb nii laskekaugus kui täpsus.27 Millal tulid kasutusele aga esimesed Tartu relvale sarnanevad ligi meetripikkuste raudadega haakpüssid? Kindlalt vastust on sellele raske leida, sest paljud uurijad väldivad selle küsimuse arutelu. Mõnes seni kättesaadud relvaraamatus võib leida siiski ka konkreetseid andmeid, aga kahjuks on tegemist ilmselt vaid arvamustega, sest pakutud dateeringud erinevad üksteisest küllalt oluliselt. Saksa tuntuim keskaegsete relvade spetsialist Heinrich Müller väidab, et umbes meetripikkuste raudadega püssid tulid kasutusele juba 15. sajandi esimestel aastakümnetel,28 ilma seda lähemalt põhjendamata ning konkreetseid näiteid toomata. Tšehhi uurija František Fryda dateerib Tartu relvale lähedaste mõõtmetega Plzeni linna kunagisest arsenalist pärinevad 13 haakpüssi samuti 15. sajandi esimesesse veerandisse.29 Veelgi kummalisem on see, et kõneldes järgnevalt mõningatel püssidel olevatest märkidest ja sealjuures ka sellesse rühma kuuluvast relvast (nr 14), millel esineb kaameli kujutis, selgitab ta veenvalt, et vastava jäljendiga templeid kasutati nii Plzeni vapil kui ka linna käsitööliste poolt üksnes ajavahemikul Pikemate püssiraudade ilmumisaja küsimuses pakub üsna huvitavat mõtteainet Saksamaal Frankfurti linnas säilinud relvavamde iseloomustus aastast Selles on 16 hea haakpüssi kõrval ära nimetatud ka die alten hakenbossen, der sind 15 und han keyn form en und sind licht 27 J. Durdik, M. Mudra, M. Šäda. Alte Handfeuerwaffen. S ; H. Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. S H. Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. S F. Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. Nr Str. 14. Plzeni linna kunagisest arsenalist pärinevat 24 kõige vanemat püssi on Fryda jaganud nii nende välisilm e kui konstruktsiooniliste eripärade alusel nelja rühma, dateerides esimesed 14. sajandi teise poolde ja viim ased 15. sajandi keskpaika. M eid huvitavad Tartu püssile suhteliselt lähedased 13 relva (nr 5-17) kuuluvad tema m äärangute järgi teise rü h m a ja pärinevad 15. sajandi esim esest veerandist. K ahjuks pole Fryda oma dateeringuid lähemalt põhjendanud. A llakirjutanule tundub, et selliste dateeringute suunas kallutas teda asjaolu, et ühelgi püssil pole m ingit märki süütem ehhanism i ehk luku olemasolust. Samas olid 15. sajandi teisel poolel algelised tahtlukud juba üsnagi laialt levinud. Isiklikult arvan küll, et Plzeni arsenali teise rühm a relvad sobivad oma konstruktsiooniliste elem entide poolest siiski paremini 15. sajandi keskpaika ning kolmas ja neljas rühm selle aastasaja teise poolde. Miks aga neil sel juhul lukud puuduvad, on juba om aette küsimus. 3(1F. Fryda. Plzenskä mestskä zbrojnice. Str

13 12 Ain M äesalu und von 10 klotzen und ist eyn je kum eyner spannen lang? 1 Siit loeme selgelt välja, et 15 vana haakpüssi raua pikkus ulatus vaid ühe vaksa voi 10 kaliibrini (umbes cm) ja välisilmelt sarnanesid need nuiadele. Üks selline esitatud mõõtmetele vastav (raua pikkusega 21 cm) ja väliselt pika ning peene raudpära tõttu tõepoolest nuiale sarnanev haakpüss leiti näiteks Taanist Vedelspangi linnuselt ja on leiukoha järgi kindlalt dateeri- tav ajavahemikku Seega oli aastal veel käibel vägagi lühikese rauaga püsse, kuigi neid peeti juba vanadeks. Kahjuks pole Frankfurtis aga häid haakpüsse lähemalt iseloomustatud ega nende mõõtmeid antud. Allakirjutanule tundub küllalt ebaloogilisena, et vaid 20 cm rauaga relvadelt hüpatakse kohe üle meetripikkuste püssidele. Pealegi on siit-sealt juhuleidu- dena saadud mõned cm pikkused püssid, aga kahjuks ilma täpsemat dateerimist võimaldavate andmeteta.3' Rootsi vanade relvade spetsialist J. Aim ongi arvanud, et 1430.^10. aastatel olid levinud peamiselt cm rauaga püssid.34 Eelneva arutluse põhjal võib siiski järeldada, et umbes 1 m pikkuste püsside laiem levik (või koguni kasutuselevõtt) võis aset leida siiski mitte enne 15. sajandi keskpaika ja seega ei saa ka Tartu püss olla varasem. Süütepann ja püssilukk Teatud dateerimisvõimalusi pakub ka Tartu püssi raua paremal küljel nähtav süütepann (vt joonis 2). Selleks on lihtne, vaid veidi koolutatud raudplaadike, mis viitab tema suhteliselt varasele päritolule. Hilisematele stiütepannidele on alati iseloomulik teatud lohu olemasolu, sest muidu võib juhuslik tuulehoog püssirohu lihtsalt ära puhuda. Süüteava raua pealt küljele viimise aeg pole täpselt teada. Sagedamini arvatakse, et laiemalt hakkas see uuendus levima umbes 15. sajandi keskel.35 Tõenäoliselt ilmusid esimesed süütepannid siiski juba tunduvalt varem. Näiteks asub Tšehhimaal Znojmo linnas üks putke ja kaheksatahulise rauaga püss, mille paremal küljel näeme juba süüteava ja -panni.36 Kuna tegemist on suhteliselt lühikese ja lihtsa relvaga, mille rauaosa pikkus ulatub vaid 21,6 cm-ni, siis tundub usutavana ka selle dateerimine ^ B. Rathgen. Das G eschütz im M ittelalter. S I o rsft;n,len> M edeltidens skjutvapen. // Vaaben. N ordisk kultur XII: B. Stockholm Oslo, K obenhavn, S ; joonis on esitatud ка: A. Macsalu. Kas O tepää püss. Lk п А1гь Tdhw dw P,en- Eduard Wa2ncr Zoroslava Drobnä, Jan ^ ^ ТыГ у П Т ^ З ^ - З Spaten M ittelalters ( ). Prag, 34 J. Alm. Eldhandvapen. S V. Schmidtchen. Büchsen, Bliden und Ballisten. S. XXIV- J. DurHfk M Mudra, M. Sada. Alte H andfeuerw affen. S. 149; H. Mülier. G ew ehre' Pistolen. Revolver. S J. Durdik, M. Mudra, M. Šäda. Alte H andfeuerw affen. Abb. 4.

14 A jalooline Ajakiri /4 (106/107) sajandi esimesse veerandisse.37 Vastava relva süütepann pole väljanägemiselt küll sama, mis Tartu püssil, aga ometi on see seninähtutest kõige lähedasem. Võrdlusena võime märkida, et osal Plzeni vanemate püsside paremal küljel näeme samuti süütepanne, aga need on kas ristkülikukujulise või ümara õõnsusena pooleldi püssiraua sisse uuristatud ning alt ja külgedelt väljaeenduva randiga ümbritsetud.38 Siin vaadeldava Tartu relva vastava elemendiga võrreldes on sellised süütepannid juba tunduvalt arenenuma ilmega. Süüteava viimisel raua pealispinnalt küljele võis olla kaks põhjust. Esiteks ei häirinud nüüd laskmine ehk laengu süütamine enam sihtimist. Teiseks võis seda tingida ka primitiivse tahtluku ehk nn süütenöörluku 37 J. Durdik, M. Mudra, M. Šäda. Alte Handfeuerwaffen. S F. Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. Katalog nr , 18,

15 14 Ain Mäesalu kasutuselevõtt. Luku ilmumise ajaks pakutakse välja nii 15. sajandi keskpaika,39 aga ka aastaid40 ja ühe Viinis oleva jo o n is e järgi isegi aastat Üsna sageli on arvatud, et esimesed tahtlukud meenutasid väliselt S-tähte ja olid monteeritud püssi päraosa sisse või kinnitatud lae paremale küljele.42 Tegelikult võib selline vorm pärineda hoopis hilisemast ajast. Näiteks näeme ühel J. Almi poolt äratoodud ja isegi aastasse dateeritud joonisel, et varasel tahtlukul võisid nn päästiku saba kui ka süütenööri hoidev esiosa olla küllalt pikad (joonis 3).4 Põhikujult meenutab see ammu päästekangi. Tundub üsna loogilisena, et päästiku selline väline vorm laenatigi vibupüssilt kui tolle aja peamiselt laskeriistalt. Tartu püssi putkel pole küll needijälge, aga juhul, kui ta omas eelkirjeldatule sarnast pikka päästikut, võis see vabalt kinnituda hoopis puu- pärale. Kuna aga pära pole säilinud, siis jäävad oletused võimaliku luku üle kahjuks õhku rippuma. Putk ja püssipära Vaadeldava Tartu relva eelpool kirjeldatud omadused näitasid, et tegemist on juba küllalt arenenud haakpüssiga. Tema kõige arhailisemaks elemendiks võime pidada aga relva tagaosas nähtavat putke. Selline pära külge kinnitamise viis sai Otepää püssi näitel alguse juba 14. sajandil.44 Putkega tulirelvi kohtame veel 15. sajandilgi, mil nende arv aga kiiresti kahanes. Tõenäoliselt just tahtluku järgnev areng tingis ka rauaaluse lae olemasolu vajaduse. Putkedega püsside kadumise lõppdaatumile pole ma relvaajalugu käsitlevates uurimustes veel mingit viidet leidnud. Kuigi vaadeldava Tartu relva putk on nii seest kui väljast ümara ristlõikega, ei pruukinud püssipära tervikuna välja näha lihtsa tavalise puuvarva või varrena. Pikema rauaosaga putkedega haakpüsside kabad võivad olla juba tahapoole laienevad ja korralikult väljalõigatud kantidega.45 Kõige huvitavamaid näiteid üleminekuvormist putkega püssidelt 39 H. Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. S. 22. Ja ro sla v Lugs. Handfeuerwaffen. Bd. 1. M ilitärverlag der D eutschen D em okratischen Republik. Berlin, S. 16; J. Durdik, M. Mudra, M. S äda. Alte H andfeuerwaffen. S n' T,ar JSSU^ ' B lair- The com Plete encyclopedia. P. 219; William Reid., uc) der \\a ffe n Von der Steinzeit bis zur G egenwart. Düsseldorf-W ien, 19 /6. b. 58. H. Müller. Gewehre. Pistolen. Revolver. S. 21; varem olen ka ise vastava arvamuse ku kes olles sam a väitnud: vt A. M äesalu. N arva püss. Lk 6 J Alm. Eldhandvapen Fig 10 Usna lähedast püssilukku kohtam e näiteks veel i f Rifles H andgunsur 13) J' " lus,rats1001" 1 <S- Encyclopedia 44 A. Mäesalu. Kas O tepää püss. Lk F. Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. K atalog nr н m Gewehre. Pistolen. Revolver. Abb. auf der S. 16; J. Alm. Eldhandvapen. Fig*

16 A jalooline Ajakiri /4 (106/107) 15 Joonis 4. Haakpüss nr 8 Plzeni linna kunagisest arsenalist. (F. Fryda. Plzehska mestskä zbrojnice. Str. 9, 24). keerulisemat päraja laadi omavatele relvadele leiame Plzeni linna kunagisest arsenalist. Neljal sealsel püssil on küll putk, aga nad omavad ka puust laadi ja püssiraud kinnitati selle külge täiendavalt veel iihe-kahe raudvitsa abil (joonis 4).46 Putkedega püsside kasutusaja lõppu aitavad täpsustada Saksamaal Nürnbergis aastal üleskirjutatud andmed tulirelvavarudest, kus muuhulgas märgitakse ka haakpüsse. Nende seas oli nii lühikesi kui pikki, vanu ja uusi, kusjuures just vanemad olid in Stile gemacht ja teised in Holz gefasst. Bernhard Rathgen oletas, et vanemate all peeti silmas putkega haakpüsse, aga uuematel võis olla ambudele samane laad, mille peale kinnitati metall- vitste abil raud.47 See on kindlaks märgiks, et kusagil 15. sajandi keskel hakkasid korralikumat päraja laadi omavad püssid putkega tulirelvi välja tõijuma. Tartu relva erinevate üksikdetailide (esiotsa all paiknev haak, suhteliselt suur pikkus, küljel asuv algeline süütepann, lihtne putk pära külge kinnitamiseks) võimalikke dateeringuid arvestades võime ta kõige tõepärasemaks valmistusajaks pidada umbes 15. sajandi keskpaika või aastasaja kolmandat veerandit. Kes oli see meister...? Tartu haakpüssi võimalikku valmistupaika on üsnagi raske kindlaks teha, sest taolisi sõjariistu meisterdati kindlasti väga paljude maade rel- vatöökodades. Eestile lähima paikkonnana esineb nende tootmisest konkreetseid kirjalike allikate andmeid näiteks Preisimaal.48 Samas ei pea Tartu püss olema sugugi võõramaises töökojas valmistatud. Seniste tähelepanekute järgi jõudsid relvastusalased uuendused keskajal väga kiiresti Eestisse. Esimest korda mainitakse kirjalikes allikates ilmselt väiksemat sorti suurtükki Tallinnas juba aastal F. Fryda. Plzenskä m estskä zbrojnice. K atalog nr. 5, 8, 15, B. Rathgen. Das G eschütz im Mittelalter. S Andrzej Novvakowski. Arms and Arm our in the M edieval Teutonic O rder s State in Prussia. Studies on the History o f A ncient and M edieval A rt of W arfare. Volume II. O ficyna N aukowa MS. Lodz, P LUB. Bd. II, Reval, Nr. DCCCLVII; vt vastava teate lähem at analüüsi: Ain Mäesalu. Die ältesten Feuerw affen Estlands. // Steinbrücke Estnische historische Zeitschrift. Trt, S. 21.

17 16 Ain M äesalu Seni publitseeritud allikate ning uurimuste põhjal võib see olla iseg i üks esimesi tulirelvi puudutavaid dokumentaalselt tõestatud te a te id kogu Põhja-Euroopas. Samuti hakati siin kohapeal tulirelvi valmistama üllatav a lt v ara. Tallinnas toodeti neid tõenäoliselt juba a a sta te l "'1Kahjuks on selle ajajärgu kirjalikke allikaid säilinud suhteliselt vähe ja nii puuduvad selged teated teistest Eesti linnadest. Tartu kohta leiame mõningaid andmeid hoopis Riia rae arveraamatust, mis näitavad selgelt, et Tartu tulirelvameistrid olid selleks ajaks saavutanud juba nii kõrge taseme, et isegi Riia linnas osati nende toodangut hinnata.51 Kuigi järgnevast ajast on Tartus kohapeal tulirelvade tootmist kajastavaid kirjalike allikate teateid vägagi kasinalt, võib siiski arvata, et nende valmistamine siin jätkus. Eks anna sellest selget tunnistust 14. augustil 1445 Tallinna rae arveraamatusse tehtud sissekanne, mille järgi Tartu meister Tile(n) sai 50 marka kahe rauast suurtüki eest (Item vor 2 iserne bussen mester Tilen van Darbte 50 mr gegeven).5: Tol ajal polnud tulirelvade valmistamine veel nii spetsialiseerunud, et osa meistrid oleks üksnes suurtükkide ja teised püsside tootmisega tegelenud. Nii sai Tallinna rae arveraamatu ühe 5. novembril 1496 tehtud sissekande järgi meister Tile(n) kahe suure madu-suurtüki eest 260 marka ja ühe haakpüssi tasuks 3 marka (Item Tilen deine bussengeter vor 2 grote slange to getende 250 unde 10 mr Item noch em betalt vor 1 hakelbussen 3 mr).53 See on ühtlasi ka vanim kindel kirjalik teade haakpüssi valmistamisest Eestis. Samas ei pruugi ta dateerida aga vastava relvaliigi tootmise algust meie linnades. Kindlasti sepistati siin haakpüsse varemgi. Arvestades kohalikke pikaajalisi tulirelvade valmistamise traditsioone ja seda, et Tartu püssile pole seni kusagilt mujalt täpset analoogiat õnnestunud leida, võib püstitada hüpoteesi, et vastav relv võidi valmistada Eestis või isegi Tartus. Haakpüssid võtavad võimu Haakpüss, mille raud oli juba umbes meetri pikkuseks kasvanud, muutus piisavalt raskeks. Seetõttu kasutati vastavaid relvi peamiselt linnade ja linnuste kaitsel. Neis paikades sai püssi hästi müürile toetada, haagi mugavasti kiviseina välisserva taha kinnitada ja piiravaid vaenlasi sihtida. A. M äesalu. Otepää püss. Lk 8; A. Mäesalu. Die ältesten Feuerw affen Estlands. S Esim este Eestist pärit relvam eistrite kohta vaata ka: A. Mäesalu. Die ältesten Feuerw affen Estlands. S K äm m ereibuch der Stadt Reval Bearbeitet von R einhard Vogelsang. Erster Halbband. Nr // Q uellen und D arstellungen zur H ans.scher> Geschichte. Hrsg. vom H ansischen G eschichtsverein Neue Folge. Bd XXII/1. Köln, Wien: Bohlau Verlag, N r 627 K äm m ereibuch der Stadt Reval B earbeitet von R einhard Vogelsang. Zw eiter Halbband. Nr // Q uellen und Darstellungen zur Hansischen G eschichte. Hrsg. vom Hansischen G eschichtsverein Folge. Bd XXVII/2. Köln, Wien: Böhlau Verlag, Nr

18 Ajalooline Ajakiri /4 (106/107) 17 Tundub, et järk-järgult muutusid haakpüssid üha populaarsemaks ja 15. sajandi viimasel veerandil ning 16. aastasaja esimesel poolel oli neist saanud juba üks levinumaid piissiliike. Tallinna arveraamatu sissekannete järgi ostis linn aastal kokku 15 haakpüssi.54 Ent tolleaegsetes arveraamatutes ei kajastu sugugi kõik linnale muretsetud käsitulirelvad. Nii maksti a 20. juunil klaasija(?) Diderick ile juba 40 olemasoleva haakpüssi värvimise eest (Item betalt Diderick glaszewerter vor 40 hakel busszen to malende 6 1/2 mr 6s).ss Tõenäoliselt värviti relvi kaitseks roostetamise vastu. Sama aasta juulikuu 24. päeval on aga linn ostnud juurde veel 42 haakpüssi, mis maksid kokku 210 marka (Item noch em betalt vor 42 haken busszen dat stucke 5 mr., is 210 mr).se Haakpiisside arvukam kasutamine tõi kaasa ka relvaliigi mitmekesistumise. Hakati valmistama erineva suuruse ja raskusega relvi. 16. sajandil ilmusid kirjalike allikate lehekülgedele tavalise haakpüssi kõrvale pool- ja topelthaakpüssid (halbehaken, doppelhaken). Viimaseid on meil tõlgitud ka kahejõulisteks,57 mis jätab mulje, et võrreldes tavalistega olid topelthaakpüssid kaks korda võimsamad. Tegelikult võis selline haakpiisside eristamine omada seost umbkaudu samal ajal asetleidnud suurtükkide valmistamise reformimisega. Nimelt olid järk-järgult üha suuremat populaarsust võitnud valatud malmkuulid, aga nende seeriaviisilist tootmist takistas asjaolu, et seni tegi iga relvameister erineva kaliibriga suurtükke. Seetõttu üritasid mitmedki valitsejad kehtestada kindlalt ettemääratud kaliibreid ja arvestust hakati üsna sageli pidama vastavatele relvadele sobilike malmkuulide kaalu järgi. Siit tulenesidki sellised suur- tükiliikide nimetused nagu pool-, täis- ja topeltkartaunid.58 Tõenäoliselt leidis sama protsess aset ka haakpiisside juures ja topelthaakpiissist võis lasta lihtsalt kaks korda raskemate tinakuulidega. 16. sajandil nimetatakse haakpüsse Eestis juba tunduvalt sagedamini. Näiteks esineb küllalt huvitavaid fakte Uus-Pämu rae arveraamatus. Aastal 1530 ostis linn 185 marga eest 40 haakpüssi (haekenn) ja aastal veel Hinrich Hylwechilt Tallinnast 72 marga eest 22 pool- 54 K äm m ereibuch der Stadt Reval Bearbeitet von Reinhard Vogelsang. Erster Halbband. Nr // Quellen und Darstellungen zur H ansischen G eschichte. Hrsg. vom Hansischen Geschichtsverein. Neue Folge. Bd XXVII/1. Köln, Wien: Böhlau Verlag, Nr. 1734, 1743, K äm m ereibuch der Stadt Reval , II. Nr Samas. Nr L. Anting. Tallinna tulirelvam eistrid. Lk 39, N endest ja teistest suurtükiliikidest vt lähemalt: Wendelin Boeheim. H andbuch der W affenkunde. Das W affenwesen in seiner historischen Entw icklung vom Beginn des M ittelalters bis zum Ende des 18. Jahrhunderts. Leipzig, Leipzig: Reprint. Prisma Verlag GmbH, S ; Volker Schmidtchcn. Bombarden, Befestigungen, Büchsenmeister. Von den ersten M auerbrechern des M ittelalters zur Belagerungsartillerie der Renaissance. Eine Studie zur Entwicklung der M ilitärtechnik. Düsseldorf: D roste Verlag, S

19 18 Ain Mäesalu haakpüssi (halbe haekenn).59 Selline küllalt suure koguse h a a k p ü s s id e hankimine võib viidata võimalusele, et Pärnus leidis aset ümberrelvastumine ehk täielik ja lõplik üleminek ambudelt käsitulirelvadele. Vastav protsess on täheldatav aastatel ka Lääne-ja Kesk-Euroopa paljudes linnades.60 Taas võime tõdeda, et keskajal käis Eesti sõjanduslike uuenduste vallas ühte sammu tolle ala juhtmaadega. Olgu siin veel lisatud, et näiteks Pärnu ordulinnuses oli a inventuuri järgi 32 mitmesuguse suurtüki kõrval käsitulirelvadena ära mainitud juba 105 erinevat haakpüssi ja kümme vana prantsuse toru (ilmselt samuti püssi)/ 1 Eelnevalt toodud üksikute kirjalike allikate näidete põhjal võib arvata, et Eestimaal kasutati haakpüsse küllalt arvukalt. Kahjuks on aeg teinud halastamatut hävitustööd. Täna võime umbes kahe ja poolesaja aasta jooksul meie linnades ja linnustes kasutatud haakpüssidest imetleda lisaks Tartu relvale veel vaid kahte Eesti Ajaloomuuseumis Tallinnas säilitatavat eksemplari. Neist esimesel, 152 cm pikkusel (raud 102 cm) haakpüssil, näeme juba korralikku rauaalust laadi ja pikka, ristlõikes kolmetahulist puupä- ra. Relva põgusalt tutvustanud Leida Anting dateeris selle ettevaatlikult 16. sajandisse,62 autori esialgse arvamuse järgi võib ta kuuluda sama aastasaja esimesse kolmandikku. Teine on aga 253 cm pikkune (raud 201 cm) nn to- pelthaakpüss ja pärineb veelgi hilisemast ajast.63 Tartu haakpüssi väärtusest Tartu haakptiss esindab üht kindlat arenguetappi käsitulirelvade, esmajoones muidugi haakpiisside ajaloos. Praegusel momendil kujutab ta endast üsna suurt haruldust, sest seni teadaolevail andmeil pole mujal Eestis ega lähematel naabermaadel - Venes, Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis säilinud ühtki seda tüüpi putkega haakpüssi. Tartu relv viitab ühtlasi võimalusele, et linnuste ja linnade kaitsel kasutatavad korralikud haakpüssid said siin tuntuks enam-vähem samal ajal kui need hakkasid laiemalt levima Kesk- ja Lääne-Euroopas. Tartu haakpüssile põhiplaanilt lähedasi leidub küll Austria, Saksamaa, Poolaja Tšehhi muuseumites, aga üksikelementides erinevad need siin vaadeldust siiski olulisel määral. Seega tuleb lõpetuseks korrata oletust, et vastav relv võidi üsna suure tõenäosusega valmistada Eestis või isegi ehk Tartus. ^nna Põltsam. Uus-Pärnu ehitusloost bürgerm eister Johann van Lynthemi!l i n f JV,], I,? дуг и -? alestu,stej a rae arveraam atu põhjal. // Pärnumaa *o r J 8u J," kogumik. Pärnu, 2000 (ilm um isel). l! ". " ; б Г A rm brust- A kadem ische D ruck- u. V erlagsanstalt Graz. 61 Inventarium auf Регшш Schloss nach dem alten C om thur R ötger W ulf IM * Juni 1 2.,/Sitzungs-Berichte der Pernauer A lterthum forschenden G ese1 Г с 1897 und Pernau, S. C LX III-CLXIV. UIbLnenaen S e i l s c h a f t 62 L. Anting. Tallinna tulirelvam eistrid. Lk 47, foto lk Samas. Lk 39, foto lk 44.

20 A jalooline Ajakiri /4 (106/107) 19 Abja fenomen Talude päriseksostmise algusest Eestis Mati Laur Nojaa - Abja paar vakamaad pikas Kuustle ja iseäranis Abja mõisa kõrtsis, seal jo o d i häid välismaa veinisid, rootsi ja rooma punši, suitsetati kalleid sigareid ja söödi särdiini kalu. Nii kirjeldab August Kitzberg oma mälestustes elu Abjas 19. sajandi aastatel. Abja oli kuulus, Abja oli Kaanan, mis jookseb piim a ja mett. Abja oli rikas ja tark, sest millal rikas tark ei ole.1 Praeguseks peaaegu unustusse jäänud maanurgakest Läti piiri ääres võib liialdamata lugeda eesti kapitalismi sünnipaigaks. Siit alguse saanud talude päriseksostmine pani aluse pärustaluperemeeste kihile. Majanduslik sõltumatus mõisast kasvatas uhkust ja iseteadvust, mis ei jäänud märkamata kaugemalgi. Suhtumises Abja peremeestesse kohtab nii lugupidamist, kadedust, põlgust kui viha. Mulgi üle võis nalja visata - ja enamik tartu-, võru-ja virumaalasi tegid seda esimesel võimalusel - kuid temaga tuli arvestada. Abja tõus oli fenomen, mille lahtiseletamiseks tekkisid legendid. Matthias Johann Eiseni trükis avaldatud muistendikogus leidub kaks üleskirjutust - Abja valla rikkus ja Kuidas Abja vald rikkaks sai - mis otsisid omal moel selgitust Abja kandi silmatorkavale jõukusele.2 Eriline oreool jäi sellele piirkonnale püsima läbi kogu eelmise Eesti Vabariigi aja, siis aga ei põhjendatud Abja erilaadsust enam leitud rahapadade, vaid teistest Eesti piirkondadest märksa varem pihta hakanud talude pä- riseksostmisest saadud kasuga.3 Kuidas jõuti talude päriseksostmiseni ning miks sai see alguse just Abjas, nendele küsimustele otsibki käesolev artikkel vastust. Pärnumaal Halliste kihelkonnas paiknev 135 taluga Abja riiiitli- mõis (Abbia) oli kihelkonna suurim ning kuulus ka Eesti mastaabis 1 August Kitzberg. Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused. // Loomingu raam atukogu Tln, Lk Matthias Johann Eisen. Esivanem ate varandus. Tln: Eesti Riiklik Kirjastus Lk Kaja oktoober; Päevaleht märts.

21 20 M ati L aur keskmisest suuremate hulka aastatel läks valdus Stack fgide kätte, kes jäid Abja mõisnikeks maareformini välja. Liiga vähe oleks öelda, et Abjat vallanud Stackelbergid olid mõneti omapärased. Juba esimene abjakast Stackelberg, kuratliku iseloomuga Friedrich Adolph, oli mõisa oma naisevendadelt mingi riukaga enda nimele saanud, selle eest kohtu alla läinud ning Abja ainult tänu talle varem kuulunud Krootuse mõisa mahamüümisest saadud rahadele alles hoidnud.4 Tema pojapoeg parun Reinhold von Stackelberg ( ), kes sai Abja omanikuks a, oli veelgi värvikam tegelane. Parun oli Euroopas reisinud kui ".Duc de A b ia - ta võis oma Abjat julgesti hertsogiriigiks pidada, neid on vähemaid. Ta oli välismaal säravaid pidusid andnud, oli lõunamaalastele näidanud, kuidas Venemaal saaniga sõidetakse, oli uulitsa soolaga katta lasknud; ta oli hotellides suuremat komforti nõudes uusi uksi ja aknaid juurde lasknud teha, kirjutab Kitzberg paruni ümber hõljunud kuulujuttudest a lõpuks ulatusid paruni võlad juba 60 tuhande hõberubla- ni.6 Pole kahtlust, et Reinhold von Stackelbergi elulaad ületas tublisti Abja mõisa tulusid ning mistahes võimalused sissetulekute suurendamiseks olid parunile alati teretulnud. Võimalik, et Stackelbergile talude müümise mõtte andjaks oli a Liivimaa talurahvaseaduse peaideoloog Hamilkar von Fölker- sahm ise. Fölkersahmile kuulunud Ruhja (Rüjiena) mõis jäi Abjast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele. Fölkersahm ise alustas Ruhjas talude müümisega a a järgnes Abja. Kui baltisaksa agraarstatistika a talude päriseksmüümisest esimesi kokkuvõtteid tegi, oli Riia- Volman kreisis päriseks müüdud 6395 taalri ja 22 krossi7 väärtuses maid, sealhulgas Ruhja kihelkonnas 4075 taalri 76 krossi väärtuses, mis moodustas 63,7% kogu kaksikmaakonna päriseksmüüdud maast. Pämu-Vil- jandi kreisis oli müüdud 4511 taalrit 59 krossi, sealhulgas Halliste kihelkonnas 2636 taalrit 31 krossi, ehk 58,4% kahe maakonna päriseksmüüdud talumaast. Tartu-Võru kreisis oli samaks ajaks talumaid müüdud kokku 237 taalri ning Valga-Võnnu (Ces/s) maakonnas vaid 37 taalri väärtuses.' Ruhja ja Halliste olid juba stardis saavutanud teiste kihelkondade jaoks püüdmatu edumaa. 5 V iljandim aa mõisad. Viljandi: Hattorpe, Lk 30. A. K itzberg. Uhe vana tuuletallaja noorennlvemälectuc^rl т v i па kooli ajaloo osakonna raam atukogus) ' 1 " ld n u u u 7 Maa taalriväärtus arvestati vastavalt a Liivim aa talurahvaseadusele seile le kehtestatud taksidele. pindala järgi vaslavalt neljale kvaliteedikraadi- 8 Leonhard von Stryk. Der V erkauf bäuerlichen G rundstücke in япн Dorpat: Karow, S änd

22 A jalooline Ajakiri /4 (106/107) 21 II Talude päriseksostmise juriidilise võimaluse sätestas Liivimaal juba a talurahvaseadus ( 17, 31).9 Nagu väidab Alexander von Tobien, leidus veel enne pärisorjuse kaotamist üksikuid talupoegi, kes oma talud päriseks ostsid, kuid kohtulikku kinnitust need aktid ei saanud.10 Esimene kindlalt teadaolev talude päriseksmüümine nii Liivimaal kui kogu Eesti alal toimus juba pärast pärisorjuse kaotamist a Tartumaal Luunjas, initsiaatoriks parun Georg von Nolcken." Peale nimetatud fakti konstateerimise ei ole siinkirjutaja leidnud ei ajalookirjandusest ega allikatest vähimaidki viiteid, mis seletaksid Nolckeni konkreetseid motiive või annaksid toimunu kohta lähemat selgitust. Arvestades Nolckeni alalhoidlikke vaateid, võib vaid oletada, et talude päriseksmüümise mõte võis paruni jaoks seisneda eelkõige talupoegade maale kinnistamises. Talude päriseksostmine laiemas agraararengu perspektiivis tuli Liivimaal esmakordselt kõne alla alles aastate alguses. Ka selle idee väljakäimine ei sündinud Abjast kaugel. Keerulise ja rahutu a 15. novembril kogunes kreisikohtunik Friedrich von Sieversi Õisu mõisa eraviisiliselt 18 aadlikku valdavalt lähemast ümbruskonnast, et tekkinud probleemidele lahendust otsida. Kohal olid ka maamarssal Alexander von Oettingen ning Eestimaa agraarreformide isa Otto von Grünewaldt Järvamaalt Koigi mõisast.12 Grünewaldt jagas talupojad kaheks: ühelt poolt vana pärisorjuse ajal üleskasvanud ja sellega rahulolev generatsioon, kelle õlul veel heaolu püsib ning teiselt poolt noor generatsioon, kes oskab ainult hulkuda ja loodud väärtusi raisata. Erinevalt Grtinewaldt ist, kes kutsus üles vastu astuma lähenevale katastroofile ja keelama talupoegi kodukohast lahkuda, taastades pärusrendisüsteemi,13 jäädi Õisus seisukohale, et pärusrendi asemel tuleb talupoegadele anda maaomand. Selle idee väljapakkujaks oli 30-aastane Ruhja mõisnik Hamilkar von Fölkersahm. Oma olemuselt olid Õisus vastuvõetud otsused suunatud pigem alalhoidlikkusele. Eesmärk, mille poole püüeldi, oli talupoegade kinnistamine maale ning senisest liigliberaalsest majanduskeskkonnast tingitud talurahva laostumise peatamine. Fölkersahm pakkus Õisus välja koguni 9 Keigele m aa-rahw ale, mis Liiwlandi Gubermenti sees ellawad, on se öigus, [...] et nem m ad woiwad omma pärris maad endale osta, ja et nemmad ka ni kui keik muu suggu innimesed sedda omma pärris maad wöiwat tallitada, müa, ja om m a laste peäle ärrapärritada. 10 Александер Тобин. Аграрный строй материковой части Лифляндской губерний. Рига, С А. Тобин. Аграрный строй. С. 9; Eesti ajalugu. Kronoloogia. Koost. Sulev Vahtre. Tln: Olion, Lk 93; Tiit Rosenberg. Talude päriseksostm isest Sangaste kihelkonnas. / 150 aastat krahv Friedrich Bergi sünnist. Trt, 1995 Lk Alexander Tobien. Die Agrargesetzgebung Livlands in 19. Jahrhundert. Bd. II. Riga, S Juhan Kahk. M urrangulised neljakümnendad. Tln: Eesti Raamat, Lk 72.

23 50 aastale kavandatud maa sundväljaostu (A blösung) talurahvale, mi est ta aga õige pea loobus a veebruaris kokku tulnud Liivimaa maapäeval talude päriseksmüümise vajadusest kõneldes toetas Fölkersahm juba talumaade vabatahtlikku müüki. Kuna enamuse Liivimaa mõisnikest olid kaelas hüpoteegivõlad, pidas Fölkersahm esmatähtsaks Liivimaa maakrediidiseltsi (G üterkreditsozietät) toetust ning võimaluse andmist kanda mõisatel lasuvad pandikirjad üle müüdavatele taludele.15 Seni oli krediitühing arvustanud juba ainuüksi talude pärus- rendile andmist talle panditud mõisates kui mõisavaldaja omandiõiguse kitsendamist. Talumaade müük oli sellisel juhul ammugi välistatud.16 Ka olukord Venemaal oli muutunud talude päriseksmüümise idee teostamiseks ebasoodsamaks. 2. aprillil 1842 kehtestatud seadus keelas sealsetele talupoegadele edaspidi maaomandi andmise, lubades neile maad vaid kasutusõigusega.17 Seaduse kehtestamise eel pidas keiser Nikolai I riiginõukogu ees kõne, kus ta rõhutas aadli kõigutamatut maaomandiõigust ning pidas oma pühaks kohuseks seda järgida.18 Järgnenud agraarvaidlustes esitatud seisukohti võib laias laastus jagada kaheks: ühed pooldasid a seaduse säilitamist selle endisel kujul, teised nõudsid selle revideerimist. Viimaseid seisukohti võib jagada omakorda kaheks: ühed, mis soosisid a seadusega antud talurahva- kaitse taastamist (äärmuslikuna kuulub siia ka nõue pärisorjuse või vähemalt sunnismaisuse taaskehtestamiseks) ning teised, mis taotlesid sedasama kaitset a seadusest lähtudes. Senises ajalookirjanduses on viimaseid nimetatud liberaalideks - vastandina a seaduse revideerimise vastastele, keda on nimetatud konservatiivideks. Lähtudes üldtunnustatud määratlusest mõistetele liberaalne ja konservatiivne, on taoline rühmitamine ebatäpne või koguni ekslik. Oleme Priit Pirskoga pidanud a reformi just ülemäära liberaalseks, liiga äkiliseks talupoegade vabastamiseks eestkoste alt, kus majanduslikel taotlustel puudus igasugune sotsiaalne mõõde.19 Fölkersahmi agraarpoliitika tähtsus seisnebki just nimetatud mõõtme sissetoomises a liberaalsesse seadusandlusesse. Seega ei saanud Fölkersahm kuidagi olla liberaalsem kui tema a seaduse säilitamist toetavad oponendid. Reinhard Wittram on koguni väitnud, et Fölkersahm i agraarpohitilised seadused olid oma sisem iste/t lähtepunktidelt pigem sotsialistlikud kui liberaalsed A. Tobien. Agrargesetzgebung. II. S Samas. Lk Samas. Lk Samas. Lk Samas. Lk 379. A lati L aur, P riit P irsko. Eestkostest vabanem ine. A graarsuhetest Eestis 18 - m e S " Ees,i AJalooarhHv' Tai- 2 ^ 4 h Sr H W ittra m - M einungskäm pfe lm baltischen D eutschtum s. Riga,